19.5.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 181/35

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

—

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooni,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsioone kalanduse kohta, eelkõige resolutsiooni 66/68 lõiget 157 seoses arenenud riikide kohustustega vähim arenenud riikide ja arengumaade hulka kuuluvate väikeste saareriikide ees,

—

võttes arvesse 1995. aasta kokkulepet ÜRO 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooni piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist käsitlevate sätete rakendamise kohta,

—

võttes arvesse FAO rahvusvahelist tegevuskava püügimahu juhtimise kohta (IPOA-Capacity), mille FAO nõukogu 2000. aasta novembris heaks kiitis;

—

võttes arvesse nõukogu 29. septembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1005/2008, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks (1),

—

võttes arvesse lepingut, milles käsitletakse sadamariigi meetmeid ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks, mille kiitis heaks FAO konverents oma 36. istungjärgul 22. novembril 2009. aastal,

—

võttes arvesse oma 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni ühise kalanduspoliitika välise mõõtme kohta (2),

—

võttes arvesse komisjoni 21. märtsi 2012. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „ELi ja Vaikse ookeani piirkonna arengupartnerluse uutmine” (3),

—

võttes arvesse Vaikse ookeani lääne- ja keskosa pika rändega kalavarude kaitse ja majandamise konventsiooni, mille osaline EL on alates 25. jaanuarist 2005 vastavalt otsusele 2005/75/EÜ (4),

—

võttes arvesse nõukogu 22. mai 2006. aasta otsust 2006/539/EÜ Ameerika Ühendriikide ja Costa Rica Vabariigi vahelise 1949. aasta konventsiooniga moodustatud Ameerika Troopikatuunide Komisjoni tugevdamise konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel (5),

—

võttes arvesse Vaikse ookeani lõunaosa avamere kalavarude kaitse ja majandamise konventsiooni (6), mis Euroopa Liidu nimel kiideti heaks nõukogu otsusega 2012/130/EL (7) ning millega loodi Vaikse ookeani lõunaosa piirkondlik kalandusorganisatsioon (SPRFMO),

—

võttes arvesse nõukogu 15. veebruari 2011. aasta otsust 2011/144/EL ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja teiselt poolt Vaikse ookeani piirkonna riikide vahelise majanduspartnerluslepingu sõlmimise kohta (8),

—

võttes arvesse koostöölepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani riikide rühma (AKV riigid) ja teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel (edaspidi „Cotonou leping”), millele kirjutati alla Cotonous 23. juunil 2000. aastal (9),

—

võttes arvesse nõukogu 18. veebruari 2008. aasta määrust (EÜ) nr 215/2008, mis käsitleb 10. Euroopa Arengufondi suhtes kohaldatavat finantsmäärust (10),

—

võttes arvesse Euroopa Ühenduse ja Mikroneesia Liiduriikide vahelist Mikroneesia Liiduriikides kalastamist käsitlevat partnerluslepingut (11),

—

võttes arvesse kalandusalast partnerluslepingut ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja teiselt poolt Kiribati Vabariigi vahel (12),

—

võttes arvesse kalandusalast partnerluslepingut Euroopa Liidu ja Saalomoni Saarte vahel (13),

—

võttes arvesse komisjoni 15. novembri 2012. aasta otsust, millega teatatakse kolmandatest riikidest, kelle puhul komisjon leiab, et vastavalt nõukogu määrusele (EÜ) nr 1005/2008, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks, võidakse see riik liigitada koostööd mittetegevaks kolmandaks riigiks (14),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A7-0297/2013),

A.

arvestades, et poliitikavaldkondade arengusidususe rakendamiseks tuleks ELi poliitikasuundi, millel on mõju kalandusele Vaikse ookeani piirkonna AKV riikides – st kalandus-, kaubandus- ja arengupoliitikat – rakendada viisil, mis tagab, et need aitavad kaasa Vaikse ookeani piirkonna AKV riikide poolt seatud säästva kalanduse arengu eesmärkide saavutamisele; arvestades, et see lähenemine tuleks integreerida järgmisesse uuendatud Cotonou lepingusse või sellele lepingule järgnevatesse vahenditesse;

B.

arvestades, et EL peab Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 208 lõike 1 põhjal taotlema poliitikavaldkondade arengusidusust, mille kohaselt „[l]iit võtab arengukoostöö eesmärke arvesse muu sellise poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid”;

