KOHTUJURISTI ETTEPANEK

M. POIARES MADURO

esitatud 8. juunil 2004(1)

Kohtuasi C-171/03

1. Maatschap Toeters

2. M. C. Verberk

versus

het Productschap Vee en Vlees

(College van Beroep voor het bedrijfsleven’i (Madalmaad) esitatud eelotsusetaotlus)

Tähtaja arvutamine – Määruse (EMÜ, Euratom) nr 1182/71 artikli 3 tõlgendamine – Määruse (EMÜ) nr 3886/92 artikli 50a kehtivus – Proportsionaalsuse põhimõte

1.        College van Beroep voor het bedrijfsleven (halduskohus kaubanduse ja tööstuse valdkonnas) esitab kolm tõlgendamist puudutavat eelotsuse küsimust selle kohta, kuidas arvutada ajavahemikku, mis on kehtestatud veiseliha sektoris turu ühist korraldust käsitlevates õigusnormides, ja ühe kehtivust puudutava eelotsuse küsimuse sellise ajavahemiku möödalaskmise tagajärgede proportsionaalsuse kohta.

I.      Asjaolud, õiguslik raamistik ja eelotsuse küsimused

2.        Põhikohtuasja pooled on ühelt poolt kaks karjakasvatusega tegelevat äriühingut (Maatschap Toeters ja M. C. Verberk) ja teiselt poolt Productschap Vee en Vlees (karja ja liha turustamise amet). Ettevõtjad taotlesid lisatasu vasikate enneaegse turustamise eest, mis on ette nähtud veiseliha sektoris turu ühise korralduse raames. Productschap Vee en Vlees jättis nende taotlused rahuldamata, kuna need esitati pärast asjakohases õigusnormis kehtestatud kolmenädalase tähtaja lõppemist.

3.        Maatschap Toetersi vasikad tapeti 12., 13. ja 16. märtsil 1998. Productschap Vee en Vlees leidis, et taotluste esitamise tähtajad olid lõppenud vastavalt 3., 6. ja 7. aprillil 1998 ja et 8. aprillil 1998 saadud taotlus on esitatud pärast tähtaja lõppemist. M. C. Verberki vasikad tapeti 27. ja 28. jaanuaril 1998, mille osas Productschap Vee en Vlees leidis, et kolmenädalane tähtaeg möödus vastavalt 18. ja 19. veebruaril 1998 ning et 20. veebruaril 1998 kohale jõudnud taotlus on esitatud samuti pärast tähtaja lõppemist.

4.        Need ettevõtjad esitasid siseriiklikku kohtusse kaebused; see kohus leidis, et tema otsus sõltub nõukogu 3. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ, Euratom) nr 1182/71, millega määratakse kindlaks ajavahemike, kuupäevade ja tähtaegade suhtes kohaldatavad eeskirjad,(2) artikli 3 tõlgendamisest. Selle sätte kohaselt:

„1. […]Kui päevades, nädalates, kuudes või aastates väljendatavat ajavahemikku arvestatakse sündmuse toimumise või toimingu sooritamise hetkest, ei loeta seda päeva, mille jooksul sündmus toimub või toiming sooritatakse, kõnealuse ajavahemiku osaks.

2. Arvestades lõikeid 1 ja 4:

[…]

c) algab nädalates, kuudes või aastates väljendatav ajavahemik ajavahemiku esimese päeva esimesel tunnil ja lõpeb ajavahemiku viimase nädala, kuu või aasta selle päeva viimasel tunnil, mis on sama nädalapäev või sama kuupäev, millest ajavahemiku algust arvestatakse. […].”

5.        Siseriiklik kohus leidis samuti, et otsus sõltub määruse (EMÜ) nr 3886/92(3) artikli 50a lõike 1 tõlgendamisest ja kehtivusest; selles artiklis on sätestatud, et vasikate enneaegse turustamise eest esitatav „[l]isatasutaotlus antakse asjaomase liikmesriigi pädevale ametiasutusele üle hiljemalt kolm nädalat pärast looma tapmist” [siin ja edaspidi on määrust (EMÜ) nr 3886/92 tsiteeritud mitteametlikus tõlkes].

6.        Selles kontekstis esitas nimetatud kohus järgmised eelotsuse küsimused:

„1. a) Kas määruse (EMÜ, Euratom) nr 1182/71 artikli 3 lõike 2 punkti c tuleb tõlgendada selliselt, et nädalates väljendatav ajavahemik, nagu seda on määruse (EMÜ) nr 3886/92 artiklis 50a sätestatud tähtaeg, lõpeb viimase nädala selle päeva viimasel tunnil, mis on sama nädalapäev kui loomade tapmise päevale järgnenud päev?

b) Kas liikmesriigil on õigus määruse (EMÜ) nr 3886/92 artikli 50a rakendamisel määrata lisatasutaotluse esitamise hetk kindlaks siseriikliku korra kohaselt, mida kohaldatakse siseriiklikus õiguskorras sarnaste siseriiklike taotluste esitamise tähtaegadele?

c) Kui ei, siis kas määruse (EMÜ) nr 3886/92 artiklit 50a tuleb tõlgendada selliselt, et lisatasutaotlus tuleb samuti lugeda tähtaegselt esitatuks, kui on tõendatav, et see on postitatud enne kolmenädalase tähtaja möödumist ja pädev ametiasutus on selle kätte saanud pärast tähtaja möödumist hetkel, kus viimatinimetatu sai asjakohase teabe komisjonile esitada samal päeval, mil ta selle oleks esitanud, kui ta oleks lisatasutaotluse kätte saanud enne tähtaja möödumist?

