52014DC0327

1. Sissejuhatus ja eesmärgid

Taust

Määrus (EL) nr 575/2013[1] (edaspidi „kapitalinõuete määrus”) ja direktiiv 2013/36/EL[2] (edaspidi „kapitalinõuete direktiiv”) moodustavad õigusraamistiku, mis reguleerib krediidiasutuste ja investeerimisühingute (edaspidi ühiselt „asutused”) tegevuse alustamise tingimusi, järelevalveraamistikku ja usaldatavusnõudeid.

Kapitalinõuete määrus sisaldab krediidiasutuste ja investeerimisühingute jaoks kehtestatud usaldatavusnõudeid, mis on seotud pangandusturu ja finantsteenuste turu toimimisega. Eesmärk on tagada kõnealustel turgudel tegutsevate ettevõtjate finantsstabiilsus, samuti investorite ja hoiustajate kõrge kaitstuse tase. Konkurentsimoonutuste ja õigusliku arbitraaži ärahoidmiseks peaksid usaldatavusnõuded tagama maksimaalse ühtlustamise.

Riikide pädevatele asutustele ja liikmesriikidele jäävad siiski mitmesugused valikuvõimalused ja kaalutlusõigused. Need hõlmavad kapitalinõuete määruse artiklis 8 pädevatele asutustele antud võimalust teha likviidsusnõuete individuaalsest kohaldamisest erandit. Kuigi erandi tegemine sõltub liikmesriigi kaalutlusõigusest, hõlbustab see suurel määral uute likviidsuseeskirjade kohaldamist grupi kontekstis.

Käesoleva aruande põhjus

Kapitalinõuete määruse artikli 8 kohaselt võivad pädevad asutused täielikult või osaliselt loobuda kapitalinõuete määruse VI osa, s.o likviidsusnõuete kohaldamisest krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes ja kas kõigi või mõne tema liidus tegutsevate tütarettevõtja suhtes ning teostada nende üle järelevalvet kui ühe likviidsusalagrupi üle seni, kui on täidetud kõik sätestatud tingimused.

Nimetatud tingimused on järgmised:

a) emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing täidab konsolideeritud alusel või tütarettevõtjast asutus täidab allkonsolideeritud alusel VI osas sätestatud kohustusi;

b) emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing kontrollib konsolideeritud alusel või tütarettevõtjast asutus kontrollib allkonsolideeritud alusel likviidsusgruppi või alagruppi kuuluvate kõigi selliste asutuste likviidsuspositsioone, kelle suhtes kõnealust erandit kohaldatakse, teostab kõnealuste likviidsuspositsioonide üle pidevat järelevalvet ning tagab kõikide nimetatud krediidiasutuste või investeerimisühingute puhul piisava likviidsuse taseme;

c) krediidiasutused või investeerimisühingud on sõlminud pädevatele asutustele vastu võetavad lepingud, millega nähakse ette vahendite vaba liikumine nende vahel ja mis võimaldavad neil õigeaegselt täita oma individuaalseid ja ühiseid kohustusi;

d) puuduvad praegused või prognoositavad olulised praktilised või õiguslikud takistused punktis c osutatud lepingute täitmiseks.

Kapitalinõuete määruse artikli 8 lõike 1 viimase lõigu kohaselt esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande mis tahes õiguslike takistuste kohta, mis võivad teha esimese lõigu punkti c kohaldamise võimatuks, ning tal palutakse teha vajadusel 31. detsembriks 2015 seadusandlik ettepanek selle kohta, milline neist takistustest tuleks kõrvaldada.

Viimastel kuudel on Euroopa Komisjon vahetult konsulteerinud nii tööstusettevõtjate kui ka riikide ametiasutustega, et teha kindlaks võimalikud takistused rahaliste vahendite vabale liikumisele ühe likviidsusalagrupi asutuste vahel ELis, kaaluda, kuidas need takistused ületada, ning kas on vaja regulatiivseid meetmeid ELi tasandil. Komisjon arutas seda teemat 2013. aasta septembris ka oma pangandus-, makse- ja kindlustusala eksperdirühmas.

