EUROOPA KOMISJON

Brüssel,9.3.2021

COM(2021) 109 final

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

määruse (EÜ) nr 850/2004 (püsivate orgaaniliste saasteainete kohta) rakendamise kohta

{SWD(2021) 53 final}

Sisukord

Sisukord    

1.    Sissejuhatus    

2.    Käitlus- ja kontrollimeetmed    

2.1    Ülevaade    

2.2    Tootmine, turule laskmine, kasutamine, eksport ja määruse täitmise tagamine    

2.3    Varud    

2.4    Jäätmekäitlus ja jäätmete ladustamine    

3.    Keskkonda sattumine ja keskkonnas esinevad kontsentratsioonid    

4.    Teadmiste vahetamist edendavad meetmed    0

5.    Järeldused    1

Tabel 1. Polüklooritud bifenüülide heite vähenemine liikmesriikides    

Joonis 1. EMEPi Euroopa seireandmete kaardid    

1.Sissejuhatus

Püsivad orgaanilised saasteained on kemikaalid, mis tekitavad ülemaailmseid probleeme oma püsivate, bioakumuleeruvate ja toksiliste (PBT) omaduste ning võimaliku kauglevi tõttu, mille tulemusena need ladestuvad ja kuhjuvad tootmis- ja kasutuskohast kaugel. Püsivaid orgaanilisi saasteaineid käsitletakse kahes rahvusvahelises lepingus, mille eesmärk on kaitsta inimeste tervist ja keskkonda nende ainete kahjuliku mõju eest, lõpetades nende tootmise, kasutamise ja keskkonda sattumise või vähendades seda. 1998. aastal võeti ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni osana vastu püsivate orgaaniliste saasteainete Århusi protokoll ja 2001. aastal võeti vastu püsivate orgaaniliste saasteainete Stockholmi konventsioon, mis jõustus 2004. aastal.

Euroopa Liit on Århusi protokolli ja Stockholmi konventsiooni osaline; konventsiooni rakendamiseks võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 850/2004 püsivate orgaaniliste saasteainete kohta ning millega muudetakse direktiivi 79/117/EMÜ (edaspidi „püsivate orgaaniliste saasteainete määrus“). Määrus (EÜ) nr 850/2004 on tunnistatud kehtetuks ja asendatud määrusega (EL) 2019/1021 püsivate orgaaniliste saasteainete kohta.

Püsivate orgaaniliste saasteainete määrust ajakohastatakse korrapäraselt, et võtta üle konventsiooni ja protokolli muudatused (peamiselt uute ainete lisamine asjakohastesse lisadesse), ning sellega pannakse erikohustused kõikidele ELi liikmesriikidele. Need kohustused hõlmavad kolmes lisas loetletud püsivate orgaaniliste saasteainete (I lisa – keelatud, II lisa – piiratud, III lisa – tahtmatult keskkonda sattuvad) tootmise, turule laskmise ja kasutamisega seotud üksikasju. Määruses käsitletakse ka kõnealuste ainete varude käitlemist, keskkonda sattumist ja keskkonnas esinevate kontsentratsioonide seiret ning see sisaldab jäätmekäitluse sätteid. Püsivate orgaaniliste saasteainete määrusest tulenevalt peavad liikmesriigid koostama ka riiklikud rakenduskavad ja tegevuskavad püsivate orgaaniliste saasteainete allikate kindlakstegemiseks ja haldamiseks oma territooriumil.

Liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni suhtes kohaldatavad aruandlusnõuded on esitatud määruse (EÜ) nr 850/2004 artiklis 12. Liikmesriikidelt nõuti igal aastal statistiliste andmete esitamist I ja II lisas loetletud ainete tootmise ja turule laskmise kohta. Samuti pidid liikmesriigid esitama komisjonile iga kolme aasta tagant püsivate orgaaniliste saasteainete määruse rakendamist käsitleva aruande. Komisjonile pandi kohustus koostada iga kolme aasta järel koondaruanne, milles võetakse kokku liikmesriikide esitatud teave ning Euroopa saasteainete heite- ja ülekanderegistri ja CORINAIRi heiteinventuuride kaudu piiriülese õhusaasteainete kauglevi seire ja hindamise Euroopa koostööprogrammi (EMEP) raames esitatud täiendav teave. Komisjonilt nõuti ka selle aruande kokkuvõtte esitamist Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

Senini on avaldatud kaks koondaruannet, milles käsitletakse liidu ja selle liikmesriikide tegevust vastavalt määrusele (EÜ) nr 850/2004. 2009. aastal avaldatud esimene koondaruanne hõlmab ajavahemikku alates püsivate orgaaniliste saasteainete määruse jõustumisest 2004. aastal kuni 2006. aastani. Teine koondaruanne, mis avaldati 2011. aastal, hõlmab ajavahemikku 2007–2009. Käesolevas komisjoni aruandes tehakse kokkuvõte kolmandast koondaruandest, mis hõlmab ajavahemikku 2010–2013.