2. Kas määruse (EMÜ) nr 3886/92 artikli 50a lõige 1 on kehtiv selles osas, millega see lisatasu taotlejad taotluse esitamise tähtaja möödumise korral täielikult välistab, sõltumata tähtaja möödalaskmise olemusest ja olulisusest?”

7.        Märkusi esitasid Madalmaade valitsus, Productschap Vee en Vlees ja komisjon.

II.    Hinnang

A.      Esimene eelotsuse küsimus

8.        Selle küsimusega soovib siseriiklik kohus teada, kuidas arvutada määruses nr 1182/71 esinevat nädalates väljendatud ajavahemikku, mis hakkab kulgema teatavast sündmusest või toimingust. See kohus tuletab nimetatud määruse artiklist 3, et sündmuse toimumise või toimingu sooritamise päeva, käesolevas asjas vasikate tapmise päeva, ei loeta ajavahemiku hulka, ent tal on kahtlused selle ajavahemiku viimase päeva osas. Nimetatud määruse artikli 3 lõike 2 punktis c on sätestatud, et ajavahemik lõpeb selle päeva viimasel tunnil, mis on sama nädalapäev või sama kuupäev, millest ajavahemiku algust arvestatakse. Kas sellega viidatakse päevale, millal sündmus toimus või toiming sooritati, st tähtaja kulgema hakkamise päevale, kuigi seda päeva ajavahemiku hulka ei arvutata? Või peetakse silmas järgmist päeva, mis on ajavahemiku esimene päev? Siseriiklik kohus märgib, et esimese tõlgenduse kohaselt on nädalates väljendatud ajavahemikul seitse päeva, samas kui teise tõlgenduse kohaselt on sellistel ajavahemikel üks päev lisaks. Seega on ühenädalasel ajavahemikul kaheksa päeva, kahenädalasel viisteist jne.

9.        Madalmaade valitsuse sõnul võib määruse nr 1182/71 artikli 3 tekstist tuletada, et nädalates väljendatud ajavahemiku viimane päev on ajavahemiku viimase nädala viimane päev, mis on sama nädalapäev, kui ajavahemiku kulgema hakkamise tinginud sündmuse toimumise või toimingu sooritamise päevale järgnev päev. Kuna käesolevas asjas ei arvutata tapmise päeva ajavahemiku hulka, siis ajavahemiku alguse päev saab olla üksnes järgmine päev. Seega, kui vasikad tapeti esmaspäeval, 16. märtsil 1998, siis kolmenädalane ajavahemik hakkas kulgema teisipäeval, 17. märtsil 1998 kell 00:00 ja lõppes kolmanda nädala teisipäeval kell 24:00, st teisipäeval, 7. aprillil 1998 kell 24:00.

10.      Komisjon toetab aga vastupidist tõlgendust. Määruse nr 1182/71 artikkel 3 põhineb mõistetel dies a quo ja dies ad quem. Komisjon tuletab selle sätte lõikest 1, et dies a quo on päev, millal toimus sündmus või sooritati toiming, millest alates tuleb ajavahemikku arvutada. Selle sätte lõike 1 alusel ei ole dies a quo tähtaja osa, selle põhimõtte eesmärgiks on, et kõigi hallatavate käsutuses on sama ajavahemik sõltumata hetkest, millal sündmus toimus või toiming sooritati. Ent päev, millal see sündmus toimub või toiming sooritati, on endiselt dies a quo ajavahemiku viimase päeva arvutamise seisukohast. Sel viisil on nädala pikkusel ajavahemikul seitse päeva. Vastasel juhul oleks nädala pikkuses ajavahemikus kaheksa päeva, kahenädalases viisteist päeva jne, see on aga komisjoni arvates ebaloogiline.

11.      See küsimus esitab keerulise ja kindlasti väga olulise tõlgendusprobleemi, arvestades määruse nr 1182/71 ulatuslikku kohaldamisala. Selle määruse artiklis 1 on selgitatud, et „[k]ui ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse […] määrust nõukogu ja komisjoni õigusaktide suhtes, mis on vastu võetud või mis võetakse vastu vastavalt […] asutamislepingule”. Seega kohaldatakse määrust ühenduse õigusnormides kehtestatud ajavahemike, kuupäevade ja tähtaegade suhtes, välja arvatud ajavahemikud, mida arvutatakse erinormide alusel, ja esmases õiguses kehtestatud ajavahemikud või aktid, mida ei ole andnud nõukogu või komisjon, näiteks Euroopa Kohtu kodukord, mis on Euroopa Kohtu akt ja milles on ajavahemike kohta erinormid.

12.      Minu analüüs algab lühikese viitega tekstidele ja seejärel jätkub süstemaatilise argumendiga, mis minu arvates annab esitatud küsimusele õige vastuse.

13.      Minu uuritud erinevate keeleversioonide tekstid ei anna lõplikku vastust. See on tingitud määruse nr 1182/71 artikli 3 kõigis versioonides sisalduvast mitmetähenduslikkusest. Et kindlaks määrata, milline on nädalates, kuudes või aastates väljendatud ajavahemiku viimane päev, ütleb sama artikli lõige 2 üksnes, et see on viimase nädala, kuu või aasta päeval, mis on sama nädalapäev või sama kuupäev, millest ajavahemiku algust arvutatakse, täpsustamata, kas viidatakse päevale, millal tähtaja kulgema hakkamise tinginud sündmus toimus või toiming sooritati, või järgmisele päevale, mis on ajavahemiku esimene päev.

14.      Viitan esiteks määruse nr 1182/71 neile versioonidele, mis selle määruse vastuvõtmise hetkel olid ametlikud (saksa, prantsuse, itaalia ja hollandi keel). Kuigi ühenduse esmase ja teisese õiguse tekstid on sama autentsed kõigis ametlikes keeltes, võib nende mõtte väljaselgitamiseks olla otstarbekas pöörata erilist tähelepanu neile keeleversioonidele, milles määrus vastu võeti.

15.      Saksakeelse versiooni kohaselt lõpeb ajavahemik viimase nädala, kuu või aasta päeval „der dieselbe Bezeichnung oder dieselbe Zahl wie der Tag des Fristbeginns trägt” (mis on sama nädalapäev või kuupäev, millest ajavahemik algas). Ei ole ilmne, mis on „Tag des Fristbeginns”. Pisut varem märgitakse artikli 3 lõike 2 punktis c, et ajavahemik algab („beginnt”) „des ersten Tages der Frist” (ajavahemiku esimese päeva) esimesel tunnil, nii et näib, et seal viidatakse järgmisele päevale pärast tähtaja kulgema hakkamise tinginud sündmuse toimumist või toimingu sooritamist, arvestades, et viimast ajavahemiku hulka ei loeta. Asjaolu, et saksakeelne versioon kasutab lõikes 2 verbi „beginnen” ja terminit „Fristbeginns”, samas kui lõige 1 kasutas väljendit „Anfang”, viitab, et ajavahemiku viimane päev tuleb arvutada viitega ajavahemiku esimesele päevale, mitte aga tähtaja kulgema hakkamise tinginud sündmuse toimumise või toimingu sooritamise päevale. Sellegipoolest on see keeleversioon mitmetähenduslik.

16.      Prantsuskeelne versioon seab ajavahemiku viimase päeva sõltuvusse „jour de depart’ist”, mis võib viidata nii ajavahemiku esimesele päevale („premier jour du délai”) kui ka sündmuse toimumise või toimingu sooritamise päevale („à partir du moment où survient un événement ou s’effectue un acte”), millest alates tuleb tähtaega arvutada. Väljendite „jour de départ” ja „à partir” kasutamine võib jätta mulje, et seadusandja viitab päevale, millal sündmus toimub või toiming sooritakse, mitte aga järgmisele päevale, kuigi ka viimast varianti ei saa välistada.

17.      Itaaliakeelne versioon ei ole ka täiesti selge, ent näib toetavat Madalmaade valitsuse teesi, kuna seal kasutatakse artikli 3 lõike 2 punktis c väljendit „giorno iniziale” (alguspäev), olles pisut varem märkinud, et ajavahemik „comincia a decorrere all’inizio della prima ora del primo giorno del periodo” (hakkab kulgema ajavahemiku esimese päeva esimese tunni alguses), samas kui lõikes 1 kasutati väljendit „a partire dal momento in cui si verifica un evento o si compie un atto” (alates hetkest, kui sündmus toimub või toiming sooritatakse).

18.      Hollandikeelses tekstis esineb sama mitmetähenduslikkus, sest määruse artikli 3 lõike 2 punktis c on märgitud, et „dag waarop de termijn ingaat” (päev, millal ajavahemik algab), ent samas lõikes pisut varem märgitakse „gaat een in weken, maanden of jaren omschreven termijn in […]” (nädalates, kuudes või aastates väljendatud ajavahemik algab…). Sama verbi („ingaan”) kasutamine näib viitavat, et ajavahemiku viimane päev on päev, mis on sama nädalapäev, kui ajavahemik algab, st järgmine päev pärast tähtaja kulgema hakkamise tinginud sündmuse toimumist või toimingu sooritamist. Siiski kasutatakse lõikes 1 samuti verbi „ingaan”, et viidata päevale, mis tingib tähtaja kulgema hakkamise, nii et ei ole selge, millele seal viidatakse.

19.      Sama probleem on ka hispaaniakeelses („el día a partir del cual empieza a computarse un plazo”), portugalikeelses („o dia do início do prazo”, mis näib viitavat pigem ajavahemiku esimesele päevale) ja ingliskeelses versioonis („the day from which the period runs”, mis näib viitavat sündmuse või toimingu päevale).

20.      See selguse puudumine eristab esitatud küsimuse tõlgendamise küsimusest, mis puudutab Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu menetlust puudutavaid ajavahemikke, mille kohta on erinormid vastavate kodukordade artiklites 80–82 ja 101–103. Need sätted on selged, kuna neis on märgitud, et tähtaeg lõpeb „viimase nädala, kuu või aasta päeval, mis kannab sama nimetust või kuupäeva kui päev, mil toimus sündmus või tehti toiming, millest alates tähtaega arvutatakse”.(4) Ei ole mingit kahtlust, et ajavahemiku lõppemise kuupäeva arvutamise aluseks võetav päev on päev, mil toimub sündmus või sooritatakse toiming, mis tingib tähtaja kulgema hakkamise, ja seetõttu on ühenädalasel ajavahemikul seitse päeva, kahenädalasel neliteist jne. Ent kuna tegu on erinevate tekstidega, siis ei aita menetlustähtaegade valdkonna lahendus meil määrust nr 1182/71 tõlgendada. Teiseks ei ole mingit põhjust määrust nr 1182/71 tõlgendada Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu kodukordade valguses, ega ka vastupidi neid viimaseid tõlgendada selle määruse valguses.

21.      Kuna tekst ei ole määrav, siis on hädavajalik kasutada teisi tõlgendusmeetodeid. Kohtupraktikas selgitatakse, et teatava ühenduse õigusnormi teksti ebamäärasuse või erinevate keeleversioonide vahelise erinevuse korral tuleb seda õigusnormi tõlgendada lähtuvalt õigusakti, mille osaks see norm on, üldisest ülesehitusest ja eesmärgist.(5) Käesolevas asjas saab meid aidata vaid süstemaatiline analüüs, arvestades, et määruse nr 1182/71 peamine eesmärk on selle küsimuse osas neutraalne. Selle määrusega soovitakse kehtestada „asjakohased ühtsed üldeeskirjad”(6) ja mõlemad tõlgendused tagavad selle eesmärgi, kui ainult üks nendest välja valitaks.

22.      Otsustav argument põhineb määruse nr 1182/71 artikli 3 lõigete 1 ja 2 vahelisel suhtel. Lõiget 1 tuleb lugeda üksnes ühele konkreetsele ajavahemike liigile – ajavahemikud, mida „arvestatakse sündmuse toimumise või toimingu sooritamise hetkest” – erinormi kehtestavaks sätteks. Üksnes nende kohta sätestatakse, et päeva, mille jooksul sündmus toimub või toiming sooritatakse, ei loeta kõnealuse ajavahemiku osaks. Menetlustähtaegade raames on Euroopa Kohus kinnitatud, et „seda tüüpi õigusnormiga, mis välistab menetlustähtaegade arvutamisest päeva, millal sooritatakse toiming, mis kujutab tähtaja algust, soovitakse tagada kõigile pooltele tähtaegade täielik kasutamine”.(7) Samuti laieneb määruse nr 1182/71 korral kõigile isikutele sama ajavahemik, sõltumata hetkest, millal toimub sündmus või sooritatakse toiming, millest alates ajavahemikku tuleb arvutada.

23.      Seevastu kohaldatakse lõike 2 normi kõigile ajavahemike tüüpidele, mitte üksnes sellistele, mis sõltuvad sündmusest või toimingust. Seetõttu esineb seal sõnastus „[a]rvestades lõikeid 1 ja 4” (viimati nimetatud lõige viitab erijuhtumile, kui viimane päev on riigipüha, pühapäev või laupäev). Just artikli 3 lõige 2, mitte aga lõige 1, määrab üldiselt ajavahemike alguse ja lõpu ja järgnevalt näeme, et seda tehakse viisil, et nädalates väljendatud ajavahemikel on alati üks päev rohkem kui siis, kui arvesse võtta seitsmepäevane nädal. Sama järeldub ka kuudes või aastates väljendatud ajavahemike kohta.

24.      Tegelikult võib ette kujutada, et seadusandja kehtestab ühenädalase ajavahemiku, mida ei arvutata sündmusest või toimingust, vaid mingist kindlast päevast,(8) näiteks 19. märtsist 2004. Artikli 3 lõike 1 erinormi ei kohaldata, kuna tegu ei ole sellise ajavahemikuga, mida nimetatud sättes silmas peetakse. See on loogiline, kuna kindlast kuupäevast lähtuvalt kindlaks määratud ajavahemiku puhul on kõigil hallatavatel kasutada ajavahemiku terve esimene päev. Sellises olukorras algab ajavahemik artikli 3 lõike 2 alusel reedel, 19. märtsil 2004 kell 00:00 ja lõpeb ajavahemiku viimase nädala – järgmise nädala – päeval, mis on sama nädalapäev, millest ajavahemiku algust arvestatakse, kell 24:00, st reedel, 26. märtsil kell 24:00. Kui arvutada kulgenud päevad, siis on näha, et tegu on kaheksa terve päevaga. Seetõttu on määruse nr 1182/71 tähenduses nädalates väljendatud ajavahemikus alati üks päev rohkem, kui päevade arv, mis vastaks ajavahemiku nädalate arvule. Seetõttu on ühenädalasel ajavahemikul kaheksa päeva, kahenädalasel ajavahemikul viisteist jne. Sama olukord on ka kuudes või aastates väljendatud ajavahemikega. Seetõttu näib mulle, et ei ole õige komisjoni argument, mille kohaselt määruses nr 1182/71 kehtestatud ajavahemikud vastaksid tavapärase kalendri loogikale.

25.      Järeldus peaks olema ilmne, kuna määruses nr 1182/71 esitatud ajavahemikud, mis on väljendatud nädalates, kuudes või aastates, ei saa olla erinevad sõltuvalt sellest, kas nad algavad konkreetsel kuupäeval või sõltuvad sündmuse toimumisest või toimingu sooritamisest. Kui lõikes 1 erinormi sätestades oli seadusandjal kavatsus tagada võrdsus ajavahemike kasutamises, siis ei oleks järjekindel kohelda teatavale sündmusest või toimingust sõltuvale ajavahemikule alluvaid õigussubjekte ühte moodi ning kindlast kuupäevast arvutatavale ajavahemikule alluvaid õigussubjekte erinevalt. Komisjoni kaitstud tõlgenduse tagajärjel oleks teisena mainitutel nädalates, kuudes või aastates väljendatud ajavahemike korral üks päev lisaks, ilma et esineks mingit põhjust selle erineva kohtlemise õigustamiseks. Lisaks, kuna päevades väljendatud ajavahemikel on alati sama kestus sõltumata sellest, kas need algavad kindlal päeval või sündmuse toimumisest või toimingu sooritamisest, siis ei ole ka loogiline, et nädalates, kuudes või aastates väljendatud ajavahemiku kestus sõltuks sellest, mis liiki ajavahemikuga on tegu.

26.      Seega tuleb sedastada, et määruse nr 1182/71 artikli 3 lõige 1 paigutab dies a quo alguse sündmuse toimumisest või toimingu sooritamisest sõltuva ajavahemiku korral järgmise päeva algusesse. Tegelikkuses ei saa sündmuse toimumise või toimingu sooritamise päeva järelejäänud tunde kasutada selle toimingu tegemiseks, mis sõltub ajavahemiku algusest, seetõttu ei kuulu need ka ajavahemiku hulka. Kui selles vormis on dies a quo paigutatud tähtaja algust tingivale sündmusele või toimingule järgnevale päevale, peaks lõppkuupäev kokku langema nimetatud dies a quo nädalapäeva või kuupäevaga, mitte aga eelmise päeva omaga, mis küll tingib selle ajavahemiku kulgema hakkamise, aga ei kuulu siiski selle sisse.

27.      See argument näib mulle vajalik ja piisav, et lahendada esimest küsimust Madalmaade valitsuse pakutud viisil, kuigi ma võin lisada ka teisi põhjuseid. Esiteks võib mainida, et komisjoni algses ettepanekus vastasid artikli 3 lõiked 1 ja 2 määruse erinevatele artiklitele (artiklid 3 ja 5),(9) mistõttu näib olevat raske uskuda, et teises kasutatav mõiste võiks viidata esimeses kasutatud käsitlusele. Seadusandja poolt lõplikult vastu võetud teksti tõlgendamisel võib samuti arvesse võtta lõigete lähestikku paiknemist ja ebatõenäolisust, et lõikes 2 viidataks lõikele 1, kui ka lõikes 2 esineb sisuline viide ajavahemiku viimasele päevale. Lõpuks, arvestades teksti mitmetähenduslikkust, on minu arvates õige tõlgendus see, mis tagab kõrgema õiguskindluse astme nii isikutele kui ka siseriiklikele ametiasutustele, kes peavad määrusega nr 1182/71 reguleeritud ajavahemikke kohaldama.

28.      Järelikult tuleb määruse nr 1182/71 artikli 3 lõike 2 punkti c tõlgendada nii, et nädalates, kuudes või aastates väljendatud ajavahemikud, mida tuleb arvutada alates hetkest, kui toimub sündmus või sooritatakse toiming, lõpevad ajavahemiku viimase nädala, kuu või aasta selle päeva lõpus, mis on sama nädalapäev või kuupäev, mis järgnes päevale, kui toimus sündmus või sooritati toiming, millest alates ajavahemikku tuleb arvutada.

B.      Teine eelotsuse küsimus

29.      See küsimus on tunduvalt lihtsam kui esimene. See ilmneb asjaolust, et komisjon ja Madalmaade valitsus pakkusid välja eitava vastuse, tuginedes sarnastele argumentidele.

30.      Ühenduse õiguses määratakse määrustes nr 3886/92 ja nr 1182/71 täpselt ära käesolevas asjas käsitlusel olevate taotluste esitamise tingimused. Nendes määrustes kehtestatakse vastavalt veiselihaturu ühine korraldus ja ühtsed üldeeskirjad ajavahemike kohta ning meid huvitavates küsimustes on seda tehtud ammendavalt (lisatasutaotluse esitamise ajavahemik ja selle arvutamise viis). Kui oleks võimalik kohaldada siseriiklikke haldusnorme, kahjustaks see ühenduse õiguse ühtsust ja ettevõtjate vahelist võrdsust.

31.      Seetõttu leian, et liikmesriikidel ei ole õigust määruse nr 3886/92 artikli 50a rakendamisel määrata lisatasutaotluse esitamise hetk kindlaks siseriikliku korra kohaselt, mida kohaldatakse siseriiklikus õiguskorras sarnaste siseriiklike taotluste esitamise tähtaegadele.

C.      Kolmas eelotsuse küsimus

32.      Vastus kolmandale küsimusele tundub mulle samuti lihtne. Sarnaselt Madalmaade valitsuse ja komisjoniga leian, et määruse nr 3886/92 artiklit 50a tuleb tõlgendada nii, et loeb taotluse jõudmine pädevasse ametiasutusse, mitte aga selle üleandmine postiteenistusele.

33.      Selline on suurema osa keeleversioonide õige tõlgendus. Ma pean silmas prantsuse („est à introduire auprès de l’autorité compétente”), hispaania („se presentarán ante la autoridad competente”), inglise („shall be lodged with the competent authority”), itaalia („dev’essere presentata all’autoritá competente”), portugali („devem ser apresentados à autoridade competente”), saksa („sind […] bei der zuständigen Behörde […] einzureichen”), taani („indgives til medlemsstatens myndigheder”) ja rootsi („skall lämnas in till den […] behöriga myndighet”) keeleversioone. Inglis- ja prantsuskeelsed versioonid on eriti selged seal kasutatud verbi tõttu, mis viitab hetkele, kui taotlus on füüsiliselt pädevale ametiasutusele üle antud. Ka teised versioonid on sellised, eriti kui arvestada, et oluline seik on „pädevale ametiasutusele üle” andmine. Kuigi teistes keeleversioonides kasutatud verb (soome keeles „toimittaa”, mis võib tähendada nii saatmist kui ka üleandmist; kreeka keeles „υποβάλλεται”) on võib-olla natuke mitmetähenduslikum, siis pädeva ametiasutuse konkreetne mainimine viib selleni, et kõige loomulikum tõlgendus on see, mis võtab arvesse ametiasutuse poolt kättesaamise, mitte aga ärasaatmise.

