1.

Käesolevas kohtuasjas on Euroopa Ühenduste Komisjon algatanud järjekordselt liikmesriigi kohustuse rikkumise menetluse nõukogu 2. aprilli 1979. aasta direktiivis 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta ( 2 ) (edaspidi „linnudirektiiv”) ette nähtud alade ebapiisava lindude erikaitsealadena klassifitseerimise tõttu. Komisjon on juba algatanud samast direktiivist tulenevate kohustuste rikkumise menetluse Madalmaade, ( 3 ) Prantsusmaa, ( 4 ) Soome ( 5 ) ja Itaalia ( 6 ) vastu ja Euroopa Kohus on need rikkumised ka tuvastanud. Pooleli on ka menetlused Kreeka ( 7 ) ja Iirimaa ( 8 ) vastu. Komisjon valmistab ette järgmist menetlust Portugali vastu. ( 9 )

2.

Nende menetluste keskne küsimus on selle igakordne tõendamine, et asjaomane liikmesriik ei ole veel kõiki erikaitsealana klassifitseeritavaid alasid sellena klassifitseerinud. Komisjon tugineb käesoleval juhul Hispaania ornitoloogiaseltsi (Sociedad Española de Ornitología, edaspidi „SEO/Birdlife”) poolt 1998. aastal avaldatud Hispaanias asuvate ornitoloogilise tähtsusega alade nimekirjale (edaspidi „IBA 1998”; IBA on lühend sõnadest Important Bird Area (tähtis linnuala) või Important Bird Areas (tähtsad linnualad)). ( 10 ) Hispaania Kuningriik kahtleb selle nimekirja kvaliteedis.

3.

Linnudirektiivi artikli 4 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud alad, mis liikmesriigid peavad erikaitsealadena klassifitseerima, sama artikli lõige 3 reguleerib teavet, mis komisjonile tuleb klassifitseerimise kohta edastada.

„1.   I lisas nimetatud liikide elupaikade kaitseks tuleb rakendada erimeetmeid, et kindlustada nende liikide säilimine ja paljunemine levikualal.

Sellega seoses võetakse arvesse järgmist:

Hindamisel võetakse arvesse arvukuse arengutendentse ja muutumist.

Liikmesriigid klassifitseerivad erikaitsealadena nende liikide kaitseks eelkõige arvuliselt ja suuruselt kõige sobivamad alad, võttes arvesse nende liikide kaitsenõudeid geograafilistel maismaa- ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse.

2.   Liikmesriigid võtavad samalaadseid meetmeid I lisas nimetamata, kuid reeglipäraselt esinevate rändliikide ja nende pesitsus-, sulgimis- ja talvitusalade ning rändepeatuspaikade suhtes, pidades silmas nende kaitsmise vajadust geograafilistel maismaa- ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse. Sel eesmärgil pööravad liikmesriigid erilist tähelepanu märgalade ja eelkõige rahvusvahelise tähtsusega märgalade kaitsele.

3.   Liikmesriigid edastavad komisjonile kogu asjakohase teabe, et komisjon saaks algatada vajaliku kooskõlastuse, et tagada lõigetes 1 ja 2 sätestatud aladest ühtse terviku loomist, mis vastab nende liikide kaitsenõuetele geograafilistel maismaa- ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse.”

4.

Direktiivi põhjenduses 9 selgitatakse seda õigusakti järgmiselt:

„elupaikade piisava mitmekesisuse ja suuruse säilitamine, hoidmine või taastamine on oluline kõikide linnuliikide kaitsel; teatavate linnuliikide elupaikasid tuleb kaitsta erimeetmete abil, et kindlustada nende säilimine ja paljunemine levikualal; selliste meetmete puhul tuleb arvestada ka rändliikidega ning meetmed tuleb ühtse terviku loomiseks kooskõlastada;”

5.

Linnudirektiivi artiklis 10 on sätestatud, et liikmesriigid soodustavad ornitoloogilist uurimistööd:

„1.   Liikmesriigid soodustavad kõikide artiklis 1 nimetatud linnuliikide ja asurkondade kaitseks, hoidmiseks ja kasutamiseks tehtavat uurimistööd ja muud tööd.

2.   Erilist tähelepanu pööratakse V lisas loetletud teemadega seotud uurimisele ja tööle. Liikmesriigid saadavad komisjonile mis tahes nõutava teabe, võimaldamaks komisjonil võtta asjakohaseid meetmeid käesolevas artiklis osutatud uuringute ja töö kooskõlastamiseks.”

6.

V lisas nimetatakse konkreetsed uurimisvaldkonnad, millele tuleb erilist tähelepanu pöörata.

7.

Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta ( 11 ) (edaspidi „loodusdirektiiv”) artikli 3 lõike 1 teise taande kohaselt kuuluvad sama direktiiviga loodud Natura 2000 võrgustikku ka liikmesriikide poolt linnudirektiivi kohaselt klassifitseeritud erikaitsealad.

8.

Komisjon esitas 26. jaanuari 2000. aastaga dateeritud kirjas Hispaania valitsusele vastavalt asutamislepingu artiklile 226 nõude esitada oma seisukoht (märgukiri). Komisjon heitis Hispaaniale ette, et ta on klassifitseerinud liiga vähe linnudirektiivi artikli 4 kohaseid alasid. Selleks ajaks oli Hispaania komisjoni andmetel erikaitsealadena klassifitseerinud 175 ala kogupindalaga 33582 ruutkilomeetrit.

9.

Alade ebapiisava erikaitsealadena klassifitseerimise tõendamiseks tugines komisjon IBA 1998-le. Selles nimekirjas on loetletud 391 erikaitseala, mille kogupindala on 15862567 hektarit, mis vastab ligikaudu 31,5%-le Hispaania pindalast.

10.

2000. aastal vaidlustas Hispaania Kuningriik komisjoni etteheite, kuid klassifitseeris samal ajal erikaitsealadena ka uusi alasid.

11.

Komisjoni 31. jaanuari 2001. aasta põhjendatud arvamuses nimetati Hispaania puhul 262 erikaitseala kogupindalaga ligikaudu 53674 ruutkilomeetrit. Nimetatud põhjendatud arvamuses määras komisjon Hispaaniale kahe kuu pikkuse viimase tähtaja, et ta klassifitseeriks veel nõutavaid alasid. Hispaania valitsuse taotlusel pikendas komisjon seda tähtaega kuni 3. maini 2001. 2001. aasta märtsis teavitas Hispaania komisjoni 13 uuest erikaitsealast kogupindalaga 40272 hektarit.

12.

Järgmistel aastatel suurendas Hispaania järk-järgult erikaitsealade arvu 427 erikaitsealani, mis hõlmasid ligikaudu 79778 ruutkilomeetrit, mis vastas 15,8%-le Hispaania pindalast.

13.

Nendest edusammudest komisjonile ei piisanud. Seega esitas ta 4. juunil 2004 hagi.

14.

Komisjon palub Euroopa Kohtul

15.

Hispaania Kuningriik palub Euroopa Kohtul

16.

Kuigi hagiavaldus puudutab kogu Hispaaniat, piirdub põhjendus Andaluusia, Baleaaride, Extremadura, Kanaari saarte, Castilla-La Mancha, Kataloonia, Galicia ja Valencia autonoomsete piirkondadega.

17.

Pärast hagi esitamist kasvas erikaitsealade arv Hispaanias 512-ni. Nende kogupindala on ligikaudu 91803 ruutkilomeetrit. Erikaitsealade hulka kuuluvad maismaa-alad moodustavad 18,2% Hispaania pindalast. Peale selle kuuluvad 20 erikaitseala hulka merealad, mille kogupindala on 574 ruutkilomeetrit. ( 12 )

18.

Kohtuistungil võttis komisjon oma hagi Extremadura autonoomse piirkonna osas tagasi.

19.

Komisjon heidab Hispaania Kuningriigile ette, et ta on erikaitsealadena klassifitseerinud liiga vähe alasid. Hagi ese on siiski piiratud seitsme Hispaania autonoomse piirkonnaga. ( 13 )

20.

Pooled ei vaidlusta klassifitseerimiskohustuste õiguslikke aluseid.

21.

Vastavalt linnudirektiivi artikli 4 lõike 1 neljandale alalõigule klassifitseerivad liikmesriigid erikaitsealadena nende liikide kaitseks eelkõige arvuliselt ja suuruselt kõige sobivamad alad. Seejuures tuleb arvesse võtta nende liikide kaitsenõuded geograafilistel maismaa- ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse. Seda kohustust ei saa vältida muude spetsiaalsete kaitsemeetmete rakendamisega. ( 14 )

22.

Artikli 4 lõike 2 kohaselt võtavad liikmesriigid samalaadseid meetmeid I lisas nimetamata, kuid reeglipäraselt esinevate rändliikide ja nende pesitsus-, sulgimis- ja talvitusalade ning rändepeatuspaikade suhtes. Sel eesmärgil pööravad liikmesriigid erilist tähelepanu märgalade ja eelkõige rahvusvahelise tähtsusega märgalade kaitsele.

23.

Artikli 4 lõikest 3 ja linnudirektiivi põhjendusest 9 tuleneb, et lindude erikaitsealad peavad moodustama ühtse terviku, mis vastab nende liikide kaitsenõuetele geograafilistel maismaa- ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse.

24.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liikmesriikidel küll erikaitsealade valikul teatav kaalutlusruum, kuid nende alade klassifitseerimist ja piiritlemist puudutavad otsused tuleb siiski teha üksnes direktiivis sätestatud ornitoloogiliste kriteeriumide põhjal. Muud kaalutlused, eelkõige majanduslikku ja sotsiaalset laadi kaalutlused, ei tohi alade klassifitseerimisel mingit osa etendada. ( 15 )

25.

