—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõiget 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 6, 8 ja 67,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded (edaspidi „kuriteoohvrite õiguste direktiiv“) (1),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikleid 21, 23, 24 ja 47,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (edaspidi „Istanbuli konventsioon“), mis jõustus 1. augustil 2014,

—

võttes arvesse ÜRO 20. novembri 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni,

—

võttes arvesse Lapse Õiguste Komitee 18. aprilli 2011. aasta üldkommentaari nr 13 lapse õiguse kohta kaitsele igasuguse vägivalla eest,

—

võttes arvesse 25. oktoobri 1980. aasta rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitlevat Haagi konventsiooni,

—

võttes arvesse 29. mail 1993. aastal Haagis alla kirjutatud riikidevahelises lapsendamises laste kaitseks tehtava koostöö konventsiooni,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/800, mis käsitleb kriminaalmenetluses kahtlustatavate või süüdistatavate laste menetluslikke tagatisi (2),

—

võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

—

võttes arvesse ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, mis võeti vastu 18. detsembril 1979, ja üldist soovitust nr 35 naistevastase soolise vägivalla kohta, millega ajakohastatakse naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee üldist soovitust nr 19,

—

võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast, eriti selle 2. põhimõtet,

—

võttes arvesse 1. jaanuaril 2016 jõustunud kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ning eriti kestliku arengu 5. eesmärki, mis käsitleb soolist võrdõiguslikkust, samuti eesmärki nr 16.2 lõpetada laste väärkohtlemine ja ärakasutamine, lastega kaubitsemine ning igasugune lastevastane vägivald ja laste piinamine,

—

võttes arvesse komisjoni 4. märtsi 2016. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta (COM(2016)0109),

—

võttes arvesse komisjoni 5. märtsi 2020. aasta teatist „Võrdõiguslik liit: soolise võrdõiguslikkuse strateegia 2020–2025“ (COM(2020)0152), eriti selle esimest eesmärki vabastada naised ja tütarlapsed vägivallast ja stereotüüpidest,

—

võttes arvesse komisjoni 12. novembri 2020. aasta teatist „Võrdõiguslikkuse liit: LGBTIQ-inimeste võrdõiguslikkuse strateegia 2020–2025“ (COM(2020)0698),

—

võttes arvesse komisjoni 24. juuni 2020. aasta teatist „Ohvrite õigusi käsitlev ELi strateegia (2020–2025)“ (COM(2020)0258),

—

võttes arvesse komisjoni talituste 6. märtsi 2019. aasta töödokumenti „2019 Report on equality between women and men in the EU“ (2019. aasta aruanne naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta ELis) (SWD(2019)0101),

—

võttes arvesse oma 12. septembri 2017. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta (3),

—

võttes arvesse oma 28. novembri 2019. aasta resolutsiooni ELi ühinemise kohta Istanbuli konventsiooniga ja muude meetmete kohta soolise vägivalla vastu võitlemiseks (4),

—

võttes arvesse oma 17. detsembri 2020. aasta resolutsiooni vajaduse kohta luua soolise võrdõiguslikkusega tegelev nõukogu koosseis (5),

—

võttes arvesse oma 21. jaanuari 2021. aasta resolutsiooni soolise perspektiivi kohta COVID-19 kriisi ajal ja selle järgsel perioodil (6),

—

võttes arvesse oma 21. jaanuari 2021. aasta resolutsiooni Euroopa soolise võrdõiguslikkuse strateegia kohta (7),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta (8),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuni 2013. aasta määrust (EL) nr 606/2013 tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta (9),

—

võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrust (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega (edaspidi „Brüsseli IIa määrus“) (10),

—

võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) 2020. aasta soolise võrdõiguslikkuse indeksit,

—

võttes arvesse EIGE 12. juuni 2019. aasta uuringut „Understanding intimate partner violence in the EU: the role of data“ (ELis toimuva lähisuhtevägivalla mõistmine: andmete roll),

—

võttes arvesse EIGE 18. novembri 2019. aasta uuringut „A guide to risk assessment and risk management of intimate partner violence against women for police“ (Politseile mõeldud juhend naistevastase koduvägivalla riski hindamiseks ja juhtimiseks),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) 3. märtsi 2014. aasta aruannet „Naistevastane vägivald: Euroopa Liitu hõlmav uuring“,

—

võttes arvesse naiste diskrimineerimise ja naistevastase vägivalla sõltumatute eksperdimehhanismide platvormi (EDVAWi platvorm) ja selle 31. mai 2019. aasta avaldust, mille kohaselt on naistevastane koduvägivald lapsehooldusõiguse kindlaksmääramisel tähtis tegur,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja koduvägivalla vastaseid meetmeid käsitleva eksperdirühma esimehe Marceline Naudi 24. märtsi 2020. aasta avaldust „Paljudele naistele ja lastele ei ole kodu turvaline koht“, milles selgitatakse vajadust järgida pandeemia ajal Istanbuli konventsiooni standardeid,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

—

võttes arvesse õiguskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ühisarutelusid kodukorra artikli 58 alusel,

—

võttes arvesse õiguskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A9-0254/2021),

A.

arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on üks Euroopa Liidu põhiväärtusi ja peamisi eesmärke ning see peaks kajastuma kõigis ELi poliitikavaldkondades; arvestades, et õigus võrdsele kohtlemisele ja mittediskrimineerimisele on aluslepingutes (11) ja põhiõiguste hartas (12) sätestatud põhiõigus, mida tuleks täiel määral austada; arvestades, et sooline vägivald selle kõigis vormides kujutab endast naistevastase diskrimineerimise äärmuslikku vormi ja inimõiguste rikkumist, mille juured on soolises ebavõrdsuses, mis aitab seda põlistada ja tugevdada; arvestades, et niisugune vägivald tuleneb soolistest stereotüüpidest naiste ja meeste rollide ja võimete kohta ning ebavõrdsetest võimusuhetest ühiskonnas ning hoiab neid alal; arvestades, et see on jätkuvalt laialt levinud ja mõjutab naisi ühiskonna kõigil tasanditel, olenemata vanusest, haridusest, sissetulekust, sotsiaalsest positsioonist või päritolu- või elukohariigist, ning arvestades, et see on üks tõsisemaid takistusi soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel; arvestades, et liikmesriikide erinevate poliitikameetmete ja õigusaktide tõttu ei ole naised ja lapsed soolise vägivalla eest ELis võrdselt kaitstud;

B.

arvestades, et kuigi soolise võrdõiguslikkuse vajalikkust on korduvalt ametlikult tunnistatud ja võrdõiguslikkuses on tehtud edusamme, on naised endiselt diskrimineeritud ja ebasoodsas olukorras ning sotsiaalne, majanduslik ja kultuuriline ebavõrdsus püsib; arvestades, et EIGE 2020. aasta soolise võrdõiguslikkuse indeksi kohaselt ei ole naiste ja meeste võrdõiguslikkust üheski ELi riigis veel täielikult saavutatud; arvestades, et ELi edusammud soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas on endiselt aeglased ning indeks paraneb keskmiselt ühe punkti võrra iga kahe aasta tagant; arvestades, et selle tempoga kulub ELil soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks peaaegu 70 aastat; arvestades, et Euroopa Parlament on juba nõudnud, et loodaks soolise võrdõiguslikkuse eest vastutavatest ministritest ja riigisekretäridest koosnev uus nõukogu koosseis;

C.

arvestades, et rõhumise eri vormid ei eksisteeri eraldi, vaid need kattuvad ja mõjutavad üksikisikuid üheaegselt, põhjustades läbipõimunud diskrimineerimise vorme; arvestades, et diskrimineerimine soo alusel on sageli läbi põimunud diskrimineerimisega muul alusel, näiteks rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel;

D.

arvestades, et käesoleval kümnendil on ülemaailmsel ja Euroopa tasandil, sealhulgas ELis, tekkinud nähtav ja organiseeritud rünnak soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste vastu;

E.

arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on innovaatilise, konkurentsivõimelise ja jõuka Euroopa majanduse oluline eeltingimus, mis toob kaasa uute töökohtade loomise ja suurema tootlikkuse, eelkõige digitaliseerimise ja rohelisele majandusele ülemineku kontekstis;

F.

arvestades, et koduvägivald tähendab füüsilist, seksuaalset, psühholoogilist või majanduslikku vägivalda endiste või praeguste abikaasade või partnerite vahel, olenemata sellest, kas vägivallatseja elab või on elanud ohvriga koos; arvestades, et koduvägivald on üks levinuimaid soolise vägivalla vorme ning hinnanguliselt 22 % naistest on kogenud füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda ning 43 % on kogenud partneri psühholoogilist vägivalda (13); arvestades, et selline vägivald puudutab naisi ja lapsi ebaproportsionaalselt palju; arvestades, et perevägivalla määratlus on „igasugused füüsilise, seksuaalse ja psühholoogilise vägivalla aktid, mis leiavad aset perekonnas või koduseinte vahel või endiste või praeguste abikaasade või partnerite vahel, sõltumata sellest, kas vägivallatseja elab või on elanud koos ohvriga samas elukohas“ (14); arvestades, et koduvägivald on suur ja tihti kauakestev ja varjatud sotsiaalne probleem, mis tekitab ohvrile ränkade tagajärgedega püsivaid füüsilisi ja/või psühholoogilisi traumasid ning avaldab tõsist mõju kogu pere emotsionaalsele, majanduslikule ja sotsiaalsele heaolule, sest toimepanija on isik, keda ohver peaks saama usaldada; arvestades, et 70–85 % vägivalla ohvriks langenud lastest tunneb oma väärkohtlejat, ja arvestades, et valdav osa neist lastest on nende inimeste ohvrid, keda nad usaldavad (15); arvestades, et väärkohtleja allutab oma ohvri sageli sundivale kontrollile, mida iseloomustab hirmutamine, kontrollimine, isoleerimine ja väärkohtlemine;

G.

arvestades, et lähisuhtevägivalla esinemissagedus maa- ja äärepoolsetes kogukondades on isegi suurem kui linnapiirkondades; arvestades, et maa- ja äärepoolsetes piirkondades elavad naised kogevad rohkem lähisuhtevägivalda ning sagedasemat ja rängemat füüsilist, psühholoogilist ja majanduslikku väärkohtlemist, mida süvendab asjaolu, et nad elavad kaugemal olemasolevatest vahenditest ja teenustest, millest nad võiksid abi saada; arvestades, et maa- ja äärepoolsete piirkondade tervishoiu-, sotsiaal- ja õigusteenistustes valitsev puudulik arusaam koduvägivallast on lähisuhtevägivalla käes kannatanute jaoks oluline probleem;

H.

arvestades, et ELi tasandil on enamiku üksikvanemaga leibkondade eesotsas üksikemad, kes on majanduslikult eriti haavatavad, eelkõige juhul, kui nad on madalapalgalised, ning suure tõenäosusega lahkuvad nad tööturult pärast lapsevanemaks saamist varakult, mis seab nad ebasoodsasse olukorda, kui nad püüavad uuesti tööturule siseneda; arvestades, et ELis oli 2019. aastal 40,3 % üksikvanemaga leibkondadest vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus (16);

I.

arvestades, et naistest, kes olid kogenud varasema või küsitlusaegse partneri seksuaalset vägivalda, oli 30 % kogenud seksuaalset vägivalda ka lapsena, ning arvestades, et 73 % emadest, kes olid kogenud partneri füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda, märkis, et vähemalt üks nende lastest oli olnud vägivalla kasutamisest teadlik (17);

J.

arvestades, et paljudes liikmesriikides on COVID-19 pandeemia aegseid liikumispiiranguid ja sotsiaalse distantseerumise meetmeid seostatud lähisuhtevägivalla, psühholoogilise vägivalla ning sunniviisilise kontrolli ja kübervägivalla juhtumite levimuse ja intensiivsuse hüppelise suurenemisega ning 60 % on suurenenud koduvägivalla ohvrite teatatud hädaabikõnede arv (18); arvestades, et nõue jääda koju ja nn varipandeemia murettekitav tõus raskendasid naiste ja laste juurdepääsu tõhusale kaitsele, tugiteenustele ja õigusemõistmisele ning näitasid, et toetusvahendid ja -struktuurid olid ebapiisavad ning ohvritel oli piiratud juurdepääs tugiteenustele, jättes paljud neist ilma piisava ja õigeaegse kaitseta; arvestades, et liikmesriigid peaksid jagama parimaid tavasid konkreetsete meetmete kohta, et pakkuda ohvritele õigeaegset ja kättesaadavat abi, sealhulgas luues hädaolukorra sõnumisüsteeme või asutades kontaktpunkte, et abi saaks küsida apteekides ja suurkauplustes; arvestades, et vaatamata selle nähtuse levimusele ei teata ohvrid, nende perekonnad, sõbrad, tuttavad ja naabrid erinevatel põhjustel alati lähisuhtevägivallast ELis, eriti COVID-19 pandeemia ajal, ning arvestades, et märkimisväärselt on puudu terviklikest, võrreldavatest ja sugupoolte lõikes esitatavatest andmetest, mistõttu on raske kriisi mõju täielikult hinnata; arvestades, et FRA uuring naistevastase vägivalla kohta näitab, et ohvrid teatavad politseile kõige raskematest lähisuhtevägivalla juhtumitest vaid 14 % juhtudest ning et kaks kolmandikku naisohvritest ei teata süstemaatiliselt ametiasutustele, kas siis hirmu või teabe puudumise tõttu ohvrite õiguste kohta või üldisest veendumusest, et lähisuhtevägivald on eraasi, mida ei tohiks avalikustada (19):

K.

arvestades, et koduvägivald ja sooline vägivald on COVID-19 pandeemia ajal kehtestatud liikumispiirangute tõttu suurenenud ning Europoli viimase aruande (20) kohaselt on laste seksuaalne kuritarvitamine internetis ELis järsult suurenenud;

L.

arvestades, et liikumispiirangute ajal teatati LGBTI+-inimeste, eriti noorte vastu suunatud koduvägivalla märkimisväärsest kasvust;

M.

arvestades, et naistevastane majanduslik vägivald, mis väljendub varalise kahju tekitamises, rahalistele vahenditele, haridusele või tööturule juurdepääsu piiramises või majanduslike kohustuste, näiteks elatise maksmise kohustuse täitmata jätmises, väärib nõuetekohast tähelepanu, sest rahalise sõltumatuse ja perekonna jõukuse takistamine käib käsikäes muude vägivallavormidega ning seab ohvritele lisalõksu; arvestades, et ohvrid, kes ei ole rahaliselt sõltumatud, on sageli sunnitud jääma vägivallateo toimepanijaga samasse elukohta, et vältida rahalist ebakindlust, kodutust või vaesust, ning seda suundumust suurendas hiljuti COVID-19 pandeemia; arvestades, et õiglane tasustamine ja majanduslik sõltumatus on üliolulised eeltingimused, mis võimaldavad naistel lahkuda suhtest, kus esineb väärkohtlemist ja vägivalda; arvestades, et mõnes liikmesriigis võib rahalise hüvitamisega seotud kohtuotsuste täitmine nõuda ohvrilt enda väärkohtlejaga kontakti hoidmist, ohustades teda edasise füüsilise ja emotsionaalse väärkohtlemisega;

N.

arvestades, et lapsi võib samuti kahjustada vägivalla tunnistajaks olemine (21) kodus ja pereringis, kui nad näevad või kuulevad mis tahes vormis väärkohtlemist, mis tähendab füüsilise, verbaalse, psühholoogilise, seksuaalse või majandusliku vägivalla tarvitamist lähedase inimese või isiku suhtes, kellega lapsel on kiindumussuhe; arvestades, et sellisel vägivallal on lapse psühholoogilisele ja emotsionaalsele arengule väga rängad tagajärjed, ning arvestades, et seetõttu tuleb sellisele vägivallale pöörata lahuselu ja hooldusõiguse korraldamisel piisavalt tähelepanu, tagades esmajoones lapse parimate huvide arvestamise, eelkõige selleks, et määrata lahutuse korral kindlaks hooldus- ja külastusõigus; arvestades, et vägivalla tunnistajaks olemist ei ole alati lihtne ära tunda, ja arvestades, et perevägivalla naisohvrid elavad pingelises ja emotsionaalselt raskes olukorras; arvestades, et kohtuasjades, mis hõlmavad nii perevägivalda kui ka lastekaitseküsimusi, peaksid kohtud pöörduma ekspertide poole, kellel on teadmised ja vahendid, et vältida ema vastu suunatud otsuseid, mis ei võta kõiki asjaolusid nõuetekohaselt arvesse;

O.

arvestades, et laste ja noorte tervete suhete loomise oskuses mängib olulist rolli haridus, mille andmisel käsitletakse eelkõige soonorme, soolist võrdõiguslikkust, suhetes esinevat võimudünaamikat, nõusolekut ja piiride austamist ning millega aidatakse võidelda soolise vägivalla vastu; arvestades, et UNESCO seksuaalkasvatust käsitlevate rahvusvaheliste tehniliste suuniste kohaselt võimaldavad õppekaval põhinevad põhjaliku seksuaalkasvatuse programmid lastel ja noortel kujundada teadmisi, positiivseid hoiakuid ja oskusi selles vallas, sealhulgas inimõiguste, soolise võrdõiguslikkuse, nõusoleku ja mitmekesisuse austamist, mis omakorda võimestab lapsi ja noori;

P.

arvestades, et soolise vägivalla kaotamise probleemiga tegelemiseks on vaja tugineda järjepidevatele ja võrreldavatele haldusandmetele, mis põhinevad kindlal ja kooskõlastatud andmekogumisraamistikul; arvestades, et liikmesriikide õiguskaitse- ja kohtuasutuste kogutud praegu kättesaadavad andmed ei kajasta lähisuhtevägivalla täielikku ulatust ning selle mõju ja kauakestvaid tagajärgi nii naistele kui ka lastele, sest enamik liikmesriike ei kogu soolise vägivalla kohta sooliselt eristatud võrreldavaid andmeid ega tunnista lähisuhtevägivalda omaette kuriteona, mille tõttu on lähisuhtevägivalla tegelik levimus ja juhtumite arv hall, suurel määral kvantifitseerimata ja kaardistamata ala; arvestades, et puuduvad ka andmed koduvägivalla ja lähisuhtevägivalla suurema ohu ja levimuse kohta konkreetsetes rühmades, näiteks ebasoodsas olukorras või diskrimineeritud naiste puhul;

Q.

arvestades, et teatavates liikmesriikides ei pöörata naistevastasele lähisuhtevägivallale sageli mingit tähelepanu ning tundub, et lapsehooldusõiguse, suhtlusõiguse, suhtlus- ja külastuskorra ning -otsuste puhul kohaldatakse üldjuhul ühist hooldusõigust; arvestades, et kui selline vägivald jääb tähelepanuta, on sellel naistele ja lastele tõsised tagajärjed, mis võivad lõppeda isegi naiste ja/või laste tapmisega; arvestades, et lähisuhtevägivalla ohvrite kaitsmiseks on vaja spetsiaalseid meetmeid; arvestades, et kui ohver sõltub kuriteo toimepanijast majanduslikult või sotsiaalselt, läheb tema olukord märkimisväärselt halvemaks; arvestades, et seepärast on hädavajalik seda liiki vägivalda täielikult arvesse võtta, kui otsustatakse lahuselu ja hooldusõiguse korra üle, ning käsitleda vägivallaväiteid enne hooldusõiguse ja külastamise küsimusi; arvestades, et liikmesriikide kohtud peaksid tagama põhjaliku hindamise lapse huvidest lähtumise põhimõtte alusel, et määrata kindlaks hooldus- ja külastusõigused, hõlmates lapse ärakuulamist, kõigi asjakohaste teenuste kaasamist, psühholoogilise toe pakkumist ja kõigi kaasatud spetsialistide teadmiste arvessevõtmist;

R.

arvestades, et enamikus liikmesriikides ei sisalda õiguskaitseasutuste riskihindamised süstemaatiliselt teavet, mida lapsed annavad oma kogemuste kohta lähisuhtevägivallaga;

S.

arvestades, et kõigi lastega seotud otsuste tegemisel, sealhulgas perekondlikes vaidlustes, peaks alati olema esikohal lapse parimad huvid ning iga lapse õigust hoida kontakti mõlema vanemaga, mis on sätestatud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 8 ja ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklis 9, tuleks seetõttu vajaduse korral piirata, kui see on lapse huvides vajalik;

T.

arvestades, et ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikli 12 ning direktiivi (EL) 2016/800 artiklite 4 ja 16 kohaselt on lastel õigus väljendada oma seisukohti kõigis neid puudutavates küsimustes, sealhulgas kohtu- ja haldusmenetlustes, lastepärasel viisil ning neid seisukohti tuleb alati esmajärjekorras kaaluda vastavalt lapse vanusele ja küpsusele;

U.

arvestades, et kaks kõige mainekamat vaimse tervise institutsiooni, Maailma Terviseorganisatsioon ja Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon, lükkavad tagasi nn vanematest võõrandumise sündroomi ja sarnaste mõistete ja terminite kasutamise, kuna neid on võimalik kasutada vägivallaohvrite vastase strateegiana, seades kahtluse alla ohvrite vanemlikud oskused, jättes kõrvale nende arvamuse ja jättes tähelepanuta vägivalla, millega lapsed kokku puutuvad; arvestades, et EDVAWi platvormi soovituse kohaselt tuleb vägivaldse isa poolt ema vastu esitatud süüdistust lapse võõrandumise kohta ühest vanemast tõlgendada riigiasutuste ja osaliste, sh lapse hooldusõiguse üle otsustajate võimu ja kontrolli jätkuna (22);

V.

arvestades, et anonüümsed kaebused ja kaebused, mille ohvrid hiljem tagasi võtavad, võivad pärssida ametiasutuste edasist uurimist ja takistada edasise vägivalla ärahoidmist;

W.

arvestades, et koduvägivalla kaebuse põhjal algatatud kriminaalmenetlus on lahuselu ja hooldusõigust puudutavast menetlusest sageli täielikult eraldatud; arvestades, et see võib tähendada, et määratakse laste ühine hooldusõigus ja/või kehtestatakse külastusõigused, mis ohustavad ohvri ja laste õigusi ja turvalisust; arvestades, et sellel võivad olla pöördumatud tagajärjed laste vaimsele ja emotsionaalsele arengule, mis tegelikult mõjutab nende parimaid huve; arvestades, et seetõttu on liikmesriikidel vaja tagada, et ohvritel oleks vastavalt nende vajadustele tasuta juurdepääs ohvriabiteenustele, mis tegutsevad ohvrite huvides enne kriminaalmenetlust, selle ajal ja sobiva aja jooksul pärast seda, sealhulgas psühhosotsiaalse toetamise süsteemi kaudu (eelkõige küsitluste ajal ja pärast neid), mis võtab arvesse asjaoludega seotud emotsionaalseid pingeid;

X.

arvestades, et vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 67 moodustab liit vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala, kus austatakse põhiõigusi ning õiguskaitse diskrimineerimisvaba kättesaadavus kõigile on esmatähtsal kohal;

Y.

arvestades, et on vaja tagada, et perekonnaõigusega seotud juhtumite puhul pööratakse esmatähelepanu ohvrite turvalisusele ja kaitsele ning vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismi, näiteks vahendamist, ei tohiks kasutada juhul, kui enne kohtumenetlust või kohtumenetluse ajal esineb naiste- ja lastevastast vägivalda, et hoida ära ohvrite edasine kahjustamine;

Z.

arvestades, et Istanbuli konventsiooni kohaselt peavad konventsiooniosalised võtma vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et laste hooldus- ja külastusõiguse kindlaksmääramisel arvestatakse koduvägivalla juhtumitega ning et külastus- või hooldusõiguse kasutamine ei ohustaks ohvri ega tema laste õigusi ja turvalisust (23); arvestades, et kaheksa aastat pärast Istanbuli konventsiooni jõustumist ei ole kuus liikmesriiki ega EL seda ikka veel ratifitseerinud; arvestades, et Istanbuli konventsioon on kõige tähtsam olemasolev soolise vägivalla ennetamise ja selle vastu võitlemise rahvusvaheline raamistik;

AA.

arvestades, et ühine hooldusõigus olukorras, kui esineb lähisuhtevägivalda, tähendab, et naine on sunnitud jääma väärkohtleja vahetusse geograafilisse lähedusse ning taluma veel suuremat füüsilist ja psühholoogilist vägivalda ning emotsionaalset väärkohtlemist, st taluma pidevat vägivalda, mida oleks võimalik ära hoida ja millel võib olla lastele otsene või kaudne mõju; arvestades, et lähisuhtevägivalla juhtumite puhul peaks naiste ja laste õigus kaitsele ning füüsilise ja psühholoogilise vägivallata elule olema tähtsam kui ühise hooldusõiguse eelistamine; arvestades, et laste väärkohtlemist lähisuhtevägivalla toimepanijate poolt saab kasutada ema suhtes võimu teostamiseks ja vägivallategude toimepanemiseks, mis on teatud tüüpi kaudne sooline vägivald, mida mõnes liikmesriigis nimetatakse asendusvägivallaks;

AB.

arvestades, et abitelefonid moodustavad üliolulise tähtsusega toetuse saamise kanali, kuid ainult 13 liikmesriiki on rakendanud kõigile kuriteoohvritele mõeldud ELi abitelefoni 116 006 ning vaid vähestel liikmesriikidel on spetsiaalsed telefoniliinid lähisuhtevägivalla ohvrite abistamiseks;

AC.

arvestades, et lähisuhtevägivald tähendab ka lastevastast vägivalda ja laste väärkohtlemist; arvestades, et laste kokkupuudet koduvägivallaga tuleb pidada lastevastaseks vägivallaks; arvestades, et koduvägivallal on laste vaimsele ja/või füüsilisele tervisele negatiivsed tagajärjed, mis võivad kujuneda ägedaks ja krooniliseks; arvestades, et laste ohvristamine naistevastase vägivalla olukordades võib jätkuda ja eskaleeruda vanemlikes vaidlustes hooldusõiguse ja hoolduse üle; arvestades, et COVID-19 leviku tõkestamiseks võetud meetmete tõttu on laste vaimne tervis ja heaolu halvenenud; arvestades, et laste vaimse tervise teenuste hulk on liikmesriigiti väga erinev ja paljudes liikmesriikides ei ole see piisav;

AD.

arvestades, et üleskasvamine vägivaldses kodukeskkonnas avaldab väga halba mõju lapse füüsilisele, emotsionaalsele ja sotsiaalsele arengule ja hilisemale käitumisele täiskasvanuna; arvestades, et lapsest, kes puutub vägivallaga kokku, sest teda kas väärkoheldakse ja/või ta näeb pealt, kuidas üks tema vanematest teise kallal vägivallatseb, võib saada täiskasvanuna ohver või ta võib ise vägivalda tarvitada, samuti võivad tal tekkida käitumis-, füüsilise või vaimse tervise probleemid;

AE.

arvestades, et edusammudest hoolimata näitavad hiljutised aruanded, et kuriteoohvritel ei ole ikka veel võimalik ELis oma õigusi täielikult kasutada; arvestades, et juurdepääs tugiteenustele on lähisuhtevägivalla all kannatavatele naistele ülioluline; arvestades, et lähisuhtevägivalla ohvritele mõeldud spetsialiseeritud ja üldiseid tugiteenuseid ei ole endiselt piisavalt, ning arvestades, et ohvritel on teabe puudumise ning ebapiisava toe ja kaitse tõttu sageli raskusi õigluse jalule seadmisel; arvestades, et ohvrid seisavad kriminaalmenetluses ja hüvitise taotlemisel sageli silmitsi teisese ohvristamisega; arvestades, et on mitmeid juhtumeid, kus õiguskaitseametnikud ja kohtusüsteemid ei suuda pakkuda naistest ja lastest koduvägivalla ohvritele piisavat tuge, ning arvestades, et soolise vägivalla ohvritel on tulnud vägivallast teatamisel taluda isegi hooletut käitumist või sobimatuid märkusi; arvestades, et kodanikuühiskond ja avalik-õiguslikud organisatsioonid, eelkõige need, mis töötavad laste ning kodu- ja soolise vägivalla ohvritega ja nende hüvanguks, on olulised osalejad kodu- ja lähisuhtevägivalla ärahoidmisel ja sellega tegelemisel; arvestades, et sellised organisatsioonid võivad samuti anda tänu rohejuuretasandil saadud kogemustele väärtusliku panuse poliitika kujundamisse ja seadusloomesse; arvestades, et ELi rahastamisprogramme, nagu õigusprogramm ning kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtuste programm, võib kasutada koduvägivalla ja soolise vägivalla ohvrite kaitse- ja toetusmeetmeteks, sealhulgas õiguskaitse kättesaadavuse tagamiseks ning ohvritega töötavate organisatsioonide rahastamiseks;

AF.

arvestades, et piiriülesed lahuselu, lahutuse ja hooldusõiguse menetlused on olemuselt keerukamad ja kestavad üldjuhul kauem; arvestades, et inimeste suurem liikuvus ELis on suurendanud ka vanemlikku vastutust ja lapse isikuhooldusõigust käsitlevate piiriüleste vaidluste arvu; arvestades, et selliste kohtuotsuste automaatne tunnustamine, mis on seotud hooldusõigusega ja mille puhul on tegemist soolise vägivallaga, on problemaatiline, sest soolist vägivalda käsitlevad õigusaktid erinevad liikmesriigiti ning mitte igas liikmesriigis ei peeta lähisuhtevägivalda kuriteoks ja soolise vägivalla vormiks; arvestades, et komisjon peab rohkem pingutama, et edendada kõigi liikmesriikide poolt ratifitseeritud ÜRO lapse õiguste konventsioonis sätestatud põhimõtete ja eesmärkide järjekindlat ja konkreetset rakendamist kõikides liikmesriikides; arvestades, et liikmesriigid peavad ÜRO lapse õiguste konventsiooni osalisriikidena seadma lapse parimad huvid kõigi avaliku sektori meetmete puhul esmatähtsale kohale, ka siis, kui tegemist on piiriüleste perevaidlustega; arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 nähakse ette võimalus „kehtestada miinimumeeskirjad kuritegude ja karistuste määratlemiseks eriti ohtlike piiriülese mõõtmega kuriteoliikide puhul tulenevalt nende kuritegude olemusest või mõjust või erivajadusest võidelda nende vastu ühistel alustel“; arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 2 nähakse ette võimalus kehtestada „kuritegude ja karistuste määratlemise miinimumeeskirjad“„liidu poliitika tulemusliku elluviimise tagamiseks valdkonnas, kus on rakendatud ühtlustamismeetmeid“;

AG.

arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 82 lõikes 2 nähakse ette võimalus kehtestada liikmesriikides kohaldatavad miinimumeeskirjad „kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikuse tunnustamise ning samuti politsei- ja õiguskoostöö hõlbustamiseks piiriülese mõõtmega kriminaalasjades“, eelkõige seoses kuriteoohvrite õigustega;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

15.

16.

17.

18.

19.

20.

21.

22.

23.

24.

25.

26.

27.

28.

29.

30.

31.

32.

33.

34.

35.

36.

37.

38.

39.

40.

41.

42.

43.

44.

45.

46.

47.

48.

49.

50.

51.

52.