EUROOPA KOMISJON

Brüssel,16.12.2015

COM(2015) 644 final

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. jaanuari 2009. aasta direktiivi 2008/122/EÜ (tarbijate kaitse kohta seoses osaajalise kasutamise õiguse, pikaajalise puhkusetoote, edasimüügi ja vahetuslepingute teatavate aspektidega) hindamise aruanne

1.Sissejuhatus

Käesolevas aruandes hinnatakse direktiivi 2008/122/EÜ (edaspidi „osaajalise kasutamise õiguse direktiiv”) kohaldamist liikmesriikides ja selle mõju.

Osaajalise kasutamise õiguse direktiivis kehtestatakse selliste lepingute suhtes tarbijale mitmed õigused. Nende hulka kuuluvad ranged nõuded selle kohta, millest peab ettevõtja tarbijat teavitama lepingueelselt ja milline teave tuleb panna lepingusse, tarbija õigus lepingust 14 kalendripäeva jooksul taganeda ja keeld nõuda taganemistähtaja jooksul ettemaksu.

Osaajalise kasutamise õigus ja muud pikaajalised puhkusetooted võivad sageli olla oma olemuselt piiriülesed, kui turustamine ja/või lepingu sõlmimine toimub mõnes muus riigis kui tarbija kodumaal ning kui asjaomased kinnisasjad ja klubid asuvad teistes riikides.

Käesolev aruanne põhineb mitmel teabeallikal:

komisjoni talitused on kontrollinud alates 2013. aasta augustist põhjalikult direktiivi 2008/122/EÜ ülevõtmist liikmesriikide õigusaktidesse;

2014. aasta mais korraldati ELi tasandil kohtumine kõikide liikmesriikide ametiasutustega, et uurida direktiivi toimimist kõikides ELi liikmesriikides. Komisjoni talitused on saanud kaebusi ka otse tarbijatelt ja on nendega pöördunud riikide ametiasutuste poole;

uuring osaajalise kasutamise õiguse direktiivi 2008/122/EÜ praktilise kohaldamise kohta.

Käesoleva aruande koostamisel olid toeks ka 2014. aastal tehtud välisuuring, 2 sealhulgas veebipõhine uuring, 3 millele järgnes üksikute sidusrühmade küsitlemine 4 ja viis piirkondlikku õpikoda 5 . Veel üks oluline teabeallikas oli Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku kasutatav kaebuste andmebaas 6 .

2. Direktiivi ülevõtmine

Liikmesriigid pidid võtma direktiivi oma õigusesse üle 23. veebruariks 2011. Neliteist liikmesriiki ei pidanud sellest tähtajast kinni ja seepärast algatas komisjon seoses ülevõtmismeetmetest teatamata jätmisega rikkumismenetluse 7 . Liikmesriikidest viimasena võttis direktiivi täielikult üle 2012. aasta märtsis Hispaania 8 . Seega võeti direktiiv kogu ELis täielikult üle kavandatust enam kui aasta hiljem. See mõistagi mõjutas direktiivi praktilise kohaldamise hindamiseks vajaminevate andmete kättesaadavust.

Kui 15 liikmesriiki kasutasid direktiivi rakendamiseks valdkondlikku õigusakti, siis ülejäänud 13 liikmesriiki võtsid selle üle oma tsiviilseadustikku, tarbijaseadustikku või mõnda muusse tarbijakaitse-eeskirjadega seotud üldisse raamistikku.

2013. aasta augustis alustas komisjon pärast ülevõtmismeetmete põhjalikku analüüsi dialoogi 21 liikmesriigiga, 9 et selgitada teatavaid ebaõige ülevõtmisega seotud küsimusi 10 .

Selle üldise ülevõtmiskontrolli tulemusel muutis mitu liikmesriiki oma õigusakte, kahe liikmesriigiga on dialoog veel pooleli 11 .

3.DIREKTIIVI PEAMISTE HORISONTAALSETE SÄTETE MÕJU

2008. aasta direktiivi kohaldamisest saati on Euroopa tarbijakeskuste võrgustikus üle kogu ELi registreeritud kaebuste arv vähenenud 2008.–2011. aasta keskmiselt 2 150 kaebuselt aastas keskmiselt 1 820 kaebusele aastatel 2012–2013 12 . Osaajalise kasutamise õiguse omajate komiteede ühendus (TATOC) 13 registreeris kaebuste arvu märkimisväärse vähenemise seoses Ühendkuningriigi osaajalise kasutamise õiguse omajatega, kes esitavad Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku andmeil enam kui poole kõikidest kõnealuse sektori kaebustest.

Kaebuste arvu kahanemine langeb aega, mil hakati kohaldama direktiivi. Nende andmete põhjal võib seega väita, et osaajalise kasutamise õiguse direktiivil on olnud üldiselt soodne mõju 14 .

3.1. Taganemisõigus

2008. aasta osaajalise kasutamise õiguse direktiiviga asendati varasem kümnepäevane minimaalne taganemistähtaeg kõigi nelja direktiivi kohaldamisalasse kuuluva lepingu puhul kõikjal ELis täielikult ühtlustatud neljateistkümne päeva pikkuse taganemistähtajaga.

Taganemisõiguse kohaldamine

Veebipõhise uuringu põhjal on näha, et taganemisõiguse täielikku ühtlustamist peavad positiivseks arenguks nii ettevõtjad kui ka tarbijad. Ometi teatas suur osa (38,5 %) 15 probleemidega kokku puutunud tarbijatest endiselt, et nad ei saanud kasutada oma taganemisõigust 16 . See näitaja viitab võimalikele puudustele selle sätte kohaldamisel 17 .

3.2. Lepingueelne teave ja keelenõuded

Direktiivis on kehtestatud ühtsed nõuded kasutatava keele ning lepingueelse ja lepingulise teabe kohta. Kogu ELis kohalduvad samad turustamisreeglid. Nii vähenevad ettevõtjate kulutused õigusalasele nõule ja tarbijad saavad teha teadlikumaid valikuid. Direktiivi lisad sisaldavad mitut teabelehte täielikult ühtlustatud lepingueelse teabe esitamiseks ja tüüpvormi, et hõlbustada tarbijate võimalikku lepingust taganemist 14 päeva jooksul. Direktiivis nõutakse teabe tasuta ja muutmata kujul esitamist püsival andmekandjal, mida on võimalik säilitada.

Keelenõuete kohta on direktiivis sätestatud, et tarbija võib valida, kas saada lepingueelne teave ja leping ise selle liikmesriigi keeles, kus ta elab, või selle liikmesriigi keeles, mille kodanik ta on.

Lepingueelset teavet käsitlevate nõuete kohaldamine

Uuringu tulemused näitasid, et 70 % tarbijatest, kes olid sõlminud lepingu pärast direktiivi kohaldama hakkamist ja kellel on olnud probleeme, leidis, et neid ei teavitatud lepingu tingimustest piisavalt. Enne 2008. aasta direktiivi kohaldamist sõlmitud lepingute puhul oli see näitaja 76 % 18 . Seega ei ole olukord eriti paranenud.

Uuringu andmeil peavad tarbijad uusi lepingueelse teabe nõudeid sellegipoolest üldiselt kasulikeks. Ettevõtjad seevastu leiavad, et uued nõuded on kaasa toonud lisaformaalsusi ja suurendanud tegevuskulusid 19 . Nende meelest võiks direktiivi lisades esitatud teabelehti lihtsustada.

Keelenõuete kohaldamine

Uuringutulemustest 20 on näha, et direktiivi kohaldamisest saati on vaid 7 % uuringus osalenud tarbijatest saanud lepingueelset teavet keeles, millest nad ei saanud aru (võrreldes varasema 9 %ga). Seega ei tundu see küsimus olevat tarbijate vaatenurgast murettekitav. Küll aga leiavad mõned osaajalise kasutamise õigustega tegelevad ettevõtjad, et sellised keelenõuded on kulukad ja tülikad 21 .

