17.8.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 272/36

1.

tervitab Euroopa Komisjoni seadusandlikke ettepanekuid liikmesriikide võetud siduvate eesmärkide kohta kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks aastatel 2021–2030 [COM(2016) 482 final] ning maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandustest pärinevate kasvuhoonegaaside heidete ja nende gaaside sidumise lisamise kohta 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistikku [COM(2016) 479 final];

2.

peab tähtsaks vähendada kasvuhoonegaaside heidet HKSi mittekuuluvates sektorites 2030. aastaks sellisel määral, et suuta täita ELi pikaajalist eesmärki vähendada kasvuhoonegaaside heidet 95 % aastaks 2050;

3.

on seisukohal, et maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse (LULUCF) sektori pakutava CO2 sidumise potentsiaali rakendamine integreeritult ELi kliimapoliitika raamistikus on läbimurdeliselt uuenduslik, innovaatiline ja kulutõhus, et täita Pariisi kokkuleppega võetud kohustused;

4.

peab oluliseks tunnustada kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi kesksete osalejatena ning tugineda neile uute kliimapoliitika meetmete rakendamisel, samuti kaasata neid senisest aktiivsemalt ja laialdasemalt Euroopa energiajuhtimisse ja kliimapoliitika rakendamisse vastavalt mitmetasandilise valitsemise põhimõtetele;

5.

rõhutab linnade ja piirkondade rolli ja ülesandeid selliste andmete kogumisel ja koondamisel, mis on vajalikud kasvuhoonegaaside heitkoguste inventuuriandmete koostamiseks LULUCFi määruse ja jõupingutuste jagamise määrusega hõlmatud sektorites. Komitee teeb liikmesriikidele ja komisjonile ettepaneku toetada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste sellekohase suutlikkuse suurendamist sidusalt nende põhiülesannete täitmisel energiamajanduses, transpordis, jäätmekäitluses, maakasutuses ja teistes valdkondades kohaliku arengu suunamisel ning planeerimisel;

6.

on seisukohal, et paindlikkuse instrumendid väljendavad kliimamuutuste leevendusmeetmetes turupõhimõtet ja maakasutuspraktikaid, samuti vahendeid heitkoguste vähendamise eesmärkide saavutamiseks, kuid neid tuleb muuta, et vältida ELi kliimapoliitika kõrgete sihtide devalveerimist ja inflatsiooni kvoodikaubanduses, alustades arvestust aasta 2020 tegelikust heitest või lineaarsest vähenemistrendist, vähendades HKSi kvoodi ülejäägi ülekandmist HKSi mittekuuluvasse valdkonda ning seades kõrgemaid eesmärke ka madalama sissetulekuga riikides;

7.

kutsub üles kehtestama vastavuse vahekontrollide läbiviimise iga viie aasta tagant kui tõhusama viisi tagada heitkoguste vähendamise eesmärkide täitmine korrapärasema jälgimise kaudu;

8.

on seisukohal, et kuna jõupingutuste jagamise määrusega hõlmatud üksikute sektorite osas puuduvad konkreetsed heitkoguste vähendamise eesmärgid, tuleb ette näha kavandamissätted, et võimaldada ELil, liikmesriikidel, piirkondadel ja omavalitsustasanditel kujundada poliitikat ja meetmeid, mille tulemuseks on selliste sektorite üleminek vähese CO2-heitega tegevusele, st arendada valdkondlikke eesmärke tagamaks, et kõik jõupingutuste jagamise määruse sektorid vastavad määruses välja pakutud ülemaailmsele heitkoguste vähendamise eesmärgile, samuti tugevdada vastavuskontrolli iga-aastaste kontrollide ja ülevaadetega;

9.

rõhutab vajadust täielikult ja veelgi ambitsioonikamalt ära kasutada valdkondlike poliitikameetmete õiguslikud nõuded heitkoguste suurenemise riskiga valdkondades (nt sõiduautode ja kaubikute kütuse tõhusus transpordis);

10.

kutsub Euroopa Komisjoni üles kaaluma LULUCFi sektori panust terviklikul viisil, tunnistades, et see sektor, eelkõige metsandus, saab positiivselt toetada kliimamuutuste leevendamist CO2-heite sidumise, säilitamise ja asendamise kaudu.

1.

on seisukohal, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste roll kasvuhoonegaaside heite vähendamisel jõupingutuste jagamise määruse ja LULUCFi määrusega hõlmatud sektorites on vääramatult otsustav, kuivõrd need eeldavad territoriaalse mõõtme arvestamist. Samuti puudutab see otseselt valdkondi, milles kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on sekkumiseks õiguslikud pädevused ja volitused. Lisaks on poliitikate elluviimiseks mitmeid sihtotstarbelisi vahendeid, nt territoriaalne kavandamine, VKEde toetussüsteemid, poliitikameetmed roheliste investeeringute ligimeelitamiseks ja edendamiseks, hoonehaldus, linnatransport ja liikuvus ning linnaarengu kavad;

2.

rõhutab, et pakutud meetmed aitavad vähendada heidet heitkogustega kauplemise süsteemi (HKS) mittekuuluvates sektorites täiendava sotsiaal-majandusliku ja keskkonnakasuga. Seejuures muutuvad linnad ja piirkonnad veelgi otsustavamaks nende dekarboniseerimise algatuste eestvedajateks ja elluviijateks oma territooriumil, mis võtavad arvesse iga meetme majanduslikke ja sotsiaalseid aspekte kohalikul tasandil;

3.

rõhutab, et kaasaegne ja kestlik metsamajandamine aitab suurendada taastuvate energiaallikate ja bioenergia kasutamist fossiilkütuste asemel, aidates samal ajal kaasa tõhusale süsinikdioksiidi sidumisele. Lisaks sellele rõhutab komitee, et heite vähendamist maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektorites tuleb edendada ka ELi ühise põllumajanduspoliitika kaudu;

4.

peab tähtsaks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ülesandeid kodanike otsesel teavitamisel ning energiateadlikkuse kampaaniate elluviimisel. Komisjoni ettepanekud toetavad piirkondlike kliima- ja energiastrateegiate elluviimist, edendavad valdkondade dekarboniseerimist ning kavandatud maakasutust regionaal- ja linnaarengu suunamisel ning ruumilises planeerimises. Piirkondlikke ja kohalikke protsesse raamistab konkreetsemates eesmärkides ja vähendamispoliitikates linnapeade pakt;

5.

on seisukohal, et kavandatud määrustes ei tõstatata küsimust seoses nende vastavusega subsidiaarsuse põhimõttele, sest võitlus kliimamuutuste ja nende mõjudega on selgelt piiriülene küsimus ja seetõttu on võimalik nende määruste eesmärke saavutada vaid ELi tasandi meetmetega. Kavandatud määrused ei lähe samuti vormi ega sisu poolest kaugemale sellest, mis on vajalik, et saavutada ELi kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärk 2030. aastaks kulutõhusal viisil ning seega on need kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega;

6.

peab vajalikuks, et puhtale energiale ja süsinikuvaesele majandusele üleminekuks on vaja jätkata laiahaardeliste kliimameetmete võtmist ka HKSi mittekuuluvates sektorites. Jõupingutuste jagamise ettepaneku eesmärk on reguleerida üldiselt kasvuhoonegaaside heitkoguseid HKSi mittekuuluvates sektorites;

7.

juhib tähelepanu sellele, et komisjon ei ole välja pakkunud konkreetseid õiguslikult siduvaid eesmärke nende sektorite lõikes, vaadeldes nende panust tervikuna ning jättes liikmesriikidele võrdlemisi suure vabaduse otsustada, milliseid meetmeid nad konkreetselt oma kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärkide saavutamiseks võtavad. Heitkoguste vähendamise väljavaated on sektoriti erinevad või isegi on riigiti ette näha suurenemist, näiteks maismaatranspordi heitkoguste prognooside kohaselt, sõltumata sõidukikütuste tõhususe meetmete elluviimisest;

