19.5.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 181/21

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 3, milles rõhutatakse liikmesriikide ühiseid väärtusi, nagu pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning meeste ja naiste võrdõiguslikkus, samuti Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 8, milles on sätestatud soolise võrdõiguslikkuse edendamise põhimõte, kuna selles öeldakse, et liidu eesmärk on kõikide meetmete puhul meeste ja naiste ebavõrdsuse kaotamine ja võrdõiguslikkuse edendamine,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 19, milles nimetatakse võitlust diskrimineerimise vastu soo alusel,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 23,

—

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, mis võeti vastu 18. detsembril 1979,

—

võttes arvesse 15. septembril 1995. aastal neljandal ülemaailmsel naisteteemalisel konverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusplatvormi ning oma 18. mai 2000. aasta (1), 10. märtsi 2005. aasta (Peking + 10) (2) ning 25. veebruari 2010. aasta (Peking + 15) (3) resolutsioone,

—

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni aastatuhande tippkohtumisel 2000. aasta septembris vastu võetud aastatuhande arengueesmärke ning eelkõige aastatuhande arengueesmärke soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise osas, mis on nälja, vaesuse ja haiguste kõrvaldamise, kõikidel haridustasanditel ja igas elukutsevaldkonnas võrdsuse saavutamise, ressursside üle võrdse kontrolli saavutamise ning ühiskondlikus ja poliitilises elus võrdse esindatuse eeltingimus,

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu poolt 2011. aasta märtsis vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti (2011–2020),

—

võttes arvesse Euroopa konsensust arengu küsimuses,

—

võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks, surmanuhtluse, piinamise ning muu julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise või karistamise kohta ning inimõiguste kaitsjate kohta, samuti inimõiguste alaste dialoogide kohta kolmandate riikidega, lapse õiguste edendamise ja kaitse kohta ning naiste- ja tütarlastevastase vägivalla kohta ning nende diskrimineerimise kõigi vormide vastase võitluse kohta,

—

võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 1998. aasta järeldusi, mille kohaselt peab Pekingi tegevusprogrammi rakendamisele antav iga-aastane hinnang põhinema kvantitatiivsetel ja kvalitatiivsel näitajatel ja sihttasemetel,

—

võttes arvesse nõukogu 2. ja 3. juuni 2005. aasta kohtumise järeldusi, milles kutsutakse liikmesriike ja komisjoni üles tugevdama institutsioonilisi mehhanisme soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks ja looma raamistikku Pekingi tegevusprogrammi rakendamise hindamiseks, et edusamme oleks võimalik järjepidevamalt ja süstemaatilisemalt jälgida,

—

võttes arvesse nõukogu 5. ja 6. detsembri 2007. aasta järeldusi ülevaate kohta, mis käsitleb Pekingi platvormi rakendamist liikmesriikide ja EL institutsioonide poolt, samuti selle juurde kuuluvat aruannet, mille on koostanud eesistujariik Portugal ja mis sisaldab näitajaid naiste ja vaesuse kohta,

—

võttes arvesse komisjoni 21. septembril 2010. aastal esitletud naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegiat 2010–2015 ning sellega seotud komisjoni talituste töödokumenti strateegia rakendusmeetmete kohta,

—

võttes arvesse komisjoni töödokumenti, milles käsitletakse ELi tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta arengukoostöös (2010–2015),

—

võttes arvesse ELi soolise võrdõiguslikkuse eest vastutavate ministrite poolt Pekingi tegevusprogrammi kümne rakendamisaasta läbivaatamise raames 4. veebruaril 2005. aastal esitatud ühisdeklaratsiooni, milles kinnitatakse muu hulgas tugevat toetust ja pühendumist Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi täielikule ja tõhusale rakendamisele,

—

võttes arvesse naiste olukorda käsitleva ÜRO komisjoni 15. märtsil 2013. aastal toimunud 57. istungjärgul vastu võetud järeldusi, mis on esimene rahvusvaheline dokument, kus tunnistatakse konkreetselt soopõhiste mõrvade ehk naiste tapmise nähtust,