2. Võimalikud rahaliste vahendite vaba liikumise takistused

Käesoleva aruande keskmes on peamiselt piiriülesed olukorrad, sest just nendes on praktikas takistused kõige tõenäolisemad. Pealegi on erandit likviidsusnõuete individuaalsest kohaldamisest asutuste ja kas kõigi või mõne tütarettevõtja suhtes, kus kõik likviidsusalagrupi asutused on saanud tegevusloa samas liikmesriigis, reguleeritud kapitalinõuete määruse artikli 8 lõikes 2 eraldi.

Tuleb märkida, et käesolevas aruandes ei analüüsita võimalikke takistusi kolmandates riikides, sest kapitalinõuete määruse artikli 8 lõike 1 kohaselt kohaldatakse erandit üksnes liidu piires, kuigi komisjon tunnistab, et sellised takistused oleksid mureks konsolideeritud alusel tehtava järelevalve kontekstis.

Kapitali vaba liikumine ELi üldeeskirjana

Üldjuhul ei tohiks kapitali vabale liikumisele Euroopa Liidus olla mingeid piiranguid. Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping”) artikli 63 alusel on keelatud kõik kapitali liikumise ja maksepiirangud liikmesriikide vahel.

Seepärast kujutab siseriiklik õigus, millega takistatakse krediidiasutustel ja investeerimisühingutel sõlmida lepinguid, milles on ette nähtud rahaliste vahendite piiriülene vaba liikumine nende vahel, et nad saaksid täita oma individuaalseid ja ühiseid kohustusi maksetähtaja saabumisel, põhimõtteliselt aluslepinguga keelatud piirang, mille suhtes võib algatada ELi toimimise lepingu rikkumismenetlused artikli 258 jj alusel. Järelikult ei saa liikmesriigid põhimõtteliselt kehtestada siseriiklikke seadusi, millega otseselt keelatakse kapitali vaba liikumine.

Samas on ELi toimimise lepingu artikli 65 lõike 1 punktis b sätestatud, et artiklis 63 sätestatud üldeeskiri ei mõjuta liikmesriikide õigust võtta kõiki vajalikke meetmeid, et takistada siseriiklike õigusnormide rikkumist, eriti rahaasutuste usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve alal, või võtta meetmeid, mis on õigustatud avaliku korra või avaliku julgeoleku seisukohalt. ELi toimimise lepingu artikli 65 lõike 3 kohaselt ei tohi need meetmed kujutada endast suvalise diskrimineerimise vahendit ega varjatud piirangut kapitali ja maksete vabale liikumisele.

Selle tulemusena ei saa siseriiklikke nõudeid, millel on kapitalivoogudele piirav mõju, iseenesest pidada ELi toimimise lepingu artikli 63 rikkumiseks, kui need ei ole diskrimineerivad ja on ettevaatuse seisukohast nõuetekohaselt õigustatud, sobivad püstitatud eesmärgi täitmiseks ja on eesmärgiga proportsionaalsed.

Kui kapitali vaba ringluse takistamine on õigustatud näiteks kapitalikontrollide kehtestamisega, võib olla tegemist erakorraliste asjaoludega. Selles suhtes leidis komisjon hiljuti, et Küprose kehtestatud ajutised piirangud kapitali liikumisele olid õigustatud avaliku korra / avaliku julgeoleku (ELi toimimise lepingu artikli 65 lõike 1 punkt b) ja ülekaaluka üldise huvi põhjustel.

Ringkaitse

Praktikas võtavad pädevad asutused liikmesriikides vahel meetmeid likviidsuse, dividendide ja muude pangavarade hoidmiseks riigi piires (s.o nn ringkaitsemeetmeid), millel võib olla kahjulik mõju muudele liikmesriikidele. Sellised ringkaitsemeetmed võivad kujutada kapitali vaba liikumise piiramist, mis on aluslepinguga keelatud, välja arvatud juhul, kui need on nõuetekohaselt õigustatud ja proportsionaalsed. On ka oht, et riikide pädevad asutused võivad mõnikord püüda kõrvale hoida kohustusest teha teiste liikmesriikidega koostööd, mis on nõutav kapitalinõuete määruse ja kapitalinõuete direktiiviga.

Komisjoni talitused viisid 27 liikmesriigi hulgas läbi konfidentsiaalse uuringu, mille põhjal tehti kindlaks täpsemad valdkonnad, kus kapitali vaba liikumine krediidiasutuste või investeerimisühingute vahel võib olla takistatud kas kapitalinõuete määruse / kapitalinõuete direktiivi raamistikuga lubatud meetmetega või muude mitteformaalsete meetmetega, ning milleks on: II sammas,[3] riskide kontsentreerumist käsitlev kord[4] ja kodumaise likviidsuse raamistikud[5].

Piir seadusliku ja ebaseadusliku tegevuse vahel on vahel ähmane, sest ringkaitsemeetmed on sageli võetud (või on varjatud) seaduslikult lubatud meetmete kontekstis ja/või valdkondades, kus pädevatel asutustel on kaalutlusõigused.

Eespool nimetatud valdkondade õigusaktid, nagu II samba volitused, teenivad siiski selgelt õiguspärast ja kasulikku eesmärki, tingimusel, et neid rakendatakse seadusekohaselt ja need ei ole oma usaldatavusjärelevalve eesmärgi suhtes ebaproportsionaalsed. Üksnes asjaolu, et nende kasutamisel võib olla negatiivne mõju vahendite grupisiseselt ülekandmise võimalusele, ei õigusta nende automaatset liigitamist õiguslikuks takistuseks kapitalinõuete määruse artikli 8 tähenduses . Nimetatud õigusakte võib takistuseks pidada vaid juhul, kui neid kasutatakse otstarbel, mis ei ole kooskõlas ELi õigusaktidega. Sellist sobimatut kasutamist tuleks vältida, kuid see ei tähenda, et õigusakte endid tuleks muuta.

Pealegi ei ole käesoleva aruande eesmärk avaldada kahtlust kapitalinõuete määruses ja kapitalinõuete direktiivis hiljuti kokku lepitud sätete suhtes, mis käsitlevad eespool nimetatud õiguslikke vahendeid. Selliste õiguslike vahendite järele on selge ja õiguspärane vajadus ning need on kapitalinõuete määruse / kapitalinõuete direktiivi sisse võetud selle tulemusel, et on juba pikka aega ja selgelt välja kujunenud vajadus järelevalve järele. Käesoleva aruande eesmärk on pigem vaadata läbi õiguslikud takistused, mis tekivad muudest allikatest kui kapitalinõuete määruse ja kapitalinõuete direktiivi sätted.

Äriühinguõiguse sätted

Sidusrühmadega konsulteerimise ajal nimetati kapitali grupisiseselt vaba ringlemise võimaliku takistusena teatavaid äriühinguõiguse sätteid, mis takistavad krediidiasutustel ja investeerimisühingutel anda piiramatult likviidsust teistele sama grupi liikmetele. See kehtib eriti juhul, kus krediidiasutuste või investeerimisühingute juhtkonnale on siduv üldine usaldussuhtest tulenev kohustus kaitsta oma krediidiasutuse või investeerimisühingu huve (ka selle grupi laiemate huvide arvelt, kuhu asutus või ühing kuulub). Seepärast, isegi kui krediidiasutusel või investeerimisühingul on likviidsuse ülejääk, ei ole tal automaatselt õigust kanda seda üle teistele grupi liikmetele, kui tagasimaksmine ei ole tagatud. Krediidiasutus ega investeerimisühing ei saa seega vabalt (vähemalt mitte ilma täiendava kaalumiseta) sõlmida teiste grupi liikmetega lepingut, mis sätestaks vahendite vaba liikumise nende vahel.

Sellised „takistused” näivad siiski hästi õigustatud, eriti kuna need on osa äriühinguõiguse üldpõhimõtetest, st et need kehtivad ka mujal kui pangandussektoris tegutsevatele äriühingutele. Kui selline põhimõte ei kehtiks, oleks see üsna küsitav. Nimetatud küsimused tuleb õiglaselt lahendada: kas nõuetekohase tagatise andmisega, et antud likviidsusvahendid makstakse tagasi, või kasutades eri struktuure – nagu filiaalid –, mis ei ole eraldi juriidilised isikud.

Kuigi liikmesriikidel on praegu olulised volitused seoses likviidsuse juhtimisega filiaalide kaudu, on need olemuselt erinevad. Need on seotud usaldatavusnõuetega, mitte äriühinguõigusest tulenevate kohustustega. Pealegi nende tähtsus väheneb (vt allpool – arengud Euroopa likviidsuseeskirjades ja ühtne järelevalvemehhanism).

Maksuseadused

Kuigi maksuseadused, mis piiravad muudelt grupi liikmetelt saadud laenude pealt makstud intresside maksudest mahaarvamist, võivad väidetavalt takistada kapitali vaba liikumist, näib, et see ei takista krediidiasutustel või investeerimisühingutel sõlmida lepinguid, mis näevad ette kapitali vaba liikumise mõlema vahel[6].

3. Vajadus tegeleda praeguse olukorraga

Käesolev ülevaade näitab, et krediidiasutustel või investeerimisühingutel puuduvad olulised õiguslikud takistused lepingute sõlmimiseks, millega nähakse ette vahendite vaba liikumine nende vahel, vähemalt mitte põhjendamatute õiguslike takistuste tähenduses.

Esimest liiki probleemid, mis võivad krediidiasutustel ja investeerimisühingutel selliste lepingute sõlmimisel ette tulla, on järelevalvenõuded (mille on kehtestanud pädevad asutused), mis mõnel juhul takistavad kapitali vaba liikumist grupis. Nimetatud nõuded võivad olla kas õigustatud – kui need on õiguspäraselt nõutavad järelevalvenõude sihtobjektiks oleva üksiku krediidiasutuse või investeerimisühingu olukorra tõttu – või need võivad olla küsitavad – kui nende aluseks olev pädevate asutuste tegelik eesmärk on hoida likviidsust oma territooriumi piires, kaitstes seega ülemääraselt riigi maksumaksjaid ja oma järelevalve all oleva asutuse või ühingu võlausaldajaid ELi teiste liikmesriikide maksumaksjate ja grupi teiste osade võlausaldajate arvelt.

Paljude liikmesriikide ja nende pädevate asutuste reaktsioonid näitavad, et sellised kaalutlused on levinud ja neid tunnistatakse koguni avalikult. See viitab sellele, et paljud pädevad asutused ei usalda täielikult mõistet (piiriülene) likviidsusalagrupp, sest nad näevad selles potentsiaalset ohtu riiklikele huvidele. Sellist käitumist (ringkaitsetavad) – mis on puhtalt riiklikust seisukohast loogiline, kuid millel on laiemas Euroopa perspektiivis selge ja oluline negatiivne mõju – on raske muuta ilma praeguse regulatiivse ja järelevalveraamistiku täiendava integreerimiseta. Teisisõnu ei piisa nende tavade tegelikuks kaotamiseks ainult probleemi sümptomitega tegelemisest, vaid tegeleda tuleb ka sügavamate põhjuste ja hirmudega. Kui pädevad asutused ei tegele nende sügavamate põhjuste ja hirmudega, võiksid nad otsida alternatiivseid vahendeid samade eesmärkide täitmiseks.

Kuivõrd aluseks olev probleem on riigi omahuvi probleem, näib kõige tõhusam viis, kuidas edasi minna, joondada avalik-õiguslike sidusrühmade eesmärgid suurema Euroopa integratsiooni kaudu finantsteenuste alal ja rohkem integreeritud järelevalvevastutuse kaudu.

Euroopa Pangandusjärelevalve

Esimene oluline võimalus kapitali vaba liikumist piiravate järelevalvetavade vältimiseks või kaotamiseks (määral, mil need ei ole õigustatud), on Euroopa Pangandusjärelevalve (edaspidi „EBA”) kaudu. EBA täidab üha tähtsamat osa pädevate asutuste vahelise koostöö hõlbustamises, jagades ekspertteadmisi ja koostades ühtsed järelevalve-eeskirjad.

Eelkõige tuleks pädevaid asutusi julgustada parandama koostööd ja kasutama mittesiduvat EBA vahendust juhtudel, kus nad on lahkarvamusel küsimuses, kas tingimused likviidsusalagrupi asutamiseks on täidetud. See kehtib ka 2015. aasta eelsel perioodil, pärast mida muutuvad kohaldatavaks kapitalinõuete määruse sätted ühise otsustusprotsessi kohta ja mittesiduva vahendamise kohta selles küsimuses[7].

Pärast vaatlusperioodi ja likviidsuskatte nõude täielikku rakendamist kooskõlas kapitalinõuete määrusega hindab komisjon, kas on vaja lisameetmeid[8].

Ühtne järelevalvemehhanism

Oluline samm edasi tehti ühtse järelevalvemehhanismi loomisega nõukogu määruse (EL) nr 1024/2013[9] raames. Euroopa Keskpank saab tõepoolest õigus- ja teovõime teostada järelevalvet kõikide krediidiasutuste üle euroalas ning ka riikides, kes otsustavad astuda pangandusliitu.

Ühtse järelevalvemehhanismi määrusega antakse Euroopa Keskpangale põhilised järelevalveülesanded ja -volitused kõikide euroalas asuvate krediidiasutuste üle. Keskpank teostab vahetut järelevalvet teatud suurte krediidiasutuste ja nende krediidiasutuste üle, kes on taotlenud või saanud otsest avaliku sektori finantsabi. Euroopa Keskpank jälgib pädevate asutuste poolset järelevalvet vähem tähtsate krediididasutuste üle. Keskpank võib igal ajal otsustada teostada vahetut järelevalvet ühe või mitme nimetatud krediidiasutuse üle, et tagada järelevalvestandardite järjekindel kohaldamine.

Piiriüleste krediidiasutuste suhtes, mis tegutsevad nii ühtses järelevalvemehhanismis osalevas liikmesriigis kui ka väljaspool, kehtivad endiselt olemasolevad kodu- ja vastuvõtva liikmesriigi pädeva asutuse vahelise koordineerimise menetlused, nagu need kehtivad praegu. Kuivõrd keskpank on vahetud järelevalveülesanded üle võtnud, täidab ta siiski kodu- ja vastuvõtva liikmesriigi ametiasutuse ülesandeid kõikide osalevate liikmesriikide puhul. See peaks võimaldama eespool kirjeldatud soovimatute ringkaitsetavade olulisel määral kaotamist. Mida rohkem liikmesriike ühtses järelevalvemehhanismis osaleb, seda vähem tõenäoliseks soovimatud ringkaitsetavad muutuvad.

Ühtne kriisilahendusmehhanism

Ühtse järelevalvemehhanismi kasutusele võtmine on esimene samm pangandusliidu poole ja üks krediidiasutuste Euroopa stabiilsusmehhanismi otsese rekapitaliseerimise eeltingimustest. Integreeritud pangandusliit hõlmab ka ühist krediidiasutuste kriisilahendusmehhanismi, mis tugineb ühtsetele eeskirjadele.

Komisjon rõhutas, kui tähtis on saavutada kokkulepe ettepanekute kohta, milles käsitletakse krediidiasutuste ümberstruktureerimise ja kriisilahenduse ja hoiuste tagamise skeeme, ja komisjoni ettepaneku kohta rajada Euroopa ühtne kriisilahendusmehhanism, et tegeleda tõhusalt piiriüleste krediidiasutuste kriisilahendamisega ja vältida maksumaksjate raha kasutamist krediidiasutuste päästmiseks. Kokkulepitud õigusaktid peaksid oluliselt aitama kooskõlastada riigiasutuste eesmärke ja täiendavalt piirata stiimuleid ringkaitsetavade kasutamiseks.

