1

La Poste SA on riigi osalusega äriühing, kes osutab Belgias universaalset postiteenust. Pärast postituru liberaliseerimist sai La Poste’ist 1. oktoobril 1992 õigusjärglane Régie des Postes’ile, kes kuulus otse Belgia postiministeeriumi alla. Nüüdsest on La Poste iseseisev riigi osalusega äriühing, mille 100% omanik on Belgia riik.

2

La Poste’i avaliku teenusega seotud kohustused, hinnakirjad, käitumisjuhised suhetes kasutajatega ja rahalised toetused on kehtestatud seaduses ja need on täpsustatud riigiga sõlmitud juhtimislepingus. Alates 1992. aastast on riigi ja La Poste’i vahel sõlmitud neli lepingut.

3

Lisaks universaalse postiteenuse osutamise ülesandele on La Poste’il veel mitmeid teisigi avalikust huvist tulenevaid kohustusi, näiteks kõigile panga põhiteenuste osutamine, ajakirjandusväljaannete levitamine madalama hinnaga, valimistega seotud trükiste levitamine, pensioni kojukanne, kalapüügiloa tasu eest väljastamine ja haldustrahvide sissenõudmine. Juhtimisleping määrab eelkõige kindlaks üldist majandushuvi esindavate teenuste täiendava netokulu hüvitamise korra.

4

84% La Poste’i käibest tekib universaalsete postiteenuste sektoris. Kullerteenusesektor moodustab tema käibest 4%, mis vastab selles sektoris 18% turuosale.

5

Hagejad Deutsche Post AG ja tema Belgia tütarettevõtja DHL International (edaspidi koos „Deutsche Posti kontsern”) tegutsevad postiteenuste sektoris ja eelkõige kullerteenuseturul. Deutsche Posti kontsern omab Belgia kullerteenuseturul 35–45% turuosa.

6

1999. aastal kehtestas Belgia riik La Poste’i rahalise toetamise põhimõtte, mille eelduseks oli tema juhtimisorganite poolt heaks kiidetud ja sotsiaalkavaga kooskõlas oleva äriplaani koostamine. 28. juunil 2002 vastu võetud äriplaan, mis seadis eesmärgiks suurendada äriühingu tootlikkust ja rentaablust, parandada pakutavate teenuste kvaliteeti ja arendada uusi tegevussuundi, hõlmas märkimisväärseid investeeringuid.

7

8. oktoobril 2002 nõustus Belgia valitsus suurendama La Poste’i aktsiakapitali 297,5 miljoni euro võrra. Kõnealune suurendamine pidi toimuma kapitali suurendamise märkimise teel ja selle eest tuli tasuda kapitalile vastavate aktsiatega, millega kaasnesid samad õigused kui juba emiteeritud aktsiatega.

8

3. detsembri 2002. aasta kirjaga informeeris Belgia Kuningriik EÜ artikli 88 lõike 3 kohaselt komisjoni kavast suurendada La Poste’i aktsiakapitali 297,5 miljoni euro võrra. Komisjoni ja Belgia ametivõimude vahel toimus kolm kohtumist , ja ning kõnealused pooled vahetasid ka mitmeid kirju.

9

Saanud Belgia telekommunikatsiooniministri 1. juuli 2003. aasta avalduse kaudu, millele järgnes Belgia päevalehes Le Soir artikkel, teada esialgsest uurimismenetlusest, esitasid hagejad faksiga, mis registreeriti , komisjonile vastavalt nõukogu . aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu [EÜ] artikli [88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artiklile 20 menetluse käigu kohta teabenõude eesmärgiga selles menetluses vajaduse korral osaleda.

10

23. juulil 2003 otsustas komisjon pärast EÜ artikli 88 lõikes 3 ette nähtud esialgset uurimismenetlust jätta vastuväited esitamata (otsus K(2003) 2508 (lõplik), edaspidi „vaidlustatud otsus”), kuna teatatud meede ei kujutanud endast riigiabi.

11

Vaidlustatud otsuses esitab komisjon Belgia ametivõimude seisukohad La Poste’i aktsiakapitali suurendamise kava kohta. Belgia ametivõimud väidavad, et nad on samas olukorras nagu erainvestor turusituatsioonis. Toetus kuulub kavasse, mis hõlmab meetmeid äriühingu tootlikkuse tõstmiseks postituru avamise kontekstis ja selle eesmärk on tugevdada omakapitali, eeldades samas investeeringult tulu. Belgia ametivõimud leiavad, et äriühingu kasvu perspektiivid on tema uutes tegevussuundades tegelikud.

12

Belgia ametivõimud märgivad veel, et alates aastast 1992 pidi La Poste kandma kulusid, mis tulenesid teatavatest üldist majandushuvi esindavatest teenustest (postialane tegevus ja pangandustegevus isikute jaoks, kel puudub pangakonto), mida riik hüvitas vaid osaliselt. Asjaolu, et üks viiendik La Poste’i töötajatest oli tööle võetud seaduse alusel, tekitas samuti märkimisväärset lisakulu (pensionimaksed aastatel 1992–1997 sotsiaalkindlustusmaksete asemel), nagu ka enneaegsele pensionile mineku kehtestamine.

13

Teatatud meetme õiguslikus hinnangus lähtus komisjon tõdemusest, et üldise majandushuvi spetsiifilised ülesanded, mis peegeldavad La Poste’i avaliku teenuse kohustusi, andis riik talle iga juhtimislepinguga. Komisjon leidis, et kohtupraktikast tuleneb, et kui La Poste’ile antud riiklikud hüvitised ei ületanud tagatavate üldist majandushuvi esindavate teenuste täiendavat netokulu, siis ei kujuta sellised meetmed endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses. Samas on need eeldusel, et kõnealused hüvitised kujutavad endast riigiabi, siiski ühisturuga kokkusobivad EÜ artikli 86 lõike 2 alusel.

14

Enne teatatud meetme hindamist tegi komisjon vaidlustatud otsuses kindlaks, et alates tema muutmisest iseseisvaks riigi osalusega äriühinguks ei saanud La Poste kasu meetmetest, mida võib käsitleda ühisturuga kokkusobimatu riigiabina EÜ artikli 87 tähenduses. Selle uurimise raames tuvastas komisjon kuus meedet, mis seisnesid ettevõtte tulumaksu vabastuses, aastal 1997 pensionide maksmiseks loodud 100 miljoni euro suuruse reservi tühistamises, võimaluses saada võetud laenudele riigigarantii, avaliku teenuse osutamisega seotud kinnisvaralt võetava kinnisvaramaksu vabastuses, üldise huvi finantsteenuste eest liigse hüvitise maksmises esimese juhtimislepinguga (1992–1997) ja aktsiakapitali suurendamises kahel korral aastal 1997 kogusummas 62 miljonit eurot, millest ei teatatud. Lisaks sellele tuvastas komisjon, et üldist majandushuvi esindavate teenuste netokulu ei olnud täielikult hüvitatud.

15

Komisjon leidis, et tal tuleb kõigepealt anda neile kuuele meetmele hinnang, kuna nendest sõltub teatatud aktsiakapitali suurendamise õiguspärasus.

16

Kuna komisjon tuvastas, et La Poste’i kogu netokahjum aastatel 1992–2002 oli 238,4 miljonit eurot, leidis ta, et selle perioodi osas ei saa kõnealust meedet riigiabina käsitleda, sest sellega ei kaasnenud mingisugust riigi ressursside üleminekut.

17

Komisjon tuvastas, et 1992. aastal loodi La Poste’i muutmisel iseseisvaks riigi osalusega äriühinguks 100 miljoni euro suurune reserv eesmärgiga katta töötajatele üks osa pensionimaksetest aastate 1972–1992 eest. Vastutasuks anti La Poste’ile üle kinnisvara, mis oli vajalik avaliku teenuse osutamiseks ja mida ei olnud seega võimalik võõrandada. 1997. aastal, mil seaduse alusel ametnikena tööle võetud postitöötajate pensionisüsteem viidi kooskõlla üldise süsteemiga, kanti see reserv, mida ei oldud selle loomisest alates kordagi kasutatud, üle kapitalikasumi reservi. Kuna komisjon leidis, et see reserv ei andnud La Poste’ile mingit eelist, asus ta seisukohale, et kõnealune meede ei kujuta endast riigiabi.