C.

arvestades, et EL on Austraalia järel kõnealuse piirkonna suuruselt teine rahastaja, suunates abi Euroopa Arengufondi kaudu, ning arvestades, et kuigi kalavarud on Vaikse ookeani AKV riikide peamine jõukuse allikas ja ainus ühine ressurss ja kuigi Vaikse ookeani lääne- ja keskosa riigid on korduvalt väljendanud kavatsust muuta tuunikalapüük piirkonna sotsiaal-majandusliku arengu tõukejõuks, on 10. Euroopa Arengufondi raames antavast abist ainult 2,3 % suunatud kalapüügiga seotud tegevusele;

D.

arvestades, et kahe- ja mitmepoolsetele kaubanduslepingutele, mille üle EL peab läbirääkimisi, peaksid eelnema mõjuhindamised, eelkõige seoses mere elusressursside säilitamisega ja lepingute tagajärgedega kohalikele elanikele; arvestades, et sellised kahe- ja mitmepoolsed lepingud peaksid juhinduma mõjuhinnangute järeldustest;

E.

arvestades, et käimasolevates ELi ja Vaikse ookeani AKV riikide vahelises majanduspartnerluslepingu läbirääkimistes, mille eesmärk on Cotonou lepingust tuleneva üldise soodustuste süsteemi kohandamine Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjadele, on kalandustoodetel otsustav roll nii Euroopa turule ja ressurssidele juurdepääsu kui ka kalandussektori hea valitsemistava seisukohast, kusjuures eesmärk on saavutada säästev areng;

F.

arvestades, kui ohtlik on Euroopa Ühenduse ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahelisele majanduspartnerluslepingule lisatud, päritolureegleid käsitleva II protokolli artikli 6 punktis 6 ette nähtud erand päritolureeglitest, millega kaasneb ebaausa konkurentsi oht Euroopa kalatoodete turul;

G.

arvestades, et EL on huvitatud arengueesmärgi saavutamiseks vajalikust suhete ja koostöö tugevdamisest Vaikse ookeani piirkonnaga, võttes aluseks kalavarude säilitamise, kalanduse säästva arengu edendamise ja kalavarude majandamise läbipaistvuse suurendamise;

H.

arvestades, et ligi pool maailma tuunikalapüügist toimub Vaikse ookeani lääne- ja keskosas, millest 80 % asub saareriikide majandusvööndis ja ainult 20 % rahvusvahelistes vetes;

I.

arvestades, et Vaikse ookeani lääne- ja keskosa kalanduskomisjoni (WCPFC) teadusliku komitee uusimad, 2012. aastal läbi viidud kalavarude hindamised ei näita ei vööttuuni (Katsuwonus pelamis) ega kulduim-tuuni (Thunnus albacares) ülepüüdmist oma reguleerimisalas, kuid näitavad, et toimub suursilm-tuuni (Thunnus obesus) ülepüük; arvestades, et noorte suursilm-tuunide suremus seinnoodakalanduses, eriti kui see on seotud peibutuspüügivahenditega, on väga murettekitav;

J.

arvestades, et kuigi kalanduse kontroll, inspekteerimine ja järelevalve kõnealuses Vaikse ookeani piirkonnas on teatud määral paranenud, ohustab piirkonna kalavarude jätkusuutlikkust (peamiselt Aasia ja saareriikide) seinerite arvu märgatav suurenemine, püügikoormuse kasv ja ebaseadusliku kalapüügi laienemine;

K.

arvestades, et EL peaks Vaikse ookeani kalanduse valdkonnas aktiivselt toetama praegusi piirkondlikke jõupingutusi ülepüügi piiramiseks ja kalavarude paremaks majandamiseks;

L.

arvestades, et Vaikse ookeani piirkonnas on tuunipüügi haldamiseks mitmeid piirkondlikke asutusi ja struktuure, nagu Vaikse ookeani saarte foorumi kalandusagentuur (Pacific Islands Forum Fisheries Agency, FFA) ja Nauru lepingu osaliste piirkondlik organisatsioon (Parties to the Nauru Agreement, PNA);

M.

arvestades, et 2008. aastal kehtestasid Nauru lepingu osalised püügipäevade arvu reguleeriva süsteemi (VDS), eesmärgiga hallata juurdepääsu PNA vetesse, piirata sealset püügikoormust ja maksimaalselt suurendada kasu, mida arengumaade hulka kuuluvad Vaikse ookeani piirkonna väikesed saareriigid kalandusest saavad;

N.

arvestades, et lepinguosaliste liigne püügikoormus on tegelik ja parajasti arutatakse WCPFCs püügikoormust piirava uue säilitamis- ja haldamismeetme rakendamist järgnevatel aastatel;

O.

arvestades, et Ameerika Ühendriigid allkirjastasid 1998. aastal Vaikse ookeani piirkonna riikidega mitmepoolse kokkuleppe ja et see leping, mille üle praegu peetakse uusi läbirääkimisi, tagab juurdepääsu umbes 20 % püügipäevadele selles piirkonnas;

P.

arvestades, et püügipäevade arvu reguleeriv süsteem (VDS) peab olema täiesti läbipaistev ja selle sätteid peavad kõik selle liikmed parandama ning rakendama, et täita selle eesmärgid ja tagada nii majandusvööndites kui ka avamerel võetavate meetmete täielik ühilduvus;

Q.

arvestades, et lähiaastatel on oodata kaugpüügilaevastiku juurdepääsukulude märkimisväärset kasvu, kuna see on kõnealuse piirkonna riikide jaoks oluline sissetulekuallikas, arvestades, et PNA riikide iga-aastasel kohtumisel lepiti kokku, et 2014. aastaks on kalapüügi kulu vähemalt 6 000 USA dollarit päevas;

R.

arvestades, et ELi allkirjastatud kalandussektori assotsieerimislepingud, sealhulgas assotsieerimislepingud kõnealuse piirkonna riikidega, on tavapäraselt tuginenud laevade arvu piirangule indikatiivse viitetonnaažiga, mis VDS-süsteemi kehtestamise tõttu PNA riikide poolt ja nende soovi tõttu kohaldada seda ka ELiga sõlmitud assotsieerimislepingute suhtes on põhjustanud lahkarvamusi;

S.

arvestades, et hästi kavandatud ja jõustatud püügipäevade arvu reguleeriv süsteem võib aidata vältida püügikoormuse edasist suurenemist piirkonnas;

T.

arvestades, et EL on suhetes kolmandate riikidega seadnud koostöö ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi valdkonnas ja vastavate nõuete järgimise kalandusalaste partnerluslepingute sõlmimise eeltingimuseks; arvestades, et vastavalt ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastast võitlust käsitleva määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 38 lõikele 9 ei alusta komisjon läbirääkimisi kahepoolsete kalanduskokkulepete või kalandusalaste partnerluslepingute sõlmimiseks riikidega, kes sellist koostööd ei tee;

U.

arvestades, et majanduspartnerluslepingud peaksid sisaldama eraldi viidet ebaseaduslikku, teatamata ja reguleerimata kalapüüki käsitleva määruse rakendamisele, mitte üksnes üldist sõnastust ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga võitlemise vajaduse kohta, ning koostööd mittetegevate kolmandate riikidega ei tohiks lepinguid sõlmida;

V.

arvestades, et oma 15. novembri 2012. aasta otsuses teavitas komisjon seoses ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastase määrusega võimalike koostööd mittetegevate riikide seas Fidžit ja Vanuatut, kes ei ole kehtestanud hoiatusmeetmeid ega karistusi oma lipu all sõitvate ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga tegelevate laevade vastu ja ei ole rakendanud piirkondlike kalandusorganisatsioonide soovitusi;

W.

arvestades, et Euroopa Liidu seinerite kalandustegevus on ajalooliselt koondunud peamiselt Vaikse ookeani keskossa, kusjuures püük on toimunud nii rahvusvahelistes vetes kui erasektoriga sõlmitud lepingute alusel ka Kiribati, Tuvalu, Tokelau ja Nauru majandusvööndites;

X.

arvestades, et lisaks Kiribatiga sõlmitud kalanduslepingule on EL pidanud läbirääkimisi niisuguste lepingute üle ka Vaikse ookeani lääneosa riikidega, kuid need lepingud ei ole jõustunud, sest Mikroneesia Liiduriikide parlament jättis assotsieerimislepingu ratifitseerimata ja läbirääkimised Saalomoni Saartega lepingu pikendamise üle on alates 2012. aastast peatatud;

Y.

arvestades, et Euroopa Komisjon on lõpetanud Cooki saarte ja Tuvalu eelhindamise, et alustada nende riikidega läbirääkimisi kalanduskokkulepete üle, ja et allkirjastatud on vastastikuse mõistmise memorandumid, mis on vajalik eelnev samm nõukogult läbirääkimisvolituste saamiseks;

Z.

arvestades, et Euroopa välisteenistuse Fidži delegatsioonil on siiani puudunud kalandusküsimuste eest vastutav personal;

1.

palub komisjonil tagada sidusus kõigi liidu poliitikavaldkondade vahel, mis Vaikse ookeani piirkonda mõjutada võivad, nagu nõutakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 208, ja eriti kalandus-, kaubandus- ja arengupoliitika valdkonnas, ning tõhustada võimalikku koostoimet, et saavutada mitmekordistav mõju, mis suurendab kasu nii Vaikse ookeani piirkonna riikide kui ka Euroopa Liidu jaoks, edendades ühtlasi rahvusvahelist mõõdet, tugevdades ELi strateegilist kohalolu, suurendades ELi nähtavust Vaikse ookeani lääne- ja keskosas ning aidates kaasa Vaikse ookeani ressursside säästvale kasutamisele;

2.

leiab, et tulevastes, Cotonou lepingu järgsetes suhetes Vaikse ookeani piirkonna AKV riikidega peaks kalandusstrateegial olema piirkondlik mõõde, mis tugevdaks ELi positsiooni ja rolli Vaikse ookeani lääne- ja keskosas;

3.

palub komisjonil taotleda, et 11. Euroopa Arengufondi raames võetaks kõnealust strateegiat arvesse ja ühtlasi arvestataks ka võimalust suurendada valdkondliku toetuse määra, et vastata kalandusega tegelevate kogukondade vajadustele (sealhulgas tõhustades nende panust kohalikku toiduga kindlustatusse) ning arendada kohapeal lossimise ja töötlemisega seotud kalandustaristut, kuna kalapüük kuulub piirkonna peamiste majandusressursside hulka;

4.

väljendab heameelt selle üle, et ELi Fidži delegatsiooni koosseisuga liideti hiljuti kalandusküsimustele spetsialiseerunud personal, ja loodab, et see aitab luua piirkonna riikidega kalandusvaldkonnas alalised erialased sidemed;

5.

kutsub ühtlasi üles parandama arenguabi valdkonna tegevuse kooskõlastatust ja täiendavust piirkonna muude osalejatega vastavalt 2009. aasta augustis heakskiidetud projektile Cairns Compact; väljendab heameelt 12. juunil 2012. aastal toimunud ELi ja Vaikse ookeani saarte foorumi teise ministrite kohtumise üle, mis aitas tugevdada ELi ja Vaikse ookeani piirkonna poliitilist dialoogi, eelkõige kalanduse ja arengu valdkonnas, tagades seeläbi liidu ja piirkonna riikide poolt nendes valdkondades võetavate meetmete suurema tulemuslikkuse;

6.

rõhutab, et kaugpüügilaevastikud peavad koostöös Vaikse ookeani riikidega aitama vähendada püügisurvet troopikavööndi tuunivarudele, sealhulgas vähendades märkimisväärselt suursilm-tuuni noorkalade suremust, kuna tegu on Vaikse ookeani piirkonnas suurt majanduslikku tähtsust omava kalavaruga, mis praegu kannatab ülepüügi all;

7.

rõhutab vajadust töötada välja Vaikse ookeani lääne- ja keskosa kalandusstrateegia, võttes arvesse piirkonna kalanduslikku tähtsust ja väärtust ELi laevastiku ja kalatööstuse jaoks ning vajadust tagada piirkonnas tegutsevatele laevadele õiguskindlus;

8.

märgib, et kui Kiribati kõrvale jätta, ei ole ELi strateegia kõnealuse piirkonna riikide majandusvööndite varudele juurdepääsemiseks kalandussektori partnerluslepingute kaudu oodatud tulemusi andnud, ja leiab, et lepingute uuendamiseks ja konsolideerimiseks on vaja uut tihedate ja kasulike suhete raamistikku kaasatud eri osaliste vahel;

9.

leiab, et probleem tuleneb osaliselt asjaolust, et EL on pidanud tulutuid läbirääkimisi lepingute üle Vaikse ookeani lääneosa riikidega, kus asuvad Saalomoni Saarte ja Mikroneesia Liiduriikide majandusvööndid, selle asemel et suunata oma jõupingutused Vaikse ookeani keskossa, kuhu liidu seinerite tegevus on tavapäraselt koondunud;

10.

väljendab suurt heameelt asjaolu üle, et komisjon on lõpetanud Cooki saarte ja Tuvalu eelhindamise, et alustada läbirääkimisi kalanduspartnerluslepingute üle, ja et allkirjastatud on vastastikuse mõistmise memorandumid, mis on nõukogult läbirääkimisvolituste taotlemise eeltingimus;

11.

leiab, et see uus läbirääkimismeetod on rohkem kooskõlas Euroopa Parlamendi poolt korduvalt soovitatud piirkondliku lähenemisviisiga, eriti selles osas, mis puudutab pika rändega kalavarude püüki; palub komisjonil tagada läbirääkimistel Nauru lepingu riikide ja muude Vaikse ookeani piirkonna AKV riikidega WCPFC sätete järgimine;

12.

märgib, et ELi tegutsemisviis Vaiksele ookeani piirkonnas peaks aitama arenguriikidel, eriti väikesaarte arenguriikidel, saada piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude säästvast kasutamisest suuremat kasu ning tugevdada piirkondlikke jõupingutusi selliste kalavarude säästvaks säilitamiseks ja haldamiseks, nagu nõuti ÜRO 1982. aasta 10. detsembri mereõiguse konventsiooni piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist käsitlevate sätete rakenduskokkuleppe läbivaatamiskonverentsil;

13.

väljendab muret ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi pärast kõnealuses piirkonnas, ja kuigi möönab, et kalanduse haldamine on mõnevõrra paranenud, leiab siiski, et need edusammud ei ole piisavad, eriti mis puutub ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastase võitluse põhiliste vahendite rakendamisse;

14.

palub komisjonil lisada Vaikse ookeani riikidega sõlmitavate majanduspartnerluslepingute sätetesse selgesõnaline viide ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määrusele (EÜ) nr 1005/2008;

15.

kutsub AKV riike üles jätkama aktiivset osalemist piirkondlikes kalandusorganisatsioonides ning korrapäraselt teavitama kalandusalastest otsustest nii oma kodanikke kui ka ühiskondlikke ja kutseorganisatsioone;

16.

palub komisjonil näha ette võimalus töötada kaugemas perspektiivis välja strateegia ELi laevastiku juurdepääsu reguleerimiseks kõnealuse piirkonna majandusvöönditele, tuginedes piirkondlikule raamlepingule ELi ja Vaikse ookeani lääne- ja keskosa riikide vahel, mille üle peetakse läbirääkimisi Vaikse ookeani foorumi kalandusametiga ja mis keskendub järgmisele:

17.

rõhutab, et protsessi viimane etapp peaks olema täielikult piirkondlik, st tuleks sõlmida mitmepoolne kalandusvaldkonna partnerlusleping majanduspartnerluslepingule allakirjutanutega, millega tagatakse liidu laevastiku juurdepääs kõnealuste riikide majandusvöönditele;

18.

soovitab komisjonil Cotonou lepingu läbivaatamisel arvesse võtta nii kõnealust kalandusstrateegiat Vaikse ookeani piirkonnas kui ka saareriikide eripära;

19.

toonitab, kui tähtis on, et parlament oleks Euroopa Liidu toimimise lepingu sätete kohaselt piisavalt kaasatud ettevalmistus- ja läbirääkimisprotsessi ning kahepoolsete lepingute toimimise pikaajalisse järelevalvesse ja hindamisse; rõhutab, et parlamenti tuleb kõigis kalandusalaste partnerluslepingutega seotud menetluse etappides nõukoguga võrdsetel alustel viivitamatult ja täielikult teavitada, vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 13 lõikele 2 ja artikli 218 lõikele 10; tuletab meelde oma kindlat seisukohta, et parlament peaks olema kalanduslepingutes ette nähtud ühiskomitee koosolekutel vaatlejate kaudu esindatud; nõuab, et nimetatud koosolekutel osaleksid ka kodanikuühiskonna vaatlejad nii EList kui ka kolmandatest riikidest;

20.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele.