19.5.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 181/16

—

võttes arvesse Euroopa Liidu 2013. aasta üldeelarvet (1) ja eelkõige 2013. aasta eelarves sisalduvat ettevalmistavat tegevust „Institutsioonidevaheline süsteem pikaajaliste arengusuundade väljaselgitamiseks”,

—

võttes arvesse finantsmäärust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju, eelkõige selle artikli 54 lõike 2 punkte a, b ja e,

—

võttes arvesse ESPASi (Euroopa strateegia- ja poliitikaanalüüsisüsteem) projekti raames Euroopa Liidu Julgeoleku-uuringute Instituudi (EUISS) koostatud aruannet „Ülemaailmsed arengusuunad 2030 – kodanikud omavahel ühendatud ja polütsentrilises maailmas” (2),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit ning regionaalarengukomisjoni ja põhiseaduskomisjoni arvamusi (A7-0265/2013),

A.

arvestades, et me elame kiirete muutuste ajal – sellest annavad tunnistust võimudünaamika, demograafilised muutused, kliimamuutused, linnastumine ja tehnoloogia areng –, mistõttu tekib üha suurenev vajadus selle järele, et kõikide jurisdiktsioonide poliitikakujundajad teeksid peamiste ülemaailmsete arengusuundade uurimisel ja jälgimisel suuremaid jõupingutusi;

B.

arvestades, et ELi 2010. aasta eelarves kehtestati Euroopa Parlamendi algatusel komisjonile kohustus viia kahe aasta jooksul läbi katseprojekt, mille eesmärk oli uurida võimalust luua „institutsioonidevaheline süsteem, millega tehakse kindlaks ELi tähtsaimate poliitiliste küsimuste pikaajalised arengusuunad”;

C.

arvestades, et ELi 2012. aasta eelarves lubati nimetatud projektil minna üle järgmisse etappi ettevalmistava tegevusena kolmeks aastaks perioodil 2012–2014, et luua 2014. aasta lõpuks täielikult toimiv, kõiki asjaomaseid ELi institutsioone hõlmav Euroopa strateegia- ja poliitikaanalüüsisüsteem (ESPAS), arendades tihedamat koostööd erinevate ELi institutsioonide ja organite teadusosakondade vahel, mis tegelevad keskmise pikkuse ja pikaajaliste poliitikasuundade analüüsiga (3),

D.

arvestades, et haldustasandil kestliku institutsioonidevahelise süsteemi loomine peamiste tulevast poliitikakonteksti tõenäoliselt kujundavate suundade tuvastamiseks ja kaardistamiseks aitaks ja toetaks ELi institutsioone probleemideks ettevalmistumisel ja neile reageerimisel ning määratleks sidusad strateegiavalikud järgnevateks aastateks;

E.

arvestades, et selline hästi tõestatud ja tunnustatud süsteem võib anda mõtteainet ELi eelarve koostamise kontekstis ja poliitiliste prioriteetide määratlemiseks iga-aastastel ja mitmeaastastel alustel ning rahaliste vahendite otsesemaks sidumiseks poliitiliste eesmärkidega;

F.

arvestades, et naiste mõjuvõimu ei ole võimalik saavutada ilma nende õiguste tunnustamise ja tõhusa rakendamiseta; arvestades, et Euroopa strateegia ja poliitilise analüüsi süsteem võib ka pakkuda tõhusat analüüsi probleemide kohta soolise võrdõiguslikkuse edendamisel, alates poliitilisest mõjuvõimust kuni igasuguse naiste diskrimineerimise vastu võitlemiseni;

G.

arvestades, et esimeses ESPASi rahastatud ja Euroopa Liidu Julgeoleku-uuringute Instituudi koostatud aruandes „Ülemaailmsed arengusuunad 2030 – kodanikud omavahel ühendatud ja polütsentrilises maailmas” tuvastatakse mitmed ülemaailmsed arengusuunad, mis võivad maailma järgmistel aastakümnetel kujundada;

H.

arvestades, et nende suundumuste hulka kuuluvad eelkõige: üksikisiku mõjuvõimu suurenemine, mis on osalt tingitud tehnoloogilisest muutusest; suurem surve säästvale arengule kasvava loodusvarade nappuse ja püsiva vaesuse kontekstis, millele lisandub kliimamuutuste mõju, ja rahvusvahelise süsteemi teke, mida iseloomustab võimu eemaldumine riikidest, kus kasvavad erinevused valitsemises, kuna traditsioonilised mehhanismid riikidevahelistes suhetes ei suuda üldsuse nõudmistele enam piisavalt vastata;

1.

usub, et sidus ja tõhus ELi poliitika kujundamine sõltub üha enam selliste pikaajaliste ülemaailmsete arengusuundade õigeaegsest tuvastamisest, mis avaldavad suurt mõju probleemidele ja valikutele, millega liit peab üha keerulisemas ja vastastikku sõltuvas maailmas toime tulema;

2.

rõhutab, et ELi institutsioonid peavad tegema nende pikaajaliste arengusuundade jälgimisel ja analüüsimisel tõhusat koostööd ning samuti tegema koostööd ja looma võrgustikke muude osalejatega, sh laiema teaduskogukonnaga nii Euroopa Liidus kui ka väljaspool, kes on huvitatud kolmandates riikides sarnastest küsimustest; rõhutab sellega seoses tõhusa suutlikkuse arendamise jätkamise olulisust, et pakkuda sõltumatut, kvaliteetset institutsioonidevahelist analüüsi ja nõuandeid peamiste arengusuundade kohta, millega poliitikakujundajad peavad ELi süsteemis toime tulema;

3.

juhib tähelepanu sellele, et vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele vastutavad pikaajaliste sotsiaalmajanduslike strateegiate ja poliitika rakendamise eest ELis erinevad avalik-õiguslikud organisatsioonid, sh Euroopa institutsioonid, ministeeriumid, piirkondlike või kohalike ametiasutuste osakonnad ning konkreetsed ametid; tõstab esile asjaolu, et lisaks liikmesriikide ametiasutustele ja Euroopa Liidu institutsioonidele osalevad pikaajalise strateegia kujundamises ka majandus- ja sotsiaalpartnerid, vabaühendused ja teised sidusrühmad; seetõttu rõhutab, et tuleks kohaldada mitmetasandilist valitsemist;

4.

rõhutab, et mitmeaastase, pikaajalise ja horisontaalse iseloomu tõttu on ühtekuuluvuspoliitika kindlasti poliitikavaldkond, mida iseloomustab pikaajaline planeerimine, ning arvestades selle olulist osa ELi eelarves, peab sel olema ka silmapaistev koht tulevikku suunatud eelarve kavandamisel;

5.

on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika ja teiste valdkondade poliitika väljatöötamine sõltub üha rohkem õigeaegselt tuvastatud ülemaailmsetest pikaajalistest arengusuundadest; juhib seoses sellega tähelepanu erinevatele tulevikuteemalistele aruannetele, nagu projekt „Euroopa 2030” (analüüsirühma Euroopa Ülemkogule esitatav aruanne Euroopa Liidu tuleviku kohta 2030. aastal) ning Euroopa Liidu Julgeoleku-uuringute Instituudi poolt ESPASi raames koostatud aruanne „Ülemaailmsed arengusuunad 2030 – kodanikud omavahel ühendatud ja polütsentrilises maailmas”; peab soovitavaks tihedamat koostööd selliste aruandlusalgatuste osas;

6.

nõuab soolise perspektiivi kui inimõiguste rikkumise, diskrimineerimise ja vaesuse vastu võitlemise vahendi integreerimist pikaajaliste globaalsete trendide hindamisse ning tulevastesse aruannetesse;

7.

