This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52014DC0099
REPORT FROM THE COMMISSION TO THE EUROPEAN PARLIAMENT AND THE COUNCIL on the implementation of Directive 2009/31/EC on the geological storage of carbon dioxide
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE süsinikdioksiidi geoloogilist säilitamist käsitleva direktiivi 2009/31/EÜ rakendamise kohta
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE süsinikdioksiidi geoloogilist säilitamist käsitleva direktiivi 2009/31/EÜ rakendamise kohta
/* COM/2014/099 final */
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE süsinikdioksiidi geoloogilist säilitamist käsitleva direktiivi 2009/31/EÜ rakendamise kohta /* COM/2014/099 final */
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA
NÕUKOGULE süsinikdioksiidi geoloogilist säilitamist
käsitleva direktiivi 2009/31/EÜ rakendamise kohta 1. SISSEJUHATUS Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv
2009/31/EÜ, milles käsitletakse süsinikdioksiidi geoloogilist säilitamist ning
millega muudetakse nõukogu direktiivi 85/337/EMÜ ja Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiive 2000/60/EÜ, 2001/80/EÜ, 2004/35/EÜ, 2006/12/EÜ, 2008/1/EÜ
ning määrust (EÜ) nr 1013/2006[1]
(edaspidi „süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise direktiiv”) võeti vastu 23.
aprillil 2009 koos muude 2009. aasta kliima- ja energiapaketi[2] osadega. Kõnealuse
direktiiviga luuakse õiguslik raamistik süsinikdioksiidi (CO2)
keskkonnaohutuks geoloogiliseks säilitamiseks, et toetada võitlust kliimamuutuse
vastu. Direktiivi eesmärk on tagada, et puudub oluline CO2 lekkeoht
või sellest põhjustatud tervise- või keskkonnakahjustus ning vältida igasugust
kahjulikku mõju transpordi- ja säilitamisvõrgule või säilitamiskohtadele.
Direktiivis sätestatakse nõuded, mis hõlmavad säilitamiskoha kogu kasutusaega.
See sisaldab ka sätteid, mida kohaldatakse süsinikdioksiidi kogumise ja
transportimise komponendi suhtes, kuigi need tegevused kuuluvad peamiselt
selliste ELi keskkonnaalaste õigusaktide reguleerimisalasse nagu keskkonnamõju
hindamise direktiiv[3]
ja tööstusheidete direktiiv[4]
koostoimes süsinikdioksiidi kogumise ja geoloogilise säilitamise direktiivi
muudatustega. Direktiivi artiklitega 31–37 muudetakse seitset ELi
keskkonnaalast õigusakti, muu hulgas selleks, et kõrvaldada CO2
geoloogilise säilitamise õiguslikud tõkked. Süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise
direktiivi artikli 27 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid esitama
komisjonile direktiivi rakendamise kohta aruande, mis on koostatud komisjoni
poolt vastuvõetud küsimustiku alusel[5].
Liikmesriigid esitasid oma aruanded komisjonile ajavahemikus juuli 2011 kuni
aprill 2013. Nende aruannete põhjal koostas komisjon käesoleva esimese aruande
süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise kohta, nagu on nõutud direktiivi
artikli 38 lõikes 1. Kõnealuse teemaga seotud laiemaid poliitilisi
küsimusi käsitletakse konsultatiivses teatises süsinikdioksiidi kogumise ja
säilitamise tuleviku kohta Euroopas[6]
ning lisaks hiljutises Euroopa Parlamendi resolutsioonis 2013. aasta rakendusaruande
kohta, milles käsitletakse süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogia
arendamist ja kasutamist Euroopas[7]. 2. ÜLDINE RAKENDAMINE Direktiivi 2009/31/EÜ artikli 39 lõikes 1 on
sätestatud, et liikmesriigid jõustavad direktiivi täitmiseks vajalikud õigus-
ja haldusnormid hiljemalt 25. juuniks 2011. Sätete täielikust või osalisest
ülevõtmisest nimetatud tähtajaks teatasid vaid üksikud liikmesriigid, mistõttu
saatis komisjon 2011. aasta juulis 26 liikmesriigile ametliku kirja
siseriiklikest meetmetest teatamata jätmise kohta. 2013. aasta oktoobriks olid
kõik liikmesriigid teatanud komisjonile ülevõtmismeetmetest. See võimaldas
komisjonil lõpetada 2013. aasta novembriks 19 rikkumismenetlust 26-st.
Enamikus liikmesriikides on direktiiv lõplikult üle võetud. Austria, Küpros,
Ungari, Iirimaa, Rootsi ja Sloveenia ei ole siiski veel teatanud täielikest
ülevõtmismeetmetest. Seetõttu esitas komisjon kuuele nimetatud liikmesriigile
2013. aasta novembris põhjendatud arvamuse[8].
Üks liikmesriik, kes sai ametliku kirja ülevõtmismeetmetest teatamata jätmise
kohta, esitas oma ülevõtmismeetmed käesoleva aruande koostamise ajal. Selle
täielikkuse kontroll viiakse lõpule 2014. aasta kevadel. Komisjon alustas
kontrollimist, kas teatatud meetmed, mis on täielikud, vastavad ka sisuliselt
süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise direktiivile. Liikmesriigid kasutasid süsinikdioksiidi
kogumise ja geoloogilise säilitamise direktiivi ülevõtmiseks erinevaid
meetodeid. Kuigi mitmed liikmesriigid otsustasid ülevõtmiseks üksnes muuta
kehtivaid õigusakte, otsustas enamik liikmesriike võtta vastu nii uusi
konkreetseid CO2 geoloogilist säilitamist käsitlevaid õigusakte kui
ka muuta olemasolevaid õigusakte. Lisaks sellele, et liikmesriigid on kasutanud
süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise direktiivi artiklitega 31–35 ja 37
kuude ELi direktiivi tehtud muudatuste ülevõtmisel sarnast lähenemisviisi,
näitab ka kehtivate õigusaktide muutmine mõningast sarnasust kogu ELis: 17
liikmesriiki muutsid oma keskkonnaalaseid õigusakte ja kaheksa neist muutsid ka
kaevandamist käsitlevaid õigusakte. Süsinikdioksiidi kogumise ja geoloogilise
säilitamise direktiivi artikli 23 kohaselt peab iga liikmesriik määrama
pädevad asutused, kes vastutavad direktiiviga kehtestatud kohustuste täitmise
eest. Ehkki mõned liikmesriigid määrasid ainult ühe pädeva asutuse, siis enamik
liikmesriike jagasid vastutuse mitme asutuse vahel, kuna süsinikdioksiidi
kogumine ja säilitamine haakub mitme erineva õigusvaldkonnaga. Kõige sagedamini
valiti pädevaks asutuseks keskkonnaasutus (18 liikmesriiki), seejärel
majanduse, energeetika ja kaevandamise valdkonna eest vastutavad asutused. Direktiivi artikli 4 lõike 1
kohaselt jääb liikmesriikidele õigus määrata piirkonnad, mille hulgast võib
välja valida säilitamiskohad, sealhulgas õigus keelduda säilitamisest kas kogu
oma territooriumil või selle osades. Mõned liikmesriigid on hakanud kindlaks
määrama CO2 säilitamiskohti. Enamik liikmesriike ei ole siiski veel
lõpetanud hindamist. ELi GeoCapacity[9]
projekti raames hinnati liikmesriikide CO2 säilitamise võimsust.
Projektis osalenud 21 liikmesriigi teoreetiliseks säilitamisvõimsuseks hinnati
87 Gt CO2 (69 Gt sügavates soolastes põhjaveekihtides, 17 Gt
tühjakspumbatud nafta- ja gaasiväljadel ning 1 Gt kaevandamata kivisöekihtides). Kui enamikus liikmesriikides on CO2
geoloogiline säilitamine lubatud, siis mõned liikmesriigid on teatanud otsusest
mitte lubada CO2 säilitada nende territooriumil või selle osas
selleks sobimatute geoloogiliste tingimuste tõttu (Soome, Luksemburgi ja Belgia
pealinna Brüsseli piirkond). Lisaks ei ole CO2 geoloogiline
säilitamine lubatud Austrias, Eestis, Iirimaal, Lätis, Sloveenias ja Rootsis.
