EUROOPA KOHTU OTSUS

26. jaanuar 1993(*)

EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel esitatud eelotsusetaotlus – Tingimused

Liidetud kohtuasjades C-320/90, C-321/90 ja C-322/90,

mille esemeks on Euroopa Kohtule EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel esitatud Pretura di Frascati (Itaalia) eelotsusetaotlus nimetatud kohtus pooleliolevates menetlustes järgmiste poolte vahel:

Telemarsicabruzzo SpA

ja

Circostel, Ministero delle Poste e Telecomunicazioni ja Ministero della Difesa,

ning

Telaltitalia Srl

ja

Circostel, Ministero delle Poste e Telecomunicazioni ja Ministero della Difesa,

ning

Telelazio SpA

ja

Circostel, Ministero delle Poste e Telecomunicazioni ja Ministero della Difesa,

EMÜ asutamislepingu artiklite 85, 86 ja 90 tõlgendamiseks Itaalia valitsuse toimingute suhtes UHF telekanalite jaotamisel,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president O. Due, kodade esimehed C. N. Kakouris, G. C. Rodríguez Iglesias, M. Zuleeg ja J. L. Murray ning kohtunikud G. F. Mancini, R. Joliet, F. A. Schockweiler, J. C. Moitinho de Almeida, F. Grévisse, M. Díez de Velasco, P. J. G. Kapteyn ja D. A. O. Edward,

kohtujurist: C. Gulmann,

kohtusekretär: vanemametnik H. A. Rühl,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Telemarsicabruzzo SpA, esindaja: advokaat Giorgio Rubini, Frascati,

–        Telelazio SpA, esindaja: advokaat Fabrizio Paoletti, Rooma,

–        Itaalia valitsus, esindaja: välisministeeriumi diplomaatiliste erimeelsuste osakonna juhataja Luigi Ferrari Bravo, keda abistas riiklik esindaja Sergio Laporta,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: õigustalituse ametnik Enrico Traversa,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 9. juuni 1992. aasta kohtuistungil ära kuulanud Itaalia valitsuse ja komisjoni suulised märkused,

olles 6. oktoobri 1992. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        4. septembri 1990. aasta määrustega, mis saabusid Euroopa Kohtusse sama aasta 22. oktoobril, esitas Vice Pretore di Frascati (Itaalia) EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel kaks eelotsuse küsimust, mis puudutasid asutamislepingu konkurentsi käsitlevate sätete tõlgendamist, et otsustada, kas televisioonile ringhäälingusageduste jaotamise siseriikliku süsteemi teatud aspektid on kooskõlas ühenduse õigusega.

2        Need küsimused kerkisid üles vaidluse käigus, milles osalesid ühelt poolt äriühingud Telemarsicabruzzo, Telaltitalia ja Telelazio, kes on televisioonisaatjate omanikud, ning teiselt poolt Circostel (Circolo Costruzioni Telegrafiche e Telefoniche di Roma – Rooma telegraafi- ja telefonivõrkude ehitusamet), posti- ja telekommunikatsiooniministeerium ning kaitseministeerium.

3        Nende küsimuste selgitamisel piirdub Vice Pretore di Frascati kohtuasjades C‑320/90 ja C‑322/90 sellega, et tsiteerib EMÜ asutamislepingu artiklit 86 ning väidab, et see säte keelab ükskõik missugust liiki monopolid. Kohtuasjas C‑321/90 lisab siseriiklik kohus, et tõstatatud on ka pädevusküsimus. Kuid ta leiab, et ühenduse õiguse ülimuslikkuse tõttu ei saa ta seda vastuväidet arutada enne, kui ta ei ole esitanud Euroopa Kohtule eelotsuse küsimusi. Muu hulgas täpsustab ta, et isegi kui tal puudub pädevus, on need küsimused menetlusökonoomia kaalutlustel põhjendatud.

4        Vice Pretore di Frascati esitatud eelotsuse küsimused on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Kas asjaolu, et Itaalia valitsus on televisioonisaadete eetrisseandmiseks mõeldud teatud kanalite kasutamise õiguse endale jätnud, takistades erasektoril kasutada kanaleid, mis asuvad UHF sagedustel 67–99, ja eriti neid, mis asuvad UHF sagedustel 67, 68 ja 69, kui ei ole sätestatud eeskirju nende kanalite kasutamise koordineerimise kohta, kujutab endast Rooma lepingu artikli 85 lõike 3 ja artikli 86 rikkumist?

2.      Kas niisugune käitumine on kooskõlas Rooma lepinguga ja konkurentsieeskirjadega?”

5        Komisjon märgib kõigepealt, et eelotsusetaotlused on eriti napisõnalised ning neis ei täpsustata faktilisi ega õiguslikke asjaolusid, mis võimaldaksid määrata kindlaks esitatud küsimuste eesmärgi ning seega mõista nende mõtet ja ulatust.

6        Tuleb meenutada, et vajadus ühenduse õiguse sellise tõlgenduse järele, mida siseriiklik kohus saab kasutada, nõuab, et siseriiklik kohus määratleks esitatud küsimuste faktilise ja õigusliku raamistiku või vähemalt selgitaks nende küsimuste aluseks olevaid faktilisi oletusi.

7        Mainitud nõudeid järgida on eriti oluline konkurentsivaldkonnas, mida iseloomustavad keerukad faktilised ja õiguslikud asjaolud.

8        Eelotsusetaotlused selliseid andmeid ei sisalda.

9        Nagu nähtub kohtuistungi ettekandest, on Euroopa Kohus saanud mõningast informatsiooni siseriikliku kohtu edastatud toimikust, kirjalikest märkustest ning kohtuistungil esitatud poolte seisukohtadest. Kuid see teave on katkendlik ega võimalda Euroopa Kohtul põhikohtuasja aluseks olevate asjaolude puuduliku tundmise tõttu tõlgendada ühenduse konkurentsieeskirju vaidlusesemeks olevat olukorda arvestades, nagu seda taotleb eelotsusetaotluse esitanud kohus.

10      Neil asjaoludel ei saa Vice Pretore di Frascati esitatud küsimustele vastata.

 Kohtukulud

11      Euroopa Kohtule märkusi esitanud Itaalia valitsuse ja Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kulude jaotuse nimetatud kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

arvestades Vice Pretore di Frascati 4. septembri 1990. aasta määrusega talle esitatud küsimusi, otsustab:

Esitatud küsimustele ei saa vastata.

Edward

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 26. jaanuaril 1993 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: itaalia.