EUROOPA KOHTU OTSUS (kuues koda)

29. aprill 2004(*)

Apellatsioonkaebus – Riigiabi – Kaupade autovedu – Mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja konkurentsi moonutamine – Olemasolev abi või uus abi – Proportsionaalsuse ja õiguspärase ootuse põhimõte – Põhjendamine

Kohtuasjas C‑298/00 P,

Itaalia Vabariik, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato G. Aiello, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

apellatsioonkaebuse esitaja,

mille ese on apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (neljas koda laiendatud koosseisus) 15. juuni 2000. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T‑298/97, T‑312/97, T‑313/97, T‑315/97, T‑600/97–T-607/97, T‑1/98, T‑3/98–T‑6/98 ja T‑23/98: Alzetta jt vs. komisjon (EKL 2000, lk II‑2319) selle kohtuotsuse tühistamise nõudes,

teised menetlusosalised:

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: V. Di Bucci, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja esimeses astmes,

Impresa Edo Collorigh jt, esindaja: avvocato V. Cinque,

Mauro Alzetta jt,

Masotti Srl jt,

Impresa Anna Maria Baldo jt,

SUTES SpA jt,

Ditta Pietro Stagno jt,

Ditta Carlo Fabris & C. Snc,

Ditta Franco D’Odorico,

Ditta Fiorindo Birri,

Ditta Maria Cecilia Framalicco,

Autotrasporti Claudio Di Viola & C. Snc

ja

Impresa Amedeo Musso,

hagejad esimeses astmes,

EUROOPA KOHUS (kuues koda),

koosseisus: kuuenda koja esimehe ülesannetes V. Skouris ning kohtunikud J. N. Cunha Rodrigues, J.‑P. Puissochet, R. Schintgen ja F. Macken (ettekandja),

kohtujurist: S. Alber,

kohtusekretär: vanemametnik M.‑F. Contet,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 20. märtsi 2003. aasta kohtuistungil ära kuulanud poolte kohtukõned,

olles 15. mai 2003. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Euroopa Kohtu kantseleisse saabus 3. augustil 2000 apellatsioonkaebus, mille Itaalia Vabariik esitas Euroopa Kohtu põhikirja artikli 49 alusel Esimese Astme Kohtu 15. juuni 2000. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T‑298/97, T‑312/97, T‑313/97, T‑315/97, T‑600/97–T-607/97, T‑1/98, T‑3/98–T‑6/98 ja T‑23/98: Alzetta jt vs. komisjon (EKL 2000, lk II‑2319, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega jäeti osaliselt rahuldamata hagi komisjoni 30. juuli 1997. aasta otsuse 98/182/EÜ (mis käsitleb Friuli-Venezia Giulia maakonna (Itaalia) antud abi kaupade autoveoga tegelevatele maakonna ettevõtjatele (EÜT 1998, L 66, lk 18; edaspidi „vaidlustatud otsus”)) osalise tühistamise nõudes.

 Õiguslik ja faktiline raamistik

 Õiguslik raamistik

2        Vaidlustatud kohtuotsuses on kohtuvaidluse õiguslikku raamistikku kirjeldatud järgmiselt:

„2      EÜ asutamislepingu artiklis 92 (muudetuna EÜ artikkel 87) ning artiklites 93 ja 94 (muudetuna EÜ artiklid 88 ja 89) sätestatud riigiabi käsitlevaid üldsätteid kohaldatakse transpordi valdkonnas, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse EÜ asutamislepingu artikli 77 (nüüd EÜ artikkel 73) erisätteid, mis tunnistavad asutamislepinguga kokkusobivaks toetused, mis vastavad transpordi koordineerimise vajadusele või kujutavad endast avalike teenuste hulka kuuluvate teatud kohustuste täitmise kulude katmist.

3      Nõukogu 4. juuni 1970. aasta määruse (EMÜ) nr 1107/70 toetuste andmise kohta raudtee-, auto- ja siseveetranspordile (EÜT L 130, lk 1; ELT eriväljaanne 07/01, lk 39), mida on viimati muudetud nõukogu 17. märtsi 1997. aasta määrusega (EÜ) nr 543/97 (EÜT L 84, lk 6; ELT eriväljaanne 07/03, lk 25) ning mis tugineb EÜ asutamislepingu artiklile 75 (muudetuna EÜ artikkel 71) ja asutamislepingu artiklitele 77 ja 94, artiklis 2 kinnitatakse, et asutamislepingu artikleid 92–94 kohaldatakse asjaomases valdkonnas ning see sätestab muu hulgas teatud erinormid viidatud abi osas, kui see on seotud selle sektori tegevusega. Määrus täpsustab, millisel juhul ja asjaoludel võivad liikmesriigid võtta kooskõlastusmeetmeid või kehtestada selliseid avalike teenuste hulka kuuluvaid kohustusi, millega kaasneb asutamislepingu artiklis 77 nimetatud riigiabi andmine.

4      Transpordi kooskõlastamise vallas lubatakse määruse nr 1107/70 artikli 3 lõike 1 punktis d kuni transporditurule juurdepääsu reguleerivate ühenduse eeskirjade jõustumiseni abi, mis antakse erandlikel asjaoludel ja ajutiselt, et kõrvaldada ümberkorralduskava raames tõsiseid struktuuriprobleeme põhjustavat liigset veomahtu ning aidata selle kaudu tõhusamalt täita transpordituru vajadusi.

5      Rahvusvaheline kaupade autoveo turg osaliselt liberaliseeriti ühenduses ühise transpordipoliitika kehtestamise raames 1969. aastal ühenduse kvootide korra kehtestamisega nõukogu 19. juuli 1968. aasta määrusega (EMÜ) nr 1018/68, mis käsitleb ühenduse kvootide kehtestamist kaupade liikmesriikidevahelisele autoveole (EÜT L 175, lk 13). Näiteks 1991. ja 1992. aastal oli ühenduse kvoodi suurus vastavalt 47 094 ja 65 936 luba, mis jagati erinevate liikmesriikide vahel kindlaksmääratud valemi kohaselt. Itaalia Vabariik sai 1991. aastal 5550 luba ning 1992. aastal 7770 luba. Ühenduse load andsid loasaajatele õiguse teostada liikmesriikidevahelist vedu ühe aasta jooksul. See kord kehtis kuni 1. jaanuarini 1993, mil see tegevus täielikult liberaliseeriti nõukogu 26. märtsi 1992. aasta määrusega (EMÜ) nr 881/92 turulepääsu kohta sellise ühenduses toimuva kaupade autoveo puhul, mille algus- või lõpp-punkt asub liikmesriigi territooriumil või mis läbib ühe või mitme liikmesriigi territooriumi (EÜT L 95, lk 1; ELT eriväljaanne 07/01, lk 370).

6      Mis puutub kaupade liikmesriigisisese veo turgu, siis nõukogu 21. detsembri 1989. aasta määrus (EMÜ) nr 4059/89, millega kehtestatakse tingimused, mille kohaselt mitteresidendist vedajad võivad osutada liikmesriigis riigisisese autoveo teenuseid (EÜT L 390, lk 3), kehtestas alates 1. juulist 1990 kabotaažile ehk liikmesriigisisesele kaubaveole teises liikmesriigis asutatud veoettevõtja poolt üleminekukorra, võttes kasutusele ühenduse kvoodid koos järkjärgulise avamisega. Esialgne kogukvoot oli 15 000 kabotaažiluba, mis kehtisid kaks kuud ja mis jagati erinevate liikmesriikide vahel kindlaksmääratud valemi kohaselt. Sellega seoses sai Itaalia Vabariik 1767 luba. Nõukogu 25. oktoobri 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 3118/93, millega kehtestatakse tingimused, mille kohaselt mitteresidendist vedajad võivad osutada liikmesriigis riigisisese autoveo teenuseid (EÜT L 279, lk 1; ELT eriväljaanne 07/02, lk 103), nägi ette ajutise üleminekukorra säilitamise ning esialgseks ühenduse kogukvoodiks kinnitati 30 000 luba (millest 3520 luba Itaalia Vabariigile), mida suurendatakse igal aastal 30% kuni kabotaažitegevuse täieliku liberaliseerimise lõpliku kehtestamiseni alates 1. juulist 1998.”

 Faktiline raamistik

3        Käesolevas punktis välja toodud asjaolud nähtuvad vaidlustatud kohtuotsuses Esimese Astme Kohtu poolt tuvastatud faktilistest asjaoludest järgmiselt:

„7      Friuli-Venezia Giulia maakonna 18. mai 1981. aasta seaduse nr 28, mis käsitleb meetmeid, et edendada ja arendada Friuli-Venezia Giulia maakonna transporti ning teise isiku arvel teostatavat kaupade autovedu (edaspidi „seadus nr 28/1981”), artiklid 4, 7 ja 8 näevad ette teatud abimeetmed teise isiku arvel vedu teostavate selle maakonna territooriumil asutatud veoettevõtjate kasuks.

8      Nimetatud seadusega kehtestatud kord asendati 7. jaanuari 1985. aasta maakonna seadusega nr 4, mis käsitleb meetmeid, et edendada ja arendada Friuli-Venezia Giulia maakonna transporti ning teise isiku arvel teostatavat kaupade autovedu […] (edaspidi „seadus nr 4/1985”). Seaduse nr 4/1985 artiklites 4–6 kehtestati regionaalabi kava, mis oli põhilises osas samasugune kui kava, mis kehtestati seadusega nr 28/1981.