2.Käitlus- ja kontrollimeetmed

2.1Ülevaade

Püsivate orgaaniliste saasteainete käitlemine puudutab aine olelusringi eri etappe. See hõlmab eelkõige kemikaalide tootmist, turule laskmist ja kasutamist ning samuti aegunud toodete varusid, jäätmekäitluse küsimusi ja määruse täitmise tagamist.

2.2Tootmine, turule laskmine, kasutamine, eksport ja määruse täitmise tagamine

Liikmesriikide aruannete kohaselt on püsivate orgaaniliste saasteainete määruse täitmise tagamine keskkonnaametite või -inspektsioonide ülesanne, mida täidetakse kontrolli- ja aruandluskorra kaudu. Kaks liikmesriiki teatasid I või II lisa ainete tootmisest ajavahemikul 2010–2013 kooskõlas püsivate orgaaniliste saasteainete määruse kohaste konkreetsete erandite või lubatud kasutusaladega. Saksamaa teatas, et aastas toodeti ligikaudu 9 tonni perfluorooktaansulfonaati. Siiski eksporditi 2013. aastal suurem osa sellest (5,8 tonni aastas) väljapoole ELi, kusjuures suurimad vastuvõtjad olid Ameerika Ühendriigid (2 tonni) ning Ida- ja Kagu-Aasia riigid ja territooriumid (Hongkong, Lõuna-Korea, Singapur ja Taiwan). Lisaks teatas Horvaatia lühiahelaliste klooritud parafiinide tootmisest 2010., 2011. ja 2012. aastal.

Mis puutub turule laskmisse, siis üksikud liikmesriigid kasutasid püsivate orgaaniliste saasteainete kasutamiseks teadus- ja arendustegevuses ära artikli 4 sätteid. Mitu liikmesriiki kasutas ka II lisas sätestatud erandite kohaselt võimalust perfluorooktaansulfonaadi turule laskmiseks. Seda ainet kasutati peamiselt pihustusudu vähendina kroomimisel.

Neli liikmesriiki (Austria, Prantsusmaa, Saksamaa, Ühendkuningriik) teatasid EList eksporditud püsivate orgaaniliste saasteainete kogustest, millest suurim oli aastas 5 800 kg perfluorooktaansulfonaadi eksport Saksamaalt 12 riiki. Lindaani eksporditi Ühendkuningriigist Lõuna-Koreasse. Peale selle eksporditi mõnda kemikaali kasutamiseks laborites võrdlusmaterjalina: Austriast eksporditi aldriini Põhja-Makedooniasse ning aldriini, DDTd, dieldriini ja lindaani Belize’i ja Prantsusmaalt eksporditi DDTd Ameerika Ühendriikidesse.

Viis liikmesriiki (Bulgaaria, Leedu, Madalmaad, Rootsi, Ühendkuningriik) algatasid rikkumismenetlused seoses püsivate orgaaniliste saasteainete ebaseadusliku müügiga. See hõlmas heksaklorobenseeni esinemist ilutulestikutoodetes ja lühiahelaliste klooritud parafiinide esinemist laste mänguasjades.

2.3Varud

Püsivate orgaaniliste saasteainete varud olid seotud tavaliselt kolme liiki toodetega, nimelt polüklooritud bifenüülid või polüklooritud bifenüülidega saastunud dielektrilised seadmed, aegunud pestitsiidid ja järk-järgult kasutuselt kõrvaldatud toodete varud, mis on hõlmatud ainete lisamisega püsivate orgaaniliste saasteainete määrusesse alates 2009. aastast. Paljud liikmesriigid on juba astunud märkimisväärseid samme polüklooritud bifenüüle sisaldavate seadmete kindlakstegemiseks ja kasutuselt kõrvaldamiseks, kuid see protsess on alles käimas ja kuus liikmesriiki (Iirimaa, Prantsusmaa, Rumeenia, Saksamaa, Sloveenia ja Ühendkuningriik) teatasid, et aastatel 2010–2013 esines endiselt polüklooritud bifenüüle sisaldavate seadmete kasutamist. Aegunud pestitsiidide kohta teatas mitu liikmesriiki, et nad ei ole püsivaid orgaanilisi saasteaineid sisaldavaid pestitsiide kunagi tootnud ega kasutanud või alustasid varakult nende kasutamise järkjärgulist lõpetamist, nii et 2010. aastaks ei olnud riigis enam selliseid varusid.

