52013DC0196

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Keskkonnasäästlike toodete ühtse turu väljakujundamine

Parem teavitamine toodete ja organisatsioonide keskkonnatoimest

(EMPs kohaldatav tekst)

1.           Sissejuhatus

Ressursitõhusa Euroopa tegevuskavas[1] on 2020. aastaks seatud ulatuslik vahe-eesmärk: luua kodanikele ja avaliku sektori asutustele asjakohaste hinnasignaalide ja selge keskkonnateabe abil õiged stiimulid, et nad võiksid valida kõige ressursitõhusamad tooted. Tegevuskavas tunnistati ka siseturu olulist rolli ressursitõhusate toodete premeerimisel. Käesolev algatus „Keskkonnasäästlike toodete ühtse turu väljakujundamine” on tähtis samm selles suunas.

Ressursitõhusaid tooteid jõuab praegu turule vähe, vaatamata sellele, et tootjad on suutelised selliseid tooteid pakkuma ja et tarbijate nõudlus kasvab. On tõkkeid, mis takistavad tootjatel selliseid tooteid pakkuda ja tarbijatel neid osta; paljud tõkked on seotud selgusetusega selles osas, mida keskkonnasäästlik toode ja organisatsioon õieti tähendavad. Komisjoni käesolev algatus on samm selle selgusetuse kõrvaldamise suunas – parandatakse toodete ja organisatsoonide keskkonnatoime mõõtmise ja sellest teavitamise viise.

Komisjoni käesolevas teatises nõukogule ja parlamendile esitatakse kaks mõõtemeetodit ning põhimõtted toodete ja organisatsioonide keskkonnatoimest teavitamiseks. Teatise juurde kuulub komisjoni soovitus, millega julgustatakse liikmesriike ja erasektorit nimetatud meetodeid vajaduse korral kasutama ning samas tagama, et edendatakse siseturu normaalset toimimist.

Käesolevas algatuses tehakse ettepanek katseetapi kohta, mille jooksul sidusrühmad ja komisjon hindavad kavandatud meetodite tõhusust ja seda, kas neid on võimalik kasutada kogu ühtsel turul. Katseetapi tulemustele antakse sõltumatud vastastikused eksperdihinnangud, milles kaalutakse ka alternatiivseid meetodeid. Kui katseetapp on edukas, arutab komisjon sidusrühmadega täiendavalt seda, kuidas kõige paremini tagada käesolevast algatusest tulenev kasu. Samuti algatatakse rahvusvaheliste partneritega arutelud metodoloogia väljatöötamise üle, et tagada kokkusobivus ja sünergia muude laialdaselt kasutatavate meetoditega.

Nende meetmete eesmärk on keskpikas perspektiivis võimaldada ja lihtsustada keskkonnasäästlike toodete paremat turulejõudmist ELis ja keskkonnasäästlikumate tavade kasutuselevõttu ettevõtjate poolt; sellega aidatakse kõrvaldada võimalikud tõkked keskkonnasäästlike toodete vabale ringlusele ühtsel turul.

2.           Ettepaneku taust

2.1.        Keskkonna ja ressursitõhususega seotud probleemid

ÜRO 2012. aastal toimunud säästva arengu konverentsil (Rio+20) tunnistas rahvusvaheline kogukond, et „säästva arengu saavutamiseks kogu maailmas on tingimata vaja põhjalikke muutusi ühiskondade tootmis- ja tarbimisviisides”[2]. ÜRO on liigitanud ligikaudu kaks kolmandikku maailma ökosüsteemidest kaduvateks,[3] elurikkus hävib loodusliku väljasuremisega võrreldes hinnanguliselt 100 korda kiiremini ning kliimamuutusega seotud ohud ja suundumused on hästi dokumenteeritud[4]. OECD on hoiatanud, et looduskapitali jätkuv degradeerumine ja kadu toob kaasa pöördumatud muutused, mis võivad seada ohtu kahe sajandi jooksul paranenud elatustaseme[5].

2.2.        Keskkonnasäästlike toodete ja keskkonnasäästlike organisatsioonide keskkonnakasu

Keskkonnasäästlikke tooteid võib määratleda toodetena, mille puhul kasutatakse ressursse tõhusamalt ja mis põhjustavad muude sama kategooria sarnaste toodetega võrreldes vähem keskkonnakahju kogu oma olelusringi jooksul alates tooraine saamisest kuni toote valmistamise, turustamise, kasutamise ja kõrvaldamiseni (sh korduvkasutus, ringlussevõtt ja taaskasutamine). Keskkonnasäästlikke tooteid on kõigis tootekategooriates, sõltumata sellest, kas neil on ökomärgis või kas neid turustatakse keskkonnasäästliku tootena; toote muudab keskkonnasäästlikuks selle keskkonnatoime.

Selliste toodete laialdasema turuleviimise kasu seisneb nii vähenenud keskkonnakahjus kui ka tarbijate suuremas rahuolus, samuti võib see loodusvarade tõhusama kasutuse abil tuua tootjatele ja tarbijatele majanduslikku kasu.

Lisaks toovad keskkonnasäästlikud ettevõtted täiendavat keskkonnakasu. Nad parandavad enda menetlusi, mõjutavad oma tarnijaid ning teisi väärtusahelas üleval- ja allpool olevaid osalisi ja edendavad innovatsiooni. Ettevõtja, kes kasutab oma strateegiates ja otsuste tegemisel olelusringipõhist mõtteviisi, vähendab nii otseselt kui ka kaudselt oma tegevuse keskkonnamõju.

2.3.        Keskkonnasäästlike toodete ja keskkonnasäästlike organisatsioonide majanduslik kasu

Vähese CO2-heitega ning keskkonnasõbralike toodete ja teenuste (mis on kogu keskkonnasäästlike toodete turu üks osa) ülemaailmse turu maht on hinnanguliselt 4,2 triljonit eurot ning ELi osa selles on 21 %[6]. See turg on kasvanud keskmiselt 4 % aastas isegi majanduslanguse ajal;[7] tänu sellele on keskkonnasäästlikust majandusest saanud valdkond, kus on suurim tööhõive kasvu potentsiaal[8]. Ettevõtjatevaheline konkurents turuosa suurendamiseks sellel turul kasvab. Keskkonnasäästlike toodetega saab vähendada tootjate tootmiskulusid (väiksem ressursikasutus tähendab väiksemaid tootmiskulusid) ja tarbijate kasutuskulusid (st energiamärgistuse direktiivi[9] kõrgemasse energiaklassi kuuluvad kodumasinad). Keskkonnasäästlikke tooteid on tavaliselt ka lihtsam ringlusse võtta või korduvkasutada ning sellega aidatakse kaasa paremale ja vähem kulukale jäätmekäitlusele kogu ühiskonnas.

Siiski moodustavad keskkonnasäästlikud tooted ELi tarbekaupade turust ikka veel suhteliselt väikse osa[10]. Tõendusmaterjali põhjal võib öelda, et selliste toodete järele on märkimisväärne nõudlus, eeldusel et neid pakutakse konkurentsivõimelise hinnaga, ja seega ei ole siseturul nendega seotud võimalusi veel ära kasutatud[11]. See mõjuks hästi ka tööhõivele: kokkuvõttes tooks ELi majanduse ressursitõhususe parandamine kaasa kuni 2,8 miljoni töökoha loomise 2020. aastaks[12].

Keskkonnasäästlikud ettevõtted on tavaliselt innovatsiooni eesotsas. Tänu väiksematele kuludele, paremale tootlikkusele, varustuskindlusele ja väiksemale kokkupuutele keskkonnaohtudega on Euroopa ettevõtjatel ökoinnovatsioonis konkurentsieelis. Kui selle toetamiseks ei võeta edaspidi meetmeid, on konkurentsivõime selles sektoris ohustatud[13].

3.           Probleemid, mida kavatsetakse ettepaneku abil lahendada

3.1.        Puudub keskkonnasäästliku toote ja keskkonnasäästliku organisatsiooni ühtne määratlus

Puudub keskkonnasäästliku toote ja keskkonnasäästliku organisatsiooni üldiselt heakskiidetud, teaduspõhine määratlus. Praegu kasutatakse keskkonnatoime mõõtmiseks ja võrdlemiseks paljusid meetodeid,[14] kuid nende vahel on erinevusi ja need annavad ühe ja sama toote või organisatsiooni kohta lahknevaid tulemusi. Kuna kasutaja peab otsustama eri meetodite kasutamise vahel, ei ole isegi sama meetodi abil saadud tulemused sageli võrreldavad. Selline võrreldavus on oluline keskkonnatoimel põhineva konkurentsi võimaldamiseks ning selleks, et aidata tarbijatel ja ettevõtjatel teha teadlikke otsuseid.

Teatavate metodoloogiliste lähenemisviiside üks suuremaid vajakajäämisi on see, et need ei ole täielikud. Nendes ei võeta arvesse asjaomase toote või organisatsiooni kogu otsest ja kaudset mõju, st kogu olelusringi. Paljude näitajate puhul keskendutakse kasutusetapile (nt pesumasina veetarbimine), kuid jäetakse kõrvale tootmis- ja kõrvaldamiskulud või korduvkasutuse ja ringlusse võtmise võimalused. Mõnes hinnangus pööratakse tähelepanu ühele keskkonnanäitajale, mis võib tähendada, et teisi näitajaid ei võeta arvesse; see aga viib nn koormuse edasikandmiseni. Näiteks võidakse uues energiasäästlikus tootes kasutada haruldast või ohtlikku toorainet. See võib olla kasulik energia säästmise, kuid kahjulik loodusvarade ammendumise või toote kõrvaldamise mõju seisukohalt. Igal juhul tuleks seda arvesse võtta kogu olelusringi hindamisel, nii et otsuseid keskkonnatoime parandamiseks tehtaks täieliku teabe põhjal.

3.2.        Tarbetud kulud ettevõtlusele

Paljud ettevõtjad ja investorid võtavad oma tegevuses ja turundusstrateegiates järjest enam arvesse keskkonnakaalutlusi. Need ettevõtjad kasutava üha rohkem olelusringi hindamist[15] kui vahendit, mille abil hinnata omaenda või oma tarnijate keskkonnasäästlikkust ning mõõta (ja parandada) oma toodete keskkonnatoimet.

Jalajäljemeetodite (nt CO2-jalajälg, veekasutuse jalajälg) arv kasvab kiiresti ja samal ajal suureneb ka avaliku ja erasektori algatuste hulk. See võib ettevõtjatele tekitada märkimisväärseid kulusid, eriti juhul, kui nad peavad kasutama eri meetodeid või täitma eri riikide ja jaemüüjate märgistus- ja kontrollimisnõudeid. Suhtelised kulud ja nendega seotud koormus on palju suuremad VKEde jaoks.

Euroopa ettevõtjad on olukorrast täiesti teadlikud: käesoleva algatusega seotud üldsusega konsulteerimises osalejad pidasid ühtsuse puudumist üheks olulisemaks takistuseks keskkonnatoime näitamisel ja võrdlemisel (sellega nõustus 72,5 %). Kui vastajatelt küsiti, mis on olukorra peamine põhjus, vastasid nad kõige sagedamini, et paljude algatuste olemasolu ELis (70,8 %) ja eri aruandlusviisid (76,3 %)[16].

3.3.        Keskkonnasäästliku tootena turustatavate toodete vaba liikumise takistused

Peale lisakulude võib keskkonnasäästlike toodete tootjate kauplemisvõimalusi, sealhulgas isegi EL piires, vähendada ka meetodite suur hulk. Ettevõtjad, kes soovivad kaubelda piiriüleselt, võivad avastada, et keskkonnateabega seotud nõuded toodetele, mida nad soovivad müüa, on teistes riikides teistsugused.

