ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (esimene koda)

5. oktoober 2004

Kohtuasi T-45/01

Stephen Sanders jt

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Ühisettevõttes JET töötavad isikud ─ Võrdne kohtlemine ─ Ajutise teenistuja staatuse mittekohaldamine ─ Euratomi asutamislepingu artikkel 152 ─ Mõistlik tähtaeg ─ Varaline kahju

Täielik tekst inglise keeles II – 0000

Täielik tekst kõikides keeltes Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu lahendite kogumiku II osas

Ese:         Nõue hüvitada varaline kahju, mis väidetavalt tekkis selle tõttu, et ühisettevõttes Joint European Torus (JET) töötamiseks ei võetud hagejaid tööle Euroopa ühenduste ajutiste teenistujatena.

Otsus:         Komisjon on kohustatud hüvitama varalise kahju, mida iga hageja on kandnud seetõttu, et ühisettevõttes JET töötamiseks ei võetud teda tööle komisjoni ajutise teenistujana. Kuue kuu jooksul käesoleva otsuse tegemisest peavad pooled teatama Esimese Astme Kohtule ühisel kokkuleppel kindlaksmääratud kahjuhüvitise summa. Kokkuleppele mittejõudmise korral esitavad pooled Esimese Astme Kohtule sama tähtaja jooksul oma nõudmised arvudes väljendatult. Otsus kohtukulude kohta tehakse hiljem.

Kokkuvõte

1.     Ametnikud ─ Hagi ─ Õigus pöörduda kohtusse ─ Euratomi ühisettevõttes väljaspool muudele teenistujatele kohaldatavat korda töötamisest tuleneva kahju hüvitamist nõudvad isikud

(Euratomi asutamislepingu artikkel 152)

2.     Ametnikud ─ Hagi ─ Tähtajad ─ Euratomi ühisettevõttes väljaspool muudele teenistujatele kohaldatavat korda töötamisest tuleneva kahju hüvitamist nõudvad isikud ─ Mõistliku tähtaja järgimine ─ Tähtaja kestus ja algus

(Euroopa Kohtu põhikirja artikkel 46; personalieeskirjade artikkel 90)

3.     Ametnikud ─ Ajutised teenistujad ─ Töölevõtmine ─ Euratomi ühisettevõtte Joint European Torus (JET) töötajad ─ Institutsioonide kaalutlusõigus ─ Piirid

(Nõukogu otsus 78/471)

4.     Ametnikud ─ Institutsioonide lepinguväline vastutus ─ Tingimused ─ Ebaseaduslikkus ─ Kahju ─ Põhjuslik seos ─ Mõiste ─ Kohaldamine personalieeskirjade alastes vaidlustes ─ Kriteeriumid

1.     Kahju hüvitamise hagi, mille esitasid Euratomi asutamislepingu alusel loodud ühisettevõttes Joint European Torus (JET) kolmandate ettevõtjatega sõlmitud teenuslepingute alusel töötanud isikud ja millega sooviti selle kahju hüvitamist, mis oli tekkinud seetõttu, et JET põhikirja eirates ei võetud neid tööle ajutiste teenistujatena vastavalt muudele teenistujatele kohaldatavale korrale, tuleb käsitleda ühenduse ja selle teenistujate vahelise vaidlusena.

Esiteks on hagis tõstatatud õiguslikud probleemid samamoodi kui ametniku või teenistuja seisundit taotleva isiku hagi puhul seotud personalieeskirjadest tulenevate õigustega. Teiseks on ühenduse ja selle teenistujate vahelise vaidluse mõistet kohtupraktikas ulatuslikult käsitletud, kuna liiga kitsas määratlus oleks õiguslikku ebakindlust põhjustav tegur, sest võimalikud hagejad ei teaks kindlalt, millist õiguskaitsevahendit kasutada, või teeksid kunstliku valiku. Kolmandaks, hagejate valitud personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 kohast menetlust ei ole vaidlustanud vaidluse poolteks olevad institutsioonid, kes tunnistavad, et vaidlus ja etteheidetav rikkumine tulenevad personalieeskirjadest.

