52015JC0033

EUROOPA KOMISJON

Strasbourg, 6.10.2015

JOIN(2015) 33 final

ÜHINE KONSULTATSIOONIDOKUMENT

Uue partnerluse suunas Euroopa Liidu
ja
Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahel pärast aastat 2020

I. Sissejuhatus: väärtuslik partnerlus

Käesoleva dokumendi eesmärk on algatada laiaulatuslik avalik arutelu põhiliste küsimuste üle, mida tuleks käsitleda Euroopa Liidu (EL) ning Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikide rühma 1 partnerluse ja nendevaheliste suhete raames pärast 2020. aastat. Sellega seoses on oluline anda ülevaade kehtivast partnerluslepingust, et teha kindlaks, millisel määral see sobib kasutamiseks tulevikus, ning luua platvorm ühiste huvide edendamiseks. Partnerluse aluspõhimõtted, selle ulatus ning selle raames kasutatavad vahendid ja töömeetodid tuleb põhjalikult läbi vaadata. Läbivaatamise tulemused on analüüsi oluline osa ning aitavad hinnata kehtivat lepingut ja teha ettepanekuid tulevaste suhete poliitiliste aspektide kohta.

ELi ja AKV riikide rühma vahel on pikaajalised suhted, mis ulatuvad juba varasemasse aega kui 1975. aastal sõlmitud esimene Lomé konventsioon. Lomé konventsioon vahetas välja Yaoundé konventsioonid, millest esimene sõlmiti 1963. aastal toonase Euroopa Majandusühenduse ja selle teatavate liikmesriikide endiste kolooniate vahel. ELi ja AKV riikide suhteid on kuni praeguse ajani kujundanud järjestikused partnerluslepingud.

Praegu kehtiv AKV-EÜ partnerlusleping kirjutati alla 23. juunil 2000 Cotonous (Beninis) – sellest ka nimetus „Cotonou leping”. Leping vaadati kooskõlas selle sätetega läbi 2005. ja 2010. aastal. See sõlmiti kahekümneks aastaks ja kaotab kehtivuse 29. veebruaril 2020. Sõlmitud partnerlus on laiaulatuslik: see hõlmab poliitilist mõõdet, majandus- ja kaubanduskoostööd ning arengu rahastamise alast koostööd. Partnerlust rahastatakse peamiselt Euroopa Arengufondist – eelarvevälisest mitmeaastasest fondist, kuhu ELi liikmesriigid tasuvad osamaksud otse. Täiendavalt võidakse kasutada ka ELi eelarvest eraldatavaid välisrahastamisvahendeid. Cotonou leping on õiguslikult siduv leping; selle raames on asutatud ühised institutsioonid ning loodud raamistik dialoogiks kõikide selle osalistega. AKV riikidega sõlmitud lepingud on olnud palju aastaid ELi välispoliitika keskne element.

Kiiresti muutuv olukord

AKV riikide ja ELi suhete käesolev läbivaatamine toimub kiiresti muutuvas ja üha multipolaarsemas maailmas. 1990ndate aastate algusest alanud üleilmseid muutusi valitsevad jõud kujundavad maailma aina rohkem ja kiiremini. Maailma rahvastik üha kasvab, riigid on omavahel rohkem ühendatud ja vastastikku sõltuvad ja kogu elu keerukam. Sellega seoses on esile kerkimas uued julgeolekuprobleemid. Üleilmse kaubanduse mõõde on oluliselt suurenenud ja mitmekesistunud. Aasia riikide kasvav majanduslik ja poliitiline tähtsus jätkub ning Aafrikas ja Ladina-Ameerikas on esile kerkimas uued majandusjõud.

Viimasel kahel aastakümnel on teinud muutusi läbi nii EL kui ka AKV riikide rühm ja nendevahelistes suhetes on toimunud olulised arengud. AKV riikide rühma liikmete arv on kasvanud 79-ni ja ELi liikmesriikide arv 28-ni. Üheskoos moodustavad nad ÜRO riikide enamuse ja nende rahvaarv ulatub kokku ligikaudu 1,5 miljardini. Suhted on laienenud arengukoostöö ja kaubanduse valdkonnast kaugemale. Partnerlust kolme piirkonnaga, kus asuvad AKV riigid, on tugevdatud ka väljaspool Cotonou lepingu kohaldamisala, ent siiski koostoimes sellega. Selle näiteks on Aafrika ja ELi strateegiline partnerlus, 2 Kariibi mere piirkonna – ELi ühine partnerlusstrateegia 3 ning strateegia partnerluse tugevdamiseks Vaikse ookeani saartega 4 . Süvendatud on ka koostööd piirkondlike ja allpiirkondlike organisatsioonidega, eelkõige majandusküsimuste ning rahu ja julgeoleku valdkonnas. AKV riikide piirkondlike rühmadega on sõlmitud majanduspartnerluslepingud, millega on paika pandud kaubandussuhete uus raamistik.

Rahvusvahelisel tasandil võeti 2015. aasta septembris vastu säästva arengu eesmärkide uus üleilmne raamistik ja selle rahastamise meetmed. Raamistik aitab tegeleda vaesuse kaotamise ja säästva arengu ühiste ülesannetega. Seda tegevust toetatakse uue üleilmse partnerlusega, millesse on koondatud kõik rakendamise vahendid ja kõik toimijad ning seda kohaldatakse kõikide riikide suhtes. Selline partnerlus peegeldab järsku muutust arenguväljavaadetes ning mõjutab AKV riikide ja ELi suhteid tulevikus.

Majandustulemused on AKV riikide rühmas erinevad. Kõik Kariibi mere riigid, välja arvatud Haiti, on saavutanud keskmise või suure sissetulekuga riigi staatuse, kuid neil on endiselt suuri raskusi, mis on eelkõige seotud nende vastuvõtlikkusega välistele šokkidele ja loodusõnnetustele. Vaikse ookeani piirkonna riikide majanduslik areng on väga erinev. Enamiku arengut takistavad suuruse ja asukohaga seotud piirangud, samuti on nad silmitsi sarnaste probleemidega nagu Kariibi mere piirkonna riigid. Aafrika riikidel on üldiselt head majandustulemused ja suurem osas neist on saavutanud jõudsa majanduskasvu, mis on katkematult kestnud kümme aastat või kauemgi. Võitlus vaesuse vastu AKV riikides on andnud tulemusi – seda näitab ka edu aastatuhande arengueesmärkide poole liikumisel. Peamised inimarengu, vaesuse kaotamise ja ebavõrdsuse probleemid on jäänud siiski püsima ning mõnel juhul on need viinud avalike konfliktide, suurema ebastabiilsuse, pikka aega kestvate kriiside ja suurenenud rändevoogude tekkimiseni kogu maailmas. Piirkondlikesse ja üleilmsetesse väärtusahelatesse kaasamine on olnud piiratud – see kehtib eelkõige vähim arenenud riikide kohta.

II. Ühised huvid ja põhimõtted (ehk „sisu”)

AKV-ELi partnerluses pandi esialgu rõhku arenguabile ja kaubandusküsimustele ning seega oli tegemist rahastaja-abisaaja suhtega. Kuna olukord ja suhted on muutunud, on partnerluse keskmesse nihkunud nüüd ühiste huvide edendamine. 2000. aastal alla kirjutatud Cotonou lepingus tugevdati märkimisväärselt partnerluse poliitilist sammast, lisades lepingusse poliitilise dialoogi AKV riikide ja piirkondadega. Paraku ei ole see seni aidanud tuua ELi ja AKV riikide rühma partneritena kokku rahvusvahelisel areenil. Cotonou lepingusse lisati ka rahu ja julgeoleku mõõde, mis on kõige kiiremini arenenud Aafrika ja ELi partnerluse raames. Samamoodi on tugevnenud kodanike julgeoleku alane koostöö Kariibi mere piirkonna riikidega ning kliimamuutuste ohu ja soolise võrdõiguslikkuse alane koostöö Vaikse ookeani piirkonna riikidega. Majanduspartnerluslepingute sõlmimine enamiku AKV riikidega on muutnud Cotonou lepingu kaubandusesamba mitmeks eri suhteks, kus osapoolteks on eri piirkondlikud rühmitused.

Tulevased suhted peavad kohanema uue reaalsusega, kus partnerlus on mitmemõõtmeline ja hõlmab paljusid sidusrühmi. Arvestades, et parimad tulemused saadakse siis, kui ELi ja AKV riikide prioriteedid ka tegelikkuses kokku langevad, on partnerluse edasiseks suunamiseks äärmiselt oluline teha kindlaks ühised huvid ja väärtused. Esialgse hinnangu kohaselt on nendeks allpool esitatud peamised ühised huvid ja põhimõtted, mille üle tuleb konsulteerida ja aru pidada.

Ühised üleilmsed huvid multipolaarses maailmas

Koostööle üleilmsetes küsimustes loovad aluse tugevad poliitilised liidud, mis põhinevad ühistel huvidel ja väärtustel. AKV riikidel ja ELil on ühine huvi edendada üleilmsete avalike hüvede säästvat majandamist ning lahendada selliseid probleeme nagu kliimamuutused, energiajulgeolek ja vee või toiduga kindlustatus. Muud üleilmsed probleemid, millel on ELile ja AKV riikidele üldine mõju, on seotud julgeoleku (sealhulgas terrorism, äärmuslus ja rahvusvaheline kuritegevus), keskkonna (eelkõige bioloogiline mitmekesisus), rände, tervishoiu ja finantsvaldkonnaga (sealhulgas rahvusvaheline finantsarhitektuur, finantsvood ja maksustamine).

Kliimamuutused on selge näide valdkonnast, milles EL on maailmas teerajaja ja mis mõjutab eriti AKV riike, sest kliimamuutuste tagajärjed avaldavad just nendes piirkondades tugevat mõju. Käesoleva aasta detsembris võetakse loodetavasti vastu kliimamuutusi käsitlev uus üleilmne kokkulepe ja AKV riikide aktiivne osalus selles protsessis on väga oluline. Samal ajal on paljudel AKV riikidel suur potentsiaal taastuvenergia tootmise ja sinise majanduskasvu valdkonnas, ent selle realiseerimiseks on vaja märkimisväärseid erasektori investeeringuid.

1. Kui suurel määral on partnerlus aidanud tegeleda üleilmsetele probleemidega?

2. Millised on heade tulemuste saavutamise eeldused ja milliseid probleeme saaks partnerluse kaudu tulevikus kõige paremini käsitleda, võttes arvesse ka uut säästva arengu eesmärkide raamistikku ja asjaomaseid rahvusvahelisi foorumeid?

Inimõigused, demokraatia ja õigusriigi põhimõte ning hea valitsemistava

Inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte ning hea valitsemistava austamine on AKV-ELi partnerluse alustala. Need väärtused on otsustava tähtsusega säästva arengu mudeli kujundamisel. Nendes valdkondades on edasi liigutud, kuid paljud küsimused on endiselt lahendamata. Cotonou lepinguga tagatakse poliitilise dialoogi eri vormid, sealhulgas korrapärane poliitiline dialoog (artikkel 8), samuti tugevdatud poliitiline dialoog ja ad hoc konsultatsioonid juhul, kui tegemist on lepingu oluliste osade (inimõigused, demokraatia ja õigusriigi põhimõte) rikkumisega või raskete korruptsioonijuhtumitega partnerriigis. Sellisel juhul võib võtta asjakohaseid meetmeid, sealhulgas viimase abinõuna koostöö peatada, kui seda peetakse vajalikuks (artiklid 96–97). Alates 2000. aastast on selline konsultatsioon algatatud 24 korral, millest üks oli seotud korruptsiooniga.

3. Kas Cotonou lepinguga ette nähtud mehhanismid (st poliitiline dialoog, rahaline toetus, asjakohased meetmed, lepingu peatamine) on aidanud oluliselt edasi liikuda inimõiguste, demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja hea valitsemistava parema järgimise suunas või võitluses korruptsiooni vastu? Kas tulevase partnerluse raames tuleks selles valdkonnas rohkem ära teha ja kui jah, siis mil viisil?

4. Kas kohalike ametivõimude ja valitsusväliste toimijate (s.o kodanikuühiskonna organisatsioonid, meedia), riikide parlamentide, kohtute ja inimõigustega tegelevate riiklike institutsioonide kaasamine partnerlusse on olnud piisav ja kasulik inimõiguste, demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja hea valitsemistava edendamisel? Kas neist institutsioonidest võiks olla rohkem kasu ja kui jah, siis mil viisil?

Rahu ja julgeolek ning terrorismi- ja organiseeritud kuritegevuse vastane võitlus

Cotonou lepingu artiklis 11 tunnistatakse, et säästev areng ja vaesuse kaotamine eeldavad rahu ja julgeolekut. Ent ka vastupidine on tõene: ebakindlad või konfliktidest mõjutatud riigid ei ole üldjoontes suutnud saavutada aastatuhande arengueesmärke. Riikidevahelised vägivaldsed konfliktid on sagenenud. Konfliktide ja ebastabiilsete olukordade lahendamine nõuab kõikehõlmavat lähenemisviisi, mille raames kombineeritakse diplomaatilised, julgeoleku- ja arengukoostöö vahendid ning keskendutakse konfliktide ennetamisele, rahu kindlustamisele ja riigi ülesehitamisele. Demokraatliku protsessi toetamine on samuti väga tähtis, sest see aitab kaasa rahu ja stabiilsuse tagamisele. Need üldised küsimused on Cotonou lepingu raames toimuva partneritevahelise poliitilise dialoogi lahutamatu osa. Lisaks on EL ja AKV riigid viimastel aastatel kokku puutunud piirkondadevaheliste julgeolekuohtudega, mis on seotud terrorismi ja vägivaldse äärmusluse ning kõigi ebaseadusliku kaubanduse vormidega, sealhulgas inimkaubandus, relva- ja uimastikaubandus ning piraatlus. Nimetatud riske võimendavad veelgi rahvaarvu suur kasv Aafrikas ning sellised probleemid nagu kiire linnastumine, püsiv või kasvav ebavõrdsus ja suur tööpuudus, eriti noorte seas. Paljud need probleemid on omavahel seotud ja neil on mandritevaheline mõõde. Nende tõhusaks lahendamiseks peavad EL ja AKV riigid kasutama eri vahendeid sidusal viisil.

5. Kas Cotonou lepingu rahu ja julgeolekut käsitlevad sätted on asjakohased ja kasulikud ning kas piirkondliku tasandi organisatsioonide ja AKV riikide rühma kaasatus on olnud tasakaalus?

6. Kas partnerluse raames peaks edaspidi ette nägema tõhusamaid ühismeetmeid, näiteks varajase hoiatamise ja vahenduse, rahutagamise ja riigi ülesehitamise või riikidevaheliste julgeolekuohtudega tegelemise valdkonnas? Kas neid meetmeid tuleks võtta AKV-ELi kontekstis?

Jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv, investeeringud ja kaubandus

Jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu edendamine on äärmiselt oluline pikaajalise majandusliku arengu saavutamiseks ja vaesuse vähendamiseks ning hädavajalik demograafiliste probleemide lahendamiseks. Ehkki tulemused on riigiti ja aja lõikes erinevad, on kogu AKV piirkonna majandustulemused olnud märkimisväärsed ning kodumaised turud ja majanduslikud võimalused tunduvalt kasvanud. Teisest küljest on industrialiseerimine, digiteerimine ja majanduse mitmekesistamine olnud paljudes AKV riikides vaid piiratud. Vaesus ja ebavõrdsus on vähenenud oodatust aeglasemalt ning vaeghõive ja mitteametlik majandus on endiselt laialt levinud. Kõige ebasoodsamas olukorras olevate inimeste võimaluste suurendamine on edaspidi endiselt väga oluline ülesanne. Aafrika majanduslik potentsiaal on üleilmsel tasandil väga suur, sest 2050. aastaks on oodata rahvaarvu kahekordistumist ja lisaks sellele on Aafrika rikas loodusvarade poolest. Ookeanide, sealhulgas rikkalike kalavarude, vesiviljelustoodete ja maardlate säästev kasutamine võib luua olulisi majanduslikke ja investeerimisvõimalusi. Neis piirkondades kinnitavad praegu kanda sellised riigid nagu Brasiilia, Hiina ja India, kes suurendavad seal oma kohalolekut, investeerivad aina rohkem, laiendavad kaubandussuhteid ja tugevdavad oma koostööd eri valdkondades.

7. Kui tõhus on partnerlus seni olnud jätkusuutliku ja kaasava majandusarengu edendamisel?

8. Kas tulevase partnerluse raames tuleks uut säästva arengu eesmärkide raamistikku arvesse võttes selles valdkonnas rohkem ära teha ja kui jah, siis kuidas?

Jätkusuutliku ja kaasava arengu eelduseks on makromajandusliku stabiilsuse, sealhulgas finantssüsteemi stabiilsuse säilitamine. Paljud AKV riigid suutsid möödunud aastakümnel, mida iseloomustasid kõrged kasvumäärad, oma makromajanduslikku raamistikku parandada, nii et mõnel neist oli võimalik mobiliseerida rohkem rahvusvahelist ja kodumaist kapitali. Hiljutine finants- ja majanduskriis tõi esile selle, kui kahjulikku mõju võib makromajanduslik ebastabiilsus avaldada elatustasemele ja milline võib olla selle ülekanduv mõju. See on eriti asjakohane, pidades silmas, et majandus- ja finantsmaailm on üha enam omavahel seotud ning et see maailm hõlmab ka paljusid tärkava turumajandusega riike ja nendega seotud finantsturge.

Hoolimata püsivast majanduskasvust ja rikkalikest loodusvaradest ei ole paljud riigid suutnud koguda riigisisest tulu, mis on vajalik säästva arengu tagamiseks. Tulude jätkusuutlikuks laekumiseks tuleb välja kujundada õiglased ja tõhusad maksusüsteemid ja luua maksukogumisega tegelevad asutused. Paraku tuleb ka edaspidi tegeleda põhimõttelise tähtsusega probleemidega nagu maksustamise vältimine, maksudest kõrvalehoidumine ja ebaseaduslikud rahavood.

9. Kui tõhus on partnerlus olnud makromajandusliku ja finantsstabiilsuse toetamisel? Millistes valdkondades looks AKV-ELi makromajandusliku ja finantsstabiilsuse alane koostöö lisaväärtust?

10. Kui tulemuslikuks on partnerlus osutunud riigisiseste tulude mobiliseerimise parandamisel, õiglaste ja tõhusate maksusüsteemide edendamisel ja ebaseaduslike rahavoogude vastu võitlemisel? Kas AKV-ELi tugevam koostöö nendes küsimustes looks lisaväärtust ja kas see oleks tulemuslikum?

Üha enam hakatakse tunnustama erasektori kaasamise märkimisväärset potentsiaali koostoimes sotsiaalsete, traditsiooniliste ja ühistupõhiste majandusvormide, vaesuse vähendamise ja jätkusuutliku arenguga. Erasektori rahavood, sealhulgas rahaülekanded, välisinvesteeringud ja finantsvahendid institutsioonilistelt investoritelt, on juba suuremad kui kõik avalikud vahendid kokku. Selleks et täielikult ära kasutada erasektori potentsiaali, on vaja luua tingimused, mis soodustaksid eraalgatusi, kaubandust, finantstehinguid, jätkusuutlikke investeeringuid, inimväärse tööhõive kujundamist ning mitteametliku tegevuse ületoomist ametlikku sektorisse. Samuti eeldab see seda, et äriühingud suunavad erasektori investeeringud valdkondadesse, kus esinevad turulüngad, ja järgivad oma põhilistes äristrateegiates vastutustundlikke tavasid.

Erasektori vahendite suunamisel säästvasse arengusse võib olulist rolli mängida ametlik arenguabi. Selleks on välja töötatud uued vahendid, nagu segarahastamine, võla- ja omakapitaliinvesteeringud ja muud uuenduslikud rahastamisviisid. Eelkõige kasutatakse neid transpordi- ja energiainfrastruktuuri rahastamiseks. Jätkusuutlik energeetikasektor on säästva arengu tagamiseks otsustava tähtsusega.

Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektor võib etendada olulist rolli arengu kiirendamisel, digitaalsest lõhest ülesaamisel ning teadmusühiskondade arendamisel. Samamoodi võib teaduslik-tehnoloogiline innovatsioon tuua kaasa edasimineku paljudes eri valdkondades.

Eriti suurt tähelepanu tuleb pöörata põllumajandus- ja loomakasvatussektorile, mis annab paljudes AKV riikides tööd suuremale osale elanikkonnast. Sellisena on kõnealusel sektoril majanduskasvu ja tööhõive edendamisel ning maapiirkondade vaesuse vähendamisel oluline mitmekordistav mõju. Samas seisab põllumajandussektor silmitsi suurte probleemidega, nagu kliimamuutused, hindade ebastabiilsus ja turustamisstandardite, näiteks toiduohutuse standardite täitmine.

11. Kas partnerluse kaudu on olnud võimalik oluliselt kaasa aidata erasektori mobiliseerimisele ja välismaiste otseinvesteeringute ligimeelitamisele?

12. Kuidas oleks võimalik ELi ja AKV riikide erasektori potentsiaali paremini ära kasutada? Milline peaks olema ELi ja AKV riikide erasektori koostöö kese Cotonou lepingu järgses raamistikus ning missugust rolli võiks selles etendada ametlik arenguabi?

13. Milliseid võimalusi pakub selleks uus digitaalne majandus?

14. Millisel määral on õnnestunud partnerluse kaudu edendada põllumajanduse arengut ja põllumajandustoodetega kauplemist?

Kaubandusel ja AKV riikide integreerimisel maailmamajandusse on tohutu potentsiaalne mõju säästvale arengule. Rahvusvahelisel tasandil on kaubanduse liberaliseerimist käsitlev Doha voor jõudnud surnud punkti. Tervikuna võetuna on AKV riikide rühma kaubavahetusbilanss ELiga olnud viimasel aastakümnel ülejäägis ja EL on enamiku AKV riikide jaoks endiselt põhiline kaubandus- ja investeerimispartner. Kaubanduse mitmekesistamine ja kaubavahetus AKV riikide vahel on siiski olnud piiratud. Tärkava turumajandusega riigid suurendavad jõudsalt oma kohalolekut. Cotonou lepingu kontekstis on AKV-ELi kaubandussuhted seatud uutele alustele ning enamiku AKV riikidega on sõlmitud vastastikused – kuid asümmeetrilised – majanduspartnerluslepingud. Need lepingud on täielikult vastavuses Maailma Kaubandusorganisatsiooni reeglitega. Cotonou leping jääb majanduspartnerluslepingute raamlepinguks ning viimases viidatakse Cotonou lepingu eesmärkidele ja olulistele osadele. Lisaks sellele, et Cotonou lepingus käsitletakse majanduspartnerluslepinguid kui AKV-ELi uusi kaubanduskokkuleppeid, sisaldab see ka sätteid kaubanduskoostöö kohta, sealhulgas sätteid koostöö kohta teenuskaubanduse valdkonnas ja sellistes kaubandusega seotud valdkondades, mis on olulised kõigi AKV riikide jaoks. Nende AKV riikide ja ELi vahelist kaubandust, kes ei ole majanduspartnerluslepingu osalisriigid, reguleeritakse üldiste tariifsete soodustuste kava raames, pakkudes muu hulgas juurdepääsu ELi turule vähim arenenud riikidest pärit kõikidele toodetele, välja arvatud relvad, või kohaldatakse nende riikide suhtes enamsoodustusrežiimi (keskmisest suurema ja suure sissetulekuga riikide puhul).

15. Kuidas on partnerlusega hõlmatud kaubandussoodustused mõjutanud AKV riikide integreerimist maailmamajandusse ja selle arengueesmärkide saavutamist?

16. Kas Cotonou lepingu järgses raamistikus on endiselt vaja erisätteid kaubanduskoostöö kohta, võttes arvesse ka neid AKV riike, kes ei ole majanduspartnerluslepingut alla kirjutanud? Kui on, siis mida võiksid need sätted hõlmata / peaksid need sätted hõlmama?

Inim- ja sotsiaalne areng

Tänapäeva maailm peab lahendama põhiprobleemid, mis on omavahel seotud: kaotama vaesuse – see on keskse tähtsusega eesmärk Cotonou lepingus ja peamine arengukoostöö eesmärk Euroopa Liidu toimimise lepingus – ning saavutama säästva arengu selle kolmes mõõtmes. Vaesuse kaotamisel tehakse edusamme, kuid tulemused on piirkonniti ja riigiti väga erinevad. Paljudes riikides püsib sooline ebavõrdsus ning naiste ja tütarlaste vastane vägivald kahjustab jõupingutusi saavutada soovitud eesmärgid.

Arenguvaldkonnas tehtud edusamme ohustavad või nullivad pidev kriis ja ebastabiilsed olud, aga ka kõikvõimalikud välised šokid. Seepärast on arengu- ja humanitaarabi vahelist seost tugevdatud. Mitte ainult kõige vaesemad, vaid ka vaesuse ohus olevad inimesed või isegi uus keskklass võivad tärkava turumajandusega riikides sattuda ebasoodsasse olukorda. Seepärast tuleb nende rühmade vastupanuvõimet tugevdada. Lisaks sellele suurenevad erinevused jõukuses ja sissetulekus. Ebavõrdsusel (st ebavõrdsusel sissetulekutes ning tervishoiu- ja sotsiaalteenuste kasutamise võimalustes ning soolise ja eri rühmade vahelisel ebavõrdsusel) on inimarengule negatiivne mõju. See pärsib sotsiaalset sidusust ning süvendab poliitilist ebastabiilsust ja rahulolematust. Selleks et olukord ei halveneks ja jätkataks edasiminekut, tuleb tegeleda selliste kiiresti kasvavate probleemidega nagu kliimamuutused, rahvaarvu suurenemine, noorte töötus, linnastumine, ränne ja inimeste liikuvus. Seega on jätkusuutliku inimarengu toetamiseks oluline, et eri valdkondade poliitika oleks kõigil tasanditel hästi seostatud.

17. Kas partnerluse kaudu on tulemuslikult ja tõhusalt saavutatud ühiselt seatud inimarengu eesmärgid, eelkõige need, mis on seotud vaesuse kaotamise, soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamisega? Kuidas saaks olukorda veelgi parandada?

18. Millistele peamistele inimarengu valdkonna probleemidele tuleks tulevase partnerluse raames keskenduda, võttes arvesse uut säästva arengu eesmärkide raamistikku?

Ränne ja liikuvus

Ränne ja liikuvus on äärmiselt olulised nii AKV riikide ja ELi sees kui ka nende vahel. EL kasutab rändeküsimustega tegelemiseks terviklikku lähenemisviisi.

Lahendada tuleb ebaseadusliku rändega seotud probleemid ning tegeleda ka rände algpõhjustega, nagu vaesus, konfliktiolukorrad, demograafiline surve, kliimamuutused ja keskkonnaprobleemid, inimõiguste, põhivabaduste ja õigusriigi põhimõtte rikkumine ning inimväärsete töövõimaluste ja põhiliste sotsiaalkaitseskeemide puudumine. Sundümberasustamine on võtnud enneolematud mõõtmed ning seda küsimust tuleks käsitleda nii arengu- kui ka humanitaarabi seisukohast.

Samuti on tähtis toetada kolmandate riikide jõupingutusi töötada välja tõhus rändepoliitika. Rände pakutavaid võimalusi tuleks toetada eelkõige hariduse ja koolituse, teaduse, kultuuri ja kutsetegevuse eesmärgil toimuva seadusliku rände ja liikuvuse suurendamise kaudu. Sellel oleks positiivne mõju nii majanduse kui ka ühiskonna jaoks.

Cotonou lepingu artikliga 13 nähakse ette AKV-ELi rändealane dialoog, mis on endiselt käimas. Eriti oluline on võidelda tõhusamalt ebaseadusliku rände vastu, sealhulgas sellist rännet soodustavate kuritegelike võrgustike vastu, ning tegeleda tõhusamalt nende isikute tagasisaatmise ja tagasivõtmisega, kellel ei ole õigust viibida ELi territooriumil. Samuti on äärmiselt oluline tagada pagulaste ja varjupaigataotlejate kaitse, pöörates seejuures erilist tähelepanu haavatavatele rühmadele.

19. Kas partnerlus on olnud rändeküsimuste arutamiseks kasulik vahend ning avaldanud positiivset mõju? Kas Cotonou lepingu artiklit 13 on kohaldatud täies ulatuses?

20. Kas tulevase partnerluse raames tuleks selles valdkonnas rohkem ära teha ja millistele konkreetsetele küsimustele tuleks keskenduda (seaduslik ränne ja liikuvus, rände algpõhjustega tegelemine, tagasisaatmine ja tagasivõtmine, võitlus inimkaubanduse ja inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastu, rahvusvaheline kaitse)?

III. Tulemuslikuma partnerluse suunas (ehk „vorm”)

See osa põhineb õppetundidel, mis on saadud pikaajalistest suhetest ja eelkõige Cotonou lepingu rakendamisest. Siin esitatavate küsimuste eesmärk on uurida, kuidas saaks partnerluse kaudu paremini edendada nii ELi kui ka AKV riikide huve.

Tugevamad poliitilised suhted

Cotonou leping pakub tugevat raamistikku, mis põhineb ühistel aluspõhimõtetel, mis on sätestatud õiguslikult siduvas lepingus. Lepingu alusel on võimalik teha koostööd AKV riikide rühmaga tervikuna ning iga riigi või (all)piirkonnaga eraldi. Selle rakendamine tugineb laiapõhjalisele poliitilisele dialoogile, mis toimub erineval – nii riiklikul, piirkondlikul kui ka AKV-ELi ühisinstitutsioonide – tasandil. Kuna ELi liikmesriigid on Cotonou lepingu osalised, reguleeritakse sellega ka nende kahepoolseid suhteid AKV riikidega.

21. Kui tulemuslik on poliitiline dialoog olnud ja millisel tasandil on see kõige tõhusam: riiklikul, piirkondlikul või AKV-ELi ühisinstitutsioonide tasandil? Kas poliitilist dialoogi tuleks laiendada või kitsendada?

22. Kas ELi liikmesriikide aktiivsem osalemine, kus riigi tasandi poliitilisse dialoogi oleks kaasatud nende kahepoolne poliitika ja vahendid, aitaks parandada dialoogi tulemuslikkust ja mõjusust?

23. Kas asjaolu, et leping on õiguslikult siduv, on olnud selle rakendamise seisukohast oluline, võttes arvesse, et muud piirkondlikud partnerlused tuginevad sageli vaid poliitilistele deklaratsioonidele?

Geograafiline kohaldamisala

AKV-ELi partnerluse geograafiline kohaldamisala on aja jooksul märkimisväärselt laienenud. Ühtsuse ja tõhusa koostöö huvides võib olla kasulik koondada partnerluse üldraamistikku veel teisi sarnaste probleemidega riike. Aafrika mandri tegevuskava tugevdamine viis 2007. aastal Aafrika ja ELi partnerluse loomiseni. See hõlmab Põhja-Aafrika riike, kes ei ole Cotonou lepingu osalised. Lõuna-Aafrika osaleb küll Cotonou lepingus, aga tema suhtes ei kohaldata kõiki lepingu sätteid. AKV riikide rühma kuulub enamik maailma vähim arenenud riike ja liikumine säästva arengu eesmärke sisaldava üldisema tegevuskava suunas toetab selle riikide rühma suhtes ühtse lähenemisviisi vastuvõtmist. Selles kontekstis tuleks läbi vaadata ka lepingu kehtiv geograafiline kohaldamisala ja kaaluda, kas lepinguosalistele tuleks kasuks partnerluse laiendamine AKV tasandil koos tugevama piirkondliku kinnistamisega. Üks peamisi küsimusi, mida tuleb uurida, on tasakaal ja ülesannete jaotus ELi suhetes AKV riikide rühma kui tervikuga ning ELi suhetes AKV riikide rühma koosseisu kuuluvate piirkondlike rühmitustega. Piirkondlik tasand võib mõnel juhul hõlmata ka naaberriike, kes ei kuulu AKV raamistikku. Kariibi mere piirkonna riigid on näiteks Ladina-Ameerika ja Kariibi Riikide Ühenduse liikmed.

24. Kas oleks kasulik avada tulevane raamistik ka muudele riikidele peale AKV riikide rühma praeguste liikmete? Millised riigid võiksid need olla?

25. Milline peaks olema ELi ja AKV riikide suhteid reguleeriv raamistik? Kuidas saaks AKV-ELi suhete tulevase raamistiku siduda ELi ning Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahel hiljem sõlmitud piirkondlike partnerlustega? Kas AKV-ELi tulevane raamistik võiks hõlmata ka eraldi partnerlusi piirkondlike partneritega?

26. Kas raamistikku oleks võimalik lisada struktureeritumad suhted Aasia, Ladina-Ameerika, Lähis-Ida ja Põhja-Aafrikaga?

Koostöö, milles arvestatakse rohkem eri riikide rühmade ühesugust arengutaset

Selleks et ELi arenguabi suunataks sinna, kus seda on kõige rohkem vaja, ja aitaks kõige paremini kaasa vaesuse kaotamisele, hakkas ELi hiljuti rohkem kasutama diferentseerimise põhimõtet. Selle tulemusena on hulk ELi partnerriike kahepoolse arenguabi saajate kategooriast välja langenud. Viimased kaks aastakümmet on näidanud, et erinevused AKV riikide rühma arengus järjest suurenevad. Eriti suur on vahe õitsva majandusega keskmise sissetulekuga riikide ning vähim arenenud ja ebakindlate riikide vahel. Umbes pooltel 79-st AKV riigist on praegu vähim arenenud riigi staatus, aga paljud teised riigid on seevastu saavutanud keskmise sissetulekuga (11), keskmisest suurema sissetulekuga (23) või siis suure sissetulekuga (4) riigi staatuse. Sellist arengut arvestades tuleks kaaluda enam arenenud AKV riikide väljaarvamist kahepoolse arenguabi saajate hulgast. Paraku on ka parema majandusliku arenguga riikides endiselt palju ebavõrdsust ja vaesust. Erineva arengutasemega AKV partnerid vajavad erinevaid koostöövorme, näiteks tehnilist abi, teadmussiiret ja teadustööd, et leida ühiselt lahendused just nende probleemidele.

27. Kas arenguressursside jaotamise praegune süsteem, mis lähtub vajadustest, suutlikkusest ja tulemustest, võimaldab suunata vahendeid neisse riikidesse, kus on võimalik saada parimad tulemused? Kas vahendite eraldamisel tuleks endiselt eelistada riike, kes vajavad kõige enam abi, sealhulgas ebakindlaid riike?

28. Milline koostöö sobiks kõige paremini enam arenenud AKV riikide erivajadustega, et saavutada paremini tasakaalustatud ja jätkusuutlikum majanduskasv?

Suhete tugevdamine oluliste toimijatega

Cotonou lepinguga on loodud raamistik laiaulatuslikele ja kaasavatele suhetele, mis lähevad kaugemale riikide valitsuste tasandist ning millega tunnustatakse parlamentide, kohalike asutuste ja valitsusväliste toimijate (kodanikuühiskond, erasektor, ametiühingud) rolli arengu valdkonnas. Lepingus on ametlikult tunnustatud nende rolli nii poliitilises dialoogis kui ka koostööprogrammide kavandamises ja rakendamises. Paraku ei ole paljusid selliseid toimijaid piisavalt kaasatud ja nende potentsiaali ei ole veel täielikult ära kasutatud.

29. Kas praegu kasutatav sidusrühmade kaasamise mudel on aidanud saavutada partnerluse eesmärke tõhusalt? Millised toimijad võiksid mängida partnerluse rakendamisel suuremat rolli? Kuidas seda saaks teha?

30. Mida saaks teha, et kaasata partnerlusse tulemuslikult ja tõhusalt nii rahvusvaheline kui ka riigisisene erasektor, kodanikuühiskond, sotsiaalpartnerid ja kohalikud asutused?

AKV piirkonna majanduse ja arengu valdkonnas on aktiivselt tegutsema hakanud mitu uut toimijat: tärkava turumajandusega riigid, nagu Brasiilia, Hiina, India või Indoneesia, aga ka Pärsia lahe Araabia riigid ja eraõiguslikud fondid. Lisaks on mõned AKV riigid, kellel on endiselt suuri arenguprobleeme, saavutanud nüüd suurema kogurahvatulu elaniku kohta kui mõned ELi liikmesriigid. Mõned neist annavad ise arengutoetust teistele AKV riikidele.

31. Kas partnerlus peaks olema avatud uutele toimijatele, nagu on osutatud eespool?

32. Kas sellega seoses tuleks kaaluda võimalust avada partnerlus „assotsieerunud liikmetele” või „vaatlejatele”?

33. Kuidas saaks uue raamistikuga edendada kolmepoolset ja lõuna-lõuna suunal toimuvat koostööd ning kuidas saaks AKV riike kui arenguvaldkonna toimijaid paremini kaasata teiste AKV riikide toetamisse ?

Institutsiooniliste struktuuride ja partnerluse toimimise sujundamine

Partnerluse läbivaatamisel tuleks läbi vaadata ka selle toimimine ja institutsioonilised struktuurid, et tõhustada asjakohasel tasandil otsustusprotsessi. Aastate jooksul on välja kujunenud terve ühisinstitutsioonide struktuur. Sellesse struktuuri kuuluvad ka majanduspartnerluslepingute alusel loodud institutsioonid. Lisaks tuleks läbivaatamisel arvestada asjaolu, et sellised institutsioonid nagu Aafrika Liit ning Aafrika, Kariibi mere (CARIFORUM) ja Vaikse ookeani piirkonna (Vaikse ookeani saarte foorum) organisatsioonid on oma seisundit maailmaareenil ja eriti suhetes ELiga tugevdanud.

34. Kas ühisinstitutsioonid (AKV–ELi ministrite nõukogu, AKV-ELi suursaadikute komitee ja parlamentaarne ühisassamblee) on olnud ühiste seisukohtade ja huvide üle aru pidades ja nende edendamisel ning AKV-ELi partnerlusele poliitiliste suuniste ja impulsside andmisel ja Cotonou lepingu rakendamisel tulemuslikud?

35. Missugune on AKV-ELi ühisinstitutsioonide lisaväärtus võrreldes uuemate piirkondlike ning piirkondlike majandusühenduste dialoogi- ja koostööraamistikega?

36. Missugune institutsiooniline korraldus aitaks kõige paremini lahendada ühiseid probleeme ja edendada ühiseid huve?

37. Kas tuleks nõuda, et AKV riigid hakkaksid partnerluse toimimist (AKV-ELi ühisinstitutsioonide ja AKV sekretariaadi töö) omalt poolt rohkem rahastama?

Paremini kohandatud ja paindlikumad arengukoostöö vahendid ja meetodid

Koostöövahendite ja -meetoditega rakendatakse Cotonou lepingu põhimõtteid, keskendudes tulemustele, partnerlusele ja omalusele. Seepärast vastutatakse Euroopa Arengufondi vahendite kavandamise ja rakendamise eest ühiselt. Välja on töötatud konkreetsed menetlused ja süsteemid, et soodustada omalust ja meetmete vastavusse viimist valitsuste poliitikaga. Suurt rolli mängivad neis riiklikud/piirkondlikud/AKV sisesed eelarvevahendite käsutajad. Riiklik eelarvevahendite käsutaja on kõrgema astme valitsusametnik, kelle nimetab ametisse iga AKV riik ning kelle ülesanne on oma riiki esindada. Riiklikud eelarvevahendite käsutajad vastutavad ühiselt kõigi Euroopa Arengufondist rahastatavate meetmete eest. Niimoodi tagatakse, et valitsus- või piirkondlik organisatsioon saab võtta täieliku vastutuse, ent hindamised näitavad, et see ei ole alati kaasa toonud oodatud valdkondlikku dialoogi ja sujuvat rakendamist. Seepärast tuleks seda süsteemi võibolla ajakohastada.