3.3. Ettemaksete keeld

Reegel, mis käsitleb keeldu nõuda taganemistähtaja jooksul ettemakseid, on võetud üle varasemast direktiivist 94/47/EÜ. Osaajalise kasutamise õiguse direktiivis on selgitatud selle keelu tingimusi – keelatud on igat liiki tasu maksmine mitte üksnes asjaomasele ettevõtjale, vaid ükskõik millisele teisele kolmandale isikule. Keeldu kohaldatakse ka kogu pikendatud taganemistähtaja jooksul, kui ettevõtja ei ole esitanud kogu lepingus nõutavat teavet. Uuringud näitavad, et tarbijate meelest on see säte kasulik. Ettevõtjad samas leiavad, et see keeld kahjustab nende ettevõtet, väites, et paljud tarbijad ei suhtu oma osaajalise kasutamise õiguse lepinguga võetud kohustustesse tõsiselt 22 .

Ehkki see säte on olemas olnud ligi 20 aastat, näitavad uuringud, et 80,8 %-l 23 tarbijatest, kes ostsid 2012. aastal või pärast seda osaajalise kasutamise õiguse või sellega seotud tooteid ja puutusid kokku probleemidega, paluti teha makseid enne taganemistähtaja lõppu.

See näitab, et ettevõtjad ei järgi kõnealust sätet ja et täitmise tagamist tuleks parandada.

4.DIREKTIIVIGA HÕLMATUD PUHKUSETOOTED

4.1. Osaajalise kasutamise õiguse lepingud

Osaajalise kasutamise õiguse direktiivi kohaldamisalasse kuulumiseks piisab nüüd sellest, kui osaajalise kasutamise õiguse leping kestab varasema kolme aasta asemel ühe aasta.

Samuti kaotati osaajalise kasutamise õiguse direktiiviga varasemas direktiivis leidunud jäigad viited kinnisvarale; seega hõlmati ka need lepingud, mis käsitlevad majutust kruiisi- ja kanalilaevadel ning haagiselamutes.

Võrdlevad andmed (tarbijauuringute tulemused, Euroopa tarbijakeskuste võrgustikus registreeritud kaebused)

Uuringutulemustest on näha, et tavapärase osaajalise kasutamise õiguse omajate ees seisvate probleemide osakaal on pärast osaajalise kasutamise õiguse direktiivi kohaldama hakkamist märgatavalt vähenenud 24 . Seda kinnitavad Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku andmed, millest nähtub, et osaajalise kasutamise õiguse direktiivi kohaldamisest saati on vaid 16 % kõnealuse direktiiviga seotud kaebustest esitatud tavapärase osaajalise kasutamise õiguse pakkujate kohta. Selle põhjal võib väita, et tarbijakaitse vaatenurgast on direktiivil olnud üldiselt tavapäraste osaajalise kasutamise õiguste turule soodne mõju.

Osaajalise kasutamise õiguse direktiiviga 2008/122/EÜ hõlmamata küsimused

Varasema direktiivi 94/47/EÜ ajakohastamise ajal puudusid tõendid siseturu või tarbijakaitsega seotud probleemide esinemise kohta selles valdkonnas. Seepärast ei ole uues osaajalise kasutamise õiguse direktiivis kehtestatud erinorme tarbijate õiguse kohta leping lõpetada või nende osalemise kohta otsustusprotsessis, mis on seotud osaajalise kasutamise õigusega kinnisvara ja sellega seotud hooldustasudega. Kuna sellised küsimused on ELi tasandil reguleerimata, võib liikmesriik asjakohase tarbijakaitse taseme kehtestada riigisisestes õigusaktides.

1. Hooldustasud

Uuringu käigus ilmnes, et osaajalise kasutamise õiguse omajad seisavad sageli silmitsi hooldus- või teenustasude suurenemisega, ilma et selleks oleks mingit objektiivset põhjust. Uuringus osalenud ja probleeme kogenud vastajatest 71,7 % oli puutunud selle probleemiga kokku lepingute puhul, mis olid sõlmitud enne direktiivi kohaldamist, st ajal, mil ettevõtjad ei olnud kohustatud järgima ELi ühtlustatud nõudeid lepingueelse teabe kohta 25 . See näitaja on langenud sellest ajast vaid 15,4 %-le 26 . Sellised andmed viitavad sellele, et direktiiviga kehtestatud läbipaistvusnõuetel on olnud algetapis hea mõju.

2. Lepingu lõpetamine

Uuringud on näidanud, et osaajalise kasutamise õiguse lepingu lõpetamine on tarbijate jaoks üks kõige probleemsemaid küsimusi 27 . Osaajalise kasutamise õiguse lepingute lõpetamise kord ja tingimused on liikmesriikides erinevad. Eelkõige on teatatud probleemidest, mis on seotud osaajalise kasutamise õiguse lepingutesse lisatud klauslitega, mis käsitlevad lepingu sõlmimist tähtajatult või väga pikaks ajaks ning mis osutuvad eriti oluliseks siis, kui osaajalise kasutamise õiguse omaja sureb ja soodustatud isik soovib lepingu lõpetada. Sellised klauslid võib ja tuleks ebaõiglasi lepingutingimusi käsitleva direktiivi 93/13/EMÜ alusel vaidlustada 28 . Tundub, et enamik osaajalise kasutamise õiguse omajaid ei ole sellest õiguslikust võimalusest siiski teadlik. Seda oleks aga võimalik muuta, kui riigi täitevasutused võtaksid ennetavama hoiaku ning kui osaajalise kasutamise õiguse omajate ühendused või tarbijaorganisatsioonid võtaksid liikmesriikides rohkem teadlikkuse suurendamise meetmeid ja vajaduse korral sihipäraseid õiguslikke meetmeid. Mõnes riigis (nagu Itaalia, Hispaania, Portugal ja Prantsusmaa), kus osaajalise kasutamise õigust peetakse kinnisasjaga seotud õiguseks (ja seega peavad osaajalise kasutamise õiguse omajad olema registreeritud riiklikes maaregistrites), on olukord keerulisem. Kuna selline leping leitakse olevat lahutamatult seotud asjaomase kinnisasjaga, päritakse see automaatselt ja soodustatud isikul puudub pea igasugune võimalus seda lõpetada, kui tal just ei õnnestu müüa seda kellelegi teisele. Õigusaktide muudatustega, mida mõnes neist riikidest (eelkõige Prantsusmaal) on hiljuti sisse viidud, püütakse seda olukorda lahendada, lubades soodustatud isikutel teatava aja jooksul lepingust väljuda.

Probleemi, et olemasolevaid osaajalise kasutamise õiguse lepinguid ei ole võimalik lõpetada, on lahendanud huvitaval viisil üks ELi mittekuuluv riik, kus kõnealuse õiguse omajad puutusid samuti kokku selle probleemiga 29 . Asjaomases valdkonnas on võetud kõnealuse probleemi lahendamiseks ka eneseregulatsiooni meetmeid. Näiteks puhkekeskuste arendamise organisatsioon 30 nõudis kõikidelt oma liikmetelt, et nad koostaksid 2012. aasta lõpuks lepingust väljumise programmi osaajalise kasutamise õiguse omajatele, kes soovivad lõpetada oma osaajalise kasutamise õiguse lepingu 31 .

Selline areng näitab, et kõnealust probleemi on võimalik lahendada ka ilma konkreetse ELi-ülese seadusandliku sekkumiseta. Selline sekkumine võib tekitada hulga probleeme, võttes arvesse ELi uute õigusaktide tagasiulatuva jõu puudumise ja proportsionaalsuse üldpõhimõtet.

