EUROOPA KOMISJON

Brüssel,5.11.2021

COM(2021) 676 final

KOMISJONI ARUANNE

EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE





rahastamisvahendite, eelarveliste tagatiste ja tingimuslike kohustuste kohta



seisuga 31. detsember 2020

Sisukord

1.Sissejuhatus

2.Mis on tingimuslikud kohustused?

3.Eraldatud vahenditest tulenevad tingimuslikud kohustused: eelarvelised tagatised ja finantsabi kolmandatele riikidele

3.1.Ülevaade ELi koguriskipositsioonist 2020. aasta lõpus

3.2.ELi riskijuhtimissüsteem eraldatud tingimuslikele kohustustele

3.2.1.Eelarvelised tagatised

3.2.2.Kolmandatele riikidele antav finantsabi

3.3.Euroopa Komisjoni ühtne raamistik eraldatud tingimuslike kohustuste haldamiseks ja jälgimiseks

4.Liikmesriikidele antavast finantsabist tulenevad tingimuslikud kohustused

4.1.Ülevaade ELi koguriskipositsioonist 2020. aasta lõpus

4.2.ELi riskijuhtimissüsteem liikmesriikidele antavast finantsabist tulenevate tingimuslike kohustuste jaoks

5. ELi tingimuslike kohustuste jätkusuutlikkuse hindamine

5.1. Hindamisraamistik

5.2. Eraldatud tingimuslike kohustuste jätkusuutlikkuse hindamine

5.3. Tingimuslike kohustuste jätkusuutlikkuse hindamine seoses omavahendite ülemmäära piiridega

6.Järeldused

Lisa. Jätkusuutlikkus ja varu seoses omavahendite püsiva ülemmääraga

1.Sissejuhatus

See on esimene aruanne, mis antakse välja kooskõlas finantsmääruse 1 artikli 250 nõuetega. Aruanne on koostatud koostoimes järgmiste dokumentidega:

-2022. aasta eelarveprojektile lisatud X ja XI töödokument, milles esitatakse üksikasjalik teave ELi rahastamisvahendite ja eelarveliste tagatiste kohta, 2 ning

-aruanne „ELi eelarve vahendite tulevase sisse- ja väljavoolu pikaajaline prognoos“, milles prognoositakse ELi finantssuutlikkust ajavahemikus 2021–2027 pärast kavandatud eelarvekulude arvesse võtmist 3 .

Käesoleva dokumendi eesmärk on anda ülevaade ELi eelarvest kaetavatest tingimuslikest kohustustest seisuga 31. detsember 2020 ning ohtratest meetmetest ja kaitsemeetmetest, mis on komisjoni käsutuses, et täielikult kaitsta ELi eelarvet nendest kohustustest tuleneva võimaliku kahju eest.

Pärast tingimuslike kohustuste määratlust ja allikaid käsitlevat üldist sissejuhatust kirjeldatakse aruandes kahe tingimuslike kohustuste kategooria (eraldatud ja eraldamata tingimuslikud kohustused) põhiomadusi, pöörates erilist tähelepanu tingimuslikest kohustustest tulenevate riskide seire ja juhtimise ELi raamistiku analüüsile.

Viimasena hinnatakse aruandes liidu tingimuslike kohustuste pikaajalist jätkusuutlikkust, lähtudes kvalitatiivsetest ja kvantitatiivsetest teguritest. Hindamise võrdlusalused:

-komisjoni poolt eelarvelisteks tagatisteks ja kolmandatele riikidele antavaks finantsabiks ette nähtud tagatisfondides hoitavate eraldiste summa;

-omavahendite ülemmäär ja olemasolev varu liikmesriikidele antavast finantsabist tulenevate eraldamata tingimuslike kohustuste jaoks.

Jätkusuutlikkuse analüüsi peamine järeldus on see, et ELi eelarves on põhimõtteliselt piisavad vahendid, et tulla toime tingimuslike kohustuste võimaliku realiseerumisega. Eelkõige:

-eelarvelistest tagatistest ja kolmandatele riikidele antavast finantsabist tulenevate tingimuslike kohustuste puhul ei ole tuvastatud eraldiste ebapiisavust;

-kehtivas õigusraamistikus (s.o omavahendite otsus 4 ja mitmeaastase finantsraamistiku määrus aastateks 2021–2027 5 ) on ELi finantssuutlikkus piisav, et katta liidu olemasolevad kohustused seoses nii kuluprogrammide kui ka finantsturgudega (liikmesriikide finantsabiprogrammide rahastamiseks emiteeritud võlg) isegi äärmiselt rasketes oludes.

Käesolevas aruandes käsitletakse enne 2020. aasta lõppu tekkinud tingimuslikke kohustusi ja hinnatakse, kuidas neid täidetakse mitmeaastases finantsraamistikus 2021–2027. Seetõttu ei hõlma see taasterahastust „NextGenerationEU“ (NGEU) 6 tulenevaid tingimuslikke kohustusi, mis on hakanud realiseeruma alles 2021. aasta jooksul ja mille jaoks on loodud täiendav finantssuutlikkus omavahendite ülemmäära ajutise tõstmise kaudu.

2.Mis on tingimuslikud kohustused?

Tingimuslikud kohustused on ELi võimalikud finantskohustused, mis tulenevad olemasolevatest siduvatest kohustustest või möödunud sündmustest. See, kas need tingimuslikud kohustused toovad kaasa tegelikku kahju, oleneb tuleviku sündmustest, mis ei ole täielikult ELi kontrolli all.

ELi tingimuslikud kohustused tulenevad kolmest peamisest allikast 7 :

-eelarvelised tagatised, mis on Euroopa Investeerimispanga (EIP) grupile või teistele rakenduspartneritele Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) 8 volituse, Euroopa Kestliku Arengu Fondi (EFSD) 9 volituse ja EIP välislaenude andmise volituse (ELM) 10 raames antavad tagatised. Kõigi nende vahendite raames tagab EL rakenduspartneritele (osaliselt) vahendid nende tagatud rahastamis- ja investeerimistehingutest (s.o võla- või omakapitalitehingud) tuleneva kahju katmiseks. Mitmeaastases finantsraamistikus 2021–2027 on programmis „InvestEU“ koondatud ühe ELi tagatise alla varem EFSI ja mitme teise rahastamisvahendi alla kuulunud tegevused ning tehtud osa ELi tagatisest kättesaadavaks muudele sambapõhiselt hinnatud 11 rakenduspartneritele kui EIP grupp 12 . Samamoodi järgneb Euroopa Kestliku Arengu Fondile (EFSD) Euroopa Kestliku Arengu Fond+ (EFSD+), mis loodi naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumenti „Globaalne Euroopa“ (NDICI) käsitleva määrusega 13 ning mis toimib nüüd tugevdatud välisinvesteeringute kava rahastamisharuna;