Euroopa Arengufondi rakendatakse riiklike, piirkondlike ja AKV-siseste programmide kaudu. Fondis on ette nähtud ka spetsiaalsed ja paindlikud meetmed arengu- ja humanitaarmeetmete võtmiseks juhul, kui tekib hädaolukord või toimuvad ettenägematud sündmused.

Lisaks sellele saavad AKV riigid liidu eelarvest vahendeid ka üleaafrikalise programmi raames või siis selliste temaatiliste programmide raames, mida rahastatakse arengukoostöö rahastamisvahendist 5 . Ka stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendist 6 ning demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendist 7 rahastatakse AKV riikides mitmeid projekte. Vahendite paljusus on tekitanud raskusi seoses ELi arenguabi suunamise, koordineerimise ja selle täiendavusega. ELi ja liikmesriikide abi andmise ühise kavandamise laiendamine peaks aitama tugevdada ELi mõju ja abi tõhusust.

38. Kas see looks mingit lisaväärtust, kui AKV-ELi partnerluse toetamiseks oleks üks konkreetne vahend? Kui jah, siis miks ja kuidas see vahend erineks liidu üldeelarvest rahastatavatest välisrahastamisvahenditest? Kas see vahend oleks piisavalt paindlik, eriti kriisiolukordades kasutamiseks? Kas seda vahendit oleks võimalik kasutada teisiti?

39. Missugust lisaväärtust loob Euroopa Arengufondi kaasjuhtimissüsteem, millega kaasatakse abiprogrammide kavandamisse ja haldamisse riiklikud ametiasutused, võrreldes teiste ELi koostöövahenditega muudes kui AKV riikides?

40. Kas meetmete praegune kavandamise ja rakendamise kord aitab suurendada abisaajate omalust? Mida saaks paremini teha? Kuidas saavad EL ja liikmesriigid suurendada maksimumini ühise kavandamise mõju?

Rakendamise valdkonnas on ELi koostöö võtnud eri vorme, mis ulatuvad projektide rahastamisest eelarvetoetuseni. Viimasel ajal on suurenenud segarahastamise osakaal ja loodud on uusi ELi usaldusfonde, aga hoogustunud on ka delegeeritud koostöö nii ELi kui ka rahvusvaheliste arenguvaldkonna asutustega. Uue partnerluse kujundamisel on asjakohane kaaluda, kuidas saavutada sobiv tasakaal rakendamise meetodite (sealhulgas pigem laenude kui toetuste andmine või investeeringute tagamine) vahel, samuti on asjakohane luua soodsam keskkond tõhusale ja tulemuslikule finantskontrollile ja aruandlusele.

Ametliku arenguabi suhteline tähtsus kogurahvatulus on paljudes AKV riikides vähenenud. Seepärast tuleb finantskoostöö vahendeid edasi arendada, et need võimaldaksid kasutada ELi ametliku arenguabi vahendeid arengukoostöö üldeesmärkide saavutamiseks kõige tõhusamal viisil. Kaaluda võiks võimalusi luua sünergia muude rahastamisallikatega, võtta kasutusele muid rakendamise vahendeid (sealhulgas erasektori algatused ja erasektori investeeringud) või uusi vahendeid, näiteks mestimise 8 või TAIEXi 9 teadmussiirde vahendeid.

41. Kas olemasolevate vahendite mitmekesisus aitab piisavalt toetada ELi ja AKV ühiseid huve ja põhimõtteid ning kas leidub lünki, mis tuleks täita? Kuidas hindate eri rakendamisviiside tõhusust ja tulemuslikkust?

42. Kas tuleks nõuda, et AKV riigid hakkaksid omaluse tugevdamise eesmärgil meetmeid omalt poolt rohkem rahastama? Kas see peaks kehtima kõikide riikide suhtes? Millistele põhimõtetele peaks see tuginema?

43. Kuidas saaks ELi ja selle liikmesriikide oskusteavet paremini kasutada, eelkõige keskmise sissetulekuga riikides?

(1) Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühm loodi 1975. aastal Georgetowni kokkuleppega.

(2) Partnerlus põhineb riigipeade ja valitsusjuhtide poolt 2007. aastal teisel ELi–Aafrika tippkohtumisel vastuvõetud ühisel Aafrika–Euroopa strateegial. Kehtiv tegevuskava aastateks 2014–2017 lepiti kokku neljandal ELi–Aafrika tippkohtumisel 2014. aastal.

(3) ELi Nõukogu kiitis 2012. aasta novembris heaks ELi ja Kariibi piirkonna ühise partnerlusstrateegia, mis töötati välja 2010. aasta mais Madridis toimunud ELi ja CARIFORUMi tippkohtumisel vastuvõetud otsuse alusel. CARIFORUMi ministrid kiitsid uue strateegia heaks oma iga-aastasel kohtumisel 2012. aasta novembris.

(4) KOM(2006) 248 (lõplik).

(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 233/2014, 11. märts 2014, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend aastateks 2014–2020.

(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 230/2014, 11. märts 2014, millega luuakse stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahend.

(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 235/2014, 11. märts 2014, millega luuakse rahastamisvahend demokraatia ja inimõiguste jaoks kogu maailmas.

(8) Mestimise raames ühendatakse ELi liikmesriikide ja abisaavate riikide avaliku sektori oskusteave, eesmärgiga tugevdada koostöömeetmeid.

(9)

TAIEX on Euroopa Komisjoni tehnilise abi ja teabevahetuse vahend laienemis- ja naaberriikides. Sellega toetatakse riikide ametiasutusi ELi õigustiku ülevõtmisel, kohaldamisel ja jõustamisel ning hõlbustatakse ELi parimate tavade jagamist.

Choose the experimental features you want to try