Euroopa Kohus on juba tõdenud, et Hispaania oleks pidanud alade erikaitsealadena klassifitseerimise kohustuse olema täies ulatuses täitnud juba ühinemise ajaks, st 1. jaanuariks 1986. ( 16 ) Käesolevas menetluses on seevastu kohustuste rikkumise hindamise seisukohast määrav ajahetk teatavasti liikmesriigi põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemise kuupäev. ( 17 ) Kuna komisjon pikendas seda tähtaega tagantjärele kuni 3. maini 2003, siis tuleb kontrollida, kas Hispaania oli selleks ajaks piisavalt alasid erikaitsealadena klassifitseerinud.

26.

Hispaania vaidlustab kindlameelselt hagis esitatud väited ja eelkõige selle, mis puudutab IBA 1998 nimekirja tähtsust klassifitseerimiskohustuse hindamisel. Hoolimata sellest on Hispaania siiski alates 3. maist 2003 Andaluusia, Baleaaride, Castilla-La Mancha, Kataloonia, Galicia ja Valencia autonoomsetes piirkondades uusi alasid erikaitsealadena klassifitseerinud või laiendanud olemasolevaid erikaitsealasid. Kanaari saarte kohta ei ole Hispaania sellest ajast alates teatanud mitte ühestki uue ala erikaitsealana klassifitseerimisest, kuid oma kirjalikes märkustes tunnistab ta kõnealuste saarte osas vajadust klassifitseerida vähemalt 16 uut ala ja laiendada 11 olemasolevat erikaitseala. Ka Andaluusias, Kataloonias, Galicias ja Valencias tuleb erikaitsealadena klassifitseerida veel uusi alasid või laiendada olemasolevaid.

27.

Mõnes varasemas menetluses võttis Euroopa Kohus niisuguseid asjaolusid arvesse selleks, et tuvastada ebapiisavat alade klassifitseerimist määratud tähtaja jooksul. ( 18 ) Nimelt tunnistab liikmesriik alade erikaitsealana klassifitseerimisel, et asjaomane ala kuulub linnukaitsealaks kõige sobivamate alade hulka. ( 19 ) Seega võiks arvata, et uute linnukaitsealade klassifitseerimisega pärast põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemist tunnistab Hispaania seda, et ta on kohustatud klassifitseerima uusi linnukaitsealasid.

28.

Kõikidel juhtudel lisandus siiski asjaolusid, mis näitasid rikkumise erilist tõsidust. Prantsusmaa juhtumi korral ei olnud I lisas loetletud kuue liigi tarvis üldse mitte ühtki ala erikaitsealana klassifitseeritud, ( 20 ) Soome juhtumi puhul oli erikaitsealana klassifitseeritud üldse ainult 15 ala, millest vaieldamatult ei piisanud, ( 21 ) ja Itaalia möönis, et alade valikul võeti arvesse majanduslikke ja puhkeaja veetmisega seotud põhjusi. ( 22 ) Peale selle oli ilmne, et Itaalia oli klassifitseerinud palju vähem alasid kui IBA 1989-s nõutud. ( 23 ) Seega on Hispaania süüdimõistmine üksnes vahepealsel ajal klassifitseeritud alade tõttu rajatud suhteliselt nõrgale alusele.

29.

Eelkõige ei oleks selle põhjal tehtud otsus põhjendatud poolte vahel kestva vaidluse aspektist. Nimelt ei oleks hagi vahepealsete klassifitseerimiste ja teavitamiste alusel lahendatud. Hispaania vaidlustab selle, et ta on kohustatud IBA 1998 alusel uusi alasid klassifitseerima, komisjon ei ole aga ilmselgelt veel seniste mööndustega rahul. Vaidlus selle üle, kui palju uusi alasid tuleb klassifitseerida, viiks Hispaania klassifitseerimiste ja teavitamiste alusel süüdimõistmise korral ilma lahenduseta EÜ artikli 228 kohase menetluse algatamiseni ja võiks selles kontekstis jõuda uuesti Euroopa Kohtusse. ( 24 )

30.

Niisugune ebaselgus kahjustaks peamiselt Hispaaniat, sest tema kohustuse ulatus jääks võimaliku kohtuotsuse alusel ebaselgeks ja tal tuleks karta, et talt mõistetakse mõnes hilisemas kohtumenetluses välja trahv ja/või põhisumma. Niisugune ebasoodne olukord oleks asjakohatu, õigustamatu ja ebaõiglane eelkõige seetõttu, et Hispaania süüdimõistmine vahepealsel ajal tehtud klassifitseerimiste või klassifitseerimistest teavitamiste alusel tugineks üksnes asjaolule, et Hispaania püüdis liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse ajal täita oma kohustusi.

31.

Seega tuleb teha otsus ka poolte ülejäänud vaidluse osas. ( 25 )

32.

Komisjon tugineb oma väite tõendamiseks eelkõige sellele, et Hispaania poolt nimetatud autonoomsetes piirkondades asuvad klassifitseeritud alad ei kata suurt osa IBA 1998 nimekirjas nimetatud aladest, ning ka sellele, et erikaitsealadena ei ole klassifitseeritud kõiki neid märgalasid, mis Hispaania tunnistas Ramsari (Iraan) konventsiooni rahvusvahelise tähtsusega märgalade kohta ( 26 ) kohaldamisalasse kuuluvaks, ning ka linnudirektiivi I lisas nimetatud erilist kaitset vajavate liikide ebapiisavale kaitstusele.

33.

Komisjon nimetab korduvalt erilist kaitset vajavate liikide ebapiisavat kaitset, kuid peaaegu igal pool puudub selleks selge põhjendus. Kõikides autonoomsetes piirkondades leiduvate asjaomaste liikide loetelust ja asjaomaste elupaikade (stepp, märgala või mäed) osalisest nimetamisest ei piisa siiski selleks, et tõendada ebapiisava kaitse olemasolu. Selle väite ainsad kaudsed põhjendused leiab IBA 1998 nimekirjas, kus nimetatakse erikaitsealadena veel klassifitseerimata alasid, mis on nende liikide kaitseks kõige sobivamad. Järelikult ei sisalda see väide IBA 1998-le tuginemisega võrreldes ühtki uut argumenti, vaid selgitab ainult ebapiisavale klassifitseerimisele tugineva väite tõenduslikku väärtust. Seega ei ole vaja neid argumente eraldi hinnata.

34.

Ramsari konventsiooni alade osas mainib komisjon hagiavalduses kahte Andaluusia ja ühte Galicia ala, mis ei olnud aluseks võetud aja jooksul veel erikaitsealadena klassifitseeritud. Kuna Hispaania ei vaidlusta seda väidet, on selle punktiga nõustutud.

35.

Järelikult võib kontrollimine piirduda IBA 1998 tõendusliku väärtuse hindamisega.

36.

Komisjoni väitel on IBA 1998 kõigist kättesaadavatest viitedokumentidest kõige paremini dokumenteeritud ja kõige täpsem tähtsate linnuliikide säilimiseks ja paljunemiseks sobivate alade kindlaksmääramise seisukohast. See nimekiri põhineb tasakaalustatud ornitoloogilistel kriteeriumidel, mis võimaldavad kindlaks teha need paigad, mis on kõige sobivamad selleks, et tagada kõikide I lisas nimetatud liikide ja ka selles lisas nimetamata rändliikide kaitse, ning selles klassifitseeritakse esmajärgulise tähtsusega linnukaitsealad Hispaanias.

37.

IBA 1998 andmete võrdlemine Hispaania Kuningriigi poolt määratletud lindude erikaitsealadega nii kogu Hispaania territooriumi osas kui ka konkreetsete autonoomsete piirkondade kohta tehtud uuringu osas võimaldab järeldada, et erikaitsealadena klassifitseeritud alad ei vasta arvuliselt ja suuruselt aladele, mis on teaduslike andmete kohaselt kõige sobivamad selleks, et pakkuda vajalikku kaitset direktiivi artikliga 4 hõlmatud linnuliikidele.

38.

Hispaania on põhimõtteliselt IBA 1998-le viitamise vastu, väites, et võrgustiku moodustavate erikaitsealade määramine peab põhinema pädevate asutuste käsutuses oleval informatsioonil. Seega ei saa IBA 1998 olla niisuguse informatsiooni viiteallikas.

39.

Niisugune käsitlus on ainult osaliselt õige. Alade erikaitsealadena klassifitseerimise eest vastutavad üksnes liikmesriigid. Nad ei saa end sellega vastutusest vabastada, et nad võtavad lihtsalt üle ja rakendavad teiste institutsioonide teavet, sh linnukaitsega tegelevate organisatsioonide teavet. Igasugune klassifitseerimine eeldab pigem seda, et asjaomane ala kuulub pädeva asutuse parimatel olemasolevatel teaduslikel faktidel põhineva veendumuse kohaselt ( 27 ) linnukaitsealaks kõige sobivamate alade hulka.

40.

Sellest ei tulene siiski, et klassifitseerimise kohustus langeb üldiselt niikauaks ära, kuni pädevad asutused on uut teaduslikku informatsiooni täielikult kontrollinud ja selle õigsust kinnitanud. Pigem tuleb meenutada seda, et klassifitseerimiskohustus eksisteerib juba linnudirektiivi ülevõtmise tähtaja lõppemisest saadik, Hispaania puhul alates 1. jaanuarist 1986. ( 28 ) Klassifitseerimiskohustus ei ole piiratud antud kuupäeva teaduslike teadmiste tasemega. ( 29 )

41.