Teised liikmesriigid märkisid, et kuigi aegunud pestitsiide on säilinud suures koguses, on nende käitlemiseks kehtestatud käitlus- või hävitamisprogrammid. Aegunud pestitsiidide lõplik kõrvaldamine tähendab nende põletamist kas liikmesriigis või naaberliikmesriikide rajatistes, kuhu need eksporditakse. Bulgaaria eksportis Saksamaale märkimisväärses koguses aegunud pestitsiide, et need põletamise teel lõplikult hävitada. Teine võimalus on kasutada pikaajalist ladustamist. Eelkõige Bulgaaria kasutas väga mürgiste jäätmete hoidmiseks mõeldud raudbetoonist mahuteid, välistades seega keskkonda sattumise ohu.

Saksamaa, Iirimaa ja Ühendkuningriik teatasid lõplikule hävitamisele kuuluvatest perfluorooktaansulfonaati ja polübroomitud difenüüleetreid sisaldavate toodete varudest. Saksamaa riiklik rakenduskava sisaldab samuti märkusi kasutuselt kõrvaldatud sõidukites tõenäoliselt leiduvate polübroomitud difenüüleetrite kohta ning vajaduse kohta need tooted sobival viisil turult eemaldada ja kõrvaldada, vältides nende ringlussevõttu.

2.4Jäätmekäitlus ja jäätmete ladustamine

Liikmesriikide esitatud teave toob esile saastunud pinnase probleemi. Kuigi suur osa liikmesriike on kehtestanud programmid aegunud pestitsiidide kogumiseks, hoiustamiseks ja hävitamiseks, tekitab täiendavat probleemi saastunud pinnas, eelkõige nende ainete endiste tootmiskohtade läheduses. Madalmaade ja Soome andmetest selgub, et saastunud alade arv võib olla suur. Tavapäraste parandusmeetmete hulka kuulub pinnase eemaldamine, mis omakorda tekitab suures koguses saastunud pinnast, mida tuleb käsitleda kui ohtlikku jäädet.

3.Keskkonda sattumine ja keskkonnas esinevad kontsentratsioonid

Püsivate orgaaniliste saasteainete määruse artikli 6 lõikega 1 pannakse liikmesriikidele kohustus koostada kahe aasta jooksul määruse jõustumisest heiteinventuurid õhku, pinnasesse ja vette sattunud III lisas loetletud ainete kohta. Heiteinventuurid on peamine teabeallikas poliitikakujundajate teavitamiseks riiklike rakenduskavade väljatöötamise ajal. Eelkõige aitavad need heite vähendamiseks kindlaks teha peamised heiteallikad või ebakindlad valdkonnad, kus heiteallikate täpsustamiseks on vaja teha täiendavaid uuringuid.

Üheksa liikmesriiki (Bulgaaria, Leedu, Madalmaad, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Sloveenia, Tšehhi, Ühendkuningriik) esitasid aruandluse osana hinnangulised heiteandmed, mis tõid esile esitatud andmekogumis esinevad suured andmelüngad. Täielikuma ülevaate saamiseks täiendati esitatud andmekogumeid EMEPi WebDabi veebisaidilt 1 võetud andmetega. EMEPi WebDabi andmed hõlmavad ajavahemikus 2010–2012 toimunud heiteid, millest on teatatud ÜRO Euroopa Majanduskomisjonile Århusi protokolli alusel. Kogutud teabe täiendamiseks kasutati ka Stockholmi konventsiooni kohaselt teises aruandlusvoorus (31. oktoober 2010) esitatud andmeid. Heitesuundumuste kinnitamiseks võrreldi andmeid ka Euroopa saasteainete heite- ja ülekanderegistri veebisaidilt saadud andmetega ning EMEPi Meteoroloogia Sünteesikeskuse Ida-Euroopa osakonna ja arktilise keskkonna seire- ja hindamisprogrammi keskkonnaseire andmetega.

Kättesaadavate andmete põhjal on 26 liikmesriiki 28st koostanud ja esitanud hinnangud dioksiinide ja furaanide, polütsükliliste aromaatsete süsivesinike ja heksaklorobenseeni heite kohta ning 24 liikmesriiki 28st on koostanud ja esitanud hinnangud polüklooritud bifenüülide heite kohta. Kreeka ja Luksemburg olid ainsad liikmesriigid, kes ei esitanud hinnangulisi andmeid ajavahemikus 2010–2013 toimunud III lisas loetletud ainete heite kohta ei ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni kaudu ega püsivate orgaaniliste saasteainete määruse artikli 12 kohase aruandluse alusel. Koostatud ja esitatud andmed on kõigil juhtudel seotud eelkõige õhku sattunud heitega ning ainult üksikud liikmesriigid koostavad ja esitavad hinnanguid muudesse keskkondadesse sattunud heite kohta, kuigi määruse kohaselt tuleb esitada hinnangud õhu, pinnase ja vee kohta.

Dioksiinid ja furaanid

Dioksiine ja furaane ei toodeta kaubanduslikult ning neid seostatakse tavaliselt kas mittetäielike põlemisprotsessidega, nagu lahtine põletamine, või metallurgiaga. Euroopas oli nende heite peamine allikas tahkekütuste kasutamine elamutes, mis andis 38 % koguheitest. Energiatootmine tekitas 5 % ning tööstuses kütteks ja elektrienergia tootmiseks kasutatavate kütuste põletamine 18 % heitest. Kuigi elektritootmissektor tarbib suures koguses tahkeid fossiilkütuseid, tähendavad tööstusheidete direktiiviga 2 kehtestatud kõrge töötemperatuur ja heite vähendamise rangemad määrad, et tööstuses on heide ühe tonni söe kohta palju väiksem kui elamute korral. Lisaks kütuste kasutamisele elamutes oli teine peamine allikas raua- ja terasetööstus (15 %), mida kinnitavad Euroopa saasteainete heite- ja ülekanderegistri andmed, mille kohaselt on raua- ja terasetehased peamine dioksiinide ja furaanide heite punktallikas.

Aastate 2010–2012 andmete analüüs näitab, et enamikus liikmesriikides oli dioksiinide ja furaanide heide vähenemas. Võrreldes 1990. aasta heitetasemetega vähenes heide ELis 1990.–2012. aastal 45 % (vt ka joonist 1). Keskmine dioksiinide ja furaanide heide inimese kohta oli 2012. aastal 5,5 µg I-TEQ aastas.

Kui liikmesriigid on esitanud hinnanguid muude keskkondade kui õhu kohta, on oldud üldiselt ühel meelel, et õhku sattunud heide vastab üldjoontes jääkides sisalduvale heitele 3 . Pärast jäätmete põletamise direktiivi vastuvõtmist on tehtud edusamme õhku sattuva heite vähendamisel ja protsesside ümberkorraldamisel ning tööstuses õhku sattuvate dioksiinide ja furaanide heide on aastatel 1990–2012 oluliselt vähenenud. Õhusaaste vähendamisel tekivad aga jäägid, mida mõnikord nimetatakse lendtuhaks ja mis võib olla tugevalt saastatud selliste saasteainetega nagu dioksiinid ja furaanid. Andmete tõlgendamisel tuleb olla ettevaatlik, sest õhku, pinnasesse ja vette sattunud heide on kontrollimatult otse keskkonda sattunud heide. Jääk viitab aga saastunud tahkete jäätmete tekkele, mis kõrvaldatakse tavaliselt kontrollitud viisil ega pruugi kujutada endast täielikku keskkonda sattumist.

Polüklooritud bifenüülid (PCBd)

Polüklooritud bifenüüle kasutati kaubanduslikult mitmesugustes seadmetes, eelkõige dielektrilistes seadmetes. PCBd on tänu suurele keemilisele stabiilsusele ja püsivusele ideaalsed soojuskandjad. PCBd võivad tekkida ka tahtmatult, eelkõige põlemisel. Peamine heiteallikas oli dielektrilised seadmed, mis andsid 32 % kogu õhku paisatud heitest. ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni raames esitatud 25 riiklikust heiteinventuurist sisaldab ainult neli (Horvaatia, Iirimaa, Ungari, Ühendkuningriik) hinnangut PCBde heite kohta, mis näitab suurt andmelünka. Muud peamised allikad olid fossiilkütuste põletamine elamutes (21 %) ja metallurgia (16 %).

Õhusaaste suundumused aastatel 2010–2012 näitasid peamiselt heite vähenemist. Võrreldes 1990. aasta tasemega vähenes heide ELis 2012. aastal ligikaudu 50 % (tabel 1). 2012. aastal oli keskmine heide inimese kohta 13 mg aastas. Joonisel 1 on esitatud EMEPi Meteoroloogia Sünteesikeskuse Ida-Euroopa osakonna välisõhu seireandmete kaardid nii 1990. kui ka 2012. aastal, et võrrelda neid heiteinventuuride hinnangutega. Nii EMEPi Euroopa andmetest joonisel 1 kui ka arktilise keskkonna seire- ja hindamisprogrammi koostatud Arktika seirest nähtub, et välisõhus esinevad kontsentratsioonid ja heited on alates 1990. aastast selgelt vähenenud.

PCBde heite kohta muudesse keskkondadesse kui õhk on vähe andmeid. Viie liikmesriigi (Madalmaad, Prantsusmaa, Rootsi, Tšehhi, Ühendkuningriik) artikli 12 kohaste aruannete ja Stockholmi konventsiooni raames Hispaania esitatud täiendavate andmete põhjal, mis sisaldasid hinnanguid teiste keskkondade kohta, ei olnud võimalik kindlaid järeldusi teha. Erinevad liikmesriigid rõhutavad vee, pinnase ja jäätmetega seotud jääkide tähtsust erineval määral.

Polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud (PAHid)

Polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud on kemikaalide rühm, mis võib keskkonnas loomulikul viisil tekkida taimestiku põlemisel, näiteks metsatulekahjude korral, kuid millel on ka inimtekkelisi allikaid, eelkõige seoses fossiilkütuste põletamisega. Andmed näitavad, et PAHide heite peamine allikas oli kohalike kütuste, eelkõige kivisöe kasutamine, mis tekitab 57 % koguheitest.

Aastate 2010–2012 andmed näitavad heite vähenemist. Keskmine aastane heide oli 2012. aastal hinnanguliselt 37 % väiksem kui 1990. aastal. See vähenemine on väiksem kui dioksiinide, furaanide ja PCBde puhul, mida kinnitas ka EMEPi keskkonnaseire. EMEPi seireandmed näitavad, et PAHide kontsentratsioon õhus on alates 1990. aastast vähenenud 40 %, samas kui PCBde kontsentratsioon on vähenenud 60 % ning dioksiinide ja furaanide kontsentratsioon 85 %.

PAHide puhul on muude keskkondade kui õhu kohta kättesaadavad andmed piiratud. Nelja liikmesriigi (Madalmaad, Prantsusmaa, Tšehhi, Ühendkuningriik) esitatud andmete põhjal esineb PAHide heidet olulisel määral siiski ka vees ja jääkides.

Tabel 1. Polüklooritud bifenüülide heite vähenemine liikmesriikides

Võrdlus Euroopa saasteainete heite- ja ülekanderegistriga näitas, et PAHide heite vette sattumise peamiseks allikaks olid nafta rafineerimise protsessid, samas kui põlemis-, metallurgia- ja autoremondijäätmed olid kõik olulised jääkide allikad.

Klorobenseenid (heksaklorobenseen ja pentaklorobenseen)

Heksaklorobenseen (HCB) kanti püsivate orgaaniliste saasteainete määruse vastuvõtmise ajal III lisasse ning pentaklorobenseen (PeCB) lisati määruse I ja III lisasse 2010. aastal pärast selle lisamist Stockholmi konventsiooni. Nii HCBd kui ka PeCBd kasutati kaubanduslikel eesmärkidel pestitsiididena, kuid need tekivad ka tööstusprotsesside kõrvalsaadusena, eelkõige kloororgaaniliste lahustite tootmisel. PeCBd kasutati ka PCBde viskoossuse vähendamiseks dielektrilistes seadmetes. Nii HCB kui ka PeCB võivad tekkida ka tahkete fossiilkütuste, vanaõli ja jäätmematerjali põlemise saadusena.

PeCB kohta esitasid hinnangud ainult kolm liikmesriiki (Madalmaad, Prantsusmaa, Ühendkuningriik). Madalmaad teatasid, et 1990. aastal oli PeCB heide 0,8 kg, kuid heite pideva suurenemise tõttu oli heide 2012. aastaks 2,3 kg aastas. Ühendkuningriigi hinnangu kohaselt oli aastatel 2009–2011 PeCB heide õhku ligikaudu 35 kg aastas. Prantsusmaa esitas piiratud andmekogumi reovee puhastamisel tekkinud PeCB heite kohta.

Õhku sattunud HCB kohta esitatud andmed näitasid, et 75 % koguheitest pärines metallurgiast, kuigi neis andmetes domineeris suuresti ühes liikmesriigis (Hispaania) toimunud heide. Muud allikad olid põllumajandus (6 %), energiatootmine (5 %), jäätmete põletamine (5 %) ja kütuste põletamine elamutes (4 %). Liikmesriikide 2010.–2012. aasta heidete läbivaatamisel ei ilmnenud selgeid mustreid seoses heite suurenemise, vähenemise ja samal tasemel püsimisega kogu ELis. Võrdlus 1990. aasta tasemega näitas siiski, et 2012. aastaks oli kogu ELis aastane heide vähenenud 54 %. EMEPi seire Euroopas näitas HCB kontsentratsiooni olulist ehk 85 % vähenemist õhus võrreldes 1990. aastaga. Seda ei kinnitanud arktilise keskkonna seire- ja hindamisprogrammi raames toimuv Arktika õhu seire, mis näitas, et Arktika piirkonnas oli HCB kontsentratsioon õhus väga vähesel määral vähenenud.

