19.8.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/87

Raportöör

:

Henk Kool (NL/PES), Haagi linnapea

Viitedokumendid

:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanekud:

1.

märgib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused teevad oma keskpikkade ja pikaajaliste projektide rahastamisel pangandusasutustega tihedat koostööd. Arvestades et omavalitsused vastutavad kahe kolmandiku kõigi avaliku sektori investeeringute eest ELis, ja et ainuüksi 2011. aastal tähendas see 179 miljardit eurot ehk 1,4 % ELi SKPst, mis on rohkem kui ELi eelarve kokku (1 %), siis on selge, et pankade vastupanuvõime on omavalitsuste põhihuvides ja et käimasolev panganduse reguleerimise reform avaldab neile suurt mõju;

2.

rõhutab, et nii poliitilisest kui ka majandusteaduse seisukohast leiab laialdast toetust seisukoht, et pankade järelevalve ja juhtimise reformid oleksid tõhusamad, kui neid viidaks riigi tasandi asemel läbi Euroopa tasandil;

3.

tervitab komisjoni määruseid ELi krediidiasutuste vastupanuvõimet parandavate struktuurimeetmete kohta ning väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutest teavitamise ja nende läbipaistvuse kohta; rõhutab, kui oluline on vältida regulatiivse ja halduskoorma tekitamist;

4.

kahetseb aga, et komisjoni poolt 2012. aasta veebruaris määratud kõrgetasemelise rühma soovituste reguleerimisala ja ambitsiooni on märkimisväärselt kärbitud. Samuti märgib komitee, et kõnealused ettepanekud avaldavad sihtrühmaks olevatele pankadele vähest mõju, arvestades eelkõige seda, et Prantsusmaa, Saksamaa ja Ühendkuningriik on oma riigis juba viinud läbi sarnased reformid (1);

5.

märgib, et komisjoni esitatud mõlema määruse ettepaneku eesmärk on ühtlustada mõningaid eeskirju, et tugevdada pangandus- ja finantsasutuste regulatiivset raamistikku. Sihtmärgiks olevate asutuste omavaheliste tihedate sidemete ja nende võimaliku süsteemse riski tõttu saab neid määrusi rakendada ainult Euroopa Liidu tasandil. Seetõttu usub Regioonide Komitee, et õiguslik alus (ELi toimimise lepingu artikkel 114) on õige ja et kavandatud õigusakt on subsidiaarsuse põhimõttega kooskõlas.

6.

kordab, kui olulised on laenud selleks, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saaksid rahastada avaliku sektori investeeringuid sellistesse üldhuviprojektidesse nagu taristu, teadusuuringud ja haridus. Komitee täheldab, et need investeeringud moodustavad olulise osa avaliku sektori kulutustest ja on esmatähtsad majanduskasvu ja kodanike heaolu jaoks;

7.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võetavate laenude eripära. Omavalitsusi ei saa mingil juhul võrdsustada era- või äriklientidega ning nende laenude olemus, summad ja kestvus tingivad seetõttu vajaduse, et pangad viiksid läbi spetsiaalse sihipärase ekspertiisi;

8.

tunnistab kohalike, piirkondlike ja omavalitsustele spetsialiseerunud pankade esmatähtsat rolli piirkondade ja muude omavalitsusüksuste arengus ja rahastamises. Nad pakuvad kohaliku majanduse arendamisele olulist abi, toetades VKEsid, ühinguid ja sotsiaalmajandust;

9.

kutsub liikmesriike ja Euroopa Komisjoni üles kaitsma ja tugevdama vastastikuste seltside, ühistute ja hoiuasutuste ning eelkõige väikepankade kohaliku elu keskset ärimudelit, kuna neil on tänu oma tihedale ja tasakaalustatud esindatusele kohalikes ja piirkondlikes kogukondades esmatähtis osa reaalmajanduses;

10.

kritiseerib mõnede kohalike ja piirkondlike pankade ebaproportsionaalselt suurt ja kontrollimatut laienemist, mille käigus kahjustatakse rämpsvara ostudega tõsiselt päritolupiirkonna majandust;

11.

märgib, et pankade laenupakkumised omavalitsustele on kokku kuivanud mitte ainult laenumahu ja kõrgemate marginaalide kujul, vaid murettekitavalt on lühendatud ka laenu pikkust. See võib tekitada nõiaringi, kus universaalpangad vähendavad oma osalust reaalmajanduses ja osalevad seega tõenäolisemalt kauplemis- ja varipangandusega seotud tegevuses;