18

Komisjon tuvastas, et La Poste’il säilis sarnaselt Régie des Postes’ile võimalus saada laenu võtmisel riigi garantii ja et ta pidi selle võimaluse kasutamise korral maksma riigikassasse aastas 0,25%. Kuna La Poste ei ole seda võimalust alates 1992. aastast kordagi kasutanud, leidis komisjon, et see meede ei kujuta endast riigiabi.

19

Komisjon märkis, et La Poste oli vabastatud kinnisvaramaksust kinnisasjadelt, mis kuulusid talle ja mis olid seotud avaliku teenuse osutamisega. Ta leidis, et kõnealune vabastus kinnisvaramaksust, mis andis talle a priori rahalise eelise, võis kujutada endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

20

Komisjon leidis, et aastaid 1992–1997 puudutavast eraldiseisvast raamatupidamisest nähtus liigne hüvitis, mille riik maksis La Poste’ile üldise huvi finantsteenuste eest, ja et see liigne hüvitis kujutas endast võimalikku riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

21

Komisjon märkis, et need kaks aktsiakapitali suurendamist, mis toimusid 1997. aasta märtsis ja detsembris ja mille eesmärk oli tasakaalustada üldist majandushuvi esindavate teenuste ebapiisavat hüvitamist, kujutasid endast võimalikku riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

22

Seejärel uuris komisjon meetmeid, mis võisid endast kujutada riigiabi (4.–6. meede), lähtudes EÜ artikli 86 lõikest 2. Olles arvutanud jäägi, mis tekkis kõnealuse kolme meetme liigse hüvitamise ja üldist majandushuvi esindavate teenuste liiga vähese hüvitamise vahel, mille ta ise oli tuvastanud, leidis komisjon, et alles jäi üldist majandushuvi esindavate teenuste täiendava netokulu liiga vähene hüvitamine ning et seega ei kujutanud kõnealused kolm meedet endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

23

Samuti leidis komisjon, et kuna üldist majandushuvi esindavate teenuste täiendava netokulu liiga vähene hüvitamine aastatel 1992–2002 ületas teatatud aktsiakapitali suurendamise summat, ei kujutanud viimane endast iseenesest riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, sest see ei andnud La Poste’ile eelist. Seega otsustas komisjon jätta selle väite osas vastuväited esitamata.

24

Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 27. novembril 2003.

25

Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel esitas komisjon eraldi dokumendina vastuvõetamatuse vastuväite, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 18. veebruaril 2004.

26

14. aprillil 2004 esitasid hagejad kõnealuse vastuvõetamatuse vastuväite kohta oma märkused.

27

Esimese Astme Kohtu 15. detsembri 2004. aasta määrusega liideti vastuvõetamatuse vastuväide põhikohtuasjaga.

28

Hagejad paluvad Esimese Astme Kohtul:

29

Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

30

Komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide põhineb sellel, et hagejatel puudub õigus esitada hagi ja huvi menetlust algatada.

31

Komisjon väidab, et hagi ei ole vastuvõetav, kuna hagejad ei ole EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses isiklikult puudutatud.

32

Esiteks väidab komisjon enne Euroopa Kohtu 13. detsembri 2005. aasta otsust kohtuasjas C-78/03 P: komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum (EKL 2005, lk I-10737) esitatud argumentides, et kohtupraktika nõuab – selleks, et lugeda vastuvõetavaks hagi, mille esitas kasu saanud isiku konkurent EÜ artikli 88 lõikes 3 ette nähtud esialgse uurimismenetluse järgselt tehtud otsuse peale jätta vastuväited esitamata –, et abimeede mõjutaks oluliselt hageja olukorda asjaomasel turul (Euroopa Kohtu . aasta otsus kohtuasjas C-198/91: Cook vs. komisjon, EKL 1993, lk I-2487, punktid 20–26, ja . aasta otsus kohtuasjas C-225/91: Matra vs. komisjon, EKL 1993, lk I-3203, punkt 19).

33

Teiseks väidab komisjon, et vaidlustatud otsus – isegi kui see puudutab hagejaid mingilgi viisil – ei puuduta neid isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu ja Euroopa Kohtu 15. juuli 1963. aasta otsusest kohtuasjas 25/62: Plaumann vs. komisjon (EKL 1963, lk 197) tuleneva praktika tähenduses, kuna vaidlustatud otsus ei puuduta neid rohkem kui kõiki teisi ettevõtjaid, kes konkureerivad kasu saanud isikuga ühel või teisel turul, kus viimatimainitu tegutseb.

34

Komisjon leiab, et hagejate väide, mille kohaselt ta viitab vaidlustatud otsuse punktides 27 ja 28 ühe Deutsche Posti kontserni ettevõtja ja La Poste’i vahelisele otsesele konkurentsisuhtele, ei ole oluline, sest kõnealune asjaolu on välja toodud vaidlustatud otsuse kirjeldavas osas ja see ei oma õiguslikke tagajärgi. Komisjon on seisukohal, et lubatud abil ei olnud mingit seost vaidlustatud otsuse punktis 27 nimetatud tegevusvaldkondadega, mis ei oma La Poste’i jaoks peaaegu üldse mingisugust tähtsust.

35

Lõpuks rõhutas komisjon kohtuistungil, et Euroopa Kohtu hiljutise praktika kohaselt (eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum ja 29. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-176/06 P: Stadtwerke Schwäbisch Hall jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata) ei ole hagi vastuvõetav, sest hagejad tuginevad oma menetluslike tagatiste rikkumisele üksnes üldiselt ja kuna nad nõuavad vaidlustatud otsuse tühistamist, mitte ametliku uurimismenetluse algatamist. Komisjon leiab seega, et selleks, et nende hagi oleks vastuvõetav, oleksid hagejad pidanud tõendama, et vaidlustatud otsus mõjutas neid oluliselt.

36

Hagejad märgivad kõigepealt, et kohtupraktika tunnustab abimeetmest kasu saava isiku konkurentide õigust vaidlustada komisjoni otsus, millega pärast EÜ artikli 88 lõikes 3 ette nähtud esialgset uurimismenetlust tunnistatakse see meede ühisturuga kokkusobivaks (eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Cook vs. komisjon, punktid 20–24; eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Matra vs. komisjon, punktid 15–20, ja 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I-1719, punkt 45). See kohtupraktika annab haldusmenetlusest huvitatud ettevõtjatele õiguse esitada hagi, kui komisjon lõpetab menetluse esialgse uurimise staadiumis, algatamata EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametlikku uurimismenetlust, sest ilma sellise õiguseta esitada hagi ei saa asjaomased ettevõtjad nõuda ametliku uurimismenetlusega seotud menetluslike tagatiste järgimist (eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Cook vs. komisjon, punkt 24, eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Matra vs. komisjon, punkt 17, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 40).

37

Hagejad meenutavad, et juba enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist taotlesid nad 22. juulil 2003 komisjonilt, et neid käsitletaks huvitatud pooltena määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti h ja artikli 20 tähenduses, ning et vaidlustatud otsust vastu võttes ei arvestanud komisjon nende taotlust ja võttis seeläbi neilt menetluslikud õigused.

38

Hagejad märgivad samuti, et meetmed, mis vaidlustatud otsusega kuulutati ühisturuga kokkusobivaks, kahjustavad konkurentsi nende kahjuks, sest nad tegutsevad Belgia turul eelkõige kullerteenusesektoris La Poste’i otseste konkurentidena. Selle argumendi toetuseks väidavad nad, et vaidlustatud otsusele eelneval majandusaastal oli Deutsche Posti kontserni konsolideeritud kogukäive Belgias 124,8 miljonit eurot, et vaidlustatud otsuses viitab komisjon üheselt Deutsche Posti kontserni ja La Poste’i vahelisele otsesele konkurentsisuhtele, et nende kuller- ja dokumenditeenusesektori turuosa Belgias on 35–45% (komisjoni 21. oktoobri 2002. aasta otsus, millega koondumine kuulutatakse vastavaks ühisturu nõuetega (toimik nr IV/M.2908 – Deutsche Post/DHL (II), punkt 23), samas kui La Poste’i turuosa oli sektoris vaid 18%, ning et Belgia liberaliseeritud postiturul tegutseb vaid neli rahvusvahelist ettevõtjat, täpsemalt DHL/DPAG, UPS, TPG/TNT ja FedEx (eespool viidatud komisjoni otsus Deutsche Post/DHL, punkt 26).

39

Vastavalt EÜ artikli 230 neljandale lõigule võib füüsiline või juriidiline isik teisele isikule adresseeritud otsuse peale edasi kaevata vaid juhul, kui see otsus teda otseselt ja isiklikult puudutab.

40

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale saavad teised isikud, kes ei ole otsuse adressaadid, väita, et see puudutab neid isiklikult, ainult siis, kui see otsus mõjutab neid mingi neile omase tunnuse või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab, ning seega individualiseerib neid sarnaselt otsuse adressaadiga (eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Plaumann vs. komisjon, punkt 223, ja eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, punkt 33).

41

Mis puudutab riigiabi käsitlevat komisjoni otsust, siis tuleb meenutada, et EÜ artiklis 88 sätestatud riigiabi järelevalvemenetluses tuleb eristada ühelt poolt esialgse uurimise etappi selle artikli lõike 3 alusel, mille eesmärk on vaid võimaldada komisjonil esimese arvamuse kujundamist asjaomase abi ühisturuga osalise või täieliku kokkusobivuse küsimuses, ja teiselt poolt sama artikli lõikes 2 nimetatud põhjaliku uurimise etappi. Ainult selle uurimise raames, mis peab komisjonil võimaldama hankida juhtumi kõigi asjaolude kohta täielikku teavet, näeb asutamisleping ette komisjoni kohustuse küsida asjassepuutuvatelt isikutelt selgitusi (eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Cook vs. komisjon, punkt 22; eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Matra vs. komisjon, punkt 16; eespool punktis 38 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 38, ning eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, punkt 34).

42

Kui komisjon leiab EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud ametlikku uurimismenetlust algatamata sama artikli lõike 3 alusel vastu võetud otsusega, et abi on ühisturuga kokkusobiv, siis selle menetluse protsessuaalsed tagatised on kindlustatud vaid siis, kui õigustatud isikutel on võimalus vaidlustada otsus ühenduste kohtus (eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Cook vs. komisjon, punkt 23; eespool punktis 32 viidatud kohtuotsused Matra vs. komisjon, punkt 17: eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 40, ning eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, punkt 35). Sel põhjusel on vastuvõetav tühistamishagi, mille EÜ artikli 88 lõike 2 mõttes asjassepuutuv isik on sellise otsuse peale esitanud, tagamaks osutatud sättest tulenevate menetluslike õiguste kaitset (eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Cook vs. komisjon, punktid 23–26, eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Matra vs. komisjon, punktid 17–20, ning eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, punkt 35).

43

EÜ artikli 88 lõike 2 mõttes asjassepuutuvateks isikuteks, kellel on seega EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel õigus esitada tühistamishagi, on isikud, ettevõtjad ja ühendused, kelle huve abi andmine puudutab, st eelkõige abi saajaga konkureerivad ettevõtjad ja kutseala organisatsioonid (eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 41, ning eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, punkt 36).

44

Seevastu kui hageja vaidlustab abi hindamise otsuse põhjendatuse seisukohalt, siis ainuüksi asjaolu, et teda võib pidada asjassepuutuvaks isikuks EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses, ei ole piisav, et tunnistada hagi vastuvõetavaks. Ta peab veel näitama, et ta on erilises olukorras eespool punktis 33 viidatud kohtuotsuse Plaumann mõttes. Nii on see eelkõige juhul, kui vaidlustatud otsusega antud abi oleks oluliselt mõjutanud hageja seisundit turul (eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, punkt 37).

45

Käesolevas asjas esitavad hagejad oma hagi toetuseks seitse väidet. Esimene väide tugineb kaitseõiguse rikkumisele, mis seisneb selles, et komisjon andis neile tutvumiseks üksnes vaidlustatud otsuse mittekonfidentsiaalse versiooni, milles oli ärisaladuse tagamiseks enamik arve kustutatud. Teine väide tugineb EÜ artikli 88 lõike 3 sätete rikkumisele, mis seisneb selles, et komisjon otsustas EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlust mitte algatada, olgugi et tal tekkisid riigiabi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel tõsised raskused. Kolmanda, neljanda ja viienda väitega kinnitavad hagejad, et hinnang, mille komisjon andis meetmetele, mis puudutavad ettevõtte tulumaksu vabastust, loodud reservi tühistamist ja võimalust saada laenudele riigi garantii, ei olnud piisav või täielik ning nad ei ole nõus sellega, et neid meetmeid ei käsitatud riigiabina. Kuuenda väite toetuseks seavad hagejad kahtluse alla selle arvutuse meetodi ja sisu, millega komisjon leidis liigse hüvitise ja üldist majandushuvi esindavate teenuste täiendava netokulu liiga vähese hüvitamise vahelise jäägi. Lõpuks väidavad hagejad oma seitsmenda väite toetuseks, et vastupidi Euroopa Kohtu 24. juuli 2003. aasta otsuses kohtuasjas C-280/00: Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EKL 2003, lk I-7747, edaspidi „Altmarki kohtuotsus”) välja toodud põhimõtetele ei kontrollinud komisjon, kas üldist majandushuvi esindavaid teenuseid osutati üldsuse jaoks vähima võimaliku kuluga.

46

Kuna hagejad vaidlustavad samal ajal nii komisjoni keeldumise algatada ametlik uurimismenetlus kui ka vaidlustatud otsuse põhjendatuse, tuleb selleks, et teha kindlaks, kas neil on õigus käesolevat hagi esitada, analüüsida esiteks hagejate õigust esitada hagi, et vaidlustada vaidlustatud otsuse põhjendatust, ja teiseks hagejate õigust esitada hagi, et nõuda nende menetluslike õiguste järgimist.

47

Esiteks ei tõenda hagejad, et vaidlustatud otsuse esemeks olev abi võiks nende turuseisundit oluliselt mõjutada.

48

Oluliseks mõjuks ei saa pidada vaid asjaolu, et kõnealusel otsusel võib olla teatav mõju asjaomasel turul esinevatele konkurentsisuhetele ja et puudutatud äriühing teatud määral konkureerib otsusest kasu saava ettevõtjaga (vt selle kohta Euroopa Kohtu 10. detsembri 1969. aasta otsus liidetud kohtuasjades 10/68 ja 18/68: Eridania jt vs. komisjon, EKL 1969, lk 459, punkt 7). Seega ei saa ettevõtja tugineda üksnes enda kui kõnealusest meetmest kasu saava ettevõtja konkurendi seisundile, vaid peab muu hulgas tõendama, et tema turuseisundit on arvestatavalt ohustatud (vt selles kohta Euroopa Kohtu . aasta otsus kohtuasjas C-106/98 P: Comité d’entreprise de la Societé franaise de production jt vs. komisjon, EKL 2000, lk I-3659, punktid 40 ja 41).

49

Tuleb tõdeda, et hagejad pole esitanud ainsatki tõendit, mis kinnitaks nende konkurentsiseisundi erilisust Belgia postiturul, piirdudes üksnes väitega, et nad kuuluvad asjaomasel turul tegutsevate ettevõtjate hulka. Üksnes sellest, et hagejad on vaidlustatud otsuses nimeliselt märgitud, ei piisa tõendamaks, et meetmed, millest La Poste kasu sai ja mis vaidlustatud otsusega lubatavaks tunnistati, mõjutasid neid oluliselt, sest asjaomastes lõikudes märkis komisjon vaid seda, et Belgia postiturg oli suhteliselt avatum kui teiste liikmesriikide postiturud, kuna La Poste’i turuosa kullerteenusesektoris oli vaid 18%, jättes ülejäänu rahvusvahelistele ettevõtjatele, ja et La Poste’i tegevusruum traditsioonilise postiteenuse (peamiselt kirjateenuse) osutamisel oli oluliselt väiksem kui Madalmaade postiettevõtjal TPG või Deutsche Post World Net’il (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 27. mai 2004. aasta määrus kohtuasjas T-358/02: Deutsche Post ja DHL vs. komisjon, EKL 2004, lk II-1565, punktid 39–41).

50

Lõpuks esitasid hagejad arvandmeid turuosa kohta, mida nad Belgia kullerteenusesektoris omasid.

51

Need andmed aga ei ole iseenesest sellised, mis tõendaksid, et vaidlustatud otsus mõjutas oluliselt nende konkurentsiseisundit võrreldes teiste La Poste’i konkurentidega.

52

Samas on hagejad La Poste’i otseste konkurentidena kullerteenuseturul asjassepuutuvad isikud EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses.

53

Teiseks tuleb seega kontrollida, kas hagejad soovivad oma hagiga kaitsta EÜ artikli 88 lõikest 2 tulenevaid menetluslikke õigusi.

54

Selles osas tuleb meenutada, et Esimese Astme Kohus peab hageja väiteid tõlgendama pigem nende sisust kui õiguslikust kvalifikatsioonist lähtuvalt (Euroopa Kohtu 15. detsembri 1961. aasta otsus liidetud kohtuasjades 19/60, 21/60, 2/61 ja 3/61: Fives Lille Cail jt vs. Ülemamet, EKL 1961, lk 588). Ta võib uurida ka teisi hageja argumente, et kontrollida, kas need lisavad tõendeid toetamaks hageja esitatud väidet, millega tuuakse otseselt välja kahtlused, mis oleksid õigustanud EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse algatamist (Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-158/99: Thermenhotel Stoiser Franz jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II-1, punktid 141, 148, 155, 161 ja 167, ning . aasta otsus kohtuasjas T-254/05: Fachvereinigung Mineralfaserindustrie vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 48). Samas ei pea Esimese Astme Kohus tõlgendama hageja hagi, millega vaidlustatakse üksnes abi hindamise otsuse kui sellise põhjendatust, hagina, millega tegelikkuses soovitakse kaitsta EÜ artikli 88 lõikega 2 hagejale antud menetluslikke õigusi, kui hageja ei ole otseselt sellekohast väidet esitanud. Sellisel juhul tooks väite tõlgendamine kaasa hagi eseme ümberkvalifitseerimise (vt selle kohta eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, punktid 44 ja 47, ning eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus Stadtwerke Schwäbisch Hall jt vs. komisjon, punkt 25). Esimese Astme Kohus peab sel eesmärgil tuginema hageja esitatud tõenditele, mis võimaldavad järeldada, et hageja soovib kaitsta oma menetluslikke õigusi.

55

Hagejad kinnitavad oma teise väitega sõnaselgelt, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega rikuti neile EÜ artikli 88 lõikega 2 antud menetluslikke õigusi.

56

Lisaks tuleneb hagiavaldusest, et kolmas, neljas, viies ja seitsmes väide sisaldavad tõendeid teise väite toetuseks, kuna hagejad väidavad neis, et teatud spetsiifilistest aspektidest vaadatuna ei olnud komisjoni uurimine piisav ja täielik ning et oleks tulnud algatada ametlik uurimismenetlus (hagiavalduse punktid 29, 37, 41 ja 42). Ka seitsmes väide, mis tugineb sellele, et ei kontrollitud, kas üldist majandushuvi esindavaid teenuseid osutati üldsuse jaoks vähima võimaliku kuluga, kujutab endast tõendit, mis oleks võinud võimaldada kinnitada, et komisjon oleks pidanud algatama ametliku uurimismenetluse. Seega väidetega, mille eesmärk on välja tuua tõsiasi, et kõnealuseid meetmeid ei olnud esialgse uurimismenetluse raames võimalik kohasel viisil uurida, soovivad hagejad ka kinnitada, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega rikuti neile EÜ artikli 88 lõikega 2 antud menetluslikke õigusi.

57

Kõigest eeltoodust tuleneb, et hagejatel on õigus esitada hagi.

58

Komisjon väidab, et hagejate esitatud hagi ei ole vastuvõetav, sest neil ei ole vaidluse lahenduse suhtes mingit huvi. Kohtupraktika nõuab, et hageja tõestaks alati, et tal on endal menetluse algatamise huvi. Selle huvi olemasolu hinnatakse hagi eseme põhjal.

59

Käesolevas asjas leiab komisjon, et kui vaidlustatud otsus tühistatakse, riskivad hagejad sellega, et kinnitatakse komisjoni 19. juuni 2002. aasta otsust 2002/753/EÜ meetmete kohta, mida Saksamaa Liitvabariik võttis Deutsche Posti kasuks (EÜT L 247, lk 27), millega tunnistati need meetmed ühisturuga kokkusobimatuks.

60

Hagejad märgivad, et nende hagi ese on säilitada nende huvi La Poste’i – kellele kõnealust abi anti – otseste konkurentidena ning et nende hagi on täielikult sõltumatu muudest vaidlustest, mis neil Esimese Astme Kohtus võivad olla.

61

Mis puudutab riigiabi käsitlevat komisjoni otsust, siis tuleb meenutada, et ainult EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud põhjaliku uurimise menetluse raames, mis peab komisjonil võimaldama hankida asjas täielikku teavet kõigi asjaolude kohta, näeb EÜ asutamisleping ette komisjoni kohustuse küsida asjassepuutuvatelt isikutelt selgitusi (eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Cook vs. komisjon, punkt 22; eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Matra vs. komisjon, punkt 16; eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 38, ja eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, punkt 34).

62

Hagejatel kui asjassepuutuvatel isikutel EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses on huvi saavutada esialgse uurimismenetluse lõpus vastu võetud vaidlustatud otsuse tühistamine, sest vastavalt EÜ artikli 88 sätetele kohustab selline tühistamine komisjoni algatama ametliku uurimismenetluse ja võimaldab neil esitada omapoolseid märkusi ning mõjutada seeläbi komisjoni uut otsust.

63

Seevastu selleks, et teha kindlaks, kas hagejatel on menetluse algatamise huvi, ei pea Esimese Astme Kohus võrdlema käesoleva hagi raames esitatud väiteid argumentidega, mille hagejad esitasid enda kaitseks teises vaidluses.

64

Eeltoodust tuleneb, et hagejatel on menetluse algatamise huvi.

65

Hagi on seega vastuvõetav ja komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tuleb järelikult tagasi lükata.

66

Mis puudutab Esimese Astme Kohtu teostatava kontrolli eesmärki, siis tuleb täpsustada, et kui hageja soovib kaitsta talle EÜ artikli 88 lõikega 2 antud menetluslikke õigusi, võib ta viidata ükskõik millisele EÜ artikli 230 teises lõigus mainitud põhjusele, kui ta taotleb vaidlustatud otsuse tühistamist ja lõpuks EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse algatamist komisjoni poolt (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 16. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas T-157/01: Danske Busvognmænd vs. komisjon, EKL 2004, lk II-917, punkt 41). Seevastu ei ole Esimese Astme Kohtu ülesanne selles abi komisjonipoolse uurimismenetluse staadiumis otsustada abi olemasolu või selle ühisturuga kokkusobivuse üle (kohtujurist Mengozzi EKL 2008, lk I-10505 ettepanek kohtuasjas C-487/06 P: British Aggregates vs. komisjon, aasta, punkt 71).

67

Seega tuleb vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta hagis esitatud väited, milles palutakse Esimese Astme Kohtul otsustada abi olemasolu või selle ühisturuga kokkusobivuse üle. Antud juhul kehtib see esiteks kuuenda väite kohta, mis tugineb väidetavalt ekslikule meetodile, millega komisjon arvutas liigse hüvitise ja üldist majandushuvi esindavate teenuste täiendava netokulu liiga vähese hüvitamise vahelise jäägi, ja teiseks kolmanda, neljanda ja viienda väite kohta osas, millega soovitakse tõendada, et komisjon eksis, kui leidis, et uuritud meetmed ei kujuta endast riigiabi.

68

Ka esimene väide, mis tugineb kaitseõiguse rikkumisele, tuleb tunnistada vastuvõetamatuks, sest hagejad ei ole tõendanud ega isegi väitnud, et vaidlustatud otsuse mittekonfidentsiaalses versioonis kustutatud arvandmed olid neile vajalikud selleks, et nõuda, et komisjon algataks EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse. Hagiavaldusest tuleneb, et hagejad kavatsesid neid andmeid kasutada üksnes selleks, et kontrollida, et komisjon ei eksinud, kui leidis, et uuritud meetmed ei kujuta endast riigiabi.

69

Seevastu võib Esimese Astme Kohus uurida teist väidet, mis tugineb EÜ artikli 88 lõike 3 sätete rikkumisele, ning kolmandat, neljandat, viiendat ja seitsmendat väidet osas, millega nendega soovitakse tõendada, et komisjoni uurimine esialgses uurimisstaadiumis oli ebapiisav või puudulik.

70

Kuna komisjon väidab, et tegemist on uue väitega, tuleb uurida seitsmenda väite vastuvõetavust osas, milles sellega soovitakse tõendada komisjoni uurimise ebapiisavust eespool punktis 45 viidatud Altmarki kohtuotsuses kehtestatud kriteeriume arvestades.

71

Selles osas tuleb meenutada, et Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 kohaselt „ei või menetluse käigus esitada uusi väiteid, kui need ei tugine menetluse õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on ilmsiks tulnud menetluse käigus.” Siiski tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide, millega täiendatakse otseselt või kaudselt varem menetluse aluseks olevas hagiavalduses esitatud väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos (Esimese Astme Kohtu 9. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T-212/97: Hubert vs. komisjon, EKL AT 1999, lk I-A-41 ja II-185, punkt 87, ning Esimese Astme Kohtu . aasta määrus kohtuasjas T-110/98: RJB Mining vs. komisjon, EKL 2000, lk II-2971, punkt 24).

72

Käesolevas asjas väidavad hagejad oma repliigis, mille pealkiri on „[Altmarki] kohtuotsuses kehtestatud kriteeriumide rikkumine”, et komisjon tõlgendas riigiabi mõistet ebatäpselt, ja esitavad rea argumente tõendamaks, et komisjon ei uurinud vaidlustatud otsuses seda, kas üldist majandushuvi esindavate teenuste kulu, mida Belgia riik hüvitas, oli samaväärne või väiksem võrreldes hästi juhitud keskmise ettevõtja kuluga, nagu näeb ette eespool punktis 45 viidatud Altmarki kohtuotsus. Seega väidavad nad, et uurimine, mida komisjon EÜ artikli 88 lõikes 3 ette nähtud menetluse raames teostas, ei võimaldanud tal esialgse uurimise lõpuks ületada raskusi, mis tekkisid seoses La Poste’ile Belgia riigi poolt antud hüvitise taseme sobivusega.

73

Tuleb tõdeda, et sellel väitel on otsene seos teise väitega, mis tugineb EÜ artikli 88 lõike 3 sätete rikkumisele ja vajadusele algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametlik uurimismenetlus. Väites, et komisjonil ei olnud piisavalt teavet, mis võimaldanuks tal kindlaks teha, kas avalikke teenuseid osutati sobiva kuluga, soovivad hagejad tõendada, et komisjon oleks pidanud algatama ametliku uurimismenetluse. Neil asjaoludel tuleb see väide tunnistada vastuvõetavaks, kuna see moodustab kaudselt osa hagi teisest väitest.

74

Hagejad leiavad, et komisjon rikkus EÜ artikli 88 lõike 3 sätteid, kui otsustas EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlust mitte algatada. Kohtupraktikast tuleneb, et ametliku uurimismenetluse algatamine on möödapääsmatu, kui komisjonil tekivad riigiabi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel tõsised raskused ja kui ta ei suuda selles hinnangus üles kerkinud kõiki raskusi ületada esimese uurimise käigus (Euroopa Kohtu 3. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C-204/97: Portugal vs. komisjon, EKL 2001, lk I-3175, punktid 33–35). Esialgse uurimismenetluse liiga pikk kestus, selle menetluse raames käsitletud küsimuste ulatus ning selle menetlusega seonduvate ja Esimese Astme Kohtu nõudmisel komisjoni poolt esitatud dokumentide sisu tõendavad käesolevas asjas, et oleks pidanud algatama ametliku uurimismenetluse.

75

Samuti tuginevad hagejad eespool punktis 74 viidatud kohtuotsuse Portugal vs. komisjon punktile 35, mille kohaselt oleks komisjon pidanud uurima kõiki faktilisi ja õiguslikke kaalutlusi, millele kolmandad isikud ja eelkõige ettevõtjad, kelle huvisid antud abi mõjutas, tema tähelepanu juhtisid.

76

Hagejad rõhutavad lõpuks, et esialgse uurimismenetluse ajal komisjoni saadetud taotlusi teabe saamiseks tuleb pidada teadet täiendavaiks ja et üksnes ametlikus uurimismenetluses saab täielikku teavet koguda. Antud asjas olid äärmiselt märkimisväärsed nii esitatud dokumentide hulk kui ka komisjoni uurimise ulatus.

77

Komisjon on seisukohal, et hagejad peavad tõendama, et tal tekkisid teatatud meetme ühisturuga kokkusobimise hindamisel olulised raskused. Samuti leiab komisjon, et esialgne uurimismenetlus ei kestnud liiga kaua ja et seda põhjendab suur hulk tõendeid, mida ta pidi koguma, andes iga kord Belgia valitsusele tähtaja.

78

Hagejad tõdevad, et ainus põhjus, miks komisjon keeldus seda meedet riigiabina käsitlema, oli asjaolu, et La Poste’il tekkis aastatel 1992–2002 netokahju. Nad leiavad, et sellise meetme uurimisel, mis võib potsentsiaalselt olla riigiabi, tuleb hinnata ka selle meetme mõju tulevikus (Euroopa Kohtu 7. juuni 1988. aasta otsus kohtuasjas 57/86: Kreeka vs. komisjon, EKL 1988, lk 2855, punkt 10).

79

Komisjon meenutab, et vaidlustatud otsuse ese ei ole uurida ettevõtte tulumaksu vabastust riigiabi eeskirju arvestades, vaid üksnes tuvastada, kas kõnealune maksuvabastus andis La Poste’ile eelise, mida tuleb täiendavate netokulude ja avalike teenuste kogukulu vahelise hüvitise arvutamisel arvesse võtta.

80

Hagejad väidavad, et kinnisvara üleandmine Belgia riigi poolt kujutab endast märkimisväärset majanduslikku eelist, olgugi et üleantud kinnisvara ei saa võõrandada, ning et komisjon ei uurinud seda asjaolu piisavalt. Nad leiavad, et La Poste omandas niiviisi tasuta kinnisvara, tegemata märkimisväärseid kulutusi ostuhinna või kinnisvara üüri tasumiseks.

81

Komisjon leiab, et La Poste’ile ei antud kunagi tegelikku toetust, et aidata tal finantseerida oma töötajate pensionimakseid, vaid ta sai kasu pelgast raamatupidamislikust toimingust, milleks oli reservi loomine ja mida tasakaalustas võõrandamatu kinnisvara üleandmine riigi poolt. Komisjon leiab, et asjaolu, et La Poste vabastati kohustusest maksta töötajatele pensioni, ei andnud talle mingit eelist. Kuigi oma töötajatele pensioni maksmise kohustuse tühistamine alates aastast 1997 kujutas endast eelist, kompenseeriti seda La Poste’i kohustusega võtta enda kanda tööandja poolt makstavad pensionikindlustuse sissemaksed.

82

Hagejad leiavad, et La Poste’ile antud võimalus saada laenudele riigi garantii tagab talle rahastamistingimused, millele teistel ettevõtjatel juurdepääsu ei ole, ning et komisjon on muu hulgas lähtunud sarnasest arutluskäigust asjades, milles käsitletakse garantiisid, mida oma riiklikele pankadele pakub Saksamaa Liitvabariik või Électricité de France’i kohustustele Prantsusmaa. Hagejad märgivad, et komisjon ei tuvasta vaidlustatud otsuses seda, mil moel ei ole La Poste’i kasuks kehtestatud mehhanism automaatne. Lõpuks leiavad nad, et komisjon oleks pidanud võrdlema aastamakset, mida La Poste peab riigile tasuma, maksega, mida ta oleks pidanud tasuma tavapärastel turutingimustel.

83

Komisjon on seisukohal, et kõnealune võimalus saada riigi garantiid ei kujuta endast riigiabi, sest La Poste võib sellest garantiist loobuda. Lisaks kinnitab komisjon, et sellise meetme ühituruga kokkusobivuse hindamisel ei tohi pelka võimalust garantiid saada samastada tegeliku garantiiga.

84

Hagejad väidavad oma repliigis, et komisjon tõlgendas eespool punktis 45 viidatud Altmarki kohtuotsust ebatäpselt; selles kohtuotsuses täpsustas Euroopa Kohus, et üldist majandushuvi esindavate teenuste kulu hüvitamine on vaid üks kriteeriumeist, mida tuleb järgida selleks, et finantsiline eelis ei kujutaks endast riigiabi EÜ artikli 87 tähenduses. Hagejad rõhutavad, et komisjon oleks eelkõige pidanud kindlaks tegema, et üldist huvi esindavaid teenuseid osutati üldsuse jaoks vähima võimaliku kuluga (eespool punktis 45 viidatud Altmarki kohtuotsus, punkt 95), tundub aga, et käesolevas asjas seda tehtud ei ole.

85

Komisjon rõhutab vaid seda, et hagejad seda väidet oma hagiavalduses esitanud ei ole ning et seega on see vastuvõetamatu.

86

Kõigepealt tuleb meenutada asutamislepingus kehtestatud üldisi eeskirju riigiabi kontrollisüsteemi kohta, nii nagu kohtupraktika neid on esile toonud (vt eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punktid 33–39; Esimese Astme Kohtu 15. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T-95/96: Gestevisión Telecinco vs. komisjon, EKL 1998, lk II-3407, punktid 49–53; . aasta otsus kohtuasjas T-11/95: BP Chemicals vs. komisjon, EKL 1998, lk II-3235, punktid 164–166, ning . aasta otsus kohtuasjas T-73/98: Prayon-Rupel vs. komisjon, EKL 2001, lk II-867, punktid 39–49).

87

EÜ artikli 88 lõike 3 sätete raames uurib komisjon kavandatud riigiabi ning selle uurimise eesmärk on võimaldada tal kujundada esmane arvamus kõnealuse abi osalise või täieliku kokkusobivuse kohta ühisturuga. EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse eesmärk on kaitsta potentsiaalselt huvitatud kolmandate isikute huve (vt eespool punktid 42 ja 43) ja see peab võimaldama komisjonil olla enne lõpliku otsuse tegemist täielikult informeeritud kõnealuse juhtumi asjaoludest, paludes eelkõige esitada huvitatud kolmandatel isikutel ja liikmesriikidel märkusi (Euroopa Kohtu 20. märtsi 1984. aasta otsus kohtuasjas 84/82: Saksamaa vs. komisjon, EKL 1984, lk 1451, punkt 13). Kuigi ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse osas on tema volitused rangelt piiritletud, on komisjonil siiski teatav kaalutlusruum juhtumi asjaolude uurimisel ja hindamisel, et määrata kindlaks, kas nendega kaasnevad tõsised raskused. Vastavalt EÜ artikli 88 lõike 3 eesmärgile ja komisjoni hea halduse kohustusele võib ta eelkõige kavast teada andnud riigi või kolmandate isikutega dialoogi astuda, et esialgse menetluse käigus ületada võimalikud raskused (eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Prayon-Rupel vs. komisjon, punkt 45).

88

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on EÜ artikli 88 lõike 2 kohane menetlus vältimatu, kui komisjonil on tõsiseid raskusi abi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel (eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, punkt 13; eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Cook vs. komisjon, punkt 29, ja eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Matra vs. komisjon, punkt 33; vt samuti Esimese Astme Kohtu 18. septembri 1995. aasta otsus kohtuasjas T-49/93: SIDE vs. komisjon, EKL 1995, lk II-2501, punkt 58).

89

Komisjon peab juhtumile omaste faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel kindlaks määrama, kas abi kokkusobivuse hinnangul ilmnenud raskused tingivad selle menetluse algatamise (vt eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Cook vs. komisjon, punkt 30). See hinnang peab vastama kolmele tingimusele.

90

Esiteks on komisjonil EÜ artikli 88 kohaselt õigus võtta esialgse uurimismenetluse lõppedes seisukoht abi ühisturuga kokkusobivuse osas üksnes nende meetmete puhul, mis ei tekita tõsiseid raskusi, nii et tegu on välistava tingimusega. Seega ei saa komisjon keelduda ametlikku uurimismenetlust algatamast teistele asjaoludele tuginedes, näiteks kolmandate isikute huvi, menetlusökonoomia kaalutlused või kõik muud otstarbekast haldusest või poliitikast tingitud põhjused (eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Prayon-Rupel vs. komisjon, punkt 44).

91

Teiseks, kui komisjon on silmitsi tõsiste raskustega, peab ta algatama ametliku uurimismenetluse ning tal ei ole sellega seoses mingit kaalutlusõigust.

92

Kolmandaks on tõsiste raskuste mõiste laadilt objektiivne. Selliseid raskusi tuleb otsida nii vaidlustatud akti vastuvõtmise tingimustes kui ka selle sisus, tehes seda objektiivselt, võrreldes otsuse põhjendusi nende tõenditega, mis komisjonil olid siis, kui ta võttis seisukoha vaidlusaluse abi ühisturuga kokkusobivuse osas (vt eespool punktis 88 viidatud kohtuotsus SIDE vs. komisjon, punkt 60). Sellest tuleneb, et Esimese Astme Kohtu teostatav õiguspärasuse kontroll tõsiste raskuste olemasolu suhtes läheb oma laadilt kaugemale ilmse kaalutlusvea kontrollist (vt selle kohta eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Cook vs. komisjon, punktid 31–38, ja eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Matra vs. komisjon, punktid 34–39; eespool punktis 88 viidatud kohtuotsus SIDE vs. komisjon, punktid 60–75, eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus BP Chemicals vs. komisjon, punktid 164–200, ja eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Prayon-Rupel vs. komisjon, punkt 47).

93

Hagejatel on tõendamiskohustus tõsiste raskuste olemasolu osas ning nad võivad seda täita selliste kokkulangevate kaudsete tõendite kogumi põhjal, mis puudutavad esiteks esialgse uurimismenetluse asjaolusid ja kestust ning teiseks vaidlustatud otsuse sisu.

94

Vastavalt kohtupraktikale võib EÜ artikli 88 lõike 3 raames teostatud esialgsele uurimisele tavapäraselt kuluva aja oluline ületamine koos teiste asjaoludega viia selleni, et tunnistatakse, et komisjonil olid olulised hindamisraskused, mis nõuavad EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluse algatamist (eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, punktid 15 ja 17; Esimese Astme Kohtu 10. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas T-46/97: SIC vs. komisjon, EKL 2000, lk II-2125, punkt 102, ja eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Prayon-Rupel vs. komisjon, punkt 93).

95

Samuti tuleneb kohtupraktikast, et komisjoni uurimise ebapiisavus või puudulikkus esialgses uurimismenetluses viitab tõsistele raskustele (vt selle kohta eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Cook vs. komisjon, punkt 37, ja eespool punktis 74 viidatud kohtuotsus Portugal vs. komisjon, punktid 46–49; eespool punktis 88 viidatud kohtuotsus SIDE vs. komisjon, punktid 61, 67 ja 68, ning eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Prayon-Rupel vs. komisjon, punkt 108).

96

Kõigepealt tuleb Esimese Astme Kohtul uurida, kas esialgse uurimismenetluse kestus ja asjaolud viitavad tõsistele raskustele, kontrollides, kas komisjoni menetlus ületas oluliselt EÜ artikli 88 lõike 3 sätete raames teostatud esialgsele uurimisele tavapäraselt kuluvat aega.

97

Esiteks, mis puudutab abikavast teatamise ja esialgse uurimismenetluse lõppedes komisjoni otsuse vastuvõtmise vahel kuluvat aega, siis tuleb meenutada, et määruse nr 659/1999 artikli 4 lõike 5 sätted näevad nimetatud menetlusele ette kahekuulise tähtaja, mida saab pikendada vastastikusel kokkuleppel või kui komisjonil on vaja täiendavat teavet.

98

Käesolevas asjas teatas Belgia riik komisjonile abist 5. detsembril 2002 ning vaidlustatud otsus võeti vastu ehk natuke rohkem kui seitse kuud hiljem. Sellel ajavahemikul korraldati komisjoni ja Belgia ametivõimude vahel , ning kolm kohtumist ja komisjon saatis Belgia Kuningriigile ning ja kolm taotlust täiendava teabe saamiseks. Kõnealused seitse kuud ületasid ilmselgelt aega, millest komisjon peab põhimõtteliselt kinni pidama, et esialgne uurimine lõpetada.

99

Teiseks, mis puudutab menetluse kulgemise asjaolusid, siis tuleb täpsustada, et vastavalt EÜ artikli 88 lõike 3 eesmärgile ja komisjoni hea halduse kohustusele võib ta esialgse uurimismenetluse raames kavast teada andnud riigilt täiendavat teavet paluda (vt selle kohta eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Matra vs. komisjon, punkt 38). Kuigi selline toimimine ei tõenda tõsiste raskuste olemasolu, võib see koos esialgse uurimise kestusega tõsistele raskustele viidata.

100

Menetlust korraldavate meetmete raames palus Esimese Astme Kohus komisjonil esitada taotlused teabe saamiseks, mis ta oli saatnud Belgia ametivõimudele 23. detsembril 2002, ning , vastused, mis Belgia riik saatis , ja , ning Belgia ametivõimudega ning ja peetud kohtumiste protokollid.

101

Mitmed komisjoni esitatud dokumentides sisalduvad asjaolud väärivad väljatoomist. Kõigepealt tuleneb nendest dokumentidest, et esialgses uurimismenetluses komisjoni poolt läbi viidud uurimise ulatus oli väga lai. Nii kohtumised kui ka teabevahetus, mis leidsid aset komisjoni ja Belgia ametivõimude vahel, ei puudutanud mitte üksnes teatatud meedet, vaid ka 1997. aastal toimunud ja komisjonile teatamata jäetud aktsiakapitali suurendamist, ristsubsideerimise võimalust avalike teenuste alase tegevuse ja konkureeriva tegevuse vahel ning La Poste’i spetsiifilist maksustamiskorda, kuigi mõni neist asjaoludest vaidlustatud otsuses ei esine.

102

Lisaks sellele kinnitavad dokumendid, et komisjon rõhutas esialgses uurimismenetluses mitmel korral toimiku keerukust, eelkõige 12. detsembri 2002. aasta kohtumise protokollis, mis täpsustab, et „komisjon märkis, et arvestades La Poste’i olukorra keerukust, eelkõige ajalugu, ja vajadust tagada õiguskindlus, mis tal võib olla eelkõige võimaliku erastamiskava raames, on vaja algatada menetlus”, samuti . aasta kohtumise protokollis.

103

Neist dokumentidest nähtub ka, et komisjon kahtles mitu kuud, millisele õiguslikule alusele oma otsuse vastuvõtmine rajada. Nii märkis komisjon esimesel, 12. detsembri 2002. aasta kohtumisel, et „temapoolne nõustumine abiga võib väljenduda mitmes erinevas vormis, sealhulgas otsuses, millega tunnistatakse, et kõnealused meetmed ei kujuta endast riigiabi, et tegemist on abiga, mis toetab avalikku teenust, või et tegemist on ümberstruktureerimisabiga”. Teisel, . aasta kohtumisel ja pärast kirjaliku teabe vahetamist ei olnud komisjon ikka veel kindel, kas võtta oma seisukoha aluseks turuolukorras tegutseva erainvestori seisukoht ja seega EÜ artikkel 87 või EÜ artikli 86 lõige 2. Nagu nähtub . aasta kohtumise protokollist, väljendasid Belgia ametivõimud oma selget poolehoidu esimesele lahendusele, soovides edendada kasumliku investeerimise ideed, samas kui komisjonil tundus olevat kahtlusi La Poste’i käitumise osas oma konkurentsitegevuse arendamisel, nagu nähtub . aasta kohtumise protokollist ning mitmest komisjoni korduvast teabetaotlusest, mis puudutavad La Poste’i tegevuse arendamist.

104

6. veebruari 2003. aasta kohtumise protokoll võimaldab veel tõdeda, et Belgia ametivõimud rõhutasid vajadust jõuda komisjoni otsuse vastuvõtmiseni kiiresti, kuna olid valimised, mis oleks võinud kavandatud aktsiakapitali suurendamise kahtluse alla seada.

105

Lõpuks tundub, et komisjon soovis vältida kolmanda teabetaotluse saatmist, kuna 6. veebruari 2003. aasta kohtumise protokollist nähtub, et tema esindaja „ürita[b] nii palju kui võimalik ja hoolimata toimiku keerukusest koostada teist küsimuste nimekirja võimalikult täielikult, et vältida kolmanda teabetaotluse saatmist”. See tal siiski ei õnnestunud, sest komisjon saatis Belgia ametivõimudele kolmanda ja viimase teabetaotluse, mis puudutas üsna mitmeid küsimusi, nagu La Poste’i tegevuse arendamise eeldused, tema finantsilised väljavaated, avalike finantsteenuste avalikuks teenuseks jaotamise üksikasjad, universaalteenusesse suunatud investeeringute osa, oht, et 85% tütarettevõtjate teenitust koondub kahe tegevuse alla ja enneaegse pensioni väljamakseteks loodud reservi tühistamisega arvestamine.

106

Kõigist neist asjaoludest lähtuvalt tuleb tunnistada, et komisjoni menetlus ületas käesolevas asjas oluliselt EÜ artikli 88 lõike 3 sätete raames teostatud esialgsele uurimisele tavapäraselt kuluvat aega ning et seega kujutab kõnealune asjaolu endast viidet, mis kinnitab tõsiste raskuste olemasolu.

107

Järelikult tuleb uurida, kas vaidlustatud otsuse sisuga seonduvad asjaolud võivad samuti kujutada endast viiteid sellele, et komisjonil tekkisid kõnealuse meetme uurimisel tõsised raskused.

108

Tuleb meenutada, et 1992. aastal, kui La Post muutus iseseisvaks riigi osalusega äriühinguks, moodustas ta 100 miljoni euro suuruse reservi eesmärgiga katta üks osa pensionimaksetest töötajatele aastate 1972–1992 eest. Vastutasuks andis Belgia riik La Poste’ile üle kinnisvara, mis oli vajalik avaliku teenuse osutamiseks ja mida ei olnud seega võimalik võõrandada. 1997. aastal, mil seaduse alusel ametnikena tööle võetud postitöötajate pensionisüsteem viidi kooskõlla üldise süsteemiga, kanti see reserv, mida ei oldud selle loomisest alates kordagi kasutatud, üle kapitalikasumi reservi.

109

Samas nähtub vaidlustatud otsusest ja Esimese Astme Kohtu nõudel komisjoni poolt esitatud dokumentidest, et komisjonil ei olnud teavet, mis oleks tal võimaldanud võtta seisukoht Belgia riigi poolt La Poste’ile kinnisvara üleandmise kvalifitseerimises EÜ artiklit 87 silmas pidades, isegi kui sellised meetmed võisid kõnealusele ettevõtjale eelise anda. Komisjon võttis vaidlustatud otsuse vastu omamata tõendeid, mis oleksid lubanud tal hinnata eelist, mille tekitas tasuta kinnisvara kasutusse andmine. Ta oleks pidanud siiski enne riigiabi kvalifitseerimist selle meetme tagajärgi põhjalikult uurima.

110

Seega asjaolu, et komisjonil ei olnud esialgses uurimismenetluses võimalik Belgia riigi poolt La Poste’ile antud kinnisvara üleminekut piisavalt uurida, kujutab endast täiendavat viidet tõsiste raskuste olemasolule.

111

Kõigepealt tuleb meenutada, et hagejate argument, mille kohaselt komisjon ei uurinud üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamise kulu taset, tugineb Euroopa Kohtu poolt eespool punktis 45 viidatud Altmarki kohtuotsuses esitatud tingimustele, see kohtuotsus tehti aga pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist ja seega ei saanud komisjon selle sisu otsuse vastuvõtmise ajal teada.

