KOMISJONI TEATIS

Natura 2000 aladega seotud kavade ja projektide hindamine. Metoodilised suunised elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõigete 3 ja 4 sätete kohta

(2021/C 437/01)

SISUKORD

1

SISSEJUHATUS

3

1.1.

Dokumendi eesmärk ja laad

3

1.2.

Struktuur

3

2.

ÜLDINE LÄHENEMISVIIS JA PÕHIMÕTTED

4

2.1.

Artikli 6 lõigete 3 ja 4 kohase menetluse etapid

4

2.2.

Otsuste tegemise põhimõtted

5

3.

ARTIKLI 6 LÕIGETE 3 JA 4 KOHANE METOODIKA

7

3.1.

1. etapp: eelhindamine

7

3.1.1.

1. samm: tehakse kindlaks, kas kava või projekt on otseselt seotud Natura 2000 ala kaitsekorraldusega või on selleks vajalik

8

3.1.2.

2. samm: kava või projekti ja selle mõjutegurite kirjeldamine

9

3.1.3.

3. samm: kindlakstegemine, milliseid Natura 2000 alasid võib kava või projekt mõjutada

10

3.1.4.

4. samm: hindamine, kas tõenäolist olulist mõju on võimalik välistada, võttes arvesse ala kaitse-eesmärke

13

3.1.5.

Järeldused: eelhindamise tulemusel põhinev otsus

15

3.2.

2. etapp: asjakohane hindamine (täishindamine)

17

3.2.1.

1. samm: projekti ja asjaomaste Natura 2000 alade kohta teabe kogumine

18

3.2.2.

2. samm: kava või projekti mõju hindamine kas eraldi või koos muude kavade või projektidega, pidades silmas ala kaitse-eesmärke

23

3.2.3.

3. samm: kava või projektiga Natura 2000 ala terviklikkusele avaldatava mõju kinnitamine

34

3.2.4.

4. samm: leevendusmeetmed

36

3.2.5.

Asjakohase hindamise järeldused

40

3.2.6.

Muud kaalutlused: konsultatsioonid, asjakohase hindamise kvaliteet, õiguskaitse kättesaadavus

42

3.3.

3. etapp: artikli 6 lõike 4 kohane menetlus

46

3.3.1.

1. samm: alternatiivsete lähenduste uurimine

47

3.3.2. 2.

samm: ülekaalukate avaliku huviga seotud põhjuste uurimine

53

3.3.3.

3. samm: asendusmeetmete kindlaksmääramine, hindamine ja vastuvõtmine

55

a)

Peamised asendusmeetmete liigid

55

b)

Asendusmeetmete ja sihtväärtuste kehtestamise juhtpõhimõtted

57

c)

Asenduse ajastamine

59

d)

Artikli 6 lõike 4 kohaste asendusmeetmete hindamine ja seire

59

e)

Kavadele asendusmeetmete kehtestamine

61

4.

STRATEEGILINE PLANEERIMINE JA KAVADE ASJAKOHANE HINDAMINE

64

4.1.

Strateegiline planeerimine

64

4.2.

Kavade asjakohane hindamine

64

4.3.

Tundlike alade kaardistamine

66

4.4.

Konsulteerimine ja dialoog strateegilisel planeerimisel

70

5.

SEOSED MUUDE KESKKONNAMÕJU HINDAMISE MENETLUSTEGA: KESKKONNAMÕJU HINDAMISE JA KESKKONNAMÕJU STRATEEGILISE HINDAMISE DIREKTIIVID NING VEEPOLIITIKA RAAMDIREKTIIV

71

5.1

Keskkonnamõju ühtlustamise hindamine

71

5.2.

Keskkonnamõju hindamine, keskkonnamõju strateegiline hindamine ja asjakohane hindamine

71

5.2.1.

KMH/KSH ja asjakohase hindamise ühtlustamise võimalused ja neist saadav kasu

72

5.2.2.

Asjakohase hindamise erijooned ja erinevused KMH/KSH menetlustest

73

5.2.3.

KSH / KMS/ asjakohase hindamise seosed loodusdirektiivide ranget liigikaitset käsitlevate sätetega

74

5.3.

Veepoliitika raamdirektiivi artikli 4 lõike 7 kohased hindamised, mis on kooskõlastatud või integreeritud elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 kohase menetlusega

75

6.

PEAMISED VIITED

77

LISA

1.   SISSEJUHATUS

1.1.   Dokumendi eesmärk ja laad

Dokumendi eesmärk on anda metoodilisi suuniseid elupaikade direktiivi (1) artikli 6 lõigete 3 ja 4 kohta. Suunised on mõeldud abiks liikmesriikide ja kandidaatriikide asutustele ja ametitele, samuti arendajatele, konsultantidele, kaitseala haldajatele, praktikutele ja muudele sidusrühmadele kõnealustest sätetest tulenevate kohustuste kohaldamisel. Dokumendis esitatakse Euroopa Komisjoni seisukohad ja see ei ole õiguslikult siduv; liidu õiguse siduva tõlgendamise pädevus on ainult Euroopa Liidu Kohtul.

Suuniseid tuleb lugeda koos direktiivide ja siseriiklike õigusaktidega ning nõuannetega, mis on esitatud komisjoni teatises „Natura 2000 alade kaitsekorraldus. Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted“ (käesolevas dokumendis edaspidi „artikli 6 kohaldamise juhend“), (2) millest tuleb direktiivi põhiterminite ja -mõistete tõlgendamisel lähtuda. Lugemise hõlbustamiseks esitatakse käesolevas juhendis tsitaatidena artikli 6 kohaldamise juhendi asjakohased osad.

Komisjon on vastu võtnud ka mitu valdkondlikku juhenddokumenti eri poliitikavaldkondade kohta, nagu energeetika, sealhulgas taastuvad energiaallikad, kaevandamine, siseveetransport, sadamate ja suudmealade areng, põllumajandus ja metsandus (3). Nendes dokumentides analüüsitakse sageli üksikasjalikumalt kavade või projektide hindamise eripärasid nendes konkreetsetes sektorites. Seetõttu võib neid kasutada selleks, et täiendada käesolevaid üldsuuniseid praktiliste valdkondlike kaalutlustega.

Menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt on iga liikmesriigi otsustada, kuidas kehtestada direktiivist tulenevaid menetlusnõudeid. Artikli 6 lõigete 3 ja 4 kohastes hindamistes sisalduvate peamiste otsuste tegemine on iga liikmesriigi pädeva asutuse ülesanne. Käesolevas juhenddokumendis kirjeldab termin „hindamine“ kogu protsessi, mille käigus kava või projekti arendaja, ametiasutused, looduskaitse- ja muud asutused, valitsusvälised organisatsioonid ja üldsus koguvad teavet ning esitavad selle pädevale asutusele kaalumiseks ja hindamiseks.

Seejärel määrab pädev asutus kindlaks hindamise tulemused ja teeb otsuse selle kohta, kas kava või projekt heaks kiita või mitte, ning kui jah, siis millistel tingimustel. Selle protsessi käigus tunnistatakse, et artikli 6 lõigete 3 ja 4 kohaselt nõutavad hindamised tuginevad usaldusväärse teabe ja andmete kogumisele mitme sidusrühma poolt, samuti nendega peetud ja nendevahelistele konsultatsioonidele.

Käesolev dokument kujutab endast elupaikade direktiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 kohta varem avaldatud metoodiliste suuniste (4) ajakohastatud versiooni (5). Selles tuginetakse elupaikade direktiivi rakendamisel saadud kogemustele ja Euroopa Liidu Kohtu asjakohasele praktikale, samuti ELi suuniste ja kirjanduse läbivaatamisele, juhtumianalüüside materjalidele, tagasisidele ja ettepanekutele pärast konsulteerimist ELi liikmesriikide ametiasutuste ja sidusrühmadega. Juhenddokumendi koostamist toetasid Euroopa Komisjoniga sõlmitud lepingu alusel ATECMA S.L. ja Adelphi consult GmbH (6).

1.2.   Struktuur

Dokument koosneb kolmest põhiosast ja ühest lisast.

—

Esimeses jaos selgitatakse suuniste aluseks olevat üldist lähenemisviisi ja põhimõtteid. See sisaldab artikli 6 kohaldamise juhendist pärit vooskeemi, millel on näidatud, kuidas artikli 6 lõigete 3 ja 4 kohased hindamised peaksid olema struktureeritud ning kuidas hindamise eri etapid on seotud artikli 6 lõigete 3 ja 4 nõuetega.

—

Järgmises jaos on esitatud peamised metoodilised suunised etappide kaupa. Iga etapp sisaldab meetodeid ja töövahendeid, näiteid ja soovitusi hindamise läbiviimise kohta. Seda toetavad kontroll-loendid, maatriksid ja sammsammulised juhised hindamise igaks etapiks. Tuleb siiski märkida, et need on üksnes näitlikud ega saa hõlmata kõiki olukordi.

—	Kolmas jagu sisaldab peatükki strateegilise planeerimise ja eelkõige kavade hindamismenetluse kohta. Selles jaos uuritakse ka seoseid muude ELi õigusaktide kohaselt nõutavate keskkonnaalaste hindamistega.

—	Lisas on esitatud näited meetodite ning täiendavate suuniste ja töövahendite kohta, mida saab kasutada artikli 6 lõigete 3 ja 4 kohaste menetluste rakendamiseks (nt kontroll-loendid või vormingud).

2.   ÜLDINE LÄHENEMISVIIS JA PÕHIMÕTTED

2.1.   Artikli 6 lõigete 3 ja 4 kohase menetluse etapid

Artikli 6 lõigetes 3 ja 4 on sätestatud:

„3. Iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab. Pädevad siseriiklikud asutused annavad kavale või projektile kava või projekti tagajärgede hindamise järelduste alusel ning lõike 4 sätete kohaselt nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ja teevad seda vajaduse korral pärast avaliku arvamuse saamist. 4. Kui hoolimata negatiivsest hinnangust kava või projekti tagajärgedele ala suhtes ja alternatiivsete lahenduste puudumisel tuleb kava või projekt üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel siiski ellu viia, peab liikmesriik võtma kõik vajalikud asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse. Liikmesriik teatab komisjonile vastuvõetud asendusmeetmetest. Kui asjaomasel alal esineb esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe ja/või esmatähtsaid liike, võib kaaluda ainult neid seisukohti, mis on seotud rahva tervise või avaliku julgeolekuga, esmatähtsate soodsate tagajärgedega keskkonnale või komisjoni arvamuse kohaselt muude üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvate põhjustega.“

Artikli 6 lõigetes 3 ja 4 on sätestatud sammsammuline menetlus selliste kavade või projektide hindamiseks, mis tõenäoliselt mõjutavad Natura 2000 alasid. See hõlmab kolme peamist etappi.

—

Esimene etapp: eelhindamine. Menetluse esimene osa koosneb eelhindamise etapist, et teha kindlaks, kas kava või projekt on otseselt seotud Natura 2000 ala kaitsekorraldusega või on selleks otseselt vajalik, ning kui see nii ei ole, siis kas see võib tõenäoliselt avaldada alale olulist mõju (7) (kas üksi või koos muude kavade või projektidega), pidades silmas ala kaitse-eesmärke. Esimest etappi reguleerib artikli 6 lõike 3 esimese lause esimene osa.

—

Teine etapp: asjakohane hindamine. Kui tõenäolist olulist mõju ei saa välistada, tuleb menetluse järgmises etapis hinnata kava või projekti mõju (kas eraldi või koos muude kavade või projektidega) ala kaitse-eesmärkidele ning teha kindlaks, kas see mõjutab Natura 2000 ala terviklikkust, võttes arvesse võimalikke leevendusmeetmeid. Pädevad asutused otsustavad asjakohase hindamise tulemuste põhjal, kas kava või projekt heaks kiita või mitte. Teist etappi reguleerib artikli 6 lõike 3 esimese lause teine osa ja teine lause.

—

Kolmas etapp: teatavatel tingimustel tehtav erand artikli 6 lõikest 3. Menetluse kolmandat etappi reguleerib artikli 6 lõige 4. See on oluline üksnes juhul, kui arendaja leiab negatiivsest hinnangust hoolimata, et kava või projekt tuleks siiski ellu viia ülekaalukatel avaliku huviga seotud põhjustel. See on võimalik üksnes siis, kui puuduvad alternatiivsed lahendused, ülekaalukad avaliku huviga seotud põhjused on nõuetekohaselt põhjendatud ja kui Natura 2000 üldise sidususe kaitsmiseks on vastu võetud sobivad asendusmeetmed.

Menetluse iga etappi mõjutab eelmine etapp. Etappide järjekord on seega artikli 6 lõigete 3 ja 4 nõuetekohaseks rakendamiseks väga oluline. Menetluse vooskeem on esitatud joonisel 1.

2.2.   Otsuste tegemise põhimõtted

Nagu kõik ELi keskkonnaalased õigusaktid, põhineb ka elupaikade direktiiv ettevaatuspõhimõttel, (8) st meetme heakskiitmise põhjendamiseks ei saa kasutada teaduslike tõendite puudumist meetme olulise negatiivse mõju kohta. Artikli 6 lõike 3 kohase menetluse puhul tähendab ettevaatuspõhimõte, et enne kavale või projektile loa andmist tuleb tõendada, et sellel puudub negatiivne mõju Natura 2000 aladele. Teisisõnu – kui puudub kindlus negatiivse mõju puudumise suhtes, ei saa kava või projekti heaks kiita.

Praktikas tähendab see seda, et tõendamiskohustus lasub kava või projekti arendajal, kes peab viisil, mis ei jäta ruumi põhjendatud kahtlustele, tõendama ja pädevale asutusele kinnitama, et:

—	1. etapil (eelhindamine) saab tõenäolise olulise mõju välistada või

—	2. etapil (asjakohane hindamine) saab välistada ebasoodsa mõju Natura 2000 ala terviklikkusele.

Kui ebasoodne mõju ala terviklikkusele on kas kindel või seda ei saa välistada, võib kavale või projektile siiski anda erandkorras loa artikli 6 lõike 4 alusel, tingimusel et puuduvad alternatiivid, et loa andmine on õigustatud ülekaalukatel avaliku huviga seotud põhjustel ning et on kehtestatud piisavad asendusmeetmed, et kaitsta Natura 2000 võrgustiku üldist sidusust. Sellistel juhtudel võib olla vajalik ka ettevaatuspõhimõtte rakendamine, eelkõige seoses kohaldatavate asendusmeetmete ulatusega (vt punkt 3.3.3).

Elupaikade direktiivis viidatakse artikli 6 lõike 3 kohaldamise alusena sõnaselgelt ala kaitse-eesmärkidele. Euroopa Liidu Kohus kinnitas oma otsuses kohtuasjas C-849/19: komisjon vs. Kreeka, et kaitse-eesmärgid peavad olema ametlikult kehtestatud ja alapõhised, viitama alal esinevatele konkreetsetele väärtustele ja olema täpse sõnastusega (9).

Lisaks on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et kava või projekti poolt kaitsealale avaldatava mõju asjakohase hindamise kohustuse ulatus tuleb kindlaks määrata kaitse-eesmärke silmas pidades (10). Teisisõnu tuleks otsus selle kohta, kas kaval või projektil on tõenäoliselt Natura 2000 alale oluline mõju, teha lähtuvalt ala kaitse-eesmärkidest (vt punkt 3.1 „Eelhindamine“). Seepärast on oluline, et kõigile Natura 2000 aladele seatakse viivitamata alapõhised kaitse-eesmärgid ja et need tehtaks avalikult kättesaadavaks.

Nagu on selgitatud allpool punktis 3.2.2, tuleb alapõhised kaitse-eesmärgid kehtestada kõikidele kaitsealustele elupaikadele ja liikidele, mida alal leidub olulisel määral (st elupaigad ja liigid, mis vastavalt kaitseala standardsel andmevormil esitatud hinnangule kuuluvad A, B või C, kuid mitte D kategooriasse (11)). Kaitse-eesmärkides tuleb kindlaks määrata eesmärgid, mis tuleb saavutada iga omaduse või parameetri puhul, mille alusel määratakse kindlaks kaitsealuste objektide kaitsestaatus.

Nii eel- kui ka asjakohase hindamise käigus antud hinnangud tuleb üle vaadata, kui kava või projekti ettevalmistamise käigus muudetakse või täiendatakse. Näiteks kui eelhindamisetapis ei saa välistada olulise mõju tõenäosust, võib kava või projekti arendaja otsustada kava või projekti muuta, et välistada võimaliku olulise mõju oht. Sellisel juhul tuleks muudetud kava või projekti suhtes teha uus eelhindamine, et teha kindlaks, kas see avaldab kaitsealale tõenäoliselt endiselt olulist mõju.

Infokast 1 Otsuse tegemine asjakohase hindamise alusel Pädevad asutused vastutavad kava või projekti heakskiitmise eest, võttes arvesse asjakohase hindamise järeldusi kava või projekti tagajärgede kohta Natura 2000 alale. Heakskiitmisotsuse võib teha ainult pärast seda, kui nad on veendunud, et kava või projekt ei avalda ebasoodsat mõju Natura 2000 ala terviklikkusele. Nii on see juhul, kui teaduslikust seisukohast ei ole sellise mõju puudumises mingisugust põhjendatud kahtlust (12). Seega tuleb tõendada pigem ebasoodsa mõju puudumist kui selle olemasolu, lähtudes ettevaatuspõhimõttest (13). Seepärast peab asjakohane hindamine olema piisavalt üksikasjalik ja põhjendatud, et tõendada ebasoodsa mõju puudumist, võttes aluseks parimad teaduslikud valdkonnateadmised (14). Sama kindlusastet nõutakse juhul, kui otsus tehakse eelhindamise etapis; ka selles etapis ei tohiks tekkida põhjendatud kahtlust tõenäolise olulise mõju puudumise suhtes.

3.   ARTIKLI 6 LÕIGETE 3 JA 4 KOHANE METOODIKA

3.1.   1. etapp: eelhindamine

Esimeses etapis uuritakse seda, kui suure tõenäosusega avaldab projekt või kava Natura 2000 alale olulist mõju, kas eraldi või koos teiste projektide või kavadega. Kui tõenäolist olulist mõju ei saa ilma mõistlike kahtlusteta välistada, tuleb kava või projekti suhtes artikli 6 lõike 3 kohaselt läbi viia täielik asjakohane hindamine.

Termineid „kava“ ja „projekt“ tuleks mõista laias tähenduses. Projekt võib hõlmata ehitustöid, paigaldisi ja muid sekkumisi looduskeskkonda, sealhulgas korrapärast tegevust loodusvarade kasutamiseks. Ka terminil „ kava “ on artikli 6 lõike 3 kohaldamisel potentsiaalselt lai tähendus: see hõlmab maakasutuse või ruumilisi planeeringuid ja valdkondlikke planeeringuid (nt transpordi, energeetika, jäätmekäitluse, veemajanduse, metsa majandamise jne puhul). Direktiiv ei piira ei kava ega projekti mõistet konkreetsete kategooriatega. Ainus määrav asjaolu on see, kas kava tõenäoliselt avaldab Natura 2000 alale olulist mõju. Täpsemad üksikasjad on esitatud artikli 6 kohaldamise juhendi punktides 4.4.1 ja 4.4.2.

Hindamiseelse etapina võib eelhindamine üldjuhul põhineda juba olemasoleval teabel, sealhulgas eksperdiarvamustel (nt pädevate keskkonnaasutuste arvamused), või avaldatud materjalil (nt elupaikade kaardid või liikide loetelud), selle asemel et nõuda üksikasjalike uute tõendite kogumist. Kui aga nt kaitsealuste elupaikade ja liikide leidumise kohta kavast või projektist potentsiaalselt mõjutatud alal pole piisavat teavet või see on aegunud, võib olla vaja koguda ja analüüsida täiendavaid andmeid, et teha kindlaks, kas on tõenäoline, et esineb olulist mõju. Kui selline teave puudub, tuleb eeldada, et oluline mõju on tõenäoline ja et on vaja asjakohast hindamist.

Eelhindamine tuleb läbi viia varases etapis, tavaliselt enne kui kõik kava või projekti üksikasjad on kindlaks määratud, näiteks kui projekti asukoht ja üldine laad on teada, kuid projekteerimisprotsess ei ole veel alanud. Varajasel eelhindamisel on mitu eelist:

—	see võib vähendada hiljem arendusloa taotluse läbivaatamise käigus viivituste ja lisakulude tekkimise riski;

—	see võimaldab varajast konsulteerimist ja teabevahetust kava või projekti taotlejate, pädevate asutuste ja muude asjakohaste andmete ja teadmistega sidusrühmade vahel;

—	see võimaldab kava või projekti arendajal varakult kaaluda, milliseid edasisi samme on vaja teha, kulutamata selleks märkimisväärsel hulgal aega ja raha;

—

see võimaldab kindlaks teha ja ennetada potentsiaalseid riske seoses Natura 2000 aladega ning kava/projekti endaga, näiteks juhtides tähelepanu vajadusele määrata kavale/projektile alternatiivne koht või lahendus, et vältida kahju tekitamise riski, või kogudes täiendavaid andmeid õigeaegse hindamise toetamiseks. Kuigi esialgse planeerimise põhiaspektid peaksid olema selged, peaks olema võimalik kava või projekti ka kohandada.

Kui kava või projekti eelhinnatakse varajases etapis, võib osutuda vajalikuks eelhindamise tulemused hiljem läbi vaadata, kui kava või projekti kohta saadakse rohkem üksikasju. Eelhindamisanalüüsi ulatus võib kavade ja projektide puhul erineda sõltuvalt arenduse ulatusest ja tõenäolisest mõjust.

Analüüs koosneb neljast sammust:

1.	tehakse kindlaks, kas kava või projekt on otseselt seotud Natura 2000 ala kaitsekorraldusega või on selleks vajalik;

2.	tehakse kindlaks kava või projekti asjakohased elemendid ja nende tõenäolised mõjud;

3.	tehakse kindlaks, kas ja millistele Natura 2000 aladele võib mõju avalduda, võttes arvesse kava või projekti võimalikku mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega;

4.	hinnatakse, kas tõenäolist olulist mõju Natura 2000 alale on võimalik välistada, võttes arvesse ala kaitse-eesmärke.

Järgmistes osades on kirjeldatud kõiki nelja sammu üksikasjalikumalt koos eelhindamise tulemuste ja seotud dokumentidega.

Tabelis 1 on esitatud peamised erinevused elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 kohaste eelhindamise ja asjakohase hindamise etappide vahel.

Tabel 1

Eelhindamise etapi ja asjakohase hindamise erinevused

Eelhindamine	Asjakohane hindamine
Tehakse kindlaks, kas kava või projekti rakendamise tagajärjel võib tõenäoliselt avalduda Natura 2000 alale selle kaitse-eesmärke silmas pidades olulist kahjulikku mõju.	Hinnatakse tõenäolist mõju Natura 2000 alale, pidades silmas selle kaitse-eesmärke, ja seda, kas ala terviklikkusele avaldub või võib avalduda ebasoodsat mõju.
Kui olulise mõju esinemist ei ole võimalik kindlalt välistada, tuleb läbi viia kava või projekti asjakohane hindamine.	Kavale või projektile võib loa anda ainult juhul, kui on võimalik välistada ebasoodne mõju Natura 2000 ala terviklikkusele.
Põhineb tavaliselt olemasolevatel andmetel, olemasolevatel teadmistel ja kogemustel ning eksperdiarvamusel.	Nõuab üksikasjalikku uurimist, sageli kohapealseid uuringuid, ekspertide nõuandeid ja eksperdihinnangut konkreetse juhtumi kohta.
Leevendusmeetmeid ei saa kaaluda (15).	Hinnatakse leevendusmeetmeid ebasoodsa mõju kõrvaldamiseks või vähendamiseks.

3.1.1.    1. samm: tehakse kindlaks, kas kava või projekt on otseselt seotud Natura 2000 ala kaitsekorraldusega või on selleks vajalik

Selle sammuga tehakse kindlaks, kas kava või projekt on seotud ala kaitsekorraldusega või on selleks vajalik, st kas see aitab kaasa ala kaitse-eesmärkide saavutamisele.

Terminiga „kaitsekorraldus“ tähistatakse alal võetavaid kaitsemeetmeid, st seda tuleb mõista artikli 6 lõike 1 tähenduses. Seega on tegevus juhul, kui see on otseselt seotud kaitse-eesmärkide saavutamisega, ja selleks vajalik, hindamisnõudest vabastatud. Kavad ja projektid, mis on otseselt seotud Natura 2000 alade kaitsekorraldusega või on selle jaoks vajalikud, peaksid üldjuhul artikli 6 lõike 3 kohaldamisalast välja jääma, kuid nende komponendid, mis ei ole seotud kaitsekorraldusega, võivad siiski vajada hindamist. Täpsemad üksikasjad on esitatud artikli 6 kohaldamise juhendi punktis 4.4.3.

Kui kava või projekti muude eesmärkide seas on neid, mis on seotud kaitsekorraldusega, võivad kaitsekorraldusega mitteseotud komponendid siiski eeldada asjakohast hindamist. Nii võib see olla näiteks Natura 2000 alaks määratud metsamaa puhul, mille kaitsekorralduskava ühe osa võib moodustada metsaraie. Tegevuse selle osa suhtes, mis ei ole vajalik ala kaitsekorralduseks, tuleks läbi viia asjakohane hindamine (16).

Võib esineda olukordi, kus kava või projekt, mis on otseselt seotud ühe ala (sihtala) kaitsekorraldusega või selleks vajalik, võib negatiivselt mõjutada mõnd teist ala. Näiteks võidakse sihtala üleujutusriski juhtimiseks kavandada tammi rajamist mõnel teisel alal, mis võib avaldada viimasele olulist ebasoodsat mõju. Seepärast tuleks selle kava või projekti puhul hinnata võimalikku olulist mõju teisele kaitsealale.

Sellest tulenevalt peaksid kavad või projektid, mis on otseselt seotud Natura 2000 alade haldamisega linnudirektiivi ja elupaikade direktiivi alusel või on selleks otseselt vajalikud, olema kavad või projektid, mille eesmärk on säilitada või vajaduse korral taastada kaitsealuste elupaikade ja liikide soodne kaitsestaatus kõnealustel aladel.

Infokast 2 Näited kriteeriumidest, mis võimaldavad teha kindlaks, kas kava või projekt on otseselt seotud Natura 2000 ala kaitsekorraldusega või on selleks vajalik — Kavas või projektis kavandatud meetmed sisalduvad asjaomase Natura 2000 ala kaitsekorralduskavas või on kavandatud osana muudest õiguslikest, haldus- või lepingulistest meetmetest, mis on vajalikud ala, selle elupaigatüüpide ja liikide soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks ja (vajaduse korral) taastamiseks. — On olemas Natura 2000 ala haldamise eest vastutava seadusjärgse organi põhjendatud avaldus selle kohta, et tegevus on otseselt seotud sihtala kaitsekorraldusega ja selleks vajalik ning et see on selgelt seotud elupaigatüüpide või liikide kaitsestaatuse säilitamise või parandamisega alal.

3.1.2.    2. samm: kava või projekti ja selle mõjutegurite kirjeldamine

Kava või projekti kirjeldamisel on vaja kindlaks teha kõik aspektid, mis võivad mõjutada Natura 2000 ala eraldi või koos muude kavade või projektidega.

Arvesse tuleb võtta kõiki projekti etappe, sealhulgas ehitamist, käitamist ja käitusest kõrvaldamist.

Kavade puhul tuleb koguda ja analüüsida asjakohaseid üksikasju kava raames ellu viidavate tegevuste kohta, et teha kindlaks, kas need võivad eraldi või koos võetuna Natura 2000 alasid oluliselt mõjutada, sealhulgas koos muude kavade või projektidega.

Infokastis 3 on loetletud kava või projekti põhiparameetrid, mis tuleb kindlaks teha. Need elemendid on üksnes soovituslikud ning neid tuleb iga juhtumi puhul kohandada või täiendada. Mõne projekti või kava puhul võib olla vaja kindlaks määrata eraldi parameetrid ehitus-, käitus- ja käitusest kõrvaldamise etapiks.

Infokast 3 Näited kava või projekti elementidest, mida tuleb eelhindamise käigus arvesse võtta — suurus (nt seoses otsese maa hõivamisega); — kogu mõjutatud ala, sealhulgas ala, millele avalduvad kaudsed mõjud (nt müra, hägusus, vibratsioon); — füüsilised muutused keskkonnas (nt jõesängi või muude veekogude morfoloogia muutumine, metsa tiheduse muutumine); — muutused olemasoleva surveteguri intensiivsuse tasemes (nt müra, saaste või liikluse suurenemine); — ressursivajadused (nt veevõtmine, maavarade kaevandamine); — heitmed (nt lämmastiksaaste) ja jäätmed (ning kas need kõrvaldatakse maal, vees või õhus); — transpordivajadused (nt juurdepääsuteed); — ehitamise, käitamise, käitusest kõrvaldamise jne kestus; — ajalised aspektid (kava või projekti eri etappide ajakava); — kaugus Natura 2000 aladest ja eelkõige objektidest, mille kaitseks alad on määratud; — kumulatiivsed mõjud koos teiste projektide ja kavadega.

3.1.3.    3. samm: kindlakstegemine, milliseid Natura 2000 alasid võib kava või projekt mõjutada

Võimalike mõjutatud Natura 2000 alade kindlaksmääramisel tuleks arvesse võtta kõiki kava või projekti aspekte, millel võib olla mõju kava või projekti mõjupiirkonnas asuvatele Natura 2000 aladele. Seejuures tuleks arvesse võtta kõiki aladel leiduvaid objekte, mille kaitseks alad on määratud (liigid, elupaigatüübid), ja nende kaitse-eesmärke.

Eelkõige tuleks kindlaks määrata:

—	kõik Natura 2000 alad, mis kattuvad või külgnevad geograafiliselt kava või projekti mõne meetme või aspektiga selle mis tahes etapis;

—

kõik Natura 2000 alad, mis jäävad kava või projekti tõenäolise mõjuala piiresse. Natura 2000 alad, mis asuvad kava või projekti asukoha ümbruses (või teatavas kauguses) ja mida projekti aspektid võivad siiski kaudselt mõjutada, sealhulgas seoses loodusvarade (nt vee) kasutamise ja eri liiki jäätmete, ainete või energia keskkonda laskmise või heitega;

—	kava või projekti asukoha ümbruses (või sellest teatavas kauguses) asuvad Natura 2000 alad, millel elavad loomad võivad liikuda projektialale ja seejärel hukkuda või olla muul viisil mõjutatud (nt kaob toitumisala või väheneb kodupiirkond);

—	Natura 2000 alad, mille ühendatust või ökoloogilist järjepidevust kava või projekt võib mõjutada.

Hinnatavate Natura 2000 alade ulatus, st piirkond, kus kava või projekt võib mõju avaldada, sõltub kava või projekti laadist ja sellest, kui pika vahemaa tagant võib mõju avalduda. Jõel allavoolu asuvate Natura 2000 alade või põhjaveekihtidest toituvate märgalade puhul võib kava või projekt mõjutada veevoolu, kalade rännet jne isegi väga kaugelt. Ka saasteainete heite mõju võib avalduda pika vahemaa tagant.

Osal projektidest või kavadest, mis ei mõjuta otseselt Natura 2000 alasid, võib siiski olla aladele oluline mõju, kui nad avaldavad tõkestavat mõju või katkestavad ökoloogilisi sidemeid. See võib juhtuda näiteks siis, kui kavad mõjutavad Natura 2000 alasid ühendavaid maastikuvorme, takistavad liikide liikumist või häirivad jõe või metsa ökosüsteemi järjepidevust.

Selleks et teha kindlaks kava või projekti võimalik mõju Natura 2000 aladele, on vaja kindlaks määrata mitte ainult asjaomased alad, vaid ka nendel aladel olulisel määral leiduvad elupaigad ja liigid ning alapõhised kaitse-eesmärgid.

Infokast 4 sisaldab näiteid andmeallikatest, mida saab sel eesmärgil kasutada.

Infokast 4 Allikad Natura 2000 alale avalduva mõju kindlakstegemiseks — Natura 2000 standardne andmevorm ala kohta; — alapõhised kaitse-eesmärgid (sätestatud loodusalade määramise või linnualade klassifitseerimise aktides, ala kaitsekorralduskavas või eraldi õigusaktis); — ala kaitsekorralduskavad (kus nt tehakse kindlaks ala mõjutavad survetegurid ja ohud); — varasemad uuringud ja seireandmed asjaomaste liikide ja elupaigatüüpide, nende leviku kohta alal ja selle ümbruses ning nende kaitsestaatuse, surve ja ohtude kohta; — ala praegused ja varasemad kaardid; — maakasutuse ja muud asjakohased olemasolevad kavad; — ala uuringutel põhinev olemasolev materjal; — olemasolevad hüdrogeoloogilised andmed; — olemasolevad andmed asjaomaste ainete kohta (nt lämmastiksaaste, keskkonda lastud reovee koostis); — sarnaste projektide või kavade keskkonnamõju hinnangud; — asjakohased keskkonnaseisundi aruanded; — kaardid ja geoinfosüsteemid; — toimikud ala ajaloo kohta jne.

Natura 2000 standardsel andmevormil (17)esitatud teave on lähtepunkt, mis aitab teha kindlaks alal olulisel määral leiduvad elupaigatüübid ja liigid, mida kava või projekt võib mõjutada, samuti kõik olemasolevad survetegurid ja mõjud alale. Muud kaitseala tasandi teavet saab sellistest allikatest nagu Natura 2000 ala kaitsekorralduskava, loetelu tegevustest, mis võivad põhjustada kahju või halvenemist, alal leiduvate elupaikade ja liikide seire tulemused ning väljaspool Natura 2000 ala asuvad biogeograafilise, riikliku ja kohaliku tasandi allikad.

On oluline, et need andmed ja teave tehakse avalikult kättesaadavaks näiteks keskandmebaasi või riiklike või piirkondlike ametiasutuste veebiportaalide ja -saitide kaudu ning et neid ajakohastatakse korrapäraselt, et kõigil asjaomastel sidusrühmadel ja asutustel oleks neile lihtne juurde pääseda.

Infokast 5 Peamised teabeallikad objektide kohta, mille kaitseks Natura 2000 alad on määratud Iga Natura 2000 ala kohta on täidetud standardne andmevorm. See sisaldab teavet kaitsealal leiduvate ELi kaitstavate liikide ja elupaigatüüpide kohta ning selles antakse üldine hinnang asjaomase ala iga liigi või elupaigatüübi seisundi kohta (hindega skaalal A–D). Andmevorm sisaldab teavet kaitsealal asuvate elupaikade pindala, esinduslikkuse ja kaitsestaatuse kohta ning üldist hinnangut ala väärtuslikkuse kohta asjaomaste looduslike elupaigatüüpide kaitsmise seisukohast. Seoses alal leiduvate liikidega sisaldab andmevorm teavet nende populatsioonide ja staatuse (paikne, pesitsev, talvituv, rändav) kohta ning kaitseala väärtuslikkuse kohta asjaomase liigi kaitse seisukohast. Samuti hõlmab andmevorm järgmist taustteavet kaitseala kohta: — ala üldisi omadusi, kvaliteeti ja tähtsust käsitlev teave; — ala kahjustatavust käsitlev teave (alale inimtegevusest või muudest mõjuritest tulenev koormus ning elupaikade ja ökosüsteemide tundlikkus); — teave inimtegevuse ja looduslike protsessidega seotud positiivse või negatiivse mõju kohta ala kaitsele ja kaitsekorraldusele ning selle kohta, kui suur osa alast on mõjutatud; — teave ala kaitsekorralduse eest vastutava organi kohta; — teave ala kaitsekorralduskavade ja -tavade, sealhulgas tavapärase inimtegevuse kohta; — kaitseala kaart. Kaitsemeetmed ja kaitsekorralduskavad Loodusalade jaoks peavad liikmesriigid kehtestama kaitsemeetmed, mis vastavad alal esinevate I lisa looduslike elupaigatüüpide ja II lisa liikide ökoloogilistele vajadustele (elupaikade direktiivi artikli 6 lõige 1). See võib vajaduse korral hõlmata spetsiaalselt kaitsealade jaoks välja töötatud või muudesse arengukavadesse lisatud kaitsekorralduskavade kasutamist ja/või muid õigus-, haldus- või lepingulisi meetmeid. Samuti tuleb sihipäraseid kaitsemeetmeid kohaldada linnualade suhtes. Kui Natura 2000 kaitsekorralduskavad on kättesaadavad, võivad need sisaldada teavet ala kaitse-eesmärkide, alal esinevate liikide ja elupaikade asukoha ja seisundi, neid ähvardavate ohtude ning nende kaitsestaatuse parandamiseks vajalike kaitsemeetmete kohta. Sellest kõigest võib olla kasu eel- ja asjakohasel hindamisel.

Komisjoni veebisaidil on Natura 2000 Network Vieweri ja Natura 2000 avaliku andmebaasi kaudu esitatud andmed ja kaardid kõigi ELi Natura 2000 alade kohta: http://ec.europa.eu/environment/nature/natura2000/data/indexen.htm. Ka enamikus liikmesriikides on avalikult kättesaadav teave Natura 2000 alade ja nende omaduste kohta. Geoinfosüsteemid võivad samuti aidata mõista seoseid kava või projekti aspektide ja Natura 2000 ala eritunnuste vahel.

Eri riikides on olemas praktilised töövahendid ja infosüsteemid, mis aitavad kindlaks teha eri liiki projektide ja kavade võimalikku mõju Natura 2000 aladele. Infokastis 6 on esitatud mõned näited sellistest töövahenditest.

Infokast 6 Näited infosüsteemidest, mis aitavad teha kindlaks eri liiki projektide ja kavade võimalikku mõju Natura 2000 aladele Saksamaa Vajalik teave peaaegu kõikide projektitüüpide võimaliku kahjuliku mõju hindamise jaoks on esitatud föderaalse looduskaitseameti infosüsteemis FFH-VP-Info. See sisaldab ulatuslikku andmebaasi võimalike mõjude kohta konkreetsetele elupaigatüüpidele ja liikidele, mida saab kasutada eel- ja asjakohaseks hindamiseks. Selles esitatakse üksikasjalik teave mõjutegurite tundlikkuse ja võimaliku mõju kohta peaaegu kõigile Saksamaal loodusdirektiivide alusel kaitstavatele elupaikadele ja liikidele. See sisaldab ka kontroll-loendeid, milles hinnatakse iga elupaigatüüpidele ja liikidele avalduva mõju raskusastet/olulisust. Vt: http://ffh-vp-info.de/FFHVP/Page.jsp. Iirimaa Iirimaal on kättesaadav rakendus GeoTool, mis toetab andmekogumisprotsessi 1. etappi (eelhindamine) ja 2. etappi (asjakohane hindamine). See võimaldab kasutajal valida kaardil mõne punkti ning seejärel otsida loodus- ja linnualasid sellest punktist määratud raadiuses, mille kasutaja saab valida sõltuvalt kava või projekti võimaliku keskkonnamõju tasemest. Teave iga valitud raadiuses asuva Natura 2000 ala kohta sisaldab nende elupaikade ja liikide loetelu, mille kaitseks alad on määratud, ning on seotud iga ala kaitse-eesmärkidega. Vt: https://gis.epa.ie/EPAMaps/AAGeoTool. Madalmaad Madalmaade valitsus on loonud töövahendi projekti võimaliku mõju kiireks hindamiseks algetapis. Selles kirjeldatakse toiminguid, mida on vaja teha, kui loa saamise menetlus hõlmab Natura 2000 aladele või kaitsealustele liikidele avalduva mõju hindamist. See aitab kindlaks teha võimalikku mõju üksikutele liikidele ja elupaigatüüpidele ning annab teavet liikide ja elupaigatüüpide tundlikkuse kohta eri tegevuste suhtes. Vt www.natura2000.nl („routeplanner beschermde natuur“ ja „effectenindicator Natura 2000-gebieden“). Belgia Õhusaaste (NOx ja NH3 sadestumine, mis on seotud intensiivse põllumajanduse, tööstuslike kütte- ja energiaprotsesside ning liikuvusega) mõjul toimuva hapestumise ja eutrofeerumise hindamiseks on Belgias esmaseks eelhindamiseks kasutusel interaktiivne veebirakendus. See on kiirskaneerimisvahend võimalike mõjude kindlakstegemiseks. Kui kiirskaneerimise tulemusena antakse heakskiit, ei ole oodata võimalikku kahjulikku mõju. Kui aga heakskiitu ei anta, võib esineda kahjulik mõju, mida tuleks asjakohase hindamise abil lähemalt uurida. Vt: https://www.milieuinfo.be/voortoets/. Lisateavet eel- ja asjakohast hindamist toetava teabe ja praktiliste töövahendite kohta vt käesoleva juhenddokumendi lisast (punkt 1.1).

3.1.4.    4. samm: hindamine, kas tõenäolist olulist mõju on võimalik välistada, võttes arvesse ala kaitse-eesmärke

Eelhindamise järgmise sammuna hinnatakse eelmise sammu käigus kindlaks tehtud mõjude tõenäosust ja võimalikku olulisust, võttes arvesse võimalikku kumulatiivset mõju muude kavade või projektidega.

Olulise mõju tõenäosuse hindamine

Selles kontekstis mõistetakse tõenäolise olulise mõju all igasugust mõju, mida võib põhjendatult prognoosida sellise kava või projekti tagajärjel, mis mõjutaks negatiivselt ja oluliselt Natura 2000 alal märkimisväärsel määral esinevatele elupaikadele ja liikidele kehtestatud kaitse-eesmärke. See võib tuleneda kas kaitsealal või sellest väljaspool toimuvast tegevusest või koosmõjust muude kavade või projektidega.

Siinkohal tuleks meelde tuletada, et kui tõenäolist olulist mõju ei saa ilma mõistlike kahtlusteta välistada, peab kava või projekt läbima artikli 6 lõike 3 kohase täieliku asjakohase hindamise ehk täishindamise (võimaliku mõju hindamise täpsemad üksikasjad on esitatud punkti 3.2.2 alapunktis b).

Mõju olulisus varieerub sõltuvalt sellistest teguritest nagu mõju suurus, liik, ulatus, kestus, intensiivsus, avaldumise aeg, tõenäosus ja kumulatiivsus ning asjaomaste elupaikade ja liikide haavatavus.

Infokastis 7 on esitatud näited mõõdikutest, mille abil saab nende mõjude olulisust kvantifitseerida.

Infokast 7 Olulisuse mõõdikute näited Mõju tüüp Olulisuse näitaja Elupaigaala kadu Halvenemine Elupaiga kao pindala hektarites ja osakaal protsentides. Ala (absoluutarvudes ja protsentides), kus liigi või elupaiga kaitsestaatuse määramiseks kasutatavad omadused on halvenenud, samuti iga omaduse halvenemise ulatus. Häirimine Häirimisteguri intensiivsuse, kestuse või püsivuse aste ja selle kaugus pesitsusaladest Killustatus Muutus võrreldes algsete ja soovitud seisunditega (nt mitme väikese elupaigalaigu loomine ühe suure asemel, servaefektist mõjutatud hektarite arv elupaigas) Kaudsed mõjud Mil määral on ala avatud muudele ohtudele (invasiivsed võõrliigid, ala hõlvamine inimeste ja loomade poolt, lisaarendused).

Mõju olulisuse hindamiseks kasutatavate teabeallikate hulka kuuluvad tõendid samalaadse tegevuse kohta, mis avaldab mõju sarnaste kaitsealuste objektidega ja sarnase kaitsestaatusega või sarnaste kaitse-eesmärkidega aladele, samuti olemasolevatel tõenditel põhinevad eksperdiarvamused. Kuna aga iga juhtum on paratamatult erinev, tuleb arvesse võtta kohalikke asjaolusid. Seetõttu tuleb hindamine alati teha iga juhtumi puhul eraldi.

Nagu on sätestatud artikli 6 kohaldamise juhendis, ei pruugi see, mis võib olla ühe kaitseala puhul oluline, olla oluline teise ala jaoks. Näiteks võib elupaiga sajaruutmeetrine kadu olla oluline väikesel haruldase orhideeliigi kaitsealal, samas kui suurel stepialal ei tarvitse selline kadu olla oluline, kui see ei ohusta ala kaitse-eesmärkide saavutamist.

Kavade puhul võib sõltuvalt kava erinevate aspektide ja komponentide määratluse tasemest ja üksikasjadest olla keeruline hinnata selles etapis iga võimaliku mõju ulatust ja olulisust üksikutele aladele. Siiski saab hinnata Natura 2000 alale avalduva olulise mõju tõenäosust, võttes arvesse näiteks kava või projekti liiki ja selle võimalikku mõjuala.

Seepärast tuleb kavad eelhindamisel läbi vaadata piisavalt hoolikalt (et välistada põhjendatud kahtlused) ja ettevaatuspõhimõtet silmas pidades, et vältida Natura 2000 alale potentsiaalselt mõju avaldavate komponentide või tegevuste välistamist ning nende väljajätmist asjakohase hindamise käigus tehtavast täiendavast kontrollist.

Seoses leevendusmeetmete (18) hindamisega artikli 6 lõike 3 kohase menetluse rakendamisel on kohus otsustanud, et „selle kindlaks tegemiseks, kas hiljem on vaja korraldada kava või projektiga alale kaasneva keskkonnamõju hindamist, ei võeta eelhindamise etapis arvesse meetmeid, mille eesmärk on vältida või vähendada nimetatud kava või projektiga alale kaasnevat kahjulikku mõju“ (otsus kohtuasjas C-323/17).

Projektiarendajad võivad aga vahel projekte kavandada viisil, mis võimaldab algusest peale vältida või minimeerida võimalikku mõju. Seda saab teha, kasutades parimat võimalikku tehnoloogiat või rakendades ennetavaid meetmeid, sealhulgas kohustuslikke meetmeid (nt keelutsoonid), mis on ette nähtud näiteks valdkondlike määruste, Natura 2000 kaitsekorralduskavade või (üld)planeeringutega.

Projekti selliseid üldkomponente võib eelhindamisel arvesse võtta, erinevalt kava- või projektipõhistest leevendusmeetmetest, mida selles etapis arvesse võtta ei tohi. Need komponendid tuleks projekti kirjelduses selgelt ära märkida. Konkreetseid leevendusmeetmeid, nt rohesildade ehitamine, et võimaldada selliste liikide rännet, kelle kaitseks ala on määratud, eriti kui need on kehtestanud pädev asutus, tuleks kaaluda alles asjakohase hindamise käigus, nagu on kirjeldatud punktis 3.2.5.

Teiste kavade ja projektidega seotud võimaliku kumulatiivse mõju hindamine

Eelhindamise käigus tuleks hinnata kava või projekti võimaliku olulise mõju tõenäosust kas eraldi või koos teiste projektide või kavadega. Sellise kumulatiivse mõju hindamine on eelhindamises etapis sageli vähem üksikasjalik kui asjakohase hindamise etapis. Siiski tuleb teha kindlaks kõik muud kavad või projektid, mis võivad koos kõnealuse kava või projektiga põhjustada kumulatiivset mõju.

Selline koosmõju eelhindamine eeldab, et tehakse kindlaks muud kavad ja projektid, millel võib olla potentsiaalne mõju samadele Natura 2000 aladele, ning seejärel hinnatakse nende võimet avaldada olulist mõju koos hinnatava kava või projektiga. Kui selle analüüsi käigus ei jõuta lõplike järeldusteni, tuleks vähemalt kindlaks määrata muud asjakohased kavad ja projektid, mida tuleks asjakohase hindamise käigus üksikasjalikumalt uurida.

Kumulatiivse mõju hindamine eelhindamise etapis Rida üksikuid tagasihoidlikke mõjutusi võivad kokku moodustada olulise mõju. Võimaliku olulise mõju kindlaksmääramisel tuleks hinnatava kava või projekti kõrval arvesse võtta ka teisi kavasid ja/või projekte, et hinnata kumulatiivset mõju. Koosmõju käsitlevas sättes peetakse silmas teisi kavasid või projekte, mis on lõpule viidud, mis on heakskiidetud, kuid lõpule viimata, või mille kohta on tehtud ettepanek (st on esitatud heakskiitmis- või nõusolekutaotlus). Lisaks on oluline tähele panna, et kumulatiivse mõju hindamine ei piirdu samasse tegevusvaldkonda kuuluvate samalaadsete kavade või projektide hindamisega . Hindamisel tuleks arvesse võtta kõiki muud liiki kavasid või projekte, mis võivad koos hinnatava kava või projektiga avaldada olulist mõju. Samuti peaks hindamisel lisaks sellele, et võetakse arvesse eri projektide vahelist ja eri kavade vahelist kumulatiivset mõju, silmas pidama ka projektide ja kavade omavahelist kumulatiivset mõju (ja vastupidi) . Näiteks uus projekt, mis näeb ette kiirtee ehitamise, ei pruugi eraldi võttes avaldada alale ebasoodsat mõju, ent kui võtta arvesse juba heaks kiidetud kava, mis näeb ette samale alale elamuehituse, võib projekti ja kava kumulatiivne mõju olla piisavalt oluline, et avaldada alale ebasoodsat mõju. Seevastu ei pruugi mõni kava üksikult võetuna avaldada olulist mõju Natura 2000 aladele, kuid hinnang võib olla teistsugune, kui kava hindamisel võetakse arvesse kavandatavat või juba loa saanud suurt arendusprojekti, mis selles kavas ei sisaldu. Täpsemad üksikasjad on esitatud artikli 6 kohaldamise juhendi punktis 4.5.3.

Teabe hankimine muude kavade ja projektide kohta, mis võivad koos avaldada Natura 2000 alale kumulatiivset mõju, võib olla keeruline. Väga kasulik on omada andmebaase või infosüsteeme, mis võivad anda seda teavet valitud piirkonna kohta – mõnes riigis on need juba välja töötatud või väljatöötamisel (19). Võimaliku kumulatiivse mõju kindlakstegemiseks võib kasutada ka olemasolevaid andmebaase, mis on mõeldud üldsuse teavitamiseks kavade ja projektide keskkonnamõju strateegilisest hindamisest ja keskkonnamõju hindamisest (20).

Igal juhul tuleks konsulteerida pädevate asutustega (keskkonna- või valdkondlikud asutused) ja neil peaks olema võimalik esitada teavet muude kavade/projektide kohta, mida eelhindamise käigus tuleks arvesse võtta.

Tabelis 2 on esitatud Natura 2000 alale avalduva kumulatiivse mõju hindamise põhisammud.

Tabel 2

Kumulatiivse mõju hindamine

Hindamisel läbitavad sammud	Vajalik tegevus
Määrata kindlaks geograafilised piirid ja hindamise ajakava	Määrata kindlaks piirid kumulatiivse mõju uurimiseks; pange tähele, et need erinevad olenevalt mõju tüübist (nt mõju veevarudele, müra) ja võivad hõlmata kaugemaid (alaväliseid) asukohti.
Teha kindlaks kõik projektid/kavad, mis võivad avaldada koosmõju	Teha kindlaks kõik kaalutava kava või projekti mõju allikad koos kõigi teiste allikatega olemasolevas keskkonnas ning teistest kavandatud projektidest või kavadest tuleneda võiv muu mõju; projektide või kavade ajakava ja etappideks jagamine.
Mõju kindlakstegemine	Teha kindlaks mõju tüüp (nt müra, veevarude vähendamine, keemiline heide), mis võivad mõjutada muutuste suhtes tundliku kaitseala struktuuri ja funktsioone.
Kumuleerumistee kindlakstegemine	Teha kindlaks võimalikud kumuleerumisteed (21) (nt vee, õhu kaudu; mõju kumuleerumine ajas ja ruumis). Uurida ala tingimusi, et teha kindlaks ala struktuuri ja funktsioneerimise haavatavad aspektid, mis on ohustatud.
Prognoosimine	Prognoosida kindlakstehtud tõenäolise kumulatiivse mõju suurust/ulatust.
Hinnang	Selgitada, kas võimalik kumulatiivne mõju on tõenäoliselt oluline, võttes arvesse olulisuse hindamise etapis kogutud teavet.

Kui alal leiduv kaitsealune elupaik või liik on juba ebasoodsa kaitsestaatusega või kui ületatakse elupaikade või liikide eriomadustele avalduva mõju kriitilisi künniseid (või kui ala suhtes avalduv kumulatiivne mõju viib ühe või teise eespool mainitud olukorrani), avaldab iga täiendav kava või projekt, mis eraldi või koos muude kavade ja projektidega lisab nendele tasemetele täiendavat mõju, tõenäoliselt Natura 2000 alale olulist mõju.

3.1.5.    Järeldused: eelhindamise tulemusel põhinev otsus

Otsusega, kas kaval või projektil on Natura 2000 alale tõenäoliselt oluline mõju, kaasnevad praktilised ja õiguslikud tagajärjed. Kavasid ja projekte, mille puhul on jõutud ilma põhjendatud kahtlusteta järeldusele, et need tõenäoliselt ei avalda olulist mõju, võib menetleda artikli 6 lõikes 3 osutatud edasisi samme läbimata.

Sarnaselt asjakohase hindamise etapile peab eelhindamisetapp lõppema pädeva asutuse kirjaliku põhjendatud otsusega, et jääks kirjalik jälg põhjendustest, mille alusel sellele järeldusele jõuti. Järelduste koostamisel tuleks arvesse võtta ka Natura 2000 ala haldava asutuse arvamust.

Otsus tuleks teha ka avalikult kättesaadavaks. Kuigi direktiivi tekstis ei ole sellele sõnaselgelt viidatud, on Euroopa Kohus tunnistanud, et avalikkuse osalemine on vajalik ka artikli 6 lõike 3 kohase eelhindamise etapis (kohtuasi C-243/15, punktid 46–49). Lisaks on kohus tunnustanud valitsusväliste organisatsioonide õigust vaidlustada ametiasutuste eelhindamisotsus (kohtuasi C-243/15, punktid 56–61).

Kuna asjakohase hindamise vajaduse tingib ka ainult võimalus, et kaitsealale avaldatakse olulist mõju, võib selle otsuse teha kas pärast kava või projekti põhjalikku uurimist või lihtsa analüüsi alusel, kui juba eeldatakse, et oluline mõju on tõenäoliselt olemas (kava või projekti liigi, suuruse või ulatuse, Natura 2000 ala omaduste või suure koosmõju riski tõttu muude kavade või projektidega). See võimaldab alustada asjakohast hindamist niipea kui võimalik.

Kahtluste korral, st kui olemasoleva teabe põhjal ei saa välistada, et kava või projekt võib avaldada olulist mõju Natura 2000 alale kas eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb kava või projekti suhtes teha asjakohane hindamine.

Ideaaljuhul peaks eelhindamise tulemusel tehtud otsus andma ka suuniseid järgneva asjakohase hindamise ulatuse ja tõenäolise olulise mõju kohta, mida tuleb uurida (22). Kava puhul peaks see hõlmama ka kõiki Natura 2000 alasid, mida kava võib mõjutada.

Infokastis 8 on esitatud eelhindamisanalüüsi vorm.

Infokast 8 Eelhindamisanalüüsi vorm Kava või projekti kokkuvõtlik kirjeldus ja peamised aspektid, mis tõenäoliselt mõju avaldavad Kava või projekti eesmärgid ja selle peamised omadused/tegevused eri etappides (nt ehitamine, käitamine ja vajaduse korral käitusest kõrvaldamine). Natura 2000 alade ja nende põhitunnuste kokkuvõtlik kirjeldus Elupaigad ja liigid, mille kaitseks alad on määratud, ning nende kaitse-eesmärgid. Kava või projekti selliste üksikute aspektide kirjeldus, mis võivad avaldada mõju Natura 2000 aladele, sealhulgas: — ulatus ja mõõtmed; — kaugus Natura 2000 aladest; — maa hõivamine (otsene/kaudne); — ressursivajadused (nt veevõtmine, pinnase väljakaevamine, maavarade kaevandamine); — heide (maale, vette või õhku laskmine); — veonõuded; — ehituse, käituse ja käitusest kõrvaldamise kestus ja ajastus; — mõjutegurite (nt müra, lämmastiksaaste, hägusus) ulatus. Natura 2000 aladele avalduva tõenäolise mõju kirjeldus, pidades silmas konkreetseid kaitse-eesmärke, mis on kehtestatud objektide kohta, mille kaitseks alad on määratud, sh: — elupaiga pindala vähenemine, seisundi halvenemine või killustumine; — liikide häirimine, populatsioonide ja asustustiheduse vähenemine; — elupaikade ja liikide ökoloogiliste vajaduste seisukohalt oluliste ökoloogiliste funktsioonide ja/või tunnuste muutus (nt vee kvaliteet ja hulk); — sekkumine peamistesse seostesse, mis määravad kindlaks kaitseala struktuuri ja funktsiooni. Koos muude kavade või projektidega esinevate tõenäoliste mõjude kirjeldus: — kumulatiivse mõju puhul arvestatavad mõjutegurid; — selliste projektide loetelu ja kirjeldus, mis võivad kumulatiivset mõju suurendada; — kumulatiivse mõju ulatuse ja olulisuse hindamine, pidades silmas alapõhiseid kaitse-eesmärke. Olulisuse hindamise kriteeriumid, olulisuse näitajad seoses alapõhiste kaitse-eesmärkidega, nt: — elupaiga kadumise määr (absoluutne, suhteline), muutused elupaikade struktuuris; — liikide populatsioonide väljatõrjumise oht, häirimise tase, liikide kodupiirkonna, toitumis- või varjeala vähenemine, paljunemiseks soodsa seisundi muutumine; — mõjutatud elupaikade ja liikide olulisus, nt esinduslikkus, kohalik liik; — ala tähtsus (nt asub teatava elupaiga ja liigi levila piiril, täidab nn astmelaua rolli ökoloogilise ühenduvuse loomisel); — ökoloogiliste funktsioonide katkemine või muutumine; — muutused kaitseala peamistes ökoloogilistes omadustes (nt vee kvaliteet). Järeldused. Kirjeldada eespool esitatud teabe põhjal kava või projekti selliseid aspekte või nende kombinatsiooni, mis tõenäoliselt põhjustavad olulist mõju, samuti selliseid aspekte, mille puhul mõju iseloom või ulatus ei ole teada. Tõenäoliselt oluline mõju: ☐ ei ☐ jah või ei ole kindel

3.2.   2. etapp: asjakohane hindamine (täishindamine)

Asjakohase hindamise eesmärk on hinnata kava või projekti mõju ala kaitse-eesmärkide saavutamisele, kas eraldi või koos muude kavade või projektidega. Hindamise järeldused peaksid pädevatel asutustel võimaldama otsustada, kas kava või projekt avaldab „asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju“. Seega on asjakohase hindamise keskmes konkreetselt need liigid ja/või elupaigad, mille kaitseks Natura 2000 ala on määratud. Artikli 6 kohaldamise juhendi punkt 4.6.1.

Asjakohast hindamist viiakse läbi nii projektide kui ka kavade suhtes. Seda võib kooskõlastada või ühendada muude keskkonnamõju hindamistega, nagu projektide keskkonnamõju hindamine (KMH), kavade ja programmide keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH) ning veepoliitika raamdirektiivi kontekstis tehtud hindamised (vt punkt 5.2).

Nagu KMH ja KSH protsessidegi puhul, esitab kava või projekti arendaja tavaliselt pädevale asutusele kontrollimiseks asjakohase hindamise aruande. Kui hinnangus tehakse kindlaks negatiivne mõju või sellise mõju tõenäosus, võib arendaja selles etapis võtta ka leevendusmeetmeid mõju vähendamiseks.

Seejärel on pädeva asutuse ülesanne kindlaks teha, kas kava või projekt avaldab asjaomase ala terviklikkusele ebasoodsat mõju või mitte ning kas kava või projekti saab seega heaks kiita või mitte. Samuti võib pädev asutus kehtestada heakskiitmise tingimused ja vajaduse korral küsida eelnevalt üldsuse arvamust. Täiendav teave asjakohase hindamisega seotud konsulteerimise kohta on esitatud punktis 3.2.7.

Hindamisprotsess hõlmab mitmelt sidusrühmalt, sealhulgas riigi, piirkondliku ja kohaliku tasandi looduskaitseasutustelt, teadusekspertidelt ja asjaomastelt vabaühendustelt teabe kogumist ning selle hindamist. Pädev asutus võib kasutada ka kava või projekti arendaja esitatud teavet lähtekohana, millel põhinevad konsultatsioonid sise- ja välisekspertide ning muude sidusrühmadega.

Mõnel juhul võib pädeval asutusel olla vaja küsida lisateavet tagamaks, et lõplik hinnang on võimalikult põhjalik ja objektiivne. Tuleb meeles pidada, et asjakohane hindamine peab olema piisavalt üksikasjalik ja põhjendatud, et tõendada ebasoodsa mõju puudumist, võttes aluseks parimad teaduslikud valdkonnateadmised.

Kokkuvõttes hõlmab asjakohane hindamine järgmisi samme:

1.	projekti ja asjaomase Natura 2000 ala kohta teabe kogumine;

2.	kava või projekti tagajärgede hindamine, pidades silmas ala kaitse-eesmärke kas eraldi või koos muude kavade või projektidega;

3.	kindlakstegemine, kas kaval või projektil võib olla ebasoodne mõju kaitseala terviklikkusele;

4.	leevendusmeetmete (sealhulgas nende järelevalve) kaalumine.

Neid samme võib olla vaja rakendada järk-järgult ning teatavaid samme võib olla vaja järgnevate sammude tulemuste põhjal korrata. Järgmistes osades kirjeldatakse iga sammu eraldi. Muid küsimusi, nagu avalik konsultatsioon ja asjakohaste hindamiste kvaliteedi tagamine, käsitletakse käesoleva peatüki lõpus.

3.2.1.    1. samm: projekti ja asjaomaste Natura 2000 alade kohta teabe kogumine

Asjakohaseks hindamiseks vajalik teave hõlmab tõenäoliselt mõjutatavate Natura 2000 alade kirjeldust, kaitsealal olulisel määral esinevaid liike ja elupaiku (objektid, mille kaitseks alad on määratud) ning nende kaitse-eesmärke, samuti kava või projekti kirjeldust ja selle võimalikku mõju ala kaitse-eesmärkidele. Osa sellest teabest võib olla kogutud juba eelhindamise etapis, kuid tavaliselt peab teave olema asjakohase hindamise jaoks üksikasjalikum.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 5 lõike 2 ja keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 5 lõike 4 kohaselt peaks pädev asutus arendaja taotlusel kindlaks määrama keskkonnamõju hindamise ulatuse (ulatuse kindlaksmääramine). Ulatuse kindlaksmääramise eesmärk on teha kindlaks elemendid, mida tuleks käsitleda arendaja koostatud ja pädevale asutusele esitatud keskkonnamõju hindamise aruandes. Eelkõige peaks hindamise ulatuse kindlaksmääramine aitama välja selgitada kõige olulisemad uuritavad elemendid, et neid oleks võimalik üksikasjalikumalt käsitleda (23).

Hindamise ulatuse kindlaksmääramise protsess sõltub kavast või projektist ja asjaomastest aladest. Tavaliselt sisaldab see siiski ala kirjeldust, kava või projekti kirjeldust ja alale avaldatava võimaliku mõju kindlakstegemist, pidades silmas ala kaitse-eesmärke. Olenemata sellest, kas asjakohane hindamine on KMH/KSH hindamisega ühendatud või mitte, tuleks ulatuse kindlaksmääramisel määratleda ala lähteseisund (st alal olulisel määral esinevate kaitsealuste elupaikade ja liikide seisund, alapõhised kaitse-eesmärgid ning muud elemendid, mis määravad ala terviklikkuse ja selle olulisuse võrgustiku sidususe jaoks), mida tuleb asjakohase hindamise käigus kindlaks teha ja uurida, analüüsi üksikasjalikkuse tase, meetodid, olulisuse hindamise kriteeriumid, analüüsitavad leevendusmeetmete liigid ja alternatiivsed lahendused jne.

KMH direktiivi (direktiivi 2011/92/EL (muudetud direktiiviga 2014/52/EL) artikli 5 lõige 2 Arendaja taotlusel esitab pädev asutus arvamuse arendaja poolt keskkonnamõju hindamise aruandes käesoleva artikli lõike 1 kohaselt esitatava teabe ulatuse ja üksikasjalikkuse astme kohta, võttes arvesse arendajalt saadud teavet projekti erisuste, sealhulgas selle asukoha ja tehnilise võimsuse, ning tõenäolise keskkonnamõju kohta. Pädev asutus konsulteerib enne arvamuse esitamist artikli 6 lõikes 1 osutatud asutustega. Liikmesriigid võivad samuti nõuda, et pädevad asutused esitaksid esimeses lõigus osutatud arvamuse olenemata sellest, kas arendaja seda taotleb. KSH direktiivi (direktiiv 2001/42/EÜ) artikli 5 lõige 4 Keskkonnamõju hindamise aruandes sisalduva teabe ulatuse ja üksikasjalikkuse üle otsustamisel konsulteeritakse artikli 6 lõikes 3 osutatud asutustega.

Andmete kogumise, uuringute ja uurimise ulatus ja vajaliku üksikasjalikkuse tase sõltub projektist ja mõjutatud ala(de)st. Seega tuleb otsus teha igal üksikjuhul eraldi. See võib sõltuda näiteks projekti ja ala keerukusest ning ala tähtsusest nende liikide ja elupaikade jaoks, mille kaitseks see on määratud. See sõltub ka kaitseala ning seal olulisel määral esinevate liikide ja elupaikade kohta juba olemasolevatest andmetest, samuti varasematest hindamistest saadud teabest jne.

Ühtlustatud ja kvaliteetne geograafiline teave hõlbustab tavaliselt arendajate, ametiasutuste ja sidusrühmade tööd ning on eriti oluline piiriüleste projektide ja mõju kontekstis. Näiteks piiriülest jõge või sellist käitist mõjutava projekti puhul, mis võib tekitada piiriülest saastet, on väga oluline, et selle mõju kindlakstegemiseks, hindamiseks ja leevendamiseks kasutataks ühiseid standardeid. ELi ruumiandmete infrastruktuuri (INSPIRE) direktiivi eesmärk on tagada, et sellised standardandmed oleksid kättesaadavad ja kasutusel (24).

Tabelis 3 on esitatud asjakohaseks hindamiseks vajalike lähteandmete soovituslik kontroll-loend ning tabelis 4 on esitatud näide teabe kohta, mida tuleb koguda kavade ja projektidega Natura 2000 võrgustikule avaldatava mõju hindamisel.

Tabel 3

Asjakohaseks hindamiseks vajalike lähteandmete soovituslik kontroll-loend

Lähteandmed Natura 2000 alade ja nende tunnuste kohta	Teabeallikad	Kättesaadav:
Natura 2000 alade kaitse-eesmärgid. Alade suhtes kehtestatud kaitsemeetmed. Maakasutus, aladel keelatud ja lubatud tegevus. Aladel tuvastatud peamised ohud ja survetegurid. Natura 2000 alade kaardid (kus on näidatud alade piirid ja oluliste objektide asukoht).	Natura 2000 standardsed andmevormid Loodus- ja linnualade määramisaktid Kaitsekorralduskavad ja muud alade kaitsekorraldust käsitlevad dokumendid/õigusaktid (määrused, lepingud, kokkulepped)	Riikide/piirkondade veebiportaalid Ametlikud teatajad Looduskaitseasutused/-ametid Natura 2000 Network Viewer (25) Natura 2000 andmebaas (26) Riiklikud andmebaasid
Kaitsealal leiduvad elupaigatüübid ja liigid ning nende seisund: kaitsestaatus, esinduslikkus jne. Alade olulisus seal leiduvate elupaikade ja liikide jaoks. Elupaigatüüpide ja liikide peamised ökoloogilised vajadused, haavatavus ja tundlikkus.	Natura 2000 standardsed andmevormid Ala kaitsekorralduskavad Määramisaktid Seadusega ette nähtud looduskaitsekavad ja -poliitikad riiklikul/piirkondlikul/kohalikul tasandil Liikide ja elupaikade kaitse tegevuskavad Praegused ja ajaloolised kaardid, uuringud jne Ekspertidelt saadud teave	Riikide/piirkondade veebiportaalid Natura 2000 Network Viewer Natura 2000 andmebaas Riiklikud andmebaasid Pädevad asutused Kättesaadav kirjandus Teadusasutused
Elupaikade ja liikide kaitsestaatus, suundumused, peamised ohud ja survetegurid (biogeograafilises piirkonnas ja riigi tasandil).	Elupaikade direktiivi artikli 17 ja linnudirektiivi artikli 12 kohased riiklikud kaitsestaatuse aruanded	Veebiaruanded (27)
Projekti/kavaga seotud lähteandmed	Teabeallikad	Kättesaadav:
Kava või projekti täielik kirjeldus: projektiga mõjutatav kogupindala, projekti tegevused, heited, loodusvarade kasutamine, etapid, ajakava jne. Kava või projekti ja Natura 2000 ala vaheline seos (nt olulised vahemaad või liikumisteed).	Kava või projekti dokumendid (plaanid, kaardid jne) Kaardid, geoinfosüsteemid	Projekti/kava taotleja Natura 2000 Network Viewer
Muude (rakendatud, heakskiidetud või kavandatud) kavade või projektide omadused, mis võivad koos hinnatava projektiga avaldada Natura 2000 alale koos- või kumulatiivset mõju.	Andmebaasid, nt KSH, KMH, kavade/projektide asjakohane hindamine, piirkondlikud või munitsipaalkavad, kohaliku omavalitsuse planeerimistaotlused	Pädevad asutused Veebiplatvormid
Teave projektile loa andmiseks või kava heakskiitmiseks vajalike muude hindamiste kohta.	Siseriiklikud õigusaktid	Pädevad asutused Ametlikud teatajad
Organisatsioonid, kes osalevad kava või projekti sektoris/tegevuses või on sellega seotud.	Valdkondlikud organisatsioonid/ühendused	Projekti/kava arendaja Pädevad asutused
Samalaadsete kavade või projektide hinnangud.	KMH ja KSH aruanded, asjakohase hindamise aruanded ja muud varem hinnatud samalaadsete kavade või projektidega seotud dokumentaalsed tõendid	Ametlikud teatajad Pädevad asutused, asjaomased asutused ja muud organid

Tabel 4

Teave, mida kogutakse kavade ja projektidega Natura 2000 aladele avaldatava mõju hindamisel (suunised Hispaanias)

Elemendid		Ulatus	Kogutav teave
Natura 2000 alad	Elupaigad	Üldist	— tunnus, nimetus, prioriteetsus; — iseloomulikud liigid; — struktuuri ja funktsiooniga seotud olulised muutujad ning ökoloogilised vajadused.
		Biogeograafiline piirkond (riigi tasandil)	— elupaiga kaitsestaatus biogeograafilises piirkonnas (riigi tasandil); — kaitseala roll ja tähtsus asjaomase elupaiga kaitsmisel.
		Natura 2000 ala	— elupaiga kaitsetase ja esinduslikkus alal; — elupaigale kaitsealal seatud kaitse-eesmärk; — elupaiga levila alal (lisada kaardid), % kogupindalast (riik/piirkond); — elupaigale alal avalduvad surve- ja ohutegurid ning mõjud; — haavatavus projekti võimalike mõjude poolt.
	Liigid	Üldist	— tunnus, nimetus, prioriteetsus, kaitsestaatus piirkonnas/riigis; — ökoloogilised vajadused ja tegurid, mis mõjutavad liigi populatsiooni dünaamikat.
		Biogeograafiline piirkond (riigi tasandil)	— liigi kaitsestaatus biogeograafilises piirkonnas (riigi tasandil); — kaitseala roll ja tähtsus asjaomase liigi kaitsmisel.
		Natura 2000 ala	— liigi kaitsestaatus alal; — liigile alal seatud kaitse-eesmärk; — liigi levila ja ala kasutamine (koos kaartidega); — populatsioonid ja suundumused alal; % kogu riigi/piirkonna populatsioonist; — liiki alal mõjutavad olemasolevad surve- ja ohutegurid; — liigi haavatavus võimalike mõjude poolt (nt tundlikkus häirimise suhtes).
Natura 2000 võrgustiku sidususe seisukohast olulised maastikuelemendid		Biogeograafiline piirkond (riigi tasandil)	— tüüp (ökoloogiline koridor, „astmelaud“ jne); — Natura 2000 ja muud ühendatud või ökoloogiliselt seotud alad (koos kaartidega); — liigid (või elupaigad), mille jaoks see on oluline, ja tähtsus nende kaitse seisukohast; — objektile alal avalduvad surve- ja ohutegurid ning mõjud; — haavatavus projekti ja selle võimalike mõjude poolt.

Kohandatud allikast:„Recommendations on the information to include in the appropriate assessment of projects on the Natura 2000 network in the EIA documents of the national administration in Spain“ (Soovitused teabe kohta, mida võtta arvesse Hispaania ametiasutuste keskkonnamõju hindamise dokumentides seoses Natura 2000 võrgustiku projektide asjakohase hindamisega) (Ministerio de Agricultura y Pesca, Alimentación y Medio Ambiente, 2018). Kättesaadav aadressil https://www.miteco.gob.es/es/calidad-y-evaluacion-ambiental/temas/evaluacion-ambiental/guias-directrices/.

3.2.2.    2. samm: kava või projekti mõju hindamine kas eraldi või koos muude kavade või projektidega, pidades silmas ala kaitse-eesmärke

Lisaks tuleks asjakohase hindamise käigus teha kindlaks kogu võimalik oluline mõju, mida kava või projekt alale tõenäoliselt avaldab, võttes arvesse hinnatava kava või projekti ning muude kavade või projektide koostoimest tekkida võivat kumulatiivset ja muud mõju. (Artikli 6 kohaldamise juhendi punkt 4.6.2)

Asjakohane hindamine peaks tagama, et kõiki ala terviklikkust toetavaid struktuurilisi ja funktsionaalseid aspekte võetakse täielikult arvesse nii lähteseisundi kindlaksmääramisel kui ka võimalike mõjude, leevendusmeetmete ja pärast leevendusmeetmete rakendamist tekkivate jääkmõjude kindlakstegemise etappides.

2. etapp hõlmab järgmisi tegevusi:

—	kava või projektiga mõjutatud Natura 2000 alade kaitse-eesmärkide kindlaksmääramine;

—	kava või projekti mõju kindlakstegemine ja hindamine, pidades silmas ala kaitse-eesmärkide saavutamist;

—	koos teiste kavade ja projektidega tekkiva võimaliku kumulatiivse mõju hindamine.

a)    Kava või projektiga mõjutatud Natura 2000 alade kaitse-eesmärkide kindlaksmääramine

Asjakohase hindamise käigus tuleb hinnata kava või projekti mõju, võttes arvesse Natura 2000 aladel leiduvatele kaitsealustele elupaikadele ja liikidele seatud kaitse-eesmärke.

Pädevad asutused peavad määrama igale alale kaitse-eesmärgid. Kaitse-eesmärgid tuleb kehtestada kõigi elupaikade direktiivi kohaselt ühenduse tähtsusega liikidele ja elupaigatüüpidele ning linnudirektiivi I lisas nimetatud linnuliikidele, mis on Natura 2000 alal oluliselt esindatud, ja samuti korrapäraselt esinevate rändliikide jaoks.

Ala tasandil seatud kaitse-eesmärgid on kaitseala jaoks seatud konkreetsed eesmärgid selle tagamiseks, et ala aitaks parimal võimalikul viisil saavutada soodsat kaitsestaatust asjakohasel tasandil (võttes arvesse asjaomaste liikide või elupaigatüüpide looduslikku levilat). Ala tasandi kaitse-eesmärkides peaks olema määratletud alal esinevate looduslike elupaigatüüpide ja liikide soovitav kaitsestaatus, mis aitaks maksimaalsel määral kaasa soodsa kaitsestaatuse saavutamisele asjakohasel tasandil. Mõnikord määratletakse need vahe-eesmärkidena, mis tuleb teatava perioodi jooksul saavutada. Vahe-eesmärkide seadmisel tuleks lähtuda hinnangust iga alal esineva liigi ja elupaigatüübi seisundile, mis on märgitud standardsel andmevormil. Täpsemad üksikasjad on esitatud artikli 6 kohaldamise juhendi punktis 2.3.1 ja komisjoni teadaandes kaitse-eesmärkide kehtestamise kohta (kättesaadav aadressil: https://ec.europa.eu/environment/nature/natura2000/management/guidance_en.htm).

Natura 2000 ala kaitse-eesmärgid on tavaliselt sätestatud kaitsekorralduskavades või asjakohastes kaitsekorraldust käsitlevates õigusaktides või muudes alade kohta avaldatud dokumentides (nt ametlikes teatajates avaldatud määramisaktid). Need tuleks teha ka avalikult kättesaadavaks.

Iga alal leiduva elupaigatüübi ja liigi kaitse-eesmärgid peaksid olema seotud nende ökoloogiliste vajadustega ning lähtuma parameetritest, mida kasutatakse nende kaitsestaatuse kindlaksmääramiseks vastaval alal (nt pindala, struktuur ja funktsioonid või populatsioonid). Iga tunnuse/parameetri puhul tuleks kindlaks määrata eesmärgid, mis on vaja saavutada. Samuti peaksid kaitse-eesmärgid hõlmama selliste ökoloogiliste funktsioonide ja protsesside sihtväärtusi/piirmäärasid, millest need elupaigad ja liigid sõltuvad (nt veeloomade ja -taimede puhul nõutava veekvaliteedi ja vee koguse kindlaksmääramine).

Kaitse-eesmärgid peavad olema: — konkreetsed – seotud konkreetse huvipakkuva looduselemendiga (liik või loodusliku elupaiga tüüp) ning tuleb kindlaks määrata kaitse-eesmärgi saavutamise tingimused; — mõõdetavad ja aruandluseks sobivad – hõlmama kvantitatiivseid eesmärke (mida võib täiendada kvalitatiivsete eesmärkidega, nagu näiteks elupaiga soodsa seisundi või populatsiooni struktuuri kirjeldus), võimaldama teha seire käigus kindlaks, kas kaitse-eesmärgid on saavutatud, ning võimaldama elupaikade direktiivi artikli 17 kohast aruandlust; — realistlikud – põhinema mõistlikul ajakaval ja ressurssidel; — järjepidevad – võimaluse korral peaks kaitse-eesmärkide struktuur olema sama kõigi alade puhul ning alade puhul, mis on loodud samade loodusobjektide kaitseks, tuleks soodsa seisundi kirjeldamisel kasutada sarnaseid tunnuseid ja sihtväärtusi ning — kõikehõlmavad – tunnused ja sihtväärtused peaksid hõlmama kaitsealuse objekti kõiki omadusi, mida on vaja selleks, et kirjeldada, kas selle seisund on soodne või ebasoodne. Eesmärkides tuleb täpsustada ka seda, kas nende siht on ala kaitsealuse loodusobjekti kaitsestaatuse taastamine või säilitamine (eesmärgi tasemest sõltuvad vajalikud kaitsemeetmed). Komisjoni teadaanne kaitse-eesmärkide kehtestamise kohta, kohandatud sõnastuses (dokument on kättesaadav aadressil: https://ec.europa.eu/environment/nature/natura2000/management/guidance_en.htm).

Alapõhiste kaitse-eesmärkide puudumine või eespool kirjeldatud standardile mittevastavate kaitse-eesmärkide kehtestamine takistab artikli 6 lõike 3 nõuete järgimist.

Infokastis 9 tuuakse näiteid alade kaitse-eesmärkide kohta.

Infokast 9 Natura 2000 alade elupaigatüüpide ja liikide kaitse-eesmärkide näiteid Karid (1170) — püsielupaiga pindala (xx ha) on stabiilne või suureneb, sõltuvus looduslikest protsessidest; — karide levila on stabiilne või suureneb (lisatud kaart); — looduslikus seisundis säilitatakse järgmisi kooslusetüüpe: loodetevööndi (eulitoraali) paljastunud karide koosluste kompleks (xx ha) sublitoraali paljastunud karide koosluste kompleks (lisatud on kõigi kooslusetüüpide kirjeldused). Liikuvad rannikuluited (valged luited) rand-luidekaeraga (Ammophila arenaria) (2120) — elupaiga pindala (xx ha) on stabiilne või suureneb ning selle levila ei vähene (lisatud kaart), sõltuvus looduslikest protsessidest; — säilib setete ja orgaanilise aine loomulik ringlus ilma füüsiliste takistusteta (nt füüsilised tõkked); — säilivad liigivaesed kooslused, kus domineerib rand-luidekaer; — negatiivses sõltuvuses indikaatorliikide (sealhulgas võõrliigid, toitainesisalduse muutusi näitavad liigid ja liigid, mida ei peeta elupaigale iseloomulikeks) katvus on alla 5 %. Kuivad nõmmed (4030) — hindamisaegne pindala (xx ha) ja elupaiga levila alal suureneb x % võrra (lisatud kaart); — säilib tüüpiliste liikide arvukus (esitatud loend); — säilib hajutatud kohalike puude ja võsa väike katvus (alla 10 %); — vähemalt 1 %, kuid mitte üle10 % elupaiga katvusest koosneb paljast maast; — lämmastiksaastet hoitakse allpool ala jaoks kindlaksmääratud kriitilise saastekoormuse väärtusi (nt 10–20 kg N/ha/aastas). Sinihelmikaniidud (Molinion caeruleae kooslused) karbonaatsel või turvastunud mullal või savikatel mudasetetel (6410). — hindamisaegne pindala (xx ha) ja elupaiga levila alal suureneb x % võrra (lisatud kaart); — taimestiku koostis paraneb: esineb vähemalt xx positiivses sõltuvuses indikaatorliiki, sealhulgas üks nn kõrgekvaliteediline liik, negatiivses sõltuvuses indikaatorliikide katvus kokku ei ületa 20 %, kusjuures üksikute liikide katvus on väiksem kui 10 %, ja võõrliikide katvus ei ületa 1 %; — taimestiku struktuur paraneb: puittaimeliikide ja kilpjala (Pteridium aquilinum) katvus ei ületa 5 %, laialehiste rohttaimede osakaal taimestikus on 40–90 %. Vähemalt 30 % rohust on 10–80 cm kõrge; — säilib füüsiline struktuur: palja maa osakaal ei ületa 10 %. Rabad (7110) — elupaiga pindala alal laieneb (suureneb nt 10 % – xx hektarilt yy hektarini) ja selle seisund paraneb (nt rabale iseloomuliku turbasambla (Sphagnum’i liikide) katvus suureneb vähemalt x %-ni); — kogu alal taastub õige veetase (keskmine veetase peab olema suurema osa aastast samblamuru pinna lähedal või sellest kõrgemal; hooajalised kõikumised ei tohiks ületada 20 cm ja peaksid ulatuma ainult 10 cm pinnast allapoole, välja arvatud väga lühikese aja jooksul); — mulla pH ja vajalikud toitainete tasemed säilivad (esitatakse andmed vajalike toitainete ja nende loomulike kõikumisvahemike kohta kaitsealal); — hajutatud kohalike puude ja põõsaste katvus ei ületa 10 %. Luzulo-Fagetum’i kooslusega pöögimetsad (9110) — säilib soodne kaitsestaatus; — elupaiga pindala kaitsealal: säilib xx ha; — säilivad iseloomulikud puuliigid: vähemalt 70 % võrastikust koosneb harilikust kuusest (Picea abies), harilikust pöögist (Fagus sylvatica ssp. Sylvatica) ja valgest nulust (Abies alba) erinevates proportsioonides, kusjuures arukaske (Betula pendula) ja harilikku pihlakat (Sorbus aucuparia) esineb harva, kuuskede ja nulgude katvus on 80–90 % ja kõrgus 22–30 m ning saja-aastase pöögi puhul 18–24 m; — säilivad rohurinde iseloomulikud liigid: rohurindes leidub 1 000 m2 kohta järgmistest happelembestest liikidest vähemalt kolm: Calamagrostis arundinacea (teravaõiene kastik), Luzula luzuloides (salu-piiphein), Vaccinium myrtillus (harilik mustikas), Hieracium rotundatum, Athyrium filix-femina (harilik naistesõnajalg), Digitalis grandiflora (helekollane sõrmkübar), Dryopteris filix-mas (maarjasõnajalg), Festuca drymeia, Galium odoratum (lõhnav madar), Galium Lischle, Galium schultesii (metsmadar), Lamium galeobdolon (koldnõges), Oxalis acetosella (harilik jänesekapsas), Poa nemoralis (salunurmikas), Pteridium aquilinum (kilpjalg), Veronica officinalis (harilik mailane); — invasiivsete ja allohtoonsete puuliikide (sh mittevastavad ökotüübid) katvus on alla 20 %; säilikpuud: vähemalt kolm puud hektari kohta; lagupuidu maht: vähemalt 20 m3 hektari kohta. Asperula-Fagetum’i kooslustega pöögimets (9130) — hindamisaegne pindala (xx ha) ja elupaiga levila alal suureneb x % võrra (lisatud kaart); — elupaikade kvaliteet (ökoloogiline struktuur ja funktsioon) paraneb järgmiste tegurite tagamisega: vähemalt 95 % võrastikku moodustavatest puudest on omamaised liigid, nagu pöök, saar ja tamm, kusjuures vähemalt 50 % moodustab harilik pöök (Fagus sylvatica); ligikaudu 10 % võrastikust sisaldab dünaamiliselt muutuvaid tühimikke, et soodustada igas vanuses puuliikide looduslikku taastumist; vähemalt x täiskasvanud puud hektari kohta ja samblarindes vähemalt x nõutud liiki hektari kohta (esitatud asjaomaste liikide loetelu); — et tagada elupaik selgrootutele, seentele ja muudele metsaliikidele, suurendatakse võimaluse korral lagu- ja lamapuidu hulka (langenud puud ja oksad, eluspuude surnud oksad või seisvad surnud puud, kõik üle 20 cm läbimõõduga; näidatakse miinimummaht). Saarmas (Lutra lutra) — säilib praeguse populatsiooni suurus (xx isendit); — paraneb magevee (jõe) elupaikade ökoloogiline kvaliteet (rohkem kui xx km ulatuses); — pesakohtade ja urgude arv (esitada) jääb samaks ja kalade biomass (xx kg) oluliselt ei vähene; — paraneb ühenduvus saarmaste populatsioonidega jõe teistes lõikudes. Pringel (Phocoena phocoena) — säilib praeguse populatsiooni suurus alal (xx isendit); — veealuse müra maksimumtase piirdub xx dB-ga. — alal säilitatakse liigi levila, tagades, et puuduvad kunstlikud tõkked, mis võiksid piirata ala kasutamist; — säilib saakloomade kättesaadavus ja tihedus alal (sh tobiaslased, merlang, heeringas ja kilu); — alal välditakse pringli kaaspüüki püügivahendis. Väike-sagarnina (Rhinolophus hipposideros) — populatsioon säilib, suvistes varjepaikades on alal vähemalt xx nahkhiirt; — säilib suviste ja üleminekuvarjepaikade arv ja seisund; — säilib võimaliku toitumisala ulatus (xx ha) ja pikkus (xx km): 2,5 km raadiuses varjepaigast toitumisala oluliselt ei kao ega vähene (lisatud kaart); — varjepaikade juures ja lennuradadel ei ole kunstliku valguse intensiivsus varjepaigast 2,5 km raadiuses oluliselt suurenenud.

Kaitse-eesmärkide puudumisel (28) tuleks asjakohase hindamise puhul lähtuda miinimumnõudena sellest, et eesmärk on tagada, et alal olulisel määral leiduvad elupaigatüübid või liikide elupaigad hindamisaegse tasemega võrreldes ei halveneks ning et liike oluliselt ei häiritaks, kooskõlas artikli 6 lõike 2 nõuetega (29).

Kuigi hindamisel tuleks keskenduda alal olulisel määral leiduvatele lindudele ning ühenduse tähtsusega liikidele ja elupaigatüüpidele, ei tohiks unustada, et need sihtobjektid on keerukal viisil seotud ka teiste liikide, elupaigatüüpide ja looduskeskkonnaga. Seega võib kaitstavatele elupaikadele avalduva võimaliku mõju uurimisel olla vaja võtta arvesse ka teisi liike, kui need on kõnealusele elupaigale tüüpilised taime- või loomaliigid (30) või mängivad olulist rolli toiduahelas, millest Natura 2000 alal kaitstavad sihtobjektid sõltuvad. See kajastub ala kaitse-eesmärkides ja asjakohane hindamine peaks vajaduse korral käsitlema ka kava või projekti võimalikku mõju nendele teistele liikidele.

Vajaduse korral tuleks kavade ja projektide Natura 2000 võrgustikule avaldatava mõju hindamisel arvesse võtta ka maastikuobjekte, mis aitavad kaasa võrgustiku ökoloogilisele sidususele, sealhulgas selle ühenduvusele (vt tabel 4).

b)    Kava või projekti mõju kindlakstegemine ja hindamine, pidades silmas ala kaitse-eesmärke

Kõik kava või projekti aspektid, mis eraldi või koos muude kavade või projektidega võivad avaldada mõju ala kaitse-eesmärkidele, tuleb kindlaks teha, võttes arvesse valdkonna parimaid teaduslikke teadmisi. Mõju hindamine peaks põhinema objektiivsetel ja võimaluse korral kvantifitseeritavatel kriteeriumidel. Mõju tuleks prognoosida võimalikult täpselt ning prognooside alus peaks olema selge ja see tuleks dokumenteerida asjakohase hindamise aruandes. Täpsemad üksikasjad on esitatud artikli 6 kohaldamise juhendi punktis 4.6.

Hindamisel tuleks arvesse võtta kogu kaalumisel oleva kava või projekti mõju, võttes arvesse kõiki sellega seotud tegevusi ja kõiki etappe (ettevalmistamine, ehitamine, käitamine ja vajaduse korral käitusest kõrvaldamine või taastamine). See nõuab mõjude kindlaksmääramist ja eristamist liikide kaupa, sh otsene ja kaudne mõju, ajutine või püsiv mõju, lühi- ja pikaajaline mõju ning kumulatiivne mõju.

Hindamine hõlmab tavaliselt järgmiste võimalike mõjude analüüsi.

—	Otsene kadumine: elupaiga pindala vähenemine füüsilise hävimise tõttu (näiteks selle eemaldamise või ehitusmaterjalide või setete ladestamise tõttu); liikide pesitsus-, paljunemis-, toitumis- ja puhkealade kadumine.

—

Halvenemine: elupaiga kvaliteedi halvenemine, mis viib iseloomulike liikide arvukuse vähenemise või koosluste struktuuri (liigilise koosluse) muutumiseni. Selle põhjuseks võivad olla abiootiliste tingimuste muutused (nt veetaseme muutus või hõljuvate setete, saasteainete või tolmu ladestumine); liikide pesitsus-, paljunemis-, toitumis- ja puhkealade kahjustumine.

—	Häirimine: keskkonnatingimuste muutumine (nt suurenenud müra- või valgusreostus, inimeste ja sõidukite tihedam liikumine). Häirimine võib muu hulgas põhjustada liigi isendite väljatõrjumist, muutusi liigi käitumises või suurendada haigestumise või suremuse riski.

—	Killustumine: asjaomaste elupaikade ja liikide levikualade muutmine näiteks füüsiliste või ökoloogiliste tõkete loomisega füüsiliselt või funktsionaalselt ühendatud aladel või nende jagamine väiksemateks isoleeritumateks üksusteks.

—	Muu kaudne mõju: kaudne muutus keskkonna kvaliteedis (mis tuleneb näiteks toitainete ja valguse kättesaadavuse muutumisest või kaitseala suuremast haavatavusest muude uute ohtude poolt, nagu invasiivsed võõrliigid, ala hõlvamine inimeste ja loomade poolt).

Neid mõjusid tuleks analüüsida, pidades silmas alapõhiseid kaitse-eesmärke, mis tähendab, et analüüsida tuleb mitte ainult alal olulisel määral leiduvate elupaikade ja liikide seisundit hindamise ajal, vaid ka nende soovitud seisundit, nagu see on määratletud kaitse-eesmärkidega (nt populatsiooni suuruse või elupaiga pindala suurenemine x % võrra).

Analüüsides mõju alapõhiste kaitse-eesmärkide seisukohast, tuleb seepärast lähtuda ka konkreetsetest tunnustest või parameetritest, mis määravad kindlaks kaitsealuste objektide kaitsestaatuse (nt levila, elupaik, struktuur ja funktsioon, populatsiooni suurus, tulevikuväljavaated).

Kava või projekti iga aspekti tuleks uurida järgemööda ja selle võimalikku mõju tuleks hinnata lähtuvalt ala kaitse-eesmärkidest. Seejärel vaadeldakse kõiki eri elupaikadele ja liikidele avalduvaid mõjusid koos ja omavahelises seoses, et arvesse võtta ka nendevahelist vastastikust mõju.

Kava või projekti võimaliku mõju prognoosimiseks võib kasutada erinevaid meetodeid. Infokastis 10 on esitatud mõned näited mõju ja selle ulatuse prognoosimiseks kasutatavate meetodite kohta.

Infokast 10 Mõju prognoosimise meetodite näiteid Otsene mõõtmine, näiteks kadunud või mõjutatud elupaikade pindala mõõtmise abil saab kindlaks teha liikide populatsioonide, elupaikade ja koosluste proportsionaalse kao suuruse. Vooskeemid, võrgustikud ja süsteemidiagrammid näitavad otsesest ja kaudsest mõjust tulenevaid mõjuahelaid vastavalt nende tekkele, näitlikustades vastastikuseid seoseid ja protsesside kulgu. Kvantitatiivsed prognoosimismudelid matemaatiliste prognooside tegemiseks, lähtudes andmetest ja eeldustest mõju tugevuse ja suuna kohta. Mudelid võivad ekstrapoleerida prognoose, mis on kooskõlas varasemate ja praeguste andmetega (suundumuste analüüsid, stsenaariumid, muude asjakohaste asukohtade teabel põhinevad analoogiad) ning intuitiivse prognoosimisega. Mõned üldkasutatavad mudelid prognoosivad saasteainete hajumist õhus, mullaerosiooni, setete ladestumist ojades ja hapnikusisaldust reostatud jõgedes. Geoinfosüsteeme (GIS) kasutatakse selleks, et koostada mudeleid ruumiliste suhete kohta, näiteks piirangute andmekihtidena, või kaardistada tundlikke piirkondi ja elupaikade kadumist. GISis on ühendatud arvutipõhine kartograafia, kaardiandmete salvestamine ja andmebaasi haldussüsteem, milles salvestatakse selliseid atribuute nagu maakasutus või kallak. GIS võimaldab salvestatud muutujaid kuvada, kombineerida ja kiiresti analüüsida. Sarnastest projektidest saadud teave võib olla kasulik, eriti kui algul on tehtud kvantitatiivseid prognoose ja neid projekti käitamisetapis jälgitud. Varasemate kogemuste ja konsultatsioonide põhjal saab koguda eksperdiarvamusi ja -hinnanguid.

Tabelis 5 on esitatud näide süstemaatilisest ristanalüüsist projekti elementide ja Natura 2000 ala kaitsealuste objektide vahel.

Tabel 5

Näide süstemaatilisest ristanalüüsist projekti elementide ja Natura 2000 ala kaitsealuste objektide vahel: kalakasvanduse lihtsustatud näide

Projekti etapp	Projekti element	1. elupaik Jõgi	2. elupaik Jõeäärsed metsad	3. elupaik Märjad nõmmed	1. liik Kalad	2. liik Selgrootud	3. liik Linnud
Ehitus	Tiigid	Jõesängi ja jõe vooluhulga muutmine (xx m pikkuses)	Elupaigaala kadu (xx m2)	Elupaigaala kadu (xx m2)		Muutused liikide kooslustes	Häirimine, isendite väljatõrjumine Pesitsus-/paljunemiselupaiga kadu
	Hooned			Elupaigaala kadu (xx m2)		Elupaiga kadumine ja halvenemine
	Maanteed		Kohalikud veevoolu muutused	Elupaigaala kadu (xx m2)		Elupaiga kadumine ja halvenemine
Käitamine	Kalade toitmine ja ravimine	Orgaanilistest ja keemiatoodetest tulenev veereostus			Elupaikade kvaliteedi muutus veereostuse tõttu		Häirimine, isendite väljatõrjumine
	Veevõtmine	Elupaiga muutus veevoolu vähenemise tõttu		Elupaiga halvenemine veevoolu vähenemise tõttu	Elupaiga halvenemine veevoolu vähenemise tõttu
	Valgustus					Häirimine, isendite väljatõrjumine	Häirimine, isendite väljatõrjumine
	Müra						Isendite väljatõrjumine

Hindamine peab põhinema valdkonna parimatel teaduslikel teadmistel. See tähendab, et teave peab olema täielik ja ajakohane. Seetõttu on sageli vaja teha väliuuringuid, et täita teabelüngad ja koguda täpseid andmeid. See võib hõlmata näiteks piirkonna uurimist (kasutades proovivõtumeetodeid, loendusi, inventarinimestikke jne), et teha kindlaks või kinnitada loodusobjektide täpne asukoht ja levik seoses hinnatava kava või projekti kavandatud tegevustega ning nende kaitsestaatusega.

Vajalik võib olla eelnev teoreetiline uuring, et vaadata läbi olemasolevad teadmised ja teha kindlaks teabevajadused, mis eeldavad täiendavaid väliuuringuid. Näiteks võib sellest olla abi, kui teoreetiline uuring näitab, et esineb haavatavaid elupaiku, kus leidub haruldasi taime- ja/või loomakooslusi, või et mõjutataval territooriumil esineb liike, mis on ala kaitse-eesmärkide seisukohast kriitilise tähtsusega.

Väliuuringutest saadud andmed peaksid olema objektiivseks aluseks hindamisprotsessile, mille läbiviimisel tuleb silmas pidada alapõhiseid kaitse-eesmärke. Selleks et väliuuringute andmed oleksid täielikud, tuleb kehtestada piisav ajakava, nt üks või mitu aastat kestev uuring, mis hõlmab kogu vegetatsioonitsüklit, võttes arvesse eluslooduse sesoonsust, või loomastiku uuringud, mida võib olla vaja korrata, et andmeid populatsioonide ja suundumuste kohta pikema aja jooksul kinnitada.

Suurte arenduste puhul, nagu kiirteed, raudteed, tuulepargid, sadamad, veeteed jne, mis oma ulatuse ja laadi tõttu avaldavad alale eeldatavasti olulist mõju, on peaaegu alati vaja väliuuringuid. Need peavad hõlmama kaitsealuste elupaikade või liikide paljunemis-/pesitsemisalade või puhkepaikade jne üksikasjalikku kaardistamist (välja arvatud juhul, kui mõni neist uuringutest on hiljuti juba tehtud, näiteks kaitsekorralduskava koostamise või ajakohastamise ajal või piirkonna mõne muu olulise arenguprojekti hindamise ajal).

Mõju tuleks kvantifitseerida või dokumenteerida, kasutades parameetreid, mis võimaldavad hinnata mõju ulatust ja tõsidust alal olulisel määral leiduvate elupaikade ja liikide konkreetsete kaitse-eesmärkide puhul (vt ka infokast 7 punktis 3.1.4 „Olulised näitajad“). See võib hõlmata näiteks järgmisi parameetreid.

—

Püsivalt kadunud elupaiga või püsivalt kadunud liigi elupaiga pindala (nt kui eemaldatakse taimestik või sobivad pesitsus- või paljunemiskohad), mida hinnatakse piirkonna, riigi ja biogeograafilisel tasandil, võttes arvesse elupaiga pindala kaitsealal (kadunud elupaiga pindala protsent) ning alapõhises kaitse-eesmärgis (mis võib hõlmata taastamiseesmärki) seatud eesmärki.

—

Mõjutatud elupaiga (nt reostuse, müra või muude ökoloogiliste tingimuste halvenemise tõttu) või mõjutatud liigi elupaiga pindala, mida hinnatakse piirkonna, riigi ja biogeograafilisel tasandil, võttes arvesse kaitsealal paikneva elupaigaala pindala (kadunud elupaiga pindala protsent) ning alapõhises kaitse-eesmärgis (mis võib hõlmata taastamiseesmärki) seatud eesmärki.

—	Mõjutatud kohalike ja rändliikide populatsioonide suurus, mille hindamisel võetakse arvesse kohalikku, piirkonna, riigi ja maailma populatsiooni suurust (mõjutatud populatsiooni protsent) ning alapõhises kaitse-eesmärgis määratud sihtväärtust (mis võib eeldada alal populatsiooni suurendamist).

—

Elupaiga või mõjutatud liigi elupaiga kvaliteedile või mõjutatud liikide ellujäämisele avalduva mõju (nt saastamine, müra, muude ökoloogiliste tingimuste halvenemine) ulatus, pidades silmas elupaikade ja liikide ökoloogilisi vajadusi kaitsealal, nagu on määratletud alapõhises kaitse-eesmärgis (mis võib hõlmata taastamiseesmärki).

Nagu eelmistes punktides juba mainitud, tuleks võimaliku ebasoodsa mõju hindamisel arvesse võtta mitte ainult praeguse seisundi halvenemist, vaid ka muutusi, mis võivad takistada kaitse-eesmärkide saavutamist, kui need nõuavad praeguste tingimuste parandamist.

c)    Koos teiste kavade ja projektidega tekkiva kumulatiivse mõju hindamine

Kumulatiivne mõju võib tuleneda arenduse (kava, projekt) järjestikustest, täiendavatest ja/või koosmõjudest, kui arendus lisandub muudele olemasolevatele, kavandatud ja/või mõistlike ootuste põhjal eeldatavatele arendustele (vt ka punktis 3.1.4 tabel 2 Natura 2000 alale avalduva kumulatiivse mõju hindamise põhisammude kohta). Kumulatiivse mõju näideteks on:

—	saasteainete suurenenud kontsentratsioonid (eelkõige vees ja pinnases), mis ületavad alal kaitstava elupaiga või liigi ökoloogilistele vajadustele vastavaid tasemeid;

—	veevoolu vähenemine valgalal mitmekordse veevõtu tõttu allapoole taset, mis on kooskõlas alal kaitstava elupaiga või liigi ökoloogiliste vajadustega;

—	lindude või loomade rände- ja liikumisteedele takistuste seadmine;

—	erinevatest arendustest tulenev suurem surve ökosüsteemi elupaikadele ja liikidele.

Kumulatiivne mõju hõlmab mitmesuguseid mõjusid erinevatele geograafilistele tasanditele ja ajakavadele. Mõnel juhul avaldub kumulatiivne mõju seetõttu, et arendamisel on mitu sama tüüpi projekti. Peamised näited on järgmised:

—	kui samale jõele või valgalale ehitatakse või kavandatakse mitu hüdroelektrijaama;

—	kui üksteise vahetus läheduses on arendamisel mitu nafta- ja gaasiprojekti või maavarade kaevandamise projekti või

—	kui samale rändeteele või samasse piirkonda ehitatakse või kavandatakse mitu tuuleparki.

Muudel juhtudel on kumulatiivne mõju tingitud sama piirkonna eri liiki projektide – näiteks maavarade kaevandamise arendus, juurdepääsuteed, ülekandeliinid ja muud külgneva maa kasutusviisid – kombineeritud mõjust. Mõnes olukorras viiakse sama arenduse eri komponente ellu ja hinnatakse neid eraldi ning seega tuleks nende komponentide kumulatiivse mõju hindamiseks teha ka kumulatiivne mõjuhindamine.

Asjakohase hindamise ajal tuleb arvesse võtta muid kavasid või projekte, mis võivad koos hinnatava kava või projektiga avaldada kaitsealale märkimisväärset mõju. Näiteks võib kavandatav tee asuda Natura 2000 alast teataval kaugusel, nii et sellest tulenevad häirivad tegurid (nt müra) ei mõjuta oluliselt alal kaitstavaid linnuliike. Kui aga arendamisel või kavandamisel on muidki projekte või kavasid (nt maantee teisel pool Natura 2000 ala), võib kõigi nende projektide summaarne müratase põhjustada nende linnuliikide olulist häirimist (müratase ületab liigi ökoloogiliste vajadustega kooskõlas olevat taset).

Samuti tuleb märkida, et ka mõjutatud alade kokkupuutepunktis võib ilmneda kumulatiivne mõju. Näiteks võib tuua olukorra, kus kavandatav projekt vähendab tõenäoliselt veetaset Natura 2000 alal. Kuigi see ressursside vähenemine iseenesest ei pruugi olla märkimisväärne, võib madalam veetase juhul, kui lähedalasuvast intensiivse põllumajandusega piirkonnast jõuavad Natura 2000 alale väetise- ja pestitsiidijäägid, viia äravoolu ajal saasteainete suurema kontsentratsioonini, nii et koosmõju võib muutuda oluliseks, st saasteainete kontsentratsioon ületab taseme, mis on kooskõlas alal kaitstava elupaiga või liigi ökoloogiliste vajadustega.

Koosmõju oleks tulnud uurida juba eelhindamise etapis (punkt 3.2) ning kindlaks oleks tulnud teha kõik muud kavad ja projektid, mis võivad koos mõju avaldada. Eelhindamine võib olla lihtsustatud, kuid asjakohase hindamise etapis tuleks koos hinnatava kava või projektiga koosmõju avaldavate muude projektide või kavade kindlakstehtud mõju nõuetekohaselt hinnata. See eeldab nende muude mõjude ulatuse kvantifitseerimist ja/või kvalifitseerimist ning Natura 2000 alade mõjutatud tunnuste kindlakstegemist.

Nagu punktis 3.1.4 märgitud, hõlmab koosmõju käsitlev nõue muid kavasid või projekte, mis on juba lõpule viidud, heaks kiidetud, kuid veel lõpule viimata, või nõusoleku saamiseks esitatud.

Lisaks nende kavade või projektide mõjule, mis on hindamise esmane ese, võib olla asjakohane võtta arvesse juba lõpule viidud kavade ja projektide mõju, hõlmates ka kavad ja projektid, mis viidi ellu enne direktiivi ülevõtmise kuupäeva või enne kuupäeva, mil ala määrati kaitsealaks. Lõpuleviidud kavade ja projektide mõju moodustab tavaliselt osa ala algsest olukorrast, mida selles etapis kaalutakse. Kavasid ja projekte, mis on minevikus heaks kiidetud, kuid mida pole veel rakendatud või lõpule viidud, tuleks koosmõju käsitleva sätte kohaldamisel arvesse võtta. Mis puudutab teisi planeeritavaid kavasid või projekte, siis oleks õiguskindluse huvides asjakohane piirata koosmõju käsitleva sätte kohaldamisala nende kavadega, mille kohta on tegelikult tehtud ettepanek, st mille kohta on esitatud heakskiidu või nõusoleku taotlus. Samal ajal on ilmne, et planeeritava kava või projekti hindamisel ei või liikmesriigid luua eeldust, et tulevikus tehakse otsus muude kavade või projektide kasuks, mille kohta ei ole veel ettepanekut tehtud. Täpsemad üksikasjad on esitatud artikli 6 kohaldamise juhendi punktis 4.5.3.

Kumulatiivse mõju hindamisel kasutatav geograafiline ulatus sõltub kava või projekti liigist ning alal olulisel määral leiduvatest elupaikadest ja liikidest. Lähtuda võib näiteks teatavast raadiusest, valgalast või lindude rändeteest. Hõlmata tules siiski kogu geograafiline ala, kus asjaomaste Natura 2000 alade kaitse-eesmärkidele avaldavad tõenäoliselt mõju kavade või projektide tegevused ja nende kumulatiivne mõju.

Kumulatiivse ja koostoimelise mõju hindamiseks sobivad eriti hästi kava tasandi hindamised (sektoripõhised, näiteks transpordi, energeetika, veemajanduse kavad, samuti piirkondlikud kavad ja strateegiad, maakasutuskavad jne), sest need võivad ennetada edasisi probleeme projekti etapis. Selles kontekstis võib olla eriti kasulik tutvuda teiste sama valdkonda mõjutavate olemasolevate kavade ja projektide keskkonnamõju hindamistega (keskkonnamõju strateegiline hindamine ja asjakohane hindamine, kui seda on tehtud).

Selliste kavade asjakohane hindamine võib aidata kindlaks määrata ka kava (projektid) üksikute komponentide asjakohase hindamise ulatuse nende kumulatiivset mõju arvestades. Näiteks maavarade kaevandamise kava asjakohase hindamise ulatuse kindlaksmääramisel võib olla kasulik kindlaks määrata, mil määral kaevandamiskohtadesse viivate juurdepääsuteede laiem võrk võib kumulatiivset mõju suurendada, põhjustades näiteks populatsioone mõjutavat elupaiga killustumist.

Tabelis 3 on esitatud allikad, mis võivad anda teavet muude kavade ja projektide kohta, millega võib kaasneda kumulatiivne mõju. Kumulatiivse mõju hindamise ühtlustamisel on abiks kumulatiivse mõju võrdlemiseks kasutatavad töövahendid, näiteks andmebaasid kaalutavate projektide ja kavade kohta. Näiteks saab eri tegevustest palju hõlpsamini ülevaate, kui on olemas ajakohastatud riiklik või piirkondlik andmebaas, eelistatavalt koos dünaamilise kaardiga, mis võimaldab kasutajatel teha otsingut kõikide projektide, sealhulgas veel kavandamisetapis projektide kohta. Selleks et need andmebaasid oleksid asjakohase hindamise jaoks kasulikud, peaksid pädevad asutused püüdma säilitada asjaomaseid dokumente (nt mõjuhinnang, kehtestatud leevendusmeetmed või heakskiitmise tingimused) veebis ka pärast lubade andmist.

Pädevate asutustega (looduskaitse- ja valdkondlikud asutused) tuleks konsulteerida, et koguda teavet muude kavade/projektide kohta, mida tuleks hindamisel arvesse võtta. Pädevad asutused võivad anda panuse ka kumulatiivse mõju hindamisse või seda toetada, sest neil on parim ülevaade ja teadmised muude tegevuste kohta laiemates valdkondades. Nad võivad koguda ka asjaomast teavet ja esitada selle projektiarendajatele ja konsultantidele.

Kumulatiivse mõju hindamine võib tugineda mitmesugustest allikatest pärit teabele, sealhulgas keskkonnauuringutele ja -programmidele, strateegilistele, valdkondlikele ja piirkondlikele keskkonnamõju hindamistele, projekti tasandi keskkonnamõju hindamistele, sarnaste olukordade kumulatiivsetele mõjuhinnangutele ja konkreetseid küsimusi käsitlevatele sihtuuringutele. Heaks teabeallikaks kumulatiivse mõju kohta võivad olla ka eksperdinõuanded.

Kumulatiivse mõju hindamiseks võib kasutada mitmesuguseid meetodeid ja vahendeid ning tavaliselt hõlmab see ka ulatuse kindlaksmääramist ja hindamisetappi (vt joonis 2).

Allikas: Euroopa Komisjon, 1999. Guidelines for the Assessment of Indirect and Cumulative Impacts as well as Impact Interactions (Kaudse ja kuhjuva mõju ning erinevate tegurite koosmõju hindamise juhend).

Konsultatsioonid, kontroll-loendid, kaardikihid, võrgustiku- ja süsteemianalüüs võivad olla ulatuse kindlaksmääramiseks sobivad vahendid, mille abil saab tuvastada võimalikud mõjud, mida tuleb kumulatiivse mõju hindamisel täiendavalt uurida.

—	Võrgustiku- ja süsteemianalüüsid lähtuvad põhimõttest, et keskkonna üksikute tunnuste vahel on seosed ja vastasmõjud ning kui üks element on mõjutatud, mõjutab see ka teisi tunnuseid, millega see on seotud.

—

Ruumianalüüsides kasutatakse geoinfosüsteeme (GIS-süsteeme) ja kaardikihte, et teha kindlaks, kus võib ilmneda mitme eri meetme kumulatiivne mõju, ning tuvastada koosmõju. Selle käigus võidakse võrrelda ka projekti mõjusid teatavatele vastuvõtjatele, tunnustele või ressurssidele, et teha kindlaks, kus mõju oleks kõige suurem.

—	Kasu võib olla ka tundlike alade kaardistamisest, sest see võib aidata prognoosida teatavate tegevuste võimalikku kumulatiivset mõju loodusobjektidele, mis on nende tegevuste mõju poolt haavatavad (vt täpsemalt käesoleva juhenddokumendi punkt 4.2.2) (31).

—	Kumulatiivse mõju kindlakstegemiseks ja hindamiseks võib moodustada eksperdirühmi. Selleks, et mõju hinnata ja võtta arvesse mitme meetme kumulatiivset mõju alale või objektile, samuti mõjude koostoimet, võib kasutada maatrikseid.

—	Modelleerimine on analüütiline vahend põhjuse ja tagajärje seoste kvantifitseerimiseks keskkonnatingimuste simuleerimise abil. Modelleerimine võib ulatuda õhukvaliteedi või müra mudelitest keerukat looduslikku süsteemi kujutava mudeli kasutamiseni.

—	Keskkonna taluvusvõime (32) analüüsides vaadeldakse mõju akumuleerumist künniste suhtes. Siiski ei pruugi alati olla võimalik kehtestada konkreetse objekti või vastuvõtja jaoks künnist või taluvusvõimet.

Valitud meetoditest olenemata tuleks neid kohandada analüüsiks kättesaadava teabega ja esitada võimaluse korral kumulatiivse mõju kvantitatiivne hinnang. Kui töötatakse välja kumulatiivse mõju kvalitatiivsed hinnangud, peaksid need põhinema sõltumatute ekspertide rühma konsensuslikul hinnangul, mitte üksiku eksperdi arvamusel. Eksperdirühm võib olla kasulik ja isegi vajalik ka näiteks juhul, kui hinnatav kumulatiivne mõju tuleneb eri projektidest, nt kui samal jõel toimuvad korraga hüdroenergiajaama ehitus ning süvendus- ja niisutustööd.

Valitud meetod ei pea olema keerukas. Eesmärk peaks olema esitada tulemused viisil, mis on arendajale, otsusetegijale (st pädevale asutusele) ja üldsusele kergesti arusaadav. Valitsused võivad täita olulist rolli, luues ja rakendades tugiraamistikke, mis seda tööd suunavad ning aitavad kindlaks teha ja hallata kumulatiivset mõju.

Infokastis 11 on esitatud näide kumulatiivse mõju hindamise järkjärgulisest protsessist. Protsessi tuleb kohaldada paindlikult, st etappide järjestus ei pea olema sama ja neid võib olla vaja rakendada korduvalt: mõnd etappi võidakse teiste etappide tulemuste selgudes uuesti läbi vaadata.

Infokast 11 Kumulatiivse mõju hindamise protsessi näide 1. samm. Ulatuse kindlaksmääramine — Teha kindlaks kumulatiivse mõju hindamise geograafilised piirid ja ajakava; — teha kindlaks alal olulisel määral leiduvad kaitsealused elupaigad ja liigid ning ökoloogilised protsessid, mida tuleb kaaluda; — teha kindlaks muud olemasolevad ja kavandatud kavad ja projektid (ja inimtegevus), mis mõjutavad/mõjutaksid loodusobjekte ja mida tuleb kumulatiivse mõju hindamisel arvesse võtta; — teha kindlaks looduslikud keskkonnategurid, mis mõjutavad ka kumulatiivse mõju hindamisel käsitletavate objektide seisundit. 2. samm. Kaitsealustele elupaikadele ja liikidele avalduva kumulatiivse mõju hindamine — Koguda kättesaadavat teavet mõju kohta, mida muud kavad, projektid, tegevused ja looduslikud tegurid avaldavad alal asuvate loodusobjektide kohta kehtestatud alapõhistele kaitse-eesmärkidele; — hinnata kumulatiivset mõju kaitsealuste objektide alapõhistele kaitse-eesmärkidele, st kaitsealustele objektidele avalduvat kogumõju, kui asjaomase kava või projekti mõju vaadeldakse koos muude kavade või projektidega. 3. samm. Eeldatava kumulatiivse mõju olulisuse hindamine — Hinnata vaatlusalustele loodusobjektidele eeldatavalt avalduva kumulatiivse mõju olulisust, võttes arvesse ala kaitse-eesmärke. Näiteks on mõju oluline juhul, kui kumulatiivne mõju loodusobjektide seisundile läheneb selle looduselemendi kaitse-eesmärgis määratletud teatava omaduse künnisväärtusele või ületab seda. 4. samm. Kumulatiivse mõju haldamine — Määrata vajaduse korral kindlaks täiendavad leevendusmeetmed, et vähendada hinnangulist kumulatiivset mõju kaitsealustele objektidele (sellise täiendava leevendusmeetme väärtuse hindamiseks on vaja täita 2. ja 3. sammus kirjeldatud ülesandeid).

3.2.3.    3. samm: kava või projektiga Natura 2000 ala terviklikkusele avaldatava mõju kinnitamine

Kogutud teave ja prognoosid kava või projekti eri etappidest tõenäoliselt tulenevate mõjude ja muutuste ulatuse ja intensiivsuse kohta peaksid nüüd võimaldama hinnata kava või projekti mõju ulatust kaitseala terviklikkusele.

Ala terviklikkuse kirjeldus ja mõjuhinnang peaksid põhinema parameetritel, millega määratakse kindlaks kaitse-eesmärgid ning mis on iseloomulikud kaitseala elupaikadele ja liikidele ning nende ökoloogilistele vajadustele. Sellest võib olla kasu ka kava või projekti mõju edasisel seirel rakendamise ajal.

Mis puudutab sõna „terviklikkus“ tähendust, siis see on selgelt seotud ökoloogilise terviklikkusega. Seda võib pidada omaduseks või seisundiks, mida saab iseloomustada sõnadega „terve“ või „täielik“. Muutuvas ökoloogilises kontekstis võib selle all mõelda ka vastupidavust ja võimet areneda viisil, mis on säilimise seisukohast soodne. „Ala terviklikkust“ on kasulik määratleda kogu ala hõlmava ökoloogilise struktuuri, funktsiooni ja kõigi ökoloogiliste protsesside sidusa summana, mis võimaldab alal säilitada neid elupaiku, elupaikade kompleksi ja/või liikide populatsioone, mille kaitseks ala on määratud. Suure terviklikkusega alana võib kirjeldada ala, mille sisemine potentsiaal ala kaitse-eesmärkide saavutamiseks on teostunud, mille iseparanemis- ja -taastumisvõime säilib dünaamilistes tingimustes ning mis vajab minimaalselt välist toetavat korraldamist. Vt artikli 6 kohaldamise juhendi punkt 4.6.4.

Ala terviklikkus on seega seotud ala kaitse-eesmärkide, peamiste loodusobjektide, ökoloogilise struktuuri ja funktsiooniga. Kui kavandatud kava või projekt (üksikult ja koos teiste kavade ja projektidega) ei kahjusta ala kaitse-eesmärke, ei avalda see ala terviklikkusele ebasoodsat mõju.

Ala terviklikkus hõlmab ka peamisi ökoloogilisi protsesse ja tegureid, mis toetavad liikide ja elupaikade pikaajalist esinemist Natura 2000 alal. See on tavaliselt tagatud ala kaitse-eesmärkidega (nt elupaiga kvaliteedi parandamine või liigi levila laiendamine kaitsealal). Nende tegurite kahjustamine võib ohustada nende eesmärkide saavutamist ja avaldada ebasoodsat mõju isegi siis, kui liike või elupaiku otseselt ei mõjutata. Näiteks jõe veerežiim ja morfoloogiaprotsessid, erosioon, setete edasikandumine ja kuhjumine on olulised tegurid jõgede elupaikade ja liikide kaitsmisel ja kajastuvad vastavates kaitse-eesmärkides. Nende protsesside mõjutamine võib avaldada mõju ala terviklikkusele, isegi kui see ei mõjuta otseselt looduslikke elupaiku ja liikide teadaolevaid leiupaiku.

Kui projekti või kava tulemusena tehakse kindlaks kaitsealal olulisel määral leiduva elupaiga või liigi populatsiooni osa püsiv kadumine alal või ala ökoloogilise struktuuri, funktsiooni ja protsesside pikaajaline halvenemine, võib järeldada, et kava või projekt avaldab ala terviklikkusele ebasoodsat mõju.

Siiski tuleb arvesse võtta ka seda, et iseparanemis- või vastupidavusvõime võib mõnel juhul võimaldada ala ökoloogilisel struktuuril ja funktsioonidel suhteliselt lühikese aja jooksul taastuda, näiteks võib mõni kooslus või liigi populatsioon pärast teatavat ajutist häiritust loomulikul teel taastuda. Kui see on nii, võib arvata, et arendusel ei ole negatiivset mõju ala terviklikkusele. Iseparanemisvõime peegeldub tavaliselt kaitsealuste objektide kaitse-eesmärkides (nt teatavate künniste või muutuste piiride kehtestamisel, nagu jõgede või muude veekogude hooldustööde tõttu teatava ajutise hägususe lubamine).

Ajutise ebasoodsa mõju ulatus võib aidata teha järelduse selle kohta, kas alale avaldub kahjulik mõju. Kui elupaiga taastumiseks kulub hinnanguliselt päevi, nädalaid või ka paar kuud, võib arvata, et ala terviklikkusele ebasoodsat mõju ei esine. Lühike häirimisperiood, mis võib mõjutada küll mõnda elupaika või liiki, ei pruugi seega ala terviklikkusele ebasoodsat mõju avaldada. Seda tuleb siiski igal üksikjuhul hoolikalt analüüsida, võttes arvesse konkreetse ala ökosüsteemide tsükleid, koosluste struktuuri, ökoloogilisi funktsioone ja ala protsesse.

Väikestel kaitsealadel, millel on vaid üks või mõned elupaigad või liigid ja selged ökoloogilised funktsioonid, võib ala terviklikkusele avalduva mõju hindamine olla suhteliselt lihtne. Ent keerukate ökosüsteemide ja ökoloogiliste funktsioonidega suurtel aladel, kus on palju elupaiku ja liike, on seda raskem hinnata.

Ala terviklikkusele avalduva mõju süstemaatiliseks ja objektiivseks hindamiseks on oluline kehtestada künnised ja sihtväärtused iga omaduse jaoks, mille alusel määratletakse alal kaitstavate elupaigatüüpide ja liikide kaitse-eesmärgid. Et aidata kindlaks teha, kas Natura 2000 ala terviklikkust on kahjustatud, on infokastis 12 esitatud soovituslik kontroll-loend, mis kajastab aladel kaitstavate elupaikade/liikide kaitse-eesmärkide kindlaksmääramiseks kasutatavaid parameetreid.

Infokast 12 Ala terviklikkusele avalduva mõju hindamine: kontroll-loendi näide Kas kava või projekt võib — takistada ala kaitse-eesmärkide saavutamist või põhjustada selles viivitusi? — vähendada alal esinevate kaitsealuste elupaigatüüpide või kaitsealuste liikide elupaikade pindala või kvaliteeti? — vähendada alal olulisel määral leiduvate kaitsealuste liikide populatsioone? — põhjustada häirimist, mis võib mõjutada populatsiooni suurust või tihedust või liikidevahelist tasakaalu? — põhjustada alal olulisel määral leiduvate kaitsealuste liikide väljatõrjumist ja vähendada seega nende liikide levila pindala kaitsealal? — viia I lisa elupaikade või liikide elupaikade killustumiseni? — põhjustada alal asjaomaste elupaikade ja liikide säilitamiseks või taastamiseks vajalike põhitunnuste, looduslike protsesside või ressursside (nt puude katvus, looted, iga-aastased üleujutused, saakloomad, toiduvarud) kadumist või vähenemist? — häirida tegureid, mis aitavad alal soodsaid tingimusi säilitada või mis on vajalikud selleks, et taastada alal soodsad tingimused? — häirida selliste liikide tasakaalu, levikut ja arvukust, mis on ala soodsate tingimuste indikaatorid?

3.2.4.    4. samm: leevendusmeetmed

Kui asjakohase hindamise tulemusena jõutakse järeldusele, et kava või projekt avaldab ala terviklikkusele negatiivset mõju või et sellist mõju ei saa välistada, ei või asjaomast projekti heaks kiita. Siiski võib sõltuvalt kindlakstehtud mõju suurusest olla võimalik kehtestada teatavad leevendusmeetmed, mis hoiavad selle mõju ära või vähendavad seda sellisele tasemele, kus see enam ei kahjusta ala terviklikkust. Vt artikli 6 kohaldamise juhendi punkt 4.6.6.

Kava või projekti arendaja võib pakkuda välja leevendusmeetmed või pädevad asutused võivad nõuda leevendusmeetmeid, et asjakohase hindamise käigus kindlaks tehtud mõju kõrvaldada, ära hoida või vähendada seda tasemeni, kus see enam ei kahjusta ala terviklikkust.

Praktikas tunnistatakse leevendusmeetmete vajadust sageli kava/projekti kavandamise või alustamise varases etapis (näiteks taotluse esitamisele eelneva arutelu käigus arendaja/taotleja ja looduskaitsenõustajate vahel) ning seda kinnitatakse loataotluses. Kuigi leevendusmeetmeid ei saa kava või projekti eelhindamisel arvesse võtta, võib asjaolu, et need on tunnistatud vajalikuks, aidata oluliselt kaasa asjakohase hindamise etapi tõhusale, tulemuslikule ja õigeaegsele läbiviimisele ning seega otsusele, kas kavale/projektile saab anda loa artikli 6 lõike 3 alusel.

Leevendusmeetmete hierarhias soovitatakse kõigepealt mõju vältida (st vältida olulise mõju ilmnemist) ja seejärel mõju vähendada (st vähendada mõju ulatust ja/või tõenäosust). Näited on esitatud allpool tabelis 6.

Tabel 6

Leevendusmeetmete liikide näited

Mõju ärahoidmine:

— tehnilised lahendused kava või projekti negatiivsete mõjude vältimiseks (nt müra, valguse või tolmu vähendamise seadmed); — projekti elementide paigutamine nii, et vältida tundlikke alasid (kas kogu Natura 2000 ala või Natura 2000 aladel asuvaid või neid ühendavaid olulisi alasid); — kaitsetarad ja muud meetmed, mis aitavad vältida taimestiku või eluslooduse kahjustamist; — tööde vältimine tundlikel perioodidel (nt liikide pesitsus-/paljunemisaeg); — tööde koordineerimise optimeerimine, et vältida kumulatiivset mõju.

Mõju vähendamine:

— heitekontroll; — müratõkked; — saasteainete püüdurid; — ehituse/käituse ajal tundlikele aladele juurdepääsu piiramine; — loomade ülekäigukohad (nt sillad, tunnelid ja ökoduktid); — mõju põhjustavate meetmete kohandamine, et vähendada mõju (nt müra, valgus, tolm jne) nii palju kui võimalik.

Kavade tasandil võivad leevendusmeetmed hõlmata näiteks kava selliste komponentide ümberpaigutamist või kõrvaldamist, millel on oluline ebasoodne mõju ala terviklikkusele. Kavandatud meetmeid võib kogu hindamisprotsessi vältel viimistleda. Kõrgel planeerimistasandil (nt riiklikes/piirkondlikes kavades) võib leevendamine tähendada seda, et sätestatakse võimalikud meetmed, mis tuleb üksikasjalikumalt välja töötada madalamal tasandil kooskõlas ökoloogiliste, asukohapõhiste, ajaliste, õiguslike ja finantsparameetritega, mida tuleb mis tahes planeerimistaotluse raames järgida.

Leevendusmeetmeid ei tohi segi ajada asendusmeetmetega, mida kaalutakse ainult artikli 6 lõike 4 kohase menetluse raames (vt käesoleva dokumendi punkt 3.3.3).

Leevendusmeetmed on meetmed, mis on suunatud kava või projekti rakendamisel tõenäoliselt tekkida võiva negatiivse mõju minimeerimisele või isegi ärahoidmisele, nii et ala terviklikkust ei kahjustata. Neid meetmeid kaalutakse artikli 6 lõike 3 kontekstis ning need on kava või projekti spetsifikatsioonide lahutamatu osa või kujutavad endast kavale või projektile loa andmise eeltingimust. Asendusmeetmed on projektist (sh võimalikest projektiga seotud leevendusmeetmetest) sõltumatud. Nende eesmärk on korvata kava või projekti negatiivne jääkmõju, et säilitada Natura 2000 võrgustiku üldine ökoloogiline sidusus. Neid võib kaaluda üksnes artikli 6 lõike 4 kontekstis. Vt artikli 6 kohaldamise juhendi punkt 5.4.1.

Täpsemalt ei tohiks meetmeid, mis ei ole projekti funktsionaalsed osad, nagu elupaikade parandamine ja taastamine (isegi kui need aitavad kaasa elupaiga pindala suurenemisele mõjutatud alal (33)) või liikide pesitsus- või puhkepaikade loomine ja parandamine, pidada leevendavateks meetmeteks, kuna need ei vähenda projekti kui sellise negatiivset mõju. Seda liiki meetmed, mis jäävad väljapoole ala kaitseks vajalikku tavapraktikat, vastavad pigem asendusmeetmete kriteeriumidele.

Iga leevendusmeedet tuleb üksikasjalikult kirjeldada, täpsustades, kuidas see kõrvaldab või vähendab kindlaks tehtud ebasoodsat mõju ning kuidas, millal ja kelle poolt seda rakendatakse. Tuleb esitada järgmine teave.

—	Mõju, mida leevendusmeetmetega püütakse saavutada, sealhulgas teave asjakohaste parameetrite kohta (nt ühenduse tähtsusega elupaikade ala, mille seisund on halvenenud, ja nende kaitsetase alal, häiritavate liikide populatsioon).

—	Kavandatud leevendusmeetmete rakendamise eeldatavad tulemused, võttes arvesse iga parameetrit (nt elupaiga pindala, liikide populatsioonide arvukus või struktuur ja funktsioonid).

—	Kavandatud meetmete tehniline ja teaduslik teostatavus ning eeldatav tõhusus.

—	Rakendamise eest vastutav isik või asutus.

—	Selle piirkonna haldamine, kus leevendusmeetmeid rakendatakse (meetodid, kestus).

—	Meetmete asukoht ja ajakava seoses kava või projektiga.

—	Meetmete rakendamise kontrollimise meetodid.

—	Meetmete rahastamine.

—	Seireprogramm, et kontrollida meetmete tõhusust ja neid vajaduse korral kohandada.

Leevendusmeetmete tõhusust tuleb tõendada, nt nende eduka rakendamisega muudes sarnastes arendustes, ning seda tuleb jälgida ja kehtestada süsteem tulemuste jälgimiseks ja parandusmeetmete võtmiseks, kui avastatakse puudusi. Tõhususe hindamiseks võib kasutada alljärgnevat kontroll-loendit.

Infokast 13 Leevendusmeetmete tõhususe hindamine — Kas leevendusmeetmed on hinnatava kava või projekti raames teostatavad? — Kas leevendamismeetmed on selgelt suunatud asjakohase hindamise käigus kindlaks tehtud mõjudele? Kas need aitavad tõhusalt vähendada seda mõju alla olulisuse taseme? — Kas leevendusmeetmete rakendamiseks on ette nähtud piisavalt vahendeid ja ressursse? — Kas on tõendeid kavandatud leevendusmeetmete eduka eelneva rakendamise kohta? — Kas on andmeid kavandatavate meetmete piiravate tegurite ja õnnestumise/ebaõnnestumise määra kohta? — Kas on olemas ülevaatlik kava leevendusmeetmete rakendamise ja jätkumise (sh vajaduse korral seire ja hindamise) kohta?

Leevendusmeetmete seire on väga oluline, et kontrollida nende edukat ja õigeaegset rakendamist ning avastada ootamatuid mõjusid, mis nõuavad lisameetmeid.

Enne kava või projekti heakskiitmist tuleb tõendada leevendusmeetmete tõhusust. Samuti tuleks juhul, kui leevendusmeetmete tõhusus sõltub stabiilsetest looduslikest tingimustest või looduslikest protsessidest, mis võivad muutuda (nt üleujutuste, põudade, tormide või muude sündmuste tõttu), seiret kasutada ka oodatavate tulemuste kontrollimiseks ja selliste võimalike muutuste tuvastamiseks, mis tingivad vajaduse meetmeid kohandada või ümber kavandada.

Seire tulemusi tuleks jagada pädevate asutustega, et aidata vajaduse korral välja töötada sobivad reageerimisvõimalused, nt leevendusmeetme mis tahes ilmsete puuduste kõrvaldamiseks või reageerimiseks ootamatutele mõjudele või mõjudele, mille puhul tuvastati ainult risk. Tabelis 7 on esitatud maatriks leevendusmeetmeid käsitleva teabe esitamiseks.

Leevendusmeetme rakendamise oodatavad tulemused seoses hindamise käigus kindlaks tehtud mõju ärahoidmise või vähendamisega tuleks nõuetekohaselt dokumenteerida.

Tabelist 8 leiab näite maatriksist, milles esitatakse hindamise tulemused pärast leevendusmeetme võtmist.

Tabel 7

Teave kava või projekti jaoks kavandatud leevendusmeetmete kohta

Kindlaks tehtud ebasoodsad mõjud (loetelu)	Meetmete kirjeldus, rakendamise üksikasjad, tõhusus, seire
Mõju nr 1	Meede nr 1
Nimetus/kirjeldus	Selgitada, kuidas meede aitab vältida/vähendada mõju ala terviklikkusele	Selgitada, kuidas seda rakendatakse ja kes seda teeb	Tõendada meetme tõhusust (nt teaduslike tõendite / eksperdiarvamuste alusel)	Esitada rakendamise ajakava, näidates, kuidas see on seotud kava või projektiga	Esitada kavandatud seirekava ja aruandlusnõuded, sealhulgas teave selle kohta, mida tehakse võimalike ootamatute mõjude korral
	Esitada leevendusmeetme üksikasjad, selgitades elemente, millega kavatsetakse leevendada ebasoodsat mõju	See võib sisaldada üksikasju õiguslikult siduvate lepingute kohta, mis tuleks sõlmida enne kava või projekti heakskiitmist.	See võib hõlmata hindamist: i) aruanded või tõendid sarnaste projektide või kavade kohta; ii) asjaomaste ekspertide avaldused või iii) asjaomase looduskaitseasutuse antud toetus	Mõningane leevendamine võib olla kavasse või projekti sisse kirjutatud; mõnel juhul on see lisameede, mis tuleb kehtestada kas enne kavale või projektile loa andmist või vahetult pärast seda	Seda võib teha õiguslikult siduvate lepingutega, mis tuleks sõlmida enne kava või projekti heakskiitmist.

Tabel 8

Kokkuvõte hindamise tulemustest pärast leevendusmeetmete rakendamist

Asjaomased objektid alal	Mõjude / ebasoodsate mõjude kokkuvõtlik kirjeldus	Mõju olulisus/suurus	Kavandatavate leevendusmeetmete kirjeldus	Oodatavad tulemused seoses mõju leevendamisega
Elupaigad — … — …
Liigid — … — …
Muud ala terviklikkuse seisukohast olulised loodusobjektid

3.2.5.    Asjakohase hindamise järeldused

Elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 alusel tehtav hindamine peab sisaldama terviklikke, täpseid ja lõplikke leide ja järeldusi, mis põhinevad valdkonna parimatel teaduslikel teadmistel. See peab võimaldama kõrvaldada kõik teaduslikult põhjendatud kahtlused seoses kavandatava projekti või kava mõjuga asjaomasele kaitsealale.

Asjakohase hindamise järeldused peavad olema selgelt seotud ala terviklikkuse ja selle kaitse-eesmärkidega. Kui hindamise tulemusena jõutakse järeldusele, et ala terviklikkusele avaldub ebasoodne mõju, tuleks hinnangus selgitada, milliste aspektide puhul võib pärast leevendusmeetmete võtmist endiselt esineda ebasoodsat mõju. See on oluline, kui kava või projekti artikli 6 lõike 4 alusel jätkuvalt kaalutakse.

Järgmisel leheküljel tabelis 9 on esitatud näide võimaliku vormi kohta asjakohase hindamise tulemuste dokumenteerimiseks.

Tabel 9

Hindamistulemuste vormi näide

1. ala Xxx linnuala	Kokkuvõtlik kirjeldus: linnualal asuvad Xxxxxx piirkonna suurimad lodud. Alal asub väga mitmesuguseid rannikuelupaiku, kus aasta läbi leidub suurel arvul linde.
Võimalik mõju	Mõjutatud tunnus	Kaitse-eesmärgid	Üksiku kava/projekti ebasoodne mõju tunnusele	Kava/projekti ebasoodne mõju mõjutatud tunnusele koos muude kavade või projektidega	Ebasoodsa mõju võimalik vältimine või leevendamine	Järeldus: ebasoodne mõju ala terviklikkusele: on olemas. Puudub. Ebakindel. Pikaajaline. Lühiajaline
Elupaiga kadu Liikide häirimine	Rannikuelupaikade linnud: … … (liikide nimed)	Säilitada liikide populatsioon ja levila ... (kaitse-eesmärkidega seotud üksikasjad). Säilitada struktuur ja funktsioonid ning toetada protsesse, millest liikide elupaigad sõltuvad ... (kaitse-eesmärkidega seotud üksikasjad).	Kava komponent X vähendab liikidele kättesaadavat loduala. Asjakohasel hindamisel prognoositi võimalikuks kaoks 110 hektarit.	Koos muude kavadega, mis suurendaksid aladele avalduvat kaudset survet, on olemas ebasoodsa mõju võimalus. Kuna muud projektid suurendaksid ala kasutamist puhke-eesmärkidel, kaasneks sellest tuleneva suurema häirimisega alale ebasoodne mõju.	Ei	Jah – pikaajaliselt
Ala halvenemine	Tasandikulise märja rohumaa linnud … … (liikide nimed)	Säilitada liikide populatsioon ja levila ... (kaitse-eesmärkidega seotud üksikasjad). Säilitada struktuur ja funktsioonid ning toetada protsesse, millest liikide elupaigad sõltuvad ... (kaitse-eesmärkidega seotud üksikasjad).	Kava komponent Y võib muuta veevoolurežiimi, mis võib mõjutada märgi rohumaid, mis pakuvad sobivat elupaika liigile ..... (kaitse-eesmärkidega seotud üksikasjad)	Ei peeta tõenäoliseks	Ebakindel	Ebakindel (komponenti Y ei ole üksikasjalikult määratletud, seega ei saa mõju voolurežiimile nõuetekohaselt hinnata ega mõõta).
…

Pärast asjakohase hindamise lõpuleviimist tuleks selle järeldused esitada selgelt aruandes, milles:

a)	kirjeldatakse kava või projekti piisavalt üksikasjalikult selleks, et üldsus mõistaks selle olemust, ulatust ja eesmärke;

b)	kirjeldatakse Natura 2000 ala algset olukorda ja kaitse-eesmärke;

c)	tehakse kindlaks kava või projekti ebasoodne mõju Natura 2000 alale, pidades silmas alapõhiseid kaitse-eesmärke;

d)	selgitatakse, kuidas seda mõju kavatsetakse vältida või leevendusmeetmete abil piisavalt vähendada;

e)	määratakse kindlaks ajakava ja mehhanismid, mille kaudu toimub leevendusmeetmete tagamine, rakendamine ja järelevalve;

f)	tehakse nõuetekohaselt põhjendatud järeldus mõju kohta ala terviklikkusele.

Asjakohase hindamise aruanne tuleks koostada selgelt ja see peaks sisaldama järgmist: i) lihtsasti jälgitavad tõendusjäljed (näiteks tegevuste seosed surveteguritega ning mõjutatud loodusobjektide tundlikkuse ja haavatavusega) ning ii) piisavad tõendid või analüüs, mis annab sobiva aluse konsulteerimiseks asjaomaste looduskaitseasutuste ja üldsusega.

Mõne kava elemendi või komponendi puhul võib ebasoodne mõju ala terviklikkusele olla ebakindel või ei ole seda võimalik piisava usaldusväärsusega kindlaks teha. Sellised aspektid vajavad siiski täiendavat kaalumist. Paljud riiklikud strateegiad hõlmavad kavandatud suurinvesteeringuid näiteks uutesse veehoidlatesse või transpordikoridoridesse, mis võivad mõjutada Natura 2000 alasid, kuid mille täpne asukoht, ehitusprojekt või käitamise üksikasjad ei ole veel kindlaks määratud; selliseid elemente tuleb nõuetekohaselt hinnata projekti tasandil. Sellisel juhul tuleks asjaolu, et mõju puudumine on veel ebakindel, märkida hindamistulemustesse ning sellised kavade komponendid/elemendid peavad läbima asjakohase hindamise projekti tasandil (vt ka punkt 4.2).

Asjakohase hindamise järeldused koos kokkulepitud leevendusmeetmete või -tingimustega peaksid samuti olema loa saamise või seoses kõnealuse kava või projektiga tehtud mis tahes muu otsuse aluseks.

Otsuse tegemine asjakohase hindamise alusel Pädevate asutuste ülesanne on otsustada kava või projekti heakskiitmise üle, võttes arvesse asjakohase hindamise järeldusi kava või projekti tagajärgede kohta Natura 2000 alale. Heakskiitmisotsuse võib teha ainult pärast seda, kui nad on veendunud, et kava või projekt ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju. Nii on see juhul, kui teaduslikust seisukohast ei ole mingisugust põhjendatud kahtlust, et selline mõju puudub. Kui kava või projektiga seotud nimetatud ala terviklikkusele negatiivsete mõjude puudumise suhtes jääb püsima kahtlus, peab pädev asutus kavale või projektile loa andmisest keelduma (otsus kohtuasjas C-127/02, punkt 57). Täpsemad üksikasjad on esitatud artikli 6 kohaldamise juhendi punktis 4.7.3.

Asjakohase hindamise tulemuste aruande näidis on esitatud infokastis 16 punkti 3.2 lõpus.

Kui pädev asutus teeb kindlaks, et ebasoodne mõju tekib või seda ei saa välistada, ei või kava või projekt jätkuda (välja arvatud juhul, kui kohaldatakse artikli 6 lõike 4 tingimusi – vt punkt 3.3).

3.2.6.    Muud kaalutlused: konsultatsioonid, asjakohase hindamise kvaliteet, õiguskaitse kättesaadavus

Konsultatsioonid

Ekspertide, muude ametiasutuste, vabaühenduste, potentsiaalselt mõjutatud rühmade või üldsusega peetavad konsultatsioonid võivad parandada asjakohase hindamise läbiviijatele ja otsustajatele kättesaadavat keskkonnateavet, näiteks aidates teha kindlaks keskkonnamõjud või töötada välja sobivad leevendusmeetmed. Samuti võivad konsultatsioonid aidata minimeerida võimalikke konflikte ja viivitusi.

Konsulteerimine asjaomaste asutuste, bioloogia- või ökoloogiaekspertide ning asjaomaste tööstusharude ja poliitikavaldkondade esindajate, sidusrühmade ja vabaühendustega artikli 6 lõikes 3 sätestatud menetluste ajal parandab teabe kättesaadavust ja erinevate seisukohtade arvessevõtmist.

Looduskaitse- ja valdkondlikud asutused peaksid hindamisprotsessi käigus tegema koostööd tagamaks, et i) asjakohane hindamine põhineb parimal kättesaadaval teabel ja kogemustel ning ii) kõiki asjakohaseid aspekte võetakse nõuetekohaselt arvesse.

Üldsuse kaasamine artikli 6 lõike 3 kohasesse menetlusse Elupaikade direktiiviga ei ole ette nähtud sõnaselget kohustust saada avalik arvamus selliste kavade või projektide elluviimiseks loa andmisel, mis nõuavad asjakohast hindamist. Artikli 6 lõike 3 sõnastuse kohaselt tuleb seda teha ainult „vajaduse korral“. Euroopa Kohus on siiski selgitanud, et Århusi konventsiooni (34) nõuete kohaselt on asjaomasel üldsusel, sealhulgas tunnustatud valitsusvälistel keskkonnaorganisatsioonidel, õigus loamenetluses osaleda (otsus kohtuasjas C-243/15, punkt 49). See õigus hõlmab eelkõige õigust „„keskkonnaasjade otsustamise igas etapis tõhusalt osaleda“, esitades „kavandatava tegevuse kohta asjakohaseid kommentaare, teavet, analüüse ja arvamusi kirjalikult või avalikul arutelul või järelepärimisel, kus viibib taotleja, vajaduse järgi ka suuliselt““ (otsus kohtuasjas C-243/15, punkt 46). Täpsemad üksikasjad on esitatud artikli 6 kohaldamise juhendi punktis 4.7.2.

Kui asjakohane hindamine on kooskõlastatud või seda viiakse läbi koos keskkonnamõju hindamisega (KMH) / keskkonnamõju strateegilise hindamisega (KSH), võib olla kasu ka vastavate direktiivide kohaste üldsuse kaasamist käsitlevate sätete kohaldamisest. Siiski on oluline, et asjakohase hindamise tulemused eristuksid ja erineksid KMH/KSH tulemustest. Seda on vaja selleks, et tagada artikli 6 lõike 3 teise lause nõuetekohane kohaldamine (loa võib anda alles pärast seda, kui on kindlaks tehtud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju).

Keskkonnamõju hindamise direktiivi (artikkel 6) kohaselt peavad liikmesriigid: i) tagama konsulteerimise asjaomaste asutustega ning ii) pakkuma varakult tõhusaid võimalusi üldsuse teavitamiseks ja võimaldama asjaomasel üldsusel osaleda keskkonnaalaste otsuste tegemise menetluses. See hõlmab mõistlike tähtaegade kehtestamist osalemise eri etappide jaoks. Sarnased nõuded on sätestatud keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artiklis 6.

Üldsuse kaasamine KMH ja KSH direktiivi alusel KMH direktiiv Preambul: — „ Üldsuse tõhus kaasamine otsuste tegemisse võimaldab üldsusel väljendada ja otsustajatel arvesse võtta arvamusi ja probleeme, mis võivad olla selliste otsuste puhul asjakohased, ning suurendada otsustamisprotsessi vastutustundlikkust ja läbipaistvust, panustada üldsuse teadlikkusesse keskkonnaküsimustes ning avaldada toetust vastuvõetavatele otsustele. — Osavõttu, sealhulgas ühenduste, organisatsioonide ja rühmade osavõttu ning eelkõige keskkonnakaitset toetavate valitsusväliste organisatsioonide osavõttu tuleb seega toetada, edendades muu hulgas üldsusele pakutavat keskkonnaalast haridust. — Århusi konventsiooni eesmärkide hulgas on soov tagada keskkonnaküsimuste üle otsustamisel üldsuse kaasamise õigus, et aidata kaitsta iga inimese õigust elada keskkonnas, mille kvaliteet on tervise ja heaolu tagamiseks piisav. Århusi konventsiooni artiklis 6 sätestatakse üldsuse kaasamine otsuste tegemisse, mis on seotud [...] tegevustega, mida ei ole kõnealuses lisas loetletud, kuid millel võib olla oluline mõju keskkonnale.“ Artikli 6 lõige 2: „Selleks et tagada asjaomase üldsuse tõhus osalemine otsustusprotsessides, teavitatakse üldsust artikli 2 lõikes 2 osutatud keskkonnaalaste otsustusprotsesside korral aegsasti ja hiljemalt siis, kui on mõistlikult võimalik teavet anda, elektrooniliselt, avalike teadete või muude sobivate vahendite kaudu järgmisest:“ KSH direktiiv Preambul: „Läbipaistvamate otsuste tegemiseks ning hindamiseks esitatud teabe täielikkuse ja usaldusväärsuse tagamiseks on vaja sätestada, et kavade ja programmide hindamise käigus konsulteeritakse asjaomaste keskkonnaalaste tööülesannetega asutustega ja avalikkusega ning et kehtestatakse kohane ajakava, mis jätab konsulteerimiseks ja arvamuste avaldamiseks piisavalt aega.“ Artikli 6 lõige 4: „Liikmesriigid määravad kindlaks avalikkuse lõike 2 tähenduses, sealhulgas avalikkuse, keda käesoleva direktiivi alusel tehtavad otsused mõjutavad või tõenäoliselt mõjutavad või kellel on huvi nende otsuste vastu, kaasa arvatud asjakohased valitsusvälised organisatsioonid, näiteks keskkonnakaitset edendavad ja muud asjaomased organisatsioonid.“

Asjakohase hindamise kvaliteedi tagamine

Nagu eespool märgitud, peab asjakohane hindamine põhinema valdkonna parimatel teaduslikel teadmistel. Seega peab asjakohase hinnangu koostama isik või isikud, kellel on vajalikud teadmised ökoloogiast ja sellealased kogemused. Uuringut tuleks vajaduse korral täiendada muude valdkondade (nt geoloogia, hüdroloogia, inseneriteadus või planeerimine, keskkonnaõigus) eksperditeadmiste ja kogemustega ning see tuleks läbi viia teaduslikult terviklikul, professionaalsel ja objektiivsel viisil.

Kuigi asjakohase hindamise aluseks oleva uuringu esitavad tavaliselt kava või projekti heakskiitmist taotlevad isikud, peaksid pädevad asutused veenduma, et uuringu asjatundlikkus, ulatus ja fookus on asjaomaseid ökoloogilisi või muid küsimusi (nt hüdroloogilised küsimused) arvesse võttes piisav ning uuring põhineb piisaval pädevusel ning teadusliku metoodika ja mõju hindamise standarditel. Nende kvaliteedinõuete täitmiseks on mõned riigid vastu võtnud asjakohase hindamise uuringu läbiviijate sertifitseerimissüsteemi või kvalifitseerimis-/loasüsteemi (vt infokast 14).

Keskkonnamõju hindamise aruande kvaliteedi tagamise sätted keskkonnamõju hindamise direktiivis Keskkonnamõju hindamise aruande täielikkuse ja kvaliteedi tagamiseks a) tagab arendaja, et keskkonnamõju hindamise aruande koostavad pädevad eksperdid; b) tagab pädev asutus, et tal on keskkonnamõju hindamise aruande läbivaatamiseks piisavad erialateadmised või vajaduse korral juurdepääs sellistele teadmistele, ja c) vajaduse korral nõuab pädev asutus arendajalt IV lisa kohast lisateavet, mis on otseselt vajalik põhjendatud järelduse tegemiseks projekti olulise keskkonnamõju kohta. Vajaduse korral tagavad liikmesriigid, et asjakohast teavet omavad asutused esitavad selle teabe arendajale, pidades eelkõige silmas artiklit 3. (KMH direktiivi artikli 5 lõiked 3 ja 4)

Infokast 14 Litsentsitud ekspertide kasutamine asjakohasel hindamisel Tšehhis Tšehhis võivad asjakohaseid hindamisi teha üksnes litsentsitud eksperdid. Litsentsimissüsteem põhineb looduskaitseseadusel ja selle üksikasjad on kindlaks määratud ministri määrusega. Esimene põhikriteerium loa saamiseks on kõrgharidus bioloogias või ökoloogias või ökoloogia riikliku eksami läbimine. Sellest reeglist ei ole lubatud erandeid teha, kuna valdkonna kogemused on näidanud, et ökoloogiateadmised on korrektse hindamise oluline eeltingimus. Loaeksam koosneb kirjalikust testist ökoloogia, zooloogia, botaanika ja (asjakohase hindamise ja KMH/KSH küsimustega seotud) siseriikliku õiguse kohta ning suulisest ettekandest juhtumiuuringu kohta. Eksamid toimuvad üldjuhul kaks korda aastas ja standardid on seatud üsna kõrgele tasemele, kusjuures erilist tähelepanu pööratakse ökoloogiaalastele teadmistele. Edukatele kandidaatidele annab keskkonnaministeerium viieks aastaks tegevusloa. Ühe positiivse kõrvalmõjuna on litsentsimissüsteem aidanud parandada kogu asjakohase hindamise protsessi. Litsentsitud hindajad korraldavad korrapäraseid kohtumisi, et jagada kogemusi ja arutada keerulisi juhtumeid. Seda silmas pidades tellis keskkonnaministeerium neilt mitmeid praktilisi juhenddokumente, et parandada asjakohast hindamist ja tagada järjepidev lähenemisviis.

Olenemata sellest, kas artikli 6 lõiget 3 järgitakse olemasolevate keskkonnamõju hindamise menetluste või muude konkreetsete lähenemisviiside kaudu, peaksid artikli 6 lõike 3 kohaste hindamiste tulemused võimaldama tehtud otsuste täielikku jälgitavust.

Infokast 15 Asjakohase hindamise kvaliteedi tagamise elemendid Hindamisel — kaalutakse kõiki elemente, mis aitavad kaasa Natura 2000 ala terviklikkusele kooskõlas ala kaitse-eesmärkide, kaitsekorralduskava (kui see on olemas) ja standardse andmevormiga ning asjaomaste elupaikade ja liikide tähtsust võrgustiku kontekstis, ning põhineb valdkonna parimatel kättesaadavatel teaduslikel teadmistel; — võetakse arvesse ala rolli ja funktsiooni biogeograafilises piirkonnas ning Natura 2000 võrgustiku ökoloogilise sidususe tagamisel; — tehakse igakülgselt kindlaks kogu võimalik oluline mõju, mida kava või projekt alale tõenäoliselt avaldab, võttes arvesse hinnatava kava või projekti ning muude kavade või projektide koostoimest tekkida võivat kumulatiivset mõju; — vajaduse korral lisatakse kavale või projektile tõhusad leevendusmeetmed, et alale avalduvat negatiivset mõju vältida, vähendada või see isegi kõrvaldada; — kasutatakse kava või projektiga ala(de) terviklikkusele avaldatava mõju ulatuse hindamiseks parimat võimalikku tehnikat ja parimaid võimalikke meetodeid; — määratakse usaldusväärsed näitajad kava või projekti rakendamise järelevalveks.

Artikli 6 lõike 3 kohase hindamise nõuete täitmiseks võivad Natura 2000 alasid haldavad ametiasutused koostada ametlikud juhised vajaliku teabe liigi ja kriteeriumide kohta, mida tuleb asjakohase hindamise läbiviimisel järgida.

On väga soovitatav jagada häid tavasid ja pakkuda koolitust kõigile, keda asjakohane hindamine puudutab (nt kõigi valitsustasandite asjaomased ametiasutused, konsultandid, projektide või kavade arendajad).

Infokast 16 Asjakohase hindamise aruande sisu näide Kava või projekti kirjeldus Eesmärk, ulatus, asukoht, põhitegevused Tõenäoliselt mõjutatud Natura 2000 alad ja nende kaitse-eesmärgid Ülevaade tõenäoliselt mõjutatud Natura 2000 aladest ning liikidest ja elupaikadest, mille kaitseks need alad on määratud, ja nende kaitsestaatusest, samuti alade kaitse-eesmärkidest. Kava või projektiga ala terviklikkusele avaldatava mõju hindamine — Kirjeldada kava või projekti elemente (eraldi või koos muude projektide või kavadega), mis tõenäoliselt avaldavad Natura 2000 alale olulist mõju (kasutada eelhindamise tulemusi). — Kirjeldada, kuidas kava või projekt mõjutab alal kaitstavaid liike ja elupaiku ning ala kaitse-eesmärkidega seotud tagajärgi (nt elupaiga kadu, killustumine, liikide häirimine, liikide suremus, keemilised muutused, hüdroloogilised või geoloogilised muutused). Tunnistada ebakindlust ja teabelünki. — Märkida, kas kava või projekt mõjutab ala terviklikkust. — Tunnistada ebakindlust ja teabelünki. Leevendusmeetmed — Kirjeldada, milliseid leevendusmeetmeid tuleb võtta, et vältida või vähendada kahjulikku mõju ala terviklikkusele, ja tõendada nende tõhusust olulisest väiksema mõju vähendamisel. — Tunnistada ebakindlust ja teabelünki. — Kirjeldada kavandatud järelevalvet. Järeldused Märkida, kas kava või projekt mõjutab või võib mõjutada või ei mõjuta kindlasti ala terviklikkust (võttes arvesse ettevaatuspõhimõtet). Asjakohase hinnangu koostamisel kasutatud allikad Märkida kasutatud teabeallikad Konsulteerimise tulemused Asutuste, organite või ekspertide nimed, kellega on konsulteeritud Vastuste kokkuvõte

Õiguskaitse kättesaadavus

Euroopa Liidu Kohus on tunnustanud ka üldsuse, sealhulgas keskkonnaorganisatsioonide õigust vaidlustada ametiasutuste tehtud asjakohase hindamise otsused (kohtuasi C-243/15, punktid 56–61), sealhulgas otsused kava või projektiga ala terviklikkusele kaasneva ohu hindamisel tehtud järelduste kehtivuse kohta.

3.3.   3. etapp: artikli 6 lõike 4 kohane menetlus

Artikli 6 lõige 4 lubab teha erandeid artikli 6 lõike 3 üldreeglist, kuid selle kohaldamine ei ole automaatne. Asjaomase asutuse ülesanne on otsustada, kas artikli 6 lõikes 3 sätestatud erandit võib kohaldada. Artikli 6 lõike 4 kohaldamisel tuleb järgida direktiivis sätestatud järjekorda, st seda lõiget võib kohaldada pärast seda, kui kõik artikli 6 lõike 3 tingimused on rahuldavalt täidetud. Täpsemad üksikasjad on esitatud artikli 6 kohaldamise juhendi punktis 5.2.

Kavad või projektid, mille puhul asjakohase hindamise tulemusena ei saa järeldada, et need ei mõjuta asjaomaste alade terviklikkust, võivad pädevad asutused heaks kiita üksnes juhul, kui taotletakse artikli 6 lõike 4 sätete kohast erandit.

Kõnealuste sätetega on ette nähtud kolm peamist nõuet, mis tuleb täita ja mille täitmist tuleb dokumenteerida:

1.	kaalutud on alternatiive ja saab tõendada, et heakskiitmiseks esitatud alternatiiv kahjustab elupaiku, liike ja Natura 2000 ala terviklikkust kõige vähem ning et puuduvad muud teostatavad alternatiivid, mis ei avaldaks ala(de) terviklikkusele ebasoodsat mõju;

2.	on olemas ülekaalukad avaliku huviga seotud põhjused, sealhulgas „sotsiaalsed või majanduslikud“ põhjused;

3.	võetakse kõik Natura 2000 üldise sidususe kaitse tagamiseks vajalikud asendusmeetmed.

Neid kolme peamist nõuet käsitletakse järgmistes punktides.

3.3.1.    1. samm: alternatiivsete lahenduste uurimine

Pädevate siseriiklike asutuste ülesanne on tagada, et kõiki teostatavaid alternatiivlahendusi, mis vastavad kava või projekti eesmärkidele, uuritakse sama üksikasjalikult. Selle hindamise läbiviimisel tuleks pidada silmas liike ja elupaiku, mille kaitseks ala on määratud, ning ala kaitse-eesmärke. Enne, kui asutakse uurima, kas kava või projekt on vajalik ülekaalukatel avaliku huviga seotud põhjustel, tuleb tõendada alternatiivide puudumist (Euroopa Kohtu otsus Castro Verde kohtuasjas C-239/04, punktid 36–39). Täpsemad üksikasjad on esitatud artikli 6 kohaldamise juhendi punktis 5.3.1.

Esimene artikli 6 lõike 4 kohase menetlusega ette nähtud kohustus on uurida, kas kavale või projektile leidub alternatiive. Alternatiivseks lahenduseks võib olla teistsugune projekteerimislahendus (nt tee erinev kulgemisjoon või radade erinev arv). Alternatiiviks võib olla ka laiem võimalus sama üldeesmärgi saavutamiseks, nt võiks uue tee ehitamise alternatiivina kaaluda raudteeühenduse parandamist või hüdroelektrijaama asemel tuuleparki.

Alternatiivsete lahenduste uurimine artikli 6 lõike 4 alusel hõlmab järgmisi ülesandeid:

—	alternatiivsete lahenduste kindlakstegemine;

—	kaalutud alternatiivide võrdlev hindamine;

—	põhjendav selgitus artikli 6 lõike 4 kohaste kaalumisele tulevate alternatiivide puudumise kohta (kui see on asjakohane).

a)    Alternatiivsete lahenduste kindlakstegemine

Esimene ülesanne on vaadata läbi võimalikud alternatiivid kava või projekti eesmärkide saavutamiseks. Väga oluline on kaaluda status quo stsenaariumi (nullstsenaariumi), mis on alternatiivide võrdlemisel aluseks.

Alternatiivid võivad hõlmata järgmist:

—	teistsugune viis kavandatava arenduse eesmärkide saavutamiseks;

—	muu asukoht, kus arendus võiks kaitsealuseid elupaiku ja liike arvesse võttes toimuda, näiteks muutes maismaatranspordi koridore maanteede ja kiirteede üldplaneeringus või elamuarenduspiirkondi;

—	arendusprojekti ulatuse ja mõõtmete muutmine;

—	muud projekteerimislahendused;

—	teistsuguste tehnikate, ehitus- või töömeetodite kasutamine arendusprojekti elluviimisel;

—	tegevuste ja ülesannete ajakava muumine projekti elluviimise igas etapis (sh ehitamine, käitamine, hooldus ja vajaduse korral käitusest kõrvaldamine või taastamine).

Looduspõhised lahendused (vastandina traditsioonilisele nn hallile taristule) võivad sageli olla sama elujõulised ja Natura 2000 aladele vähem kahjulikud. Näiteks võib looduslikuma jõesängi taastamine koos külgnevate märgaladega tagada samasuguse või parema kaitse üleujutuste eest kui tehistammid ja/või reservuaarid, avaldades samal ajal oluliselt vähem mõju kaitsealustele elupaikadele ja liikidele või isegi parandades nende seisundit. Seega tuleks selliseid alternatiive olemasolevate võimaluste analüüsimisel nõuetekohaselt arvesse võtta.

Kavade puhul näevad riiklikud või piirkondlikud poliitikad ja strateegiad ning muud valdkondlikke poliitikasuundi kirjeldavad dokumendid (nt taastuvenergia- või muu taristu arendamise kohta) ette raamistiku võimalike alternatiivsete lahenduste ulatuse ja liigi hindamiseks. Kava koostamise protsess sobib alternatiivide analüüsimiseks eriti hästi, kuna tegemist on korduva protsessiga, mis saab pakkuda lahendusi Natura 2000 alade kaitsmiseks ja tagada ühiskonna vajadustele vastavate tegevuste säästva arengu.

Tuleks kaaluda alternatiive kõikidele kava komponentidele, tegevustele ja toimingutele, mille puhul on kindlaks tehtud, et need mõjuvad Natura 2000 ala(de) terviklikkusele ebasoodsalt.

Nagu on kirjeldatud punktis 3.2.6, võivad kava teatavad komponendid või meetmed olla ebapiisavalt määratletud, mis piirab alternatiivide hindamist. Siiski tuleks kindlaks määrata mõistlikud alternatiivid ning neid kirjeldada ja hinnata, võttes arvesse kava või programmi eesmärke ja geograafilist ulatust. Seda nõutakse ka KSH direktiivis (artikkel 5).

Artikli 6 lõike 4 menetluste rakendamine võib olla lihtsam, kui kava või projekti arendajad arutavad võimalikke alternatiive pädevate asutuste ja/või seadusjärgsete looduskaitseasutustega protsessi varases etapis.

Sobiv raamistik alternatiivide leidmiseks on ette nähtud avalike konsultatsioonide menetlustega, mis on sätestatud KSH ja KMH direktiivides.

b)    Kaalutud alternatiivide võrdlev hindamine

Pädevate asutuste ülesanne on hinnata alternatiivsete lahenduste suhtelist mõju, et põhjendada artikli 6 lõike 4 kohast otsust. Pädevad asutused peavad kindlaks tegema, kas heakskiitmiseks esitatud alternatiiv kahjustab elupaiku ja liike ning asjaomas(t)e Natura 2000 ala(de) terviklikkust kõige vähem. Alternatiivsete lahenduste hindamine on vajalik isegi siis, kui investeeringut on juba eelnevalt põhjendatud ülekaalukatel avaliku huviga seotud põhjustel nt siseriikliku õiguse kaudu.

Alternatiivide võrdlemisel tuleb võtta arvesse nende mõju alal olulisel määral esinevatele elupaikadele ja liikidele, nendega seotud kaitse-eesmärkidele ning ala terviklikkusele, samuti ala olulisust Natura 2000 võrgustiku ökoloogilise sidususe seisukohast.

Iga alternatiivi puhul kindlakstehtud mõjusid tuleb kirjeldada täielikult ja täpselt ning neid võimalikul määral kvantifitseerida, võttes arvesse järgmist (mitteammendav loetelu) ja pidades silmas alapõhiseid kaitse-eesmärke:

—	mõjutatud Natura 2000 alad;

—	elupaikade kao ja halvenemise pindala;

—	mõjutatud liikide populatsiooni arvukus;

—	oluliste funktsioonide halvenemine;

—	häirimine;

—	liikide populatsioonide väljatõrjumine.

See peaks olema aluseks alternatiivide võrdlemisele ja selle kindlakstegemisele, millised alternatiivid on Natura 2000 aladele ning seal olulisel määral esinevatele liikidele ja elupaikadele kõige vähem kahjulikud, pidades silmas alapõhiseid kaitse-eesmärke. Kindlaksmääramisel tuleb lähtuda kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete kriteeriumide kogumist.

Teises etapis võib alternatiivsete lahenduste valimisel kaaluda muid kriteeriume, näiteks sotsiaalseid kaalutlusi ja analüüsitud alternatiivide majanduslikku kulu.

Alternatiivide läbivaatamisel kaalutavate meetmete majanduslik kulu ei saa olla alternatiivsete lahenduste valikul ainus otsustav tegur. Teisisõnu ei saa projekti esitaja väita, et alternatiive ei ole uuritud, kuna need maksaksid liiga palju. (Vt artikli 6 kohaldamise juhendipunkt 5.3.1)

Alternatiivide hindamisel tehtavad toimingud on kokkuvõtlikult esitatud infokastis 17.

Infokast 17 Kuidas hinnata alternatiivseid lahendusi? — Konsulteerida asjaomaste asutuste ja organisatsioonidega; — kasutada artikli 6 lõike 3 kohaste eel- ja asjakohase hindamise etappide elluviimisel kogutud teavet; — määrata kindlaks kava või projekti peamised eesmärgid ja kirjeldada neid ka laiemas (strateegilises) kontekstis (35); — teha kindlaks kõik alternatiivsed vahendid projekti või kava eesmärkide saavutamiseks; — anda võimalikult palju teavet, tunnistada teabelünki ja esitada teabeallikad; — hinnata (kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt) iga alternatiivi mõju ala kaitse-eesmärkidele.

Allpool tabelis 10 on esitatud maatriks alternatiivide kindlakstegemiseks ja hindamiseks. Maatriksit saab kasutada ka aruandmiseks alternatiivide hindamise tulemuste kohta.

Tabel 10

Alternatiivsete lahenduste hindamise maatriks

Alternatiivsete lahenduste hindamine
Kava või projekti kirjeldus ja eesmärgid		Status quo stsenaarium
Kava või projekti asjakohase hinnangu põhjal prognoositav ebasoodne mõju Natura 2000 alale
Võrdlus kava või projektiga
Võimalikud alternatiivsed lahendused	Tõendid alternatiivsete lahenduste hindamise viisi kohta		Kirjeldada suhtelist mõju Natura 2000 kaitse-eesmärkidele (suurem või väiksem ebasoodne mõju)
Alternatiivsed asukohad/kulgemisjooned
Alternatiiv 1
Alternatiiv 2
Alternatiiv 3
Alternatiivne ulatus ja mõõtmed
Alternatiiv 1
Alternatiiv 2
Alternatiiv 3
Alternatiivsed võimalused eesmärkide saavutamiseks (nt nõudluse juhtimine)
Alternatiiv 1
Alternatiiv 2
Alternatiiv 3
	Võrdlus kava või projektiga (jätk)
Võimalikud alternatiivsed lahendused	Tõendid alternatiivsete lahenduste hindamise viisi kohta		Kirjeldada suhtelist mõju Natura 2000 kaitse-eesmärkidele (suurem või väiksem ebasoodne mõju)
	Alternatiivsed meetodid (ehitus, käitus, käitusest kõrvaldamine)
Alternatiiv 1
Alternatiiv 2
Alternatiiv 3
	Alternatiivne ajakava
Alternatiiv 1
Alternatiiv 2
Alternatiiv 3
Järeldused alternatiivide hindamise kohta

Allpool infokastis 18 on esitatud näited alternatiivide kohta, mida on kaalutud seoses elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 4 kohaste teadete esitamisega komisjoni arvamuse saamiseks (36).

Infokast 18 Näited artikli 6 lõike 4 kohase menetluse käigus kaalutud alternatiivide kohta 1. juhtum. Jõe laevatee süvendamine ja laiendamine Projekt hõlmas Maini jõe laevatee süvendamist ja laiendamist Wipfeldi, Garstadti ja Schweinfurti lõikudes Baierimaal (Saksamaa). Asjakohases hinnangus jõuti järeldusele, et mõju kahele Natura 2000 alale oleks oluline ja kaks elupaigatüüpi saaksid otseselt kahjustatud, kusjuures esmatähtsa elupaiga 91E0* pindala väheneks 9 460 m2 ja elupaiga 6510 pindala 6 440 m2 võrra. Lisaks nullvariandile uuriti kolme alternatiivi. Nullvariant näitas jõetranspordiga seotud eesmärkide tähtsust. Üks alternatiiv jäeti kõrvale, sest see mõjutaks negatiivselt teist Natura 2000 ala ja pikendaks nii ehitusaega kui suurendaks ka projekti ruumilist ulatust. Teine alternatiiv lükati tagasi, sest kuigi sellega kaasneks ökoloogiliselt väiksem kahju, ei parandaks see jõe laevatamisomadusi, mis on üks projekti eesmärkidest. Valitud alternatiiviga loodaks ühtse miinimumlaiuse ja -sügavusega pidevalt laevatatav kanal, mis piirdub peamiselt olemasoleva jõesängiga. Kuigi see mõjutaks kahte eespool nimetatud ühenduse tähtsusega elupaigatüüpi, leidsid pädevad asutused, et pakutud lahendus saavutab parima tasakaalu ökoloogiliste ja jõetranspordi eesmärkide vahel. Elupaikade kadumist kompenseeritaks piisavalt. 2. juhtum. Kaug- ja linnalähirongiühendus Projekt puudutas kaug- ja linnarongiühendust Bad Cannstattist Stuttgarti (Saksamaa). See mõjutaks oluliselt Natura 2000 ala, mis on kaitsealuse esmatähtsa liigi eremiitpõrnika (Osmoderma eremita) oluline elupaik. Ametiasutused uurisid trassi alternatiive, mis hõlmasid kogu lõiku, selle osi ja nullvarianti. Viimane ei vastaks projekti kriteeriumile, mis näeb ette Stuttgarti ja Bad Cannstatti jaamade ühendamise ja Neckari jõe raudteesilla renoveerimise. Kõik muud alternatiivsed lahendused mõjutaksid oluliselt Natura 2000 ala, sealhulgas esmatähtsa liigiga alasid, ning nende võrdlus näitas, et mõned neist hõlmaksid Natura 2000 alast suuremat territooriumi kui valitud lahendus või nõuaksid rohkemate liigile potentsiaalseks elupaigaks olevate puude langetamist. Pakutud lahendus pakkus seega parimat tasakaalu ökoloogiliste ja majanduslike eesmärkide vahel. 3. juhtum. Uue sadama ehitus Projekt hõlmas uue sadama ehitamist Granadillasse Tenerifel (Kanaari saared). Projekt avaldaks ebasoodsat mõju kahele Natura 2000 alale, mis on määratud esmatähtsa liigi merikilpkonna (Caretta caretta) ja esmatähtsa elupaigatüübi 2130 (rohttaimedega kinnistunud rannikuluited, „hallid luited“) kaitseks. Hispaania ametiasutused uurisid mitmeid alternatiive, sealhulgas võimalust sadama läbilaskevõimet mitte suurendada (nn nullvariant) ning olemasoleva Santa Cruzi sadama edasist laiendamist ja arendamist. Nullvariant jäeti kõrvale, sest olemasolevad sadamarajatised ei suudaks toime tulla mereliikluse eeldatava kasvuga ja saare majanduslikuks arenguks on vaja suurendada sadamate läbilaskevõimet. Santa Cruzi olemasolevate sadamarajatiste laiendamine ei oleks võimalik mitmel tehnilisel põhjusel. Muid alternatiivseid asukohti ei oleks võimalik valida eri tegurite tõttu, nagu jõesängi sügavus kalda juures, kavandatud alale piisavalt lähedal asuva karjääri puudumine, vaba kõrvalmaa kättesaadavus käitlemiseks ja logistikaks, sisemaaga loodud transpordiühenduste piisavus ja sadama kasutajate lähedus.

c)    Tulemused – alternatiivide puudumise põhjendus

Kui alternatiivsete lahenduste hindamine on lõpule viidud, tuleks registreerida kõik kaalutud alternatiivid, nende hindamise tulemused ning asutused ja muud organid, kellega konsulteeriti. Eesmärk on teha kindlaks, kas on võimalik objektiivselt järeldada, et alternatiivseid lahendusi ei ole. Kui on kindlaks tehtud alternatiivsed lahendused, mis kas hoiavad ära ebasoodsa mõju alale või vähendavad sellist mõju, on vaja hinnata nende võimalikku mõju asjakohase hindamisega. Kui aga saab mõistlikult ja objektiivselt järeldada, et alternatiive ei ole, tuleb liikuda edasi artikli 6 lõike 4 kohase menetluse järgmise sammu juurde.

3.3.2.    2. samm: ülekaalukate avaliku huviga seotud põhjuste uurimine

Kui puuduvad alternatiivsed lahendused, millel ei ole ebasoodsat mõju asjaomase Natura 2000 ala terviklikkusele, või kui on olemas lahendused, millel on alale veelgi negatiivsem keskkonnamõju, peavad pädevad asutused uurima, kas on olemas ülekaalukad avaliku huviga seotud põhjused, sealhulgas sotsiaalsed või majanduslikud põhjused, mis õigustaksid kõnealuse kava või projekti elluviimist.

Mõistet „ülekaalukad avalike huvide seisukohast eriti mõjuvad põhjused“ ei ole direktiivis määratletud. Artikli 6 lõike 4 teises lõigus nimetatakse selliste põhjuste näidetena siiski inimeste tervist, avalikku julgeolekut ja esmatähtsaid soodsaid tagajärgi keskkonnale. Seoses sotsiaalset või majanduslikku laadi „muude [ülekaalukate] üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvate põhjustega“ selgub sõnastusest, et direktiivi kaitse-eesmärkidele võib vastukaaluks seada üksnes üldised huvid, olenemata sellest, kas neid edendavad avalikud või eraõiguslikud asutused. Seega võib eraettevõtjate arendatavaid projekte kaaluda vaid juhul, kui need tõestatult teenivad selliseid üldisi huve. On mõistlik arvata, et „[ülekaalukate] üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvate põhjuste, sh sotsiaalsete või majanduslike põhjustega“ peetakse silmas olukordi, kus planeeritavad kavad või projektid on hädavajalikud: — kodanike elu põhiväärtuste (tervis, julgeolek, keskkond) kaitsmisele suunatud meetmete või poliitika raames; — riigi ja ühiskonna jaoks eriti oluliste strateegiate raames; — konkreetseid avalike teenuste osutamise kohustusi täitva majanduslikku või sotsiaalset laadi tegevuse raames. Pädevate asutuste ülesanne on kõrvutada ülekaalukate üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvaid põhjuseid, mis õigustavad kava või projekti elluviimist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse eesmärgiga. Kava või projekti võib heaks kiita üksnes siis, selle rakendamise eriti mõjuvad põhjused kaaluvad üles kaitse-eesmärkidele avaldatava mõju. Vt artikli 6 kohaldamise juhendi punkt 5.3.2.

Ülekaaluka avaliku huviga seotud põhjuse määratlemisel peab pädev asutus kaaluma mõiste määratlemise kõiki elemente – kas põhjus

—	on üldistes huvides oluline: kava või projekt teenib pigem olulisi avalikke huve kui erahuve;

—	on ülekaalukas: kava või projektiga teenitav huvi kaalub üles asjakohase hindamise käigus tuvastatud kahju (või kahjuriski) ala terviklikkusele;

—	omab ühiskondlikku tähtsust: näiteks on see riikliku või ühiskondliku poliitika oluline osa.

Avalikud huvid võivad esineda riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil, kuid olenemata tasandist peavad olema täidetud ka muud testikriteeriumid. Praktikas teenivad avalikke huve suurema tõenäosusega kavad ja projektid, mis on kooskõlas riiklike või piirkondlike strateegiliste kavade või poliitikatega (nt riiklikus taristukavas kindlaks määratud). Siiski tuleks veel kaaluda, kas konkreetsel juhul kaalub see huvi üles kahju, mida mõjutatud aladele tekitatakse, ja kas seetõttu saab tõendada ülekaaluka avaliku huviga seotud põhjuse olemasolu. Ka riiklikest strateegilistest kavadest välja jäävate, sealhulgas väiksema geograafilise ulatusega kavade või projektide puhul võib olla võimalik tõendada sellise põhjuse esinemist.

Ülekaaluka avaliku huviga seotud põhjuse olemasolu tuleb hinnata iga juhtumi puhul eraldi, võttes arvesse i) konkreetse kava või projekti eesmärki ja ii) selle konkreetset mõju mõjutatud Natura 2000 aladele, nagu on kindlaks määratud asjakohase hindamise käigus.

Ülekaaluka avaliku huviga seotud põhjuse kõrvutamine kaitse-eesmärkidega

Juba kava või projekti eesmärkide kirjeldus võib sisaldada elemente, mida saab kasutada ülekaaluka avaliku huviga seotud põhjuse olemasolu hindamiseks. See hindamine, nagu ka vähem kahjulike alternatiivide kindlakstegemist käsitlev hindamine, eeldab ülekaaluka avaliku huviga seotud põhjuse kõrvutamist kaalumisel oleva kava või projekti rakendamise tagajärjel Natura 2000 alale tekitatava kahjuga, pidades silmas selle kaitse-eesmärke ja võttes arvesse ka ala üldist tähtsust nende liikide ja elupaikade jaoks, mille kaitseks see on määratud.

Mida olulisemad või haavatavamad on mõjutatud ala kaitseväärtused, seda väiksem on võimalus, et ülekaalukat avaliku huviga seotud põhjust saaks pidada vastuvõetavaks ja et alale tekitatav kahju, mis on kindlaks määratud asjakohase hindamisega, oleks põhjendatud.

Kui kava või projektiga kahjustataks esmatähtsat looduslikku elupaigatüüpi või esmatähtsat liiki, võib elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 4 alusel käsitleda ülekaaluka avaliku huviga seotud põhjusena üksnes selliseid kaalutlusi, mis on seotud inimeste tervise või avaliku julgeolekuga või esmatähtsate soodsate tagajärgedega keskkonnale. Kui kõne all on mõni muu ülekaalukas avaliku huviga seotud põhjus, on vaja komisjoni arvamust.

Ülekaaluka avaliku huviga seotud põhjuse aluseks olevad elemendid võib teataval määral lisada kavade või programmide kirjeldusse, eelkõige arendust motiveerivate eesmärkide kirjeldusse. Sellised põhjused tuleb täpsustada ka asjakohase valitsemistasandi (nt piirkondlik, riiklik) ametlikus otsuses ning need tuleb selgelt dokumenteerida.

Ülekaalukate avaliku huviga seotud põhjuste arvessevõtmine võib olla eriti vajalik teatavate inimtervise, avaliku julgeoleku või avalike hüvede kaitsega seotud poliitikavaldkondade (nt üleujutusriski juhtimine) strateegilise planeerimise juures. Tegevuste puhul, mis on selliseid põhjusi silmas pidades tõenäoliselt õigustatud, võib seega planeerimisprotsessi varases etapis arvesse võtta alternatiivide ja asendusmeetmete kaalumise vajadust (vt näidet infokastis 20 allpool).

Näiteid ülekaalukatest avaliku huviga seotud põhjustest, mille kohta on taotletud elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 4 kohast komisjoni arvamust, (37) on esitatud allpool infokastis 19.

Infokast 19 Näiteid ülekaalukatest avaliku huviga seotud põhjustest vastavalt artikli 6 lõikele 4 1. juhtum. Laevatee süvendamine ja laiendamine (38) Maini jõgi on osa üleeuroopalisest võrgust (TEN) ja ainus siseveetee, mis ühendab mitut liikmesriiki Euroopa kaguosaga. Sellel on oluline roll Rotterdami (Madalmaad) ja Constanţat (Rumeenia) ühendava piiriülese kaubateena ning seetõttu on sellel majanduslik tähtsus. Projekt on üks viimaseid puuduvaid ühenduslülisid, mida on vaja selle laevatee kohandamiseks uute poliitiliste ja majanduslike arengusuundadega ning laienenud Euroopa Liidu nõudmistega. Praegu tekitab Maini jõe see osa 30 km pikkuse „pudelikaela“, kus laevade laius ja süvis on endiselt piiratud. 2. juhtum. Kaug- ja linnalähirongiühendus (39) Ametiasutuste sõnul parandab projekt piirkondlikke ja pikamaa-reisijateveoteenuseid, luues ja tugevdades piirkondadevahelisi sidemeid teiste arenguvaldkondadega. See oleks osa ringsüsteemist, mis on vajalik piirkonna raudteetranspordi parandamiseks. See hõlmaks ka üle 100 aasta vanuse silla ümberehitamist. 3. juhtum. Uue sadama ehitus (40) Tenerife saar (Kanaari saared, Hispaania) sõltub suurel määral meretranspordist ja tõhusast sadamasüsteemist. Praegu pealinnas asuv peamine sadam heitleb üha suurema ülekoormusega. Uus sadam suurendaks väga vajalikku läbilaskevõimet, mis võimaldaks i) võtta arvesse mereliikluse tulevast kasvu, eelkõige seoses konteineriliiklusega, mis prognooside kohaselt saarel märkimisväärselt suureneb, ja ii) vähendada olemasoleva sadama ülekoormust. Uus sadam peaks tooma kaasa kindla majandusliku tasuvuse ja suurendama saare atraktiivsust rahvusvahelises merekaubanduses konteinerite ümberlaadimise kohana.

3.3.3.    3. samm: asendusmeetmete kindlaksmääramine, hindamine ja vastuvõtmine

Kui on täielikult kindlaks tehtud ja dokumenteeritud, et puuduvad alternatiivid, mis oleksid alale vähem kahjulikud, ja et ülekaalukas avaliku huviga seotud põhjus on õigustatud, tuleb võtta kõik asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse.

Asendusmeetmed kujutavad endast projektile või kavale eriomaseid meetmeid, mis lisanduvad linnudirektiivist ja elupaikade direktiivist tulenevatele tavapärastele kohustustele. Nende meetmete eesmärk on korvata kava või projekti negatiivne mõju asjaomastele liikidele või elupaikadele. Need meetmed on viimane abinõu ja neid kasutatakse ainult siis, kui muud direktiivis sätestatud kaitsemeetmed on ammendatud ning vaatamata sellele on vastu võetud otsus kaaluda kava või projekti, mis avaldab või võib avaldada negatiivset mõju Natura 2000 ala terviklikkusele. Asendamisel tuleks silmas pidada Natura 2000 ala kaitse-eesmärke ning negatiivselt mõjutatud elupaiku ja liike kvaliteedi, kvantiteedi, funktsioonide ja staatuse poolest võrreldavas proportsioonis. Samal ajal tuleb kohasel viisil asendada asjaomase ala roll seoses biogeograafilise jaotumisega. Vt artikli 6 kohaldamise juhendi punkt 5.4.

a)   Peamised asendusmeetmete liigid

Asendusmeetmed elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 4 kontekstis peaksid: i) olema seotud konkreetselt kaalumisel oleva kava või projektiga ja ii) minema kaugemale meetmetest, mis on vajalikud Natura 2000 alade määramiseks, kaitsmiseks ja kaitsekorralduseks, nagu on sätestatud ala kaitse-eesmärkides.

Asendusmeetmena ei saa käsitada järgmist: i) ala kaitsekorralduskava rakendamist; ii) juba kavandatud meetmeid ala elupaigatüübi kaitsestaatuse parandamiseks kavast/projektist olenemata või iii) juba ühenduse tähtsusega alaks loetud ala määramist erikaitsealaks. Asendusmeetmed peaksid täiendama kaitsemeetmeid, mis tuleb Natura 2000 alal kehtestada ja rakendada, ning muid kaitsekohustusi, mis on ette nähtud loodus- ja linnudirektiivi sätete või muude ELi õigusaktidega.

Allpool tabelis 11 on esitatud näiteid asendusmeetmete liikide ja kaasnevate meetmete kohta, mis saavad nende rakendamist võimaldada ja hõlbustada. Oluline on märkida, et kõik need meetmed peavad minema kaugemale linnudirektiivist ja elupaikade direktiivist tulenevatest tavapärastest kohustustest, sealhulgas alade määramise, kaitsekorralduse ja taastamisega seotud kohustustest.

Tabel 11

Artikli 6 lõike 4 kohaste asendusmeetmete liikide näited

Asendusmeede	Kirjeldus
Elupaikade taastamine või parandamine olemasolevatel aladel	Elupaiga pindala laiendamine asjaomasel alal või elupaiga taastamine mõnel muul Natura 2000 alal proportsionaalselt kahjuga, mida kava või projekt tekitab, kui seda ei ole juba ette nähtud alapõhistes kaitse-eesmärkides.
Elupaiga taasloomine	Elupaiga loomine või taastamine uuel või laiendatud alal, mis selle kaitsekorraldust silmas pidades lisatakse Natura 2000 võrgustikku.
Natura 2000 võrgustikus uue ala määramine koos kaasnevate kaitsekorraldusmeetmete rakendamisega	Linnu- või elupaikade direktiivi alusel piisava kvaliteediga uue ala määramine ning asjakohaste kaitsemeetmete rakendamine.
Liikide taasasustamine, taastamine ja tugevdamine, sh saakliikide tugevdamine	Liikide taasasustamine aladele, kus liik on kadunud (tingimusel, et taasasustamine toimub teaduslikel alustel), või liikide populatsioonide taasasustamine piirkondades, kus nende arvukus väheneb, ning seejärel nende alade kaitsekorraldus liigi huvides.
Võimalikud kaasnevad meetmed	Kirjeldus
Maa ostmine ning asjakohaste kaitsemeetmete kehtestamine/rakendamine	Maa-ala omandamine looduskaitse eesmärkidel ning asjakohaste kaitsemeetmete kehtestamine/rakendamine.
Looduskaitse seotud õiguste omandamine ning asjakohaste kaitsemeetmete kehtestamine/rakendamine	Maa- või mereala majandamise õiguste omandamine looduskaitse eesmärkidel ning asjakohaste kaitsemeetmete kehtestamine/rakendamine.
Reservaatide loomine	Maa- või mereala kasutamise piirangute kehtestamine lisaks nendele, mis on vajalikud linnu- ja elupaikade direktiivi muude sätete järgimiseks.
Ohtude vähendamine	(Muude) ohtude vähendamine kas ühe allika suhtes võetava meetmega või koordineeritud meetmetega kõigi ohutegurite suhtes.

Tõhusate asendusmeetmete kavandamise ja rakendamise võimalused erinevad sõltuvalt asjaomastest elupaikadest ja liikidest ning kohalikest tingimustest. Kuigi märgalade lindude või kahepaiksete paljunemise jaoks uute elupaikade eduka taastamise või loomise kohta on palju häid näiteid, ei ole paljude liikide ja elupaikade puhul tõhusad taastamismeetodid veel laialdaselt tuntud või kättesaadavad.

Igal juhul peab ökosüsteemide ja liikide elupaikade taastamine ja taasloomine asendamise eesmärgil põhinema põhjalikel teadmistel taastamisökoloogia kohta (41).

Mõnel juhul ei pruugi taastamine olla piisava asendusmeetmena võimalik. Nii võib see olla eelkõige järgmistel juhtudel:

—	kui hävitatakse ohustatud liikide või elupaigatüüpide jaoks üliolulised kohad, kuid neid ei saa asendada sarnaste põhiasukohtadega (nt sobivate kohtadega, millel on liigi areaalis sarnane roll nagu mõjutatud kohtadel);

—

kui taastamine ei ole teostatav kas seetõttu, et selleks kuluks väga palju aega (nt rabade tegelik taastamine nõuaks paar tuhat aastat), või seetõttu, et praegu puuduvad teadmised vastava liigi või elupaigatüübi taastamisökoloogia kohta (näiteks võib see nii olla lubjarikaste allikate või looduslike aluseliste madalsoode puhul).

Kui kahjustatud elupaikade ja liikide tõhus taastamine või ennistamine ei ole garanteeritud, ei ole tagatud vastavus artikli 6 lõikele 4. Eespool kirjeldatud olukordades võib siiski asendusmeetmena olla võimalik määrata uus ala, kus asub sama mõjutatud elupaiga jaoks sobiv ala, ning seda kaitsta ja majandada (vt eespool tabel 12).

b)   Asendusmeetmete ja sihtväärtuste kehtestamise juhtpõhimõtted

Artikli 6 lõike 4 kohaste asendusmeetmete peamine eesmärk on säilitada Natura 2000 võrgustiku üldine sidusus. Sellest tulenevalt tuleb tähelepanu pöörata kahele aspektile, millest sõltub asendusmeetmete kavandamine ja rakendamine: proportsionaalsus ja ökoloogiline funktsionaalsus.

Nende kahe põhimõttega määratakse kindlaks kava või projekti ebasoodsa mõju hüvitamiseks vajalike meetmete ulatus ja ambitsioonikus. Asendusmeetmete eesmärk peaks olema ka tasakaalustada halvimaid tõenäolise ebasoodsa mõju stsenaariume.

Seega peaksid projektiga seoses kavandatavad asendusmeetmed Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe tagamiseks a) olema suunatud negatiivselt mõjutatud elupaikadele ja liikidele võrreldavates proportsioonides ning b) täitma algse ala valikut õigustanutega võrreldavaid funktsioone, eelkõige seoses asjakohase geograafilise jaotumisega. Järelikult ei piisa sellest, kui asendusmeetmed on seotud sama biogeograafilise piirkonnaga samas liikmesriigis.

Vahemaa algse ala ja asendusmeetmete koha vahel ei pruugi olla takistuseks juhul, kui see ei mõjuta ala funktsionaalsust, rolli seoses geograafilise jaotumisega ja algse valiku põhjuseid. Täpsemad üksikasjad on esitatud artikli 6 kohaldamise juhendi punktis 5.4.2.

Asendusmeetmete proportsionaalsus

Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe säilitamine eeldab selle tagamist, et kavandatud asendusmeetmed on suunatud elupaikadele ja liikidele proportsionaalselt alale põhjustatud ebasoodsa mõjuga. Pädevad asutused peavad seetõttu kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete kriteeriumide alusel kindlaks määrama mõjutatud Natura 2000 loodusobjektide suhtelise tähtsuse ja neile avalduva negatiivse mõju. Sellest tuleb asendamisel lähtuda.

Kõige parem on kehtestada asendusmäärad igal üksikjuhul eraldi. Need tuleks esialgu kindlaks määrata artikli 6 lõike 3 kohase asjakohase hindamise käigus saadud teabe alusel, tagades ökoloogilise funktsionaalsuse. Seejärel võib asendusmäärad vastavalt tulemuslikkuse järelevalve tulemustele uuesti kindlaks määrata. Lõplik otsus asendamise proportsiooni kohta peab olema põhjendatud. Laialdaselt tunnustatud arusaama kohaselt peaksid määrad üldiselt oluliselt ületama suhet üks ühele. Seega tuleks asendamist suhtega üks ühele või alla selle kaaluda vaid juhul, kui on tõendatud, et sellise ulatuse juures tagavad meetmed struktuuri ja funktsionaalsuse ennistamisel lühiajalise perioodi jooksul täieliku tulemuslikkuse (näiteks et kava või projektiga tõenäoliselt mõjutatavate võtmeliikide elupaikade või populatsioonide säilimine ja nendega seotud kaitse-eesmärkide saavutamine ei satu ohtu). Täpsemad üksikasjad on esitatud artikli 6 kohaldamise juhendi punktis 5.5.4.

Asendusmeetmete ökoloogiline funktsionaalsus ja asukoht

Lisaks vajadusele käsitleda negatiivselt mõjutatud elupaiku ja liike võrreldavates proportsioonides, tuleb asendamisega tagada ka ökoloogilised funktsioonid, mis on võrreldavad nendega, mis õigustasid algse Natura 2000 ala valimist.

Asendusmeetmete ulatus määratakse kindlaks teatavate kava või projekti rakendamise tagajärjel tõenäoliselt kaduvate või halvenevate ökoloogiliste funktsioonide ja struktuuride ennistamise erinõuetega. Erilist tähelepanu tuleb pöörata elupaigatüüpidele või liikide elupaikadele, mis vajavad sama ökoloogilise funktsionaalsuse saavutamiseks pikka aega.

Üldise kokkuleppe kohaselt peavad kaalulolevate ökoloogiliste varade ennistamiseks vajalikud kohalikud tingimused olema võimalikult sarnased kava või projektiga mõjutatud ala tingimustega. Seetõttu näib eelistatud variandiks olevat see, kui asendusmeetmete rakendamiseks valitud ala asub asjaomase Natura 2000 ala piires või selle lähedal kohas, kus on meetmete eduks sobivad tingimused. See ei ole aga alati võimalik, mistõttu tuleb seada prioriteedid, mida järgida elupaikade direktiivi nõuetele vastavate asukohtade otsimisel: 1) asendamine Natura 2000 ala piires, tingimusel et ökoloogilise sidususe ja võrgustiku funktsionaalsuse tagamiseks vajalikud elemendid on seal olemas; 2) asendamine väljaspool asjaomast Natura 2000 ala, kuid ühise topograafilise või maastikuüksuse piires, tingimusel et sama panus ökoloogilisse struktuuri ja/või võrgustiku funktsiooni on teostatav. Uus asukoht võib olla nii mõni teine Natura 2000 ala kui ka selliselt määramata ala. Viimasel juhul tuleb see ala määrata Natura 2000 alaks ja kohaldada selle suhtes kõiki elupaikade direktiivide nõudeid; 3) asendamine väljaspool Natura 2000 ala erinevas topograafilises või maastikuüksuses. Uus asukoht võib olla mõni teine Natura 2000 ala. Kui asendus toimub alal, mis võrgustikku ei kuulu, tuleb see ala määrata Natura 2000 alaks ja kohaldada selle suhtes kõiki elupaikade direktiivide nõudeid. Täpsemad üksikasjad on esitatud artikli 6 kohaldamise juhendi punktis 5.5.5.

Infokastis 20 on esitatud lihtsustatud näide asendusmeetmete ulatuse määratlemise kohta seoses ökoloogiliste funktsioonidega.

Infokast 20 Asendusmeetmete ulatuse määratlemine seoses ökoloogiliste funktsioonidega – linnuala näide Kava või projektiga mõjutatav ökoloogiline funktsioon: linnualal asuvad põhja poole suunduvate rändlinnuliikide puhkealad. Asendusmeetme fookus: a) asendusmeetmed peavad pakkuma rändlinnuliikide populatsioonidele alternatiivseid puhkealasid; b) sihtliigile ettenähtud uued sobivad puhkealad peavad asuma sobivas asukohas samal rändeteel; c) uued sobivad puhkealad peavad olema kergesti ligipääsetavad lindudele, kes kasutavad projektiga mõjutatud algset Natura 2000 ala (42). Uue elupaiga koormustaluvus peab olema vähemalt võrdne mõjutatud ala koormustaluvusega. Uusi puhkealasid tuleks hakata kaitsma juba enne projekti elluviimist. Uued puhkealad sama liigi jaoks, kuid väljaspool rändeteed või rändeteel, kuid mõjutatud puhkepaigast kaugel, ei oleks sobiv asendusmeede – seda seetõttu, et taasloodud ökoloogiline funktsionaalsus ei oleks piisav võrgustiku ökoloogilise sidususe tagamiseks.

Käesoleva peatüki lõppu on lisatud kokkuvõtlik kontrollnimekiri põhiküsimustest, mida tuleb asendusmeetmete kavandamisel arvesse võtta (tabel 15).

c)   Asenduse ajastamine

Aeg on asendusmeetmete kavandamisel otsustava tähtsusega, sest need peaksid olema kehtestatud, täielikult toimivad ja tõhusad enne, kui alale kahju tekitatakse.

Asendusmeetmete ajastamine nõuab juhtumipõhist lähenemist. Vastuvõetud ajakava peab tagama Natura 2000 võrgustiku üldist sidusust toetavate struktuuri ja funktsioonide säilitamiseks hädavajalike ökoloogiliste protsesside katkematuse. See nõuab kava või projekti ja asendusmeetmete rakendamise järjepidevat koordineerimist. Samuti sõltub see ajast, mis kulub elupaikade väljakujunemiseks ja/või liikide populatsioonide taastumiseks või tekkeks asjaomases kohas. Lisaks tuleb kaaluda ka muid tegureid ja protsesse. — Ala ei tohi enne asenduse olemasolu pöördumatult mõjutada. — Asendamise tulemus peab mõjutatava ala kahjustamise ajaks toimima. Teatavatel juhtudel, mil seda tulemust ei ole võimalik täielikult saavutada, on vahepealse kahju korvamiseks nõutav täiendav asendamine. — Ajalisi viivitusi võib lubada ainult juhul, kui on välja selgitatud, et need ei ohusta Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe säilitamise eesmärki. — Ajalisi viivitusi ei tohi lubada näiteks juhul, kui need põhjustavad alal elupaikade direktiivi II lisa või linnudirektiivi I lisa alusel kaitstavate liikide populatsioonide vähenemist; seejuures tuleb erilist tähelepanu pöörata elupaikade direktiivi II lisas loetletud esmatähtsatele liikidele. — Asendusmeetmeid võib olla võimalik ajaliselt lühendada; see sõltub sellest, kas oluline negatiivne mõju tekib eeldatavalt lühikeses, keskmises või pikas perspektiivis. Soovitatav võib olla rakendada erimeetmeid, et korvata vahepealset kahju, mis ilmneb enne kaitse-eesmärkide saavutamist. Kõik asendusmeetmete rakendamiseks vajalikud tehnilised, õiguslikud ja rahalised tingimused peavad olema täidetud enne projekti rakendamise algust, et vältida ettenägematuid viivitusi, mis võivad kahjustada meetmete tulemuslikkust. Täpsemad üksikasjad on esitatud artikli 6 kohaldamise juhendi punktis 5.5.6.

Ökoloogilise funktsionaalsuse parandamiseks, taastamiseks või ennistamiseks vajalik aeg sõltub elupaikade ja liikide bioloogiast ja ökoloogiast. Seetõttu tuleb seda hinnata iga juhtumi puhul eraldi ja see võib nõuda uurimist või tõendite otsimist sarnastest olukordadest taastumise kohta.

Näide võimalikust viivitusest rohumaakoosluste taastamisel on esitatud allpool infokastis 21.

Infokast 21 Rohumaakoosluste taastamiseks vajalik aeg 22 uuringut seitsmest Euroopa riigist sisaldavad teavet rohumaakoosluste taastamiseks kulunud aja kohta. Need hõlmavad 16 korduvat katset, millest üheksa on kontrollitud katsed ja kolm läbinud eksperdihinnangu. Kuues uuringus ilmnes taastumisest positiivseid märke vähem kui viie aastaga, 11 uuringus kümne aastaga ja kahes uuringus leiti, et taastumine võtab aega üle kümne aasta. Kuues uuringus leiti, et taastumise järel toimusid taimekooslustes piiratud või aeglased muutused. Allikas: tõendid taastamise kohta. Meede: liigirikaste poollooduslike rohumaade taastamine/loomine. http://www.restorationevidence.org

d)   Artikli 6 lõike 4 kohaste asendusmeetmete hindamine ja seire

Selleks et täita kohustust säilitada Natura 2000 võrgustiku sidusus, tuleb artikli 6 lõike 4 kohases asendusmeetmete kavas tõendada nende meetmete tõhusust ja esitada sellekohased dokumendid.

Edukas asendamine sõltub nii geograafilisest asukohast kui ka meetmete ulatusest ja ajastusest. Selleks et tagada asendamise tõhusus enne kava või projekti mõju ilmnemist, on väga tähtis ka piisavate asendusmäärade kehtestamine.

Asendusmeetmete kavandamine ja rakendamine peab olema laialdane ja teaduslikult põhjendatud, st:

—	asendamisel pööratakse õiges proportsioonis tähelepanu kaitse-eesmärkidele, kaitstavatele loodusobjektidele ja ökoloogilistele funktsioonidele;

—	rakendatakse vajalikke kaasnevaid meetmeid, nagu tehnilised, haldus- ja finantsmeetmed;

—	iga meetme raames konkreetsete ülesannete täitmise, sealhulgas hooldustööde ja seire ajakava on piisavalt üksikasjalik;

—	iga kompensatsioonimeetme tõhusust tõendavat teaduslikku alust selgitatakse ja näidatakse konkreetselt, millise mõju tasakaalustamiseks see on mõeldud;

—	iga kavandatava meetme kohta esitatakse oodatavate tulemuste saavutamise ajakava;

—	meetmete rakendamise prioriseerimine on põhjendatud, lähtudes Natura 2000 kaitse-eesmärkidest ja teaduslikest tõenditest.

Allpool on esitatud mõned tõhusate asendusmeetmete asukoha, ajastuse ja ulatusega seotud olulised elemendid. Näited selle kohta, kuidas neid elemente on praktikas kohaldatud, on esitatud lisa punktis 3.

Tabel 12

Tõhusate asendusmeetmete olulised elemendid

Asukoht	Peab võimaldama säilitada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe.
	Peab hõlmama asjakohase hindamise põhjal asendamiseks vajalikke loodusobjekte, struktuuri ja funktsioone või olema soodus nende väljakujunemiseks.
	Peab võtma nõuetekohaselt arvesse kvalitatiivseid ökoloogilisi aspekte, näiteks kahjustatavate objektide unikaalsust.
	Tuleb kindlaks määrata kohalike ökoloogiliste tingimuste hoolika analüüsimise teel, nii et asendamine oleks teostatav ja asendusala asuks võimalikult lähedal kava või projektiga mõjutatud piirkonnale.
	Peab asuma asjaomases liikmesriigis samas biogeograafilises piirkonnas (elupaikade direktiivi kohaselt määratud alade puhul) või linnuliigi sama levila, rändetee või talvitusala piires (linnudirektiivi kohaselt määratud alade puhul).
Ulatus	Sõltub järgmistest teguritest: — mil määral avaldab kava või projekt loodusobjektidele ja ökoloogilistele protsessidele Natura 2000 ala terviklikkust kahjustavat negatiivset mõju; — kas teaduslikud tõendid näitavad, et meetmetega on võimalik saavutada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe säilitamiseks oodatud tulemusi.
	Tuleks parimal juhul määrata iga juhtumi puhul eraldi, lähtudes artikli 6 lõike 3 kohase asjakohase hindamise käigus saadud teabest.
	Määratakse algselt eesmärgiga tasakaalustada halvimaid tõenäolise ebasoodsa mõju stsenaariume.
	Määratakse kindlaks ökoloogilise funktsionaalsuse tulemuste seire ja aruandluse toel.
Ajastus	Peab tagama Natura 2000 võrgustiku üldist sidusust toetavate struktuuri ja funktsioonide säilitamiseks vajalike ökoloogiliste protsesside katkematuse.
	Võtab arvesse koordineerimisvajadust kava või projekti rakendamise ja asendusmeetmete rakendamise vahel.
	Sõltub ajast, mis kulub elupaikade väljakujunemiseks ja/või liikide populatsioonide taastumiseks või tekkeks asjaomases kohas.
	Peab hõlmama õiguslikke tagatisi, mida on vaja meetmete pikaajaliseks rakendamiseks ja selleks, et enne elupaikadele ja/või liikidele avalduva mõju ilmnemist oleks tagatud alade kaitse, seire ja hooldus.
	Võib nõuda erimeetmete rakendamist, et korvata vahepealset kahju, mis ilmneb enne kaitse-eesmärkide saavutamist.
	Nõuab usaldusväärsete ja täielike järelevalveprogrammide loomist, mille abil oleks võimalik hinnata asendusmeetmete edukust.

Tõhusate asendusmeetmete võtmist tuleks kontrollida piisava seire abil.

Tõhus seireprotsess võib eeldada järgmisi elemente:

—	pädeva asutusega kooskõlastatud seirekava;

—	seire tegemiseks spetsialiseerunud ettevõtja või muu üksuse tellimine;

—	seire alla kuuluvate elementide kindlakstegemine: loomastiku ja taimestiku omadused, veevood, mulla kvaliteet jne;

—	kokkulepe aruandluse ajakava kohta (igal aastal, iga kahe aasta tagant jne);

—	kokkulepe seirearuande kohta;

—	tööde edenemise dokumenteerimine (pildid, kohapealsed aruanded jne);

—	tulemuste säilitamise ja jagamise mehhanism;

—	koostöö teadlastega eesmärgiga avaldada asendusmeetmete tulemused teadusartiklis.

Asendusmeetmete seire ja hindamine peab samuti võimaldama arvesse võtta sellist negatiivset mõju Natura 2000 aladele, mida ei olnud võimalik asjakohase hindamise käigus ette näha. Kui asendusmeetmed ei osutu nende uute mõjude tasakaalustamiseks piisavaks, võib olla vaja neid muuta, et lõppeesmärk – tagada Natura 2000 võrgustiku üldine sidusus – oleks endiselt teostatav.

Asendusmeetmete seiret tuleks tihedalt kooskõlastada mõjude ja leevendusmeetmete üldise seirega (vt punkt 3.2.4). Selline lähenemisviis on kooskõlas ELi poliitikas sätestatud nõudega kooskõlastada eri õigusaktidest tulenevaid seireprogramme, et parandada nende haldamise tõhusust.

Mõnel juhul võib olla vaja kohanduvat kaitsekorraldust, mis on süstemaatiline meetod kaitsemeetmete parandamiseks ja kohandamiseks kaitsekorralduse tulemustest õppimise kaudu, ning see võib olla tagatud õigusliku kokkuleppega. Sellega seoses võib kohanduvat kaitsekorraldust kasutada asendusmeetmete rakendamise parandamiseks, kui esineb ebaselgust, mis tingib vajaduse meetmete tegelikke tulemusi korrapäraselt hinnata. See on eriti asjakohane juhul, kui mõju ulatus ja seega ka asendamise ulatus ei ole selged (nt kui asendusmeetmed on mõeldud sellise mõju tasakaalustamiseks, mis tuleneb rannikualade üleujutuskaitse arendusest kaitsealast maismaa suunas).

e)   Kavadele asendusmeetmete kehtestamine

Kava etapis võivad vajalike asendusmeetmete kehtestamise võimalused olla piiratud. Kavaga teatavate Natura 2000 alade sihtobjektidele avaldatava ebasoodsa mõju hindamine ja kindlakstegemine on aluseks asendusmeetmete vajaduse kindlaksmääramisel. Kui on piisavalt kindel, milline on prognoositav mõju elupaikadele, liikidele või looduslikele protsessidele, ning kui on olemas head teadmised selle mõju ulatuse ja tugevuse kohta, võib olla võimalik määratleda asjakohased asendusmeetmed ning teha kindlaks sobiv asukoht ja asjakohane ajakava.

Siiski võib üksikasjalik teave kava mõne osa mõju kohta kavadest endist puududa. Sellisel juhul võib olla võimalik määratleda üksnes projekti tasandil vajalikud asendusmeetmed, nt teatavate elupaikade kao kompenseerimine või teatavatele liikidele täiendavate elupaikade loomine. Võimaluste piires tuleks ette näha vajaduste, näiteks elupaikade taastamiseks vajaliku pindala kvantifitseerimine.

Kõikidel juhtudel tuleks ette näha nõuded, millega tagatakse vajalike asendusmeetmete kindlaksmääramine, kavandamine ja rakendamine asjakohasel tasandil. Kavasse võiks lisada asendusmeetmete esialgse määratluse. Sellega peaksid kaasnema suunised, kriteeriumid ja lähenemisviisid, mis eeldavad täielikumat ja üksikasjalikumat määratlemist, kui kava väljatöötamine võimaldab seda ülesannet täita.

Tabelis 13 on esitatud ülevaade asendusmeetmete programmi kavandamise, rakendamise ja seirega seotud küsimustest.

Tabel 13

Aspektid, mida tuleb kavade asendusmeetmete programmi loomisel arvesse võtta

Asendusala:

— asendusalade asukoht ja pindala (sh kaardid) ja — asendusalade seisund ja tingimused.

Liigid ja elupaigad, mille kao kompenseerimiseks asendusmeetmed on ette nähtud:

— selliste liikide ja elupaikade varasem seisund ja tingimused asendusaladel ja — selgitus selle kohta, kuidas kavandatud asendusmeetmed eeldatavasti tasakaalustavad kahjulikku mõju ala terviklikkusele ja võimaldavad säilitada Natura 2000 võrgustiku sidususe.

Tehnilised näitajad:

— kavandatud asendusmeetmete kehtestamiseks rakendatavad tehnikad ja meetodid ja — hinnang nende eeldatavale tõhususele.

Haldussätted:

— asendusmeetmete rakendamise hõlbustamiseks kehtestatud haldusmeetmete (nt planeerimise kaitsemeetmed) lõpuleviimine ja — asendusmeetmete täieliku tõhususe tagamiseks vajalike täiendavate haldusmeetmete kindlakstegemine.

Asendusmeetmete ajastamine:

— asendusmeetmete rakendamise ajakava (seoses pikaajalise rakendamisega vt kulusid käsitlev punkt allpool), näidates ära, millal oodatavad tulemused saavutatakse; — seiretulemuste pädevatele asutustele edastamise ajakava ja — asendusmeetmete programmiga seotud seirekohustuste ülevõtmise ajakava.

Asendusmeetmete kulu:

— rakendatud meetmete tegelikud kulud; — kõrvalekalded asendusmeetmete programmis kavandatud kuludest ja — kulude ajaline diferentseerimine sõltuvalt halduskoordineerimisest (nt maa ost, ühekordsed maksed ressursikasutusõiguste eest ja/või regulaarsed maksed seoses konkreetsete korduvate meetmetega).

Tabel 14

Kokkuvõtlik kontrollnimekiri põhiküsimustest, mida tuleb asendusmeetmete kavandamisel arvesse võtta

Tegevusliin	Kirjeldus	Hõlmatavad elemendid
Tehnilised aspektid	Tehniline kava Võetavad meetmed koos viitega nende asjakohasusele lähtuvalt — esialgse ala kaitse-eesmärkidest ja — nende seosest Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe säilitamisega.	Eesmärgid ja sihtväärtused vastavalt ala kaitse-eesmärkidele
		Kavandatud asendusmeetmete kirjeldus
		Tõendamine, et meetmed on tehniliselt teostatavad, arvestades nende kaitse-eesmärke ja ökoloogilist funktsionaalsust
		Teaduslikult usaldusväärne selgitus tegevuse tõhususe kohta kava või projekti negatiivse mõju kompenseerimisel
		Tegevuste prioriseerimine looduskaitse eesmärkide alusel – looduskaitse eesmärkidega kooskõlastatud ajakava
		Seirekava – tegevuse kohta ja projekti kui terviku kohta
Finantsaspektid	Rahastamiskava Asendusmeetmete programmi rakendamise majanduslikud kulud	Eelarve jaotus kulukategooriate kaupa
		Eelarve jaotus rakendamise ajakava järgi
		Meetmete rahalise teostatavuse tõendamine, võttes arvesse vahendite heakskiitmiseks vajalikku aega ja ajakava
Õiguslikud ja halduslikud aspektid	Looduskaitselised kaitsemeetmed	Kaitsekorraldusõiguste teostatavuse analüüs: tegevuse liigi ja sobiva asukoha (ost, liisimine, hooldusõigus jne) kaupa
		Tõendamine, et meetmed on õiguslikult ja/või rahaliselt teostatavad vastavalt nõutavale ajakavale
		Avalikkuse teavitamise nõuete kindlaksmääramine
Koordineerimine ja koostöö – riigiasutused	Rakendamise ja aruandlusega seotud ülesanded ja vastutus	Konsulteerimis-, koordineerimis- ja koostöövajadused kooskõlas ajakavaga: asendusprogrammi kooskõlastamine ja heakskiitmine Natura 2000 asutuste, hindamisasutuste ja arendaja poolt
		Seirekava, mis põhineb kaitse-eesmärkidele vastavatel edunäitajatel koos aruandlusgraafiku ning võimalike viidetega juba kehtivatele hindamis- ja seirekohustustele

4.   STRATEEGILINE PLANEERIMINE JA KAVADE ASJAKOHANE HINDAMINE

4.1.   Strateegiline planeerimine

Et tõhusalt vältida konflikte Natura 2000 alade ning ELi kaitsealuste liikide ja elupaikadega, tuleks võtta strateegilise planeerimise tasandil varakult arvesse uute arenduste keskkonnamõju. Seda saab teha valdkonna piirkondliku või riikliku arengukava kaudu (nt energiasektoris, transpordis, kaevandustegevuses, vesiviljeluses) või maakasutuse või muude planeeringute kaudu. Strateegilise kava olemasolu võimaldab varases planeerimisetapis arvesse võtta keskkonnatingimusi ja -nõudeid, eelkõige neid, mis on seotud looduskaitsega, et vältida või minimeerida võimalike konfliktide ohtu hiljem projekti tasandil ning määrata vastavalt kindlaks konkreetsete arenduste teostatavus ja rakendamise vahendid.

Elupaikade direktiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 kohaldamisel lihtsustab strateegiline planeerimine tunduvalt Natura 2000 aladele kavandatud tegevuste võimaliku mõju laiemat ja kõikehõlmavat arvessevõtmist. Sel viisil võetakse kaitsealade tundlikke aspekte arvesse varajases etapis, kui leidub rohkem võimalusi arenduse eesmärkide saavutamiseks nii, et samal ajal vähendatakse võimalikku keskkonnamõju. See aitab näiteks kindlaks teha sobivad või sobimatud alad konkreetseteks tegevusteks ning minimeerida Natura 2000 aladega konflikti sattumise ohtu üksikprojektide tasandil.

Strateegilise planeerimisega saab — edendada interaktiivsemat ja läbipaistvamat kavandamisprotsessi ning soodustada varajast ja korduvat dialoogi asjaomaste ametiasutuste, huvirühmade jt-ga, mis võib oluliselt lühendada loamenetluseks vajalikku aega; — luua laiema ja sobivama raamistiku muude kavade või projektidega tekkiva võimaliku kumulatiivse mõju arvessevõtmiseks ja teostatavate alternatiivide leidmiseks; — aidata vältida või vähendada võimalike kaitsealal tekkivate konfliktide arvu arendusprotsessi hilisemas etapis, kui rahalised ja õiguslikud vahendid on juba ette nähtud ja manööverdamisruumi on vähem; — anda arendajatele asjakohast teavet ja õiguskindlust keskkonnaaspektide kohta, mida võib olla vaja arvesse võtta juba projekti algse kontseptsiooni juures; — tagada pikas perspektiivis suurema kulutõhususe (kui võimalikke leevendusmeetmeid võetakse arvesse varajases kavandamisetapis, on need tõenäoliselt tehniliselt lihtsamad ja odavamad rakendada); — analüüsida laiaulatuslikumaid alternatiive, nagu rohelise taristu kasutuselevõtt „halli“ taristu asemel; aidata luua uusi, loomingulisi ja innovaatilisi (sh looduspõhiseid) lahendusi ja võimalikke mõlemale poolele kasulikke olukordi; — aidata parandada projektide ja nende eest vastutavate institutsioonide mainet üldsuse silmis.

Natura 2000 võrgustikuga seotud strateegilise planeerimise näiteid on esitatud käesoleva dokumendi lisa 5. jaos.

4.2.   Kavade asjakohane hindamine

Üldine menetlusraamistik keskkonnakaalutluste arvessevõtmiseks strateegilise planeerimise tasandil kehtestatakse keskkonnamõju strateegilise hindamisega, nagu on sätestatud keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivis (43). Keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 3 lõike 2 punkti b kohaselt peab kava läbima keskkonnamõju strateegilise hindamise, kui leitakse, et see nõuab elupaikade direktiivi alusel asjakohast hindamist (st kui kava võib avaldada Natura 2000 alale olulist mõju (44)).

Elupaikade direktiivi artikli 6 lõiget 3 kohaldatakse kõikide kavade suhtes, mis tõenäoliselt avaldavad Natura 2000 aladele olulist mõju. Nagu eespool ja artikli 6 kohaldamise juhendis selgitatud, on mõistel „kava“ lai tähendus: see hõlmab nii maakasutuse ja mereala planeeringuid (45) kui ka valdkondlikke kavasid või programme.

Selliste kavade hindamisel artikli 6 lõike 3 alusel ja nende asjakohasel hindamisel järgitakse käesoleva dokumendi 3. peatükis kirjeldatud samme. Kavade hindamisel on siiski ka teatavaid eripärasid, mida kirjeldatakse lähemalt allpool. Need eripärad on seotud võimalike piirangute ja kitsendustega ning sobivate lähenemisviisidega, mida saab kasutada selleks, et ületada raskusi ja ebakindlust, mis on seotud üksikasjaliku teabe puudumisega või kava kõigi elementide, komponentide ja meetmete ebapiisava määratlemisega.

Asjakohase hindamise ulatuse määrab kava enda üksikasjalikkuse tase, kuid igal juhul peab hindamise eesmärk olema teha kindlaks tundlikud või haavatavad alad või muud võimalikud ohud või konfliktid Natura 2000 aladega, et neid saaks kavandamisprotsessi hilisemates etappides arvesse võtta.

Näiteks võivad munitsipaal- või linnaplaneeringud sisaldada piisavalt üksikasju, mis võimaldavad suure kindlusega kindlaks teha võimalikku ebasoodsat mõju Natura 2000 aladele. Seevastu üldisemate ruumiliste või valdkondlike piirkondliku või riikliku tasandi planeeringute puhul, kus kava kõigi põhikomponentide asukoht ja ülesehitus ei ole veel kindlaks määratud, võib olla võimalik kindlaks teha üksnes kava teatavate meetmete või komponentide võimalik mõju üldisel tasandil, ilma seda ala tasandil täpsustamata. Sellest hoolimata võivad üldisemad kavad suunata edasisi arendusi aladele, kus on väiksem oht võimalike konfliktide tekkeks Natura 2000 võrgustikuga (nt eluslooduse tundlikkuse kaardid).

Hindamine peaks olema proportsionaalne geograafilise ulatuse, kava üksikasjalikkuse taseme ning tõenäolise mõju laadi ja ulatusega. Mõnel juhul ei pruugi selles etapis olla võimalik üksikasjalikult analüüsida kõiki võimalikke mõjusid üksikutele aladele; siiski tuleb teha piisav analüüs, et teha kindlaks:

—	peamised mõjud Natura 2000 võrgustiku tasandil, sealhulgas tõenäoliselt mõjutatud Natura 2000 alad, samuti võimalik mõju alade ühenduvusele, ning mõju linnu- ja elupaikade direktiiviga kaitstud liikide ja elupaikade riiklikele või piirkondlikele kaitse-eesmärkidele, kui need on olemas;

—	võimalikud üldised leevendusmeetmed, näiteks tundliku elurikkusega alade väljajätmine või teatavate standardite ja parimate tavade kohaldamine (nt metsloomade läbipääsude miinimumtihedus, mürabarjääride kasutamine, pesitsusperioodil häirimisest hoidumine);

—	võimalikud alternatiivid, sealhulgas projektide muud asukohad või muud meetodid oodatavate tulemuste saavutamiseks (nt muude transpordiliikide või energiatootmise tehnoloogiate kasutamine);

—	võimalik kumulatiivne mõju, võttes arvesse muid olemasolevaid või kavandatud kavasid, programme ja strateegiaid.

Strateegiliste kavade puhul, mille puhul ei ole võimalik kindlaks teha mõju üksikutele aladele, tuleks analüüsis miinimumnõudena keskenduda võimalikule mõjule ja peamistele riskidele; alapõhist mõju tuleb seejärel analüüsida projekti tasandil. Sellistel juhtudel peaks asjakohane hindamine keskenduma vähemalt sellele, et teha kindlaks Natura 2000 alad, mida võidakse ebasoodsalt mõjutada, samuti kõik ELi kaitse all olevad elupaigad ja liigi, mida võidakse kahjustada (ka väljaspool Natura 2000 võrgustikku), mõju ühenduvusele, killustumine ja muud võrgustiku tasandi mõjud. See peaks aitama määrata kindlaks üksikute projektide hindamise ulatust ja fookust.

Kui ei ole kindel, milline on ebasoodne mõju Natura 2000 alade objektidele ja nende kaitse-eesmärkidele, võib olla mõttekas viia läbi ja dokumenteerida riskihindamine, milles võidakse arvesse võtta järgmisi aspekte:

—	kavast tulenevad võimalikud ohud ja nende tõenäoline mõju erikaitseala või ühenduse tähtsusega ala loodusobjektide kaitse-eesmärkidele;

—	iga ohu puhul tõenäosus, et see mõjutab loodus- või linnuala kaitse-eesmärke;

—	iga ohu puhul mõju ulatus, tõenäoline kestus ning pöördumatus või pöörduvus (kirjeldades lühidalt selle järelduse tegemisel kasutatud eeldusi või tõendeid).

Siiski tuleks meeles pidada, et eesmärk on alati vältida Natura 2000 alade terviklikkuse kahjustamise ohtu või see kõrvaldada või välistada kõik põhjendatud kartused, et kava rakendamise ajal võib selline ebasoodne mõju ilmneda.

Artikli 6 lõike 3 kohases kavade mõju hindamises ja kohaldatavate keskkonnamõju strateegilise hindamise menetluste kohases hindamises võidakse kindlaks määrata tegevused või kava elemendid, mis Natura 2000 alade terviklikkust kindlasti kahjustavad, isegi kui rakendatakse leevendusmeetmeid; seetõttu võib sellised tegevused või elemendid kavast välja jätta. Lisaks võiks hindamine anda ülevaate sellest, millised muud tegevused võivad kahjustada kaitsealuseid elupaiku ja liike, ning seega aidata hindamist projekti tasandil paremini fookustada.

Siiski peaksid kava alusel rakendatavad tulevased projektid olema kooskõlas strateegilise planeeringu / valdkondliku kava asjakohase hindamise tulemustega. See ei asenda kõnealusest kavast tulenevate tulevaste projektide asjakohase hindamise nõuet.

Kavade asjakohase hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise vahel on selged seosed ja sarnasused, mida käsitletakse punktis 5. Seega soovitatakse keskkonnamõju strateegiline hindamine kooskõlastada asjakohase hindamisega. Need on paralleelsed, kuid eraldiseisvad protsessid, mille vahel esineb tavaliselt kattuvusi, kuid mis mitmes põhiaspektis ka erinevad. Asjakohane hindamine on kitsam ja nõuab rangemaid teste, keskendudes Natura 2000 alade kaitsele. Asjakohase hindamise tulemused ja soovitused on kohustuslikud ning need tuleb lisada kohustusliku osana vastuvõtmiseks esitatavasse kavasse. Teisisõnu ei tule asjakohase hindamise tulemusi mitte üksnes arvesse võtta, vaid nendest sõltub, kas kava või projekt kiidetakse heaks või mitte.

Soovitatav on säilitada kogu kava ettevalmistamise või läbivaatamise protsessi vältel eraldi toimik, mis käsitleb asjakohast hindamist. Toimik peaks sisaldama kõikide asjakohase hindamisega seotud dokumentide koopiaid ja aitama dokumenteerida, kuidas on keskkonnakaalutlusi kavas arvesse võetud.

Sellest võib olla kasu järelmeetmete kavandamisel ning eeldatava mõju ja riskide ümberhindamisel kogu kava kehtivusaja jooksul. Sellega tagatakse, et prognoosid ja hinnangud on realistlikud, ning tehakse kindlaks võimalikud uued mõjud, mida ei ole teabe puudumise tõttu arvesse võetud või mis tulenevad kavasse lisatud uutest elementidest või muudatustest. Iga kava lõplik asjakohane hindamine peab põhinema kava lõppversioonil. Kui kava muutub märkimisväärselt mis tahes ajal enne selle vastuvõtmist, tuleks muudatusi käsitleda ka asjakohase hindamise kordamise käigus.

4.3.   Tundlike alade kaardistamine

Sobivate asukohtade kindlaksmääramine või ebasobivate välistamine võib olla osa kavade asjakohasest hindamisest. See peab põhinema nõuetekohasel analüüsil selle kohta, mil määral kavandatud arenduse alal esinevad ELi kaitse all olevad elupaigatüübid ja liigid on kavandatud tegevuste poolt haavatavad.

Tundlike alade kaardistamine on meetod, mida sageli kasutatakse valdkondliku tegevuse arendamise suhtes eriti tundlike alade kindlakstegemiseks. Seda kasutatakse sageli näiteks selleks, et selgitada välja tundlikud linnu- ja nahkhiirealad, mis võivad olla tuuleenergia arendusteks sobimatud, või selleks, et teha kindlaks tööstuse või elamuehituse jaoks potentsiaalselt konflikte põhjustavad alad.

Tundlike alade kaarte saab kasutada planeerimisprotsessi varajases etapis selleks, et teha kindlaks alad, mis sisaldavad konkreetse mõju või tegevuse suhtes tundlikke ökoloogilisi kooslusi. Need võivad anda teavet strateegiliste planeerimisotsuste tegemiseks arendusprotsessi algses asukohavaliku etapis ning olla abiks piirkondlikul, riiklikul või riikidevahelisel tasandil.

Tundlike alade kaardistamine ei asenda elupaikade direktiivi artikli 6 kohase alapõhise asjakohase hindamise ning keskkonnamõju hindamiste vajadust. Neid võib siiski kasutada asjakohaste hindamiste / keskkonnamõju hindamiste ajal ja pärast arendusloa saamist asukohavaliku ja võimalike kaitsekorralduslike ettekirjutuste alusena.

Tundlike alade kaardistamisel kasutatakse geoinfosüsteeme (GIS), et koguda, analüüsida ja kuvada ruumilisi ja geograafilisi andmeid, mis põhinevad olemasolevatel elurikkuse ruumilist paiknemist käsitlevatel andmetel liikide ja/või alade kohta; mõnikord tuleb kaalumisel oleva kava jaoks asjakohase tundlike alade kaardi koostamiseks siiski spetsiaalselt andmeid koguda.

Tundlike alade kaarte tuleb korrapäraselt ajakohastada. Ajakohastamise sagedus ja ulatus on selliste kaartide koostamisel oluline aspekt, sest ökoloogilised kooslused on dünaamilised ja nende käitumist võib olla mõnikord raske ennustada. Seepärast tuleks eluslooduse tundlike alade kaarte alati tõlgendada ettevaatlikult.

Komisjon on koostanud eluslooduse tundlike alade kaardistamise käsiraamatu, (46) mis on praktiline juhend taastuvenergiatehnoloogia arenduste puhul kasutatavate tundlike alade kaardistamise meetodite väljatöötamiseks. Käsiraamatus antakse ülevaade andmestikest, metoodikatest ja GIS-rakendustest. Selles keskendutakse ELi elupaikade direktiividega kaitstud liikidele ja elupaikadele, eelkõige lindudele, nahkhiirtele ja mereimetajatele. See hõlmab ka järkjärgulist lähenemisviisi eluslooduse tundlike alade kaartide koostamiseks (vt allpool infokast 22).

Infokast 22 Järkjärguline lähenemisviis tundlike alade kaardistamisele 1) Hõlmatavate arenduste liikide (projektid, tegevused, taristu jne) ning tõenäoliselt mõjutatavate liikide ja elupaikade kindlakstegemine. Selleks tuleb kaaluda: — mis liigid/elupaigad on arenduse seisukohast olulised (igal projekti etapil), võttes arvesse kogu liikide elutsüklit (sigimisaeg, rändeaeg jne); — milline mõju avaldub arenduse eri etappidel (nt ehitus, käitamine) ja nendega seotud taristu tõttu; — millised liigid/elupaigad on arenduse suhtes tundlikud; — millised liigid/elupaigad on kaitse all (nt linnu- ja elupaikade direktiivis loetletud liigid/elupaigad); — milline mõju võib liikidele avalduda: nt elupaikade kadumine või kahjustamine, kokkupõrked taristuga, vältimine, väljatõrjumine, barjääriefektid. 2) Andmestike koostamine tundlike liikide, elupaikade ja muude oluliste tegurite leviku kohta. — Teha kindlaks, millised andmed on juba kättesaadavad, ja otsustada, kas tuleks koguda täiendavaid andmeid — Kui andmestikes esineb ruumilisi lünki, kaaluda elupaikade ja maastikunäitajate prognoosidel põhineva modelleerimise kasutamist, et prognoosida levikut paikkondades, mis ei ole andmetes piisavalt esindatud. — Samuti on tähtis tuua esile muud andmetes ja metoodikas esinevad puudujäägid. 3) Tundlikkuse hindamise süsteemi väljatöötamine — Määrata liikidele ja elupaikadele asjakohaste omaduste põhjal (elupaiga haavatavus, kaitsestaatus, liigi käitumine jne) tundlikkuse hinded 4) Kaardi loomine — Teha kindlaks kõige sobivam kaardistusvorming, GIS-tarkvara, kaardistusüksus jne — Luua sobival kaardistusüksusel põhinev ruudustik ja paigutada sinna liikide levikuandmed (või mudelid) ja muud kasulikud andmestikud, sh andmed sobivate puhvertsoonide kohta — Teha kindlaks igas ruudus asuvad liigid — Arvutada iga ruudu jaoks hinne, kasutades liikide tundlikkuse hindamise süsteeme. 5) Kaardi tõlgendamine — Rühma tundlikkusnäitajad kategooriates, mis viitavad nende tundlikkuse tasemele (nt väga kõrge, kõrge, keskmine, madal) või mis viitavad konkreetsele ettekirjutusele (nt keelualad vs. väikese riskiga alad) — Töötada välja juhendmaterjal, milles selgitatakse, milliseid andmeid kasutatakse, kuidas kaart luuakse, kuidas seda tuleks tõlgendada ja mida tuleks tõlgendamisel silmas pidada.

Allpool on esitatud riikide näiteid tundlike alade kaartide koostamise kohta

Infokast 23 Madalmaade tundlike alade kaart tuuleparkide jaoks Madalmaade tuuleturbiinide riskikaart on ruumiline kaardistamisvahend maismaa tuuleparkide arenduste varajaseks eelhindamiseks. See keskendub maismaalindude populatsioonidele ja hõlmab ornitoloogilise tähtsusega alasid, nagu rände „pudelikaelad“, suure loodusliku väärtusega põllumajandusmaad ja olulised lindude puhkealad. Kaart mõõdab ohtu linnuliikidele, pidades silmas nende kaitsealast tähtsust. See ei hinda liikide kokkupõrkeriski. Andmeid koguti mitmesugustest allikatest, nagu üleriigiline haudelindude loendus, veelindude loendus, koloonialindude loendus, lindude ja õhusõidukite kokkupõrgete mudeli (BAMBAS, lendavate lindude biomass) andmed, andmed Natura 2000 alade kohta ja teatavate haruldaste lindude inventuuride andmed. Kaart sisaldab ka andmeid rände „pudelikaelte“ kohta. Koostati ohukaardid üksikute kihtidena konkreetsete tundlikele linnuliikide või liigirühmade, näiteks veelindude, põllulindude, luikede ja hanede kohta ning Natura 2000 ja punase raamatu liikide toitumisalade kohta. Üksikute kihtide alusel pandi kokku lõplik riskikaart. Iga kaardikihi puhul liigitati Madalmaade võrguruudud ala tähtsuse ja/või seal esinevate liikide arvu põhjal väikese, mõõduka või suure riskiga aladeks. Iga liigi puhul määrati kindlaks puhvervööndid ja lisati need kaartidele. Lõplikul kaardil liideti ruutude hindesummad. See vahend on osutunud väga kasulikuks eelhindamisel. Kuigi kaarti ei ole Madalmaade planeerimissüsteemis ametlikult tunnustatud, kasutatakse seda siiski laialdaselt. Üldine riskikaart, mis näitab riski kõige kõrgemast (lilla) kuni suhteliselt madala riskitasemeni (helesinine) (Allikas: Aarts, B. and Bruinzeel, L. (2009) De nationale windmolenrisicokaart voor vogels. SOVON Vogelonderzoek Nederland/Altenburg & Wymenga https://assets.vogelbescherming.nl/docs/e3b4524d-5cc2-4565-a65e-3226a124837e.pdf?_ga=2.19770104.1164016512.1551712082-129991070.1550147440).

Infokast 24 Austria tundlike alade kaardistamise vahend hüdroenergia arenduste jaoks Hüdroenergia arenduste puhul tuleks järgida strateegilist lähenemisviisi, et kaitsta teisi olulisi, tundlikke ja arendusest puutumata jõelõike. Maailma Looduse Fond on selle toetuseks koostanud ökoloogilise üldkava, et luua Austria veekogude kaitsevajaduse hindamiseks tehniliselt usaldusväärne otsustusalus (WWF Ökomasterplan, 2009). Uuring avaldati 2009. aastal ja selles hinnati esimest korda Austria 53 suurima jõe (mille valgala oli üle 500 ruutkilomeetri) ökoloogilist tähtsust. Selles tutvustati ka ELi veepoliitika raamdirektiivi rakendamise eest vastutava ministeeriumi poolt praeguse olukorra analüüsis esitatud ametlikke andmeid ja esitati kaitsega seotud teavet, näiteks Natura 2000 alade ja muude kaitsealade kohta. Iga veeala liigitati ja prioriseeriti tähtsuse järjekorras erinevate valikukriteeriumide järgi (nt ökoloogiline seisund, olukord kaitsealadel, hüdromorfoloogia, vaba voolutee pikkus) ning iga jõelõik järjestati vastavalt järgmistele tundlikkuse klassidele: — Tundlikkusklass 1: ökoloogilise seisundi põhjal väga suure kaitseväärtusega — Tundlikkusklass 2: kaitseala(de) olukorra tõttu väga suure kaitseväärtusega — Tundlikkusklass 3: morfoloogia põhja suure kaitseväärtusega — Tundlikkusklass 4: voolutee pikkuse tõttu suure kaitseväärtusega — Tundlikkusklass 5: võib väärida kaitset, kuid puudub keskkonnaseisundi hindamise andmestik — Tundlikkusklass 6: võib väärida kaitset — Tundlikkusklass 7: vähese kaitseväärtusega — Tundlikkusklass 8: juba kasutusel energiamajanduses — Andmed on puudulikud (ökoloogiline seisund, hüdromorfoloogia)

Infokast 25 Iirimaa veebiplatvormid juurdepääsuks tundlike alade kaartidele Veebiplatvorm võimaldab kiiresti ja interaktiivselt uurida keskkonnatundlikke alasid ja maakasutusel tekkida võivaid konflikte. Sellest võib olla abi keskkonnamõju strateegilisel hindamisel ja asjakohasel hindamisel ning lõppkokkuvõttes teadlikul planeerimisel ja otsuste tegemisel. Näiteks pakub Iiri elurikkuse andmekeskuse portaal veebivahendi kaudu juurdepääsu kaardile lindude tundlikkuse kohta tuuleenergia arenduste suhtes. Allikas: https://maps.biodiversityireland.ie/Map.

4.4.   Konsulteerimine ja dialoog strateegilisel planeerimisel

Tunnistades dialoogist ja konsulteerimisest tõusvat kasu, on üha rohkem planeerijaid hakanud kasutama interaktiivsemat ja läbipaistvamat planeerimisprotsessi. See lähenemisviis soodustab varajast konsulteerimist keskkonnaasutuste ja sidusrühmadega, mis on oluline element vastuvõetavate ja kestlike lahenduste leidmisel.

Konsulteerimine strateegilise planeerimise ajal on samuti oluline ja aitab jõuda ühisele arusaamisele kaalul olevatest küsimustest. Samuti toetab see koostööd kava hindamise käigus kindlaks tehtud ökoloogilisele mõjule lahenduste otsimisel (võimalike alternatiivide või leevendusmeetmete kujul).

Algusest peale toimuv konsulteerimine ja dialoog looduskaitseasutustega on oluline selleks, et teha kindlaks võimalikud riskid ja konfliktid tundlike alade ja liikidega, et paremini mõista elupaikade ja liikide haavatavust kavandatud arenduste poolt ning et määrata kindlaks asjakohase hindamise ulatus ja hindamine läbi viia. KSH direktiivi kohaselt on nõutav ka konsulteerimine teiste ametiasutuste, vabaühenduste, sidusrühmade ja avalikkusega (vt infokast lk 47 KMH direktiivi ja KSH direktiivi kohase avalikkuse osalemise kohta).

Osalemine on oluline projekti või kava määratlemise etapis ning probleemsete alade jaoks realistlike alternatiivsete lahenduste väljatöötamise interaktiivse ja korduva protsessi käigus. Sellega seoses on oluline teha kindlaks sidusrühmad ja kaasata nad konsultatsioonidesse, sest sellega tagatakse, et strateegilise planeerimise protsessis võetakse arvesse kõiki asjakohaseid teadmisi ja teavet võimalike konfliktide kohta.

Kui eeldatakse, et kaalumisele tuleb artikli 6 lõike 4 kohase erandi tegemine, peaksid arendajad ja pädevad asutused tegema võimalikult varajases etapis tihedat koostööd. See võib toimuda ettepaneku väljatöötamise varajastes etappides või siis kohe, kui selgub, et erandi tegemine võib olla vajalik. Samuti peaksid nad tagama, et erandi tegemise tingimusi uuritakse põhjalikult ja need dokumenteeritakse, sest see aitab vältida viivitusi otsustusprotsessis ning tagada läbipaistva ja usaldusväärse otsusetegemise.

5.   SEOSED MUUDE KESKKONNAMÕJU HINDAMISE MENETLUSTEGA: keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivid ning veepoliitika raamdirektiiv

5.1.   Keskkonnamõju hindamise ühtlustamine

Keskkonnamõju hindamine on menetlus, millega tagatakse, et enne otsustamist võetakse arvesse otsuste keskkonnamõju. Mitu ELi õigusakti sisaldavad sätteid keskkonnamõju hindamise menetluste kohta. Lisaks elupaikade direktiivi artiklile 6 tuleb siin mainida eelkõige keskkonnamõju hindamise (KMH) direktiivi, (47) keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) direktiivi (48) ja veepoliitika raamdirektiivi (49) artikli 4 lõiget 7.

Nende direktiivide keskkonnamõju hindamise nõuete integreerimine ja kooskõlastamine võib aidata keskkonnalubade andmise menetlusi oluliselt tõhustada. KMH direktiiv sisaldab sätteid ELi eri direktiivides, sealhulgas elupaikade direktiivis ja veepoliitika raamdirektiivis nõutud keskkonnaküsimustega seotud hindamismenetluste ühtlustamise kohta. Täpsemalt on selles sätestatud, et liikmesriigid tagaksid vajaduse korral liidu õigusaktide nõuetele vastavate kooskõlastatud ja/või ühiste menetluste kehtestamise (KMH direktiivi artikli 2 lõige 3).

Ka KSH direktiivi artikli 11 lõikes 2 on sätestatud KMH direktiivist ja muudest ELi õigusaktidest tulenevad kooskõlastatud või ühised keskkonnamõju hindamise menetlused. Nende sätete eesmärk on vältida hindamiste dubleerimist, piiramata seejuures direktiivide erinõuete kohaldamist.

Komisjon on välja andnud juhenddokumendi keskkonnamõju hindamise ühtlustamise kohta (50).

5.2.   Keskkonnamõju hindamine, keskkonnamõju strateegiline hindamine ja asjakohane hindamine

KMH direktiivi ja KSH direktiiviga on nõutud, et projektid ning kavad ja programmid, millel on tõenäoliselt oluline keskkonnamõju, läbivad enne heakskiitmist või loa saamist keskkonnamõju hindamise.

Kavade või projektide olulise mõju hindamise nõue võib tuleneda nii KMH ja KSH direktiivist kui ka elupaikade direktiivi artikli 6 lõikest 3. Sellisel juhul võivad hindamis- ja loamenetlused toimida ühiselt või kooskõlastatult, nagu on ette nähtud KMH ja KSH direktiivis. Nende direktiivide kohaselt läbi viidud hindamised ei saa siiski asendada elupaikade direktiivi artikli 6 lõigetes 3 ja 4 sätestatud menetlust ja kohustusi, sest kumbki menetlus ei ole teise suhtes ülimuslik.

Asjakohase hindamise tulemustest võib teatada kas KMH või KSH aruandes või eraldi aruandes. Mõlemal juhul peavad asjakohase hindamise seisukohast olulised andmed ja järeldused olema eristatavad ja esitatud eraldi KMH või KSH andmetest ja järeldustest. See on vajalik seetõttu, et KMH/KSH ja asjakohase hindamise menetluste vahel on mitu olulist erinevust (vt punkt 5.2.2 allpool).

Oluline on, et asjakohast hindamist puudutav teave ja selle hindamise järeldused oleksid keskkonnamõju hindamise aruandes selgesti eristatavad ja väljaselgitatavad, nii et neid oleks võimalik eristada üldise KMH või KSH järeldustest. See on vajalik, kuna KMH/KSH menetluse ja elupaikade direktiivi kohase asjakohase hindamise menetluse vahel on mitu olulist erinevust, mis tähendab, et KMH või KSH ei asenda elupaikade direktiivi kohast asjakohast hindamist, kuna kumbki menetlus ei kaalu teist üles. Vt artikli 6 kohaldamise juhendi punkt 4.6.1.

5.2.1.    KMH/KSH ja asjakohase hindamise ühtlustamise võimalused ja neist saadav kasu

KMH/KSH ja asjakohase hindamise ühtlustamine loob mitmeid eeliseid. See võib näiteks aidata paremini mõista eri keskkonnategurite vahelisi seoseid, vältida hindamise dubleerimist, aidata tõhusamalt kasutada hindamiste läbiviimiseks vajalikke ressursse ning võimaldada loamenetluste paremat koordineerimist.