—

võttes arvesse ametkondadevahelist avaldust „Sooliselt kallutatud soovaliku vältimine”, mille esitasid 2011. aastal ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo (OHCHR), ÜRO Rahvastikufond (UNFPA), ÜRO Lastefond (UNICEF), ÜRO soolise võrdõiguslikkuse üksus (UN Women) ja Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO),

—

võttes arvesse Kairo 1994. aasta rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi deklaratsiooni ja tegevuskava, kava edasise rakendamise põhimeetmeid ja ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 65/234 rahvastiku ja arengu teemalise rahvusvahelise konverentsi järeltegevuse kohta pärast 2014. aastat (detsember 2010),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2008. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta arengukoostöös (4), eriti selle punkti 37,

—

võttes arvesse oma 16. detsembri 2010. aasta resolutsiooni, mis käsitleb inimõigusi maailmas 2009. aastal ja Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas (5), eriti punkti 76, milles rõhutatakse vajadust kaotada igasugune naiste ja tüdrukute vastu suunatud vägivald ja diskrimineerimine, sealhulgas abordid sool põhineva valiku alusel,

—

võttes arvesse oma 13. detsembri 2012. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2011. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas (6),

—

võttes arvesse oma 11. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni naiste mõrvade (feminitsiidide) kohta Mehhikos ja Kesk-Ameerikas ning Euroopa Liidu rolli kohta selle nähtuse vastases võitluses (7),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A7-0245/2013),

A.

arvestades, et soopõhine tapmine on sooliselt neutraalne termin, mis viitab ühe sugupoole esindajate süstemaatilisele, sihilikule ja soolisel valikul põhinevale massilisele tapmisele, mis on süvenev, kuid väheräägitud probleem mitmes riigis ning millel on hävitavad tagajärjed; arvestades, et käesolevas raportis keskendutakse sool põhineva valiku tegemise põhjustele, suundumustele, tagajärgedele ning sellele, kuidas kaotada sool põhineva valiku tegemine, mis esineb ka lapse tapmise vormis ning vägivalla vormis (naiste ja tütarlaste tapmist on veel määratletud feminitsiidina, mis on kõige äärmuslikum diskrimineerimise vorm ja vägivallaakt naiste vastu ning mille kohta on parlament juba raporti (8) koostanud);

B.

arvestades, et vaatamata hiljuti vastu võetud seadustele soopõhise valimise vastu langevad tütarlapsed ikka ebaproportsionaalselt palju halastamatu soolise diskrimineerimise ohvriks, mis laieneb sageli veel sündimata, looteeas tüdrukutele, kelle elu katkestatakse abordiga, kes hüljatakse või tapetakse ainult sel põhjusel, et nad on naissoost;

C.

arvestades, et hinnanguliselt oli 1990. aastal maailma rahvastikus demograafiliselt „puudu” üle 100 miljoni naise, tulenevalt soopõhisest tapmisest (9); arvestades, et viimaste hinnangute kohaselt on see arv kasvanud peaaegu 200 miljoni naiseni, kes on maailma rahvastikus „puudu” (10);

D.

arvestades, et soopõhine tapmine on ülemaailmne probleem, mis ei piirdu Aasia ja Euroopaga, vaid esineb ka Põhja-Ameerikas, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas; arvestades, et soopõhine tapmine toimub igal pool, kus rasedad naised kas meelega või surve all otsustavad tüdrukuid mitte sünnitada, kuna neid peetakse ühiskonnale koormaks;

E.

arvestades, et Aasias, eriti Hiinas, Indias ja Vietnamis on sugudevaheline suhtarv eriti moonutatud; arvestades, et 2012. aastal sündis Hiinas iga 100 tüdruku kohta 113 poissi ning Indias ja Vietnamis iga 100 tüdruku kohta 112 poissi (11);

F.

arvestades, et Euroopas on sugudevaheline suhtarv mõnes riigis eriti moonutatud, kuna 2012. aastal sündis Albaanias, Armeenias, Aserbaidžaanis ja Gruusias 100 tüdruku kohta 112 poissi (12);

G.

arvestades, et soopõhine tapmine on kõige sagedamini sügavalt juurdunud kultuurides, kus eelistatakse poegasid, kus puudub sugudevaheline võrdsus, kus püsib diskrimineerimine ja stereotüübid tütarde suhtes, ning mõnel juhul riikides, kus valitsus kohaldab sunnipoliitikat;