12.

on mures märkimisväärselt suure lõhe pärast Euroopa Keskpanga intressi (2013. aasta novembrist 0,25 %) ja nende intresside vahel, mida pangad pakuvad omavalitsustele, arvestades et see lõhe ei tugine asjaomaste omavalitsuste finantsolukorra objektiivsel hinnangul, kuna makseviivituse risk on jätkuvalt küllaltki madal;

13.

leiab, et need kitsendavad tingimused avaldavad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste eelarvele märkimisväärset survet, tehes neile üha raskemaks hoida oma eelarvet tasakaalus, saavutada hea kasutussuutlikkus ja rahastada pikaajalisi projekte, mis aitavad suurendada majanduskasvu ja tööhõivet;

14.

kutsub seetõttu komisjoni üles esitama hiljem õigusakti ettepanek, et kehtestada tõhusaid meetmeid VKEdele ja omavalitsustele tehtava laenupakkumise kokkukuivamise vastu;

15.

juhib tähelepanu sellele, et mõned kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused väljastavad oma tegevuse ja poliitika rahastamiseks selliseid finantsinstrumente nagu võlakirju;

16.

avaldab kahetsust, et mõned pangad, olles riskidest täielikult teadlikud, on kutsunud kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles ostma ebaproportsionaalsetes kogustes keerulisi rämpsfinantstooteid. Samuti rõhutab komitee, et asjakohaste eksperditeadmiste puudumise tõttu ei ole enamikul omavalitsustel nõutavaid tehnilisi teadmisi, et neid tooteid täielikult mõista. Seetõttu kahetseb ta, et nende varade läbikukkumisest tulenev koorem langeb täielikult kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ning nende maksumaksjatele;

17.

kutsub liikmesriike ja Euroopa Komisjoni üles ergutama panku võtma kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele riskide kohta nõu andmisel tervikliku, õiglase ja vastutustundliku lähenemise. Samuti kutsub ta üles arendama kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele lihtsaid ja läbipaistvaid finantsinstrumente, mille tingimused peavad olema lepingu sõlmimisel selgelt määratletud. Komitee loodab, et need instrumendid pakuvad selgeid intresse, et omavalitsuste demokraatlikus otsustusprotsessis oleks võimalik saavutada läbipaistvust;

18.

toetab eesmärki tugevdada pankade stabiilsust ja vastupanuvõimet, keelates oma arvel kauplemise ja edendades suutlikkust eraldada riskantset kauplemistegevust;

19.

toetab artiklis 1 sätestatud eesmärke hoida ära süsteemset riski, stressiolukordi või finantssüsteemi suurte, keeruliste ja omavahel seotud üksuste maksejõuetust;

20.

kutsub komisjoni üles uurima võimalust laiendada sarnaste eeskirjade kohaldamist igas suuruses pankadele, võttes arvesse halduskoormust ja kulu, kuna sellised algatused võivad muuta ka väiksemad pangad turvalisemaks;

21.

toetab komisjoni ettepanekut keelata finantsinstrumentide ja toorainetega oma arvel kauplemine ehk tehingud, mille puhul on panga ainus eesmärk teenida oma arvel kasumit, arvestades, et oma arvel kauplemist ei käsitletud eraldi finantsinstrumentide turgude direktiivis (COM(2011) 656) (nn MiFID II). Nende instrumentide väljastamine peaks olema rangelt piiratud turuosalistega, kes suudavad tõestada, et neid tooteid kasutatakse oma kaubanduslike või tööstuslike riskide maandamiseks. Muidu võib pankadel hägustuda piir nõuandva ja investeerimistegevuse alase rolli vahel, mis võib omakorda suurendada spekuleerimist, hindade volatiilsust ja pangandussüsteemi süsteemseid riske;

22.

on mures välkkauplemise pärast, mis võib pangandussüsteemile põhjustada tõsist ohtu, ja kutsub liikmesriike ja komisjoni üles kohaldama tõhusaid meetmeid selle valdkonna reguleerimiseks;

23.

kordab, et kavandatud määruse reguleerimisala on märkimisväärselt kärbitud, arvestades et liikmesriigid on juba võtnud vastu või kaaluvad sarnaste riiklike eeskirjade vastuvõtmist, ning et Liikaneni rühma soovitusi on märgatavalt piiratud;

24.

rõhutab, kui oluline on tagada, et selline ülimalt integreeritud sektor oleks ELi tasandil ühtlustatud, et hoida nõuete täitmise koormus ja kulud võimalikult väiksed, tagada võrdsed võimalused ja hoida selles sektoris siseturu toimimises ära konkurentsimoonutused;

25.

avaldab heameelt komisjoni lubaduse üle, et need eeskirjad vaadatakse pärast kohaldama hakkamist üle, ning kutsub üles põhjalikult uurima võimalikke negatiivseid tagajärgi, eelkõige ELi linnade ja piirkondade reaalmajanduse rahastamisele;

26.

tõstatab küsimuse, kas asjaolu, et mõnede kauplemistegevuste eraldamise otsus seisneb piiratud testis, pakub piisavaid õiguslikke vahendeid määruse üldeesmärkide saavutamiseks ning kas neid tegevusi ei oleks saanud paremini käsitleda laiemas testis, mis oleks hõlmanud kõiki eesmärke;

27.

kahtleb, kas praegune väga keerukas lähenemisviis on tõhus. See võib ühelt poolt muuta eeskirjade kohaldamise hindamise ja jälgimise keerukaks ja kulukaks ning teiselt poolt võimaldada teha määrusest erandeid ja pakkuda võimalusi regulatiivseks arbitraažiks;

28.

taunib määruse ettepaneku kohaldamise piiratud reguleerimisala, eriti tuletisinstrumentidega kauplemise väljajätmist otsustusprotsessist. On tõepoolest oht, et liigne spekulatiivne kauplemine toob kaasa liiga suured turud ja põhjustab moonutusi nii finantsturul kui ka reaalmajanduses. Need moonutused võivad selgelt põhjustada kohaliku ja reaalmajanduse jaoks elulise tähtsusega põllumajandus-, energia- ja metallitoodete tuletisinstrumentide turgude valesti hindamist;

29.

kutsub komisjoni üles jätma ELi krediidiasutuste vastupanuvõimet parandavate struktuurimeetmete teemalise määruse artikli 5 lõike 4 määratlusest välja pikaajalise väärtpaberite omandamise (nn osta ja hoia), kuna see on osa pankade põhitegevusest.

30.

kutsub komisjoni üles lisama oma panganduskriiside lahendamise mehhanismidesse sümmeetria põhimõtte. See tähendab, et kriisilahendusasutustele antaks võimalus panna võlausaldajad kahjumit kandma, nii nagu neil on võimalik ka kasumit saada. Seda kohaldataks võrdselt igat liiki võlausaldajatele;

31.

toetab väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutest teatamise ja nende läbipaistvuse teemalist määrust ning leiab, et need meetmed täiendavad pankade struktuuri reforme, mis on esmatähtsad juba kindlaks tehtud õigusliku lünga täitmiseks;

32.

tunnistab, et määrus on vajalik, arvestades traditsiooniliste pankade ja varipanganduse tihedaid sidemeid ning asjaolu, et viimase majandustegevus on samasugune kui pankadel ehk laenuandmine, laenuriski ülekandmine, likviidsuse ümberkujundamine, lühiajaliste laenude võtmine ja pikaajaliste andmine, kuid ilma asjakohase kontrollita;

33.

kutsub Euroopa Keskpanka, komisjoni, parlamenti ja liikmesriike üles jätkama jõuliselt jõupingutusi tagamaks, et nad saavad varipanganduse kohta piisavalt põhjalikku teavet. Teave on põhitegur, mis peaks võimaldama avaliku sektori asutustel süsteemi reguleerimisel asjakohaselt reageerida, hoolimata meeletust arengutempost ja katsetest õigusaktidest mööda hiilida;

34.

tervitab kavandatud nõuet esitada kõik tehingud ühtsesse andmebaasi ja leiab, et see aitab parandada väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutega seotud riskide jälgimist. Samuti tervitab ta asjaolu, et need meetmed parandavad ka investorite jaoks läbipaistvust ja pakuvad neile vahendeid selliste investeerimisotsuste tegemiseks, mis tuginevad suuremal teadlikkusel väärtpaberite kaudu finantseerimise olemusest;

35.

toetab miinimumtingimuste seadmist, mis parandavad edasitagamise läbipaistvust, tagades, et kliendid annavad oma nõusoleku ja nad teevad otsuseid nii, et nad on täielikult teadlikud kaasneda võivatest riskidest;