52012PC0763

SELETUSKIRI

1.           ETTEPANEKU TAUST

Ettepaneku põhjused ja eesmärgid

Nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi)[1] (edaspidi „käibemaksudirektiiv”) artiklis 397 on sätestatud: „Nõukogu võtab ühehäälselt komisjoni ettepaneku alusel vastu käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed.”

Selle põhjal võttis nõukogu vastu nõukogu rakendusmääruse (EL) nr 282/2011[2] (edaspidi „käibemaksu käsitlev rakendusmäärus”), millega nähakse ette eeskirjad selle kohta, kuidas kohaldada käibemaksudirektiivi teatavaid sätteid, ja seadustatakse paljud suunised, milles käibemaksukomitee alates 1977. aastast kokku leppinud on.

Suur osa käibemaksu käsitlevast rakendusmäärusest on seotud 2008. aastal (käibemaksupaketi[3] abil) kehtestatud teenuse osutamise kohta käsitlevate eeskirjade muutmisega. Mõni kõnealune muudatus vajab täiendavat selgitamist, eelkõige muudatused, mis käsitlevad mittemaksukohustuslasele osutatavaid telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja elektroonilisi teenuseid, mida hakatakse alates 2015. aastast maksustama selles liikmesriigis, kus klient asub või kus on tema alaline asu- või elukoht või peamine elukoht. Selliste teenuste osutajad peavad ennast selles liikmesriigis käibemaksukohustuslastena registreerima ja seal käibemaksu tasuma.

Juba on võetud meetmeid erikordade rakendamiseks nende teenuseosutajate suhtes, kes ei asu maksustamisliikmesriigis[4]. Selliste teenuste osutamise kohta reguleerivate eeskirjade ühetaolise kohaldamise tagamiseks on vaja täiendavaid meetmeid. Väga tähtis on muuta käibemaksu käsitlevat rakendusmäärust, et sätestada eeskirjad selle kohta, kuidas kohaldada käibemaksudirektiivi asjakohaseid sätteid.

Nõukogu peaks kõnealused meetmed vastu võtma niipea kui võimalik, ent kindlasti 2013. aasta lõpuks, et ettevõtjatel ja liikmesriikidel oleks piisavalt aega end muudatusteks ette valmistada.

Käesolev ettepanek ja selles sisalduvad mõisted ei ole vastuolus internetipõhiste toodete ja teenuste suhtes vähendatud käibemaksumäärade kohaldamise üle peetavate arutelude tulemustega.

Üldine taust

Telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja elektroonilisi teenuseid maksustatakse üldiselt kohas, kus klient asub või elab[5]. Kui teenuse osutaja asub ELis ja klient on mittemaksukohustuslane, maksustatakse teenust praegu ikkagi kohas, kus teenuse osutaja asub.

Alates 1. jaanuarist 2015 maksustatakse kõiki telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja elektroonilisi teenuseid kliendi asukohas (v.a juhul, kui kohaldatakse teenuse tegeliku kasutamise ja sellest kasusaamise eeskirja) isegi siis, kui klient on mittemaksukohustuslane. Mittemaksukohustuslaste korral on ELis ja väljaspool ELi asuvatel teenuse osutajatel vaja kindlaks teha, kus klient asub või kus on tema alaline asu- või elukoht või peamine elukoht. Ilma käibemaksukohustuslasena registreerimise numbrita (mis on harilikult ette nähtud maksukohustuslastele), millest juhinduda, peab teenuse osutaja teataval määral tuginema kliendi antud teabele.

Õiguskindluse tagamiseks ja topeltmaksustamise või maksustamata jätmise vältimiseks on teenuse osutajatel vaja selgeid ja siduvaid eeskirju, kuidas seda teha.

2.           HUVITATUD ISIKUTEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED

Konsulteerimine huvitatud isikutega

Selleks et määrata kindlaks valdkonnad, kus on vaja rakendusmeetmeid käibemaksudirektiivi sätete ühetaolise kohaldamise tagamiseks, konsulteeriti programmi „Fiscalis” raames toimunud seminari käigus põhjalikult liikmesriikide ja ettevõtjatega. Arvamusi vahetati ka 1. töörühmaks kutsutava liikmesriikide esindajatest koosneva eksperdirühma koosolekul[6] ning ettevõtjatega ajutise eksperdirühma koosolekul.

Välisekspertide arvamuste kogumine ja kasutamine

Välisekspertide arvamusi ei olnud vaja kasutada.

Mõju hindamine

Kõnealused meetmed on ainult tehnilist laadi ja nendega sätestatakse üksnes nõukogus juba vastuvõetud sätete kohaldamine. Seega mõju hindamist ei ole vaja.

3.           ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG

Subsidiaarsuse põhimõte

Subsidiaarsuse põhimõtet kohaldatakse ettepaneku selles osas, mis ei kuulu liidu ainupädevusse. Liikmesriigid ei suuda ettepaneku eesmärke piisavalt hästi täita.

Kuigi ELi õigusaktide riigi õigusesse ülevõtmise eest vastutavad liikmesriigid, on tähtis, et telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja elektrooniliste teenuste osutamise kohta reguleerivaid eeskirju kohaldatakse ühetaoliselt, et hoida ära eeskirjade erinevat kohaldamist, mis võib endaga kaasa tuua topeltmaksustamise või maksustamata jätmise.

Eespool kirjeldatud põhjustel aitavad vaid ELi tasandil võetavad meetmed tagada ettevõtjate ja kodanike võrdse kohtlemise kogu Euroopa Liidus. Seepärast on ettepanek kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega.

Proportsionaalsuse põhimõte

Esitatud muudatused on vajalikud nõukogu rakendusmääruse (EL) nr 282/2011 kohandamiseks alates 1. jaanuarist 2015 kohaldatavate käibemaksudirektiivi asjakohaste sätetega.

Uued sätted on seotud direktiiviga 2008/8/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ seoses teenuste osutamise kohaga, eelkõige selle artikliga 5.

Seepärast on ettepanek kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.

4.           TÄIENDAV TEAVE

Ettepaneku üksikasjalik selgitus

Kavandatud rakendusmeetmed hõlmavad järgmisi teenuseliike:

· telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja elektroonilised teenused;

· kinnisasjaga seotud teenused;

· kultuuri-, kunsti-, spordi-, teadus-, haridus-, meelelahutus- ja muude selliste ürituste piletite levitamine.

Ettepanekud iga teenuseliigi kohta on järgmised.

Telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja elektroonilised teenused

Alates 1. jaanuarist 2015 peavad ELi (ja ELi-välised) ettevõtjad kõnealuste teenuste nõuetekohaseks maksustamiseks kindlaks määrama oma (mittemaksukohustuslasest) kliendi asukoha. Sujuva ja ELi tasandil kooskõlastatud ülemineku tagamiseks esitab komisjon meetmed uute eeskirjade rakendamiseks. See toimub tihedas koostöös ettevõtjate ja liikmesriikidega. Kõnealuste meetmetega ei muudeta käibemaksudirektiivis telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja elektrooniliste teenuste suhtes sätestatud eeskirju, vaid selgitatakse, kuidas neid eeskirju praktikas kohaldada tuleks.

Artiklites 6a ja 6b (koos artikli 7 ja II lisa kavandatud muudatustega) püütakse selgitada telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja elektrooniliste teenuste laadi. Iga kõnealune teenus tuleks uute eeskirjade piiritlemiseks defineerida. Seepärast on lisatud ringhäälinguteenuste määratlus koos näidetega, et selgitada, millised teenused on sellega hõlmatud ja millised mitte. Õiguskindluse tagamiseks eelistatakse teenuste positiivse loetelu esitamist. Olemasolevat elektrooniliste teenuste näidete loetelu kohandati ning telekommunikatsiooni- ja ringhäälinguteenuste kohta koostati sarnased loetelud. Loetelud ei ole lõplikud ega ammendavad.

Artiklis 9a selgitatakse, kuidas käsitleda ringhäälingu- ja elektroonilisi teenuseid, kui neid osutatakse telekommunikatsioonivõrgu või mõne liidese või portaali, nt vahendajale (või teenuse osutamises osalevale kolmandale isikule) kuuluva rakenduste veebipoe kaudu. Eeldatakse, et nende teenuste osutamisel tegutseb vahendaja teenuseosutaja eest, kuid oma nime all. Kui ei ole sätestatud teisiti, loetakse vahendaja nii kõnealuste teenuste saajaks kui ka osutajaks. Kui teenust osutatakse mittemaksukohustuslasele, peab vahendaja käibemaksu maksma oma kliendi liikmesriigis.

Artiklis 13a täpsustatakse, et sarnaselt maksukohustuslasele on mittemaksukohustuslasest juriidilise isiku asukoht koht, kus tema ettevõte asub, või tema püsiv tegevuskoht.