Selle kohustusega kaasnes edasine kohustus, nimelt teha kindlaks kõige paremini sobivad alad. Linnudirektiivi artikkel 10 koostoimes V lisaga nõuab liikmesriikidelt, et nad soodustaksid vajalikku uurimistööd ja muud tööd. Järelikult oleks Hispaania pidanud juba 1986. aastaks koostama ulatusliku teadusliku loendi lindude levikualade kohta oma riigi territooriumil ning selle põhjal alad erikaitsealadena klassifitseerima. Kui ta oleks selle kohustuse täielikult täitnud, siis sisaldaks IBA 1998 ainult erikaitsealasid või Hispaania saaks kõik nõuded klassifitseerida uusi erikaitsealasid lihtsalt ümber lükata. Uued klassifitseerimiskohustused saavad tekkida ainult juhul, kui lindude esinemine muutuks, mida kumbki pool käesolevas asjas ei märkinud.

42.

Eelöeldu põhjal ilmneb IBA 1998 nimekirja tähtsus käesoleva õigusvaidluse seisukohalt. IBA 1998 ei kirjelda – ka komisjoni arvates – lõplikult erikaitsealadena klassifitseeritavate alade võrgustikku. Komisjon ei eelda, et Hispaania klassifitseeriks erikaitsealana iga konkreetse nimekirjas nimetatud ala tervikuna. Seetõttu loobus komisjon ebapiisava klassifitseerimise väitest mõne autonoomse piirkonna suhtes, kuigi nendes piirkondades erikaitsealadena klassifitseeritud alade arv on väiksem IBA 1998 andmetest, ( 30 ) ja aktsepteeris ka erikaitsealade teaduslikult põhjendatud piiritlemist tähtsate linnualade raames, kuigi need olid pindala poolest palju väiksemad kui IBA 1998-s loetletud alad. ( 31 ) IBA 1998 on pigem ainult kaudne tõend selle kohta, et seni klassifitseeritud erikaitsealad ei vasta ilmselt linnudirektiivi artikli 4 nõuetele.

43.

Põhimõtteliselt on alade nimekirja võimalik sel otstarbel kasutada. Euroopa Kohus sedastas vanema nimekirja, IBA 1989 kohta, et võttes arvesse IBA 1989 teaduslikku väärtust ja seda, et liikmesriik ei esitanud ühtegi teaduslikku tõendit, mis kinnitaks, et linnudirektiivi artikli 4 lõigetest 1 ja 2 tulenevad kohustused on täidetud, klassifitseerides erikaitsealadena muud alad kui need, mis sisalduvad selles nimekirjas, ja need, mille kogupindala on viimati nimetatud aladest väiksem, on Euroopa Kohus leidnud, et ta võib seda nimekirja, kuigi õiguslikult mittesiduvat, kasutada allikmaterjalina, mis võimaldab hinnata, kas liikmesriik on klassifitseerinud erikaitsealadena arvuliselt ja suuruselt piisavad alad eespool viidatud sätete tähenduses. ( 32 )

44.

Komisjon ei tugine enam sellele vanemale Euroopa Kohtu poolt tunnustatud nimekirjale, vaid IBA 1998-le. Komisjon on arvamusel, et IBA 1998 sisaldab praegu parimat kättesaadavat teaduslikku informatsiooni lindude kaitseks kõige sobivamate alade kohta.

45.

Hispaania võiks selle tõendi ümber lükata, kui ta esitaks paremad teaduslikud andmed, mis tõendavad, et erikaitsealadena klassifitseeritud alad vastavad täielikult linnudirektiivi artiklist 4 tulenevatele kohustustele. ( 33 ) Näib, et need autonoomsed piirkonnad, mis ei ole enam käesoleva kohtuasja esemeks, on komisjoni veenmiseks niisuguse tõendi esitanud. Hispaania väidab ka mitme teise autonoomse piirkonna kohta, et vastav informatsioon on olemas või seda kogutakse. Neid väiteid aga ei põhjendata tavaliselt ( 34 ) sel määral, et Euroopa Kohus saaks kontrollida, kas IBA 1998 lükatakse sellega seoses ümber.

46.

Niivõrd, kuivõrd see on käesoleva menetluse seisukohalt oluline, kasutab Hispaania pigem teistsugust strateegiat. Ta püüab muuta küsitavaks juba IBA 1998 nimekirja teaduslikku väärtust, et takistada selle kasutamist tõendina alade ebapiisava erikaitsealadena klassifitseerimise kohta. Selleks kritiseerib ta peamiselt tervet hulka asjaolusid, arvustab kasutatud andmete kvaliteeti ja vaidlustab lõpuks mõne lindude parimaks kaitseks sobivate alade kindlaksmääramise kriteeriumi.

47.

Kõigepealt esitab Hispaania valitsus paar põhilist kriitilist arvamusavaldust IBA 1998 kohta. Nimekiri olevat täiesti teistsuguse kvaliteediga kui IBA 1989. IBA 1989 koostas komisjoni palvel International Council of Bird Preservation (Rahvusvaheline Linnukaitsenõukogu), IBA 1998 koostas seevastu üksnes Hispaania linnukaitseorganisatsioon SEO/Birdlife. BirdLife International, Rahvusvahelise Linnukaitsenõukogu õigusjärglane, ei võtnud sõnaselgelt endale vastutust IBA 1998 sisu eest.

48.

On arusaamatu, kuidas IBA 1998 sai ainult üheksa aastat pärast IBA 1989-t hõlmata 9,5 miljoni hektari asemel 16 miljonit hektarit. Seejuures oli Euroopa Kohtu ja komisjoni arvates juba IBA 1989 range, täpne ja ammendav. Näib, et SEO/Birdlife tahab pärast kohtuasjas Madalmaad vs. komisjon tehtud otsust ( 35 ) ühepoolselt suurendada ornitoloogiliselt tähtsate alade arvu ja laiendada nende pindala, et luua argumente liikmesriigi kohustuse rikkumise menetluse tarvis. IBA 1998 avaldati 1999. aasta algul ja juba aasta hiljem algatati käesolev kohustuse rikkumise menetlus.

49.

Nagu komisjon siiski õigesti rõhutab, koostas IBA 1998 sama organisatsioon, kes oli koostanud ka IBA 1989 Hispaaniat puudutava osa, nimelt SEO/Birdlife. Kuigi IBA 1998 sisaldab veel reservatsiooni, mille kohaselt ei võta BirdLife International kui rahvusvaheline linnukaitseorganisatsioonide katusorganisatsioon endale selle eest vastutust, kandis nimetatud organisatsioon IBA 1998 siiski hiljem tema vastutuse all olevasse Euroopa tähtsate linnukaitsealade loendisse – IBA 2000 nimekirja. ( 36 )

50.

SEO/Birdlife on Hispaaniat puudutavates ornitoloogilistes küsimustes tunnustatud asutus. Hispaania möönab seda sõnaselgelt. Komisjoni poolt nimetatud Hispaania asutuste sellele organisatsioonile esitatud tellimused ekspertarvamuste koostamiseks, Hispaania riigiasutuste osalemine IBA 1998-s ( 37 ) ning ka erikaitsealadena klassifitseeritud alade täiendamine IBA 1998 alusel mõnes Hispaania autonoomses piirkonnas kinnitavad SEO/Birdlife’i teaduslikku autoriteeti. Lõpuks tugines ka Euroopa Kohus hiljuti sõnaselgelt SEO/Birdlife’i aruandele rästaste püüdmise kohta. ( 38 )

51.

Ka metoodika ja komisjoni osalemise osas vastab uus nimekiri suuresti oma eelkäijale. Nagu tema eelkäija IBA 1989, valmis ka IBA 1998 selle tulemusel, et mitut lindude kaitseks sobivate alade kindlakstegemiseks kasutatavat ornitoloogilist kriteeriumi kohaldati lindude leviku kaardistamiseks.

52.

Alade valimiskriteeriumide osas langevad IBA 1989 ja IBA 1998 suuremalt jaolt kokku. ( 39 ) Hispaania rõhutatud komisjoni osalemine IBA 1989 koostamises piirdus põhiliselt sellega, et ta jälgis ornitoloogide tööd kriteeriumide väljatöötamisel. Kuna need kriteeriumid leiavad endiselt laialdast kasutust, vastutab komisjon vähemalt kaudselt ka IBA 1998 eest. Seevastu andmete kogumist suutis komisjon juba IBA 1989 puhul vaevalt jälgida, kuna ta ei saanud kinnitada iga üksiku linnuliigi esinemist ja ulatust. Ka selles osas ei ole järelikult IBA 1989 ja IBA 1998 vahel märkimisväärset erinevust.

53.

Muus osas on Hispaania valitsuse peamised vastuväited IBA 1998 nimekirjale pelgalt oletused – peaaegu nagu kahtlused – ja ei suuda seega eraldi võetuna muuta nimekirja autoriteeti küsitavaks. On usutav, et üha kasvavad teaduslikud teadmised lindude esinemise kohta võimaldavad kindlaks teha uusi lindude kaitseks kõige paremini sobivaid alasid. SEO/Birdlife’i-taolise lindude kaitsmisele pühendunud organisatsiooni seisukohast on mõttekas hoolitseda tähtsate linnualade nimekirja ajakohastamise ja täiendamise eest pärast seda, kui Euroopa Kohus tunnustas nimekirja tähtsust alade ebapiisava erikaitsealadena klassifitseerimise tõendamisel. Samasugust strateegiat kasutas ka Birdlife International koostöös muude partneritega Euroopa riikides, kuna 2000. aastal avaldati Euroopa kohta uus nimekiri. ( 40 )

54.