4.2. Pikaajalised puhkusetooted

Direktiivi 94/47/EÜ läbivaatamise ajal oli ilmne, et pikaajaliste puhkusetoodete vähene reguleerimine tekitas tarbijatele ja ettevõtjatele suuri probleeme, mida näitas Euroopa tarbijakeskuste võrgustikule, tarbijaorganisatsioonidele, riigiasutustele ja Euroopa Komisjonile esitatud kaebuste arv. Seepärast hõlmab osaajalise kasutamise õiguse direktiiv 2008/122/EÜ ka selliste toodetega seotud lepinguid. Pikaajaline puhkusetoode võib olla näiteks osalus puhkuseklubis, mis võimaldab tarbijal saada majutuse broneerimisel allahindlust üle kogu maailma. Uues direktiivis on kindlaks määratud, et selliste lepingute puhul peab maksmine toimuma iga-aastaste võrdse suurusega osamaksetena 32 . Lisaks on selles selgitatud, et sellised lepingud võib lõpetada ilma trahvideta alates hetkest, mil tarbija on saanud teise osamakse tasumise nõude 33 .

Võrdlevad andmed (uuringutulemused, Euroopa tarbijakeskuste võrgustikus registreeritud kaebused)

Tarbijauuringud näitavad, et nende probleemide arv, millega tarbijad puutuvad kokku seoses pikaajaliste puhkusetoodetega, on järsult suurenenud – 11,9 %-lt enne direktiivi kohaldamist 57,2 %ni direktiivi kohaldamise järel 34 . Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku andmetest on samamoodi näha, et 57,6 % kõikidest osaajalise kasutamise õiguse direktiiviga seotud kaebustest esitati puhkuseklubisid haldavate ettevõtjate kohta 35 .

See näitab, et pikaajaliste puhkusetoodetega kauplevad ettevõtjad peavad järgima kehtestatud nõudeid paremini ja selle valdkonnaga seotud probleemide suhtes võiks kasutada tõhusamaid rakendusmeetmeid.

4.3. Vahetus

Enne osaajalise kasutamise õiguse direktiivi vastuvõtmist olid kaebuste põhjuseks sageli osaajalise kasutamise õiguste vahetamisega seotud lepingud, sealhulgas olukorrad, kus ettevõtjad jätsid tarbijatele eksitava mulje, et neil on pea piiramatud võimalused valida osaajalise kasutamise õigusega hõlmatud kinnisvaraobjektide vahel. Varasem direktiiv 94/47/EÜ neid lepinguid ei hõlmanud. Praegu kehtib ka vahetuslepingute suhtes tarbijate õigus saada üksikasjalikku lepingueelset teavet ja taganeda lepingust 14 päeva jooksul ning ettevõtjatele kehtestatud keeld võtta ettemaksu.

Võrdlevad andmed (uuringutulemused, Euroopa tarbijakeskuste võrgustikus registreeritud kaebused)

Uuringust selgub, et osaajalise kasutamise õiguste vahetamise kavadega seotud probleemide osakaal on pärast osaajalise kasutamise õiguse direktiivi kohaldama hakkamist märgatavalt langenud – 31 %-lt 5,7 %-le. Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku andmetest on näha, et vahetuslepingutega seotud probleeme esineb nüüd väga harva (vaid 0,6 % kõikidest osaajalise kasutamise õiguse direktiiviga seotud kaebustest). Sarnasele järeldusele jõuab osaajalise kasutamise õiguse omajate komiteede ühenduse andmete põhjal 36 .

Seega tundub, et direktiivil on olnud osaajalise kasutamise õiguste vahetamise kavadele väga soodne mõju.

4.4. Edasimüük

Edasimüügilepingud lisati spetsiaalselt 2008. aasta osaajalise kasutamise õiguse direktiivi kohaldamisalasse. Eesmärk oli tagada tarbijate täiendav kaitse lepingute puhul, mille alusel ettevõtja aitab osaajalise kasutamise õiguse omajal edasi müüa osaajalise kasutamise õigust või pikaajalist puhkusetoodet. Edasimüümisel võivad tarbijad sageli olla eri põhjustel (nt tervislik seisund, vanus, keeruline rahaline olukord) haavatavad. Sellega seoses esitati palju kaebusi, eriti kui edasimüügiagendid nõudsid käsiraha, ehkki müüki hiljem ei toimunud. Seepärast on osaajalise kasutamise õiguse direktiivis sätestatud nüüd lisaks üldsätetele keeld nõuda enne osaajalise kasutamise õiguse või pikaajalise puhkusetoote tegelikku müüki mis tahes ettemakset.

Võrdlevad andmed (uuringutulemused, Euroopa tarbijakeskuste võrgustikus registreeritud kaebused)

Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku andmeil on edasimüügiprobleemidega seotud kaebuste osakaal püsinud muutumatuna ja võrdlemisi väiksena nii enne kui ka pärast direktiivi jõustumist (ligikaudu 10 %).

Uuringu kohaselt ei õnnestunud müüa oma osaajalise kasutamise õigust või puhkusetoodet 93,5 % tarbijatest, kes püüdsid seda teha 37 . Tarbijakaitseasutused ja tarbijad tõid küsitluste käigus ja õpitubades pettuse kohta kõikvõimalikke näiteid 38 . Nende hulka kuulusid olukorrad, kus edasimüügifirmad kasutasid ära haavatavaid omanikke, veendes neid nõustuma korraldustega, mis tõid nende toodete lubatud müügi asemel kaasa lisamaksed.

Riigi täitevasutused peavad tagama 2008. aasta osaajalise kasutamise õiguse direktiivi nõuetekohase rakendamise koos kõikide muude asjakohaste ELi tarbijakaitsealaste õigusaktidega (eelkõige ebaausate kaubandustavade direktiiv ja ebaõiglaste lepingutingimuste direktiiv). Nende õigusaktide nõuetekohane kohaldamine on väga oluline, et ära hoida edasimüügifirmade toime pandavaid pettusi.

5.direktiiviga hõlmamata puhkusetooted NING pettused

Käesoleva aruande aluseks olevates uuringutes rõhutatakse kahju, mis tekib tarbijatele seoses uute toodetega, nagu lühiajalised odavpuhkuseklubid (mille liikmeks ollakse alla ühe aasta) ning nn puhkusepunktidel põhinevad (leisure credit) skeemid, 39 mis sageli tunduvad olevat loodud selleks, et direktiivist mööda hiilida 40 . Tekkinud on ka teisi kaubandusvõtteid, mis viivad tarbijad tõenäoliselt segadusse ja kahjustavad nende võimalusi kasutada oma õigusi (nt teine leping, millega nõutakse ettemakse tegemise keelust mööda hiilides käsiraha; pakkumised, mida reklaamitakse eksitavalt pakkumistena, mille puhul ei ole tegemist osaajalise kasutamise õigusega). Seega tundub, et astutud on samme, mille eesmärk on direktiivi nõuetest kõrvale hoida. Tuleks keskenduda sellele, kuidas sellistel puhkudel tõhusalt tegutseda ja kuidas see peatada. 1994. aasta direktiivi läbivaatamisel koostatud komisjoni mõjuhinnangus on selgelt öeldud, et uus direktiiv üksi ei suuda peatada selliste ettevõtjate tegevust, kelle eesmärk on hoida kõrvale direktiivi nõuetest või tegeleda pettusega. Veebipõhine uuring kinnitab, et osaajalise kasutamise õiguste sektor jagab seda seisukohta. Et sellistest petturitest ettevõtjatest ja ebaausatest kauplejatest vabaneda, on ülioluline parem õiguskaitse alane tegevus ja koostöö asjaomaste asutuste, sealhulgas kriminaalõiguse valdkonnas tegutsevate täitevasutustega 41 .