-antud laenud ja nendega seotud võetud laenud, et anda finantsabi kolmandatele riikidele (s.o makromajandusliku finantsabi (MFA) 14 laenud ja Euratomi laenud kolmandatele riikidele 15 ), mida rahastatakse põhimõtteliselt kompensatsioonilaenu tehingute kaudu. Konkreetselt tähendab see seda, et iga antavat laenu rahastatakse vastava ELi võlakirja kaudu, mille lõpptähtaeg, intressimäär ja tagasimaksegraafik vastavad täielikult ELi antava laenu omadele. Selle tulemusena tekib ELi võlakirjadesse investeerijatel ainult ELi krediidiriski positsioon, mitte iga üksiku laenu saanud riigi krediidiriski positsioon. ELi jaoks on kohustus tingimuslik, sest ELi võla tasumine ei eelda põhimõtteliselt ELi vahendite väljavoolu, kuna laenu saaval riigil on lepinguline kohustus tagada tuluvoog;

-antud laenud ja nendega seotud võetud laenud, et anda finantsabi ELi liikmesriikidele, s.o maksebilansi laenud, 16 Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi (EFSM) alusel antud laenud, 17 Euratomi laenud 18 ja eriolukorras töötuseriski leevendamiseks pakutava ajutise toetuse Euroopa rahastu (TERA) 19 laenud. Need laenud antakse ELi liikmesriikidele sama kompensatsioonimeetodi alusel kui kolmandatele riikidele antava finantsabi puhul 20 . Abi saavate liikmesriikide tagasimaksetest tulenev tulu suunatakse ELi võla teenindamiseks. Seda ei loeta omavahendite hulka vastava omavahendite ülemmäära raames.

Eelarvelistest tagatistest ja kolmandatele riikidele antavast finantsabist tulenevad tingimuslikud kohustused on osaliselt eraldatud ja eraldiste arvutamisel lähtutakse konservatiivsetest hinnangutest iga vahendi puhul eeldatava kahju kohta, millele lisandub marginaal, et katta osa ettenägematust kahjust.

Seevastu ELi liikmesriikidele antavast finantsabist tulenevad tingimuslikud kohustused ei ole eraldatud. ELi võetud laenud kujutavad endast ELi otseseid ja tingimusteta kohustusi. Kui abi saav liikmesriik ei suuda täita oma kohustusi ELi ees, on seega ELil õigus viimase abinõuna, kui olemasolevas eelarveraamistikus on kõik muud lahenduste leidmise võimalused ammendatud, võtta vajalik likviidsus teistelt liikmesriikidelt. Sellise tulu sissenõudmise puhul ületataks mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärasid, kuid järgitaks omavahendite ülemmäära 21 .

ELi eelarve sisaldas 2020. aasta lõpus tingimuslikke kohustusi üle 93 miljardi euro seoses liikmesriikidele ja kolmandatele riikidele antud laenudega ning ligikaudu 63 miljardit eurot seoses EFSI, EFSD ja ELMi raames antud tagatistega. ELi eelarve suurim riskipositsioon tuleneb liikmesriikidele suunatud finantsabiprogrammidest (vt 1. joonis allpool).

Eeldatavasti suureneb mitmeaastases finantsraamistikus 2021–2027 eelarveliste tagatiste kasutamine muu hulgas programmi „InvestEU“ kaudu, mis sisaldab 26,2 miljardi euro suurust tagatist, et toetada investeerimistoiminguid neljas poliitikaharus (kestlik taristu, teadusuuringud, innovatsioon ja digiteerimine, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad ning sotsiaalvaldkonna investeeringud ja oskused). Liit suurendab eeldatavasti 2021. aasta lõpuks oma tingimuslikke kohustusi ka seoses laenudega, mida võetakse, et rahastada liikmesriikidele antavaid NGEU taaste- ja vastupidavusrahastu laene. Nende toimingute tulemused lisatakse käesoleva aruande järgmisse väljaandesse.

Joonis 1. Tingimuslike kohustuste liigendus allikate kaupa seisuga 31. detsember 2020

(*) „Vastaspooltega kokkulepitud olemasoleva tagatise“ kogusumma põhjal (vt tabel 1 allpool).

ELi raamatupidamiseeskirjade kohaselt liigitatakse tagatiste kujul olemas olevad rahastamisvahendid tingimuslikeks kohustusteks, 22 kuid need ei ole eelarve perspektiivist tingimuslike kohustuste allikas, sest need on alati eelarves täielikult eraldatud, st eelarves on ette nähtud kulukohustused, et katta rahastamisvahendist tuleneva tingimusliku kohustuse täielik summa. On täiesti kindel, et kogu kohustus saab äärmusliku stsenaariumi korral täidetud, sest seda tagab asjaolu, et kohustus juba on osa liidu täitmata kulukohustustest.

ELi eelarvest rahastatakse mitmesuguseid rahastamisvahendeid (omakapitali- ja võlainstrumendid, laenutagatised, riskikapital, suutlikkuse suurendamise ja riskijagamisvahendid). Need on liigitatud kahte peamisse kategooriasse: sisepoliitika ja välispoliitika meetmetega seotud vahendid (olenevalt sellest, kas vahendite saajad asuvad peamiselt ELis või väljaspool). Rahastamisvahendite näiteid: raamprogrammi „Horisont 2020“ raames loodud vahendid, et suurendada teadusuuringute ja innovatsiooniga tegelevate ettevõtjate juurdepääsu rahastamisele, 23 Euroopa ühendamise rahastu 24 võlainstrument, mis on loodud taristuprojektide soodustamiseks (transpordi-, telekommunikatsiooni- ja energiasektoris), ning ELi VKEde omakapitalirahastud, millega toetatakse ELi VKEde loomist ja rahastamist nende varases etapis ja kasvuetapis 25 .

2022. aasta eelarveprojektile lisatud X töödokumendis kirjeldatakse üksikasjalikult kõiki 36 olemasolevat rahastamisvahendit.

3.    Eraldatud vahenditest tulenevad tingimuslikud kohustused: eelarvelised tagatised ja finantsabi kolmandatele riikidele

3.1.    Ülevaade ELi koguriskipositsioonist 2020. aasta lõpus

EL laiendas 2020. aastal eelarvetoetust, mida antakse tagatistena EIP grupile EFSI kaetavate võla- ja kapitalitehinguteks ning EIP grupile ja ülejäänud üheksale finantseerimisasutusele (sealhulgas Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank ja mitu liikmesriikide tugipanka) EFSD kaetavateks tehinguteks. EL on ka taganud laenud, mida EIP annab välislaenude andmise volituse alusel ELi mittekuuluvatele toetusesaajatele.

EFSI loodi 2015. aastal, et lahendada finantskriisi järel tekkinud erainvesteeringute vähesuse pikaajaline probleem. Tegu on EIP grupile ELi eelarvest antava 26 miljardi euro suuruse eelarvelise tagatisega. Seda täiendab EIP omavahendite eraldis summas 7,5 miljardit eurot.

EFSD tagatis loodi selleks, et toetada investeeringuid ja suurendada juurdepääsu rahastamisele peamiselt Aafrikas ja Euroopa naabruses asuvates riikides ning aidata neil riikidel täita ÜRO kestliku arengu eesmärgid.

ELMi alusel antava ELi eelarvelise tagatise peamine mõte on suurendada EIP suutlikkust teha finantstehinguid riskantsemates keskkondades väljaspool ELi valdkondades, nagu kohaliku erasektori areng ja sotsiaal-majandusliku taristu areng.

Tabelis 1 esitatakse teave kolmest tagatisest tuleneva ELi eelarve koguriskipositsiooni kohta 26 .

Tabel 1. Eelarvelistest tagatistest tulenevad tingimuslikud kohustused. Olukord seisuga 31. detsember 2020 (miljonites eurodes)

Rahaline toetus kolmandatele riikidele ELi antavate kahepoolsete laenude vormis, mida rahastatakse kompensatsioonimeetodil kapitaliturgudelt, on antud sisuliselt makromajandusliku finantsabi programmi raames, mis on suunatud ELi mittekuuluvatele riikidele, kellel on maksebilansi kriis. 2020. aastal maksti välja laene kokku 1 675 miljoni euro väärtuses 27 .

Tabelis 2 on esitatud tagasimaksmata summad 2020. aasta lõpu seisuga.

Tabel 2. Kolmandatele riikidele antud laenude tagasimaksmata summad 31. detsembri 2020. aasta seisuga (miljonites eurodes)

3.2.    ELi riskijuhtimissüsteem eraldatud tingimuslikele kohustustele

Finantsmääruse X jaotises on esitatud ELi tingimuslike kohustuste haldamise raamistiku alused; jaotises on mitu tähtsat sätet selle kohta, kuidas tagada ELi eelarve asjakohane kaitse nende kohustustega seotud riskide eest. Kasutusele on võetud mitu riskijuhtimise mehhanismi ja vahendit, et EL oleks igal ajal võimeline täies mahus ja õigeaegselt vastama rakenduspartnerite eelarveliste tagatiste nõuetele või maksma tagasi võlakirju, kui laenusaaja muutub maksejõuetuks. Osa nendest on horisontaalsed ja neid kohaldatakse tingimuslike kohustuste kõigile kategooriatele, teised on spetsiifilisemad ja on seotud kas eelarveliste tagatiste või finantsabiprogrammidega.

3.2.1.    Eelarvelised tagatised

Käesolevas punktis kirjeldatakse kaitsemeetmeid, mis on võetud, et eelarvelistest tagatistest tulenevad tingimuslikud kohustused ei ületaks neid tagatisi kattes eelarvesuutlikkust.

Tingimuslike kohustuste summa piiramise meetmed

Esiteks on ELi tagatise suurus alati selgesti määratletud viisil piiritletud. Finantsmääruses sätestatakse, et finantskohustus ja eelarvest tehtavate netomaksete koondsumma ei tohi ületada alusaktiga heaks kiidetud eelarvelise tagatise suurust. Eelarvelise tagatise tekitatud tingimuslik kohustus võib ületada ELi finantskohustuse katteks ette nähtud finantsvarasid üksnes juhul, kui see on sätestatud alusaktis ning selles kehtestatud konkreetsetel tingimustel.

Teiseks määratletakse ELi tagatud tehingute/finantstoodete riskiprofiil eelnevalt, st tagatislepingute sõlmimise ajal. See peab täielikult vastama eraldiste määrale, mis on kindlaks määratud programmi jaoks valitud asjakohast tagatist ja riskivalmidust 28 käsitlevas määruses. Asjakohasel juhul püütakse tehingute valikul tagada mitmekesisus (geograafiline ulatus, sektorid jne), et vältida ülemääraste riskide kontsentreerumist.

Rakenduspartnerite valikut käsitlevad meetmed

Enne olemasoleva tagatisprogrammi raames rakenduspartneriks saamist korraldatakse kandidaatasutuste suhtes sambapõhine hindamine, s.o vaadatakse põhjalikult läbi nende siseprotsessid ja kohaldatavad menetlused, et hinnata nende suutlikkust tagada ELi finantshuvide kaitse tase, mis vastab finantsmääruses nõutavale tasemele 29 .

Lisaks on olemasolevates tagatislepingutes sätted, mis tagavad, et:

(I)rakenduspartnerid osalevad eelarvelise tagatisega kaetud tehingutes rahaliselt oma vahenditega ja

(II)kasutusel on mehhanismid, mis tagavad piisavalt, et osa kahjuriskist kannavad rakenduspartnerid (riskijagamine) või alternatiivselt, et luuakse muud finantsstiimulid, 30 et tagada huvide piisav vastavus.

Samuti peavad rakenduspartnerid kehtestama asjakohased meetmed, et vältida võimalikke huvide konflikte oma muu võimaliku tavapärase tegevusega.

Meetmed, millega tagada asjakohane eelnev eelarvesuutlikkus, et katta tagatiste realiseerimine

Finantsmääruses nõutakse eelarveliste tagatiste puhul eelnevat eraldamist eraldiste määra alusel, mis määratakse kindlaks nii, et see katab tagatise realiseerimise kuni eeldatava kahju suuruseni pluss ohutusvaru, et tulla toime osa ettenägematu kahjuga 31 .

Eraldiste määr sätestatakse alusaktis ja seda väljendatakse protsendina ELi tagatise kogusummast. Seda määra jälgitakse korrapäraselt programmide elluviimisel ja asjakohasel juhul vaadatakse see läbi, et see oleks jätkuvalt kooskõlas täitmata kohustuste riskiprofiili muutumisega.

Komisjoni käsutuses on erimeetmed, et tagada jätkuvalt asjakohane eraldiste määr. Meetmed põhinevad varajase hoiatamise süsteemil, mis aitab vältida eraldiste võimalikku ammendumist ja mis võib vajaduse korral tingida eraldiste täiendamise ja/või eraldiste määra tõstmise vastavalt õiguslikule alusele 32 .

Kui täiendamine on vajalik, tehakse seda tavapärase iga-aastase eelarvemenetluse raames. Erinevalt liikmesriikidele antud finantsabi võimalikest tagasimaksetest arvatakse eelarveliste tagatiste täiendamine kulukohustuste ja maksete assigneeringute mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärade alla.

Et leevendada ohtu, et rakenduspartnerite tagatiste sissenõudmine võib mõjutada ELi eelarvet, on EL minevikus loonud sihipärased tagatisfondid, mida rahastatakse ELi eelarvest. Nendes fondides hoitava finantsvara kogusumma oli 31. detsembri 2020. aasta seisuga:

-8,0 miljardit eurot EFSI tagatisfondile;

-2,8 miljardit eurot välistegevuse tagatisfondile (GFEA), milles hoitakse ELMi, MFA ja Euratomi programmide eraldisi;

-0,8 miljardit eurot EFSD tagatisfondile.

Alates 2021. aasta jaanuarist on kolmes eraldisfondis hoitud vara koondatud ühte ühisesse eraldisfondi, 33 kus hoitakse nüüd ühes investeerimisportfellis eraldisi, millega katta eelarvelistest tagatistest ja kolmandatele riikidele suunatud finantsabiprogrammidest tulenevad võimalikud finantskohustused (portfell koosneb eraldi osadest, et täita vastavate tagatisprogrammide tagatise realiseerimise nõuded).

Mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 jõustumisel kanti ühisesse eraldisfondi EFSI tagatisfondi vara, mille järel kanti 2021. aasta suvel üle naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumenti „Globaalne Euroopa“ (NDICI) käsitleva määruse alusel loodud GFEA ja EFSD tagatisfondi netovara. Edaspidi hallatakse ühise eraldisfondi kaudu ka mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 raames loodavate uute instrumentide (s.o programm „InvestEU“ ja naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ programm) eraldisi.

Meetmed olemasolevaid eraldisi ületava realiseeritud kahjumiga toime tulemiseks

Kui programmi elluviimisel peaks mis tahes hetkel eraldised osutuma ebapiisavaks tegeliku kahjumi katmiseks, võib võtta järgmised meetmed:

-erakorralised ajutised ülekanded ühise eraldisfondi eri eelarveliste tagatiste aluseks olevate eraldiste osade vahel, st eelarvelise tagatise realiseerimise nõude täitmiseks piisavate vahendite tagamiseks võib teha ajutiselt kättesaadavaks teisele eelarvelisele tagatisele eraldatud vara;

-erakorralised lisakulud, mis kiidetakse heaks järgmistel viisidel:

·ELi eelarve teistest punktidest kulude ümberjaotamine (kulukohustuste ja maksete assigneeringud) ja/või

·ELi eelarve muutmine, et võimaldada lisakulusid (mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärade ja paindlikkusmehhanismide raames);

-    keskkassa kasutamine: erandkorras võib ajutiselt kasutada keskkassa likviidsust täiendavate eelarvevahendite saamise heakskiitu ootava eelarvelise tagatise realiseerimiseks.

3.2.2.    Kolmandatele riikidele antav finantsabi

Tingimuslike kohustuste summa piiramise meetmed

Eelarveliste tagatistega sarnasel viisil piiratakse finantsmäärusega ELi eelarve koguriskipositsiooni seoses finantsabiprogrammidega. Tingimuslik kohustus tohib ületada liidu finantskohustuse katteks ette nähtud finantsvarasid üksnes juhul, kui see on sätestatud alusaktis ning selles kehtestatud tingimustel. Lisaks ei tohi finantskohustus ega eelarvest tehtavate netomaksete koondsumma kunagi ületada nende vahendite kogusummat, mida komisjonil on võimalik laenata finantsabi ja sellega seotud intresside rahastamiseks.

Iga programmi puhul määrab vastav õigusakt antava kogusumma, väljamakstavate osamaksete arvu ja laenupaketi maksimaalse lõpptähtaja. Osamaksed sõltuvad tavaliselt mitme poliitilise tingimuse täitmisest, sealhulgas mõnel juhul (nt MFA laenud) Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) programmi reformide rahuldavast elluviimisest.

Meetmed võetud laenude tagasimaksmise tagamiseks laenukohustuste täitmata jätmise korral

ELi võetud laenud kolmandatele riikidele finantsabilaenude andmiseks on ELi otsesed ja tingimusteta kohustused. Kolmandatele riikidele antavate MFA ja Euratomi laenude rahastamiseks võetud laenud kaetakse GFEAst, mis on eraldatud ELi eelarvest, et katta 9 % aasta lõpu seisuga tagasimaksmata tagatud laenudest. Ebapiisavate eraldistega tegelemise menetlused, et võimaldada täita ELi kohustusi, on sarnased menetlustega, mida kirjeldatakse eelarvelisi tagatisi käsitleva punkti 3.2.1 lõpus ja kohaldatakse MFA, ELMi ja Euratomi laenudeks ettenähtud GFEA osas tehtud eraldiste suhtes.

3.3.    Euroopa Komisjoni ühtne raamistik eraldatud tingimuslike kohustuste haldamiseks ja jälgimiseks

Et eelarvelised tagatised ja finantsabiprogrammid muutuvad ELi poliitika elluviimisel aina tähtsamaks, on komisjon tõhustanud oma riskijuhtimisvahendeid tingimuslike kohustustega toime tulemiseks. Nimelt on loodud komisjoniülene horisontaalne raamistik nende programmide elluviimiseks ja jälgimiseks. Selle raamistiku eesmärk on programmidevahelisi erinevusi arvestades töötada võimalikult suures ulatuses välja ühine metoodika eelarveliste tagatiste ja finantsabi kavandamiseks, nende üle läbirääkimiste pidamiseks ja nende rakendamiseks ning võimaldada hoolikalt jälgida tingimuslike kohustuste muutumist. Lõppeesmärk on täielikult kaitsta ELi eelarvet eelarvelistest tagatistest või eraldatud laenuprogrammidest tuleneva ettenägemata kahju realiseerumise eest.

Tingimuslike kohustuste juhtkomitee

Raamistiku keskmes on tingimuslike kohustuste juhtkomitee, 34 kes keskendub valdkonnaülestele küsimustele, nt ühiste vahendite väljatöötamine tõhusaks riskijuhtimiseks, tingimuslike kohustuste üldise jätkusuutlikkuse aruandlus ning rakenduspartneritega sõlmitud tagatislepingute asjakohaste horisontaalsete sätete kohta ühise lähenemisviisi kujundamise koordineerimine.

Järelevalve

Et komisjonil oleks võimalik pidevalt jälgida tingimuslikest kohustustest tulenevat võimalikku kahju, peavad rakenduspartnerid ja abi saavad riigid esitama komisjonile korrapäraselt aruandeid tagatisprogrammi tegevusliku ja finantsolukorra või ELi finantsabi aluseks olevate tingimustega seotud edusammude kohta. Rakenduspartnerite esitatud finantsteavet auditeerivad välisaudiitorid.

Aruandlus

ELi tingimuslike kohustuste haldamise lähenemisviisi lahutamatu osa on tingimuslike kohustuste kogunemise ja ajaprofiili kohta Euroopa Parlamendile, nõukogule ja teistele sidusrühmadele üksikasjalike aruannete esitamine. Finantsmääruses on tingimuslike kohustuste jaoks ette nähtud integreeritud aruandlussüsteem eesmärgiga jagada terviklikku ja õigeaegset teavet tingimuslike kohustuste eri allikate kohta nii üksiku kohustuse kui ka konsolideeritud tasandil. Käesolev aruanne ja finantsmääruse artikli 41 lõigete 4 ja 5 kohased aruanded on tingimuslike kohustuse aruandlusraamistiku peamised osad.

4.    Liikmesriikidele antavast finantsabist tulenevad tingimuslikud kohustused

4.1.    Ülevaade ELi koguriskipositsioonist 2020. aasta lõpus

Komisjon haldas 2020. aastal ELi nimel nelja programmi, mille alusel ta võib anda liikmesriikidele laene:

-maksebilansi toetamise mehhanism, et aidata euroalasse mittekuuluvaid ELi riike, kellel on või võib tekkida maksebilansi raskusi;

-Euroopa finantsstabiilsusmehhanism (EFSM), mis loodi finantskriisile reageerimiseks, et toetada rahaliselt ELi liikmesriike, kellel on või võib tekkida nende kontrolli alla mittekuuluvate erakorraliste sündmuste tõttu suuri rahalisi raskusi;

-TERA programm, milles lepiti kokku 2020. aasta juunis, et aidata rahastada järsult ja oluliselt suurenenud riiklikke avaliku sektori kulusid seoses liikmesriikide lühendatud tööaja kavade ja samalaadsete COVID-19 kriisile reageerimiseks võetud meetmetega;

-Euratomi laenuvahend, et aidata liikmesriikidel rahastada investeeringuid tuumaelektrijaamadesse ja tuumkütuse tsükliga seotud tööstusrajatistesse.

Tabelis 3 on esitatud nelja eri programmi raames tagasimaksmata laenusummad 2020. aasta lõpu seisuga.

Tabel 3. ELi liikmesriikidele antud laenude tagasimaksmata summad 31. detsembri 2020. aasta seisuga (miljonites eurodes)

Kohane mõõdupuu, millega mõõta ELi eelarve iga-aastast koguriski, mis tuleneb liikmesriikidele antava finantsabi tingimuslikest kohustustest, on igal aastal tähtajani jõudev võlg, st eri programmide raames konkreetsel aastal abi saavate liikmesriikide tagasimakse tähtajani jõudvate iga-aastaste maksete kogusumma (kapital ja intress) (tabel 4).

Tabel 4. Tagasimaksmata laenude (kapital + intress) iga-aastaste tagasimaksete graafik 2021.–2027. aastal kehtivate programmide raames 31. detsembri 2020. aasta seisuga (miljonites eurodes)

4.2.    ELi riskijuhtimissüsteem liikmesriikidele antavast finantsabist tulenevate tingimuslike kohustuste jaoks

Tingimuslike kohustuste summa piiramise meetmed

Nagu ka kolmandatele riikidele antava finantsabi puhul, piiratakse finantsmäärusega liikmesriikidele antavate laenudega seotud ELi koguriskipositsiooni. Finantskohustuse ja eelarvest tehtavate netomaksete koondsumma ülemmääraks on seatud nende vahendite maksimaalne summa, mida komisjonil on võimalik laenata finantsabi ja sellega seotud intresside rahastamiseks (vastavalt asjaomasele alusaktile).

Meetmed võetud laenude tagasimaksmise tagamiseks laenukohustuste täitmata jätmise korral

Erinevalt kolmandatele riikidele antavast finantsabist ei ole eelarves määratud vahendeid enneolematuks juhuks, kui ELi liikmesriik jätab ELilt võetud laenude kohustused täitmata. Sellises äärmuslikus olukorras, kus abi saav liikmesriik ei täida oma kohustusi liidu ees, rakendab komisjon kooskõlas kohaldatavate omavahendeid käsitlevate õigusaktidega aktiivset likviidsusjuhtimist (s.o võtab likviidsuse kättesaadavast rahaliste vahendite jäägist) ja vajaduse korral käivitab muud laenu suhtes kohaldatavate finantskokkulepetega ette nähtud meetmed. Viimase abinõuna võib komisjon kutsuda kõiki liikmesriike üles ajutiselt katma saadaoleva vara ja rahavajaduse vahet. Kui liikmesriik sellist üleskutset õigel ajal ei täida, on komisjonil esialgu õigus teha teistele liikmesriikidele täiendavaid üleskutseid. Selliste rahaliste vahendite andmine hüvitatakse viivitamata ELi eelarvest.

TERA on erand, sest kõik liikmesriigid on nõustunud andma tühistamatud, tingimusteta ja nõudmisel realiseeritavad tagatised 25 %-le finantsabi maksimumsummast 35 . Iga liikmesriik maksab tagatise kogusummasse vastavalt tema suhtelisele osale ELi kogurahvatulust (ELi 2020. aasta eelarve põhjal).

5.    ELi tingimuslike kohustuste jätkusuutlikkuse hindamine 

5.1.    Hindamisraamistik

Finantsmääruse artikli 210 lõike 3 kohaselt: „loetakse eelarvest rahastatavatest eelarvelistest tagatistest või rahastatavast finantsabist tulenevad tingimuslikud kohustused jätkusuutlikuks, kui nende prognoositav mitmeaastane muutus jääb Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 312 lõikes 2 nimetatud määruses, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik, sätestatud piiridesse ja on kooskõlas otsuse 2014/335/EL, Euratom artikli 3 lõikes 1 kindlaks määratud maksete assigneeringute aastase ülemmääraga“ (s.o mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärad ja omavahendite ülemmäär).

Teisisõnu peaks ELile ühel aastal kasutada olevatest omavahenditest piisama, et rahastada mitmeaastasest finantsraamistikust tulenevaid kulusid ja võimalikke realiseeruvaid tingimuslikke kohustusi. Igal aastal esitab komisjon pikaajalise prognoosi nende kulude ja nende rahastamiseks vajalike omavahendite kohta. Omavahendite ülemmäära ja ELi eelarve rahastamiseks vajalike omavahendite vahe, nn varu, näitab ELi finantssuutlikkust katta tingimuslike kohustuste realiseerumisega seotud täiendavat väljavoolu. Et pidada tingimuslikke kohustusi jätkusuutlikuks, peab kehtima järgmine võrrand.

kus

Selle taustal tuleks vahet teha eraldatud ja eraldamata tingimuslikel kohustustel:

1)Osaliselt eraldatud tingimuslike kohustuste puhul tuleb esmalt katta iga-aastane kahju ühise eraldisfondi vastavas osas olemasolevatest vahenditest. Vaid juhul, kui kahju on suurem kui selle tagamiseks ette nähtud vahendid, on vaja lisavahendeid ühise eraldisfondi vastava osa täiendamiseks järgnevatel aastatel, mis võib sel juhul tekitada ELi iga-aastase eelarve lisakulusid (vastavalt mitmeaastase finantsraamistiku ülemmääradele – vt punkt 3.2 eespool). Seetõttu tähendab eraldatud instrumentide tingimuslike kohustuste jätkusuutlikkuse iga-aastane hindamine eelkõige kindlakstegemist, kas eraldised on küllaldased, et piisava usaldatavustasemega katta kehtivusajal hinnanguline kahju, millest on maha arvatud tulud.

2)Liikmesriikidele laenude võtmise ja andmisega seotud tegevusest tulenevate tingimuslike kohustuste puhul ei ole eraldisi kindlaks määratud. Kui need tingimuslikud kohustused peaksid realiseeruma, võivad need tuua kaasa täiendavad tulunõuded liikmesriikidelt. Nendega seotud kulud ei kuulu mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärade piiresse. Samas tuleb tulupoolel tagada vastavus aasta üldise omavahendite ülemmääraga.

5.2.    Eraldatud tingimuslike kohustuste jätkusuutlikkuse hindamine

Eelmärkusena tuleb öelda, et ELi eelarveliste tagatiste poliitikaeesmärgid ja nende aluseks olevate tehingute riskiprofiilid võivad olla väga erinevad, mistõttu võidakse neist igaühe suhtes kohaldada erinevat riskivalmidust. Riskivalmidust väljendatakse tavaliselt kehtivusaja riskiväärtusena (VaR) 36 teatava (eelmääratletud) usaldatavustaseme protsendi juures.

Kehtivusaja hinnangulise netokahju kohta 31. detsembri 2020. aasta seisuga olemasolevate andmete põhjal saab sellel kuupäeval kehtinud eelarveliste tagatiste kohta teha järgmised järeldused:

-kohaldatav 35 % eraldiste määr kogu EFSI tagatisest on piisav, et katta eri EFSI harude all tagatud tehingutest tulenev hinnanguline kahju 95 % usaldatavustasemel kooskõlas programmi eelneva riskivalmidusega;

-EFSD puhul vastab 50 % eraldiste määr hinnangulisele kahjule 90 % usaldatavuse sihttasemel kooskõlas programmi eelneva riskivalmidusega;

-GFEAs hoitavad ELMi eraldised on piisavad, et katta hinnanguline kahju 86 % usaldatavustasemel 37 .

Kolmandatele riikidele antavast finantsabist tulenevate olemasolevate riskipositsioonide puhul kinnitavad 9 % eraldiste sihtmäära piisavust järgmised tegurid 38 :

-makseviivituste puudumine 2020. aasta lõpuni;

-komisjoni tehtud 2020. aasta väärtuse languse hindamine, milles järeldati, et nende laenude puhul ei ole vaja kirjendada raamatupidamises väärtuse langust 39 ;

-MFA laenude seos kehtiva IMFi programmiga ja olenemine sellest programmist, mis on aluseks kolmanda riigi rahalisele elujõulisusele ja seega liidu vahendite tagasimaksmisele.

5.3.    Tingimuslike kohustuste jätkusuutlikkuse hindamine seoses omavahendite ülemmäära piiridega

Tehtud on range tundlikkusanalüüs, et hinnata, kui stabiilne on ELi eelarve võime tulla toime olukorraga, kus realiseerub ka eraldamata tingimuslike kohustuste riskipositsioon.

Esimeses etapis luuakse keskne stsenaarium (võrdlusalus), mis vastab ELi kulude ja finantssuutlikkuse eeldatavale arengule kuni 2027. aastani kooskõlas eelarvekulude ja -tulude vajaduse pikaajalist prognoosi käsitleva aruandega (joonis 2 allpool).

Kui praegune eelarveaasta kõrvale jätta, on ajavahemikus 2022–2027 (olemasolevate ja uute) tingimuslike kohustuste katmiseks olemasolev varu ligikaudu 64 miljardit eurot aastas, seda ainult seoses omavahendite ülemmäära püsiva osaga, s.o 1,40 % kogurahvatulust.

Omavahendite ülemmäära (0,6 % kogurahvatulust) ülejäänud osa varu, mis on ajutine ja kättesaadav ainult NGEU kohustusteks, ei ole selle aasta aruandes veel täpselt analüüsitud, sest NGEUga seotud tingimuslikud kohustused hakkasid realiseeruma pärast 2020. aasta lõppu.

Pärast keskse stsenaariumi loomist tehti järgmise etapina tundlikkustestidele vastav lisaanalüüs, et hinnata 2022.–2027. aasta olemasolevate tingimuslike kohustuste jätkusuutlikkust äärmuslike stsenaariumide korral. Need hõlmavad järgmist.

1)Majanduse tundlikkustest: keskse stsenaariumi korral järgib kogurahvatulu sisemajanduse koguprodukti (SKP) tegeliku kasvu ja inflatsiooni prognoose vastavalt komisjoni 2021. aasta kevade majandusprognoosile 40 . Tundlikkustestis on prognoositud nominaalsed kasvumäärad võrdlusalusest –0,5 protsendipunkti võrra madalamad aruandlusperioodi iga aasta kohta 41 . See vähendab omavahendite püsiva ülemmäära (1,40 % kogurahvatulust) nominaalväärtust ja seega olemasolevat varu keskmiselt 2,9 miljardi euro võrra aastas.

2)Eelarve tulupoole tundlikkustest: selle äärmusliku stsenaariumiga hinnatakse, kas olemasolev varu on piisavalt suur, et võimaldada õiguspäraselt koguda täiendavaid omavahendeid, kui kõik finantsabi saavad liikmesriigid jätavad üheaegselt tagasimaksed õigeks ajaks tegemata. Kõnealused summad vastavad 2020. aasta lõpu seisu kajastavatele tagasimaksegraafikutele (tabel 4 eespool). Simulatsioonis ei võeta arvesse võimalust vahendeid eelarves ümber jaotada ja muid kulusid ajutiselt edasi lükata, mis muudab selle esinemise veelgi vähem tõenäoliseks. See vähendaks olemasolevat varu keskmiselt 3,8 miljardi euro võrra.

3)Šokk eelarve kulupoolel: selles stsenaariumis on kulud teoreetiliselt maksimaalsed. Tuleb rõhutada, et see ei kajasta alt üles prognoosi ega ole seotud ELi maksete arengut puudutavate tegelike ootustega. Erinevalt tulupoole šokist peab kulupoolel tegema lisakulude kohta otsuse ettepaneku komisjon ning selle peavad heaks kiitma Euroopa Parlament ja nõukogu. Kui selline otsus ei sobi kokku liidu konkreetse aasta finantssuutlikkusega, oleks ebarealistlik arvata, et ettepanek tehakse. Selles simulatsioonis väheneks varu keskmiselt ligikaudu 12,6 miljardi euro võrra vastavalt mitmeaastase finantsraamistiku maksete ja üksikute erivahendite maksimaalsetele võimalikele ülemmääradele.

4)Kombineeritud šokk, mis mõjutab majandustingimusi, tulusid ja kulusid: seda tuleks pidada äärmiselt negatiivseks stsenaariumiks, sest see koondab mitu väga vähetõenäolist stsenaariumi, näiteks kõigi abi saavate liikmesriikide üheaegne suutmatus teha samal ajal oma laenude tagasimakseid. Ajavahemikus 2022–2027 vähendaks see ühe aasta kohta varu keskmiselt 19 miljardi euro võrra ligikaudu 45 miljardi euroni aastas. See summa jääks ELi finantssuutlikkuse stabiilsuse ohutusvaruks, et katta ELi kohustused isegi äärmuslikumate ja sügavamate majanduskriiside korral või kui seadusemuudatus tekitab suuremaid kulutusi ja kui luuakse uusi tingimuslikke kohustusi.

Võrdlusaluse ja tundlikkustesti stsenaariumide üksikasjalikud tulemused on esitatud lisas.

Joonis 2. Omavahendite ülemmäär ja omavahendite vajadused võrdlusaluse ja kombineeritud tundlikkustesti järgi

6.    Järeldused

ELi eelarve sisaldas 2020. aasta lõpus tingimuslikke kohustusi üle 93 miljardi euro seoses liikmesriikidele ja kolmandatele riikidele antud laenudega ning ligikaudu 63 miljardit eurot seoses EFSI, EFSD ja ELMi raames antud tagatistega.

Riske, et abi saavad riigid ei maksa neid laene tagasi või et nõutakse tagatiste realiseerimist, juhitakse hoolikalt tervikliku riskijuhtimisraamistikuga, mis hõlmab teatavate tingimuslike kohustuste kategooriate puhul eelarvevahendite määramist eraldisteks, millega kaetakse võimalik kahju piisavalt konservatiivse usaldatavustaseme juures.

Võttes arvesse käesolevas aruandes esitletud mitut ELi raamistikus ette nähtud kaitsemeedet tingimuslike kohustuste kahe peamise kategooriaga (eraldatud ja eraldamata) seotud riskide jälgimiseks ja juhtimiseks ning jätkusuutlikkuse hindamist, on võimalik teha järgmised järeldused.

-Eraldatud instrumentidest, s.o eelarvelistest tagatistest ja kolmandatele riikidele antavast finantsabist tulenevaid riske juhitakse hoolikalt ja neile määratud eraldised on piisavad. Selles hinnangus võetakse arvesse riskipositsioonide kogunemist eelmisel perioodil, minevikus esinenud makseviivituste ja hinnangulise kahju andmeid ning kehtivaid meetmeid, millega välditakse olukorda, kus kahju ületab eelmääratletud lubatud hälvet ja eeldatava kahju katmiseks saadaolevaid eelarveeraldisi.