H.

arvestades, et poegade eelistamine on sügavalt juurdunud ja moodustab osa pikaajalistest traditsioonidest, mis on seotud selliste teemadega nagu omandi pärandamine, eakate vanemate sõltumine poegadest majandusliku toetuse ja turvalisuse osas, perekonnanime ja -liini jätkamine ning soov mitte maksta traditsioonilist kallist kaasavara tütardele, et vältida majanduslikke raskusi;

I.

arvestades, et ebapiisavad sotsiaalhoolekande ja -kindlustussüsteemid perekondadele võivad mitmetes kultuurides tuua eksitavalt kaasa poegade eelistamise ja soopõhise valimise;

J.

arvestades, et soopõhine valimine kahjustab ühiskondade soolist tasakaalu, põhjustab elanikkonna sugudevahelise suhtarvu moonutusi ning sellel on ka majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed; arvestades, et sugude erinev osakaal nn ülemääraste meeste näol kahjustab pikas perspektiivis sotsiaalset stabiilsust ning toob kaasa kuritegude, frustratsiooni, vägivallaaktide ning inimkaubanduse, seksiorjuse, ärakasutamise ja prostitutsiooniga seotud kuritegude ja vägistamiste sagenemise;

K.

arvestades, et järjekindla poegade eelistamise patriarhaalne kultuur ei hoia mitte ainult alles stereotüüpe, demokraatia puudujääke ja sugudevahelist ebavõrdsust, vaid ka diskrimineerib naisi ja takistab seega nende võrdset kohtlemist ja võrdseid võimalusi kõikides eluvaldkondades;

L.

arvestades, et soopõhise valimise praktiseerimine, tütarlaste suurem suremus väga varajases eas ning nende vähesem kooli registreerimine võrreldes poistega viitab sellele, et poegade eelistamise kultuur on mõnedes ühiskondades valdav; on oluline uurida ja selgitada välja, kas niisuguse nähtusega kaasneb ka muu ebademokraatlikkus tütarlaste suhtes, näiteks nende halvem juurdepääs toidule, haridusele, tervishoiule, sanitaarruumidele, ohutule veele, arstiabile ja sotsiaalsele toetusele, et leida tõhusaid viise nende probleemide lahendamiseks;

M.

arvestades, et demokraatia puudujääke naiste osas ei saa paljudes riikides kõrvaldada, kuna puuduvad usaldusväärsed statistilised andmed sündide ja surmade kohta;

N.

arvestades, et naiste mõjuvõimu suurendamine toetab käitumuslikku ja sotsiaalset muutust, mis on vajalik soopõhise valimise kaotamiseks pikas plaanis;

O.

arvestades, et soopõhise valimise kaotamine on keeruline protsess, mis nõuab palju omavahel seotud lahendusi ja meetodeid, sealhulgas erikoolitus meditsiinitöötajatele soopõhise valimise alaseks nõustamiseks ja selle ärahoidmiseks ELis ja kogu maailmas;

P.

arvestades, et toetus, poliitilised meetmed ja head tavad, nagu „Hoolitsus tüdrukute eest” Hiinas, mille eesmärk on tõsta teadlikkust tütarlaste väärtusest, ning „Balika Samriddhi Yojana” skeem Indias, mis pakub rahalisi stiimuleid vaestest peredest tütarlaste harimiseks, on äärmiselt olulised, et muuta käitumishoiakuid tütarlaste ja naiste suhtes;

Q.

arvestades, et Lõuna-Korea edukas eeskuju on märkimisväärne, kuna see riik on suutnud pöörata tagasi ülimalt moonutatud sugudevahelise suhtarvu – kui 1994. aastal sündis 100 tüdruku kohta 114 poissi, siis 2010. aastal oli poiste arv 100 tüdruku kohta 107 (13);

1.

rõhutab, et soopõhine tapmine jääb kuriteoks ja raskeks inimõiguste rikkumiseks ning on vaja tõhusaid meetmeid, et lahendada ja kõrvaldada kõik selle algpõhjused, mis peituvad patriarhaalses ühiskonnas;

2.

rõhutab kõikide riikide ja valitsuste kohustust edendada ja kaitsta inimõigusi ning vältida diskrimineerimist põhitegevusena igat tüüpi naiste vastu suunatud vägivalla kaotamisel;

