EUROOPA KOMISJON

Brüssel,30.11.2020

COM(2020) 777 final

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

- 2050. aastaks Euroopas kliimaneutraalsuse saavutamise teekonna algus












ELi kliimameetmete 2020. aasta eduaruanne

{SWD(2020) 298 final}

„Võime olla kindlad oma edusammudes, kuid veel ei ole aeg loorberitele puhkama jääda. Peame suurendama jõupingutusi kõigis majandussektorites. Euroopa rohelise kokkuleppe poliitikameetmete abil saame minna üle keskkonnasäästlikule majandusele ja vähendada kiiremini kasvuhoonegaaside heidet, eesmärgiga saavutada 2030. aastaks heitkoguste 55 % vähenemine võrreldes 1990. aasta näitajatega. Üleminek on võimalik, kui jääme oma lubaduste juurde ja kasutame majanduse taastamises peituvaid võimalusi selleks, et taaskäivitada majandus, mis on keskkonnasäästlikum ja vastupidavam, ning tagada tulevikus kõigile tervislik ja kestlik keskkond.“

Euroopa rohelise kokkuleppe valdkonna juhtiv asepresident Frans Timmermans

1.ELi RAHVUSVAHELISTE KOHUSTUSTE TÄITMINE

2019. aastal vähenes kasvuhoonegaaside (KHG) heide 3,7 %, kuigi ELi majanduse kasv jätkus

EL 27 I kasvuhoonegaaside heide (sh rahvusvahelisest lennundusest pärit heide) oli kasvuhoonegaaside ligikaudsete inventuuriandmete kohaselt 2019. aastal 1990. aastaga võrreldes 24 % väiksem II . Kui võtta arvesse ka maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest tulenev kasvuhoonegaaside heide ja sellest tulenevate kasvuhoonegaaside sidumine, siis on netoheide vähenenud kokku 25 % III . Seega püsib EL graafikus, mis võimaldab tal saavutada ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni kohase eesmärgi vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2020. aastaks 20 % võrra IV . 2019. aastal vähenesid heitkogused 2018. aastaga võrreldes 3,7 %. Seega langes ELi kasvuhoonegaaside heide madalaimale 1990. aasta järgsele tasemele. Ajavahemikus 1990–2019 kasvas ELi SKP ligikaudu 60 %. Majanduse kasvuhoonegaaside heitemahukus väljendatuna heitkoguse ja SKP suhtarvuna V langes tasemele 282 g CO2 ekv/EUR2015, mis on 1990. aasta tasemest üle poole madalam.

Joonis 1. EL 27 KHG heide (sh rahvusvahelisest lennundusest pärit heide) ja sidumine kokku aastatel 1990–2019, praegune 2030. aasta eesmärk ja selle kavandatav suurendamine, 2020.–2050. aasta heitkoguste prognoosid olemasolevate meetmete (lähtestsenaarium) ja 2050. aastaks kliimaneutraalsuse saavutamiseks vajalike täiendavate meetmete (netonullheite stsenaarium) puhul VI

COVID-19 kriisiga kaasneb aastal 2020 eeldatavasti heitkoguste enneolematu vähenemine. Rahvusvahelise Energiaagentuuri VII hinnangul vähenevad ülemaailmsed CO2 heitkogused 2020. aastal 8 %. Rahvusvahelise teaduskonsortsiumi hallatava süsinikdioksiidi heite andmestiku Carbon Monitor kohaselt on EL 27 heitkogused 2020. aasta esimesel poolel hinnanguliselt vähenenud 11 % võrreldes eelmise aasta sama perioodiga VIII . Siiski näitavad varasemad kogemused, et majanduse kiire taastumine võib taas kaasa tuua heitkoguste järsu ja kiire tõusu, kui poliitika abil ei soosita stimuleerivate meetmetega rohepööret. Esimesed usaldusväärsed andmed COVID-19 mõju kohta ELi heitkogustele avaldatakse järgmise aasta aruandes.

Isegi enne pandeemiat vähenes kõigis ELi heitkogustega kauplemise süsteemiga (ELi HKS) hõlmatud riikides paiksete käitiste heide märkimisväärselt ning oli 2019. aastal 9,1 % väiksem kui 2018. aastal. HKSi-välised heitkogused (nt HKSi mittekuuluvast tööstusest, transpordist, hoonetest, põllumajandusest ja jäätmetest) ei muutunud 2019. aastal 2018. aastaga võrreldes. Aasta varem olid need veidi vähenenud, kuid üldiselt on nende majandussektorite koguheide püsinud mitu aastat stabiilsena. Kyoto protokolli kohase esialgse arvestuse järgi stabiliseerus 2018. aastal maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest (LULUCF) tulenev netokreediti vähenemine, mis oli aset leidnud ajavahemikul 2013–2017.

Rahvusvahelisest lennundusest tulenev CO2 heide suurenes 2019. aastal jätkuvalt ning kasvas eelneva aastaga võrreldes 3 %, kinnitades senist kasvutendentsi. Kuigi lennundusest tulenev heide kuulub HKSi kohaldamisalasse, on praegu hõlmatud siiski vaid Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP) toimuvad lennud. EMP-välisest rahvusvahelisest lennundusest, st nii EMP-välistest riikidest saabuvatest kui ka sinna väljuvatest lendudest tulenev heide ei ole ELi HKSi kohaselt hinnastatud vastavalt direktiivi peatamissättele. Nii sooviti edendada üleilmset turupõhist mehhanismi, nimelt rahvusvahelise lennunduse süsinikdioksiidiheite kompenseerimise ja vähendamise süsteemi (CORSIA). Lennunduse üldine mõju maailma kliimale, sealhulgas heite või mõju kaudu, mis tuleneb muust kui süsinikdioksiidist, on märkimisväärselt suurem kui CO2 komponent eraldi. Hinnangute kohaselt oli muu kui CO2 kiirgusjõu mõju CO2 mõjust 2–4 korda suurem, mis teeb EMP-sisese lennundustegevuse kogumõjuks 136–272 miljonit CO2 ekvivalenttonni IX . Selle vahemiku ulatus tuleneb määramatusest, mis endiselt iseloomustab lennunduse mitmesuguseid muust kui CO2 heitest tingitud mõjusid ja nendevahelisi seoseid.

COVID-19 pandeemiale vaatamata tõhustatakse Euroopa kliimameetmeid CO2-neutraalsuse saavutamiseks 2050. aastaks

2019. aasta oli Euroopa kliimameetmete jaoks oluline verstapost. Euroopa Ülemkogu kiitis detsembris heaks otsuse muuta EL vastavalt Pariisi kokkuleppele 2050. aastaks kliimaneutraalseks. Euroopa Parlament oli sellele eesmärgile heakskiidu andnud juba märtsis vastu võetud resolutsiooniga kliimamuutuste kohta. Et tagada kliimaneutraalsuse saavutamine 2050. aastaks, esitles komisjon Euroopa rohelist kokkulepet, mis on rohelise ja õiglase ülemineku põhjalik valdkondadeülene tegevuskava. Põhimõtteliselt peaksid kõik ELi meetmed ja kogu poliitika toimima koos selle nimel, et ELil oleks võimalik saavutada edukas ja õiglane üleminek kestlikule tulevikule.

Seejärel võttis komisjon 2020. aasta märtsis vastu uue ettepaneku Euroopa kliimaseaduse kohta, et muuta kliimaneutraalsuse eesmärk ELis õiguslikult siduvaks. Ettepanekut muudeti septembris, et lisada uus 2030. aasta eesmärk ja toetada Pariisi kokkuleppe kohase ELi riiklikult kindlaksmääratud panuse suurendamist varasemalt eesmärgilt, mis nägi ette heite kahandamist vähemalt 40 % võrreldes 1990. aasta tasemega, vähemalt 55 % tasemeni. Joonisel 1 on esitatud ELi prognoositav heitkoguste tase ühelt poolt praegu kehtivate ja kavandatavate poliitikasuundade ja meetmete puhul (lähtestsenaarium) ning teiselt poolt kliimaneutraalsuse saavutamiseks võetavate täiendavate meetmete puhul, mille eesmärk on vähendada netoheidet 55 % võrra, nagu on sätestatud kliimaeesmärgi kavas (netonullheite stsenaarium).

Pärast COVID-19 pandeemia puhkemist 2020. aasta kevadel on koostatud taastepakett ja 2021.–2027. aasta eelarve eesmärgiga aidata taastada ELi majandust pärast pandeemiat ning toetada investeeringuid rohe- ja digipöördesse. Euroopa Ülemkogu leppis 2020. aasta juulis kokku, et 30 % rahalistest vahenditest, mis moodustavad 1,8 triljonit eurot, X tuleks eraldada kliimapöörde edendamisele, millega aidatakse ELi liikmesriikidel lahendada kestlikkusega seotud probleeme ning anda hoogu keskkonnahoidlike töökohtade tekkele ja konkurentsivõime kasvule. On kindlaks tehtud, et suurim potentsiaal majanduse kiireks stimuleerimiseks kliima- ja energiapoliitika valdkonnas on seotud hoonete renoveerimise, taastuvenergia, saastevaba vesiniku ja taristuga ning selliste keskkonnahoidliku liikuvuse lahendustega nagu elektrisõidukid ja laadimispunktid, nutivõrgud ja energiasektori lõimimine.

Järjekindluse tagamiseks on kavandatavas taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendi määruses sätestatud kriteeriumid, millele 2021.–2023. aasta riiklikud taaste- ja vastupidavuskavad peaksid vastama XI . Kavad peavad olema kooskõlas 2019. ja 2020. aasta Euroopa poolaasta tsüklites esitatud riigipõhiste soovitustega ning lõimitud riiklike energia- ja kliimakavadega, sealhulgas õiglase ülemineku osas. Kavad peavad sisaldama nii investeeringuid kui ka reforme, mis aitavad kaasa rohepöördele ning vastavad taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendi kliimaeesmärgile, mille kohaselt 37 % eraldatud vahenditest peab olema pühendatud kliimaga seotud valdkondadele. Taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendi kaudu seotakse poliitika rahastamisega ning seda täiendavad peamised rahalised vahendid, mille abil viiakse ellu Euroopa rohelist kokkulepet, nimelt programm „InvestEU“, Ühtekuuluvusfond, õiglase ülemineku fond, innovatsioonifond ja moderniseerimisfond. Programmiga „Digitaalne Euroopa“ toetatakse rohe- ja digipööret.