Artiklis 18 käsitletakse kliendi staatust. See võimaldab teenuse osutajal käsitada klienti, kes ei teata oma käibemaksukohustuslasena registreerimise numbrit, mittemaksukohustuslasena, kuid seda ainult juhul, kui teenuse osutajal puudub teave, mis annaks alust arvata teisiti. Kui maksustamise koht sõltub sellest, kas klient on maksukohustuslane või mitte, on ainult käibemaksukohustuslasena registreerimise numbrit arvesse võttes oht, et teenus võidakse valesti suunata, kui maksukohustuslasest klient otsustab numbrit mitte teatada. Telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja elektrooniliste teenuste korral, mida maksustatakse igal juhul kliendi asukohas, sellist ohtu ei ole. Uues lõikes 2 selgitatakse, et selliste teenuste korral võib teenuse osutaja mittemaksukohustuslasena käsitada iga klienti, kes ei esita käibemaksukohustuslasena registreerimise numbrit. See võimaldab teenuse osutajal koheselt ja kahtluseta kindlaks määrata, kas käibemaksu tasumise kohustus on teenuse osutajal (nagu see on mittemaksukohustuslasele või samas liikmesriigis asuvale maksukohustuslasele teenuste osutamise korral) või peab selle tasuma klient (sest teenust osutatakse mõnes muus liikmesriigis asuvale maksukohustuslasele). See esialgne hinnang tuleb aga läbi vaadata ja parandada, kui klient peaks tagantjärele esitama käibemaksukohustuslasena registreerimise numbri.

Artiklis 24 käsitletakse olukordi, kus klient asub või elab rohkem kui ühes riigis. Eesmärk on vältida liikmesriikide vahelisi kohtualluvusega seotud konflikte. Uues lõikes 3 selgitatakse, mida tuleks arvesse võtta, et kindlaks määrata koht, kus oleks kõige paremini tagatud, et maksustamine toimub teenuste tegeliku kasutamise kohas.

3a alajaos sätestatakse ümberlükkamatud eeldused selle kohta, millal teenuse osutajal on võimatu või peaaegu võimatu kliendi seisundit tehingus kindlaks teha või teada, kus klient tegelikult asub või kus on tema alaline elu- või asukoht või peamine elukoht.

Artiklis 24 käsitletakse juhtumeid, kus telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja elektrooniliste teenuste osutaja osutab neid teenuseid kliendile teatavates kohtades. Kui tegemist on taksofoni või internetikohviku kasutamisega, ei tea teenuse osutaja, kes klient on, või tal on peaaegu võimatu kontrollida, kus kõnealune klient tegelikult asub. Kuna teenuse osutamiseks on vaja teenust saava isiku füüsiline kohalolek, eeldatakse, et kõnealune klient asub selles riigis.

Artiklis 24b käsitletakse juhtumeid, kus teenuste saamiseks kasutatakse SIM-kaardil olevat ettemaksu. Kuna üldiselt selliste kaartide müümisel ei koguta isiklikke andmeid, ei tea teenuse osutaja (kes ei ole ilmtingimata kliendile kaardi tarnija), kes see klient on. SIM-kaardi väljaandmise riik on määrav kliendi asukoha kindlakstegemisel. Kuna kaarti kasutatakse tihti kõnealuses riigis, eeldatakse sel juhul, et ka klient asub selles riigis.

3b alajaos sätestatakse ümberlükatavad eeldused, mille puhul teenuse osutajal on raske, kuid mitte võimatu teada, kus klient tegelikult asub või kus on tema alaline elu- või asukoht või peamine elukoht. Neid eeldusi ei kohaldata, kui teenuse osutajal on teavet, mis osutab, et klient asub mujal.

Artiklis 24c käsitletakse juhtumeid, mil kliendile osutatakse teenuseid elumaja lauatelefoniühenduse kaudu. Kuna see on ka koht, kus teenust kasutatakse, eeldatakse, et klient asub seal.

Artikkel 24d hõlmab juhtumeid, kus klient kasutab teenuste saamiseks järelmaksuga SIM-kaarti. Nii nagu ettemakstud kaartide puhulgi, eeldatakse ka siin, et klient asub SIM-kaardi väljaandmise riigis. Võttes arvesse seda, et järelmaksuga SIM-kaardi kasutamise teel saadud teenuste saaja on teenuse osutajale teada, tuleb ette näha võimalus kõnealuse eelduse ümberlükkamiseks.

