Sisukord

Lühendite loetelu

3

1.

Sissejuhatus

4

2.

Elupaikade direktiivi artikli 6 ja linnudirektiivi artikli 4 kohaldamine kalapüügi suhtes

6

Õigusraamistik

6

3.

Elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 1 ja linnudirektiivi artikli 4 kohaldamine kalapüügi suhtes

8

3.1.

Millal kohaldatakse elupaikade direktiivi artikli 6 lõiget 1?

9

3.2.

Millised on „elupaikade ja liikide ökoloogilised vajadused“?

9

3.3.

Kuidas alapõhiseid kaitse-eesmärke kehtestada?

10

3.4.

Mis on „vajalikud kaitsemeetmed“?

11

3.5.

Kuidas kohaldatakse linnudirektiivi artiklit 4 erikaitsealade suhtes?

12

4.

Elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 2 kohaldamine püügitegevuse suhtes

13

4.1.

Millal kohaldatakse elupaikade direktiivi artikli 6 lõiget 2?

13

4.2.

Mis on „halvenemine“ ja „oluline häirimine“?

13

4.3.

Kuidas teha kindlaks, kas püügitegevus võib põhjustada elupaikade halvenemist ja liikide olulist häirimist?

15

4.4.

Mis on „vajalikud meetmed“?

17

5.

Elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 kohaldamine püügitegevuse suhtes

17

5.1.

Millal kohaldatakse elupaikade direktiivi artikli 6 lõiget 3?

18

5.2.

Mis on „kavad“ ja „projektid“?

19

5.3.

Mis on „asjakohane hindamine“?

21

5.4.

Mis on „oluline mõju“?

22

5.5.

Mis on kombineeritud mõju?

23

5.6.

Mis on „ala terviklikkus“?

24

5.7.

Milline on seos artikli 6 lõigete 2 ja 3 vahel?

25

6.

Elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 4 kohaldamine püügitegevuse suhtes

26

6.1.

Millal kohaldatakse elupaikade direktiivi artikli 6 lõiget 4?

26

6.2.

Millised on „alternatiivsed lahendused“?

27

6.3.

Mis on „ülekaalukad avaliku huviga seotud põhjused“?

27

6.4.

Mis on „asendusmeetmed“?

28

7.

Elupaikade direktiivi artikli 6 ja linnudirektiivi artikli 4 kohaldamine seoses ühise kalanduspoliitikaga

28

7.1.

Meetmed, mida liikmesriigid võivad vastu võtta riiklikul tasandil

30

7.1.1.

Ühise kalanduspoliitika määruse kohased riiklikud meetmed

30

7.1.2.

Tehniliste meetmete määruse kohased riiklikud meetmed

31

7.1.3.

Muude määruste kohased riiklikud meetmed

31

7.2.

Meetmed, mida liikmesriigid võivad esitada ELile vastuvõtmiseks (piirkondadeks jaotamine)

31

7.3.

Liikmesriikide ühine vastutus

33

8.

Väljaspool ühist kalanduspoliitikat kalalaevade suhtes kohaldatavad meetmed

33

9.

Lisad: näited

33

1. lisa.

Natura 2000 merealade alapõhiste kaitse-eesmärkide seadmine linnudirektiivi ja elupaikade direktiivi alusel

34

2. lisa.

Sidusrühmade kaasamine kalavarude majandamise meetmete kehtestamisse

45

3. lisa.

Püügitegevuse järelevalve ja seire

46

4. lisa.

Kalandusalaste kaitsemeetmete kohaldamine karide ja liivamadalate kaitsmiseks Läänemeres

43

5. lisa.

Natura 2000 merealade liikidele ja elupaikadele avalduva tööndusliku kalapüügi mõju riski hindamine

49

6. lisa.

Meetmete rakendamine püügitegevusest tingitud karide struktuuride halvenemise vältimiseks, Läänemeri

57

7. lisa.

Asjakohase hindamise kohaldamine püügitegevuse suhtes

56

8. lisa.

Väljaspool ühist kalanduspoliitikat kalalaevade suhtes kohaldatavad meetmed

62

Lühendite loetelu

BD	linnudirektiiv
BSAC	Läänemere nõuandekomisjon
ÜKP	ühine kalanduspoliitika
ELK	Euroopa Liidu Kohus
DCF	andmekogumise raamistik
EEZ	majandusvöönd
KMH	keskkonnamõju hindamine
EMKVF	Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfond
EL	Euroopa Liit
EUNIS	Euroopa Liidu loodusteabe süsteem
GIS	geoinfosüsteem
HD	elupaikade direktiiv
IMO	Rahvusvaheline Mereorganisatsioon
IROPI	ülekaalukad avaliku huviga seotud põhjused
LIFE	ELi keskkonna- ja kliimameetmete rahastamise vahend
MPA	merekaitseala
MSRD	merestrateegia raamdirektiiv
NGO	valitsusväline organisatsioon
pSCI	ühenduse tähtsusega kandidaatala
SAC	loodusala (erikaitseala)
SCI	ühenduse tähtsusega ala
SDF	standardne andmevorm
KSH	keskkonnamõju strateegiline hindamine
SPA	linnuala (erikaitseala)
STECF	kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee
ELi toimimise leping	Euroopa Liidu toimimise leping
UNCLOS	Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioon
VMS	laevaseiresüsteem

1.   Sissejuhatus

Mereökosüsteemid on Maa erakordse elustiku säilitamiseks üliolulised. Nende tervena ja tootlikuna hoidmine on oluline ka kliima ja ühiskonna seisukohast. Mered ja ookeanid annavad õhku, mida hingame, ja toitu, mida sööme. Euroopa Liidu (EL) mereökosüsteemide seisund ei ole siiski hea ja halveneb jätkuvalt (1). Elurikkuse kadumine ja ökosüsteemi kokkuvarisemine on praegu suurimate ohtude seas, millega inimkond silmitsi seisab (2). Üks peamisi survetegureid mere elurikkusele on kalapüük, (3) mis omakorda sõltub suurel määral tervetest ja vastupidavatest ökosüsteemidest. Mereökosüsteemide kaitsmine ja taastamine on seega keskse tähtsusega elurikkuse vähenemise ja kliimamuutuste vastu võitlemisel, aga ka meie ranniku- ja kalanduskogukondade tuleviku kindlustamisel ning kvaliteetse toidu tootmisel.

ELil on säästva kalapüügi ja mereökosüsteemide kaitsmise ning taastamise kohta tugev poliitika- ja õigusraamistik. Merestrateegia raamdirektiiviga (MSRD) (4) nähakse ette õigusraamistik puhaste, tervete ja tootlike ookeanide ning merede tagamiseks. Selle eesmärk on saavutada merealade hea keskkonnaseisund ja kaitsta kestlikul viisil ressursse, millest sõltuvad majanduslikud ja sotsiaalsed tegevused. Linnudirektiiv (5) ja elupaikade direktiiv (6) on ELi elurikkuse poliitika nurgakivid. Need kaitsevad ühenduse tähtsusega elupaigatüüpe ja liike ning on loonud Natura 2000 kaitsealade võrgustiku. Samal ajal on looduse taastamise määruse (7) eesmärk saavutada elurikkuse ja vastupanuvõimeliste ökosüsteemide pikaajaline ning kestlik taastumine ELi maismaa- ja merealadel, kehtestades siduvad taastamiseesmärgid mitmesuguste ökosüsteemide, sealhulgas mereökosüsteemide jaoks.

Elupaikade direktiivi kohaselt peavad ELi liikmesriigid määrama Natura 2000 alad üheksale konkreetsele mereelupaigatüübile ja 16 mereliigile. Peale selle on linnudirektiivis kindlaks määratud 60 linnuliiki, mis sõltuvad merekeskkonnast ja vajavad kaitset Natura 2000 võrgustiku kaudu. Liikmesriikide toetamiseks selles protsessis on komisjon välja andnud suunised Natura 2000 võrgustiku loomise kohta merekeskkonna korral (8). Praeguseks on kogu ELis määratud üle 3 000 Natura 2000 mereala, mis hõlmavad üle 9 % liikmesriikide merealadest.

Ühise kalanduspoliitika (ÜKP) määruses (9) ja sellega seotud õigusaktides sätestatud ELi ühises kalanduspoliitikas tuleb rakendada ökosüsteemipõhist lähenemisviisi kalavarude majandamisele, et minimeerida püügitegevuse negatiivset mõju mereökosüsteemile. Sellega kehtestatakse õigusraamistik mere bioloogiliste ressursside kaitseks ning kalavarude ja selliseid ressursse kasutavate laevastike majandamiseks ja selle eesmärk on tagada, et kalandus ning vesiviljelus oleksid keskkonnasäästlikud ja neid majandataks viisil, mis on kooskõlas majandusliku, sotsiaalse ja tööhõivealase kasu saavutamise eesmärkidega.

Mereala ruumilise planeerimise direktiiv (10) võib toetada merel toimuva tegevuse, sealhulgas kalanduse ja looduskaitse koospaiknemise kavandamist. Mereala ruumilisel planeerimisel ja planeeringu rakendamisel peavad liikmesriigid võtma arvesse majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid aspekte, et toetada merendussektori kestlikku arengut ja kasvu, rakendades ökosüsteemipõhist lähenemisviisi, ning edendama asjakohaste tegevuste ja kasutusviiside kooseksisteerimist.

ELi elurikkuse strateegia aastani 2030 (11) on terviklik, kaugelevaatav ja pikaajaline plaan looduse kaitsmiseks ja ökosüsteemide seisundi halvenemise peatamiseks. Strateegia eesmärk on suunata Euroopa elurikkus 2030. aastaks taastumisele ning see sisaldab konkreetseid meetmeid ja kohustusi, sh mereökosüsteemide jaoks.

ELi tegevuskava: mereökosüsteemide kaitse ja taastamine kestliku ja vastupanuvõimelise kalanduse heaks (12) püüab tagada ELi keskkonnapoliitika ja ühise kalanduspoliitika järjepidevama rakendamise. Tuginedes elurikkuse strateegias võetud kohustusele kaitsta õiguslikult 30 % meie merealadest, millest kolmandik peaks olema rangelt kaitstud, käsitletakse selles puudusi, mis on välja toodud Euroopa Kontrollikoja eriaruandes merekeskkonna kohta, (13) keskendudes merekaitsealadele ja sellele, kuidas kalavarude majandamine saab aidata kaasa mere elurikkuse tõhusamale kaitsele ja taastamisele.

Elupaikade direktiivi artiklis 6 on esitatud elupaikade direktiivi alusel määratud Natura 2000 alade – ühenduse tähtsusega alade ja erikaitsealade – kaitse ja majandamise eeskirjad. Mõnda neist eeskirjadest kohaldatakse ka linnudirektiivi ja selle direktiivi artikli 4 alusel klassifitseeritud erikaitsealade suhtes.

Töönduslik ja harrastuskalapüük võivad avaldada Natura 2000 aladel kaitstavatele elupaikadele ja liikidele negatiivset mõju (14). Linnudirektiivi artikli 4 ja elupaikade direktiivi artikli 6 järgimine võib seega nõuda igasugust liiki püügitegevuse reguleerimist, kui sellel on negatiivne mõju mereelupaikadele ja liikidele, mille kaitseks on määratud ühenduse tähtsusega alad ja erikaitsealad (loodusalad ja linnualad).

Komisjon on avaldanud suunised ühise kalanduspoliitika raames Natura 2000 alade kaitsemeetmete ja merestrateegia raamdirektiivi kohaste meetmete (15) kehtestamise kohta. Selles juhenddokumendis keskenduti ühise kalanduspoliitika raames kaitsemeetmete kehtestamise menetlusele, kuid mitte linnudirektiivi artiklist 4 ja elupaikade direktiivi artiklist 6 tulenevatele sisulistele kohustustele. Vesiviljelustegevust reguleerivad muud suunised (16).

Seepärast on käesoleva komisjoni teatise eesmärk aidata liikmesriikidel nõuetekohaselt rakendada linnudirektiivi artikli 4 ja elupaikade direktiivi artikli 6 sätteid Natura 2000 alade majandamise kohta seoses tööndusliku ja harrastusliku merekalapüügiga. See tugineb üldistele suunistele elupaikade direktiivi artikli 6 (17) kohaldamise kohta ning metoodilistele suunistele elupaikade direktiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 (18) sätete kohta ning seda tuleb lugeda koos nende dokumentidega.

Euroopa Liidu Kohus tagab liidu õiguse ühetaolise kohaldamise ja tõlgendamise. Selle otsustel on olnud elupaikade direktiivi ja linnudirektiivi rakendamisel ning tõlgendamisel oluline roll. Käesolevas dokumendis on tõstetud esile elupaikade direktiivi artikli 6 lõigete 1, 2, 3 ja 4 ning linnudirektiivi artikli 4 kohaldamisega (sh püügitegevusega) seotud olulisimad otsused. Kõigi otsuste täistekstid on kättesaadavad aadressil http://curia.europa.eu.

Käesolev dokument kajastab ainult komisjoni seisukohti ja ei ole õiguslikult siduv. Liidu õiguse siduva tõlgendamise pädevus on ainult Euroopa Liidu Kohtul.

2.   Elupaikade direktiivi artikli 6 ja linnudirektiivi artikli 4 kohaldamine kalapüügi suhtes

Õigusraamistik

Elupaikade direktiivi artikkel 6 sisaldab kolme sätete kogumit, millega kehtestatakse elupaikade direktiivi alusel erikaitsealade majandamise põhiraamistik.

Artikli 6 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama vajalikud kaitsemeetmed.

Artikli 6 lõikes 2 on sätestatud kohustus vältida elupaikade halvenemist ja liikide olulist häirimist.

Artikli 6 lõiked 3 ja 4 sisaldavad erieeskirju, mida kohaldatakse Natura 2000 alale tõenäoliselt olulist mõju avaldavate kavade ja projektide esitamisel.

Linnudirektiivi artikkel 4 sisaldab elupaikade direktiivi artikli 6 lõikega 1 sarnaseid eeskirju ning elupaikade direktiivi artikkel 7 muudab selle artikli 6 lõigetes 2, 3 ja 4 sisalduvad eeskirjad linnudirektiivi alusel erikaitsealade suhtes kohaldatavaks.

Enne paljude Natura 2000 alade määramist toimus ulatuslik kalapüük. Samuti võivad muutuda püügitegevuse ulatus, aeg ja koht. Näiteks võidakse püüda uusi liike või hakata kasutama uusi püügivahendeid. Seega kujutavad need endast tõenäoliselt survet ja ohtu nendel aladel kaitstavatele elupaikadele ja liikidele.

Selleks et aidata luua tõhus raamistik püügitegevuse läbivaatamiseks seoses elupaikade direktiivi artikliga 6 ja linnudirektiivi artikliga 4, on allpool loetletud nendest eeskirjadest tulenevad asjakohased kohustused koos viidetega konkreetsetele käesoleva juhenddokumendi peatükkidele (vt joonis 1).

Käesolevas juhendis pakutakse välja järgmised etapid elupaikade direktiivi artiklile 6 ja linnudirektiivi artiklile 4 vastavuse tagamiseks.

Esimese etapina peaksid liikmesriigid tegema parimate konsolideeritud teaduslike andmete põhjal kindlaks püügitegevuse, mille puhul on tõenäoline risk elupaigatüüpe või liikide elupaiku kahjustada ja/või Natura 2000 aladel kaitstavaid liike oluliselt häirida.

Liikmesriigid peaksid võtma vajalikke meetmeid elupaikade halvenemise ja liikide olulise häirimise vältimiseks niipea, kui ala kavatsetakse määrata ühenduse tähtsusega alaks või klassifitseerida erikaitsealaks (vt 4. peatükist teavet artikli 6 lõike 2 kohta).

Teise etapina peaksid liikmesriigid kaaluma võimalikke lisameetmeid, mis lähevad kaugemale üksnes elupaikade halvenemise või liikide olulise häirimise vältimise tagamisest, et saavutada ala kaitse-eesmärgid (vt 3. peatükist teavet artikli 6 lõike 1 kohta).

Ühenduse tähtsusega alade puhul peaksid liikmesriigid teise etapi lõpule viima siis, kui alad on määratud erikaitsealadeks, mis peab toimuma hiljemalt kuue aasta jooksul alates ala määramisest ühenduse tähtsusega alaks.

Erikaitsealade puhul tuleks läbida need kaks etappi korraga, sest linnudirektiivis nõutakse kaitsemeetmete võtmist niipea, kui ala on klassifitseeritud.

Kui püügitegevust peetakse ala mõjutavaks kavaks või projektiks, mis ei ole ala kaitsekorraldusega otseselt seotud või ei ole selleks otseselt vajalik, tuleb seda hinnata erimenetluse kohaselt (vt 5. peatükist teavet artikli 6 lõike 3 kohta).

Joonis 1. Elupaikade direktiivi artikli 6 ja linnudirektiivi artikli 4 rakendamise etapid seoses püügitegevusega

Näide 1: tragiga kalapüük karide elupaigatüübis

Karide elupaigatüübi teatava alatüübi kaitseks määratud erikaitsealal toimub kalapüük tragidega, mis teadaolevalt seda elupaigatüüpi tugevasti kahjustavad. Elupaiga halvenemise vältimiseks ja artikli 6 lõike 2 järgimiseks tuleks piirkonnas, kus see elupaigatüüp eksisteerib, sellist püügitegevust reguleerida.

Selle näite puhul, kui selle ala kaitse-eesmärgid nõuavad alal asuva konkreetse elupaiga ala laiendamist, et aidata saavutada direktiivi artikli 6 lõike 1 nõuete täitmiseks asjaomase liikmesriigi biogeograafilises piirkonnas karide elupaigatüübi soodne kaitsestaatus, võib liikmesriik esimese vajaliku kaitsemeetmena paigaldada sellele alale sobiva substraadiga ala laiendamiseks uusi kivirahne. Selleks et võimaldada seda elupaigatüüpi moodustava uue elukoosluse järkjärgulist loomist nendel uutel rahnudel, tuleks tragidega püük keelata ka selles teises ala osas.

Näide 2: kalapüük mereimetajate toitumisalas

Teatavate mereimetajate kaitseks määratud erikaitsealas toimub nende toitumisalades püügitegevus nende saagi püüdmiseks. Artikli 6 lõigete 1 ja 2 järgimiseks tuleks sellist püügitegevust seega reguleerida, et vältida elupaiga halvenemist ja liikidele kättesaadava toidu vähenemist, suurendada asjakohaste kaitse-eesmärkide saavutamiseks toidu kättesaadavust liikidele ning vältida nende kaaspüüki püügivahenditega.

Näide 3: kalapüügiload

Mõnikord annab liikmesriik välja või uuendab kalapüügilubasid, mis lubavad teha konkreetsetel tingimustel konkreetseid püügitoiminguid kindla ajavahemiku jooksul teatavas piirkonnas ja/või teatavate kalaliikide suhtes. Kui selline püügitegevus avaldab Natura 2000 aladele tõenäoliselt olulist mõju, tuleks nende lubade suhtes kohaldada elupaikade direktiivi artikli 6 lõikes 3 nõutavat menetlust.

3.   Elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 1 ja linnudirektiivi artikli 4 kohaldamine kalapüügi suhtes

Artikli 6 lõikes 1 on sätestatud üldine kaitsekord, mille liikmesriigid peavad kõigi erikaitsealade jaoks kehtestama.

Selles artiklis nõutakse alapõhiste kaitse-eesmärkide saavutamiseks vajalike kaitsemeetmete rakendamist. Eesmärk on aidata säilitada või taastada erikaitsealal esinevate looduslike elupaikade ning looduslike looma- ja taimeliikide populatsioonide soodne kaitsestaatus riiklikul biogeograafilisel tasandil.

Alapõhised kaitse-eesmärgid on seega kindlaksmääratud eesmärgid, mis tuleks alal saavutada, tagamaks, et ala annab riigi biogeograafilisel tasandil parima võimaliku panuse alal esinevate I lisas loetletud elupaigatüüpide ja II lisas loetletud liikide soodsa kaitsestaatuse saavutamisse.

Linnudirektiivi artikli 4 kohaselt tuleb võtta erikaitsealadel kaitstavate lindude suhtes erikaitsemeetmeid, et aidata kaasa nende seisundi säilitamisele või taastamisele.

Elupaikade direktiivi artikli 6 lõige 1 Liikmesriigid kehtestavad erikaitsealade suhtes vajalikud kaitsemeetmed, mille hulka kuuluvad vajaduse korral asjakohased kaitsekorralduskavad, mis on eraldi välja töötatud või lisatud muudesse arengukavadesse, ning asjakohased õiguslikud, halduslikud või lepingulised meetmed, mis vastavad aladel esinevate I lisa looduslike elupaigatüüpide ja II lisa liikide ökoloogilistele vajadustele. Linnudirektiivi artikkel 4 1. I lisas nimetatud liikide elupaikade kaitseks tuleb rakendada erimeetmeid, et kindlustada nende liikide säilimine ja paljunemine levikualal. Sellega seoses võetakse arvesse järgmist: a) väljasuremisohus liigid; b) liigid, mis on tundlikud teatavate muutuste suhtes oma elupaigas; c) liigid, mida peetakse nende väikesearvuliste asurkondade või piiratud kohaliku leviku tõttu haruldaseks; d) teised liigid, mis oma elupaiga eripära tõttu nõuavad eriti suurt tähelepanu. Hindamisel võetakse arvesse arvukuse arengutendentse ja muutumist. Liikmesriigid klassifitseerivad erikaitsealadena nende liikide kaitseks eelkõige arvuliselt ja suuruselt kõige sobivamad alad, võttes arvesse nende liikide kaitsenõudeid geograafilistel maismaa- ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse. 2. Liikmesriigid võtavad samalaadseid meetmeid I lisas nimetamata, kuid regulaarselt esinevate rändliikide ja nende pesitsus-, sulgimis- ja talvitusalade ning rändepeatuspaikade suhtes, pidades silmas nende kaitsmise vajadust geograafilistel maismaa- ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse. Sel eesmärgil pööravad liikmesriigid eriti suurt tähelepanu märgalade ja eelkõige rahvusvahelise tähtsusega märgalade kaitsele. 3. Liikmesriigid edastavad komisjonile kogu asjakohase teabe, et komisjon saaks algatada vajaliku kooskõlastuse, et tagada lõigetes 1 ja 2 sätestatud aladest ühtse terviku loomist, mis vastab nende liikide kaitsenõuetele geograafilistel maismaa- ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse. 4. Liikmesriigid võtavad lõigetes 1 ja 2 osutatud kaitsealade suhtes vajalikke meetmeid, et vältida elupaikade saastamist või kahjustamist või lindude mis tahes häirimist, niivõrd kui see on käesoleva artikli eesmärkide seisukohast oluline. Liikmesriigid püüavad elupaikade saastamist või kahjustamist vältida ka väljaspool kaitsealasid (19).

3.1.   Millal kohaldatakse elupaikade direktiivi artikli 6 lõiget 1?

1.	Artikli 6 lõiget 1 kohaldatakse kõigi aladel paiknevate erikaitsealade ja kõigi I lisas loetletud looduslike elupaigatüüpide ja II lisas loetletud liikide elupaikade suhtes, välja arvatud need, mis on Natura 2000 võrgustiku standardses andmevormis ebaoluliseks märgitud (20).

2.	Ühenduse tähtsusega ala määramine erikaitsealaks, mis peab toimuma kuue aasta jooksul alates ühenduse tähtsusega alaks määramisest, käivitab artikli 6 lõike 1 rakendamise.

3.	Artikli 6 lõiget 1 kohaldatakse ka ühenduse tähtsusega alade suhtes, mille kuueaastane tähtaeg on möödunud ja mida ei ole veel erikaitsealadeks määratud (21).

3.2.   Millised on „elupaikade ja liikide ökoloogilised vajadused“?

1.	Ökoloogilised vajadused hõlmavad kõiki ökoloogilisi vajadusi, mida elupaikade direktiivi alusel kaitstavate elupaigatüüpide ja liikide kaitse tagamiseks vajalikuks peetakse.

2.

Need ökoloogilised vajadused hõlmavad nii abiootilisi kui ka biootilisi tegureid. Need peaksid põhinema parimatel konsolideeritud teaduslikel teadmistel ja neid saab määratleda ainult üksikjuhtumite kaupa. Ökoloogilised vajadused võivad olla erinevad nii liikide lõikes kui ka sama liigi puhul, erinevates kohtades ja kogu elutsükli jooksul.

3.

Aladel esinevate I lisas loetletud looduslike elupaigatüüpide ja II lisas loetletud liikide ökoloogiliste vajaduste väljaselgitamine on liikmesriikide kohustus. Näited ökoloogiliste vajaduste kohta Mereimetajate ökoloogilised vajadused on näiteks seotud elupaiga kvaliteediga, sealhulgas veealuse müra või saasteainete piirnormidega, toidu kvaliteedi ja kättesaadavusega või paljunemise või järglaste kasvatamisega. Posidonia põhjade (22) ökoloogilised vajadused on näiteks taime jaoks talutav veetemperatuur (ligikaudu 10 °C kuni 29 °C), vee kvaliteet (ellujäämiseks on vaja läbipaistvat, vähese toitainesisaldusega ja hapnikurikast vett), minimaalne valgusevajadus (0,1–2,8 mol PAR footonit päevas ruutmeetri kohta), soolsus (33–39 ‰), veealune substraat kinnitumiseks ja toitainete omastamiseks. Need hõlmavad ka selliste Posidonia niitudest sõltuvate tüüpiliste liikide ökoloogilisi vajadusi, nagu mikro- ja makrovetikad, hüdraloomad, sammalloomad, kambrilised, molluskid, koorikloomad, merisiilikud ja kalaliigid.

3.3.   Kuidas alapõhiseid kaitse-eesmärke kehtestada?

1.

Elupaikade direktiivi kohaste erikaitsealade ja linnudirektiivi (23) kohaste erikaitsealade jaoks tuleks kehtestada alapõhised kaitse-eesmärgid.

2.

Alapõhised kaitse-eesmärgid peaksid põhinema alal esinevate looduslike elupaigatüüpide ja liikide ökoloogilistel vajadustel. Eesmärkides tuleks kindlaks määrata alal esinevate elupaikade ja liikide soovitud kaitseseisund, kasutades konkreetseid atribuute (24) ja eesmärke. Kaitse-eesmärkide seadmisel võivad olla kasulikud varasemad andmed elupaikade seisundi kohta enne suuremahulist kalapüüki.

3.

Need peaksid kajastama ala tähtsust alal esinevate elupaigatüüpide ja liikide soodsa kaitsestaatuse säilitamisel või taastamisel riiklikul biogeograafilisel tasandil ning Natura 2000 võrgustiku sidususe seisukohast.

4.

Lisaks sellele peaksid need kajastama ala elupaikade ja liikide seisundi halvenemist või hävimist põhjustavaid ohte, sealhulgas kliimamuutustega kaasnevad ohte.

5.

Alapõhiste kaitse-eesmärkide kehtestamine on oluline elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 1 kohaste erikaitsealade jaoks vajalike kaitsemeetmete ja linnudirektiivi artikli 4 kohaste erikaitsealade kaitsemeetmete kehtestamiseks ning artikli 6 lõike 3 kohaste kavade ja projektide seireks ning asjakohaseks hindamiseks. Kaitse-eesmärkides määratakse kindlaks alapõhised eesmärgid elupaiga või liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks või taastamiseks, samas kui kaitsemeetmed on nende eesmärkide saavutamiseks võetavad meetmed. Seetõttu on need direktiivi üldise eesmärgi saavutamiseks olulised. Asjakohase hindamise eesmärk on hinnata kavade või projektide tagajärgi ala kaitse-eesmärkidele, millel on oluline roll ala kaitsekorralduses. Näited eri liikmesriikide alapõhiste kaitse-eesmärkide kohta on esitatud 1. lisas.

3.4.   Mis on „vajalikud kaitsemeetmed“?

1.

Kaitsemeetmed on tegelikud mehhanismid ja tegevused, mis tuleb Natura 2000 alal kasutusele võtta, et saavutada ala kaitse-eesmärgid ning tegeleda alal esinevatele liikidele ja elupaikadele avalduva surve ja ohtudega (25).

2.

Seoses artikli 6 lõikega 1 võib võtta ala kaitsekorralduskava raames kaitsemeetmeid ning need võivad hõlmata õiguslikke, halduslikke või lepingulisi meetmeid (26).

3.

Kaitsemeetmeid, mis on vajalikud asjaomasel alal kaitsealuste elupaikade ja liikide soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks või taastamiseks riiklikul biogeograafilisel tasandil, ei ole vaja mitte ainult vastu võtta, vaid neid tuleb ka rakendada (27). See tuleneb elupaikade direktiivi artikli 1 punktist l, mis määratleb erikaitseala ühenduse tähtsusega alana, kus „kohaldatakse“ kaitsemeetmeid, ning direktiivi kaheksandast põhjendusest, mille kohaselt tuleb igal määratud alal „rakendada“ vajalikke meetmeid, võttes arvesse täidetavaid looduskaitse-eesmärke.

4.

Kohustus on kehtestada vajalikud kaitsemeetmed, olenemata sellest, kas neid kohaldatakse üksikutel aladel või mõnel juhul (vajaduse korral) isegi väljaspool ala piire või korraga mitmel alal. Eelkõige võib see kehtida merealade puhul, kus olulise osa artikli 6 lõike 1 nõuete täitmiseks võib osutuda vajalikuks võtta ulatuslikumaid püügitegevust reguleerivaid meetmeid. Selliste laiemate meetmete sobivuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse ala kaitse-eesmärkidest ja püügitegevuse kohalikust mõjust ning neid tuleb vajaduse korral lisameetmetega täiendada.

5.

Püügitegevuse puhul hõlmavad sobivad kaitsemeetmed püügikoguse ja püügikoormuse reguleerimist ning selliste tehniliste meetmete kehtestamist nagu püügipiirkonna sulgemine, püügivahendite kohandamine ja lossitava kala alammõõdud või alternatiivsete püügivahendite kasutamine. Vajalike kaitsemeetmete määratlemisel tasub kaasata otsustusprotsessi varases etapis konsulteerimiseks sidusrühmi, kelle tegevust võidakse reguleerida. See nõuab kalurite ja nende organisatsioonide õigeaegset ja tõhusat kaasamist kaitsemeetmete väljatöötamisse ning rakendamisse. See peaks kaasa tooma kalurite suurema isevastutuse ja pühendumise meetmete pikaajalisse rakendamisse (vt näiteks 2. lisa).

6.

Lisaks sellele peaksid liikmesriigid hindama kaitsemeetmete sotsiaal-majanduslikku mõju ja kasu kalandusele. Võimaliku negatiivse sotsiaal-majandusliku mõju leevendamiseks või kompenseerimiseks võivad liikmesriigid (rahastamiskõlblikkuse korral) toetada kaitsemeetmeid rahalise toetuse ja soodustuste abil või lisada oma programmidesse meetmeid, mida rahastatakse Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondist (EMKVF). Programmi LIFE saab samuti kasutada teatavate tegevuste toetamiseks.

7.

Oluline on tagada alal kaitstavate elupaikade ja liikide seisundi korrapärane ja usaldusväärne seire ning piisav kaitsemeetmete tõhususe seire, et vajaduse korral oleks võimalik meetmeid kohandada.

8.

Sama oluline on tagada kaitsemeetmete järgimine ja jõustamine kohapeal toimuva tegevuse ning igasuguse püügitegevuse tõhusa seire, kontrolli ja järelevalve kaudu kooskõlas kontrollimäärusega (28). Koos teavitamise, teabevahetuse ja merekasutajatega tehtava koostööga peaks see tagama kehtestatud kaitsemeetmete tõhusa rakendamise, nagu on nõutud artikli 6 lõikes 1. Vt näiteks 3. lisa. Näide kaitsemeetmete (kalavarude majandamise meetmete) kohta Saksamaa aruanne elupaikade direktiivi alusel kaitstavate liikide ja elupaikade kaitsestaatuse kohta aruandeperioodil 2013–2018 näitas, et Läänemere biogeograafilises piirkonnas esinevad liivamadalate (1110) ja karide (1170) elupaigatüübid on ebasoodsa kaitsestaatusega. Sellest tulenevalt tuleb rakendada elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 1 kohaseid meetmeid, mille eesmärk on parandada nende kaitsestaatust Natura 2000 aladel, ÜKP määruse artiklite 11 ja 18 kohaste kalavarude majandamise meetmetena. Olles konsulteerinud Läänemere nõuandekomisjoniga, esitas Saksamaa (algatava liikmesriigina) koos Taani, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Soome ja Rootsiga 7. septembril 2022 komisjonile ettepaneku, mis käsitleb kalandusalaseid kaitsemeetmeid liivamadalate ja karide kaitsmiseks liikuvate põhjapüügivahendite mõju eest erikaitsealades. Meetmed hõlmavad aastaringset liikuvate põhjapüügivahenditega püügi keeldu mõningatel Fehmarnbelti, Kadetrinne, Pommersche Bucht mit Oderbanki ning kõigil Adlergrundi ja Westliche Rönnebanki erikaitsealadel. Meetmed võeti vastu komisjoni delegeeritud määrusena (29). Üksikasjalikum ülevaade on esitatud 4. lisas.

3.5.   Kuidas kohaldatakse linnudirektiivi artiklit 4 erikaitsealade suhtes?

1.

Artikli 6 lõiget 1 ei kohaldata linnudirektiivis sätestatud erikaitsealade suhtes. Linnudirektiivi artikli 4 lõigete 1 ja 2 alusel kohaldatakse erikaitsealade suhtes siiski samaväärseid eeskirju. Linnudirektiivi ja elupaikade direktiivi ühine eesmärk on kaitsta elurikkust elupaikade ja liikide kaitsmise ning elupaikade ja liikide soodsa kaitsestaatuse saavutamise kaudu ELis. Euroopa Kohus leidis, et nende sarnaste kaalutluste tõttu ei tohiks linnudirektiivi ja elupaikade direktiivi tõlgendused nende eripära tõttu lahkneda (30). Seetõttu tuleks nende üldeesmärke tõlgendada ühetaoliselt.

2.

Elupaikade direktiivi artikli 3 lõike 1 kohaselt peavad nii elupaikade direktiivi kohased erikaitsealad kui ka linnudirektiivi kohased erikaitsealad aitama kaasa sidusale Euroopa ökoloogilisele võrgustikule (Natura 2000). See erikaitsealade võrgustik „võimaldab säilitada või vajaduse korral taastada asjaomaste looduslike elupaigatüüpide ja liikide elupaikade soodsat kaitsestaatust nende looduslikul levilal“.

3.

Linnudirektiivi artikli 4 lõiked 1 ja 2 kohustavad liikmesriike nägema erikaitsealadele ette õiguskaitse korra, mis võimaldab eelkõige tagada nii direktiivi I lisas loetletud linnuliikide kui ka selles lisas loetlemata regulaarselt esinevate rändliikide säilimise ja paljunemise (31). Liikmesriigid peavad vastu võtma erikaitsemeetmed aladel kaitstavate lindude elupaikade kaitseks.