Käesolevas aruandes esitatakse illustratiivseid näiteid selle kohta, kuidas ELi vahendid aitavad kaasa kliimasõbralikule innovatsioonile.

Liikmesriigid selgitavad välja täiendavad poliitikasuunad ja meetmed 2030. aasta eesmärkide saavutamiseks

2019. aastal koostasid kõik liikmesriigid lõplikud lõimitud riiklikud energia- ja kliimakavad. Neist nähtub, et kuigi liikmesriigid on teinud märgatavaid edusamme praeguste 2030. aasta kliima- ja energiaeesmärkide saavutamise viiside kindlaksmääramisel, on selle nimel vaja veel pingutada.

Kui kasvuhoonegaaside heite riiklikud prognoosid summeerida, siis peaks liikmesriikide rakendatud poliitika ja meetmete tulemusena EL 27 riikide koguheide 2030. aastaks vähenema 30 %. Lõplikes riiklikes energia- ja kliimakavades esitatud kavandatud meetmete rakendamise või püstitatud eesmärkide saavutamisega peaks ELi üldine kasvuhoonegaaside heide vähenema hinnanguliselt 41 %, mis tähendab, et saavutatakse praegune eesmärk, milleks on heite vähendamine vähemalt 40 % võrra.

Koostöö Norra ja Islandiga 2030. aasta eesmärgi saavutamiseks

Norra ja Island on nõustunud tegema ELiga koostööd, et saavutada oma 2030. aastaks seatud kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärk, mille kohaselt tuleb heidet vähendada vähemalt 40 % võrreldes 1990. aasta tasemega. EMP lepingu raames hakkavad Norra ja Island alates 2021. aastast rakendama jõupingutuste jagamise määrust ning maakasutust, maakasutuse muutust ja metsandust (LULUCF) käsitlevat määrust. ELi HKSis osalevad need riigid juba 2008. aastast.

2.HEITKOGUSED ELi HEITKOGUSTEGA KAUPLEMISE SÜSTEEMIS (HKS)

Heitkogustega kauplemise süsteem (HKS) hõlmab ligikaudu 11 000 elektrijaama ja tootmisettevõtte ning osalevate riikide sisese ja vahelise lennunduse heidet.

2019. aastal vähenesid kõigi HKSis osalevate riikide käitiste heitkogused hinnanguliselt 9,1 % võrreldes 2018. aasta tasemega. See vähenemine tulenes peamiselt muutustest elektri- ja soojustootmissektorites, kus heitkogused vähenesid 2018. aastaga võrreldes ligikaudu 15 %. Seega jätkub viimastel aastatel täheldatud heite märkimisväärse vähenemise suundumus. Vähenemise peamiseks eestvedajaks oli elektrienergia sektor, kus heide vähenes ligikaudu 15 %, kuna kivisöe kasutamine asendus elektri tootmisega taastuvatest energiaallikatest ja gaasist. Tööstussektori heide vähenes ligikaudu 2 %.

Lennundusest tulenevad tõendatud heitkogused kasvasid tagasihoidlikult, suurenedes 2019. aastal 2018. aastaga võrreldes 1 % võrra.

Joonisel 2 on kujutatud varasemad ja prognoositud HKSi heitkogused olemasolevate meetmete puhul koos piirmäära ja lubatud heitkoguse ühikute (LHÜde) kumuleerunud ülejäägiga.

Joonis 2. HKSi tõendatud heitkogused aastatel 2005–2019, olemasolevatel meetmetel põhinevad liikmesriikide prognoosid aastateks 2020–2030, HKSi 2., 3. ja 4. etapi piirmäär ning LHÜde kumuleerunud ülejääk aastatel 2008–2019 (miljonit CO2 ekvivalenttonni) XII

2020. aasta juuni lõpu seisuga oli kasutatud või vahetatud rahvusvaheliste ühikute koguarv umbes 1,54 miljardit, mis moodustab üle 96 % hinnangulisest lubatud maksimumist (1,6 miljardit). Ainuüksi 3. etapis (2013–2020) oli 2020. aasta juuni lõpuks vahetatud 480,94 miljonit rahvusvahelist ühikut. 2019. aastast toimiva turustabiilsusreserviga seoses avaldab komisjon igal aastal teabe eelmise aasta ülejäägi kohta. 2019. aastal oli ülejääk 1,39 miljardit LHÜd XIII . 4. etappi (2021–2030) käsitlevate läbivaadatud HKSi õigusaktide põhjal vähendati 2020. aastal enampakkumisel müüdavaid koguseid ligi 40 %, see tähendab ligikaudu 375 miljoni LHÜ võrra. 2021. aastal toimub enampakkumisel müüdavate koguste sarnane vähendamine. 2021. aastal vaatab komisjon turustabiilsusreservi toimimise läbi seoses HKSi kavandatava läbivaatamisega.

ELi HKSi ja Šveitsi HKSi sidumise leping XIV jõustus 1. jaanuaril 2020 ja praegu tegeletakse selle rakendamisega.

Pärast seda kui Euroopa CO2-turul enampakkumistel teenitud tulu 2018. aastal enam kui kahekordistus, kasvas tulu 2019. aastal ainult natuke XV . Liikmesriikide, Ühendkuningriigi ja EMP riikide poolt 2012. aastast kuni 2020. aasta 30. juunini enampakkumistel teenitud tulu ületab 57 miljardit eurot, kusjuures enam kui pool sellest teeniti 2018. ja 2019. aastal. 2019. aastal ületas kogutulu 14,1 miljardit eurot ja ligikaudu 77 % tulust kasutati või kavatsetakse kasutada kliima- ja energiaeesmärkide saavutamiseks, millega toetatakse rohepööret.

Näide 1. Itaalias parandatakse täiustatud tehnoloogiaga perioodiliselt töötavate keraamikapõletusahjude energiatõhusust

3.JÕUPINGUTUSTE JAGAMISE KOHASED HEITKOGUSED

HKSi-välistest sektoritest pärinev heide, välja arvatud LULUCFiga seotud heide ja/või sidumine, näiteks transpordi, hoonete, põllumajanduse ja jäätmesektori heide, on hõlmatud jõupingutuste jagamist käsitlevate ELi õigusaktidega. Jõupingutuste jagamise otsuses on sätestatud liikmesriikide heite vähendamise eesmärgid 2020. aastaks väljendatuna protsentuaalse muutusena 2005. aasta taseme suhtes. Sellest lähtuvalt peavad liikmesriigid XVI järgima iga-aastaseid heitkoguste piirmäärasid. Jõupingutuste jagamise määruses XVII on sätestatud liikmesriikide heite vähendamise eesmärgid 2030. aastaks. Komisjon määrab praegu kindlaks igale riigile ajavahemikul 2021–2030 aastaks eraldatud heitkoguse ühikud (AEHÜd) vastavalt kehtivale jõupingutuste jagamise määrusele, lähtudes KHG inventuuride põhjalikust ülevaatusest.

Edusammud jõupingutuste jagamise eesmärkide saavutamisel

Liikmesriigid kavandavad, kehtestavad ja rakendavad poliitikasuundi ja meetmeid, et saavutada oma praegused 2030. aasta jõupingutuste jagamise eesmärgid. Kui arvestada kogu praegu rakendatavat riikide poliitikat, vähendaks EL 27 2030. aastaks jõupingutuste jagamisega seotud heitkoguseid 2005. aastaga võrreldes 19 %. See jääb märkimisväärselt alla jõupingutuste jagamise määrusest tulenevale üldeesmärgile, mille kohaselt tuleb 2030. aastaks vähendada heitkoguseid 2005. aastaga võrreldes 30 %. Siiski on liikmesriigid lõplikes riiklikes energia- ja kliimakavades näidanud, kuidas täiendavate poliitikameetmete rakendamisega oleks võimalik saavutada heitkoguste 32 % vähenemine. Tegemist on selge edasiminekuga võrreldes praegu rakendatava riikide poliitikaga. Joonisel 3 on näidatud, milline on vahe liikmesriikide jõupingutuste jagamise määruse kohaste kehtivate 2030. aasta eesmärkide ning olemasolevatel meetmetel põhinevate prognooside ja kavandatavatel meetmetel põhinevate prognooside vahel XVIII .

Et aga saavutada ELi tasandil 30 % heite vähendamise eesmärk, peavad liikmesriigid kavandatud meetmed täielikult rakendama, eriti kuna on tehtud ettepanek suurendada ELi 2030. aasta kliimaeesmärki, et vähendada kasvuhoonegaaside heidet 55 %, pidades silmas kliimaneutraalsuse saavutamist 2050. aastaks XIX .

Joonis 3. Jõupingutuste jagamise määruse kohaste 2030. aasta eesmärkide ning olemasolevatel meetmetel põhinevate heiteprognooside ja riiklikes energia- ja kliimakavades ette nähtud meetmetel põhinevate heiteprognooside XX vahe protsendina võrdlusaasta 2005 heitkogustest. Positiivsed väärtused tähistavad eesmärkide ületamist; negatiivsed väärtused näitavad, et eesmärgid jäävad prognoosi kohaselt saavutamata.

Nagu näidatud allpool joonisel 4, on alates jõupingutuste jagamise süsteemi käivitamisest 2013. aastal ELi heitkogused olnud igal aastal koguheite piirmäärast väiksemad. Jõupingutuste jagamise otsusega hõlmatud EL 27 heitkogused olid 2019. aastal 10 % väiksemad kui 2005. aastal. Seega ületatakse tõenäoliselt 2020. aasta eesmärk vähendada heitkoguseid 10 % isegi ilma COVID-19 kriisi mõju arvesse võtmata.