9      Need seadused nägid ette kolm meedet teise isiku arvel autovedu teostavate Friuli-Venezia Giulia maakonnas asutatud ettevõtjate kasuks:

a)      maksimaalselt kümne aasta jooksul rahastati iga-aastaselt kuni 60% (üksikettevõtjate puhul) ning kuni 70% (kooperatiivide ja ettevõtjate ühenduste puhul) ministri dekreedis kindlaks määratud sellise laenu intressi viitemäärast, mis oli võetud (seaduste nr 28/1981 ja nr 4/1985 artiklid 4):

–        ettevõtja infrastruktuuri rajamiseks (ettevõtja tegevuseks vajalike ruumide, sh kauba ladustamiseks, säilitamiseks ja käitlemiseks mõeldud ruumide ehitamine, ostmine, laiendamine, lõpetamine ja kaasajastamine);

–        püsi- ja liikuvseadmete ning sise- ja maanteetranspordivahendite ostmine, arendamine ja uuendamine;

b)      kaupade autoveo jaoks mõeldud uute sõidukite, haagiste ning poolhaagiste ning nende vahetatavate osade, samuti sõidukite kasutamiseks, hooldamiseks ja parandamiseks ning kaupade käitlemiseks mõeldud rajatiste, masinate ja seadmete kolme- või viieaastase kestusega liisingutehingute kulusid rahastati kuni 25% ulatuses (üksikettevõtjate puhul) ning 30% ulatuses (kooperatiivide ja ettevõtjate ühenduste puhul) vara ostuhinnast. Seda abi, mis oli sätestatud seaduse nr 28/1981 artiklis 7 ning seaduse nr 4/1985 artiklis 5, vähendati hilisemate maakonna seadustega kõikide abisaajate suhtes 20 protsendile, seejärel 15 protsendile ostuhinnast;

c)      iga-aastaselt rahastati kuni 50% ulatuses ühenduste ja muud tüüpi ühingute investeeringuid, mis olid mõeldud ühenduste või ühingute eesmärgi täitmiseks vajalike rajatiste või vahendite loomiseks või ostmiseks, või mis olid mõeldud sõidukite ning nendega seotud objektide või seadmete ladustamise, hoolduse ning parandamise ühisteenuste haldamiseks ning arendamiseks (seaduse nr 28/1981 artikkel 8 ja seaduse nr 4/1985 artikkel 6).

10      […] seaduses nr 4/1985 artiklis 4 viidatud abiks ette nähtud laenude summa ajavahemikuks 1985–1995 oli 13 000 miljonit Itaalia liiri (6,7 miljonit eurot) ning rahuldatud taotlusi oli 155. Keskmiselt makstud abi määr oli 13–26% laenude kuludest ja intressist. Ajavahemikuks 1981–1985 ette nähtud summa oli 930 miljonit liiri (0,4 miljonit eurot) ning sellel ajavahemikul rahuldatud taotlusi oli 14 (vaidlustatud otsuse punkt II).

11      […] seaduse nr 4/1985 artiklis 5 viidatud abiks ette nähtud laenude summa ajavahemikus 1985–1995 oli 23 300 miljonit liiri (11,8 miljonit eurot) ning selles ajavahemikus rahuldati 1691 taotlust keskmise rahastamismääraga 19%. Aastal 1993 rahuldati 83 taotlust ning abi määr oli 10%. Ajavahemikus 1981–1985 rahuldati 305 taotlust ning makstud abi summa oli 5790 miljonit liiri (2,9 miljonit eurot) (vaidlustatud otsuse punkt II).

12      Vastavalt teabele, mida Itaalia valitsus esitas [Euroopa Ühenduste] komisjonile pärast haldusmenetluse algatamist, oli seaduse nr 4/1985 artiklit 6 kohaldades antud abi mõeldud investeeringuteks kombineeritud transpordi sektoris (vaidlustatud otsuse punkti II seitsmes lõik). Vaidlustatud otsusest nähtub (punkti VIII seitsmes lõik), et see abi moodustas 10–15% antud abi kogusummast.

[…]

16      Komisjon teavitas 14. veebruari 1997. aasta kirjaga Itaalia valitsust oma otsusest algatada asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 sätestatud menetlus teise isiku arvel kaupade autovedu teostavate ettevõtjate kasuks seadustega nr 4/1985 ja nr 28/1981 kehtestatud abikava suhtes (EÜT 1997, C 98, lk 16). Ta kutsus Itaalia ametivõime ning huvitatud kolmandaid isikuid esitama oma märkusi ning kõiki dokumente, kogu teavet ja andmeid, mis on vajalik asjaomase abi ühisturuga kokkusobivuse analüüsimiseks. Komisjon sai Itaalia valitsuse märkused kätte 3. aprillil 1997 […].

17      Komisjon lõpetas menetluse 30. juulil 1997 vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega […]”

4        Vaidlustatud otsuse põhjenduste punkt VI täpsustab, et kuna asjaomase abi eesmärk oli parandada nende Friuli-Venezia Giulia maakonnas (edaspidi „maakond”) asutatud ettevõtjate konkurentsiseisundit, kes teostasid teise isiku arvel kaupade autovedu, vähendades nende tegevuse tavakulusid, mida väljaspool seda maakonda asuvad konkureerivad ettevõtjad pidid ise maksma, said need ettevõtjad ja konkreetne sektor asjaomasest abist kasu, mis võis moonutada konkurentsi.

5        Kõigepealt teeb komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduste punkti VII kolmandas kuni üheteistkümnendas lõigus vahet ühelt poolt kaupade autoveo turul kohalikul, piirkondlikul ja riigisisesel tasemel ning teiselt poolt rahvusvahelisel kaupade autoveo turul. Ta meenutab, et kuni määruse nr 4059/89 jõustumiseni 1. juulil 1990 ei olnud esimesena nimetatud turg ühenduse konkurentsile avatud. Seetõttu ei saanud abi, mis oli antud enne seda kuupäeva ainult kohalikul, piirkondlikul ja riigisisesel tasemel tegutsevatele veoettevõtjatele, mõjutada ühendusesisest kaubandust ning seega ei olnud tegemist riigiabiga asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses. Seevastu pärast seda kuupäeva nimetatud ettevõtjatele antud abi oli riigiabi selle sätte tähenduses, kuna see võis mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.

6        Mis puutub rahvusvahelisse kaupade autoveo turgu, siis märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduste punkti III neljandas lõigus, et see turg oli ühendusesisesele konkurentsile avatud alates aastast 1969, mil jõustus määrus nr 1018/68. Nende põhjenduste punkti VII viimases lõigus järeldas komisjon sellest, et seadustega nr 28/1981 ja nr 4/1985 sätestatud abi tugevdas rahvusvahelist vedu teostavate ettevõtjate osas teise isiku arvel kaupade autovedu teostavate maakonna ettevõtjate rahalist seisundit ja seetõttu tegutsemisvõimalusi alates 1969. aastast võrreldes nende konkurentidega ning see abi võis selle tõttu mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Nimetatud abi oli seega riigiabi asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses ning maakonna veoettevõtjate konkurentsi kohalik või piiratud olemus ei välistanud selle artikli kohaldamist.

7        Analüüsides seejärel vaidlustatud otsuse põhjenduste punkti VIII üheksandas lõigus, kas riigiabina kvalifitseeritud abile oleks võimalik kohaldada erandit, leidis komisjon, et seaduse nr 4/1985 artikli 6 alusel kombineeritud transpordi sektori jaoks mõeldud seadmete rahastamiseks antud abile võis kohaldada määruse nr 1107/70 artikli 3 lõike 1 punktis e sätestatud erandit. Maakonna poolt antud muule abile ei olnud ükski teine selles määruses või asutamislepingus sätestatud erand kohaldatav.

8        Lõpuks on vaidlustatud otsuse punkti VIII viimases lõigus täpsustatud, et seaduste nr 28/1981 ja nr 4/1985 alusel nendele kaupade autovedu teostavatele maakonna ettevõtjatele, kes on teostanud kohalikku, piirkondlikku või riigisisest vedu alates 1. juulist 1990, ning nendele ettevõtjatele, kes on teostanud rahvusvahelist vedu, antud abi ei ole ühisturuga kokkusobiv asutamislepingu artikli 92 tähenduses. Komisjon järeldas sellest põhjenduste punktis IX, et Itaalia valitsus kohaldas abikava teatamiskohustust täitmata ning seda kava tuleb pidada ebaseaduslikuks ning nimetatud abi tagastamine on vajalik, et taastada võrdse konkurentsi tingimused, mis olid olemas enne selle abi andmist.

9        Vaidlustatud otsuse resolutsioon on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

Friuli-Venezia Giulia maakonna seaduste nr 28/81 ja nr 4/85 alusel kuni 1. juulini 1990 antud toetused (edaspidi „toetused”) ettevõtjatele, kes teostavad ainult kohalikku, piirkondlikku või riigisisest vedu, ei ole riigiabi asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses.

Artikkel 2

Toetused, mis ei ole hõlmatud käesoleva otsuse artikliga 1, on riigiabi asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses ning see abi on ebaseaduslik, kuna seda anti asutamislepingu artikli 93 lõiget 3 rikkudes.

Artikkel 3

Toetused, mis on mõeldud spetsiaalselt kombineeritud transpordi jaoks kohandatud ja ainult kombineeritud transpordi jaoks kasutatavate seadmete rahastamiseks, on riigiabi asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses, kuid see on ühisturuga kokkusobiv määruse (EMÜ) nr 1107/70 artikli 3 lõike 1 punkti e alusel.

Artikkel 4

Toetused, mida on alates 1. juulist 1990 antud kohalikku, piirkondlikku või riigisisest vedu teostavatele ettevõtjatele ning rahvusvahelist vedu teostavatele ettevõtjatele, on ühisturuga kokkusobimatud, kuna need ei vasta ühelegi tingimusele, mis on nõutud asutamislepingu artikli 92 lõigetes 2 ja 3 sätestatud erandite kohaldamiseks, ega ka määruses (EMÜ) nr 1107/70 ette nähtud tingimustele.