Tšehhi Vabariigis[10]
ja Saksamaal[11]
on see lubatud piirangutega. Direktiivi artikli 10 lõike 1
kohaselt peaksid liikmesriigid esitama säilitamisloa taotlused komisjonile, kes
võib esitada nende kohta mittesiduva arvamuse. Eesmärk on tagada direktiivi
nõuete ühtne rakendamine kõikjal ELis ning samuti aidata suurendada üldsuse
usaldust süsinikdioksiidi kogumise ja geoloogilise säilitamise vastu. 28.
veebruaril 2012 võttis komisjon vastu esimese sellise arvamuse,[12] millega vaadati läbi
Madalmaades välja antud esialgne luba kuni 8,1 Mt CO2 püsivaks
säilitamiseks Hollandi mandrilava reservuaaris. Lisaks direktiivi ülevõtmise kontrollimisele
ja esialgsete säilitamislubade läbivaatamisele teeb komisjon ka muud tööd, et
toetada süsinikdioksiidi kogumise ja geoloogilise säilitamise direktiivi
järjekindlat rakendamist kogu ELis. Septembris 2009 loodi direktiivi
artikli 27 lõike 2 alusel liikmesriikide ekspertide teabevahetuse
rühm. Töörühm on seni kokku saanud seitse korda. Märtsis 2011 avaldati neli
juhenddokumenti,[13]
millega nähti ette üldine metoodiline lähenemisviis direktiivi põhisätete
rakendamisele. Juhenddokumendid on ette nähtud peamiselt pädevatele asutustele
ja asjaomastele sidusrühmadele. Esimeses juhenddokumendis esitatakse CO2
kogu säilitamistsüklit käsitlev riskijuhtimise raamistik. Ülejäänud kolmes
dokumendis käsitletakse selliseid küsimusi nagu säilitamiskompleksi kirjeldus,
CO2 voolu koostis, seire- ja parandusmeetmed, pädevale asutusele
vastutuse üleandmise kriteeriumid, finantstagatis ja finantsmehhanism. 3. KONKREETSED
RAKENDAMISKÜSIMUSED LIIKMESRIIKIDES 3.1. CO2 säilitamise
lubamine Süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise
direktiivi artikli 4 lõike 3 kohaselt otsustatakse geoloogilise
formatsiooni sobivus säilitamiskohaks võimaliku säilitamiskompleksi ja seda
ümbritseva ala kirjeldamise ja hindamise kaudu vastavalt kõnealuse direktiivi I
lisas täpsustatud kriteeriumitele. Liikmesriigid, kes lubavad oma
territooriumil CO2 säilitada, on selle sätte rakendamiseks peamiselt
lisanud direktiivi I lisa oma õigusaktidesse. Kui liikmesriigid leiavad, et CO2
säilitamiskoha valimiseks vajaliku teabe kogumiseks tuleb teostada uuringuid,
peavad nad tagama, et sellised uuringud ei toimu ilma uuringuloata. Mõned
liikmesriigid nõuavad uuringuid üksnes juhul, kui on liiga vähe teavet, et kohe
säilitamisluba taotleda. Muud liikmesriigid nõuavad alati uuringuluba. Mis
puudutab uuringuala suuruse piiramist, siis mõned liikmesriigid piiravad seda
vahetult (nt Portugal), samas mujal liikmesriikides (Bulgaaria ja Ungari)
piiratakse üksnes maapinnal asuvat territooriumi, millega määratakse kaudselt
kindlaks uuringuala maksimaalne suurus. Mitu liikmesriiki (nt Tšehhi Vabariik,
Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Poola ja Ühendkuningriik) on juba välja andnud
uuringuload või on menetlus nende väljaandmiseks pooleli. Süsinikdioksiidi kogumise ja geoloogilise
säilitamise direktiivi artikli 6 kohaselt ei käitata ühtegi
säilitamiskohta ilma säilitamisloata. Artiklid 7–11 sisaldavad sätteid
säilitamisloa taotlemise, lubade andmise tingimuste ja sisu, samuti nende