(vt punktid 41, 43–45 ja 49)

Viited: Euroopa Kohtu 31. märtsi 1965. aasta otsus kohtuasjas 23/64: Vandevyvere v. parlament (EKL 1965, lk 205, 214); Euroopa Kohtu 11. märtsi 1975. aasta otsus kohtuasjas 65/74: Porrini jt v. Euratom jt (EKL 1975, lk 319, punktid 3–13); Euroopa Kohtu 5. aprilli 1979. aasta otsus kohtuasjas 116/78: Bellintani jt v. komisjon (EKL 1979, lk 1585, punkt 6); Euroopa Kohtu 11. juuli 1985. aasta otsus liidetud kohtuasjades 87/77, 130/77, 22/83, 9/84 ja 10/84: Salerno jt v. komisjon ja nõukogu (EKL 1985, lk 2523, punktid 24 ja 25); Euroopa Kohtu 13. juuli 1989. aasta otsus kohtuasjas 286/83: Alexis jt v. komisjon (EKL 1989, lk 2445, punkt 9); Euroopa Kohtu 14. veebruari 1989. aasta otsus kohtuasjas 346/87: Bossi v. komisjon (EKL 1989, lk 303, punkt 10); Esimese Astme Kohtu 12. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T-184/94: O’Casey v. komisjon (EKL AT 1998, lk I-A-183 ja II-565, punktid 56–62).

2.     Ametnike personalieeskirjade artikli 90 lõige 1 ei näe nõude esitamiseks ette mingisugust tähtaega. Mõistliku tähtaja järgimist nõutakse kõigil õigusaktides otseselt sätestamata juhtudel, kui õiguskindluse põhimõtte või õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega ei sobi kokku see, kui olemasolevate õigussuhete stabiilsust ohustades ei ole ühenduse institutsioonide ning füüsiliste ja juriidiliste isikute toimingutele seatud mingeid ajapiire. Vastutusega seotud hagides, mis võivad ühenduse jaoks kaasa tuua rahalisi kohustusi, tuleneb mõistliku tähtaja järgimine hüvitamisnõude esitamisel vajadusest kaitsta eelarvevahendeid ning konkreetselt väljendub see lepinguvälise vastutusega seotud hagide puhul Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46 ettenähtud viieaastases aegumistähtajas.

Tähtaja mõistlikkuse hindamisel tuleb silmas pidada iga asja konkreetseid asjaolusid, eelkõige asja olulisust huvitatud isiku jaoks, selle keerukust ja poolte käitumist.

Mis puudutab kahju hüvitamise hagi, mille esitasid Euratomi asutamislepingu alusel loodud ühisettevõttes Joint European Torus (JET) kolmandate ettevõtjatega sõlmitud teenuslepingute alusel töötanud isikud, kuna neid oleks pidanud tööle võetama ajutiste teenistujatena vastavalt muudele teenistujatele kohaldatavale korrale, siis tuleb võrdlusalusena eespool viidatud artiklit 46 arvestades tõdeda, et kui hagejad pidasid ennast õigusvastase diskrimineeriva kohtlemise ohvriteks, pidanuks nad taotlusega võtta kohaseid meetmeid sellise olukorra lõpetamiseks ja heastamiseks pöörduma ühenduse institutsiooni poole mõistliku tähtaja jooksul, mis ei tohiks ületada viit aastat arvates hetkest, mil nad kaevatavast olukorrast teada said.

Kõnealuse ajahetke kindlaksmääramisel tuleb asjaomaste isikute töösuhte ebakindlust arvestades lähtuda iga algse või pikendatud aastalepingu sõlmimise hetkest.

(vt punktid 58, 59, 67, 69, 72, 81 ja 83)

Viited: Euroopa Kohtu 21. mai 1981. aasta otsus kohtuasjas 29/80: Reinarz v. komisjon (EKL 1981, lk 1311, punkt 12); Euroopa Kohtu 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-238/99 P, C-244/99 P, C-245/99 P, C-247/99 P, C-250/99 P–C-252/99 P ja C-254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschaapij jt v. komisjon (EKL 2002, lk I-8375, punkt 187).

3.     Ühenduse institutsioonidel on ulatuslik kaalutlusõigus valida oma personalivajaduste rahuldamiseks sobivaimad vahendid, eelkõige ajutiste teenistujate töölevõtmisel. Sama kehtib ka ühisettevõtete korralduse ja toimimise suhtes.

