EUROOPA KOHTU OTSUS

28. märts 2000(*)

Brüsseli konventsioon – Kohtuotsuste täitmine – Avalik kord

Kohtuasjas C-7/98,

mille esemeks on Euroopa Kohtule 3. juuni 1971. aasta protokolli 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades tõlgendamise kohta Euroopa Kohtus alusel Bundesgerichtshof’i (Saksamaa) esitatud taotlus nimetatud kohtus pooleliolevas menetluses järgmiste poolte vahel:

Dieter Krombach

ja

André Bamberski,

eelotsuse tegemiseks eespool viidatud 27. septembri 1968. aasta konventsiooni (EÜT 1972, L 299, lk 32), mida on muudetud 9. oktoobri 1978. aasta konventsiooniga Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta (EÜT L 304, lk 1; muudetud tekst lk 77) ning 25. oktoobri 1982. aasta konventsiooniga Kreeka Vabariigi ühinemise kohta (EÜT L 388, lk 1), artikli 27 punkti 1 tõlgendamise kohta,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed J. C. Moitinho de Almeida, D. A. O. Edward, L. Sevón ja R. Schintgen, kohtunikud P. J. G. Kapteyn, C. Gulmann, J.‑P. Puissochet, G. Hirsch, P. Jann (ettekandja) ja H. Ragnemalm,

kohtujurist: A. Saggio,

kohtusekretär: ametnik L. Hewlett,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        A. Bamberski, esindaja: advokaat H. Klingelhöffer, Ettlingen,

–        Saksamaa valitsus, esindaja: liitvabariigi justiitsministeeriumi Regierungsdirektor R. Wagner,

–        Prantsuse valitsus, esindajad: välisministeeriumi õigusosakonna talituse juhataja K. Rispal-Bellanger ja sama osakonna asjur R. Loosli-Surrans,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: õigusnõunik J. L. Iglesias Buhigues, keda abistas advokaat B. Wägenbaur, Brüsseli advokatuur,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 2. märtsi 1999. aasta kohtuistungil ära kuulanud Prantsuse valitsuse ja komisjoni suulised märkused,

olles 23. septembri 1999. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Bundesgerichtshof esitas 4. detsembri 1997. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 14. jaanuaril 1998, 3. juuni 1971. aasta protokolli 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades tõlgendamise kohta Euroopa Kohtus alusel kolm küsimust eespool viidatud 27. septembri 1968. aasta konventsiooni (EÜT 1972, L 299, lk 32), mida on muudetud 9. oktoobri 1978. aasta konventsiooniga Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta (EÜT L 304, lk 1; muudetud tekst lk 77) ning 25. oktoobri 1982. aasta konventsiooniga Kreeka Vabariigi ühinemise kohta (EÜT L 388, lk 1; edaspidi „konventsioon”), artikli 27 punkti 1 tõlgendamise kohta.

2        Need küsimused kerkisid Prantsusmaal elava A. Bamberski ja Saksamaal elava D. Krombachi vahelises kohtuvaidluses, mille esemeks oli Cour d’assises de Paris (Prantsusmaa) 13. märtsi 1995. aasta selle otsuse täitmine, millega mõisteti D. Krombachilt tsiviilhageja A. Bamberski kasuks välja hüvitis 350 000 Prantsuse franki.

 Konventsioon

3        Konventsiooni artikli 1 esimese lõigu kohaselt kohaldatakse konventsiooni „tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes”.

4        Konventsiooni artikli 2 esimene lõik sätestab kohtualluvuse aluspõhimõtte, mille kohaselt isikuid, kelle alaline asukoht on osalisriigis, kaevatakse selle riigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata. Artikli 3 teine lõik keelab hagejal tugineda teatavatele ülemäärastele kohtualluvuse eeskirjadele ning konkreetsemalt Prantsusmaa puhul Code civil’i (tsiviilkoodeksi) artiklite 14 ja 15 sätetele, mis põhinevad kodakondsusel.