Euroopa likviidsusnõuded

Komisjon valmistab ette delegeeritud õigusakti, et kehtestada liidus üksikasjalik ja ühtlustatud likviidsuskatte nõue. Delegeeritud õigusakt jõustub kapitalinõuete määruse artikli 460 lõike 2 kohaselt hiljemalt 31. detsembril 2014, kuid on kohaldatav alates 1. jaanuarist 2015.

Delegeeritud õigusakt peaks aitama ka piirata soovimatuid tavasid, mis hoiavad likviidsust riigi piires kinni, sest selles sätestatakse ühtlustatud, ühetaolised, üksikasjalikud ja siduvad likviidsuseeskirjad, edendades sellega vastastikust järelevalvealast usaldust pädevate asutuste vahel.

Eelkõige tuleks delegeeritud õigusaktiga püüda tegeleda teatud probleemidega seoses piiriülese grupisisese likviidsuse juhtimisega. Tõhususe ja tulemuslikkuse huvides juhivad mõned pangad oma likviidsust ja rahavooge grupi ulatuses. Gruppide puhul, kes ei kasuta likviidsusalagrupi erandit, võib olulise likviidsusallikana toimida grupisisene eelistatud liikumine. Seda nimetatakse „eelistatud” liikumiseks sellepärast, et abi saavale pangale on lubatud suurem sissevool, kui oleks kapitalinõuete määruse alusel üksikjuhul tavaliselt lubatud. See võidakse vajaduse korral ühendada vastava suurema väljavooluga likviidsust andva panga puhul. Kahjuks osutus finantskriisi ajal nende grupisiseste rahavoogude teostamine piiriüleselt vahel ebausaldusväärseks.

Kapitalinõuete määruse artikli 425 lõikes 4 on sätestatud tingimused, mis peavad olema täidetud, et pädevad asutused võimaldaksid sellist eeliskäsitlemist sissevoolu puhul krediidi- ja likviidsusrahastu alusel. Kapitalinõuete määruse artikli 425 lõike 4 punktis d nõutakse, et asutus ja vastaspool oleksid asutatud samas liikmesriigis. Kuid kapitalinõuete määruse artikli 425 lõikega 5 on pädevatel asutustel lubatud teha sellest tingimusest erand, tingimusel et täiendavad objektiivsed kriteeriumid on täidetud. Komisjon uurib, kas neid täiendavaid objektiivseid kriteeriume saaks lülitada tulevasse delegeeritud õigusakti. Vastavad sätted on olemas kapitalinõuete määruse artikli 422 lõike 8 punktis d ja artikli 422 lõikes 9 seoses grupisisese vahendite väljavooluga.

Kokkuvõttes uurivad komisjoni talitused likviidsuskattekordajat käsitleva delegeeritud õigusakti ettevalmistamisel, kas saab kehtestada täiendavaid objektiivseid kriteeriumeid, et võimaldada grupisiseste piiriüleste vahendite sisse- ja väljavoolu puhul eeliskäsitlemist. See peaks selgitama ja parandama grupisiseste piiriüleste vahendite voogude toimimist, mis on olnud vahel probleemne.

Kaitse piiriüleste gruppide diskrimineerimise vastu

Üks võimalik diskrimineeriva käitumise allikas on, et riigi ametiasutused lubavad moodustada likviidsusalagruppe riigi tasandil, aga mitte rahvusvahelise grupi puhul. Seda peaks siiski osaliselt leevendama asjaolu, et kapitalinõuete määruse artikli 8 lõike 2 kohaselt võivad pädevad asutused loobuda kapitalinõuete määruse likviidsusnõuete kohaldamisest likviidsusalagrupi suhtes riigi tasandil vaid juhul, kui on täidetud samad baastingimused,[10] mida peab täitma piiriülene grupp.

Kuna nii liidu õiguses sätestatud diskrimineerimiskeeld kui ka üldised haldusõiguslikud põhimõtted välistavad samade tingimuste erineva kohaldamise riigisiseste ja piiriüleste gruppide suhtes, peaks olema nende gruppide vahel oluline vahe, et mitte võimaldada likviidsusalagrupi loomist piiriüleses kontekstis juhtudel, kus likviidsusalagrupp on lubatud riigi kontekstis. Pelgalt asjaolu, et grupp on piiriülene ja et selle üle teostavad järelevalvet eri pädevad asutused, ei saa iseenesest pidada oluliseks vaheks.

Kaubandusnõudeid käsitleva määruse ja direktiivi läbivaatamine tulevikus

Komisjon on kindel, et ühtsed eeskirjad koos pangandusliiduga tagavad järjekindluse ja kaitsevad finantsstabiilsust. Nimetatud uued eeskirjad tagavad ka võrdsed tingimused kogu ühtsel turul kodu- ja vastuvõtva liikmesriigi ametiasutuste vahel, nagu ka ühtses järelevalvemehhanismis osalevate ja mitteosalevate liikmesriikide vahel, vältides seega õigusliku arbitraaži võimalusi, kunstlikku kapitali ja likviidsuse ringkaitset ning hõlbustades piiriülest panganduse taastumist ja kriisilahendust.

Kapitalinõuete määruse ja kapitalinõuete direktiivi võimalike tulevaste läbivaatamiste käigus võib olla kasulik vaadata uuesti läbi pädevate asutuste kaalutlusõiguste mõju kapitali vabale liikumisele gruppide piires. Vajaduse ja võimaluse korral (s.o kahjustamata asjaomaste õigusaktide reguleerimisala ja kasulikku mõju õigustatud juhtudel) hindab komisjon, kas sellised õigused tuleks sätestada nii, et jääb vähem kaalutlusruumi võimalike kapitali vaba liikumist piiravate meetmete võtmiseks.

4. Järeldus

Kokkuvõttes, arvestades et

i) kapitalinõuete määruse ja direktiivi õigusloomeprotsess lõpetati alles väga hiljuti (ja seega on kaasseadusandjate heakskiit olemasolevatele riikide kaalutlusõigustele hiljutine),

ii) komisjon uurib, kas tulevane likviidsuskattekordajat käsitlev delegeeritud õigusakt saab aidata piirata soovimatuid tavasid, millega hoitakse likviidsust kinni riigi piires. Selles suhtes saab nimetatud õigusaktiga püüda arendada välja ühetaolised, üksikasjalikud ja siduvad likviidsuseeskirjad, edendades seejuures pädevate asutuste vahelist vastastikust järelevalvealast usaldust. Konkreetsemalt võiks delegeeritud õigusakt olla võimalus kehtestada täiendavad objektiivsed kriteeriumid, mis hõlbustavad eeliskäsitlemise lubamist grupisiseste piiriüleste vahendite sisse- ja väljavoolu suhtes, selgitades ja parandades sellega grupisiseste piiriüleste vahenditevoogude toimimist,

iii) on käimas kindel protsess, mis parandab avalik-õiguslike sidusrühmade eesmärkide kooskõlastamist suurema Euroopa integratsiooni kaudu ühtsete eeskirjadega, EBA ja eriti pangandusliidu kaudu, ning

iv) käesoleva läbivaatamisega ei leitud olulisi õiguslikke takistusi krediidiasutustele või investeerimisühingutele lepingute sõlmimiseks, millega nähakse ette vahendite vaba liikumine nende vahel ühe likviidsusalagrupi piires,

ei näe komisjon praegu vajadust esitada selles küsimuses seadusandlikku ettepanekut. Komisjon jätkab siiski olukorra pingsat jälgimist ja läbivaatamist ning juhul, kui olukord peaks halvenema, hindab komisjon seadusandliku ettepaneku tegemise vajadust uuesti.

[1]       Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 575/2013, 26. juuni 2013, krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta. ELT L 176, 27.6.2013, lk 1.

[2]       Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/36/EL, 26. juuni 2013, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ. ELT L 176, 27.6.2013, lk 338.

[3]       Kui leitakse, et krediidiasutuse või investeerimisühingu positsioon ei ole vaatamata I samba nõuete täitmisele piisavalt tugev või stabiilne, on pädevatel asutustel lubatud võtta II samba meetmeid. Kapitalinõuete direktiivi artikli 86 lõike 3 kohaselt võtavad pädevad asutused tulemuslikke meetmeid, kui krediidiasutuste või investeerimisühingute riskiprofiilid ületavad toimiva ja tugeva süsteemi jaoks vajalikku riskiprofiili. Kapitalinõuete direktiivi artikli 104 lõike 1 punktiga k ja artikliga 105 on lubatud kehtestada konkreetseid likviidsusnõudeid.

[4]       Riskide kontsentreerumist käsitlev kord sisaldab mänguruumi kapitali liikumise piiramiseks, kui grupisisest riski piiratakse siduva riskide kontsentreerumise piirmääraga. Kapitalinõuete määruse artikli 395 lõike 1 kohaselt ei võta krediidiasutus või investeerimisühing pärast krediidiriskide maandamise mõju arvessevõtmist teise grupi asutuse sellist riskipositsiooni, mis on suurem kui 25 % krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsepteeritud kapitalist, välja arvatud juhul, kui ta on vastavalt kapitalinõuete määruse artikli 400 lõike 1 punktile f ja artikli 400 lõike 2 punktidele c, e ja f riskide kontsentreerumist käsitlevast korrast vabastatud. Pädevad asutused võivad II samba alusel kehtestada krediidiasutustele või investeerimisühingutele ka rangemaid riskide kontsentreerumise piirmäärasid, eriti kui nad leiavad, et kontsentratsiooniriski ei käsitleta või ohjata asjakohaselt (kapitalinõuete direktiivi artikkel 81). Riskide kontsentreerumist käsitlevas korras on kehtestatud ka erisätted vahetult grupisiseste riskide kohta, mille suhtes liikmesriigid võivad teatud tingimustel kohaldada allkonsolideeritud alusel riskide kontsentreerumise piirmäära alla 25 % (kapitalinõuete määruse artikli 395 lõige 6). Sel juhul võib komisjon juhul, kui ta leiab, et kavandatud riiklikud meetmed kujutavad muu hulgas takistust kapitali vabale liikumisele, meetmed siiski ELi toimimise lepingu sätete alusel tagasi lükata (kapitalinõuete määruse artikli 395 lõige 8).

[5]       Kapitalinõuete määruse artikli 412 lõike 5 ja artikli 413 lõike 3 alusel võivad liikmesriigid likviidsusnõuete ja stabiilse rahastamise nõuete valdkonnas säilitada või võtta vastu siseriiklikke sätteid, enne kui liidus on sätestatud ja täielikult kehtestatud siduvad likviidsuskatte nõuete miinimumstandardid. Selle tulemusel ja vähemalt kuni 2018. aastani (või 2019. aastani, kui komisjon otsustab muuta artiklis 460 sätestatud likviidsuskatte nõude järk-järgulist kohaldamist ja lükkab likviidsuskatte nõude siduva 100 % miinimumstandardi kehtestamise edasi 2019. aastani (kapitalinõuete määruse artikkel 461) on likviidsuskatte nõude puhul liikmesriikidel lubatud säilitada või võtta likviidsusnõuete valdkonnas vastu siseriiklikke sätteid, mis on konservatiivsemad kui kapitalinõuete määruse / kapitalinõuete direktiivi raamistik, ja nõuda siduvat likviidsuskatte nõuet kuni 100 %.

[6]       Nimetatud maksuseadused võivad siiski piirata stiimulit sätestada kapitali vaba liikumine, sest need suurendavad maksukoormust grupi jaoks.

[7]     Vt kapitalinõuete määruse artikli 8 lõige 3 ja artikkel 21 koostoimes kapitalinõuete määruse artikli 521 lõike 2 punktiga a.

[8]     Vt kapitalinõuete määruse põhjendus 30.

[9]     Nõukogu määrus (EL) nr 1024/2013, 15. oktoober 2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga. ELT L 287, 29.10.2013, lk 63.

[10]     Mis on sätestatud kapitalinõuete määruse artikli 8 lõikes 1. Kui likviidsusalagrupp on olemuselt piiriülene, siis peavad olema täidetud ka kapitalinõuete määruse artikli 8 lõikes 3 sätestatud tingimused (kohaldatavad alates 1. jaanuarist 2015).