Pealegi ei ole veenev ka Hispaania väide, mille kohaselt on tema panus alade erikaitsealadena klassifitseerimisse ühenduses juba ebaproportsionaalselt suur. On tõsi, et hagi esitamise ajal oli erikaitsealade osa riigi territooriumist kõige suurem Hispaanias. Sel ajal oli Hispaanias erikaitsealadena klassifitseeritud alasid 35% ühenduse erikaitsealadena klassifitseeritud alade koguarvust, kuid Hispaania territoorium moodustab vaid 16% ühenduse territooriumist.

55.

Sellel argumendil ei ole aga õiguslikku kaalu. Linnudirektiivi artikkel 4 ei nõua, et iga liikmesriik klassifitseeriks erikaitsealadena alasid vastavalt oma suurusele, vaid et liikmesriigid klassifitseeriksid kõige sobivamad alad. Liikmesriikides on sõltuvalt nende geograafilistest ja bioloogilistest tingimustest niisuguseid alasid erineval määral. Nii on Sloveenia ja Slovakkia vahepeal erikaitsealadena klassifitseerinud ilmselgelt suurema osa oma riigi territooriumist kui Hispaania. ( 41 ) Kui liikmesriik annab alade erikaitsealadena klassifitseerimisel Natura 2000 võrgustiku rajamisse ebaproportsionaalselt suurema panuse, siis on ühendus lojaalsuspõhimõtte kohaselt kohustatud asjaomast liikmesriiki Natura 2000 võrgustikule ühenduse toetuse jagamisel rohkem arvesse võtma. ( 42 )

56.

Seega ei saa Hispaania poolt IBA 1998 suhtes esitatud põhimõttelised vastuväited seada selle nimekirja teaduslikku kvaliteeti kahtluse alla. Tegelikult tuleks uuemale nimekirjale selle päritolu alusel omistada samasugune teaduslik kvaliteet kui tema eelkäijale.

57.

Muud Hispaania vastuväited puudutavad IBA 1998 sisulist kvaliteeti. Nendes nõutakse andmete kogumise ja sellest tuleneva IBA 1998 andmete kvaliteedi üksikasjalikku uurimist.

58.

Hispaania väidab, et nimekiri ei sisalda selles nimetatud alade hindamiseks kasutatud allikaid. Seetõttu ei saa kontrollida selle aluseks olevat informatsiooni ja alade ulatust. Seejuures jätab Hispaania valitsus arvesse võtmata asjaolu, et lindude esinemist ja nimekirjaga hõlmatud maa-alasid saab igal ajal tõendada konkreetsel tähtsal linnualal tehtavate teaduslike uuringutega. Muus osas ei olnud allikate olukord ka eelmises IBA 1989 nimekirjas parem. Euroopa Kohus on seda nimekirja aga sellest hoolimata tunnustanud.

59.

Hispaania väidab ka seda, et SEO/Birdlife keeldus andmast autonoomsetele piirkondadele, kellel on alade erikaitsealadena klassifitseerimises ainupädevus, piiramatut juurdepääsu IBA andmebaasile. Nimetatud andmebaas võib sisaldada iga tähtsa linnuala kohta teistsugust, nimekirjas esitamata informatsiooni, eelkõige kirjandusviiteid ja üksikasju alade piiritlemisega seotud andmete kvaliteedi kohta. ( 43 )

60.

Ei ole teada, et IBA 1989 puhul oleksid olemas olnud vastavad vahendid, mis oleksid võimaldanud liikmesriikidel alade erikaitsealadena klassifitseerimist lihtsustada. On väga kahetsusväärne, kui see on tänapäeval teisiti ja kui pädevad asutused ei pääse sellest hoolimata neile vahenditele ligi. Nii jääb mulje, et SEO/Birdlife ei toeta kõigiti omaenda eesmärki – alade piisavat klassifitseerimist erikaitsealadena. Samal ajal tuleb siiski märkida, et SEO/Birdlife keelas ainult täielikult vaba juurdepääsu andmebaasile, kuid on ilmselt valmis juurdepääsu tingimuste üle läbirääkimisi pidama.

61.

Andmetele juurdepääsu keeld ei muuda igal juhul küsitavaks avaldatud nimekirja teaduslikku kvaliteeti. Nimekiri ei piirdu üksnes selles andmebaasis viidatud kirjanduse hindamisega, vaid tugineb põhiliselt kohalike SEO/Birdlife’i rühmade, regionaalsete haldusasutuste, bioloogide, looduskaitseseltside, ornitoloogide, teadlaste, loodusteadlaste, ülikoolide õppejõudude, metsandus- ja muude valdkonna töötajate mujal avaldamata vaatlustele ja kogemustele. ( 44 ) Seega sisaldub tähtsate linnualade valiku seisukohast oluline teave selles väljaandes, samal ajal kui andmebaasis sisalduvad kirjandusviited on tähtsa linnuala kindlakstegemise seisukohalt vähese tähtsusega.

62.

Niisiis oleks abiks nende isikute kindlakstegemine, kes vastutavad konkreetsete tähtsate linnualade kohta andmete kogumise eest. Nemad võiksid oma asjatundlikkuse alusel pädevaid asutusi erikaitsealade määratlemisel ja alade nendena klassifitseerimisel toetada. Komisjon rõhutas kohtuistungil siiski õigesti, et nendel isikutel on õigus nõuda, et SEO/Birdlife käsitleks nende teavet konfidentsiaalselt, kui nad peavad oma osalemise tõttu alade erikaitsealadena klassifitseerimisel kartma repressioone. See ei ole välistatud eelkõige juhul, kui nad töötavad sellistes riigiasutustes, kes suhtuvad tõrjuvalt alade erikaitsealadena klassifitseerimisse. Vaidlusaluste tähtsate linnualade puhul võivad probleemid tekkida ka kohalikul tasandil.

63.

Hispaania valitsus ei saa tugineda ka väitele, et teda keelduti ära kuulamast andmebaasis sisalduva informatsiooni osas. Hagis ei tugineta mitte sellele informatsioonile, vaid üksnes IBA 1998 avaldatud nimekirjale.

64.

Samuti ei saa Hispaania väita seda, et tal puudub komisjoni toetus. Komisjon on küll kohustatud liikmesriike alade erikaitsealadena klassifitseerimisel abistama nii palju kui võimalik, kuid see ei võimalda tal anda liikmesriikide käsutusse informatsiooni, mis on eraõiguslike poolte omandis. Just see kehtib aga nimetatud andmebaasi kohta.

65.

Hoolimata andmetele juurdepääsu keelu ulatusest ei takista see igal juhul Hispaania valitsusel vajalike meetmete võtmist oma klassifitseerimiskohustuse täitmiseks täies ulatuses. SEO/Birdlife on nimekirja avaldamisega klassifitseeritud alade täiendamist pigem tunduvalt lihtsustanud. Hispaania asutused ei pea seega uurima kogu riigi territooriumi, vaid saavad keskenduda tähtsatele linnualadele.

66.

Lisaks seab Hispaania valitsus kahtluse alla kasutatud andmete kvaliteedi. SEO/Birdlife peab andmete kvaliteeti 38% ulatuses kõrgeks, 44% ulatuses keskmiseks ja 18% ulatuses madalaks. ( 45 ) Konkreetsetel aladel esinevat iga kaitstavat linnuliiki käsitlevate andmete kvaliteeti hindab IBA 1998 kategooriates A, B, C ja U. U tähendab tundmatut, C tähendab vähest informatsiooni, B ebapiisavat informatsiooni ja ainult kategooria A kirjeldab täpset informatsiooni. ( 46 )

67.

Hispaania arvab, et liikmesriigi kohustuse rikkumise menetluses tohib arvesse võtta ainult A–kategooria informatsiooni. Kokkuvõttes tähendab see väide igatahes seda, et Hispaania ei pea niikaua midagi ette võtma, kuni komisjon või eraõiguslikud organisatsioonid kaardistavad süstemaatiliselt ja kõige kõrgemal teaduslikul tasemel lindude leviku kogu riigi territooriumil. Linnudirektiivi järgi on see siiski Hispaania ülesanne. Niikaua kui ei ole paremat informatsiooni, võib seega ka keskmise või madala kvaliteediga teave tõendada alade olemasolu, mis on lindude kaitseks kõige sobivamad.

68.

Järelikult tuleb ka Hispaania valitsuse väited IBA 1998 andmete kvaliteedi kohta tagasi lükata.

69.

Lõpuks vaidlustab Hispaania valitsus mõne lindude kaitseks kõige sobivamate alade kindlaksmääramise kriteeriumi või täpsemalt nende kohaldamise SEO/Birdlife’i poolt.

70.

Kriteeriume kirjeldatakse IBA 1998 ja IBA 2000 nimekirjades. ( 47 ) Tähtsad linnualad on üldjuhul elupaigaks märkimisväärsele arvule kogu maailmas ohustatud liikide isenditele (C.1) ( 48 ) või vähemalt 1%-le Euroopa Liidus ohustatud liikide vastavast asurkonnast, st ühe linnudirektiivi I lisas nimetatud liigi asurkonnast (C.2) ( 49 ) või nimetamata rändliigi asurkonnast (C.3). ( 50 ) Tähtsate linnualade hulka kuuluvad ka alad, mis on elupaigaks üle 20000 veelinnu või üle 10000 merelinnupaari parvele (C.4) ja ka nn pudelikaelad, mida läbivad rändel tavaliselt üle 5000 toonekure ja/või üle 3000 röövlinnu või sookure (C.5). ( 51 ) Kriteerium C.6 näeb ette, et viit I lisas loetletud linnuliigi seisukohast tähtsat ala peetakse ornitoloogiliselt kõige tähtsamaks alaks vastavas Euroopa piirkonnas (esiviisiku kriteerium). ( 52 ) Kriteerium C.7 hõlmab erikaitsealadena klassifitseeritud alasid või klassifitseeritavaid alasid, mis on muude kriteeriumide alusel välja valitud.