4.

Euroopa Kohus on juba otsustanud, et liikmesriigid peavad kehtestama kaitse-eesmärgid, sealhulgas erikaitsealadel kaitstavate linnuliikide populatsioonile ja elupaigale mõeldud eesmärgi, ning võtma ja rakendama konkreetselt nende liikide ökoloogilistele vajadustele vastavaid kaitsemeetmeid (32). Käesolevas peatükis kirjeldatud mõisteid, eelkõige neid, mis on seotud kaitse-eesmärkide ja kaitsemeetmetega, tuleks seetõttu kohaldada ka erikaitsealade suhtes.

4.   Elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 2 kohaldamine püügitegevuse suhtes

Elupaikade direktiivi artikli 6 lõige 2 Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmist.

Artikli 6 lõikes 2 sätestatud õiguslik kord peab olema konkreetne, järjepidev ja täielik ning võimeline asjaomaseid alasid tõhusalt kaitsma.

Liikmesriikidel on artikli 6 lõike 2 rakendamiseks vajalike meetmete võtmisel kaalutlusõigus, tingimusel et tagatakse halvenemise ja olulise häirimise vältimine (33).

4.1.   Millal kohaldatakse elupaikade direktiivi artikli 6 lõiget 2?

1.

Artikli 6 lõiget 2 kohaldatakse alaliselt kõigi ühenduse tähtsusega alade ja erikaitsealade (loodusalade ja linnualade) suhtes ning see hõlmab varasemaid, praegusi või tulevasi tegevusi ja sündmusi.

2.

Liikmesriigid peavad võtma ennetavaid meetmeid, et vältida elupaikade halvenemist ja liikide olulist häirimist seoses prognoositava sündmuse, tegevuse või protsessiga.

3.

Neid ennetavaid meetmeid kohaldatakse kõikide selliste liikide ja elupaikade suhtes, mille kaitseks ala on määratud, ning vajaduse korral tuleks neid võtta ka väljaspool kaitseala (34).

4.

Püügitegevus võib kuuluda artikli 6 lõike 2 kohaldamisalasse, kui see võib põhjustada looduslike elupaikade halvenemist või selliste liikide olulist häirimist, mille kaitseks ala on määratud.

5.

See võib olla käimasolev püügitegevus nii Natura 2000 alal kui ka väljaspool seda, kui esineb elupaikade halvenemise või liikide olulise häirimise risk.

6.

Artikli 6 lõiget 2 kohaldatakse nii harrastus- kui ka tööndusliku kalapüügi suhtes, olenemata lubade või litsentside (kui neid on) väljastamise alusest ja sellest, kas sellise tegevuse võimalik mõju on tahtlik või tahtmatu (35).

4.2.   Mis on „halvenemine“ ja „oluline häirimine“?

1.

Natura 2000 ala ökoloogilistel omadustel ei tohi lasta halveneda alla määramise ajal registreeritud taseme. Parema seisundi saavutamise korral tuleks lähtuda paranenud seisundist.

2.

Kui kalapüügiga kaasneb tõenäosus või risk, et see võib liike oluliselt häirida või looduslikku elupaika või liigi elupaika kahjustada, kohaldatakse artikli 6 lõikes 2 sätestatud kaitset ja liikmesriigid peavad võtma vajalikke meetmeid selliste riskide vältimiseks.

3.

Elupaiga halvenemisega on tegemist siis, kui väheneb elupaigatüübi või liigi elupaiga pindala sellel alal või kui halvenevad elupaiga või sellega seotud liigi pikaajaliseks säilimiseks vajalikud funktsioonid ja struktuur võrreldes nende esialgse või taastatud seisundiga (36). Halvenemise vältimise nõue kehtib mitte ainult elupaikade direktiivi I lisas loetletud elupaigatüüpide kohta, mille kaitseks ala on määratud, vaid ka elupaikade direktiivi II lisas ja linnudirektiivi I lisas loetletud liikide ning linnudirektiivi artikli 4 lõikega 2 hõlmatud rändliikide elupaikade kohta, mille kaitseks ala on määratud (37).

4.

Liigi oluline häirimine kaitsealal tuleneb tegevusest, mis põhjustab liigi populatsiooni pikaajalist vähenemist, liigi levila vähenemist või selle riski ning liigile sobivate elupaikade vähenemist (38).

5.

Seisundi halvenemist ja olulist häirimist tuleb ala kaitse-eesmärkide alusel hinnata. Seda mõistet tuleks tõlgendada dünaamiliselt, st vastavalt elupaiga või alal esineva liigi seisundi muutustele. Kui alapõhised kaitse-eesmärgid nõuavad elupaikade seisundi parandamist (või nende taastamist) või liikide populatsiooni suurendamist alal, tuleks seda eraldi arvesse võtta.

6.

Vajaduse korral, sealhulgas juhtudel, kui piirkonnas toimus enne alade määramist regulaarne kalapüük, tuleks ala määramise ajal kehtestada ennetavad meetmed, et vältida elupaikade halvenemist ja liikide olulist häirimist aladel.

7.

Selleks et tagada artikli 6 lõikes 2 sätestatud eeskirjade tõhusus, tuleb võtta ennetusmeetmeid, et vältida heas seisundis elupaikade halvenemist, aga ka juba kahjustatud ja mitte heas seisundis elupaikade edasist halvenemist. Peale selle oleks Natura 2000 aladel asuvate kaitsealuste elupaikade kehva seisundi püsimine vastuolus ka linnudirektiivi ja elupaikade direktiivi eesmärgiga. Kuna Natura 2000 võrgustik on elupaikade direktiivi artikli 3 lõike 1 kohaselt peamine soodsa kaitsestaatuse saavutamise vahend, peavad selle direktiivi artikli 6 lõike 2 alusel võetavad meetmed võimaldama neil aladel asuvate elupaikade hea seisundi taastamist, kui selline taastamine tuleneb kõnealuse direktiivi artikli 6 lõike 1 ja linnudirektiivi artikli 4 alusel võetud kaitsemeetmetest.

8.

Alade puhul, kus asuvad elupaigad, mis ei ole alal regulaarselt toimuva kahjuliku püügitegevuse tõttu heas seisundis, tuleks artikli 6 lõike 2 kohaste meetmete puhul võtta arvesse asjaolu, et elupaikade taastumine algab kohe pärast kahjustava tegevuse lõppemist, kuigi taastumine ei pruugi olla kohe märgatav. Sellest tulenevalt on liikmesriigid kohustatud võtma artikli 6 lõike 2 alusel ennetavaid meetmeid ja vältima sellise kahjustava tegevuse jätkumist, mis tooks kaasa elupaikade pideva halvenemise aladel või nende elupaikade jäämise püsivalt kehva seisundisse.

9.

Sama ennetuspõhimõtet kohaldatakse liikide olulise häirimise suhtes. Näide elupaikade struktuuri ja funktsioonidega seotud halvenemisest Suurte röövkalade ülepüük võib põhjustada muutusi rannikualade toiduvõrkudes, mis võib kaasa tuua elupaikade halvenemise ning nende struktuuri ja funktsioonide kadumise. Näiteks on alates 1980. aastatest Rootsi vetes niitjate makrovetikate matid madalaveelistel rannikualadel järsult suurenenud ja samal ajal on meriheinast üle 60 % kadunud (merihein on iseloomulik mitmele elupaigatüübile, nagu „mereveega alaliselt üleujutatud liivamadalad“, „laguunid“ või „laiad madalad abajad ja lahed“) (39). Selle muutuse peamisteks põhjusteks peetakse nii toitainetega saastumist kui ka ülepüüki. Arvatakse, et suurte röövkalade kadumine rannikuökosüsteemist kalapüügi tõttu on põhjustanud troofilise kaskaadi, mis on pannud niitjad makrovetikad kontrollimatult vohama ja moodustama toitainerikkas keskkonnas suuri matte, avaldades negatiivset mõju meriheina kasvule. Selleks, et lahendada need probleemid ja viia süsteem taas seisundisse, kus domineerib merihein, oleks vaja hulka meetmeid, mis võimaldaksid suurtel röövkaladel rannikuökosüsteemidesse tagasi pöörduda. Tõenäoliselt hõlmaksid need nii kalapüügi ja toitainetega saastumise tugevamat reguleerimist kui ka meriheina taastamist. Näide olulise häirimise kohta kaaspüügiga püügivahendite kasutamisel On andmeid, et merikilpkonn Caretta caretta, on Vahemeres ebasoodsa kaitsestaatusega ja selle populatsioon on alates viimasest aruandeperioodist (2013–2018) vähenenud. On kindlaks tehtud, et hulk Vahemere merikilpkonna jaoks määratud Natura 2000 alasid on kalapüügi tõttu suure surve all. Peale selle on teatatud nende alade vetes ja nende ümbruses juhuslikult püügivahenditesse sattunud merikilpkonnadest (kaaspüügist). Kaaspüük võib põhjustada kilpkonnade tapmist ning uuringud on näidanud, et isegi kui paistab, et tahtmatult kinni püütud loomad on ellu jäänud, on suur tõenäosus, et nad pärast vabakslaskmist surevad. Selleks et teha kindlaks, kas merikilpkonnade kaaspüük kujutab endast olulist häirimist alal, on vaja üksikasjalikult uurida sellise kaaspüügi ja tapmise mõju i) ala kaitse-eesmärkide saavutamisele, ii) liigi populatsioonile alal ja selle ümbruses ning iii) liigi soodsa kaitsestaatuse saavutamisele või säilitamisele riigi biogeograafilisel tasandil. Mõju võib pidada oluliseks, kui liigi kaitsestaatus on ebasoodne ning kaaspüük ja tapmine võivad omakorda põhjustada liigi populatsiooni pikaajalist vähenemist, liigi levila vähenemist või suurendada nende riski. Mõju tuleks hinnata oluliseks ka loomade regulaarse ja suurearvulise juhusliku püüdmise ja tapmise korral, mis võib mõjutada liigi alam- või kohalikku populatsiooni alal viisil, mis seab ohtu ala kaitse-eesmärkide saavutamise.

4.3.   Kuidas teha kindlaks, kas püügitegevus võib põhjustada elupaikade halvenemist ja liikide olulist häirimist?

1.

Selleks et teha kindlaks, kas püügitegevus võib Natura 2000 alal elupaikade halvenemist või liikide olulist häirimist põhjustada, tuleb hinnata püügitegevuse võimalikku mõju alapõhistele kaitse-eesmärkidele. Selleks on kõigepealt vaja saada teavet alal kaitstavate elupaigatüüpide ja liikide kohta (40) ning alal ja selle ümbruses toimuva või tõenäoliselt tulevikus toimuva püügitegevuse kohta. See hõlmab ala tasandi teavet piirkonna ning elupaikade ja liikide populatsioonide seisundi kohta, samuti teavet püügivahendite kasutamise (ruumilise ja ajalise püügikoormuse) ning selle võimaliku mõju kohta. Seepärast on vaja hoida standardsetes andmevormides sisalduv teave täpse ja ajakohasena ning tagada elupaikade ja liikide seisundi ning alal esinevate survetegurite regulaarne seire.

2.

Teabe kogumiseks tuleks kasutada parimat võimalikku tehnikat (st kohapealset või kaugseiret), meetodeid (satelliidid, kalalaevade seireseadmed, pardal olevad vaatlejad) ja lähenemisviise (nt GIS, prognoosmudelid jne). See teave on artikli 6 lõike 2 rakendamiseks väga oluline ja peaks olema kättesaadav enne ala määramist või varsti pärast seda.

3.

Liikmesriigid koguvad kalandussektoris ühise kalanduspoliitika toetamiseks bioloogilisi, keskkonnaalaseid, majanduslikke ja sotsiaalseid andmeid. ELi andmekogumise raamistikus (41) on sätestatud andmete kogumise, haldamise ja kasutamise aluspõhimõtted ja üldeeskirjad kooskõlas ÜKPga. Liikmesriikidel on selge kohustus andmed teadusandmete lõppkasutajatele (sh komisjoni määratud asutustele) kättesaadavaks teha (42). Püügitegevuse andmeid (sh kontrollimääruse (43) kohaselt kogutud andmeid laeva asukoha kohta) võib esitada sõltumatutele teadusasutustele teadusuuringute tegemiseks või teaduslike nõuannete andmiseks asjaomastele riikide ametiasutustele (44) esitatud andmepäringute korral ning vastavalt andmekogumise raamistiku töötlemis-, juhtimis- ja kasutamisnõuetele ning muudele andmekaitset ja konfidentsiaalsust käsitlevatele asjakohastele õigusaktidele.

4.

Seejärel tuleks koostada selle teabe alusel iga ala kohta konfliktimaatriksid, mis kirjeldavad, kas iga püügivahendi tüübi puhul on risk, et see võib mõjutada ja põhjustada elupaikade halvenemist või alal kaitstavate liikide olulist häirimist.

5.

Selleks et hõlbustada paljusid alatüüpe sisaldavate elupaigatüüpide hindamist, soovitatakse jagada elupaigad võimalikult väikesteks osadeks (nt EUNISe (45) elupaikade klassifikatsioonisüsteemi 4. või 5. tase). Sama võib olla vajalik püügivahendite puhul (näiteks kalastusviisi 6. tase (46)).

6.

Mõned liikmesriigid on välja töötanud üksikasjalikud riskihindamismaatriksid (vt lisa 5.1), mis hõlbustavad vajalike kalavarude majandamise meetmete rakendamist, et tagada vastavus elupaikade direktiivi artikli 6 lõikele 2. Mereekspertide töörühm pakkus välja ka riskihindamise lähenemisviisi ELi tasandil (vt lisa 5.2). Riiklike lähenemisviiside puudumisel võib lähtepunktina kasutada ELi tasandil välja töötatud riskihindamist.

7.

Selliste riskihindamismaatriksite rakendamine võimaldab kindlaks teha püügivahendid, mis võivad põhjustada elupaikade halvenemist või liikide olulist häirimist. Seejärel tuleks hinnata tõenäolist mõju seoses alapõhiste kaitse-eesmärkidega (vt 1. lisa 3. peatükki). Kui püügitegevus võib põhjustada elupaikade halvenemist või alal kaitstavate liikide olulist häirimist, peab liikmesriik võtma vajalikud meetmed sellise halvenemise või olulise häirimise vältimiseks, kehtestades vajalikud kalavarude majandamise meetmed.

8.

Ebakindluse korral, näiteks andmete puudumise tõttu elupaikade või liikide, püügikoormuse või teatavate püügivahendite mõju kohta, tuleks piisavate andmete kogumiseni kohaldada ettevaatuspõhimõtet. See tähendab, et kuni püügitegevuse mõju kaitsealustele elupaikadele või liikidele ei ole täielikult selgunud, võib vajalikuks pidada kaitsemeetmeid, nagu kalapüügi piiramine või keelamine (47). See on kooskõlas ettevaatusprintsiibil põhineva lähenemisviisiga kalavarude majandamisele ühise kalanduspoliitika raames, (48) mille kohaselt ei tohiks piisavate teadusandmete puudumist kasutada põhjusena, et edasi lükata või jätta võtmata majandamismeetmed sihtliikide, nendega seotud või nendest sõltuvate liikide ning mittesihtliikide ja nende elukeskkonna kaitseks.

4.4.   Mis on „vajalikud meetmed“?

1.

Vahetult kohaldatavaid reguleerivaid meetmeid on vaja kõigi Natura 2000 alade suhtes, kus toimub kalapüük ja mille puhul on tõendatud, et nende puhul on risk põhjustada elupaikade halvenemist või selliste liikide olulist häirimist, mille kaitseks alad on määratud (49).

2.

Ei ole vastuvõetav enne meetmete võtmist oodata, kuni ilmneb halvenemine või häirimine, ning liikmesriigid peavad võtma kõik vajalikud meetmed seisundi halvenemise või olulise häirimise vältimiseks.

3.

Kui negatiivne mõju on juba ilmnenud, tuleb see mõju kõrvaldada tegevuse peatamise ja/või leevendus- või taastamismeetmete võtmise kaudu (50).

4.

Vabatahtlikud kokkulepped, näiteks tegevusjuhend kalapüügi kohta Natura 2000 alal, ei ole artikli 6 lõikes 2 sätestatud kohustuste täitmiseks tõenäoliselt piisavad, nagu ka riskihindamisprotsess, mis määrab küll kindlaks vajalikud meetmed, kuid ei anna neile õiguslikku alust. Euroopa Kohus leidis, et õiguslikult siduvate kaitsemeetmete võtmata jätmine teatavate tegevuste suhtes, mis põhjustavad alade elupaikade halvenemist, kujutab endast elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 2 rikkumist (51). Samuti leidis kohus, et volitusi, mis lubavad pädevatel asutustel sõlmida alade omanike või kasutajatega ala majandamise kokkuleppeid, ei peetud artikli 6 lõike 2 rakendamiseks piisavaks, kuna need ei olnud kohustuslikud (52). Näited artikli 6 lõike 2 kohaldamisest püügitegevuse suhtes 2014. aasta suvel võttis Taani (koos Rootsi ja Saksamaaga) seitsmel oma suveräänsete õiguste alla kuuluval Läänemere alal meetmeid, et tagada kaitsealuste karide (elupaigatüüp 1170) piisav kaitse püügitegevuse eest ning seeläbi i) aidata kaasa soodsa kaitsestaatuse saavutamise kohustuse täitmisele ja ii) aidata kaasa elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 2 järgimisele. Nende seitsme ala karide kaitsestaatus on füüsiliste häiringute ja veesamba suhteliselt suure toitainesisalduse tõttu ebasoodne. Nende seitsme ala Natura 2000 kaitsekorralduskavade kohaselt kujutab püük liikuvate põhjapüügivahenditega endast ohtu karidele ja võimalikku ohtu liivamadalatele. 13. märtsil 2015 esitasid Taani, Saksamaa ja Rootsi komisjonile ettepaneku kalandusalaste kaitsemeetmete kohta, mille eesmärk on kaitsta karisid Taani Natura 2000 aladel Läänemeres, keelates piirangualadel igasuguse püügitegevuse põhjapüügivahenditega. Komisjon võttis need meetmed delegeeritud õigusaktiga (53) vastu. Üksikasjalikum ülevaade on esitatud 6. lisas.