5        Konventsioonis on sätestatud ka kohtualluvuse erandjuhtusid puudutavad eeskirjad. Nii on konventsiooni artiklis 5 sätestatud:

„Isiku, kelle alaline asukoht on osalisriigis, võib teise osalisriigi kohtutesse kaevata:

[…]

4) kahjutasu või hüvitisega seotud tsiviilnõude puhul, mille aluseks on kriminaalkorras menetletav tegu, sellesse kohtusse, kus menetletakse kriminaalasja, kui see kohus on tema suhtes kehtiva seaduse kohaselt pädev tsiviilasjades”.

6        Konventsiooni artikli 31 esimene lõik sätestab kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise aluspõhimõtte, mille kohaselt osalisriigis tehtud ning selles riigis täitmisele pööratavat otsust täidetakse teises osalisriigis, kui see on huvitatud isiku taotlusel selles riigis täitmisele pööratavaks kuulutatud.

7        Artikli 34 teise lõigu kohaselt „[võib taotluse] tagasi lükata vaid mõnel artiklites 27 ja 28 nimetatud põhjusel”.

8        Konventsiooni artikli 27 punktis 1 on sätestatud:

„Otsust ei tunnustata:

1) kui tunnustamine oleks vastuolus selle riigi avaliku korraga, kus tunnustamist taotletakse”.

9        Konventsiooni artikli 28 kolmandas lõigus on täpsustatud:

„Vastavalt esimese lõigu sätetele ei tohi kontrollida selle riigi kohtu pädevust, kus otsus on tehtud; artikli 27 lõikes 1 osutatud avaliku korraga seonduvat kontrolli kohtualluvuse puhul teha ei või”.

10      Konventsiooni artikli 29 ja artikli 34 kolmanda lõigu kohaselt:

„Mitte mingil juhul ei või kontrollida välismaise kohtuotsuse sisu”.

11      Konventsiooni artikli 65 kohaselt on konventsioonile lisatud protokoll (edaspidi „protokoll”) konventsiooni lahutamatu osa, selle protokolli II artikkel sätestab:

„Ilma et see mõjutaks siseriiklike seaduste soodsamate sätete kohaldamist, võivad neid isikuid, kelle alaline asukoht on osalisriigis ja kelle vastu on seoses tahtmatult toime pandud õigusrikkumisega algatatud kriminaalmenetlus teise riigi kohtus, mille kodanikud nad ei ole, kaitsta selleks kvalifitseeritud isikud ka juhul, kui nad ise kohtusse ei ilmu.

Kohus, kus menetlus on algatatud, võib siiski nõuda isiklikult kohtu ette ilmumist; ilmumata jätmise puhul ei pea teised osalisriigid tunnustama ega täitma tsiviilasjas tehtud otsust, mille puhul asjaomasel isikul ei olnud võimalust end kaitsta”.

 Põhikohtuasi

12      D. Krombachi suhtes alustati Saksamaal kriminaalmenetlus seoses ühe 14-aastase Prantsuse naiskodaniku surmaga Saksamaal. Kriminaalmenetlus lõpetati.

13      Tüdruku isa A. Bamberski kaebuse alusel alustati kriminaalmenetlus Prantsusmaal, sest Prantsuse kohtud leidsid, et see on nende kohtualluvuses, kuna ohver oli Prantsuse kodanik. Uurimise tulemusena saatis Cour d’appel de Paris’ eeluurimiskoda oma määrusega D. Krombachi kriminaalasja arutamiseks Cour d’assises de Paris’sse.

14      D. Krombachile teatati sellest alluvusjärgsele kohtule saatmise otsusest ning sellest, et ohvri isa esitas tsiviilhagi. D. Krombach ei ilmunud kohtuistungile, kuigi kohus oli teda kohustanud isiklikult kohale ilmuma. Seejärel arutas Cour d’assises de Paris kriminaalasja kohtualuse osavõtuta, juhindudes Prantsuse kriminaalmenetluse seadustiku artiklist 627 ja sellele järgnevatest artiklitest. Tuginedes nimetatud seadustiku artiklile 630, mille kohaselt ei saa ilmumata jäänud kohtualust esindada ükski kaitsja, tegi Cour d’assises otsuse ilma D. Krombachi poolt volitatud kaitsjaid ära kuulamata.