71.

BirdLife International toetub lisaks veel alade piiride kindlaksmääramise põhiprintsiipidele. Tähtis linnuala kas erineb selgelt oma ümbrusest, tegemist on juba piiritletud looduskaitsealaga või täidab see üksinda või koos teiste tähtsate linnualadega kõikide väärtuslike liikide nõudeid nende esinemise ajal. ( 53 )

72.

Kuna IBA 1989 ja IBA 1998 linnukaitseks kõige sobivamate alade kindlaksmääramise kriteeriumid langevad suures osas kokku, siis on Euroopa Kohus neid juba põhimõtteliselt tunnustanud, kui ta tõdes vanema nimekirja, IBA 1989 kohta, et see on (asjaomase menetluse seisukohast määraval ajal) ainus dokument, mis sisaldab teaduslikke tõendeid, mis võimaldavad hinnata, kas kostjaks olev riik on täitnud oma kohustuse klassifitseerida erikaitsealadena alad, mis on arvu ja suuruse poolest ohustatud liikide kaitsmiseks kõige sobivamad. ( 54 )

73.

Miski ei takista liikmesriike välja töötamast linnukaitseks kõige sobivamate alade kindlakstegemise kriteeriume ja alade erikaitsealadena klassifitseerimist nende kriteeriumide alusel. ( 55 ) Ornitoloogilisest aspektist peavad need siiski olema IBA nimekirja kriteeriumidega vähemalt samaväärsed.

74.

Hispaania ei ole siiski oma kriteeriume välja töötanud, vaid vaidleb vastu valimiskriteeriumide C.1 ja C.6 kohaldamisele IBA 1998 raames ning ka paljude kindlakstehtud alade piiridele.

75.

Hispaania väidab, et SEO/Birdlife on vastupidi kriteeriumi C.1 määratlusele valinud mõnel juhul välja alad, mis on elupaigaks selgelt vähem kui 1%-le kaitstavate liikide taastuvast asurkonnast. See kehtib eelkõige suurtrapi kohta. Hispaania on elupaigaks ligikaudu 23000 isendile, järelikult on piirmäär umbes 230 isendit. Selle asemel kasutab SEO/Birdlife 50 isendi suurust piirmäära.

76.

Hispaania valitsus saab sellist kriitikat tehes valesti aru selle kriteeriumi määratlusest. Kogu maailmas ohustatud liikide puhul peab asjaomasel alal esinema üksnes märkimisväärne arv isendeid. See märkimisväärne arv võib olla tunduvalt väiksem kui 1% suurune piirmäär, mis kehtib kriteeriumi C.2 korral, st liikide puhul, mis on ohustatud ainult Euroopa Liidus, mitte kogu maailmas.

77.

Liikide puhul, mis on ohustatud kogu maailmas, kasutab BirdLife International selle ohu tõttu selgelt madalamaid piirmäärasid, nt Hispaania poolt nimetatud suurtrapi puhul 30 isendi suurust piirmäära. ( 56 ) SEO/Birdlife määras selle liigi võrdlemisi suure esinemise alusel Hispaanias seevastu IBA 1998 piirmääraks – nagu rõhutab komisjon – kõrgema piirmäära kui BirdLife International Euroopa nimekirja jaoks.

78.

Peale selle ei muudetud seda kriteeriumi rangemaks, vaid hoopis leebemaks võrreldes Euroopa Kohtu poolt tunnustatud IBA 1989 nimekirjaga. IBA 1989 kriteerium 5 hõlmas veel ka kõiki haruldaste või ohustatud liikide pesitsemisalasid.

79.

Järelikult tuleb see Hispaania väide tagasi lükata.

80.

Lisaks vaidlustab Hispaania kriteeriumi C.6, nn esiviisiku kriteeriumi kasutamise. Selle kriteeriumi kohaselt käsitatakse iga liigi puhul iga piirkonna viit paremat ala linnukaitseks kõige sobivama alana. Iga liikmesriigi piirkonnad määratakse kindlaks vastavalt Eurostati väljatöötatud Euroopa tsoonidesse jagamisele (Nomenclature des unités territoriales statistiques (statistiliste territoriaaljaotuste nomenklatuur) – NUTS). Birdlife valis eri liikmesriikides nimetatud tsoneerimise eri tasandid, et saada võrreldava suurusega Euroopa regioonid. ( 57 ) Hispaanias valiti tasand 2, mis vastab autonoomsetele piirkondadele ja mille tulemusel jagati territoorium 17 piirkonnaks.

81.

Hispaania keeldub autonoomseid piirkondi nimetatud kriteeriumi tähenduses Euroopa piirkondadena tunnustamast. Autonoomsed piirkonnad ei ole määratletud ornitoloogiliste kriteeriumide alusel, vaid need on haldusüksused. Vastavalt sellele on Hispaanias 17 niisugust piirkonda, Itaalias 20 ja Prantsusmaal 95 piirkonda. ( 58 ) Hispaania väitel tuleks tugineda pigem nn biogeograafilistele piirkondadele, mida kasutati loodusdirektiivi raames.

82.

Loodusdirektiivi eesmärkide täitmiseks on kogu ühenduse territoorium jaotatud seitsmeks biogeograafiliseks piirkonnaks: mandripiirkond, Vahemere piirkond, Alpide piirkond, Atlandi piirkond, Makaroneesia piirkond, boreaalne piirkond ja pannooniline piirkond. Hispaanias asub osa eespool nimetatud neljast piirkonnast, nimelt Atlandi, Vahemere, Alpide ja Makaroneesia biogeograafilisest piirkonnast.

83.

Kui pidada Euroopa piirkondadeks C.6 kriteeriumi tähenduses üksnes biogeograafiliste piirkondade Hispaanias asuvaid osi, siis väheneks tunduvalt sellele kriteeriumile vastavate alade arv. Maksimaalselt 85 iga kaitstava liigi jaoks kõige sobivama ala asemel oleks Hispaanias maksimaalselt ainult 20 iga kaitstava liigi jaoks kõige sobivamat ala.

84.

Seda Hispaania väidet ei saa ilma pikemata tagasi lükata. Sellega seoses on täiesti asjakohatu komisjoni väide, et Hispaania jäi seniajani alati seisukohale, et klassifitseerimiskohustuste täitmist tuleb hinnata eraldi, vastavalt klassifitseerimises ainupädevatele autonoomsetele piirkondadele. Nimelt ei saa autonoomsete piirkondade pädevus olla määrav erikaitsealadena klassifitseeritavate alade kindlaksmääramisel. On teada, et alade valikul tuleb juhinduda teaduslikest kriteeriumidest. ( 59 )

85.

Komisjoni argument, mille kohaselt ei ole loodusdirektiivi biogeograafiliste piirkondade aluseks mitte lindude asurkonnad, vaid eeskätt elupaigatüüpide jagamine, on selgelt rohkem ornitoloogiale suunatud, kuid hoolimata sellest pole see määrav. Linde saab vaevalt võrrelda loodusdirektiiviga kaitstud liikide ja elupaikadega. Isegi kui biogeograafiliste piirkondade eesmärk ei ole spetsiifiliselt linnukaitse, peaks neil siiski olema tugevam seos linnukaitsega, kui seda on administratiiv-statistilistel üksustel.

86.

BirdLife International tunnistab ka ise, et tuginemine NUTS-i territoriaaljaotusele ei ole ornitoloogiliste eesmärkide seisukohalt ideaalne lahendus, kuna paljud linnuliigid eelistavad hõredamalt asustatud kohti. NUTS tugineb seevastu rahvastikule. Mida väiksem on rahvastiku tihedus, seda suuremad on piirkonnad. Piirkondade võrreldavuse tagamiseks eri liikmesriikides valiti seega erinevad NUTS-i tasandid.

87.

See põhjendus näitab ornitoloogilises mõttes tähtsusetule NUTS-i territoriaaljaotusele tuginemise tegelikku väärtust. See loob kõikides liikmesriikides võrreldava aluse esiviisiku kriteeriumi rakendamiseks. See tagab peaaegu ühtlase erikaitsealade jaotuse ühenduses. Selline jaotus on eeldus sellele, et erikaitsealad ei koondu teatud piirkondadesse, vaid loovad üheskoos võrgustiku, mis katab ühenduse enam-vähem ühtlaselt.

88.

Niisugune ühtlane kaetus on eriti vajalik ornitoloogilistel põhjustel, kuna see tagab liikide kaitse kogu nende levikualal. Liikide geograafilise leviku tähtsust näitab liikide kaitsestaatuse määratlus loodusdirektiivi artikli 1 punktis i. Liigi kaitsestaatus on asjaomast liiki mõjutavate tegurite koostoime, mis pikema aja jooksul võib mõjutada liigi levikut ja populatsiooni suurust. Seda määratlust ei saa küll linnudirektiivile otseselt kohaldada, kuid see illustreerib siiski teaduslikku üksmeelt, mis peab olema määrav ka alade linnudirektiivi kohasel, ornitoloogiliselt põhjendatud valikul.

89.

Kui aluseks valitaks hoopis suuremad piirkonnad, nt Hispaania soovitatud biogeograafilised piirkonnad, siis oleks selle tulemuseks ühe piirkonna kohta valitavate alade võrdse arvu korral väiksem arv erikaitsealasid. Sel juhul oleks erikaitsealade võrgustik väiksema tihedusega. Lisaks varitseks oht, et need erikaitsealad jaotuksid vähem ühtlaselt kui väiksemate piirkondade puhul. Nimetatud oht esineks muu hulgas ka sel juhul, kui suuremate regioonide puhul suurendataks valitavate alade arvu. Mõlemal juhul ei saa nimelt välistada seda, et parimad alad koonduksid teatud piirkondadesse, samal ajal kui teised piirkonnad, mis klassifitseeriksid iseseisva piirkonnana viis sellist ala, jääksid erikaitsealadega hõlmamata.

90.

Juhul kui NUTS-i kohase territoriaaljaotuse asemel soovitakse kasutada teistsuguseid viitepiirkondi, peaks kasutatav kriteerium olema selline, et tulemuseks oleks sama tihedalt seotud erikaitsealade võrgustik. Hispaania territooriumi saaks ornitoloogilisel alusel kindlasti jagada vajaliku teadustöö abil väiksemateks osadeks ja kasutada seda jaotust hiljem erikaitsealade kindlakstegemiseks. ( 60 ) Hispaania ei ole siiski niisuguseid pingutusi teinud, vaid on tuginenud üksnes biogeograafilistele piirkondadele, mis ei kujuta endast autonoomsete piirkondadega võrreldavat alust, et luua piirkonda enam-vähem ühtlaselt katvat erikaitsealade võrgustikku.

91.

Järelikult ei selgitanud Hispaania ka kriteeriumi C.6 osas, et IBA 1998 nimekiri ei ole parim teaduslik dokument linnukaitseks kõige sobivamate alade kindlakstegemiseks.

92.

Hispaania ei ole lõpuks rahul ka tähtsate linnualade piiritlemisega. Tihti on seda tehtud vääralt, sest nende hulka on võetud ka ilmselgelt ebasobivaid maa-alasid, nt asulaid. Ka on tähtsad linnualad mõnikord liiga suured, keskmiselt palju suuremad kui teistes liikmesriikides.

93.

Nii nagu linnukaitsealade valimisel peavad liikmesriigid ka linnukaitseala piiride kindlaksmääramisel lähtuma ornitoloogilistest kriteeriumidest, mis sisalduvad artikli 4 lõigetes 1 ja 2. ( 61 ) Hispaania kritiseerib tähtsa linnuala piiritlemist, kuid mitte piiride kindlaksmääramisel kasutatud kriteeriume. Järelikult vaidlustab ta üksnes nende kohaldamise või selleks kasutatud andmed. Üldistest viidetest, nagu viited asulatele, ei piisa siiski nende kriitiliste märkuste kontrollimiseks. Mõni liik sõltub teatud juhtudel just niisugustest elupaikadest. Näiteks pesitsevad kogu maailmas ohustatud stepi-tuuletallajad (Falco naumanni) kolooniatena vaieldamatult ka asulates.

94.

Hispaania rõhutab igatahes õigesti, et komisjoni märkused, mis puudutavad ainult osaliselt erikaitsealade hulka kuuluvaid tähtsaid linnualasid, on vastuolus ühes teises hagiavalduse osas esitatud väitega. ( 62 ) Seal väidab komisjon, et ta nõustus Kataloonia, Valencia, Galicia ja ka Castilla-La Mancha autonoomsete piirkondade teaduslike argumentidega, et nende erikaitsealade piiritlemine sobib linnudirektiiviga vastavuse tagamiseks iga üksiku (cada una) tähtsa linnuala puhul. Komisjon mainib seda Hispaania väidet oma repliigis, ( 63 ) kuid ta ei selgita nimetatud vastuolu ei repliigis ega Euroopa Kohtu poolt kohtuistungil talle esitatud küsimustele vastates.

95.

Niisugune ülevaade fakti- ja õigusväidetest, millele hagiavalduses tuginetakse, ei vasta Euroopa Kohtu kodukorra artikli 38 lõike 1 punkti c nõuetele. Nimetatud normi kohaselt peab ülevaade olema esitatud piisavalt selgelt ja täpselt, et võimaldada kostjal enda kaitseks valmistuda ja Euroopa Kohtul oma kontrolli teostada. Sellest tulenevalt peavad hagiavalduse aluseks olevad faktilised ja õiguslikud asjaolud ühtselt ja arusaadavalt järelduma hagiavaldusest endast. ( 64 ) Nimetatud autonoomsetes piirkondades asuvate tähtsate linnualadega hõlmatud erikaitsealade osas on aga hagiavalduses sisalduva vastuolu tõttu selgusetu, kas komisjon tegelikult esitab selle väite. Ei asjakohane kaitsmine ega ka Euroopa Kohtu hinnangu andmine pole seetõttu võimalik.

96.

Selles punktis on hagi niisiis vastuvõetamatu. Nimetatud puudus on seotud hagi esitamise ajal klassifitseeritud ja komisjonile teatatud erikaitsealadega Castilla-La Mancha, Kataloonia, Valencia ja Galicia autonoomsetes piirkondades.

97.

Seega tuleb väidet, et mõni erikaitsealadena klassifitseeritud ala on suuruselt liiga väike, kontrollida ainult Andaluusia, Baleaaride ja Kanaari saarte osas.

98.

Lõpuks esitavad mõlemad pooled veel väiteid ja argumente konkreetsete autonoomsete piirkondade kohta. Neid väiteid ja argumente tuleb uurida seoses vastava autonoomse piirkonnaga.

99.

IBA 1998 ja Andaluusia autonoomses piirkonnas klassifitseeritud erikaitsealade vahelise võrdluse põhjal väidab komisjon, et pärast põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemist ei ole 60 tähtsast linnualast 37 üldse erikaitsealadega kaetud, et 22 klassifitseeritud erikaitseala langevad ainult osaliselt kokku 23 tähtsa linnualaga ja et mitme linnuliigi kaitse on ebapiisav, siia kuulub eelkõige ibeeria kääpakotkas (Aquila adalberti), must-toonekurg (Ciconia nigra), sagarlauk (Fulica cristata), marmorpart (Marmaronetta angustirostris), stepi-tuuletallaja, sultantait (Porphyrio porphyrio), vahemere kajakas, (Larus audouinii), väiketrapp (Tetrax tetrax), suurtrapp (Otis tarda), soo-loorkull (Circus pygargus) ja haugaskotkas (Hieraaetus fasciatus). Erikaitsealana klassifitseeritud ühe miljoni hektari suurune ala vastab ainult ühele kolmandikule tähtsate linnualadega kaetud alast.

100.

Hispaania ei vaidlusta seda väidet. See tähendab, et ta tunnistas seda. Niisiis tuleb hagi Andaluusia autonoomse piirkonna osas täies ulatuses rahuldada.

101.

Baleaaride autonoomses piirkonnas oli põhjendatud arvamuses määratud tähtajaks kvalifitseeritud 40 erikaitseala, mille kogupindala oli 121015 hektarit. 20 tähtsat linnuala kogupindalaga 131243 hektarit oli siiski kaetud ainult 54% ulatuses. Komisjon väitis eelkõige seda, et puna-harksaba (Milvus milvus) ei ole piisavalt kaitstud.

102.

Hispaania märgib, et IBA 1998-s esitatud alad on juba mõõtkava (1:2 500 000) tõttu kasutud ja lisaks on need andmed vananenud, kuid tunnistab, et erikaitsealad peaksid rohkem hõlmama puna-harksaba elupaiku ja et ta klassifitseeris sel eesmärgil liikide kaitsekava raames erikaitsealadena uusi alasid ning piiritles olemasolevad erikaitsealad uuesti nii, et need hõlmavad 70% sellest liigist.

103.

Seega nõustus Hispaania põhimõtteliselt ka komisjoni väidetega Baleaaride autonoomse piirkonna kohta. Seda, kas pädevate asutuste uus teave seab IBA 1998 tõendamisväärtuse tõepoolest kahtluse alla, ei saa ma hinnata, kuna selle teabe kohta Euroopa Kohtul andmed puuduvad.

104.

Järelikult tuleb hagi selles osas, mis puudutab Baleaaride autonoomset piirkonda, täies ulatuses rahuldada.

105.

Kanaari saartel oli põhjendatud arvamuses määratud tähtajaks – nagu ilmselt ka praegu – erikaitsealadena klassifitseeritud 28 ala, mille kogupindala on 211598 hektarit. Erikaitsealad katavad ligikaudu 59,5% 65 tähtsast linnualast, mille kogupindala on 133443 hektarit. 23 tähtsat linnuala on täiesti katmata, osa ülejäänud tähtsatest linnualadest on ainult osaliselt kaetud. Komisjon rõhutab eelkõige selliste liikide ebapiisavat kaitset nagu kraetrapp (Chlamydotis undulata), raipekotkas (Neophron percnopterus), kanaari kaelustäks (Saxicola dacotiae), kõrbejooksur (Cursorius cursor) ja nõgi-tormilind (Bulweria bulwerii).

106.

Hispaania valitsus tunnistab, et tuleb klassifitseerida uusi alasid või olemasolevaid erikaitsealasid laiendada. Pädevad asutused ei nõustu siiski teaduslikele andmetele tuginedes kõikide tähtsate linnualadega nende kogusuuruses. Selle väite põhjendamiseks esitas Hispaania valitsus kostja vastuses üksikasjaliku uuringu Kanaari saarte tähtsate linnualade kohta, mis on erikaitsealadega veel katmata, selgitades, millistel ornitoloogilistel kaalutlustel tuleb tähtis linnuala erikaitsealana klassifitseerida või klassifitseerimata jätta. ( 65 ) Komisjon ei ole seda uuringut vaidlustanud. Seega tuleb uuringu sisu pidada heakskiidetuks ning uuring kujutab endast klassifitseerimise puuduste kohta ajakohasemat ja täpsemat tõendit kui IBA 1998. Väide alade ebapiisava erikaitsealadena klassifitseerimise kohta kehtib seega üksnes niivõrd, kuivõrd tuleb Kanaari saarte uuringu kohaselt alasid erikaitsealadena klassifitseerida või olemasolevaid erikaitsealasid laiendada.

107.

Seda silmas pidades tuleb hagi ka Kanaari saarte osas rahuldada.

108.

Ka Castilla-La Mancha autonoomse piirkonna puhul võrdleb komisjon erikaitsealadena klassifitseeritud alasid IBA 1998 andmetega. Kümme 39 tähtsast linnualast kogupindalaga 261000 hektarit ei ole erikaitsealadega üldse kaetud, ülejäänud 29 on kaetud ainult 32,3% ulatuses. Eelkõige ei ole piisavalt kaitstud stepi-tuuletallaja ja väiketrapp.

109.

Nagu juba tõdetud, on väide tähtsatel linnualadel asuvate erikaitsealade piiritlemise osas vastuvõetamatu. ( 66 ) Seevastu nende kümne tähtsa linnuala suhtes, mis ei olnud üldse erikaitsealadega kaetud, on Hispaania hiljem kolmel juhul tunnistanud, et klassifitseerimine on vajalik, ja on seda ka vahepeal teinud. ( 67 ) Seda, kas igakordne IBA 1998-st erinev piiritlemine tugineb ornitoloogilistele alustele, ei ole võimalik Hispaania selleteemaliste selgituste puudumise tõttu hinnata. Seevastu jäävad vaidluse alla veel seitse tähtsat linnuala.

110.

Hispaania keeldub alade erikaitsealadena klassifitseerimisest viie tähtsa linnuala osas, kuna Castilla-La Mancha autonoomses piirkonnas asuvad ainult väikesed osad nendest aladest. Neil aladel ei ole iseseisvat ornitoloogilist tähtsust ja neid pea seetõttu erikaitsealadena klassifitseerima.

111.

See argument ei ole aga veenev. Asjaolu, et mõni teatud liikide kaitseks kõige sobivam ala ulatub eri autonoomsete piirkondade territooriumile, ei õigusta nende alade väljajätmist. Kui need alad moodustavad lahutamatu osa kogu piirkonnast, siis tuleb need ka erikaitsealadena klassifitseerida, sest vastasel korral võidakse nendel maa-aladel võtta kontrollimata meetmeid, mis mõjutavad kogu piirkonda. Lisaks väidab komisjon, ilma et sellele vastu vaieldaks, et vähemalt kahes kõnealuses osas pesitsevad I lisas nimetatud liigid, nimelt ülemaailmselt ohustatud ibeeria kääpakotkas, must-toonekurg, haugaskotkas, kaljukotkas (maakotkas) (Aquila chrysaetos), kaeluskotkas (Gyps fulvus), raipekotkas ja rabapistrik (Falco peregrinus).

112.

Hispaania valitsus väidab tähtsa linnuala nr 185 „San Clemente-Villarrobledo” kohta, et see 103000 hektari suurune ala on liiga suur. Kaitstavate stepi-tuuletallaja, suurtrapi, valgekõht-vurili (Pterocles alchata) ja väiketrapi asurkonnad on suhteliselt väikesed.

113.

See argument ei ole juba seetõttu veenev, et nimetatud ala ei ole IBA 1998 nimekirja võetud mitte ainult kui üks viiest kõige sobivamast alast, vaid seetõttu, et see on elupaigaks märkimisväärsele arvule ülemaailmselt ja Euroopas ohustatud liikide isenditele. Seetõttu võivad need väited õigustada teatud asjaolude esinemise korral teistsugust piiritlemist, kuid mitte täielikku klassifitseerimisest loobumist.

114.

Hispaania klassifitseeris vastavalt sellele kohtumenetluse ajal sama nimega erikaitsealana ala, mille pindala on vähemalt 10677,81 hektarit, ning tunnistas seega põhimõtteliselt, et ka see ala tuli erikaitsealana klassifitseerida. Seda, kas erikaitseala piiride kindlaksmääramine on ornitoloogiliste kriteeriumide kohaselt korrektne, ei saa hinnata, kuna Hispaania ei ole kirjeldanud piiritlemise aluseid.

115.

Hispaania Kuningriik keeldub lõpuks 28600 hektari suuruse tähtsa linnuala nr 199 „Torrijos”, klassifitseerimisest, kuna 150–200 pealine suurtrapi asurkond on võrreldes autonoomse piirkonna populatsiooniga, mis on ligikaudu 3000 isendit, tähtsusetu. Selles osas tuleb siiski rõhutada selle ülemaailmselt ohustatud liigi olemasolu tähtsust Euroopale. Asurkond ületab mitu korda Hispaania jaoks kehtestatud märkimisväärse asurkonna 50 isendi suuruse kõrgema piirmäära. Lisaks on IBA 1998 nimekirjas märgitud veel samamoodi kogu maailmas ohustatud väiketrapi märkimisväärset esinemist, nimelt 1200 isendit, kusjuures piirmäär on 200 isendit. Selle ala erikaitsealana klassifitseerimine näib seetõttu olevat tungivalt vajalik.

116.

Kuna komisjon heidab IBA 1998 alusel ette puudusi stepi-tuuletallaja ja väiketrapi kaitsmises, siis tuleneb juba eelnevast, et mõlema liigi jaoks tuleb erikaitsealana klassifitseerida veel alasid.

117.

Pidades eelkõige silmas väiketrapi ohustatust, ei saa Hispaania tugineda raskustele, mis tulenevad väiketrappide suurest liikuvusest, nende vähesest seotusest kindlate kohtadega, nende erinevatest elupaikadega seotud vajadustest eri aastaaegadel ning asurkonna suuruse täpse arvestuse puudumisest. Need raskused peab Hispaania ületama edasiste uuringute tegemise ja piisavalt suurte alade erikaitsealadena klassifitseerimise teel, alasid paindlikult majandades, vastasel korral on oht, et nimetatud liik sureb välja.

118.

Ekslik on ka seisukoht, et asulasiseseid stepi-tuuletallajate kolooniaid ei saa erikaitsealadena klassifitseerida. Kui stepi-tuuletallajad sõltuvad nendest elupaikadest, siis tuleb neid just nendes kohtades kaitsta alade erikaitsealadena klassifitseerimise teel. Ainult nii saab tagada, et näiteks linnaarengumeetmed ei peleta stepi-tuuletallajaid minema. Ka linnaarenguhuvid ei luba loobuda ala erikaitsealana kvalifitseerimisest, kuna on teada, et majanduslikke ja sotsiaalseid põhjusi ei saa mitteklassifitseerimise õigustuseks tuua. Kui need kaalutlused kaaluvad üles stepi-tuuletallaja kaitsmise huvid, tuleks neid kohaldada loodusdirektiivi 92/43 artikli 6 lõike 4 kohaselt, see tähendab alternatiivide puudumisel ja nõutavaid asendusmeetmeid võttes.

119.

Järelikult tuleb Hispaania väited Castilla-La Mancha autonoomses piirkonnas veel erikaitsealadega täiesti hõlmamata tähtsate linnualade osas tagasi lükata. Komisjoni hagi tuleb selles osas rahuldada.

120.

Ka Kataloonia autonoomse piirkonna osas võrdleb komisjon IBA 1998 nimekirja tegelikult klassifitseeritud aladega ja jõuab järeldusele, et 21 tähtsast linnualast ei ole 10 ala erikaitsealaga hõlmatud, ülejäänud alad on ainult osaliselt kaetud, seega ei ole 62-st Kataloonias pesitsevast direktiivi I lisas nimetatud linnuliigist erikaitsealadega piisavalt kaitstud mustlauk-õgija (Lanius minor), metsis (Tetrao urogallus), karikormoran (karikarbas) (Phalacrocorax aristotelis), väiketrapp, stepilõoke (Melanocorypha calandra), pujulõoke (Chersophilus duponti), siniraag (Coracias garrulus), välja-väikelõoke (Calandrella brachydactyla) ja kõnnu-pääsujooksur (Glareola pratincola).

121.

Nagu juba tõdetud, on väide tähtsatel linnualadel asuvate erikaitsealade piiritlemise osas vastuvõetamatu. ( 68 ) Ülejäänud kümne erikaitsealadega hõlmamata tähtsa linnuala puhul ei nimeta IBA 1998 ei mustlauk-õgijat, metsist, pujulõokest ega kõnnu-pääsujooksurit. Seega ei ole suudetud tõendada, et erikaitsealadena klassifitseerimine on selle nelja liigi suhtes ebapiisav.

122.

Hispaania vaidlustab lisaks hagi vastuvõetavuse nimetatud linnuliikide osas, kuna on ebaselge, missuguste liikide jaoks on tarvis uusi alasid erikaitsealadena klassifitseerida. Komisjon nimetab 62 direktiivi 79/409 I lisas nimetatud liiki, samal ajal kui Kataloonia õiguse kohaselt kuulub kaitsmisele 73 liiki. Ka kohtueelses menetluses ei viidanud komisjon alati samadele liikidele.

123.

See väide tuleb siiski tagasi lükata. Kõigepealt saab Hispaania valesti aru linnuliikidele viitamisest: komisjon nimetab küll direktiivi I lisas Kataloonia autonoomse piirkonna osas loetletud 62 liiki, kuid ebapiisavat erikaitsealadena klassifitseerimist tõendab ta üksnes eespool sõnaselgelt nimetatud liikide alusel. Need liigid olid vähemalt kaudselt kohtueelse menetluse esemeks, kuna komisjon tugines alati IBA 1998-le ja nimetatud liikide osas oli erinevusi IBA 1998 ja Kataloonias klassifitseeritud erikaitsealade vahel.

124.