Artikkel 5

Itaalia peab artiklis 4 viidatud abi lõpetama ja selle tagasi nõudma. Abi makstakse tagasi vastavalt siseriikliku õiguse sätetele koos intressidega, mis on arvutatud piirkondlike abikavade hindamiseks kasutatud viitemäära alusel ning intresse arvestatakse alates päevast, mil abi maksti, kuni tegeliku tagasimaksmiseni.

[…]

Artikkel 7

Käesolev otsus on adresseeritud Itaalia Vabariigile.”

10      Pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist tühistas maakond, kes peatas asjaomase abi andmise alates 1. jaanuarist 1996, seadusega nr 4/1985 sätestatud abikava ning võttis vajalikke meetmeid juba makstud abi tagasinõudmiseks.

 Menetlus, nõuded ja väited Esimese Astme Kohtus ning vaidlustatud kohtuotsus

11      Neil asjaoludel esitasid teatud abisaajad ettevõtjad vaidlustatud otsuse osaliseks tühistamiseks hagiavaldused, mis saabusid Esimese Astme Kohtu kantseleisse 2. detsembril 1997 (T‑298/97), 11. detsembril 1997 (T‑312/97 ja T‑313/97), 16. detsembril 1997 (T‑315/97), 19. detsembril 1997 (T‑600/97–T‑607/97), 2. jaanuaril 1998 (T‑1/98), 5. jaanuaril 1998 (T‑3/98–T‑6/98) ja 26. jaanuaril 1998 (T‑23/98).

12      Neljanda koja (laiendatud koosseisus) esimehe 29. septembri 1998. aasta määrusega lubati Itaalia Vabariigil astuda menetlusse esimeses astmes hagejaks olevate ettevõtjate (edaspidi „hagejad”) nõuete toetuseks.

13      Itaalia Vabariik esitas lisaks hagiavalduse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 28. oktoobril 1997 ning mis registreeriti numbri C‑372/97 all ning mille ese oli esimese võimalusena vaidlustatud otsuse osalise tühistamise nõue ning teise võimalusena nõue tühistada see otsus ainult osas, milles selle artiklis 5 kohustatakse nimetatud liikmesriiki nõudma tagasi alates 1. juulist 1990 antud abi. See menetlus peatati Euroopa Kohtu 24. novembri 1998. aasta määrusega kuni vaidlustatud kohtuotsuse kuulutamiseni.

14      Hagejad palusid Esimese Astme Kohtule esitatud hagiavaldustes esimese võimalusena vaidlustatud otsuse osalist tühistamist ning teise võimalusena selle otsuse tühistamist ainult osas, milles selle artiklis 5 kohustatakse Itaalia Vabariiki nõudma tagasi alates 1. juulist 1990 antud abi koos intressidega. Oma nõuete põhjenduseks esitasid nad sisuliselt neli tühistamisväidet.

15      Esimene esitatud tühistamisväide käsitles asutamislepingu artikli 92 lõike 1 rikkumist. Hagejad väitsid, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta viitas ainult võimalusele, et liikmesriikidevahelist kaubandust oli mõjutatud, ning ei tõendanud, et oli olemas reaalne ja tegelik konkurentsi moonutamise oht. Kuna käesoleval juhul oli asjaomase abi puhul tegemist tagasihoidliku summaga, abisaajad tegelesid põhiliselt piirkondliku tegevusega ning abi oli kompenseeriva olemusega, ei saanud asjaomane abi mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ega moonutada konkurentsi. Lisaks heitsid hagejad vaidlustatud otsusele ette põhjenduse puudumist.

16      Esimese Astme Kohus lükkas esimese väite tagasi, põhjendades seda vaidlustatud kohtuotsuse punktides 76–106. Sellest põhjendusest nähtus eelkõige, et esiteks ei pidanud komisjon tuvastama asjaomase abi reaalset mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja konkurentsile ning teiseks asjaolu, et abisumma oli väidetavalt vähetähtis ja abisaajatest ettevõtjate suurus oli suhteliselt tagasihoidlik, ega ka see, et need ettevõtjad tegutsesid piirkondlikult, ei võimaldanud jõuda järeldusele, et nimetatud abi ei mõjutanud ühendusesisest turgu ning kaubandust. Lisaks lükati Esimese Astme Kohtu poolt tagasi vaidlustatud otsuse ebapiisava põhjendamisega seotud väide põhjendusel, et vaidlustatud otsuses mainis komisjon kokkuvõtlikult, kuid selgelt põhjuseid, miks nimetatud abi võis mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning kahjustada konkurentsi.

17      Teine hagejate esitatud tühistamisväide käsitles esiteks asutamislepingu artikli 92 lõike 3 punktide a ja c ning määruse nr 1107/70 artikli 3 lõike 1 punkti d rikkumist osas, mis puudutab nendes artiklites ette nähtud erandite tõlgendamist, ning teiseks vaidlustatud otsuses selle kohta põhjenduse puudumist.

18      Esimese Astme Kohus lükkas teise väite tagasi, asudes vaidlustatud kohtuotsuse punktides 124–135 seisukohale, et vaidlustatud otsust ei saanud selles osas käsitada õigusnormi rikkuva ja seda enam puuduva põhjendusega otsusena.

19      Hagejad väitsid kolmanda tühistamisväitega, et kuna asjaomane abi kehtestati transpordisektori liberaliseerimisele eelnenud seadustega, ei saanud seda kvalifitseerida uue abina, vaid seda tuli pidada olemasolevaks abiks.

20      Esimese Astme Kohus nõustus selle väitega ainult osas, mis puudutab abi andmist ettevõtjatele, kes teostavad ainult kohalikku, piirkondlikku või riigisisest vedu, ning lükkas selle väite tagasi nende ettevõtjate osas, kes tegutsevad rahvusvahelises kaupade autoveo sektoris. Esimese Astme Kohtu arutluskäik tugines järgmistele põhjustele:

„142      Kindlalt väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on olemasolev see abi, mis on kehtestatud enne asutamislepingu jõustumist või asjaomase liikmesriigi ühinemist Euroopa ühendustega ja mida on kehtivas korras rakendatud asutamislepingu artikli 93 lõikes 3 sätestatud tingimustel (Euroopa Kohtu [15. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑387/92:] Banco Exterior de España [EKL 1994, lk I‑877], punkt 19, ning 17. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑295/97: Piaggio, EKL 1999, lk I‑3735, punkt 48).

143      Samamoodi tuleb algselt konkurentsile suletud turul kehtestatud abikava selle turu liberaliseerimisel käsitada kui olemasolevat abikava, kuna selle kehtestamise ajal ei kuulunud see asutamislepingu artikli 92 lõike 1 kohaldamisalasse, mida kohaldatakse üksnes konkurentsile avatud sektorites, võttes arvesse selles sättes toodud tingimusi, mis on seotud liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise ja tagajärgedega konkurentsile.

[…]

145      Kuna käesoleval juhul avati rahvusvaheline kaupade autoveo sektor konkurentsile määrusega nr 1018/68 alates 1969. aastast, siis asjaomased abikavad, mis kehtestati 1981. aastal ja 1985. aastal, kuulusid kehtestamise ajal asutamislepingu artikli 92 lõike 1 kohaldamisalasse ning neid tuleb seetõttu käsitada uute abikavadena, mille suhtes kehtib asutamislepingu artikli 93 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustus.

146      Kuid kuna kabotaažiturg liberaliseeriti määrusega nr 4059/89 alles alates 1. juulist 1990, ei kuulunud asjaomased abikavad nende kehtestamise ajal 1981. aastal ja 1985. aastal kohaliku, piirkondliku või riigisisese veo sektorile antud abi osas asutamislepingu artikli 92 lõike 1 kohaldamisalasse.

147      Sellest tuleneb, et ainult seda tüüpi vedu teostavatele ettevõtjatele antud abi tuleb kvalifitseerida olemasoleva abina ning vajaduse korral võib teha vaid sellise kokkusobimatuks tunnistamise otsuse, millel on õiguslikud tagajärjed tulevikus.

148      Olemasoleva abi pideva kontrolli raames on komisjonil asutamislepingu artikli 93 lõigete 1 ja 2 alusel ning õiguskindluse põhimõttele vastavalt ainult õigus nõuda sellise abi lõpetamist või muutmist tema määratud tähtaja jooksul. Abi võib seega kehtivas korras anda seni, kuni komisjon ei ole seda tunnistanud ühisturuga kokkusobimatuks (Euroopa Kohtu 30. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑47/91: Itaalia vs. komisjon, EKL 1992, lk I‑4145, punktid 23 ja 25, ning eespool viidatud kohtuotsus Banco Exterior de España, punkt 20).

[…]

150      Vaidlustatud otsus tuleb seega tühistada osas, milles see tunnistab artiklis 2 ebaseaduslikuks ainult kohalikku, piirkondlikku või siseriiklikku vedu teostavatele ettevõtjatele alates 1. juulist 1990 antud abi ning artiklis 5 kohustab seda tagasi nõudma.”

21      Neljas hagejate esitatud tühistamisväide käsitles seda, et vaidlustatud otsuse artikkel 4 – millele viitab selle otsuse artikkel 5, milles nähti ette asutamislepinguga kokkusobimatu abi tagastamine – tunnistab ühemõtteliselt ühisturuga kokkusobimatuks alates 1. juulist 1990 antud abi; seda kuupäeva ei kohaldata pelgalt mitte ainult kohalikku, piirkondlikku või riigisisest vedu teostavatele ettevõtjatele antud abile, vaid ka nendele ettevõtjatele, kes teostavad rahvusvahelist kaupade autovedu. Nii heideti komisjonile ette, et ta eiras nii proportsionaalsuse ja õiguspärase ootuse põhimõtet kui ka abi tagastamise osas põhjendamiskohustust.

22      Esimese Astme Kohus lükkas selle väite samuti tagasi, tuginedes vaidlustatud kohtuotsuse punktides 162–177 esitatud põhjendusele, mille aluseks oli kaalutlus, et vaidlustatud otsuse artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et selles viidatakse abile, mida anti kohalikku, piirkondlikku või riigisisest vedu teostavatele ettevõtjatele alates 1. juulist 1990, ning abile, mida anti rahvusvahelist kaupade autovedu teostavatele ettevõtjatele alates asjaomaste abikavade kehtestamisest.

23      Esimese Astme Kohus leidis samuti, et kuna asjaomasest abist komisjonile ei teatatud, ei ole hagejad tõendanud mingi konkreetse asjaolu olemasolu, mis võimaldaks eeldada, et rahvusvahelist kaupade autovedu teostavatele ettevõtjatele antud üksiktoetuste tagasimaksmise kohustus on – arvestades selle abi mõju konkurentsile – ilmselgelt ebaproportsionaalne võrreldes asutamislepingu eesmärkidega, samuti ei ole nad tõendanud erakorralise asjaolu olemasolu, mis võiks tekitada õiguspärase ootuse, et nendele ettevõtjatele antud abi on seaduslik. Lisaks jõudis Esimese Astme Kohus järeldusele, et vaidlustatud otsus on selles osas piisavalt põhjendatud.

24      Vaidlustatud kohtuotsuse resolutsioon on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Tühistada komisjoni 30. juuli 1997. aasta otsuse 98/182/EÜ (mis käsitleb Friuli-Venezia Giulia maakonna (Itaalia) antud abi kaupade autoveoga tegelevatele maakonna ettevõtjatele) artikkel 2 osas, milles see tunnistab ebaseaduslikuks ainult kohalikku, piirkondlikku või riigisisest vedu teostavatele ettevõtjatele alates 1. juulist 1990 antud abi.

2.      Tühistada otsuse 98/182 artikkel 5 osas, milles see kohustab Itaalia Vabariiki seda abi tagasi nõudma.

3.      Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.

4.      Pooled kannavad ise oma kohtukulud.”

 Apellatsioonkaebus

25      Oma apellatsioonkaebuses palub Itaalia Vabariik Euroopa Kohtul:

–        esimese võimalusena osaliselt tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

–        teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsus osas, milles see paneb kohustuse antud abi koos intressidega tagasi nõuda;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

26      Komisjon palub Euroopa Kohtul:

–        jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus või teise võimalusena tühistada see osas, milles see osaliselt tühistab vaidlustatud otsuse;

–        mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt ja Impresa Edo Collorighilt ja teistelt (edaspidi „Collorigh jt”), kes olid hagejad esimeses astmes.

27      Apellatsioonkaebusele vastuseks esitatud menetlusdokumendis paluvad Collorigh jt Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles see:

–        tunnistab ühisturuga kokkusobimatuks abi, mis anti rahvusvahelist kaupade autovedu teostavatele ettevõtjatele, kes said seaduste nr 28/1981 ja nr 4/1985 alusel antud toetusi;

–        kvalifitseerib „uue abina” toetused, mis anti rahvusvahelist kaupade autovedu teostavatele ettevõtjatele ajavahemikus 1981–1995;

–        kohustab Itaalia Vabariigi pädevaid ametivõime nõudma tagasi väidetavalt ebaseaduslikult antud abi;

–        teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsus osas, milles see paneb kohustuse antud abi koos intressidega tagasi nõuda;

–        kolmanda võimalusena tühistada vaidlustatud otsus, piirates tagastamise kohustust minimaalse summaga, mille puhul võetakse arvesse asjaomaste ettevõtjate poolt tegelikult saadud kasu ning neil lasuvat maksukoormust.

 Vastuapellatsioonkaebus

 Poolte argumendid

28      Oma vastuapellatsioonkaebusega, mida tuleb kõigepealt analüüsida, väidab komisjon, et Esimese Astme Kohus rikkus nii kohustust omal algatusel kontrollida esimeses astmes esitatud hagide vastuvõetavust kui ka EÜ asutamislepingu artikli 173 lõiget 4 (muudetuna EÜ artikli 230 lõige 4), milles kehtestatakse isikliku huvi kriteerium. Komisjon arvab, et Esimese Astme Kohus oleks pidanud asuma seisukohale, et nimetatud hagid tuleb tunnistada vastuvõetamatuks sellise isikliku huvi puudumise tõttu, kuna hagejad ei saa toetuda ei neile omastele tunnustele ega faktilisele olukorrale, mis eristaks neid kõikidest teistest isikutest, kes on abi saanud või saavad seda tulevikus.

29      Pidades vaidlustatud otsust üldkohaldatavaks aktiks, väidab komisjon, et see ei puuduta isiklikult hagejaid, kes on ettevõtjad, kes ei ole tuginenud ega saagi tugineda ühelegi konkreetsele asjaolule, mis võiks neid võrreldes teiste huvitatud ettevõtjatega individualiseerida, ning kes ei osalenud asjaomase abi ametlikus uurimismenetluses. Täpsemalt ei kahjustanud see otsus hagejate eriõigusi, mis erinevad seda abi saanud teiste ettevõtjate õigustest.

30      Komisjoni arvates kinnitab seda analüüsi kohtupraktika (vt eelkõige 10. juuli 1986. aasta otsus kohtuasjas 282/85: DEFI vs. komisjon, EKL 1986, lk 2469, ja 2. veebruari 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 67/85, 68/85 ja 70/85: Van der Kooy jt vs. komisjon, EKL 1988, lk 219) ning seda ei ole ümber lükatud 19. oktoobri 2000. aasta otsusega liidetud kohtuasjades C‑15/98 ja C‑105/99: Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑8855). Eriti viimati nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud asjas oli asjaomane ettevõtja teistsuguses seisundis, kuna komisjoni otsus ei puudutanud teda mitte ainult kui võimalikku abisaajat abikava alusel, „vaid ka seetõttu, et ta on tegelikult saanud selle kava alusel antud individuaalset abi, mille tagastamise komisjon on määranud”.

31      Komisjon rõhutab eelkõige, et kõigepealt on korraldus juba makstud abi tagasi nõuda ainult üks osa vaidlustatud otsusest, mis jätkuvalt puudutab kõiki abisaajaid, sh ka neid, kes on ainult potentsiaalsed abisaajad. Ta väidab seejärel, et igale ettevõtjale pandud kohustuse saadud abi tagasi maksta tegeliku olemasolu saab kindlaks teha alles keerulise uurimise järel. Kui kõik sellised ettevõtjad, kes said ebaseaduslikuks ja ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud abikava raames abi, mille tagastamine on määratud komisjoni otsusega, saaksid vaidlustada selle otsuse Esimese Astme Kohtus, tunnistataks iga eelotsusetaotlus, mis puudutab sellise abi tagasinõudmist, vastuvõetamatuks, kui nimetatud ettevõtjad hagi ei esitaks (vt 9. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑188/92: TWD Textilwerke Deggendorf, EKL 1995, lk I‑833, punktid 25 ja 26). Sellise olukorra negatiivne tagajärg oleks see, et abisaajaid ettevõtjaid kohustataks Esimese Astme Kohtus vaidlustama otsust piiratud tähtaja jooksul, mis on ette nähtud tühistamishagi jaoks, ja seda isegi enne, kui nad teaksid, kas nad peavad saadud abi liikmesriigi õiguse alusel tagasi maksma; sellise tagajärje puhul on oht, et asjaomaste ettevõtjate õiguskaitse nõrgeneb.

32      Komisjon leiab, et see vastuvõetamatuse väide on avalikul huvil põhinev väide. Kuna Esimese Astme Kohus oleks pidanud omal algatusel kontrollima, kas vaidlustatud otsus puudutab hagejaid isiklikult, peab Euroopa Kohus määrama tagajärje sellise kohustuse rikkumise eest. Teise võimalusena palub komisjon Euroopa Kohtul ise analüüsida esimeses astmes esitatud hagide vastuvõetavust. Euroopa Kohus võib oma põhikirja artikli 61 esimese lõigu alusel jätta need hagid vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

 Euroopa Kohtu hinnang

33      Sissejuhatuseks tuleb tõdeda, et komisjon loobus teise võimalusena esitatud nõuetest, mis käsitlevad vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist osas, milles see osaliselt tühistab vaidlustatud otsuse.

34      Tuleb meenutada, et asutamislepingu artikkel 173, mille kohaselt Euroopa Kohus kontrollib õigusaktide seaduslikkust, näeb ette, et iga füüsiline või juriidiline isik võib pädevuse puudumise, olulise menetlusnormi rikkumise, asutamislepingu või selle rakendusnormi rikkumise või võimu kuritarvitamise alusel esitada hagi temale adresseeritud otsuse peale ja sellise otsuse peale, mis teda otseselt ja isiklikult puudutab, kuigi vormiliselt on see teisele isikule adresseeritud määrus või otsus.

35      Kui otsus füüsilist või juriidilist isikut nimetatud sätte tähenduses isiklikult ei puuduta – mis on põhitingimus selleks, et oleks põhjendatud huvi ühenduse akti kohtuliku kontrolli eesmärgil hagi esitamiseks –, siis on selline hagi vastuvõetamatu ning see vastuvõetamatus on seetõttu avalikul huvil põhinev väide, mida ühenduste kohus võib ja isegi peab kontrollima omal algatusel (vt poole huvi puudumise kohta esitada apellatsioonkaebus või jätkata seda menetlust 19. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑19/93 P: Rendo jt vs. komisjon, EKL 1995, lk I‑3319, punkt 13).

36      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt saavad teised isikud, kes ei ole otsuse adressaadid, väita, et see puudutab neid isiklikult, ainult siis, kui see mõjutab neid mingi neile omase tunnuse või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab, ning seega individualiseerib neid sarnaselt otsuse adressaadiga (vt eelkõige 15. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann vs. komisjon, EKL 1963, lk 197, 223; 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑321/95 P: Greenpeace Council jt vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑1651, punktid 7 ja 28, ning eespool viidatud kohtuotsus Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon, punkt 32).

37      Euroopa Kohus on leidnud, et põhimõtteliselt ei saa ettevõtja vaidlustada komisjoni otsust, millega keelatakse sektoriaalne abikava, kui see otsus puudutab teda vaid põhjusel, et ta kuulub asjaomasesse sektorisse ja võib nimetatud kava alusel toetust saada. Niisugune otsus on hagejast ettevõtja suhtes üldkohaldatav meede, mida kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordadele ja mis tekitab õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute kategooriale (eespool viidatud kohtuotsus Van der Kooy jt vs. komisjon, punkt 15; 7. detsembri 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑6/92: Federmineraria jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑6357, punkt 14, eespool viidatud kohtuotsus Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon, punkt 33).

38      Sellegipoolest tuleb meenutada eespool viidatud kohtuotsuses Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon Euroopa Kohtu esitatud seisukohta komisjoni 21. oktoobri 1997. aasta otsuse 98/95/EÜ osas, mis käsitleb Sardiinia (Itaalia) maakonna poolt siseveetranspordile Sardiinias antud abi (EÜT 1998, L 20, lk 30) ja mis kohustas Itaalia Vabariiki igalt laenude ja liisingute saajalt tagasi nõudma nendes sisalduvat abielementi. Nimetatud kohtuotsuse punktides 34 ja 35 leidis Euroopa Kohus, et kuna nimetatud otsus 98/95 ei puudutanud ettevõtjat Sardegna Lines ainult kui Sardiinia laevandussektoris tegutsevat ettevõtjat, kes võib saada abi Sardiinia laevaomanikele suunatud abikava alusel, vaid ka kui abisaajat, kes on selle kava alusel tegelikult individuaalset abi saanud, mille tagastamise komisjon on määranud, siis puudutas nimetatud otsus teda isiklikult ja tema poolt otsuse peale esitatud hagi on vastuvõetav.

39      Vastupidi komisjoni väidetule on käesolevas asjas just nimelt sellega tegemist, kuna hagejad on teistsuguses olukorras kui teised abitaotlejad, kellele jaoks komisjoni otsus on üldkohaldatav. Vaidlustatud otsus ei puudutanud neid hagejaid ainult kui maakonnas kaupade autoveo sektoris tegutsevaid ettevõtjaid, kes võivad saada abi asjaomase abikava alusel, vaid ka kui abisaajaid, kes on selle kava alusel tegelikult saanud individuaalset abi, mille tagastamise komisjon on määranud. Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 10 ja 11, on vaidlustatud otsuse põhjenduste punktis II välja toodud rahuldatud taotluste arv ja asjaomase abi jaoks ette nähtud laenude summa ajavahemikus 1981–1985 ja 1985–1995 ning komisjonile ei saanud seega nende tegelike abisaajate olemasolu olla teadmata.

40      Kuna eeltoodust tuleneb, et käesoleval juhul olid hagejate hagid vastuvõetavad, siis Esimese Astme Kohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta ei esitanud omal algatusel vastuvõetamatuse väidet põhjendusel, et vaidlustatud otsus hagejaid isiklikult ei puudutanud.

41      Sellest tuleneb, et komisjoni vastuapellatsioonkaebus tuleb põhjendamatuse tõttu jätta rahuldamata.

 Sisulised küsimused

42      Oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab Itaalia Vabariik kaks väidet. Esimese väitega väidab ta sisuliselt, et Esimese Astme Kohus rikkus asutamislepingu artikli 92 lõiget 1. Selle väite esimeses osas ta leiab, et Esimese Astme Kohus rikkus seda sätet tõlgendades õigusnormi. Nimetatud väite teises ja kolmandas osas väidab ta, et Esimese Astme Kohus on hindamisvea tõttu leidnud, et rahvusvahelist kaupade autovedu teostavatele ettevõtjatele antud abi (edaspidi „vaidlusalune abi”) mõjutas liikmesriikidevahelist kaubandust ja konkurentsi ning seda abi tuleb seetõttu pidada uueks abiks, mille suhtes kehtib asutamislepingu artikli 93 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustus. Sama väite neljandas osas märgib ta, et vaidlustatud kohtuotsus ei ole piisavalt põhjendatud osas, mis puudutab asjaomase abi mõju nimetatud kaubandusele. Teises väites, mis käsitleb nimetatud abi tagasimaksmise kohustust, kinnitab Itaalia Vabariik, et Esimese Astme Kohus tegi hindamisvea ning rikkus proportsionaalsuse ja õiguspärase ootuse põhimõtet.

 Esimene väide

 Esimese väite esimene osa, mille kohaselt rikkus Esimese Astme Kohus asutamislepingu artikli 92 lõiget 1 tõlgendades õigusnormi

–       Poolte argumendid

43      Itaalia Vabariik ning Collorigh jt väidavad, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kui ta asus seisukohale, et asutamislepingu artikli 92 lõiget 1 ei pea tõlgendama kitsendavalt nii, et selles nõutakse nimetatud sättes viidatud abi reaalset ja tegelikku mõju ühendusesisele kaubandusele. Nende arvates oleks Esimese Astme Kohus pidanud seda sätet tõlgendama nii, et selles nõutakse, et komisjon tuvastab ja täpsustab konkreetselt, kas ettevõtjatele on tekkinud kahju ning vajaduse korral, mitut nendest see puudutas.

44      Seevastu komisjon arvab, et tema ning seda enam Esimese Astme Kohus ei pidanud kontrollima, kas abimeetmed tekitasid faktiliselt kahju teistele ühenduse ettevõtjatele. Seda analüüsi ei nõua ei asutamislepingu artikli 92 sõnastus, mis viitab lihtsalt konkurentsi moonutamise ohule, ega selle sätte ülesehitus. Lisaks oleks seda analüüsi peaaegu võimatu teostada, eriti killustatud turgudel, millele on omane suur hulk majandustegevuses osalejaid.

–       Euroopa Kohtu hinnang

45      Sellega seoses tuleb märkida, et asutamislepingu artikli 92 lõige 1 määratleb sellega reguleeritud abina liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antava abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.

46      Asutamislepinguga kehtestatud menetlusnormid erinevad vastavalt sellele, kas tegemist on olemasoleva või uue abiga.

47      Mis puutub olemasolevasse abisse, siis asutamislepingu artikli 93 lõigete 1 ja 2 kohaselt ning õiguskindluse põhimõttele vastavalt on nii, et kui komisjon selle abi pideva kontrolli raames leiab pärast asjassepuutuvatelt isikutelt selgituste küsimist, et riigi poolt või riigi ressurssidest antav abi ei sobi ühisturuga kokku nimetatud asutamislepingu artikli 92 kohaselt või et sellist abi kasutatakse valel eesmärgil, siis otsustab komisjon, et asjassepuutuv riik peab sellise abi lõpetama või muutma seda komisjoni määratud tähtaja jooksul. Sellist abi võib seega kehtivas korras anda seni, kuni komisjon ei ole seda tunnistanud ühisturuga kokkusobimatuks (vt eespool viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, punktid 23 ja 25, ning kohtuotsus Banco Exterior de España, punkt 20).

48      Uue abi osas näeb asutamislepingu artikli 93 lõige 3 ette, et komisjoni informeeritakse kõikidest plaanidest abi määramise või muutmise kohta piisavalt aegsasti, et ta võiks avaldada oma arvamuse. Nii analüüsib komisjon abikava esimest korda. Kui ta selle uurimise lõpuks arvab, et selline plaan ei sobi ühisturuga kokku, algatab ta viivitamata nimetatud artikli lõikes 2 ette nähtud võistleva uurimismenetluse. Sellisel juhul ei tohi asjassepuutuv liikmesriik rakendada kavatsetud meetmeid enne, kui nimetatud menetluse järgi on tehtud lõplik otsus. Uuele abile kohaldatakse seega komisjoni ennetavat kontrolli ning seda abi ei saa põhimõtteliselt anda nii kaua, kui komisjon ei ole seda abi asutamislepinguga kokkusobivaks tunnistanud.

49      Nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77–79 eelkõige tõdes, ei pea komisjon sellise uue abi hindamise raames, millest tuleb talle asutamislepingu artikli 93 lõike 3 kohaselt enne selle abi rakendamist teatada, ära näitama mitte selle abi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja konkurentsile, vaid seda, et asjaomane abi võis mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Kui komisjon peaks oma otsuses näitama ära juba antud abi tegeliku mõju, siis viiks see olukorrani, kus soodustataks liikmesriike, kes rikuvad abi väljamaksmisel asutamislepingu artikli 93 lõikes 3 ette nähtud teatamiskohustust, ning kahjustataks neid, kes teatavad abimeetmetest nende ettevalmistamise etapis (14. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑301/87: Prantsusmaa vs. komisjon, nn Boussac Saint Frères’i kohtuotsus, EKL 1990, lk I‑307, punktid 32 ja 33).

