This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52013DC0483R(01)
REPORT FROM THE COMMISSION TO THE EUROPEAN PARLIAMENT AND THE COUNCIL Progress by Member States towards Nearly Zero-Energy Buildings
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE Liikmesriikide edusammud seoses liginullenergiahoonetega
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE Liikmesriikide edusammud seoses liginullenergiahoonetega
/* COM/2013/0483 final/2 */
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE Liikmesriikide edusammud seoses liginullenergiahoonetega /* COM/2013/0483 final/2 */
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA
NÕUKOGULE Liikmesriikide edusammud seoses
liginullenergiahoonetega SISUKORD 1........... Sissejuhatus.................................................................................................................... 4 2........... Liginullenergiahoone määratluse
kohaldamine praktikas.................................................... 5 3........... Vahe-eesmärgid............................................................................................................. 6 4........... Poliitikasuunad ja meetmed
liginullenergiahoonete edendamiseks...................................... 6 4.1........ Direktiivi 2009/28/EÜ artikli 13
lõikega 4 seotud aruandlus............................................. 7 4.2........ Poliitikasuunad ja meetmed, millega
stimuleeritakse hoonete ümberehitamist liginullenergiahooneteks 8 5........... Kokkuvõte ja pilguheit tulevikku..................................................................................... 8 5.1........ Kokkuvõte..................................................................................................................... 8 5.2........ Pilguheit tulevikku........................................................................................................... 9 1. lisa: Liginullenergiahoone riiklike
määratluste ülevaade.............................................................. 10 1. Sissejuhatus Hooned on ELi energiatõhususe poliitikas eriti
olulised, kuna peaaegu 40%[1]
energia lõpptarbimisest ja 36 % kasvuhoonegaaside heitest langeb elu-,
kontori-, äri- ja muude hoonete arvele. Euroopa hoonete energiatõhususe
suurendamine on oluline mitte üksnes ELi 2020. aasta eesmärkide saavutamiseks,
vaid ka selleks, et saavutada kliimastrateegia pikemaajalised eesmärgid, mis on
sätestatud vähese CO2-heitega majanduse tegevuskavas aastani 2050[2]. Direktiiv 2010/31/EL hoonete energiatõhususe
kohta[3]
(edaspidi „hoonete energiatõhususe direktiiv”) on peamine ELi tasandi õigusakt
Euroopa hoonete energiatõhususe suurendamiseks. Kõnealuse direktiivi
põhielement, eelkõige pikemaajaliste eesmärkide saavutamiseks, on selles sätestatud
nõuded liginullenergiahoonete kohta. Hoonete energiatõhususe direktiivi artikli 9
lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid „tagama, et: (a)
31. detsembriks 2020 on kõik uued hooned
liginullenergiahooned ning (b)
pärast 31. detsembrit 2018 on uusehitised,
mida kasutavad ja omavad riigiasutused, liginullenergiahooned.” Lisaks peavad liikmesriigid koostama
liginullenergiahoonete arvu suurendamiseks riiklikud kavad, mis võivad
sisaldada eri liiki hoonete puhul erinevaid eesmärke. Artikli 9 lõikega 2 on lisaks ette nähtud, et
liikmesriigid töötavad välja poliitikasuunad ja võtavad meetmed, nagu näiteks
eesmärgid stimuleerida renoveeritavate hoonete ümberehitamist
liginullenergiahooneteks, ning annavad sellest komisjonile teada oma riiklikes
kavades. Artikli 9 lõikes 3 on sätestatud: „Riiklik
kava sisaldab muu hulgas järgmisi elemente: (a)
liikmesriigi liginullenergiahoonete määratluse
detailne praktiline kohaldamine, mis kajastab riiklikke, piirkondlikke või
kohalikke tingimusi ja mis sisaldab primaarenergiatarbimise arvnäitajat
väljendatuna kWh/m2 aastas…; (b)
vahe-eesmärgid uute hoonete energiatõhususe
parandamiseks 2015. aastaks…; (c)
teave poliitikate ja vastu võetud finants-
või muude meetmete kohta (…), sealhulgas üksikasjad, mis käsitlevad
taastuvatest energiaallikatest toodetud energia tarbimist uutes hoonetes ja
oluliselt rekonstrueeritavates hoonetes seoses direktiivi 2009/28/EÜ artikli 13
lõikega 4 ja käesoleva direktiivi artiklitega 6 ja 7.” Artikli 9 lõike 5 kohaselt peab komisjon
riiklike kavade alusel avaldama 2012. aasta detsembriks ning seejärel iga kolme
aasta tagant aruande liikmesriikides tehtud edusammude kohta. Käesolev esimene aruanne põhineb suurel määral
teabel, mille olid 2012. aasta novembri lõpu seisuga esitanud 8 liikmesriiki
(BE, DK, CY, FI, LT, NL, SE ja UK) liginullenergiahooneid käsitlevates
riiklikes kavades. Vahepeal on veel kuus liikmesriiki (BG, DE, FR, HU, IE ja
SK) esitanud oma riikliku kava, kuid neid ei ole analüüsis arvesse võetud.