15      Cour d’assises mõistis 9. märtsi 1995. aasta otsusega D. Krombachi süüdi vägivallategudes, millega tahtmatult põhjustati surm, ning karistas teda viieteistaastase vangistusega. Tsiviilhageja nõude lahendas kohus samuti tagaselja 13. märtsi 1995. aasta otsusega, millega mõistis D. Krombachilt A. Bamberski kasuks välja hüvitise 350 000 Prantsuse franki.

16      A. Bamberski taotlusel kuulutas territoriaalse kohtualluvuse järgi pädev Landgericht Kempten 13. märtsi 1995. aasta otsuse Saksamaal täitmisele pööratavaks. Kui Oberlandesgericht jättis rahuldamata D. Krombachi kaebuse nimetatud otsuse peale, esitas viimane Bundesgerichtshof’i õigusküsimustega piirduva kaebuse (Rechtsbeschwerde), milles ta väitis, et ei saanud ennast Prantsuse kohtus süüdimõistva otsuse vastu tõhusalt kaitsta.

17      Neil asjaoludel otsustas Bundesgerichtshof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1. Kas kohtualluvuse eeskirjad võivad olla seotud Brüsseli konventsiooni artikli 27 punktis 1 nimetatud avaliku korraga, kui riik, kus otsus on tehtud, tugines oma kohtualluvuse määramisel teise osalisriigi territooriumil elava isiku suhtes (Brüsseli konventsiooni artikli 2 esimene lõik) üksnes ohvri kodakondsusele (nagu on sätestatud Brüsseli konventsiooni artikli 3 teises lõigus seoses Prantsusmaaga)?

Juhul kui vastus esimesele küsimusele on eitav:

2.       Kas kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohus (Brüsseli konventsiooni artikli 31 esimene lõik) võib seoses Brüsseli konventsiooni artikli 27 punktis 1 nimetatud avaliku korraga arvesse võtta tõsiasja, et selle osalisriigi kriminaalkohus, kus otsus on tehtud, jättis rahuldamata taotluse võimaldada võlgnikule tsiviilhagi raames advokaadi kaitset (Brüsseli konventsiooni tõlgendamist käsitleva 27. septembri 1968. aasta protokolli II artikkel) põhjendusel, et teises osalisriigis elava kaebealuse vastu on alustatud menetlus seoses tahtlikult toime pandud kuriteoga ja ta ei ilmunud ise kohtusse?

Juhul kui vastus teisele küsimusele on eitav:

3.       Kas kohtuotsuse tunnustamise täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohus võib seoses Brüsseli konventsiooni artikli 27 punktis 1 nimetatud avaliku korraga arvesse võtta tõsiasja, et selle riigi kohus, kus otsus on tehtud, tugines kohtualluvuse määramisel üksnes ohvri kodakondsusele (vt eespool esimene küsimus) ning lisaks ei lubanud advokaadil kaebealust esindada (vt eespool teine küsimus)?”

 Esialgsed märkused

18      Oma küsimustega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kuidas tuleb tõlgendada konventsiooni artikli 27 punktis 1 sisalduvat mõistet „selle riigi avalik kord, kus tunnustamist taotletakse”.

19      Tuleb meenutada, et konventsiooni eesmärk on teha kohtuotsuste vaba liikumine võimalikult lihtsaks, nähes ette lihtsa ja kiire täitemenetluse (vt eelkõige 2. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑414/92: Solo Kleinmotoren, EKL 1994, lk I­2237, punkt 20; ning 29. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-267/97: Coursier, EKL 1999, lk I­2543, punkt 25).