Lisaks väidab Hispaania, et mõne tähtsa linnuala suhtes on juba loodusdirektiivi raames tehtud ettepanek käsitada neid ühenduse jaoks olulise tähtsusega aladena. Need ettepanekud ei saa siiski õiguslikul tasandil asendada alade erikaitsealadena klassifitseerimise puudusi, kuna erikaitsealadena klassifitseerimine põhineb linnudirektiivi artiklil 4, ühenduse jaoks olulise alana klassifitseerimise ettepanek seevastu aga loodusdirektiivi artiklil 4, st need põhinevad eri õigusnormidel, millel on erinevad õiguslikud tagajärjed.

125.

Oma vasturepliigis tugineb Hispaania sellele, et enamik elupaikasid, mida ei ole veel erikaitsealadena klassifitseeritud, on kaitstud loodusliku tähtsusega alasid käsitlevate autonoomsete piirkondade kavade raames või piirkondliku õiguse kohaselt erilist kaitset vajavate looduslike aladena. Hoolimata sellest, kas niisugusest kaitsest piisab erikaitsealade kaitsele esitatavate nõuete täitmiseks, ei õigusta see alade erikaitsealadena klassifitseerimisest loobumist. Linnudirektiivi artikli 4 lõigetega 1 ja 2 nõutakse alade erikaitsealadena klassifitseerimist, nii et need alad lisatakse lõike 3 kohaselt Euroopa võrgustikku. Nimetatud võrgustiku raames tagatakse kaitse kvaliteet Euroopa normidega. Seega on Euroopa Kohus juba otsustanud, et alade erikaitsealadena klassifitseerimise kohustust ei saa vältida muude kaitsemeetmete rakendamise teel. ( 69 ) Ka puhtalt siseriiklikud kaitsekategooriad oleksid niisugused muud meetmed, mis ei saa asendada alade erikaitsealadena klassifitseerimist. ( 70 )

126.

Lõpuks käsitleb Hispaania Kuningriik oma Kataloonia autonoomse piirkonna osas esitatud vasturepliigis IBA 1998 nimekirja esmakordselt teaduslikult pinnalt. Nimelt võrdleb ta IBA 1998 andmeid liikide esinemise kohta tähtsatel linnualadel vastava Kataloonia asurkonna suurust puudutava teabega, mis on esitatud 1999.–2000. aastal tehtud vaatlustel põhinevas lindude pesitsemisatlases. Neid arve saab võrrelda siiski ainult piiratud ulatuses, kuna liikide asurkonnad kogu Kataloonia autonoomses piirkonnas on tavaliselt suuremad kui tähtsate linnualade asurkonnad.

127.

Vastavalt sellele näitavad uuemad andmed ainult nelja sellise liigi puhul, mis omavad veel tähtsust käesoleva menetluse esemeks olevate tähtsate linnualade seisukohalt, et IBA 1998-s sisalduvad arvud on suuremad kui sellele järgnenud vaatluste puhul, nimelt atlandi tormipääsu (Hydrobates pelagicus) 0–10 paari 5–15 paari asemel, hüüp (Botaurus stellaris) 1–5 paari 8–11 paari asemel, soo-loorkull 5–10 paari 15–20 paari asemel, mustkõht-vuril (Pterocles orientalis) 5–10 paari 10 paari asemel. Sellest ei tulene, et IBA 1998 aluseks olevad andmed olid puudulikud, vaid ennekõike see, et need Kataloonias juba väga harva esinevad liigid on hävimas ning vajavad seetõttu erilist kaitset.

128.

Peale selle on veel käesoleva menetluse esemeks oleval kümnel tähtsal linnualal esindatud liikide asurkonnad tähtsate linnualade asurkondadest suuremad. Mõnel juhul hõlmavad tähtsad linnualad ainult murdosa kogu asurkonnast, nt jäälinnu (Alcedo atthis) puhul, keda esineb tähtsal linnualal 20–30 paari, kogu asurkonna suuruseks on aga märgitud 1009–1420 paari, või kivi-tuttlõokese puhul (Galerida theklae), keda esineb tähtsal linnualal 100–200 paari võrreldes kogu asurkonnaga, kuhu kuulub 7300–18400 paari. See võrdlus ei näita veel seda, et puudub uute alade erikaitsealadena klassifitseerimise vajadus, vaid näitab pigem asjaolu, et erikaitsealadena tuleb klassifitseerida alad, mida ei ole IBA 1998 nimekirjas.

129.

Hispaania esitab veel tabeli, kus näidatakse ära liikide kuulumine erikaitsealadele. Hispaania rõhutab, et Kataloonia autonoomses piirkonnas hõlmavad erikaitsealad osaliselt suuremat osa liikide asurkonnast kui IBA 1998. Hispaania väidab siiski ka, et erikaitsealad ei kata 16 liigi puhul nii suuri asurkondi kui IBA 1998. Need liigid esinevad üheksal kümnest veel vaidluse all olevast tähtsast linnualast. Viimane eespool nimetatud tähtsatest linnualadest (nr 138 „Islas Medas”) võimaldaks lisaks veel vähemalt kahe väga haruldase liigi kaitset, kes ei ole siiani veel Kataloonia autonoomse piirkonna tähtsatel linnualadel esindatud, nimelt atlandi tormipääsu ja karikormorani (karikarbas) kaitset. Ka see argument ei sobi komisjoni väite ümberlükkamiseks.

130.

Hispaania ei suutnud seega ümber lükata komisjoni väiteid selles osas, mis puudutasid veel Kataloonias asuvaid erikaitsealadega hõlmamata tähtsaid linnualasid. Komisjoni hagi tuleb selles osas rahuldada.

131.

Galicia autonoomse piirkonna osas tõdeb komisjon, et kolme üheteistkümnest tähtsast linnualast ei ole erikaitsealadena klassifitseeritud ja mõni ülejäänud tähtis linnuala on ainult osaliselt erikaitsealadena klassifitseeritud. Kokku on erikaitsealasid ainult 10% tähtsate linnualade hulka kuuluvatest aladest. Seega ei ole hüüp, soo-loorkull, haugaskotkas, metsis, väiketrapp, herilaseviu (Pernis apivorus) ja nurmkana ibeeria alaliik (Perdix perdix hispaniensis) piisavalt kaitstud.

132.

Nagu juba tõdetud, on väide tähtsatel linnualadel asuvate erikaitsealade piiritlemise kohta vastuvõetamatu. ( 71 ) Kolme ülejäänud erikaitsealadega hõlmamata tähtsa linnuala osas ei nimeta IBA 1998 ei hüüpi ega haugaskotkast või herilaseviud. Seega puuduvad nende liikide puhul tõendid alade ebapiisava erikaitsealadena klassifitseerimise kohta.

133.

Üks kolmest ülejäänud tähtsast linnualast on vahepeal klassifitseeritud erikaitsealana 86% ulatuses, teised kaks tähtsat linnuala on kavas vahepeal tehtud uuringute alusel osaliselt erikaitsealana klassifitseerida. Seega on Hispaania põhimõtteliselt nõustunud komisjoni selleteemalise kriitikaga ega ole vähemalt sisuliselt tähtsate linnualade piire vaidlustanud. Seega tuleb komisjoni hagi Galicia autonoomses piirkonnas asuvate erikaitsealadega täiesti katmata tähtsate linnualade osas rahuldada.

134.

Valencia autonoomse piirkonna kohta märgib komisjon, et kahekümne ühest tähtsast linnualast on jäänud erikaitsealadega hõlmamata viis ala, mõni ülejäänud tähtsatest linnualadest ei kuulu osaliselt erikaitsealade piiresse. Seega ei ole hüüp, koldhaigur (tiigihaigur) (Ardeola ralloides), marmorpart, stepi-händpart (Oxyura leucocephala), vahemere kajakas, soo-loorkull ja haugaskotkas piisavalt erikaitsealadega kaitstud.

135.

Nagu juba tõdetud, on väide tähtsatel linnualadel asuvate erikaitsealade piiritlemise kohta vastuvõetamatu. ( 72 ) Ülejäänud viie tähtsa linnuala puhul, mis on erikaitsealadega täiesti katmata, märgib IBA 1998 ainult haugaskotkast. Seega puuduvad ülejäänud liikide puhul tõendid alade ebapiisava erikaitsealadena klassifitseerimise kohta.

136.

Hispaania ei vaidlusta hagi Valencia autonoomse piirkonna osas, vaid teatab uute alade erikaitsealadena klassifitseerimisest. Seega tuleb hagi Valencia autonoomses piirkonnas asuvate erikaitsealadega täiesti katmata tähtsate linnualade osas rahuldada.

137.

Hispaania ei ole klassifitseerinud erikaitsealadena Andaluusia, Baleaaride, Kanaari saarte, Castilla-La Mancha, Kataloonia, Galicia ja Valencia autonoomsetes piirkondades piisaval hulgal alasid ja Andaluusia, Baleaaride ja Kanaari saarte autonoomsetes piirkondades piisava suurusega alasid.

138.

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Käesolevas menetluses võttis komisjon pärast seda, kui Hispaania täitis komisjoni nõuded, hagi ühe autonoomse piirkonna osas tagasi. Seega tuleb kolme autonoomse piirkonna osas, mille suhtes komisjoni hagi täies ulatuses rahuldatakse, kohtukulud välja mõista Hispaania Kuningriigilt.

139.

Seevastu nelja ülejäänud autonoomse piirkonna osas tuleb oluline osa hagist jätta rahuldamata. Seega tuleb kohtukulud poolte vahel ära jagada.

140.

Vastavalt sellele tuleb Hispaania Kuningriigil kanda kolm neljandikku enda kohtukuludest ja kolm neljandikku komisjoni kohtukuludest ning komisjonil tuleb kanda üks neljandik Hispaania Kuningriigi kohtukuludest ja üks neljandik enda kohtukuludest.

141.

Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku langetada järgmine otsus: