EUROOPA KOMISJON

Brüssel,24.11.2021

COM(2021) 741 final

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE NING EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE

Häiremehhanismi aruanne 2022


























Koostatud vastavalt määruse (EL) nr 1176/2011 (makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamise ja korrigeerimise kohta) artiklitele 3 ja 4

{SWD(2021) 361 final}

Sisukord

Kokkuvõte

1.Makromajanduslik kontekst ja tasakaalustamatuste muutumine euroalas

2.Tasakaalustamatus, riskid ja kohandamine: peamised suundumused liikmesriigiti

2.1.Tulemustabeli näitajate väljavõte

2.2.Välissektor ja konkurentsivõime

2.3.Erasektori võlg ja eluasemeturud

2.4.Valitsemissektor

2.5.Finantssektor

3.Kokkuvõte peamistest probleemidest ja järelevalvevajadus

4.Märkused iga liikmesriigi kohta

1. lisa. Tulemustabeli põhinäitajate prognoosid ja nüüdisprognoosid

2. lisa. Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse tulemustabel

Kokkuvõte

Käesolev häiremehhanismi aruanne on aruannetest teine, mis esitatakse COVID-19 pandeemia ajal, kui majandus taastub 2020. aastal äkitselt ja ootamatult tekkinud kriisist COVID-19 pandeemia põhjustas tõsiduselt ainulaadse majanduskriisi. Pärast 2020. aasta esimeses pooles tekkinud häireid taastus majandus esialgu kiiresti, kui Euroopas pandeemia leviku tõkestamise meetmeid leevendati. Vaktsiinide kasutuselevõtuga muutus majandusprognoos paremaks. Kuigi olukord eri liikmesriikides on jätkuvalt erinev, annavad tulemusi majandusšoki vahetu mõju kõrvaldamiseks võetavad meetmed. Vaktsiinide edukas kasutuselevõtt ning tulemuslik ja sihipärane pandeemia leviku tõkestamise strateegia aitasid majandustegevusel alates 2021. aasta kevadest tugevamalt taastuda ning majanduspoliitika koordineerimise rõhuasetuseks seati kindla ja kaasava taastumise ning suurema vastupanuvõime baasi loomine. Komisjoni 2021. aasta sügisese majandusprognoosi kohaselt saavutavad enamik liikmesriike eeldatavasti kriisieelsed majandustulemused 2021. aasta lõpuks ning ainult üksikud riigid saavutavad need järgmisel aastal.

Pandeemia tekkis ajal, kui enamikke tasakaalustamatusi korrigeeriti soodsates makromajanduslikes tingimustes ning ilmnesid ülekuumenemise märkidest tulenevad uued riskid. Eelmisest kümnendist enamiku vältel toimunud pikaaegne majanduskasv võimaldas tasakaalustamatusi järk-järgult korrigeerida. Tasakaalustamatused olid seotud kõrgetasemelise era- ja avaliku sektori võla suhtega SKPsse, mis pärines üleilmsest finantskriisist ning sellele eelnenud võlataseme suurenemisest. Samuti korrigeeriti ülemäärased jooksevkonto puudujäägid ja laenumahu hoogne kasv, tänu millele vähendati järk-järgult välisvõlga ja tugevdati pangandussüsteemi. Viimastel aastatel olid suurenenud ülekuumenemise märkidest tulenevad probleemid ja riskid, teatavate riikide teatavates sektorites pärast pikaajalist majanduskasvu, peamiselt eluasemete hindade ja kulupõhise konkurentsivõime tasandil, eelkõige riikides, kus majanduskasv oli hoogsam.

Pandeemia tõttu peatus võla suhte SKPsse vähendamine ja kiirenes eluasemete hinnakasv, mis osutab makromajanduslike riskide üldisele suurenemisele. Kõrge valitsemis- ja erasektori võlatasemega seotud tasakaalustamatused suurenesid SKP järsu languse ja eelarvemõju tõttu, mis tekkis COVID-19 kriisile reageerimiseks, tootmisvõimsuse kaitseks ning tööhõivele avalduva ja sotsiaalse mõju piiramiseks vajalikest meetmetest. Juba kiire eluasemete hinnakasv kiirenes veelgi ja tekitab riski mitmes riigis, eelkõige kui sellega kaasneb hüpoteeklaenude märkimisväärne kasv. Pangad suutsid tänu soodsatele omavahendite suhtarvudele ja suurtele likviidsuspuhvritele jätkata laenuandmist majandusele. Kuid pangandussektoris võib tekkida järelmõju, kui kaitsemeetmed kõrvaldatakse ja majandusele hakkab avalduma pandeemiast ettevõtete maksevõimele tekkinud pikaajaline mõju. Maksebilanss halvenes riikides, mis sõltuvad piiriülesest turismist saadavast tulust. Laiendatud poliitiline toetus aitas piirata töötust ja stabiliseerida kodumajapidamiste sissetulekuid. Taastumise ajal tekivad teatavates riikides tööjõupuudus ja kulusurve ning mitmes riigis prognoositakse märkimisväärset palgakasvu.

Kiire ja kooskõlastatud poliitiline reageerimine pandeemiale maandas selle majanduslikku mõju ning taaste- ja vastupidavusrahastu annab ainulaadse võimaluse kriisist tugevamana väljuda. Kohe pärast pandeemia teket aktiveeriti stabiilsuse ja kasvu pakti üldine vabastusklausel, mis toetab riiklikke eelarvemeetmeid. Riigiabi ajutises raamistikus kokkuleppele jõudmine võimaldas liikmesriikidel kasutada riigiabi eeskirjade alusel ette nähtud täielikku paindlikkust. Eriolukorras töötuseriski leevendamiseks pakutava ajutise toetuse Euroopa rahastu (TERA) aitas kaitsta töökohti. Valitsused andsid enneolematut eelarvelist ja poliitilist toetust ning Euroopa Keskpank (EKP) võttis mitmesuguseid meetmeid, et kaitsta finantsstabiilsust ja tagada finantsturgude ladus toimimine. Taastumise käigus aitab reformide tulemuslik rakendamine ning taaste- ja vastupidavuskavadesse investeerimine edendada kestlikku taastumist, tugevdada vastupanuvõimet ning kiirendada ELi rohe- ja digiüleminekut. Taaste- ja vastupidavuskavade rakendamine võib aidata vähendada tasakaalustamatust ning maandada makromajanduslikke riske. Kavad annavad ainulaadse võimaluse tagada COVID-19 kriisist enim mõjutatud liikmesriikidele eeldused pikaajaliseks suuremaks majanduskasvuks, mis edendab töökohtade loomist, parandab võla jätkusuutlikkust ja aitab tasakaalustada Euroopa majandust tervikuna.

Häiremehhanismi aruandes esitatud horisontaalse analüüsi saab võtta kokku järgmiselt:

·COVID-19 kriis on ajutiselt mõjutanud välispositsioone, aga ei ole olemuslikult muutnud jooksevkontomustreid. Märkimisväärse piiriülese turismi sektoriga riikide jooksevkonto puudujääk on üldiselt märkimisväärselt suurenenud või nende mõõdukas ülejääk on vähenenud. See olukord paraneb eeldatavasti järk-järgult, kui reisimine hakkab taastuma. Teatavad suured jooksevkonto ülejäägid vähenesid 2020. aastal mõnevõrra, mille tulemusena jõudis euroala kui terviku jooksevkonto kooskõlla põhinäitajatega. Kuid 2021. aasta esimese poole andmed näitavad, et euroala jooksevkonto ülejääk on märkimisväärselt suurenenud, peamiselt kõrgema teenuskaubanduse bilansi tõttu. Euroala jooksevkonto jõuab praeguse prognoosi kohaselt 2019. aasta tasemele 2021. aastal, mis kajastab jätkuvat väiksemat sisenõudlust. Üldiselt on jooksevkonto suurimad muutused olnud seotud struktuuriga: erasektor on kõigis liikmesriikides suurendanud oma netosäästupositsiooni ja valitsemissektori netolaenuandmispositsioonid vähenesid märkimisväärselt COVID-19 pandeemia ja selle leevendamiseks võetud meetmete tõttu. Mitmes suure negatiivse rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooniga liikmesriigis jooksevkonto 2020. aastal halvenes, aga mõju nende rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni ja SKP suhtele peaks prognoosi kohaselt järk-järgult paranema.

·Majandustegevuse häired 2020. aastal põhjustasid tööjõu ühikukulu märkimisväärse suurenemise, mis pöördub eeldatavasti osaliselt tagasi, aga mitmes riigis on suurenemas tööjõupuudus ja kulusurve. Tööjõu ühikukulud kasvasid kõikjal ELis, kuna töötajate arv jäi hoolimata järsult langenud tootmisest püsivaks, mida võimaldasid mitmed avaliku sektori töökohtade säilitamise algatused, eelkõige lühendatud tööaja kavad, mille puhul eelistati töötundide vähendamist töötajate arvu vähendamisele. See mõju kajastub põhilise tööjõu tootlikkuse ajutises vähenemises 2020. aastal. Taastumise käigus tootlikkus kasvab ja kompenseerib osaliselt senise tööjõu ühikukulude suurenemise. Teatavates riikides kiireneb siiski palgakasv ja jätkuvad pandeemiaeelsed suundumused. Kuid tööturu olukord on eri sektorites ja riikides erinev ning kui teatavatel juhtudel on tööhõive üldiselt taastunud kriisieelsele tasemele, siis muudel juhtudel on jätkuvalt märkimisväärseid vajakajäämisi. Mõnel juhul võib taastumise ajal jätkuda suurem ümberpaigutamine teistele töökohtadele, teistesse ettevõtetesse ja sektoritesse, mis võib põhjustada teatavaid püsivaid muutusi riikide tootmisvõimsuses. Teatavatel juhtudel tekib tööjõupuudus, eelkõige kriisist vähem mõjutatud riikides, kus on suurem nõudlus. Koosmõjus muude teguritega, nagu kiiresti kasvavad energiahinnad, võib kulusurve muutuda märkimisväärseks ning muutuda tulevikus riskiks.

·Mitmesugused poliitikameetmed aitasid säilitada kriisi ajal töökohti, toetades erasektori likviidsust ja maksevõimet. Toetusmeetmed, näiteks laenude tagasimaksetele kehtestatud moratooriumid ja riigigarantiid laenudele aitasid vältida erasektori likviidsuspuudujäägi muutumist maksevõime probleemideks COVID-19 kriisi alguses. Moratooriumid võimaldasid lükata edasi laenude tagasimakseid, suurendades nominaalset põhivõlga ja sellega seotud intressikoormust. Nende meetmete järkjärgulise kaotamise käigus võivad tekkida raskused laenude tagasimaksmisel, eelkõige kriisist enim mõjutatud sektorites ja juba enne kriisi haavatavates ettevõtetes. Mitmes riigis on nii ettevõtete kui ka kodumajapidamiste laenuvõtmise suurenemisega kaasnenud suuremad netosäästud.

·Ettevõtete võlakoormus suurenes 2020. aastal enamikus ELi riikides, mõnes riigis järsult. Uued laenud pandeemiast põhjustatud äkilise tulu kadumise ja likviidsuspuudujäägi katmiseks suurendasid ettevõtete võla suhet SKPsse lisaks järsu majanduslanguse mõjule. Kuigi netokrediidivood olid märkimisväärselt suuremad kuni 2021. aasta alguseni, võib nende hiljutine mõõdukamaks muutumine olla märk nii väiksemast nõudlusest, mis võib tuleneda sellest, et ettevõtted kasutavad akumuleerunud likviidsust, kui ka väiksemast krediidi pakkumisest.

·Tugevama taastumise käigus on suurenenud kodumajapidamiste laenuvõtmine. 2020. aastal põhjustas kodumajapidamiste kõrgema võla suhte SKPsse peamiselt SKP suur langus. Pandeemia kõrgajal oli krediidivoog piiratud, peamiselt tarbimislaenude järsu languse tõttu. Samal ajal suurenesid mitmes riigis hüpoteeklaenud suure kinnisvaraturu aktiivsuse ja eluasemete hinnakasvu tõttu. Alates 2021. aasta algusest on netokrediidivood taastumise käigus mitmes riigis märkimisväärselt suurenenud.

·COVID-19 kriis ja meetmed, mille valitsused on selle mõju leevendamiseks võtnud, on märkimisväärselt mõjutanud valitsemissektori võlataset. Valitsuste antud ülioluline ulatuslik toetus on aidanud suunata osa pandeemia kahjulikust majanduslikust mõjust ära kodumajapidamistelt ja ettevõtetelt, kaitstes töökohti ja majanduskasvu potentsiaali. Valitsemissektori võla suhe SKPsse on rohkem suurenenud riikides, mida majanduslangus peamiselt nende turismisektori tõttu ebaproportsionaalselt suurel määral mõjutab. Taastumise käigus peaks võla suhe SKPsse eeldatavasti stabiliseeruma ja mõnes riigis on see juba hakanud vähenema, kuid üldiselt väljuvad valitsused sellest kriisist märksa kõrgema võlatasemega. Toetav eelarvepoliitika ja rahanduspoliitika meetmed on vastastikku aidanud säilitada usaldust ja stabiilsust. Valitsuste laenuvõtu tingimused on jäänud toetavaks hoolimata suuremast rahastamisvajadusest nii rahapoliitika meetmete kui ka selliste pikaajalisemate tegurite tõttu nagu ülemäärane säästmine investeeringute asemel euroalas. Laenuvõtukulud on inflatsiooni tõttu mõnevõrra suurenenud, aga on üldiselt jätkuvalt madalad. Laenuvõtukulud on mõnevõrra rohkem suurenenud teatavates euroalavälistes liikmesriikides, millel on ujuv vahetuskurss. Mõnel neist on välisvaluutas nomineeritud võla osakaal märkimisväärne või võlatähtajad suhteliselt lühikesed.

·Pandeemiaga on kaasnenud eluasemete täiendav hinnakasv. Mitu aastat kestnud eluasemete hinnakasv kiirenes 2020. aastal ja 2021. aasta esimeses pooles veelgi ning jõudis pärast üleilmset finantskriisi kõrgeimale tasemele. Mitmes ELi riigis on märke ülehindamise riskist. See annab põhjust muretsemiseks, eriti juhul, kui kodumajapidamiste võlatase on kõrge või kasvab kiiresti. Eluasemehindade kasvu on soodustanud mitmesugused nõudlust toetavad ja pakkumist piiravad tegurid. Pakkumine oli piiratud juba enne pandeemiat ja liikumispiirangud süvendasid seda ajutiselt. Pandeemia võis põhjustada teatavaid struktuurseid muutusi eluasemete nõudluses, kuna üleminek kaugtööle võib muuta geograafilisi eelistusi. Finantstingimused on olnud soodsad ning toetavad tõenäoliselt üldiselt jätkuvalt suuremat nõudlust eluasemete järele ning taastumise käigus kasvavad kodumajapidamiste sissetulekud toetavad tõenäoliselt edasist eluasemete hinnakasvu.

·Pangandussektoris on omavahendite suhtarvud püsinud tugevad, aga kasumlikkus vähenes 2020. aastal ja kriisi tegelik mõju pankade bilanssidele võib olla nähtav viivitusega. Pangandussektori tingimused on pärast üleilmset finantskriisi tänu pandeemiaeelsetel aastatel kogunenud kapitalipuhvritele märkimisväärselt paranenud ning omavahendite suhtarvud kasvasid 2020. aastal veelgi, sh dividendimaksete ajutiste regulatiivsete piirangute tõttu. COVID-19 kriisi mõju pangandussektorile on olnud piiratud tänu pärast finantskriisi saavutatud sektori tugevdamisele ja sellistele ulatuslikele ajutistele poliitikameetmetele nagu krediidigarantiid, laenude tagasimaksete moratooriumid ja ajutine regulatiivsete nõuete lõdvendamine. Viivislaenud vähenesid 2020. aastal jätkuvalt, eelkõige riikides, kus need olid märkimisväärsed ja kus pangad vabanesid varasemast ajast päritud probleemsetest varadest. Kuid säilib madala kasumlikkusega seotud pikaajaline probleem. Lisaks sellele võib kriisi täielik mõju varade kvaliteedile, kasumlikkusele ja kapitalipuhvritele avalduda siis, kui poliitikameetmed kaotatakse. Tuleks põhjalikult järgida võimalikke vastastikuseid sõltuvusi pankade, valitsemis- ja ettevõtlussektori vahel.

Kuigi otsustavad poliitikameetmed on pandeemia mõju leevendanud, on pandeemia süvendanud erinevusi euroala riikide vahel. COVID-19 pandeemia avaldas suurimat majanduslikku mõju märkimisväärse piiriülese turismi sektoriga liikmesriikidele, mis põhjustas omakorda erineva mõju tööhõivele ja majanduskasvule. Kuna neil riikidel oli ka suhteliselt kõrge avaliku, erasektori või välisvõla tase, on see põhjustanud euroala piires suuremad erinevused võlatasemes. Mõned neist mustritest on seotud selliste ajutiste teguritega nagu reisipiirangute mõju, aga hoolimata otsustavate poliitikameetmete tulemuslikkusest süvenevate majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste leevendamisel, võib kriis põhjustada varasemast ajast jäänud ja püsivad erinevused.

Euroalas tervikuna on jätkuvalt suur jooksevkonto ülejääk, mis toob esile, et euroalas tervikuna on olemas eeldused taastumise jätkumiseks. See aitaks samuti tasakaalustamatusi kiiremini vähendada. Euroala kui terviku jooksevkonto on ajutiselt vähenenud selle põhinäitajate lähedasele tasemele, aga see peaks prognooside kohaselt jõudma uuesti kriisieelsele põhinäitajaid ületavale tasemele. Tulemused liikmesriikide tasandil on väga erinevad. Euroala välispositsiooni tasakaalustamine on veelgi olulisem, võttes arvesse, et nõudluse säilitamiseks vajaliku täiendava rahalise toetuse saamiseks on piiratud võimalused.

Võttes arvesse euroala majanduste omavahelisi seoseid on vaja liikmesriikide makromajanduslike poliitikameetmete sobilikku kombinatsiooni, et toetada taastumist, korrigeerides samal ajal tasakaalustamatused ja maandades tekkivaid riske. Euroala netovõlausaldajariikide majanduskasv, sh toetava nõudluse tingimustes, ei oleks kasulik ainult neile riikidele endile, vaid ka netovõlgnikriikidele, kuna euroala suurem majanduskasv toetab majanduskasvu ja võlakoormuse vähendamist ning välispositsiooni parandamist viimatinimetatud riikide rühmas. Sel puhul oleks abi sellest, kui kriisi ajal antud erakorralise poliitilise toetuse kaotamise aeg lähtuks kohandamisvajadustest. Netovõlgnikriikide tootlikkuse ja konkurentsivõime märkimisväärne ja püsiv parandamine aitaks samuti kaasa välispositsiooni tasakaalustamisele ning võlakoormuse vähendamisele. Euroala ja ELi tasandil vahendite tulemuslik kasutamine koos vajalike reformide ja investeeringute tulemusliku rakendamisega aitaks edendada majanduse püsivat taastumist ja tugevdada vastupanuvõimet, sh kõrvaldades tasakaalustamatusi ja maandades tekkivaid riske. On esmatähtis, et taasterahastu „NextGenerationEU“ ja mitmeaastase finantsraamistiku rahalised vahendid kasutataks ära täielikult ja kõige otstarbekamalt. Seeläbi oleks võimalik maksimeerida vahendite majanduslikku mõju ja toetada tasakaalustatud majanduskasvu.

Pandeemia täielik mõju tasakaalustamatustele selgub alles viivitusega, kui võib avalduda järelmõju. Ettevõtete poolel esineb jätkuvalt pistelisi rahalisi haavatavusi pikaajalisest kahjumist põhjustatud omakapitali vähenemise ja kõrge võlataseme tõttu. Mõnda ettevõtet võivad mõjutada struktuursed muutused, mille tõttu on vaja kohandada nende ärimudeleid. Kui toetusmeetmed aeguvad, võib suureneda viivislaenude ja pankrottide arv vähemalt sektorites, mida COVID-19 kriis kõige rohkem mõjutas, ning ettevõtetes, mis olid haavatavad juba enne kriisi. Selle avaldumine võib võtta aega, olenevalt makseraskuste tõttu restruktureerimisest, mida võidakse pakkuda vastasel juhul maksejõuetutele laenuvõtjatele. Võimalus kõrvaldada maksejõuetusmenetluste abil olemasolevaid vajakajäämisi on oluline, et tagada majanduse jaoks uued krediidivood. Valitsuse garantiid ettevõtete laenudele aitavad säilitada ettevõtete elujõulisust, aga kui need on märkimisväärsed, siis võivad need ka põhjustada vastastikuse mõju ettevõtlus- ja valitsemissektori vahel, mõjutades ka panku. Ettevõtete nõrk bilanss võib mõjutada tööturgu ja seeläbi omakorda teatavate kodumajapidamiste võimet oma võlad tagasi maksta. Hüpoteeklaenude märkimisväärne suurenemine on täiendav riskitegur, eelkõige hinnalanguse korral eluasemeturgudel. Finantssektorit võib nõrgendada ka ärikinnisvarahindade täiendav langus.

Rahastamistingimused mõjutavad muutusi tasakaalustamatustes. Madalad intressimäärad on võimaldanud valitsustel, ettevõtetel ja kodumajapidamistel võtta suuremaid laenusid ning maandada pandeemia mõju, kaitsta töökohti ja tootmisvõimsust. Intressimäärade suurenemine suurendaks laenu finantseerimiskulusid nii avalikus kui ka erasektoris, suurendades riske, kui rahastamisvajadus on suur. Inflatsioon on euroalas ja mitmes muus arenenud majanduspiirkonnas alates 2021. aasta algusest märkimisväärselt suurenenud. Kuigi seda inflatsiooni suurenemist põhjustavad tegurid, sh energiahindade tõus, tunduvad olevat peamiselt ajutised, esineb risk, et see võib kesta pikemat aega. Kui rahastamistingimusi ei karmistata, võib suurem inflatsioon aidata vähendada võlakoormust. Kuid pikaajaline suurem inflatsioon võib tuua kaasa karmimad rahastamistingimused ning suuremad laenuvõtukulud.

Muutusi eluasemeturgudel tuleb põhjalikult jälgida. Kõrged eluasemehinnad on risk, eelkõige kombineerituna kodumajapidamiste kõrge võlatasemega, mida võimendavad ettenägematud kohandused tööturul. See seab ohtu kodumajapidamiste suutlikkuse täita oma hüpoteeklaenude kohustusi. Kõrgemad intressimäärad võivad avaldada täiendavat survet võimele maksta tagasi hüpoteeklaenusid, mis avaldab järelmõju pangandussektorile. Taastumise jätkudes jätkuv hinnatõus võib põhjustada palgasurvet ja ajendada võtma rohkem hüpoteeklaene. Eluasemete taskukohasus on viimastel aastatel halvenenud, millel võib olla kahjulik makromajanduslik mõju, mis on seotud väiksema erasektori tarbimise ja tööjõu liikuvusega, ning vähendada tootlikust suurendavateks investeeringuteks võetavaid laene.

Nii valitsemis- kui ka erasektori kõrge võlataseme vähendamiseks on hädavajalik tagada taastumise käigus püsiv majanduskasv, mis eeldab tootlikke investeeringuid. Püsiv taastumine oleneb toetavast poliitikast ning sellest, et kriisi ajal antud erakorraline poliitiline toetus kaotatakse õigel ajal. Püsiv majanduskasv oleneb majandusliku ja sotsiaalse vastupanuvõime tugevdamisest, milleks tuleb teha sobilikud reformid ja investeeringud. Tootlikkust suurendavaid investeeringuid on vaja, et edendada majanduskasvu keskpikas perspektiivis ja toetada struktuurseid muutusi, mis on vajalikud rohe- ja digiüleminekuks demograafiliste muutuste kontekstis. See on seda olulisem, kuna mitmes riigis on kõrge avaliku ja erasektori võlatase ning suhteliselt madal kasvupotentsiaal, mille tõttu on kõrget võlataset keerukam vähendada. Kui valitsemissektori võlatase on kõrge, siis on vaja parandada kulude ja tulude koosseisu, et luua võimalused avaliku sektori investeeringute tegemiseks, kuna selleks, et tagada vajalik manööverdamisruum tulevaste kriisidega toimetulekuks, on samuti vaja vähendada võlakoormust lähtuvalt usaldusväärsest eelarve kohandamise strateegiast. Samal ajal võivad erasektori investeeringuid takistada ettevõtete võlakoormuse vähendamise vajadused. Taaste- ja vastupidavuskavade tulemuslikul rakendamisel on oluline osa, et toetada avaliku ja erasektori investeeringuid, aidates seeläbi leevendada pandeemia pikaajalist mõju ning luua võimalused tugevamaks majanduskasvuks ja suuremaks vastupanuvõimeks. Uus taaste- ja vastupidavusrahastu edendab koostoimes Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega rohketel investeeringutel põhinevat taastumist ning nende tulemuslik rakendamine muudab ELi majanduse kestlikumaks, kaasavamaks ja vastupanuvõimelisemaks ning valmistab selle paremini ette rohe- ja digiüleminekuks kooskõlas selles valdkonnas kehtestatud liidu eesmärkidega.

Pandeemia on toonud esile vastutsükliliste vabalt valitud eelarvepoliitikameetmete, toetava rahapoliitika ja Euroopa koordineerimise positiivse rolli majanduskriisile reageerimisel. COVID-19 kriis on näidanud, et märkimisväärsed vabalt valitud eelarvemeetmed saavad tulemuslikult maandada suure šoki vahetut mõju ning luua edukalt eeldused kiireks taastumiseks. Viivitamatult võetud riiklikke eelarvemeetmeid toetas ELi õigusraamistiku võimaldatud paindlikkus. Ühised meetmed suurendasid usaldust. Rahapoliitika meetmed aitasid kogu pandeemia vältel säilitada kõigi majandussektorite jaoks soodsad rahastamistingimused, toetades sel teel majandustegevust ja kaitstes keskpikas perspektiivis hinnastabiilsust. Eelarve- ja rahapoliitika vastastikku toetav mõju on olnud kriisi mõju leevendamisel otsustava tähtsusega ning toetab majanduse taastumist. Kuigi rahapoliitika jääb tulevastel aastatel eeldatavasti toetavaks, piiravad madal intressimäär ja hiljuti kiirenenud inflatsioon võimalusi rahapoliitika täiendavaks leevendamiseks. Seetõttu võib olla vajalik säilitada eelarvepoliitika stabiliseerivat rolli, kui tekivad langusriskid, samas kui usaldusväärne eelarvepoliitika kriisivälistel aegadel suurendab usaldust eelarvepoliitika tulemuslikkuse vastu kriisi ajal.

Makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamine ja korrigeerimine on jätkuvalt määrava tähtsusega. Esiteks võib majanduse nõrk taastumine suurendada ettevõtete pankrottide arvu, mille tõttu kaovad töökohad ja realiseeritakse rohkem kriisiga seoses ettevõtete laenudele antud garantiisid ning vähendatakse investeeringuid. Teiseks võib ebasoodne majandusolukord süvendada valitsemissektori ja pankade vastastikust mõju. Kolmandaks võivad kõrged varade ja eluasemete hinnad suurendada eluasemesektori haavatavust mittejätkusuutliku varade hinnaralli tõttu. Need riskid võivad kahjulikult mõjutada valitsemissektori võla jätkusuutlikkust ja piirata eelarvepoliitika võimalusi tulevastele probleemidele reageerimiseks. Kui peatada haavatavuste suurenemine, siis on võimalik samuti kindlustada taastumist ja tugevdada pikaajalist majanduskasvu. Sarnasemad majandusstruktuurid ja paremini sünkroniseeritud majandustsüklid aitavad suurendada ühise rahapoliitika tulemuslikkust.

Taaste- ja vastupidavusrahastu toetab rohketel investeeringutel põhineva taastumise edendamise teel makromajanduslikku stabiilsust. Taaste- ja vastupidavuskavade tulemuslik rakendamine muudab ELi majanduse kestlikumaks, kaasavamaks ja vastupanuvõimelisemaks ning tagab paremad eeldused rohe- ja digiüleminekuks. See aitab samuti maandada ELis tekkivate erinevuste riski, kuna taaste- ja vastupidavusrahastu toetused on suunatud liikmesriikidele, mille SKP elaniku kohta on väiksem, mille töötuse määr on kõrgem ja millele COVID-19 kriis avaldas kõige suuremat mõju. Lisaks sellele toetavad pandeemiajärgset taastumist suuremad avaliku sektori investeeringud, erinevalt üleilmsele finantskriisile järgnenud aastatest. Taaste- ja vastupidavusrahastu toetustest rahastatakse kvaliteetseid investeerimisprojekte ja need võimaldavad tootlikkust suurendavaid reforme, põhjustamata suuremat riigi eelarvepuudujääki ja kõrgemat võlataset. Need toetused ja muud ELi rahastamise allikad suurendavad hinnanguliselt avaliku sektori investeeringuid liikmesriikides aastas keskmiselt ligikaudu 0,5 % SKPst 2021. ja 2022. aastal.

Makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamine ja korrigeerimine suurendab liikmesriikide võimet reageerida šokkidele ja toetab majanduslikku lähenemist. Kui peatada tasakaalustamatuste suurenemine või seda ennetada, siis on võimalik kindlustada taastumist ja tugevdada pikaajalist majanduskasvu. Riigid, kus on tasakaalustamatusi, peavad jätkama pandeemiaeelseid korrektsioone, mida toetab majanduskasvu potentsiaali edendav poliitika. Tasakaalustamatuste vähendamine võib avaldada positiivset ülekanduvat mõju teistele riikidele. Suurem majanduslik ja rahanduslik integratsioon ning paremini sünkroniseeritud äritsüklid aitavad suurendada ühise rahapoliitika tulemuslikkust, eelkõige euroala liikmete puhul, mis võimaldab paremini reageerida tulevastele probleemidele.

Käesolevas häiremehhanismi aruandes jõutakse järeldusele, et põhjalik analüüs tuleb koostada 12 liikmesriigi kohta: Hispaania, Horvaatia, Iirimaa, Itaalia, Kreeka Küpros, Madalmaad, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia ja Saksamaa. Nende riikide kohta koostati ka eelmise makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames põhjalik analüüs, mille tulemused osutasid tasakaalustamatuse (Hispaania, Horvaatia, Iirimaa, Madalmaad, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, ja Saksamaa) või ülemäärase tasakaalustamatuse (Itaalia, Kreeka ja Küpros) olemasolule. Uute põhjalike analüüside käigus hinnatakse, kuidas need tasakaalustamatused välja kujunesid, analüüsides nende tõsidust, muutumist ja nendega seoses liikmesriikide võetud poliitilisi meetmeid, et ajakohastada kehtivaid hinnanguid ning hinnata võimalikke jätkuvaid poliitilisi vajadusi. Punktis 3 on esitatud kokkuvõte nende tasakaalustamatuste muutumisest ja punktis 4 on esitatud riigipõhine teave.

Lisaks sellele esineb mitme liikmesriigi puhul, mille kohta eelmise menetluse raames põhjalikku analüüsi ei tehtud, märke suundumustest, mis vajavad eritähelepanu. Slovakkias kasvab kiiresti eluasemete hinnatase ning suureneb jätkuvalt kodumajapidamiste laenuvõtmine, kuigi selle kasv on mõnevõrra aeglustunud. Eksport on märkimisväärselt koondunud üksikutesse konkreetsetesse sektoritesse ning kulupõhine konkurentsivõime on vähenenud, aga see ei ole ekspordi turuosa siiani kahjulikult mõjutanud. Ungari puhul tuleb tähelepanu pöörata valitsemissektori laenuvõtu ja välisrahastamise koosmõjule märkimisväärse välisvaluutas võlapositsiooni kontekstis. Samuti on olnud suur eluasemete hinnakasv. Kasvab surve kulupõhisele konkurentsivõimele, aga see ei ole siiani ekspordi turuosa kahjulikult mõjutanud.

Samuti on vaja jälgida riskide muutumist teistes liikmesriikides, mitmel juhul seoses eluasemeturgudega. Luksemburgi ja Taani eluasemeturu muutused osutavad kasvavale riskile. Kuigi eluasemete hinnad võivad muutunud eelistuste, toetavate finantstingimuste ja pakkumise piirangute tõttu jätkuvalt kasvada, ei saa välistada langusriski, mis võib mõjutada laiemat majandust. Tšehhis on mitu aastat märkimisväärselt kasvanud eluasemete hinnad ja pidevalt vähenenud kulupõhine konkurentsivõime. Maltal tekitab märkimisväärseid haavatavusi kasvav erasektori võlatase koostoimes maksejõuetusraamistiku nõrkusega. Tuleks põhjalikult teha nendes kuues liikmesriigis toimuvate muutuste seiret ja järelevalvet ning teha kindlaks, kas need on kooskõlas makromajandusliku stabiilsusega ja soodustavad seda. Riskitasakaal ei osuta praegu põhjaliku analüüsi vajadusele. Punktis 4 on esitatud lisateave riigipõhiste muutuste kohta.