-Kehtivas õigusraamistikus (s.o omavahendite otsus ja määrus mitmeaastase finantsraamistiku kohta) on ELi finantssuutlikkus piisav, et katta eraldamata laenudega seotud võimaliku kahju realiseerumine kuni 2027. aasta lõpuni. Ajavahemikus 2022–2027 on olemas keskmiselt 64 miljardit eurot ehk 0,40 % ELi kogurahvatulust, et täita erakorralised nõuded rahastada mitmeaastase finantsraamistiku ettenägematuid kulusid või täita (olemasolevaid ja võimalikke uusi) tingimuslikke kohustusi, kui need peaks realiseeruma.

-Varu on piisav isegi äärmiselt negatiivse stsenaariumi korral, mis hõlmab samaaegset kahjulikku mõju eelarvetuludele ja -kuludele ning majanduskasvule. ELi finantssüsteemi ja krediidireitingu stabiilsuse tagamiseks jääks kättesaadavaks keskmiselt 45 miljardit eurot ehk ligikaudu 0,28 % ELi kogurahvatulust, mis toimib ohutusvaruna edasiste negatiivse mõjuga majanduskriiside, uute kulualgatuste ja tingimuslike kohustuste korral.

Lisa. Jätkusuutlikkus ja varu seoses omavahendite püsiva ülemmääraga* (miljardites eurodes, jooksevhindades)

* Jätkusuutlikkust seoses omavahendite ülemmäära osaga, mis moodustab 0,6 % kogurahvatulust, käsitletakse käesoleva aruande järgmises väljaandes, kui taasterahastu „NextGenerationEU“ kohustused hakkavad realiseeruma.

** TERAga seotud riskihindamises võetakse arvesse spetsiifilist edasigarantiid, mille kõik liikmesriigid annavad 25 %-le finantsabi maksimaalsest summast. Praktikas võib iga-aastasest riskist välja jätta kõik TERA laenudega seotud iga-aastased maksed vaadeldavasse ajavahemikku kuuluvate aastate kohta, sest võlgnetavad summad kaetakse täielikult liikmesriikide tagatistest.

*** Prognoositavad kulud on teoreetiliselt maksimaalsed järgmiste puhul: 1) mitmeaastase finantsraamistiku maksete ülemmäär ajavahemikus 2022–2027, 42 2) tulevased korrigeerimised kuni võimaliku maksimumini konkreetsel aastal, 43 ning 3) valdkondlike erivahendite iga-aastased ülemmäärad (Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond, solidaarsus-ja hädaabireserv, Brexitiga kohanemise reserv) ning paindlikkusinstrument.

(1)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT L 193, 30.7.2018, lk 1).

(2)      Finantsmääruse artikli 41 lõike 4 kohane X töödokument rahastamisvahendite senise kasutamise kohta; finantsmääruse artikli 41 lõike 5 kohane XI töödokument, milles käsitletakse eelarveliste tagatiste rakendamist, ühist eraldisfondi ning eelarvelistest tagatistest ja finantsabist tulenevate tingimuslike kohustuste jätkusuutlikkuse hindamist (COM(2021) 300, juuni 2021).

(3)      COM(2021) 343 final, 30.6.2021.

(4)      Nõukogu 14. detsembri 2020. aasta otsus (EL, Euratom) 2020/2053, mis käsitleb Euroopa Liidu omavahendite süsteemi ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2014/335/EL, Euratom (ELT L 424, 15.12.2020, lk 1).

(5)      Nõukogu määrus (EL, Euratom) 2020/2093, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027 (ELT L 433I, 22.12.2020, lk 11–22).

(6)      Nõukogu määrus (EL) 2020/2094, millega luuakse Euroopa Liidu taasterahastu COVID-19 kriisi järgse taastumise toetuseks (taasterahastu „NextGenerationEU“) (ELT L 433I, 22.12.2020, lk 23).

(7)    Tingimuslike kohustuste üks eraldi allikas on õiguslikud riskid. Käesolevas aruandes neid ei käsitleta.

(8)      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. juuni 2015. aasta määrus (EL) 2015/1017, mis käsitleb Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi, Euroopa investeerimisnõustamise keskust ja Euroopa investeerimisprojektide portaali ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1291/2013 ja (EL) nr 1316/2013 (ELT L 169, 1.7.2015, lk 1).

(9)      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. septembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/1601, millega luuakse Euroopa Kestliku Arengu Fond (EFSD), EFSD tagatis ja EFSD tagatisfond (ELT L 249, 27.9.2017, lk 1).

(10)      Ülevaade asjakohastest õigusnormidest ning vastavatest komisjoni ja Euroopa Investeerimispanga vahelistest tagatislepingutest on kättesaadav dokumendi „Euroopa Liidu 2021. aasta üldeelarve lõplik vastuvõtmine (EL, Euratom) 2021/417“ III eelarvejao „Komisjon“ kulude eelarvestuse punkti 14 20 03 02 „Välistegevuse tagatis naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahendile, Euroopa tuumaohutuse rahastamisvahendile, ühinemiseelse abi rahastamisvahendile ja makromajanduslikule finantsabile“ juures esitatud märkuste all (ELT L 93, 17.3.2021, lk 959–965).

(11)      Vt punkt 3.2.1 sambapõhise hindamise kohta.

(12)      Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/523, millega luuakse programm „InvestEU“ ja millega muudetakse määrust (EL) 2015/1017 (ELT L 107, 26.3.2021, lk 30–89).

(13)      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuni 2021. aasta määrus (EL) 2021/947, millega luuakse naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrument „Globaalne Euroopa“, muudetakse otsust nr 466/2014/EL ja tunnistatakse see kehtetuks ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) 2017/1601 ja nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 480/2009 (ELT L 209, 14.6.2021, lk 1–78).

(14)      Muudele ELi mittekuuluvatele riikidele kui arenguriikidele antava makromajandusliku finantsabi õiguslik alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikkel 212. Kui kolmas riik vajab kiireloomulist finantsabi, võib õigusliku alusena kasutada ELi toimimise lepingu artiklit 213.

(15)      Nõukogu 21. märtsi 1994. aasta otsus 94/179/Euratom, millega muudetakse otsust 77/270/Euratom, et lubada komisjonil sõlmida Euratomi laenulepinguid, et aidata kaasa teatavates kolmandates riikides paiknevate tuumaelektrijaamade ohutuse ja tõhususe parandamiseks vajalikule rahastamisele (EÜT L 84, 29.3.1994, lk 41–43).

(16)      Nõukogu 18. veebruari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 332/2002, millega liikmesriikide maksebilansi toetamiseks luuakse keskmise tähtajaga rahalise abi süsteem (EÜT L 53, 23.2.2002, lk 1–3).

(17)      Nõukogu 11. mai 2010. aasta määrus (EL) nr 407/2010, millega luuakse Euroopa finantsstabiilsusmehhanism (ELT L 118, 12.5.2010, lk 1); nõukogu 4. augusti 2015. aasta määrus (EL) 2015/1360, millega muudetakse määrust (EL) nr 407/2010, millega luuakse Euroopa finantsstabiilsusmehhanism (ELT L 210, 7.8.2015, lk 1–2).

(18)      Nõukogu 29. märtsi 1977. aasta otsus 77/270/Euratom, millega volitatakse komisjoni väljastama Euratomi laene, et aidata kaasa tuumaelektrijaamade rahastamisele (EÜT L 88, 6.4.1977, lk 9), mida on muudetud ja täiendatud.

(19)      Nõukogu 19. mai 2020. aasta määrus (EL) nr 2020/672, millega luuakse COVID-19 puhanguga kaasnenud eriolukorras töötuseriski leevendamiseks pakutava ajutise toetuse Euroopa rahastu (TERA) (ELT L 159, 20.5.2020, lk 1–7). 

(20)      Tulevikus võtab komisjon laenu ka turgudelt, et rahastada NGEU raames tagastamatus vormis antavat toetust. Nende laenutehingute tagasimaksmine kaetakse mitmeaastaste finantsraamistike ülemmäärade raames aastaeelarvete assigneeringutest ja seetõttu ei kujuta need endast põhimõtteliselt ELi jaoks tingimuslikku kohustust. NGEU tegevuse rahastamiseks laenude võtmine tekitab aga uusi tingimuslikke kohustusi.

(21)      Vt nõukogu 17. detsembri 2020. aasta määruse (EL, Euratom) 2020/2093 (millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027) artikli 2 lõige 3 ja artikli 3 lõige 1.

(22)      Vt komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule ja kontrollikojale – Euroopa Liidu majandusaasta aruanne 2020, COM (2021) 381 final, punkt 4.1.3.

(23)      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1291/2013, millega luuakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020“ aastateks 2014–2020 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 104). Need rahastamisvahendid on:

(24)      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1316/2013, millega luuakse Euroopa ühendamise rahastu, muudetakse määrust (EL) nr 913/2010 ja tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 680/2007 ja (EÜ) nr 67/2010 (ELT L 348, 20.12.2013, lk 129–171).

(25)      Tegu on omakapitali instrumentidega, mida rahastatakse eri programmidest, sealhulgas COSMEst. COSME kohta vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1287/2013, millega kehtestatakse ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programm (COSME) (2014–2020) ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1639/2006/EÜ (ELT L 347, 20.12.2013, lk 33–49).

(26)      Väljamakstud summad on juba lõppsaajatele makstud summad. Vastaspoolte allkirjastatud tehingutega seotud summad sisaldavad väljamakstud summasid pluss summasid, mille kohta on maksete saajate või finantsvahendajatega juba lepingud sõlmitud, kuid mis ei ole veel välja makstud. Vastaspooltega kokkulepitud olemasolev tagatis on ELi eelarvest kaetav kogutagatis ja seetõttu ELi suurim võimalik riskipositsioon, mis hõlmab tehinguid, mille allkirjastamiseks on luba olemas, kuid millele ei ole veel alla kirjutatud. Arvud sisaldavad summasid, mis on liigitatud kohaldatavate Euroopa raamatupidamiseeskirjade kohaselt kui eraldised/finantskohustused.

(27)      Vt komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule 2020. aastal kolmandatele riikidele antud makromajandusliku finantsabi rakendamise kohta, COM(2021) 375 final.

(28)      Riskivalmidus on kõrgeimal tasemel finantsrisk, mida komisjon on valmis võtma ja suudab võtta oma tegevuses seoses oma avaliku ülesande ja eesmärkidega ning järgides asjakohaseid kehtivaid õigusakte.

(29)      Vt komisjoni 17. aprilli 2019. aasta otsus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) 2018/1046 kohase sambapõhise hindamise metoodika uute tingimuste kehtestamise kohta, COM(2019) 2882 final, ELT C 191, 6.6.2019, lk 2–136.

(30)      Nende hulka võib kuuluda muu hulgas ELi tagatise eest tasu maksmine toetuse saanud rakenduspartneri poolt. See peab olema kooskõlas riski jagamisega rahastamises osalejate vahel ja eelarvelise tagatise poliitikaeesmärkidega.

(31)      Ettenägematu kahju osa määratakse kindlaks konkreetse programmi riskivalmiduse alusel.

(32)    Neid sündmusi kirjeldatakse üksikasjalikult finantsmääruse artiklis 211 järgmiselt:

(33)      Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule ühise eraldisfondi kasutuselevõtmise kohta, COM(2021) 88 final. Vt ka komisjoni 25. märtsi 2020. aasta otsus ühise eraldisfondi varahalduse suuniste kohta, 2020/C 131/03, ELT C 131, 22.4.2020, lk 3–11, ning komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule finantsmääruse 2018/1046 artiklis 212 nimetatud eraldisfondi valitseja kindlaksmääramise kohta, COM(2020) 130 final.

(34)      Komisjoni 24. juuli 2020. aasta otsus, mis käsitleb eelarvelistest tagatistest tulenevate tingimuslike kohustuste juhtkomitee loomist, C(2020) 5154 final.

(35)      Lisaks kõigi liikmesriikide antavale tagatisele on TERA määruses ette nähtud mitu kaitsemeedet TERA tingimuslike kohustuste põhjustatava riski leevendamiseks. Nende hulka kuuluvad kolme suurima laenu puhul riskide kontsentreerumise piirmäär 60 % maksimaalsest TERA raames antud summast, maksimaalne iga-aastane riskipositsioon 10 % (s.o igal aastal tähtajani jõudvad maksed ei tohi ületada 10 miljardit eurot) ning komisjoni võimalus vajaduse korral võetud laene pikendada.

(36)      Riskiväärtust (VaR) võib määratleda kui portfelli kahju taset, mida statistiliselt teatava aja jooksul teataval usaldatavustasemel ei ületata.

(37)      Kuna GFEA toimib likviidsuspuhvrina, ei määratletud eelnevat riskivalmidust tehingute kehtivusaja eraldiste usaldatavustaseme abil.

(38)      Komisjon suurendab praegu krediidiriski modelleerimise suutlikkust, et jälgida riskipositsioone kolmandatele riikidele antava finantsabi valdkonnas. Käesolevas dokumendis esitatud analüüs selle kategooria tingimuslike kohustuste jätkusuutlikkuse kohta on tehtud peaasjalikult eksperdihinnangu alusel, mis põhineb mitmel kvalitatiivsel ja kvantitatiivsel teguril.

(39)      Vt Euroopa Liidu konsolideeritud majandusaasta aruande 2020 lisade punkt 2.4.3.1 „Finantsabiks antud laenud“, kättesaadav aadressil:    https://ec.europa.eu/info/sites/default/files/about_the_european_commission/eu_budget/2020_eu_annual_accounts_web.pdf.

(40)    https://ec.europa.eu/info/sites/default/files/economy-finance/ip149_en.pdf.

(41)    Komisjoni dokumendi „Debt Sustainability Monitor“ („Võla jätkusuutlikkuse analüüs“) põhjal: https://ec.europa.eu/info/sites/default/files/economy-finance/ip143_en.pdf .

(42)    Nagu on kehtestatud mitmeaastase finantsraamistiku viimasel tehnilisel korrigeerimisel: COM(2021) 365 final, 7.6.2021.

(43)    Seoses mitmeaastast finantsraamistikku käsitleva määruse artikli 5 ja artikli 11 lõike 1 punkti b mehhanismiga (kuni sama määruse artikli 11 lõikes 3 sätestatud ülemmääradeni ja võttes arvesse ainult võimalikke ülespoole korrigeerimisi).