Lisaks on selliste liikmesriikide puhul, kes ei ole esitanud riiklikku kava,
võetud edusamme käsitlevat teavet liikmesriigi energiatõhususe tegevuskavast,
kui selline teave oli kättesaadav. Kolmeteistkümnes teises riiklikus
energiatõhususe kavas (BG, EE, FI, FR, HU, IE, IT, LU, MT, PL, ES, NL ja UK) on
viidatud liginullenergiahooneid käsitlevatele eesmärkidele. Lisaks kasutatakse
käesolevas aruandes teavet, mis on saadud riiklikest taastuvenergia
tegevuskavadest[4]
ja liginullenergiahooneid käsitlevast eriuuringust[5]. Üldise tähelepanekuna tuleb märkida, et esitusviisi
ja sisu poolest on riiklikud kavad väga erinevad. See kajastab asjaolu, et
liginullenergiahooneid käsitlevate riiklike meetmete väljatöötamine on erinevas
etapis ning kava esitamiseks puudub vorm. Kõik riiklikud kavad sisaldavad aga
märkimisväärselt rohkem teavet kui esitati teises riiklikus energiatõhususe
kavas. 2. Liginullenergiahoone
määratluse kohaldamine praktikas Hoonete energiatõhususe direktiivi artikli 2
punkti 2 kohaselt on liginullenergiahoone „hoone, mille I lisa kohaselt
määratud energiatõhusus on väga suur. Nullilähedane või väga väike nõutava
energia kogus peaks olulisel määral pärinema taastuvatest energiaallikatest,
sealhulgas kohapeal või lähiümbruses taastuvatest energiaallikatest toodetud
energiast;” Kui hoonete energiatõhususe direktiivis on
kehtestatud raamistik liginullenergiahoonete määratlemiseks, siis selle
määratluse lõplik üksikasjalik kohaldamine praktikas (nt mida tähendab „väga
suur energiatõhusus”) on liikmesriigi ülesanne. Kättesaadava teabe analüüs (vt üksikasjalikumat
ülevaadet 1. lisas) näitab, et kuigi enamikes liikmesriikides liigutakse
liginullenergiahoone mõiste määratlemise poole, on üksnes neli liikmesriiki
(BE, CY, DK ja LT) näinud ette määratluse, mis hõlmab nii arvulist eesmärki kui
ka taastuvenergiaallikate osakaalu. Muudes liikmesriikides on mõiste
määratlemisel jõutud erinevatesse etappidesse (vt joonist allpool). Joonis
1. Olukord liikmesriikides seoses liginullenergiahoone määratluse
väljatöötamisega. Mõned liikmesriigid on seadnud eesmärgid, mis
ulatuvad kaugemale liginullenergiahooneid käsitlevatest nõuetest, näiteks
nullenergiahooned Madalmaades, plussenergiamajad Taanis ja Prantsusmaal, uued
kliimasõbralikud hooned Saksamaal ning standardid Ühendkuningriigis, millega
keelatakse CO2-heide täielikult. Kui on kehtestatud arvuline näitaja, on nõuded
väga erinevad ning jäävad vahemikku 0–220 kWh/m2/aastas. Võib
tekkida küsimus, kas suurem energiatarbimise tase on kooskõlas hoonete
energiatõhususe direktiivi kohase liginullenergiahoone määratlusega. Seoses taastuvenergia osakaaluga on aruanded
sama erinevad ning üksnes mõned riigid on määranud kindlaks konkreetse
miinimumprotsendi (BE, CY, DK ja LT). Muud liikmesriigid on esitanud üksnes
kvalitatiivset teavet (BE, DE, EL, IE, LT, NL, SE ja UK). Mõned liikmesriigid
on teatanud, et taastuvenergia osakaal määratakse kindlaks siis, kui
liginullenergiahoone riiklik määratlus on senisest põhjalikumalt välja töötatud
(vt ka punkt 4.1). Ükski liikmesriik ei ole teatanud
õiguskorrast, mille alusel nad võivad hoonete energiatõhususe direktiivi
artikli 9 lõike 6 kohaselt otsustada, et nad ei kohalda liginullenergiahooneid
käsitlevaid nõudeid erilistel ja põhjendatavatel juhtudel, kus asjaomase hoone
majandusliku olelusringi põhjal arvutatud tasuvusanalüüs on negatiivne. 3. Vahe-eesmärgid Artikli 9 lõike 3 punkti b kohaselt sisaldavad
riiklikud kavad muu hulgas „vahe-eesmärke uute hoonete energiatõhususe
parandamiseks 2015. aastaks”. Sellised vahe-eesmärgid on püstitatud 15
liikmesriigis (BE, CZ, DK, EE, FI, DE, EL, HU, IE, LV, LT, SI, SE, NL ja UK).
Kuid kuna direktiiviga ei ole kindlaks määratud, millist liiki peavad eesmärgid
olema, on liikmesriigid kasutanud vahe-eesmärkide seadmisel erinevaid
lähenemisviise (vt täpsemalt 1. lisast). Enamik riike on need eesmärgid määratlenud
energiatõhususe miinimumnõuetena (nt 2015. aastal 50 kWh/m2/aastas)
või vastavalt sellele, millise energiamärgise tasemeni tuleb teatavaks aastaks
jõuda (nt tase B aastaks 2015). Teistes liikmesriikides on vahe-eesmärgiks see,
et „kõik uued hooned” või „kõik uued üldkasutatavad hooned” on 2015. aastaks
liginullenergiahooned. Mõned liikmesriigid (CZ, EE ja NL) on
kehtestanud arvulised eesmärgid 2015. aastaks ehitatavate uute hoonete või uute
üldkasutatavate hoonete jaoks. Mitu liikmesriiki (BE, CZ, DE, DK, EE, IE, NL
ja UK) on rõhutanud, et eeskujuks peaks olema avalik sektor, kehtestades
konkreetsed vahe-eesmärgid üldkasutatavate hoonete jaoks. Vaid mõnes liikmesriigis (BE, DK ja IE) on
kehtestatud vahe-eesmärgid olemasolevate hoonete ümberehitamiseks
liginullenergiahooneteks. 4. Poliitikasuunad
ja meetmed liginullenergiahoonete edendamiseks Hoonete energiatõhususe direktiivi artikli 9
lõike 3 punkti c kohaselt peavad riiklikud kavad sisaldama järgmist: „teave
poliitikate ja vastu võetud finants- või muude meetmete kohta lõigete 1 ja 2
kontekstis, et edendada liginullenergiahooneid, sealhulgas riiklike nõuete ja
meetmete üksikasjad, mis käsitlevad taastuvatest energiaallikatest toodetud
energia tarbimist uutes hoonetes ja oluliselt rekonstrueeritavates hoonetes
seoses direktiivi 2009/28/EÜ artikli 13 lõikega 4 ja käesoleva direktiivi
artiklitega 6 ja 7.” Liikmesriigid on teatanud paljudest riiklikes
kavades ja energiatõhususe kavades esitatud poliitikasuundadest ja meetmetest,
millega toetatakse liginullenergiahooneid käsitlevate eesmärkide saavutamist
(vt tabel allpool). Siiski jääb sageli selgusetuks, mil määral kõnealused
meetmed on suunatud konkreetselt liginullenergiahoonetele. Kõige sagedamini mainiti finantsinstrumente ja
toetusmeetmeid, sealhulgas notaritasudega seotud maksusoodustused,
hüpoteeklaenude intressitoetused energiasäästlike eluasemete puhul ning madala
intressimääraga laenud eluasemete energiasäästlikuks muutmiseks. Lisaks sellele
nimetati ehitusalaste õigusaktide karmistamist, teadlikkuse tõstmist, haridus-
ja koolitusmeetmeid ning eriti tõhusaid hooneid käsitlevaid katse- ja
näidisprojekte. Vaid mõni liikmesriik on teatanud
konkreetsetest meetmetest, mis käsitlevad üldkasutatavaid hooneid.
Üldkasutatavate hoonete suhtes võetud meetmete ulatus on liikmesriikides väga
erinev. Kui mõnes liikmesriigis kohaldatakse neid meetmeid üksnes keskvalitsuse
hoonetele, siis mujal liikmesriikides kõigile avalikus omanduses olevatele
hoonetele või kõigile üldkasutatavatele hoonetele. Joonis
2. Peamised liginullenergiahooneid toetavad poliitikasuunad ja meetmed
liikmesriikides 4.1. Direktiivi
2009/28/EÜ artikli 13 lõikega 4 seotud aruandlus[6] Hoonete energiatõhususe direktiivi artikli 9
lõike 3 punkti c kohaselt peavad liikmesriigid oma riiklikus kavas esitama
komisjonile ka „…riiklike nõuete ja meetmete üksikasjad, mis käsitlevad
taastuvatest energiaallikatest toodetud energia tarbimist uutes hoonetes ja
oluliselt rekonstrueeritavates hoonetes seoses direktiivi 2009/28/EÜ artikli 13
lõikega 4….” Taastuvatest energiaallikatest toodetud
energia kasutamise edendamist käsitleva direktiivi 2009/28/EÜ (edaspidi
„taastuvallikatest toodetud elektrienergia direktiiv”) artikli 13 lõikes 4 on
sätestatud: „Liikmesriigid sätestavad oma ehitusalastes
õigusaktides ja eeskirjades asjakohased meetmed igat liiki taastuvatest
energiaallikatest toodetud energia osakaalu suurendamiseks ehitussektoris. Nimetatud meetmete kehtestamisel või oma
piirkondlikes toetuskavades võivad liikmesriigid võtta arvesse siseriiklikke
meetmeid, mis on seotud energiatõhususe ja koostootmisega ning passiivmajade
või madal- või nullenergiamajadega. Liikmesriigid sätestavad 31. detsembriks
2014 oma ehitusalastes õigusaktides ja eeskirjades … taastuvatest
energiaallikatest pärit energia kasutamise miinimumtaseme uute ja
suuremahulisele renoveerimisele minevate olemasolevate ehitiste puhul.” Vaid mõni liikmesriik teatas, et see nõue on
olemas riiklikus kavas või energiatõhususe kavas (vt 1. lisa, viimane veerg).
Mõned liikmesriigid on riiklikus taastuvenergia tegevuskavas siiski esitanud
hoonetes kasutatava taastuvenergia osakaalu, kuid mitte eriti üksikasjalikult.
Selle põhjuseks on tõenäoliselt asjaolu, et riiklike taastuvenergia
tegevuskavade esitamise tähtaeg oli 30. juuni 2010 ning selleks ajaks olid
üksikud liikmesriigid jõudnud välja töötada liginullenergiahooneid käsitlevad
üksikasjalikud poliitikasuunad. Seoses hoonetega nimetavad liikmesriigid
taastuvenergia tegevuskavades peamiselt päikese soojusenergia kasutamise
miinimumtaset sooja vee tootmisel (CY, EL, IT, PT, ES). Seoses taastuvenergiaga osutatakse
liginullenergiahooneid käsitlevates riiklikes kavades kas taastuvallikatest
toodetud elektrienergia direktiivi alusel võetud meetmetele ja kõnealuse
direktiivi rakendamisele (BE Flaami piirkond, DK ja SE) või kirjeldatakse
konkreetseid taastuvenergia toetusmeetmeid (DK). 4.2. Poliitikasuunad
ja meetmed, millega stimuleeritakse hoonete ümberehitamist
liginullenergiahooneteks Hoonete energiatõhususe direktiivi Artikli 9
lõikega 2 on ette nähtud, et liikmesriigid „järgides avaliku sektori eeskuju
töötavad välja poliitikasuunad ja võtavad meetmed, nagu näiteks eesmärgid
stimuleerida renoveeritavate hoonete ümberehitamist liginullenergiahooneteks,
ning annavad sellest komisjonile teada … riiklikes kavades.” Mõned liikmesriigid tõepoolest teatasid
konkreetsetest meetmetest olemasolevate hoonete ümberehitamiseks
liginullenergiahooneteks (DK, FR, IE, MT, NL, SE, UK). Kui mõnes liikmesriigis
on kehtestatud konkreetsed ehitusalased õigusaktid hoonete ümberehitamiseks
(DK, IE, SE), siis teistes liikmesriikides eelistatakse rahalisi hüvitisi nagu
tagasimaksed, maksusoodustused ning soodsad pangalaenud (MT, UK) või
kavandatakse uuringuid (NL). 5. Kokkuvõte
ja pilguheit tulevikku 5.1. Kokkuvõte 2012. aasta novembri lõpuks olid komisjonile
liginullenergiahooneid käsitleva riikliku kava esitanud vaid üheksa
liikmesriiki (BE, DK, CY, FI, LT, IE, NL, SE ja UK). Seoses
liginullenergiahoone praktilise määratlusega esitasid üksnes viis liikmesriiki
(BE, CY, DK, IE ja LT) määratluse, mis hõlmab nii arvulist eesmärki kui ka
taastuvenergiaallikate osakaalu. Viisteist liikmesriiki (BE, CZ, DK, EE, FI,
DE, GR, HU, IE, LV, LT, SL, SE, NL ja UK) esitasid vahe-eesmärgid uute hoonete
energiatõhususe suurendamiseks 2015. aastaks. Enamike eesmärkide puhul
keskendutakse ehitusalaste õigusaktide karmistamisele ja/või energiamärgise
tasemele. Kuigi enamik liikmesriike on teatanud mitmest
liginullenergiahoonete edendamiseks võetud toetusmeetmest, sealhulgas
finantsstiimulid, ehitusalaste õigusaktide karmistamine, teadlikkuse tõstmine
ning näidis- ja katseprojektid, ei ole alati selge, mil määral kõnealused
meetmed käsitlevad konkreetselt liginullenergihooneid. Seepärast tuleb järeldada, et liikmesriigid ei
ole olnud piisavalt edukad liginullenergiahooneid käsitleva 2020. aasta
eesmärgi saavutamiseks vajalike ettevalmistuste tegemisel. Nõuetekohase ja õigeaegse ettevalmistuse
puudumine suurendab riski, et liikmesriigid ei täida uute
liginullenergiahoonete jaoks sätestatud tähtaegu. Lisaks valitseb
ehitussektoris ebakindlus seoses liginullenergiahooneid käsitleva reguleeriva
ja poliitikaraamistikuga, kuna puuduvad selged määratlused, vahe-eesmärgid ja
konkreetsed toetusmeetmed. Selle tulemusena viibivad vajalikud investeeringud tehnoloogiasse,
protsessidesse ja koolitusse ning väheneb sektori konkurentsivõime. Samuti võib EL osaliselt ilma jääda kasust,
mida hoonete kaudu peaks saama pikaajaliste kliima- ja energiaeesmärkide
saavutamisel. Võttes arvesse selle kasu suurust on ebatõenäoline, et see
puudujääk korvatakse säästuga muudes sektorites. Selline seisak näitab ka seda, et
liikmesriikidel on raskusi liginullenergiahoone üksikasjaliku praktilise
määratluse kehtestamisel hoonete energiatõhusust käsitleva direktiivi
reguleerimisalas, mis suurendab veelgi ehitussektori ebakindlust. Kuna komisjon on liikmesriikidelt saanud
üksnes piiratud teavet, ei ole võimalik riiklikke kavasid nõuetekohaselt
hinnata, eelkõige seda, kas liikmesriikide kavandatud meetmed on asjakohased
hoonete energiatõhususe direktiivi eesmärkide suhtes. 5.2. Pilguheit
tulevikku Liikmesriigid, kes ei ole veel riiklikku kava
komisjonile esitanud, peaksid seda viivitamata tegema. Sellega seoses võtab
komisjon kõnealuste riikide suhtes vahetult jätkumeetmeid. Osa liikmesriike on oma riikliku kava juba
saatnud ning komisjon hakkab kõigepealt hindama nende täielikkust. Kui kava on
puudulik, palub komisjon esitada täiendavat ja üksikasjalikumat teavet. Selleks
et lihtsustada sellise teabe esitamist, tehakse liikmesriikidele kättesaadavaks
spetsiaalne vorm, mille kasutamine on vabatahtlik. Liikmesriikidel soovitatakse
tungivalt kõnealust vormi kasutada, et suurendada kavade võrreldavust ja
lihtsustada nende analüüsi. Seejärel hindab komisjon riiklikke kavasid
üksikasjalikult, pöörates eelkõige tähelepanu liginullenergiahoone määratluse
üksikasjalikule kohaldamisele praktikas, vahe-eesmärkidele ja kavandatud
toetusmeetmetele. Vajaduse korral taotleb komisjon liikmesriikidelt täiendavat
eriteavet liginullenergiahooneid käsitlevate nõuete kohta, nagu on ette nähtud
hoonete energiatõhususe direktiivi artikli 9 lõikega 4. Selle hindamise põhjal
töötab komisjon välja tegevuskava ja vajaduse korral esitab ettepaneku võtta
meetmeid, millega suurendada liginullenergiahoonete arvu ja innustada parima
tava rakendamist olemasolevate hoonete kulutõhusaks ümberehitamiseks
liginullenergiahooneteks. Komisjonil on liikmesriikide jaoks kavas
koostada ka tõlgendamisjuhised, et neil oleks lihtsam edasi arendada hoonete
energiatõhususe direktiivis sätestatud liginullenergiahoone määratluse
üksikasjalikku kohaldamist praktikas. Hoonete energiatõhususe direktiivi
artikliga 26 loodud komiteed kasutatakse liikmesriikidega konsulteerimiseks
nimetatud juhiste koostamise ajal. Vajaduse korral viidatakse ka Euroopa
Standardikomitees volituse M/480 alusel käimasolevale standardimistööle, hoonete
energiatõhususe direktiivi kohaste kooskõlastatud meetmete tulemustele
kõnealuses valdkonnas ning taastuvallikatest toodetud elektrienergia direktiivi
kohastele arengusuundadele. Tuleb märkida, et liikmesriigid ei saa kõnealuste
juhiste koostamist tuua ettekäändena, et viivitada veelgi riiklike kavade
esitamisega ja hoonete energiatõhususe direktiivis sätestatud
liginullenergiahooneid käsitlevate nõuete täieliku rakendamisega. Komisjon kasutab täielikult talle
aluslepinguga antud volitusi, et tagada hoonete energiatõhususe direktiivi ning
selles sätestatud liginullenergiahooneid käsitlevate nõuete nõuetekohane
ülevõtmine ja rakendamine kogu ELis. Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et liikmesriigid
peavad hoonete energiatõhususe direktiivis sätestatud liginullenergiahooneid
käsitlevate nõuete rakendamiseks tehtavaid jõupingutusi märgatavalt suurendama,
et mitte seada ohtu ELi pikaajaliste kliimaeesmärkide saavutamist ning et ehitussektor
saaks liginullenergiahoonetega seotud võimalusi täielikult ära kasutada. 1. lisa:
Liginullenergiahoone riiklike määratluste ülevaade[7] Riik || Praktikas kohaldamise kirjeldus Artikli 9 lõike 3 punkt a || Energianõudluse arvuline näitaja Artikli 9 lõike 3 punkt a || Vahe-eesmärgid Artikli 9 lõike 3 punkt b || Taastuvenergiaallikate osakaal Artikli 9 lõike 3 punkt C AT || Austrias on käimas protsess kokkuleppele jõudmiseks liginullenergiahoone määratluse osas. Praegu osutatakse ehitusseaduses madalenergiastandardile (ÖNORM 8118), mis näitab üksnes hoone välispiirde kvaliteeti. || || || BE Brüsseli piirkond || Brüsseli õhu-, kliima- ja energiakoodeksis kasutatakse hoonete energiatõhususe uuesti sõnastatud direktiivi määratlust. Määratlust täpsustatakse käimasoleva kulutõhususe uuringu tulemuste põhjal. || Primaarenergia tarbimine alla 45 kWh/m2/aastas (sh küte, soe vesi ja seadmed) Büroode, teenindus- ja haridusüksuste primaarenergia tarbimine alla 95 – 2,5*C kWh/m2 /aastas, kusjuures C näitab tihedust, st suletud ruumi suuruse ja energiakao ala vahelist suhet. || Kõik uued hooned peavad alates 2015. aastast täitma passiivmaja standarditega võrreldavaid nõudeid. || Primaarenergia arvutamise meetod hõlmab selliste taastuvenergiaallikate sisendit nagu päikeseenergia, biomassküte, maasoojusküte, soojuspumbasüsteemid ning passiivsed jahutustehnikad. BE Vallooni piirkond || Kavandamisetapis iseloomustab liginullenergiahoonet energiatõhusus, mis hoone välispiirde osas on ligilähedane passiivmajastandarditele või vastab neile, ning taastuvenergia osakaal tarbimises. Kesk-Euroopa passiivmajastandardi kohaselt peab hoone olema projekteeritud selliselt, et selle soojusenergia tarbimine aastas on kuni 15 kWh/m² ning jahutusenergia tarbimine aastas kuni 15 kWh/m² VÕI selliselt, et selle soojusenergia tarbimise tippkoormus on 10W/m². Primaarenergia kogutarbimine (kütmiseks, sooja vee ja elektri saamiseks kasutatav primaarenergia) ei tohi ületada 120 kWh/m² aastas. On oodata, et ajapikku määratlus täiendatakse. || || Elamute, büroode, teenindus- ja õppehoonete energiastandard on 2014. aastaks 60 kWh/m2/aastas. Ehituses järgitakse alates 2017. aastast passiivmaja või sellele võrdväärseid standardeid. Alates 2019. aastast vastavad kõik uued hooned passiivmaja standardile lisaks vähemalt nullenergiastandardile ning liigutakse plussenergiahoonete poole. || Taastuvenergia osakaalu illustreeritakse arvuliselt riiklikus kavas. BE Flaami piirkond || Flaami energiaagentuur (VEA) uurib energiatõhususe miinimumnõuete kuluoptimaalsete tasemete arvutamiseks välja töötatud võrdleva metoodika raamistiku alusel, millised oleksid Flandria jaoks kuluoptimaalseid tasemed. Selle uuringu tulemusi kasutatakse sisendina määratluse üksikasjalikul kohaldamisel praktikas. || Praegu on kuluoptimaalne tase E55-E60, mis on arvutuslik energiakasutus. || Elamute, büroo- ja õppehoonete E-taseme nõue on E70 aastal 2012 ja E60 aastal 2014. Nii uute kui ka olemasolevate hoonete jaoks töötatakse välja ajakava, mille kohaselt rakendatakse rangemad nõuded aastateks 2019 (üldkasutatavad hooned) ja 2021 (elamute ja muude hoonete jaoks eraldi). || Õigusaktid on väljatöötamisel. Elamutes, kus on rohkem kui üks eluase (samuti koolimajades ja büroodes) kasutatakse ühte järgmisest kuuest võimalusest: 1. Päikese soojusenergia süsteemid. 2. Päikesepaneelide abil toodetud päikeseenergia süsteemid. 3. Biomass (katlad, ahjud või soojuse ja elektri tõhus koostootmine). 4. Soojuspumbad. 5. Ühendus kaugkütte või -jahutusega. 6. Osalemine taastuvenergia projektis. Lisavõimalusena ≥10 kWh taastuvenergiat kasuliku põrandapinna ruutmeetri kohta (kombineeritud süsteem või süsteemid). Kui taastuvenergia miinimumnõudeid ei täideta, kehtestatakse 10% rangem energiatõhususe nõue (E-tase). Taastuvenergia miinimumosakaalu võetakse arvesse E-taseme arvutustes. BG || Bulgaarias ei ole liginullenergiahoone ametlikku määratlust || || || CY || Liginullenergiahoone määratlemisel on kasutatud primaarenergia tarbimise näitajat ja taastuvenergia osakaalu. Arvutustes kasutatakse võrdlushoonet. || 180 kWh/m2/aastas elamute puhul 210 kWh/m2/aastas muude hoonete kui elamud puhul (sh küte, jahutus, sooja vee tootmine ja valgustus) || || Vähemalt 25% primaarenergiast peab olema toodetud taastuvatest energiaallikatest. CZ || Liginullenergiahoone määratlus on heakskiitmisel. Tulevane hoonete energiatõhusust käsitlev määrus sisaldab määratlust, mille kohaselt energia tarbimisest kindlaksmääratud protsent tuleb katta taastuvenergiaallikatest. || || Aastal 2016 on kõik üle 1500 m2 üldkasutatavad hooned liginullenergiahooned ning aastal 2017 on kõik üle 350 m2 üldkasutatavad hooned liginullenergiahooned. Aastal 2018 on kõik üle 1500 m2 uued hooned liginullenergiahooned. Aastal 2019 on kõik üle 350 m2 uued hooned liginullenergiahooned. Alates 2020 ehitatakse aastas 14 000–22 000 elamut, mis vastavad liginullenergiahoone nõuetele. || DK || Ehitusalased õigusaktid sisaldavad liginullenergiahooneid käsitlevaid nõudeid progresseeruvate tõhususklassidena, „klass 2015” ja „klass 2020”. Elamud (lisaks hotellid jne) liigitatakse klassi 2015, kui kütmiseks, ventileerimiseks, jahutuseks ja sooja vee tootmiseks vajalik koguenergiatarve köetava pinna ruutmeetri kohta ei ületa 30 kWh/m2/aastas, millele liidetakse 1000 kWh/aastas jagatuna köetavale pinnale: (30 + 1000/A) kWh/m2/aastas. Elamud (lisaks hotellid jne) liigitatakse klassi 2015, kui kütmiseks, ventileerimiseks, jahutuseks ja sooja vee tootmiseks vajalik koguenergiatarve köetava pinna ruutmeetri kohta ei ületa 41 kWh/m2/aastas, millele liidetakse 1000kWh/aastas jagatuna köetavale pinnale: (41 + 1000/A) kWh/m2/aastas. Hoone liigitatakse klassi 2020, kui kütmiseks, ventileerimiseks, jahutuseks ja sooja vee tootmiseks vajalik koguenergiatarve ei ületa 20 kWh/m2/aastas. || 20 kWh/m2/aastas || On oodata, et „klass 2015” nõuded muutuvad kohustuslikuks 2015. aastal. „Klass 2020” nõudeid kohaldatakse üldkasutatavatele hoonetele 2018. aasta lõpuks ning kõigile muudele hoonetele 2020. aasta lõpuks. || Taastuvenergiaallikate oodatav osakaal ehitussektoris on esitatud 2015. ja 2020. aasta kohta: 44–51% 2015. aastal 51–56% 2020. aastal. EE || Liginullenergiahoonete jaoks on välja pakutud energiakoefitsient 50–140 kWh/m2/aastas, kuid liginullenergiahoone määratlemiseks on vaja üldsusega rohkem konsulteerida. || Energiakoefitsiendiks on pakutud 50–140 kWh/m2/aastas. || Järk-järgult rangemad energiatõhususe nõuded alates 2013. aastast. 2015. aastaks on ehitatud 10 üldkasutatavat liginullenergiahoonet. || FI || Soome ei ole liginullenergiahoone lõpliku määratluseni veel jõudnud. 2015. aastal on kavas soovitusena välja anda liginullenergiahoone tehniline kirjeldus. || || Pärast 2015. aastat ehitatavaid, remonditavaid või liisitavaid hooneid käsitlevad „passiivmajastandardi” nõuded. Pärast 2015. aastat ehitatavate uute valitsushoonete suhtes kehtib „passiivmajastandard”. || FR || Prantsusmaal ei ole liginullenergiahoone ametlikku määratlust. || || Kortermajade puhul muudetakse 2015. aastal tarbimisnõuet rangemaks – 57,5-lt 50-le kWhepm2/aastas. Eramajade puhul juba kehtib nõue 50 kWhep/m2/aastas. 2020. aastal on kõik uued hooned plussenergiahooned. Olemasolevate hoonete primaarenergia tarbimine väheneb 2020. aastaks 38%. || DE || Valitsus töötab välja üksikasjalikke liginullenergiahoone tõhususe standardeid. || || Energiasäästumäärusi ajakohastatakse 2012. või 2013. aastal ning võib-olla täiendavalt enne 2020. aastat. 2016. aastal kehtestatakse nõuded üldkasutatavate liginullenergiahoonete ning 2018. aastal kõigi uute liginullenergiahoonete kohta. || Vastavalt seadusele, milles käsitletakse taastuvenergia kasutamist kütmisel (Erneuerbare-Energien- Wärme-Gesetz), on Saksamaal kohustuslik kasutada uute hoonete kütmisel taastuvenergiat. Taastuvenergiatootmise miinimummäär on sätestatud eespool nimetatud õigusaktis. EL || Liginullenergiahooneid käsitlev standard puudub. Ettevalmistamisel on uued määrused, mis põhinevad hoonete energiatõhususe uuesti sõnastatud direktiivil, ning nendes määratakse kindlaks liginullenergiahooneid käsitlev tegevuskava. || || || Uute hoonete kogu primaarenergiatarve tuleks katta taastuvenergiaallikatel põhinevatest energiavarustussüsteemidest. (riiklik eesmärk, riiklik energiatõhususe kava). HU || Liginullenergiahoonete energiatõhususe nõuded määratakse kindlaks hoonete energiatõhusust käsitlevas määruses, mida praegu välja töötatakse. || || Nõudeid karmistatakse 2016. aastal, kui nõuete süsteem on kavas põhjalikult läbi vaadata. Aktiivseid päikeseenergia- ja päikeseelektrisüsteeme otseselt käsitlevad nõuded võetakse kasutusele 2016. aastal. || IE || Mõiste määratlemisel on kasutatud primaarenergiakasutuse arvulist näitajat ja hoone energiamärgise taset. || 2020. aastaks on kõigi eluruumide energiatarve maksimaalselt 45 kWh/m2/aastas (sh küte, ventilatsioon, sooja vee tootmine ja valgustus). Kõigi uute eluruumide energiamärgis peab olema vähemalt A3. Sama põhimõtet kohaldatakse ka muudele hoonetele kui eluruumid ja olemasolevatele hoonetele, kuid arvulist eesmärki ja energiamärgist ei ole veel ametlikult kehtestatud. || Eesmärk on saavutada 2013. aastaks heite üldine vähenemine 40% ja 2019. aastaks 60%, võttes arvesse kuluoptimaalsust käsitlevaid arvutusi. Ehitusmääruste L osa muudetakse aastatel 2015 ja 2018 nii, et olemasolevate hoonete puhul, mida laiendatakse, renoveeritakse, muudetakse või mille kasutusotstarvet muudetakse, nõutakse ajakohastatud energiatõhususstandardit. || Mõistlik osa energiast saadakse kohapealsetest või lähedalasuvatest taastuvenergiaallikatest. IT || Liginullenergiahoone tõhususe standardit ei ole ametlikult määratletud. || || || LT || Energiatõhusust ei määratleta energiatarbimise konkreetse väärtuse, vaid hoone energiatõhususklassi kaudu. Iga hoonet hinnatakse eraldi. || Liginullenergiahoone vastab tehniliste ehitusmääruste STR 2.01.09:2012 nõuetele, milles käsitletakse A++ energiaklassi hooneid. || Leedu on kehtestanud hoonete energiatõhususklasside põhjal uute hoonete jaoks üleminekunõuded aastateks 2014, 2016, 2018 ja 2021: -enne 2014. aastat peavad uued hooned või nende osad vastama C-klassi hoone nõuetele; -alates 2014. aastast peavad uued hooned või nende osad vastama B-klassi hoone nõuetele; -alates 2016. aastast peavad uued hooned või nende osad vastama A-klassi hoone nõuetele; -alates 2018. aastast peavad uued hooned või nende osad vastama A+-klassi hoone nõuetele; -alates 2021. aastast peavad uued hooned või nende osad vastama A++-klassi hoone nõuetele. || A++ energiaklassi hoonete puhul peab suurim osa tarbitavast energiast tulenema taastuvaenergiaallikatest (valem on esitatud riiklikus kavas). LV || Õigusnormid, sealhulgas taastuvenergiaallikate kasutamist käsitlevad konkreetsed tehnilised nõuded töötatakse välja 2012. aastal. || || || LU || Liginullenergiahoone määratluse kohta teave puudub. || || || MT || Liginullenergiahoone määratluse kohta teave puudub. || || || NL || Määratlus põhineb energiatõhususkoefitsiendil (EPC), dimensioonita arvul, mida kasutatakse hoone energiatõhususe näitajana vastavalt sellele, kuidas hoonet kasutatakse. Kavas on viia läbi uuringud selle kohta, kas rangema energiatõhususkoefitsiendi kehtestamine vahe-eesmärgina oleks teostatav ja kulutõhus. || Eelduseks on, et täielikult liginullenergiahoone energiatõhususkoefitsient (EPC) = 0. || Energiatõhususkoefitsienti vähendatakse 0,8-lt 0,6-le alates 1. jaanuarist 2011 ja 0,4-le alates 1. jaanuarist 2015. Eesmärk on kehtestada muude kui üldkasutatavate hoonete jaoks 2020. aastal nõue, mis on nulli lähedal (EPC=0). Muude kui eluruumide puhul on vastav vähendamine (võrreldes 2007. aastaga) jõus, mis suurendab uute hoonete energiatõhusust 50% aastal 2015. Eesmärk on kehtestada üldkasutatavate hoonete jaoks 2018. aastal nõue, mis on nulli lähedal (EPC=0), ning ehitada 2015. aastaks 60 000 uut liginullenergiahoonet eluruumideks. || Energiatõhususkoefitsiendi süsteemi kohaselt võivad ehitajad nõutud koefitsiendi saavutamiseks vabalt valida meetmed, millega vähendada energianõudlust, kasutada taastuvenergiaallikaid ning kasutada tõhusalt fossiilkütuseid. Seda põhimõtet säilitatakse liginullenergiahoonete puhul. Kuna energiatõhususkoefitsient muutub üha rangemaks, muutub taastuvenergia osakaal nõuete täitmisel automaatselt aina tähtsamaks. PL || Liginullenergiahoone määratlus praegu veel puudub. Heitevabade hoonete uurimiskeskus (Zero Emission Building Research Centre) töötab välja riiklikku määratlust. || || || PT || Liginullenergiahoone määratluse kohta teave puudub. || || || RO || Liginullenergiahoone määratluse kohta teave puudub. || || || SK || Liginullenergiahoone määratluse kohta teave puudub. || || || SL || Uus energiaseadus on väljatöötamisel ning see peaks sisaldama sätteid liginullenergiahoonete kohta. || || || ES || Liginullenergia määratlus ei ole veel sõnastatud. 2018. aastal on kavas tehnilised ehitusmäärused kolmandat korda läbi vaadata ning lisada neisse liginullenergiahoone mõiste. Lõplik määratlus on kavas vastu võtta 2019. aastal. || || || SE || Liginullenergiahooneid käsitlevad nõuded vastavad praegu kehtivate ehitusmääruste nõuetele. Ehitusmäärusi ja liginullenergiahoone määratlust muudetakse vastavalt käimasolevate uuringute ja näidisprojektide tulemustele järk-järgult rangemaks. || Eluruumide puhul kehtib praegu energia lõpptarbimise nõue 55–130 kWh/m2/aastas ning muude hoonete puhul 55–120 kWh/m2/aastas. || Järgmine kord karmistatakse ehitusmäärusi 2015. aastal. || Rootsis on taastuvenergia osakaal väga suur kõigis sektorites, sealhulgas ehitussektoris. Ehitusmäärustega soositakse hoonete kütmist taastuvatest allikatest saadud energiaga. UK || Liginullenergiahoone on määratletud kui CO2-heite vaba hoone. || || Kõik elamud peaksid alates 2016. aastast olema CO2 heite vabad. Üldkasutatavad hooned peaksid olema CO2 heite vabad 2019. aastaks. || [1] Aastal 2010. Vt „Energeetika-, transpordi- ja keskkonnanäitajad”, 2012.
aasta väljaanne, Euroopa Komisjon. Selle hinnangu puhul on kodumajapidamiste ja
teenustesektori energia lõpptarbimine kokku liidetud. Tuleb märkida, et see
hõlmab näiteks seadmete elektritarbimist, kuid ei hõlma tööstushoonete
energiatarbimist. [2] KOM (2011) 112. [3] ELT L 11, 18.6.2010, lk 13. [4] Direktiivi 2009/28/EÜ kohaselt tuleb koostada riiklikud
taastuvenergia tegevuskavad, mis on kättesaadaval veebilehel
http://ec.europa.eu/energy/renewables/action_plan_en.htm. [5] Towards nearly zero-energy buildings - Definition of
common principles under the EPBD. Ecofys, jaanuar 2013. [6] ELT L 355, 5.6.2009, lk 16. [7] Tabelis esitatud energiatõhususe tasemed näitavad
energianõudeid nii nagu erinevad liikmesriigid on need esitanud. Kuna
ehitusalased õigusaktid ja arvutusmeetodid on riigiti erinevad, ei saa arvulisi
eesmärke seda arvesse võtmata võrrelda.