Muudesse keskkondadesse kui õhku sattunud hinnangulise heite kohta on väga vähe andmeid ning ainult kolm liikmesriiki (Madalmaad, Rootsi, Ühendkuningriik) esitasid oma aruannetes sellist teavet. Lisaks esitas Belgia Stockholmi konventsiooni alusel täiendavaid andmeid. Olemasolevate andmete kohaselt on vesi ja jäägid heitmete leviku keskkonnana õhu järel tähtsuselt teisel kohal.

Püsivate orgaaniliste saasteainete heiteinventuuride läbivaatamine ÜRO Euroopa Majanduskomisjonis (2012)

2012. aastal vaadati heiteandmete ja -suundumuste keskuse (CEIP) nimel läbi 4 kõik ÜRO Euroopa Majanduskomisjonile esitatud püsivate orgaaniliste saasteainete heiteinventuurid. Läbivaatamise käigus tehti kindlaks kõikide püsivate orgaaniliste saasteainete peamised ja vähem olulised allikad. Seejärel võrreldi esitatud heiteinventuure, et kontrollida, millised peamised allikad olid puudu ja milline oli igas heiteinventuuris esitatud iga püsiva orgaanilise saasteaine peamine allikas, ning kontrolliti andmete järjepidevust.

Heiteandmete ja -suundumuste keskuse tehtud läbivaatamine juhtis tähelepanu olulistele lahknevustele ÜRO Euroopa Majanduskomisjonile esitatud heiteinventuurides, koostatud hinnangute läbipaistmatusele ning vajadusele täpsustada kasutatavaid heitekoefitsiente ja hinnanguid. Läbivaatamine näitas, et dioksiinide, furaanide ja PAHide inventuurid olid kõige täielikumad ja järjepidevamad, samas kui PCBde ja HCB andmete puhul esines suuremaid probleeme.

Ainult neli liikmesriiki (Horvaatia, Iirimaa, Ungari, Ühendkuningriik) andsid hinnangulised andmed PCBde kohta seoses dielektriliste seadmete kasutamisega, mis on PCBde peamine kaubanduslik kasutus. HCB kohta märgiti, et ÜRO Euroopa Majanduskomisjonile aruande esitanud 28st liikmesriigist kuuel (Belgia, Iirimaa, Küpros, Madalmaad, Portugal, Rootsi) olid HCB heiteinventuurid, mis hõlmasid maksimaalselt kolme allikat. Võttes arvesse, et HCB võib tekkida põlemisel, võib see viidata kehvasti koostatud heiteinventuuridele.

Joonis 1. EMEPi Euroopa seireandmete kaardid

(Kaardil a on esitatud 1990. aasta ja kaardil b 2012. aasta kontsentratsioonid õhus)

Dioksiinid ja furaanid                    Polüklooritud bifenüülid

4.Teadmiste vahetamist edendavad meetmed

Ainult 17 liikmesriiki (Belgia, Bulgaaria, Eesti, Iirimaa, Küpros, Leedu, Madalmaad, Poola, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Sloveenia, Soome, Ungari, Tšehhi, Ühendkuningriik) esitasid täielikud kolme aastat hõlmavad aruanded, samas kui 22 liikmesriiki reageerisid õigeaegselt teise koondaruande jaoks. Neli liikmesriiki ei esitanud käesoleva aruandeperioodi kohta ühtegi aastaaruannet ega iga kolme aasta tagant esitatavat aruannet. Seetõttu ei ole olnud võimalik saada täielikku ülevaadet liikmesriikide tegevusest seoses teadmiste vahetamise, üldsuse kaasamise ja teadlikkuse suurendamisega.

Kõik andmete esitajad märkisid, et teadmiste vahetamiseks ja teabe levitamiseks on kasutusele võetud asjakohased süsteemid. Kolm liikmesriiki (Bulgaaria, Sloveenia, Ühendkuningriik) märkisid, et nad kasutavad oma teadmiste vahetamise võrgustikke, et kaasata sidusrühmad täielikult riiklike rakenduskavade väljatöötamisse ja tagada, et tööstus, akadeemilised ringkonnad, valitsusvälised organisatsioonid ja üldsus oleksid kaasatud ning et neil oleks võimalus anda oma panus sellesse töösse.

Euroopa Liit ja 12 liikmesriiki (Belgia, Hispaania, Iirimaa, Madalmaad, Poola, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Sloveenia, Soome, Tšehhi, Ühendkuningriik) andsid ajavahemikul 2010–2013 püsivate orgaaniliste saasteainete kõrvaldamiseks rahalist või tehnilist toetust. Seda on tehtud peamiselt selliste organiseeritud süsteemide kaudu nagu Ülemaailmne Keskkonnafond (GEF) või Stockholmi konventsiooni vabatahtlik sihtfond.

