1.7.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 240/1

1.

tervitab viie juhi aruannet kui olulist edusammu töös, mille eesmärk on muuta majandus- ja rahaliit (EMU) majandusvapustustele vastupidavamaks, paremini ellu viia majandus- ja rahaliidu põhimõtteid ja eesmärke, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 120, ning käivitada reformid majandus- ja rahaliidu juhtimise demokraatliku legitiimsuse suurendamiseks;

2.

märgib siiski, et aruandes ei tehta ettepanekuid Euroopa stabiilsusmehhanismi reformimiseks ega käsitleta riigi maksujõuetuse küsimust majandus- ja rahaliidus. Komitee leiab, et rohkem tuleks keskenduda selliste rahaliidu põhiprobleemide lahendamisele nagu tootlikkuse kasvuerinevustest tingitud jooksevkonto tasakaalustamatus, mis toob endaga kaasa ka riikide ja piirkondade vaheliste kapitalivoogude tasakaalustamatuse, ning kasutusele tuleks võtta mehhanismid, et anda tagasisidet riikidele ja piirkondadele, kus poliitikud ja majandusosalejad kalduvad kõrvale sellest, mida peetakse usaldusväärseks poliitikaks ja usaldusväärseks riskide võtmiseks;

3.

leiab, et praegune majanduslik olukord, mida iseloomustab nõrk majanduskasv ja suur tööpuudus, õigustab terviklikku lähenemisviisi, et tugevdada liikmesriikide rahandust muu hulgas ühtse turu edendamise süvendamise (1) ja suurendatud jõupingutuste abil, et toetada struktuurireformide jätkuvat elluviimist ja innustada investeeringuid, pannes seega aluse jätkusuutlikule majanduskasvule tulevikus;

4.

märgib, et ränne ja tööjõu liikuvus pakuvad potentsiaali majanduskasvu suurendamiseks ELis, kuid see nõuab muu hulgas lahendusi teatud küsimustele, sh nt juurdepääs eluasemele, avalikele ja sotsiaalteenustele, ning tööturu paindlikkus. Samuti peab komitee vajalikuks meetmeid ELi kaasrahastamise tagamiseks, et suurendada vastuvõtuvõimet;

5.

rõhutab vajadust tõhustada omaksvõtmist ja demokraatlikku legitiimsust lahenduste puhul, mida hakatakse rakendama ELi majanduse juhtimisel, ning tugevdada samas ka piirkondlikku mõõdet, et eeskirjade rakendamine toimuks õiglaselt ja järjepidevalt kogu ELis juhindudes subsidiaarsuse põhimõttest;

6.

tunneb heameelt kaheetapilise menetluse üle, mille eesmärk on arendada kõigepealt edasi olemasolevaid vahendeid ja lepinguid, et seejärel viia ellu ulatuslikumaid muudatusi teise etapi raames, eesmärgiga muuta lähenemisprotsess veelgi siduvamaks euroala riikide jaoks tänu ühiselt kokkulepitud lähenemissuunistele;

7.

rõhutab vajadust suurema lähenemise järele, nii liikmesriikide vahel kui liikmesriikides, ning tunneb muret erinevuste üle, mis mõnel juhul on liikmesriikide siseselt suuremad kui nende vahel;

8.

rõhutab samas, et sotsiaalseid, majanduslikke ja territoriaalseid erinevusi on võimalik vähendada üksnes tänu kontseptsioonile, mis põhineb strateegial „Euroopa 2020” ning hõlmab piirkondlikku mõõdet ja tulemustele suunatud ühtekuuluvuspoliitikat. Seetõttu kordab komitee oma toetust majandusliku ja sotsiaalse lähenemise protsessile. Komitee kordab oma üleskutset algatada ulatuslik üleeuroopaline konsultatsioon Euroopa Liidu tulevase territoriaalse visiooni teemal aastani 2050. Vaja on sellist selget visiooni, millest hiljem saaksid lähtuda poliitikameetmed ja rahastamismehhanismid (2). Komitee tervitab käimasolevat 2020. aasta järgsete ühtekuuluvuspoliitika strateegiate uurimist;

9.

rõhutab vajadust toetada enam piiri- ja äärealade ning äärepoolseimate piirkondade ja demograafiliste väljakutsetega silmitsi seisvate alade arengut, et tagada sidus lähenemine, mis on kooskõlas vastuvõetud ELi strateegiatega;

10.

hoiatab, et kõigi puhul ei saa toimida sama lahendus „one-size-fits-all”, kuna olukorrad nii liikmesriigiti kui nende sees nõuavad paindlikku lähenemist, mis omakorda nõuab, et konkurentsiasutused järgiksid riiklikke palgakujundusmehhanisme ega võtaks üle sotsiaalpartnerite rolli kõnealuses valdkonnas;

11.

Konkurentsiasutused peaksid võtma arvesse ärikeskkonna kõiki aspekte laiemas mõttes, st ka selliseid tegureid nagu tootlikkus, pädevus, innovatsioon, ärikeskkond ja tarbetu halduskoormus. Komitee nõustub seega selles, et konkurentsivõime mõistest ei saa teha üksnes palgatasemeid käsitlevat küsimust;

12.

on nõus sellega, et rohkem tähelepanu tuleks pöörata tööhõivele ja heaolule;

13.

märgib, et sotsiaalsete näitajate hinnang annab tunnistust sellest, et tööpuudus, vaesus ja sotsiaalne tõrjutus on koondunud vähemarenenud piirkondadesse, omades selget seost sellega, kui hästi varasemaid soovitusi, sh strateegia „Euroopa 2020” raames, on rakendatud;

14.

tunneb heameelt selle üle, et viie juhi aruandes tunnistatakse põhimõtteliselt sotsiaalse mõõtme vajalikkust majanduse seisukohast. Kõnealuses kontekstis kordab komitee toetust Euroopa Parlamendi üleskutsele, et liikmesriigid kaaluksid sotsiaalinvesteeringute kokkuleppe allkirjastamist, millega kehtestataks sotsiaalinvesteeringute eesmärgid riiklikul tasandil, et saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid tööhõive, hariduse ja sotsiaalvaldkonnas (3);

15.

tervitab asjaolu, et komisjon tunnistab sotsiaalpartnerite rolli majandus- ja rahaliidu edasiarendamise omaksvõtul. See puudutab nende rolli nii riiklike reformikavade koostamisel kui ka üldisemalt suuremal keskendumisel tööhõivele ja sotsiaalsetele aspektidele ning kavandatud „sotsiaalsete õiguste sambale”. Dialoog sotsiaalpartneritega on igati asjakohane ja võib suurendada omaksvõttu liikmesriikides. Edaspidi võivad sotsiaalpartnerid anda olulise panuse ka võimalikesse ühisprojektidesse, mida nad oma ühise tegevuskava kohaselt edendavad;

16.

peab vajalikuks käsitleda piirkondlikke erinevusi, et tulla toime sotsiaalse ebavõrdsusega, suurendada majanduskasvu ja luua töökohti, parandada konkurentsivõimet ja ühtekuuluvust majandus- ja rahaliidus ning ELis, ning juhib tähelepanu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulisele rollile nii tööandjatena kui ettevõtjasõbraliku keskkonna loomisel;

17.

rõhutab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on keskne roll konkurentsivõime suurendamisel kohalike ja piirkondlike algatuste kaudu;

18.

tervitab seda, et soovitustes riiklike konkurentsivõime komiteede loomise kohta euroalal (COM(2015) 601 final) on selgelt esile toodud, et need komiteed võivad pakkuda üksnes abi otsuste tegemisel ja mitte valmis ettepanekuid;

19.

tervitab seda, et Euroopa poolaastat tõhustatakse ja tugevdatakse olemasoleva raamistiku raames, ning et dokumente kooskõlastatakse, et parandada fookust, suurendada tulemuslikkust ja selgitada omaksvõtmist, et saavutada ELi eesmärk hea juhtimistava alal;

20.

tunnistab Euroopa poolaasta väärtust vahendina, mille abil viia läbi reforme riiklikul ja ELi tasandil, tagades selle, et EL ja liikmesriigid kooskõlastavad oma majanduspoliitika;

21.

kordab üleskutset komisjonile ja parlamendile võtta kasutusele käitumisjuhend, millega tagatakse, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaasatakse struktureeritult Euroopa poolaastasse, kavatsusega esitada konkreetne ettepanek kõnealuses küsimuses 2016. aastal, ning võtab endale kohustuse pidada selles küsimuses jooksvat dialoogi komisjoniga;

22.

rõhutab, et riikide aruannetes ja riigipõhistes soovitustes tuleks selgesõnaliselt käsitleda küsimusi, mis seonduvad piirkondlike erinevustega, ning täiendada süstemaatiliselt piirkondliku ja kohaliku tasandi panust;

23.

tunneb kahetsust selle üle, et Euroopa poolaasta muudetud ülesehituses ei mainita Euroopa Regioonide Komiteed aruteludes euroala prioriteetide üle, ning kutsub komisjoni üles käsitlema piirkondlikke küsimusi dokumentides, milles reguleeritakse Euroopa poolaastaga seonduvat, toetudes mh tööhõivet ja sotsiaalseid küsimusi käsitlevatele korrapärastele piirkondlikele analüüsidele;

24.

usub, et pangandusliidu elluviimine on lühiajaliselt kõige tõhusam vahend selleks, et takistada kriise finantssüsteemis, purustada nõiaring riigipankade ja liikmesriikide vahel ning vähendada maksimaalselt majandusvapustuste negatiivset mõju;

25.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles vähendama riske finantssüsteemis ja suurendama paindlikkust ja rakendama riiklikke hoiuste tagamise skeeme;

26.

leiab seega, et Euroopa hoiuste tagamise skeemi kehtestamise eeltingimuseks on see, et Euroopa solveerimisfondid ja riiklikud hoiuste tagamise skeemid on loodud ja rahastatud, ning et nendevaheline seos on selgelt määratletud, et moraalset riski oleks võimalik maksimaalselt vähendada;

27.

kutsub Euroopa Keskpanka ja Euroopa Pangandusjärelevalvet üles analüüsima rahaliste vahendite kvaliteeti ja viima läbi stressitesti finantseerimisasutustele, mis on seotud Euroopa hoiuste tagamise skeemiga, et tagada õiglased tingimused neile institutsioonidele;

28.

kutsub komisjoni üles selgitama selle Euroopa Eelarvenõukogu lisaväärtust, mille sekretariaat allub komisjoni peasekretariaadile. Eelkõige tuleks arutada, kuidas vältida seda, et selline eelarvenõukogu ei muudaks juba niigi keerukat makromajanduse järelevalve keskkonda veelgi keerukamaks;

29.

avaldab kahetsust selle üle, et enne Euroopa Eelarvenõukogu loomist ei antud talle võimalust oma seisukohtade avaldamiseks; peab põhimõtteliselt oluliseks järjepidevat kontrolli stabiilsuse ja kasvu pakti reeglitest kinni pidamise üle. Samas tekitab kavandatud organi praegune ülesehitus komitees kahtlusi, seoses küsimusega, kas eelised on proportsionaalsed võrreldes bürokraatliku koormuse tõenäolise kasvuga. Lisaks ei ole selge, milline on eelarvenõukogu loomise õiguslik alus ja millised saavad olema Euroopa Eelarvenõukogu ja riiklike eelarvenõukogude suhted;

30.

soovib näha kapitaliturgude liidu elluviimist, mis võimaldaks piiriüleseid kapitalivooge, ohustamata seejuures stabiilsust eri piirkondades ja riikides, ning mis aitaks ettevõtetel, eeskätt mikroettevõtjatel ja väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel saada juurdepääsu arvukatele rahastamisallikatele;

31.

Komitee leiab, et ühtne ja hästi väljakujundatud kapitaliturgude liit peaks hõlmama kõiki 28 liikmesriiki ning edendama õiglasi tingimusi kogu ELis, ning kutsub liikmesriike üles tagama juurdepääsu pangandusliidule ka neile liikmesriikidele, kes ei ole veel eurole üle läinud;

32.

nõuab stabiilsuse ja majanduskasvu pakti järgimist ning rõhutab iga liikmesriigi usaldusväärse majanduse ja stabiilse rahanduse tähtsust eeltingimusena vajalike investeeringute jaoks nii lühikeses kui pikas perspektiivis (4);

33.

nõuab liikmesriikidelt vastutustundlikku majanduspoliitikat selleks, et saada juurdepääs ELi majanduse stabiliseerimise vahenditele. Nende vahendite kasutamine peab käima käsikäes struktuurireformide täieliku rakendamisega, eesmärgiga tõhustada lähenemist, kooskõlastust ja integratsiooni, ning komitee nõuab, et toetus ei tohi mingil tingimusel viia püsivate ja ühesuunaliste voogudeni riikide vahel. Finantsstabiilsuse fondi ja muude vahendite, sh struktuurireformi tugiprogrammi, eesmärk ei tohiks olla praeguse ühtekuuluvuspoliitika asendamine;

34.

nõustub komisjoniga selles, et esimese ja teise majanduse juhtimise paketi peatset hindamist tuleks kasutada alusena töös ELi läbipaistvuse ja legitiimsuse parandamiseks, mis on eriti oluline kohalikul ja piirkondlikul tasandil, ning soovib seetõttu majandusliku dialoogi algatamist Euroopa Regioonide Komitee ja komisjoni vahel, sarnaselt komisjoni ja parlamendi vahel peetava dialoogiga;

35.

kordab oma veendumust, et fiskaalvõimekus on vajalik, et anda majandus- ja rahaliidu käsutusse šokkidele reageerimise ajutine mehhanism (5);

36.

märgib, et reaalmajandusse tehtavate investeeringute rahastamise eeltingimused on põhjalikult muutunud praeguse majanduskriisi tõttu, ning rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tähtsust, et saavutada võimalikult suurt tulemuslikkust ja määratleda tulusaid investeeringuid takistavad tegurid;

37.

kutsub uuesti üles rakendama tasakaalus eelarve nõuet, et eraldada pikaajalised investeeringud jooksvatest kuludest ning innustab kehtestama raamistikku, mis on kooskõlas Euroopa kriteeriumidega, et määratleda pikaajalise majanduskasvu saavutamiseks kõige olulisemad sotsiaal- ja taristuinvesteeringud;

38.

rõhutab vajadust parandada avaliku sektori investeeringute kvaliteeti, rakendades mh OECD suuniseid tõhusate avalike investeeringute jaoks kõigil riigijuhtimise tasanditel, ning kutsub üles arutlema selle üle, kuidas fiskaalne detsentraliseerimine avaliku sektori eri valdkondades võiks parandada avalike kulutuste kvaliteeti, tagades seeläbi majanduskasvu soodustava eelarve konsolideerimise, seadmata ohtu liikmesriigi riigi tasandist allpool olevate piirkondade omavahelist solidaarsuse põhimõtet;

39.

kutsub komisjoni uuesti üles avaldama valge raamatu, milles tuuakse välja ELi tasandi avaliku sektori investeeringute tõhususe tüpoloogia avaliku sektori kulutuste aruandes vastavalt nende pikaajalisele mõjule, ning lisama igasse majandus- ja rahaliidu rahaliste vahendite aastaaruandesse peatüki avaliku sektori investeeringute kvaliteedi kohta, sh riigi tasandist madalamal valitsustasandil (6).

40.

usub, et süvendatud ja vastupanuvõimelisemale majandus- ja rahaliidule tuleks kasuks vähemkeerukad struktuurid, selgem omaksvõtmine ja suurem läbipaistvus, ning mitte hulgaliselt uusi eeskirju lisaks olemasolevatele, ning tervitab seetõttu komisjoni soovi lihtsustamise, suurema läbipaistvuse ja selgema omaksvõtmise järele;

41.

nõuab realistlikumat suhtumist halduskaristuste praktilisse rakendamisse riikide puhul, kes ei järgi ühiselt seatud eeskirju, ning arutelu selle üle, kuidas turumehhanismidest võiks saada alternatiivsed või täiendavad võimalused;

42.

rõhutab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata sellele, et tagada majanduse juhtimisega kaasneva vastutuse selge jaotus kõigil tasanditel, sh kohalikul ja piirkondlikul tasandil, kuna viimasel tasandil lasub sageli vastutus poliitikameetmete rakendamise eest eri valdkondades, sh nt tööhõive, tervishoid ja haridus;

43.

nõuab, et komisjon kaasaks komitee selle valge raamatu ettevalmistamisse, milles käsitletakse majandus- ja rahaliidu reformide üleminekut esimesest etapist teise;

44.

rõhutab, et rahaliidu süvendamisel tuleb tingimata arvesse võtta ka selle tagajärgi suhetele euroalasse mittekuuluvate riikidega ning vajadust selgelt välja tuua see, millised ettepanekud kehtivad kõigi liikmesriikide ja millised ainult euroala riikide kohta;

45.

rõhutab, et kõiki meetmeid, mis seonduvad majandus- ja rahaliidu lõpuleviimisega, tuleb rakendada nii läbipaistvalt kui võimalik, et mitte kaugeneda neist liikmesriikidest, kes veel eurot ei kasuta, ning vältida kahel kiirusel areneva Euroopa tekkimist.