50      Seega asus Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 95 põhjendatult seisukohale, et ei ole vaja tuvastada, et teatud ühenduse ettevõtjatele tekkis vaidlusaluse abi andmise tõttu kahju. Esimese väite esimene osa, et Esimese Astme Kohus rikkus asutamislepingu artikli 92 lõiget 1 kohaldades õigusnormi, tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Esimese väite teine osa, mille kohaselt vaidlusalune abi mõjutab ühendusesisest kaubandust ning konkurentsi

–       Poolte argumendid

51      Itaalia Vabariik ja Collorigh jt väidavad, et Esimese Astme Kohus oleks pidanud eelkõige teatavaid toimiku asjakohaseid aspekte arvestades järeldama, et vaidlusalune abi ei mõjuta ühendusesisest kaubandust ja konkurentsi. Selle abi mõju on täiesti tähtsusetu esiteks seetõttu, et ühelt poolt on abi üldsumma väga väike ning teiselt poolt on maakonna veoettevõtjad täiesti marginaalne osa ühendusesisesest veosektorist. Teiseks ei saa rahvusvahelist kaupade autoveo sektorit, mida iseloomustavad kvoodid ja kahepoolsed kokkulepped, pidada veel täielikult liberaliseerituks. Pealegi oleks Esimese Astme Kohus pidanud tõendama, et rahvusvahelise autoveo turul kehtiv ühenduse kvoot ei olnud ammendunud, kuigi see käesolevas asjas oli nii. Kolmandaks leiavad Collorigh jt, et Esimese Astme Kohus oleks pidanud välistama võimaluse, et vaidlusaluse abi kava võis tugevdada abisaajate ettevõtjate rahalist seisundit, kuna selle abi eesmärk oli kompenseerida Austria, Horvaatia ja Sloveenia ettevõtjate tekitatud konkurentsi.

52      Komisjon väidab esiteks vastu, et abikava rakendamine, mis ei soodusta mitte ainult ühte ettevõtjat, vaid kogu sektorit, ja seda eelkõige siis, kui turustruktuurile on omane väikeste ettevõtjate suur arv, mõjutab tingimata kaubandust. Nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86 põhjendatult välja toob, võib sellises kontekstis isegi suhteliselt väikese abi mõju konkurentsile ja kaubandusele olla märkimisväärne ning sellist abi ei saa vähetähtsaks pidada.

53      Teiseks oli Itaalias rahvusvahelises kaupade autoveo sektoris isegi enne 1969. aastat teatud konkurents Itaalia Vabariigi poolt sõlmitud kahepoolsete kokkulepete alusel. Kui 1981. aastal ja 1985. aastal kehtestati vaidlusaluse abi kavad, said ühenduse kvoodi abil kõik veoettevõtjad, kellel oli nõutud luba, luua liiklusalaseid suhteid kahe liikmesriigi vahel ning see kvoot tekitas või tugevdas erinevates liikmesriikides asutatud ettevõtjate vahelisi konkurentsisidemeid, nagu märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 145. Pealegi tõi Esimese Astme Kohus samas punktis õigesti välja põhjused, mille alusel ta leidis, et rahvusvahelist kaupade autovedu teostavatele ettevõtjatele antud eelised on riigiabi asutamislepingu tähenduses.

–       Euroopa Kohtu hinnang

54      Esiteks peab meelde tuletama, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei välista abimeetme suhteliselt vähene tähtsus või abi saava ettevõtja suhteline väiksus iseenesest seda, et seejuures ei võiks tegemist olla liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamisega (vt 21. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑142/87: Belgia vs. komisjon, nn Tubemeuse’i kohtuotsus, EKL 1990, lk I‑959, punkt 43; 14. septembri 1994. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑278/92–C‑280/92: Hispaania vs. komisjon, EKL 1994, lk I‑4103, punkt 42, ja 24. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑280/00: Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, EKL 2003, lk I‑7747, punkt 81). Suhteliselt vähese tähtsusega abi võib konkurentsi ja liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutada juhul, kui sektoris, kus abi saavad ettevõtjad tegutsevad, on tihe konkurents (vt 11. novembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 259/85: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1987, lk 4393, punkt 24, ja 26. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑351/98: Hispaania vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑8031, punkt 63).

55      Pärast seda, kui Esimese Astme Kohus tõdes, et see kohtupraktika on käesolevas asjas kohaldatav, jõudis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 84 ja 86 põhjendatult järeldusele, et abisaajate ettevõtjate tagasihoidliku suuruse ning antud abi suhtelise väiksuse alusel ei saa välistada mõju konkurentsile ja kaubandusele, kui turustruktuurile on omane väikeste ettevõtjate suur arv, nagu kaupade autoveo sektoris. Teiseks, kuigi maakonna veoettevõtjad osalevad nimetatud sektoris vähesel määral, ei välista konkurentsi piiratus asutamislepingu artikli 92 lõike 1 kohaldamist, nagu märgib Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 94. Ta järeldab sellest samas punktis, et vaidlusalune abi tugevdab teise isiku arvel kaupade autovedu teostavate maakonna ettevõtjate rahalist seisundit ja tegutsemisvõimalusi võrreldes nende konkurentidega ning võib seetõttu mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.

56      Kuna Itaalia Vabariik ei esitanud ühtegi asjaolu, mis tõendaks, et Esimese Astme Kohus rikkus käesoleval juhul põhimõtteid, mida Euroopa Kohus on käesoleva kohtuotsuse punktis 54 viidatud kohtupraktikas tunnustanud, siis tuleb see argument, mis käsitleb vaidlusaluse abi mõju ühendusesisele kaubandusele ja konkurentsile, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

57      Teiseks tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata Itaalia Vabariigi ning Collorigh jt argument, et Esimese Astme Kohus oleks pidanud jõudma järeldusele, et rahvusvahelist kaupade autoveo sektorit, mida iseloomustavad kvoodid ja kahepoolsed kokkulepped, ei saa vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval pidada veel täielikult liberaliseerituks ning et seetõttu ei saa vaidlusalust abi pidada konkurentsi mõjutavaks.

58      Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 92 leidis Esimese Astme Kohus, et määruse nr 1018/68 asjakohaste sätete alusel anti ühenduse load, mis väljastati veoettevõtjale ning mida sai kasutada ühe sõiduki jaoks, siseriiklike kvootide raames üheks aastaks rahvusvahelise kaupade autoveo osas ning rahvusvahelise autoveo loa omanikel oli selle kehtivusajal õigus sõidukiga ilma piiranguteta teostada kaupade vedu nende valitud liikmesriikide vahel.

59      Seega jõudis Esimese Astme Kohus põhjendatult järeldusele, et rahvusvahelise kaupade autoveo turul 1969–1993 kehtinud kvoodisüsteem võimaldas kindlaksmääratud kvootide piires tegeliku konkurentsiolukorra tekkimist, mida vaidlusaluse abi andmine võis mõjutada.

60      Sellega seoses leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 96 samuti põhjendatult, et isegi kui eeldada, et ühenduse kvoot oli ammendatud, ei võimaldanud see asjaolu jõuda järeldusele, et vaidlusaluse abi mõju ühendusesisesele kaubandusele ja konkurentsile puudub. Kui võtta arvesse, et kvootide süsteem annab ühenduse lubade omanikele vaba valiku liikmesriikide osas, mille vahel nad rahvusvahelist kaupade autovedu võivad teostada, ei saa nende kvootide ammendamise põhjal mingil juhul teha otsust selle kohta, kuidas neid on kasutatud eelkõige selliseks veoks Itaaliast või Itaaliasse või täpsemalt asjaomasest maakonnast või maakonda.

61      Kolmandaks, kindlalt väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei muuda asjaolu, et liikmesriik püüab ühepoolsete meetmetega lähendada ühe kindla majandussektori konkurentsitingimusi teistes liikmesriikides kehtivatele konkurentsitingimustele, seda, et need meetmed kujutavad endast riigiabi (10. detsembri 1969. aasta otsus liidetud kohtuasjades 6/69 ja 11/69: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 1969, lk 523, punktid 20 ja 21, ning 19. mai 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑6/97: Itaalia vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑2981, punkt 21).

62      Sellest järeldub, et Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 101 põhjendatult, et vaidlusalust abi ei saa õigustada ei Itaalias kehtiva kõrgema diskontomäära ega Austria, Horvaatia või Sloveenia ettevõtjate tekitatud konkurentsiga. Põhjendamatuse tõttu tuleb tagasi lükata Collorigh jt argument, et Esimese Astme Kohus oleks pidanud välistama võimaluse, et vaidlusaluse abi kava võis tugevdada abisaajate ettevõtjate rahalist seisundit, kuna see abi kompenseeris seda konkurentsi.

63      Seega tuleb esimese väite teine osa, et vaidlusalune abi mõjutab ühendusesisest kaubandust ning konkurentsi, tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Esimese väite kolmas osa, mille kohaselt on tehtud hindamisviga, kui vaidlusalust abi on peetud uueks abiks

–       Poolte argumendid

64      Itaalia Vabariik ja Collorigh jt vaidlustavad Esimese Astme Kohtu hinnangu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 145, et kuna vaidlusalune abi kuulus selle kehtestamise ajal asutamislepingu artikli 92 lõike 1 kohaldamisalasse, tuleb see kvalifitseerida uueks abikavaks, mille suhtes kehtib asutamislepingu artikli 93 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustus. Nende arvates oleks Esimese Astme Kohus pidanud tõdema, et mitte täielikult liberaliseeritud turul 1981. ja 1985. aastal kehtestatud abi oleks pidanud kvalifitseerima olemasoleva abina ning vajaduse korral võib selle abi kohta teha vaid sellise kokkusobimatuks tunnistamise otsuse, millel on õiguslikud tagajärjed tulevikus.

65      Kuigi komisjon ei vaidlusta olemasoleva abi tõlgendust, mille Esimese Astme Kohus on esitanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 142 ja 143, rõhutab ta seevastu, et tegemist on olemasoleva abi mõiste väga laia tõlgendusega. Kuna vaidlusalune abi kehtestati 1981. ja 1985. aastal konkurentsile avatud sektoris, kuulub see igal juhul asutamislepingu artikli 92 lõike 1 kohaldamisalasse ning seda tuleb pidada uueks abiks.

–       Euroopa Kohtu hinnang

66      Nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 5 põhjendatult välja tõi, avati käesoleval juhul rahvusvaheline kaupade autoveo sektor osaliselt konkurentsile määrusega nr 1018/68 alates 1969. aastast ning see liberaliseeriti täielikult alates 1. jaanuarist 1993.