5.   Elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 kohaldamine püügitegevuse suhtes

Artikli 6 lõige 3 Iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see toob kaasa ala kaitse-eesmärkidele. Pädevad riiklikud asutused annavad kavale või projektile kava või projekti tagajärgede hindamise järelduste alusel ning lõike 4 sätete kohaselt nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ja teevad seda vajaduse korral pärast avaliku arvamuse saamist.

Artikli 6 lõikes 3 on määratletud etapiviisiline menetlus selliste kavade ja projektide kaalumiseks, mis võivad avaldada olulist mõju Natura 2000 alale. Tegevused, mis ei kuulu artikli 6 lõike 3 kohaldamisalasse, peavad siiski olema kooskõlas elupaikade direktiivi artikli 6 lõikega 2 (54).

Menetluse esimene osa koosneb eelhindamisetapist („taustauuringust“), mille käigus tehakse esiteks kindlaks, kas kava või projekt on otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või selleks otseselt vajalik, ja teiseks, kas kava või projekt avaldab tõenäoliselt alale olulist mõju. Menetluse teine osa puudutab ala kaitse-eesmärkide asjakohast hindamist ja kolmas osa pädevate riiklike asutuste otsust.

5.1.   Millal kohaldatakse elupaikade direktiivi artikli 6 lõiget 3?

1.

Artikli 6 lõiget 3 kohaldatakse püsivalt kõikide ühenduse tähtsusega alade ja erikaitsealade (loodusalade ja linnualade) suhtes.

2.

See kehtib järgmise kohta: — tegevused, mille jaoks ei ole vaja luba, kuid millel on tõenäoliselt alale oluline mõju (55); — sekkumine looduskeskkonda, sealhulgas regulaarne tegevus loodusvarade kasutamise eesmärgil (56); — regulaarselt toimuvad korduvad tegevused (57); — tegevuse intensiivistamine (58); — kavade ja projektide muutmine (59); — väljaspool ala toimuv tegevus, mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju (60);

3.

Teatavate tegevuste suhtes ei saa kohaldada üldist hindamisest vabastust (61).

4.

Projekti suurus ei ole asjakohane (62).

5.

Kava hindamine ei vabasta üksikuid projekte hindamisest. Igal juhul on artikli 6 lõike 3 kohaselt peamine piirav tegur see, kas alale avaldub tõenäoliselt oluline mõju või mitte. Artikli 6 lõiget 3 kohaldatakse seega püügitegevuse suhtes, mis tõenäoliselt avaldab alale sedavõrd olulist mõju, et see ohustaks ala kaitse-eesmärkide saavutamist.

5.2.   Mis on „kavad“ ja „projektid“?

1.

Mõistel „kava“ on lai tähendus, mis sisaldab maakasutus- ja ruumilisi kavasid ning valdkondlikke kavasid või programme (63). Seoses püügitegevusega hõlmavad kaalutavad kavad näiteks mereruumi planeerimist direktiivi 2014/89/EL (64) alusel, kui need hõlmavad püügitegevust või konkreetseid kalavarude majandamise kavasid.

2.

Kalavarude majandamise kavad, mida liikmesriigid peavad arvesse võtma, hõlmavad näiteks traalnootade, paadinootade, kaldanootade, haardvõrkude ja tragidega liikmesriikide territoriaalvetes teostatava püügi majandamiskavasid, mille liikmesriigid on vastu võtnud Vahemere määruse (65) artikli 19 alusel, kui neil on tõenäoliselt oluline mõju Natura 2000 alale, pidades silmas selle kaitse-eesmärke (66).

3.

Mis puudutab „projekti“ õiguslikku standardit, siis Euroopa Kohus tõlgendab seda väga laialt, hõlmates kõiki projekte keskkonnamõju hindamise direktiivi (67) (KMH direktiiv) tähenduses ja isegi mis tahes tegevust, millel võib olla oluline mõju kaitsealale (68). Euroopa Kohus on juba otsustanud, et „projektiks“ võib liigitada kariloomade karjatamise ning väetiste maapinnal või maapinnas kasutamise Natura 2000 alade läheduses (69).

4.

Madalmaade Waddenzee erikaitsealal südakarplaste mehaanilist püüki käsitlevas otsuses (70) leidis Euroopa Kohus, et asjaolu, et piirkonnas on püügitegevusega tegeletud perioodiliselt mitu aastat ja et selleks tuleb igal aastal saada litsents (kusjuures iga kord on uue litsentsi väljaandmisel vaja hinnata, kas selle tegevuse jätkamine on võimalik, ja hinnata ala, kus seda tegevust võib jätkata), ei takista iseenesest pidamast seda iga taotluse esitamise ajal elupaikade direktiivi tähenduses eraldi kavaks või projektiks.

5.

Artikli 6 lõiget 3 kohaldatakse seega igasuguse püügitegevuse suhtes Natura 2000 aladel, mille jaoks on välja antud või uuendatud eriluba püügitegevuseks kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul teatavas piirkonnas või konkreetsetel tingimustel.

6.

Artikli 6 lõike 3 (71) alusel võib olla vaja kaaluda olemasoleva surve (antud juhul püügitegevuse surve) intensiivsuse muutusi, eriti kui need on seotud konkreetsete loataotlustega ja kui neid artikli 6 lõigete 1 ja 2 kohaldamisel ei käsitleta. See võib juhtuda näiteks siis, kui antakse välja uued või täiendavad load kalapüügiks Natura 2000 alal.

7.

Kavad ja projektid, mis on otseselt seotud ala kaitsekorraldusega, kas individuaalselt või teiste kavade ja projektide osana, peaksid põhimõtteliselt artikli 6 lõike 3 kohaldamisalast välja jääma, kuid nende komponendid, mis ei ole kaitsega seotud, võivad siiski vajada hindamist (72).

8.

Näiteks võib püügitegevust reguleerivaid meetmeid sõltuvalt nende sisust käsitada „kavade või projektidena [...], mis on otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või on selleks otseselt vajalikud“ ja seega vabastada need artikli 6 lõike 3 kohasest asjakohasest hindamisest. Nende meetmete, näiteks püügitegevuse asukoha samale või muudele Natura 2000 aladele üleviimise või püügivahendite kohandamise tõenäolist mõju, mis toob ühele alal kaitstavale liigile kasu, kuid võib mõjutada teist, tuleks siiski hoolikalt uurida ja vajaduse korral hinnata.

9.

Elupaikade direktiivi artikli 6 lõiget 3 saab kohaldada üksnes kavade või projektide suhtes, millele annavad loa liikmesriikide ametiasutused, mitte aga Euroopa Liidu poolt vastu võetud kavade või projektide suhtes.

5.3.   Mis on „asjakohane hindamine“?

Komisjoni suunistes artikli 6 rakendamise kohta soovitatakse, et hindamise rõhuasetus peaks olema objektiivsel tõendamisel koos toetava tõendusmaterjaliga, et Natura 2000 alale ei avaldata tõenäoliselt olulist mõju (taustauuring) selle kaitse-eesmärkide seisukohalt või et Natura 2000 ala terviklusele ei avaldata kahjulikku mõju (asjakohane hindamine). Seega on asjakohase hindamise keskmes konkreetselt mõju nendele liikidele ja/või elupaikadele, mille kaitseks ala on määratud.

1.

Artikli 6 lõike 3 järgimiseks peab asjakohane hindamine sisaldama täielikke, täpseid ja lõplikke järeldusi, mis võimaldavad kõrvaldada kõik teaduslikud põhjendatud kahtlused seoses mõjuga alale, pidades silmas selle kaitse-eesmärke (73).

2.

Selles tuleb keskenduda tagajärgedele, mida kava või projekt toob kaasa ala kaitse-eesmärkidele.

3.

Seetõttu tuleks arvesse võtta kõnealuse elupaiga tüüpilisi liike või neid, mis on osa toiduvõrkudest, millest sõltuvad ala kaitstavad liigid ja elupaigad (74). Sellega seoses tasuks kaaluda ala majandamisel tervikliku lähenemisviisi rakendamist, võttes arvesse kogu ökosüsteemi. See võib tuua kaasa kiirema taastumise ja ökosüsteemi suurema keskkonnaalase vastupanuvõime.

4.

Kuigi asjakohane hindamine võib olla osa keskkonnamõju hindamise direktiivi kohasest keskkonnamõju hindamisest või keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi (KSH direktiivi) (75) kohaselt nõutavast keskkonnamõju strateegilisest hindamisest või toimuda koos selle protsessiga, peab see olema nendest muudest hindamistest selgelt eristatav, kuna asjakohase hindamise tulemused (st kas on võimalik kindlaks teha, et kõnealune tegevus ei mõjuta ala terviklikkust) on loa andmisel määravad, nagu on ette nähtud artikli 6 lõike 3 teises lauses.

5.

Kavasid ja projekte, mis ei asu Natura 2000 aladel, tuleb siiski ala kaitse-eesmärke silmas pidades asjakohaselt hinnata, kui on tõenäoline, et need avaldavad aladele olulist mõju. Kalanduse puhul oleks üks näide väljaspool Natura 2000 ala toimuv püügitegevus, mis põhjustab setete hajumist, millel on oluline mõju alal kaitstavatele põhjaorganismidele, või väljaspool ala toimuv kalapüük, mis kahjustab alal kaitstavate liikide populatsioone nende väga liikuva iseloomu tõttu.

6.

Asjakohane hindamine peaks lõpuks võimaldama pädevatel asutustel kindlaks teha, kas kava või projekt ei avalda selle kaitse-eesmärke silmas pidades asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju (76). Näited artikli 6 lõike 3 kohaldamisest püügitegevuse suhtes Pärast seda, kui Iirimaal esitati 2021. aastal Natura kalanduskava projekt, milles sätestatakse majandamiskord, millest peavad lähtuma Dundalki lahes (SPA IE0004026 ja SAC IE0000455) südakarpide (Cerastoderma edule) püügiluba omavad laevaomanikud, otsustas põllumajandus-, toiduainete- ja merendusminister, et kava projekti tuleb kooskõlas elupaikade direktiivi artikli 6 lõikega 3 asjakohaselt hinnata. Mereinstituut koostas asjakohase hindamise aruande ning aruanne ja lisad (sh Natura kalanduskava projekt) avaldati kuuenädalaseks avalikuks konsultatsiooniks. Arvestades saadud märkusi ja teavet ning asjakohase hindamise tulemusi, otsustas minister võtta vastu Natura kalanduskava muudetud versiooni. Vt lisateavet 7. lisast. Madalmaades esitati 2024. aastal Madalmaade põllumajanduse, looduse ja toidukvaliteedi ministeeriumile uus loataotlus Ensise püügiks mitmel Natura 2000 alal. Sellise loataotlusega peab kaasnema asjakohane hinnang, milles kirjeldatakse tegevuse võimalikku negatiivset mõju vastavate Natura 2000 alade kaitse-eesmärkidele või nende alade looduslikele omadustele. Asjakohase hindamise tulemuste põhjal otsustati anda luba Ensise püügiks teatavatel tingimustel Natura 2000 alade konkreetsetes piirkondades. Load kehtivad kuus aastat. Seejärel tuleb esitada uus loataotlus, millega kaasneb uus asjakohane hindamine. Vt lisateavet 7. lisast.

5.4.   Mis on „oluline mõju“?

1.

„Olulisust“ tuleb tõlgendada objektiivselt.

2.

Mõju olulisuse üle otsustamisel tuleb lähtuda kava või projektiga mõjutatava kaitseala iseloomulikest tunnustest ja keskkonnatingimustest ning võtta arvesse ala kaitse-eesmärke ja keskkonna omadusi (77).

3.

Ala kaitse-eesmärke silmas pidades on asjakohane hindamine vajalik alati, kui esineb põhjendatud kahtlus olulise kahjuliku mõju puudumise suhtes (78).

4.

Ala kaitse-eesmärkidele avaldatava võimaliku mõju hindamine peab põhinema valdkonna parimatel konsolideeritud teaduslikel teadmistel.

5.

Kalapüügiga seoses on tõenäoliselt olukordi, kus teaduslikud teadmised tõenäolise mõju kohta puuduvad, näiteks seoses uute püügiviisidega, olemasoleva püügitegevuse intensiivsuse muutumisega, olemasolevate püügivahendite kasutamisega uudsel viisil või vähem uuritud koostoimetega. Sellistel juhtudel on Euroopa Liidu Kohus otsustanud, et olulise mõju puudumises kahtlemise korral tuleb ala kaitse-eesmärke asjakohaselt hinnata ja mõju tuleb kindlaks määrata ettevaatuspõhimõtte alusel (79).

6.

Ettevaatuspõhimõtte kohaselt on olulise mõju risk olemas, kui objektiivsete andmete põhjal ei saa välistada, et kaval või projektil on asjaomasele alale oluline mõju (80).

7.

Kahju minimeerimine (nt konkreetsete püügivahendite mõju minimeerimine) ei ole praeguse tehnoloogia piiranguid arvestades piisav, järeldamaks, et sellel ei ole olulist mõju. Näiteks leidis Euroopa Kohus, et „kohustus tagada, et kahjulikud keskkonnamõjud, mida tehnoloogia tase ei võimalda vältida, oleksid vähendatud miinimumini, ei kindlusta eriti seda, et antud projekt ei too kaasa kahjustusi“ (81).

8.

On palju uuringuid, milles uuritakse tööndusliku ja harrastuskalapüügi võimalikku mõju Euroopa vete bioloogilisele mitmekesisusele ja antakse selle kohta aru ning mida saab kasutada püügitegevuse asjakohaseks hindamiseks. Need hõlmavad uuringuid, mis käsitlevad koostoimet Natura 2000 merealade kaitsealuste elupaikade ja liikidega (82). Mitu liikmesriiki, kes on selliseid analüüse teinud, on võtnud oma järeldused kokku maatriksites, mis näitavad, kas erinevatel püügiviisidel on eeldatavasti oluline mõju Natura 2000 kaitstavatele liikidele ja elupaikadele (vt 4. peatükk ja 5. lisa).

9.

Võetud leevendusmeetmete tõhususe järelevalvet ei saa pidada piisavaks, et tagada elupaikade direktiivi artikli 6 lõikes 3 sätestatud kohustuse järgimine, (83) kuna „niisuguse mõju puudumise suhtes ei tohi teaduslikust seisukohast olla mingisugust põhjendatud kahtlust just projekti heakskiitva otsuse vastuvõtmise hetkel“ (84).

5.5.   Mis on kombineeritud mõju?

1.

Tõenäolise olulise mõju kindlaksmääramisel tuleks kõnealuse kava või projekti hindamisel arvesse võtta ka mis tahes kombinatsioone teiste kavade ja/või projektidega, et võtta arvesse võimalikku kumulatiivset mõju.

2.

Kombineeritud mõju käsitlev säte puudutab muid kavasid või projekte, mis on lõpule viidud, mis on heaks kiidetud, kuid lõpule viimata, või mis on kavandamisel, (85) isegi kui need kavad või projektid eelnevad elupaikade direktiivi ülevõtmise kuupäevale (86).

3.

Nende sätete kohaldamisalasse kuuluvad ka mitmesugused kavad ja projektid. See tähendab, et artikli 6 lõike 3 kohaldamine ei nõua mitte ainult selliste kalanduskavade ja -projektide hindamist, millel on tõenäoliselt oluline mõju Natura 2000 alale, vaid ka igasugune tõenäoline mõju, mis tuleneb kombinatsioonist muud liiki kavade ja projektidega, nagu rannikukaitsetööd, avamere tuuleparkide ehitamine ja liitsüvendamine.

4.

Sel viisil tuleks analüüsida erinevas mastaabis toimivate kavade ja projektide kumulatiivset mõju ning paljude väikesemahuliste projektide ja eri liiki kavade ning projektide võimalikku mõju, olenemata sellest, kas nende tõenäolist eraldiseisvat mõju peetakse oluliseks.

5.

Peamine probleem võib olla paljude muude kavade ja projektidega tegelemine või andmete puudumine. Sellisel juhul on vaja parimaid teaduslikke teadmisi ja selliste andmete või teadmiste puudumise või ebapiisavuse korral tuleb lähtuda ettevaatuspõhimõttest (87).

6.

Direktiivi 2014/89/EL kohaste mereruumi planeeringute suhtes, mis hõlmavad või võivad mõjutada Natura 2000 alasid, tuleb kohaldada artikli 6 lõiget 3 (88). Kavades sisalduvaid tegevusi, sealhulgas kalapüüki, tuleks hinnata (sh laiemas geograafilises ulatuses), võttes arvesse merepiire ületavat kumulatiivset mõju. Selleks võib olla vaja saada teavet teistelt liikmesriikidelt.

7.