20      Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et see menetlus on osalisriikide õigussüsteemidest sõltumatu autonoomne ja terviklik süsteem ning et ühenduse õiguskorrast tulenev õiguskindluse põhimõte ning konventsiooni eesmärgid EÜ asutamislepingu artikli 220 alusel (nüüd EÜ artikkel 293), millel see menetlus põhineb, nõuavad konventsiooni eeskirjade ja nendega seotud Euroopa Kohtu praktika ühetaolist kohaldamist kõigis osalisriikides (vt eelkõige 11. augusti 1995. aasta otsus kohtuasjas C-432/93: SISRO, EKL 1995, lk I­2269, punkt 39).

21      Konventsiooni artikli 27 kohta on Euroopa Kohus märkinud, et seda tuleb tõlgendada kitsalt, kuna see kujutab endast takistust konventsiooni põhieesmärkide saavutamisel (vt eespool viidatud kohtuotsus Solo Kleinmotoren, punkt 20). Mis aga puutub täpsemalt konventsiooni artikli 27 punktis 1 osutatud avaliku korra tingimusse, siis on Euroopa Kohus selgelt välja öelnud, et sellele võib tugineda üksnes erandjuhtudel (4. veebruari 1988. aasta otsus kohtuasjas 145/86: Hoffmann, EKL 1988, lk 645, punkt 21, ja 10. oktoobri 1996. aasta otsus kohtuasjas C­78/95: Hendrikman ja Feyen, EKL 1996, lk I­4943, punkt 23).

22      Sellest järeldub, et kuigi osalisriikidele jääb konventsiooni artikli 27 punktis 1 sätestatud reservatsiooni alusel põhimõtteliselt vabadus otsustada kooskõlas oma siseriikliku õigusega, millised on nende avaliku korraga seotud nõuded, siis selle mõiste piirid tulenevad siiski konventsiooni tõlgendamisest.

23      Seega on Euroopa Kohus hoolimata sellest, et ta ei saa otsustada osalisriigi avaliku korra sisu üle, siiski pädev kontrollima piire, mille raames osalisriigi kohtunik võib sellele mõistele tugineda, et teise osalisriigi kohtu otsust mitte tunnustada.

24      Sellega seoses tuleb märkida, et kuna konventsioon on sõlmitud asutamislepingu artikli 220 alusel ja sellega määratletud raames, on konventsiooni sätted asutamislepinguga seotud (10. veebruari 1994. aasta otsus kohtuasjas C­398/92: Mund & Fester, EKL 1994, lk I­467, punkt 12).

25      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt moodustavad põhiõigused lahutamatu osa õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimist Euroopa Kohus tagab (vt eelkõige 28. märtsi 1996. aasta arvamus 2/94, EKL 1996, lk I­1759, punkt 33). Selleks ammutab Euroopa Kohus inspiratsiooni liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest ning juhistest, mis sisalduvad inimõiguste kaitset puudutavates rahvusvahelistes lepingutes, mille puhul liikmesriigid on teinud koostööd või millega nad on ühinenud. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonil (edaspidi „EIÕK”) on selles suhtes eriline tähendus (vt eelkõige 15. mai 1986. aasta otsus kohtuasjas 222/84: Johnston, EKL 1986, lk 1651, punkt 18).

26      Nii on Euroopa Kohus sõnaselgelt tunnustanud ühenduse õiguse üldpõhimõtet, mille kohaselt igaühel on õigus õiglasele kohtulikule arutamisele, mis tuleneb põhiõigustest (17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C­185/95 P: Baustahlgewebe v. komisjon, EKL 1998, lk I­8417, punktid 20 ja 21, ja 11. jaanuari 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C­174/98 P ja C­189/98 P: Madalmaad ja Van der Wal v. komisjon, EKL 2000, lk I­1, punkt 17).