34.      Tekstide selgus eristab käesoleva asja kohtuasjast C-1/02: Borgmann,(10) milles asjaomane kuupäev viitas kohaldatava õigusakti teatud keeleversioonides saatmisele, teistes aga kättesaamisele ja Euroopa Kohus valis saatmise kuupäeva, arvestades, et selline tõlgendus ei olnud vastuolus õigusakti eesmärgi ega ülesehitusega ja tagas ettevõtjatele õiguskindluse. Käesolevas asjas ei ole sellist tõlgendamist õigustavaid erinevaid keeleversioone.

35.      Määruse nr 3886/92 artikli 50a tõlgendust ei saa muuta argument, et siseriiklik ametiasutus oleks võinud saata vastavad andmed komisjonile samal hetkel sõltumata sellest, kas võtta arvesse saatmise või kättesaamise kuupäev. Ajavahemik määratakse üldiselt kõigile ettevõtjatele ja põhimõtteliselt on selle tagajärg, et toimingut, mida see puudutab, ei või sooritada pärast tähtaja lõppemist. Ülejäänud osas oleks ajavahemike pikendamist sõltuvalt vasikate tapmise kuupäevadest ja komisjonile andmete saatmise kuupäevadest raske kokku sobitada võrdsuse ja õiguskindluse põhimõtetega, rääkimata pädevatele siseriiklikele ametiasutustele sellega kaasnevatest praktilistest probleemidest.

36.      Seetõttu leian, et määruse nr 3886/92 artiklit 50a tuleb tõlgendada nii, et lisatasutaotlust ei saa lugeda tähtaegselt esitatuks, kui on tõendatud, et see on postitatud enne kolmenädalase tähtaja möödumist ja pädev ametiasutus on selle kätte saanud pärast tähtaja möödumist hetkel, kus viimatinimetatu sai asjakohase teabe komisjonile esitada samal päeval, mil ta selle oleks esitanud, kui ta oleks lisatasutaotluse kätte saanud enne tähtaja möödumist.

D.      Neljas eelotsuse küsimus

37.      Mis puudutab määruse nr 3886/92 artikli 50a kehtivuse küsimust, siis märgin esiteks, et selles ei viidata kolmenädalase ajavahemiku kehtivusele, vaid selle järgimata jätmise tagajärgede kehtivusele – mis on alati taotluse rahuldamata jätmine, sõltumata hilinemise kestusest. Siseriikliku kohtu sõnul nõuab proportsionaalsuse põhimõte, et lisatasu vähendataks sõltuvalt hilinenud päevade arvule. See oleks kooskõlas määruse (EMÜ) nr 3887/92(11) artikliga 8, mida küll käesoleval juhul lisatasule ei kohaldata, ent milles on märgitud: „Kui abitaotlus esitatakse hilinenult, välja arvatud juhul, kui on tegemist vääramatu jõuga, vähendatakse taotluse alusel antava abi summat, millele tootjal oleks olnud õigus taotluse tähtaegsel esitamisel, iga tööpäeva kohta 1%. Kui taotluse esitamine hilineb üle 20 päeva, ei võeta seda vastu ning abi ei määrata.”

38.      Madalmaade valitsus ja komisjon leiavad, et määruse nr 3886/92 artikkel 50a on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Madalmaade valitsus peab käesolevat kohtuasja erinevaks kohtuasjast Pressler,(12) milles Esimese Astme Kohus tuvastas, et on tühine struktuurilist meedet käsitlev säte, mis ei võtnud arvesse taotluse esitamisega hilinemise kestust. Euroopa Kohus leidis, et siseriiklikel ametiasutustel oli väga suur ajavahemik taotluste kokkuvõtte komisjonile esitamiseks. Käesolevas asjas on aga tegu konjunktuurist lähtuva abinõuga, mis erineb struktuurilistest lisatasudest, mille jaoks õigusnormides nähakse ette astmeline vähendamine taotluse esitamisega hilinemise korral. Lisaks, kuna tegu on konjunktuurist lähtuva abinõuga, siis peab komisjon saama pidevalt ja tõhusalt selle abinõu mõju hinnata. Madalmaade valitsuse ja komisjoni sõnul nõuab selline abinõu ajavahemiku ranget järgimist, mistõttu selle järgimata jätmise tagajärjed on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kuna need tagajärjed ei lähe kaugemale, kui on selle abinõu eesmärkide saavutamiseks vaja.

39.      See küsimus võimaldab mul selgitada ajavahemike valdkonnas proportsionaalsuse põhimõtet puudutava kohtupraktika ühte aspekti – kohtupraktika ei erista sugugi alati ajavahemikke, mille järgimata jätmine toob kaasa sanktsiooni (nt tagatise kaotamine või trahvi määramine), ja ajavahemikke, mille järgimata jätmine toob kaasa ebasoodsa otsuse vastuvõtmise (nt lisatasu määramata jätmise). See eristamine näib mulle oluline, sest kui tegu on sanktsioonidega, on õigustatud kahesugune uurimine: tuleb uurida nii seda, kas ajavahemik on proportsionaalne, kui ka seda, kas määratud sanktsioon on proportsionaalne rikkumise raskusastmega. Sellest vaatepunktist on täheldatav, et Euroopa Kohus tuvastas selliste sätete tühisuse, millega kehtestatakse identne sanktsioon, sõltumata rikkumise raskusastmest, hilinemise kestusest või selle mõjust asjaomase õigusnormiga taotletavale eesmärgile.(13)

40.      Kui tegu on seevastu ajavahemikuga, mille järgimata jätmine ei too kaasa sanktsiooni, vaid üksnes ebasoodsa otsuse, tuleb proportsionaalsust hinnata üksnes kehtestatud ajavahemikuga seoses, võtmata arvesse selle järgimata jätmise tagajärgi. Eespool viidatud Pressleri kohtuotsus näib vastu rääkivat sellisele vaatepunktile, sest Euroopa Kohus tuvastas sellise sätte tühisuse, mis ei võimaldanud ettevõtjatel saada abi, kui need esitasid oma taotluse pärast ajavahemiku lõppu, „sõltumata hilinemise kestusest”.(14) Põhjused, miks Euroopa Kohus selle sätte tühisuse tuvastas, näitavad siiski, et sättega taotletud eesmärgiga oli ebaproportsionaalne kehtestatud ajavahemik, mitte aga selle järgimata jätmise tagajärjed.(15)

41.      Lisaks on minu pakutud vaatepunkt kooskõlas kohtuotsusega Denkavit France: „aegumine toimiku hilinemisega esitamise tagajärjel on üldiselt tavaline kohustusliku tähtaja möödalaskmise tagajärg, mitte aga sanktsioon”.(16) Seetõttu näib mulle olevat vastuoluline tuvastada, et ajavahemiku järgimata jätmine, mis ei too kaasa sanktsiooni, on selle sätte eesmärkide valguses proportsionaalne, ja seejärel uurida järgimata jätmise tagajärgede proportsionaalsust. Teisisõnu ei ole nimetatud ajavahemiku möödalaskmisega üksikisikutele kaasnevad negatiivsed tagajärjed sanktsiooniks, vaid need tulenevad selle kohustuslikust laadist, st õigussubjektile sellest loomulikult tulenevast aegumisest, mistõttu ta ei saa enam sooritada toimingut või kasutada õigust, millele see ajavahemik laieneb. Selles olukorras taandub kohustusliku laadi proportsionaalsus küsimusele, kas on proportsionaalne ajavahemik ise, mida kohaldatakse kõigile õigussubjektidele ühte viisi ja mis tavapäraselt vastab avalikule huvile koostoimes hea haldusega. Seetõttu leian, et ainult olukorras, kus ajavahemiku järgimata jätmine toob kaasa sanktsiooni, tuleb selle sanktsiooni proportsionaalsust eraldi uurida. Ülejäänud juhtudel tuleb piirduda kehtestatud ajavahemiku proportsionaalsuse uurimisega.

42.      Käesolevas asjas, mis puudutab ajavahemiku järgimata jätmist, mis ei too kaasa sanktsiooni, piisab ajavahemiku enda proportsionaalsuse uurimisest, mis ilmselt muudab siseriikliku kohtu esitatud küsimuse sõnastust. Nagu komisjon on märkinud, on ühenduse seadusandjal ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas niisugune kaalutlusõigus, mille puhul Euroopa Kohtu kontroll peab piirduma küsimusega, kas võetud abinõu on selle eesmärki silmas pidades ilmselgelt sobimatu.(17) Seetõttu ei tule proportsionaalsuse põhimõtet kohaldada kitsalt, vaid pigem üritades kindlaks määrata, kas ajavahemik on ilmselgelt ebaproportsionaalne. Käesolevas asjas ei tundu määruse nr 3886/92 artiklis 50a sätestatud kohustuslik kolmenädalane tähtaeg olevat ilmselgelt ebaproportsionaalne, vaid pigem vajalik ajutist laadi lisatasu maksmise valdkonnas, kus on nõutav komisjoni pidev kontrolljälgimine lisatasu võimalikuks kohandamiseks. Samuti leian, et selle kestus on mõistlik ja piisav, et õigustatud isikud saaksid ajavahemiku sees taotlused esitada.

43.      Teatava ajavahemiku proportsionaalsuse seda tüüpi üldanalüüs – mis ei uuri selle tagajärgede proportsionaalsust – võimaldab lisaks ka vältida seda, et oleks vaja meelevaldselt eristada konjunktuurist lähtuvaid abinõusid, mille puhul tuleb ajavahemikke rangelt järgida, ja struktuurilisi abinõusid, mille puhul a contrario on ajavahemikud kohustuslikud üksnes siis, kui õigusnormides nähakse ette järgimata jätmisega kaasnevad ebasoodsad tagajärjed – astmeline vähendamine proportsionaalselt hilinemise kestusega. Lõpuks on ilmne, et seadusandja võib ette näha sedalaadi astmelist vähendamist, ent see ei tähenda, et põhiseaduslikul tasandil olev ühenduse õiguse üldpõhimõte – proportsionaalsuse põhimõte – kohustaks seadusandjat seda tegema ja tooks kaasa selliste sätete tühisuse, milles niisugust mehhanismi ei ole ette nähtud.

44.      Seetõttu leian, et neljanda eelotsuse küsimuse uurimise käigus ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada määruse nr 3886/92 artikli 50a kehtivust.

III. Ettepanek

45.      Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata College van Beroep voor het bedrijfsleveni eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.      Nõukogu 3. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ, Euratom) nr 1182/71, millega määratakse kindlaks ajavahemike, kuupäevade ja tähtaegade suhtes kohaldatavad eeskirjad, artikli 3 lõike 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et nädalates, kuudes või aastates väljendatud ajavahemikud, mida tuleb arvutada alates hetkest, kui toimub sündmus või sooritatakse toiming, lõpevad ajavahemiku viimase nädala, kuu või aasta selle päeva lõpus, mis on sama nädalapäev või kuupäev, mis järgnes päevale, kui toimus sündmus või sooritati toiming, millest alates ajavahemikku tuleb arvutada.

2.      Liikmesriikidel ei ole õigust komisjoni 23. detsembri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 3886/92, milles sätestatakse nõukogu määrusega (EMÜ) nr 805/68 veiselihaturu ühise korralduse kohta ettenähtud lisatasukavade üksikasjalikud rakenduseeskirjad ja millega tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 1244/82 ja (EMÜ) nr 714/89, artikli 50a rakendamisel määrata lisatasutaotluse esitamise hetk kindlaks siseriikliku korra kohaselt, mida kohaldatakse siseriiklikus õiguskorras sarnaste siseriiklike taotluste esitamise tähtaegadele.

3.      Määruse nr 3886/92 artiklit 50a tuleb tõlgendada nii, et lisatasutaotlust ei saa lugeda tähtaegselt esitatuks, kui on tõendatud, et see on postitatud enne kolmenädalase tähtaja möödumist ja pädev ametiasutus on selle kätte saanud pärast tähtaja möödumist hetkel, kus viimatinimetatu sai asjakohase teabe komisjonile esitada samal päeval, mil ta selle oleks esitanud, kui ta oleks lisatasutaotluse kätte saanud enne tähtaja möödumist.

4.      Neljanda eelotsuse küsimuse uurimise käigus ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada määruse nr 3886/92 artikli 50a kehtivust.

---

1 Algkeel: portugali.

---

2 – EÜT L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 51.

---

3 – Komisjoni 23. detsembri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 3886/92, milles sätestatakse nõukogu määrusega (EMÜ) nr 805/68 veiselihaturu ühise korralduse kohta ettenähtud lisatasukavade üksikasjalikud rakenduseeskirjad ja millega tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 1244/82 ja (EMÜ) nr 714/89 (EÜT L 391, lk 20), muudetud komisjoni 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 2311/96 (EÜT L 313, lk 9).

---

4 – Tegu on Euroopa Kohtu kodukorda 15. mail 1991 tehtud muudatuste järgse redaktsiooniga (EÜT L 176, lk 1). See tekst kujutab endast 15. jaanuari 1987. aasta otsuse kohtuasjas 152/85: Misset v. nõukogu (EKL 1987, lk 223, punkt 8) „kodifitseerimist”.

---

5 – Vt nt 27. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C-372/88: Cricket St Thomas (EKL 1990, lk I­1345, punkt 19).

---

6 – Määruse nr 1182/71 2. põhjendus.

---

7 – 17. mai 2002. aasta määrus kohtuasjas C-406/01: Saksamaa v. parlament ja nõukogu (EKL 2002, lk I-4561, punkt 14), milles viidatakse eespool viidatud kohtuotsuse Misset v. nõukogu punktile 8.

---

8 – Tihti kehtestatakse seda tüüpi ajavahemikke. Vt nt komisjoni 9. juuli 2001. aasta määruses (EMÜ) nr 1392/2001, milles sätestatakse nõukogu määruse (EMÜ) nr 3950/92 (millega piima- ja piimatootesektoris kehtestatakse lisamaks) üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 187, lk 19; ELT eriväljaanne 03/33, lk 104) kehtestatud ajavahemikud.

---

9 – Komisjoni 27. juulil 1969. aastal esitatud ettepanek (EMÜ, Euratom), mis käsitleb ajavahemike arvutamise meetodit (EÜT C 108, lk 10).

---

10– 1. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-1/02: Borgmann (EKL 2004, lk I-3219).

---

11– Komisjoni 23. detsembri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 3887/92, milles sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad ühenduse teatavate toetuskavade ühendatud haldus- ja kontrollisüsteemi kohaldamiseks (EÜT L 391, lk 36), mida on muudetud komisjoni 6. juuli 1995. aasta määrusega (EÜ) nr 1648/95 (EÜT L 156, lk 27).

---

12 – 21. jaanuari 1992. aasta otsus kohtuasjas C-319/90: Pressler (EKL 1992, lk I-203).

---

13 – Vt nt 20. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 122/78: Buitoni (EKL 1979, lk 677) ja 6. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C-356/97: Molkereigenossenschaft Wiedergeltingen (EKL 2000, lk I-5461).

---

14 – Punkt 17.

---

15 – Eelkõige punktis 16: „[e]i ilmne, et saagideklaratsioonide esitamise kuupäev 7. september oleks hädavajalik, et tagada komisjonile enne 10. detsembrit piisav teave tootmise ja varude kohta veinisektoris.”

---

16 – 22. jaanuari 1986. aasta otsus kohtuasjas 266/84: Denkavit France (EKL 1986, lk 149, punkt 21).

---

17 – Vt näiteks 13. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C-331/88: Fedesa jt (EKL 1990, lk I-4023, punkt 14) ja 11. juuli 1989. aasta otsus kohtuasjas 265/87: Schräder (EKL 1989, lk 2237, punktid 21 ja 22).