3.

kutsub valitsusi üles töötama välja ja rakendama meetmeid, mis soodustavad naiste suhtes eksisteerivate mentaliteedi ja hoiakute põhjalikku muutust ning võitlevad negatiivsete uskumuste ja käitumise vastu, mis põhjustavad naiste vastu suunatud vägivalda;

4.

kutsub valitsusi üles määratlema konkreetselt feminitsiidi ja soopõhist tapmist kuriteona ning seega töötama välja ja rakendama õigusakte, millega tagatakse, et feminitsiidi juhtumeid uuritakse, nende toimepanijad võetakse vastutusele ning ellujäänutele tagatakse lihtne juurdepääs tervishoiuteenustele ja pikaajalisele toetusele;

5.

rõhutab, et igasugune perekonna või ühiskonna poolne surve naistele teha soopõhise valimise tõttu aborti on vastavalt Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise ja sellega võitlemise konventsioonile ning Pekingi deklaratsioonile ja tegevusprogrammile füüsiline ja psühholoogiline vägivald;

6.

rõhutab, et sooselektiivsete tavade kaotamine on keeruline protsess, mis nõuab mitmeid omavahel seotud lähenemisviise ja meetodeid, alates algpõhjuste ning kultuuriliste ja sotsiaalmajanduslike tegurite uurimisest nendes riikides, kus esineb poeglaste eelistamist, kuni tüdrukute ja naiste õiguste ja staatuse eest võitlemise ning seaduste ja eeskirjade kehtestamiseni; on seisukohal, et laiemalt võttes on ainuke jätkusuutlik viis takistada sooselektiivsete praktikate edasist levimist edendada sugude võrdset tähtsust kõigis ühiskondades;

7.

rõhutab vajadust uuringute järele ja kutsub komisjoni üles edendama põhjalikke teadusuuringuid soopõhise valimise algpõhjuste kohta, et uurida neid riigispetsiifilisi tavasid ja traditsioone, mis võivad viia soo valimiseni, ning soopõhise valimise pikaajalisi tagajärgi ühiskonnale;

8.

nõuab põhjalikku analüüsi finants- ja majanduslike põhjuste kohta, millele toetuvad sooselektiivsed tavad; ühtlasi kutsub valitsusi üles aktiivselt tegelema perekondadele langeva koormuse probleemiga, mis võib põhjustada meeste ülekaalu ühiskonnas;

9.

rõhutab, et on vaja koostada soopõhist selektsiooni keelustavad õigusaktid, milles sätestataks naiste sotsiaalkaitsepaketid ja kehtivate õigusaktide rakendamise parem järelevalve ning suunataks rohkem tähelepanu kõnealuse nähtuse kultuurilistele ja sotsiaalmajanduslikele põhjustele, et lahendada probleem terviklikul ja jätkusuutlikul viisil, kindlustades soolist võrdõiguslikkust ja edendades aktiivset kodanikuühiskonna osalemist;

10.

kutsub valitsusi üles kõrvaldama puudujäägid demokraatias ja seadusandluses, võitlema takistuste vastu, mis põhjustavad tütarlaste diskrimineerimist, jõustama riiklikke seadusi, mis tagavad, et naised on seaduse ees meestega võrdsed kõikides eluvaldkondades, ning aitama suurendada naiste majanduslikku, hariduslikku ja poliitilist mõjuvõimu;

11.

palub komisjonil toetada ja julgustada igasuguseid algatusi teadlikkuse suurendamiseks eelarvamuslikust soopõhisest diskrimineerimisest, sealhulgas soopõhisest tapmisest, ning leida tõhusaid viise selle vastu võitlemiseks, pakkudes välissuhete, humanitaarabi ja soolise võrdõiguslikkuse edendamise raames juhiseid, abi ning vastavat poliitikat ja rahastamist;

12.

juhib tähelepanu asjaolule, et suutmatus naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendada ning liiga vähesed jõupingutused sotsiaalsete normide ja struktuuride muutmiseks põhjustavad tõsiseid juriidilisi, eetilisi, tervise ja inimõigustega seotud tagajärgi suure tõenäosusega ka pikemas perspektiivis, avaldades laostavat mõju asjaomasele ühiskonnale;

13.

rõhutab, et uuringute kohaselt võib sugude erinev osakaal põhjustada abiellumise või seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil korraldatava inimkaubanduse, naistevastase vägivalla, laste-, varajaste ja sundabielude, HIV/AIDSi ja teiste sugulisel teel levivate haiguste juhtumite sagenemist; rõhutab, et sugude erinev osakaal ohustab seeläbi sotsiaalset stabiilsust ja turvalisust; ning nõuab seetõttu, et uuritaks põhjalikult meeste järjest suureneva osakaalu mõjusid tervishoiule, majandusele ja turvalisusele;

14.

toetab asjakohaseid reforme, jätkuvat järelevalvet ning soolise võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise seaduste rakendamist, eeskätt madala ja keskmise sissetulekuga riikides ja üleminekuriikides;

15.

kutsub komisjoni üles tegema intensiivset tööd, et hoida ära eelarvamuslikku soopõhist valimist, mitte piirates juurdepääsu reproduktiivtervishoiu teenustele ja tehnoloogiale, vaid propageerides nende vastutustundlikku kasutamist, kehtestama suunised ja neid tugevdama, pakkuma meditsiinitöötajatele erikoolitust soopõhise valimise alaseks nõustamiseks ja selle ärahoidmiseks, välja arvatud haruldastel juhtudel, kui see on põhjendatud soopõhiste geneetiliste haiguste tõttu, ja hoidma ära soopõhise valimise tehnoloogiate kasutamist kasumi teenimiseks ning niisuguse kasutuse reklaamimist;

16.

toonitab, et soopõhist valikut ohjavad ja piiravad seadused peavad kaitsma naiste õigust omada juurdepääsu seaduslikele seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu teenustele ja tehnoloogiale ilma abikaasa loata, tagama, et seadusi rakendatakse tõhusalt ning et seaduste rikkumiste eest kehtestatakse asjakohased karistused;

17.

julgustab valitsusi ja meedikute ringkondi tegema tihedamat koostööd ning koostama rangemaid suuniseid kliinikute ja haiglate eneseregulatsiooni kohta, et hoida aktiivselt ära soopõhise valimise muutumine rahalist kasu toovaks majandustegevuseks;

18.

palub komisjonil ja liikmesriikidel teha kindlaks need Euroopa kliinikud, kus tehakse soopõhisest valikust tingitud aborte, esitada selle kohta statistilist teavet ja arendada parimaid tavasid nende takistamiseks;

19.

tunnistab, et naiste ja tütarlaste õiguste tagamine ja edendamine neile võrdsete võimaluste pakkumise kaudu, eriti hariduses ja tööturul, on äärmiselt oluline, et võidelda seksuaalse diskrimineerimise vastu ja tagada sellise ühiskonna ülesehitamine, kus soolise võrdõiguslikkuse põhimõte on tegelikkus; rõhutab asjaolu, et sooselektiivsete tavade (nagu abort ja lapsetapp) kaotamiseks ning arenguriikides üldise majanduskasvu saavutamiseks ja vaesuse vähendamiseks on vaja edendada naiste haridustaset, töövõimalusi ja integreeritud tervishoiuteenuseid, sh seksuaal- ja reproduktiivterviseteenuseid; rõhutab, et naiste mõjuvõimu suurendamine ja meeste kaasamine on olulise tähtsusega soolise ebavõrdsuse vastu võitlemisel ning sellise käitumusliku ja sotsiaalse muutuse edendamisel, mis on vajalikud sooselektiivsete tavade kaotamiseks pikemas perspektiivis;

20.

kutsub seepärast komisjoni üles edendama hariduslikku ja sotsiaalset keskkonda, kus mõlemat sugupoolt austatakse ja koheldakse võrdselt ning kus tunnustatakse mõlema sugupoole esindajate võimeid ja potentsiaali, ilma stereotüüpide ja diskrimineerimiseta, edendades soolist võrdõiguslikkust, tugevdades võrdseid võimalusi ja võrdseid partnerlussuhteid;

21.

palub tungivalt, et komisjon ja asjakohased rahvusvahelised organisatsioonid toetaksid haridusprogramme, mis tugevdavad naiste mõjuvõimu, võimaldades neil tõsta enesehinnangut, saada teadmisi, teha otsuseid ja võtta vastutus oma elu, tervise ja tööhõive eest, mis võimaldaks neil elada majanduslikult sõltumatut elu;

22.

kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja kolmandate riikide valitsusi üles töötama välja teadlikkust suurendavaid ja teabekampaaniaid, mis propageerivad soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet ja millega tagatakse inimeste teadlikkuse paranemine iga paarisuhtes oleva inimese inimõiguste vastastikuse austamise kohta, eelkõige seoses juurdepääsuga omandiõigusele, õigusele tööle, piisavale tervishoiule, õigussüsteemile ja haridusele;

23.

tuletab meelde aastatuhande arengueesmärke ja rõhutab, et juurdepääs haridusele ja tervishoiule, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervishoiule ja seonduvatele õigustele, on põhiline inimõigus; rõhutab, et aastatuhande arengueesmärkide aruannetes, dialoogides ja muudel rahvusvahelistel foorumitel, kus jagatakse kogemusi, on vaja osutada eraldi ja konkreetselt soopõhisele tapmisele ja soopõhise valimise probleemidele;

24.

toonitab, et naiste õiguste tagamine sõltub kahtlemata nende suutlikkusest teha otsuseid ise ja oma abikaasast sõltumatult, ning seetõttu on väga oluline tagada naistele juurdepääs haridusele, tööle, tervishoiule ning rasestumisvastastele vahenditele ja pangaarvele kellegi teise loata või nõusolekuta;

25.

kutsub partnerriikide valitsusi üles vähendama ravi maksumust lastele, eelkõige tüdrukutele, kes mõnikord surevad neile osutatud vale või mittepiisava ravi tõttu;

26.

kutsub valitsusi üles parandama naiste juurdepääsu eelkõige sünnituseelsele ja emade tervishoiule, haridusele, põllumajandusele, krediidile ja mikrolaenudele, majanduslikele võimalustele ja omandile;

27.

nõuab, et pandaks erilist rõhku vastastikkusest lähtuvate tingimuste, sealhulgas pensionifondide loomisele arenguriikides, et vähendada perekondade ja isikute majanduslikku koormust, vähendades sellega nende sõltuvust poegadest ja viimaste eelistamist;

28.

märgib, et soopõhine valimine püsib siiani isegi jõukates piirkondades, mille elanikud on kirjaoskajad;

29.

julgustab valitsusi töötama välja naiste ja perekondade jaoks tugisüsteemid, mis annaksid naistele teavet ja nõu ohtude ja kahju kohta, mis kaasnevad soopõhise valimisega, ning nõustaksid ja toetaksid naisi, keda võidakse survestada naissoost lootest vabanema;

30.

julgustab kodanikuühiskonna ja valitsusasutusi võtma ühiseid meetmeid, et korraldada teabe levitamist ja üldsuse teadlikkust tõstvaid kampaaniaid soopõhise valimise negatiivsete tagajärgede kohta emale;

31.

palub, et komisjon annaks tehnilist ja rahalist toetust innovaatiliste tegevuste ja haridusprogrammide tarbeks, mille eesmärk on õhutada arutelusid ning mõistmist, et tüdrukud ja poisid on samavõrra väärtuslikud, kasutades kõiki võimalikke meediavahendeid ja sotsiaalvõrgustikke, suunates teabe noortele, usu- ja vaimsetele juhtidele, õpetajatele, kogukonna liidritele ja muudele mõjukatele isikutele ning kaasates neid kõiki, püüdes muuta kultuurilist ettekujutust soolisest võrdõiguslikkusest antud ühiskonnas ja rõhutada vajadust käituda mittediskrimineerivalt;

32.

nõuab, et kõigis ELi ja arenguriikide vahelistes partnerlussuhetes ja dialoogides pöörataks suurt tähelepanu soolisele võrdõiguslikkusele ja naiste õiguste suurendamisele, nagu on sätestatud Euroopa arengukonsensuses; on ka seisukohal, et soolise aspektiga tuleks arvestada kõigis eelarvemenetluse etappides, edendades sealhulgas dialoogi arenguriikide naisteühendustega ja töötades välja soopõhised parameetrid;

33.