Kalanduskavade ja -projektidega koos avalduva koosmõju hindamine võib nõuda ka selliste kavade ja projektide kaalumist, mis toimivad eri aegadel (nt suvine ja talvine kalapüük), keskenduvad eri geograafilistele piirkondadele (nt liivamadalad ja nendega piirnevad karid) või on samas geograafilises piirkonnas ruumiliselt eraldatud (nt põhja- ja pelaagiliste elupaikade puhul).

8.

Kalandus on oma olemuselt piiriülene. ELi kalapüügiga tegelevad ettevõtjad tegutsevad ühise kalanduspoliitika raames, kusjuures liikmesriikide lipu all sõitvatel laevadel on eriõigused ja juurdepääs teatavale kalapüügile nii oma kui ka teiste liikmesriikide vetes. Espoo konventsioonis, (89) mida rakendatakse ELis keskkonnamõju hindamise direktiivi ja keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi kaudu, nõutakse piiriülese mõju arvesse võtmist hindamisel. Seega on selge, et artikli 6 lõike 3 kohastes asjakohastes hindamistes tuleb arvesse võtta ka piiriülest mõju. Selline mõju võib ilmneda ruumiliselt, nt ühe liikmesriigi vetes toimuva püügitegevuse mõju Natura 2000 elupaikadele ja liikidele teises liikmesriigis, või ühe liikmesriigi laevastiku kalapüük teise liikmesriigi Natura 2000 alal.

9.

Kalanduse puhul nõuab territoriaalvetest väljaspool, st ka liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvas piirkonnas (ja mõnel juhul 6–12 meremiili kaugusele ulatuvates vetes, kus kehtib ÜKP määruse artikli 5 ja I lisa kohane juurdepääsukord) avalduva kombineeritud mõju põhjalik hindamine tõenäoliselt rohkem kui ühe liikmesriigi kavade ja projektide kaalumist. Samuti võib olla asjakohane hinnata koosmõju kavade ja projektidega väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevates piirkondades.

5.6.   Mis on „ala terviklikkus“?

1.

Ala terviklikkus puudutab ala põhiomadusi ja ökoloogilisi funktsioone (90).

2.

Mõju Natura 2000 alade terviklikkusele tuleb hinnata seoses kaitse-eesmärkidega, mis on kehtestatud igale kaitsealusele elupaigale, elupaigakompleksile, nende elupaikade tüüpilistele liikidele (91) ja/või liikide populatsioonidele, mille kaitseks alad on määratud.

3.

Ala terviklikkus nõuab ka ala ökoloogilise struktuuri, funktsiooni ja kogu ala ökoloogiliste protsesside sidusa summa arvestamist. Arvestada võib ka ala vastupidavust ja võimet areneda viisil, mis on säilimise seisukohast soodne (92).

4.

Artikli 6 lõikest 4 tulenevalt riikide ametiasutused „ei saa seega anda luba sekkumistele, mis võivad kahjustada püsivalt selliste alade keskkonnatunnuseid, mis hõlmavad esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe“ (93). Lisaks sellele „kogu sellise esmatähtsa loodusliku elupaigatüübi või selle osa püsiva ja pöördumatu [kadumise], mille kaitse eesmärgil kvalifitseeriti asjaomane ala ühenduse tähtsusega alaks [...] avaldab asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju. Sellist hinnangut andes tuleb kohaldada ettevaatuspõhimõtet“ (94). Sellise tõlgenduse loogika oleks asjakohane ka nende elupaigatüüpide puhul, mis ei ole esmatähtsad, ja liikide elupaikade puhul (95). Näide ala terviklikkusele avalduva mõju kohta Püügitegevusega seoses võib ala terviklikkust mõjutada näiteks põhjatraalide kasutamine, mis teadaolevalt vähendab mõnede pehmete setetega elupaikade struktuurilist keerukust ning toob kaasa domineerivate ja tüüpiliste liikide muutused. Röövkalade eemaldamine võib samuti mõjutada ala terviklikkust, muutes näiteks merisiiliku populatsiooni tihedust. Üks tagajärgi võib olla struktuurselt keerukate makrovetikate kooslustega alade järkjärguline muutumine merisiilikute asupaikadeks piirkondades, kus varem olid ülekaalus Cystoseira- või lehtadrumetsad (96).

5.7.   Milline on seos artikli 6 lõigete 2 ja 3 vahel?

1.

Artikli 6 lõike 2 ja artikli 6 lõike 3 eesmärk on tagada looduslike elupaikade ja liikide elupaikade ühesugune kaitsetase (97).

2.

Artikli 6 lõike 2 sätteid kohaldatakse ala suhtes alati, samas kui artikli 6 lõike 3 sätteid kohaldatakse üksnes juhul, kui esitatakse kava või projekt, millel võib olla alale oluline mõju.

3.

Artikli 6 lõike 2 alusel võetud meetmed võivad hõlbustada artikli 6 lõike 3 kohaldamist. Näiteks riskihindamised, mille eesmärk on teha kindlaks, milline püügitegevus võib alal kaitstavatele liikidele ja elupaikadele negatiivset mõju avaldada ning mis kuuluvad seetõttu artikli 6 lõike 2 kohaldamisalasse, võivad aidata asjakohase hindamise eesmärgil tehtava „taustakontrolli“ aspektina sama tegevust hõlmavaid kavasid ja projekte läbi vaadata, võttes arvesse tõenäosust, et need avaldavad ala terviklikkusele olulist mõju.

4.

Samuti võivad sellise riskihindamise alusel kehtestatud konkreetse püügitegevuse piirangud (nt nende ulatuse, intensiivsuse või toimimisviisi reguleerimine), mille eesmärk on vältida elupaikade halvenemist ja liikide olulist häirimist, kaotada vajaduse või vähendada vajadust artikli 6 lõike 3 kohase asjakohase hindamise tulemusena võetavate täiendavate leevendusmeetmete järele. Alapõhine hindamine konkreetsel Natura 2000 alal on siiski vajalik, et kontrollida selliste meetmete lähenemisviisi ja piisavust, võttes arvesse ala kaitse-eesmärke ning kavandatava kava või projekti omadusi.

5.

Kui artikli 6 lõike 2 sätete järgimiseks on vajalik kava või projekti läbivaatamine, tuleb seda teha vastavalt artikli 6 lõike 3 (98) nõuetele. Nii on see projekti või tegevuse puhul, millele anti luba enne alade kandmist ühenduse tähtsusega alade loetellu või nende erikaitsealadena klassifitseerimist ning mille suhtes ei kohaldata artikli 6 lõike 3 kohast kohustust hinnata selle tagajärgi elupaigatüüpidele ja liikidele, kuid mille mõju võib kahjustada nende alade terviklikkust.

6.   Elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 4 kohaldamine püügitegevuse suhtes

Artikli 6 lõige 4 Kui hoolimata negatiivsest hinnangust kava või projekti tagajärgedele ala suhtes ja alternatiivsete lahenduste puudumisel tuleb kava või projekt üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel siiski ellu viia, peab liikmesriik võtma kõik vajalikud asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse. Liikmesriik teatab komisjonile vastuvõetud asendusmeetmetest. Kui asjaomasel alal esineb esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe ja/või esmatähtsaid liike, võib kaaluda ainult neid seisukohti, mis on seotud rahva tervise või avaliku julgeolekuga, esmatähtsate soodsate tagajärgedega keskkonnale või komisjoni arvamuse kohaselt muude üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvate põhjustega.

Artikli 6 lõige 4 lubab teha erandeid artikli 6 lõike 3 üldreeglist, kuid selle kohaldamine ei ole automaatne. Riigi ametiasutuste ülesanne on otsustada, kas võib kohaldada artikli 6 lõikes 3 sätestatud erandi tegemise tingimusi, kui asjakohase hindamise tulemusena on jõutud järeldusele, et kava või projekt avaldab asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, või kui on olemas kahtlus, et selline negatiivne mõju võib ilmneda.

6.1.   Millal kohaldatakse elupaikade direktiivi artikli 6 lõiget 4?

1.

Kui kavade või projektide asjakohase hindamise tulemusel ei saa järeldada, et see ei mõjuta asjaomaste alade terviklikkust, võivad pädevad asutused need kavad või projektid heaks kiita üksnes juhul, kui taotletakse erandit vastavalt artikli 6 lõike 4 sätetele.

2.

Kalapüügi valdkonnas peaks see hõlmama püügitegevust, millel on oluline mõju Natura 2000 alale, mida näidatakse artikli 6 lõike 3 kohase protseduuri kaudu.

3.

Kolm põhinõuet artikli 6 lõike 4 kohaldamiseks, mis peavad olema täidetud ja dokumenteeritud, on järgmised: — on kaalutud alternatiive ja on võimalik tõendada, et heakskiitmiseks esitatud versioon kahjustab kõige vähem elupaiku ja liike ning Natura 2000 ala terviklikkust; — on olemas ülekaalukad avaliku huviga seotud põhjused, sealhulgas „sotsiaalsed või majanduslikud“ põhjused; — kõik Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse tagamiseks vajalikud asendusmeetmed on rakendatud.

6.2.   Millised on „alternatiivsed lahendused“?

1.

Alternatiivsed lahendused võiksid olla seotud projekti alternatiivse ülesehituse, erinevate mastaapide või laiemate võimalustega sama üldeesmärgi saavutamiseks.

2.

Alternatiivsete lahenduste uurimine artikli 6 lõike 4 alusel hõlmab järgmisi ülesandeid: — alternatiivsete lahenduste leidmine; — kaalutud alternatiivide võrdlev hindamine; — põhjendav selgitus artikli 6 lõike 4 kohaste kaalumisele tulevate alternatiivide puudumise kohta (kui see on asjakohane).

3.

Alternatiivide läbivaatamisel kaalutavate meetmete majanduslik kulu ei saa olla alternatiivsete lahenduste valikul ainus otsustav tegur (99).

4.

Enne, kui uuritakse, kas kava või projekt on avaliku huvi seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel vajalik, tuleb tõendada alternatiivide puudumist (100).

5.

Püügitegevuse puhul tuleks näiteks tõendada, et kõnealuse püügiga hõlmatud liike ei saa püüda muude püügivahenditega, millel ei ole alale olulist mõju, et neid ei saa püüda muul alal väljaspool Natura 2000 ala ning et toiduainetega varustamise eesmärgi saavutamiseks ei saa kasutada teistsuguseid liike.

6.3.   Mis on „ülekaalukad avaliku huviga seotud põhjused“?

1.

Ülekaalukate avaliku huviga seotud põhjuste näited on inimeste tervis, avalik julgeolek ja esmatähtsad soodsad tagajärjed keskkonnale.

2.

Avalikud huvid võivad tekkida riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil. Direktiivi kaitse-eesmärkidele saab seada vastukaaluks ainult avalikke huve, olenemata sellest, kas neid edendavad avalik-õiguslikud või eraõiguslikud asutused. Eraõiguslike asutuste arendatavaid projekte võib kaaluda üksnes juhul, kui need teenivad tõestatult selliseid avalikke huve.

3.

Ülekaalukas avalik huvi tähendab, et kava või projekt peab olema nii olulise tähtsusega, et kaalub üles direktiivi eesmärgi kaitsta looduslikke elupaiku ning looduslikku loomastikku ja taimestikku. Avalik huvi saab olla ülekaalukas ainult juhul, kui tegemist on pikaajalise huviga.

4.

Kui kava või projektiga kahjustataks esmatähtsat looduslikku elupaigatüüpi või esmatähtsat liiki, võib elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 4 alusel käsitleda ülekaaluka avaliku huviga seotud põhjusena üksnes selliseid kaalutlusi, mis on seotud inimeste tervise või avaliku julgeolekuga või esmatähtsate soodsate tagajärgedega keskkonnale. Muude ülekaalukate avaliku huviga seotud põhjuste puhul on vaja komisjoni arvamust.

5.

Rannikualadel, mis sõltuvad suurel määral kalandusest, võib selline sotsiaalset või majanduslikku laadi avalik huvi olla seotud kalapüügi kui kohaliku kogukonna peamise või ainsa tööhõive- ja sissetulekuallika olulisusega.

6.4.   Mis on „asendusmeetmed“?

1.

Asendusmeetmed on projektile või kavale eriomased meetmed, mis lisanduvad linnudirektiivist ja elupaikade direktiivist tulenevate tavapäraste kohustuste täitmisega seotud meetmetele.

2.

Asendusmeetmeid saab kaaluda üksnes artikli 6 lõike 4 kontekstis.

3.

Need on projektist (sh sellega seotud leevendusmeetmetest) sõltumatud.

4.

Nende eesmärk on korvata kava või projekti negatiivset jääkmõju asjaomastele liikidele või elupaikadele, et säilitada Natura 2000 võrgustiku üldine ökoloogiline sidusus.

5.

Asendusmeetmed, mis on asjakohased või vajalikud Natura 2000 alale avalduva kahjuliku mõju korvamiseks (st peale nende, mida direktiivides juba nõutakse), võivad seisneda elupaikade loomises, elupaikade taastamises, populatsiooni tugevdamises, liikide taasasustamises jne. Tuleb märkida, et merekeskkonnas võib elupaikade taastamine olla ebakindel ja keeruline (eelkõige suures ruumilises ulatuses), kulukas ning võib võtta aega aastakümneid.

6.

Põhimõtteliselt peab asendusmeetmete tulemus olema asjaomase ala kahjustamise ajaks saavutatud. Teatavatel juhtudel, mil seda tulemust ei ole võimalik täielikult saavutada, on vahepealse kahju korvamiseks nõutav täiendav asendamine (101).

7.

Asendusmeetmete osaks olevate uute Natura 2000 alade määramisest tuleb komisjonile teatada enne meetmete rakendamist ja enne projekti elluviimist, kuid pärast sellekohase loa andmist. Uued alad peaksid kvalifitseeruma määramiseks elupaikade direktiivi ja linnudirektiivi asjakohaste kriteeriumide alusel ning need tuleks teha komisjonile kättesaadavaks ühenduse tähtsusega alade ELi loetelude ja erikaitsealade liigitamise jaoks kehtestatud protseduuride kaudu.

7.   Elupaikade direktiivi artikli 6 ja linnudirektiivi artikli 4 kohaldamine seoses ühise kalanduspoliitikaga

Mere bioloogiliste ressursside kaitse seoses ühise kalanduspoliitikaga kuulub vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 3 lõike 1 punktile d Euroopa Liidu ainupädevusse. Seetõttu tuleb ühise kalanduspoliitika eeskirjade ja protseduuride alusel võtta vastu meetmed, millega tagatakse elupaikade direktiivi artikli 6 ja linnudirektiivi artikli 4 järgimine liikmesriikide poolt seoses tööndus- ja harrastuskalapüügiga merealadel (102).

Ühise kalanduspoliitika eeskirjade eesmärk on tagada mere bioloogiliste ressursside säästev kasutamine ja kaitse, lisades sätted, mille eesmärk on vähendada kalanduse mõju mereökosüsteemile, nt vältides tundlike liikide kaaspüüki või piirates püügivahendite mõju tundlikele merepõhja elupaikadele. Selleks võib kasutada paljusid ühise kalanduspoliitika vahendeid, mis on mõeldud püügitegevuse haldamiseks erinevate kalandusalaste õigusaktide alusel, et tagada nii ühise kalanduspoliitika eeskirjade ja menetluste järgimine kui ka liikmesriikidele merestrateegia raamdirektiivist ning linnudirektiivist ja elupaikade direktiivist tulenevate asjakohaste kohustuste täitmine.

Põhimõtteliselt võtab EL kalandusalaseid kaitsemeetmeid vastu seadusandliku tavamenetluse (kaasotsustamismenetluse) teel või kui nii on ette nähtud, siis teeb seda nõukogu kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 43 lõikega 3 (103) või komisjon delegeeritud õigusaktide või rakendusaktide kaudu, tuginedes mitmest kalandusvaldkonna õigusaktist tulenevatele volitustele. Mõned neist meetmetest, mis kaitsevad linnudirektiivis ja elupaikade direktiivis loetletud liike ja elupaiku, võivad olla Natura 2000 alade puhul asjakohased. Sellised meetmed on näiteks teatavate püügivahendite ja -meetodite (nt lõhkeainete, löökvahendite, korallipüügi tragide ja haaratsite või triivvõrkude (104)) kasutamise keelamine või piiramine või teatavate liikuvate põhjapüügivahenditega püügi keelamine Vahemerel Posidonia oceanica ja muude mererohtude ning koralliliste elupaikade ja maerlikoosluste kohal (105). Keeld püüda teatavast sügavusest allpool asuval alal piirkondades, kus esineb või võib esineda ohualteid mereökosüsteeme, (106) võib olla asjakohane ka Natura 2000 alade puhul. Need meetmed võivad seega olla lähtepunktiks kaalumisel, kuidas liikmesriigid saaksid olemasolevaid ühise kalanduspoliitika meetmeid Natura 2000 aladel linnudirektiivi artiklis 4 ja elupaikade direktiivi artiklis 6 nõutud kaitsemeetmete rakendamiseks lisameetmetega täiendada.

Mõnel juhul ja teatavatel tingimustel on liikmesriikidel õigus võtta vastu kalapüüki mõjutavaid riiklikke kaitsemeetmeid (vt peatükk 7.1). Nende meetmete ulatus ja tingimused on sätestatud ÜKP õigusaktides (nt ÜKP määrus, tehniliste meetmete määrus (107) ja Vahemere määrus (108)).