Asjakohase hindamise ja KMH/KSH hindamise tõhusa ühtlustamise põhitegurid on järgmised:

—	vastutavate asutuste vaheline tihe koostöö;

—	hindamise piisava ulatuse kindlaksmääramine, mis on KMH ja KSH menetluse ühine tava;

—	tihe koostöö ja nõuetekohane teabevahetus KMHd/KSHd ette valmistavate ekspertide ja asjakohast hindamist läbi viivate ekspertide vahel (nt teave müra, õhu, vee ja mullaga seotud küsimuste kohta, mille vastav ekspert esitab elurikkuse eksperdile);

—	pädeva asutuse tehtav kvaliteedikontroll;

—	selged ja eristatavad järeldused iga ühtlustatud hindamismenetluse kohta.

KMH direktiivi ja KSH direktiivi mitu sätet on artikli 6 lõike 3 alusel toimuva asjakohase hindamise seisukohast olulised ning võivad ühtlustatud rakendamisel aidata tõsta selle kvaliteeti. Siia kuuluvad:

hindamise ulatuse kindlaksmääramine:

„[a]rendaja taotlusel esitab pädev asutus arvamuse arendaja poolt keskkonnamõju hindamise aruandes [...] esitatava teabe ulatuse ja üksikasjalikkuse astme kohta“ (KMH direktiivi artikli 5 lõige 2).

KSH direktiiviga on ette nähtud kohustuslik konsulteerimine keskkonnavaldkonnas pädevate asutustega, et parandada keskkonnaaruande kvaliteeti: „Keskkonnamõju hindamise aruandes sisalduva teabe ulatuse ja üksikasjalikkuse üle otsustamisel konsulteeritakse artikli 6 lõikes 3 osutatud asutustega“ (KSH direktiivi artikli 5 lõige 4).

Hindamise kvaliteedi ja täielikkuse tagamiseks

„tagab arendaja, et keskkonnamõju hindamise aruande koostavad pädevad eksperdid; tagab pädev asutus, et tal on keskkonnamõju hindamise aruande läbivaatamiseks piisavad erialateadmised või vajaduse korral juurdepääs sellistele teadmistele, ja vajaduse korral nõuab pädev asutus arendajalt [...] lisateavet, mis on otseselt vajalik põhjendatud järelduse tegemiseks projekti olulise keskkonnamõju kohta“ (KMH direktiivi artikli 5 lõige 3).

Konsulteerimine ja avalikkuse osalemine:

„[l]iikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et asutustel, kes eriomaste keskkonnaülesannete või kohaliku ja piirkondliku pädevuse tõttu on tõenäoliselt projektiga seotud, võimaldatakse avaldada arvamust arendaja esitatud teabe ja teostusloa taotluse kohta [...] Selleks et tagada asjaomase üldsuse tõhus osalemine otsustusprotsessides, teavitatakse üldsust [...] keskkonnaalaste otsustusprotsesside korral aegsasti ja hiljemalt siis, kui on mõistlikult võimalik teavet anda, elektrooniliselt, avalike teadete või muude sobivate vahendite kaudu järgmisest [...]“. (KMH direktiivi artikkel 6).

„Liikmesriigid tagavad, et nende otsused ...[selle kohta, kas].... kavadel ja programmidel on tõenäoliselt oluline keskkonnamõju [, sealhulgas] keskkonnamõju hindamise mittenõudmise põhjendused tehakse avalikkusele kättesaadavaks.“ (KHS direktiivi artikkel 3)

„[...] asutustele ja [...] avalikkusele antakse varakult tõhus võimalus avaldada kohase aja jooksul oma arvamus kava või programmi eelnõu ja sellele lisatud keskkonnaaruande kohta enne kava või programmi vastuvõtmist või menetlusse andmist. Liikmesriigid määravad asutused, kellega tuleb konsulteerida ja keda nende ainuomaste keskkonnaalaste tööülesannete tõttu kavade või programmide rakendamisega kaasnev keskkonnamõju tõenäoliselt puudutab. Liikmesriigid määravad kindlaks avalikkuse [...], sealhulgas avalikkuse, keda käesoleva direktiivi alusel tehtavad otsused mõjutavad või tõenäoliselt mõjutavad või kellel on huvi nende otsuste vastu, kaasa arvatud asjakohased valitsusvälised organisatsioonid, näiteks keskkonnakaitset edendavad ja muud asjaomased organisatsioonid.“ (KSH direktiivi artikkel 6)

Seire:

„[...] tagavad liikmesriigid, et arendaja rakendab neid projekti erisusi ja/või meetmeid, mis on ette nähtud olulise kahjuliku keskkonnamõju vältimiseks, ennetamiseks või vähendamiseks ja võimaluse korral leevendamiseks, ning määravad kindlaks olulise kahjuliku keskkonnamõju seirega seotud menetlused“. (KMH direktiivi artikkel 8a)

„Selleks et muu hulgas varakult kindlaks määrata ettenägematu kahjulik mõju ning võtta kohaseid heastavaid meetmeid, korraldavad liikmesriigid järelevalve kavade või programmide rakendamisega kaasneva olulise keskkonnamõju üle.“ (KSH direktiivi artikkel 10)

Teabe esitamine avalikkusele ja ametiasutustele, kellega konsulteeritakse:

„[k]ui teostusloa andmise või selle andmisest keeldumise otsus on tehtud, teatab pädev asutus või teatavad pädevad asutused sellest [...] viivitamata üldsusele ja [...] asutustele [, keda projekt tõenäoliselt mõjutab] ning tagavad, et [...] on kättesaadav järgmine teave ... otsuse sisu ja sellele lisatud tingimused [...]; otsuse aluseks olevad peamised põhjused ja kaalutlused [...].“ (KMH direktiivi artikkel 9)

Huvide konflikt:

„[l]iikmesriigid tagavad, et pädev asutus täidab või pädevad asutused täidavad käesolevast direktiivist tulenevaid kohustusi objektiivselt ega satu olukorda, kus võib tekkida huvide konflikt. Juhul kui pädev asutus on ka arendaja, eraldavad liikmesriigid käesolevast direktiivist tulenevate ülesannete täitmisel oma korraldusliku ja halduspädevuse piirides asjakohaselt üksteisest vähemalt omavahel vastuolus olevad funktsioonid.“ (KMH direktiivi artikkel 9a)

Piiriülene mõju:

KMH direktiivi artikliga 7 on ette nähtud sätted piiriülese mõjuga projektide hindamiseks, sealhulgas nõue teavitada teist liikmesriiki, kui kava või projektiga kaasneb sellele liikmesriigile tõenäoliselt oluline mõju. Liikmesriik, keda kava või projekt võib mõjutada, võib seejärel soovi korral hindamises osaleda. EL on ühinenud piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsiooniga (Espoo konventsioon). Piiriüleste projektide hindamismenetluste koordineerimiseks ja hõlbustamiseks ning eelkõige konventsioonikohaste konsultatsioonide korraldamiseks võivad asjaomased liikmesriigid luua võrdse esindatuse alusel ühise organi.

Piiriülesed konsultatsioonid on ette nähtud ja reguleeritud ka KSH direktiiviga (artikkel 7). Need sätted piiriüleste konsultatsioonide kohta on väga olulised ka linnudirektiivi ja elupaikade direktiivi ning Natura 2000 võrgustiku üldiste eesmärkide saavutamiseks. Selle põhjuseks on asjaolu, et need on oluline ennetav vahend sellise kava või projekti asjakohase hindamise ajal, mille ebasoodne mõju võib ohustada nende eesmärkide saavutamist naaberliikmesriigis.

5.2.2.    Asjakohase hindamise erijooned ja erinevused KMH/KSH menetlustest

Kuigi elupaikade direktiivi ja KMH või KSH direktiivi alusel toimuva keskkonnamõju hindamise ühtlustamine on enamikul juhtudel kasulik ja soovitatav, on oluline meeles pidada vastavate hindamiste ulatuse ja rõhuasetuse erijooni ja erinevusi. Erinevusi võib olla ka teatavate terminite kasutamises ja hindamiste tagajärgedes. Eelkõige:

—

asjakohane hindamine keskendub Natura 2000 alade kaitsele, st üleeuroopalise tähtsusega suure elurikkusega alade kaitsele, ning vajab seetõttu rangemat testimist. Sellise hindamise käigus tehtud järeldused on siduvad selles mõttes, et nendega määratakse kindlaks, kas kavale või projektile saab anda loa või mitte (pädevad asutused võivad anda kavale või projektile nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda ala terviklikkusele ebasoodsat mõju). Keskkonnamõju hindamise või keskkonnamõju strateegilise hindamise tulemusi seevastu võetakse arvesse arendusele teostusloa andmise menetluses või kava ettevalmistamisel ja vastuvõtmisel.

—

Kooskõlastatud või ühiste menetluste korral oleks mõistlik viia asjakohane hindamine läbi protsessi varasemas etapis. Sellega välditaks potentsiaalselt kulukat ja pikka KMH/KSH menetlust, kui asjakohase hindamise tulemused on juba negatiivsed, mis tähendab, et kooskõlas artikli 6 lõikega 3 ei saa luba anda (välja arvatud juhul, kui kava või projekt saab toimuda artikli 6 lõike 4 sätete alusel).

—

KMH direktiivi kohaselt kavandatakse leevendus- ja asendusmeetmeid, et vältida, ennetada või vähendada ja võimaluse korral tasakaalustada tõenäolist olulist kahjulikku mõju keskkonnale, eelkõige linnu- ja elupaikade direktiivi alusel kaitstavatele liikidele ja elupaikadele. Seega võib asendusmeetmeid kaaluda ka leevendushierarhia osana, et tasakaalustada jääkmõjusid eesmärgiga kokkuvõttes vältida elurikkuse vähenemist. Seevastu elupaikade direktiivi alusel hinnatavate kavade ja projektide puhul kaalutakse leevendusmeetmeid, mille eesmärk on vältida, ennetada või vähendada olulist ebasoodsat mõju ala terviklikkusele, asjakohase hindamise raames vastavalt artikli 6 lõikele 3, kuid asendusmeetmeid jääkmõju tasakaalustamiseks kasutatakse üksnes viimase abinõuna artikli 6 lõikes 4 sätestatud menetluse kohaselt. See toimuks juhul, kui kava või projektiga jätkatakse hoolimata asjakohase hindamise negatiivsest tulemusest. Sellisel juhul tuleb kõigepealt tõendada, et puuduvad alternatiivsed lahendused, mis aitaksid vältida Natura 2000 alade terviklikkuse kahjustamist, ning et kava või projekt on õigustatud ülekaalukatel avaliku huviga seotud põhjustel.

—

Mis puudutab seda, millisel hindamisetapil leevendusmeetmeid kaalutakse, siis KMH direktiivi kohaselt võib leevendusmeetmeid arvesse võtta juba eelhindamise etapis. Artikli 6 lõike 3 kohase menetluse eelhindamise etapis saab selliseid meetmeid kaaluda üksnes juhul, kui ebasoodsat mõju analüüsitakse tegelikus asjakohase hindamise etapis.

Meetmed, mida võetakse keskkonnale, eriti nõukogu direktiiviga 92/43/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009/147/EÜ kaitstavatele liikidele ja elupaikadele avalduva olulise kahjuliku mõju vältimiseks, ennetamiseks, vähendamiseks ja võimaluse korral leevendamiseks, peaksid aitama liidul vältida keskkonna kvaliteedi halvenemist ja elurikkuse hävimist ... […] Liikmesriigid peaksid tagama, et rakendatakse leevendus- ja hüvitusmeetmeid ning määratakse kindlaks sobivad menetlused projekti ehitustöödest ja kasutamisest tekkiva olulise kahjuliku keskkonnamõju seireks, muu hulgas selleks, et tuvastada ettenägematu oluline kahjulik mõju, suutmaks võtta kohaseid parandusmeetmeid. KMH direktiiv. Preambul (direktiiv 2014/52/EL, põhjendused 11 ja 35).

5.2.3.    KSH / KMH / asjakohase hindamise seosed loodusdirektiivide ranget liigikaitset käsitlevate sätetega

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklis 3 on sätestatud: „Keskkonnamõju hindamisel tehakse kindlaks projekti otsene ja kaudne oluline mõju järgmistele elementidele ning kirjeldatakse ja hinnatakse seda sobival viisil, võttes arvesse iga üksikjuhtumi asjaolusid: […](b) elurikkus, pöörates erilist tähelepanu direktiivi 92/43/EMÜ ja direktiivi 2009/147/EÜ kohaselt kaitstud liikidele ja elupaikadele“. Sarnaseid sätteid kohaldatakse kavade suhtes ka keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 5 lõike 1 alusel.

Sellega seoses on oluline märkida, et linnudirektiivi ja elupaikade direktiiviga on lisaks linnudirektiivi artikliga 4 ja elupaikade direktiivi artikliga 6 reguleeritud alade kaitsele kehtestatud ka süsteem teatavate liikide rangeks kaitseks kogu nende looduslikul levilal ELis, st nii Natura 2000 aladel kui ka neist väljaspool. Neid kaitsemeetmeid kohaldatakse elupaikade direktiivi IV lisas loetletud liikide ja kõikide ELi looduslike linnuliikide suhtes. Täpsed tingimused on sätestatud linnudirektiivi artiklis 5 ning elupaikade direktiivi artiklites 12 (loomade kohta) ja 13 (taimede kohta).

Nende sätete kohaselt on liikmesriikidel sisuliselt keelatud:

—	liikide tahtlik püüdmine või tapmine;

—	nende tahtlik häirimine, eelkõige pesitsuse, järglaste kasvatamise, talvitumise ja rände ajal;

—	paljunemis- või puhkepaikade kahjustamine või hävitamine;

—	pesade või munade tahtlik hävitamine või kaitstud taimede juurimine või hävitamine.

Kava rakendamine või projekti arendamine/käitamine võib viia vastuoludeni nende keeldudega. Asjakohase hindamise ja KMH/KSH käigus peaks arendaja koos pädeva asutusega seetõttu kontrollima, kas kava või projekt on kooskõlas kõnealuste rangete liigikaitset käsitlevate sätetega. Selline kontroll nõuab potentsiaalselt mõjutatud liikide ja nende elupaikade kindlakstegemist, kontrollimist, kas neid esineb kava või projektiga mõjutatud alal, samuti nende paljunemis- või puhkealade kindlakstegemist, liikidele avalduva võimaliku mõju ja sobivate leevendusmeetmete analüüsi. Kui mõju liigi isenditele või nende paljunemis- ja puhkealadele leiab kinnitust või kui seda ei saa välistada, võib olla vaja taotleda erandeid rangest liigikaitsest.

Tuleb siiski märkida, et erandeid lubatakse üksnes piiratud juhtudel, näiteks rahvatervise ja ohutuse huvides, tingimusel, et muud rahuldavat alternatiivi ei ole ning et nende erandite tagajärjed ei ole vastuolus direktiivide üldiste eesmärkidega. Erandite tegemise tingimused on sätestatud linnudirektiivi artiklis 9 ja elupaikade direktiivi artiklis 16.

Samuti on oluline märkida, et neid sätteid võib kohaldada ka kavade ja projektide suhtes, mis on läbinud asjakohase hindamise ja/või keskkonnamõju hindamise / keskkonnamõju strateegilise hindamise. Sellistel juhtudel tuleb linnudirektiivi artikli 9 ja elupaikade direktiivi artikli 16 kohaste erandite kohaldatavust analüüsida eraldi menetluse käigus.

Rangest liigikaitsest erandi tegemise loa võib anda eraldi otsusega või ühtse loa raames, tuginedes erinevatele hindamistele ja loa andmise menetlustele. Mõlemal juhul tuleb selgelt välja tuua erandi tegemise põhjused ja tingimused.

Täiendav teave rangete liigikaitsenõuete, sealhulgas uusimate suuniste kohta on kättesaadav Euroopa Komisjoni veebisaidil (51).

5.3.   Veepoliitika raamdirektiivi artikli 4 lõike 7 kohased hindamised, mis on kooskõlastatud või integreeritud elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 kohase menetlusega

Elupaikade direktiiv on tihedalt seotud ka veepoliitika raamdirektiiviga. Mõlemaid kohaldatakse vähemalt osaliselt sama keskkonna – vee- ja maismaaökosüsteemide ning neist otseselt sõltuvate märgalade suhtes. Samuti on neil üldjoontes sarnased eesmärgid: vältida veeökosüsteemide halvenemist ja parandada nende ökoloogilist seisundit. Seetõttu tuleks neid vajaduse korral rakendada kooskõlastatud viisil, et tagada nende terviklik toimimine (52).

Nagu elupaikade direktiivis, on ka veepoliitika raamdirektiivis kehtestatud erisätted, mille alusel hinnatakse uute arenduste mõju veekogudele. Veepoliitika raamdirektiivi artikli 4 lõike 7 kohaselt võivad ametiasutused teatavatel tingimustel heaks kiita erandid uutele muudatustele ja inimeste uuele püsivale arendustegevusele, mis: i) toob kaasa veekogu seisundi halvenemise või ii) takistab hea ökoloogilise seisundi või potentsiaali või põhjavee hea seisundi saavutamist (53).

Veepoliitika raamdirektiivi artikli 4 lõike 8 kohaselt peavad liikmesriigid veepoliitika raamdirektiivi artikli 4 lõike 7 kohaldamisel tagama, et kohaldamine on kooskõlas muude ELi keskkonnaalaste õigusaktide rakendamisega. Teisisõnu: kui projekti suhtes tehakse veepoliitika raamdirektiivi artikli 4 lõike 7 alusel erand, peab see ikkagi vastama elupaikade direktiivi (kui seda kohaldatakse) artikli 6 lõigetele 3 ja 4.

Kui arendus võib mõjutada nii veepoliitika raamdirektiivi eesmärki kui ka Natura 2000 ala, tuleb läbi viia nii veepoliitika raamdirektiivi artikli 4 lõike 7 kohane menetlus kui ka elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 kohane hindamismenetlus. Ideaaljuhul tuleks seda teha kooskõlastatult või integreeritult, nagu on soovitatud ka keskkonnamõju hindamise direktiivis. Nendel hindamistel on erinev fookus: veepoliitika raamdirektiivi kohasel hindamisel keskendutakse sellele, kas projekt võib ohustada direktiivi põhieesmärke, elupaikade direktiivi kohasel hindamisel aga sellele, kas projekt avaldab ebasoodsat mõju Natura 2000 ala terviklikkusele.

Ometi ei takista see hindamise teatavate aspektide kooskõlastamist, näiteks uuringute ja konsultatsioonide kaudu. Tuleb rõhutada, et kui veepoliitika raamdirektiivi kohane menetlus võib viia loa andmiseni, kuid kava või projekt on vastuolus Natura 2000 nõuetega, ei saa luba anda, välja arvatud artikli 6 lõike 4 sätete alusel.

Kuigi asjakohase hindamise menetluste integreerimine keskkonnamõju hindamise direktiivi menetlustega on kohustuslik, on see veepoliitika raamdirektiivi puhul vabatahtlik. Sellele vaatamata on mitu liikmesriiki juba sätestanud või on kehtestamas integreeritud menetlusi juhuks, kui on vaja nii keskkonnamõju hindamist, asjakohast hindamist kui ka veepoliitika raamdirektiivi artikli 4 lõike 7 kohast hindamist. Ka ELi suunistes veepoliitika raamdirektiivi rakendamise kohta soovitatakse need hindamised ühtlustada (54).

Veepoliitika raamdirektiivi artikli 4 lõike 7 kohase hindamise ning keskkonnamõju hindamise direktiivi ja elupaikade direktiivi kohase hindamise sarnasusi silmas pidades saab eri menetluste teatavaid etappe koos läbi viia. See puudutab eelkõige eelhindamist, ulatuse määramist ja vajalikku andmekogumist. Selline ühtlustatud lähenemisviis võib aidata märkimisväärselt säästa kulusid ja aega, eelkõige andmekogumise etapil, mida saab ühiselt läbi viia, kui iga direktiivi andmenõudeid on eelmiste sammude käigus selgitatud.

Sünergiast võib saada kasu ka muudel etappidel, näiteks seoses alternatiivide või leevendusmeetmete otsimisega. Siiski tuleb igal juhul järgida iga direktiivi raames tehtavate testide eripärast rõhuasetust.

Kui ühe direktiivi tingimused on täidetud, kuid teise omad mitte, ei või ametiasutused projektile luba anda, sest sellisel juhul rikuks projekt ikkagi ELi õigusnorme. Selle asemel tuleks uurida, kas projekti saab muuta nii, et see vastaks kõigi asjaomaste direktiivide nõuetele.

Joonisel 3 on esitatud veepoliitika raamdirektiivi artikli 4 lõike 7, keskkonnamõju hindamise ja elupaikade direktiivi artikli 6 kohaste hindamiste peamiste etappide sarnasused ja erinevused.

Allikas: CIS, 2017. Veepoliitika raamdirektiivi ja üleujutuste direktiivi ühine rakendusstrateegia. Juhenddokument nr 36. Keskkonnaeesmärkide erandid vastavalt artikli 4 lõikele 7.

6.   PEAMISED VIITED

CIS, 2017. Veepoliitika raamdirektiivi ja üleujutuste direktiivi ühine rakendusstrateegia. Juhenddokument nr 36. Keskkonnaeesmärkide erandid vastavalt artikli 4 lõikele 7. Kättesaadav aadressil https://circabc.europa.eu/sd/a/ e0352ec3-9f3b-4d91-bdbb- 939185be3e89/CISGuidanceArticle47FINAL.PDF.

Ecosystems, 2014. Elupaikade direktiivi artikkel 6. Euroopa Kohtu otsused. Kättesaadav aadressil https://ec.europa.eu/environment/nature/info/pubs/docs/others/ECJ_rulings%20Art_%206%20-%20Final%20Sept%202014-2.pdf

Euroopa Komisjon, 1999. Guidelines for the Assessment of Indirect and Cumulative Impacts as well as Impact Interactions (Kaudse ja kuhjuva mõju ning eri tegurite koosmõju hindamise juhend).

Euroopa Komisjon, 2011. Veepoliitika raamdirektiivi ja loodusdirektiivide vahelised seosed. Korduma kippuvad küsimused. Kättesaadav aadressil http://ec.europa.eu/environment/nature/natura2000/management/guidanceen.htm.

Euroopa Komisjon, 2012. Komisjoni teatis kaitse-eesmärkide kehtestamise kohta Natura 2000 aladel. Kättesaadav aadressil http://ec.europa.eu/environment/nature/natura2000/ management/guidanceen.htm.

Euroopa Komisjon, 2013(a). Guidance on the Application of the Environmental Impact Assessment Procedure for Large-scale Trans-boundary Projects (Suurte piiriüleste projektide keskkonnamõju hindamise menetluse kohaldamise suunised). Euroopa Komisjon, 2013. http://ec.europa.eu/environment/eia/pdf/Transboundry%20EIA%20Guide.pdf.

Euroopa Komisjon, 2013(b). Juhenddokument „Streamlining environmental assessment procedures for energy infrastructure „Projects of Common Interest“ (PPI)“, (Energiataristu ühishuviprojektide keskkonnamõju hindamise menetluste ühtlustamine). Euroopa Komisjon, mai 2013. http://ec.europa.eu/environment/eia/pdf/PCIguidance.pdf.

Euroopa Komisjon, 2016. Komisjoni suunisdokument keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 2 lõike 3 kohaselt tehtud keskkonnaalaste hindamiste ühtlustamise kohta. Kättesaadav aadressil http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:52016XC0727(01)&from=ET.

Euroopa Komisjon, 2017(a). Hindamise ulatuse kindlaksmääramise suunised. Direktiiv 2011/92/EL, mida on muudetud direktiiviga 2014/52/EL. Euroopa Komisjon http://ec.europa.eu/environment/eia/eia-support.htm.

Euroopa Komisjon, 2017(b). Eelhindamise suunised. Direktiiv 2011/92/EL, mida on muudetud direktiiviga 2014/52/EL. Euroopa Komisjon http://ec.europa.eu/environment/eia/eia-support.htm.

Euroopa Komisjon, 2019. Komisjoni teatis „Natura 2000 alade kaitsekorraldus. Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted“ (ELT C 33, 25.1.2019, lk 1). Kättesaadav aadressil https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=uriserv:OJ.C.2019.033.01.0001.01.ENG&toc=OJ:C:2019:033:FULL.

Euroopa Komisjon on avaldanud mitu valdkondlikku juhenddokumenti (energiaga mitteseotud kaevandustööstuse, tuuleparkide arendamise, sadamate ja suudmealade, siseveetranspordi, vesiviljeluse jne kohta). Nendes antakse täiendavaid nõuandeid selle kohta, kuidas viia läbi asjakohane hindamine seoses kavade ja projektide väljatöötamisega igas nimetatud valdkonnas. Juhenddokumendid on kättesaadavad aadressil

https://ec.europa.eu/environment/nature/natura2000/management/guidance_en.htm.

---

(1)  Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (ELT L 206, 22.7.1992, lk 7).

(2)  Euroopa Komisjon, 2019. Komisjoni teatis „Natura 2000 alade kaitsekorraldus. Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted“ (2019/C 33/01), kättesaadav aadressil https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?qid=1555085968125&uri=CELEX:52019XC0125(07).

(3)  https://ec.europa.eu/environment/nature/natura2000/management/guidance_en.htm

(4)  Metoodikajuhend elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõigete 3 ja 4 kohta, Euroopa Komisjon, 2002.

(5)  See ajakohastamine on ette nähtud loodust, rahvast ja majandust käsitleva tegevuskavaga (COM(2017) 198 final) (1. meede).

(6)  ELi teenusleping nr 07.0202/2017/770634/SER/ENV.D.3 tehnilise ja teadusliku toe pakkumiseks seoses loodust, rahvast ja majandust käsitleva tegevuskava rakendamisega – 1., 2. ja 13. meede.

(7)  Praktikas võib olla vaja kaaluda rohkem kui ühte kaitseala.

(8)  Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 191.

(9)  Punktid 58–59.

(10)  Punkt 51.

(11)  Vt käesoleva juhendi punktis 3.1.3 olev infokast 4 „Natura 2000 alale avalduva mõju kindlakstegemise allikad“.

(12)  Kohtuasi C-127/02, punkt 59.

(13)  Kohtuasi C-157/96, punkt 63.

(14)  Kohtuasi C-127/02, punkt 61.

(15)  Kohtuasi C-323/17.

(16)  Tehnilises aruandes „Natura 2000 and Forests“ (2015) (peatükk 4.6) tuuakse näiteid selle kohta, kuidas vältida vastuolu metsa majandamise ja Natura 2000 kaitsekorralduse eesmärkide vahel: http://ec.europa.eu/environment/nature/natura2000/management/docs/Final%20Guide%20N2000%20%20Forests%20Part%20I-II-Annexes.pdf.

(17)  Vt selgitavad märkused komisjoni 11. juuli 2011. aasta rakendusotsuses 2011/484/EL Natura 2000 alade andmevormi kohta (otsus, millega kehtestatakse standardsed andmevormid).

(18)  Vt http://curia.europa.eu/juris/liste.jsf?language=en&num=C-323/17.

(19)  Näiteks Saksamaal Nordrhein-Westfaleni liidumaal kaitsealade kaitse-eesmärkidele vastavuse teste käsitlev andmebaas ja infosüsteem: http://ffh-vp.naturschutzinformationen.nrw.de/ffh-vp/de/start.

(20)  Näiteks Tšehhis on olemas infosüsteem, mis sisaldab andmebaasi kavade ja projektide kohta, mis on läbinud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise, sealhulgas asjakohase hindamise läbinud kavade ja projektide kohta: https://portal.cenia.cz/eiasea/view/eia100cr; https://portal.cenia.cz/eiasea/view/SEA100koncepce.

(21)  Selle ülesande täitmisel võib olla kasu allika-kumuleerumistee-vastuvõtu mudelist.

(22)  Ulatuse kindlaksmääramise kohta vt punkt 3.2.1.

(23)  Euroopa Komisjon, projektide keskkonnamõju hindamine, „Guidance on Scoping“ (Suunised hindamise ulatuse kindlaksmääramiseks), 2017.

(24)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2007. aasta direktiiv 2007/2/EÜ, millega rajatakse Euroopa Ühenduse ruumiandmete infrastruktuur (INSPIRE) (ELT L 108 25.4.2007, lk 1).

(25)  http://natura2000.eea.europa.eu/

(26)  Euroopa Natura 2000 alade andmebaas sisaldab liikmesriikide poolt Euroopa Komisjonile esitatud andmeid. Seda Euroopa andmebaasi ajakohastatakse üldjuhul kord aastas, et võtta arvesse liikmesriikide andmebaaside sisu ajakohastamist. See on saadaval järgmisel veebisaidil: https://www.eea.europa.eu/data-and-maps/data/natura-10.

(27)  https://nature-art17.eionet.europa.eu/article17/

(28)  Liikmesriikidel on alates kaitseala kandmisest ELi loetellu aega kuus aastat, et võtta vastu alapõhised kaitse-eesmärgid ja määrata ühenduse tähtsusega ala loodusalaks. Loodusaladel peavad algusest peale kehtima asjakohased alapõhised kaitse-eesmärgid.

(29)  Euroopa Kohus kinnitas seda seisukohta kohtuasjas C-127/02: „[...] kavale või projektile antud loa eelduseks on tingimata, et kava või projekti loetakse selliseks, mis ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju ega või seetõttu kaasa tuua olulist halvenemist või häirimist nimetatud artikli lõike 2 tähenduses“ (punkt 36).

(30)  Konkreetseid termineid on selgitatud Euroopa Liidu elupaikade tõlgendusjuhendis „Interpretation Manual of European Union Habitats – EUR28“ aadressil http://ec.europa.eu/environment/nature/legislation/habitatsdirective/indexen.htm#interpretation.

(31)  Näide keskkonnatundlikkuse kaardistamise veebipõhisest vahendist, millega toetatakse keskkonnamõju hindamise protsesse Iirimaal, kättesaadav aadressil: http://airo.maynoothuniversity.ie/mapping-resources/airo-research-maps/environmental-research-projects/environmental-sensitivity.

(32)  Ökoloogias mõõdetakse taluvusvõimet maksimaalse keskkonnakoormusena. Keskkonnas esinevad füüsilised muutujad toimivad piiravate teguritena (nt toit, vesi, konkurents jne). https://www.biologyonline.com/dictionary/carrying-capacity.

(33)  Euroopa Liidu Kohtu otsus kohtuasjas C-521/12.

(34)  Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioon. Konventsioon sõlmiti Taanis Århusis 1998. aasta juunis. EL ühines konventsiooniga 2005. aastal otsuse 2005/370/EÜ alusel, http://ec.europa.eu/environment/aarhus/legislation.htm.

(35)  Kava või projekti eesmärke tuleks analüüsida mitte ainult seoses ühe konkreetse tehnoloogiaga, vaid pigem seoses teatava eesmärgi saavutamisega (nt hüdroenergiakava või -projekti puhul tuleks selle eesmärgi analüüsimisel lähtuda taastuvenergia tootmisvõimsusest megavattides, et oleks võimalik hinnata ka muude tehnoloogiate kasutamise võimalusi (nt tuule-, päikese- või geotermiline energia).

(36)  https://ec.europa.eu/environment/nature/natura2000/management/opinionen.htm.

(37)  https://ec.europa.eu/environment/nature/natura2000/management/opinion_en.htm.

(38)  Komisjoni 5. aprilli 2013. aasta arvamus C(2013) 1871 (final) http://ec.europa.eu/environment/nature/natura2000/management/docs/Commission%20Opinion%20Main%20EN%20SEC-2013-1871.pdf.

(39)  Komisjoni 30. jaanuari 2018. aasta arvamus C(2018) 466 (final) https://ec.europa.eu/environment/nature/natura2000/management/docs/C2018466F1COMMISSIONOPINIONENV5P1961037.pdf.

(40)  Komisjoni arvamus Granadilla (Tenerife) uue sadama ehitusprojekti kohta, 2006. https://ec.europa.eu/environment/nature/natura2000/management/docs/art6/granadillaen.pdf.

(41)  Asjakohased allikad on teadusajakirjad või spetsiaalsed veebisaidid (nt http://www.restorationevidence.org/) ning programmi LIFE raames toetatavad taastamisprojektid (kättesaadav aadressil: https://ec.europa.eu/easme/en/life).

(42)  Ala asukoht peab olema piisavalt lähedal, et vältida olukorda, kus liik peab uude alasse jõudmiseks lisaenergiat kulutama, mis omakorda võib vähendada liigi vastupanuvõimet ja suurendada selle haavatavust.

(43)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiiv 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (ELT L 197, 21.7.2001, lk 30).

(44)  Kohtuasi C-177/11, punkt 24, kus on veel märgitud järgmist: „Viimati nimetatud tingimuse täidetuse kontrollimisel tuleb piirduda üksnes selle väljaselgitamisega, kas objektiivsete asjaolude alusel on võimalik välistada, et nimetatud kaval või projektil on alale oluline mõju.“

(45)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiiv 2014/89/EL, millega kehtestatakse mereruumi planeerimise raamistik (ELT L 257, 28.8.2014, lk 135).

(46)  Kättesaadav aadressil https://ec.europa.eu/environment/nature/natura2000/management/guidance_en.htm.

(47)  Direktiiv 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta, muudetud direktiiviga 2014/52/EL (ELT L 26, 28.1.2012, lk 1).

(48)  Direktiiv 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (ELT L 197, 21.7.2001, lk 30).

(49)  Direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (ELT L 327, 22.12.2000, lk 1).

(50)  Komisjoni teatis 2016/C 273/01, kättesaadav aadressil http://eurlex.europa.eu/legalcontent/EN/TXT/?uri=OJ:C:2016:273:TOC.

(51)  https://ec.europa.eu/environment/nature/conservation/index_en.htm.

(52)  Vt komisjoni vastused KKKdele veepoliitika raamdirektiivi ja loodusdirektiivide kohta: http://ec.europa.eu/environment/nature/natura2000/management/docs/FAQ-WFD%20final.pdf.

(53)  Artikli 4 lõike 7 kohaldamist käsitleva kohtupraktika kohta vt Euroopa Kohtu otsused kohtuasjades C-461/13 ja C-346/14.

(54)  Vt eelkõige veepoliitika raamdirektiivi ja üleujutuste direktiivi ühine rakendusstrateegia. Juhenddokument nr 36. Keskkonnaeesmärkide erandid vastavalt artikli 4 lõikele 7. Kättesaadav aadressil https://circabc.europa.eu/sd/a/e0352ec3-9f3b-4d91-bdbb-939185be3e89/CISGuidanceArticle47FINAL.PDF.