1. tekstikast – konkreetsed takistused keskkonnasäästliku tootena turustatavate toodetega kauplemiseks ühtsel turul Järgnev stsenaarium on muutumas tavapäraseks (kuid ebatõhusaks) viisiks turustada keskkonnasäästlikke tooteid Euroopas: ettevõtja, kes soovib turustada oma toodet keskkonnasäästliku tootena Ühendkuningriigis, Prantsusmaal, Itaalias ja Šveitsis, peaks eri riikide turgudel keskkonnatoime alusel konkureerimiseks kohaldama erinevaid meetodeid. Prantsusmaal peaks ta tegema keskkonnamõju hindamise vastavalt Prantsuse meetodile (BP X30-323); Ühendkuningriigis peaks ta kohaldama meetodeid PAS 2050 või WRI GHG Protocol; Šveitsis peaks ta kohaldama Šveitsi lähenemisviisi (mida praegu välja töötatakse); Itaalias peaks ta ühinema valitsuse poolt tunnustatud CO2-jalajälje süsteemiga ja tegema veel ühe analüüsi. Sama ettevõtja peaks Rootsi turu jaoks koostama ka standardil ISO 14025 põhineva toote keskkonnadeklaratsiooni. Seejärel peaks ettevõtja koostama mitu toote keskkonnadeklaratsiooni, kuna maailmas on vähemalt kuus konkureerivat keskkonnadeklaratsioonide süsteemi oma eripäradega, ehkki need kõik põhinevad standardil ISO 14025[17]. Kui süsteemi nõuete täitmiseks tehtava uuringu kulu on eeldatavalt 10 000 eurot, siis peab ettevõtja selle summa korrutama nende turgude arvuga, kuhu ta soovib siseneda. Kirjeldatud stsenaariumi korral peaks ettevõtja kulutama kuni 50 000 eurot toote kohta, et ta suudaks keskkonnatoime alusel konkureerida viie Euroopa riigi turul.

Selleks et suuta konkureerida keskkonnatoime alusel, on ettevõtjad de facto kohustatud ühinema mitmesuguste era- või avaliku sektori süsteemidega, mida konkreetsel turul kasutatakse ja mis põhinevad eri meetoditel. Teisisõnu näib, et ühtsel turul vastastikuse tunnustamise põhimõttega ei suudeta kõrvaldada ELi-sisese kaubanduse mittetehnilisi tõkkeid: isegi kui seadus seda ei nõua, peavad eksportijad siiski kasutama riigisiseseid kommunikatsioonimeetodeid (nt riiklikke ökomärgise süsteeme), mida sisetarbijad tunnevad, et mitte olla kohalike tootjatega võrreldes ebasoodsas olukorras.

3.4.        Tarbijad ei usalda väiteid keskkonnasäästlikkuse kohta

Uuringud näitavad, et ELi tarbijad sooviksid meeleldi osta rohkem keskkonnasäästlikke tooteid[18]. Need samad uuringud näitavad aga ka seda, et valitseb väärtuste ja tegude vaheline lõhe ning usalduslõhe. Näiteks: kuigi 75 % ELi kodanikest väidab, et on valmis ostma keskkonnasäästlikke tooteid, oli seda küsitlusele eelnenud kuu jooksul tegelikult teinud vaid 17 % kodanikest. Sellel on erinevad põhjused, sealhulgas nii usalduse puudumine tootjate ja jaemüüjate antava keskkonnateabe vastu kui ka mõistliku hinnaga keskkonnasõbralike toodete vähesus. Lisaks sellele ei anta toote keskkonnatoime kohta sageli teavet võrreldaval viisil ning see piirab teadlike valikute tegemise võimalusi.

Väiteid keskkonnasäästlikkuse kohta kasutatakse järjest rohkem, kuid samal ajal on need üha pealiskaudsemad ja sisutühjemad[19]. See vähendab tarbijate usaldust: 48 % tarbijatest ei usalda toodetel esitatud keskkonnatoimealast teavet[20]. Järjest enam ollakse arvamusel, et ettevõtjad konkureerivad pigem oma väidete kui toodete tegeliku keskkonnatoime alusel.

4.           ELi poliitikameetmed

4.1.        ELi meetmete eesmärk

ELi kõnealuse valdkonna meetmete üldeesmärk on aidata parandada toodete ja organisatsioonide keskkonnatoimega seotud selge, usaldusväärse ja võrreldava teabe kättesaadavust kõigile asjaomastele sidusrühmadele, sealhulgas kogu tarneahela osalistele. Selle eesmärgi saavutamiseks esitab komisjon koos sidusrühmade ja teadlaskonnaga tehtud mitme aasta töö tulemuste põhjal kaks meetodit keskkonnatoime hindamiseks ja võrdlemiseks. Need meetodid on kindlad (teaduspõhised) ja laiahaardelised (hõlmavad toodete ja organisatsioonide kogu olelusringi ja paljusid keskkonnaaspekte) ning aitavad kaasa keskkonnatoime võrreldavusele. Aruteludes meetodite üle ja nende katsetamisel 2011. ja 2012. aastal tehti koostööd ettevõtjatega; jätkub meetodite katsetamine ja täiendamine, eelkõige konkreetsete tooterühmade ja sektorite jaoks lihtsustatud eeskirjade väljatöötamise abil, ning hindamine, et teha kindlaks, millises ulatuses ettevõtjad, eriti VKEd, ja poliitikakujundajad neid kohe kohaldada saavad.

ELi meetmete eesmärk on kaotada ebakindlus selles osas, mida kujutavad endast keskkonnasäästlik toode ja keskkonnasäästlik organisatsioon. See on samm integreerituma siseturu poole, kus tarbija võib ära tunda tõepoolest keskkonnasäästlikud tooted ja organisatsioonid. Eelduste kohaselt aitab keskkonnasäästlike toodete hulgalisem turuleviimine kaasa majanduse elavdamisele ja suurendab veelgi ELi ettevõtjate konkurentsieelist ökoinnovatsiooni valdkonnas[21].