kutsub asjaomaste riikide ametivõime üles parandama järelevalvet ja statistiliste andmete kogumist sugudevahelise suhtarvu kohta ning võtma tasakaalu moonutuste korral meetmeid; nõuab sellega seoses tihedamat koostööd ELi, ÜRO asutuste ja teiste rahvusvaheliste partnerite ja partnerriikide valitsuste vahel;

34.

kutsub komisjoni ja kõiki asjaomaseid sidusrühmasid üles võtma vajalikke õiguslikke või muid meetmeid, tagamaks, et sunnitud abordid ja raseduse kirurgiline katkestamine soopõhise valiku eesmärgil, ilma et naine oleks andnud eelnevalt teadva nõusoleku või saaks protseduurist aru, kuulutataks kuriteoks;

35.

palub valitsustel ja asjaomastel sidusrühmadel tagada, et soopõhist valikut käsitlevad seadused saaksid tõhusalt rakendatud ning et nende seaduste rikkumiste eest kehtestataks asjakohased karistused;

36.

kutsub komisjoni üles edendama koostööd teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega ja organitega, nagu ÜRO, WHO, UNICEF, OHCHR, UNFPA ja UN Women, et võidelda soopõhise valimise vastu ja kaotada selle algpõhjused kõikides riikides, ning tegema koostööd valitsuste, parlamentide, mitmesuguste sidusrühmade, meedia, valitsusväliste organisatsioonide, naiste organisatsioonide ja muude kogukondlike organitega, et suurendada teadlikkust soopõhisest tapmisest ja viisidest selle ennetamiseks;

37.

kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles tegema koostööd nimetatud rahvusvaheliste organisatsioonidega, et võidelda soopõhise valimise vastu ja kaotada selle algpõhjused kõikides riikides, ning tegema koostööd valitsuste, parlamentide, mitmesuguste sidusrühmade, meedia, valitsusväliste organisatsioonide, naiste organisatsioonide ja muude kogukondlike organitega, et suurendada teadlikkust soopõhisest tapmisest ja viisidest selle ennetamiseks;

38.

palub, et komisjon ja Euroopa välisteenistus seaksid humanitaarabi pakettide üle vastavate asjaomaste kolmandate riikidega peetavatel arutlusel esmatähtsale kohale soopõhise tapmise küsimuse, kohustades neid riike seadma soopõhise tapmise kaotamine prioriteediks, suurendama teadlikkust sellest küsimusest ja avaldama survet selle ärahoidmiseks;

39.

nõuab, et EL ja selle partnerriigid parandaksid sündinud laste soolise jagunevuse järelevalvet ja andmete kogumist arengukoostöö kaudu ning et nad võtaksid viivitamata meetmed võimalike tasakaalunihete korrigeerimiseks; rõhutab samamoodi, et soolise diskrimineerimisega seotud inimõiguste klauslid tuleks lisada rahvusvahelistesse kaubandus- ja koostöölepingutesse;

40.

kutsub Euroopa Liitu üles tagama õigustepõhist lähenemisviisi, mis hõlmab kõiki inimõigusi, ning lisama naiste ja tüdrukute õiguste, sealhulgas nende seksuaal- ja reproduktiivõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse mõjuvõimu suurendamine ja edendamine, nende austamine ja teostamine, olulise ja palju tähelepanu nõudva teemana 2015. aasta järgse arengupoliitika kavasse kui soopõhise tapmise vastase võitluse eeltingimused;

41.

väidab, et rakendades eriklauslit, mis käsitleb Kairos toimunud rahvusvahelisel rahvastiku- ja arengukonverentsil kokku lepitud sunni või sunniviisilisuse keeldu seksuaal- ja reproduktiivtervise küsimustes, samuti õiguslikult siduvaid rahvusvahelisi inimõigustealaseid õigusakte, ELi acquis'd ja liidu poliitilisi pädevusi kõnealustes küsimustes, ei tohiks liidu abi anda ühelegi asutusele, organisatsioonile ega programmile, mis edendab, toetab või osaleb sellise tegevuse korraldamises, mis hõlmab selliseid inimõiguste rikkumisi nagu sundabort, naiste või meeste sundsteriliseerimine või loote soo tuvastamine, mille tulemuseks on sünnieelne soo valimine või imikute tapmine;

42.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.