Joonis 4. Jõupingutuste jagamist käsitlevate õigusaktidega hõlmatud sektorite heitkogused aastatel 2005–2030 ja aastaks eraldatud heitkoguse ühikud (AEHÜd), EL 27 (miljonit CO2 ekvivalenttonni)

Jõupingutuste jagamise otsuse täitmine liikmesriikides

Kõik liikmesriigid täitsid jõupingutuste jagamise otsusega aastateks 2013–2017 võetud kohustused. Malta ületas igaks kõnealuseks aastaks eraldatud heitkogust, kuid ostis puudujäägi katmiseks AEHÜsid Bulgaarialt. 2017. aastal ületasid aastaks eraldatud heitkogust Austria, Bulgaaria, Eesti, Iirimaa, Küpros, Leedu, Luksemburg, Poola ja Saksamaa. Prantsusmaa, Rootsi ja Ühendkuningriik tunnistasid 2013.–2017. aastaks eraldatud heitkoguse ühikute ülejäägi kehtetuks, et suurendada süsteemi keskkonnaeesmärkidele vastavust. Nagu varasematelgi aastatel, kustutas Rootsi kõnealuse aasta AEHÜde ülejäägi (5,3 miljonit tonni). 2017. aastal ühinesid Rootsiga Prantsusmaa ja Ühendkuningriik, kes esmakordselt kustutasid eelmistel aastatel kogunenud AEHÜde ülejäägi. Prantsusmaa kustutas AEHÜsid 100 miljoni tonni eest, mis moodustas enamiku, kuid mitte terviku kogunenud ülejäägist, samal ajal kui Ühendkuningriik kustutas kogunenud ülejäägi täies mahus, mis oli 112,4 miljonit tonni AEHÜd. See tähendab, et need kolm riiki kustutasid kuni 2017. aastani kestnud perioodi arvestades kokku 244 miljonit tonni AEHÜd, mis vastab viiendikule teoreetilisest koguülejäägist. Kõik ülejäänud liikmesriigid (välja arvatud Malta) kandsid eraldatud heitkoguse ülejäägi üle võimalikuks kasutamiseks järgmistel aastatel. Jõupingutuste jagamise otsuses sätestatud kohustuste täitmiseks ei kasutatud puhta arengu mehhanismi ega ühisrakenduse rahvusvahelisi ühikuid.

2018. aasta kohustuste täitmise tsükkel on käimas. Malta ületas 2018. aastaks eraldatud heitkogust 18 % võrra ja peab seega uuesti AEHÜsid ostma. Veel 10 liikmesriigi XXI heide ületas 2018. aastaks eraldatud heitkogust kuni 14 %. Neil liikmesriikidel on varasematest aastatest üle kantud AEHÜsid, mida saab nõuetele vastavuse tagamiseks kasutada. AEHÜde kumulatiivne ülejääk liikmesriigiti ajavahemikul 2013–2018 on esitatud joonisel 5.

Joonis 5. AEHÜde kumulatiivne ülejääk protsendina võrdlusaasta 2005 heitkogustest perioodil 2013–2018

Esialgsete andmete kohaselt on pilt 2018. aastaga võrreldes sama ka 2019. aastal. Malta ületas aastaks eraldatud heitkogust 18 % võrra, Iirimaa 15 % võrra ja Luksemburg 11 % võrra, neile järgnes Eesti 9 %ga. Tšehhi liitub eeldatavasti nende liikmesriikide rühmaga, kelle heide ületas 2018. aastal neile eraldatud heitkogust. Netopuudujäägi korral kasutavad liikmesriigid jõupingutuste jagamise otsuses sätestatud paindlikkusmehhanisme (lisaks AEHÜde järgmistesse aastatesse ülekandmisele ja laenamisele).

Üle kolmandiku jõupingutuste jagamisega seotud heitest pärines transpordist. Transpordisektorist pärit heide on pärast aastatel 2007–2013 toimunud vähenemist igal järgneval aastal taas kasvanud ja on nüüd vaid napilt (2 % võrra) väiksem kui 2005. aastal. Liikmesriigid prognoosivad, et 2030. aastaks väheneks heide olemasolevate meetmete korral ainult veidi (5 % võrreldes 2005. aastaga). Ent kavandatud poliitikasuundade ja meetmete rakendamise korral väheneks transpordist pärit heide prognooside kohaselt 2030. aastaks 2005. aastaga võrreldes 20 %. Need suundumused annavad kinnitust selle kohta, et on äärmiselt vajalik keskendada taastemeetmed lühiajalises perspektiivis kõnealusele sektorile ning rõhutada keskpikas perspektiivis tõhustatud poliitikavahendite tähtsust transpordist tuleneva heite vähendamisel 2030. aasta suurema eesmärgi raames.

Maanteetranspordist pärit heite vähendamisele aitavad kõige rohkem kaasa uute sõiduautode ja kaubikute ning raskesõidukite CO2 heite normid. Uute sõiduautode keskmine heide peab 2025. ja 2030. aastaks olema vastavalt 15 % ja 37,5 % väiksem kui 2021. aastal ning kaubikutel 15 % ja 31 % väiksem kui 2021. aastal. Uute veoautode heide peab olema 15 % ja 30 % väiksem kui 2019. aastal. Need normid hõlmavad mehhanismi, millega alates 2025. aastast soodustatakse võrdlusnäitajate alusel heiteta või vähese heitega sõidukite kasutuselevõttu. Need sisaldavad ka uusi sätteid selle tagamiseks, et mõõdetud heitkogused vastaksid tegelikus liikluses tekkivatele heitkogustele. Joonisel 6 on näidatud, et kuigi uute sõiduautode ja kaubikute keskmine CO2 heide kilomeetri kohta oli 2019. aastaks kehtestatud sihttasemetest väiksem, siis 2019. aasta esialgsetest andmetest nähtub, et heide on 2018. aastaga võrreldes kasvanud. Esialgsete andmete kohaselt oli 2019. aastal keskmine heide sõiduautode puhul 122,4 g CO2/km (1,6 g rohkem kui 2018. aastal) ja kaubikute puhul 158,4 g CO2/km (0,5 g rohkem kui 2018. aastal). See kinnitab varasematel aastatel täheldatud suundumust. Seega peavad sõidukitootjad oma sõidukipargi heitkoguseid märkimisväärselt vähendama, et saavutada rangemad sihttasemed, mis kehtivad alates 2020. aastast.

Joonis 6. Uute müüdud sõiduautode ja kaubikute keskmine CO2 heide (g/km) võrreldes praeguste sõidukipargi heite sihttasemetega aastani 2040 XXII

Transpordi tekitatavat kasvuhoonegaaside heidet aitab vähendada ka kütusekvaliteedi direktiiv. Sellega on ette nähtud kütuste kasvuhoonegaaside heitemahukuse vähendamine kogu olelusringis 2020. aastaks 2010. aastaga võrreldes 6 %. 28 liikmesriigi aruandluses esitatud andmete kohaselt oli 2018. aastal tarnitud kütuste keskmine kasvuhoonegaaside heitemahukus 2010. aastaga võrreldes 3,7 % väiksem (joonis 7). Liikmesriigiti on edusammud väga erinevad, aga peaaegu kõik peavad võtma kiiresti lisameetmeid, et saavutada 2020. aasta sihttase.

Joonis 7. Kütuste kasvuhoonegaaside heitemahukuse vähendamine, mille ELi kütusetarnijad on saavutanud aruande esitanud 27 liikmesriigis ja Ühendkuningriigis aastatel 2010–2018

Heide, mis tuleneb energia kasutamisest hoonetes, on ilmastikust tingitud küttevajaduse kõikumise tõttu aastate lõikes mõneti erinev. Pikema aja jooksul on heide 2005. aastaga võrreldes vähenenud ja prognooside kohaselt peaks see suundumus jätkuma 2030. aastani. Prognoositav heite vähenemine näitab energianõudlust vähendava ja taastuvate energiaallikate kaasamist võimaldava majanduslikult atraktiivse tehnoloogia kättesaadavust. Nagu on kirjeldatud dokumendis „Euroopa renoveerimislaine“, XXIII on kõnealune sektor väga oluline selleks, et saavutada kliimaneutraalsus 2050. aastaks ja selle poole pürgides ka 2030. aasta vahe-eesmärk ning tagada majanduse kiire taastamine suunaga rohepöördele. Täieliku renoveerimise, sealhulgas tööjõu oskuste täiendamise ja ümberõppe kiirendamiseks on vaja täiendavaid meetmeid ja rahalisi vahendeid XXIV .

Põllumajandusest pärit muu kui CO2 heide oli 2019. aastal 2005. aastaga sarnasel tasemel ja prognooside kohaselt kahaneb kehtiva poliitika mõjul ainult veidi.

Jäätmekäitlusest pärit heide vähenes 2005.–2019. aastal 12 % ning prognooside kohaselt vähenemistendents jätkub.

Näide 2. Uus meetod vähendab prügilates metaani bioloogilise oksüdeerimise kulukust

Jõupingutuste jagamise otsusega hõlmatud tööstus- ja muude sektorite heitena on paljud osoonikihti kahandavad ained (OKAd) võimsad kasvuhoonegaasid. Montreali protokolli kohaselt arvestatud ELi OKAde kasutus on olnud negatiivne alates 2010. aastast (v.a 2012. aasta). Seega täidab EL protokollist tuleneva kohustuse lõpetada OKAde kasutamine aastaks 2020. Komisjoni osooni töörühmale anti üleilmne Montreali protokolli auhind tolli- ja õiguskaitseametnike jaoks, millega tunnustati nende olulist rolli OKAsid käsitlevate kaubanduspiirangute ja kauplemiskeeldude rakendamisel.

Komisjon hindas osoonikihti kahandavaid aineid käsitlevat määrust XXV 2019. aastal. Hindamise tulemusena selgus, et kuigi määrus on oma eesmärkide saavutamise seisukohalt väga tulemuslik, oleks samu tulemusi võimalik saavutada tõhusamalt. Kõnealustest hindamistulemustest lähtuv uus ettepanek määruse täiustamiseks kavatsetakse esitada 2021. aastal XXVI .

Fluoritud gaasid (edaspidi „F-gaasid“) on rühm gaase, mida kasutatakse sageli OKAde asendajana. Paljud F-gaasid on aga väga võimsad kasvuhoonegaasid. F-gaaside määrusega XXVII nähakse kogu ELis ette fluorosüsivesinike (edaspidi „HFCd“) järkjärguline kasutuselt kõrvaldamine alates 2015. aastast ja muud meetmed, mille eesmärk on vähendada F-gaaside heidet 2030. aastaks kahe kolmandiku võrra 2014. aastaga võrreldes. HFCde suhtes kohaldatakse ka Montreali protokolli Kigali muudatust, mis jõustus 2019. aasta 1. jaanuaril.

Näide 3. Tööstusharu oskusteabe koondamine seoses alternatiivsete külmaainetega

Ajavahemikul 1990–2014 F-gaaside heitkogused peaaegu kahekordistusid vastupidiselt kõigile muudele kasvuhoonegaasidele, mille heitkogused vähenesid. Siiski on tänu F-gaase käsitlevatele ELi õigusaktidele nende heitkogused 2015. aastast alates kahanenud, eelkõige tänu HFCde heitkoguste vähenemisele. 2019. aasta andmetest on näha, et F-gaaside tarnimine vähenes kliimamõju arvestades 20 % ja massi arvestades 17 % võrreldes 2018. aastaga. 2019. aastal lasti neid ELi kvoodisüsteemi alusel turule maksimaalsest lubatud kogusest 2 % vähem XXVIII . See kajastab nihet väiksema globaalse soojendamise potentsiaaliga gaaside suunas ning näitab, et määrus on F-gaaside heitkoguste vähendamisel tulemuslik.

Komisjon kavatseb F-gaaside määruse 2021. aastal läbi vaadata, et täiustada ELi õigusnorme, XXIX võttes arvesse komisjoni kolme 2020. aastal vastu võetud aruande järeldusi fluoritud gaaside alternatiivide kasutamise kohta konkreetsetes seadmetes XXX ning HFCde kättesaadavuse kohta ELi turul. Lisaks on komisjon 2020. aastal jätkuvalt keskendunud kvoodisüsteemiga hõlmamata HFCde ebaseadusliku impordi takistamisele.

4.MAAKASUTUS, MAAKASUTUSE MUUTUS JA METSANDUS (LULUCF)

LULUCFi sektor võib süsinikdioksiidi atmosfäärist eemaldada aga seda ka sinna juurde paisata. ELi liikmesriigid on võtnud kohustuse tagada, et perioodil 2013–2020 arvestatakse nende Kyoto protokolli kohase vähendamiseesmärgi täitmisel kasvuhoonegaaside heidet ja sidumist, mis tuleneb selles sektoris võetud lisameetmetest. Võetud lisameetmete kindlaksmääramiseks kohaldatakse arvepidamiseeskirju heite üldkogust ja sidumist käsitlevate andmete suhtes, mis on seotud sellise tegevusega nagu metsastamine ning mille kohta annavad liikmesriigid igal aastal aru konkreetses inventuuris.

Joonisel 8 on näidatud, et ELi teatatud heite ja sidumise koondtulemus tegevuste kaupa ajavahemikul 2013–2018 oli keskmiselt 396 miljoni CO2 ekvivalenttonni sidumine, st tegemist oli netosidumisega. Teatatud netosidumine vähenes 2013.–2018. aastal 440 miljonilt CO2 ekvivalenttonnilt 319 miljoni CO2 ekvivalenttonnini. Konkreetsete Kyoto protokolli arvepidamiseeskirjade kohaselt kajastas ELi arvestusliku heite ja sidumise bilanss aastatel 2013–2018 keskmist aastast sidumist (ehk kreeditit) mahus 114,1 miljonit CO2 ekvivalenttonni. Arvestuslik netokreedit vähenes 2013.–2017. aastal 150,3 miljonilt 79,3 miljoni CO2 ekvivalenttonnini ning tõusis 2018. aastal taas veidi, moodustades 94,6 miljonit CO2 ekvivalenttonni XXXI . Need kogused sisaldavad ELi puhul nii kohustuslikke tegevusi, st metsastamist/taasmetsastamist, raadamist ja metsa majandamist, kui ka Kyoto protokolli kohaselt valitud tegevusi XXXII .

Joonis 8. Kyoto protokolli teise kohustusperioodi kohane teatatud (R) ja esialgne arvestuslik (A) heide ja sidumine, EL 27 XXXIII

Eelkirjeldatud netokreediti vähenemine tuleneb peamiselt kreeditkoguse vähenemisest või kreeditkoguse muutumisest deebetkoguseks näiteks Horvaatia, Leedu, Luksemburgi, Prantsusmaa, Sloveenia, Taani, ja Tšehhi metsamajandamises. Selle peamine põhjus on raiemahu kasv.

Ka looduslikud häiringud soodustasid heite kasvu. Tšehhis kahjustas kooreürask metsi märkimisväärses ulatuses ja põhjustas sellega sanitaarraie järsu kasvu. Ühekordsed häiringud, näiteks metsatulekahjud, mis mõjutasid Küprose metsi 2016. aastal ning Itaalia ja Portugali metsi 2017. aastal ning põhjustasid asjaomasel aastal deebeti, asendusid 2018. aastaks taas normaaltingimustega.

Kliimamuutuste tõttu võib siiski eeldada, et looduslikud häiringud sagenevad. Turu käitumine oleneb peamiselt majanduslikust olukorrast. Materjalide asendamine, puidust energia tootmise algatused ja (taas)metsastamisprogrammid muutuvad tõenäoliselt levinumaks, sest seda kannustavad 2021. aastal jõustuvad poliitikameetmed. Tuleb hoolitseda selle eest, et need viidaks ellu kooskõlas asjakohaste ökoloogilise majandamise põhimõtetega, mis suurendavad tulevikus metsade vastupidavust tulekahjudele, põudadele ja muudele kliimaga seotud häiringutele ning aitavad tagasi pöörata elurikkuse vähenemise suundumusi.

Kyoto protokolli teise kohustusperioodi kohastel arvepidamiseeskirjadel põhinevate esialgsete hinnangute kohaselt on Küprose, Leedu, Madalmaade ja Soome LULUCFi netodeebet väiksem kui 1 miljon CO2 ekvivalenttonni aastas. Läti, Sloveenia ja Tšehhi prognoositav deebet on suurem (vastavalt 1,5, 2,4 ja 3,2 miljonit CO2 ekvivalenttonni aastas).

ELi 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistik hõlmab maakasutuse sektori heidet ja sidumist alates 2021. aastast Kyoto protokolli kohandatud arvepidamiseeskirjade põhjal. LULUCFi määruse XXXIV kohaselt peab iga liikmesriik tagama, et maakasutusest tulenev arvestuslik heide kompenseeritaks täies ulatuses sama koguse CO2 sidumisega atmosfäärist sektorisiseste meetmete abil. Kõnealuse määruse rakendamiseks on liikmesriigid esitanud läbivaadatud riiklikud metsanduse arvestuskavad, sh kavandatavad metsa heitkoguse võrdlustasemed. Komisjon analüüsis läbivaadatud ettepanekuid, konsulteeris LULUCFi eksperdirühma ja üldsusega ning käsitles probleeme liikmesriikide tehtud paranduste või komisjoni tehtud ümberarvestuste kaudu. 28. oktoobril 2020 võttis komisjon vastu delegeeritud määruse, milles on kehtestatud liikmesriikidele metsa heitkoguse võrdlustasemed ajavahemikuks 2021–2025.

5.KLIIMAMEETMETE RAHASTAMINE

ELi eelarves kliimapoliitikaga arvestamine

Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärkide saavutamiseks tuleb märkimisväärselt suurendada investeeringuid, mis hõlmab vältimatult tuginemist erasektori kaasamisele ning suuremahuliste investeeringute suunamist kliimamuutuste leevendamisele ja kliimamuutustega kohanemisele. Uued poliitikavahendid ja rahastamismehhanismid, murrangulised ärimudelid ja teenused ning sotsiaalne innovatsioon on kõik vajalikud selleks, et tagada investorite jaoks õiged investeerimissignaalid ja prognoositavus, luua teadusuuringute baasil uusi investeerimisvõimalusi ja uuenduslikke ettevõtteid ning tuua turule vajalikke kliimameetmetega seotud lahendusi.

Praeguste ELi 2030. aasta kliima- ja energiaeesmärkide saavutamiseks on hinnanguliselt vaja perioodil 2021–2030 suurendada energiatootmise ja -kasutusega seotud iga-aastaseid investeeringuid keskmiselt veidi üle ühe protsendipunkti võrra SKPst võrreldes eelmise kümnendiga; täpsemalt tuleks investeeringuid suurendada ligikaudu 260 miljardi euro võrra aastas. Vähemalt 55 %ni ulatuva kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgi saavutamiseks tuleks seda summat suurendada ligikaudu 350 miljardi euroni aastas. Ligikaudu kolmandik kõnealustest lisainvesteeringutest tuleb teha transpordi- ja eluasemesektoris. Lisainvesteeringuid peavad tegema nii avalik kui ka erasektor. Osana rohelisest kokkuleppest on komisjon liikmesriikide toetamiseks välja pakkunud Euroopa rohelise kokkuleppe investeerimiskava. Juulis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel saavutatud kokkulepe näeb ette, et vähemalt 30 % ELi järgmisest pikaajalisest eelarvest (mitmeaastane finantsraamistik ja taasterahastu) tuleks pühendada kliimameetmetele, et suurendada praegust 20 % taset, mis määrati kindlaks ajavahemikuks 2014–2020. Joonisel 9 näitavad viimased kättesaadavad andmed, et sellised kulud moodustasid 2020. aastal eelarvest 21 % ning ulatusid kogu perioodi jooksul kokku ligikaudu 210 miljardi euroni.

Investeerimiskava aitab samuti kaasata erainvesteeringuid selliste sihtotstarbeliste rahastamisvahendite kaudu nagu ELi tagatised ja Euroopa Investeerimispanga omakapitali kaudu rahastamine. Lisaks luuakse õiglase ülemineku fond, et toetada piirkondi, mis sõltuvad suurel määral CO2-mahukast tegevusest, tagades neile näiteks juurdepääsu ümberõppeprogrammidele ja töövõimalustele uutes majandussektorites.

Joonis 9. Kliimaga seotud kulud ELi eelarves aastatel 2014–2020 (mln eurot ja % ELi eelarvest)

Kestlik rahandus

Kliimaneutraalsuse saavutamiseks ELis on hädavajalik investeerimismudelite põhjalik ümberkujundamine keskpikas kuni pikas perspektiivis. Seadusandliku tegevuse osana on ELil käsil oma finants- ja kapitaliturgude raamistiku vastavusse viimine kliimaprobleemidega.

EL on jätkanud 2018. aasta tegevuskava rakendamist, et lõimida kestlikkus kapitaliturgudega.

-Võrdlusaluste muudetud määrusega kehtestatakse uue kategooriana ELi võrdlusalused, st ELi kliimaülemineku võrdlusalus ja Pariisi kokkulepet järgiv ELi võrdlusalus, ning kestlikkust käsitleva teabe avalikustamise kohustus seoses kõigi võrdlusalustega.

-Taksonoomia määrusega kehtestatakse kestlike investeeringute soodustamise raamistik.

-Avalikustamise määrusega nähakse ette kestlikkust käsitleva teabe avalikustamine finantsteenuste sektoris.

-Alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate direktiivi, XXXV eurofondide direktiivi, XXXVI Solventsus II, MiFID 2 XXXVII ja kindlustustoodete turustamise direktiivi XXXVIII kohaste kehtivate delegeeritud õigusaktide muutmisega lõimitakse kestlikkusega seotud tegurid, riskid ja eelistused asjaomaste finantssektori ettevõtjate organisatsioonilistesse nõuetesse ja tegutsemistingimustesse ning toodete järelevalve ja juhtimise protsessidesse.

Euroopa rohelise kokkuleppe raames on komisjon käivitanud ja kiirendanud ettevalmistusprotsesse uuendatud kestliku rahanduse strateegia loomiseks, mille eesmärk on tugevdada kestliku investeerimise aluseid, suurendada keskkonnahoidlike investeeringutega seotud võimalusi ning juhtida täiel määral kliima- ja keskkonnariske.

Teadusuuringud ja innovatsioon (programm „Euroopa horisont“)

Teadusuuringud ja innovatsioon on kliimameetmete seisukohast hädavajalikud. Seepärast on oluline tagada piisav rahastamine ja käivitada teadusuuringute ja innovatsiooni jaoks vajalikud investeeringud, millega toetatakse murrangulisi tehnoloogialahendusi ning ümberkujundavate lahenduste turuletoomist ja suuremahulist kasutuselevõtmist, mida on vaja ELi kliimaeesmärkide saavutamiseks.

Teadusuuringute ja innovatsiooni programmi „Horisont 2020“ raames kavatsetakse miljardi euro suuruse eelarvega Euroopa rohelise kokkuleppe projektikonkursi abil anda hoogu kiireloomulistele kliimameetmetele, mis toetavad rohelise kokkuleppe eesmärkide saavutamist. Lisaks on Euroopa Innovatsiooninõukogu XXXIX  eraldanud enam kui 307 miljonit eurot 64 murrangulisele idufirmale ja VKE-le, mis panustavad Euroopa rohelise kokkuleppe strateegia ja Euroopa taastekava eesmärkide saavutamisse.

Alates 2021. aastast edendatakse teadusuuringute ja innovatsiooni programmi „Euroopa horisont“ kaudu majanduse kaasavat taastamist ning töötatakse välja lahendusi kliimameetmete jaoks. Vähemalt 35 % programmi eelarvest eraldatakse kliimameetmetele. 

ELi HKSi LHÜde enampakkumisel müümisest teenitud tulu kasutamine liikmesriikide poolt

2019. aastal moodustas EL 28 liikmesriikide enampakkumistest saadud tulu 14,1 miljardit eurot. Varasematel aastatel on CO2 hinna järjekindel kasv pidevalt suurendanud ELi HKSi LHÜde enampakkumisel müümisest teenitud tulu. Joonisel 10 on näidatud, kuidas aastatel 2018–2019 ELi HKSiga seotud kogutulu siiski vähenes veidi. See vähenemine tuleneb asjaolust, et Ühendkuningriigis ei toimunud Brexiti järel võetud kaitsemeetmete tõttu 2019. aastal enampakkumisi. Enampakkumised jätkusid Ühendkuningriigis 2020. aastal.

2019. aastal kasutati või oli kavas kasutada 77 % tulust kliima ja energiaga seotud otstarbeks. See on märkimisväärne kasv võrreldes 2018. aastaga, kui sellise otstarbe osakaal oli 70 %.

Aastatel 2013–2019 kasutati kliima ja energiaga seotud kulutuste tegemiseks peaaegu 78 % tulust ning 4 % kogutulust, ehk 1,9 miljardit eurot kasutati rahvusvaheliste kliima- ja energiakulutuste katteks.

Joonis 10. ELi HKSi LHÜde enampakkumisel müümisest teenitud tulu kasutamine aastatel 2013–2019 (mld eurot), EL 28

Joonisel 11 on näidatud, et läbi aastate on suurem osa ELi HKSi LHÜde enampakkumisel müümisest teenitud tulust, mis on kasutatud riigisiseselt, kulutatud taastuvenergiale, energiatõhususele ja säästvale transpordile. 2019. aastal kasutati nendel eesmärkidel vastavalt 3,7 miljardit, 2,9 miljardit ja 0,7 miljardit eurot.

Joonis 11. ELi HKSi LHÜde enampakkumisel müümisest teenitud tulu riigisisene kasutamine aastatel 2013–2019 (mld eurot), EL 28

HKSi uute osalejate reserv (programm „NER300“)

Programm „NER 300“ on suuremahuline rahastamisprogramm, mis on mõeldud uuenduslike vähese CO2 heitega energiatootmise näidisprojektide rahastamiseks. Selle eesmärk on tutvustada ELis kaubanduslikul eesmärgil uuenduslikku taastuvenergia tehnoloogiat ning süsinikdioksiidi keskkonnaohutut kogumist ja säilitamist. Programmi „NER300“ on rahastatud uute osalejate reservist võetud 300 miljoni LHÜ rahalisteks vahenditeks konverteerimise abil. Raha eraldati projektidele, mille väljavalimiseks korraldati kaks projektikonkurssi detsembris 2012 ja juulis 2014. Selle tulemusena on 20 ELi liikmesriigis rahastatud 38 taastuvenergia projekti ja ühte süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise projekti kokku 2,1 miljardi euro eest. Üheksa projekti on käimas ja veel kolm projekti, mis valiti välja teise projektikonkursi tulemusena, käivitatakse eeldatavasti 30. juuniks 2021. Ühte projekti loetakse lõpetatuks ja veel neli projekti on eri arenguetappides.

Kuna 22 rahastamiseks välja valitud projekti jaoks oli pärast programmi „NER 300“ loomist kujunenud keerulise majandusliku ja poliitilise olukorra tõttu raske hankida piisavat omakapitali või kaasata täiendavat rahalist toetust, võeti need 2020. aasta juuliks tagasi. Kahest projektikonkursist tagasi võetud projektidest on vabanenud kokku peaaegu 1,5 miljardit eurot. Programmi „NER 300“ käsitlev muudetud otsus võimaldas esimese projektikonkursi tühistatud projektidest vabanenud raha (708,7 miljonit eurot) reinvesteerida olemasolevate rahastamisvahendite kaudu. InnovFini energiavaldkonna näidisprojektide ja Euroopa ühendamise rahastu võlainstrumendi kaudu on praeguseks kaheksale projektile eraldatud vabadest vahenditest peaaegu 201 miljonit eurot (vt näide 5). Teise projektikonkursi tühistatud projektide kasutamata raha (praegu 746 miljonit eurot) lisatakse innovatsioonifondi vabadele vahenditele.

Näide 5. Programmi „NER 300“ vahendite reinvesteerimine projektidesse kütuse tootmiseks terasetootmise heitgaasist ja avaliku transporditeenuse elektrifitseerimiseks

Innovatsioonifond

Innovatsioonifond on muudetud ELi HKSi direktiiviga 4. etapiks loodud CO2 heite vähendamise fond. Selle kaudu toetatakse konkurentsipõhiselt esimesi omataolisi kaubanduslikke uuendusliku tehnoloogia ja murrangulise innovatsiooni näidisprojekte ELi HKSiga hõlmatud sektorites. Toetatakse uuenduslikku taastuvenergiatehnoloogiat, energiamahukaid tööstusharusid, süsinikdioksiidi kogumist, kasutamist ja säilitamist ning energia salvestamist, samuti asendustooteid ja mitut sektorit hõlmavaid projekte. Seda rahastatakse 450 miljoni LHÜ müümisest enampakkumisel ja programmi „NER 300“ teise projektikonkursi kasutamata vahenditest. 2020. aasta septembri lõpuks oli korraldatud 31 enampakkumist, millest saadud tulu oli enam kui 590 miljonit eurot. Veel lisandub 2020. aastal 746 miljonit eurot programmi „NER 300“ kasutamata vahenditest. Fondi rakendusstruktuuri on kindlaks määranud Innovatsiooni ja Võrkude Rakendusamet (INEA), kes haldab ka selle toetusi, samal ajal kui Euroopa Investeerimispank annab rahastamiskõlblikele projektidele projekti arendamiseks abi.

Esimene projektikonkurss, mille vahendid moodustasid kokku miljard eurot ja mis oli mõeldud suuremahulistele projektidele, algas 2020. aasta juulis. Sellele järgnevad kuni 2030. aastani korrapärased projektikonkursid, millega aidatakse ettevõtetel jõuda murranguni puhta tehnoloogia lahenduste väljatöötamisel, mis on vajalik kliimaneutraalsuse saavutamiseks 2050. aastaks. Projektikonkurss on avatud ELi liikmesriikide, Norra ja Islandi rahastamiskõlblike sektorite projektidele ning selle raames on võimaldatud projektide kaasrahastamist muudest avaliku sektori rahastamisalgatustest, näiteks riigiabi või muude ELi rahastamisprogrammide kaudu. 2020. aasta lõpuks kavandatakse esimest projektikonkurssi väiksemahuliste projektide jaoks, mille kapitalimahutus jääb alla 7,5 miljoni euro.

Moderniseerimisfond

Moderniseerimisfondist toetatakse süsinikdioksiidiheite vähendamist soodustavaid investeeringuid HKSi direktiivis loetletud kümne Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriigi elektrienergia sektoris ja energiasüsteemides laiemalt. Viis toetuse saamiseks kõlblikku liikmesriiki XL otsustasid kanda moderniseerimisfondi täiendavaid LHÜsid. Selle tulemusena saab aastatel 2021–2030 kasutada 643 miljonit LHÜd XLI . Pärast kõnealuseid ülekandeid tekkinud protsendiline jaotus toetuse saamiseks kõlblike liikmesriikide vahel on esitatud joonisel 12 XLII . Moderniseerimisfondis rakendatakse säästlikku halduskorda. Toetatavad liikmesriigid vastutavad investeeringute väljavalimise, rahastamise ja nendega seotud aruandluse eest ning peavad järgima kohaldatavaid riigiabi eeskirju. Komisjon vastutab väljamaksmisotsuste tegemise eest, millele eelneb EIP tehniline ja finantshindamine. Fond alustab tegevust 2021. aastal.