Lisaks üleilmsete kavade toetamisele andsid paljud liikmesriigid teavet ka rakendatud riiklike algatuste kohta, mis hõlmasid järgmist:

§seminaride ja konverentside korraldamine rahvusvahelistele ekspertidele;

§Aafrikas püsivate orgaaniliste saasteainetega saastunud jäätmeid käsitlevate teadusprogrammide rahastamine;

§Arktika seiret käsitlevate teadusprogrammide rahastamine;

§kahepoolne teabevahetus ja teadmiste kogumine ELi mittekuuluvate riikidega ning

§teadusprogrammid püsivate orgaaniliste saasteainete esinemise kohta Ida-Euroopa riikides.

Liikmesriigid esitasid märkusi ka teadlikkuse suurendamiseks ja üldsusega suhtlemiseks tehtava töö kohta. Püsivate orgaaniliste saasteainetega seotud teadlikkuse suurendamiseks on võetud mitmesuguseid meetmeid, kasutades selleks järgmisi algatusi:

§üldsusele jagatava teabe koostamine;

§õpikojad ja seminarid sidusrühmade organisatsioonidele;

§üldsuse teadlikkuse suurendamise kampaaniad ja küsimustikud üldsuselt tagasiside saamiseks.

5.Järeldused

Kolmas koondaruanne hõlmab esialgse püsivate orgaaniliste saasteainete määruse (EÜ) nr 850/2004 kõiki nõutavaid aspekte ning selle rakendamist liidus ja liikmesriikide tasandil. Selles osas tehakse mõned järeldused püsivate orgaaniliste saasteainete kõrvaldamiseks tehtud töö ja edusammude kohta liidus.

Tootmine, turule laskmine ja kasutamine

Püsivate orgaaniliste saasteainete määrusega keelatakse liidus püsivate orgaaniliste saasteainete tootmine, turule laskmine ja kasutamine. Määrusega on ette nähtud vaid üksikud erandid, peamiselt perfluorooktaansulfonaadi tootmise ja kasutamise puhul. Saksamaa oli ainus liikmesriik, kes aruandeperioodil veel perfluorooktaansulfonaati tootis. Umbes 35 % riigis aasta jooksul toodetud ligikaudu 9 tonnist kasutati ära riigisiseselt ja 65 % veeti muudesse, peamiselt väljaspool ELi asuvatesse riikidesse.

Heide

Üldjuhul on püsivate orgaaniliste saasteainete määrusega kehtestatud ja selle kaudu rakendatud reguleerivatel meetmetel olnud oodatud mõju, kuna püsivate orgaaniliste saasteainete määruses loetletud kemikaalide heide liidus väheneb.

Dioksiinide ja furaanide puhul näitavad andmed, et aastatel 1990–2012 vähenes nende õhku sattunud heide kogu ELis 45 %. PCBde heide oli 2012. aastal 1990. aastaga võrreldes ligikaudu 50 % väiksem. PAHide keskmine aastane heide oli 2012. aastal hinnanguliselt 37 % väiksem kui 1990. aastal. Hinnangud HCB heite kohta aastatel 1990–2012 näitasid, et aastane heide vähenes 2012. aastaks 54 %. Neid andmeid kinnitavad EMEPi heitehinnangud, mis näitavad üldiselt veelgi suuremat vähenemist samal perioodil.

Seda üldist suundumust ei täheldatud siiski kõigis liikmesriikides ja mõnel juhul heide suurenes. See näitab, et nullheite saavutamiseks on vaja teha täiendavaid jõupingutusi (vt tabel 1).

Liikmesriikide esitatud hinnangulised heiteandmed olid väga ebaühtlased, mis muutis andmete koondamise ja võrdlemise liikmesriikide vahel ning piirkondlikul ja üleilmsel tasandil väga keeruliseks. Andmevorme oleks vaja rohkem ühtlustada ning see parandaks esitatud andmete väärtust. Uue püsivate orgaaniliste saasteainete määrusega (EL) 2019/1021 lahendatakse andmete ebaühtluse probleem ühtse aruandevormi abil.

Seire

Heitehinnangutes täheldatud suundumusi kinnitavad EMEPi ja arktilise keskkonna seire- ja hindamisprogrammi raames toimuva püsivate orgaaniliste saasteainete seire andmed ning modelleerimisel saadud andmed. Kõik andmeallikad osutasid aastatel 1990–2012 välisõhus esinevate kontsentratsioonide vähenemisele kogu Euroopas. Ülemaailmsel tasandil saavutati üldiselt samaväärsed tulemused, mis näitab, et Stockholmi konventsiooni eesmärgid täidetakse. Siiski tuleb märkida, et valdav enamik andmetest kajastab õhu olukorda, kuid vee ja pinnase kohta on väga vähe teavet. Täielikuma pildi saamiseks on vaja rohkem investeerida andmete kogumisse nende kahe keskkonna kohta.

Varud ja jäätmed

Nende püsivaid orgaanilisi saasteaineid ja püsivaid orgaanilisi saasteaineid sisaldavate toodete varusid, mis on juba toodetud, kuid mille kasutamine ei ole enam lubatud, tuleb käidelda jäätmetena. Jäätmekäitlust käsitlevad sätted näevad muu hulgas ette, et jäätmete saastumist püsivate orgaaniliste saasteainetega tuleb vältida ning jäätmetes sisalduvad püsivad orgaanilised saasteained tuleb hävitada.

Jäätmekäitlust tähtsustati liikmesriikides erinevalt ja sõltuvalt jäätmete laadist. Kuna Stockholmi konventsiooni kohaselt on püsivate orgaaniliste saasteainete ringlussevõtt keelatud, muutub jäätmekäitluses üha suuremaks probleemiks eelkõige püsivate orgaaniliste saasteainete esinemine toodetes, mis sobivad ringlusse võtmiseks ja mille ringlussevõtu vastu tuntakse huvi.

Saastunud alad

Püsivate orgaaniliste saasteainete määrus hõlmab püsivate orgaaniliste saasteainetega saastunud jäätmete käitlemist, mis on tihedalt seotud pinnase võimaliku saastumisega, kui jäätmeid ei käidelda nõuetekohaselt. Pinnase saastumise probleem võib eeskätt esineda kohtades, kus varem on püsivaid orgaanilisi saasteaineid toodetud ja kasutatud. Mitu liikmesriiki on seda küsimust juba oma riiklikes rakenduskavades käsitlenud, kuid saastunud alade kindlakstegemiseks, inventuuri tegemiseks ja alade seisundi parandamiseks on vaja teha täiendavaid jõupingutusi, sealhulgas parandada koordineerimist ja koostööd liidu tasandil. Selleks et parandada teabevahetust saastunud aladele suunatud meetmete kohta, nõutakse uue püsivate orgaaniliste saasteainete määrusega (EL) 2019/1021 liikmesriikidelt ja komisjonilt sellekohase teabe vahetamist.

Andmete kvaliteet ja sidusus

Heiteinventuurides tehtud hinnangud viitavad sellele, et eri liikmesriikide erinevate hinnangute vahel võib esineda erisusi, mis muudavad võrdlemise väga keeruliseks või isegi võimatuks. Üks oluline probleem seisneb selles, et liikmesriigid ei järgi andmete kogumisel ja esitamisel ühtlustatud lähenemisviisi. Lisaks sellele on märke suurtest erinevustest andmete terviklikkuses, mis tõenäoliselt viib selleni, et paljud liikmesriigid ei esita piisavalt andmeid. Kui liikmesriigid üksteist rohkem toetaksid ja omavahelist teabevahetust parandaksid, saaks mõned neist probleemidest lahendada. Teadmiste vahetamist ja tehnilist tuge käsitlevates osades rõhutati, et paljud algatused on ettevalmistamisel, kuid liikmesriigid tegutsevad enamasti isoleeritult, mis vähendab nende tegevuse mõju.

Kasu võib olla kahepoolsetest algatustest (teabevahetus ja teadmiste kogumine liikmesriikide vahel ja kolmandate riikidega) eelkõige heiteinventuuri hinnangute täiendavaks toetamiseks, läbivaatamiseks ja võrdlemiseks. Uues püsivate orgaaniliste saasteainete määruses (EL) 2019/1021 sätestatud kemikaalide seire teabeplatvormi (IPCHEM) süstemaatiline kasutamine püsivate orgaaniliste saasteainete seireandmete säilitamiseks, töötlemiseks ja haldamiseks peaks selliste andmete kvaliteeti ja sidusust parandama.

(1)

http://www.ceip.at/.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiiv 2010/75/EL tööstusheidete kohta (saastuse kompleksne vältimine ja kontroll) (ELT L 337, 17.12.2010, lk 17).

(3)

Stockholmi konventsiooni kohaselt tähendab „jääk“ püsivate orgaaniliste saasteainetega saastatud jäätmeid, mis kõrvaldatakse kontrollitud viisil, see erineb „pinnasest“, mis tähendab materjali otsest kontrollimatut sattumist pinnasesse.

(4)

Mareckova jt, 2012, „Inventory Review 2012 – Review of POP emission inventories“, heiteandmete ja -suundumuste keskuse (CEIP) aruanne.