tunneb erilist heameelt ESPASi väljatöötamiseks kavandatud haldustasandi katseprojekti (2010–2011) ja ettevalmistava tegevuse (2012–2014) seniste tulemuste üle, mille eesmärk on aidata kindlaks teha ELi tähtsaimate poliitiliste küsimuste pikaajalisi arengusuundi, ning soovitab tungivalt jätkata seda protsessi ka pärast praeguse ettevalmistava tegevuse tähtaja lõppu; leiab, et selline süsteem peaks hõlmama personali kõikidest asjaomastest ELi institutsioonidest ja ametitest, sealhulgas Regioonide Komiteest; on seisukohal, et aruandlusmehhanismi teemat tuleb arutada, kaasates sellesse kõik asjaomased huvirühmad, ettevõtted ja vabaühendused;

8.

nõuab, et praegu ESPASi protsessi kaasatud neli institutsiooni ja organit – komisjon, Euroopa Parlament, nõukogu ja Euroopa välisteenistus – töötaksid välja ja allkirjastaksid mingil kujul institutsioonidevahelise kokkuleppe, mis ideaaljuhul sõlmitakse 2014. aasta kevadel ning milles iga partner kohustub kokkulepet järgima ja selles pidevalt osalema;

9.

rõhutab, et osalevad institutsioonid ja organid peaksid eraldama igaüks oma eelarve kaudu ESPASi süsteemi jaoks vajalikud töötajad ja rahalised vahendid, järgides täielikult finantsmäärust ja eelkõige selle artikli 54 punkti e ning võttes aluseks iga-aastase eelarvemenetluse, et tagada järgnevatel aastatel sellise suutlikkuse arendamine eelarveliselt neutraalsel viisil; rõhutab, et ELi institutsioonid peavad investeerima erioskustega töötajatesse, kes pühenduksid täielikult ülemaailmsete arengusuundade jälgimisele, ning töötajatesse, kes tuvastaksid võimalusi ja annaksid poliitilisi soovitusi vastavalt iga ELi institutsiooni vajadustele;

10.

nõuab, et ESPASit suunaks ja kontrolliks sobiva koosseisuga institutsioonidevaheline nõukogu, mis määraks kindlaks ESPASi volitused ja prioriteedid, määraks ametisse direktorid ja teised ametnikud ning milles Euroopa Parlament oleks – kui ta nii soovib – esindatud parlamendiliikmetega, võttes arvesse, et ESPASi töö peaks tema volituste raamistikus toimuma sõltumatult;

11.

tervitab kavatsust kasutada ESPASi protsessi ja ülemaailmset võrgustikku, et ehitada üles paljudest allikatest pärit keskmise pikkuse ja pikaajaliste arengusuundadega seotud dokumentide ja materjalide ülemaailmne võrgus asuv repositoorium, millele pääsevad vabalt juurde poliitikakujundajad ja kodanikud kogu maailmas;

12.

tervitab asjaolu, et ELi institutsioonide vaheline tihedam halduskoostöö ESPASi protsessi kaudu toob ettevalmistava tegevuse osana kaasa prognoosi esitamise, milles analüüsitakse pikaajalisi arengusuundi ja nende mõju probleemidele ja valikutele, millega liit peab ajavahemikul 2014–2019 tegelema, ning mis tuleb 2014. aastal esitada institutsioonide tulevastele presidentidele ja eesistujatele; on seisukohal, et selline tegevus on edukas ning seda tuleks edaspidi korrata vähemalt iga viie aasta järel;

13.

usub, et alaline süsteem – mille eesmärk on pakkuda ELi institutsioonidele korrapärast analüüsi keskmise pikkusega ja pikaajaliste arengusuundade kohta, et julgustada strateegilisemat lähenemisviisi otsustusprotsessi puhul – peaks liidu olukorda käsitleva arutelu edendamiseks hõlmama sätteid iga-aastase strateegiliste arengusuundade aruande esitamise ning komisjoni iga-aastase töökava avaldamise kohta, et jälgida ja hinnata pikaajaliste arengusuundade muutuvat olemust ning pakkuda eelarvepädevatele institutsioonidele konkreetset sisendit 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimiste eelsel perioodil ja 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku vahekokkuvõtete tegemiseks;

14.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev raport nõukogule, komisjonile ning Euroopa välisteenistusele.