võimaliku muutmise, läbivaatamise, ajakohastamise ja tühistamise kohta. Sätted,
millega kõnealused artiklid üle võetakse, on enamikus liikmesriikides väga
sarnased. Koos säilitamislubade kavandite läbivaatamisega komisjoni poolt
vastavalt artikli 10 lõikele 1,[14]
peaks see tagama lubadega seotud sätete ühtlase rakendamise kogu ELis. 3.2. Säilitamiskohtade käitamisega
seotud kohustused Süsinikdioksiidi kogumise ja geoloogilise
säilitamise direktiivi artiklis 12 on sätestatud nõuded süsinikdioksiidi
voolu kohta ja nõuetele vastavuse tagamise kord. Enamiku liikmesriikide
ülevõtvad õigusaktid sisaldavad üldist nõuet, et vool peab koosnema peamiselt
süsinikdioksiidist, ja et sellesse ei tohi lisada jäätmeid eesmärgiga need
kõrvaldada. Mõned liikmesriigid on kehtestanud süsinikdioksiidi voolu
komponentidele konkreetsed piirnormid. Mitu liikmesriiki, kes piiravad oma
territooriumil CO2 säilitamist, ei ole siiani edastanud sätteid,
millega võetakse üle artikkel 12. Enamik liikmesriike on edastanud sätted,
millega tagatakse, et säilitamiskoha käitaja aktsepteerib ja juhib sisse üksnes
sellist süsinikdioksiidi voolu, mille kohta on teostatud koostise analüüs ja
riski hindamine, mis on andnud positiivse tulemuse. Mis puudutab kõnealuste
nõuete täitmise seiret, siis mõnes liikmesriigis peavad käitajad esitama teavet
CO2 voolu koostise kohta korrapäraste ajavahemike järel (nt Eestis
vähemalt kord kuus, Saksamaal vähemalt iga kuue kuu järel). Seiret käsitlevas artiklis 13 on
sätestatud, et käitajad peavad teostama süsinikdioksiidi sissejuhtimisseadmete,
säilitamiskompleksi ja vajaduse korral ümbritseva keskkonna seiret, mis põhineb
seirekaval. Liikmesriigid, kes lubavad oma territooriumil CO2
säilitada, nõuavad säilitamisloa taotlemise osana seirekava esitamist pädevale
asutusele heakskiitmiseks. Enamik liikmesriike on lisanud oma siseriiklikesse
õigusaktidesse seirekava käsitlevad nõuded, et täita nii süsinikdioksiidi
kogumise ja geoloogilise säilitamise direktiivi II lisa kui ka heitkogustega
kauplemise süsteemi direktiivi[15]
aruandlusnõudeid[16].
Näiteks Luksemburg nõuab, et seiretulemusi võrreldaks olukorraga, mida prognoositi
kolmemõõtmelises rõhu-mahu ja küllastumuse dünaamilises matke modelleerimises. Enamikus liikmesriikides peavad käitajad
esitama pädevale asutusele aruande vähemalt kord aastas, nagu on nõutud
direktiivi artiklis 14. Mitmes liikmesriigis on kehtestatud nõue esitada
aruandeid sagedamini, kui pädev asutus peaks seda nõudma. Artiklis 15 nõutakse kõigi
säilitamiskomplekside korraliste ja erakorraliste kontrollide süsteemi loomist
ning kontrolliaruannete avaldamist. Liikmesriigid, kes lubavad oma territooriumil
CO2 säilitada, on rakendanud sätet korraliste kontrolli
läbiviimiseks vähemalt kord aastas, kuni sulgemisest on möödunud kolm aastat.
Kõige rangemad kontrollinõuded on Saksamaal – seal tuleb korralist kontrolli
teostada kord aastas isegi pärast säilitamiskoha sulgemine. Direktiivi artiklis 16 on sätestatud, et lekke
või olulise eeskirjade eiramise korral, peavad liikmesriigid tagama, et käitaja
teavitab kohe pädevat asutust ja võtab vajalikud parandusmeetmed.
Liikmesriigid, kes lubavad oma territooriumil CO2 säilitada, on
sätestanud, et parandusmeetmete kava tuleb esitada säilitamisloa taotlemise
osana pädevale asutusele heakskiitmiseks. Mõnes liikmesriigis on kehtestatud
konkreetsed täiendavad nõuded juhuks, kui käitaja ei võta parandusmeetmeid (nt
trahv, tühistamine). 3.3. Sulgemine ja sulgemisjärgsed
kohustused Liikmesriigid, kes lubavad oma territooriumil
CO2 säilitada, on rakendanud artikli 17, milles on sätestatud,
et pärast säilitamiskoha sulgemist jääb käitaja vastutavaks seire, aruandluse
ja parandusmeetmete võtmise ning kõigi kohustuste täitmise eest, mis on seotud
lubatud heitkoguse ühikute (LHÜ) tagastamisega lekke korral, kuni vastutus
säilitamiskoha eest on üle antud pädevale asutusele. Sulgemisjärgne kava
selleks ajavahemikuks tuleb koostada vastavalt süsinikdioksiidi kogumise ja
geoloogilise säilitamise direktiivi II lisas sätestatud seirenõuetele. Liikmesriigid, kes lubavad oma territooriumil
CO2 säilitada, on rakendanud ka artikli 18, mille kohaselt
antakse vastutus säilitamiskoha eest üle pädevale asutusele ainult juhul, kui
käitaja on täitnud teatavad tingimused. Kõnealused tingimused hõlmavad
rahaliste vahendite olemasolu üleandmisjärgsete kohustustega seotud kulude
katmiseks ning et on esitatud tõendid selle kohta, et säilitatav süsinikdioksiid
ladestatakse täielikult ja püsivalt. Minimaalseks ajavahemikuks säilitamiskoha
sulgemise ja vastutuse üleandmise vahel on enamiku liikmesriikide õigusaktides
sätestatud vähemalt 20 aastat, välja arvatud juhul, kui pädev asutus on varem
veendunud, et säilitatav süsinikdioksiid on ladestatud täielikult ja püsivalt.
Mõned liikmesriigid on valinud pikema vaikimisi ajavahemiku (30 või 40 aastat),
samas teised teevad otsuse iga üksikjuhtumi puhul eraldi. 3.4. Rahalised tagatised Süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise
direktiiviga on ette nähtud kaks finantsmehhanismi – rahaline tagatis kuni
vastutuse üleandmiseni ning rahaline makse kulude katmiseks pärast vastutuse
üleandmist. Direktiivi artikli 19 kohaselt peab
võimalik käitaja esitama rahalise tagatise, mille eesmärgiks on tagada kõigi
säilitamisloast tulenevate käitamise, sulgemise ja sulgemisjärgsete kohustuste
täitmine, sealhulgas LHÜde tagastamisega seotud kohustused lekke korral.
Rahalise tagatise eesmärk on tagada, et kõnealuste kohustuste (nt seire või
lekke korral võetavad meetmed) täitmise kulud oleksid kaetud, kui käitaja ise
ei suuda kulusid katta. Rahaline tagatis peab olema kehtiv enne sissejuhtimise
alustamist ning käitaja peab selle esitama osana säilitamisloa taotlusest.
Paljud liikmesriigid kajastavad artikli 19 sätteid oma õigusaktides. Mõned
liikmesriigid on kehtestanud täiendavaid nõudeid ning koostanud suuniseid
konkreetsete vahendite ja rahalise tagatise arvutuste kohta. Näiteks Ungari on
oma 1993. aasta kaevandamisseaduse alusel kehtestanud rahalise tagatise
miinimumsummaks 200 miljonit forinti (umbes 671 000 eurot)[17]. Mõned liikmesriigid
on võimalike finantsvahenditena rahalise tagatise katmiseks soovitanud piisavat
kindlustuskatet, tinghoiukontot, pangagarantiid või emaettevõtja tagatist. Neid
vahendeid soovitatakse ka juhenddokumendis 4[18]. Direktiivi artikli 20 kohaselt peab
käitaja tegema enne vastutuse üleandmist pädevale asutusele rahalise makse
üleandmisjärgsete kulude katmiseks. Liikmesriigid, kes lubavad oma territooriumil
CO2 säilitada, on taganud, et makse suuruse puhul võetakse arvesse
direktiivi I lisas loetletud kriteeriume ja asjaolusid süsinikdioksiidi eelneva
säilitamise kohta konkreetses säilitamiskohas, ning et see rahaline makse katab
vähemalt eeldatavad seirekulud 30 aasta jooksul. Mõned liikmesriigid on
kehtestanud täiendavad nõuded rahalise makse kohta. Näiteks Saksamaa nõuab, et
käitaja säästaks igal tegevusaastal 3 % summast, mille LHÜde omanik on CO2
säilitamise kaudu kokku hoidnud. Seda summat hoitakse pädeva asutuse
intressikandval hoiukontol ning tasaarveldatakse tagatisega enne vastutuse
üleandmist. Tšehhi Vabariigis tuleb rahalise makse puhul arvesse võtta
eeldatavaid seirekulusid vähemalt 50 aasta jooksul pärast vastutuse üleandmist. 3.5. Kuue direktiivi muutmine ja
piiriülesed küsimused Süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise
direktiiviga muudeti kuut ELi direktiivi, et tagada keskkonna ja inimeste
tervise kõrgetasemeline kaitse CO2 geoloogilisest säilitamisest
tulenevate ohtude eest. Kõik liikmesriigid, kes esitasid komisjonile
oma ülevõtmismeetmed, teatasid, et nad on rakendanud direktiivi artiklid 31, 35
ja 37, milles sätestatakse vastavalt järgmine: ·
keskkonnamõju hindamise direktiivi I ja II lisa
muudatused, et hõlmata säilitamiskohad, samuti CO2 voolu kogumine ja
transportimine geoloogilise säilitamise eesmärgil; ·
geoloogilise säilitamise eesmärgil kogutud ja
transporditud CO2 väljajätmine jäätmete raamdirektiiviga seotud
vahendite reguleerimisalast[19]; ·
tööstusheidete direktiivi I lisa muudatus, et lisada
kõnealuse direktiiviga hõlmatud tegevusalade hulka süsinikdioksiidi voolu
kogumine geoloogilise säilitamise eesmärgil. Kõik liikmesriigid, kes esitasid komisjonile oma
ülevõtmismeetmed, teatasid ka direktiivi artikli 33 rakendamisest, millega
muudetakse suurte põletusseadmete direktiivi[20]. Selle artikli kohaselt peavad
liikmesriigid tagama, et käitajad, kes käitavad vähemalt 300 megavatise
elektrilise nimivõimsusega põletusseadmeid, hindavad tulevikus süsinikdioksiidi
kogumiseks ja säilitamiseks vajalikke tehnilisi ja majanduslikke tingimusi. Kui
hindamise tulemus on positiivne, jäetakse käitise asukohas piisavalt ruumi
süsinikdioksiidi kogumiseks ja kompressiooniks vajalike seadmete jaoks.
Ühendkuningriigis anti välja täiendavad suunised, milles sätestatakse, et
ühtegi uut põletusseadet, mille elektritootmise võimsus on 300 MW või rohkem,
ei kiideta heaks enne, kui tõendatakse, et see vastab artikli 33
tingimustele. Suunistes antakse ka nõu, millist teavet taotlejad peaksid selle
tõendamiseks esitama. Mitu liikmesriiki (nt Poola, Prantsusmaa,
Rumeenia, Saksamaa, Sloveenia, Ungari ja Ühendkuningriik) on teatanud kõnealuse
suuri põletusseadmeid käsitleva muudatuse praktilisest kohaldamisest pärast 25.
juunit 2009. Näiteks Saksamaal Mannheimis 27. juulil 2009. aastal heakskiidetud
suure põletuskäitise territooriumil reserveeriti 6 000 m² maad, et
hiljem oleks võimalik paigaldada CO2 kogumiseks vajalikke seadmeid. Süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise
direktiivi artiklitega 32 ja 34 muudetakse vastavalt veepoliitika
raamdirektiivi,[21]
et võimaldada CO2 sissejuhtimist soolastesse põhjaveekihtidesse,
ning keskkonnavastutuse direktiivi[22]
III lisa, et lisada CO2 säilitamiskohtade käitamine. Kõnealused artiklid tuleb
üle võtta neil liikmesriikidel, kes lubavad oma territooriumil CO2
säilitada. Arvestades, et paljud liikmesriigid on võtnud
vastu konkreetsed õigusnormid CO2 piiriülese transportimise ja
piiriüleste säilitamiskohtade või komplekside kohta, on vaid vähestel
süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamisega seoses konkreetseid piiriüleseid
kogemusi. Üks näide sellise piiriülese koostöö kohta on nn Põhjamere basseini
töörühm (North Sea Basin Task Force), milles avaliku ja erasektori
asutused Saksamaalt, Madalmaadest ja Ühendkuningriigist on välja töötanud
ühised põhimõtted CO2 transportimise, sissejuhtimise ja püsiva
säilitamise juhtimiseks ja reguleerimiseks Põhjamere merepõhjaalustes
geoloogilistes formatsioonides[23]. 4. LÕPPMÄRKUSED Teatiste „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega
majandus aastaks 2050 – edenemiskava”[24]
ja „Energia tegevuskava aastani 2050”[25]
raames tehtud hindamiste alusel on süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine
selle turustamise korral tähtis tehnoloogia, mis aitab kaasa üleminekule vähese
CO2-heitega energiasüsteemile ELis. Selleks et toetada
süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist käsitlevate näidisprojektide
tutvustamist ja nende järgnevat rakendamist keskkonnaohutul viisil ning
suurendada üldsuse usaldust kõnealuse tehnoloogia vastu on äärmiselt oluline
rakendada süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist käsitlevat õigusraamistikku
nõuetekohaselt ja järjekindlalt kogu Euroopas, eelkõige seoses
säilitamiskohtade valimise, käitamise, sulgemise ja sulgemisjärgse
hooldamisega, ning hinnata, kas suurte põletuskäitiste juurde oleks hiljem
võimalik paigaldada CO2 kogumiseks vajalikke seadmeid. Aruandest selgub, et kõik liikmesriigid on ülevõtmismeetmed
nüüdseks komisjonile esitanud. Sellega seoses otsustasid enamik liikmesriike
võtta vastu nii uusi konkreetseid CO2 geoloogilist säilitamist
käsitlevaid õigusakte kui ka muuta olemasolevaid õigusakte. Suurem osa
liikmesriike on määranud vastutuse rohkem kui ühele pädevale asutusele. CO2
võimalike säilitamiskohtade hindamine on pooleli ning mitmes liikmesriigis
hakatakse väljastama uuringulubasid. Komisjon vaatab praegu läbi ühte esitatud
säilitamisloa kavandit. Liikmesriigid, kes lubavad oma territooriumil CO2
säilitada, on teatanud, et nad rakendavad sätteid, milles käsitletakse seiret,
aruandlust ja kontrolli, lekkeid ja eeskirjade olulist eiramist, sulgemist ja
sulgemisjärgseid kohustusi, samuti kahte finantsmehhanismi, mis on loodud
süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise direktiiviga. Mis puudutab
liikmesriike, kelle territooriumil on CO2 säilitamine piiratud või
keelatud, siis mõned neist on üle võtnud ainult need direktiivi sätteid, milles
käsitletakse süsinikdioksiidi kogumise ja transpordiga seotud aspekte, teised
aga on üle võtnud kõik direktiivi sätted, sealhulgas säilitamisega seotud
artiklid. Komisjon rõhutab, et on tähtis rakendada
süsinikdioksiidi kogumise ja geoloogilise säilitamise direktiivi ühtlaselt kogu
ELis. Seetõttu algatab komisjon rikkumismenetlused juhul, kui ülevõtmismeetmed
on osaliselt esitamata, ning kontrollib, kas esitatud meetmed vastavad
süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise direktiivi sisule. Käesoleva aruande
jaoks kogutud teave ning süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise valdkonnas
saadud üldine kogemus, tehnika areng ja kõige uuemad teadusandmed toetavad
komisjoni järgmise aruande ettevalmistamist, milles hinnatakse eelkõige neid
süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamisega seotud aspekte, mis on loetletud
direktiivi artikli 38 lõikes 2. Kõnealune läbivaatamisaruanne
edastatakse Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt 31. märtsiks 2015. [1] ELT L 140, 5.6.2009, lk 114–135. [2] http://ec.europa.eu/clima/policies/package/index_en.htm
[3] Nõukogu direktiiv 85/337/EMÜ, 27. juuni 1985,
teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 175,
5.7.1985, lk 40–48). [4] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2010/75/EL, 24.
november 2010, tööstusheidete kohta (saastuse kompleksne vältimine ja kontroll)
(ELT L 334, 17.12.2010, lk 17–119). [5] Komisjoni otsus 2011/92/EL, 10. veebruar 2011 (ELT
L 37, 11.2.2011, lk 19–24). [6] COM(2013) 180 (final); konsultatsiooni tulemuste
kokkuvõte on kättesaadav veebiaadressil http://ec.europa.eu/energy/coal/ccs_en.htm
[7] 2013/2079 (INI). [8] Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 258
esimesele lõigule. [9] Vangkilde-Pedersen, T. et al. 2009. EU GeoCapacity
Project, Assessing European Capacity for Geological Storage of Carbon Dioxide,
Storage Capacity, WP2, D16 report, 166 lk (ELi 6. raamprogrammi GeoCapacity
projekt, milles hinnatakse Euroopa võimalusi süsinikdioksiidi geoloogiliseks
säilitamiseks) http://www.geology.cz/geocapacity/publications
[10] Tšehhi Vabariigis ei kiideta CO2 säilitamist
looduslikes kivikihtides heaks enne 1. jaanuari 2020. [11] Saksamaa on kehtestanud piirangud CO2 kogusele,
mida võib aastas säilitamiseks maapinda juhtida: 4 Mt CO2 kogu riigi
kohta ja 1,3 Mt CO2 säilitamiskoha kohta aastas. [12] C(2012) 1236. (http://ec.europa.eu/clima/policies/lowcarbon/ccs/implementation/docs/c_2012_1236_en.pdf)
[13] http://ec.europa.eu/clima/policies/lowcarbon/ccs/implementation/documentation_en.htm
[14] Vt punktist 2 üksikasju ELi esimese säilitamisloa kavandi
läbivaatamise kohta komisjoni poolt. [15] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87/EÜ, 13.
oktoober 2003, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega
kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (ELT L 275,
25.10.2003, lk 32–46). [16] Komisjoni otsus 2007/589/EÜ, 18. juuli 2007, millega
kehtestatakse kasvuhoonegaaside heiteseire ja aruandluse suunised; hiljuti
asendatud komisjoni 21. juuni 2012. aasta määrusega (EL) nr 601/2012 Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ kohase kasvuhoonegaaside heite
seire ja aruandluse kohta (ELT L 181, 12.7.2012, lk 30–104). [17] Kõnealune summa konverteeriti eurodesse Euroopa Keskpanga
valuutavahetuse viitekursi alusel 22. novembril 2013. http://www.ecb.int/stats/exchange/eurofxref/html/index.en.html [18] http://ec.europa.eu/clima/policies/lowcarbon/ccs/implementation/docs/gd4_en.pdf
[19] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/98/EÜ, 19.
november 2008, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud
direktiivid (ELT L 312, 22.11.2008, lk 3–30), sealhulgas direktiiv 2006/12/EÜ
jäätmete kohta. [20] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/80/EÜ, 23.
oktoober 2001, teatavate suurtest põletusseadmetest õhku eralduvate
saasteainete piiramise kohta (EÜT L 309, 27.11.2001, lk 1–21), mis
tunnistatakse kehtetuks eespool nimetatud tööstusheidete direktiiviga alates 1.
jaanuarist 2016. [21] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/60/EÜ, 23.
oktoober 2000, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane
tegevusraamistik (EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1–73). [22] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/35/EÜ, 21.
aprill 2004, keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja
parandamise kohta (ELT L 143, 30.4.2004, lk 56–75). [23] „Storing CO2 under the North Sea Basin: A key
solution for combating climate change” (2007) (http://www.globalccsinstitute.com/category/organisation/north-sea-basin-task-force)
ja „One North Sea: A study into North Sea cross-border CO2 transport
and storage” (2010) (http://www.npd.no/no/Publikasjoner/Rapporter/Samarbeider-om-CO2-lager/).
[24] KOM(2011) 112 (lõplik). [25] KOM(2011) 885 (lõplik).