Üldmõiste „keskkonnasäästlik toode” kui toode, millel on kogu olelusringi vältel väiksem keskkonnamõju kui muudel toodetel, muudetakse seega kasutatavaks kahe teguri abil: 1) meetod kogu olelusringi hõlmava keskkonnamõju mõõtmiseks ning 2) konkreetseid tootekategooriaid hõlmavad eeskirjad, milles kehtestatakse vajalikud kriteeriumid tõeliselt keskkonnasäästliku toote määratlemiseks. Sama lähenemisviisi kasutatakse ka organisatsioonide puhul.

4.2.        Metodoloogiline töö toodete ja organisatsioonide keskkonnamõju mõõtmiseks

Komisjon on koos paljude sidusrühmadega selles valdkonnas töötanud aastaid: 2003. aasta teatises tervikliku tootepoliitika kohta[22] võeti ELi poliitika kujundamises kasutusele olelusringipõhise mõtteviisi mõiste. Sellele järgnes 2008. aastal säästva tarbimise ja tootmise ning säästva tööstuspoliitika tegevuskava;[23] seejärel avaldati 2010. aastal „International Reference Life Cycle Data System (ILCD) Handbook”,[24] milles esitati tehnilised suunised olelusringi hindamise üksikasjalikeks uuringuteks ning konkreetsete tootekategooriate kriteeriumide tuletamise, juhiste ja lihtsustatud vahendite tehniline baas.

2010. aastal kutsus Euroopa Liidu Nõukogu komisjoni üles töötama välja ühtset meetodit toodete keskkonnajalajälje arvutamiseks[25]. Sellest ajast alates on komisjon töötanud olemasolevatest olelusringi hindamise käsitlusviisidest ja rahvusvahelistest standarditest[26] lähtuvalt ning võtnud kasutusele täiendavaid metodoloogilisi spetsifikatsioone, mida on vaja ühtsemate, võrreldavamate ja täpsemate tulemuste saamiseks. See töö, mida on toetatud konsulteerimisprotsessiga ja koostöös ettevõtjatega toimunud katsetustega,[27] on kulmineerunud toote keskkonnajalajälje ja organisatsiooni keskkonnajalajälje leidmise meetodiga[28].

Nimetatud kahes meetodis on võrreldes muude praeguste meetoditega tehtud mitu olulist täiendust, mis on muu hulgas järgmised:

· selgelt on määratletud potentsiaalse keskkonnamõju kategooriad,[29] millest tuleb lähtuda olelusringi põhjalikul hindamisel;

· nõue parandada andmete kvaliteeti;

· on kehtestatud andmekvaliteedi miinimumnõuded;

· selgemad tehnilised juhised olelusringi hindamise uuringu teatavate oluliste aspektidega tegelemiseks (näiteks määramine, ringlussevõtt)[30].

Toote keskkonnajalajälje ja organisatsiooni keskkonnajalajälje leidmise meetod eeldavad, et võrdluste tegemiseks töötatakse välja toote keskkonnajalajälje kategooriaeeskirjad ja organisatsiooni keskkonnajalajälje sektorieeskirjad[31]. Nimetatud eeskirjadega kohandatakse toote keskkonnajalajälje ja organisatsiooni keskkonnajalajälje leidmise meetodi üldsätted konkreetset tootekategooriat või sektorit käsitlevateks eeskirjadeks, mis võimaldavad keskenduda 14 peamise keskkonnamõju näitaja hulgast kolmele või neljale olulisemale keskkonnamõjule ning teatava tootekategooria või sektori kõige olulisematele protsessidele või olelusringi etappidele. Sel viisil on eraldiseisvate hindamiste tulemused konkreetse tootekategooria või sektori puhul võrreldavad, sõltumata sellest, kes hindamise teostab.

Näiteks kui puhastusainete jaoks töötatakse välja toote keskkonnajalajälje kategooriaeeskirjad, määratletakse kategooriaeeskirjades mudeltoode, mida loetakse ELi turul olevate puhastusainete tootekategooriat esindavaks tooteks, ja arvutatakse välja mudeltoote keskkonnatoime selle olelusringi jooksul. Esindustoote keskkonnatoimest saab kriteerium (mida tuleb seejärel tehnika arengule vastavalt pidevalt kohandada ja läbi vaadata), millega turul müüdavate muude puhastusainete toimet võrreldakse. Nimetatud toimest teavitatakse tarbijat, kes saab tänu sellele eri tooteid ostmise ajal hõlpsalt võrrelda.

Tänu nendele olulistele arengusuundadele peaks keskkonnajalajälje leidmise meetodeid saama turul ja poliitikavaldkondades tulevikus kohaldada kui usaldusväärset vahendit toodete ja organisatsioonide eristamiseks väiksema kuluga.

Komisjon toetab ka konkreetset tegevust, mis on suunatud sektori- ja tootekategooriapõhiste meetodite väljatöötamisele[32]. Komisjon jätkab vajaduse korral tööd nimetatud meetodite kokkusobivuse nimel ja selle edendamist.

4.3.        Praegune ettepanekute pakett kui uue poliitika väljatöötamise esimene etapp

Käesolev teatis on komisjoni tegevusjuhiseks järgmisel kolmel aastal.

Komisjon võtab konsulteerimisel sidusrühmadega need kui sobivad meetodid järk-järgult kasutusele oma keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis ning keskkonnahoidlike riigihangete ja ELi ökomärgise puhul[33].

4.3.1.     Komisjoni soovitus

Komisjon võtab koos käesoleva teatisega vastu soovituse toote keskkonnajalajälje ja organisatsiooni keskkonnajalajälje leidmise meetodi kasutamise kohta toodete ja organisatsioonide keskkonnatoime mõõtmiseks ja sellest teavitamiseks. Komisjon kutsub liikmesriike ja sidusrühmi üles kasutama toote keskkonnajalajälje ja organisatsiooni keskkonnajalajälje leidmise meetodit asjaomastes vabatahtlikes meetmetes ja algatustes, mis sisaldavad toodete ja organisatsioonide olelusringi hõlmava keskkonnatoime mõõtmist ja sellest teavitamist. Meetodid on soovituse lahutamatu osa.