ÜKP tagab liidu kalalaevadele võrdse juurdepääsu vetele ja kalavarudele kõigis liidu vetes, välja arvatud need, millele on osutatud ÜKP määruse artiklis 5 (109). See tähendab, et kui elupaikade direktiivi artikli 6 ja linnudirektiivi artikli 4 järgimiseks vajalikud meetmed puudutavad teiste liikmesriikide laevu, siis tuleb meetmeid kohaldada diskrimineerimise vältimiseks ja tulemuslikkuse tagamiseks kõigi ELi laevade suhtes.

Selle saavutamiseks võimaldab ÜKP liikmesriikidel teha nn ühise soovituse kaudu piirkondadeks jaotamise kontekstis ettepanekuid ÜKP raames võetavate meetmete kohta (110). Komisjon võtab need meetmed vastu delegeeritud määrustega, (111) võttes arvesse kõiki kättesaadavaid teaduslikke nõuandeid ja järgides õigusaktides sätestatud tingimusi (vt peatükk 7.2).

Mõnel juhul võib komisjon asjakohased meetmed vastu võtta või algatada nende vastuvõtmise. Näiteks ühise soovituse puudumisel peab komisjon kiireloomulistel juhtudel ja teatavatel tingimustel võtma vastu liikmesriikide ettepandud meetmed, mille puudumisel on ohus kaitsemeetmete kasutuselevõtmisega seotud eesmärkide saavutamine ja liikmesriigi kavatsused (112). Neid meetmeid kohaldatakse piiratud aja jooksul (113). Ka juhul, kui kõik liikmesriigid ei saavuta kokkulepet komisjonile ÜKP määruse artiklis 11 ette nähtud tähtaja jooksul esitatava ühise soovituse osas või kui ühist soovitust ei peeta selles artiklis osutatud nõuetega ühilduvaks, võib komisjon esitada ettepaneku kooskõlas ELi toimimise lepinguga (114).

7.1.   Meetmed, mida liikmesriigid võivad vastu võtta riiklikul tasandil

Liikmesriigid võivad võtta vastu ÜKP õigusaktide sätetel põhinevaid riiklikke meetmeid, tingimusel et need on kooskõlas ÜKP määruse artiklis 2 sätestatud eesmärkidega, on mittediskrimineerivad ja vähemalt sama ranged kui liidu õiguse kohased meetmed.

7.1.1.   Ühise kalanduspoliitika määruse kohased riiklikud meetmed

ÜKP määruse artiklis 11 on sätestatud konkreetne põhiraamistik, mille alusel liikmesriigid kehtestavad elupaikade direktiivi artikli 6 ja linnudirektiivi artikli 4 järgimiseks vajalikud kalavarude majandamise meetmed, mida kohaldatakse nende suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes.

Artikli 11 lõige 1 võimaldab liikmesriikidel võtta oma Natura 2000 aladel vastu kaitsemeetmeid, kui need meetmed ei mõjuta teiste liikmesriikide laevu, tingimusel et need meetmed on kooskõlas ÜKP määruse artiklis 2 sätestatud eesmärkidega ja on vajalikud liikmesriikide ELi keskkonnaalastest õigusaktidest (merestrateegia raamdirektiivi artikli 13 lõige 4, linnudirektiivi artikkel 4 või elupaikade direktiivi artikkel 6) tulenevate kohustuste täitmiseks.

ÜKP määruse artikli 19 kohaselt võib liikmesriik võtta meetmeid kalavarude kaitseks ELi vetes. Neid kohaldatakse üksnes tema lipu all sõitvate kalalaevade suhtes.

ÜKP määruse artikli 20 kohaselt võib liikmesriik kalavarude kaitsmiseks ja majandamiseks ning mereökosüsteemide kaitsestaatuse säilitamiseks või parandamiseks võtta mittediskrimineerivaid meetmeid oma lähtejoonest 12 meremiili piires. See on siiski lubatud ainult tingimusel, et liit ei ole kehtestanud kaitse- ja majandamismeetmeid kõnealuse konkreetse ala suhtes ega meetmeid, mis on konkreetselt suunatud asjaomase liikmesriigi poolt kindlaks tehtud probleemi lahendamisele.

Kui need meetmed võivad mõjutada muude liikmesriikide kalalaevade tegevust, võetakse sellised meetmed vastu alles pärast seda, kui on konsulteeritud komisjoni, asjaomaste liikmesriikide ja asjaomaste nõuandekomisjonidega (115).

ÜKP määruse artikliga 13 antakse liikmesriikidele õigus võtta teatavatel tingimustel erakorralisi meetmeid, kui on tõendeid viivitamatut tegutsemist nõudva tõsise ohu kohta mere bioloogiliste ressursside kaitsele või mereökosüsteemile. Näiteks võtsid Prantsusmaa ametiasutused 2024. aasta jaanuaris vastu ÜKP määruse artikli 13 lõike 1 kohase erakorralise meetme. Meetme eesmärk oli kaitsta väikseid vaalalisi ja sellega kehtestati kõikidele liikmesriikidele ühekuine Biskaia lahe Prantsusmaa vetes teatavate püügivahenditega püügi keeld (116).

7.1.2.   Tehniliste meetmete määruse kohased riiklikud meetmed

Tehniliste meetmete määruse artikli 11 lõike 4 kohaselt võib liikmesriik parimate kättesaadavate teaduslike nõuannete põhjal kehtestada oma lipu all sõitvate laevade suhtes leevendusmeetmed või teatavate püügivahendite kasutamise piirangud, et minimeerida ja võimaluse korral lõpetada elupaikade direktiivi II ja IV lisas osutatud mereimetajate või -roomajate ning linnudirektiiviga hõlmatud merelindude püük.

Sama määruse artikli 12 kohaselt võib asjaomane liikmesriik kehtestada püügikeelualad või muud kaitsemeetmed, et kaitsta teatavaid tundlikke elupaiku või ohualteid mereökosüsteeme tema suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes.

7.1.3.   Muude määruste kohased riiklikud meetmed

Muud määrused võivad lubada liikmesriikidel võtta teatavatel tingimustel tehnilisi meetmeid nende suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes või seoses nende laevadega.

Näiteks võimaldab Vahemere määruse artikli 7 lõige 2 liikmesriikidel määrata oma territoriaalvetes kindlaks riiklikud kalapüügi kaitsealad, et kaitsta ja majandada mere elusressursse või säilitada või parandada mereökosüsteemide kaitsestaatust.

Sama määruse artikli 19 lõike 2 kohaselt võivad nad kehtestada territoriaalvetes teatavate püügipiirkondade jaoks riiklikud majandamiskavad, mis võivad sisaldada meetmeid kalapüügivahendite selektiivsuse suurendamiseks, tagasiheite vähendamiseks või püügikoormuse piiramiseks.

7.2.   Meetmed, mida liikmesriigid võivad esitada ELile vastuvõtmiseks (piirkondadeks jaotamine)

ÜKP määruse artikli 11 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud, et kui teistel liikmesriikidel on otsene majandamishuvi seoses kalavarudega, mida mõjutavad ühe liikmesriigi Natura 2000 aladel võetavad kaitsemeetmed, võivad asjaomased liikmesriigid esitada komisjonile ühise soovituse, mis sisaldab vajalikke kaitsemeetmeid.

Komisjonil on õigus võtta selliseid meetmeid vastu delegeeritud õigusaktidega, muutes need kohaldatavaks kõigi liikmesriikide kalalaevade suhtes (117). ÜKP määruse artikli 11 kohaste ühiste soovituste koostamise menetluse head tavad on sätestatud asjakohases juhenddokumendis (118).

Komisjoni talituste töödokument, milles käsitletakse ühise kalanduspoliitika kohaste kaitsemeetmete kehtestamist Natura 2000 alade jaoks ja merestrateegia raamdirektiivi eesmärkide täitmiseks Selle dokumendi koostasid komisjoni talitused pärast konsulteerimist liikmesriikide ekspertide ja asjaomaste sidusrühmadega. Selle eesmärk on sätestada head tavad seoses elementidega, mida liikmesriigid peavad ÜKP määruse kohaste kaitsemeetmete vastuvõtmiseks ühiste soovituste koostamisel arvesse võtma. Eesmärk on aidata neil täita oma järgmistest artiklitest tulenevaid kohustusi: — elupaikade direktiivi artikkel 6; — linnudirektiivi artikkel 4; — merestrateegia raamdirektiivi artikli 13 lõige 4. Selles selgitatakse liikmesriikide ühise soovituse esitamise eeskirju ja menetlusi, et komisjon saaks võtta delegeeritud õigusaktiga vastu kaitsemeetmed vastavalt ÜKP määruse artikli 11 lõigetele 2 ja 3. Dokumendiga saab tutvuda siin kõigis keeltes: https://ec.europa.eu/transparency/documents-register/detail?ref=SWD(2018)288&lang=et

Tehniliste meetmete määruse kohaselt võivad liikmesriigid teha ettepanekuid ELi võetavate meetmete kohta, mida kohaldatakse Natura 2000 aladest laiema mereala suhtes, mis (ilma et see piiraks nende alade kaitsekorralduskavade kohaldamist) võib samuti aidata tagada elupaikade direktiivi artikli 6 ja linnudirektiivi artikli 4 järgimist liikmesriikide poolt.

Tehniliste meetmete määruse artikli 15 lõike 2 kohaselt on komisjonil õigus võtta (ÜKP määruse artikli 18 kohaselt esitatud ühise soovituse alusel) vastu delegeeritud õigusakte, et selle määruse lisades sätestatud tehnilisi meetmeid muuta, täiendada, kehtetuks tunnistada või nendest erandit teha. Sellised meetmed hõlmavad keelu- või piirangualasid, püügivahendite kasutamise piiranguid või leevendusmeetmeid tundlike liikide kaaspüügi vähendamiseks.

Sama määruse artikkel 19 võimaldab rakendada piirkondadeks jaotamise kaudu ka reaalajas püügikeelde koos püügipiirkonnast lahkumise nõudega, mille eesmärk on tagada tundlike liikide kaitse. Komisjon peab võtma sellised delegeeritud õigusaktid vastu otsese majandamishuviga liikmesriikide esitatud ühise soovituse alusel, võttes arvesse parimaid kättesaadavaid teaduslikke nõuandeid. Liikmesriigid peavad esitama teaduslikud tõendid, mis toetavad nende meetmete vastuvõtmist. Komisjon võib nõuda kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomiteelt (STECF) ühiste soovituste hindamist. Artiklis 21 täpsustatakse looduskaitsemeetmeid, mida võib ühistesse soovitustesse lisada.

Ühise kalanduspoliitika raames piirkondadeks jaotamise kaudu vastu võetud kaitsemeetmed on sageli seotud kalandusmeetmetega, mille eesmärk on elupaikade või teatavate liikide elupaikade seisundit parandada või need elupaigad taastada. Seepärast võivad need meetmed Natura 2000 aladel olla samad, mida nõutakse looduse taastamist käsitlevas määruses (119). Sel juhul kohaldatakse käesoleva määruse sätteid. See hõlmab nõuet esitada riiklikes taastamiskavades nende meetmete kohta kogu asjakohane teave ja kasutada täielikult ära ühises kalanduspoliitikas ette nähtud vahendeid. Võttes arvesse looduse taastamise määruse artiklis 5 (120) sätestatud tähtaegu, peavad riiklikke taastamiskavasid koostavad liikmesriigid algatama õigeaegselt konsultatsioonid teiste liikmesriikidega, kellel on otsene majandamishuvi, mida need meetmed mõjutavad, ja ÜKP määruse artikli 18 lõike 2 kohaste asjaomaste nõuandekomisjonidega, et võimaldada ühiste soovituste õigeaegset kokkuleppimist ja esitamist. Selleks peavad liikmesriigid lisama riiklikku taastamiskavasse ka konsulteerimise ja ühiste soovituste esitamise hinnangulise aja. Liikmesriigid peavad esitama ühised soovitused looduse taastamise määruse artiklis 5 sätestatud eesmärkide saavutamiseks vajalike kaitsemeetmete kohta hiljemalt 18 kuud enne 2030., 2040. ja 2050. aastaks seatud eesmärkide tähtaega.

Mõnes liikmesriigis võidakse Natura 2000 ala määrata mandrilavale, (121) mille kohal on rahvusvahelised veed. Kuna kohaldatakse ühise kalanduspoliitika eeskirju, võib juhul, kui nende alade kaitsmiseks on vajalik põhjapüügi korraldamine, vastu võtta kalavarude majandamise meetmed seoses mere sessiilsete bioloogiliste ressursside (122) uurimise ja kasutamisega kooskõlas nende eeskirjadega, nagu on kirjeldatud 7. peatükis. Sellised meetmed võivad pärineda ka asjaomastelt piirkondlikelt kalavarude majandamise organisatsioonidelt või nõuda nendega koostöö tegemist.

7.3.   Liikmesriikide ühine vastutus

Arvestades Natura 2000 võrgustiku eesmärki tagada ühenduse tähtsusega looduslike elupaikade ja ühenduse tähtsusega liikide elupaikade soodsa kaitsestaatuse säilitamine või taastamine nende looduslikus levilas ning aluslepingust tulenevat lojaalse koostöö põhimõtet, mida kohaldatakse ka liikmesriikide vahel, (123) on liikmesriikidel ühine vastutus Natura 2000 alade kaitsmise eest. See tähendab, et kuigi esmane vastutus ala kaitsmise eest lasub liikmesriigil, kus ala asub, peavad teised liikmesriigid tegema koostööd ja võtma meetmeid, kui selline koostöö on elupaikade direktiivi ja linnudirektiivi õiguslike nõuete täitmiseks ning nende eesmärkide saavutamiseks vajalik.

Kalavarude majandamise meetmete puhul, näiteks ÜKP määruse artikli 18 kohases menetluses, peavad liikmesriigid ühiste soovituste koostamisel omavahel koostööd tegema. Komisjon peab hõlbustama liikmesriikide omavahelist koostööd, muu hulgas vajaduse korral tagades, et asjaomastelt teadusasutustelt on võimalik saada teaduslikku panust. Eelkõige juhul, kui algatav liikmesriik peab teatavat meedet teaduslike tõendite kohaselt kaitse-eesmärkide saavutamiseks hädavajalikuks, peavad liikmesriigid tegema konstruktiivset koostööd selle meetme suhtes kokkuleppele jõudmiseks, et järgida elupaikade direktiivi artiklit 6 ja linnudirektiivi artiklit 4 ning täita ELi toimimise lepingu artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtet.

8.   Väljaspool ühist kalanduspoliitikat kalalaevade suhtes kohaldatavad meetmed

Liikmesriigi ametiasutused võivad kehtestada riiklikud meetmed, mis ei ole seotud kalavarude majandamisega, kuid mida kohaldatakse kõigi laevade suhtes, et vähendada teatavat mõju elupaikadele või liikidele (nt vaalaliste kokkupõrget laevadega, võõrliikide mõju või veealust müra). Näiteks võidakse reguleerida laevade ankurdamist, et vältida negatiivset mõju karidele või Posidonia niitudele. Samuti võidakse reguleerida laevade kiirust või tulede kasutamist, määrates muu hulgas kindlaks välditavad alad, et vältida kokkupõrkeid või vähendada veealuse müra mõju vaalalistele ja laevade tulede mõju merelindudele. Teine võimalik meede on määrata kindlaks alad, kus mereliiklust välditakse. Neid meetmeid võidakse kohaldada kõigi laevade, sealhulgas kalalaevade suhtes.

Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (IMO) võib vastu võtta ka kalalaevade suhtes kohaldatavaid mereökosüsteemide kaitsmise meetmeid, nagu ballastvett ja biosaastet käsitlevad meetmed, mille eesmärk on vältida võõrliikide sissetoomist. Liikmesriigid võivad teha ettepaneku selliste meetmete kehtestamiseks IMO poolt, mis aitaks neil järgida elupaikade direktiivi artiklit 6 ja linnudirektiivi artiklit 4. Olenevalt kavandatavate meetmete ulatusest ja nende mõjust tavapärasele mereliiklusele ning kooskõlas direktiiviga 2002/59/EÜ (124) võib olla vaja esitada sellised ettepanekud IMO-le ELi kaudu.

Näide kalalaevade suhtes kohaldatavatest meetmetest, mis jäävad väljapoole ühise kalanduspoliitika kohaldamisala Transport Malta on väljastanud meremeestele märgukirjad, mille eesmärk on kaitsta ohustatud vahemere tormilindu (Puffinus yelkouan), piirates meretegevust üheksa Natura 2000 ala lähedal Malta ja Gozo ümbruses. Teated avaldati koostöös BirdLife Maltaga, kes viis ellu projekti LIFE Arċipelagu Garnija (125). Meremeestele edastatud märgukirjadega luuakse nende alade ümber puhvervööndid ning piiratakse laevade valgustust ja müra, nende ankurdamist ja navigeerimist. Üksikasjalikum ülevaade on esitatud 8. lisas.

9.   Lisad: näited

Lahtiütlus. Lisades esitatud näited ei piira linnudirektiivist ja elupaikade direktiivist tulenevate asjakohaste kohustuste täielikku ja õigeaegset täitmist.

---

(1)  Euroopa Keskkonnaamet, Marine messages II. Navigating the course towards clean, healthy and productive seas through implementation of an ecosystem-based approach, 2019;

COM(2022) 259 final. Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule merestrateegia raamdirektiivi (direktiiv 2008/56/EÜ) rakendamise kohta.

(2)  Maailma Majandusfoorum, The Global Risks Report 2020, 2020.

(3)  IPBES, Summary for policymakers of the global assessment report on biodiversity and ecosystem services (summary for policy makers). IPBESi täiskogu seitsmendal istungjärgul, IPBES 7, Pariis, 2019, https://doi.org/10.5281/zenodo.3553579; Liikmesriikide poolt elupaikade direktiivi artikli 17 alusel esitatud aruanded ajavahemiku 2013–2018 kohta.

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiiv 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv) (EMPs kohaldatav tekst) (ELT L 164, 25.6.2008, lk 19–40).

(5)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (kodifitseeritud versioon) (ELT L 20, 26.1.2010, lk 7–25).

(6)  Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50).

(7)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. juuni 2024. aasta määrus (EL) 2024/1991, mis käsitleb looduse taastamist ja millega muudetakse määrust (EL) 2022/869 (EMPs kohaldatav tekst) PE/74/2023/REV/1 (ELT L, 2024/1991, 29.7.2024).

(8)  Euroopa Komisjon: Suunised Natura 2000 võrgustiku loomise kohta merekeskkonna korral. Elupaikade direktiivi ja linnudirektiivi kohaldamine, 2007, lk 272, https://environment.ec.europa.eu/topics/nature-and-biodiversity/natura-2000/managing-and-protecting-natura-2000-sites_en.

(9)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ (ELT L 354, 28.12.2013, lk 22–61).

(10)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiiv 2014/89/EL, millega kehtestatakse mereruumi planeerimise raamistik (ELT L 257, 28.8.2014, lk 135–145).

(11)  COM(2020) 380 final. Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele. „ELi elurikkuse strateegia aastani 2030: toome looduse oma ellu tagasi“.

(12)  COM(2023) 102 final. Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele. ELi tegevuskava: mereökosüsteemide kaitse ja taastamine kestliku ja vastupanuvõimelise kalanduse heaks.

(13)  Euroopa Kontrollikoda, eriaruanne nr 26/2020. Merekeskkond: ELi kaitse on laialdane, kuid mitte põhjalik, 2020, https://op.europa.eu/webpub/eca/special-reports/marine-environment-26-2020/en/.

(14)  Liikmesriikide poolt elupaikade direktiivi artikli 17 alusel ajavahemiku 2013–2018 kohta esitatud andmete kohaselt on kalapüük ja vesiviljelus mereliikidele ja -elupaikadele kõige olulisem surveallikas.

(15)  SWD(2018) 288 final. Komisjoni talituste töödokument, milles käsitletakse ühise kalanduspoliitika kohaste kaitsemeetmete kehtestamist Natura 2000 alade jaoks ja merestrateegia raamdirektiivi eesmärkide täitmiseks, https://ec.europa.eu/transparency/documents-register/detail?ref=SWD(2018)288&lang=et.

(16)  Euroopa Komisjon: keskkonna peadirektoraat, Guidance on aquaculture and Natura 2000 – Sustainable aquaculture activities in the context of the Natura 2000 Network, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019, https://data.europa.eu/doi/10.2779/34131.

(17)  Euroopa Komisjon: keskkonna peadirektoraat, Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019, https://data.europa.eu/doi/10.2779/02245.

(18)  Komisjoni teatis Natura 2000 aladega seotud kavade ja projektide hindamine. Metoodilised suunised elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõigete 3 ja 4 sätete kohta 2021/C 437/01 (ELT C, C/437, 28.10.2021, lk 1–107, CELEX: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:52021XC1028(02).

(19)  Käesoleva direktiivi artikli 6 lõigetest 2, 3 ja 4 tulenevad kohustused asendavad kõik direktiivi 79/409/EMÜ artikli 4 lõike 4 esimesest lausest tulenevad kohustused artikli 4 lõike 1 kohaselt klassifitseeritud alade või artikli 4 lõike 2 kohaselt tunnustatud alade osas alates käesoleva direktiivi rakendamise kuupäevast või alates ala direktiivi 79/409/EMÜ kohasest klassifitseerimisest või tunnustamisest liikmesriigi poolt, kui viimane kuupäev on hilisem.

(20)  Komisjoni 15. detsembri 2023. aasta rakendusotsus (EL) 2023/2806 Natura 2000 alade andmevormi kohta (teatavaks tehtud numbri C(2023) 8623 all) (ELT L, 2023/2806, 8.12.2023).

(21)  Euroopa Komisjon: keskkonna peadirektoraat, Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019, https://data.europa.eu/doi/10.2779/02245. Vt peatükk 1.4, lk 11–12.

(22)  Euroopa Komisjon: keskkonna peadirektoraat, Díaz-Almela, E. ja Duarte, C., Management of Natura 2000 habitats Posidonia beds (Posidonion oceanicae) 1120 – Directive 92/43/EEC on the conservation of natural habitats and of wild fauna and flora, Euroopa Komisjon, 2008, https://data.europa.eu/doi/10.2779/48444.

(23)  Pidades silmas kõnealuse direktiivi artiklites 2 ja 3 ning artikli 4 lõigetes 1, 2 ja 4 sätestatud nõuete täitmist.

(24)  Atribuudid on eriomadused, mis määratlevad elupaiga või liigi ökoloogiliste vajaduste alusel nende kaitseseisundi.

(25)  Lisateave põhielementide kohta, mida tuleb kaitsemeetmete kehtestamisel ja rakendamisel arvesse võtta, on esitatud Euroopa Komisjoni juhenddokumendi peatükis 2.3.2: keskkonna peadirektoraat, Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019, https://data.europa.eu/doi/10.2779/02245.

(26)  Euroopa Komisjon: keskkonna peadirektoraat, Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019, https://data.europa.eu/doi/10.2779/02245. Vt peatükk 2.4, lk 21–23.

(27)  Kohtuotsus, Euroopa Kohus (suurkoda), 17. aprill 2018, Euroopa Komisjon vs. Poola Vabariik, C-441/17, ECLI:EU:C:2018:255, punkt 213.

(28)  Nõukogu 20. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, muudetakse määrusi (EÜ) nr 847/96, (EÜ) nr 2371/2002, (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 768/2005, (EÜ) nr 2115/2005, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007, (EÜ) nr 676/2007, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1300/2008, (EÜ) nr 1342/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1627/94 ja (EÜ) nr 1966/2006 (ELT L 343, 22.12.2009, lk 1–50).

(29)  Komisjoni 17. septembri 2024. aasta delegeeritud määrus (EL) 2024/2943, millega muudetakse delegeeritud määrust (EL) 2017/117 seoses kalandusalaste kaitsemeetmetega Läänemere aladel Fehmarnbelt, Kadetrinne, Westliche Rönnebank, Adlergrund ja Pommersche Bucht mit Oderbank. C/2024/6432. (ELT L, 2024/2943, 28.11.2024).

(30)  Kohtuotsus, Euroopa Kohus (esimene koda), 23. aprill 2020, Euroopa Komisjon vs. Soome Vabariik, C-217/19, ECLI:EU:C:2020:291, punkt 84.

(31)  Kohtuotsus, Euroopa Kohus (teine koda), 14. oktoober 2010, Euroopa Komisjon vs. Austria Vabariik, C-535/07, EU:C:2010:602, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika.

(32)  Kohtuotsus, Euroopa Kohus (esimene koda), 12. september 2024, Elliniki Ornithologiki Etaireia jt vs. Ypourgos Esoterikon jt. Eelotsusetaotlus, mille esitas Symvoulio tis Epikrateias, kohtuasi C-66/23, ECLI:EU:C:2024:733, punktid 40–50.

(33)  Euroopa Komisjon: keskkonna peadirektoraat, Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019, https://data.europa.eu/doi/10.2779/02245. Vt peatükk 3.2, lk 27.

(34)  Euroopa Komisjon: keskkonna peadirektoraat, Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019, https://data.europa.eu/doi/10.2779/02245. Vt peatükk 3.2, lk 26–27.

(35)  Euroopa Komisjon: keskkonna peadirektoraat, Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019, https://data.europa.eu/doi/10.2779/02245. Vt peatükk 3.2, lk 26.

(36)  Euroopa Komisjon: keskkonna peadirektoraat, Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019, https://data.europa.eu/doi/10.2779/02245. Vt peatükk 3.5.1, lk 29–30.

(37)  Euroopa Komisjon: keskkonna peadirektoraat, Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019, https://data.europa.eu/doi/10.2779/02245. Vt peatükk 3.5.1, lk 29–30.

(38)  Euroopa Komisjon: keskkonna peadirektoraat, Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019, https://data.europa.eu/doi/10.2779/02245. Vt peatükk 3.5.2, lk 30–31.

(39)  Vt näiteks: Infantes, E., Crouzy, C., Moksnes, P.-O., Seed Predation by the Shore Crab Carcinus maenas: A Positive Feedback Preventing Eelgrass Recovery?, PLoS ONE Vol. 11, Issue 12, 2016, e0168128, https://doi.org/10.1371/journal.pone.0168128.

(40)  I lisas loetletud elupaigad, elupaikade direktiivi II lisas ja linnudirektiivi I lisas loetletud liigid ning alal regulaarselt esinevad rändlinnud tuleks loetleda Natura 2000 standardsel andmevormil.

(41)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta määrus (EL) 2017/1004 kalandussektori andmete kogumist, haldamist ja kasutamist käsitleva liidu raamistiku loomise ning ühise kalanduspoliitikaga seotud teadusliku nõustamise toetamise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 199/2008 (uuesti sõnastatud) (ELT L 157, 20.6.2017, lk 1–21).

(42)  Lisateabe saamiseks vt: https://dcf.ec.europa.eu/index_en.

(43)  Nõukogu 20. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, muudetakse määrusi (EÜ) nr 847/96, (EÜ) nr 2371/2002, (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 768/2005, (EÜ) nr 2115/2005, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007, (EÜ) nr 676/2007, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1300/2008, (EÜ) nr 1342/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1627/94 ja (EÜ) nr 1966/2006 (ELT L 343, 22.12.2009, lk 1–50).

(44)  Nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikkel 110.

(45)  Euroopa Liidu loodusteabe süsteem, vt https://eunis.eea.europa.eu.

(46)  Kalastusviis: püügivahendite ja sihtliikide kombinatsioon.

(47)  Vt kohtuotsus, Euroopa Kohus (teine koda), 2. september 2010, Panagiotis I. Karanikolas jt vs. Ypourgos Agrotikis Anaptyxis kai Trofimon ja Nomarchiaki Aftodioikisi Dramas, Kavalas, Xanthis, C-453/08, ECLI:EU:C:2010:482, punktid 48–49;

kohtuotsus, Euroopa Kohus (esimene koda), 29. juuli 2024, Asociación para la Conservación y Estudio del Lobo Ibérico (ASCEL) vs. Administración de la Comunidad de Castilla y León, C-436/22, ECLI:EU:C:2024:656, punktid 73–74;

kohtuotsus, Euroopa Kohus (neljas koda), 4. oktoober 2024, Biohemp Concept SRL vs. Direcţia pentru Agricultură Judeţeană Alba, C-793/22, ECLI:EU:C:2024:837, punkt 56.

(48)  Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 4 lõike 1 punkt 8.

(49)  Kohtuotsus, Euroopa Kohus (teine koda), 4. märts 2010, Euroopa Komisjon vs. Prantsuse Vabariik, C-241/08, ECLI:EU:C:2010:114, punktid 30–39.

(50)  Euroopa Komisjon: keskkonna peadirektoraat, Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019, https://data.europa.eu/doi/10.2779/02245. Vt peatükk 3.1, lk 26.

(51)  Kohtuotsus, Euroopa Kohus (kolmas koda), 14. november 2024, Euroopa Komisjon vs. Saksamaa Liitvabariik, kohtuasi C-47/23, ECLI:EU:C:2024:954, punktid 111–116.

(52)  Vt kohtuotsus, Euroopa Kohus (teine koda), 20. oktoober 2005, Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, C-6/04, ECLI:EU:C:2005:626, punktid 35–38.

(53)  Komisjoni 5. septembri 2016. aasta delegeeritud määrus (EL) 2017/117, millega kehtestatakse kalandusalased kaitsemeetmed merekeskkonna kaitsmiseks Läänemeres ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) 2015/1778. C/2016/5562. (ELT L 19, 25.1.2017, lk 1–9).

(54)  Euroopa Komisjon: keskkonna peadirektoraat, Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019, https://data.europa.eu/doi/10.2779/02245. Vt peatükk 4, lk 33–34.

(55)  Kohtuotsus, Euroopa Kohus (teine koda) 10. jaanuar 2006, Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Saksamaa Liitvabariik, C-98/03, ECLI:EU:C:2006:3, punktid 43–52.

(56)  Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 24. oktoober 1996 , Aannemersbedrijf P.K. Kraaijeveld BV e.a. vs. Gedeputeerde Staten van Zuid-Holland, C-72/95, ECLI:EU:C:1996:404 punktid 30–31;

kohtuotsus, Euroopa Kohus (suurkoda), 7. september 2004, Landelijke Vereniging tot Behoud van de Waddenzee and Nederlandse Vereniging tot Bescherming van Vogels vs. Staatssecretaris van Landbouw, Natuurbeheer en Visserij, C-127/02, ECLI:EU:C:2004:482, punkt 26.

(57)  Kohtuotsus, Euroopa Kohus (suurkoda), 7. september 2004, Landelijke Vereniging tot Behoud van de Waddenzee ja Nederlandse Vereniging tot Bescherming van Vogels vs. Staatssecretaris van Landbouw, Natuurbeheer en Visserij, C-127/02, ECLI:EU:C:2004:482, punktid 27–29;

kohtuotsus, Euroopa Kohus (teine koda), 14. jaanuar 2010, Stadt Papenburg vs. Bundesrepublik Deutschland, C-226/08, ECLI:EU:C:2010:10, punktid 50–51.

(58)  Euroopa Komisjon: keskkonna peadirektoraat, Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019, https://data.europa.eu/doi/10.2779/02245. Vt peatükk 4.4.1, lk 36.

(59)  Kohtuotsus, Euroopa Kohus (suurkoda), 7. september 2004, Landelijke Vereniging tot Behoud van de Waddenzee and Nederlandse Vereniging tot Bescherming van Vogels vs. Staatssecretaris van Landbouw, Natuurbeheer en Visserij, C-127/02, ECLI:EU:C:2004:482, punkt 28;

kohtuotsus, Euroopa Kohus, 24. oktoober 1996, Aannemersbedrijf P.K. Kraaijeveld BV e.a. vs. Gedeputeerde Staten van Zuid-Holland, C-72/95, ECLI:EU:C:1996:404 punktid 36–42.

(60)  Kohtuotsus, Euroopa Kohus (teine koda), 10. jaanuar 2006, Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Saksamaa Liitvabariik, C-98/03, ECLI:EU:C:2006:3, punkt 51;

kohtuotsus, Euroopa Kohus (teine koda), 13. detsember 2007, Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Iirimaa, C-418/04, ECLI:EU:C:2007:780, punktid 232–233.

(61)  kohtuotsus, Euroopa Kohus (teine koda), 26. aprill 2017, Euroopa Komisjon vs. Saksamaa Liitvabariik, C-142/16, ECLI:EU:C:2017:301, punkt 29.

Nt kohtuotsus, Euroopa Kohus (viies koda), 6. aprill 2000, Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Prantsuse Vabariik, C-256/98, ECLI:EU:C:2000:192, punkt 39;

kohtuotsus, Euroopa Kohus (teine koda), 20. oktoober 2005, Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, C-6/04, ECLI:EU:C:2005:626, punktid 51–56;

kohtuotsus, Euroopa Kohus (teine koda), 4. märts 2010, Euroopa Komisjon vs. Prantsuse Vabariik, C-241/08, ECLI:EU:C:2010:114, punkt 55;

kohtuotsus, Euroopa Kohus (teine koda), 13. detsember 2007, Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Iirimaa, C-418/04, ECLI:EU:C:2007:780, punkt 244;

kohtuotsus, Euroopa Kohus (esimene koda), 26. mai 2011, Euroopa Komisjon vs. Belgia Kuningriik, C-538/09, ECLI:EU:C:2011:349, punktid 41–45.

(62)  Kohtuotsus, Euroopa Kohus (teine koda), 10. jaanuar 2006, Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Saksamaa Liitvabariik, C-98/03, ECLI:EU:C:2006:3, punkt 44;

kohtuotsus, Euroopa Kohus (teine koda), 13. detsember 2007, Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Iirimaa, C-418/04, ECLI:EU:C:2007:780, punkt 244.

(63)  Euroopa Komisjon: keskkonna peadirektoraat, Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019, https://data.europa.eu/doi/10.2779/02245. Vt peatükk 4.4.2, lk 36–37.

(64)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiiv 2014/89/EL, millega kehtestatakse mereruumi planeerimise raamistik (ELT L 257, 28.8.2014, lk 135–145).

(65)  Nõukogu 21. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1967/2006, mis käsitleb Vahemere kalavarude säästva kasutamise majandamismeetmeid, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 2847/93 ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1626/94 (ELT L 409, 30.12.2006, lk 11–85).

(66)  Elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 kohane hindamine ei piira komisjonipoolset hindamist määruse (EÜ) nr 1967/2006 alusel ja vastupidi.

(67)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (kodifitseeritud tekst) EMPs kohaldatav tekst

(ELT L 26, 28.1.2012, lk 1–21).

(68)  Vt kohtuotsus, Euroopa Kohus (suurkoda), 29. juuli 2019, Inter-Environnement Wallonie ASBL ja Bond Beter Leefmilieu Vlaanderen ASBL vs. Conseil des ministres, C-411/17, ECLI:EU:C:2019:622, punkt 123, ja kohtujurist Kokotti ettepanek, edastatud 29. novembril 2018, Inter-Environnement Wallonie ASBL ja Bond Beter Leefmilieu Vlaanderen ASBL vs. Conseil des ministres, C-411/17, ECLI:EU:C:2018:972, punkt 172, mis on kinnitatud Euroopa Kohtu otsusega (teine koda), 7. november 2018, Coöperatie Mobilisation for the Environment UA ja Vereniging Leefmilieu vs. College van gedeputeerde staten van Limburg ja College van gedeputeerde staten van Gelderland, liidetud kohtuasjad C-293/17 ja C-294/17, ECLI:EU:C:2018:882, punktid 67–70: „tuleb selle väljaselgitamisel, kas [...] võib kvalifitseerida projektiks [...], analüüsida, kas niisugused tegevused võivad kaitseala oluliselt mõjutada“.

(69)  Liidetud kohtuasjad C-293/17 ja C-294/17: Coöperatie Mobilisation for the Environment UA ja Vereniging Leefmilieu vs. College van gedeputeerde staten van Limburg ja College van gedeputeerde staten van Gelderland, punkt 73: „[...] elupaikade direktiivi artikli 6 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et selliseid tegevusi nagu kariloomade karjatamist ja väetiste maapinnal või maapinnas kasutamist Natura 2000 alade läheduses võib kvalifitseerida „projektiks“ selle sätte tähenduses isegi siis, kui need tegevused ei kujuta endast keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 1 lõike 2 punkti a tähenduses „projekti“, kuna nende puhul ei ole tegemist füüsilise sekkumisega looduskeskkonda“.

(70)  Kohtuotsus, Euroopa Kohus (suurkoda), 7. september 2004, Landelijke Vereniging tot Behoud van de Waddenzee ja Nederlandse Vereniging tot Bescherming van Vogels vs. Staatssecretaris van Landbouw, Natuurbeheer en Visserij, C-127/02, ECLI:EU:C:2004:482, punktid 25–29.

(71)  Liidetud kohtuasjad C-293/17 ja C-294/17: Coöperatie Mobilisation for the Environment UA ja Vereniging Leefmilieu vs. College van gedeputeerde staten van Limburg ja College van gedeputeerde staten van Gelderland, punkt 73;

vt ka: kohtujurist Kokotti ettepanek, edastatud 29. jaanuaril 2004, Landelijke Vereniging tot Behoud van de Waddenzee ja Nederlandse Vereniging tot Bescherming van Vogels vs. Staatssecretaris van Landbouw, Natuurbeheer en Visserij, C-127/02, ECLI:EU:C:2004:60, punkt 40.

(72)  Euroopa Komisjon: keskkonna peadirektoraat, Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019, https://data.europa.eu/doi/10.2779/02245. Vt peatükk 4.4.3, lk 38.

(73)  Nt kohtuotsus, Euroopa Kohus (neljas koda), 20. september 2007, Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Itaalia Vabariik, C-304/05, ECLI:EU:C:2007:532, punkt 69.

(74)  Euroopa Komisjon: keskkonna peadirektoraat, Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019, https://data.europa.eu/doi/10.2779/02245 .Vt peatükk 4.6.5, lk 48.

(75)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiiv 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta, EÜT L 197, 21.7.2001, lk 30–37.

(76)  Euroopa Komisjon: keskkonna peadirektoraat, Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019, https://data.europa.eu/doi/10.2779/02245. Vt peatükk 4.6.4, lk 46–47.

(77)  Euroopa Komisjon: keskkonna peadirektoraat, Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019, https://data.europa.eu/doi/10.2779/02245. Vt peatükk 4.5.2, lk 40–41.

(78)  Kohtuotsus, Euroopa Kohus (neljas koda), 20. september 2007, Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Itaalia Vabariik, C-304/05, ECLI:EU:C:2007:532, punkt 69.

(79)  Vt nt kohtuotsus, Euroopa Kohus (suurkoda), 7. september 2004, Landelijke Vereniging tot Behoud van de Waddenzee ja Nederlandse Vereniging tot Bescherming van Vogels vs. Staatssecretaris van Landbouw, Natuurbeheer en Visserij, C-127/02, ECLI:EU:C:2004:482, punktid 39–44.

(80)  Kohtuotsus, Euroopa Kohus (teine koda), 20. oktoober 2005, Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, C-6/04, ECLI:EU:C:2005:626, punkt 54;

kohtuotsus, Euroopa Kohus (teine koda), 13. detsember 2007, Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Iirimaa, C-418/04, ECLI:EU:C:2007:780, punktid 226–227.

(81)  Kohtuotsus, Euroopa Kohus (teine koda), 10. jaanuar 2006, Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Saksamaa Liitvabariik, C-98/03, ECLI:EU:C:2006:3, punkt 43.

(82)   https://circabc.europa.eu/ui/group/00564ca7-9d16-4b81-bac5-b35fcb84aa33/library/867a9264-31df-4f7e-afd8-9c9e78cc477b/details.

(83)  Kohtuotsus, Euroopa Kohus (teine koda), 26. aprill 2017, Euroopa Komisjon vs. Saksamaa Liitvabariik, C-142/16, ECLI:EU:C:2017:301, punktid 42–43.

(84)  Kohtuotsus, Euroopa Kohus (teine koda), 26. oktoober 2006, Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Portugali Vabariik, C-239/04, ECLI:EU:C:2006:665, punkt 24.

(85)  Euroopa Komisjon: keskkonna peadirektoraat, Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019, https://data.europa.eu/doi/10.2779/02245. Vt peatükk 4.5.3, lk 41.

(86)  Vt kohtuotsus, Euroopa Kohus (teine koda), 26. aprill 2017, Euroopa Komisjon vs. Saksamaa Liitvabariik, C-142/16, ECLI:EU:C:2017:301, punkt 61.

(87)  Nt kohtuotsus, Euroopa Kohus (teine koda), 20. oktoober 2005, Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, C-6/04, ECLI:EU:C:2005:626, punkt 54;

kohtuotsus, Euroopa Kohus (teine koda), 13. detsember 2007, Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Iirimaa, C-418/04, ECLI:EU:C:2007:780, punkt 226.

(88)  Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiiv 2014/89/EL, millega kehtestatakse mereruumi planeerimise raamistik, põhjendused 15 ja 23 (ELT L 257, 28.8.2014, lk 135–145).

(89)  ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsioon, https://www.unece.org/env/eia/eia.html.

(90)  Euroopa Komisjon: keskkonna peadirektoraat, Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019, https://data.europa.eu/doi/10.2779/02245. Vt peatükk 4.6.4, lk 46–47.

(91)  Euroopa Komisjon: keskkonna peadirektoraat, Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019, https://data.europa.eu/doi/10.2779/02245. Vt peatükk 4.6.5, lk 48.

(92)  Euroopa Komisjon: keskkonna peadirektoraat, Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019, https://data.europa.eu/doi/10.2779/02245. Vt peatükk 4.6.4, lk 46–47.

(93)  Kohtuotsus, Euroopa Kohus (kolmas koda), 11. aprill 2013, Peter Sweetman jt vs. An Bord Pleanála. Eelotsusetaotlus, mille esitas kõrgeim kohus (Iirimaa), C-258/11, ECLI:EU:C:2013:220, punkt 43.

(94)  Kohtuotsus, Euroopa Kohus (kolmas koda), 11. aprill 2013, Peter Sweetman jt vs. An Bord Pleanála. Eelotsusetaotlus, mille esitas kõrgeim kohus (Iirimaa), C-258/11, ECLI:EU:C:2013:220, punktid 46–48.

(95)  Euroopa Komisjon: keskkonna peadirektoraat, Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019, https://data.europa.eu/doi/10.2779/02245. Vt peatükk 4.6.4, lk 46–47.

(96)  Nt Filbee-Dexter, K. and Scheibling, R. E., Sea urchin barrens as alternative stable states of collapsed kelp ecosystems, Marine Ecology Progress Series, Vol. 495, 2014, lk 1–25, doi: 10.3354/meps10573.

(97)  Kohtuotsus, Euroopa Kohus (neljas koda), 24. november 2011, Euroopa Komisjon vs. Hispaania Kuningriik, C-404/09, ECLI:EU:C:2011:768, punkt 142.

(98)  Kohtuotsus, Euroopa Kohus (kolmas koda), 14. jaanuar 2016, Grüne Liga Sachsen eV jt vs. Freistaat Sachsen, C-399/14, ECLI:EU:C:2016:10, punkt 54.

(99)  Kohtuotsus, Euroopa Kohus (kolmas koda), 14. jaanuar 2016, Grüne Liga Sachsen eV jt vs. Freistaat Sachsen, C-399/14, ECLI:EU:C:2016:10, punkt 77.

(100)  Kohtuotsus, Euroopa Kohus (teine koda), 26. oktoober 2006, Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Portugali Vabariik, C-239/04, ECLI:EU:C:2006:665, punktid 36–39.

(101)  Euroopa Komisjon: keskkonna peadirektoraat, Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019, https://data.europa.eu/doi/10.2779/02245. Vt peatükk 5.4.3, lk 60–61.

(102)  Kohalduvad põhieeskirjad on esitatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määruses (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ (ELT L 354, 28.12.2013, lk 22–61).

(103)  Nõukogu võtab komisjoni ettepaneku põhjal vastu meetmed hindade ja maksude, toetuste ja koguseliste piirangute kehtestamise ning kalapüügivõimaluste kehtestamise ja eraldamise kohta.

(104)  Vt määruse (EL) 2019/1241 artiklid 7 ja 9.

(105)  Vt nõukogu määruse (EÜ) nr 1967/2006 artikli 4 lõiked 1 ja 2.

(106)  Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. detsembri 2016. aasta määrus (EL) 2016/2336, millega kehtestatakse süvamere kalavarude püügi eritingimused Kirde-Atlandil ja kalapüügisätted Kirde-Atlandi rahvusvahelistes vetes ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 2347/2002 (ELT L 354, 23.12.2016, lk 1–19);

komisjoni 15. septembri 2022. aasta rakendusmäärus (EL) 2022/1614, millega määratakse kindlaks olemasolevad süvamerepüügipiirkonnad ja koostatakse loetelu piirkondadest, kus ohualtid mereökosüsteemid teadaolevalt või tõenäoliselt esinevad, C/2022/6470 (ELT L 242, 19.9.2022, lk 1–141).

(107)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrus (EL) 2019/1241, mis käsitleb kalavarude ja mereökosüsteemide kaitsmist tehniliste meetmete abil ning millega muudetakse nõukogu määrusi (EÜ) nr 1967/2006, (EÜ) nr 1224/2009 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EL) nr 1380/2013, (EL) 2016/1139, (EL) 2018/973, (EL) 2019/472 ja (EL) 2019/1022 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 894/97, (EÜ) nr 850/98, (EÜ) nr 2549/2000, (EÜ) nr 254/2002, (EÜ) nr 812/2004 ja (EÜ) nr 2187/2005, PE/59/2019/REV/1 (ELT L 198, 25.7.2019, lk 105–201).

(108)  Nõukogu 21. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1967/2006, mis käsitleb Vahemere kalavarude säästva kasutamise majandamismeetmeid, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 2847/93 ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1626/94 (ELT L 409, 30.12.2006, lk 11–85).

(109)  Vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 5 lõigetes 2 ja 3 sätestatud tingimustele võivad liikmesriigid oma 12 meremiili kaugusele ulatuvates vetes juurdepääsupiiranguid kehtestada. Piirangud on sätestatud määruse I lisas.

(110)  Määruse (EL) nr 1380/2013 (ÜKP määrus) artikkel 18.

(111)  Euroopa Komisjon võtab delegeeritud määrused vastu ELi õigusakti tekstis antud volituse alusel.

(112)  Määruse (EL) nr 1380/2013 (ÜKP määrus) artikli 11 lõige 4.

(113)  Määruse (EL) nr 1380/2013 (ÜKP määrus) artikli 11 lõige 5.

(114)  Määruse (EL) nr 1380/2013 (ÜKP määrus) artikli 11 lõige 3.

(115)  Nõuandekomisjonid on sidusrühmade juhitavad organisatsioonid, mis annavad komisjonile ja ELi riikidele kalavarude majandamise teemalisi soovitusi.

(116)  Arrêté du 17 janvier 2024 établissant des mesures spatio-temporelles pour les navires battant pavillon étranger, visant la réduction des captures accidentelles de petits cétacés dans le golfe de Gascogne pour l'année 2024, NOR: TREC2401621A, ELI: https://www.legifrance.gouv.fr/eli/arrete/2024/1/17/TREC2401621A/jo/texte, JORF n°0014 du 18 janvier 2024.

(117)  Vt näiteks komisjoni 5. septembri 2016. aasta delegeeritud määrus (EL) 2017/118, millega kehtestatakse kalandusalased kaitsemeetmed merekeskkonna kaitsmiseks Põhjameres, C/2016/5549 (ELT L 19, 25.1.2017, lk 10–25), ja komisjoni 5. septembri 2016. aasta delegeeritud määrus (EL) 2017/117, millega kehtestatakse kalandusalased kaitsemeetmed merekeskkonna kaitsmiseks Läänemeres ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) 2015/1778, C/2016/5562 (ELT L 19, 25.1.2017, lk 1–9).

(118)  SWD(2018) 288 final. Komisjoni talituste töödokument, milles käsitletakse ühise kalanduspoliitika kohaste kaitsemeetmete kehtestamist Natura 2000 alade jaoks ja merestrateegia raamdirektiivi eesmärkide täitmiseks.

(119)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. juuni 2024. aasta määrus (EL) 2024/1991, mis käsitleb looduse taastamist ja millega muudetakse määrust (EL) 2022/869, PE/74/2023/REV/1 (ELT L, 2024/1991, 29.7.2024).

(120)  Määruse (EL) 2024/1991 artikkel 5 mereökosüsteemide taastamise kohta.

(121)  Vt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni (UNCLOS) artiklid 77, 192, 193 ja 194.

(122)  Vt ÜRO mereõiguse konventsiooni artikli 77 lõige 4, milles on osutatud „paiksete liikide hulka kuuluvatele elusorganismidele, st organismidele, mis püügivanuses on liikumatud või merepõhja all või suudavad liikuda vaid pidevas kokkupuutes merepõhja või maapõuega“.

(123)  ELi toimimise lepingu artikli 4 lõige 3; vt ka nt kohtuotsus, Euroopa Kohus, 22. märts 1983, Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Prantsuse Vabariik, C-42/82, ECLI:EU:C:1983:88, punkt 36.

(124)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2002. aasta direktiiv 2002/59/EÜ, millega luuakse ühenduse laevaliikluse seire- ja teabesüsteem ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/75/EMÜ (EÜT L 208, 5.8.2002, lk 10–27).

(125)   https://webgate.ec.europa.eu/life/publicWebsite/project/LIFE14-NAT-MT-000991/life-arcipelagu-garnija-securing-the-maltese-islands-for-the-yelkouan-shearwater-puffinus-yelkouan.

(126)  Allikas: https://www.npws.ie/sites/default/files/protected-sites/conservation_objectives/CO002953.pdf.

(127)  Allikas: https://www.npws.ie/sites/default/files/protected-sites/conservation_objectives/CO000328.pdf.

(128)  Allikas: https://www.npws.ie/sites/default/files/protected-sites/conservation_objectives/CO000328.pdf.

(129)  Belgische Staat. 2022. Instandhoudingsdoelstellingen voor het Belgische deel van de Noordzee – Habitat- en Vogelrichtlijn – Herziening 2022. Federale Overheidsdienst Volksgezondheid, Veiligheid van de Voedselketen en Leefmilieu, DG Leefmilieu, Brussel, België: 27 lk.

(130)  Valitsuse Teataja: II seeria, nr 1807/22.3.2023.

(131)  Lisateabe saamiseks vt: https://natura2000.egov.bg/EsriBg.Natura.Public.Web.App/Home/Natura2000ProtectedSites.

(132)  Kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) 71. täiskogu istungi aruanne (STECF-PLEN-22-03). Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luksemburg, 2023, doi:10.2760/016673, JRC132078.

(133)  Komisjoni 5. septembri 2016. aasta delegeeritud määrus (EL) 2017/117, millega kehtestatakse kalandusalased kaitsemeetmed merekeskkonna kaitsmiseks Läänemeres ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) 2015/1778 (ELT L 19, 25.1.2017, lk 1–9).

(134)   https://www.patrinat.fr/.

(135)  https:/www.natura2000.fr/analyse-risque-natura-2000-peche-professionnelle.

(136)  Kalandusseadus: https://www.retsinformation.dk/Forms/r0710.aspx?id=121218.

(137)   1. mai 2007. aasta haldusmäärus nr 408: https://www.retsinformation.dk/Forms/R0710.aspx?id=13043.

(138)   25. novembri 2011. aasta haldusmäärus nr 1114: https://www.retsinformation.dk/Forms/R0710.aspx?id=139270.

(139)  Kaitsekorralduskavad: http://www.naturstyrelsen.dk/Naturbeskyttelse/Natura2000/Natura_2000_planer/Se_Planerne/.

(140)  Rootsil ja Saksamaal on kalapüügiõigused Läänemere lääneosa Taani osas 12 meremiili piires.

(141)  Komisjoni 5. septembri 2016. aasta delegeeritud määrus (EL) 2017/117, millega kehtestatakse kalandusalased kaitsemeetmed merekeskkonna kaitsmiseks Läänemeres ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) 2015/1778, C/2016/5562 (ELT L 19, 25.1.2017, lk 1–9).

(142)  Alates 2024. aasta jaanuarist on see seadus asendatud keskkonna- ja planeerimisseadusega.

(143)   https://puc.overheid.nl/natuurvergunningen/doc/PUC_763898_17/1/ (vt 2. lisa).

(144)   https://www.transport.gov.mt/include/filestreaming.asp?fileid=8435; https://www.transport.gov.mt/include/filestreaming.asp?fileid=9871.

(145)   https://birdlifemalta.org/arcipelagugarnija/.