Asjaolu, et JET põhikiri nägi ette, et projektimeeskonna „muud töötajad” võetakse tööle ajutise teenistuja lepinguga, ei kohustanud komisjoni selliseid lepinguid sõlmima, kui see ei vastanud projektimeeskonna vajadustele. Ühisettevõtte juhtkonnal oli seega täielik vabadus otsustada, millise osa projektimeeskonnast moodustab kumbki põhikirja artiklis 8.1 mainitud personalikategooria (ühisettevõtte liikmesorganisatsioonide poolt suunatud töötajad ja muud töötajad), ning tema valik kajastus aastaeelarvele lisatud koosseisutabelis. Juhtkond võis ka pöörduda tööjõudu vahendavate või teenuseid osutavate ettevõtjate poole, et täita selliseid ühisettevõtte toimimiseks vajalikke ülesandeid, mis ei olnud ühisettevõttele aluslepingutega pandud funktsioonid – neid pidi täitma projekti direktori juhitav projektimeeskond.

Kuid JET juhtkond ei võinud tööjõudu vahendavate või teenuseid osutavate ettevõtjatega sõlmida kõnealuseid lepinguid selleks, et vältida personalieeskirjade kohaldamist. Aluslepingutega ühenduse institutsioonidele pandud funktsioone ei või delegeerida kolmandatele ettevõtjatele, vaid neid peavad täitma töötajad, kelle suhtes kehtivad personalieeskirjad.

(vt punktid 113–115)

Viited: Euroopa Kohtu 20. juuni 1985. aasta otsus kohtuasjas 123/84: Klein v. komisjon (EKL 1985, lk 1907, punkt 24); Euroopa Kohtu 28. veebruari 1989. aasta otsus liidetud kohtuasjades 341/85, 251/86, 258/86, 259/86, 262/86 ja 266/86, 222/87 ja 232/87: Van der Stijl jt v. komisjon (EKL 1989, lk 511, punkt 11); Euroopa Kohtu 6. detsembri 1989. aasta otsus kohtuasjas C-249/87: Mulfinger jt v. komisjon (EKL 1989, lk 4127, punktid 13 ja 14); Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-177/94 ja T-377/94: Altmann jt v. komisjon (EKL 1996, lk II-2041, punkt 154); Esimese Astme Kohtu 17. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T-217/96: Fabert-Goossens v. komisjon (EKL AT 1998, lk I-A-607 ja II-1841, punkt 29).

4.     Ühenduse lepinguvälise vastutuse valdkonnas ja eelkõige vaidlustes, mis käsitlevad ühenduse ja selle teenistujate vahelisi suhteid, on hüvitise saamise õigus ühenduse õiguse järgi tunnustatav vaid kolme tingimuse koosesinemisel: ühenduse institutsioonidele etteheidetava käitumise õigusvastasus, tegeliku kahju olemasolu ja põhjuslik seos käitumise ja tekkinud kahju vahel.

Põhjusliku seose olemasolu tõdemiseks on põhimõtteliselt vaja, et oleks tõendatud otsene ja kindel põhjuse ja tagajärje seos ühenduse asjaomase institutsiooni õigusvastase teo ja väidetava kahju vahel.

Kuid personalieeskirjade alastes vaidlustes võib pidada põhjuslikku seost kohtupraktikas nõutava kindlusastmega tõendatuks, kui ühenduse institutsiooni õigusvastase teo kindlaks tagajärjeks saab pidada mitte tingimata seda, et isikut ei ole tööle võetud – sest asjaosaline ei suuda kunagi tõendada, et tal olnuks sellele õigus –, vaid seda, et isik on jäänud ilma ka tõsisest võimalusest saada ametnikuks või teenistujaks, mille tõttu ta on kandnud varalist kahju sissetuleku kaotamise kujul. Kui asjaolusid arvestades on ülimalt tõenäoline, et õiguspärase käitumise korral võtnuks ühenduse institutsioon teenistuja tööle, ei takista see, et eeskirjadekohase protseduuri tulemus on teoreetiliselt ebakindel, tegeliku varalise kahju hüvitamist, mida asjaosaline on kandud seetõttu, et ta jäeti ilma võimalusest taotleda ühenduse ametikohta, mille ta kõigi eelduste kohaselt võinuks saada.

(vt punktid 99, 149 ja 150)

Viited: Euroopa Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-259/96 P: nõukogu v. de Nil ja Impens (EKL 1998, lk I-2915, punkt 23); Esimese Astme Kohtu 28. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas T-140/97: Hautem v. EIB (EKL AT 1999, lk I-A-171 ja II-897, punkt 85).