4.3.2.     Katseetapp: keskkonnajalajälje leidmise meetodite rakendamise katsetamine

Komisjon korraldab vabatahtlike sidusrühmade osalusel kolmeaastased katsetused. Katseetapi eesmärgid on järgmised:

· algatada ja kinnitada protsess, mille käigus töötatakse välja toote keskkonnajalajälje kategooriaeeskirjad ja organisatsiooni keskkonnajalajälje sektorieeskirjad, sealhulgas keskkonnakriteeriumid[34] nende eeskirjade jaoks. Kui tootekategooria- või sektoripõhised eeskirjad on juba olemas ja sidusrühmad juba kasutavad neid, lähtub komisjon nendest toote keskkonnajalajälje kategooriaeeskirjade või organisatsiooni keskkonnajalajälje sektorieeskirjade väljatöötamisel;

· muuta keskkonnajalajälje leidmise meetodi kohaldamine lihtsamaks, eelkõige VKEde jaoks, katsetades protsessi juhtimise uuenduslikke viise ja töötades välja vahendeid;

· katsetada toote keskkonnajalajälje ja organisatsiooni keskkonnajalajälje puhul mitmesuguseid vastavus- ja kontrollisüsteeme, sealhulgas eelkontrolli (st vastavuse hindamine) ja järelkontrolli (st turujärelevalve), et luua ja kinnitada proportsionaalsed, tõhusad ja tulemuslikud vastavus- ning kontrollisüsteemid;

· katsetada koostöös sidusrühmadega eri lähenemisviise ettevõtja ja tarbija vahelisele ning ettevõtjatevahelisele teabevahetusele.

Komisjon esitab 2013. aastal üleskutse vabatahtlikele, kutsudes sidusrühmi (ka kolmandatest riikidest) osalema toote keskkonnajalajälje kategooriaeeskirjade või organisatsiooni keskkonnajalajälje sektorieeskirjade väljatöötamise protsessis või seda protsessi juhtima. Katseetapis osalevate tootekategooriate ja sektorite valik põhineb järgmistel kaalutlustel: keskkonnamõju ulatus; sidusrühmade valmisolek kaasa aidata või juhtida; vajadus tagada, et kaasatud oleksid erinevad tooted (sh komplekstooted) ja sektorid (dünaamilise tarneahelaga); olemasolevate dokumentide[35] kättesaadavus ja teabe, st olelusringi andmete kättesaadavus. Katseetapi edukust hinnatakse väljavalitud toodete ja sektorite mitmekesisuse ja esindavuse põhjal ning osalevate sidusrühmade arvu ja asjakohasuse põhjal, sh VKEde ja vabaühenduste piisav esindatus; samuti võetakse arvesse meetodite rakendamise kulusid, eeliseid ja aega. Komisjon annab liikmesriikidele ja muudele sidusrühmadele edusammudest korrapäraselt aru, kasutades selleks tervikliku tootepoliitika ning säästva tarbimise ja tootmise alaseid korrapäraseid kohtumisi[36].

Komisjon on avatud võimalusele hinnata toote keskkonnajalajälje ja organisatsiooni keskkonnajalajälje leidmise meetodiga seotud alternatiivseid lähenemisviise, millega on võimalik saavutada eespool nimetatud eesmärkidega võrreldavad eesmärgid. Sellega seoses kavatseb komisjon lasta katseetapi lõpptulemustele teha sõltumatu vastastikune hindamine, mille käigus hinnatakse neid tulemusi võrdluses sidusrühmade soovitatud võimalike alternatiivsete meetodite tulemustega. Selleks et alternatiivsed meetodid oleksid vastastikuse hindamise võrdleva analüüsi jaoks kõlblikud, peaksid neid meetodeid soovitanud sidusrühmad neid enne sarnastes katsetamistingimustes katsetama. Kõnealune sõltumatu vastastikuse hindamise käigus tehtav analüüs aitab komisjonil valida välja kõige paljutõotavama ja teostatavama võimaluse, mille abil saavutada käesolevas teatises kirjeldatud poliitikaeesmärgid.

4.3.3.     Väited keskkonnasäästlikkuse kohta ja ebaausate kaubandustavade direktiivi käsitlevate suuniste parandamine

Puuduvad konkreetsed ELi õigusaktid, millega ühtlustada kõiki väiteid keskkonnasäästlikkuse kohta ja turundust. ELis on väidete kasutamist reguleeritud seeläbi, et nõuded esitatakse konkreetsetes eri liiki toodete toimet reguleerivates õigusaktides (näiteks Energy Star'i määrus[37]), või kehtestades üldeeskirjad eksitavate keskkonnaväidete vältimiseks, jättes eeskirjade igal üksikjuhul eraldi tõlgendamise ja jõustamise ülesande riigiasutustele,[38] nagu on sätestatud ebaausate kaubandustavade direktiivis[39].

Ebaausate kaubandustavade direktiiviga seoses andis komisjon 2009. aastal välja spetsiaalsed suunised, et edendada selgete, täpsete ja asjakohaste keskkonnaväidete kasutamist turunduses ja reklaamides. Komisjon kavatseb selle kohta esitada täiendavad suunised, et tagada asjakohane ja ühtne jõustamine liikmesriikides. Selleks on komisjon tarbijakaitse tegevuskava[40] rakendamise raames juba algatanud dialoogi asjaomaste sidusrühmadega, et teha kindlaks probleemid ja parimad tavad ning leppida kokku peamistes soovitustes tulevikus võetavate meetmete kohta[41].

4.3.4.     Toodete ja organisatsioonide keskkonnatoimest teavitamine

Ebapiisav teave võib selle vastuvõtjaid segadusse ajada või eksitada, takistada otsuste tegemist ja vähendada usaldust keskkonnaväidete vastu. Seetõttu ja lähtuvalt paljude sidusrühmade vahelise arutelu tulemustest annab komisjon soovituse põhimõtete kohta, mida tuleb kohaldada toodete ja organisatsioonide keskkonnatoimest teavitamisel.

(1) Läbipaistvus. Ettevõtjad peaksid esitama teavet nii asjaomaste toodete ja organisatsioonide keskkonnatoime kui ka selle kohta, kuidas teave on koostatud, st hindamismenetluse, meetodi, andmeallika, kriteeriumide jms kohta.

(2) Kättesaadavus ja juurdepääs. Ettevõtjad peaksid esitama toote keskkonnatoimet käsitleva teabe kõige olulisema keskkonnamõju kohta lihtsal ja kiiresti mõistetaval kujul. Põhiteabele tuleks lisada viide võimalusele saada üksikasjalikumat teavet täiendavate kanalite, näiteks veebisaitide, nutitelefoni rakenduste jms kaudu.

(3) Usaldusväärsus. Esitatud teave peaks olema teaduslikult täpne ja kontrollitav, et tagada tarbijate usaldus keskkonnasäästlikkuse alase väite vastu.

(4) Täielikkus. Ettevõtjad peaksid esitama kulutõhusal viisil teabe kõigi keskkonnamõju kategooriate kohta, mis on asjaomase toote ja organisatsiooni puhul asjakohased.

(5) Võrreldavus. Ettevõtjad peaksid tegema järjekindlaid metodoloogilisi valikuid, et tagada konkreetse tootekategooria või sektori keskkonnatoimet käsitleva teabe võrreldavus aja jooksul. Võimaluse korral peaksid nad kasutama meetodeid, mis võimaldavad võrrelda samasse tootekategooriasse kuuluvate toodete ning samas sektoris tegutsevate organisatsioonide keskkonnatoimet.

(6) Selgus. Ettevõtjad peaksid esitama teabe selgel, täpsel ja kasutajatele täielikult arusaadaval viisil. Selge peaks olema ka teabe sisu: selle ulatus ja keerukus peaksid olema kohandatud sihtrühmale, toote omadustele ja teabe eesmärgile.

Olemasolevate üldiste käsitlusviiside, standardite ja meetodite, näiteks toote ja organisatsiooni keskkonnajalajälje kasutamine aitaks palju kaasa nimetatud põhimõtete järgimisele.

4.4.        Teine etapp: hindamine ja edasised meetmed

Pärast katseetappi hindab komisjon edusamme ja otsustab seejärel edasise tegevussuuna (teine etapp). Selle raames hindab komisjon, kas meetodid, toote ja sektori toime kriteeriumid ning stiimulid on tulemuslikud ja kas neid saab kasutada poliitikameetmetes. Eelkõige hindab komisjon, kas neid saab paremini lõimida paljudesse juba olemasolevatesse või uutesse meetmetesse, et parandada ELi turul olevate toodete keskkonnatoimet, võttes arvesse võimalike sobivate vahendite, sh Euroopa standardite kasutamist. Nimetatud hindamise tulemuste põhjal koostab komisjon asjakohased ettepanekud, nagu on viidatud komisjoni ettepanekus ELi uue keskkonnaalase tegevusprogrammi kohta aastani 2020[42].

5.           Üldine taust ja rahvusvaheline koostöö

Maailmas toimub keskkonnatoime mõõtmise ja sellest teavitamise valdkonnas kiire areng; sama toimub ka liikmesriikides. Näiteks Šveitsis kavatsetakse 2013. aastal esitada õigusakt, millega võetakse kasutusele mitmel kriteeriumil põhinev olelusringi hindamine, mis hõlmab tooteid ja tarbijatele nende kohta teabe esitamist. Ka Jaapan, Lõuna-Korea, Austraalia ja Kanada kasutavad poliitika kujundamisel olelusringipõhist lähenemisviisi. USA keskkonnakaitseagentuuri juhtimisel koostatakse suunisdokumenti tootekategooria eeskirjade väljatöötamiseks. Sustainability Consortium (säästvuse konsortsium) on üks suuremaid eraalgatusi, mis on seotud toodete keskkonnajalajälje määramise ja sellest teavitamisega; samuti kerkivad esile uued algatused, näiteks Sustainability Accounting Standards Board (säästvuse aruandlusstandardite nõukogu).

Tehtavad jõupingutused on positiivsed, kuid probleem on selles, et suurem osa neist algatustest töötatakse välja suhtelises eraldatuses, samas kui järjest globaalsemad ja keerukamad tarneahelad vajaksid kooskõlastatumat lähenemisviisi, mis aitaks kaasa näiteks olemasolevate vahendite ja platvormide suuremale vahetatavusele ja koostalitlusvõimele. Loodetavasti leiab aset mõningane metodoloogiline areng rahvusvahelisel tasandil. Igal juhul on vaja luua suunatumaid ja ulatuslikumaid meetmeid ning saavutada suurem konsensus.

EL püüab teha aktiivset koostööd peamiste kaubanduspartneritega, et edendada kooskõlastatumat lähenemisviisi metodoloogia väljatöötamisele rahvusvahelisel tasandil; seda avatud ja läbipaistva konsulteerimisprotsessi kaudu, milles saavad osaleda kõik huvitatud sidusrühmad, muu hulgas ka Rio+20 tippkohtumisel vastuvõetud säästva tarbimise ja tootmise programmide kümneaastases raamistikus. Liikmesriike ja muid sidusrühmi teavitatakse edusammudest tervikliku tootepoliitika ning säästva tarbimise ja tootmise alaste korrapäraste kohtumiste raames.

Samuti annab EL rahalist toetust ÜRO Keskkonnaprogrammile keskkonnajalajälje, olelusringi hindamise meetodite ja andmekogumise alase suutlikkuse suurendamiseks arenguriikides ja tärkava turumajandusega riikides.

Toote ja organisatsiooni keskkonnajalajälje leidmise meetodite järkjärguline kohaldamine ELis toob kasu ka ettevõtlusele väljaspool ELi, sest sellega antakse ELi turule siseneda soovivatele ettevõtjatele kaks konkreetset meetodit praeguste paljude eri süsteemide asemel, mida kohaldatakse riikide tasandil. Sellega vähendataks eksportijate halduskulusid ja laiendataks keskkonnasäästlike toodete pakkumist ühtsel turul.

[1]               KOM(2011) 571 (lõplik).

[2]                      A 10-Year Framework of Programmes on sustainable consumption and production patterns (säästva tarbimise ja tootmise programmide kümneaastane raamistik). A/CONF.216/5.

[3]                      ÜRO peasekretäri loodud kõrgetasemelise ülemaailmse säästva arengu rühma aruanne „Resilient People, Resilient Planet: A future worth choosing” (Vastupidavad inimesed, vastupidav planeet: tulevik, mille kasuks otsustada), 2012.

[4]               Vt näiteks CBD Secretariat (2006) „Global Biodiversity Outlook 2” (bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni sekretariaat „Maailma bioloogilise mitmekesisuse väljavaade 2”) ja http://unfccc.int/essential_background/items/6031.php

[5]               Environmental Outlook to 2050 (Keskkonna väljavaated aastaks 2050) (OECD 2012).

[6]               Department for Business, Innovations and Skills (2012): Low Carbon Environmental Goods and Services (Äri, innovatsiooni ja oskuste osakond (2012): vähese CO2-heitega keskkonnakaubad ja -teenused).

[7]               Green Seal (2009): Green Buying Research (keskkonnasäästlikke oste käsitlev uuring).

[8]               2012. aastal on ökotööstuses töötavate inimeste arv kogu ELis eeldatavalt 3,4 miljonit, mis on rohkem 2,7 miljonist 2008. aastal. See näitab, et keskkonnasäästlikus sektoris on isegi praeguses majanduskliimas olemas tööhõive kasvu potentsiaal. Vt „2013. aasta majanduskasvu analüüs”, COM(2012) 750 final, http://ec.europa.eu/europe2020/pdf/ags2013_et.pdf.

[9]               Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2010/30/EL, 19. mai 2010, energiamõjuga toodete energia- ja muude ressursside tarbimise näitamise kohta märgistuses ja ühtses tootekirjelduses, ELT L 153, 18.6.2010, lk 1–12.

[10]             Paljud uuringud on näidanud, et parema keskkonnatoimega toodete turuosa on suhteliselt väike, teatavates liikmesriikides on see mõne tootekategooria puhul kuni 5 %. Üksikasjad on esitatud mõju hindamise aruandes.

[11]             Vt mõju hindamise aruanne.

[12]             Komisjoni talituste töödokument „Exploiting the employment potential of green growth” („Rohelise majanduskasvu tööhõivepotentsiaali rakendamine”), SWD(2012) 92 final, mis on lisatud teatisele „Töövõimalusterohke majanduse taastumine”.

[13]             Taani, Rootsi ja Soome on maailmas keskkonnasäästliku tehnoloogia kasutamisel eesotsas, kuid seda on ka olulised konkurendid, näiteks USA. Hiina ja India on juba eespool Madalmaadest, Austriast, Belgiast, Prantsusmaast ja Hispaaniast. Vt Global Cleantech Innovation Index 2012 report (Maailma keskkonnasäästliku tehnoloogia innovatsiooni indeksi 2012. aasta aruanne), CleanTech Group ja Maailma Loodusfond.

[14]                    Toote või organisatsiooni keskkonnatoime mõõtmise meetodid võib jagada kahte peamisse kategooriasse: 1) keskkonnatoime mõõtmine otsese mõju põhjal (st tootele/organisatsioonile otseselt omistatav mõju, näiteks tootmise tulemusel tekkivad ohtlikud jäätmed). Nendest meetoditest mõned hõlmavad vaid ühte keskkonnamõju liiki (nt GHG Protocol'i 1. valdkond, mis hõlmab kasvuhoonegaase), teised aga mitut keskkonnamõju liiki (nt keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemi tulemuslikkuse põhinäitajad); 2) keskkonnatoime mõõtmine otsese ja kaudse mõju põhjal (st arvestades mõju olelusringi muude etappide, nt tooraine saamise, toote logistika, kasutuse ja kõrvaldamise ajal – olelusringi hindamine). Nendest meetoditest mõned hõlmavad vaid ühte keskkonnamõju liiki (nt jällegi GHG Protocol'i 1. valdkond), teised aga mitut keskkonnamõju liiki (nt ELi ökomärgis).

[15]             Olelusringi hindamine on tõhus metodoloogiline vahend, milles kasutatakse menetluste või toodetega seotud tegevuse keskkonnamõju analüüsimisel olelusringipõhist mõtteviisi kvantitatiivsel viisil. Olelusringi hindamisel on peamine terviklik lähenemisviis toodetele ja menetlustele ning nende funktsioonidele, võttes arvesse tegevust olelusringi alguses ja lõpus. Näiteks hõlmab olelusringi hindamine kõiki tootmisprotsesse ja teenuseid, mis on seotud tootega kogu selle olelusringi jooksul alates tooraine saamisest kuni toote valmistamisel kasutatavate materjalide tootmiseni, toote kasutamiseni, selle ringlusse andmiseni ja/või mõne selle koostisosa lõpliku kõrvaldamiseni. Sellist täielikku olelusringi kutsutakse sageli ka nimega „hällist hauani”.

[16]             Vt http://ec.europa.eu/environment/consultations/sustainable.htm

[17]             Saksamaa, Rootsi, Norra, Jaapan, Lõuna-Korea ja Taiwan.

[18]                    Eurobaromeetri eriuuring nr 295 „Attitudes of European citizens towards the environment” (Euroopa kodanike keskkonnahoiakud), 2008, lk 27; Eurobaromeeter „Europeans’ attitudes towards the issue of sustainable consumption and production” (Eurooplaste hoiakud säästva tarbimise ja tootmise küsimuses), 2009.

[19]             OECD (2011), „Environmental Claims - Findings and Conclusions of the OECD Committee on Consumer Policy” („Keskkonnaalased väited. OECD tarbijapoliitika komitee järeldused”). - DEFRA (2010), „Assessment of Green Claims on Product Packaging” („Hinnang väidetele tootepakendite keskkonnasäästlikkuse kohta”).