8.

soovitab tagada üldeesmärgi täitmise paindlikult kõigi valdkondade summas, mis tähendab piirkondliku ja kohaliku suutlikkuse hindamist ja rakendamist, kuid eesmärgi jaotust valdkondlikult ei ole praktiline sisse viia;

9.

rõhutab, et süsinikuheite vähendamisse peaksid panustama kõik liikmesriigid ja majandussektorid ja et eespool nimetatud eesmärgi täitmisel peaksid osalema kõik, pidades silmas tasakaalu õiglus- ja solidaarsuskaalutluste vahel; samuti tuleks nende liikmesriikide riiklikke eesmärke, mille SKP elaniku kohta on liidu keskmisest suurem, kohandada suhteliselt nii palju, et need kajastaksid kulutasuvust õiglasel ja tasakaalustatul viisil;

10.

märgib, et kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärkide saavutamine peaks tõhustama Euroopa majandust ja soodustama innovatsiooni ning eelkõige edendama selliste käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvate sektorite arengut nagu hoonehaldus, põllumajandus, jäätmekäitlus ja transport;

11.

juhib tähelepanu sellele, et jõupingutuste jagamise määrus võimaldab mitmesugust paindlikkust ja erinevaid kauplemisvõimalusi, mille eesmärk on aidata liikmesriikidel saavutada kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgid aastaks 2030. Sellised võtted vähendavad heite vähendamise kulukust, kuid samas tuleb olla mõõdukas, ettevaatlik ja jälgida tähelepanelikult, et paindlikkus ei viiks mõningates liikmesriikides heitkoguste suurenemiseni või madalate eesmärkide seadmiseni manipuleerimistega, kas siis enne määruste kehtima hakkamist või paindlikkusmehhanismi elluviimisel, kuivõrd paindlikkuse määrade vastuolud võivad lõpuks väljenduda hoopis heite vähendamiseesmärkide mittetäitmises. Arvestada ei tule mitte ainult riikide ajutiste majandus- või struktuursete probleemide ning heaolutasemega, vaid arvesse tuleb võtta ka piirkondlikke erinevusi riikide sees, et saavutada seatud kõrged eesmärgid;

12.

kutsub komisjoni üles pakkuma kiiresti konkreetseid lahendusi nende piirkondade probleemidele, mis võivad olla suurtes raskustes või kahaneda, pidades silmas vajalikku üleminekut vähese CO2-heitega majandusmudelile. Komitee rõhutab vajadust arendada välja realistlikud lahendused piirkondadele, mis sõltuvad suurel määral fossiilkütuste kasutamisest või energiamahukatest tööstusharudest või mida kavandatud määruste kohaldamine muul viisil ebaproportsionaalselt mõjutab. Komitee toonitab, et oluline on kaasata kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi selliste kestlike arengusuundade väljatöötamisse, mis võiksid ergutada sealset majandust;

13.

märgib, et arvestades HKSi saastekvootide ülepakkumist ja madalat CO2 hinda, ei pruugi pakutud 100 miljoni heitkoguse ühiku maksimaalne ülempiir aidata märkimisväärselt vähendada HKSi heitkoguseid ja võib vastassuunaliselt kliimapoliitika eesmärkidele tuua kaasa heitkoguste suurenemise HKSi mittekuuluvates sektorites tasakaalustamisprotsessi tulemusel;

14.

kutsub komisjoni üles kohaldama nn trahvi ümberarvestuskurssi sellise paindlikkuse kasutamise eest, andes heitekvoodile sektoritevahelises ümbertõstmises madalama vääringu ja arvestuskursi;

15.

pooldab ettepanekut võimaldada liikmesriikidel kasutada LULUCFist tulenevaid arvestusühikuid kokku 280 miljoni ulatuses, tunnistades et see sektor, eelkõige metsandus, saab toetada positiivselt ELi kliimapoliitika raamistikku. Komitee märgib, et probleeme valmistavad sellised küsimused nagu LULUCFi sektori kasvuhoonegaaside heitkoguste jälgimise täpsus ning kohaliku valitsustasandi tugi andmekogumisel;

16.

märgib, et CO2 sidumiste kasutamine LULUCFi raames tuleks piiritleda nende jõupingutuste jagamise määruse valdkondadega, milles arvestuseeskirjad on teaduslikult põhjendatud ja katseprojektides kontrollitud, et vältida spekuleerimist ja üldpõhimõtete taandamist arvestuslikuks. LULUCFi tegevuste jälgimisel ja aruandluses tuleb parima teadmise ja metoodilise võimekuse piires vältida topeltarvestust, seda eeskätt maakasutuskategooriate üleminekutes, aga ka raietoodete ja looduslike häiringute arvestuses;

17.

teeb ettepaneku kohaldada mahaarvamisi iga viie aasta tagant, nii et saaks arvesse võtta raadatud maa, metsastatud maa, majandatava põllumaa ja majandatava rohumaa võimalikku panust, mis arvestab looduslikku muutlikkust ning silub juhuslikkust ja protsesside tsüklilisust;

18.

soovitab komisjonil koostöös liikmesriikidega määratleda täpsemalt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste andmehalduse ja järelevalve roll LULUCFi arvestuse protokollis;

19.

peab tähtsaks, et jõupingutuste jagamist käsitlevas otsuses kindlaks määratud range aruandluse ja nõuetele vastavuse tsükkel jääb kehtima ka käesoleva ettepaneku raames. Liikmesriigid on ka edaspidi kohustatud järgima aastateks 2021–2030 kehtestatud iga-aastaseid heite piirnorme ja lineaarset kava, ehkki tegelikku vastavuskontrolli tehakse iga viie aasta tagant;

20.

rõhutab, et täpsetel andmetel põhineva vastavushindamise tagamiseks peab komisjon jätkuvalt ja süstemaatiliselt läbi vaatama ja hindama liikmesriikide esitatavad kasvuhoonegaaside heitkoguste inventuurid, kasutades selleks ka sõltumatuid eksperte;

21.

on seisukohal, et Euroopa Keskkonnaamet peab jätkama esitatud teabe läbipaistvuse, täpsuse, sidususe, võrreldavuse ja täielikkuse kontrollimise kooskõlastamist. Oluline on suurendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli arvestuses ja aruandluses, mis võtaks senisest täpsemalt arvesse kohalikke ja territoriaalseid iseärasusi;

22.

peab tähtsaks, et ettepanek ei tohi tekitada otseseid aruandekohustusi ega halduskoormust ei avalikule haldusele nii riigi, piirkondlikul kui ka kohalikul haldustasandil ega ka ettevõtjatele, VKEdele ja mikroettevõtjatele;

23.

märgib, et Euroopa maakasutuse kirjusus ja muutlikkus põhjustavad loomupäraselt erineva ja ebaühtlase käsitluse, mis eeldab liikmesriikide andmekvaliteedi otsustavat ja koordineeritud ühtlustamist ja standardimist, arvestades seejuures mitte üksnes riigiomaseid, vaid ka piirkondlikke ja kohalikke aspekte ja tingimusi ning nende dünaamikat. Komitee teeb selles kontekstis ettepaneku kasutada kogemusi, mis saadi selliste vahenditega nagu heitkoguste inventuurimenetlus linnapeade pakti algatuse raames, ning siduda need käimasolevate jõupingutustega luua paindlikud, hõlpsasti kasutatavad ja usaldusväärsed näitajad kohalike ja piirkondlike heitkoguste mõõtmiseks ülemaailmse linnapeade pakti kontekstis;

24.

väljendab muret, et Kyoto protokoll aegub 2020. aasta lõpus. Seega tuleb LULUCFi sektori haldamist edasi arendada ELi siseselt. Praegu on see sätestatud LULUCFi otsuses (529/2013/EL). Seda otsust juba rakendatakse ja 2020. aastaks luuakse seeläbi täiustatud arvestussüsteemid. Ilma kõnealust rakendamist konsolideeriva ja pärast 2020. aastat kohaldatavaid eeskirju määratleva õigusraamistikuta võib viis, kuidas LULUCFi sektor üldisesse raamistikku lisatakse, olla ELi eri liikmesriikides väga erinev. Liikmesriigiti erinevad aruandlus- ja arvestuseeskirjad avaldaksid negatiivset mõju ühtse turu optimaalsele toimimisele;

25.

möönab, et LULUCFi inventuuri arvestuseeskirjad 2006. aasta IPCC menetluse alusel ei kajasta kõige ajakohasemaid meetodeid ning EL peaks oluliselt arendama inventuurimenetlust selle täpsuse ja kiiruse suurendamiseks, säilitades samas süsteemi lihtsuse ja läbipaistvuse. Selles on linnadel ja piirkondadel täita oluline, isegi keskne roll, et edastada LULUCFi inventuuride jaoks vajalikku teavet nii järelkontrolliks kui ka prognoosideks;

26.

rõhutab, et järkjärgulist parandamist lihtsustavate tugistruktuuride kasutamine menetluses näib paljulubava arenguna. Komitee võiks aidata luua sellise soodsa keskkonna, et arendada linnade ja piirkondade suutlikkust koguda, analüüsida ja koondada LULUCFiga seotud andmeid vastavuses IPCC menetluse kesksete põhimõtetega, nagu sidusus, võrreldavus, täielikkus, täpsus ja läbipaistvus;

27.

leiab, et Euroopa Komisjon peaks koostöös komiteega koostama juhtimisvõtted, et töötada välja kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tegutsemisprotokoll andmete kogumisel, samuti ühtsed metodoloogilised standardid kohaliku informatsiooni kaasamiseks ja arvestamiseks, pidades seejuures silmas kompromisse täpsuse ja kulutõhususe vahel ning halduskoormuse piiramisel. Kindlasti on võimalik täpsust suurendada ainuüksi kohalike ja piirkondlike ekspertide kaasamisel;

28.

märgib, et paljusid sidusrühmi hõlmav lähenemisviis ei ole mitte ainult sobilik ühise arusaama saavutamiseks kliimamuutuste küsimuses ja LULUCFi kavandamisel, vaid see aitab ka suurendada läbipaistvust ja aruandekohustust ning parandada sotsiaalse ja majandusliku mõju hindamist kohalikul ja piirkondlikul tasandil ning parimate lahenduste leidmist ja komplekssuse suurendamist valdkonnaüleselt;

29.

on seisukohal, et LULUCFi lisamisel kliimapoliitika raamistikku peab eeskätt arvestama metsandus- ja põllumajandussektoriga, aga ka elamuarenduse, jäätmekäitluse ja väiketööstuste panusega nii paindlikkuseeskirjade parima tava juurutamisel kui ka kontrollmehhanismide tulemuslikkuse tagamisel. Valdkondlik kiire ja konkreetne tagaside nii määruse menetlemisel kui ka selle rakendamisel on määrav ja otsustav;

30.

rõhutab, et rahastamisvõimalusi tuleb jätkuvalt, jõulisemalt ja detsentraliseeritumalt laiendada piirkondlikule ja kohalikule tasandile, kus need võiksid liitlahendustena olla atraktiivsemad erarahastusele ja krediidiasutustele. Lisaks riiklike ja ELi vahendite eraldamisele toetuste ja kaasrahastamise näol tuleks kaaluda kohalike ja piirkondlike omavalitsuste laenuvõime ja suutlikkuse parandamist keskkonnahoidlike algatuste elluviimiseks. See on saavutatav, viies sisse õiguslikud muudatused või koondades linnad, mis ei ole piisavalt suured näiteks võlakirjaostudeks.