6.KOOSTOIME TEISTE ASJAKOHASTE eli õigusaktidega

Osaajalise kasutamise õiguse direktiiv on valdkonnapõhine ja täiendab teisi ELi horisontaalseid tarbijakaitsealaseid direktiive, nagu eelkõige ebaausate kaubandustavade direktiiv, 42 mis on asjakohane tegelemiseks asjaomases sektoris kasutatavate eksitavate ja agressiivsete müügivõtetega, ning ebaõiglaste lepingutingimuste direktiiv, 43 mis on asjakohane lepingutingimuste võimaliku kuritarvituslikkuse hindamisel. Osaajalise kasutamise õiguse direktiivi 2008/122/EÜ kohaldamisalasse kuuluvate lepingute suhtes tarbijaõiguste direktiivi 2011/83/EL 44 siiski ei kohaldata. On oluline toonitada, et kõikidest Euroopa tarbijakeskuste võrgustikus registreeritud kaebustest osaajalise kasutamise õiguse ja sarnaste toodete kohta oli vaid 22,7 % otseselt seotud küsimustega, mis on reguleeritud kas 1994. aasta või 2008. aasta direktiiviga – enamik kaebusi käsitles hoopiski küsimusi, mis olid seotud muude tarbijakaitsealaste õigusaktide nõuetekohase kohaldamisega.

6.1. Ebaausate kaubandustavade direktiiv

Ajavahemikul 2007–2013 oli 29,2 % kõikidest Euroopa tarbijakeskuste võrgustikus registreeritud kaebustest, mis käsitlesid osaajalise kasutamise õigust ja sarnaseid tooteid, seotud ebaausate kaubandusvõtetega. Veebipõhise uuringu käigus ilmnesid veelgi rabavamad näitajad: vastajatest, kes olid kogenud probleeme, leidis vastavalt 75 % ja 68,6 %, et neid oli pikaajalise puhkusetoote või osaajalise kasutamise õiguse pakkumisega eksitatud. Vastavalt 40 % ja 54,3 % leidis, et neid oli survestatud sooritama pikaajalise puhkusetoote või osaajalise kasutamise õigusega seotud tehingut. Ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldatakse kõikide ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingute suhtes, sealhulgas selliste tehingute suhtes, mille tulemusel sõlmitakse osaajalise kasutamise õiguse direktiivi kohane leping. Tänu oma põhimõttepõhistele reeglitele, millega keelatakse eksitav tegevus ja eksitav tegevusetus ning agressiivsed kaubandusvõtted, võimaldab ebaausate kaubandustavade direktiiv vastutavatel ametiasutustel kaitsta tarbijaid lepingu sõlmimise eel, ajal ja järel. Ostusurve avaldamine ja edasimüügipettused on selles puhkemajanduse sektoris endiselt sagedased. Seepärast peavad riigi täitevasutused kohaldama selles sektoris rangelt ebaausate kaubandustavade direktiivi.

6.2. Ebaõiglaste lepingutingimuste direktiiv

45 % osaajalise kasutamise õigust käsitlevatest kaebustest, mis registreeriti Euroopa tarbijakeskuste võrgustikus aastatel 2012–2013, olid seotud lepingutingimustega 45 . Ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivi kohaldatakse ettevõtja ja tarbija vaheliste lepingute suhtes üldiselt, seepärast hõlmab see osaajalise kasutamise õiguse ja puhkusetoodete lepinguid. Sellega hoitakse ära lepinguosaliste õiguste ja kohustuste oluline tarbijat kahjustav tasakaalustamatus, nõudes näiteks, et lepingutingimused, milles ei ole eraldi kokku lepitud, koostataks lihtsas ja arusaadavas keeles, et kahtluse korral tõlgendataks neid tarbija kasuks ning et ebaõiglased lepingu tüüptingimused loetaks tarbija suhtes mittesiduvaks. Seega täiendab ebaõiglaste lepingutingimuste direktiiv osaajalise kasutamise õiguse direktiivi, hakates tarbijaid kaitsma lepingu sõlmimise hetkest. Täitevasutused peaksid kasutama seda direktiivi jätkuvalt lepingu sõlmimise järgsetes olukordades (nt kui hooldustasusid suurendatakse ühepoolselt ühtegi põhjendust esitamata või kui lepingutesse on lõimitud tähtajatust käsitlevad klauslid). Kuna üksiktarbijatel võib olla keeruline algatada ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivi alusel lepingute vaidlustamiseks kohtuvaidlusi, võiksid tarbijaühendused innukamalt aidata isikutel kaitsta oma huve ja mängida aktiivsemat rolli, sealhulgas kohtumenetluste kaudu.

6.3. Tarbijaõiguste direktiiv

Alates 13. juunist 2014 kohaldatava tarbijaõiguste direktiiviga 2011/83/EL tugevdatakse tarbijate õigusi, eeskätt tänu täielikult ühtlustatud nõuetele lepingueelse teavitamise kohta ning õigusele taganeda kauglepingust või väljaspool äriruume sõlmitud lepingust. Märkimist väärib asjaolu, et osaajalise kasutamise õiguse direktiiv 2008/122/EÜ oli nende tarbijaõiguste eelkäija.

Tarbijaõiguste direktiiv hõlmab lepinguid, mille suhtes osaajalise kasutamise õiguse direktiivi ei kohaldata. Seepärast kuuluvad kõik uued puhkusetooted, mis on välja töötatud eesmärgiga hiilida kõrvale osaajalise kasutamise õiguse direktiivist, põhimõtteliselt tarbijaõiguste direktiivi kohaldamisalasse. Nende seas on näiteks lepingud, mille kestus on alla ühe aasta, või lepingud, mis ei hõlma majutust. Sellistel juhtudel kehtib õigus saada lepingueelset teavet kooskõlas tarbijaõiguste direktiiviga. Peale selle kehtib kõikide lepingute puhul, mis on sõlmitud väljaspool äriruume või kasutades kaugsidevahendit, õigus 14 päeva jooksul pärast lepingu sõlmimist lepingust taganeda. Kui tarbijat ei teavitata enne lepingu sõlmimist nõuetekohaselt tema taganemisõigusest, pikendatakse taganemistähtaega ühe aasta võrra, mille tulemuseks on taganemistähtaeg pikkusega üks aasta ja 14 päeva.

7.Teadlikkuse SUURENDAMINE

Veebipõhine uuring näitas, et vastajad ei ole üldjuhul piisavalt teadlikud võimalikest kuritarvitustest osaajalise kasutamise õiguste ja puhkuseklubide sektoris 46 .

Teadlikkust on püütud suurendada mitmes liikmesriigis, isegi enne osaajalise kasutamise õiguse direktiivi kohaldamist.

Taanis oli 2013. aasta sügisel ühe peamise telekanali eetris telesaade, kus uuriti puhkusetoodetega seotud kelmusi. Taani Euroopa tarbijakeskus sai pärast seda tarbijailt hulga abipalveid.

Ühendkuningriigis loodi spetsiaalne töökond (Action Fraud), et teavitada tarbijaid puhkusetoodetega seotud kelmustest ning avastada ja uurida pettusi. Riiklik amet Office of Fair Trading (nüüdne konkurentsi- ja turgude amet – Competition and Markets Authority) on korraldanud lennujaamades kampaaniaid, et hoiatada tarbijaid riskide eest, mis kaasnevad osaajalise kasutamise õiguse ostmisega välismaal, ja võimalike puhkusetoodetega seotud kelmuste eest. Hoolimata nimetatud ettevõtmistest on Ühendkuningriigi tarbijad endiselt ühed kõige sagedasemad petturitest ettevõtjate ohvrid 47 .

2014. aastal alustati ühisprojektiga, kuhu on kaasatud mitu Euroopa tarbijakeskust, et arendada ideid tõhusate ennetuskampaaniate tarvis. Selle raames töötatakse välja soovitused tarbijatele ja koostatakse materjalid interneti vahendusel ellu viidava teadlikkuse suurendamise kampaania jaoks. Euroopa tarbijakeskused panevad nõuanded üles oma veebisaitidele ja reklaamivad neid aktiivselt.

Tarbijate teadlikkus paraneks kindlasti seeläbi, kui võetaks rohkem teadlikkuse suurendamise meetmeid. Euroopa tarbijakeskuste töö on samm õiges suunas.

8.SEKTORI ENESEREGULATSIOON JA KÄITUMISJUHENDID

Käitumisjuhendid

Uuringutest on näha, et nii ettevõtjate ühendused kui ka tarbijaühendused soovivad aidata kaasa osaajalise kasutamise õiguse direktiivi täitmise paremale tagamisele. Nii puhkekeskuste arendamise organisatsioon kui ka osaajalise kasutamise õiguse omajate komiteede ühendus 48 nõuavad oma ettevõtjatest liikmetelt käitumisjuhendite järgimist. Nad on võtnud ka teisi vaidluste kohtuvälise lahendamisega seotud meetmeid, et parandada sektori kui terviku mainet. Nende käitumisjuhenditega tagatakse raamistik eneseregulatsiooniks, mida saaks tõhustada koos riigiasutustega tehtava töö kaudu, et suurendada tarbijate seas teadlikkust oma õigustest ja ohtudest, mida kujutavad endast petturitest ettevõtjad.

9.vaidluste kohtuväline ja INTERNETipõhine lahendamine

Euroopa tarbijakeskused võivad kõikjal ELis aidata tarbijatel oma vaidluste lahendamise mehhanismide kaudu menetleda ettevõtjate vastu suunatud kaebusi. Osaajalise kasutamise õiguse direktiivi artiklis 14 nõutakse, et liikmesriigid julgustaksid ettevõtjaid töötama välja vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused. Osaajalise kasutamise õiguse puhul on see protsess endiselt lapsekingades, kuid on oodata, et olukorda parandab tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiv, mida kõik liikmesriigid on pidanud kohaldama alates 9. juulist 2015. Selle direktiiviga tagatakse, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused ja menetlused on tarbijatele kättesaadavad kogu ELis, ning kantakse ettevõtjatele teavitamiskohustuse kehtestamisega hoolt selle eest, et tarbijad on teadlikud vaidluste kohtuvälisest lahendamisest.

Samuti on oodata, et ELi määrus vaidluste internetipõhise lahendamise kohta hõlbustab veelgi selliste mehhanismide kasutamist nii riigisiseste kui ka piiriüleste müügi- ja teenuslepingutest tulenevate lepinguliste kohustustega seotud vaidluste puhul. Alates 9. jaanuarist 2016 võimaldab vaidluste internetipõhise lahendamise platvorm tarbijatel esitada oma kaebused interneti teel. Vaidlused edastatakse kõrgetasemelistele vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustele, kellest on teatatud tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi alusel komisjonile. Mõned ettevõtjad ja osaajalise kasutamise õiguse omajate ühendused juba pakuvad vaidluste kohtuvälise lahendamise kavu. Näiteks puhkekeskuste arendamise organisatsioon kehtestas 2005. aastal oma vaidluste lahendamise kava osaajalise kasutamise õiguste sektori jaoks. Ehkki see on positiivne areng, on need mehhanismid petturitest ettevõtjate puhul võrdlemisi ebatõhusad.

10.direktiivi rakendamine

Rakendamisprobleemid tarbijate ja ettevõtjate päritoluriikide kaupa

Ligikaudu poole kõikidest aastatel 2007–2013 Euroopa tarbijakeskuste võrgustikus registreeritud kaebustest osaajalise kasutamise õiguse ja sellega seotud toodete kohta esitasid Ühendkuningriigi tarbijad 49 . Suurem osa kõnealuses võrgustikus registreeritud tarbijakaebustest oli esitatud Hispaanias asuvate ettevõtjate vastu 50 .

Võimalikud karistused

Jõustamiskord ja trahvid on liikmesriigiti väga erinevad. Liikmesriikidel on kaalutlusõigus küsimuses, kuidas näha osaajalise kasutamise õiguse direktiivi järgimiseks ette tõhusad jõustamisvahendid ning kehtestada tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused tagamaks, et ettevõtjad direktiivi järgivad.

Direktiivi rikkumise korral on täitevasutuste rakendatavad karistused liikmesriigiti väga erinevad alates 1 500 euro suurustest haldustrahvidest kuni trahvideni, mis ületavad 100 000 eurot, või trahvideni, mis põhinevad ettevõtja aastakäibel (nt kuni 10 %) 51 .

Politseijuurdlus ja kriminaalvastutusele võtmine

Eri organisatsioonide registreeritud tarbijakaebuste suurt arvu silmas pidades tundub, et riigisiseses tarbijaõiguses ette nähtud trahvid ei ole petturitest ettevõtjate heidutamiseks piisavalt tõhusad 52 . Pettust kuriteona ei ole ELi tasandil määratletud 53 . See aga ei tundu olevat probleem, sest kõik liikmesriigid käsitavad pettust oma kriminaalõiguses teatavatel tingimustel kuriteona. Tavaliselt hõlmab selline kuritegu tegevust, mille eesmärk on tarbijaid tahtlikult eksiteele viia ja neilt raha välja pressida, ilma mingi kavatsuseta pakkuda lubatud omadustega teenust või toodet. Seega ei ole mingit märki vajadustest ELi-üleselt kehtiva pettuse määratluse järele. Pigem on vaja kohaldada selles valdkonnas jõulisemalt kriminaalõigust. Seepärast tuleks liikmesriike julgustada olema pettuse uurimisel ja selle eest vastutusele võtmisel aktiivsemad 54 .

Mõnes liikmesriigis ei tundu tarbijate eksiteele viimisega tegelevate petturitest ettevõtjate uurimine ja vastutusele võtmine olevat prioriteet. Sellise käitumise tõsiduse hindamisel tuleks arvesse võtta ka kuriteo (sh rahapesu) kogu ulatust ja võimalikku kuritegelike organisatsioonide kaasatust.

Tarbijaühendused ja ettevõtjate ühendused on aktiivselt aidanud õiguskaitseasutustel uurida ettevõtjate toime pandud pettusi ja nende eest vastutusele võtta. Tänu sellisele abile oli võimalik edukalt algatada petturitest ettevõtjate suhtes mõned olulised kriminaalasjad 55 .

Selliste pettuste piiriülene mõõde ja õiguskaitseasutuste (politsei, riigiprokuratuuri, kohtute) võetavate meetmete tulemuslikkus sõltub suuresti liikmesriikide pädevate asutuste vahel kriminaalõiguse valdkonnas sisse seatud koostöö tõhususest. Olemasolevad ELi õigusaktid, milles on käsitletud kriminaalasjades tehtavat koostööd, tagavad selle jaoks ulatusliku õigusraamistiku. Direktiiv 2014/41/EL , mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, lihtsustab õigusasutuste jaoks tõendite kogumist uurimise ajal teisest ELi liikmesriigist 56 . Kõnealuse direktiiviga hõlmatud uurimistoimingute hulka kuulub näiteks tunnistajate küsitlemine, juba määrust täitva asutuse valduses oleva teabe või tõendite saamine, elektroonilise side pealtkuulamine (kohaldades lisatagatisi) ning pangakontode kohta teabe hankimine ja pangakontode seire. Süüdistuse esitamise etapis on väga tõhus vahend Euroopa vahistamismäärus (kehtestatud nõukogu raamotsusega 2002/584/JSK ), et tagaotsitav vahi alla võtta ja kriminaalmenetluse raames kohtu alla anda või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks üle anda.

Krediit- või deebetkaardimaksete tagasimaksed õiguskaitsevahendina

On kindlaks tehtud, et üks kõige tõhusam kiire viis hüvitise saamiseks osaajalise kasutamise õiguse direktiivi 2008/122/EÜ rikkumise korral on maksevahendite väljastajate pakutavate tagasimaksevõimaluste kasutamine. See on protsess, mis võimaldab tarbijatel paluda oma krediit- või deebetkaardi väljastanud asutusel pöörata kaarditehing ümber, kui ostetud kauba või teenuse puhul esineb probleeme, eriti kui on võimalik tõestada ebaseaduslikku tegevust. Uuringud on näidanud, et seda võimalust on edukalt kasutatud õiguskaitse tagamiseks tarbijatele, kellel paluti teha ettemaks ja kellel ei lastud hiljem oma taganemisõigust kasutada. Tagasimakse nõudmisel on peamiseks õiguslikuks aluseks direktiiv 2007/64/EÜ makseteenuste kohta siseturul 57 ja direktiiv 2008/48/EÜ tarbijakrediidilepingute kohta 58 . Tagasimakse nõudmisel kauba või teenuse mittevastavuse korral kohaldatakse direktiivi 2008/48/EÜ artiklit 15, mis hõlmab krediitkaardi tagasimakseid 59 . Ostud, mille puhul kasutatakse deebetkaarti, võivad olla kaetud riigisisese õigusega 60 või kaarte väljastavate asutuste tegevuseeskirjadega. Riikide tarbijakaitseasutused ja Euroopa tarbijakeskused peaksid vajaduse korral andma tarbijatele süstemaatiliselt nõu, et nad taotleksid pankadelt tagasimakset ja teeksid seda võimalikult kiiresti, sest tagasimakse taotluse esitamiseks võivad olla kehtestatud tähtajad 61 .

11.Järeldused

Komisjon teeb eespool kirjeldatud asjaolude põhjal direktiivi kohaldamise kohta järgmised järeldused.

Direktiiv näib üldiselt olevat kasulik vahend, mille abil kaitsta tarbijaid, kui tegemist on osaajalise kasutamise õiguse, pikaajaliste puhkusetoodete, edasimüügi- ja vahetuslepingutega, mis kuuluvad direktiivi kohaldamisalasse.

Direktiivi kohaldamisalast väljapoole jäävates aspektides (nagu lepingute lõpetamine) esineb endiselt probleeme. Samas näitab analüüs, et nende aspektidega on võimalik edukalt tegeleda sihipärase sekkumisega riigi tasandil, tõhusate eneseregulatsioonimeetmetega ja muude ELi tarbijaõiguse vahendite parema täitmise tagamisega.

Sellegipoolest tuleb erilist tähelepanu pöörata õiguslikele skeemidele ja võtetele, mille eesmärk on direktiivist mööda hiilida. Sellise möödahiilimise tõkestamisel on abi tarbijaõiguste direktiivist, ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivist ja ebaausate kaubandustavade direktiivist. Ebaausate kaubandustavade direktiivi käsitlevad läbivaadatud juhised hõlmavad muu hulgas kõnealuse direktiivi ja osaajalise kasutamise õiguse direktiivi koostoimet 62 .

Praeguses etapis ei tundu olevat vajadust muuta ei direktiivi kohaldamisala ega selle sätteid.

Et muuta direktiiv tõhusamaks, tuleb julgustada riikide täitevasutusi keskenduma teatavatele äritavadele ja ettevõtjatele. See puudutab eelkõige Hispaaniat, kust on pärit pooled ELis, Islandil ja Norras Euroopa tarbijakeskustele esitatud kaebustest.

Kui asjaolud viitavad vajadusele kohaldada kriminaalõigust, tuleks kiiresti teavitada õiguskaitseasutusi, et nad saaksid algatada kriminaaljuurdluse. Pettuste piiriülest mõõdet saaks käsitleda tõhusamalt, kui kasutada paremini liikmesriikide õiguskaitseasutuste vahel kriminaalõiguse valdkonnas sisse seatud koostöömeetmeid. Olemasolevad ELi õigusaktid, milles on käsitletud kriminaalasjades tehtavat koostööd, pakuvad selleks puhuks juba ulatuslikku õigusraamistikku.

Olemasolevaid probleeme on võimalik lahendada ka muul viisil, näiteks teadlikkuse suurendamise kampaaniate, eneseregulatsiooni ja vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismide abil, millel kõigil võib olla soodne mõju. Euroopa tarbijakeskused on selleks loonud oma veebisaitidel tarbijatele mõeldud soovituste jaoks eraldi rubriigi, mis peaks peagi tööle hakkama 63 .

Riigi tarbijakaitseasutuste ulatuslikumate strateegiatega saaks suurendada tarbijate teadlikkust ja sel viisil tagada, et asjaomase riigi kodanikud on teadlikumad võimalikest pettustest. Kõige tõhusam tarbijate kaitsmise viis on ennetamine. Uuringud näitavad, et seaduslikud ettevõtjad tegelevad aktiivselt oma mainega ja soovivad, et neis nähtaks ELi õiguskorra järgijat. Neid ettevõtjaid ja nende kliente esindavad ühendused koostavad käitumisjuhendeid, loovad vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanisme ja teevad koostööd täitevasutustega, kui nad avastavad selles puhkusemajanduse sektoris petturitest ettevõtjaid.

Komisjon on võtnud, Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 258 alusel vajalikke meetmeid, kui liikmesriik ei ole täitnud oma ülevõtmiskohustusi. Komisjon kasutab oma kõnealuse artikli kohaseid volitusi alati ka siis, kui liikmesriik ei täida rakendamisel oma kohustusi. Seepärast on komisjoni talitused alustanud seoses direktiivi nõuetekohase täitmise tagamiseks dialoogi Hispaaniaga.

Komisjon julgustab liikmesriike ka edaspidi tõhustama vajaduse korral oma rakendusmeetmeid, sealhulgas tarbijakaitsealase koostöö võrgustiku kaudu, 64 ja tagama direktiivi järgimise kõikides liikmesriikides. Kaalutakse täiendavaid meetmeid, nagu sihipärased õpikojad koos peamiste sidusrühmadega. Võttes arvesse käesoleva aruande põhjal riikide tasandil võetavate meetmete hulka ja nende mõju, võidakse vajaduse korral direktiivi kohaldamise üldise olukorra kohta teha kolme aasta pärast täiendav hindamine.

(1)

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 94/47/EÜ, 26. oktoober 1994, ostjate kaitse kohta, mis puudutab kinnisvara osaajalise kasutamise õiguse ostulepingute teatavaid aspekte.

(2)

Strateegia- ja hindamisteenuste keskuse koostatud hindamisuuring osaajalise kasutamise õiguse direktiivi 2008/122/EÜ kohaldamise kohta, mis on kättesaadav aadressil

http://ec.europa.eu/consumers/consumer_rights/travel/timeshare/index_en.htm .

(3)

Vt strateegia- ja hindamisteenuste keskuse lõpparuande lk 3 ja lk 102, B lisa. Selle veebipõhise uuringu tulemusi tuleks tõlgendada ettevaatlikult, kuna uuring äratas tähelepanu eelkõige nendes tarbijates, kellel oli esinenud seoses oma puhkusetootega probleeme. Seepärast keskendutakse selle veebipõhise uuringu tulemustes probleemide struktuurile – arvesse on võetud vaid probleemidega kokku puutunud tarbijate vastuseid. Lisaks oli suurem osa vastajatest (89,1 %) sõlminud oma lepingu enne 2012. aastat, st enne direktiivi kohaldamist. Ligi 60 % uuringu raames vastanud tarbijatest oli sõlminud oma lepingu Hispaanias.

(4)

Küsitleti 88 riigiasutust, osaajalise kasutamise õiguse omajate ühendust ja tarbijaühendust, spetsialiseerunud õigusabifirmat, osaajalise kasutamise õigusega tegelevat ettevõtjat ja üksikut tarbijat.

(5)

Õpikojad korraldati ELi liikmesriikides, kus on märkimisväärne osaajalise kasutamise õiguste turg, st Prantsusmaal, Maltal, Hispaanias, Rootsis ja Ühendkuningriigis.

(6)

Analüüsiti Euroopa tarbijakeskuste võrgustikus aastatel 2007–2013 registreeritud kaebuste andmeid. Teave hõlmas kaebuse esitaja (tarbija) päritoluriiki, ettevõtja päritoluriiki, kaebuse liigitust vastavalt asjaomases olukorras kohaldatavale ELi vahendile ja probleemi liigitust.

(7)

Rikkumismenetlus algatati Belgia, Hispaania, Itaalia, Küprose, Leedu, Luksemburgi, Malta, Poola, Rootsi, Slovakkia, Sloveenia, Soome, Tšehhi ja Ungari suhtes.

(8)

 Komisjon lõpetas juhtumite menetlemise 31. mail 2012 (vt  http://europa.eu/rapid/press-release_IP-12-528_en.htm ).

(9)

Austria, Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Iirimaa, Leedu, Läti, Malta, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Slovakkia, Sloveenia, Soome, Taani, Tšehhi, Ungari ja Ühendkuningriik.

(10)

Vt strateegia- ja hindamisteenuste keskuse lõpparuande lk 13, punkt 2.3. Ebaõige ülevõtmine oli põhjustatud peamiselt sellest, et asjaomaseid sätteid mõisteti ja tõlgendati vääralt. Korduv probleem oli artikli 9 lõike 2 ja artikli 10 lõike 2 ülevõtmine. Kõik liikmesriigid peale ühe kohandasid oma õigusakte.

(11)

Hispaania (ebaõige rakendamine) ja Tšehhi (ebaõige ülevõtmine).

(12)

Strateegia- ja hindamisteenuste keskuse lõpparuande lk 30, punkt 3.3.1.

(13)

 Osaajalise kasutamise õiguse omajate komiteede ühendus (TATOC) on tarbijaühendus Ühendkuningriigi osaajalise kasutamise õiguse omajate jaoks ( www.tatoc.co.uk ). Kõnealuse ühenduse statistika kohaselt registreeriti 2013. aastal võrreldes 2010. aasta 1 537 kaebusega vaid 781 kaebust (vt ka strateegia- ja hindamisteenuste keskuse lõpparuande tabel 3.11).

(14)

Kuna muid kättesaadavaid andmeid ei ole ja kuna direktiivi on kohaldatud võrdlemisi lühikest aega, ei ole võimalik teha nende andmete põhjal lõplikke järeldusi.

(15)

Strateegia- ja hindamisteenuste keskuse lõpparuande joonis 3.6.

(16)

Nendest vastajatest, kes olid ostnud osaajalise kasutamise õiguse või sellega seotud tooteid enne seda, kui hakati kohaldama 2008. aasta direktiivi, teatas samast probleemist vaid 27 %.

(17)

Direktiivi mõju kinnitamiseks puudub mõnest muust allikast pärit lisateave.

(18)

Nendes näitajates on võetud kokku strateegia- ja hindamisteenuste keskuse lõpparuande leheküljel 39 esitatud tabelis 4.3 märgitud uuringuandmed.

(19)

Strateegia- ja hindamisteenuste keskuse lõpparuande lk 40, tabel 4.2; ettevõtjate kulude tegeliku kasvu suurust uuringu käigus ei mõõdetud.

(20)

 Strateegia- ja hindamisteenuste keskuse lõpparuande lk 41, tabel 4.3.

(21)

Teave põhineb küsitlustel ja veebipõhistes küsimustikes antud ettevõtjate vastustel. Täpsed näitajad selliste kulude suuruse mõõtmiseks ei ole kättesaadavad.

(22)

Teave põhineb küsitlustel ja veebipõhistes küsimustikes antud ettevõtjate vastustel. Täpsed näitajad selliste kulude suuruse mõõtmiseks ei ole kättesaadavad.

(23)

Strateegia- ja hindamisteenuste keskuse lõpparuande joonis 3.6.

(24)

Enne 2008. aasta direktiivi kohaldamist oli see näitaja 46,3 %, pärast aga 17,1 %.

(25)

Vt eeskätt hinna, sealhulgas täiendavate kohustuslike kulude ja muude korduvate tasude üksikasjalik kirjeldus direktiivi I lisas esitatud standardinfo teabelehes.

(26)

Strateegia- ja hindamisteenuste keskuse lõpparuande joonis 3.6.

(27)

Ühendkuningriigi konkurentsi- ja turuameti (Competition and Market Authority) 2014. aasta juuli uuringuprojekt „Disposal of timeshares and other long-term holiday products — a report for BIS and the European Commission”. Selles on eraldi käsitletud raskusi, millega puutuvad kokku Ühendkuningriigist pärit osaajalise kasutamise õiguse ja pikaajaliste puhkusetoodete omanikud oma õiguste müümisel või oma lepingute muul viisil lõpetamisel.

(28)

Seda olukorda on analüüsitud põhjalikumalt punktis 6.2.

(29)

Eespool nimetatud Ühendkuningriigi konkurentsi- ja turuameti uuringus on öeldud, et Iisraelis võimaldab hiljutine tarbijakaitseseaduse muudatus tarbijatel tühistada enne 24. märtsi 2014 sõlmitud osaajalise kasutamise õiguse lepingud pelga kirjaliku teate saatmisega. Tühistamine jõustub järgmise aasta lõpus ja ettevõtjal ei ole õigust nõuda mingit tühistamistasu. See seadus jõustus 24. septembril 2014 ja seda kohaldatakse Iisraelis asuva kinnisvaraga seotud osaajalise kasutamise õiguste suhtes. Seega kohaldatakse seda ka ELi kodanike suhtes, kes omavad seal osaajalise kasutamise õigust.

(30)

 Puhkekeskuste arendamise organisatsioon (Resort Development Organisation) on ELi-ülene kaubandusühendus puhkeasutuste omanikele üle kogu Euroopa. See ühendab eri liiki puhkusetoodetega kauplejaid (vt ka  http://www.rdo.org/ ).

(31)

Lepingust väljumiseks võidakse muu hulgas pakkuda omanikule võimalust vahetada oma toode lühiajalise toote vastu, mille leping kindlaksmääratud aastate pärast lõpeb, või suunata omanik nn väljumisklubisse, mis annab talle võimaluse väljuda lepingust teatud minimaalse aja möödudes (tavaliselt 2–5 aastat) ilma trahvita.

(32)

Direktiivi 2008/122/EÜ artikli 10 lõige 1.

(33)

Direktiivi 2008/122/EÜ artikli 10 lõige 2.

(34)

Kõige sagedasem pikaajaliste puhkusetoodetega seotud probleem on lepingueelset teavet käsitlevate nõuete järgimata jätmine (toote, edasimüügi ja taganemisõiguse kohta antakse eksitavat teavet; vt strateegia- ja hindamisteenuste keskuse lõpparuande joonis 3.2).

(35)

Strateegia- ja hindamisteenuste keskuse lõpparuande tabel 3.10.

(36)

Strateegia- ja hindamisteenuste keskuse lõpparuande tabel 3.11 (2013. aastal vaid 14 juhul võrreldes sama ajavahemiku 277 edasimüügilepingutega seotud juhtumiga).

(37)

Strateegia- ja hindamisteenuste keskuse lõpparuande tabelid 4.6 ja 4.7 (see võib siiski viidata pelgalt praegusele olukorrale osaajalise kasutamise õiguste ja pikaajaliste puhkusetoodete turul).

(38)

Mõlemad korraldati strateegia- ja hindamisteenuste keskuse uuringu raames.

(39)

Puhkusetoodete ja -teenustega seotud laenukavade kestus on üldjuhul alla 365 päeva (tavaliselt 360 päeva). Laenukavadega kaasneb lubadus, et tulevased broneeringud saab teha tasuta või et nende puhul tehakse allahindlust. Kõnealused kavad hõlmavad kõikvõimalikke teenuseid, majutus on vaid üks neist (ehkki seda kirjalikus lepingus sageli isegi ei nimetata).

(40)

Ühendkuningriigi Euroopa tarbijakeskus on teatanud, et puhkusetoodete ja -teenustega seotud laenukavade kohta esitatud tarbijate kaebuste hulk suurenes 2013. aasta märtsi lõpus lõppenud aastal 140 % (60 kaebust võrreldes 2012. aasta 25 kaebusega).

(41)

Vt käesoleva aruande punkti 10 „Direktiivi jõustamine” alapunkt „Politseijuurdlus ja kriminaalvastutusele võtmine”.

(42)

Direktiiv 2005/29/EÜ, ELT L 149, 11. juuni 2005, lk 22.

(43)

Direktiiv 93/13/EMÜ, EÜT L 95, 5. aprill 1993, lk 29.

(44)

Direktiiv 2011/83/EÜ, ELT L 304, 22. november 2011, lk 64.

(45)

Strateegia- ja hindamisteenuste keskuse lõpparuande joonis 3.8.

(46)

33,2 % vastajatest ei olnud üldse teadlikud ja veel 35,3 % ei olnud eriti teadlikud. Vaid 10 % vastajatest olid täiesti teadlikud osaajalise kasutamise õiguste ja puhkusetoodete sektoris esinevatest kuritarvitustest (vt strateegia- ja hindamisteenuste keskuse lõpparuande tabel 4.8).

(47)

Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku andmeil esitasid aastatel 2007–2013 kõikidest osaajalise kasutamise õigust ja sellega seotud tooteid käsitlevatest kaebustest ligikaudu poole Ühendkuningriigi tarbijad.

(48)

TATOC (vt joonealune märkus 12) annab seaduslikele ettevõtjatele võimaluse hakata sidusettevõtjaks. TATOCil on oma käitumisjuhend ja vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanism.

(49)

Peaaegu iga viies kaebus on tarbijatelt, kes elavad Põhjamaades (eriti Rootsis ja Norras). Teised asjaomased tarbijad on pärit Saksamaalt, Belgiast ja Hollandist (vt strateegia- ja hindamisteenuste keskuse lõpparuande punkt 3.3.2).

(50)

Enam kui 75 % kõikidest aastatel 2007–2013 registreeritud kaebustest olid seotud Hispaania ettevõtjatega, järgnesid kaebused Kreekas asuvate ettevõtjate kohta (10 %) ja Maltal asuvate ettevõtjate kohta (5 %).

(51)

Eesti, kus trahv on kõige väiksem, muutis hiljuti oma asjakohast õigusakti. Nüüd on kohaldatav trahv algse 640 euro asemel 9 600 eurot (vt strateegia- ja hindamisteenuste keskuse lõpparuande punkt 6.3).

(52)

Vt strateegia- ja hindamisteenuste keskuse lõpparuande punkt 4.6 ja tabel 4.9: umbes 6 % uuringus osalenud ettevõtjatest leidis, et direktiiv, mis küll tagab tarbijatele märkimisväärse kaitse, ei ole piisavalt tõhus petturitest ettevõtjate puhul, kes rikuvad tahtlikult tarbijaõigust.

(53)

Liidu finantshuve kahjustava pettusega seoses on ELi-ülene pettuse määratlus olemas. Selle leiab 26. juulil 1995 koostatud Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsioonist. Konventsioon asendatakse direktiiviga, milles käsitletakse liidu finantshuve kahjustava pettuse vastast võitlust kriminaalõiguse abil, mille üle Euroopa Parlament ja nõukogu peavad praegu läbirääkimisi (vt COM(2012) 363, 11. juuli 2012).

(54)

Sellise tegevuse tõhusust saab tõestada ühe näite abil: 2013. aastal täheldati Rootsi tarbijakeskuses registreeritud kaebuste arvu märkimisväärset vähenemist. See vähenemine langes kokku kahe suure politseioperatsiooniga, mis korraldati 2013. aastal seoses Hispaania (Rootsi tarbijate peamine puhkusesihtkoht) puhkemajandussektoris tegutsevate petturitest ettevõtjatega. Operatsioonide tulemusel suleti Hispaanias 18 ettevõtet.

(55)

Hispaanias registreeritud ühendus Mindtimeshare, kes esindab Euroopast pärit ja pettuse ohvriks langenud osaajalise kasutamise õiguse omajate huve, on aktiivselt aidanud riigiasutustel võtta meetmeid jultunud ettevõtjate suhtes. Selle tulemusel suleti 2013. aastal 18 Hispaanias asuvat ettevõtet. Prantsusmaal on väga aktiivne tarbijaühendus APAF-VTP, kes on aidanud kaasa petturitest ettevõtjate süüdimõistmisele – nt 9. jaanuaril 2014 Hakim Bouri juhtumi puhul ja 24. jaanuaril 2014 Christine Dricot’ juhtumi puhul (strateegia- ja hindamisteenuste keskuse lõpparuande lk 83, punkt 6.5).

(56)

Liikmesriigid peavad selle direktiivi üle võtma 22. maiks 2017.

(57)

Direktiivis 2007/64/EÜ on sätestatud õiguslik alus tagasimakse nõudmiseks juhul, kui kaarti on kasutatud ilma loata.

(58)

Direktiivis 2008/48/EÜ on sätestatud õiguslik alus tagasimakse nõudmiseks kauba või teenuse mittevastavuse korral.

(59)

 Artikkel 15: 1. Kui tarbija on ühenduse õiguse alusel kasutanud õigust taganeda kauba tarne või teenuse osutamise eesmärgil sõlmitud lepingust, ei ole seotud krediidileping tema suhtes enam siduv.

2. Kui krediidilepinguga hõlmatud kaupu ei anta tarbijale üle või teenuseid ei osutata või kui seda tehakse vaid osaliselt või kui kaup või teenus ei vasta kauba tarne või teenuse osutamise lepingu tingimustele, on tarbijal õigus kasutada krediidiandja suhtes õiguskaitsevahendeid, kui tarbija on talle õigusaktide või kauba tarne või teenuste osutamise lepingu alusel antud õiguste kohaselt kaupade tarnijalt või teenuse osutajalt tulutult nõudnud rikkumise hüvitamist. Liikmesriigid määravad kindlaks, millises ulatuses ja millistel tingimustel saab nimetatud õiguskaitsevahendeid kasutada.

(60)

Näiteks Taanis või Portugalis.

(61)

Vt Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku üksikasjalik aruanne tagasimaksete kohta ELis/EMPs:

  http://ec.europa.eu/consumers/ecc/docs/chargeback_report_en.pdf .

(62)

Ebaausate kaubandustavade direktiivi läbivaadatud juhenddokument avaldatakse enne 2016. aasta suve ja see saab olema kättesaadav aadressil http://ec.europa.eu/consumers/consumer_rights/unfair-trade/unfair-practices/index_en.htm.

(63)

Vt käesoleva aruande punkt 7 teadlikkuse suurendamise kohta.

(64)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 2006/2004, 27. oktoober 2004, tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (ELT L 364, 9. oktoober 2004, lk 1).