[20]                    Eurobaromeetri kiiruuring nr 256 eurooplaste hoiakute kohta seoses säästva tarbimise ja tootmisega, 2009. Lisaks sellele näitas 2012. aasta Eurobaromeetri kiiruuring nr 332 (lk 11), et peaaegu 1/3 ELi tarbijatest on puutunud kokku eksitava teabega toote keskkonnamõju kohta. Üksikasjad on esitatud mõju hindamise aruandes.

[21]             Nende seoste üksikasjalikum analüüs on esitatud mõju hindamise aruandes.

[22]             Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Terviklik tootepoliitika – lähtudes kogu olelusringi hõlmavast keskkonnasõbralikust mõtteviisist” KOM/2003/0302 lõplik.

[23]             Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele säästva tarbimise ja tootmise ning säästva tööstuspoliitika kohta. Tegevuskava. KOM/2008/0397 lõplik.

[24]             http://lct.jrc.ec.europa.eu/pdf-directory/ILCD-Handbook-General-guide-for-LCA-DETAIL-online-12March2010.pdf

[25]             Vt nõukogu 20. detsembri 2010. aasta järeldused, milles kutsutakse komisjoni üles „töötama välja ühist meetodit toodete keskkonnamõju kvantitatiivseks hindamiseks kogu nende olelusringi jooksul”.

[26]                    „Analysis of Existing Environmental Footprint Methods for Products and Organizations: Recommendations, Rationale, and Alignment”, Teadusuuringute Ühiskeskus, 2011, http://ec.europa.eu/environment/eussd/pdf/Deliverable.pdf

[27]             Katsetamine toimus 2011.–2012. aastal. Meetodeid testiti 10 toote (põllumajandus-, jae-, ehitus-, keemia-, IKT-, toidu- ja tööstustooted – jalatsid, televiisorid, paberikaubad) ja 10 organisatsiooni (jaemüük, toit, energiatootmine, veevarustus, sööt, avalik sektor, IKT, kaevandamine, kemikaalid ja paberitootmine) peal. Vt täpsemalt mõju hindamise aruande 9. lisa.

[28]             Esialgsete meetodite lõplik versioon ning toote keskkonnajalajälje ja organisatsiooni keskkonnajalajälje väljatöötamisprotsessi üksikasjad: http://ec.europa.eu/environment/eussd/product_footprint.htm

[29]             Kliimamuutus; osoonikihi kahandamine; inimest mõjutav toksilisus – vähkitekitav mõju; inimest mõjutav toksilisus – vähki mittetekitav mõju; hingamiselundeid mõjutavad tahked osakesed/anorgaanilised ained; ioniseeriv kiirgus; fotokeemiline osooniteke; hapestumine; maismaa eutrofeerumine; veekogude eutrofeerumine; ökotoksilisus mageveekogudes; maakasutus; loodusvarade kahanemine – vesi; loodusvarade kahanemine – mineraalid ja fossiilkütused.

[30]             Vt toote keskkonnajalajälje ja organisatsiooni keskkonnajalajälje tehniliste elementide üksikasjalik selgitus mõju hindamise aruandes.

[31]             Toote keskkonnajalajälje kategooriaeeskirjad on täienduseks toote keskkonnajalajälje uuringute üldistele metodoloogilistele suunistele, pakkudes täpsemat teavet konkreetse tootekategooria tasandil. Organisatsiooni keskkonnajalajälje sektorieeskirjad on täienduseks organisatsiooni keskkonnajalajälje uuringute üldistele metodoloogilistele suunistele, pakkudes täpsemat teavet sektori tasandil.

[32]             Komisjoni teatise „Euroopa digitaalne tegevuskava” (KOM(2010) 245 (lõplik)) raames välja töötatud IKT CO2-jalajälje meetod; toidu säästva tarbimise ja tootmise ümarlaua koostatud protokoll Envifood Protocol; CENi tehnilise komitee 350 „Sustainability of construction works” raames tehtav standardimistöö.

[33]                    Nt toote keskkonnajalajälje uuringute kasutamine selleks, et teha kindlaks oluline keskkonnamõju ökomärgise või keskkonnahoidlike riigihangete kriteeriumide väljatöötamisel; organisatsiooni keskkonnajalajälje sektorieeskirjade kasutamine keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemi sektorite viitedokumentides.

[34]                    Kriteeriumi seadmine hõlmab turul pakutavat keskmist toodet esindava mudeltoote kindlaksmääramist ja keskkonnatoime liikide määratlemist selle analüüsi põhjal.

[35]             Nt tootekategooria eeskirjad, mis on välja töötatud Prantsusmaa seaduse „Grenelle II” katseetapi raames või muu rahvusvahelise süsteemi raames, nagu Rootsi toote keskkonnadeklaratsioonid, Jaapani Eco-leaf või keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemi sektorite viitedokumendid.

[36]             http://ec.europa.eu/environment/ipp/ipp_wg.htm

[37]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 106/2008, 15. jaanuar 2008, ühenduse kontoriseadmete energiatõhususmärgistuse programmi kohta.

[38]             SEK(2009) 1666 – Ebaausaid kaubandustavasid käsitleva direktiivi 2005/29/EÜ rakendamise/kohaldamise suunised, punkt 2.5. „Eksitavad keskkonnaalased väited”.

[39]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/29/EÜ, 11. mai 2005, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul (ebaausate kaubandustavade direktiiv), ELT L 149, 11.6.2005, lk 22.

[40]             Euroopa tarbijakaitse tegevuskava – suurem usaldus ja kiirem kasv, COM(2012) 225 final.

[41]             Paljude sidusrühmade vaheline keskkonnaväiteid käsitlev arutelu, mida juhtisid tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraat, õigusküsimuste peadirektoraat ja keskkonna peadirektoraat. Aruannet nimetatud arutelu peamiste tulemuste ja järelduste kohta tutvustati 18. märtsil 2013. aastal toimunud Euroopa tarbijaküsimusi käsitleval tippkohtumisel, http://www.european-consumer-summit.eu.

[42]             COM(2012) 710 final.