29.1.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 36/27

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõike 5 teist lõiku ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 8,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 23,

—

võttes arvesse Aafrika–ELi strateegilist partnerlust „Aafrika–ELi ühisstrateegia”,

—

võttes arvesse komisjoni 21. septembri 2010. aasta teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015” (COM(2010)0491),

—

võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ühisteatisi „Partnerlus Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel” (COM(2011)0200), „Uus lähenemisviis muutuvale naabrusele” (COM(2011)0303) ning „Euroopa uue naabruspoliitika rakendamise tulemused” (JOIN(2012)0014),

—

võttes arvesse komisjoni demokratiseerimise ja inimõigustega seotud temaatilisi ja geograafilisi rahastamisvahendeid, nagu demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend (EIDHR) ning Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrument (ENPI),

—

võttes arvesse inimkaubanduse kaotamist käsitlevat ELi strateegiat aastateks 2012–2016 (COM(2012)0286),

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsiooni (1), milles käsitletakse soolist võrdõiguslikkust araabia kevade edu eeltingimusena,

—

võttes arvesse 18. detsembri 1979. aasta ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, 20. novembri 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja selle 25. mai 2000. aasta fakultatiivprotokolli laste müügi, lasteprostitutsiooni ja -pornograafia kohta,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 20. detsembri 2012. aasta resolutsiooni nr 67/167 naiste suguelundite moonutamise kohta,

—

võttes arvesse 1995. aasta septembris Pekingis toimunud neljandat ülemaailmset naisteteemalist konverentsi, Pekingis vastu võetud deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid lõppdokumente, mis võeti vastu 9. juunil 2000. aastal, 11. märtsil 2005. aastal ja 2. märtsil 2010. aastal ehk vastavalt ÜRO erakorralistel istungjärkudel Peking + 5, Peking + 10 ja Peking + 15, kus käsitleti edasisi meetmeid ja algatusi Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi rakendamiseks,

—

võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika harta protokolli naiste õiguste kohta Aafrikas,

—

võttes arvesse Vahemere Liidu parlamentaarse assamblee tegevust,

—

võttes arvesse Istanbuli–Marrakechi protsessi ning naiste ühiskondliku rolli tugevdamist käsitleva 14.–15. novembril 2006. aastal Istanbulis toimunud esimese ja 11.–12. novembril 2009. aastal Marrakechis toimunud teise Euroopa – Vahemere piirkonna riikide ministrite konverentsi järeldusi,

—

võttes arvesse ELi rahastatud piirkondliku projekti „Ühise soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava edendamine Istanbuli protsessi abil” raames 2012. aasta juunis ja novembris Beirutis ja Ammanis toimunud kodanikuühiskonna, riikide esindajate ja poliitiliste liidrite vaheliste Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkondlike dialoogide järeldusi,

—

võttes arvesse komisjoni ja ÜRO soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste edendamise agentuuri (UN Women) juhitavat Vahemere lõunapiirkonnale suunatud ühist piirkondlikku programmi „Spring Forward for Women”,

—

võttes arvesse UNICEFi „Progress for Children Report” sarja 10. aruannet, milles käsitletakse noorukeid,

—

võttes arvesse ÜRO Arenguprogrammi raames koostatud araabia maade inimarengu 2005. aasta aruannet „Naiste mõjuvõimu suurendamise püüded araabia maades” ning 2009. aasta aruannet „Inimeste julgeoleku alased probleemid araabia maades”, eriti selle peatükki haavatavatesse rühmadesse kuuluvate isikute isikliku julgeoleku puudumise kohta,

—

võttes arvesse oma 17. veebruari 2011. aasta resolutsiooni olukorra kohta Egiptuses (2),

—

võttes arvesse oma 10. märtsi 2011. aasta resolutsiooni lõunanaabruse ja eriti Liibüa kohta (3),

—

võttes arvesse oma 7. aprilli 2011. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika lõunamõõtme läbivaatamise kohta (4),

—

võttes arvesse oma 7. aprilli 2011. aasta resolutsiooni seksuaalvägivalla kasutamise kohta Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida konfliktides (5),

—

võttes arvesse oma 13. märtsi 2012. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastal 2011 (6),

—

võttes arvesse oma 29. märtsi 2012. aasta soovitust nõukogule Euroopa demokraatia sihtkapitali võimaliku loomise korraldamise kohta (7),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A7-0047/2013),

A.

arvestades, et paljud naised ja eriti noored naised olid Põhja-Aafrikas araabia kevade sündmustega väga lähedalt seotud – nad osalesid muu hulgas algusest peale meeleavaldustel, avalikes ja poliitilistes aruteludes ning valimistel, tegutsesid aktiivselt kodanikuühiskonnas, sotsiaalmeedias ja blogides ning seetõttu olid ja on oma riikide demokratiseerimise ning arengu ja ühtekuuluvuse suurendamise olulised osalised;

B.

arvestades, et kõnealustes riikides on hetkel käimas poliitilised ümberkorraldused ja üleminek demokraatiale ning nende põhiseaduste muutmine või kohandamine, millega on naised aktiivselt ja pidevalt seotud kas parlamendiliikmete, valitud ametnike või kodanikuühiskonna esindajatena; arvestades, et selle tulemusena kujundatakse välja asjaomaste riikide demokraatlik kord ning põhiõigused ja -vabadused, mistõttu mõjutab see protsess ka naiste seisundit;

C.

arvestades, et naiste roll revolutsioonides ei erine sellest, mida neil tuleb täita demokraatiale üleminekul ja riigi uuesti ülesehitamisel; arvestades, et nende protsesside edu sõltub otseselt naiste täielikust kaasamisest kõigil otsustamistasanditel;

D.

arvestades, et vaatamata sellele, et õiguste tõhus rakendamine oli diktaatorliku ja patroneeriva riigikorra ajal piiratud ning naiste osalemine sõltus mitmete piiravate tingimuste täitmisest, on naiste osakaal nende riikide kõrghariduses, kodanikuühiskonna organisatsioonides, ettevõtetes ja asutustes viimaste aastakümnete jooksul kasvanud (olgugi et ebaühtlaselt);

E.

arvestades, et naiste õigused on praeguste poliitiliste protsesside üks kõige enam käsitletud küsimusi, samuti on need naiste peamiseks mureküsimuseks, kuna neid ähvardavad tagasilöögid ja hirmutamine, mis võib vähendada ühtse demokraatia ja võrdsete kodanikeõiguste saavutamise võimalusi;

F.

arvestades, et põhiseaduse üle peetavatel aruteludel keskendutakse mitmele üldisele soolise võrdõiguslikkuse küsimusele, nagu tütarlaste ja naiste õigused kui universaalsete inimõiguste lahutamatu osa, võrdsed õigused ning rahvusvaheliste konventsioonide järgimine;

G.

arvestades, et naiste esindatus poliitikas ja kõigi sektorite otsustustasandi ametikohtadel on küll riigiti erinev, kuid võrreldes naiste suure osatähtsusega ülestõusudega seotud eri liikumistes ja neile järgnenud valimistel ning kõrgelt haritud naiste arvu suurenemisega on see siiski protsentuaalselt pettumustvalmistavalt väike;

H.

arvestades, et Euroopa läbivaadatud naabruspoliitikas tuleks panna suuremat rõhku soolisele võrdõiguslikkusele, naiste mõjuvõimu suurendamisele ja kodanikuühiskonna toetamisele;

I.

arvestades, et praegu on kõnealuse piirkonna soolise võrdõiguslikkusega seotud küsimustele ette nähtud ELi eritoetuse suuruseks 92 miljonit eurot, millest 77 miljonit eurot on mõeldud kasutamiseks kahepoolsel ja 15 miljonit eurot piirkondlikul tasandil;

J.

arvestades, et kõige märkimisväärsemat ELi kahepoolset programmi hakatakse rakendama Marokos ning selle eelarve on 45 miljonit eurot, mis on ette nähtud soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks, ning arvestades, et Egiptuses hakkab ÜRO soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste edendamise agentuur rakendama 4 miljonit eurot maksvat projekti, samal ajal kui Tuneesias ja Liibüas rakendab nimetatud agentuur valimisteks valmistumisel naiste toetamisele suunatud kahepoolseid programme;

K.

arvestades, et sotsiaal-majanduslik olukord, eriti noorte ja naiste suur töötus, ning vaesus, millega sageli kaasneb naiste marginaliseerimine ja mis muudab nad üha haavatavamateks, kuulusid piirkonnas toimunud ülestõusude peapõhjuste hulka, millele lisandusid õiguste, inimväärikuse ja õiglusega seotud püüdlused;

L.

arvestades, et ülestõusude ajal ning neile järgnenud perioodil kasutati kogu piirkonnas tütarlaste ja naiste vastu palju seksuaalvägivalda, muu hulgas toimus vägistamisi ja süütusekontrolle, mida kasutati naiste poliitiliseks survestamiseks, muu hulgas julgeolekujõudude poolt, samuti kogesid naised avalikku seksuaalset ahistamist; arvestades, et äärmusrühmitused kasutavad soopõhist hirmutamist üha enam;

M.

arvestades, et migrantidest naiste ja laste olukord on piirkonna teatavates osades valitseva ebakindluse ja majanduskriisi tõttu veelgi kriitilisem;

N.

arvestades, et inimkaubanduse oht kasvab üleminekuriikides ja nendes piirkondades, kus tsiviilisikuid mõjutavad konfliktid või kus on palju pagulasi või riigisiseseid põgenikke;

O.

arvestades, et põhiseaduse üle peetavate arutelude üheks põhiküsimuseks on see, kas islam tuleks põhiseaduses määratleda rahva- või riigiusundina;

P.

arvestades, et 2012. aasta detsembris toimunud Egiptuse põhiseaduse rahvahääletusel ei olnud piisavat rahvastikuosalust ega suudetud saavutada üksmeelt kõigi sidusrühmade vahel, mistõttu jäid lahtiseks mõned küsimused ning jäi tõlgendusruum põhiseaduse peamistes küsimustes, sealhulgas naiste õiguste küsimuses;

Q.

arvestades, et Vahemere Liidu parlamentaarne mõõde ja Istanbuli–Marrakechi protsess kuuluvad seaduseandjate parimate abivahendite hulka kõikide nende küsimuste suhtes arvamuste vahetamiseks ning et Vahemere Liidu parlamentaarses assamblees on naiste õiguste komisjon, mida tuleb asjakohaselt kasutada;

1.

kutsub asjaomaste riikide ametiasutusi üles kinnistama oma põhiseadustes lõplikult soolise võrdõiguslikkuse põhimõtte, et selgesõnaliselt formuleerida naiste ja tütarlaste igasuguse diskrimineerimise ja nende vastu suunatud vägivalla keelustamine, positiivse diskrimineerimise võimalus ning naiste poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete õiguste juurutamine; kutsub kõnealuste riikide seadusandjaid üles reformima kooskõlas rahvusvaheliste ja piirkondlike õigusaktidega kõiki kehtivaid seadusi ning lisama võrdsuse põhimõtte kõikidesse eelnõudesse või seadusandlikesse ettepanekutesse, millega võib kaasneda naiste diskrimineerimine, näiteks abielu, lahutuse, lapse hooldusõiguse, vanemlike õiguste, kodakondsuse, pärandi ning õigus- ja teovõime valdkonnas, ning juurutama naiste õiguste kaitsmiseks omamaiseid mehhanisme;

2.

kutsub riikide ametiasutusi üles tagama soolise võrdõiguslikkuse nii karistusseadustikes kui ka sotsiaalkindlustussüsteemides;

3.

rõhutab asjaolu, et naiste ja meeste võrdne osalemine kõikides eluvaldkondades on demokraatia äärmiselt oluline osa ning et naiste osalemine juhtimisprotsessides on sotsiaal-majanduslike edusammude, sotsiaalse ühtekuluvuse ja õiglase demokraatliku juhtimise eeltingimus; nõuab seetõttu tungivalt, et kõik riigid tähtsustaksid oma demokraatia edendamise tegevuskavades esmajoones soolist võrdõiguslikkust;

4.

rõhutab, et Põhja-Aafrika praegune üleminekuprotsess viib demokraatlike poliitiliste süsteemide ja ühiskondadeni ainult juhul, kui saavutatakse sooline võrdõiguslikkus, sealhulgas iga inimese vabadus valida enda jaoks sobiv eluviis;

5.

kutsub Põhja-Aafrika riikide ametiasutusi üles rakendama täielikult ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (CEDAW), samuti selle protokolle ning kõiki muid inimõigusi käsitlevaid rahvusvahelisi konventsioone ning tühistama seega kõik CEDAWi rakendamisel tehtud piirangud; palub neil ühtlasi teha koostööd tütarlaste ja naiste õiguste kaitseks loodud ÜRO mehhanismidega;

6.

tuletab meelde naissoost islamiõpetlaste vahelist avalikku arutelu, mille eesmärk on tõlgendada religioosseid tekste naiste õiguste ja võrdõiguslikkuse seisukohast;

7.

tuletab meelde, et oluline on tagada sõna- ja usuvabadus ning pluralism, muu hulgas eelkõige naiste seas vastastikuse austuse ja religioonidevahelise dialoogi edendamise kaudu;

8.

innustab riike alustama kaasavat, ulatuslikku ja vabatahtlikku arutelu kõigi sidusrühmadega, sealhulgas kodanikuühiskonna, tööturu osapoolte, kohalike naisorganisatsioonide, kohalike ametiasutuste ja usujuhtidega, ning kindlustama naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse põhimõtte kaitsmise ja järgimise;

9.

tuletab meelde, et ükski monoteistlik religioon ei toeta vägivalda ja seda ei saa kasutada vägivalla õigustamiseks;

10.

kutsub Põhja-Aafrika riike üles võtma vastu õigusakte ja konkreetseid meetmeid, millega keelustatakse igasugune naistevastane vägivald, sealhulgas kodu- ja seksuaalvägivald, seksuaalne ahistamine ja kahjulikud tavad, näiteks naiste suguelundite moonutamine ja sundabielud, eelkõige alaealiste tütarlaste puhul, ning sätestatakse niisuguste tegude eest määratavad karistused; rõhutab ohvrite kaitsmise ja asjakohaste teenuste pakkumise olulisust; väljendab heameelt hiljutise koduvägivalla vastase kampaania üle, mille algatas Tuneesia nais- ja perekonnaküsimuste eest vastutav minister, ning Maroko jätkuva pühendumuse üle sellele küsimusele, millega seoses korraldas ta 2012. aastal kümnenda riikliku kampaania naistevastase vägivalla vastu võitlemiseks;

11.

tuletab meelde, et lesbisid diskrimineeritakse kahekordselt, ning kutsub Põhja-Aafrika riikide ametiasutusi üles lõpetama homoseksuaalsuse käsitamise kuriteona ja tagama, et naisi ei diskrimineeritaks nende seksuaalse sättumuse alusel;

12.

rõhutab, kui oluline on võidelda karistamatuse vastu seoses igasuguse naistevastase vägivalla, eelkõige seksuaalvägivallaga, tagades selliste kuritegude tulemusliku uurimise, nende eest vastutusele võtmise ja karmilt karistamise, alaealistele piisava kaitse pakkumise kohtusüsteemi poolt ning kõikidele naistele õiguskaitse täieliku kättesaadavuse usulise ja/või etnilise diskrimineerimiseta;

13.

kutsub riikide valitsusi üles pakkuma piisavat koolitust tagamaks, et õigussüsteemi töötajad ja julgeolekujõud oleksid nõuetekohaselt võimelised tegelema seksuaalvägivallaga seotud kuritegude ja selliste kuritegude ohvritega; rõhutab ühtlasi, kui oluline on üleminekuperioodi õigussüsteemi sootundlikkus;

14.

mõistab hukka igasuguse vägivalla, eelkõige seksuaalvägivalla kasutamise ülestõusude eel, ajal ja pärast neid, samuti selle jätkuva kasutamise poliitilise survestamise vahendina ning naiste rõhumise, hirmutamise ja alandamise vahendina; palub, et riiklikud õigussüsteemid menetleksid neid kuritegusid asjakohaste meetmetega, ning rõhutab, et kui riiklikul tasandil ei ole võimalik kohtulikke meetmeid võtta, võiks sekkuda Rahvusvaheline Kriminaalkohus;

15.

juhib tähelepanu asjaolule, et naised on muutunud Põhja-Aafrika riikides toimunud ülestõusude ajal ja pärast neid haavatavamaks ja nende ohvristamine on sagenenud;

16.

kutsub Põhja-Aafrika riike üles töötama välja strateegia ülestõusude ajal ja järel seksuaalvägivalla ohvriks langenud inimeste jaoks, pakkudes neile piisavat hüvitist ning majanduslikku, sotsiaalset ja psühholoogilist tuge; kutsub Põhja-Aafrika riikide ametiasutusi üles tähtsustama nende kuritegude toimepanijate vastutuselevõtmist;

17.

mõistab hukka naiste suguelundite moonutamise tava, mis on endiselt kasutusel teatavates Egiptuse piirkondades, ning kutsub riikide ametiasutusi üles tõhustama asjaomase keelu rakendamist ning kutsub komisjoni üles looma programme, mille eesmärk on kõnealune tava välja juurida, sealhulgas vabaühenduste kaasamise ning terviseõpetuse abil; rõhutab lisaks, kui oluline on teadlikkuse tõstmine, kogukonna mobiliseerimine, haridus ja koolitus ning kui vajalik on riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste ja kodanikuühiskonna, aga ka usu- ja kogukonnajuhtide osalemine naiste suguelundite moonutamise tava vastu võitlemises;

18.

väljendab heameelt asjaolu üle, et järjest rohkem riike selles piirkonnas on viimastel aastakümnetel otsustanud tõsta tütarlaste lubatud abiellumisiga (Egiptuses on see 16 aastat, Marokos 18 ning Tuneesias ja Liibüas 20), ning mõistab hukka igasugused püüded seda uuesti alandada või piirata niisuguste reformide mõju, sest varakult ja sageli sunniviisiline abiellumine ei kahjusta ainult tütarlaste õigusi, tervist, psüühikat ja haridust, vaid põlistab ka vaesust, mõjudes kahjulikult majanduskasvule;

19.

rõhutab, et mis tahes diskrimineerimist või vägivalda naiste või tütarlaste vastu ei saa õigustada kultuuri, traditsiooni või religiooniga;

20.

rõhutab, et eelkõige uue tervishoiupoliitika väljatöötamisel tuleb lihtsustada naiste ja tütarlaste juurdepääsu tervishoiule ning sotsiaalkaitsele ja -teenustele, eriti seoses emade tervise, seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õigustega; kutsub riikide ametiasutusi üles rakendama täielikult elanikkonna ja arengu rahvusvahelise konverentsi tegevuskava ning ÜRO arengu ja elanikkonna tegevuskava ning juhib nende tähelepanu ÜRO Rahvastikufondi aruande „Mitte juhus, vaid valik: pereplaneerimine, inimõigused ja areng” järeldustele;

21.

rõhutab, et on oluline võtta konkreetseid meetmeid naiste teavitamiseks nende õigustest ning teha koostööd kodanikuühiskonna ja riigiasutustega reformide ettevalmistamisel ja diskrimineerimisvastaste seaduste rakendamisel;

22.

toonitab, et naiste aktiivne osalemine avalikus ja poliitilises elus – nii meeleavaldajate, hääletajate, valimiskandidaatide kui ka valitud esindajatena – näitab nende soovi kasutada täiel määral oma kodanikuõigusi ning võidelda demokraatia ülesehitamise nimel; juhib tähelepanu asjaolule, et araabia kevade hiljutised sündmused on näidanud, et naistel võib olla revolutsioonilistes sündmustes oluline roll; nõuab seepärast kõikide vajalike sammude astumist, sealhulgas positiivsete meetmete võtmist ja kvootide kehtestamist, et tagada naiste järjest võrdsem kaasamine kõikide valitsustasandite otsustamisprotsessidesse (nii kohalikul ja üleriigilisel kui ka täidesaatval ja seadusandlikul tasandil);

23.

peab äärmiselt oluliseks riikide parlamentides õigusaktide koostamisel osalevate naiste arvu suurendamist, et tagada õiglasemad õigustavad ja tõeliselt demokraatlikud protsessid;

24.

toetab kõnealuste riikide parlamentide paljude naissoost liikmete veendumust, et naiste õigusi ja soolist võrdõiguslikkust ning naiste aktiivset osalemist poliitikas, majanduses ja ühiskonnaelus nende oskuste suurendamise ja võitluse kaudu diskrimineerimise vastu aitaks õigusaktides paremini edendada ja rakendada see, kui asutataks naiste esindused või spetsiaalsed soolise võrdõiguslikkuse parlamendikomisjonid (kus neid veel ei ole), mille eesmärk oleks käsitleda kõnealust teemat ning tagada soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine parlamendi töös;

25.

nõuab kindlalt, et naiste esindatust tuleks suurendada otsustamisprotsessi kõikidel tasanditel, eriti institutsioonides, erakondades, ametiühingutes ja avalikus sektoris (sh kohtusüsteemis) ning toonitab, et sageli on naised mitmetes sektorites küll hästi esindatud, kuid kõrgema tasandi ametikohtadel on neid vähem – selle põhjuseks on osaliselt jätkuv sooline diskrimineerimine, stereotüübid ning klaaslae fenomen;

26.

on seisukohal, et demokraatiale üleminek eeldab sootundliku poliitika rakendamist ning mehhanisme, mille abil tagada naiste täielik ja võrdne osalus avaliku elu otsustamisprotsessides nii poliitilises, majanduslikus, sotsiaalses kui ka keskkonnasfääris;

27.

rõhutab hariduse ja meedia olulist rolli hoiakute muutumise soodustamisel ühiskonnas ja selliste demokraatlike põhimõtete omaksvõtmisel nagu inimväärikuse austamine ja sugupooltevaheline partnerlus;

28.

rõhutab, kui oluline on kaasata rahukõnelustesse ja -vahendamisse ning riigisisese lepitamise ja rahu kindlustamise protsessidesse rohkem naisi;

29.

rõhutab, et oluline on luua ja rahastada koolitusi, millega valmistada naisi ette poliitiliselt juhtivatele kohtadele asumiseks, ning võtta mis tahes muid meetmeid, mis aitaksid suurendada naiste mõjuvõimu ja tagada nende täiel määral osalemise poliitikas, majanduses ja ühiskonnaelus;

30.

kiidab selliseid riike, kes on tõhustanud tütarlaste hariduse edendamiseks tehtavaid jõupingutusi; kinnitab sellegipoolest veel kord, et naistele ja tütarlastele tuleks võimaldada paremat juurdepääsu haridusele ja taset ühtlustavale järelõppele ning eelkõige kõrgharidusele; juhib tähelepanu asjaolule, et naiste kirjaoskamatuse kaotamise küsimuses on veel nii mõndagi teha, kusjuures rõhku tuleks panna ka kutseõppele, sh kursustele, mille eesmärk on suurendada naiste digitaaloskusi; soovitab lisada õppekavadesse ka soolise võrdõiguslikkuse;

31.

rõhutab, et Põhja-Aafrika riikide valitsused ja parlamendid peaksid seadma prioriteediks tagada tütarlaste jaoks juurdepääs kvaliteetsele kesk- ja kõrgharidusele, arvestades, et sellega saab edendada arengut ja majanduskasvu ning tagada demokraatlikku stabiilsust;

32.

nõuab poliitikat, milles võetakse arvesse kõige haavatavamate naiste kategooriate, seahulgas tütarlaste, puudega naiste, aga ka sisserändajate, etnilisse vähemusse kuuluvate isikute, homode ja transseksuaalide erilist olukorda;

33.

rõhutab asjaolu, et palju rohkem tuleks teha selleks, et tagada naiste majanduslik sõltumatus ja ergutada neid osalema majanduselus, sh põllumajandus- ja teenustesektoris; juhib tähelepanu asjaolule, et naiste majanduslik sõltumatus aitab neil vägivallale ja alandamisele paremini vastu seista; on seisukohal, et piirkondlikul tasandil tuleks edendada ettevõtjate, ametiühingute ja kodanikuühiskonna vahelist parimate tavade vahetamist, eeskätt selleks, et toetada kõige ebasoodsamas olukorras olevaid naisi maapiirkondades ja vaestes linnapiirkondades;

34.

kutsub Põhja-Aafrika riikide valitsusi üles ergutama ja toetama naiste suuremat osalemist tööturul ning palub neil võtta kõik vajalikud meetmed selleks, et vältida soolist diskrimineerimist töökohal; rõhutab vajadust selliste vahendite järele, mille abil võimaldada naistel pääseda tööturule ka nende jaoks tavapäraselt suletud valdkondades;

35.

tunnistab meedia olulisust naiste olukorda ja nende ühiskondlikku rolli käsitlevate teemade edendamisel ning meedia mõju asjaomaste riikide kodanike suhtumisele; soovitab koostada tegevuskava, mille eesmärk on toetada naisi meedias, seda nii nende ametialast karjääri silmas pidades kui ka võimalusena jälgida naiste esindatust televisioonis, tehes seda telesaadete tootmise ja uute meediakanalite (interneti ja sotsiaalvõrgustike) kasutamise abil, et ergutada naiste osalemist poliitikas ning edendada arusaama, et traditsioone ja võrdseid võimalusi on võimalik harmooniliselt ühendada;

36.

soovitab võtta meetmeid, et jälgida naiste mõjuvõimu suurendamise protsessi, sealhulgas seoses naistöötajate õiguste austamisega (eriti tööstus- ja teenindussektoris, maapiirkondades ja tööstuslikes linnapiirkondades), ning edendada naiste ettevõtlust ja võrdset tasustamist;

37.

juhib tähelepanu asjaolule, et riigi VKEde sektori suuruse ning majanduskasvu tempo vahel on positiivne seos; usub, et väikerahastamine on naiste mõjuvõimu suurendamise äärmiselt kasulik vahend, ning tuletab meelde, et naistesse investeerimine tähendab ka perekondadesse ja kogukondadesse investeerimist ning aitab kaotada vaesust ning sotsiaalseid ja majanduslikke rahutusi ning tugevdab sotsiaalset ühtekuuluvust lisaks naistele suurema majandusliku iseseisvuse andmisele; tuletab meelde, et väikerahastamine ei tähenda ainult mikrokrediiti, vaid hõlmab ka juhtimis-, finants- ja ärialast nõustamist ning säästukavasid;

38.

palub riikide ametiasutustel töötada välja väikerahastamise raammeetmed, et hoida ära soovimatud tagajärjed, nagu ülemäärane võlgnevus, mis naistel võib tekkida teabe või asjakohaste õigusnormide puudumise tõttu;

39.

innustab Põhja-Aafrika riike looma toetusmehhanismid naisettevõtjatele, sealhulgas andma asjakohast teavet, pakkuma õiguskaitset ning korraldama koolitusi ametialase arengu ja juhtimise valdkonnas;

40.

ergutab suurendama naiste mõjuvõimu ning kasutama selleks vahetusprojekte, mis annavad eri riikide naisorganisatsioonidele ja naisteadlastele võimaluse kohtuda ning vahetada kogemusi ja teadmisi, mis aitaks neil välja töötada strateegiaid ja meetmeid, mida saaks erinevaid vajadusi ja päritolukohti arvestades kasutada;

41.

rõhutab, kui oluline on tagada, et kõnealuses piirkonnas naiste mõjuvõimu suurendamise programmid ja meetmed põhineksid kolmel sekkumistasandil: esiteks institutsioonilisel tasandil, toetades soolist võrdõiguslikkust õigusraamistiku reformimise ja uute õigusaktide abil, sealhulgas tehnilise toe pakkumine, teiseks selliseid kodanikuühiskonna organisatsioone toetades, kes suudavad edendada naiste õigusi ning aidata suurendada naiste osalust otsustamisprotsessis, ning kolmandaks tehes tööd otseselt kohalike kogukondade tasandil ja eeskätt maapiirkondades, et muuta sotsiaalset käitumist ja traditsioone ning luua naiste jaoks nende kogukondade sotsiaalses, majanduslikus ja poliitilises sfääris uusi võimalusi;

42.

rõhutab, et Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi programmide rõhuasetus peaks olema naiste õigustel, soolisel võrdõiguslikkusel ja naiste mõjuvõimu suurendamisel, sest need on ühed peamised näitajad, mille abil hinnata demokratiseerimise ja inimõiguste vallas tehtud edusamme; on seisukohal, et iga riigi strateegiadokumendis ja riiklikus näidisprogrammis tuleks tähtsustada soolise võrdõiguslikkuse küsimust;

43.

palub, et komisjon jätkaks ja tõhustaks sooküsimuste süvalaiendamist ELi eri sekkumistes, olgu nende põhiteema milline tahes, ning ergutab komisjoni jätkama koostööd poliitikat rakendavate rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu ÜRO soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste edendamise agentuur;

44.

soovitab komisjonil kasutada soolist aspekti arvestavat lähenemisviisi, kui ta koostab riigipõhiseid tegevuskavu koostööks kodanikuühiskonna organisatsioonidega Põhja-Aafrika riikides, et vähendada soolist ebavõrdsust ning luua tingimusi naiste ja meeste võrdseks osalemiseks otsustamisprotsessis;

45.

kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles tihendama dialoogi araabia maade piirkondlike institutsioonidega, et tagada nende juhtroll naiste õiguste ja asjaomase poliitika süvalaiendamisel kogu piirkonnas;

46.

kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat ning komisjoni üles rakendama Araabia Riikide Liigaga allkirjastatud koostööalast ühist tööprogrammi, eeskätt naiste mõjuvõimu suurendamise ja inimõiguste valdkonnas;

47.

kutsub komisjoni üles suurendama rahastamispaketti, millest toetatakse kõnealuse piirkonna naisi; usub, et kõnealuse toetuse puhul tuleks jätkuvalt võtta arvesse nii iga riigi eripära kui ka ühiseid probleeme, mis mõjutavad neid piirkondlikul tasandil, nt poliitilisel ja majanduslikul tasandil, taotledes samal ajal vastastikust täiendavust piirkondlike ja kahepoolsete programmide vahel;

48.

kutsub komisjoni üles ergutama niisuguste juhtimisprogrammide väljatöötamist, mis on suunatud naissoost arvamusliidritele ning ettevõtlus- ja finantssektori juhtidele, ning toetama veelgi rohkem kõnealuses valdkonnas olemasolevaid programme;

49.

on seisukohal, et nende kohustuste puhul, mis partnerid on võtnud vastavalt läbivaadatud naabruspoliitika põhimõttele, mille kohaselt kaasnevad suuremate edusammudega ka suuremad hüved, tuleks piisaval määral arvesse võtta ka naiste õigusi ja soolist võrdõiguslikkust; kutsub seetõttu asepresidenti ja kõrget esindajat ning komisjoni üles töötama välja selged kriteeriumid edusammude tagamiseks ja jälgimiseks, kasutades selleks läbipaistvat ja kaasavat protsessi, mis hõlmab konsulteerimist naiste õigustega tegelevate ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega;

50.

kutsub ELi inimõiguste eriesindajat üles pöörama kooskõlas ELi inimõiguste läbivaadatud strateegiaga erilist tähelepanu naiste õigustele Põhja-Aafrikas;

51.

rõhutab, kui oluline on ergutada naiste osalemist valimisprotsessis, ning palub seepärast asjaomaste riikide ametiasutustel lisada põhiseadusesse sätted, millega lubatakse naistel valimisprotsessis osaleda ning eemaldatakse takistused, mis ei võimalda neil selles tegelikult osaleda; kutsub ELi üles tegema riikide valitsustega tihedat koostööd, et jagada nendega parimaid tavasid seoses naiste harimisega nende poliitiliste ja valimisõiguste vallas; tuletab meelde, et seda tuleks teha abiprogrammide kaudu kogu valimistsükli jooksul ning ELi valimisvaatlusmissioon peaks seda vajadusel hoolikalt jälgima;

52.

palub komisjonil jätkata järelevalvet selle üle, kuidas Põhja-Aafrika riigid järgivad ELi valimisvaatlusmissioonide soovitusi naiste õiguste kohta, ning esitada parlamendile selle kohta aruanne;

53.

kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat ning komisjoni üles käsitlema Põhja-Aafrika riikidega peetavatel poliitilise ja valdkondliku dialoogi koosolekutel naissoost töötajate õiguste diskrimineerimist tööõiguses, tehes seda vastavalt põhimõttele, mille kohaselt sõltub toetuse suurus tehtud edusammudest, ning palub neil edendada naiste osalust ametiühingutes;

54.

kutsub komisjoni ja teisi rahastajaid üles edendama programme, mis tagavad kõigile naistele võrdse juurdepääsu tööturule ja koolitusele, ning suurendama rahalisi vahendeid, mida eraldatakse riigi ja piirkondliku tasandi kodanikuühiskonna naisorganisatsioonide ja -võrgustike suutlikkuse suurendamiseks;

55.

nõuab tungivalt, et komisjon tõstaks esile naisettevõtluse positiivseid näiteid, mis hõlmavad Põhja-Aafrika riikide naisi või naisi Euroopa ja Põhja-Aafrika ettevõtjaid ühendavatest organisatsioonidest, sealhulgas tehnika ja tööstuse valdkonnas; kutsub seepärast komisjoni üles looma vahendeid asjakohase teabe levitamiseks, et saadud kogemusi võimalikult suurel määral ära kasutades edendada ja suurendada teadlikkust sellise tegevuse arengupotentsiaalist kogukondades, kus majandus on vähem dünaamiline;

56.

kutsub komisjoni üles arvestama mõjuhinnanguid koostades nende riikide puhul, kellega on käimas põhjalikku ja laiaulatuslikku vabakaubanduslepingut käsitlevad läbirääkimised, lepingu võimalikke sotsiaalseid tagajärgi ning selle võimalikku mõju inimõigustele ja eelkõige naiste õigustele, ka mitteametlikus sektoris;

57.

kutsub komisjoni üles toetama meetmete võtmist selleks, et tagada naiste erivajaduste viivitamatu ja piisav täitmine kriisi- ja konfliktiolukordades, sealhulgas seoses nende soolise vägivalla ohvriks langemise ohuga;

58.

palub, et asepresident ja kõrge esindaja ning komisjon tagaksid Põhja-Aafrika riikidega poliitilise ja valdkondliku dialoogi koosolekuid pidades kodanikuühiskonnale soodsa keskkonna vabalt tegutsemiseks ning osalemiseks demokraatlikes muutustes;

59.

kutsub komisjoni üles suurendama sooküsimusi käsitleva personali arvu kõnealuse piirkonnaga tegelevates ELi delegatsioonides ning tagama, et programmitööga kaasnevasse konsulteerimisprotsessi oleksid kaasatud ka naised ja vabaühendused;

60.

väljendab heameelt asjaolu üle, et ÜRO soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste edendamise agentuur on avanud kontorid Põhja-Aafrikas, ning ergutab ELi delegatsioone asjaomastes riikides tegema rohkem koostööd ÜRO allasutustega, et luua meetmed, millega tagada sooline võrdõiguslikkus ning edendada araabia kevade järel naiste õigusi;

61.

kutsub komisjoni üles ergutama ja rahastama selliste nõustamiskeskuste ja naistemajade asutamist, mis pakuksid naistele nõu igas vallas, hõlmates poliitilisi õigusi ja õigusnõustamist, aga ka terviseküsimusi ja kaitset koduvägivalla eest, sest selline terviklik lähenemisviis aitab naisi ning on ka vägivalla puhul diskreetsem;

62.

ergutab Põhja-Aafrika riikide ametiasutusi looma koduvägivalla alase teadlikkuse tõstmise programme ning rajama koduvägivalda kogenud või selle all kannatavate naiste jaoks varjupaiku;

63.

kutsub Põhja-Aafrika riikide ametivõime üles tagama, et vägivalla naisohvrid ja tunnistajad saaksid asjakohast arstiabi ja psühholoogilist tuge, tasuta õigusteenuseid ning juurdepääsu õiguskaitsele ja kaebuste esitamise mehhanismidele;

64.

tuletab meelde, et Vahemere Liidu mehhanismide abil tuleks toetada ka kodanikuühiskonda, vabaühendusi ja naisorganisatsioone; kutsub komisjoni üles hõlbustama ELi naisorganisatsioonide ja Põhja-Aafrika samalaadsete organisatsioonide vahelist koostööd;

65.

kutsub komisjoni üles toetama Põhja-Aafrika riikide jõupingutusi rajada tõeline ja jätkusuutlik demokraatia, mis põhineks inimõiguste, põhivabaduste, naiste õiguste, soolise võrdõiguslikkuse, mittediskrimineerimise ja õigusriigi põhimõtete austamisel; rõhutab vajadust toetada kõnealuses piirkonnas kodanikuaktiivsuse edendamist, pakkudes sellel eesmärgil kodanikuühiskonnale tehnilist ja rahalist tuge, et aidata luua demokraatlikku poliitilist kultuuri;

66.

kutsub komisjoni üles tagama kaubandusläbirääkimiste täielikku läbipaistvust, muu hulgas seoses kogu taustteabega, mille põhjal kaubanduslepingute sõlmimise ettepanek tehakse; rõhutab, et naiste rühmitused ja kodanikuühiskonna organisatsioonid peaksid kogu protsessis aktiivselt osalema;

67.

kutsub Vahemere Liidu parlamentaarset assambleed üles pühendama oma märtsikuise istungjärgu igal aastal naiste olukorrale asjaomases piirkonnas;

68.

palub, et komisjon aitaks kaasa Istanbuli–Marrakechi protsessi tõhustamisele ning toetaks programme, mille abil edendatakse Euroopa –Vahemere piirkonna kodanikuühiskonna ja valitsuste vahelist dialoogi;

69.

on veendunud, et hiljuti asutatud Euroopa demokraatia rahastu raames tuleks pöörata erilist tähelepanu naiste kaasamisele Põhja-Aafrika demokraatlikesse reformiprotsessidesse, toetades naisorganisatsioone ja projekte sellistes sootundlikes valdkondades nagu kultuuride- ja religioonidevahelise dialoogi ergutamine, vägivalla vastu võitlemine, töökohtade loomine, kultuurilise ja poliitilise osalemise edendamine, naistele ja tütarlastele võrdse juurdepääsu võimaldamine seoses õiguskaitse, tervishoiuteenuste ja haridusega ning naiste diskrimineerimise ja naiste õiguste rikkumise ennetamine või kaotamine;

70.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid ning eriti ELi inimkaubandusevastase võitluse koordinaator võtaksid arvesse ELi välistegevuse meetmete kooskõlastamist ja omaksid selles suhtes aastateks 2012–2016 koostatud inimkaubanduse kaotamist käsitleva ELi strateegia raamistikus ühist seisukohta; on seisukohal, et Põhja-Aafrika riikide ametiasutusi tuleks võimaluse korral julgustada tegema koostööd piirkonna muude riikidega, et võidelda inimkaubanduse vastu;

71.

kutsub komisjoni üles toetama naiste projekte ja tugevdama naiste võrgustikke ülikoolides, meedias, kultuuriasutustes, filmitööstuses ja muudes loomesektorites ning rõhutab, kui oluline on tõhustada Vahemere-üleseid kultuurilisi suhteid, sealhulgas sotsiaalmeedia, digitaalsete platvormide ja satelliitedastuse abil;

72.

kutsub liikmesriikide valitsusi ja ametiasutusi üles keskenduma oma kahepoolsetes diplomaatilistes ja kaubandussuhetes Põhja-Aafrika riikidega naiste õigustele;

73.

kutsub komisjoni üles tugevdama kõrghariduses vahetusprogramme (näiteks Erasmus Mundus) ning ergutama noorte naiste osalemist; nõuab ka piirkondadevahelise koostöö arendamist (kas mestimise või vastastikuste vahetuste kaudu) Vahemere põhja- ja lõunapoolsete piirkondade vahel;

74.

kiidab heaks liikuvuspartnerlused, sest nende abil hõlbustatakse vahetusi ja aidatakse kaasa rände inimlikule ja väärikale juhtimisele;

75.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.