1.    Makromajanduslik kontekst ja tasakaalustamatuste muutumine euroalas

Majanduslik taust

Käesoleva häiremehhanismi aruande koostamise majanduslik taust on COVID-19 pandeemia. Pandeemia esialgne mõju oli järsk majanduslangus, kui viiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangutel oli märkimisväärne mõju majandustegevusele 2020. aastal. Selle tulemusena vähenes SKP 2020. aastal ELis 5,9 % ja euroalas 6,4 %, kusjuures riikide vahel oli märkimisväärseid erinevusi. Mõnes riigis oli ligi kahekohaline või sellest suurem langus ja teistes kerge majanduslangus. Paranev tervishoiuolukord võimaldas piiranguid 2020. aasta teises kvartalis leevendada, tänu millele hakkas majandus taastuma. Pandeemia eri lainete tõttu taastus majandus kuni 2021. aasta alguseni ebaühtlases tempos. Vaktsiinide kasutuselevõtt, tulemuslik ja sihipärane pandeemia leviku tõkestamise strateegia ning ulatuslikud avaliku sektori toetusmeetmed võimaldasid alates 2021. aasta kevadest suuremat liikuvust ning tõid kaasa oodatust kiirema majandustegevuse taastumise. Komisjoni 2021. aasta sügisese majandusprognoosi kohaselt kasvab SKP 2021. aastal nii ELis kui ka euroalas 5 % ja 2022. aastal 4,3 %. Enamik liikmesriike saavutavad prognoosi kohaselt kriisieelsed majandustulemused 2021. aasta lõpuks ning ainult üksikud riigid saavutavad need järgmisel aastal (joonis 1.1 a). ( 1 )

Kuigi otsustavad poliitilised meetmed on pandeemia mõju leevendanud, on pandeemia süvendanud erinevusi euroala riikide vahel. See kajastab pandeemia erinevat mõju ja majandusstruktuuride erinevusi. Piirangud on avaldanud kahjulikumat mõju suure kontaktide arvuga teenustele kui tootmisele. Selle tõttu on tekkinud suured erinevused majandustulemustes nii riikide piires kui ka üleselt. Riikides, millel on märkimisväärne piiriülese turismi sektor ja mida liikumispiirangud on eriti suurel määral mõjutanud, oli SKP langus keskmisest suurem ning välispositsioonid halvenesid märkimisväärselt. See kehtib Hispaania, Kreeka ja Portugali puhul. Majanduslangus mõjutas suurel määral ka kõrge võlatasemega riike, näiteks Itaaliat ja Prantsusmaad (vt joonis 1.1 b). Need on ka riigid, millel on ühed suurimad era- ja valitsemissektori ning välisvõlad ELis. Teatavates neist riikidest prognoositakse aeglasemat taastumist.

Erakorralised poliitikameetmed on osutunud ülioluliseks, et leevendada COVID-19 kriisi mõju ning toetada taastumist, avaldades samal ajal positiivset mõju makromajanduslikule stabiilsusele. Valitsused on andnud enneolematut eelarvetoetust, et kaitsta töökohti ja sissetulekuid ning toetada ettevõtteid, vähendades ettevõtete pankroti riski. Kehtestati moratooriumid maksudele ning kodumajapidamiste ja ettevõtete laenude tagasimaksetele ning anti riigigarantiid pangalaenudele. Selle tulemusena jäi 2020. aastal kodumajapidamiste kasutada olev kogutulu ELis tervikuna hoolimata märkimisväärsest majanduslangusest sisuliselt muutumatuks. Töötuse määr tõusis ELis ainult 0,4 protsendipunkti ning ettevõtte pankrotte oli väga vähe, kuna valitsus võttis suure osa mõjust enda peale.

ELi tasandil koordineeriti enneolematul viisil poliitikameetmeid. Kohe pärast pandeemia teket aktiveeriti stabiilsuse ja kasvu pakti üldine vabastusklausel, mis toetab eelarvemeetmeid. Riigiabi ajutises raamistikus kokkuleppele jõudmine võimaldas liikmesriikidel kasutada riigiabi eeskirjade alusel ette nähtud täielikku paindlikkust. Eriolukorras töötuseriski leevendamiseks pakutava ajutise toetuse Euroopa rahastu (TERA) kaitses tööturge. Koroonaviirusele reageerimise investeerimisalgatused (CRII ja CRII+) ning REACT-EU aitasid rakendada ja täiendada ühtekuuluvuspoliitika vahendeid, et toetada rahvatervise sektorit, ettevõtteid ja kõige haavatavamat elanikkonda. Euroopa stabiilsusmehhanismi ja Euroopa Investeerimispanga kaudu tehti kättesaadavaks rahastamisvahendid. Reformide ja investeeringute eesmärgil taaste- ja vastupidavusrahastu tulemuslik rakendamine aitab muuta ELi majanduse kestlikumaks, kaasavamaks ja vastupanuvõimelisemaks ning tagab paremad eeldused rohe- ja digiüleminekuks kooskõlas selles valdkonnas seatud liidu eesmärkidega.

Sihipärased üleilmsed rahapoliitikameetmed tagasid soodsad finantstingimused. Euroopa Keskpank (EKP) võttis mitmesuguseid meetmeid, et kaitsta finantsstabiilsust ja tagada finantsturgude ladus toimimine. Ta tagas pankadele täiendava likviidsuse, leevendas tagatisnõudeid ning ostis märkimisväärses koguses täiendavaid avaliku ja erasektori varasid. Toetav rahapoliitika tagas soodsad finantsturu tingimused ja aitas vältida krediidituru kriisi ning mitme võlakirja- ja aktsiaturu näitajad ületasid pandeemiaeelseid tasemeid. Koos pikemaajaliste teguritega, muu hulgas ülemäärane säästmine investeeringute asemel euroalas, tagas suur turu likviidsus madalad ja teatavatel juhtudel isegi kriisieelsest tasemest madalamad riigi laenukulud ning vähenesid erinevused euroala piires. Tugeva taastumise ootus suurendas turgude positiivset meelestatust, mida toetas 2020. aasta sügisel saavutatud läbimurre vaktsiinide väljatöötamisel.

Finantstingimused on ajalooliselt madalal tasemel, aga tuleks jälgida märke tingimuste karmistumisest. Kuigi riigivõlakirjade tootlus on 2021. aastal mõnevõrra kasvanud, on see üldjuhul ajaloolisest keskmisest märksa väiksem. Kõige kõrgema reitinguga valitsuste võlgade intressimäär on negatiivne või nullilähedane, kuid mõnes liikmesriigis, eelkõige väljaspool euroala, on see suurenenud. Äriühingute võlakirjade turgude finantstingimused on soodsad, kuigi karmistuvad mõnevõrra, ning pankade laenuintressimäärad on olnud ELis rekordiliselt madalal tasemel või sellele lähedal. Euro tugevnes 2020. aasta teises pooles ja nõrgenes seejärel mõnevõrra ning see suundumus ilmnes ka teatavate euroalasse mittekuuluvate liikmesriikide valuutade puhul.

Inflatsioon hakkas 2021. aastal kasvama, aga eeldatakse, et see kasv on peamiselt ajutine. Euroala koguinflatsioon jõudis hiljutistel kuudel kümne aasta kõrgeimale tasemele pärast seda, kui see oli peaaegu kümne aasta jooksul olnud alla sihtmäära. Mitme euroalasse mittekuuluva liikmesriigi inflatsioon on sihtmäära ületanud. Selle suurenemise üks olulisi põhjuseid on olnud energiahindade kasv ning alusinflatsioon on vähem suurenenud. Inflatsiooni suurenemist peetakse peamiselt ajutiseks, kuigi see ei pruugi olla lühiajaline. Fossiilkütustelt teistele energiaallikatele üleminekuga seotud teatavate ebakõlade lahendamine võib võtta mõnda aega. Majanduse taasavamine on nõudlust märkimisväärselt suurendanud, aga aktiivsust piiravad tarne kitsaskohad. Suurenevad kulud avaldavad tõenäoliselt osalist mõju teatavatele tarbijahindadele, kuigi selle mõju ulatus ei ole kindel, ning väiksemad kasumimarginaalid võivad tasakaalustada osa sellest suurenemisest. Püsiva inflatsiooni riskid näivad praegu olevat maandatud, kuna euroala inflatsiooni prognoosid on jätkuvalt täpsed ja kajastavad üldiselt pandeemiaeelsete suundumuste taastumist. Kuid struktuursed kohandused, sh pandeemia mõju tarbimisharjumustele ja sektoripõhised oskuste nappused võivad mõjutada suhtelisi hindasid ja palkasid, mis võib suurendada inflatsiooni volatiilsust. Inflatsiooni pikaajaline suurenemine võib muuta rahapoliitika normaliseerumise aega ning tuua kaasa rangemad finantstingimused ja suuremad laenukasutuse kulutused.

ELi majandus taastub oodatust kiiremini, aga majandusprognoos on jätkuvalt ebakindel. Edukad vaktsineerimiskampaaniad on vähendanud ELis vajadust rangete pandeemia leviku tõkestamise meetmete järele, et tulla toime tulevaste nakkuslainetega. Üleilmselt on pandeemiaga seotud riskid aeglase vaktsineerimistempo tõttu jätkuvalt asjakohased. Kaubandus taastub siiani pandeemia tõttu kehtestatud piirangutest ning seda on nõrgendanud pakkumispoolsed kitsaskohad, mis mõjutavad tegevust suurel määral integreeritud üleilmsetes väärtusahelates. Väärtusahelate püsivad ümberkorraldused tekitavad kulusid ja võivad tuua kaasa ELi riikidele nii riske kui ka võimalusi. Ettevõtete kasumlikkuse vähenemine ja finantsvõimenduse suurenemine on vähendanud erasektori investeeringuid. See võib pikendada taastumist ja takistada ettevõtete võlakoormuse vähendamist. Poliitilise toetuse kaotamine võib põhjustada riskide ümberhindamise. Ebakindlus võib suurendada volatiilsust finantsturgudel, mis võib avaldada kahjulikku mõju finants- ja kinnisvarahindadele, võttes arvesse väärtpaberihindade üldist lahknevust majanduse põhinäitajatest. ( 2 ) ( 3 ) ( 4 ) Positiivse poole pealt võib kiirem edu pandeemia tõkestamisel kõikjal maailmas ning ambitsioonikate ja kooskõlastatud reformide ja investeeringute rakendamine ELis aidata kaasa majanduse püsivale taastumisele.

Tugev taastumine toetab makromajanduslikku stabiilsust, aga majanduslanguse järelmõju võib tekkida viivitusega ja põhjustada ikkagi riske. Tänu SKP kiirele kasvule on kõrged valitsemis- ja erasektori võla suhted stabiliseerunud või vähenevad mõnevõrra enamikus ELi riikides pärast märkimisväärset suurenemist eelmisel aastal. Kui poliitiline toetus kaotatakse, siis avalduvad vältimatult COVID-19 pandeemiast enim mõjutatud sektorite ja valdkondade potentsiaalsed varjatud haavatavused. Võlgade tagasimaksete moratooriumide kaotamine võib põhjustada ettevõtetele ja kodumajapidamistele raskusi võlgade teenindamisel ning ettevõtete maksejõuetuse ja töötuse. Omavahelised seosed riigi ja erasektori võla ning finantssektori vahel kannavad riske üle. Valitsemis- ja erasektori vara kvaliteedi halvenemine võib mõjutada nende finantsasutuste bilanssi, mille madal kasumlikkus on pandeemia ajal veelgi vähenenud. Raskused võla teenindamisel võivad vähendada investeeringuid, kodumajapidamiste sissetulekuid ja tarbimist, pärssides majanduskasvu ja seades ohtu võlakoormuse vähendamise. Pandeemia on vähendanud kulupõhist konkurentsivõimet mitmes riigis, kus tööjõukulud suurenesid märkimisväärselt juba enne kriisi, kusjuures suurenemine teatavatel juhtudel prognooside kohaselt jätkub. Eluasemehinnad kasvavad viimase kümnendi kiireimas tempos ning pandeemia ei ole seda kasvu takistanud või on isegi seda kiirendanud. Erinevalt võlakoormuse kasvust ei põhjusta majanduse taastumine tõenäoliselt eluasemehindade langust, kuigi teatavad lühiajalised tarneraskused võivad leeveneda. Eluasemete hinnakasvu kiirenemine põhjustab probleeme makromajanduslikule stabiilsusele, eriti kui sellega kaasneb kodumajapidamiste kõrge võlatase ja suur laenuandmise kasv. Eluasemete vähenev taskukohasus võib põhjustada majanduslikku kulu, vähendades tarbimist ja õõnestades tööjõu liikuvust. Samal ajal võib kinnisvara ja muu vara hindade langus avaldada negatiivset mõju finantsasutuste bilansile.

Ülekanduv mõju ning euroala kohandamisega seotud probleemid ( 5 )

COVID-19 kriis on süvendanud tasakaalustamatust euroalas. Enamikus riikides, mida COVID-19 kriis kõige enam mõjutas, oli pandeemia alguses kõige suurem valitsemis-, erasektori või välisvõlg, mida teatavatel juhtudel süvendas väike potentsiaalne SKP kasv. COVID-19 kriis on märkimisväärselt mõjutanud suure turismisektoriga netovõlgnikriikide välispositsiooni, avaldades väiksemat mõju muude riikide maksebilansile. Mõned majanduslangusest enim mõjutatud riigid taastuvad kiiresti, aga teistes on taastumine aeglasem. See näitab, et majanduskasv võib avaldada väiksemat mõju šokiga seotud tasakaalustamatuste kõrvaldamisele, vähemalt lähitulevikus, ning toob esile tulemuslike reformide ja investeeringute olulisuse struktuursete nõrkuste kõrvaldamiseks ning SKP edasise potentsiaali toetamiseks. ( 6 )

Euroala kaubandusbilanss suurenes 2020. aastal mõnevõrra, kui toodang vähenes koos väheneva nõudlusega. 2020. aastal vähenes nii kaupade ja teenuste eksport kui ka import. Kaubavahetuse ülejääk suurenes, mida toetasid üldiselt madalamad energiahinnad, ning teenuskaubanduse ülejääk vähenes, peamiselt rahvusvahelise reisimise vähenemise tõttu. Üldiselt peatas see 2017. aastal alanud euroala kaubandusbilansi ülejäägi vähenemise. Prognooside kohaselt suureneb kaubandusbilanss 2021. aastal mõnevõrra ja jääb 2022. aastal üldiselt muutumatuks (joonis 1.2). 2021. aastal peaks euroala alusinflatsioon (koguinflatsioon, võtmata arvesse energiat ja töötlemata toitu) hoolimata siiani märkimisväärsest SKP lõhest suurenema, jäädes alla koguinflatsiooni sihtmäära.

Euroala jooksevkonto ülejääk vähenes 2020. aastal jätkuvalt järk-järgult euroala põhinäitajatega kooskõlas olevale tasemele, aga suureneb 2021. aastal uuesti. 2020. aastal oli euroala jooksevkonto ülejääk 2 % SKPst (joonis 1.3 a). ( 7 ) Hoolimata kaubandusbilansi mõningasest suurenemisest, vähenes jooksevkonto veidi mõnevõrra väiksemate tulukonto saldode tõttu. Nii nominaalne kui ka tsükliliselt kohandatud jooksevkonto summa, mis moodustas 1,6 % SKPst, jõudis lähedale euroala majanduse põhinäitajaid kajastavale jooksevkonto normile, mis on hinnanguliselt 1,7 % SKPst. ( 8 ) See kajastas seda, et sisenõudlus peab enamiku kaubanduspartneritega võrreldes paremini vastu. Kuid 2021. aasta esimese poole andmed näitavad, et euroala jooksevkonto ülejääk on suurenenud, peamiselt kõrgema teenuskaubanduse bilansi tõttu. Üldiselt jõuab euroala jooksevkonto praeguse prognoosi kohaselt 2019. aasta tasemele 2021. aastal. See kajastab SKP ja kogunõudluse erinevuse jõudmist pandeemiaeelsele tasemele ning seega püsivat väiksemat sisenõudlust (joonis 1.2).

2020. aastal olid maksebilansi peamised muutused sektoripõhised ja mitte geograafilised. Euroala ülejääki kõige rohkem panustavate Madalmaade ja Saksamaa jooksevkonto ülejääk (joonis 1.3 a) vähenes 2020. aastal veelgi. Itaalia positiivne panus ja Prantsusmaa negatiivne panus suurenesid mõnevõrra. Euroala ülejäägi suurenemise 2021. aasta esimeses pooles põhjustas suurel määral Iirimaa jooksevkonto suurenemine. Samuti suurenes Madalmaade ja Saksamaa panus euroala ülejääki ning jõudis uuesti 2019. aasta tasemele. Itaalia osakaal ülejäägist suurenes veelgi ja jõudis Madalmaadega samale tasemele. Euroala ülejäägi geograafiline jaotus jääb praeguste prognooside kohaselt üldiselt tulevikus stabiilseks. Samas muutusid 2020. aastal märkimisväärselt sektoripõhised panused maksebilanssi (joonis 1.3 b). Kodumajapidamiste ja vähemal määral ettevõtete suuremaid sääste tasakaalustas tugev ekspansiivne eelarvepoliitika. Erasektori netolaenuandmine suureneb 2021. aastal prognooside kohaselt veelgi, mida ajendab peamiselt ettevõtlussektor ning mis toimub hoolimata tagavarasäästude vähenemisest ja kodumajapidamiste tarbimise suurenemisest. Valitsuste netolaenuandmine jääb prognooside kohaselt peaaegu muutumatuks, kusjuures Saksamaa puudujäägi märkimisväärne suurenemine panustab oluliselt euroala valitsuste suurde netolaenuvõtmisesse (joonis 1.4). Valitsemissektori eelarvepositsioonid halvenevad 2022. aastal eeldatavasti märkimisväärselt (vt ka valitsemissektorit käsitlev punkt 2.4). Kuna erasektori netolaenuandmine peaks prognoosi kohaselt sarnases ulatuses vähenema, jääb välispositsioon prognoosi kohaselt stabiilseks.

Poliitikameetmed

Pandeemia on toonud esile vastutsükliliste vabalt valitud eelarvepoliitikameetmete, toetava rahapoliitika ja Euroopa koordineerimise positiivse rolli majanduskriisile reageerimisel. COVID-19 kriis on näidanud, et märkimisväärsed vabalt valitud eelarvemeetmed saavad tulemuslikult maandada suure šoki vahetut mõju ning luua edukalt eeldused kiireks taastumiseks. Viivitamatult võetud riiklikke eelarvemeetmeid toetas ELi õigusraamistiku nõuete leevendamine. Ühised meetmed suurendasid üldist majanduslikku usaldust. Rahapoliitika meetmed aitasid kogu pandeemia vältel säilitada kõigi majandussektorite jaoks soodsad rahastamistingimused, toetades sel teel majandustegevust ja kaitstes keskpikas perspektiivis hinnastabiilsust. Eelarve- ja rahapoliitika vastastikku toetav mõju on olnud kriisi mõju leevendamisel otsustava tähtsusega ning toetab majanduse taastumist. Kuigi rahastamistingimused jäävad eeldatavasti toetavaks, piiravad madal intressimäär ja hiljuti kiirenenud inflatsioon võimalusi täiendavate leevendavate rahandusmeetmete võtmiseks. Seetõttu võib olla vajalik säilitada eelarvepoliitika stabiliseerivat rolli, kui tekivad langusriskid, samas kui usaldusväärne eelarvepoliitika kriisivälistel aegadel suurendab usaldust eelarvepoliitika tulemuslikkuse vastu kriisi ajal.

Makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamine ja korrigeerimine on jätkuvalt määrava tähtsusega. Esiteks võib majanduse nõrk taastumine suurendada ettevõtete pankrottide arvu, mille tõttu kaovad töökohad ja realiseeritakse rohkem kriisiga seoses ettevõtete laenudele antud garantiisid ning vähendatakse investeeringuid. Teiseks võib ebasoodne majandusolukord süvendada valitsemissektori ja pankade vastastikust mõju. Kolmandaks võivad kõrged varade ja eluasemete hinnad suurendada eluasemesektori haavatavust mittejätkusuutliku varade hinnaralli tõttu. ( 9 ) Need riskid võivad kahjulikult mõjutada valitsemissektori võla jätkusuutlikkust ja piirata eelarvepoliitika võimalusi tulevastele probleemidele reageerimiseks. Kui peatada haavatavuste suurenemine, siis on võimalik samuti kindlustada taastumist ja tugevdada pikaajalist majanduskasvu. Sarnasemad majandusstruktuurid ja paremini sünkroniseeritud majandustsüklid aitavad suurendada ühise rahapoliitika tulemuslikkust.

Nii valitsemis- kui ka erasektori kõrge võlataseme vähendamiseks on hädavajalik tagada taastumise käigus püsiv majanduskasv, mis eeldab tootlikke investeeringuid. Viimatinimetatu oleneb toetavast poliitikast taastumise ajal ning sellest, et kriisi ajal antud erakorraline poliitiline toetus kaotataks õigel ajal. Majanduskasvu tugevus sõltub majanduse põhinäitajate toetamisest, milleks tuleb teha sobilikud reformid ja investeeringud. See on seda olulisem, kuna mitmes riigis on kõrge avaliku ja erasektori võlatase ning suhteliselt madal SKP kasvu potentsiaal. Seetõttu on nende võlakoormust keerukam vähendada ning tuleb uuesti saavutada usaldusväärsed keskpika perioodi positsioonid, kui majandustingimused seda lubavad.

Võttes arvesse euroala majanduste omavahelisi seoseid on vaja liikmesriikide makromajanduslike poliitikameetmete sobilikku kombinatsiooni, et toetada taastumist, korrigeerides samal ajal tasakaalustamatused ja maandades tekkivaid riske. Euroala netovõlausaldajariikide majanduskasv, sh toetava nõudluse tingimustes, ei oleks kasulik ainult neile riikidele endile, vaid ka netovõlgnikriikidele, kuna euroala suurem majanduskasv toetab majanduskasvu ja võlakoormuse vähendamist ning välispositsiooni parandamist viimatinimetatud riikide rühmas. Sel puhul oleks abi sellest, kui kriisi ajal antud erakorralise poliitilise toetuse kaotamise aeg lähtuks kohandamisvajadustest. Netovõlgnikriikide tootlikkuse ja konkurentsivõime märkimisväärne ja püsiv parandamine aitaks samuti kaasa välispositsiooni tasakaalustamisele ning võlakoormuse vähendamisele. Euroala ja ELi tasandil vahendite tulemuslik kasutamine koos vajalike reformide ja investeeringute tulemusliku rakendamisega aitaks edendada majanduse püsivat taastumist ja tugevdada vastupidavust, sh kõrvaldades tasakaalustamatusi ja maandades tekkivaid riske. On esmatähtis, et taasterahastu „NextGenerationEU“ rahalised vahendid kasutataks ära täielikult ja kõige otstarbekamalt. See tugevdaks rahaliste vahendite majanduslikku mõju ja hoiaks ära ohu, et riikides, kus ELi vahendite sissevool moodustab suure osa SKPst, suureneb liigselt suletud sektoriga seotud tegevus ja väline tasakaalustamatus.

Taaste- ja vastupidavusrahastu toetab rohketel investeeringutel põhineva taastumise edendamise, vastupanuvõime suurendamise ning sellel põhinevate reformide ja investeeringute tulemusliku rakendamise teel makromajanduslikku stabiilsust. Taaste- ja vastupidavuskavade tulemuslik rakendamine muudab ELi majanduse kestlikumaks, kaasavamaks ja vastupanuvõimelisemaks ning tagab paremad eeldused rohe- ja digiüleminekuks. See aitab samuti maandada ELis tekkivate erinevuste riski, kuna taaste- ja vastupidavusrahastu toetused on suunatud liikmesriikidele, mille SKP elaniku kohta on väiksem ja millele COVID-19 kriis avaldas kõige suuremat mõju. Taaste- ja vastupidavuskavade rakendamine võib parandada potentsiaalse majanduskasvu toetamise teel võla jätkusuutlikkust, eelkõige suurima eelarveriski ja erasektori liiga kõrge võlatasemega liikmesriikides. Lisaks sellele toetavad pandeemiajärgset taastumist suuremad avaliku sektori investeeringud, erinevalt üleilmsele finantskriisile järgnenud aastatest. Taaste- ja vastupidavusrahastu toetustest rahastatakse kvaliteetseid investeerimisprojekte ja need võimaldavad tootlikkust suurendavaid reforme, põhjustamata suuremat riigi eelarvepuudujääki ja kõrgemat võlataset. Need toetused ja muud ELi rahastamise allikad suurendavad hinnanguliselt avaliku sektori investeeringuid liikmesriikides aastas keskmiselt ligikaudu 0,5 % SKPst 2021. ja 2022. aastal.

2.    Tasakaalustamatus, riskid ja kohandamine: peamised suundumused liikmesriigiti

2.1.    Tulemustabeli näitajate väljavõte

Häiremehhanismi aruanne põhineb makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse tulemustabeli näitajate majanduslikul analüüsil, mille eesmärk on teha kindlaks esmapilgul edasist uurimist nõudvad võimalikud riskid ja haavatavused. Tulemustabel sisaldab 14 näitajat koos soovituslike künnisväärtustega järgmistes valdkondades: välispositsioonid, konkurentsivõime, era- ja valitsemissektori võlg, eluasemeturud, pangandussektor ja tööhõive. Selleks et tagada andmete stabiilsus ja riikidevaheline ühtlus, toetutakse tulemustabelis hea statistilise kvaliteediga andmetele. Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse määruse (määrus (EL) nr 1176/2011) kohaselt peab komisjon tõlgendama tulemustabeli väärtusi majanduslikult, mis võimaldab põhjalikumalt mõista üldist majanduslikku konteksti ja võtta arvesse riigipõhiseid kaalutlusi; tulemustabeli näitajaid ei tohi lugeda mehaaniliselt. ( 10 ) Lisaks tulemustabeli näitajatele on esitatud 28 täiendavat näitajat.

Lisaks sellele kasutatakse käesolevas aruandes prognoose, nüüdisprognoose ja sagedasti esitatavaid andmeid, et hinnata paremini makromajanduslikule stabiilsusele avalduvate riskide võimalikku muutumist. Häiremehhanismi aruande ametlik tulemustabel sisaldab andmeid kuni 2020. aastani. Võttes arvesse COVID-19 kriisi täieliku mõjuga seotud märkimisväärset ebakindlust, sisaldab käesolev aruanne kriisist makromajanduslikule stabiilsusele tekkiva potentsiaalse mõju ja praeguste makromajanduslike tasakaalustamatuste suundumuste tulevikuhinnangut. See on kooskõlas 2020. aasta novembris avaldatud häiremehhanismi aruandes kasutatud lähenemisviisiga. Tulemustabeli 2021. aasta ja sellele järgnevate aastate näitajate väärtused on saadud komisjoni prognoosiandmete alusel ning nüüdisprognoosid põhinevad aasta andmetel (vt täpsemalt 1. lisast). Nende prognoosidega kaasneb märkimisväärne ebakindlus ja seda tuleb pidada silmas, et järgida analüüsi ja kasutatud andmetega seotud läbipaistvuse põhimõtet ning olla järelduste tegemisel ettevaatlik. Nagu varasematel aastatel, võetakse häiremehhanismi aruande kohasel hindamisel arvesse ka hindamisraamistikest saadud teavet ning olemasolevate põhjalike analüüside ja asjakohaste analüüside tulemusi.

Tulemustabeli andmete kohaselt on COVID-19 kriis peatanud võlatasemega seotud tasakaalustamatuse hiljutise korrigeerimise ning peamiselt eluasemeturgudega seotud ülekuumenemise risk on muutunud laialdasemaks. Häiremehhanismi aruande tulemustabelis aastate jooksul künnisväärtusi ületavate väärtuste analüüsimisel ilmneb järgmine (joonis 2.1.1).

·Aastatel 2013–2019 toimunud majanduskasv aitas vähendada era- ja valitsemissektori võla suhet SKPsse, mis kajastus kuni 2019. aastani nende liikemesriikide arvu vähenemises, mille võla suhe ületab künniseid. See vähenemine on COVID-19 kriisi tõttu peatunud ning rohkem riike on registreerinud või registreerivad eeldatavasti künniseid ületava era- ja valitsemissektori võlataseme.

·Kõrgemate eluasemehindade tõttu on enamate riikide näitajad ületanud viimastel aastastel vastavaid künniseid. See seaduspära muutus märksa selgemaks 2020. aastal, kui rohkem riike ületas künnise.

·Tööjõu ühikukulude kasv (mis põhineb kolme aasta kumulatiivsetel muutustel) ületas mitmel juhul künniseid juba enne COVID-19 kriisi ning tööjõu ühikukulud kasvasid järsult 2020. aastal. Seda ajendas peamiselt märksa väiksema tootlikkuse mehaaniline mõju, mille põhjustas väiksem aktiivsus märkimisväärse varutööjõu hoidmise kontekstis. Eeldatakse, et tööjõu ühikukulude kasv aeglustub, kuna majanduse taastumine peaks võimaldama põhitootlikkusel taastuda. 2020. aastal oli rohkem reaalse tegeliku vahetuskursi ja ekspordi turuosa künniseid ületavaid näitajaid, aga nende arv peaks eeldatavasti suhteliselt kiiresti vähenema.

·Mitme liikmesriigi (kolme aasta keskmistel põhinevad) jooksevkonto näitajad ületavad jätkuvalt kõrgemat või madalamat künnisväärtust. Viimastel aastatel on olnud rohkem riike, mille jooksevkonto ülejääk ületab kõrgemat künnisväärtust, kui riike, mille puudujääk ületab madalamat künnisväärtust. COVID-19 kriis ei ole kontomustreid olemuslikult muutnud, kuigi mõnevõrra rohkem riike on künniseid veidi ületanud. ( 11 ) Taastumine vähendab eeldatavasti SKP seisukohast väga negatiivsete rahvusvaheliste netoinvesteerimispositsioonide arvu, mis tähendaks, et jätkub pandeemiaeelne välispositsioonide paranemine.

·Kriis avaldab mõju tööturule. Kuigi töötuse määr on jäänud üldiselt stabiilseks, on aktiivsuse määrad vähenenud ja ületanud üksikutes liikmesriikides vastava künnise inimeste tööturult lahkumise tõttu, mis on samuti põhjustanud peamise töötuse määra piiratuma suurenemise. Avaldub pikaajalise ja eelkõige noorte töötuse tavapärane tundlikkus tööturu olukorra muutustele.

Ülejäänud häiremehhanismi aruandes on neid ja muid seotud küsimusi põhjalikult analüüsitud.

2.2.    Välissektor ja konkurentsivõime

2.2.1.Välissektor

COVID-19 kriis mõjutas negatiivselt mitme sellise liikmesriigi jooksevkontosid, millel on suur väliskohustuste maht, samas kui mitmel muul liikmesriigil säilis suur jooksevkonto ülejääk. ELis muutusid jooksevkonto saldod 2020. aastal erinevas suunas, kusjuures reisiteenuste ekspordist suurel määral sõltuvate riikide jooksevkonto saldo vähenes märkimisväärselt. Need riigid olid näiteks Horvaatia, Kreeka, Küpros ja Malta ning vähemal määral Hispaania ja Portugal (joonis 2.2.1). Kõigil neil riikidel peale Malta oli enne COVID-19 kriisi suur väliskohustuste maht. Vastupidiselt paranes jooksevkonto saldo märkimisväärselt Leedus, Lätis, Poolas ja Tsehhis, peamiselt kõrgema kaubandusbilansi tõttu, aga samuti tänu kasvavale investeerimistulu bilansile, kui välisinvestorite tulu kriisi ajal vähenes. Saksamaa ja Taani ning eelkõige Madalmaade suured jooksevkonto ülejäägid on pandeemia ajal vähenenud, kuid on endiselt märkimisväärsed. Sloveenia jooksevkonto ülejääk suurenes veelgi. 2020. aasta madalamad energiahinnad suurendasid peaaegu kõigi liikmesriikide jooksevkontosid.

Kuigi maksebilansi muutused olid majandusšoki ulatust arvestades peamiselt piiratud ja ajutised, on sektoripõhine panus ELi riikide välistesse rahavoogudesse märkimisväärselt muutunud. Kodumajapidamised suurendasid ettevaatuskaalutlustel ja piiratud tarbimisvõimaluste tõttu oma sääste ning ettevõtted vähendasid ebakindlas olukorras üldjuhul oma investeeringuid, mille tulemusena suurenesid erasektori netolaenuandmise/-võtmise positsioonid (joonised 2.2.3 a, b ja c). Vastupidiselt sekkusid valitsused kriisi ajal majanduse toetamiseks ning nende tulu vähenes samal ajal, mis põhjustas kõigis ELi riikides suure valitsemissektori netolaenuvõtmise. Suured sektoripõhised muutused tasakaalustavad üldiselt üksteist ning seega ei põhjustanud need märkimisväärseid muutusi enamiku liikmesriikide üldistes netolaenuandmise/-võtmise positsioonides.

Kolme liikmesriigi jooksevkontod jäid 2020. aastal alla makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse tulemustabeli madalama künnise, mis kajastab kolme aasta keskmist. Küprose suur jooksevkonto puudujääk suurenes 2020. aastal jätkuvalt ja jõudis –10,1 %ni SKPst peamiselt väiksema rahvusvahelise turismi, aga ka suureneva esmase netotulu saldo puudujäägi tõttu. Selle kolme aasta keskmine näitaja liikus makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse madalamast künnisest veel kaugemale. Jooksevkonto jääb alla normi ning samuti alla taseme, mis on vajalik, et rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon saavutaks järgmise kümne aasta jooksul usaldusväärse künnisväärtuse. ( 12 ) ( 13 ) Rumeenia jooksevkonto saldo pidev vähenemine jätkus; see vähenes mõnevõrra –5 %-le SKPst, mis suurendas veidi erinevust vastavast normist. Kuigi Iirimaa jooksevkonto saldo oli 2020. aastal –2,7 % SKPst, oli selle kolme aasta keskmine 2019. aasta erakordselt suure puudujäägi tõttu –6 % lähedal. ( 14 )

2020. aastal ületas nelja liikmesriigi jooksevkonto ülejääk makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse kõrgemat künnist. Nii on see olnud Madalmaade, Saksamaa ja Taani puhul peaaegu kümme aastat. Saksamaa ja Taani ülejäägid moodustasid 2020. aastal vastavalt 8,1 % ja 6,9 % SKPst (näitajad vähenesid võrreldes 2019. aastaga) ning Madalmaade ülejääk langes 9,4 %-lt 7 %-le SKPst muu hulgas hargmaiste ettevõtete tegevuse tõttu. Kui Taani ülejääk vähenes madalama kaubandusbilansi tõttu, siis Madalmaades ja Saksamaal põhjustas languse peamiselt madalam investeerimistulu bilanss. Sloveenia suur ülejääk suurenes tänu suuremale kaubandusbilansile ja esmase tulu saldole 6 %-lt 7,4%ni SKPst. Kõigi nelja riigi ülejäägid ületasid jätkuvalt märkimisväärselt nende vastavaid jooksevkonto norme ning rahvusvahelist netoinvesteerimispositsiooni stabiliseerivat jooksevkonto võrdlusalust.

Enamiku muude ELi riikide jooksevkontod ületasid 2020. aastal nende põhinäitajatest tulenevaid riigipõhiseid tasemeid üksikute märkimisväärsete eranditega. Nii nominaalsed kui ka tsükliliselt kohandatud jooksevkontod ületasid põhinäitajatest tulenevat jooksevkontot või olid selle lähedal ning ületasid rahvusvahelist netoinvesteerimispositsiooni stabiliseerivat jooksevkontot enamikus liikmesriikides (joonis 2.2.1). ( 15 ) Märkimisväärsed erandid olid Kreeka ja Portugal, mille jooksevkonto jäi nii alla normi kui ka saldo, mis on vajalik usaldusväärse rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni saavutamiseks kümne aasta jooksul. Mõlema riigi ja eelkõige Kreeka puhul põhjustas COVID-19 kriis eelmistel aastatel suurenenud jooksevkonto saldo märkimisväärse vähenemise.

Prognoositakse, et märkimisväärse piiriülese turismi sektoriga riikide jooksevkonto puudujäägid hakkavad 2021. ja 2022. aastal aeglaselt paranema, ning suurimad ülejäägi hakkavad üldiselt, aga mitte alati, mõnevõrra vähenema (joonis 2.2.2). Eeldatakse, et rahvusvaheline reisimine hakkab tulevikus järk-järgult taastuma, mis võib siiski olla ebaühtlane ning ei pruugi olla prognoosiajavahemikuga täielikult hõlmatud (vt turismi käsitlev tekstikast 1). See aitab parandada turismi ekspordist suurel määral sõltuvate riikide, eelkõige Horvaatia, Kreeka ja Küprose jooksevkontot. Kuid prognoositakse, et Küprose suur jooksevkonto puudujääk paraneb aeglaselt. Rumeenia jooksevkonto saldo väheneb prognoosi kohaselt veelgi. Vastupidiselt peaks Iirimaa volatiilne jooksevkonto jääma prognoosiperioodil suurde ülejääki. Saksamaa, Sloveenia ja Taani suured ülejäägid peaksid prognoosi kohaselt vähenema, kuigi see vähenemine on Saksamaa puhul väga väike, ning Madalmaade ülejääk peaks jõudma 2022. aastaks uuesti peaaegu 2019. aasta tasemele.

Säästude ja investeeringute seisukohast ei eeldata, et eri sektorite panus välispositsioonidesse enamikus riikides märkimisväärselt muutub. 2021. aastal jääb erasektor prognoosi kohaselt üldjuhul eeldatavasti netolaenuandjaks ja valitsemissektor netolaenuvõtjaks (joonis 2.2.3 d). Erasektoris prognoositakse, et ettevõtete netolaenuandmise positsioonid suurenevad enamikus liikmesriikides ning kodumajapidamiste positsioonid vähenevad mõnevõrra. Valitsuste netolaenuvõtmine peaks keskmiselt mõnevõrra vähenema. Avalikus sektoris mõjutavad suure jooksevkonto ülejäägiga liikmesriikide netolaenuandmise positsioonid nende välispositsiooni.

2020. aastal halvenesid rahvusvahelised netoinvesteerimispositsioonid enamikus suurtest netovõlgnikriikidest ning paranesid üldjuhul suure positiivse positsiooniga riikides. Pärast seda, kui rahvusvahelised netoinvesteerimispositsioonid olid 2019. aastal suurenenud kõigis peale nelja ELi riigi, olid nende muutustes 2020. aastal märkimisväärseid riikidevahelisi erinevusi, kusjuures peaaegu poolte liikmesriikide rahvusvahelised netoinvesteerimispositsioonid vähenesid. 2020. aastal jäi kümne ELi riigi rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon alla tulemustabeli künnisväärtuse (-35 % SKPst), mis on üks riik vähem kui 2019. aastal. Kõigil neil juhtudel jäävad nende positsioonid 2021. aastal eeldatavasti alla põhinäitajatega soovitatud rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni ning kuue riigi rahvusvaheline netoinvesteerimspositsioon jääb prognoosi kohaselt alla usaldatavuskünnise (joonis 2.2.4). ( 16 ) Suured negatiivsed rahvusvahelised netoinvesteerimispositsioonid peaksid prognoosi kohaselt peamiselt paranema. Keskpikas ajavahemikus eeldatakse, et –35 % ületab kolm liikmesriiki, mille rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon jääb 2020. aastal alla selle. Suured positiivsed rahvusvahelised netoinvesteerimispositsioonid peaksid prognoosi kohaselt veelgi suurenema või jääma üldiselt stabiilseks.

Suurima negatiivse rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooniga liikmesriikides oli 2020. aastal suurim langus, aga taastumine võimaldab eeldatavasti enamikul juhtudel olukorda parandada. Iirimaa, Kreeka, Küprose ja Portugali rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on alla –100 % SKPst ning alla nende põhinäitajate ja usaldatavuskünniste. Neile järgneb Hispaania, mille rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on ligikaudu –85 % SKPst. Nende liikmesriikide (v.a Iirimaa) positsioonid halvenesid märkimisväärselt, Kreeka ja Küprose puhul ligikaudu 20 SKP protsendipunkti. Peamised stiimulid olid nominaalse SKP vähenemine, eelkõige Kreekas, ning suur jooksevkonto puudujääk, eelkõige Küprosel. Iirimaal ja Küprosel kajastab rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni tase suurel määral hargmaiste ettevõtete ja eriotstarbeliste üksuste piiriüleseid finantssuhteid. Kõiki neid viit riiki iseloomustab suhteliselt suur negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ilma makseviivituse riskita instrumentideta (NENDI), s.o netovõlakohustuste suur osakaal nende välispositsioonis. ( 17 ) Enamiku Kreeka väliskohustustest moodustab soodsatel tingimustel riigivõlg. Suure negatiivse rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooniga teatavate liikmesriikide välist jätkusuutlikkust toetab vahel märkimisväärne taaste- vastupidavusrahastu toetus lisaks ELi eraldistele mitmeaastase finantsraamistiku alusel. Praeguste prognooside kohaselt peaks Küprose rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon isegi keskpikas perspektiivis siiski stagneeruma. Samas peaksid suure negatiivse rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooniga muude riikide rahvusvahelised netoinvesteerimispositsioonid 2022. aastani ja keskpikas perspektiivis järk-järgult paranema tänu suurele SKP kasvule ja paranevatele jooksevkontodele, kusjuures olukord paraneb eeldatavasti eriti kiiresti Iirimaal tänu suurtele prognoositud jooksevkonto ülejääkidele.

Enamike mõõdukalt negatiivse rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooniga ELi riikide positsioonid ei muutunud 2020. aastal märkimisväärselt ning prognoosi kohaselt peaksid neist enamiku positsioonid tulevikus paranema. Kõigi nende riikide (Horvaatia, Poola, Rumeenia, Slovakkia ja Ungari) rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon peaks jääma 2021. aastal alla põhinäitajatel põhineva võrdlusaluse ning ainult Rumeenia ja Slovakkia rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon jääb prognoosi kohaselt alla usaldatavuskünnise. Kõigi nende liikmesriikide ning muude Kesk- ja Ida-Euroopa ja Balti riikide rahvusvahelist netoinvesteerimispositsiooni iseloomustavad suured välismaised otseinvesteeringud ning rahvusvahelisest netoinvesteerimispositsioonist märksa soodsam NENDI. Lisaks sellele saavad need riigid mitmeaastase finantsraamistiku alusel suhteliselt suuri ELi eraldisi, mis toetavad arvestataval määral nende välispositsioone. Mitmeaastase finantsraamistiku eraldistele lisanduvad taaste- ja vastupidavusrahastu toetused põhjustavad veelgi rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni suurenemist enamikus neist riikidest. Üldiselt peaks nende riikide rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon prognoosi kohaselt tulevikus paranema, v.a Rumeenia, mille positsioon eeldatavasti mõnevõrra halveneb (joonis 2.2.4).

2020. aastal on täheldatud erinevaid suundumusi ka suure positiivse rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooniga liikmesriikide rühmas. Belgia, Madalmaade, Malta ja Saksamaa rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon suurenes veelgi tänu jätkuvalt märkimisväärsetele jooksevkonto ülejääkidele Madalmaades ja Saksamaal ning kõigil neljal juhul nominaalse SKP vähenemise tõttu. Positiivne väärtuse hindamise mõju tekkis eelkõige Madalmaades, aga ka Maltal. Vastupidiselt piirasid negatiivsed väärtuse hindamise muutused Saksamaa rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni suurenemist. Luksemburgi ja Taani suured positiivsed rahvusvahelised netoinvesteerimispositsioonid halvenesid negatiivsete väärtuse hindamise muutuste tõttu, hoolimata suurest jooksevkonto ülejäägist neis riikides.

Välisrahastuse tingimused võivad tulevikus karmimaks muutuda, mis võib mõjutada teatavaid euroalaväliseid riike. COVID-19 kriisi alguses oli mitmes euroalavälises riigis tunda üleilmse finantsturu survet. Samal ajal olid surve all teatavate euroalaväliste liikmesriikide valuutad, eelkõige Ungari forint, ning nende vahetuskurss nõrgenes 2020. aasta märtsis ja aprillis, kuid taastus ja stabiliseerus juba mais (joonis 2.2.5), kui ülemaailmne riskihinnang muutus positiivsemaks ja kapitalivood stabiliseerusid. Tulevikus ei saa välistada teatavat uut kapitalivoogude volatiilsust või välisrahastamise tingimuste karmistumist, osaliselt oodates rahapoliitika karmistamist Ameerika Ühendriikides ja muudes arenenud majandustes. Selles kontekstis on välisrahastamise või välise refinantseerimise risk, kui see peaks uuesti tekkima, väiksem prognoositud suure netolaenuandmispositsiooniga euroalaväliste riikide puhul ning liikmesriikide puhul, millel on suuremad välisvaluutareservid. Selles kontekstis on oma roll ka nii era- kui ka valitsemissektori välisrahastamise vajadustel (vt valitsemissektorit käsitlev punkt 2.4).

2.2.2.Konkurentsivõime

Tööjõu ühikukulud kasvasid kõikjal ELis COVID-19 kriisi ajal põhilise tööjõu tootlikkuse märkimisväärse ajutise vähenemise tõttu. Tulemustabel näitab kuni 2020. aastani kolme aasta kumulatiivsel kasvul põhinevat tööjõu ühikukulude kasvu, mis ületab künnist 18 liikmesriigis, samas kui aasta tagasi ületas see künnist kaheksas riigis. Enne 2020. aastat oli märke potentsiaalsest ülekuumenemissurvest teatavates riikides, sh Bulgaarias, Eestis, Leedus, Lätis, Luksemburgis, Maltal, Rumeenias, Slovakkias, Tsehhis ja Ungaris. Juba ainult 2020. aastal kiirenes tööjõu ühikukulude kasv 22 liikmesriigis. Kuid see erakordne tööjõu ühikukulude kasv pöördub prognoosi kohaselt mitmes riigis 2021. ja 2022. aastal üldiselt suurema tööjõu ühikukulude volatiilsuse kontekstis osaliselt tagasi.

COVID-19 pandeemia mõju ja taastumise käigus tekkiva struktuurse surve tõttu on kulupõhise konkurentsivõime muutusi keerukas hinnata. Tööjõu ühikukulude kasvu järsk kiirenemine 2020. aastal ja selle eeldatav osaline tagasipöördumine enamikus riikides 2021. ja 2022. aastal põhineb peamiselt ulatusliku varutööjõu hoidmise ja sellele järgneva elaniku kohta põhitootlikkuse languse statistilisel mõjul (joonis 2.2.6). Selle põhjustas valitsuse toetus töökohtade säilitamise kavadele, mis seisnesid peamiselt ajutiselt laiendatud lühendatud tööaja kavades, mille puhul eelistati töötajate arvule avalduvale mõjule töötundide vähendamist. Tööturu lõtku ja oskuste nappuse kombinatsioon osutab edasiste tööjõu ühikukulude muutuste volatiilsusele ja ebakindlusele. Need on seotud tarneahela probleemidega ja ebaühtlasest majanduse taastumisest ning kiirendatud digiüleminekust ja pikemaajalistest struktuursetest muutustest tulenevate probleemidega. Võttes arvesse, et tööjõu ühikukulud on mitmes riigis viimastel aastatel kiiresti kasvanud, tuleb jätkuvalt jälgida kulupõhise konkurentsivõime kaotamise riski, eelkõige et mõista ulatust, milles on võimalik taastumise käigus katta 2020. aastal aset leidnud kadu. Konkurentsivõime ja tootlikkuse edendamise poliitika on jätkuvalt väga oluline, et COVID-19 kriisist jätkusuutlikult taastuda.

Tööjõu tootlikkus langes 2020. aastal peaaegu kõigis ELi riikides, aga see peaks sellel ja järgmisel aastal taastuma (joonis 2.2.6 c). Tööjõusisendid vähenesid COVID-19 kriisi ajal, peamiselt lühendatud tööaja tõttu, samas kui töötajate arv muutus vähe tänu valitsuse meetmetele, sh lühendatud tööaja kavad, mille kasutamine on taastumise ajal märkimisväärselt vähenenud. Seetõttu vähenes töötajate arvul põhinev tööjõu tootlikkus enamikus riikides rohkem kui töötundidel põhinev tööjõu tootlikkus. 2021. ja 2022. aastaks, kui majandus hakkab taastuma ja varutööjõu hoidmise mõju pöördub tagasi, prognoositakse tootlikkuse kasvu. 2022. aastal peaks tootlikkus isiku kohta ületama selle 2019. aasta taset kõikides liikmesriikides, v.a Hispaanias, Luksemburgis, Maltal ja Portugalis.

Palgakasv oli 2020. aastal mõõdukas, aga see peaks 2021. ja 2022. aastal suurenema, vahel märkimisväärselt. Palgakasv oli enamikus ELi riikides COVID-19 kriisi ajal piiratud (joonis 2.2.6 d). Hüvitis töötaja kohta peaks prognoosi kohaselt 2021. ja 2022. aastal suurenema rohkem kui 5 % aastas Bulgaarias, Itaalias, Leedus, Lätis, Poolas, Rumeenias, Slovakkias, Tsehhis ja Ungaris Belgias, Eesti ja Iirimaal peaks suurenemine jääma keskmiselt vahemikku 4–5 %. Bulgaarias, Eestis, Leedus, Lätis, Rumeenias, Slovakkias, Tsehhis ja Ungaris oli pidevalt kõrge palga ja ühiku tööjõukulude kasv murettekitav juba enne pandeemiat ning tõstatas küsimusi kulupõhise konkurentsivõime kohta.

Euroalas peaksid tööjõu ühikukulude muutused hakkama uuesti toetama välispositsiooni tasakaalustamist, kui mõju tootlikkusele on kadunud. Ühiku tööjõukulud olid 2020. aastal suuremad teatavates netovõlgnikest riikides, näiteks Hispaanias, Kreekas ja Portugalis, kuna seal oli majanduslangus järsum ning varutööjõudu hoiti märkimisväärselt rohkem. 2022. aastaks hakkavad tööjõu ühikukulud uuesti rohkem toetama välispositsiooni tasakaalustamist, kuna see peaks prognoosi kohaselt olema netovõlgnikest riikides mõnevõrra väiksem kui netovõlausaldajatest riikides (joonis 2.2.7). Pandeemiaeelse ajaga võrreldes tekkis tasakaalustamisele piiratum mõju osaliselt tootlikkusele avalduva järelmõju tõttu, mida tuleks olemasolevate erinevuste ületamiseks arvesse võtta. Vastupidiselt peaks töötajate hüvitis olema prognoosi kohaselt netovõlausaldajatest riikides suurem kui netovõlgnikest riikides.

Nominaalne tegelik vahetuskurss tugevnes 2020. aastal enamikus riikides, Kõige rohkem tugevnes see Bulgaarias, Kreekas, Leedus, Lätis ja Rootsis. Ainult Ungari ning vähemalt määral Poola ja Tsehhi registreerisid nominaalse nõrgenemise. Nominaalse tegeliku vahetuskursi tugevnemine kajastab ka euro tugevnemist COVID-19 pandeemia alguses ning sellega seotud suuremat nõudlust turvaliste valuutade järele. 2021. aastal on nominaalne tegelik vahetuskurss siiani tugevnenud enamikus ELis riikides, kuigi enamikul juhtudel mõõdukamalt kui 2020. aastal.

THHI-l põhinev reaalne tegelik vahetuskurss tugevnes 2020. aastal mõõdukalt enamikus liikmesriikides, mis kajastab osaliselt nominaalset tugevnemist. Ainsad riigid, mille THHI-l põhinev reaalne tegelik vahetuskurss nõrgenes, olid Horvaatia ja Ungari. Kõige rohkem tugevnes vahetuskurss Bulgaarias, Leedus ja Rootsis. See mõõdukas tugevnemine järgneb enamikus liikmesriikides 2019. aastal toimunud nõrgenemisele. Edaspidi osutab SKP deflaatoril põhinev reaalne tegelik vahetuskurss, mille prognoosid on 2021. aasta kohta saadaval, et reaalne vahetuskurss tugevneb eeldatavast mõõdukalt, kusjuures tugevnemine on märkimisväärne ainult Bulgaarias, Leedus, Rootsis ja Tsehhis (joonis 2.2.8 b).

Reaalse tegeliku vahetuskursi muutumine toetab välispositsiooni tasakaalustamist, aga ainult piiratud ulatuses. Teatavate netovõlausaldajatest riikide (sh Madalmaad, Malta, Saksamaa ja Taani) reaalne tegelik vahetuskurss tugevnes 2020. aastal veidi üle ELi keskmise. Teatavad suurtest netovõlgnikest riigid või riigid, mida COVID-19st põhjustatud majanduslangus on kõige enam mõjutanud, näiteks Hispaania, Horvaatia, Itaalia, Kreeka, Küpros ja Portugal, registreerisid tänu madalmale inflatsioonile teatava konkurentsivõime paranemise võrreldes nende netovõlausaldajatest riikidega, millele osutavad mõõdukamad reaalse tegeliku vahetuskursi muutused (joonis 2.2.8). See suundumus näib jätkuvat ka 2021. aastal, mille kohaselt toetavad reaalse tegeliku vahetuskursi muutused mõõdukalt välispositsiooni tasakaalustamist lähitulevikus.

Ekspordi turuosa kõikus 2020. aastal suurel määral ning kolmes liikmesriigis ületas turuosa kaotus tulemustabeli künnist. Viie aasta jooksul toimunud kumulatiivse muutuse põhjal registreerisid Hispaania, Kreeka ja Prantsusmaa märkimisväärse ekspordi turuosa kaotuse, mis ületas künnist. Vastupidiselt registreerisid mitu riiki ka märkimisväärse kasvu, mis ületas Iirimaa, Leedu ja Poola puhul 30 %. Ekspordi turuosa kõikus 2020. aastal suurel määral. ELi riikide turuosa suurenes 2020. aasta arvestuses keskmiselt mõnevõrra, aga riigiti oli suuri erinevusi.

Teatavad riigid, mis kaotasid 2020. aastal märkimisväärselt ekspordi turuosa, saavad lähitulevikus eeldatavasti tagasi ainult osa kaotatud turuosast. Lisaks Austriale ja Eestile peatus COVID-19 kriisist põhjustatud teenustebilansi järsk langus viimastes kvartalites Bulgaarias, Hispaanias, Horvaatias, Itaalias, Kreekas, Küprosel, Maltal, Portugalis ja Ungaris. Saksamaa teenuskaubanduse bilanss on mõnevõrra ülejäägis pärast järsku paranemist alates 2020. aasta algusest. Kaubavahetuse bilansi muutused olid alates 2019. aastast mitmes riigis soodsamad, mis kompenseeris osaliselt teenuskaubanduse bilansi languse. Ekspordi turuosa peaks eriti märkimisväärselt suurenema Hispaanias, Horvaatias ja Kreekas 2021. ja 2022. aastal, kui piiriülene reisimine taastub, aga mitte alati piisavalt, et saada tagasi 2020. aastal kaotatud turuosa. Üldiselt eeldatakse, et ekspordi turuosa suureneb ajavahemikus 2020–2022 kõige rohkem Eestis, Iirimaal, Leedus, Luksemburgis ja Poolas ning väheneb Hispaanias, Kreekas, Portugalis ja Prantsusmaal.

Ekspordi turuosa muutused võivad teataval määral mõjutada tulevikus teatavat välispositsiooni tasakaalustamist. Eeldatakse et suure jooksevkonto ülejäägiga riigid, sh Madalmaad, Saksamaa ja Taani, kaotavad ajavahemikus 2020–2022 ekspordi turuosa. 2021. aasta teise kvartali andmete kohaselt on teenuste bilanss SKP protsendina Madalmaades ja Saksamaal jätkuvalt ülejäägis tänu kasvavale kaubavahetuse bilansile. Need riigid kaotavad tõenäoliselt siiski osa COVID-19 perioodil omandatud teenuste ekspordi turuosast, kui turismivood taastuvad.

2.3.    Erasektori võlg ja eluasemeturud

2.3.1.Erasektori võlg

Erasektori võla suhe tõusis COVID-19 kriisi tõttu märkimisväärselt, kuid enamikus riikides peaks see 2021. aastal taas langema. 2020. aastal kerkis erasektori võla suhe SKPsse kõigis ELi riikides peale Taani, Iirimaa ja Leedu (joonis 2.3.1), peatades võlakoormuse vähendamise, mis oli paljudes riikides käimas. Võlasuhte kasv 2020. aastal oli peamiselt tingitud SKP vähenemisest, kuid enamikus riikides suurenes ka laenuvõtmine, eelkõige äriühingute puhul. Krediidigarantiid ja võla tagasimakse moratooriumid olid olulised poliitikameetmed likviidsuspuudujäägi kõrvaldamiseks COVID-19 kriisi alguses, kuid on aidanud kaasa ka võla suurenemisele. Erasektori võla suhe SKPsse ületas tulemustabeli künnisväärtust 133 % SKPst 12 liikmesriigis (Belgia, Küpros, Taani, Soome, Prantsusmaa, Iirimaa, Luksemburg, Malta, Madalmaad, Portugal, Hispaania ja Rootsi) võrreldes 10 riigiga eelmisel aastal, mil Hispaania ja Malta jäid allapoole künnisväärtust (joonis 2.3.1). Teiste liikmesriikide puhul, kes jäid allapoole künnisväärtust, täheldati märkimisväärset kasvu. Erasektori koguvõlg tundub olevat suur võrreldes võrdlusalustega, mis kajastavad riigipõhiseid majanduse põhinäitajaid, ja usaldatavuskünnistega. ( 18 ) Nii on see Belgia, Küprose, Taani, Prantsusmaa, Kreeka, Iirimaa, Luksemburgi, Malta, Madalmaade, Portugali, Hispaania ja Rootsi puhul.

Üldiselt on COVID-19 kriisi tõttu suurenenud erasektori võlatasemega seotud riskid. Majanduse taastumisel hakkab erasektori võla suhe SKPsse 2021. aastal kogu ELis prognooside kohaselt langema (joonis 2.3.1). Sellest hoolimata prognoositakse, et enamikus ELi riikides jääb see 2019. aasta tasemest kõrgemale. Kuna valitsuse toetusmeetmed järk-järgult kaotatakse, võib see piirata ettevõtete ja kodumajapidamiste suutlikkust täita oma tagasimaksekohustusi, eelkõige COVID-19 kriisist kõige rängemini mõjutatud sektorites, kus bilansid olid juba enne kriisi nõrgemad, tuues kaasa võlakvaliteedi halvenemise. Lisaks on ettevõtete, kodumajapidamiste, valitsuste ja pankade kasvav võlatase suurendanud sektorite omavahelist seotust, mis võib kiirendada šokkide ülekandumist sektorite vahel. Üleilmsete väärtusahelate häired ja majanduse ebaühtlasest taastumisest tingitud pinged kiirendatud digipöörde tingimustes kujutavad endast riske ning toovad kaasa struktuurimuutusi ning ettevõtete ja töökohtade väljatõrjumist.

2.3.1.1.Finantssektoriväliste ettevõtete võlg

Ettevõtete võlakoormus suurenes 2020. aastal enamikus ELi riikides, mõnes riigis järsult. 2020. aastal kerkis ettevõtete võla suhe SKPsse 19 riigis, eelkõige SKP järsu languse tõttu. Võlasuhte tõusule aitasid siiski kaasa ka ettevõtete netokrediidivood, võttes arvesse märkimisväärset tulude vähenemist ja tajutavat likviidsuspuudujääki 2020. aastal, mis samuti suurendas oluliselt ettevõtete hoiuste mahtu. Finantssektoriväliste ettevõtete võla suhe SKPsse suurenes eriti tugevalt mitmes riigis, kus ettevõtete võlatase oli juba niigi kõrge või kus majanduslangus mõjutas rängalt suurt turismisektorit (joonis 2.3.3 a). Nende riikide hulka kuuluvad Küpros, Prantsusmaa, Kreeka, Itaalia, Malta, Portugal ja Hispaania. Ettevõtete võlatase on jätkuvalt väga kõrge Belgias, Iirimaal, Luksemburgis ja Madalmaades, kuigi haavatavust aitavad osaliselt leevendada välismaiste otseinvesteeringute laenude märkimisväärne osakaal ja piiriülene ettevõttesisene laenamine.

Finantssektoriväliste ettevõtete võla suhe SKPsse on paljudes liikmesriikides endiselt kõrge ning võla suhe oli 2020. aastal 14 riigis üle taseme, mida saaks põhjendada nii majanduse põhinäitajate kui ka usaldatavuskünnistega. Need riigid on Belgia, Küpros, Taani, Prantsusmaa, Kreeka, Iirimaa, Luksemburg, Malta, Madalmaad, Portugal, Hispaania, Rootsi ning vähemal määral Austria ja Itaalia (joonis 2.3.2). Enamiku riikide finantssektoriväliste ettevõtete võlatase on madalam kui selle eelmine tipptase, arvestades viimastel aastatel toimunud olulist võlakoormuse vähendamist, kuid pandeemia on osa sellest edust nullinud. Mõnes riigis, näiteks Austrias, Belgias, Taanis, Prantsusmaal, Soomes, Saksamaal, Kreekas, Itaalias, Luksemburgis, Poolas, Slovakkias ja Rootsis, on ettevõtete võlatase kõrgeimal tasemel alates 1990. aastate keskpaigast või väga lähedal sellele.

Edaspidi vähendab SKP suur nominaalkasv mehaaniliselt võla suhet SKPsse 2021. aastal ja pärast seda, kuid lähtetase on kõrgemal. Tänu SKP kiirele taastumisele väheneb ettevõtete võla suhe SKPsse 2021. aastal tõenäoliselt kõigis ELi liikmesriikides, mõnel juhul märkimisväärselt. Erandiks on Kreeka, Ungari ja Rootsi (joonis 2.3.3 b). Krediidivood ületavad eeldatavasti pandeemiaeelse taseme enam kui pooltes liikmesriikides. SKP suur nominaalkasv vähendab mehaaniliselt võla suhet SKPsse 2021. aastal ja pärast seda. 2020. aastal kehtestatud erakorralised meetmed kaotatakse järk-järgult ja selle tulemusel suurenevad võla tagasimaksed. Lisaks võivad finantssektorivälised ettevõtted vähendada 2020. aastal loodud mahukaid likviidsuspuhvreid, kuna ebakindlus taandub ja likviidsuspuhvri kasutamine on alternatiiviks uute laenude võtmisele, mis võib samuti aidata võlakoormust vähendada.

Üldiselt iseloomustavad alates COVID-19 kriisi algusest finantssektorivälistele ettevõtetele suunatud krediidivoogude mustrid pandeemia eri etappe (joonis 2.3.3 b). ( 19 ) Pangalaenud finantssektorivälistele ettevõtetele suurenesid 2020. aastal rohkem kui kahes kolmandikus liikmesriikidest, sealhulgas mitmes liikmesriigis, kus finantssektoriväliste ettevõtete võlakoormus on suur, nt Taani, Prantsusmaa, Kreeka, Itaalia, Malta, Madalmaad, Portugal, Hispaania ja Rootsi. See juhtus olukorras, kus valitsuse krediidigarantiid aitasid säilitada krediidivooge ja võla tagasimakse moratooriumid hoida nominaalse võla kõrgemal tasemel, kui see muidu oleks olnud. Samas on finantssektorivälistele ettevõtetele antavate laenude kasv mõnes suures liikmesriigis viimasel ajal selgelt aeglustunud, jõudes 2021. aasta alguseks enamikul juhtudel allapoole pandeemiaeelset taset, vastupidiselt kasvavale laenumahule väiksemates liikmesriikides (joonis 2.3.4 b). Kuivõrd finantssektoriväliste ettevõtete krediidinõudlus on vähenenud, sest ettevõtted kasutavad akumuleeritud likviidsuspuhvreid, võivad krediidivood peatselt suureneda. Samas võib krediidi üldine vähenemine olla ka märk piiratud nõudlusest krediidi järele, mis võib osutada sellele, et investeerimistegevus edaspidi aeglustub.

Krediidigarantiid ja võla tagasimakse moratooriumid aitasid finantssektorivälistel ettevõtetel pandeemiaga toime tulla, kuid edaspidi võivad süveneda raskused võla tagasimaksmisel. Krediidigarantiid ja võla tagasimakse moratooriumid olid olulised poliitikameetmed likviidsuspuudujäägi kõrvaldamiseks COVID-19 kriisi alguses, kuid on aidanud kaasa ka võla suurenemisele. Mõnel juhul on elujõuetutel ja tehniliselt maksejõuetutel ettevõtetel olnud võimalik püsida turul ning lükata edasi maksekohustusi ja likvideerimist, mis oleks muidu aset leidnud. Finantssektoriväliste ettevõtete võla tagasimaksete edasilükkamine, mida võimaldasid kogu ELis kas valitsuse meetmena või laenuandjate vabatahtliku algatusena kehtestatud moratooriumid, suurendas mehhaaniliselt põhivõlga. Tagasimakse moratooriumi järkjärguline kaotamine 2021. aasta jooksul võib teatavates ettevõtlussektori osades tuua esile võlgade tagasimaksmisega seotud probleemid. COVID-19 kriisi tõttu ei ole ettevõtete maksejõuetus seni suurenenud, kuid see võib hakata suurenema tavaolukorra naastes ja tuua kaasa riskid finantssektorile.

Ettevõtete kõrge võlatase ja kehv kasumlikkus mõnes sektoris võivad edaspidi pärssida investeeringuid ja võla tagasimaksmise väljavaateid. Ettevõtete kasumlikkus vähenes 2020. aastal enamikus liikmesriikides (joonis 2.3.4 a). Kuigi ettevõtete kasumlikkus suurenes 2021. aasta esimestel kuudel peaaegu kõigis liikmesriikides, on pandeemiast rohkem mõjutatud teenustesektorid endiselt haavatavad. Kui kulud suurenevad tuludest kiiremini, võib inflatsiooni kestev dünaamika tuua mõnede ettevõtete puhul kaasa ka kasumimarginaalide vähenemise ja tekitada raskusi võlgade tagasimaksmisel, kusjuures riskiteguriks on energiahindade hiljutised arengud. Investeeringud seadmetesse on alates 2019. aasta lõpust vähenenud kõigis liikmesriikides peale Küprose. Langus oli suur mitmes riigis, kus ettevõtete võlatase on kõrge, sealhulgas Iirimaal, Luksemburgis, Madalmaades ja Belgias, samuti mõnes suure turismisektoriga riigis, nagu Itaalia, Malta, Portugal ja Hispaania. Ettevõtete kõrge võlatase muutub edaspidi erasektori investeeringute puhul riskiteguriks, eriti arvestades täiendavaid investeerimisvajadusi rohe- ja digipöörde toetamiseks. Majanduse taastumise käigus on ilmnenud märke sellest, et tarneahela suuremate häirete kontekstis võivad toimuda struktuurimuutused. Seda tõendavad tööturu pingelisus ja loidus ning püsiv oskuste tööturu nõudlusele mittevastavus.

2.3.1.2.Kodumajapidamiste võlg

Kodumajapidamiste võlg suurenes pandeemia tõttu peaaegu kõigis ELi riikides. Kodumajapidamiste võlakoormus vähenes enne pandeemiat enamikus ELi riikides, kuid oli endiselt suur (joonis 2.3.5). Pandeemia katkestas kodumajapidamiste võlakoormuse vähendamise või suurendas võlakoormust veelgi riikides, kus võlatase oli niigi juba kerkimas (joonis 2.3.6). Kodumajapidamiste võla suhe SKPsse suurenes 2020. aastal enamikul juhtudel SKP järsu vähenemise tõttu (joonis 2.3.7). See mõju pöördub vähemalt osaliselt 2021. aastal, kuna majandus hakkab taastuma. Mitmes riigis aitab laenumahu, eelkõige hüpoteeklaenude mahu dünaamiline kasv tõenäoliselt kaasa võlasuhte püsivamale tõusule, võttes arvesse kinnisvaraturu suurt aktiivsust ja eluasemehindade kasvu kiirenemist (joonis 2.3.7 b). Kokkuvõttes on paljudes riikides, eelkõige seal, kus kodumajapidamiste võla suhe SKPsse ületas enne pandeemiat riigipõhiseid võrdlusaluseid, kodumajapidamiste võlakoormus jätkuvalt suur.

2020. aastal ületas kodumajapidamiste võlatase kaheksas riigis taset, mida saaks põhjendada nii majanduse põhinäitajate kui ka usaldatavuskünnistega. Nagu ka 2019. aastal, on need riigid Taani, Soome, Prantsusmaa, Kreeka, Madalmaad, Portugal, Hispaania ja Rootsi (joonis 2.3.5). Belgias ja Küprosel ületab kodumajapidamiste võlg jätkuvalt usaldatavuskünniseid, kuigi on peaaegu tasemel, mis on põhjendatav majanduse põhinäitajatega, samal ajal kui Horvaatias ja Slovakkias ületab näitaja oluliselt majanduse põhinäitajate võrdlusaluseid, kuigi jääb endiselt allapoole usaldatavuskünniseid. Arvutatuna osakaaluna kodumajapidamiste kasutada olevast kogutulust on võlasuhe mõnes riigis oluliselt kõrgem. Nii on see Iirimaal, Luksemburgis ja Maltal, kus kodumajapidamiste võlg ületab hinnanguliselt 100 % kodumajapidamiste kasutada olevast kogutulust. ( 20 )

Pandeemia mõjutas kodumajapidamiste netokrediidivooge vähem kui ettevõtete netokrediidivooge. 2020. aastal aitasid võlamoratooriumid ja väiksemad tagasimaksed säilitada kodumajapidamiste netokrediidivood, kusjuures liikmesriigiti oli täheldada mõningaid erinevusi. Luksemburgis ja Rootsis, kus kodumajapidamiste võlakoormus on suhteliselt suur (Luksemburgis võrreldes kodumajapidamiste kasutada oleva kogutuluga), ulatusid kodumajapidamiste netokrediidivood 2020. aastal ligikaudu 4–5 %ni SKPst. Teistes suhteliselt suure kodumajapidamiste võlakoormusega riikides, sealhulgas Belgias, Soomes ja Prantsusmaal, olid netovood piiratumad ja jäid vahemikku 2–3 % SKPst. Nii oli see ka Slovakkias, kus kodumajapidamiste võlg jääb allapoole usaldatavuskünniseid, kuid on mitu aastat kasvanud üle taseme, mis on põhjendatav majanduse põhinäitajatega, ning Maltal, kus kodumajapidamiste võlg on samuti kasvanud ja on usaldatavuskünnise lähedal.

Kokkuvõttes jätkus kodumajapidamistele pangalaenude andmise puhul pärast pingelisi pandeemiakuusid varasem suundumus. Pandeemia tõi kaasa pangalaenude netovoo ajutise vähenemise (joonis 2.3.8 a). Suurte euroala riikide puhul oli see oli kõige tuntavam Prantsusmaal ja Hispaanias ning vastas üldiselt tarbimislaenude netovoo vähenemisele (joonis 2.3.8 b). Need mustrid võisid olla seotud liikumispiirangutega, mis piirasid tarbimisvõimalusi. Seevastu hüpoteeklaenude maht jäid suhteliselt stabiilseks, enne kui see 2020. aasta lõpus suurenes.

Kodumajapidamiste laenuvõtmine on muutunud 2021. aastal dünaamilisemaks. Sel aastal prognoositakse paljudes riikides kodumajapidamiste netolaenuvoo suurenemist. Võla ja netokrediidivoogude muutuste prognoosid, mis põhinevad EKP igakuistel pangalaenude andmetel (vt 1. lisa), osutavad tehingute mahu suurenemisele enamikus riikides. Kasv on kõige märgatavam Luksemburgis, Maltal ja Rootsis (üle 4 % SKPst), järgnevad Belgia, Prantsusmaa ja Slovakkia (joonis 2.3.7 b). Soomes, kus kodumajapidamiste võlakoormus on üks suurimaid, peaks krediidivoog kodumajapidamistele jääma 2021. aastal ligikaudu tasemele 2 % SKPst.

Kuigi kodumajapidamiste säästud on suurenenud, võivad võla teenindamise suutlikkusega seotud riskid siiski realiseeruda. Kodumajapidamiste säästumäär tõusis 2020. aastal liikumispiirangutest tingitud sundsäästmise tõttu või ettevaatuskaalutlustel. Prognooside kohaselt ületab 2021. aastal kodumajapidamiste säästumäär koondarvestuses ka 2019. aasta taset. Kodumajapidamiste säästumäär on suhteliselt madal endiselt Küprosel ja Kreekas. Ka Taanis on oluliselt madalam säästumäär kui teistes riikides, kus kodumajapidamiste võlakoormus on võrreldes kasutada oleva kogutuluga suur (joonis 2.3.9 a). 2020. aastal ja 2021. aasta alguses akumuleerisid kodumajapidamised finantsvarasid, eelkõige hoiuseid, mis tõid kaasa nende finantsseisundi tugevnemise. Võla tagasimaksmise riskid, mis on seotud töötuse suurenemisega, mis mõjutaks negatiivselt kodumajapidamiste sissetulekut, on endiselt piiratud (joonis 2.3.9 b). Kuigi kodumajapidamiste intressikoormus on praegu väga väike, võib rahapoliitika muutus mõjutada nende võla teenindamise suutlikkust, eriti juhul, kui ülekaalus on muutuva intressimääraga lepingud. ( 21 )

2.3.2.Eluase

2020. aastal ületas eluasemete reaalhinna kasv tulemustabeli künnisväärtust (6 %) kümnes liikmesriigis. Need on Austria, Eesti, Horvaatia, Leedu, Luksemburg, Madalmaad, Poola, Portugal, Saksamaa ja Slovakkia (joonis 2.3.10 b), st kaks riiki rohkem kui aasta tagasi. Horvaatia, Luksemburgi, Poola ja Slovakkia puhul on see teine järjestikune aasta, mil eluasemehindade kasv ületas seda künnist, samas kui Portugalis on alates 2016. aastast hinnakasv olnud igal aastal üle 6 %.

2021. aastal jätkus enamikus liikmesriikides eluasemehindade kiire kasv. Eluasemete reaalhinnad on käesoleva aasta esimesel poolel veelgi tõusnud, kusjuures 14 ELi riigis on eluasemete reaalhinnad aasta arvestuses tõusnud üle 6 % (joonis 2.3.10 b). Tšehhis, Taanis, Eestis, Lätis ja Luksemburgis ületas aastapõhine reaalkasv 10 %. 2021. aasta kahes esimeses kvartalis langesid eluasemete reaalhinnad Küprosel ja vähemal määral Rumeenias ning olid Iirimaa ja Itaalia puhul laias laastus stabiilsed.

Eluasemehindade kasvu on soodustanud mitmesugused nõudlust toetavad ja pakkumist piiravad tegurid. Pakkumist piiravad tegurid olid olemas juba enne pandeemiat ja kuigi liikumispiirangud neid ajutiselt suurendasid, võib eeldada, et need jäävad püsima ka lähiaastatel. Pandeemia võis kaasa tuua mõned struktuursed muutused eluasemenõudluses, kuna kaugtööle üleminek võib muuta geograafilisi eelistusi. Mõnes kohas võib see tähendada, et nõudlus ületab pakkumist. Finantstingimused on olnud soodsad ja üldiselt on tõenäoline, et need toetavad suurenenud eluasemenõudlust ka edaspidi. Kuna koos majanduse taastumisega kasvab ka kodumajapidamiste sissetulek, näib eluasemehindade edasine kasv tõenäoline.

Hiljutine eluasemehindade tõus tugevdab eluasemehindade stabiilset tõususuundumust, mis on püsinud alates 2013. aastast kogu ELis. Eluasemete reaalhinnad on tõusnud kõigis liikmesriikides, välja arvatud Itaalias. Suurimat kasvu on täheldatud (kahanevas järjekorras) Ungaris, Luksemburgis, Iirimaal, Portugalis, Tšehhis, Eestis ja Leedus (joonis 2.3.10 a). 2020. aastal oli ainus ELi riik, kus kasvusuundumus ei jätkunud, Iirimaa, kus hinnad olid 2019. ja 2020. aastal üldjoontes stabiilsed.

Eluasemehinnad näivad olevat enamikus ELi riikides ülehinnatud. Eluasemehindade indeksite võrdlemine võrdlusalustega, milles võetakse arvesse selliste peamiste hinnategurite mõju nagu sissetulek ja demograafiline olukord, osutab kindlalt ülehindamisele. ( 22 ) See puudutab eelkõige Austriat, Belgiat, Tšehhit, Taanit, Prantsusmaad, Saksamaad, Ungarit, Luksemburgi, Madalmaid, Portugali, Slovakkiat ja Rootsit, kus kõikjal esineb suur lõhe (joonis 2.3.11 a). Taskukohasuse näitajad, millega mõõdetakse, mitme aasta keskmist sissetulekut on vaja 100 ruutmeetrise eluaseme ostmiseks ( 23 ), osutavad suurele ülehindamisele Maltal, Iirimaal ja Horvaatias, samas kui 100 ruutmeetrise eluaseme ostmiseks on vaja rohkem kui kümneaastast sissetulekut üheteistkümnes teises liikmesriigis. Need riigid on Austria, Küpros, Eesti, Prantsusmaa, Kreeka, Ungari, Madalmaad, Poola, Portugal, Hispaania ja Rootsi (joonis 2.3.11 b).

Mitmel juhul lisanduvad eluasemehindade võimalikule ülehindamisele kodumajapidamiste suur võlg või hüpoteeklaenude mahu suurenemine. Luksemburgis on kõrged ja kiiresti kasvavad eluasemehinnad koos väga kõrge kodumajapidamiste võlatasemega. Austrias, Belgias, Taanis, Prantsusmaal, Saksamaal, Madalmaades, Portugalis ja Rootsis on märke eluasemehindade ülehindamisest ja kodumajapidamiste võlakoormus on seal märkimisväärne, Taanis isegi väga suur. Slovakkia puhul on märke eluasemehindade võimalikust ülehindamisest ja kodumajapidamiste võlg on seal kasvanud viimastel aastatel kõige kiiremini, kuigi kasv on alanud madalalt hinnatasemelt.

Eluasemehindade märkimisväärse languse riski leevendab pakkumisega seotud piirangute olemasolu, kuid majandusprobleemid püsivad. Paljudes liikmesriikides on kehtestatud makrotasandi usaldatavusmeetmed, mis on aidanud vähendada eluasemeturuga seotud riske üldisele finantsstabiilsusele. ( 24 ) Hinnatõusule aitas kaasa vähem dünaamiline eluasemete pakkumine, samas kui väiksem ehitusmaht vähendab ka eluasemehindade languse otsest majanduslikku mõju.

Eluaseme taskukohasus on halvenenud. Kuna eluasemehinnad on tõusnud kiiremini kui kodumajapidamiste sissetulekud, on eluaseme taskukohasus halvenenud. Eluasemehindade tõus ei kajastu üldiselt kodumajapidamiste võlakoormuse suurenemises, kuid see võib tulevikus realiseeruda, kui eluaseme ostmine muutub kallimaks. Eluasemehindade kasv ületas 2020. aastal sissetulekute kasvu kõigis ELi liikmesriikides peale Läti, Küprose ja Iirimaa. Luksemburgis, Saksamaal, Taanis ja Bulgaarias kulutab üle 10 % elanikkonnast vähemalt 40 % oma netosissetulekust eluasemekuludele; Kreekas on see nii rohkem kui 36 % puhul elanikkonnast (joonis 2.3.11 b). Lisaks ilmsele sotsiaalsele mõjule võib sellel olla ka oluline makromajanduslik mõju, peamiselt ressursside väära paigutamise kaudu. Kõrged eluasemehinnad võivad vähendada eratarbimist ja suurendada väliskaubanduse netobilanssi, kui eluaseme ostjate tarbimisvalmidus on keskmisest suurem. Kui sellega kaasneb laenuvõtmine, võib see tuua kaasa krediidi ümbersuunamise tootlikkust suurendavatest investeeringutest. Lisaks võib taskukohaste eluasemete nappus mõjutada negatiivselt tööjõu liikuvust ja seeläbi konkurentsivõimet.

Ärikinnisvaraturgu mõjutas COVID-19 šokk märkimisväärselt tehingute arvu järsu vähenemise ja hinnalanguse tõttu. Ärikinnisvara suundumused on alates COVID-19 puhangust elamukinnisvara suundumustest lahknenud. Ärikinnisvaratehingute arv vähenes märkimisväärselt ja jaesegmendis leidis aset oluline hinnalangus. Kuigi ärikinnisvara andmete puudulikkus ei võimalda riske ja nõrku kohti usaldusväärselt hinnata, näitavad investorite uuringud, et turukonjuktuur halveneb endiselt. ( 25 ) See võib kujutada ohtu mõnele pangale, kuna ärikinnisvara kasutatakse tavaliselt tagatisena finantssektorivälistele ettevõtetele antavate laenude puhul, kuid eelkõige kinnisvarafondidele, mis on ärikinnisvara peamised otsesed omanikud.

2.4.    Valitsemissektor

COVID-19 kriis ja meetmed, mida valitsused võtsid selle leevendamiseks, on avaldanud suurt mõju valitsemissektori võlale, mis suurenes 2020. aastal kõigis liikmesriikides. 2020. aastal ületas valitsemissektori võlg tulemustabeli künnisväärtust (60 % SKPst) 13 liikmesriigis (Austria, Belgia, Horvaatia, Küpros, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Itaalia, Portugal, Sloveenia ja Hispaania), st kaks riiki rohkem kui 2019. aastal, mil Soome ja Saksamaa jäid allapoole künnisväärtust. Kuigi 2020. aastal kehtestatud peamiselt ajutised meetmed suurendasid kohe võlga, kasvatades selle nominaalväärtust, vähendasid need pandeemiast põhjustatud majanduslanguse mõju teistele majandussektoritele.

Valitsemissektori võla suurenemine 2020. aastal on olnud kõige tuntavam riikides, mida COVID-19 šokk on rängalt tabanud. Küprose, Kreeka, Itaalia ja Hispaania puhul oli kasv 2020. aastal üle 20 protsendipunkti SKPst. Prognooside kohaselt suureneb võla suhe SKPsse 2022. aastaks võrreldes 2019. aasta tasemega kõige rohkem Belgias, Kreekas, Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias ja Maltal. Neist Belgias, Prantsusmaal, Kreekas, Itaalias ja Hispaanias oli juba pandeemia puhkedes kõrge võlataseme, mis prognooside kohaselt peaks 2022. aastaks stabiliseeruma.

Valitsemissektori võla suhe SKPsse tõusis 2019.–2020. aastal nominaalse võla suurenemise ja SKP järsu languse tõttu. Enamikus riikides oli kõige olulisemaks teguriks nominaalvõla suurenemine, mis hõlmab ka muude majandussektorite toetamiseks võetud poliitikameetmete mõju. Kreeka ja Itaalia puhul tulenes aga üle poole võla suhte tõusust nimetaja muutuse mõjust, mis on märkimisväärsem suurema algse võlataseme puhul ja järsuma majanduslanguse korral (joonis 2.4.1).

2021. ja 2022. aastaks prognoositakse valitsemissektori võla üldist stabiliseerumist, kuigi mõnel juhul peaks võlg veelgi suurenema. 2022. aasta lõpuks peaks ligikaudu pooltes liikmesriikides valitsemissektori võla suhe SKPsse ületama 2020. aasta taset (joonis 2.4.1 b). Mitmes riigis suureneb valitsemissektori võlg prognooside kohaselt 2021. aastal veelgi, kuna valitsemissektori eelarvepuudujääk on endiselt märkimisväärne (joonised 2.4.2 ja 2.4.3 b), kusjuures Malta ja Slovakkia puhul peaks võlg ületama 60 % SKPst. 2022. aastal peaks võla suhe SKPsse langema enamikus riikides, kuid kui poliitikat ei muudeta, peaks see prognooside kohaselt tõusma Belgias, Tšehhis, Eestis, Lätis, Maltal ja Rumeenias.

Valitsuse rahastamistingimused on olnud soodsad. Riigivõlakirjade tootlus jäi stabiilseks või isegi langes pisut 2020. aastal kohe pärast mõõdukat tõusu pandeemia puhkemisel. 2021. aastal tootlus pisut suurenes ja järgis ühtlustumise trendi, eriti euroala riikide seas. Riigivõlakirjade tootlus on Poolas, Tšehhis ja Ungaris suurenenud mõnevõrra, samas kui Rumeenias on kasv olnud märgatavam. Volatiilsuse vähenemine tulenes poliitikameetmetest, millega toetati valitsuse rahastamist. EKP ja teiste ELi keskpankade rahapoliitika oli selles suhtes kriitilise tähtsusega ning toetav eelarvepoliitika ja rahapoliitikameetmed on usalduse ja stabiilsuse säilitamisel üksteist vastastikku tugevdanud.

Brutorahastamisvajadus suurenes 2020. aastal märkimisväärselt, kuid peaks järgmistel aastatel püsivalt vähenema. Pandeemia tõttu suurenes brutorahastamisvajadus märkimisväärselt kõigis liikmesriikides, paljudel juhtudel üle 10 % SKPst (Austria, Küpros, Soome, Prantsusmaa, Itaalia, Malta, Poola, Slovakkia, Sloveenia ja Hispaania). Suurim brutorahastamisvajadus 2020. aastal oli Itaalias ja Hispaanias (ligikaudu 30 % SKPst) (joonis 2.4.3 a). Prognooside kohaselt hakkab rahastamisvajadus 2021. või 2022. aastal enamikus liikmesriikides vähenema, mis on kooskõlas eelarvepuudujäägi vähenemisega järgmistel aastatel (joonis 2.4.3 b). Sellest hoolimata prognoositakse, et 2022. aastal ületab brutorahastamisvajadus 20 % SKPst Prantsusmaal, Itaalias ja Hispaanias.

Valitsemissektori võla struktuur võib mõnel juhul riske suurendada, sealhulgas Bulgaarias ( 26 ), Horvaatias, Ungaris ja Rumeenias, kus välisvaluutas nomineeritud võla osakaal on suurim. ( 27 ) Selles osas paistavad silma eelkõige välisvaluutas nomineeritud võla olulisus euroalaväliste riikide jaoks ja suuremad refinantseerimisvajadused seoses lühikese keskmise lõpptähtaja poole kalduvate struktuuridega. Vähemarenenud ja -likviidsed koduturud võivad mõnel juhul samuti suurendada rahastamisriske.

On ka mõned tegurid, mis leevendavad eelarve jätkusuutlikkuse riske, mis on suuremad kui enne pandeemiat. Prognooside kohaselt püsib võlg järgmise kümne aasta jooksul pandeemiaeelsest tasemest kõrgemal ligikaudu kolmandikus liikmesriikides. ( 28 ) Järgnevate aastate soodne intressimäärade ja SKP kasvu erinevus peaks siiski aitama võla suhet stabiliseerida või vähendada. Eelarveriske võivad leevendada ka pikemad võlatähtajad, suhteliselt stabiilsed rahastamisallikad ja rekordiliselt madalad laenukasutuse kulud. Samal ajal peaks reformide ja investeeringute tulemuslik rakendamine taaste- ja vastupidavusrahastu raames toetama potentsiaalset majanduskasvu ja parandama võla jätkusuutlikkust.

Võimalikud riskid tulenevad intressimäärade tõusust või COVID-19ga seotud garantiide realiseerimisest. Intressimäärade tõus võib kaasa tuua intressimaksete suurenemise, eriti riikides, kus rahastamisvajadus on tulevikus suur. Ka garantiid võivad kaasa tuua täiendavaid eelarvekulusid: garantiide maht suurenes aastatel 2019–2020 euroalal 14 protsendipunkti võrra SKPst. Väiksema eelarvepoliitilise manööverdamisruumiga riigid (sealhulgas Belgia, Prantsusmaa, Itaalia, Portugal ja Hispaania) rakendasid heldemaid garantiiskeeme. Kuigi need võimaldasid anda toetust eelarvepositsiooni otseselt mõjutamata, suurendavad need valitsemissektori võlga juhul, kui need realiseeritakse. ( 29 )

Majanduse elavdamise seisukohast on oluline võtta asjakohaseid meetmeid eelarve jätkusuutlikkuse taastamiseks. Eeldatakse, et stabiilsuse ja kasvu pakti üldine vabastusklausel, mis võimaldas liikmesriikidel toetada oma majandust COVID-19 kriisi ajal, deaktiveeritakse 2023. aastal. Kui majandustingimused seda võimaldavad, on oluline saavutada keskpikas perspektiivis usaldusväärne eelarvepositsioon ja tagada samal ajal riigi rahanduse jätkusuutlikkus. Tuleks leida tasakaal valitsemissektori suure võlaga seotud riskide ja COVID-19 eelarvemeetmete enneaegsest kaotamisest tulenevate riskide vahel, kuna viimane võib aeglustada majanduse taastumist ( 30 ) ja avaldada aja jooksul negatiivset mõju majanduskasvule. Sellistes riikides nagu Belgia, Küpros, Prantsusmaa, Portugal ja Hispaania, kus nii avaliku kui ka erasektori võlatase on kõrge, võib mõju majanduskasvule olla veelgi suurem.

2.5.    Finantssektor

ELi pangandussektor on seni pandeemiale vastu pidanud, kuid sektoris püsivad varasemad probleemid, nagu kehv kasumlikkus. Olles pärast ülemaailmset finantskriisi ja riigivõlakriisi mitu aastat tugevnenud, oli ELi pangandussektor pandeemia alguses hästi kapitaliseeritud. Sektori seisund on aga riigiti erinev, kusjuures mõnes riigis on viivislaenude maht endiselt märkimisväärne ja kehv kasumlikkus on levinud probleem.

·ELi pangandussektor on jäänud vastupidavaks tänu nii oma tugevale lähtepositsioonile kui ka pandeemia ajal võetud poliitikameetmetele. Enne pandeemiat olid loodud tugevad kapitalipuhvrid ning 2020. aastal suurenesid esimese taseme põhiomavahendid ja maksevõime suhtarv veelgi, mida toetasid dividendide puhul kohaldatavad regulatiivsed piirangud. Viivislaenud vähenesid jätkuvalt tänu varasemast ajast päritud probleemsete varade võõrandamisele ning uute viivislaenude teket aitasid piirata laenu tagasimakse moratooriumid, mis kehtestati pärast pandeemiast puhkemist. Uusi laene omakorda toetati valitsuse garantiidega äriühingutele antavatele laenudele ja makrotasandi usaldatavusnõuete ajutise lõdvendamisega ning finantstingimused on jäänud 2021. aastal soodsaks. Finantssektori kohustuste kasv jäi 2020. aastal piiratuks ning tulemustabeli künnisväärtust ületasid üksnes Eesti, Kreeka, Ungari ja Leedu. Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) hiljutised stressitestid näitavad, et üldiselt on ELi pangandussektor vastupidav, kuid pankade lõikes on suuri erinevusi ning riigisisesele laenuandmisele keskendunud või väiksema netointressituluga pankade puhul oleks kapitali vähenemine tuntavam. ( 31 )

·ELi pangandussektori peamine probleem on endiselt väike kasumlikkus (joonis 2.5.1 a). Omakapitali tulusus, mis on olnud enamikus liikmesriikides püsivalt madal, langes 2020. aastal suuremate laenukahjumi eraldiste ja väiksemate tulude tõttu veelgi. Kasumlikkus muutus negatiivseks Küprosel, Kreekas, Iirimaal, Portugalis ja Hispaanias. 2021. aastal on märke kasumlikkuse taastumisest. ( 32 ) Need positiivsed, kuid veel ettevaatust nõudvad arengud kajastuvad ka ELi pankade turuväärtuses. Need on alates eelmisest sügisest järk-järgult naasnud pandeemiaeelsele tasemele, jäädes siiski mõnevõrra maha aktsiaturu üldisest arengust.

·Mõne ELi riigi pangandussektor seisab jätkuvalt silmitsi väga kehva kasumlikkuse, keskmisest madalama omavahendite suhtarvu ja suure viivislaenude mahuga (joonis 2.5.1). ( 33 ) Kreekas on viivislaenude suhtarv märkimisväärselt langenud, kuid see on endiselt kõrge, ( 34 ) samas kui kasumlikkus muutus 2020. aastal negatiivseks ja omavahendite suhtarvud on ühed ELi madalaimad. Küprose pankade väga kõrge viivislaenude suhtarv on samuti märkimisväärselt langenud, samal ajal kui ka kasumlikkus muutus 2020. aastal negatiivseks. Mitmes teises riigis on viivislaenude suhtarv viimastel aastatel märkimisväärselt langenud, kuid Bulgaarias, Horvaatias ja Poolas on see peaaegu 5 %. Hispaanias ja Portugalis on omavahendite suhtarv tublisti alla keskmise ning ka kasumlikkus muutus seal 2020. aastal pisut negatiivseks.

Pangandussektori riskid püsivad ning kriisi täielik mõju varade kvaliteedile, kasumlikkusele ja kapitalipuhvritele tuleb ilmsiks alles siis, kui toetusmeetmed on täielikult kaotatud. COVID-19 šoki mõju pangandussektorile on olnud piiratud tänu ulatuslikele toetusmeetmetele, mis on suunatud peamiselt ettevõtlussektorile. Need meetmed kaotatakse järk-järgult ja enamik neist peaks kavakohaselt aeguma 2021. aasta lõpuks. Meetmete kaotamine võib kaasa tuua maksevõime- või likviidsusprobleemid. See kujutab endast riski pangandussektorile, sest võlgnikud peavad täitma tagasimaksekohustused, mille eest nad olid seni kaitstud.

·Ettevõtete ja kodumajapidamiste maksevõimeprobleemid võivad siiski realiseeruda, kui tavaolukord taastub. Erasektori võlg oli mitmes liikmesriigis suur juba enne pandeemiat ja suurenes veelgi 2020. aastal. Ettevõtete maksevõimeprobleemid kujutavad endast suurt riski, eelkõige mõnes kriisist rohkem mõjutatud sektoris. Seni on ettevõtete maksejõuetust esinenud vähe. Kodumajapidamiste hüpoteeklaenudega seotud riske on seni aidanud ohjeldada riiklikud sissetulekutoetuse kavad ja kodumajapidamiste säästude suurenemine. Pikaajalised tarneprobleemid eluasemeturgudel vähendavad eluasemehindade olulise languse ohtu. Sellest hoolimata võivad tulevased maksevõimeprobleemid ettevõtlussektoris avaldada järelmõju tööhõivele ja mõjutada ka kodumajapidamiste maksevõimet.

·Viivislaenude osakaal peaks kasvama, eriti mõnes sektoris ja riigis. Selliste finantssektoriväliste ettevõtete raskused võlgade tagasimaksmisel, kelle kasumlikkus on kõige rohkem mõjutatud, võivad tuua kaasa viivislaenude kasvu. Juba on märkimisväärselt suurenenud 2. etapi laenud, mis kujutavad endast märkimisväärselt suurenenud krediidiriskiga laene. ( 35 ) 2. etapi laenude osakaal euroalal oli 2020. aastal 13 % ja peaks 2021. aastal suurenema 17 %ni. ( 36 ) Majandustegevuse piirkondlik jaotus tähendab, et viivislaenude kasv võib olla piirkonniti ebaühtlaselt jaotunud ja seepärast mõjutada teatavate riikide pangandussektoreid ebaproportsionaalselt. ( 37 ) Intressimäärade tõus võib olla veel üheks probleemiks suure finantsvõimendusega, kuid väikse likviidsuspuhvriga ettevõtete jaoks.

·Pankade, riikide ja finantssektoriväliste ettevõtete vastastikust sõltuvust tuleks tähelepanelikult jälgida. Euroalas toetas EKP pandeemiatõrje erakorraline toetusprogramm positiivset meelestatust finantsturgudel ja aitas pandeemia ajal tagada pangandussektori stabiilsust. Mõnes riigis ostsid pangad suure osa uutest emiteeritud riigivõlakirjadest, mis olid osaliselt tingitud ettevõtlussektoritele suunatud toetusmeetmetest. See kujutab endast riski, pidades silmas pankade bilansside, ettevõtlussektori ja valitsemissektori võla taseme omavahelist seotust, eelkõige olukorras, kus pikaajalised intressimäärad võivad kogu maailmas suureneda.

Pangandussektori struktuursed probleemid, mis olid olemas enne pandeemiat, püsivad ja neid võib olla raskem lahendada. Ülevõimsus on olnud ELi pangandussektori pikaajaline probleem, mille tulemuseks on kehv kulutõhusus ja väike kasumlikkus. Käimasolev digi- ja rohepööre toob kaasa uusi väljakutseid pangandussektorile, mis peab suunama rahastamise tööstusharude vahel ümber ajal, mil püsivalt kehv kasumlikkus piirab pangandussektori enda investeeringuid, ning see probleem võib süvendada, kui pangandussektori varade kvaliteet halveneb.

Pangandusväline finantssektor, mida on mõjutanud püsivalt madal intressimäär, seisab silmitsi uute probleemidega. Püsivalt madala tootlusega keskkond mõjutas negatiivselt pangandusväliste finantseerimisasutuste kasumlikkust ja bilanssi, kuna nende varaportfellid olid suures osas investeeritud madala riskiga varadesse, nagu kindlustusandjad, ning sundis neid suurendama finantsvõimendust ja positsiooni riskantsemates varades. ( 38 ) Intressimäärade järsk tõus võib kaasa tuua riskide üldise ümberhindamise, mis toob ELi pangandusvälise sektor jaoks kaasa varade väärtuse languse. Näib, et seni on COVID-19 šokk kõige rohkem mõjutanud elukindlustusandjaid, kuna nende kindlustusmaksed 2020. aastal vähenesid, samas kui kahjukindlustuse valdkonnas need suurenesid. ( 39 ) Lisaks tõi pandeemia kaasa ärikinnisvarahindade mõningase languse, mis mõjutas kinnisvarafondide tulemuslikkust (vt eespool punkt eluaseme kohta).

3.    Kokkuvõte peamistest probleemidest ja järelevalvevajadus

COVID-19 kriis katkestas suure valitsemissektori, erasektori ja välisvõlaga seotud makromajandusliku tasakaalustamatuse korrigeerimise ning algas ajal, mil mõnes riigis olid pärast mitu aastat kestnud kiiret majanduskasvu esile kerkimas ülekuumenemisriskid. Pandeemiast tingitud majanduslangus peatas valitsemissektori ja erasektori suure võlakoormuse ulatusliku vähendamise protsessi, mis oli toimunud enamikus liikmesriikides viimase kümnendi jooksul, eriti selle teisel poolel, kui majanduskasv kiirenes ja aitas langetada võlasuhet. Samuti korrigeeriti suurt jooksevkonto puudujääki või hoogsat laenumahu kasvu, mille tulemusel vähenesid järk-järgult väliskohustused ja tugevnes pangandussüsteem. Viimastel aastatel on suurenenud probleemid ja riskid seoses ülekuumenemise märkidega mõne riigi mõnes sektoris. Seda on peamiselt märgata eluasemehindade ja kulupõhise konkurentsivõime tasandil, eriti riikides, kus majanduskasv oli kiirem, ning pärast suhteliselt pikaaegset majanduskasvu. Eluasemehindade kasv, mis hakkas kiirenema enne COVID-19 kriisi, jätkus ja mõnel juhul isegi kiirenes pandeemia ajal. Kulupõhine konkurentsivõime halvenes mõnes kiirema majanduskasvuga riigis enne pandeemiat ning hilisemaid arenguid on veel raske hinnata, sest olemasolevaid andmeid moonutab endiselt tootlikkuse ebatavaline langus 2020. aastal ja koosmõju ulatuslike tööturu toetusmeetmetega.

COVID-19 kriis on süvendanud mitmeid tasakaalustamatusi ja võib kaasa tuua uusi probleeme. 2020. aastal suurenes järsult valitsemissektori ja erasektori võla suhe SKPsse, sest toimus majanduslangus ja kriisi tagajärgede leevendamiseks suurendati laenuvõtmist. Tänu majanduse märkimisväärsele taastumisele on võla suhe stabiliseerumas või juba hakanud langema. Kriisi tagajärjel on võlg siiski kasvanud, kuna riigid on kriisist väljumas selgelt kõrgema võla suhtega SKPsse. Ka erasektori võlakoormus on suur, peamiselt riikides, kus see oli suur juba enne kriisi. Taaste- ja vastupidavuskavade edukas rakendamine võib toetada avaliku ja erasektori võlakoormuse vähendamist, aidates edendada pikaajalist majanduskasvu. Lühiajalises perspektiivis võib aga valitsemissektori ja erasektori varade kvaliteedi halvenemine mõjutada finantseerimisasutuste bilanssi, kelle kehv kasumlikkus on pandeemia tõttu veelgi vähenenud, ja pärssida krediidipakkumist majanduse taastamiseks. Maksebilanss on olnud vähem mõjutatud, kuid see on halvenenud riikides, kus piiriülene turism on märkimisväärsem, sealhulgas mõnes riigis, kus rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on väga negatiivne. Samal ajal on eluasemeturud kriisi ajal veelgi dünaamilisemaks muutunud ja eluasemehindade kasv on mitmes liikmesriigis kümnendi kiireim. Eluasemete ülehindamise oht suureneb, mis tekitab muret eelkõige riikides, kus kodumajapidamiste võlakoormus on suur. Kulupõhise konkurentsivõime surve võib majanduse taastumisel kiiresti suureneda, eriti kriisist vähem mõjutatud riikides.

Üldiselt esineb probleeme paljudes liikmesriikides. Peamised probleemid on seotud järgmisega.

·Paljud liikmesriigid on haavatavad mitme omavahel seotud teguri tõttu, mis tulenevad võlataseme tasakaalustamatusest. Selline olukord on iseloomulik riikidele, mida on tabanud tsüklilised laenubuumid ja -krahhid koos jooksevkonto pöördumisega üleilmse finantskriisi tagajärjel, mõjutades omakorda pangandussektorit ja valitsemissektori võlga. COVID-19 kriis on tabanud rängalt peaaegu kõiki neid liikmesriike, kajastades ka piiriülese turismi suurt tähtsust nende majanduses.

-Küprose ja Kreeka puhul lisanduvad kõrgele võlatasemele ja suurele negatiivsele rahvusvahelisele netoinvesteerimispositsioonile ka püsivad finantssektori probleemid. Nende liikmesriikide jooksevkonto saldod halvenesid 2020. aastal reisi- ja turismitulude vähenemise tõttu. Kuigi 2020. aastal täheldati täiendavaid edusamme viivislaenude vähendamisel, on need mõlemas riigis endiselt suured. Lisaks on Kreeka potentsiaalne majanduskasv olnud aeglane, kuid töötus suur.

-Horvaatias, Iirimaal, Portugalis ja Hispaanias vähenes kõrge võlatasemega seotud tasakaalustamatus kuni COVID-19 kriisi puhkemiseni. Horvaatias, Portugalis ja Hispaanias katkestas aga pandeemiast põhjustatud majanduslangus selle suundumuse ning võla suhe SKPsse suurenes tuntavalt. Iirimaa suutis 2020. aastal SKP languse ära hoida, samal ajal kui tema majanduse sektoripõhine struktuur mõjutas soodsalt maksebilanssi.

·Rumeenias ja Ungaris on haavatavus peamiselt seotud valitsemissektori võla ja välisrahastuse koosmõjuga, võttes arvesse ülekuumenemisriske ja suurt eelarvepuudujääki. Rumeenias on jooksevkonto puudujääk olnud märkimisväärne ja püsiv juba mitu aastat ning lähitulevikus ei ole oodata olukorra paranemist. Valitsemissektori võlg on COVID-19 kriisi algusest saadik kiiresti kasvanud, kajastades suurt eelarvepuudujääki, ning peaks ka edaspidi suurenema, paisutades veelgi välisrahastamisvajadusi. Ungaris on valitsemissektori rahastamisvajadused olnud viimastel aastatel suured ja püsivad ka edaspidi kõrgel tasemel, võttes arvesse lühikesi võlatähtaegu ja suurt eelarvepuudujääki, ning sellise rahastamise allikas on osaliselt väline. Mõlemas riigis on oluline osa võlast nomineeritud välisvaluutas, mis võimendab seoseid välissektori ja eelarveolukorra vahel. Ungaris on eluasemehinnad järsult tõusnud ning majanduse jõulise taastumise ja püsiva poliitilise toetuse taustal on tunda inflatsiooni- ja kulupõhise konkurentsivõime survet.

·Mõnes liikmesriigis põhjustavad haavatavust peamiselt kõrge valitsemissektori võla suhe SKPsse, mis on kriisi ajal veelgi tõusnud, ning potentsiaalse SKP kasvu ja konkurentsivõimega seotud probleemid. See kehtib eriti Itaalia puhul, kus haavatavus on muu hulgas seotud pangandussektoriga ja viivislaenude jätkuvalt kõrge tasemega, mis küll 2020. aastal siiski jätkuvalt langes, samal ajal kui tööturu tulemused on endiselt kehvad. Belgia ja Prantsusmaa peamised kitsaskohad on valitsemissektori suur võlg, mis viimase kriisi ajal märkimisväärselt suurenes, ning potentsiaalse majanduskasvuga seotud probleemid vähese konkurentsivõime tingimustes. Prantsusmaal suurenes jätkuvalt erasektori, eelkõige ettevõtete võlakoormus, mis oli juba niigi suhteliselt kõrgel tasemel. Ka Belgias kasvas erasektori suur võlakoormus 2020. aastal veelgi. Nii Belgias kui ka Prantsusmaal võivad eluasemehinnad olla ülehinnatud ja need on muutunud viimasel ajal dünaamilisemaks.

·Mõnes liikmesriigis on probleemiks ulatuslik jooksevkonto ülejääk, mis jääb majanduse põhinäitajaid arvestades ikka veel põhjendamatult suureks. See kehtib Saksamaa ja Madalmaade kohta. Pärast eelmisel aastal toimunud ajutist langust peaks euroala ülejääk sel aastal kasvama. Suur ülejääk võib tähendada, et ei ole kasutatud ära võimalusi majanduskasvu ja riigisiseste investeeringute suurendamiseks. Sellel võivad olla tagajärjed euroala toimimisele olukorras, kus majanduse taastumist tuleb hoida, kuna olukord on jätkuvalt üsna ebakindel. Mõlemal juhul osutab eluasemehindade dünaamika ülehindamise ohule, mis on Madalmaade puhul koos kodumajapidamiste suure võlakoormusega püsinud mitu aastat.

·Tšehhis ja Slovakkias on kulupõhise konkurentsivõime vähenemine ja eluasemehindade kiire kasv kestnud mitu aastat. Kulupõhise konkurentsivõime vähenemist täheldati juba enne kriisi ja töötajate hüvitiste jätkuvalt märgatav kasv osutab ülekuumenemise ohule, mis on tingitud püsivalt suurest eelarvepuudujäägist, kusjuures valitsemissektori võlg on suurem Slovakkias. Näib, et see ei ole mõjutanud nende riikide välissektori toimimist, kuid ekspordi märkimisväärne koondumine väikesesse arvu konkreetsetesse sektoritesse kujutab endast haavatavust. Sellele lisandub eluasemehindade kiire kasv, millega kaasneb eluasemehindade ülehindamise risk. Slovakkia puhul kaasneb sellega kodumajapidamiste suhteliselt suur võlakoormus, mis on viimastel aastatel pidevalt kasvanud.

·Mõnes liikmesriigis on eluasemeturu areng toonud kaasa eluasemete hinnatasemega seotud riskid, sageli olukorras, kus kodumajapidamiste võlakoormus on suur. Nii on see Rootsi, aga ka Taani ja Luksemburgi puhul. Hiljutised eluasemehindade andmed näitavad, et pärast mõningast lühiajalist eluasemehindade langust kiirenes hinnatõus Rootsis 2020. aastal taas, mis suurendab muret ülehindamise pärast. Luksemburgis on eluasemehindade kiire kasv kriisi ajal veelgi hoogustunud, mis on suurendanud ülehindamise riski, kusjuures kodumajapidamiste võlakoormus on võrreldes nende kasutada oleva kogutuluga suur. Taanis on eluasemehindade tõusu hiljutine kiirenemine käinud käsikäes kodumajapidamiste suure võlakoormusega.

·Malta puhul tekitavad erilist haavatavust erasektori suur ja kasvav võlakoormus ning maksejõuetusraamistiku püsivad nõrgad kohad.

Käesolevas häiremehhanismi aruandes jõutakse järeldusele, et põhjalik analüüs tuleb koostada 12 liikmesriigi kohta: Hispaania, Horvaatia, Iirimaa, Itaalia, Kreeka Küpros, Madalmaad, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia ja Saksamaa. Nende riikide kohta koostati ka eelmise makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames põhjalik analüüs, mille tulemused osutasid tasakaalustamatuse (Hispaania, Horvaatia, Iirimaa, Madalmaad, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, ja Saksamaa) või ülemäärase tasakaalustamatuse (Itaalia, Kreeka ja Küpros) olemasolule. Uutes põhjalikes analüüsides hinnatakse, kas tasakaalustamatus süveneb või seda korrigeeritakse või see on juba korrigeeritud, et ajakohastada olemasolevaid hinnanguid ja hinnata võimalikke allesjäänud poliitikavajadusi.

Lisaks sellele esineb mitme liikmesriigi puhul, mille kohta eelmise menetluse raames põhjalikku analüüsi ei tehtud, märke suundumustest, mis vajavad eritähelepanu. Slovakkias kasvab kiiresti eluasemete hinnatase ning suureneb jätkuvalt kodumajapidamiste laenuvõtmine, kuigi selle kasv on mõnevõrra aeglustunud. Eksport on märkimisväärselt koondunud üksikutesse konkreetsetesse sektoritesse ning kulupõhine konkurentsivõime on vähenenud, aga see ei ole ekspordi turuosa siiani kahjulikult mõjutanud. Ungari puhul tuleb tähelepanu pöörata valitsemissektori laenuvõtu ja välisrahastamise koosmõjule märkimisväärse välisvaluutas võlapositsiooni kontekstis. Samuti on olnud suur eluasemete hinnakasv. Kasvab surve kulupõhisele konkurentsivõimele, aga see ei ole siiani ekspordi turuosa kahjulikult mõjutanud.

Samuti on vaja jälgida riskide muutumist teistes liikmesriikides, mitmel juhul seoses eluasemeturgudega. Luksemburgi ja Taani eluasemeturu muutused osutavad kasvavale riskile. Kuigi eluasemete hinnad võivad muutunud eelistuste, toetavate finantstingimuste ja pakkumise piirangute tõttu jätkuvalt kasvada, ei saa välistada langusriski, mis võib mõjutada laiemat majandust. Tšehhis on mitu aastat märkimisväärselt kasvanud eluasemete hinnad ja pidevalt vähenenud kulupõhine konkurentsivõime. Maltal tekitab märkimisväärseid haavatavusi kasvav erasektori võlatase koostoimes maksejõuetusraamistiku nõrkusega. Tuleks põhjalikult teha nendes kuues liikmesriigis toimuvate muutuste seiret ja järelevalvet ning teha kindlaks, kas need on kooskõlas makromajandusliku stabiilsusega ja soodustavad seda. Riskitasakaal ei osuta praegu põhjaliku analüüsi vajadusele. Punktis 4 on esitatud lisateave riigipõhiste muutuste kohta.

4.    Märkused iga liikmesriigi kohta

4.1.    Belgia

2021. aasta juunis Belgias makromajanduslikku tasakaalustamatust ei tuvastatud. Ajakohastatud tulemustabelis, mis hõlmab kuni 2020. aasta andmeid, ületavad erasektori konsolideeritud võlg ja valitsemissektori koguvõlg soovituslikku künnisväärtust.

Kui 2020. aastal vähenes reaalne SKP 5,7 %, siis 2021. aastal suureneb see prognooside kohaselt 6 % ja 2022. aastal 2,6 %. Nominaalse SKP tase peaks 2022. aastal ületama 8,4 % 2019. aasta taset.

Alates eelmisest aruandest avaldunud olulisemad suundumused võib kokku võtta järgmiselt.    

· Väline haavatavus jäi piiratuks. Jooksevkonto oli 2020. aastal veidi ülejäägis. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon oli selgelt positiivne ning jääb prognooside kohaselt 2021. ja 2022. aastal üldiselt samale tasemele. Tööjõu ühikukulu kasvas 2020. aastal märgatavalt, kuna COVID-19 ajal vähenes oluliselt tootlikkus. See oli osaliselt tingitud varutööjõu hoidmisest. Eeldatakse, et 2021. ja 2022. aastal peaks tootlikkus taastuma, kuid selle mõju nullib suurel määral palgadünaamika. 

·Erasektori võla suhe SKPsse ületas juba enne künnisväärtust, kuid tõusis 2020. aastal veelgi. Suhtarvule mõjus negatiivselt SKP järsk langus 2020. aastal. Belgia finantssektoriväliste ettevõtete võlakoormus on suur ja kasvas peaaegu 126 %ni SKPst, kuid riske vähendab asjaolu, et suur osa võlast tuleneb piiriülesest kontsernisisesest laenamisest, mistõttu näitaja on ülepaisutatud. Kodumajapidamiste võlg, mis tuleneb peamiselt hüpoteeklaenudest, suurenes 2020. aastal jätkuvalt. Võla suhe SKPsse kerkis siiski eelkõige SKP languse tõttu, sest netokrediidivood kodumajapidamistele jäid mõõdukaks. Kodumajapidamiste ja ettevõtete sissetuleku toetamise meetmed aitasid 2020. aastal stabiliseerida viivislaenude osakaalu. Eluasemehindade kasv hoogustus 2020. aastal ja on märke võimalikust ülehindamisest.

·Valitsemissektori võla suhe SKPsse tõusis 2020. aastal veelgi, jõudes tasemele 112,8 %. See tulenes SKP järsust langusest ja valitsuse ulatuslikest toetusmeetmetest COVID-19 kriisi mõju leevendamiseks. Finants- ja avaliku sektori negatiivse vastastikuse sõltuvusega seotud riskid jäävad piiratuks. Finantssektor püsib tugev.

·Töötuse määr tõusis 2020. aastal tänu valitsuse toetusmeetmetele vaid piiratud määral, kerkides kõigest 5,6 %-le. Neid toetusmeetmeid on pikendatud kuni 2021. aasta lõpuni. Prognoositakse, et töötuse määr tõuseb veidi nii 2021. kui ka 2022. aastal. Noorte töötuse määr kerkis 2020. aastal ja peaks 2021. aastal jõudma tasemele 20,5 %.

Belgias ei tuvastatud enne COVID-19 kriisi makromajanduslikku tasakaalustamatust, kuigi era- ja valitsemissektori suure koguvõlaga seondusid piiratud riskid. Seoses COVID-19 kriisiga on nii era- kui ka valitsemissektori võlg veelgi suurenenud, mistõttu neid tuleb jälgida. Kokkuvõttes ei pea komisjon praegu vajalikuks teha makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

4.2.    BULGAARIA

2021. aasta juunis Bulgaarias makromajanduslikku tasakaalustamatust ei tuvastatud. Ajakohastatud tulemustabelis, mis hõlmab kuni 2020. aasta andmeid, ületab tööjõu ühikukulu kasv soovituslikku künnisväärtust.

Kui 2020. aastal vähenes reaalne SKP 4,4 %, siis 2021. aastal suureneb see prognooside kohaselt 3,8 % ja 2022. aastal 4,1 %. Nominaalse SKP tase peaks 2022. aastal ületama 17 % 2019. aasta taset, kuna majanduskasv taastub.

Muud olulisemad suundumused võib kokku võtta järgmiselt.

· Jooksevkonto oli 2020. aastal esimest korda alates 2012. aastast veidi puudujäägis 0,3 %. Langus tulenes peamiselt sellest, et COVID-19 pandeemia tõttu vähenes turismiteenuste eksport. 2021. aastal on turismist saadav tulu hakanud taastuma ja see peaks jätkuma ka 2022. aastal. Negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, millest suur osa tuleneb välismaistest otseinvesteeringutest, paranes tänu reservvarade jätkuvale suurenemisele veelgi.

·Nominaalne tööjõu ühikukulu kasvas ka 2020. aastal, sest põhitootlikkus oli varutööjõu hoidmise tõttu mõnevõrra väiksem. Tööjõu ühikulu peaks ka edaspidi märkimisväärselt suurenema, ehkki mitte niivõrd kui 2020. aastal, sest kuigi tootlikkus taastub, prognoositakse hüvitiste jõulist kasvu töötaja kohta.

·Ettevõtete võlakoormus kasvas 2020. aastal, kuid seoses majanduse taastumisega peaks see hakkama jälle kahanema. Varasem võlakoormuse vähenemine põhines suurel nominaalse SKP kasvul. Seetõttu pöördus see protsess 2020. aastal ajutiselt SKP järsu languse tõttu, ehkki laenukasv jäi mõõdukaks. Majanduskasvu taastudes peaks ettevõtete võla suhe SKPsse hakkama jälle langema. Eluaseme reaalhindade kasvumäär tõusis 2020. aastal 5,2 %-le. Kuigi 2021. aastal peaks kasv veidi aeglustuma, tõukab seda tagant hüpoteeklaenude andmise jõuline hoogustumine.

·Valitsemissektori võlg oli 2020. aastal alla 25 % SKPst ja peaks jääma 2021. aastal alla 30 % SKPst, hoolimata kavast suurendada valitsemissektori kulusid.

·Finantssektori likviidsus ja kapitaliseeritus jäi COVID-19 kriisi ajal piisavaks, sest Bulgaaria keskpank võttis 2020. aasta märtsis toetusmeetmeid ja 2020. aasta juulis ühines Bulgaaria pangandusliiduga. Viivislaenude osakaal on endiselt suur, ehkki see vähenes 2020. aastal veelgi, langedes 5,9 %-le. Edaspidi tuleb hoolikalt jälgida, millist mõju avaldab avaliku sektori toetusmeetmete, näiteks laenude tagasimaksetele kehtestatud moratooriumide ja tagatiskavade järkjärguline kaotamine.

·Hoolimata 2020. aasta majanduslangusest, tööturu tingimused eriti ei halvenenud. Selles oli suur osa lühendatud tööaja kavadel. Töötuse määr, mis oli 2019. aastal kõige aegade madalaimal tasemel, kerkis 2020. aastal 5,1 %-le, kuid peaks hakkama 2022. aastal alanema.

Bulgaarias ei tuvastatud enne COVID-19 kriisi makromajanduslikku tasakaalustamatust. Viivislaenude osakaal ja ettevõtete võlakoormus oli suhteliselt suur, kuid vähenes. Seoses COVID-19 kriisiga tõusis 2020. aastal ajutiselt erasektori võla suhe SKPsse, kuid see peaks edaspidi langema. Palgahüvitiste kasv jätkub prognooside kohaselt nagu enne pandeemiat. Kokkuvõttes ei pea komisjon praegu vajalikuks teha makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

4.3.    TŠEHHI

2021. aasta juunis Tšehhis makromajanduslikku tasakaalustamatust ei tuvastatud. Ajakohastatud tulemustabelis, mis hõlmab kuni 2020. aasta andmeid, ületab tööjõu ühikukulu kasv soovituslikku künnisväärtust.

Kui 2020. aastal vähenes reaalne SKP 5,8 %, siis 2021. aastal suureneb see prognooside kohaselt 3 % ja 2022. aastal 4,4 %. Nominaalse SKP tase peaks 2022. aastal ületama 13,2 % 2019. aasta taset, kuna majanduskasv taastub.

Muud olulisemad suundumused võib kokku võtta järgmiselt.

· Väline haavatavus jäi piiratuks. Jooksevkonto jõudis 2020. aastal ülejääki 3,6 % SKPst, kuid peaks 2021. aastal jälle langema tasakaalu lähedale. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon paranes 2020. aastal jätkuvalt, kuid jäi veidi negatiivseks (–12,5 % SKPst). Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ilma makseviivituse riskita instrumentideta oli juba positiivne ning tugevneb jätkuvalt. 

·Tööjõu ühikukulu kasvas juba enne pandeemiat kiiresti. COVID-19 kriisist tuleneva varutööjõu hoidmise tõttu hoogustus kasv 2020. aastal veelgi. Kuigi hüvitised töötaja kohta suurenevad jõuliselt, kasvab tööjõu ühikukulu 2021. ja 2022. aastal eeldatavasti mõõdukamalt, sest tootlikkus taastub.

·Erasektori võlg jäi väikeseks. 2020. aastal erasektori võlatase küll kerkis veidi, kuid jääb kindlalt majanduse põhinäitajatel põhinevate võrdlusaluste ja usaldatavuskünniste piiresse. Nii kodumajapidamistele kui ka ettevõtetele suunatud krediidivood on olnud positiivsed, kuid jäänud mahult piiratuks. Pangandussektor on hästi kapitaliseeritud ja väga kasumlik. Viivislaenude osakaal on endiselt väike.

·Valitsemissektori võlatase tõusis 2020. aastal 37,7 %-le SKPst ning kerkib prognooside kohaselt 2021. aastal 42,4 %-le ja 2022. aastal 44,3 %-le. Ehkki võlatase on veel suhteliselt madal, tõuseb see tempokalt, sest eelarvepuudujääk püsib suur.

·Elusasemehinnad on juba pikka aega kiiresti kasvanud ja üha rohkem on märke võimalikust ülehindamisest. Eluaseme reaalhinnad kasvasid ka 2020. aastal hoogsalt (5,5 %), kuigi näitaja langes ja jäi tulemustabeli künnisväärtuse piiresse. Kuna prognoositakse, et 2021. ja 2022. aastal jätkub kodumajapidamiste kasutada oleva kogutulu kiire kasv, tõusevad eluasemehinnad tõenäoliselt veelgi hoogsamalt. Sellele osutavad ka juba 2021. aasta kohta kasutada olevad andmed. Survet hindade tõstmiseks võib vähendada 2021. ja 2022. aastaks prognoositav elamuehituse elavnemine, samuti hüpoteeklaenude intressimäärade tõus, mis tuleneb käimas olevast rahapoliitika karmistamisest.

Tšehhis ei tuvastatud enne COVID-19 kriisi makromajanduslikku tasakaalustamatust, kuigi konkurentsivõime olukorra ja eluasemeturule avalduva survega seondusid teatavad riskid. Seoses COVID-19 kriisiga on mõningad riskid kasvanud. Kokkuvõttes ei pea komisjon praegu vajalikuks teha makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

4.4.    TAANI

2021. aasta juunis Taanis makromajanduslikku tasakaalustamatust ei tuvastatud. Ajakohastatud tulemustabelis, mis hõlmab kuni 2020. aasta andmeid, ületavad jooksevkonto ülejääk ja erasektori võlg soovituslikku künnisväärtust.

Kui 2020. aastal vähenes reaalne SKP 2,1 %, siis 2021. aastal suureneb see prognooside kohaselt 4,3 % ja 2022. aastal 2,7 %. Nominaalse SKP tase peaks 2021. aastal ületama 10,4 % 2019. aasta taset.

Muud olulisemad suundumused võib kokku võtta järgmiselt.

· Välise jätkusuutlikkuse näitajatest püsib suur jooksevkonto ülejääk, mis moodustas 2020. aastal 8,1 % SKPst. Kuigi näitaja peaks järgmistel aastatel üha vähenema, ületab ta prognooside kohaselt selgelt makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse ülemist künnisväärtust. Suur ülejääk tuleneb peamiselt ettevõtete ja pensionisäästude mahust. Kogunenud jooksevkonto ülejäägid on toonud kaasa suure positiivse rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni. See ulatus 2020. aastal ligi 69 %ni SKPst, olles väärtuse hindamisel toimunud muutuste tõttu väiksem kui 2019. aastal (77 % SKPst). Suure positiivse rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni tõttu on tekkinud positiivne esmane netotulu, mis omakorda kasvatab jooksevkonto ülejääki.

·Erasektori võlakoormus püsib kõrgel tasemel, kuid alaneb. Viimastel aastatel on Taani kodumajapidamised oma võlakoormust vähendanud, kuigi 2020. aastal kodumajapidamiste võla suhe SKPsse pisut kerkis reaalse SKP languse tõttu, ulatudes 111,7 %ni. Tegu on suurima näitajaga ELis, kuid prognoositakse, et 2021. aastal see jälle väheneb. Ehkki eluasemehindade kasv kiirenes, suurenes hüpoteeklaenude andmine tagasihoidlikult. Intressidest tingitud võlakoormus kahanes veelgi. Samas on ujuva intressiga laenude osakaal endiselt ulatuslik, kuigi palju väiksem kui kümne aasta eest. Kodumajapidamiste koguvõlg on märkimisväärne, kuid nende finantsvarad, mis tulenevad eelkõige eluasemetest ja pensionisäästudest, on oluliselt suuremad, ehkki vähem likviidsed.

·Eluaseme reaalhinnad kasvasid 2020. aastal 4,6 %, jäädes tulemustabeli künnisväärtuse piiresse. 2021. aasta esimese pooles eluaseme reaalhindade kasv jätkus, saavutades teises kvartalis tipptaseme 13,5 % (võrdluses eelmise aastaga), kuid lähitulevikus peaks hinnatõus pidurduma. Väärtuslõhe hinnangu kohaselt võib esineda ülehindamist. Eluaseme keskmine hinnalõhe kasvab jätkuvalt ning eluasemehinna ja sissetuleku suhtarv on suhteliselt suur.

·Pangandussektor püsib endiselt stabiilne ning pangad on kasumlikud, likviidsed ja hästi kapitaliseeritud, samas kui viivislaenude osakaal on väike. Valitsemissektori võlatase tõusis 2020. aastal COVID-19 kriisiga seotud meetmete rakendamise tulemusena järsult, kuid on jätkuvalt üsna madal (umbes 42 % SKPst). Eelarvepuudujääk ulatus 2020. aastal ainult 0,2 %ni SKPst, tulenedes osaliselt ühekordsetest meetmetest.

·Tööturg toimib endiselt hästi. Töötuse määr kerkis 2020. aastal veidi, ulatudes 5,6 %ni. Tänu Taani majanduse jõuliselt taastumisele ületas tööhõive 2021. aasta teises kvartalis pandeemiaeelset taset ja töötute arv oli väiksem, kui enne pandeemiat.

Taanis ei tuvastatud enne COVID-19 kriisi makromajanduslikku tasakaalustamatust, kuigi erasektori suure võla ja jooksevkonto ülejäägiga seondusid teatavad riskid. Seoses COVID-19 kriisiga on erasektori võlakoormus suurenenud mõõdukalt, kuid eluasemehinnad märkimisväärselt, samal ajal kui püsib suur jooksevkonto ülejääk. Kokkuvõttes ei pea komisjon praegu vajalikuks teha makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

4.5.    SAKSAMAA

2021. aasta juunis jõudis komisjon järeldusele, et Saksamaal esineb piiriülese mõjuga makromajanduslik tasakaalustamatus, mida põhjustab säästmisega võrreldes tagasihoidlik investeerimine. Ajakohastatud tulemustabelis, mis hõlmab kuni 2020. aasta andmeid, ületavad jooksevkonto saldo, tööjõu ühikukulu ja eluasemehindade kasv ning valitsemissektori võlg soovituslikku künnisväärtust.

Kui 2020. aastal vähenes reaalne SKP 4,6 %, siis 2021. aastal suureneb see prognooside kohaselt 2,7 % ja 2022. aastal 4,6 %. Nominaalse SKP tase peaks 2022. aastal ületama 2019. aasta taset 9,4 %.

Muud olulisemad suundumused võib kokku võtta järgmiselt.

· Jooksevkonto ülejääk oli 2020. aastal jätkuvalt suur, ulatudes 6,9 %ni. Ülejääk on alates 2015. aastast kahanenud, kuid jääb prognooside kohaselt üle 6 %. See on tingitud tagasihoidlikest era- ja avaliku sektori investeeringutest, mida pärsivad muu hulgas takistused investeeringute tegemisel näiteks taristusse ja eluasemetesse. Kuigi viimastel aastatel on era- ja avaliku sektori investeeringud järk-järgult kasvanud, jäävad need euroala keskmisest allapoole.

·Tööjõu ühikukulu kasvas 2020. aastal järsult, kuna SKP vähenes oluliselt, kuid tööhõive ja hüvitised jäid suhteliselt stabiilsele tasemele. Majanduskasvu taastudes peaks tööjõukulude ja SKP suhe normaliseeruma.

·Valitsemissektori võlg ulatus 2020. aastal 68,7 %ni SKPst, ületades tulemustabeli soovituslikku künnisväärtust 60 %, ja peaks 2021. aastal saavutama oma tipptaseme 71,4 %, võttes arvesse COVID-19 pandeemia ajal rakendatud toetuspoliitikat. Pangandussüsteem on endiselt piisavalt kapitaliseeritud ja viivislaenude osakaal on väga väike, kuigi kasumlikkus on vähene ja kahanes 2020. aastal veelgi.

·Elusaseme reaalhinnad kasvasid 2020. aastal 7,1 % ja kiire kasv jätkus ka 2021. aasta esimeses pooles, samas kui eluasemete pakkumine jäi endiselt puudulikuks. Eluasemehinna suundumused osutavad võimalikule ülehindamisele.

Saksamaal oli enne COVID-19 kriisi suur säästude ülejääk, mis tulenes peamiselt kodumajapidamiste ja valitsemissektori netosäästudest. Jooksevkonto ülejääk on endiselt suur, sest erasektori investeeringud on COVID-19 kriisi raames rakendatud toetuspoliitikast hoolimata endiselt tagasihoidlikud ja avaliku sektori investeeringud ei ole pikaajalist investeerimispuudujääki veel korvanud. Eluasemehinnad on hoogsalt kasvanud. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka juunis kindlaks tehtud tasakaalustamatust, tuleks analüüsida tasakaalustamatuse püsimist või selle korrigeerimist.

4.6.    EESTI

2021. aasta juunis Eestis makromajanduslikku tasakaalustamatust ei tuvastatud. Ajakohastatud tulemustabelis, mis hõlmab kuni 2020. aasta andmeid, ületavad reaalne tegelik vahetuskurss, tööjõu ühikukulu ja eluasemehindade kasv, finantssektori kohustused ning noorte töötuse määr soovituslikku künnisväärtust.

Kui 2020. aastal vähenes reaalne SKP 3 %, siis 2021. aastal suureneb see prognooside kohaselt 9 % ja 2022. aastal 3,7 %. Nominaalse SKP tase peaks 2022. aastal ületama 16 % 2019. aasta taset.

Muud olulisemad suundumused võib kokku võtta järgmiselt.

· Väline haavatavus jäi piiratuks. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on viimase kümne aastaga üha paranenud ja peaks 2021. aastal stabiliseeruma tasemel –22 % SKPst. Suurem osa kohustustest tulenevad välismaistest otseinvesteeringutest. Jooksevkonto oli 2020. aastal veidi puudujäägis, mis peaks 2021. aastal natuke suurenema. 

·Tööjõu ühikukulu kasv on juba mõnda aastat olnud hoogne ja kiirenes 2020. aastal veelgi. Prognoositakse, et 2021. aastal tööjõu ühikukulu väheneb, sest tootlikkus suureneb ja SKP taastub kiiresti, samas kui tööhõive reageerib aeglasemalt. Hiljem hakkab näitaja siiski taas kasvama. Ekspordi turuosa suurenes tänu kaupade ekspordile kuni 2020. aastani ja peaks ka edaspidi kasvama, kuigi aeglasemas tempos. THHI-l põhinev reaalne tegelik vahetuskurss tugevnes eelmisel aastal veidi, kuigi vähem kui mõnel pandeemiaeelsel aastal.

·Eluasemehindade kasv kiirenes 2020. aastal 6,9 % ja peaks 2021. aastal veelgi hoogustuma. Seda soosivad pensionimaksete ennetähtaegne väljavõtmine 2021. aastal, ehitusmaterjalide hinnatõus ja pakkumisega seotud kitsaskohad, samas kui piirangud kodumajapidamiste laenuvõtmisele võivad survet leevendada. Eluasemehinna näitajad ei osuta võimalikule ülehindamisele. Pangandussektor on jätkuvalt tugev, kuna omavahendite suhtarv on suur ja viivislaenude osakaal väike.

·Valitsemissektori võla suhe SKPsse on endiselt madal, kuid tõusis eelarvepuudujäägi suurenemise, nominaalse SKP kasvu vähenemise ja valitsuse ennetusmeetmete tulemusena 2020. aastal 10 protsendipunkti. Prognooside kohaselt peaks see 2022. aastaks ulatuma 20,4 %ni SKPst.

·Tööturu tingimused halvenesid COVID-19 kriisi tagajärjel. Kui eelnenud kümne aasta jooksul töötuse määr pidevalt alanes, siis 2020. aastas kerkis see 6,8 %-le. 2022. aastal peaks see hakkama langema. Noorte töötuse määr tõusis 2020. aastal märgatavalt ja peaks kerkima ka 2021. aastal.

Eestis ei tuvastatud enne COVID-19 kriisi makromajanduslikku tasakaalustamatust, kuigi negatiivse rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooniga seondusid piiratud riskid. Seoses COVID-19 kriisiga on kiirenenud eluasemehindade kasv, kuid eluasemed ei näi olevat ülehinnatud. Kokkuvõttes ei pea komisjon praegu vajalikuks teha makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

4.7.    IIRIMAA

2021. aasta juunis jõudis komisjon järeldusele, et Iirimaal esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mis tuleneb eelkõige erasektori ja valitsemissektori võla ning välisvõla kõrge tasemega seotud haavatavusest. Ajakohastatud tulemustabelis, mis hõlmab kuni 2020. aasta andmeid, ületavad jooksevkonto puudujääk, rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, erasektori võlg ja tööjõus osalemise määr soovituslikku künnisväärtust.( 40 )

Kui 2020. aastal suurenes reaalne SKP 5,9 %, siis 2021. aastal suureneb see prognooside kohaselt 14,6 % ja 2022. aastal 5,1 %. Nominaalse SKP tase peaks 2022. aastal ületama 28,1 % 2019. aasta taset.

Muud olulisemad suundumused võib kokku võtta järgmiselt.

· Väline jätkusuutlikkus tekitab endiselt muret. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on väga negatiivne, kuid hargmaiste ettevõtete tegevuse tõttu tugevasti ülepaisutatud. 2020. aastal näitaja paranes, jõudes tasemele ‑174 % SKPst. Paranemine peaks edaspidi jätkuma. Jooksevkonto jäi 2019. aastal suurde puudujääki, kuid taastus 2020. aastal ning 2021. ja 2022. aastaks prognoositakse ulatuslikku ülejääki, mis aitab parandada välispositsiooni.

·Erasektori võlatase on väga kõrge, kuid langeb jätkuvalt. 2020. aastal ulatus see ligi 189 %ni SKPst. Enamiku erasektori võlast moodustab ettevõtete võlg (153 % SKPst ja 274 % muudetud kogurahvatulust*), mis ületab endiselt majanduse põhinäitajatel põhinevaid võrdlusaluseid ja usaldatavuskünniseid. Riske vähendab asjaolu, et suur osa ettevõtete võlast tuleneb piiriülesest kontsernisisesest laenamisest. Kodumajapidamiste võlg ulatus 2020. aastal 36 %ni SKPst ja 64 %ni muudetud kogurahvatulust*. Kuigi näitaja jääb usaldatavuskünnise piiresse ja väheneb, on see võrreldes kodumajapidamiste kasutada oleva kogutuluga ikka veel liiga suur (109 %).

·Valitsemissektori võlatase tõusis 2020. aastal veidi, jõudes 58,4 %ni SKPst. 2021. aastal peaks see hakkama taas langema. Võrreldes muudetud kogurahvatuluga on valitsemissektori võlatase siiski endiselt kõrge.

·Pangandussektori olukord on parem kui enne 2010. aasta finantskriisi. Pangad on hästi kapitaliseeritud, kuid pikemas perspektiivis valmistab neile muret kasumlikkus, mis muutus 2020. aastal negatiivseks. Viivislaenude osakaal on viimastel aastatel oluliselt kahanenud ja oli 2021. aasta juunis jätkuvalt väike (2,6 %).

·Eluasemete reaalhinnad püsisid 2020. aastal samal tasemel, kuid peaksid 2021. aastal puuduliku pakkumise tõttu veidi tõusma. Väärtuslõhe näitajad ei osuta võimalikule ülehindamisele, kuid eluaseme taskukohasusega on jätkuvalt probleeme, sest Iirimaa on ELis esikohal selle poolest, mitu aastat tuleb eluaseme ostmiseks keskmiselt töötada. 

·Töötuse määr kerkis COVID-19 kriisi tulemusena 2020. aastal 5,7 %-le ja peaks 2021. aastal ulatuma 7,5 %ni, kuid hakkab seejärel tõenäoliselt alanema. Tööjõus osalemise määra kolme aasta muutus oli 2020. aastal negatiivne, kuid muutub prognooside kohaselt 2021. ja 2022. aastal jälle positiivseks.

Iirimaa oli enne COVID-19 kriisi haavatav välisvõla ning erasektori ja valitsemissektori võla tõttu. Kuna Iirimaa majandus kasvas kriisist hoolimata, vähenes välisvõlast ja erasektori võlast tulenev haavatavus mõnevõrra, kuid valitsemissektori võlg on kasvanud. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka juunis kindlaks tehtud tasakaalustamatust, tuleks analüüsida tasakaalustamatuse püsimist või selle korrigeerimist.

4.8.    KREEKA

2021. aasta juunis jõudis komisjon järeldusele, et Kreekas esineb ülemäärane makromajanduslik tasakaalustamatus, mis on seotud eelkõige valitsemissektori kõrge võlataseme, välispositsiooni ebatäieliku tasakaalustamise ja viivislaenude suure osakaaluga olukorras, kus töötus on suur ja potentsiaalne majanduskasv väike. Ajakohastatud tulemustabelis, mis hõlmab kuni 2020. aasta andmeid, ületab mitu näitajat, nimelt rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, valitsemissektori võlg, ekspordi turuosa, finantssektori kohustused ning töötuse ja tööjõus osalemise määr, soovituslikku künnisväärtust. ( 41 )

Kui 2020. aastal vähenes reaalne SKP järsult 9 %, siis 2021. ja 2022. aastal see prognooside kohaselt taastub, suurenedes vastavalt 7,1 % ja 5,2 %. Nominaalse SKP tase peaks 2022. aastal ületama 2,4 % 2019. aasta taset.

Muud olulisemad suundumused võib kokku võtta järgmiselt.

· Väline jätkusuutlikkus halvenes 2020. aastal, sest rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon muutus veelgi negatiivsemaks. See oli tingitud SKP langusest ja jooksevkonto puudujäägi märgatavast suurenemisest (–6,6 % SKPst). Prognoositakse, et 2021. ja 2022. aastal jooksevkonto puudujääk väheneb tänu turismi taastumisele. Suure osa rahvusvahelisest netoinvesteerimispositsioonist moodustavad valitsemissektori laenud, mis on saadud soodustingimustel ja pika tagasimaksetähtajaga.

·Valitsemissektori võla suhe SKPsse tõusis 2020. aastal 26 protsendipunkti, jõudes 206,3 %ni. See tulenes järsust majanduslangusest ning COVID-19 kriisi majandusliku ja sotsiaalse mõju leevendamiseks võetud meetmetest. Üle poole sellest tõusust oli tingitud nimetajaefektist. Alates 2021. aastast peaks valitsemissektori võlasuhe hakkama taas alanema. Pikaajaline brutorahastamisvajadus ei ole peamiselt tänu refinantseerimismäärade langusele alates pandeemia algusest oluliselt muutunud.

·Pangandussektori kasumlikkus muutus 2020. aastal negatiivseks ja esimese tasandi põhiomavahendite suhe on üks madalamaid ELis. See tuleneb osaliselt pankade bilansside jätkuvast korrastamisest. Viivislaenude osakaal oli 2021. aasta märtsis endiselt suur (26,1 % 42 ), kuigi see kahanes 2020. aastal oluliselt ja peaks aeglasemas tempos vähenema ka 2021. aastal. Esialgse hinnangu kohaselt on moratooriumide lõppemisest tulenev varade kvaliteedi halvenemine jäänud mõõdukaks, kuid langusriskid püsivad.

·Töötuse määr langes peamiselt tänu valitsuse toetusmeetmetele isegi pandeemia ajal, kuid jäi 2020. aastal kõrgeks (16,3 %). Prognoosiperioodil peaks see veelgi alanema.

Kreeka oli enne COVID-19 kriisi haavatav valitsemissektori võla, välispositsiooni ebatäieliku tasakaalustamise, varasemast ajast pärit viivislaenude, töötuse ja vähese potentsiaalse majanduskasvu tõttu. Seoses COVID-19 kriisiga on valitsemissektori võlg ja väline tasakaalustamatus suurenenud. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka juunis kindlaks tehtud ülemäärase tasakaalustamatuse olemasolu, tuleks põhjalikumalt analüüsida makromajanduslike riskide püsimist ja jälgida edusamme ülemäärase tasakaalustamatuse korrigeerimisel.    

4.9.    HISPAANIA

2021. aasta juunis jõudis komisjon järeldusele, et Hispaanias esineb piiriülese mõjuga makromajanduslik tasakaalustamatus, mis on seotud välisvõla ning erasektori ja valitsemissektori võla kõrge tasemega, kusjuures valitseb suur töötus. Ajakohastatud tulemustabelis, mis hõlmab kuni 2020. aasta andmeid, ületab mitu näitajat, nimelt rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, tööjõu ühikukulu kasv, ekspordi turuosa, valitsemissektori ja erasektori võlg ning töötuse ja tööjõus osalemise määr, soovituslikku künnisväärtust.

Kui 2020. aastal vähenes reaalne SKP 10,8 %, siis 2021. aastal suureneb see prognooside kohaselt 4,6 % ja 2022. aastal 5,5 %. Nominaalse SKP tase peaks 2023. aastal ületama 2,6 % 2019. aasta taset.

Muud olulisemad suundumused võib kokku võtta järgmiselt.

· Väline jätkusuutlikkus halvenes 2020. aastal, sest negatiivne rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni suhe SKPsse kasvas. See tulenes peamiselt SKP langusest, kuid samuti teatavatest negatiivsetest väärtuse hindamise muutustest. 2020. aastal langes rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon –85,5 %-le, kuid peaks 2021. ja 2022. aastal paranema. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ilma makseviivituse riskita instrumentideta jääb selgelt negatiivseks. Jooksevkonto ülejääk kahanes 2020. aastal 0,8 %-le SKPst, kusjuures vähenes ka ekspordi turuosa, mis oli osaliselt tingitud rahvusvahelise turismi langusest. Prognoositakse, et 2021. ja 2022. aastal jääb jooksevkonto veidi ülejääki.

·Ettevõtete ja kodumajapidamiste võlakoormus vähenes kuni 2019. aastani. Seoses COVID-19 kriisiga tõusis 2020. aastal veidi erasektori võla suhe SKPsse, ulatudes 146 %ni. See ületas makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse künnisväärtust 133 % ning tulenes netokrediidivoogudest ettevõtlussektorile ja suuremal määral SKP märkimisväärsest langusest. Kuna majandus peaks taastuma, erasektori võlasuhte tõus 2021. aastal tõenäoliselt osaliselt pöördub.

·Valitsemissektori võla suhe SKPsse tõusis 2020. aastal 25 protsendipunkti, jõudes 120 %ni. See tulenes järsust majanduslangusest ning COVID-19 kriisile reageerimiseks võetud valitsuse toetusmeetmetest. Prognoositakse, et 2022. aastaks võlasuhe alaneb mõõdukalt, jõudes 116 %ni. Pandeemiast tulenev ettevõtlussektori suurem haavatavus võib võimendada finants- ja avaliku sektori negatiivse sõltuvusega seotud riske.

·Pangandussektor on viimase kümne aastaga muutunud vastupidavamaks. Kapitaliseerituse tase on sektoris veel madal, kuid COVID-19 kriisi jooksul on see veidi paranenud. Pankade likviidsuspositsioon on jäänud usaldusväärseks. Kasumlikkus on olnud püsivalt väike ja muutus 2020. aastal negatiivseks. Viivislaenud osakaal langes 2020. aastal 2,8 %-le. Edaspidi võib näitaja siiski suureneda, kui avaldub avaliku sektori toetusmeetmete, näiteks laenude tagasimaksetele kehtestatud moratooriumide ja tagatiskavade järkjärgulise kaotamise täielik mõju.

·Töötuse määr, mis oli mitu aastat langenud, kerkis 2020. aastal COVID-19 kriisi tõttu jälle 15,5 %-le ning ületab jätkuvalt soovituslikku künnisväärtust. Prognooside kohaselt 2021. ja 2022. aastal töötuse määr alaneb. Tööjõus osalemise määr langes ja jääb allapoole soovituslikku künnisväärtust. Lisaks valmistab jätkuvalt muret tööturu killustatus.

Hispaania oli enne COVID-19 kriisi haavatav välisvõla, erasektori ja valitsemissektori võla ning suure töötuse tõttu. Seoses COVID-19 kriisiga on tõusnud võlasuhted ja töötuse määr. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka juunis kindlaks tehtud tasakaalustamatust, tuleks analüüsida tasakaalustamatuse püsimist või selle korrigeerimist.

4.10.    PRANTSUSMAA

2021. aasta juunis jõudis komisjon järeldusele, et Prantsusmaal esineb piiriülese mõjuga makromajanduslik tasakaalustamatus, mis on seotud valitsemissektori suure võla ja konkurentsivõime nõrkusega tootlikkuse vähese kasvu tingimustes. Ajakohastatud tulemustabelis, mis hõlmab kuni 2020. aasta andmeid, ületab mitu näitajat, nimelt valitsemissektori ja erasektori võlg, ekspordi turuosa ning tööjõus osalemise määr, soovituslikku künnisväärtust.

Kui 2020. aastal vähenes reaalne SKP 7,9 %, siis 2021. aastal suureneb see prognooside kohaselt 6,5 % ja 2022. aastal 3,8 %. Nominaalse SKP tase peaks 2022. aastal ületama 6,7 % 2019. aasta taset.

Muud olulisemad suundumused võib kokku võtta järgmiselt.

· Välispositsioon halvenes 2020. aastal, sest rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni negatiivne suhe SKPsse halvenes kasvanud jooksevkonto puudujäägi ja SKP languse tulemusena ‑30 %ni. Kuna prognoositakse ekspordi taastumist, peaks jooksevkonto lähiaastatel mõnevõrra paranema. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon stabiliseerub prognooside kohaselt praeguse taseme lähedal.

·Erasektori võla suhe SKPsse tõusis 2020. aastal jätkuvalt, kerkides suurte krediidivoogude mõjul 21 protsendipunkti ehk peaaegu 174 %ni. 2021. aastal peaks tõus mõnevõrra pöörduma. Ettevõtete võlakoormuse kasvu tasakaalustavad nende suurenenud likviidsuspuhvrid, samuti nagu kodumajapidamiste võlakoormuse suurenemist tasakaalustavad nende kasvanud säästud. Eluaseme reaalhinnad kasvasid 2020. aastal mõnevõrra kiiremini kui 2019. aastal ja on märke võimalikust ülehindamisest.

·Valitsemissektori võla suhe SKPsse, mis oli juba enne märkimisväärne, kerkis 2020. aastal 18 protsendipunkti ehk 115 %ni. See oli tingitud COVID-19 kriisile reageerimiseks võetud valitsuse toetusmeetmetest ja järsust majanduslangusest. 2021. aastal peaks näitaja hakkama vähenema.

·Konkurentsivõime näitajad, mis olid mitu aastat paranenud, halvenesid COVID-19 tulemusena samuti. Tööjõu ühikukulu kasv hoogustus 2020. aastal ajutiselt sellest hoolimata, et hüvitised töötaja kohta kahanesid. Prognooside kohaselt pöördub kasv lähiaastatel ainult mõnevõrra. Ekspordi turuosa vähenes 2020. aastal märgatavalt, kuid peaks järgmistel aastatel taastuma.

·Pangandussektori omavahendite suhe on hea ja paraneb veelgi. Viivislaenud osakaal oli juba varem väike, kuid kahanes 2020. aastal veelgi, langedes 2,2 %-le. Kui valitsuse toetusmeetmed järk-järgult kaotatakse, võib näitaja siiski suureneda.

·Tööturu olukord halvenes 2020. aastal COVID-19 kriisi tõttu, sest vähenes kogutööhõive ja alanes tööjõus osalemise määr. Alates 2021. aastast peaksid nii tööhõive kui ka tööjõus osalemise määr paranema.

Prantsusmaa oli enne COVID-19 kriisi haavatav valitsemissektori võla ja nõrga konkurentsivõime tõttu olukorras, kus tootlikkus oli väike. Seoses COVID-19 kriisiga on valitsemissektori ja erasektori võlg ning välisvõlg suurenenud. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka juunis kindlaks tehtud tasakaalustamatust, tuleks analüüsida tasakaalustamatuse püsimist või selle korrigeerimist.

4.11.    HORVAATIA

2021. aasta juunis jõudis komisjon järeldusele, et Horvaatias esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mis tuleneb välisvõla ning erasektori ja valitsemissektori võla kõrgest tasemest olukorras, kus potentsiaalne majanduskasv on väike. Ajakohastatud tulemustabelis, mis hõlmab kuni 2020. aasta andmeid, ületavad rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, tööjõu ühikukulu kasv, eluasemehindade kasv ja valitsemissektori koguvõlg soovituslikku künnisväärtust.

Kui 2020. aastal vähenes reaalne SKP 8,1 %, siis 2021. aastal suureneb see prognooside kohaselt 8,1 % ja 2022. aastal 5,6 %. Nominaalse SKP tase peaks 2022. aastal ületama 9,5 % 2019. aasta taset.

Muud olulisemad suundumused võib kokku võtta järgmiselt.

· Väline jätkusuutlikkus halvenes 2020. aastal. Jooksevkonto oli varem ülejäägis, kuid jäi 2020. aastal puudujääki 0,1 % SKPst. See oli peamiselt tingitud turismiga seotud teenuste ekspordi vähenemisest pandeemia tõttu. Kolme aasta keskmine näitaja langes tasemele 1,6 %. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon halvenes 2020. aastal veidi, langedes –47,8 %-le SKPst, kuid peaks alates 2021. aastast jälle paranema. Seevastu rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ilma makseviivituse riskita instrumentideta paranes veelgi ja jõudis 2020. aastal tasakaalu. 

·Nominaalse tööjõu ühikukulu kasv kiirenes 2020. aastal tootlikkuse vähenemise tõttu, kusjuures kolme aasta muutus ulatus 13,7 %ni. Prognoositakse, et 2021. aastal tööjõu ühikukulu kasv aeglustub.

·Eluasemehinna indeks ületas 2020. aastal taas künnisväärtust, kuna reaalhinnad kasvasid 7,3 %, süvendades eluaseme kättesaadavuse probleemi. 2021. aastal peaks eluasemehindade kasv pidurduma. Eluasemehindu tuleb jätkuvalt jälgida, võttes arvesse ka ehitusmaterjalihindade arengut.

·Erasektori võla suhe SKPsse kerkis 2020. aastal umbes 88 %-lt 98 %-le, kuna SKP langes ja krediidivood olid positiivsed, kuigi madalal tasemel. 2021. aastal pöördub tänu nimetajaefektile (SKP kasvule) tõenäoliselt nii ettevõtete kui ka kodumajapidamiste võlasuhte tõus. Pangandussektor on hästi kapitaliseeritud ja kasumlik, kuid samal ajal on viivislaenude osakaal suhteliselt suur, ületades 5 %. Edaspidi on oluline hoolikalt jälgida, millist mõju avaldab avaliku sektori toetusmeetmete, näiteks laenude tagasimaksetele kehtestatud moratooriumide ja tagatiskavade järkjärguline kaotamine.

·Valitsemissektori võla suhe SKPsse, mis eelnenud viiel aastal pidavalt alanes, kerkis 2020. aastal 16 protsendipunkti ehk 87,3 %ni. See oli tingitud COVID-19 kriisile reageerimiseks võetud valitsuse toetusmeetmetest ja järsust majanduslangusest. Kuna majandus peaks taastuma ja eelarvemeetmed kaotatakse, prognoositakse, et 2021. aastal hakkab valitsemissektori võlg taas vähenema.

Horvaatia oli enne COVID-19 kriisi haavatav valitsemissektori ja erasektori võla ning välisvõla tõttu olukorras, kus potentsiaalne majanduskasv oli väike. Seoses COVID-19 kriisiga on võlasuhe tõusnud. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka juunis kindlaks tehtud tasakaalustamatust, tuleks analüüsida tasakaalustamatuse püsimist või selle korrigeerimist.

4.12.    ITAALIA

2021. aasta juunis jõudis komisjon järeldusele, et Itaalias esineb piiriülese mõjuga ülemäärane makromajanduslik tasakaalustamatus, mis on tingitud valitsemissektori võla kõrgest tasemest ja tootlikkuse pikaajalisest nõrgast kasvust olukorras, kus tööturg ja pangandussektor on haavatavad. Ajakohastatud tulemustabelis, mis hõlmab kuni 2020. aasta andmeid, ületavad valitsemissektori võlg ja tööjõus osalemise määr soovituslikku künnisväärtust.

Kui 2020. aastal vähenes reaalne SKP COVID-19 kriisi tõttu järsult 8,9 %, siis 2021. aastal suureneb see prognooside kohaselt 6,2 % ja 2022. aastal 4,3 %. Nominaalse SKP tase peaks 2022. aastal ületama 4,6 % 2019. aasta taset.

Muud olulisemad suundumused võib kokku võtta järgmiselt.

· Välispositsioon püsib stabiilne, samas kui rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on tasakaalus. Jooksevkonto oli 2020. aastal ülejäägis 3,8 %, mis peaks 2021. aastal veidi vähenema. See tuleneb suurel määral naftahindade tõusust ja impordinõudluse suurenemisest.

·Erasektori võlg kasvas 2020. aastal, kusjuures nii kodumajapidamiste kui ka ettevõtete võlg lähenesid usaldatavuskünnistele ja majanduse põhinäitajatel põhinevatele võrdlusalustele. 2021. aastal peaksid mõlemad erasektori võla komponendid majanduskasvu taastudes vähenema.

·Tööviljakus kahanes 2020. aastal järsult, sest lühendatud tööaja kavad toetasid tööhõivet, samal ajal kui SKP langes oluliselt. Kui SKP kasv taastub, peaks tööviljakus keskpikas perspektiivis paranema. Tööjõu ühikukulu kasv hoogustus 2020. aastal, kuid peaks edaspidi mõõduka palgatõusu tingimustes aeglustuma.

·Valitsemissektori võla suhe SKPsse kerkis 2020. aastal 21 protsendipunkti ehk 155,6 %ni. Üle poole võlasuhte tõusust oli tingitud nimetajaefektist. Prognooside kohaselt hakkab valitsemissektori võlasuhe 2021. aastal toetuspoliitika pikendamisest hoolimata langema ja see suundumus peaks järgmistel aastatel jätkuma. Finantssektori ja muude ettevõtete vahelisest negatiivsest sõltuvusest riigi rahandusele tulenevad riskid säilivad, kuna riigi tagatisega laenude osakaal on märkimisväärne ja on oht, et maksujõuetute ettevõtete hulk suureneb, ehkki see on praegu väike.

·Pangandussektori olukord on üha paranenud, kuid haavatavus püsib. Kuigi viivislaenude osakaal on veelgi vähenenud, ulatus see 2021. aasta esimeses kvartalis 4,5 %ni, mis ületab endiselt euroala keskmist (2,4 %). Seoses pandeemiaga võetud likviidsusmeetmed toetasid pankade laenuandmist. Pankade kasumlikkus kahanes 2020. aastal siiski veelgi. Edaspidi tuleb hoolikalt jälgida, millist mõju avaldab avaliku sektori toetusmeetmete, näiteks laenude tagasimaksetele kehtestatud moratooriumide ja tagatiskavade järkjärguline kaotamine.

·Erinevalt enamikust ELi riikidest, alanes töötuse määr 2020. aastal endiselt, jõudes 9,2 %ni, kuid peaks 2021. aastal kerkima. Noorte töötuse määr tõusis 2020. aastal veelgi ja on väga kõrge. Töötajate arv on ikka veel väiksem kui enne COVID-19 kriisi. Oskuste jätkuv mittevastavus nõudlusele võib lähiaastatel takistada töötuse määra kiiremat langetamist.

Itaalia oli enne COVID-19 kriisi haavatav valitsemissektori suure võla ja tootlikkuse vähese kasvu tõttu olukorras, kus töötus oli endiselt üsna ulatuslik. Seoses COVID-19 kriisiga on võlasuhted tõusnud, samas kui finantssektor ja teataval määral ka tööturg on endiselt haavatavad. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka juunis kindlaks tehtud ülemäärase tasakaalustamatuse olemasolu, tuleks põhjalikumalt analüüsida makromajanduslike riskide püsimist ja jälgida edusamme ülemäärase tasakaalustamatuse korrigeerimisel.

4.13.    KÜPROS

2021. aasta juunis jõudis komisjon järeldusele, et Küprosel esines ülemäärane makromajanduslik tasakaalustamatus. Haavatavus tuleneb suurest valitsemis- ja erasektori ning välisvõlast, püsivalt suurtest viivislaenudest ja märkimisväärsest jooksevkonto puudujäägist. Ajakohastatud tulemustabelis, mis hõlmab kuni 2020. aasta andmeid, ületab mitu näitajat, nimelt jooksevkonto saldo, rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ning valitsemissektori ja erasektori võlg, soovituslikku künnisväärtust. ( 43 )

Kui 2020. aastal vähenes reaalne SKP 5,2 %, siis 2021. aastal suureneb see prognooside kohaselt 5,4 % ja 2022. aastal 4,2 %. Nominaalse SKP tase peaks 2022. aastal ületama 7 % 2019. aasta taset.

Muud olulisemad suundumused võib kokku võtta järgmiselt.

· Väline haavatavus valmistab endiselt probleeme, sest rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon jäi 2020. aastal üsna negatiivseks. See tuleneb siiski suurel määral eriotstarbeliste majandusüksuste tegevusest. Jooksevkonto puudujääk oli 2019. aastal 5,7 % SKPst, kuid 2020. aastal suurenes see 10,1 %ni, kuna pandeemia mõjus turismiteenuste ekspordile väga negatiivselt. 2021. ja 2022. aastal peaks näitaja mõõdukalt paranema.

·Valitsemissektori võla suhe SKPsse tõusis 2020. aastal 24 protsendipunkti ehk 115,3 %ni, sest valitsus lõi ulatusliku rahapuhvri, et tagada pandeemiaga võitlemiseks, majanduse toetamiseks ja likviidsusriskide juhtimiseks vajalikud vahendid. Alates 2021. aastast peaks valitsemissektori võlasuhe hakkama taas alanema.

·Erasektori võlasuhe, mis oli varem pidavalt langenud, kerkis 2020. aastal pandeemiast põhjustatud nominaalse SKP languse tõttu. Kodumajapidamiste puhul jõudis võla suhe SKPsse 91 %ni ja finantssektoriväliste ettevõtete puhul ligi 170 %ni. Prognoositakse, et 2021. aastal hakkab erasektori võlakoormus majanduse taastumise tulemusena taas vähenema, kuid ületab endiselt usaldatavuskünniseid ja majanduse põhinäitajatel põhinevaid võrdlusaluseid.

·Pangandussektori kasumlikkus muutus 2020. aastal negatiivseks. Viivislaenude osakaal on endiselt suur, kuid kahanes 2020. aastal oluliselt. 2021. aasta esimeses pooles püsis näitaja stabiilselt 10 % tasemel. Kavandatakse täiendavaid viivislaenude portfellide müüke. Ei ole veel märke sellest, et laenude tagasimaksetele kehtestatud moratooriumide lõpetamine 2021. aasta jaanuaris oleks varade kvaliteeti märkimisväärselt kahjustanud, kuid edaspidi tuleb avaliku sektori toetusmeetmete järkjärgulise kaotamise mõju hoolikalt jälgida.

Küpros oli enne COVID-19 kriisi haavatav välisvõla ning erasektori ja valitsemissektori võla tõttu. Seoses COVID-19 kriisiga on jooksevkonto puudujääk süvenenud ja võlasuhted tõusnud. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka juunis kindlaks tehtud ülemäärase tasakaalustamatuse olemasolu, tuleks põhjalikumalt analüüsida makromajanduslike riskide püsimist ja jälgida edusamme ülemäärase tasakaalustamatuse korrigeerimisel.

4.14.    LÄTI

Eelmise makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse käigus Lätis makromajanduslikku tasakaalustamatust ei tuvastatud. Ajakohastatud tulemustabelis ületab mitu näitajat, nimelt reaalne tegelik vahetuskurss ja tööjõu ühikukulu kasv, soovituslikku künnisväärtust.

Kui 2020. aastal vähenes reaalne SKP 3,6 %, siis 2021. aastal suureneb see prognooside kohaselt 4,7 % ja 2022. aastal 5 %. Nominaalse SKP tase peaks 2022. aastal ületama 12,9 % 2019. aasta taset.

Muud olulisemad suundumused võib kokku võtta järgmiselt.

· Jooksevkonto jõudis 2020. aastal ülejääki 2,9 % SKPst. See parandas oluliselt rahvusvahelist netoinvesteerimispositsiooni, mis moodustab nüüd –34,7 % SKPst, jäädes makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse künnisväärtusest napilt allapoole. Läti negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon tuleneb peamiselt valitsemissektori võlast ja välismaistest otseinvesteeringutest, mistõttu nendega seotud teeninduskulude järsu suurenemise oht on väike. Prognooside kohaselt jääb jooksevkonto 2022. aastal taas veidi puudujääki, kuid rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon peaks jätkuvalt paranema.

·Kulupõhise konkurentsivõime näitajad nõrgenesid ka 2020. aastal. Tööjõu ühikukulu kasvas juba enne pandeemiat kiiresti, kuid väheneva tootlikkuse ja jätkuva palgatõusu koosmõjul hoogustus kasv 2020. aastal veelgi. Palgatõus jäi suureks, sest püsib oskuste nappus ja COVID-19 kriisiga seotud töökohtade kadu puudutas valdavalt madalapalgalisi sektoreid. Prognooside kohaselt on COVID-19 mõju tootlikkusele ajutine, kuid tööjõu pakkumise vähenemisest tingitud palgasurve mõjutab olukorda ka edaspidi, kuna rahvastiku vähenemine peaks jätkuma. Läti ekspordi turuosa suurenes 2020. aastal tunduvalt. THHI-l põhinev reaalne tegelik vahetuskurss tugevnes suurel määral seetõttu, et Vene rubla nõrgenes 2020. aastal umbes 20 %.

·Mitu aastat hoogsalt jätkunud eluaseme reaalhindade kasv aeglustus 2020. märgatavalt. Erasektori võlakoormus püsis stabiilsel tasemel, sest laenuandmine ettevõtetele jäi piiratuks. Finantssektor on tugev ja hästi kapitaliseeritud, kuid selle kasumlikkus vähenes 2020. aastal oluliselt.

·Töötuse määr tõusis 2020. aastal seoses COVID-19 kriisiga 8,1 %-le. 2021. aastal peaks töötus hakkama vähenema. Noorte töötus kasvas 2020. aastal ja see suundumus peaks 2021. aastal jätkuma. Prognoositakse, et COVID-19 kriisist tingitud tööturu olukorra halvenemine on ajutine ja et 2023. aastaks naaseb töötuse määr kriisieelsele tasemele.

Lätis ei tuvastatud enne COVID-19 kriisi makromajanduslikku tasakaalustamatust, kuigi rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon oli negatiivne ja tööjõu ühikukulu kasv kiire. Tööjõu pakkumisest tingitud surve ja kulupõhise konkurentsivõimega seotud probleemid peaksid jätkuma ka pärast COVID-19 kriisi, kuid nendega seotud riskid on piiratud. Kokkuvõttes ei pea komisjon praegu vajalikuks teha makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

4.15.    LEEDU

Eelmise makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse käigus Leedus makromajanduslikku tasakaalustamatust ei tuvastatud. Ajakohastatud tulemustabelis, mis hõlmab kuni 2020. aasta andmeid, ületab viis näitajat, nimelt reaalne tegelik vahetuskurss, tööjõu ühikukulu ja eluasemehindade kasv, finantssektori kohustused ning noorte töötuse määr, soovituslikku künnisväärtust.

Kui 2020. aastal vähenes reaalne SKP 0,1 %, siis 2021. aastal suureneb see prognooside kohaselt 5 % ja 2022. aastal 3,6 %. Nominaalse SKP tase peaks 2022. aastal ületama 18 % 2019. aasta taset.

Muud olulisemad suundumused võib kokku võtta järgmiselt.

· Väline haavatavus jäi piiratuks, kusjuures jooksevkonto ülejääk ulatus 2020. aastal 7,3 %ni. Ülejäägi selget kasvu toetavad kaupade ja teenuste ekspordi soodne areng ning ülejääk peaks jääma suureks, ehkki see edaspidi veidi kahaneb. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on küll negatiivne, kuid paraneb kiiresti. Näitaja tuleneb põhiliselt kumuleerunud välismaiste otseinvesteeringute mahust, kusjuures olulise osa nende sissevoost moodustab uuesti investeeritud tulu, mis vähendab riske. 

·Tööjõu ühikukulu kasvab endiselt kiiresti. Töötajate hüvitiste arengut mõjutavad tööturul avalduv surve ja avaliku sektori palgetõusud, mis tulenevad osaliselt pandeemia vastasest võitlusest. Nii 2020. aastal kui ka 2021. aasta esimeses pooles kasvasid palgad hoogsalt, üle 10 %. Palgatulu osakaal on võrreldes varasema ajaga juba suhteliselt suur ja avalikus sektoris peaks töötajate hüvitiste suurenemine pärast pandeemia ajal toimunud kasvu pidurduma. Seetõttu prognoositakse, et palgatõus samas tempos ei jätku. Tööjõu ühikukulu peaks märgatavalt kasvama, kuid mõnevõrra aeglasemalt kui viimastel aastatel.

·Kinnisvaraturul on näha eluasemehindade kiiremat tõusu. Samal ajal ei osuta väärtuslõhe näitajad võimalikule ülehindamisele. Eluasemehinnad kasvasid 2020. aastal 6,4 % ja 2021. aasta esimeses pooles kasv hoogustus. See on osaliselt tingitud kogunenud pakkumisalastest takistustest, mis on hakanud tasapisi leevenema. Lähiaastatel peaks eluaseme hinnakasv taanduma, milles on oma osa prognoositaval palgakasvu aeglustumisel. Kuigi hüpoteeklaenude andmine on kiiresti suurenenud, püsib kodumajapidamiste võlakoormus endiselt üsna madalal tasemel. Pangandussektor on hästi kapitaliseeritud ja kasumlik ning viivislaenude osakaal on väga väike.

·Tööturul on taas märgata surve suurenemist. Töötuse määr kerkis 2020. aastal 8,5 %ni, kuid peaks edaspidi järk-järgult alanema. Noorte töötuse määr tõusis 2020. aastal, kuid peaks samuti hakkama 2021. aastal langema. Paljudes majandussektorites avaldab enne pandeemiat kasvanud tööjõu puudus survet tööjõukulu suurendamiseks.

Leedus ei tuvastatud enne COVID-19 kriisi makromajanduslikku tasakaalustamatust, kuigi surve tööturule kasvas. Hoolimata tööjõukulude suurenemise survest, mis tulenes hiljutise tööjõu puuduse naasmisest, peaks tööjõu ühikulu mõnevõrra vähenema. Kokkuvõttes ei pea komisjon praegu vajalikuks teha makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

4.16.    LUKSEMBURG

Eelmise makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse käigus ei tuvastatud Luksemburgis makromajanduslikku tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis, mis hõlmab kuni 2020. aasta andmeid, ületavad tööjõu ühikukulu ja eluasemehindade kasv, erasektori võlg ja laenuandmise kasv ning noorte töötus soovituslikku künnisväärtust.

Reaalne SKP kahanes 2020. aastal COVID-19 kriisi tulemusena üsna vähe (1,8 %) ja jõudis 2021. aasta esimeses kvartalis jälle kriisieelsele tasemele. Prognoositakse, et 2021. aastal ulatub reaalkasv 5,8 %ni ja 2022. aastal 3,7 %ni, mis tähendab, et nominaalne SKP tuleb 2022. aastal 17,6 % suurem kui 2019. aastal.

Muud olulisemad suundumused võib kokku võtta järgmiselt.

· Välise jätkusuutlikkusega seotud riskid on jätkuvalt piiratud. Jooksevkonto on kindlalt ülejäägis ja rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon selgelt positiivne.

·Tööjõu ühikukulu kasvas 2020. aastal märkimisväärselt. See tulenes osaliselt ajutisest varutööjõu hoidmisest COVID-19 kriisi ajal. Kriisi tõttu kerkisid 2020. aastal töötuse ja noorte töötuse määr.

·Erasektori võla suhe SKPsse oli 2020. aastal väga kõrge, ulatudes umbes 317 %ni, kuigi alates 2020. aasta teisest poolest on see mõnevõrra langenud. Näitaja on peamiselt tingitud ettevõtete võlast. Riske vähendab asjaolu, et 80 % ettevõtete võlast tuleneb Luksemburgi rahvusvahelises finantskeskuses tegutsevate kontsernide sisesest piiriülesest laenamisest.

·Kodumajapidamiste võla suhe SKPsse kerkis 2020. aastal veelgi, jõudes umbes 69 %ni. See jääb küll võrdlusaluse piiresse, kuid võlg ületab märkimisväärselt kasutada olevat kogutulu (170 %). Hüpoteeklaenude andmine kiirenes jätkuvalt olukorras, kus eluasemehinnad tõusevad väga hoogsalt. Seetõttu on riiklik süsteemsete riskide nõukogu alates 2021. aasta jaanuarist kehtestanud makrotasandi usaldusjärelevalvega seotud piirangud (laenusumma ja tagatissumma väärtuse suhtarvule) ja suurendanud vastutsüklilist kapitalipuhvrit.

·Eluasemehindade tõus on alates pandeemia puhkemisest ületanud kümne protsendi piiri, kusjuures on selgeid märke võimalikust ülehindamisest. Hinnatõus peaks vastuvõetud meetmete rakendamise tulemusena siiski muutuma mõõdukamaks. Nende meetmete hulka kuulub maakasutuse ja kinnisvara maksustamise reform, et aidata leevendada struktuurselt puudulikku eluasemete pakkumist. Selleks et suurendada taskukohaste eluasemete riiklikku pakkumist, hoogustatakse ka investeeringuid elamuehitusse.

·Pangandussektori kapitaliseeritus ja likviidsus on hea, ehkki kasumlikkus vähenes 2020. aastal. Viivislaenude osakaal on jäänud väga väikeseks, osaliselt tänu õigeaegsetele ja asjakohastele poliitilistele meetmetele, sealhulgas laenude tagasimaksetele kehtestatud moratooriumidele ja lühendatud tööaja kavadele. Hüpoteeklaenude kiire kasvu jätkumine olukorras, kus kodumajapidamiste võlakoormus on juba niigi suur, kujutab endast pangandussektori jaoks riski.

Luksemburgis ei tuvastatud enne COVID-19 kriisi makromajanduslikku tasakaalustamatust, kuigi eluasemehindade kasvu ja kodumajapidamiste kõrge võlatasemega seondusid teatavad riskid. Need riskid on veelgi suurenenud. Kokkuvõttes ei pea komisjon praegu vajalikuks teha makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

4.17.    UNGARI

Eelmise makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse käigus Ungaris makromajanduslikku tasakaalustamatust ei tuvastatud. Ajakohastatud tulemustabelis, mis hõlmab kuni 2020. aasta andmeid, ületavad rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, tööjõu ühikukulu kasv, valitsemissektori võlg, finantssektori kohustused ja noorte töötuse määr soovituslikku künnisväärtust.

Kui 2020. aastal vähenes reaalne SKP 4,7 %, siis 2021. aastal suureneb see prognooside kohaselt 7,4 % ja 2022. aastal 5,4 %. Nominaalse SKP tase peaks 2022. aastal ületama 25,1 % 2019. aasta taset.

Muud olulisemad suundumused võib kokku võtta järgmiselt.

· Väline haavatavus püsib, sest rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on väga negatiivne, kuid see tuleneb põhiliselt välismaiste otseinvesteeringute mahust. Kuni 2020. aastani rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon paranes järk-järgult ja see suundumus peaks edaspidi jätkuma. Jooksevkonto langes 2020. aastal puudujääki –1,5 % SKPst ning jääb prognooside kohaselt ka 2021. ja 2022. aastal üldiselt samale tasemele.

·Nominaalse tööjõu ühikukulu märkimisväärset kasvu on seni osaliselt tasakaalustanud valuuta nõrgenemine. Palgatõus peaks 2021. ja 2022. aastal muu hulgas miinimumpalga ja avaliku sektori palkade tõstmise mõjul hoogustuma, saavutades taas pandeemiaeelse kiire tempo. Kuigi tootlikkus taastub, prognoositakse tööjõu ühikukulu olulist suurenemist. Ungari ekspordi turuosa kasvas tänu hiljutistele välismaiste otseinvesteeringutega seotud projektidele veelgi, nagu ka teistes selle piirkonna riikides. Ametlikud reservid on alates 2020. aasta algusest mõnevõrra taastunud.

·Erasektori võlakoormus suurenes 2020. aastal seoses COVID-19 pandeemia ajal soodustingimustel antud laenude ja tagasimaksetele kehtestatud moratooriumiga. Kodumajapidamiste võla suhe SKPsse on endiselt üks madalamaid ELis. Peaaegu kaks viiendikku finantssektorivälistele ettevõtetele antud riigisisestest laenudest on nomineeritud välisvaluutas. Tööturu olukord on kriisi tõttu ajutiselt halvenenud. Töötuse määr oli 2020. aastal 4,3 %, kuid peaks hakkama 2021. aastal langema.

·Eluaseme reaalhindade kasv oli eelnenud viiel aastal väga kiire, kuid langes 2020. aastal 1,9 %-le (nominaalkasv 5 %). Eluaseme nominaalhindade kasv hoogustus 2021. aasta esimeses pooles märgatavalt, ulatudes teises kvartalis 11,9 %ni. Mõnes piirkonnas osutavad eluasemehinnad võimalikule ülehindamisele, mis tekitab probleeme taskukohasuse seisukohast. Tänu mitmesugustele poliitilistele algatustele on elamuehitus laienenud.

·Valitsemissektori võla suhe SKPsse kerkis 2020. aastal 15 protsendipunkti ehk 80,1 %ni. See tulenes peamiselt COVID-19 kriisi tõttu võetud täiendavatest laenudest ja välisvaluutas nomineeritud võla ümberhindlusest. Prognooside kohaselt langeb näitaja 2022. aastaks peaaegu 77 %ni SKPst, kuigi seoses erakordsete tuludega tehakse kaalutlusõiguse põhjal jätkuvalt suuri kulutusi. Brutorahastamisvajadus on suur, kuid peaks laenude keskmise tagasimaksetähtaja pikenemise tõttu vähenema. Keskpank rakendab endiselt heldet varaostukava, mille kaudu märgitakse umbes kaks kolmandiku riigi emiteeritud võlakirjadest. Pangandussektor on üldiselt endiselt tugev, kuid avaliku sektori asutuste vahel võib tekkida oluline negatiivne sõltuvus, kuna ligi viiendiku pankade varadest moodustavad riigivõlakirjad. Finantssektori kohustused kasvavad osaliselt 2020. aastal majanduse toetuseks võetud rahapoliitikameetmete tõttu, mille eesmärk oli suurendada likviidsust. Laenude tagasimaksetele kehtestatud moratooriumi lõpetamine võib põhjustada pangandussektorile raskusi, sest nende esimese tasandi põhiomavahendite suhe on ELi keskmisest madalam.

Ungaris ei tuvastatud enne COVID-19 kriisi makromajanduslikku tasakaalustamatust, kuigi kulusurve, valitsemissektori võla struktuuri ja eluasemeturuga seondusid riskid. Seoses COVID-19 kriisiga on riskid säilinud. Kokkuvõttes ei pea komisjon praegu vajalikuks teha makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

4.18.    MALTA

Eelmise makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse käigus Maltal makromajanduslikku tasakaalustamatust ei tuvastatud. Ajakohastatud tulemustabelis, mis hõlmab kuni 2020. aasta andmeid, ületab kaks näitajat, nimelt erasektori võlg ja tööjõu ühikukulu kasv, soovituslikku künnisväärtust.

Kui 2020. aastal vähenes reaalne SKP 8,3 %, siis 2021. aastal suureneb see prognooside kohaselt 5 % ja 2022. aastal 6,2 %, kuna majandus taastub COVID-19 kriisist kiiresti. Seejuures peaks nominaalse SKP tase 2022. aastal ületama 7,3 % 2019. aasta taset.

Muud olulisemad suundumused võib kokku võtta järgmiselt.

· Maltal on suur positiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, kuna tegu on rahvusvahelise finantskeskusega. Kuni 2019. aastani oli Maltal kolm aastat suur jooksevkonto ülejääk, kuid 2020. aastal tekkis peamiselt turismi vähenemise tõttu puudujääk –2,9 %. Prognoosiperioodil säilib mõõdukas puudujääk. Tööjõu ühikukulu kasvas 2020. aastal tunduvalt, sest tootlikkus langes järsult, samas kui poliitikameetmetega toetati tööhõivet. 2021. aastal peaks tööjõu ühikukulu jääma üldiselt samale tasemele ja 2022. aastal veidi vähenema.

·Erasektori võla suhe SKPsse kerkis 2020. aastal umbes 139 %ni, ületades seega veidi tulemustabeli künnisväärtust. 2021. aastal peaks võlasuhe jääma ligikaudu samaks. Ettevõtete võlg oli juba varem suur, kuid kasvas 2020. aastal veelgi, samas kui 2021. aastal peaks see hakkama natuke kahanema. Ehkki rahapesuvastase võrgustikuga seotud küsimuste lahendamiseks võeti meetmeid, lisati Malta nende jurisdiktsioonide loetellu, kes on rahapesuvastase töökonna (valitsustevahelise rahapesuvastase võitluse asutuse) tugevama järelevalve all. Selle otsuse mõju peaks siiski jääma piiratuks, kui Malta kõrvaldab kindlakstehtud puudused kiiresti, nagu ta on lubanud. Kodumajapidamiste võlg kasvas 2020. aastal jõudsalt ja peaks jääma 2021. aastal üldiselt samale tasemele, moodustades veidi üle 100 % kodumajapidamiste kasutada olevast kogutulust. Kodumajapidamiste võlg tuleneb peamiselt hüpoteeklaenudest. Eluasemehinnad on viimastel aastatel pidevalt kasvanud ja on mõningaid märke võimalikust ülehindamisest, ehkki 2020. aastal oli kasv väiksem. 2021. aasta esimese poole andmetest selgub, et kasv hoogustub taas.

·Valitsemissektori võla suhe SKPsse tõusis 2020. aastal COVID-19 kriisi tõttu 13 protsendipunkti ehk 53,4 %ni. Näitaja oli tingitud järsust majanduslangusest ja eelkõige valitsuse toetusmeetmetest. Võlasuhe peaks 2021. ja 2022. aastal jätkuvalt tõusma ning langema 2031. aastaks taas peaaegu 60 %-le.

·Pangandussektor on hästi kapitaliseeritud ja tema likviidsuspositsioon on tugev. Eraldiste tase ja likviidsuskattekordaja paranes 2020. aastal, kui kasumlikkus kannatas. Viivislaenude osakaal jäi 2020. aastal mõõdukaks, moodustades 3,6 %. Edaspidi tuleb hoolikalt jälgida, millist mõju avaldab avaliku sektori toetusmeetmete, näiteks laenude tagasimaksetele kehtestatud moratooriumide ja tagatiskavade järkjärguline kaotamine. Praegu käib maksejõuetusmenetluse läbivaatamine. Pankade riskipositsioon kinnisvarasektori suhtes on märkimisväärne.

·Töötuse määr on endiselt madal. 2020. aastal kerkis see COVID-19 kriisi mõjul mõnevõrra, jõudes 4,4 %ni. Kuna taastumine kogub jõudu, peaks näitaja siiski hakkama 2021. aastal langema ja 2022. aastal peaaegu naasma kriisieelsele tasemele.

Maltal ei tuvastatud enne COVID-19 kriisi makromajanduslikku tasakaalustamatust, kuigi eluasemehindade suhteliselt kiire kasvu ja pankade riskipositsiooniga kinnisvara suhtes seondusid piiratud riskid. Seoses COVID-19 kriisiga muutus surve eluasemehindadele veidi mõõdukamaks, kuid nõuab endiselt jälgimist. Erasektori ja valitsemissektori võlg on suurenenud. Kokkuvõttes ei pea komisjon praegu vajalikuks teha makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

4.19.    MADALMAAD

2021. aasta juunis jõudis komisjon järeldusele, et Madalmaades esineb piiriülese mõjuga makromajanduslik tasakaalustamatus, mis on eelkõige seotud erasektori kõrge võlataseme ja jooksevkonto suure ülejäägiga. Ajakohastatud tulemustabelis, mis hõlmab kuni 2020. aasta andmeid, ületab mitu näitajat, nimelt jooksevkonto kolme aasta keskmine näitaja, nominaalse tööjõu ühikukulu kasv, erasektori võlg ja eluasemehindade kasv, soovituslikku künnisväärtust.

Kui 2020. aastal vähenes reaalne SKP 3,8 %, siis 2021. aastal suureneb see prognooside kohaselt 4 % ja 2022. aastal 3,3 %. Nominaalse SKP tase peaks 2022. aastal ületama 10,2 % 2019. aasta taset.

Muud olulisemad suundumused võib kokku võtta järgmiselt.

· Jooksevkonto ülejääk vähenes 2020. aastal 7 %-le SKPst, kuid kolme aasta keskmine näitaja 9,1 % ületab veel selgelt tulemustabeli künnisväärtust. 2020. aasta langus oli tingitud tulubilansi, peamiselt investeerimistulu vähenemisest. Kaubandusbilanss jäi 2020. aastal stabiilseks, kuigi selle aluseks oleva kaubavahetuse maht oli väiksem. Kodumajapidamiste ja ettevõtete säästude ülejääk suurenes, kuid seda ületas veelgi valitsemissektori netolaenuvõtmine, mis tulenes kriisiga seotud eelarvetoetusmeetmete rakendamisest. Madalmaade üldine säästude määr on võrreldes majanduse põhinäitajatel põhinevate võrdlusalustega ja muude EL riikidega endiselt kõrge. Kuna prognooside kohaselt valitsemissektori eelarve puudujääk väheneb, peaks säästude ülejääk 2021. ja 2022. aastal mõõdukalt suurenema.

·Erasektori võla suhe SKPsse tõusis 2020. aastal veelgi, ulatudes ligi 234 %ni. See ületab endiselt märkimisväärselt tulemustabeli künnisväärtust. Ettevõtete võlg, mis tuleneb valdavalt hargmaiste ettevõtete kontsernisisesest laenuandmisest, jäi 2020. aastal üldiselt samale tasemele. Kodumajapidamiste võla suhe SKPsse kerkis üle 100 %ni. Näitaja on peamiselt tingitud SKP langusest, kuid peaks 2021. aastal vähenema, kuna majandus taastub COVID-19 kriisist.

·Eluaseme reaalhinnad kasvasid 2020. aastal 6 %, kusjuures on mõningaid märke võimalikust ülehindamisest. Kõrge hinnatase tuleneb mitmest pikaajalisest tegurist, mis on seotud nii nõudlusega kui ka pakkumisega. Esimest mõjutavad madalad intressimäärad, võimalus hüpoteeklaenu intressid maksustatavast tulust maha arvata ja vähearenenud erasektori üüriturg, teist ebapiisav elamuehitus, mis ei vasta rahvastiku vajadustele. Prognooside kohaselt eluasemehindade kasv jätkub ja ületab 2021. aastal künnisväärtust.

Madalmaadel oli enne COVID-19 kriisi pikka aega suur säästude ülejääk ja erasektori kõrge võlatase. Säästude ülejääk kahanes COVID-19 kriisi ajal mõnevõrra, kuid suureneb prognooside kohaselt edaspidi taas. Erasektori võlg püsib väga suur. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka juunis kindlaks tehtud tasakaalustamatust, tuleks analüüsida tasakaalustamatuse püsimist või selle korrigeerimist.

4.20.    AUSTRIA

Eelmise makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse käigus Austrias makromajanduslikku tasakaalustamatust ei tuvastatud. Ajakohastatud tulemustabelis, mis hõlmab kuni 2020. aasta andmeid, ületavad valitsemissektori võlg ning eluasemehindade ja tööjõu ühikukulu kasv soovituslikku künnisväärtust.

Kui 2020. aastal vähenes reaalne SKP järsult 6,7 %, siis 2021. aastal suureneb see prognooside kohaselt 4,4 %. 2022. aastal peaks reaalne SKP kasvama 4,9 % ja nominaalse SKP tase ületama 8,8 % 2019. aasta taset, kuna majanduskasv taastub.

Muud olulisemad suundumused võib kokku võtta järgmiselt.

· Välise haavatavuse ja konkurentsivõimega seotud probleemid jäävad piiratuks. Jooksevkonto ülejääk langes 2020. aastal 1,9 %-le SKPst ja edaspidi peaks jooksevkonto püsima tasakaalu lähedal. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on endiselt mõõdukalt positiivne. Tööjõu ühikukulu kasv kiirenes 2020. aastal ajutiselt, kuna COVID-19 kriisi tõttu vähenes ajutiselt tootlikkus ja hoiti varutööjõudu. 

·Erasektori võla suhe SKPsse kerkis 2020. aastal ligikaudu 131 %ni. See oli tingitud nii SKP langusest COVID-19 kriisi tulemusena kui ka teatavatest netokrediidivoogudest, eriti ettevõtetele. Prognooside kohaselt peaks suundumus tänu majanduse taastumisele 2021. aastal osaliselt pöörduma.

·Valitsemissektori võla suhe SKPsse, mis enne alanes, tõusis 2020. aastal 13 protsendipunkti ehk 83,2 %ni. See tulenes otseselt automaatsetest stabilisaatoritest ja märkimisväärsete eelarvemeetmete võtmisest. 2021. aastal peaks valitsemissektori võla suhe SKPsse hakkama taas alanema.

·Pangandussektoriga seotud riskid näivad piiratud. Pankade netoriskipositsioon naaberriikide suhtes on väike, nende kapitaliseeritus on paranenud ja finantsvõimendus vähenenud. Viivislaenud osakaal on alates 2014. aastast pidevalt kahanenud, jõudes 2020. aastal 2,0 %ni.

·Eluaseme reaalhindade kasv kiirenes 2020. aastal 6,2 %ni, kusjuures on märke võimalikust ülehindamisest. 2021. aasta kahe esimese kvartali jooksul hoogustus hinnakasv veelgi. Samas hoogustus 2021. aastal ka laenuandmine, kuid kodumajapidamiste võlatase vastab üldiselt selle pikaajalisele näitajale.

·Tööturul aitasid lühendatud tööaja kavad leevendada majanduslanguse mõju töötusele, kuigi töötundide arv kahanes järsult. Töötuse määr kerkis 2020. aastal mõõdukalt, jõudes 5,4 %ni, kuid peaks alates 2021. aastast alanema.

Austrias ei tuvastatud COVID-19 kriisi ajal makromajanduslikku tasakaalustamatust. Seoses COVID-19 kriisiga on valitsemissektori ja erasektori võlg suurenenud ja eluasemehinnad kasvavad, kuid mõned neist suundumustest peaksid edaspidi osaliselt pöörduma. Kokkuvõttes ei pea komisjon praegu vajalikuks teha makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

4.21.    POOLA

Eelmise makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse käigus Poolas makromajanduslikku tasakaalustamatust ei tuvastatud. Ajakohastatud tulemustabelis, mis hõlmab kuni 2020. aasta andmeid, ületavad rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ning tööjõu ühikukulu ja eluasemehindade kasv soovituslikku künnisväärtust.

Kui 2020. aastal vähenes reaalne SKP 2,5 %, siis 2021. aastal suureneb see prognooside kohaselt 4,9 % ja 2022. aastal 5,2 %. Nominaalse SKP tase peaks 2022. aastal ületama 23,6 % 2019. aasta taset.

Muud olulisemad suundumused võib kokku võtta järgmiselt.

· Väline haavatavus jäi piiratuks, sest rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon oli küll negatiivne, kuid paranes järk-järgult kuni 2020. aastani. Näitaja tuleneb põhiliselt kumuleerunud välismaiste otseinvesteeringute mahust, kusjuures olulise osa nende sissevoost moodustab uuesti investeeritud tulu. Prognooside kohaselt paraneb rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ka 2021. ja 2022. aastal. Jooksevkonto ülejääk kasvas 2020. aastal, kuid peaks 2021. aastal veidi vähenema. 

·Erasektori võlakoormus on jätkuvalt väike, sest kodumajapidamiste ja finantssektoriväliste ettevõtete võlatase on Poolas endiselt üks ELi madalamaid. Erasektori võla suhe SKPsse kerkis 2020. aastal, kuid alaneb prognooside kohaselt 2021. aastal.

·Eluasemehinnad tõusid 2020. aastal 7,1 %, kuna madalad intressimäärad ja pandeemia ajal suurenenud säästud tõid kaasa järsult kasvanud nõudluse eluasemete järele. Samal ajal on hüpoteeklaenude kasv seni olnud piiratud. Kuna eluasemete pakkumine suureneb, sest taastuv ehitussektor kogub jõudu, peaks eluasemehindade kasv 2021. aastal aeglustuma.

·Pangandussektori kapitaliseeritus ja olukord oli pandeemiast hoolimata üldiselt ikka veel hea. Viivislaenude osakaal kahanes 2020. aastal, kuid on võrdlemisi suur ja võib edaspidi COVID-19 kriisi tulemusena kasvada. Valitsemissektori võla suhe SKPsse oli 2019. aastal 45,6 %, kuid tõusis 2020. aastal 57,4 %-le. See tulenes peamiselt COVID-19 kriisi tõttu võetud täiendavatest laenudest. 2021. aastal peaks näitaja hakkama langema.

·Tööturu olukord paranes COVID-19 kriisist hoolimata jätkuvalt. Töötuse määr langes 2020. aastal veidi, kuid peaks 2021. aastal valitsuse toetusmeetmete järkjärgulise kaotamise tõttu natuke tõusma, ulatudes 3,3 %ni. Tööjõu ühikukulu kasvas 2020. aastal tööjõu puuduse tekkimise survel 6,3 %. Tööjõu puudus peaks leevenema, kui sisseränne taastub ja kogunenud nõudlus väheneb järk-järgult. Prognoositakse, et hüvitised suurenevad siiski jõuliselt, ehkki tootlikkuse märgatav paranemine peaks piirama tööjõu ühikukulu kasvu.

Poolas ei tuvastatud enne COVID-19 kriisi makromajanduslikku tasakaalustamatust, kuigi negatiivse rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooniga seondusid piiratud riskid. Seoses COVID-19 kriisiga on suurenenud valitsemissektori võlg ja kiirenenud eluasemehindade kasv, kuid nendega seonduvad riskid näivad piiratud. Kokkuvõttes ei pea komisjon praegu vajalikuks teha makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

4.22.    PORTUGAL

2021. aasta juunis jõudis komisjon järeldusele, et Portugalis esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mis on seotud suurte netoväliskohustuste, era- ja valitsemissektori kõrge võlataseme ja viivislaenude suure osakaaluga tootlikkuse vähese kasvu tingimustes. Ajakohastatud tulemustabelis, mis hõlmab kuni 2020. aasta andmeid, ületab mitu näitajat, nimelt rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, erasektori ja valitsemissektori võlg, eluasemehindade ja tööjõu ühikukulu kasv ning tööjõus osalemise määr, soovituslikku künnisväärtust. ( 44 )

Kui 2020. aastal vähenes reaalne SKP COVID-19 pandeemia tõttu 8,4 %, siis 2021. aastal suureneb see prognooside kohaselt 4,5 % ja 2022. aastal 5,3 %. Nominaalse SKP tase peaks 2022. aastal ületama 5,7 % 2019. aasta taset.

Muud olulisemad suundumused võib kokku võtta järgmiselt.

· Väline jätkusuutlikkus valmistab jätkuvalt muret, sest netoväliskohustuste maht on suur ja jooksevkonto saldo on COVID-19 kriisi ajal mõnevõrra halvenenud. Samas jõudis rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni suhe SKPsse 2021. aasta keskel taas pandeemiaeelsele tasemele, kuigi riik sõltub suurel määral piiriülesest turismist. Prognoosiperioodil peaks näitaja järk-järgult veelgi paranema. Nominaalne tööjõu ühikukulu, mille kasv oli püsinud aastaid mõõdukal tasemel, suurenes 2020. aastal kiiresti, ületades soovituslikku künnisväärtust. Edaspidi peaks näitaja mõnevõrra vähenema. 

·Erasektori võla vähenemine katkes 2020. aastal COVID-19 kriisi ajal eelkõige majanduslanguse tõttu, mille tulemusena erasektori võla suhe SKPsse tõusis 14 protsendipunkti ehk ligi 164 %ni. Edaspidi peaks erasektori võlakoormus hakkama taas vähenema. Viivislaenude osakaal kahanes 2020. aastal tänu laenude tagasimaksetele kehtestatud moratooriumile jätkuvalt, jõudes 4,9 %ni. Edaspidi tuleb hoolikalt jälgida, millist mõju avaldab avaliku sektori toetusmeetmete, näiteks laenude tagasimaksetele kehtestatud moratooriumide ja tagatiskavade järkjärguline kaotamine. Pangandussektori omavahendite suhtarv ja kasumlikkus on samuti väike.

·Valitsemissektori võla suhe SKPsse kerkis 2020. aastal 19 protsendipunkti, saavutades kõigi aegade kõrgeima taseme 135,2 %. See oli tingitud COVID-19 kriisi tõttu tekkinud ootamatust esmasest puudujäägist ja lumepalliefektist. Alates 2021. aastast peaks valitsemissektori võla suhe SKPsse hakkama taas alanema. Kuigi valitsemissektori võla profiili ja struktuuriga seotud tegurid ja ulatuslik rahapuhver leevendavad olukorda, peaks näitaja jääma veel mõneks aastaks kõrgemale tasemele kui enne pandeemiat. Finants- ja avaliku sektori negatiivse sõltuvusega seotud riskid püsivad ning pandeemiast tulenev ettevõtlussektori suurem haavatavus võib neid võimendada.

·Eluaseme reaalhindade kasv ületas 2020. aastale eelnenud viiel aastal soovituslikku künnisväärtust. Hinnatase osutab võimalikule ülehindamisele. 2021. aastal eluasemehindade kasv siiski pidurdus tänu sellele, et ehitustegevuse maht suurenes ja nõudlus muutus mõnes turusegmendis mõõdukamaks.

·Tööjõus osalemise määr langes 2020. aastal. Samal ajal kerkis veidi töötuse määr. Käesoleval aastal peaksid mõlemad näitajad hakkama jälle paranema.

Portugal oli enne COVID-19 kriisi haavatav suure välisvõla ning erasektori ja valitsemissektori võla tõttu olukorras, kus tootlikkuse kasv oli väike. Seoses COVID-19 kriisiga on võlasuhted veelgi tõusnud. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka juunis kindlaks tehtud tasakaalustamatust, tuleks analüüsida tasakaalustamatuse püsimist või selle korrigeerimist.

4.23.    RUMEENIA

2021. aasta juunis jõudis komisjon järeldusele, et Rumeenias esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mis tuleneb püsivalt suurest jooksevkonto puudujäägist olukorras, kus valitseb ulatuslik eelarvepuudujääk, samas kui varasemad ülekuumenemist soodustavad tegurid taanduvad. Ajakohastatud tulemustabelis, mis hõlmab kuni 2020. aasta andmeid, ületab mitu näitajat, nimelt jooksevkonto saldo, rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ja tööjõu ühikukulu kasv, soovituslikku künnisväärtust.

Kui 2020. aastal vähenes reaalne SKP COVID-19 kriisi tõttu 3,9 %, siis 2021. aastal suureneb see prognooside kohaselt 7 % ja 2022. aastal 5,1 %. Nominaalse SKP tase peaks 2022. aastal ületama 21,4 % 2019. aasta taset.

Muud olulisemad suundumused võib kokku võtta järgmiselt.

· Välise haavatavuse näitajatest ulatus jooksevkonto puudujääk 2020. aastal 5 %ni SKPst ja jõuab 2021. aastal prognooside kohaselt 6 %ni. See tuleneb suurel määral väga negatiivsest kaubandusbilansist. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon peaks jääma 2021. ja 2022. aastal stabiilseks tasemel –48 %. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ilma maksevõimetuse riskita instrumentideta on veidi negatiivne.

·Konkurentsivõimele avalduvat negatiivset mõju süvendas nominaalse tööjõu ühikukulu oluline kasv 2020. aastal. See oli osaliselt tingitud asjaolust, et COVID-19 kriisi ajal langes järsult SKP ja seejärel vähenes tootlikkus, samas kui hoiti varutööjõudu. 2021. ja 2022. aastal peaks tootlikkus siiski tunduvalt paranema, mis peaks piirama tööjõu ühikukulu kasvu, kuigi hüvitised töötaja kohta suurenevad suhteliselt jõuliselt. 

·Eluasemehinnad kasvasid 2020. aastal veidi, kuid 2021. aastal prognooside kohaselt kasv hoogustub.

·Valitsemissektori võla suhe SKPsse jääb veel kindlalt 60 % künnisväärtuse piiresse, kuid tõusis 2020. aastal COVID-19 kriisiga seotud meetmete ja jätkuva eelarvepuudujäägi tõttu 12 protsendipunkti. Prognoositakse, et 2021. aastal kerkib valitsemissektori võla suhe SKPsse 49,3 %ni ja et 2022. aastal tõuseb näitaja veelgi.

·Pangandussektori viivislaenude osakaal kõigist laenudest jäi 2020. aastal ja 2021. aasta alguses üldiselt stabiilseks, ulatudes 4 %ni. Erasektori võlg on väga väike.

·Töötuse määr kerkis 2020. aastal 5 %ni. Prognooside kohaselt jääb see 2021. aastal samale tasemele, kuid hakkab seejärel alanema. Noorte töötuse määr kasvas 2020. aastal ja see suundumus peaks 2021. aastal jätkuma.

Rumeenia oli enne COVID-19 kriisi haavatav jooksevkonto puudujäägi suurenemise, välispositsiooni halvenemise ja kulupõhise konkurentsivõime märkimisväärse vähenemise tõttu. Seoses COVID-19 kriisiga on suurenenud valitsemissektori võlg, kuigi see oli enne väike. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka juunis kindlaks tehtud tasakaalustamatust, tuleks analüüsida tasakaalustamatuse püsimist või selle korrigeerimist.

4.24.    SLOVEENIA

Eelmise makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse käigus Sloveenias makromajanduslikku tasakaalustamatust ei tuvastatud. Ajakohastatud tulemustabelis, mis hõlmab kuni 2020. aasta andmeid, ületavad jooksevkonto ülejääk, tööjõu ühikukulu kasv, valitsemissektori koguvõlg ja noorte töötuse määr soovituslikku künnisväärtust.

Kui 2020. aastal vähenes reaalne SKP 4,2 %, siis 2021. aastal suureneb see prognooside kohaselt 6,4 % ja 2022. aastal 4,2 %. Nominaalse SKP tase peaks 2022. aastal ületama 11,1 % 2019. aasta taset.

Muud olulisemad suundumused võib kokku võtta järgmiselt.

· Jooksevkonto suur ülejääk 6 % SKPst kasvas 2020. aastal 7,4 %ni, mistõttu kolme aasta keskmine näitaja ületab ülemist soovituslikku künnisväärtust. 2021. ja 2022. aastal peaks jooksevkonto ülejääk mõnevõrra taanduma. Negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on alates 2012. aastast aeglaselt, kuid kindlalt paranenud, moodustades 2020. aastal –15,2 % SKPst, ning peaks 2022. aastaks jõudma peaaegu tasakaalu. Sloveenia ekspordi turuosa on viimastel aastatel selgelt suurenenud. 

·Erasektori võla suhe SKPsse kerkis 2020. aastal ainult veidi, jõudes 69,7 %ni, ning jääb majanduse põhinäitajatel põhinevate võrdlusaluste ja usaldatavuskünniste piiresse. Võlasuhte kerkimine tuleneb peamiselt SKP langusest, sest krediidivood olid 2020. aastal negatiivsed. Eluasemehinnad kasvasid 5,2 %, mis ühtib viimase aja suundumustega.

·Pangandussektor on endiselt hästi kapitaliseeritud. 2020. aastal vähenes kasumlikkus ainult natuke ja viivislaenude osakaal kahanes veelgi.

·Valitsemissektori võla suhe SKPsse oli 2019. aastal 65,6 %, kuid tõusis 2020. aastal 79,8 %ni. See tulenes peamiselt COVID-19 kriisi tõttu võetud täiendavatest laenudest ja vähemal määral SKP järsust langusest 2020. aastal. Prognooside kohaselt 2021. ja 2022. aastal valitsemissektori võlg väheneb.

·Tööturu tingimused halvenesid seoses COVID-19 pandeemiaga mõnevõrra. Töötuse määr oli 2019. aastal 4,5 %, kuid kerkis 2020. aastal veidi, ulatudes 5 %ni. Noorte töötuse määr langes viimastel aastatel oluliselt, jõudes 2019. aastal 8,1 %ni, kuid 2020. aastal tõusis see eriti järsult 14,2 %-le. 2021. aasta andmed osutavad siiski tööturu tingimuste paranemisele ja töötuse määrade langemisele. Tööjõu ühikukulu kasvas 2020. aastal COVID-19 kriisist tuleneva varutööjõu hoidmise tõttu 7,4 %. Prognoositakse, et 2021. ja 2022. aastal tööjõu ühikukulu väheneb, sest taastumise käigus suureneb tootlikkus.

Sloveenias ei tuvastatud enne COVID-19 kriisi makromajanduslikku tasakaalustamatust, kuigi valitsemissektori suure võlaga seondusid piiratud riskid. Seoses COVID-19 kriisiga on valitsemissektori võlg ja ulatuslik jooksevkonto ülejääk veelgi kasvanud. Kokkuvõttes ei pea komisjon praegu vajalikuks teha makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

4.25.    SLOVAKKIA

Eelmise makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse käigus Slovakkias makromajanduslikku tasakaalustamatust ei tuvastatud. Ajakohastatud tulemustabelis, mis hõlmab kuni 2020. aasta andmeid, ületavad rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, reaalne tegelik vahetuskurss ning tööjõu ühikukulu ja eluasemehindade kasv soovituslikku künnisväärtust.

Kui 2020. aastal vähenes reaalne SKP 4,4 %, siis 2021. aastal suureneb see prognooside kohaselt 3,8 % ja 2022. aastal 5,3 %. Selle tulemusena peaks nominaalse SKP tase 2022. aastal ületama 13,6 % 2019. aasta taset.

Muud olulisemad suundumused võib kokku võtta järgmiselt.

· Väline haavatavus püsib. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon oli 2020. aastal ligikaudu –66 % SKPst, mis ületab oluliselt künnisväärtust. Suurem osa sellest oli tingitud varasemate investeerimisvoogudega seotud kohustustest, mida makseviivituse risk ei mõjuta ning mis võivad seega olla stabiilsemad ja vähem riskantsed. 2021. ja 2022. aastal peaks rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon tänu positiivsetele netokrediidivoogudele järk-järgult paranema.

·Tööjõu ühikukulu kasvas juba enne pandeemiat kiiresti, kuid 2020. aastal hoogustus kasv veelgi. Viimase aja suundumused tulenevad siiski peamiselt COVID-19 kriisiga seotud varutööjõu hoidmisest. Edaspidi peaks tööjõu ühikukulu kasv tunduvalt aeglustuma, sest varutööjõu hoidmisest tulenev mõju tootlikkusele pöördub, samas kui säilib mõju, mida avaldab hüvitiste tempokas kasv töötaja kohta. Kuigi THHI-l põhinev reaalne tegelik vahetuskurss ületas 2020. aastal natuke künnisväärtust, ei mõjutanud see negatiivselt ekspordi turuosa. Riigi integreeritus üleilmsetesse väärtusahelatesse ja ekspordi keskendumine teatavatele sektoritele jäävad siiski suureks riskiteguriks.

·Erasektori võlakoormus on mitu aastat suurenenud, eriti kodumajapidamiste hüpoteeklaenude puhul, kuid kasvutempo on aeglustunud. 2020. aastal tõusis kodumajapidamiste võlatase ligikaudu 47 %ni SKPst. See jääb küll usaldatavuskünniste piiresse, kuid ületab majanduse põhinäitajatel põhinevaid võrdlusaluseid.

·Eluaseme reaalhinnad kasvasid 2020. aastal 7,2 %, mis võis suurendada kodumajapidamiste võlakoormust. Hinnatase osutab võimalikule ülehindamisele. 2021. aastal peaks eluasemehindade kasv aeglustuma.

·Valitsemissektori võla suhe SKPsse kerkis 2020. aastal 12 protsendipunkti ehk 59,7 %ni. 2021. aastal peaks see piiratud määral tõusma, kuid seejärel tänu jõulisele majanduskasvule, madalatele intressimääradele ja esmase eelarvepuudujäägi vähenemisele uuesti langema umbes 60 %-le SKPst.

·Pangandussektor on tugev ja selle kapitalipuhvrid ulatuslikud. Viivislaenude osakaal kahanes 2020. aastal veelgi ja on allpool ELi keskmist, kuid kriisimeetmete kaotamise tulemusena võib see kasvada. Pankade bilansis on suurenenud riskipositsioon eluasemeturu suhtes.

Slovakkias ei tuvastatud enne COVID-19 kriisi makromajanduslikku tasakaalustamatust, kuigi välise jätkusuutlikkuse, riigisisese hinnasurve ja autotööstusest sõltuvusega seondusid teatavad riskid. Seoses COVID-19 kriisiga on mõningad riskid kasvanud. Kokkuvõttes ei pea komisjon praegu vajalikuks teha makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

4.26.    SOOME

Eelmise makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse käigus Soomes makromajanduslikku tasakaalustamatust ei tuvastatud. Ajakohastatud tulemustabelis, mis hõlmab kuni 2020. aasta andmeid, ületab kaks näitajat, nimelt erasektori võlg ja valitsemissektori koguvõlg soovituslikku künnisväärtust.

Kui 2020. aastal vähenes reaalne SKP 2,9 %, siis 2021. aastal suureneb see prognooside kohaselt 3,4 % ja 2022. aastal 2,8 %. Nominaalse SKP tase peaks 2022. aastal ületama 8,7 % 2019. aasta taset.

Muud olulisemad suundumused võib kokku võtta järgmiselt.

· Välispositsiooni näitajatest jõudis jooksevkonto 2020. aastal ülejääki ja kaubandusbilansi ülejääk suurenes veidi, kuna ekspordi turuosa kasvas. Prognooside kohaselt jääb jooksevkonto edaspidi natuke ülejääki. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon nõrgenes 2020. aastal –5,3 %ni. Tööjõu ühikukulu kasvas natuke, sest kriisi tulemusena vähenes tootlikkus.

·Erasektori võla suhe SKPsse kerkis jätkuvalt, milles oli oma osa SKP langusel. Prognoositakse, et 2021. aastal suundumus pöördub osaliselt, sest majandus hakkab kindlamalt taastuma. Soodsate laenutingimuste, sealhulgas madalate intressimäärade ja elamuehituse hoogsa kasvu mõjul peaks erasektori võla suhe SKPsse jätkuvalt tõusma, isegi kui COVID-19 kriisist tuleneva majanduslanguse mõju taandub.

·Valitsemissektori võla suhe SKPsse oli 2019. aastal 59,5 %, kuid tõusis 2020. aastal 69,5 %ni. See oli tingitud kriisile reageerimiseks võetud valitsuse eelarvemeetmetest ja vähemal määral SKP langusest 2020. aastal. Alates 2021. aastast peaks näitaja stabiliseeruma 71 % tasemel.

·Pangandussektor on hästi kapitaliseeritud, kusjuures viivislaenude osakaal on väike ja jäänud üldiselt samale tasemele. Prognooside kohaselt ei kasva see oluliselt. Ei ole selgeid märke sellest, et COVID-19 kriis oleks mõjutanud võlgade teenindamist või pankrotistunud ettevõtete arvu. Finantsstabiilsusega seotud riskid on endiselt piiratud, kuigi piiriülesed riskipositsioonid, eriti teiste Põhjamaade suhtes on märkimisväärsed.

·Tööturu tingimused halvenesid kriisi ajal ainult piiratud määral, sest tänu valitsuse toetusmeetmetele tõusis töötuse määr 2020. aastal kõigest 1,1 protsendipunkti, jõudes 7,8 %ni. Kuna majandus taastub, peaks töötuse määr hakkama alates 2021. aastast vähehaaval langema, ehkki prognooside kohaselt ei jõua see pandeemiaeelsele tasemele enne 2023. aastat.

Soomes ei tuvastatud enne COVID-19 kriisi makromajanduslikku tasakaalustamatust, kuigi erasektori võlg põhjustas haavatavust. Seoses COVID-19 kriisiga on erasektori võlatase tõusnud, kuid riskid jäävad piiratuks. Kokkuvõttes ei pea komisjon praegu vajalikuks teha makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

4.27.    ROOTSI

2021. aasta juunis jõudis komisjon järeldusele, et Rootsis esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mis on seotud eluasemete väärtuse ülehindamise riskiga olukorras, kus kodumajapidamiste võlg on suur ja kasvab veelgi. Ajakohastatud tulemustabelis, mis sisaldab kuni 2020. aasta andmeid, ületab kaks näitajat, nimelt erasektori võlg ja noorte töötus, soovituslikku künnisväärtust.

Kui 2020. aastal vähenes reaalne SKP 2,8 %, siis 2021. aastal suureneb see prognooside kohaselt 3,9 % ja 2022. aastal 3,5 %. Nominaalse SKP tase peaks 2022. aastal ületama 2019. aasta taset 9,9 %.

Muud olulisemad suundumused võib kokku võtta järgmiselt.

·Jooksevkonto ülejääk suurenes 2020. aastal 5,7 %ni SKPst, samas kui rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon nõrgenes veidi, langedes 16 % lähedale. 2021. ja 2022. aastal peaks jooksevkonto ülejääk jääma umbes tasemele 5 % SKPst. Ekspordi turuosa suurenes 2020. aastal jätkuvalt. Reaalne tegelik vahetuskurss tugevnes pärast kolm aastat kestnud nõrgenemist 2020. aastal 3 %.

·Erasektori võla suhe SKPsse saavutas 2020. aastal uue rekordtaseme 216 %, kuna kasvusuundumus jätkus. Nii kodumajapidamiste kui ka ettevõtete võlg ületas usaldatavuskünniseid ja majanduse põhinäitajatel põhinevaid võrdlusaluseid. 2021. aastal peaks erasektori võlg kõrgel tasemel stabiliseeruma, samas kui negatiivsed netofinantsvarad suurenevad. Kodumajapidamiste võla suhe SKPsse tõusis 2020. aastal umbes 95 %ni. Hüpoteeklaenude andmine kodumajapidamistele suurenes 2021. aasta esimeses pooles jätkuvalt. Eluasemehindade kasv kiirenes 2020. aastal ja eriti jõuliselt 2021. aasta teises kvartalis. Eluasemehinnad jäid üldiselt väga kõrgeks, kusjuures on märke võimalikust ülehindamisest.

·Valitsemissektori võlg jääb madalale tasemele, hoolimata pandeemia ajal võetud märkimisväärsetest toetusmeetmetest. 2020. aastal kerkis valitsemissektori võla suhe SKPsse 39,7 %ni. 2021. aastal peaks see hakkama alanema.

·Pangandussektori olukord on endiselt hea. Esimese tasandi omavahendite suhtarv ja viivislaenude osakaal vastasid juba enne pandeemiat nõuetele, kuid paranesid pandeemia ajal veelgi. 2021. aastal tühistas finantsjärelevalve amet osaliselt makrotasandi usaldatavusmeetmete lõdvendamise ja kehtestas 1. septembril 2021 uuesti amortiseerimisnõude. Kuigi Rootsi pankade finantsseisund on üldiselt hea, on nende finantsvõimenduse määr üks kõrgemaid ELis.

·Töötuse määr tõusis 2020. aastal 8,3 %ni, ehkki võeti poliitilisi toetusmeetmeid. Noorte töötuse määr kerkis 2020. aastal järsult ligikaudu 24 %ni. Prognooside kohaselt alates 2021. aastast töötuse määr alaneb.

Rootsi oli enne COVID-19 kriisi haavatav eluasemete väärtuse ülehindamise tõttu olukorras, kus kodumajapidamiste võlg on suur ja kasvab veelgi. Seoses COVID-19 kriisiga on tõusnud erasektori võlasuhe, eluasemehinnad ja töötuse määr. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka juunis kindlaks tehtud tasakaalustamatust, tuleks analüüsida tasakaalustamatuse püsimist või selle korrigeerimist.

Tulemustabeli tulevikku suunatud elementide täiendamiseks tugineb häiremehhanismi aruande analüüs võimaluse korral ka 2021. aasta ja sellele järgnevate aastate prognoosidele ning jooksva aasta nüüdisprognoosidele. Kui vähegi võimalik, kasutatakse komisjoni 2021. aasta sügisprognoosil põhinevaid arvandmeid. Vastasel juhul kajastab suurem osa arvandmeid asendusnäitajatel põhinevaid nüüdisprognoose, mille komisjoni talitused on koostanud käesoleva häiremehhanismi aruande jaoks.

Alljärgnevas tabelis on kokkuvõtlikult esitatud tulemustabeli põhinäitajate prognooside ja nüüdisprognooside puhul kasutatud eeldused. SKP arvnäitajad, mida on mõnedes suhtarvudes kasutatud nimetajana, tulenevad komisjoni 2021. aasta sügisprognoosist.

Mitmeaastaste muutuste korral (näiteks ekspordi turuosa muutus viie aasta jooksul) põhineb prognoosidel ainult 2021. ja 2022. aasta komponent, samas kui 2020. või varasemate aastatega seotud komponentide puhul kasutatakse makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse tulemustabeli aluseks olevaid Eurostati andmeid.

1. lisa. Tulemustabeli põhinäitajate prognoosid ja nüüdisprognoosid

2. lisa. Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse tulemustabel

(1) ()    Euroopa Komisjon, Euroopa 2021. aasta sügisene majandusprognoos, institutsiooni töödokument nr 160, november 2021. Vt ka Croitorov O. jt (2021), „The macroeconomic impact of the COVID-19 pandemic in the euro area“, euroala kvartaliaruanne, majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraat, Euroopa Komisjon, kd 20, nr 2, I osa.

(2) ()    Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (2021), ESMA riskinäidik, 3. juuni 2021. https://www.esma.europa.eu/sites/default/files/esma50-165-1761_risk_dashboard_no_1_2021.pdf  

(3) ()    Kui föderaalreservi süsteem rahapoliitikat karmistab, siis võib see mõjutada ka euroala ettevõtlussektori rahastamistingimusi, eriti kuna üleilmastumine on muutnud rahapoliitika ülekandemehhanismi ja selle ülekanduvat mõju välisriikidele ning föderaalreservi süsteemi rahapoliitikal on märkimisväärne mõju välisriikide finantsnäitajatele, näiteks ettevõtete võlakirjade tootluse vahedele. Ca’Zorzi M. jt (2021), „Making waves – Fed spillovers are stronger and more encompassing than the ECB’s“, EKP teadusalane bülletään nr 83, 15. aprill 2021, https://www.ecb.europa.eu/pub/economic-research/resbull/2021/html/ecb.rb210415~8639b73bb6.en.html

(4) ()    Vt ka IMF (2021), „Global Financial Stability Report“, oktoober 2021.

(5) ()    Jean-Claude Junckeri, Donald Tuski, Jeroen Dijsselbloemi, Mario Draghi ja Martin Schulzi 22. juuni 2015. aasta aruandes „Euroopa majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimine“ tehti ettepanek pöörata rohkem tähelepanu tasakaalustamatuste euroala mõõtmele. Euroala liikmesriikide tihedat omavahelist seotust ja tasakaalustamatuse süsteemset mõju peetakse oluliseks määruses (EL) nr 1176/2011, milles tasakaalustamatus on määratletud järgmiselt: „makromajanduslik areng, mis mõjutab või võib mõjutada negatiivselt liikmesriigi, majandus- ja rahaliidu või liidu kui terviku majanduse nõuetekohast toimimist“. Käesolevas aruandes sisalduv analüüs täiendab hinnangut, mis on esitatud Euroopa Komisjoni talituste töödokumendis „Analysis of the Euro Area economy“. Töödokument on lisatud komisjoni soovitusele, milles käsitletakse nõukogu soovitust euroala majanduspoliitika kohta.

(6) ()    Vt ka E. Meyermans, V. Rutkauskas and W. Simons (2021), „The uneven impact of the COVID-19 pandemic across the euro area“, euroala kvartaliaruanne, majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraat, Euroopa Komisjon, kd 20, nr 2, II osa.

(7) ()    Siin nimetatud ja kasutatud euroala jooksevkonto ülejääk pärineb euroala maksebilansi statistikast, mis on kooskõlas liikmesriikide jooksevkontode saldoga euroalaväliste partnerite suhtes (nn ühendusepõhine lähenemisviis). See näitaja võib erineda liikmesriikide nominaalsete jooksevkonto saldode summast, kuna erinevate riiklike statistikaametite esitatud euroalasisestes saldodes on erinevusi.

(8) ()    IMFi mudelipõhise hinnangu kohaselt on euroala jooksevkonto norm 2020. aastal 1 % SKPst (vt IMF (2021) „External Sector Report“, 2021. aasta august), mis osutaks SKP ja tsükliliselt kohandatud jooksevkonto summa lõhele 0,8 % (mis on nende aruandes võrdväärne 1,8 %ga SKPst). Kuid kui teha kohandused COVID-19 kriisi ajutise mõju arvesse võtmiseks, siis väheneb hinnanguline lõhe 0,6 %-le.

(9) ()    Euroopa Komisjon (2020), „ Impact of macroeconomic developments on fiscal outcomes. “ „Report on Public Finances in EMU“, institutsiooni töödokument nr 133, III osa.

(10) ()    Häiremehhanismi tulemustabeli koostamisel ja analüüsimisel kasutatava lähenemisviisi kohta vt Euroopa Komisjoni 2016. aasta dokument „The Macroeconomic Imbalance Procedure. Rationale, Process, Application: A Compendium“, Euroopa majandus, institutsiooni töödokument nr 039, november 2016.

(11) ()    Joonisel 2.1.1 märgitud nende liikmesriikide arvu suurenemine, mille jooksevkonto näitajad jäävad aastatel 2019–2020 andmete kohaselt künnistest väljapoole, on peamiselt põhjustatud andmete korrigeerimisest.

(12) ()    Põhinäitajatele (jooksevkonto normid) vastavad jooksevkontod tuletatakse lihtsustatud regressioonist, mis hõlmab säästude ja investeeringute saldo peamisi määravaid tegureid, sealhulgas alustegureid, poliitilisi tegureid ja üleilmseid finantstingimusi. Vt käesolevas häiremehhanismi aruandes kasutatud põhinäitajatele tugineva jooksevkonto arvutamise metoodika kirjeldust L. Coutinho jt 2018. aasta dokumendist „Methodologies for the assessment of current account benchmarks“, Euroopa majanduse aruteludokument nr 86, 2018. Meetod sarnaneb sellega, mida on kirjeldatud S. Phillipsi jt 2013. aasta dokumendis „External Balance Assessment (EBA) Methodology“, Rahvusvahelise Valuutafondi töödokument, 13/272.

(13) ()    Rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni usaldusväärsed künnisväärtused määratakse kindlaks nii, et see võimaldaks võimalikult täpselt prognoosida maksebilansikriisi teket, võttes seejuures arvesse riigipõhist teavet, mis esitatakse lähtuvalt sissetulekust inimese kohta. Vt usaldusväärsetele künnisväärtustele vastavat rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni arvutamise metoodikat dokumendist A. Turrini ja S. Zeugner (2019), „Benchmarks for Net International Investment Positions“, Euroopa majanduse aruteludokument nr 097, 2019.

(14) ()    2019. aastal oli jooksevkonto puudujääk –19,9 % SKPst. Iirimaa välissektori andmete suur volatiilsus on suurel määral seotud hargmaiste ettevõtete tegevusega.

(15) ()    Tsükliliselt kohandatud jooksevkonto saldodes võetakse arvesse tsükli mõju, kohandades seda kaubanduspartnerite ja riigi enda SKP lõhe alusel, vt M. Salto ja A. Turrini (2010), „Comparing alternative methodologies for real exchange rate assessment“, Euroopa majanduse aruteludokument nr 427, 2010.

(16) ()    Põhinäitajatega (rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni normid) kooskõlas olevad rahvusvahelised netoinvesteerimispositsioonid saadakse varasemate aastate jooksevkonto normide väärtuste liitmise teel (vt ka joonealune märkus 12). Vt põhinäitajatele vastavat rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni arvutamise metoodikat dokumendist A. Turrini ja S. Zeugner (2019), „Benchmarks for Net International Investment Positions“, Euroopa majanduse aruteludokument nr 097, 2019.

(17) ()    NENDI on rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni alarühm, mille puhul arvatakse maha otseselt omakapitaliga seotud komponendid, st välismaised otseinvesteeringud omakapitali ja omakapitaliosalustesse, ning välismaistest otseinvesteeringutest tulenevad ettevõttesisesed piiriülesed võlakohustused, ning mis kajastab rahvusvahelist netoinvesteerimispositsiooni ilma instrumentideta, mille puhul ei ole makseviivituse riski. Vt ka Euroopa Komisjon, „Envisaged revision of selected auxiliary indicators of the MIP scoreboard“, tehniline märkus; https://ec.europa.eu/info/business-economy-euro/economic-and-fiscal-policy-coordination/eu-economic-governance-monitoring-prevention-correction/macroeconomic-imbalance-procedure/scoreboard_en .

(18) ()    Riigipõhised võla võrdlusalused on välja töötanud Euroopa Komisjon koostöös majanduspoliitika komitee Lissaboni metoodika töörühmaga (Euroopa Komisjon, „Benchmarks for the assessment of private debt“, märgukiri majanduspoliitika komiteele, ARES (2017) 4970814, ja J.-C. Bricongne, L. Coutinho, A. Turrini ja S. Zeugner, „Is Private Debt Excessive?“, Open Economies Review, 3, 471-512, 2020). Majanduse põhinäitajatel põhinevad võrdlusalused võimaldavad hinnata erasektori võlataset väärtuste alusel, mida saab põhjendada majanduse põhinäitajatega. Võrdlusalused on tuletatud regressioonist, mis hõlmab peamisi laenukasvu mõjutavaid tegureid ja võtab arvesse algset võlakoormust. Usaldatavuskünnised kajastavad võlataset, mille ületamisel on panganduskriisi tõenäosus suhteliselt suur. Need tasemed määratakse kindlaks nii, et see võimaldaks võimalikult täpselt prognoosida pangakriisi teket, minimeerides ootamatute kriiside ja valehäirete tõenäosust ning võttes arvesse riigipõhist teavet pankade kapitaliseerituse, valitsemissektori võla ja majandusarengu taseme kohta.

(19) ()    Finantssektorivälistele ettevõtetele antud pangalaenude puhul kaasnes 2020. aasta märtsis puhkenud pandeemiaga esimestel kuudel laenumahu kasvu kiirenemine, mis oli euroala suurte liikmete hulgas eriti märgatav Prantsusmaa ja Hispaania puhul (joonis 2.3.4 b). See kiire kasv oli tagasihoidlikum Saksamaal, järkjärgulisem Itaalias ja vähem nähtav euroalavälistes ELi riikides. Samal ajal muutusid piiriülesed euroalasisesed laenud kriisi alguses olulisemaks. Laenumahu kasv vähenes seejärel järsult, jõudes 2021. aasta alguseks enamikul juhtudel allapoole pandeemiaeelset taset. See kujutab endast väga märkimisväärset kõrvalekallet viimastel aastatel ettevõtetele antud laenude järkjärgulisest, kuid üldjoontes stabiilsest kasvust.

(20) ()    Malta puhul on tegemist ligikaudse näitajaga, kuna Eurostati rahvamajanduse arvepidamises puuduvad selle riigi kodumajapidamiste kasutada oleva kogutulu andmed. Selle hinnangu saamiseks kasutati kodumajapidamiste kasutada oleva kogutulu suhet SKPsse, mis arvutati Eurostati (B6G_R_HAB) andmete (reaalne kasutada oleva kogutulu elaniku kohta) põhjal.

(21) ()    Uute eluasemelaenude puhul on muutuva intressimääraga lepingute osakaal olnud alates 2013. aastast üle 90 % või selle lähedal Bulgaarias, Küprosel, Soomes ja Lätis.

(22) ()    Eluaseme väärtuse lõhed arvutatakse võrdlusaluste põhjal, et võtta arvesse riigipõhist mõju. Sünteetilised väärtuslõhed põhinevad vahedel, mis tulenevad erinevatest võrdlusalustest: i) hinna ja sissetuleku suhtarvu kõrvalekalle pikaajalisest keskmisest; ii) hinna ja üüri suhtarvu kõrvalekalle pikaajalisest keskmisest; iii) kõrvalekalle regressioonipõhistest võrdlusalustest, võttes arvesse nõudluse ja pakkumise majanduslikke põhinäitajaid (vt N. Philiponnet ja A. Turrini (2017), „Assessing House Price Developments in the EU“, Euroopa Komisjoni aruteludokument 048, mai 2017). Regressioonipõhiste võrdlusaluste arvutamisel filtreeritakse tsükliliselt põhjendatud muutujaid HP filtriga, et piirata nende volatiilsust.

(23) ()    Hinnatasemenäitajad saadakse rahvamajanduse arvepidamise ja loendusandmete põhjal, või kui need ei ole kättesaadavad, siis kinnisvaramaaklerite veebisaitidel avaldatud teabe põhjal. Vt J. C. Bricongne et al. (2019), „Assessing House Prices: Insights from "Houselev", a Dataset of Price Level Estimates“, Euroopa majanduse aruteludokument nr 101, juuli 2019.

(24) ()    Makrotasandi usaldatavusmeetmeid jälgib Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu. 2019. aasta septembris andis Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu seoses elamukinnisvarasektori haavatavusega keskpikas perspektiivis riigipõhised hoiatused ja soovitused üheksale liikmesriigile: soovitused Belgiale, Taanile, Soomele, Luksemburgile, Madalmaadele ja Rootsile ning hoiatused Tšehhile, Prantsusmaale ja Saksamaale. Kõik need riigid ning lisaks veel Austria olid saanud Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogult hoiatuse juba 2016. aasta novembris. Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse määruses (määrus (EL) nr 1176/2011) kutsutakse komisjoni üles võtma arvesse mis tahes hoiatusi või soovitusi, mille Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu on adresseerinud liikmesriikidele, kelle kohta on koostatud põhjalik analüüs. 2019. aasta aruannet on kavas ajakohastada 2022. aasta alguses.

(25) ()    EKP (2021), Finantsstabiilsuse ülevaade, mai 2021 RICS Global Commercial Property Monitor’i alusel.

(26) ()    Bulgaarias on välisvõla valuutastruktuurist tulenev risk maandatud tänu valuutakomitee süsteemile. Lisaks võib Bulgaaria ja Horvaatia ühinemine vahetuskursimehhanismiga (ERM II) tänu väiksematele riskipreemiatele samuti piirata võla jätkusuutlikkusega seotud riske.

(27) ()    2021. aasta juulis oli välisvaluutas nomineeritud valitsemissektori võla osakaal järgmine: Bulgaarias 82 %, Horvaatias 72,1 %, Rumeenias 51,1 %, Poolas 22,9 %, Ungaris 21,7 %, Rootsis 20 %, Taanis 10,1 % ja Tšehhis 8 %.

(28) ()    Euroopa Komisjon (2021), 2021. aasta stabiilsus- ja lähenemisprogrammid: ülevaade ja euroala eelarvepoliitika hindamine.

(29) ()    EKP (2021), finantsstabiilsuse ülevaade

(30) ()    IMF (2021), eelarvejärelevalve, aprill 2021

(31) ()    2021. aasta juulis avaldas Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) kogu ELi hõlmava stressitesti tulemused. Test hõlmas 50 panka 15 ELi ja EMP riigist, kelle arvele jääb 70 % ELi pangandussektori varadest. Stressitestis keskenduti eelkõige moratooriumi alla kuuluvatele laenudele ja riigi garantiiga laenudele. Selle aasta stressitestis käsitleti pikaajalise COVID-19 stsenaariumi pikaajaliste madalate intressimäärade tingimustes ning eeldati, et ELi SKP väheneb kolme aasta jooksul 3,6 %. Tulemused näitavad, et ELi pangandussektori esimese taseme põhiomavahendite suhtarv, mis algselt on 15 %, jääks üle 10 %, kusjuures kapital väheneks 265 miljardi euro võrra. Suurem osa kapitali vähenemisest oleks tingitud krediidikahjust. See stsenaarium tooks kaasa ka jätkuva tegevuse kasumi, eelkõige netointressitulu märkimisväärse vähenemise.

(32) ()    ELi pankade keskmine omakapitali tulusus vähenes 5,8 %-lt 2019. aastal 2,7 %-le 2020. aastal. 2021. aasta teises kvartalis aga suurenes see 7,1 %-le.

(33) ()    Viivislaenud on tulemustabeli täiendavates näitajates määratletud kui viivislaenude brutosumma ja ettemaksed laenude ja ettemaksete brutosumma protsendina (bilansiline brutoväärtus) aruandlussektori „kohalikud pangagrupid ja eraldiseisvad pangad, välisettevõtete kontrolli all olevad tütarettevõtjad ja välisettevõtete kontrolli all olevad filiaalid, kõik institutsioonid“ kohta. Ühtlustatud andmed viivislaenude suhtarvude kohta on kättesaadavad alles alates 2014. aastast. Joonisel 2.5.1 b osutavad andmed „tipptaseme“ kohta viivises võlainstrumentide brutosumma ja kõigi võlainstrumentide brutosumma suhtele, mis on saadaval pikema aegreana ja hõlmab lisaks laenudele ka pangandussektori hoitavaid muid võlainstrumente. Viimati nimetatu on tavaliselt viivislaenude suhtarvust pisut väiksem – peamiselt seetõttu, et nimetaja on suurem, st võlainstrumentide brutosumma on suurem kui laenude kogusumma. Nende kahe suhtarvu erinevus on praegu Kreeka puhul 5 protsendipunkti ja Küprose puhul 2 protsendipunkti, samas kui enamiku riikide puhul jääb see alla 1 protsendipunkti.

(34) ()    Joonis 2.5.1 b põhineb 2021. aasta esimese kvartali andmetel, mille kohaselt oli Kreeka viivislaenude suhtarv 26 %. Pärast häiremehhanismi aruande tähtpäeva (22. oktoober 2021) avaldatud andmed 2021. aasta teise kvartali kohta osutavad viivislaenude suhtarvu väga olulisele vähendamisele 16 %-le (esialgne väärtus).

(35) ()    2. etapi laenud on laenud, mille krediidirisk on alates nende esmasest kajastamisest märkimisväärselt suurenenud, kuid erinevalt 3. etapi laenudest ei loeta neid laene veel krediidiriski tõttu langenud väärtusega laenudeks või makseviivituses olevateks laenudeks.

(36) ()    EKP (2021), Finantsstabiilsuse ülevaade, mai 2021.

(37) ()    Euroala andmed kinnitavad, et 2. etapi laenude kasv oli kiirem sektorites, mida pandeemia ja liikumispiirangud mõjutasid rohkem, nt majutusteenuste sektoris kasvas selliste laenude osakaal 7 %-lt 2019. aastal 25 %-le 2020. aastal ning kunsti ja meelelahutuse valdkonnas vastavalt 6 %-lt 23 %-le. EKP (2021), Finantsstabiilsuse ülevaade, mai 2021. Sarnaseid suundumusi on näha ka viivislaenude hiljutistes andmetes. EBA riskinäidik 2021. aasta teise kvartali kohta näitab, et varade kvaliteedi erinevus suureneb sektorite lõikes. Näiteks majutus- ja toitlustusteenuste puhul tõusis viivislaenude suhtarv 9 %-lt 2021. aasta esimeses kvartalis 9,6 %-le 2021. aasta teises kvartalis ning kunsti, meelelahutuse ja vaba aja valdkonnas 7,9 %-lt 8,2 %-le. 

(38) ()    EKP (2021), Finantsstabiilsuse ülevaade, mai 2021.

(39) ()    EIOPA (2021), Finantsstabiilsuse aruanne, juuli 2021.

(40) Teatavaid häiremehhanismi aruandes osutatud haavatavuse põhjuseid käsitletakse ka Iirimaa 2021. aasta sügise programmijärgse järelevalve aruandes.

(41) ()    Teatavaid käesolevas häiremehhanismi aruandes osutatud haavatavuse põhjuseid käsitletakse ka Kreeka 12. tõhustatud järelevalve aruandes.

(42) ()    Euroopa Keskpanga näitaja, mis väljendab viivislaenude osakaalu laenude ja ettemaksete kogu brutosummas konsolideeritud alusel (see tähendab, et nimetaja hõlmab nõudeid keskpankade vastu ja muid nõudmiseni hoiuseid). See erineb viivislaenude osakaalust tarbijalaenude kogu brutosummas individuaalsel alusel, mille Kreeka keskpank esitab tõhustatud järelevalve raames.

(43) ()    Teatavaid häiremehhanismi aruandes osutatud haavatavuse põhjuseid käsitletakse ka Küprose 2021. aasta sügise programmijärgse järelevalve aruandes.

(44) ()    Teatavaid häiremehhanismi aruandes osutatud haavatavuse põhjuseid käsitletakse ka Portugali 2021. aasta sügise programmijärgse järelevalve aruandes.

(I) ()Üksikasju AirBnB andmete kohta ja nüüdisprognooside metoodilist selgitust vt dokumendist Euroopa Komisjon, 2020. aasta sügisene Euroopa majandusprognoos, „Tourism in pandemic times: an analysis using real-time big data“, eriteema 3.3. Institutsiooni töödokument 136, november 2020. Nüüdisprognoosides eristatakse iga arvustuse keele põhjal siseturistide ja välisriikide elanike ööbimisi.

(II) ()Mõiste „rahvusvaheline turism“ tähistab rahvusvahelist kauplemist reisiteenustega, mis registreeritakse maksebilansi statistika reisimise kirje all.

(III) ()Rahvusvahelise reisimise vähenemisest kaubandusbilansile avalduva mõju hinnang põhineb osalise tasakaalu analüüsil, mis keskendub kaubanduse lisaväärtusele, võttes arvesse välisturistide tarbitud kaupade ja teenuste tootmisel kasutatavate sisendite importi. Analüüsis võetakse arvesse välisturismi nõudluse muutuse nii otsest kui ka kaudset mõju, sh ka seoseid väärtusahelas tagapool olevate majandussektoritega, mida turistide nõudlus otseselt ei mõjuta. Analüüsis eeldatakse, et raha, mida välisriiki reisimiseks ei kulutata, säästetakse. Lisateave: L. Coutinho, G. Vukšić and S. Zeugner (2021), „International tourism decline and its impact on external balances in the euro area“, euroala kvartaliaruanne, majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraat, Euroopa Komisjon, kd 20, nr 2, III osa.

(IV) ()Osaline näide on Küpros, mille reisijate rahvusvahelise transpordi teenuste suur netoimport vähenes 2020. aastal märkimisväärselt, leevendades üldist mõju kaubandusbilansile. Reisijate rahvusvaheline transport on maksebilansi eraldi kategooria, aga on seotud rahvusvahelise turismiga. Kuna nende teenuste 2020. aasta andmeid ei ole mitme ELi riigi kohta saadaval, ei ole neid analüüsi lisatud. Muude riikide puhul, mille andmed on saadaval, ei muuda selle kategooria arvesse võtmine märkimisväärselt tulemusi. Maltal mõjutasid kaubandusbilanssi suhteliselt suurel määral ka muud kirjed peale reisimise.

(V) ()Kui võrrelda 2021. aastat (selle prognoose) kogu 2020. aastaga, tuleb pidada meeles, et pandeemia ei avaldanud mõju peaaegu tervele 2020. aasta esimesele kvartalile, ning turismitegevus oli 2019. aastaga võrreldes kasvamas.

(VI) ()Tööturu hiljutisi suundumusi on põhjalikumalt analüüsitud Euroopa Komisjoni 2021. aasta aruandes tööturu ja palkade arengu kohta Euroopas (veel avaldamata).

(VII) ()Tänu töökohtade säilitamise kavade laialdasele kasutamisele kajastus majanduslangus 2020. aastal pigem töötundide vähenemises (5,5 %) kui töötuse suurenemises. SKP vähenes 2020. aastal rohkem kui 2009. aastal (–4,3 %), kuid töötuse kasv oli oluliselt tagasihoidlikum (2008.–2009. aastal suurenes töötuse määr ELis kuni 2,6 protsendipunkti kuus).

(VIII) ()2021. aasta märtsis seadis Euroopa Komisjon uue ELi tasandi eesmärgi vähendada 2030. aastaks vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate inimeste arvu vähemalt 15 miljoni võrra. See on üks kolmest peamisest eesmärgist tööhõive, oskuste ja sotsiaalse kaasatuse valdkonnas, mis tuleb Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskava raames saavutada 2030. aastaks.

(IX) ()2021. aasta märtsis võttis komisjon vastu soovituse toimivate tööhõive aktiivse toetamise meetmete (EASE) kohta, et kutsuda liikmesriike üles rakendama tugevdatud aktiivse tööturupoliitika sidusaid pakette, et toetada töökohtade vahetamist majanduse taastumisel. Aktiivne tööturupoliitika ja riiklikud tööturuasutused on EASE soovituse kohaselt 20 liikmesriigi riiklike taaste- ja vastupidavuskavade lahutamatu osa, samas kui kõik liikmesriigid kaasasid oma kavadesse täiendus- ja ümberõppepoliitika.

(X) ()Oskuste põhjalikum analüüs on esitatud Euroopa Komisjoni (2021) ettepanekus komisjoni ja nõukogu 2022. aasta ühise tööhõivearuande kohta.

(XI) ()Vt Croitorov O. jt (2021), „The macroeconomic impact of the COVID-19 pandemic in the euro area“, kvartaliaruanne euroala kohta, majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraat, Euroopa Komisjon, kd 20, nr 2, I osa. Vt ka Euroopa tööhõive ja sotsiaalarengu 2021. aasta aruanne ja Fasani, F., Mazza, J. (2020) A vulnerable workforce:  migrant workers in the Covid-19 pandemic. JRC tehniline aruanne

(XII) ()Euroopa tööhõive ja sotsiaalarengu aastaülevaade 2021.