27      Euroopa Liidu lepingu artikli F lõige 2 (muudetuna EL artikli 6 lõige 2) kinnitab sellist kohtupraktikat. Selles artiklis on sätestatud, et „[l]iit austab põhiõigusi kui ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, nagu need on tagatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, mis on alla kirjutatud Roomas 4. novembril 1950, ning nagu need tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest”.

28      Eelotsuse küsimustele tuleb vastata eelnenud märkusi arvestades.

 Esimene küsimus

29      Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas konventsiooni artikli 27 punktis 1 sätestatud avaliku korra tingimusele tuginedes võib kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohus oma riigi territooriumil elava kaebealuse suhtes arvesse võtta asjaolu, et selle riigi kohus, kus otsus on tehtud, tugines oma kohtualluvuse määramisel kuriteo ohvri kodakondsusele.

30      Kõigepealt tuleb meenutada, et konventsiooni artikli 1 esimese lõigu kohaselt kohaldatakse konventsiooni muu hulgas ka kriminaalkohtute tsiviilasjades tehtud otsuste suhtes (21. aprilli 1993. aasta otsus kohtuasjas C­172/91: Sonntag, EKL 1993, lk I-1963 punkt 16).

31      Konventsiooni süsteemis, kui välja arvata mõned selle artikli 28 esimeses lõigus ammendavalt loetletud juhud, millest ükski ei vasta põhikohtuasja asjaoludele, ei tohi kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud kohtunik kontrollida selle riigi kohtu pädevust, kus otsus on tehtud. Seda nimetatud konventsiooni artikli 28 kolmanda lõigu esimeses lausepooles osutatud aluspõhimõtet kinnitab teises lausepooles tehtud täpsustus, et „artikli 27 lõikes 1 osutatud avaliku korraga seonduvat kontrolli kohtualluvuse puhul teha ei või”.

32      Sellest tulenevalt ei saa kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi avalikule korrale tuginedes keelduda teises osalisriigis tehtud otsuse tunnustamisest või täitmisele pööramisest ainuüksi põhjendusega, et otsuse teinud kohus ei täitnud konventsiooni kohtualluvuse eeskirju.

33      Võttes arvesse, et konventsiooni artikli 28 kolmanda lõigu sõnastus on üldine, tuleb seda lahendust pidada põhimõtteliselt kohaldatavaks isegi juhul, kui selle riigi kohus, kus otsus on tehtud, tugines oma kohtualluvuse määramisel kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi territooriumil elava kaebealuse suhtes ekslikult kodakondsusel põhinevale eeskirjale.

34      Esimesele küsimusele tuleb seega vastata, et konventsiooni artikli 27 punktis 1 sätestatud avaliku korra tingimusele tuginedes ei tohi kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohus oma riigi territooriumil elava kaebealuse suhtes aluseks võtta ainuüksi asjaolu, et selle riigi kohus, kus otsus on tehtud, tugines oma kohtualluvuse määramisel kuriteo ohvri kodakondsusele.

 Teine küsimus

35      Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas konventsiooni artikli 27 punktis 1 sätestatud avaliku korra tingimusele tuginedes võib kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohus oma riigi territooriumil elava ja tahtliku süüteo toimepanemises süüdistatava isiku suhtes arvesse võtta asjaolu, et selle riigi kohus, kus otsus on tehtud, ei andnud talle õigust lasta ennast kaitsta ilma, et ta ise kohtusse ilmuks.

36      Tuleb märkida, et konventsiooni artikkel 29 ja artikli 34 kolmas lõik, mis ei luba kontrollida välismaise kohtuotsuse sisu, keelavad kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohtunikul keelduda kõnealuse otsuse tunnustamisest või täitmisele pööramisest ainuüksi põhjusel, et õigusnorm, mida kohaldas selle riigi kohus, kus otsus on tehtud, erineb sellest, mida tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohus oleks kohaldanud, kui ta ise oleks kohtuvaidluse lahendanud. Samuti ei tohi kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohus kontrollida, kas selle riigi kohus, kus otsus on tehtud, on täpselt hinnanud õiguslikke ja faktilisi asjaolusid.