Joonis 12. Toetuse saamiseks kõlblike liikmesriikide osakaalud moderniseerimisfondis

Programmi LIFE kliimameetmed

Programm LIFE on ELi keskkonna- ja kliimameetmete rahastamisvahend, mille kaudu kaasrahastatakse Euroopa lisaväärtusega projekte. Aastatel 2014–2020 oli projektide rahastamise kogueelarve keskkonna allprogrammis 2,5 miljardit eurot ja kliimameetmete allprogrammis 0,86 miljardit eurot. Enamiku keskkonna allprogrammist rahastatavate projektidega kaasnevad ka kliimaga seotud hüved.

Kliimameetmete allprogrammist toetatakse kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise projekte ning kliimaalast juhtimist ja teavitamist. Programmi LIFE 2019. aasta projektikonkursi raames esitati rohkem projekte kui varasematel aastatel. Programmi LIFE 2019. aastal traditsiooniliste projektide jaoks korraldatud konkursi raames soovitati rahastada 13 liikmesriigist pärit koordineerivaid toetusesaajaid hõlmavaid projekte, enim toetust said Hispaania, Itaalia ja Saksamaa projektid. Lisaks rakendatakse programmi LIFE integreeritud projektidega üht või mitut piirkonda või kogu riiki hõlmavaid keskkonna- ja kliimakavasid ning -strateegiaid, mis on ette nähtud ELi keskkonna- või kliimaalaste õigusaktidega; sellisel juhul eraldatakse ühele projektile rohkem rahalisi vahendeid kui traditsioonilistele projektidele.

Perioodi 2021–2027 mitmeaastane finantsraamistik hõlmab suuremat, 5,43 miljardi euro XLIII suurust eelarvet keskkonna- ja kliimameetmete programmile LIFE, mille temaatiline jaotus on esitatud sektordiagrammil joonisel 13.

Joonis 13. Programmile LIFE ajavahemikuks 2021–2027 kavandatud eelarveeraldised

Struktuurireformi tugiprogramm

Alates 2016. aastast on komisjon pakkunud liikmesriikidele laialdast tehnilist tuge ja oskusteavet suure hulga projektide puhul, mis on seotud rohepöörde ja kliimaneutraalsusega. Keskkonnahoidlike projektide toetamine on struktuurireformi tugiprogrammi rakendamise ajal märkimisväärselt suurenenud. 2020. aasta struktuurireformi tugiprogrammi raames aitas ligikaudu iga neljas projekt kaasa Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärkide saavutamisele, sealhulgas kliimameetmetele. Lisaks korraldati 2020. aastal erikonkurss tehnilise abi andmiseks liikmesriikidele, kes seda taotlesid seoses õiglase ülemineku territoriaalsete kavade ettevalmistamisega õiglase ülemineku mehhanismi raames. Kokku toetati 2019. ja 2020. aastal struktuurireformi tugiprogrammi raames 104 (vähemalt osaliselt) keskkonnahoidlikku projekti 25 liikmesriigis. 2020. aasta struktuurireformi tugiprogrammiga toetatakse samuti 18 liikmesriiki nende õiglase ülemineku territoriaalsete kavade ettevalmistamisel. Samas toetati 2019. aasta struktuurireformi tugiprogrammi kaudu jätkuvalt kahte projekti, mille eesmärk on kivisöest loobumine. 2020. aasta struktuurireformi tugiprogrammi raames kiideti heaks kaks täiendavat eraldist, mille toel antakse liikmesriikidele oskusteavet, mis aitab kaasa kivisöest loobumisele. Alates 2020. aastast hõlmab õiglase ülemineku teatavaid aspekte ka uuendatud tehnilise toetuse vahend. Tehnilise toetuse vahendi eelarvest saab toetada sihtotstarbelise oskusteabe pakkumist kliimapoliitika kavandamise ja rakendamise toetamiseks, sealhulgas asjakohast koolitust, mille eesmärk on suurendada riiklike ja piirkondlike ametiasutuste suutlikkust.

6.KLIIMAMUUTUSTEGA KOHANEMINE

Kliimamuutuste mõju on üha selgemini tuntav terves Euroopas ja üle kogu maailma. Viimased viis aastat on olnud registreeritud andmete kohaselt ajaloo kuumimad ning Euroopas muutuvad üha tavalisemaks kuumalained, põuad ning metsa- ja maastikutulekahjud. See rõhutab tungivat vajadust kohaneda kliimamuutuste negatiivse mõjuga.

Euroopa rohelises kokkuleppes pööratakse kohanemisele senisest suuremat tähelepanu ning arendatakse edasi praeguse ELi kohanemisstrateegia saavutusi; strateegia võeti vastu 2013. aastal, et valmistada liikmesriike ette praeguse ja tulevase kliimamõju jaoks.

üKõik liikmesriigid on nüüdseks kehtestanud riikliku kohanemisstrateegia või -kava.

üÜle 2 700 Euroopa linna on võtnud linnapeade pakti algatuse kaudu endale kohustuse parandada vastupanuvõimet kliimamuutustele (2019. aastaga võrreldes on lisandunud umbes 800 linna).

üMitmed riiklikud energia- ja kliimakavad hõlmavad kohanemiseesmärke ja nendes on arvesse võetud kliimaga seotud energiasektori riske.

ü2019. aasta jaanuaris võeti kasutusele Climate-ADAPT platvormi uus versioon ning sellega koos avaldati 2019.–2021. aasta Climate-ADAPT strateegia.

üEuroopa Komisjon on avaldanud PESETA aruande neljanda väljaande, XLIV milles käsitletakse mitmesuguseid kliimamõju prognoose ning kohanemist ELis ja mujal.

üProgrammist LIFE rahastatakse jätkuvalt kohanemisprojekte väga tähtsates valdkondades, nagu põllumajandus, metsandus, veemajandus, hooned ja kaitsealad.

Näide 6. Kataloonias metsatulekahjude ärahoidmine metsa säästva majandamise teel

Euroopa rohelise kokkuleppe raames välja kuulutatud algatusena on komisjonis praegu väljatöötamisel uus ja senisest ambitsioonikam ELi kliimamuutustega kohanemise strateegia, mis kavatsetakse vastu võtta 2021. aasta alguses. Uue strateegia teemal toimus 2020. aasta maist augustini laialdane sidusrühmadega konsulteerimine. Uues strateegias lähtutakse 2013. aastal vastu võetud ELi kohanemisstrateegiast, millele anti 2018. aastal positiivne hinnang, XLV sealhulgas mitmest täiustamist vajavast valdkonnast ja vajadusest teha ELi tasandil järgmist:

·viia kohanemismeetmed kooskõlla Pariisi kokkuleppe, Sendai katastroofiohu vähendamise raamistiku ja ÜRO kestliku arengu eesmärkidega;

·toetada uue Euroopa kliimapakti kaudu kodanike suuremat osalemist kliimameetmetes;

·tugevdada taristu vastupanuvõimet äärmuslikele ilmastikuoludele ja kliimamuutuste mõjule;

·arvestada kohanemisvõimaluste hindamisel ja valimisel rohkem ökosüsteemipõhiste lähenemisviisidega;

·pöörata kohanemispoliitikas ja selle planeerimisel rohkem tähelepanu rahvatervise küsimustele.

Programmi „Horisont 2020“ järglase, programmi „Euroopa horisont“ raames käivitatakse 2021. aastal ambitsioonikas kliimamuutustega kohanemise missioon, mis hõlmab ühiskonna ümberkujundamist. Programmi „Euroopa horisont“ missioonid keskenduvad teadusuuringutele ja innovatsiooni ulatuslikumale kasutuselevõtule ELi jaoks väga olulistes valdkondades ning kaasavad kodanikke, tööstussektorit ja üldsuse toetust koordineeritud jõupingutuste kaudu, et saavutada silmapaistvad eesmärgid.

Liikmesriigid esitavad regulaarselt aruandeid liidu elanikkonnakaitse mehhanismi alusel. Nende aruannete ja lisatõendite põhjal annab komisjon korrapäraselt välja ülevaadet looduslikest ja inimtegevusest tingitud riskidest, millega EL võib silmitsi seista XLVI . Selles aruandes kaardistatakse metsatulekahjude, üleujutuste, põudade ja muude äärmuslike ilmastikunähtustega seotud riske ning suurendatakse seega nendega seotud teadlikkust ja valmisolekut.

7.RAHVUSVAHELINE KLIIMAKOOSTÖÖ

Lennundus

2019. aasta oktoobris kinnitas Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon (ICAO) oma assamblee 40. istungjärgul toetust üleilmsele turupõhisele meetmele, milleks on rahvusvahelise lennunduse süsinikdioksiidiheite kompenseerimise ja vähendamise süsteem (CORSIA), ning otsustas asuda ette valmistama pikaajalist eesmärki rahvusvahelise lennunduse heitkoguste vähendamiseks, et see assamblee järgmisel istungjärgul 2022. aastal vastu võtta. Seni on 88 riiki avaldanud vabatahtlikult soovi süsteemiga alates 2021. aastast liituda, kuid puudub täielik selgus süsteemi lõpliku kohaldamisala ja tulemuslikkuse kohta, kuna märkimisväärse lennutegevusega riigid on selle suhtes kahtlusi väljendanud. 2019. aasta märtsis kiitis ICAO nõukogu heaks esimesed kuus programmi, mis võivad pakkuda heitkoguste kompenseerimiseks heiteühikuid CORSIA katseetapis aastatel 2021–2023. 2020. aastal algas uus taotlusperiood nõutelevastavate heiteühikute teise koguse jaoks, mida praegu hinnatakse ja mille kohta ICAO kavatseb otsuse teha aasta lõpuks. 2020. aasta juunis kiitis ICAO nõukogu samuti heaks CORSIA lähtetaseme muutmise – nüüd põhineb see katseetapis üksnes 2019. aasta heitkogustel.

ELi liikmesriigid on ICAO-le ELi huvide kaitsmise eesmärgil teada andnud XLVII erinevustest ELi lennunduse HKSi ning CORSIA standardite ja soovituslike tavade õiguslikult siduva osa vahel. EL esitas ICAO assamblee 40. istungjärgul samuti deklaratsiooni, XLVIII milles märkis, et kuigi EL toetab kindlalt CORSIAt ja on täielikult pühendunud selle rakendamisele alates katseetapi algusest, jätab ta endale õiguse suurendada kliimaga seotud eesmärke lennunduse heitkoguste vähendamise kaudu, diskrimineerimata seejuures käitajaid nende päritoluriigi alusel.

EL juba kasutab ELi HKSi ja CORSIA puhul integreeritud seire-, aruandlus- ja kontrolliraamistikku. Lisaks hindab komisjon erinevaid poliitikavalikuid, et teha 2021. aasta juuniks seadusandlik ettepanek ELis rohkemate CORSIA aspektide rakendamiseks ELi HKSi direktiivi muutmise kaudu.

Meretransport

Rahvusvahelise meresõidu osa maailma kauplemismahus on 80 % ja sellest tuleneb 2–3 % kõigist KHG heitkogustest. Prognooside kohaselt suureneb selle sektori heide tulevikus märkimisväärselt, kui leevendusmeetmeid kiiresti ei võeta.

Pärast seda, kui Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (IMO) võttis 2018. aastal vastu esialgse KHG heitkoguste vähendamise strateegia, XLIX on Euroopa Komisjon olnud tihedalt kaasatud käimasolevatesse läbirääkimistesse selle rakendamise teemal. Siiani on arutelud keskendunud eelkõige lühiajalistele meetmetele, mille abil on võimalik heitkoguseid enne 2023. aastat veelgi vähendada, tuginedes muu hulgas olemasolevatele IMO meetmetele, L nagu energiatõhususe indeks ja laevade energiatõhususe juhtimiskava.

Lisaks kinnitas ELi meretranspordist pärineva CO2 heite seire-, aruandlus- ja kontrollisüsteem 2019. aastal, et meresõidu mõju oli märkimisväärne ning 2018. aastal põhjustas see üle 138 miljoni tonni CO2 eraldumise atmosfääri. Süsteem kinnitas ka asjaolu, et ELi välise meretranspordil põhineva kaubavahetuse CO2 jalajälg on suur, sest ligi kaks kolmandikku teatatud CO2 heitest pärines sõitudest, mille siht- või lähtekoht oli väljaspool Euroopa Majanduspiirkonda asuv sadam. Kokku moodustab kõnealune CO2 heide ligikaudu 3,7 % kõigist Euroopa Liidu poolt 2018. aastal teatatud CO2 heitkogustest LI ,  LII . Komisjon avaldas 2020. aasta mais oma esimese aastaaruande meretranspordist pärineva CO2 heite kohta. See aruanne pakub põhjalikku ja üksikasjalikku ülevaadet Euroopa Majanduspiirkonna sadamaid külastavate laevade CO2 heitest. Samuti sisaldab see väärtuslikku analüüsi laevade omaduste ja energiatõhususe kohta, mis aitab kindlaks teha mitmesuguseid CO2 heidet mõjutavaid tegureid LIII . Nii pakub ELi seire-, aruandlus- ja kontrollisüsteem poliitikakujundajatele väärtuslikku teavet meresõidust tuleneva KHG heitega tegelemiseks ning võib olla aluseks mis tahes kõnealuse küsimusega seotud meetmetele, mis võetakse vastu Euroopa rohelise kokkuleppe raames. Praegu kontrollitakse seda, kas ELi seire-, aruandlus- ja kontrollisüsteemi saab vajaduse korral ühtlustada IMO andmekogumissüsteemiga.

2019. aastal kuulutati Euroopa rohelise kokkuleppe raames välja rida meetmeid tagamaks, et meresõidu valdkonnas antaks panus ELi kliimaalastesse jõupingutustesse, sealhulgas ettepanek laiendada Euroopa heitkogustega kauplemist merendussektorile tagamaks, et transpordi hind vastab selle kliimamõjule, ning algatus laevade säästvate alternatiivkütuste tootmise ja kasutuselevõtu hoogustamiseks.

Arengumaade toetamine

EL ja selle liikmesriigid on maailma suurimad arengumaadele ametliku arenguabi andjad; 2019. aastal eraldati selleks 75,2 miljardit eurot. EL, selle liikmesriigid ja Euroopa Investeerimispank on ka suurimad avalikku sektorit esindavad kliimameetmete rahastajad; 2019. aastal anti selleks 23,2 miljardit eurot, mis on 6,9 % rohkem kui 2018. aastal.

Komisjon eraldab vähemalt 14 miljardit eurot (ehk keskmiselt 2 miljardit eurot aastas), et toetada aastatel 2014–2020 arengumaades kliimameetmeid. Lisaks eraldas Euroopa Investeerimispank 2018. aastal arengumaadele 3 miljardit eurot kliimarahastust. Näiteks rahastab EIP energiatõhususe ja taastuvenergia projekte Aafrikas ja muudes piirkondades.

Algatusega ülemaailmne kliimamuutuste liit+ (GCCA+), mille eelarve aastateks 2007–2020 on 750 miljonit eurot, aidatakse kaasa 20 % kliimaküsimuste peavoolustamise eesmärgi saavutamisele perioodil 2014–2020. ELi juhtalgatus GCCA+ aitab maailma kõige haavatavamatel riikidel kliimamuutustega seotud probleeme lahendada. See keskendub kliimamuutustele vastupanu võime arendamisele vähim arenenud riikides ja väikestes arenevates saareriikides. 2015. aastal laiendati GCCA+ algatust, et hõlmata keskmiste tuludega riike toetamaks nende Pariisi kokkuleppe kohaste riiklikult kindlaksmääratud panuste rakendamist. Siiani on algatuse kaudu rahastatud enam kui 80 projekti Aafrikas, Aasias, Kariibi piirkonnas ja Vaikse ookeani piirkonnas. Lisaks lubas komisjon 2018. aastal eraldada 10 miljonit eurot ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni kohanemisfondile.

Samuti luuakse tehnilise abi vahend, mis osutab tehnilist abi ja pakub poliitilist nõu, et toetada Pariisi kokkuleppe kliimastrateegiate ja -tegevuskavade raames riiklikult kindlaksmääratud panuste täiustamist ja rakendamist. Vahendiga toetatakse samuti riiklike kohanemiskavade, maad käsitleva poliitika ja praktika, katastroofiohu vähendamise strateegiate ning vähese CO2 heitega või CO2-neutraalsete arengustrateegiate koostamist ja rakendamist. Piirkondlikul tasandil toetab EL Aafrika kohanemisalgatust, et edendada kliimamuutustega kohanemist kogu sellel kontinendil.

EL ja selle liikmesriigid on maailma suurimad humanitaarabi rahastajad ning aitavad ka inimesi, kes on kliimamuutuste mõju suhtes kõige haavatavamad. Valmisolek katastroofideks, sealhulgas kliimamuutustest põhjustatud katastroofideks, on üha enam integreeritud humanitaarabiprogrammidesse ja -projektidesse.

Tehnilised märkused

(I)

EL 27 tähendab praegust ELi.

(II)

Euroopa Keskkonnaamet (2020), Approximated EU greenhouse gas inventory - Proxy GHG emission estimates for 2019 („ELi kasvuhoonegaaside ligikaudsed inventuuriandmed – 2019. aasta KHG heite ligikaudsed hinnangulised andmed“), avaldatakse lähiajal.

(III)

LULUCFi sektori heite ja sidumise kohta ei ole ELi 2019. aasta kasvuhoonegaaside ligikaudsetes inventuuriandmetes hinnangut esitatud. Kui kasutada 2019. aasta andmete asendamiseks LULUCFi sektori 2018. aasta andmeid, on netoheide (sh LULUCFi sektori heide) 1990. aastaga võrreldes vähenenud 25 %.

(IV)

Peale ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni kohase eesmärgi võttis EL 27 koos Islandi ja Ühendkuningriigiga endale ka siduva kohustuse vähendada heidet Kyoto protokolli teisel kohustusperioodil (2013–2020). Eesmärk on vähendada heitkoguseid 20 % võrra. Täpsem teave on esitatud komisjoni talituste töödokumendis [xyz], mis sisaldab lisateavet käesoleva dokumendi lisana.

(V)

Suhtarv on näitlik ja statistiliselt ebatäpne, sest SKP (rahvamajanduse arvepidamine) ja heite (territoorium) ulatused on erinevad.

(VI)

Lähtestsenaariumi ja netonullheite stsenaariumi kvantifitseerimisel rakendatud ulatuse erinevuse tõttu (viimane stsenaarium ei hõlma rahvusvahelist lennundust, SWD(2020) 176) kasutati lähtestsenaariumi ja netonullheite stsenaariumina esitatud kahe aegrea kalibreerimisel ELi praeguse eesmärgi ulatuse suhtes varasemaid heitkoguseid, sh rahvusvahelise lennunduse heitkoguseid 2019. aastal. Lisaks on ELi 2020. ja 2030. aasta vähendamiseesmärgid (väljendatud protsentides) teisendatud EL 27 ligikaudseteks heite piirmääradeks.

(VII)

Rahvusvaheline Energiaagentuur (2020), Sustainable Recovery („Majanduse kestlik taastamine“), Pariis. https://www.iea.org/reports/sustainable-recovery.

(VIII)

Carbon Monitor: andmed ajakohastatud 20. augustil 2020. https://carbonmonitor.org/ .

(IX)

Direktiivi 2008/101/EÜ põhjendus 19,  https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32008L0101&from=EN .

(X)

1 074,3 miljardit eurot ELi mitmeaastases finantsraamistikus 2021–2027 ja 750 miljardit eurot taasterahastus, mis on taastepaketi rakendamise peamine vahend.

(XI)

SWD(2020) 205 final.

(XII)

HKSi ulatuse muutuste tõttu ei ole aegread enne 2013. aastat järjepidevad. Joonisel on kajastatud kõik konkreetsel aastal ELi HKSis osalevad riigid. HKSi 4. etapi piirmäär lähtub kehtivast 40 % eesmärgist. 2012.–2019. aasta piirmäär hõlmab lennundust.

(XIII)

C(2020) 2835 final, https://ec.europa.eu/clima/sites/clima/files/ets/reform/docs/c_2020_2835_en.pdf .

(XIV)

Euroopa Liidu ja Šveitsi Konföderatsiooni vaheline kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemide sidumise leping (ELT L 322, 7.12.2017, lk 3).

(XV)

Ühendkuningriigi LHÜde müük enampakkumisel peatati ajutiselt 2019. aastal, kuid seda jätkati 2020. aastal.

(XVI)

Väljaastumislepingu kohaselt jätkab Ühendkuningriik jõupingutuste jagamise otsuse peamiste sätete kohaldamist.

(XVII)

Määrus (EL) 2018/842, milles käsitletakse liikmesriikide kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heidet aastatel 2021–2030, millega panustatakse kliimameetmetesse, et täita Pariisi kokkuleppega võetud kohustused.

(XVIII)

Brexiti tõttu ei küündi 27 liikmesriigi koondeesmärgid (AEHÜd) enam täpselt ELi tasandi vähendamiseesmärkideni (protsentides), mis on ette nähtud jõupingutuste jagamise otsuse ja määrusega. 2030. aasta puhul on erinevus ligikaudu üks protsendipunkt.

(XIX)

 „Euroopa 2030. aasta kliimaeesmärgi suurendamine“, COM(2020) 562 final.

(XX)

Liikmesriigid esitasid 2019. ja 2020. aastal prognoosid seoses riiklike energia- ja kliimakavadega ning jõupingutuste jagamist käsitlevate õigusaktide alla kuuluva seiremehhanismi määrusega (EL) nr 525/2013. Olemasolevate meetmetega arvestavad koondprognoosid jõupingutuste jagamisega hõlmatud sektorite kohta põhinevad KHG prognoosidel, mis on esitatud seiremehhanismi määruse (EL) nr 525/2013 või riiklike energia- ja kliimakavade alusel, sõltuvalt sellest, millised prognoosid on uuemad. 13 liikmesriiki teatas 2020. aastal ajakohastatud KHG prognoosidest (AT, BE, CY, DK, EE, EL, HU, IE, LV, LT, LU, PL ja SI). Kavandatud koondmeetmed põhinevad 2030. aasta kasvuhoonegaaside prognoosidel, mis lähtuvad täiendavate meetmete võtmisest nendes jõupingutuste jagamisega hõlmatud sektorites, mis olid lisatud riiklikesse energia- ja kliimakavadesse. Kui liikmesriigid esitasid 2020. aasta märtsis seiremehhanismi määruse alusel prognoosid, mis põhinesid uuematel inventuuridel, siis kasutati neid. Väheste liikmesriikide puhul, kelle kohta puuduvad jõupingutuste jagamisega hõlmatud sektorites kavandatud meetmetest lähtuvad prognoosid (DK, NL, PT, RO, SE, SK), kasutati lünkade täitmiseks järgmisi andmeid: DK, NL ja RO puhul jõupingutuste jagamise määruse kohased eesmärgid, sest riiklikes energia- ja kliimakavades seatud eesmärgid viitavad sellele, et jõupingutuste jagamise määruse kohased eesmärgid täidetakse riigisiseselt; riigisisesed jõupingutuste jagamise määruse kohased eesmärgid (SK); 2019. aastal seiremehhanismi määruse alusel esitatud täiendavaid meetmeid kajastavad prognoosid (PT). SE puhul kasutatakse 2019. aasta märtsis esitatud olemasolevatel meetmetel põhinevaid prognoose; pärast nende esitamist on jõupingutuste jagamise määrusega hõlmatud sektorites riigisiseselt vähemalt 50 % vähendamiseesmärgi saavutamiseks rakendatud või kavandatud teatavaid meetmeid, mis kajastuvad alles 2021. aasta märtsi ajakohastatud prognoosides. Bulgaaria olemasolevatest meetmetest lähtuva prognoosi puhul on heite tase täiendavatest meetmetest lähtuva prognoosi omast madalam. Üks põhjus on see, et prognoosid põhinevad erinevatel modelleerimistel – olemasolevatest meetmetest lähtuv prognoos 2019. aastal seiremehhanismi määruse alusel esitatud andmetel ning täiendavatest meetmetest lähtuv prognoos lõpliku riikliku energia- ja kliimakava andmetel. Kasutatud on võrdlusaasta 2005 väärtusi, millest lähtutakse jõupingutuste jagamise otsuse kohaselt ja mis on avaldatud nt komisjoni talituste töödokumendis SWD(2018) 453, välja arvatud juhul, kui riiklike energia- ja kliimakavade kaudu on kättesaadavad liikmesriikide ajakohastatud andmed, mis põhinevad uuematel inventuuridel.

(XXI)

Austria, Belgia, Bulgaaria, Eesti, Iirimaa, Küpros, Luksemburg, Poola, Saksamaa, Soome.

(XXII)

Aastate 2021–2024 sihttasemed arvutatakse kergsõidukite ülemaailmse ühtlustatud katsemenetluse (Worldwide harmonised light vehicles test procedure (WLTP)) kohaselt.

(XXIII)

COM(2020) 662 final.

(XXIV)

 Employment and Social Developments in Europe 2019 („Euroopa tööhõive ja sotsiaalarengu 2019. aasta aruanne“), 5. peatükk.

(XXV)

Määrus (EÜ) nr 1005/2009 osoonikihti kahandavate ainete kohta. Hindamine: https://ec.europa.eu/clima/sites/clima/files/ozone/docs/swd_2019_406_en.pdf .

(XXVI)

  https://ec.europa.eu/info/law/better-regulation/have-your-say/initiatives/12310-Ozone-layer-protection-revision-of-EU-rules .

(XXVII)

Määrus (EL) nr 517/2014 fluoritud kasvuhoonegaaside kohta.

(XXVIII)

Euroopa Keskkonnaamet, F-Gases report 2020 („2020. aasta aruanne F-gaaside kohta“), avaldatakse lähiajal.

(XXIX)

  https://ec.europa.eu/info/law/better-regulation/have-your-say/initiatives/12479-Review-of-EU-rules-on-fluorinated-greenhouse-gases .

(XXX)

  https://ec.europa.eu/clima/news/more-climate-friendly-alternatives-harmful-greenhouse-gases-used-air-conditioning-and_en .

(XXXI)

ELi teatatud heite ja sidumise suundumus erineb arvepidamise andmetest seepärast, et Rumeenia puhul teatati 2018. aastal metsamajandamisest tuleneva netosidumise märkimisväärsest vähenemisest 65 miljoni CO2 ekvivalenttonni võrra. See on ELi 2020. aasta riiklikus inventuuriaruandes märgitud veaks (tabel 11.6, lk 896). Arvepidamises on Rumeenia metsamajandamisest tuleneva kreediti ülempiiriks määratud 3,5 % võrdlusaasta heitkogustest.

(XXXII)

Hispaania, Iirimaa, Itaalia, Portugal, Saksamaa ja Taani otsustasid arvesse võtta põllumaa majandamist; Iirimaa, Itaalia, Portugal, Saksamaa ja Taani otsustasid samuti karjamaa majandamise arvestamise kasuks; Rumeenia valis taastaimestamise.

(XXXIII)

Kyoto protokolli kohane LULUCFiga seotud teatatud heide ja sidumine, mis on kajastatud joonisel 8, põhineb konkreetsetel tegevustel ega ole sama, mis maakasutusel põhinev LULUCFiga seotud teatatud heide ja sidumine, mis tehti kindlaks ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni kohase inventuuriga ja mis on kajastatud joonisel 1.

(XXXIV)

Määrus (EL) 2018/841, millega lisatakse maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest tulenev kasvuhoonegaaside heide ja sellest tulenevate kasvuhoonegaaside sidumine 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistikku.

(XXXV)

Direktiiv 2011/61/EL alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate kohta.

(XXXVI)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta.

(XXXVII)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse direktiive 2002/92/EÜ ja 2011/61/EL.

(XXXVIII)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. jaanuari 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/97, mis käsitleb kindlustustoodete turustamist (uuesti sõnastatud).

(XXXIX)

Euroopa Komisjon asutas Euroopa Innovatsiooninõukogu juhtalgatusena, mille eesmärk on toetada Euroopa uuendajaid murrangulise ja lõhkuva innovatsiooni ulatuslikumal kasutuselevõtul. Programmi „Euroopa horisont“ käsitlevas ettepanekus on Euroopa Innovatsiooninõukogu jaoks ette nähtud 10 miljardit eurot.

(XL)

Horvaatia, Leedu, Rumeenia, Slovakkia, Tšehhi.

(XLI)

  https://ec.europa.eu/clima/policies/budget/modernisation-fund_en  

(XLII)

Riikide tehtud ülekannete tõttu erineb protsendiline jaotus HKSi direktiivi IIb lisas esitatud jaotusest.

(XLIII)

Eraldatud vastavalt Euroopa Ülemkogu järeldustele.

(XLIV)

  https://ec.europa.eu/jrc/en/peseta-iv .

(XLV)

  https://ec.europa.eu/clima/policies/adaptation/what_en .

(XLVI)

  https://ec.europa.eu/echo/sites/echo-site/files/swd_2017_176_overview_of_risks_2.pdf . Järgmine aruanne esitatakse 2020. aasta novembris.

(XLVII)

  https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32018D2027 . 

(XLVIII)

  https://www.icao.int/Meetings/a40/Documents/10132_en.pdf (vt lk 79).

(XLIX)

IMO eesmärgid: rahvusvahelisest meresõidust tuleneva aastase KHG koguheite vähendamine vähemalt 50 % võrra 2050. aastaks võrreldes 2008. aastaga (vaadatakse läbi 2023. aastal) ning võimalikult kiiresti sektori täielikult heitevabaks muutmine enne sajandi lõppu, samuti 2030. aastaks CO2-mahukuse määra parandamine 40 %.

(L)

Õhukvaliteediga seoses kinnitas IMO 2016. aastal rangema, 0,5 % üleilmse väävlisisalduse piirmäära (varem 3,5 %) jõustumist laevakütuste puhul alates 2020. aasta 1. jaanuarist.

(LI)

  https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?qid=1598194010804&uri=CELEX:52019PC0038 .

(LII)

Euroopa Komisjoni 2019. aasta aruanne meretranspordist pärineva CO2 heite kohta, https://ec.europa.eu/clima/sites/clima/files/transport/shipping/docs/swd_2020_82_en.pdf .

(LIII)

  https://ec.europa.eu/clima/sites/clima/files/transport/shipping/docs/swd_2020_82_en.pdf .