67      Ta järeldab sellest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 94, et vaidlusalune abi tugevdab teise isiku arvel kaupade autovedu teostavate maakonna ettevõtjate rahalist seisundit ja tegutsemisvõimalusi võrreldes nende konkurentidega ning võib seetõttu mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.

68      See abi, mis kehtestati 1981. aastal ja 1985. aastal, kuulus kehtestamise ajal asutamislepingu artikli 92 lõike 1 kohaldamisalasse. Sellest tuleneb, et Esimese Astme Kohus ei ole rikkunud õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 145, et seetõttu tuleb seda abi lugeda uueks abikavaks, mille suhtes kehtib asutamislepingu artikli 93 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustus.

69      Seega tuleb tagasi lükata esimese väite kolmas osa, et on tehtud hindamisviga, kui vaidlusalust abi on peetud uueks abiks.

 Esimese väite neljas osa, mille kohaselt ei ole vaidlustatud kohtuotsus põhjendatud

70      Seoses esimese väite neljanda osaga, et vaidlustatud kohtuotsus ei ole põhjendatud osas, mis puudutab vaidlusaluse abi mõju ühendusesisesele kaubandusele, tuleb meenutada, et Esimese Astme Kohus selgitas põhjalikult vaidlustatud kohtuotsuse punktides 76–106 põhjusi, miks komisjon leidis, et selline abi võis mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning kahjustada konkurentsi.

71      Seega esimese väite neljas osa, mille kohaselt ei ole vaidlustatud kohtuotsus põhjendatud, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

72      Eeltoodud kaalutlusi arvestades ei saa esimese väite ühegi nelja osaga nõustuda ning seetõttu tuleb see väide tervikuna tagasi lükata.

 Teine väide

73      Teise väitega, mis koosneb kolmest osast, heidab Itaalia Vabariik Esimese Astme Kohtule ette, et esiteks rikkus ta õigusnormi, kui ta leidis, et vaidlustatud otsus on osas, milles see määrab vaidlusaluse abi tagastamise koos intressidega, kooskõlas proportsionaalsuse ja õiguspärase ootuse põhimõttega, ning teiseks, et ta eiras nimetatud abi tagastamise kohustuse ulatust.

 Teise väite esimene osa, mille kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet

–       Poolte argumendid

74      Teise väite esimeses osas kinnitavad Collorigh jt, et Esimese Astme Kohus oleks pidanud tuvastama, et komisjon ei esitanud asjaolusid, mille alusel võiks põhjendada, et vaidlusaluse abi tagastamine oleks kas mõistlik või vajalik. Itaalia Vabariik rõhutab omalt poolt, et kuigi abisaajate ettevõtjate olukorrale oli selle abi mõju vähetähtis, oleks selle abi tagasimaksmine neile väga suur koormus, mis tooks väga suurele hulgale nendest kaasa majandusliku katastroofi.

–       Euroopa Kohtu hinnang

75      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, mida Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 169 õigesti meenutab, on ebaseadusliku abi lõpetamine selle tagasinõudmise teel abi ebaseaduslikkuse tuvastamise loogiline tagajärg. Seega ei saa ebaseaduslikult antud riigiabi tagasinõudmist eelneva olukorra taastamiseks pidada põhimõtteliselt ebaproportsionaalseks, pidades silmas riigiabi käsitlevate asutamislepingu sätete eesmärke (vt eespool viidatud kohtuotsus Tubemeuse, punkt 66, ja 14. jaanuari 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑169/95: Hispaania vs. komisjon, EKL 1997, lk I‑135, punkt 47).

76      Abi tagastamisega kaotab abisaaja eelise, mis tal oma konkurentide ees turul oli, ning abi andmisele eelnenud olukord on taastatud (4. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑350/93: komisjon vs. Itaalia, EKL 1995, lk I‑699, punkt 22). Tagasinõudmise ülesandest tuleneb ka see, et üldjuhul, kui ei esine erakorralisi asjaolusid, ei saa komisjon vääralt kasutada oma kaalutlusõigust, mida Euroopa Kohus on oma praktikas tunnustanud, kui ta nõuab, et liikmesriik ebaseadusliku abi tagasi nõuaks, kuna abi tagastamise eesmärk on üksnes taastada endine olukord (vt 17. juuni 1999. aasta kohtuotsus C‑75/97: Belgia vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑3671, punkt 66, ja 7. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑310/99: Itaalia vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑2289, punkt 99).

77      Mis puudutab Collorigh jt argumenti, et vaidlusaluse abi tagasimaksmine tähendaks abisaajatele ettevõtjatele väga suurt koormust, mille tulemusena paljud nendest ettevõtjatest turult kaoksid, mis omakorda tooks tööhõive- ja sotsiaalvaldkonnas kaasa raske kriisi, nii et see tagastamine oleks praktiliselt võimatu, siis tuleb märkida, et Collorigh jt esitatud argumendid ei näita kuidagi vaidlusaluse abi tagastamise võimatust. Tegemist on võimalike sisemiste raskustega.

78      Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale ei saa sisemiste raskuste kartus õigustada seda, et liikmesriik ei täida ühenduse õigusest tulenevaid kohustusi (vt eelkõige 27. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑404/97: komisjon vs. Portugal, EKL 2000, lk I‑4897, punkt 52; 7. märtsi 2002. aasta otsus viidatud kohtuasjas Itaalia vs. komisjon, punkt 105, ja 26. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑404/00: komisjon vs. Hispaania, EKL 2003, lk I‑6695, punkt 55).

79      Neil tingimustel leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 170 põhjendatult, et ei ole esitatud ühtegi konkreetset asjaolu, mille põhjal võiks oletada, et vaidlusaluse abi tagastamise kohustus on ebaproportsionaalne võrreldes asutamislepingu eesmärkidega.

80      Seega tuleb tagasi lükata teise väite esimene osa, mille kohaselt Esimese Astme Kohus rikkus Itaalia Vabariigi arvates proportsionaalsuse põhimõtet.

 Teise väite teine osa, mille kohaselt on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet

–       Poolte argumendid

81      Kuigi Itaalia Vabariik ei vaidlusta Euroopa Kohtu praktikat, mis üldiselt ei luba liikmesriigil, kes on andnud ühisturuga kokkusobimatut abi, tugineda abisaajate õiguspärasele ootusele, et vabaneda kohustusest ebaseaduslikult antud abi tagasi nõuda, kinnitab ta teise väite teises osas, et selle põhimõtte võiks ümber sõnastada eelkõige siis, kui meedet rakendati väga pika ajavahemiku jooksul, ilma et seda oleks vaidlustatud, ning kui meede on olnud õiguspärane ja asutamislepinguga kokkusobiv suurema osa sellest ajavahemikust, nagu see on käesolevas asjas.

82      Itaalia Vabariik väidab esiteks, et käesolevas asjas võib vaidlustatud otsuse resolutsioonis vaidlusaluse abi tagastamise kohustuse ajalise kehtivuse piiramine olla õigustatud, kuna tegemist on abiga, mis on kehtestatud ja välja makstud enam kui 14 aastat enne komisjoni poolt menetluse algatamist novembris 1995, ning teiseks on vaidlustatud kohtuotsus vaidlustatud otsuse osas reformatio in pejus, rikkudes nii õiguspärase ootuse kaitse ning õiguskindluse põhimõtet. Just selleks, et takistada aja jooksul konsolideerunud õiguslike ja majanduslike olukordade suhtes aktide vastuvõtmist, nägi nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EMÜ) nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339)) artikkel 15 põhjendatult ette, et komisjoni tegutsemispädevus ebaseadusliku abi tagasinõudmisel aegub 10 aastaga, mis hakkab kulgema abi andmise kuupäevast. Kuigi tegemist on sättega, mis ei ole käesolevale asjale ajaliselt kohaldatav, võib sellest saada kasulikke hindamisaluseid, et mõistlikult piirata vaidlusaluse abi tagasinõudmise ajalist ulatust.

83      Collorigh jt on samal arvamusel ning nad rõhutavad, et vale on Esimese Astme Kohtu kinnitus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 173, et ei ole mingit võimalust, et seda abi saanud ettevõtjad tuginevad erandlikele asjaoludele, mis võiksid õiguspäraselt põhjendada nende ootust, et see abi on seaduslik, ning seetõttu vaidlustada selle abi tagastamist. Nende arvates võttis Esimese Astme Kohus arvesse mitmeid aspekte, mida saab kindlasti kvalifitseerida erandlike asjaoludena.

84      Komisjon väidab vastu, et Esimese Astme Kohtul oli õigus, kui ta keeldus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 172 ja 173 järeldamast, et on olemas erandlikud asjaolud, mis võivad olla sellise õiguspärase ootuse aluseks, et vaidlusalune abi on seaduslik.

85      Itaalia Vabariik ei esita komisjoni arvates ühtegi veenvat argumenti selle järelduse ümberlükkamiseks. Esiteks, kui puudub igasugune aegumistähtaeg, siis ei ole asjakohane väide, et hetkel, kui komisjon algatas ametliku uurimismenetluse, oli meetmeid kohaldatud juba 10 või 14 aastat, ning viide määruse nr 659/1999 artiklile 15 ei ole tulemuslik. Teiseks on vale väita, et asjaomane meede oli olnud „õiguspärane ja asutamislepinguga kokkusobiv pika ajavahemiku jooksul”. Nimetatud meede ei ole just vastupidi kunagi olnud õiguspärane, kuna sellest ei ole teatatud. Pealegi siis, kui komisjon sai võimaluse seda meedet analüüsida, tunnistas ta selle ühisturuga kokkusobimatuks ning tema otsust kinnitas vaidlustatud kohtuotsus, mida selles osas ei ole vaidlustatud. Kolmandaks, vastupidi Itaalia Vabariigi väidetule ei ilmnenud see kokkusobimatus äkki, vaid see on vaidlusalusele abile omane alates kuupäevast, mil see kehtestati.

–       Euroopa Kohtu hinnang

86      Tuleb märkida, et ei saa välistada võimalust, et ebaseadusliku abi saaja tugineb erandlikele asjaoludele, mille alusel ta sai õiguspäraselt eeldada, et abi on seaduslik, ja keelduda seetõttu abi tagastamast. Kui selline kohtuasi on liikmesriigi kohtu menetluses, on selle kohtu ülesanne hinnata antud asja faktilisi asjaolusid, vajaduse korral pärast seda, kui ta on esitanud Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused tõlgenduse saamiseks (20. septembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑5/89: komisjon vs. Saksamaa, EKL 1990, lk I‑3437, punkt 16, ja 7. märtsi 2002. aasta otsus viidatud kohtuasjas Itaalia vs. komisjon, punkt 103).

87      Käesolevas asjas leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 172 kõigepealt, et vaidlusalust abi anti ilma, et sellest oleks enne komisjonile teatatud, mis on vastuolus asutamislepingu artikli 93 lõikega 3 liikmesriikidele pandud kohustusega.

88      Seejärel jõudis Esimese Astme Kohus samas punktis põhjendatult järeldusele, et asjaolu, et abisaajad ettevõtjad on väikesed ettevõtjad, ei õigusta seda, et neil võis olla õiguspärane ootus, et asjaomane abi on seaduslik.

89      Osas, milles Itaalia Vabariik väidab, et kuna abisaajad ettevõtjad lootsid mitmeid aastaid tagasi kehtestatud ning makstud abi seaduslikkusele, siis oleks Esimese Astme Kohus pidanud jõudma järeldusele, et see pikk ajavahemik tõi vaidlusaluse abi tagastamise osas kaasa nende abisaajate õiguspärase ootuse, mis, nagu Euroopa Kohus on juba leidnud, õigustab komisjonil oleva pädevuse kasutamise ajalist piiramist, piisab, kui vastata, et selline aegumistähtaeg tuleb eelnevalt kindlaks määrata ning selle tähtaja ja selle kohaldamise üksikasjalike eeskirjade kindlaksmääramine on ühenduse seadusandja pädevuses (vt selle kohta 14. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 52/69: Geigy vs. komisjon, EKL 1972, lk 787, punkt 21). Vaidlustatud otsuse kuupäeval ei olnud seadusandja veel asutamislepingu alusel antud abi kontrollimise raames aegumistähtaegu kindlaks määranud ning 16. aprillil 1999 jõustunud määrust nr 659/1999 ei kohaldata käesoleva juhu asjaoludele.

90      Siiski on õiguskindluse alusnõudega vastuolus see, kui komisjon saab määramata ajaks oma pädevuse teostamist edasi lükata (vt eespool viidatud kohtuotsus Geigy vs. komisjon, punktid 20 ja 21, ning 24. septembri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑74/00 P ja C‑75/00 P: Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑7869, punkt 140). Kui komisjon viivitab otsustamisega, et abi on ebaseaduslik ja tuleb lõpetada ning liikmesriik peab selle tagasi nõudma, võib nimetatud abi saajatel teatud asjaoludel tekkida õiguspärane ootus, mis võib takistada komisjoni kohustamast liikmesriiki määrama abi tagastamist (vt 24. novembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 223/85: RSV vs. komisjon, EKL 1987, lk 4617, punkt 17). Ent kohtuasja asjaolud, mis olid selle otsuse aluseks, olid erakorralised ega sarnane üldse käesoleva kohtuasja asjaoludega. Nimetatud kohtuotsuses käsitletav meede puudutas sektorit, millele anti juba aastaid komisjoni heaks kiidetud riigiabi, ning see oli mõeldud ühe tehingu lisamaksumuse katmiseks, mille jaoks oli juba antud heakskiidetud abi (28. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑334/99: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑1139, punkt 44).

91      Igal juhul on teatamata jäetud abi puhul hilinemine komisjonile omistatav alates hetkest, mil ta ühisturuga kokkusobimatu abi andmisest teada sai.

92      Käesoleval juhul on selge, et komisjon sai vaidlusalusest abist teada alles 1995. aasta septembris. Arvestades esiteks seda, et sellisele abile komisjon heakskiitu ei andnud ning teiseks, et keeruline olukord, mille raames see abi anti, ei olnud komisjonile teada, oli enne otsusele jõudmist vaja läbi viia uurimine. Neil asjaoludel on ajavahemik, mis jäi 1995. aasta septembri ja vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ehk 30. juuli 1997. aasta vahele, mõistlik. Seega ei saa Esimese Astme Kohtule ette heita, et ta rikkus selles osas õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

93      Seetõttu tuleb teise väite teine osa tagasi lükata.

 Teise väite kolmas osas, mis käsitleb vaidlusaluse abi tagastamise kohustuse ulatust

–       Poolte argumendid

94      Teise väite kolmandas osas kinnitab Itaalia Vabariik, et vaidlustatud otsuse artikkel 4 – millele viitab selle otsuse artikkel 5, milles nähakse ette asutamislepinguga kokkusobimatu abi tagastamine – ei tee mingit vahet abil, mis anti kohalikku, piirkondlikku või riigisisest vedu teostavatele ettevõtjatele, ning abil, mis anti ettevõtjatele, kes teostavad rahvusvahelist kaupade autovedu, ning et see artikkel 4 tunnistab ühemõtteliselt kõik alates 1. juulist 1990 maakonna poolt antud toetused ühisturuga kokkusobimatuks. Seega ei ole käesolevas asjas asjakohane põhimõte, milles kohaselt siis, kui otsuse resolutsioon ei ole ühemõtteline, on võimalik viidata selle otsuse põhjendustele.

95      Komisjon väidab, et ei ole selge, kas 1. juuli 1990. aasta kuupäev, mida on mainitud vaidlustatud otsuse artiklis 4, viitab ainult toetustele, mis anti kohalikku, piirkondlikku või riigisisest vedu teostavatele ettevõtjatele, või viitab see ka toetustele, mis anti ettevõtjatele, kes teostavad rahvusvahelist kaupade autovedu. Nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 163 ja 164 õigesti meenutas, kaotavad vaidlustatud otsuse põhjendused siiski igasuguse kahtluse selles osas ning täpsustavad, et 1. juuli 1990. aasta ajalist piirangut kohaldatakse ainult esimesele ettevõtjate kategooriale antud abile ning see ei puuduta teist ettevõtjate kategooriat. Pealegi lükkab Itaalia Vabariigi väite ümber Esimese Astme Kohtu poolt nimetatud kohtuotsuse punktis 165 tehtud analüüs, mis põhineb vaidlustatud otsuse kogu resolutsiooni arvessevõtmisel.

–       Euroopa Kohtu hinnang

96      Vastupidi Itaalia Vabariigi väidetule leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 164 õigesti, et vaidlustatud otsuse artikkel 4 ei ole sõnastatud ühemõtteliselt osas, mis puudutab tagastamise kohustust, ning see võib tähendada kas kogu vaidlusalust abi, mis on antud selle kehtestamisest alates, või ainult abi, mis on makstud alates 1. juulist 1990.

97      Igal juhul tuleb meenutada, et Esimese Astme Kohus lähtus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 163 üldpõhimõttest, et õigusakti resolutiivosa on lahutamatult seotud selle akti põhjendava osaga ning akti tõlgendamisel tuleb vajaduse korral arvestada põhjusi, mis viisid selle vastuvõtmiseni (vt eelkõige 15. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑355/95 P: TWD vs. komisjon, EKL 1997, lk I‑2549, punkt 21, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Portugal, punkt 41).

98      Sellega seoses leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 164 ja 166 esiteks, et arvestades vaidlustatud otsuse põhjendusi ning eelkõige selle punkti VIII viimast lõiku, tuleb selle otsuse artiklit 4 tõlgendada nii, et seaduste nr 28/1981 ja nr 4/1985 alusel alates 1. juulist 1990 antud abi kohalikku, piirkondlikku või riigisisest vedu teostavatele ettevõtjatele ning abi, mis anti ettevõtjatele, kes teostavad rahvusvahelist kaupade autovedu, on alates nende abide kehtestamisest ühisturuga kokkusobimatu.

99      Teiseks leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 165, et see tõlgendus nähtub vaidlustatud otsuse resolutsiooni lugemisest tervikuna; sellist analüüsi tehes ei ole Esimese Astme Kohus teinud hindamisviga.

100    Sellest tuleneb, et teise väite kolmas osa, mis käsitleb vaidlusaluse abi tagastamise kohustuse ulatust, tuleb tagasi lükata.

101    Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb apellatsioonkaebuse teine väide tervikuna tagasi lükata.

102    Kuna kummagi Itaalia Vabariigi poolt oma apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud väitega ei saa nõustuda, tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

103    Euroopa Kohtu kodukorra artikli 69 lõike 2 kohaselt, mida sama kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 69 lõike 3 alusel võib Euroopa Kohus siiski jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kuna Itaalia Vabariik ning Collorigh jt on kohtuvaidluse apellatsiooni raames kaotanud ning komisjon on kohtuvaidluse vastuapellatsiooni raames kaotanud, tuleb kohtukulud jätta nende endi kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS (kuues koda)

otsustab:

1.      Jätta apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

2.      Itaalia Vabariik, Impresa Edo Collorigh jt ning Euroopa Ühenduste Komisjon kannavad ise oma kohtukulud.

Skouris

Cunha Rodrigues

Puissochet

Schintgen

Macken

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 29. aprillil 2004 Luxembourgis.

Kohtusekretär

President

R. Grass

V. Skouris

---

* Kohtumenetluse keel: itaalia.