37      Konventsiooni artikli 27 punktis 1 osutatud avaliku korra tingimusele tuginemine on lubatud üksnes juhul, kui teises osalisriigis tehtud otsuse tunnustamine või täitmisele pööramine kahjustaks lubamatult tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi õiguskorda, riivates mõnda aluspõhimõtet. Et pidada kinni välismaiste otsuste sisu kontrollimise keelust, peaks riive seisnema kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi õiguskorras ülioluliseks peetava õigusnormi või selles õiguskorras tunnustatud põhiõiguse rikkumises.

38      Mis puutub õigusesse lasta kaitsjal end esindada, millele viidati eelotsuse küsimuses, siis tuleb märkida, et sellel on õiglase kohtuliku arutamise korraldamise ja kulgemise juures äärmiselt tähtis roll ning et see on üks neist põhiõigustest, mis tulenevad liikmesriikide ühistest riigiõiguslikest tavadest.

39      Kui veelgi täpsemaks minna, siis on Euroopa Inimõiguste Kohus kriminaalasjades korduvalt leidnud, et kuigi iga süüdistatava õigus tegelikule kaitsele advokaadi poolt, kelle vajaduse korral võib määrata kohus, ei ole küll absoluutne, on see siiski üks õiglase kohtuliku arutamise aluseid ning et süüdistatav ei kaota seda õigust ainuüksi sellepärast, et ta ei viibi kohtuistungil (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 23. novembri 1993. aasta otsus kohtuasjas Poitrimol v. Prantsusmaa, A­seeria, nr 277-A; 22. septembri 1994. aasta otsus kohtuasjas Pelladoah v. Madalmaad, A­seeria, nr 297-B, ja 21. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas Van Geyseghem v. Belgia, Recueil des arrêts et décisions, 1999­I, lk 94).

40      Sellisest kohtupraktikast tulenevalt on osalisriigi kohtul õigus olla seisukohal, et keeldumine kuulata ära istungilt puuduva süüdistatava kaitsjat on ühe põhiõiguse ilmselge rikkumine.

41      Siseriiklik kohus küsib siiski, kas arvestades protokolli II artikli sõnastust võib kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohus sellist rikkumist konventsiooni artikli 27 punktist 1 lähtudes arvesse võtta. Nimetatud II artikkel, mis laiendab konventsiooni kohaldamisala kriminaalasjadele, mis on õigustatud kriminaalkohtu otsuse võimalike tagajärgedega tsiviil- või kaubandusvaldkonnas (26. mai 1981. aasta otsus kohtuasjas 157/80: Rinkau, EKL 1981, lk 1391, punkt 6), annab isikutele, keda süüdistatakse sellise osalisriigi kriminaalkohtus, mille kodanikud nad ei ole, õiguse lasta ennast kaitsta juhul, kui nad ise kohtusse ei ilmu, üksnes siis, kui neid süüdistatakse ettevaatamatusest toime pandud kuriteos. Nimetatud piirangut on tõlgendatud nii, et konventsiooniga on ilmselgelt soovitud, et isikud, kes on kuriteos süüdistatavad, ei saaks ise kohtusse ilmumata lasta end kaitsta, kui kuriteo raskus sellist keeldu õigustab (eespool viidatud kohtuotsus Rinkau, punkt 12).

42      Euroopa Kohtu praktikast, mis tugineb käesoleva kohtuotsuse punktides 25 ja 26 osutatud põhimõtetele, tuleneb siiski, et kaitseõiguste tagamine on isiku suhtes alustatud igas menetluses, mis võib kaasa tuua talle ebasoodsa akti, ühenduse õiguse aluspõhimõte, mis tuleb tagada isegi juhul, kui menetlust reguleerivad õigusaktid puuduvad (vt eelkõige 29. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C­135/92: Fiskano v. komisjon, EKL 1994, lk I­2885, punkt 39, ja 24. oktoobri 1996. aasta otsus kohtuasjas C­32/95 P: komisjon v. Lisrestal jt, EKL 1996, lk I­5373, punkt 21).

43      Lisaks on Euroopa Kohus leidnud, et kuigi konventsiooni eesmärk on lihtsustada kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise ja täitmisele pööramisega seotud formaalsusi, ei tohi selle eesmärgi saavutamise nimel siiski kaitseõigusi nõrgendada (11. juuni 1985. aasta otsus kohtuasjas 49/84: Debaecker ja Plouvier, EKL 1985, lk 1779, punkt 10).

44      Kohtupraktika sellisest arengust tulenevalt tuleb avaliku korra tingimusele tuginemist võimalikuks pidada üksnes erandjuhtudel, mil selle riigi õigusaktides, kus otsus on tehtud, ja konventsioonis eneses sisalduvad tagatised ei olnud piisavad kaebealuse kaitsmiseks, kui ilmselgelt on rikutud EÕIK­s tunnustatud õigust kaitsta end selles kohtus, kus otsus on tehtud. Seega ei saa protokolli II artiklit tõlgendada nii, nagu ei tohiks kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohus konventsiooni artikli 27 punktis 1 osutatud avalikule korrale tuginedes arvesse võtta asjaolu, et selle riigi kohus, kus otsus on tehtud, keeldus kuriteoga põhjustatud kahju hüvitamise hagi arutamisel ära kuulamast ettevaatamatusest toime pandud kuriteos süüdistatava isiku kaitsjat ainuüksi sel põhjusel, et süüdistatav ei ilmunud ise kohtuistungile.

45      Teisele küsimusele tuleb seega vastata, et kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohus võib konventsiooni artikli 27 punktis 1 nimetatud avaliku korra tingimusele tuginedes oma riigi territooriumil elava ja tahtliku kuriteo toimepanemises süüdistatava isiku suhtes arvesse võtta asjaolu, et selle riigi kohus, kus otsus on tehtud, keeldus andmast talle õigust lasta ennast kaitsta ilma, et ta ise kohtusse ilmuks.

 Kolmas küsimus

46      Võttes arvesse teisele küsimusele antud vastust, ei ole kolmandale küsimusele vaja vastata.

 Kohtukulud

47      Euroopa Kohtule märkusi esitanud Saksamaa ja Prantsusmaa valitsuse ning komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva kohtuasja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

vastuseks Bundesgerichtshof’i 4. detsembri 1997. aasta määrusega esitatud küsimustele, otsustab:

27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (mida on muudetud 9. oktoobri 1978. aasta konventsiooniga Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta ning 25. oktoobri 1982. aasta konventsiooniga Kreeka Vabariigi ühinemise kohta) artikli 27 punkti 1 tuleb tõlgendada järgmiselt:

1.     Kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohus ei tohi konventsiooni artikli 27 punktis 1 sätestatud avaliku korra tingimusele tuginedes oma riigi territooriumil elava kaebealuse suhtes aluseks võtta ainuüksi asjaolu, et selle riigi kohus, kus otsus on tehtud, tugines oma kohtualluvuse määramisel kuriteo ohvri kodakondsusele.

2.     Kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohus võib konventsiooni artikli 27 punktis 1 nimetatud avaliku korra tingimusele tuginedes oma riigi territooriumil elava ja tahtliku kuriteo toimepanemises süüdistatava isiku suhtes arvesse võtta asjaolu, et selle riigi kohus, kus otsus on tehtud, keeldus andmast talle õigust lasta ennast kaitsta ilma, et ta ise kohtusse ilmuks.

Rodríguez Iglesias

Moitinho de Almeida

Edward

Sevón

Schintgen

Kapteyn

Gulmann

Puissochet

Hirsch

Jann

Ragnemalm

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 28. märtsil 2000 Luxembourgis.

Kohtusekretär

President

R. Grass

G. C. Rodríguez Iglesias

---

* Kohtumenetluse keel: saksa.