112

Tuleb sedastada, et Euroopa Kohus ei piiranud ajaliselt eespool punktis 45 viidatud Altmarki kohtuotsuse järeldusi. Kuna selline ajaline piirang puudub, siis need EÜ artikli 87 lõike 1 tõlgendusest tulenevad järeldused kohalduvad täielikult käesoleva juhtumi faktilistele ja õiguslikele asjaoludele sellistena, nagu need komisjonile olid vaidlustatud otsuse tegemise ajal esitatud (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 12. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas T-289/03: BUPA jt vs. komisjon, EKL 2008, lk II-81, punkt 158).

113

Sellega seoses on kohane meenutada, et tõlgendus, mille Euroopa Kohus on ühenduse õigusnormile andnud, piirdub tõlgenduse tähenduse ja kohaldamisala selgitamise ja täpsustamisega, nii nagu seda oleks tulnud mõista ja kohaldada selle jõustumise hetkest alates. Sellest järeldub, et nõnda tõlgendatud õigusnormi saab ja peab kohaldama isegi õigussuhetele, mis tekkisid ja loodi enne asjaomast kohtuotsust, ja vaid erandjuhtudel võib Euroopa Kohus ühenduse õiguskorrale omast õiguskindluse üldpõhimõtet kohaldades piirata võimalust, kus kõik huvitatud isikud saavad toetuda mõnele tema tõlgendatud õigusnormile, et vaidlustada heauskselt loodud õigussuhted. Sellise piiranguga saab nõustuda üksnes taotletud tõlgenduse andnud kohtuotsuses (vt selle kohta ja analoogia alusel Euroopa Kohtu 15. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C-209/03: Bidar, EKL 2005, lk I-2119, punktid 66 ja 67, ja . aasta otsus kohtuasjas C-292/04: Meilicke jt, EKL 2007, lk I-1835, punktid 34–36 ja viidatud kohtupraktika). Esimese Astme Kohus leiab, et neid kaalutlusi, mis tulenevad eeskätt siseriikliku kohtu kohustusest kohaldada ühenduse õigust, kohaldatakse mutatis mutandis ühenduse institutsioonidele, kui need omakorda peavad rakendama ühenduse õiguse sätteid, mida Euroopa Kohus on hiljem tõlgendanud (eespool punktis 112 viidatud kohtuotsus BUPA jt vs. komisjon, punkt 159).

114

Käesolevas asjas tuleb seega kontrollida, kas komisjon viis läbi uurimise, mis võimaldas tal kindlaks määrata, kas La Poste’ile makstud hüvitise taseme kindlaksmääramisel võeti aluseks keskmise, avaliku teenuse osutamisele esitatud nõuete täitmiseks vajaliku hästi korraldatud juhtimise ja sobivate vahenditega varustatud ettevõtja selliste kulude analüüs, mis oleksid sel ettevõtjal tekkinud nimetatud kohustuste täitmisel, arvestades kohustuste täitmisega seotud tulusid ja mõistlikku kasumit (vt selle kohta eespool punktis 45 viidatud Altmarki kohtuotsus, punkt 93).

115

Nii vaidlustatud otsusest kui ka komisjoni ning Belgia ametivõimude vahelisest kirjavahetusest ja nendevaheliste kohtumiste protokollidest tuleneb, et komisjon ei kontrollinud kordagi, et üldist huvi esindavaid teenuseid, mida La Poste osutas, osutati kulude eest, mida oleks kandnud keskmine hästi korraldatud juhtimisega ettevõtja, vastavalt eespool punktis 45 viidatud Altmarki kohtuotsuses kehtestatud põhimõttele. Tõdemaks, et uuritud meetmed ei kujuta endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, tugines komisjon vaid asjaolule, et üldist majandushuvi esindavate teenuste täiendava kulu liiga suure ja liiga vähese hüvitamise vahe oli negatiivne.

116

Nende asjaolude põhjal tuleb seega järeldada, et komisjon ei uurinud La Poste’i poolt osutatud üldist huvi esindavate teenuste kulu võrreldes kuluga, mida oleks kandnud keskmine ettevõtja, mis oleks vajaduse korral võimaldanud tal tuvastada, et uuritud meetmed ei kujuta endast riigiabi.

117

Asjaolu, et komisjon ei suutnud esialgses uurimismenetluses läbi viia täielikku uurimist seoses hinnanguga selle kohta, kas Belgia riigi poolt La Poste’ile antud hüvitise tase oli kohane, on uus viide tõsiste raskuste olemasolule.

118

Teise, neljanda ja seitsmenda väite (osas, milles nendega soovitakse tõendada, et komisjoni uurimine oli esialgse uurimise staadiumis ebapiisav või puudulik) uurimisest tuleneb, et esinevad objektiivsed ja omavahel kooskõlas olevad tõendid, mis puudutavad esialgse uurimismenetluse liiga pikka kestust, dokumente, millest nähtub teostatava uurimise ulatus ja keerukus, ja vaidlustatud otsuse osaliselt puudulikku ja ebapiisavat sisu ning mis kinnitavad, et komisjon võttis vaidlustatud otsuse vastu hoolimata tõsiste raskuste olemasolust. Ilma et oleks vaja teha otsust hagejate kolmanda ja viienda väite kohta (niivõrd, kuivõrd nendega soovitakse tõendada, et komisjoni uurimine võis olla puudulik või ebapiisav osas, milles see puudutab ettevõtte tulumaksu vabastust ja võimalust saada võetud laenudele riigi garantii), tuleb seega järeldada, et teatatud meetme ühisturuga kokkusobivuse hindamisel tekkisid tõsised raskused, mis oleks pidanud kaasa tooma EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse algatamise komisjoni poolt.

119

Seega tuleb vaidlustatud otsus tühistada.

120

Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud komisjoni kahjuks, siis tuleb hagejate kohtukulud välja mõista komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda)

otsustab:

Vaidluse taust

Esialgne uurimismenetlus

Vaidlustatud otsus

1. meede: ettevõtte tulumaksu vabastus

2. meede: aastal 1997 pensionide maksmiseks loodud reservi tühistamine

3. meede: võetud laenudele antud riigi garantiist saadud kasu

4. meede: vabastus avaliku teenuse osutamisega seotud kinnisasjadelt võetavast kinnisvaramaksust

5. meede: üldise huvi finantsteenuste eest liigse hüvitise maksmine esimese juhtimislepinguga (1992–1997)

6. meede: aktsiakapitali suurendamised aastal 1997 kogusummas 62 miljonit eurot, millest ei teatatud

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Vastuvõetavus

Õigus esitada hagi

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Menetluse algatamise huvi

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Esimese Astme Kohtu kontrolli eesmärk ja hagi väidete vastuvõetavus

Esimese Astme Kohtu kontrolli eesmärk

Selle väite vastuvõetavus, mis tugineb asjaolule, et komisjoni uurimine oli Altmarki kohtuotsuses kehtestatud kriteeriume arvestades ebapiisav

Põhiküsimus

Poolte argumendid

– Teine väide, mis tugineb vajadusele algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlus

– Kolmas väide osas, milles see tugineb asjaolule, et komisjoni uurimine, mis käsitleb ettevõtte tulumaksu vabastust, oli puudulik

– Neljas väide osas, milles see tugineb asjaolule, et komisjoni uurimine, mis käsitleb pensionimakseteks loodud reservi tühistamist, oli puudulik

– Viies väide osas, milles see tugineb asjaolule, et komisjoni uurimine, mis käsitleb võimalust saada võetud laenudele riigi garantii, oli puudulik

– Seitsmes väide osas, milles see tugineb asjaolule, et komisjoni hinnang, mis käsitleb Altmarki kohtuotsuses kehtestatud kriteeriumeid, oli ebapiisav

Esimese Astme Kohtu hinnang

– EÜ artiklis 88 ette nähtud menetlust puudutavad üldised eeskirjad

– Viited tõsistele raskustele seoses esialgse uurimise kestuse ja asjaoludega

– Pensionimakseteks loodud reservi tühistamise uurimise ebapiisavus vaidlustatud otsuses

– Üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamise kulu uurimise ebapiisavus vaidlustatud otsuses

Kohtukulud