Artiklis 24e tehakse ettepanek, et klient, kes vajab teenuste saamiseks mõnd seadet või vaatamiskaarti, loetakse seal asuvaks, kuhu seade paigaldatakse või kuhu vaatamiskaart kasutamiseks saadetakse. Eeldust ei kohaldata juhul, kui seade müüakse ilma paigalduseta või kui vaatamiskaart küll müüakse kliendile, kuid seda ei saadeta talle.

Artikkel 24f hõlmab kõik ülejäänud juhtumid, mille korral eeldatakse, et klient asub kohas, mille teenuse osutaja piisavate tõendite alusel kindlaks on teinud. Kõnealust eeldust kohaldatakse seni, kuni teenuse osutajal puuduvad vastupidised tõendid.

3c alajaos keskendutakse tõenditele, mida kliendi asukoha kindlakstegemiseks saab kasutada.

Artiklis 24g sätestatakse loetelu teabest, mida teenuse osutaja saab kasutada tõendina mittemaksukohustuslasest kliendi asukoha kindlakstegemisel. Kuna juhindumiseks puudub käibemaksukohustuslasena registreerimise number, peab teenuse osutaja teadma, millisele muule teabele toetuda. Loetelus, mis ei ole küll ammendav, tehakse ettepanekuid, milline on kõige olulisem teave, mida saab kasutada tõendina. Proportsionaalsuse huvides peaks kasutatud tõendid olema piisavad, et suhteliselt kindlalt otsustada, kus klient asub, kuid tõendamise kohustus ei tohiks olla ülemäärane. Kõige parem on seda saavutada tavapärase tõendamise taseme sätestamise teel. Ainult ühele tõendile toetumine ei ole asjakohane, sest see jätab kohaldamisel liiga palju mänguruumi. Seepärast on vaja kaht eraldi, kuid lähedast tõendit.

Kinnisasjaga seotud teenused

Käibemaksudirektiivi artiklis 47 on sätestatud, et kinnisasjaga seotud teenuste osutamise koht peab olema koht, kus kinnisasi asub. Selle sätte reguleerimisala selgitamiseks on ette nähtud meetmed, mis põhinevad käibemaksukomitees kokkulepitud suunistel.

Artiklis 13b sätestatakse kinnisasja määratlus. Kinnisasja mõiste on siseriiklikest õigusaktidest sõltumatu ühtne mõiste. Selle mõiste määratlust on vaja teenuse osutamise kohta käsitlevate eeskirjade nõuetekohase kohaldamise hõlbustamiseks. Määratlus põhineb suuresti Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikal.

Artiklis 31a täpsustatakse, et kinnisasjaga seotavate teenuste korral peab seos olema piisavalt otsene (lõige 1). See hõlmab kinnisasjast tuletatud teenuseid, kui kinnisasi moodustab teenuse koostisosa ning on osutatavate teenuste jaoks keskne ja oluline (nt kalapüügilubade andmine), või neid teenuseid osutatakse seoses kinnisasjaga ja need põhjustavad kinnisasja õigusliku või füüsilise seisundi muutmist (nt arhitektide või kinnisvaramaaklerite teenused). Selleks et selgitada, millised teenused on seotud kinnisasjaga (lõige 2) ja millised mitte (lõige 3), on lisatud näited.

Artikliga 31b nähakse ette, et vahendite rentimine kliendile (koos sellega kaasneva personaliga või ilma personalita) eesmärgiga teha tööd kinnisasjal, on kinnisasjaga seotud teenuse osutamine ainult siis, kui tööde täideviimise eest vastutab teenuse osutaja. Kui vahendid antakse kliendi käsutusse koos tööde tegemiseks piisava personaliga, eeldatakse, et vastutab teenuse osutaja. Sel juhul tuleb teenust maksustada riigis, kus kõnealune kinnisasi asub.

Artiklis 31c selgitatakse, et hotellide ja sarnaste asutuste poolt klientidele koos majutusega osutatavaid telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja elektroonilisi teenuseid käsitletakse käibemaksustamise eesmärgil samamoodi nagu majutusteenuse osutamist ennast. Sõltuvalt sellest, kuidas nende teenuste kohta arve esitatakse, moodustavad nad ühe osa majutusteenusest (koondhindade korral) või käsitatakse neid majutusteenuse kõrvalteenusena.

Kultuuri-, kunsti-, spordi-, teadus-, haridus-, meelelahutus- ja muudele sellistele üritustele sissepääsu tagavate piletite levitamine

Kultuuri-, kunsti-, spordi-, teadus-, haridus-, meelelahutus- ja muude selliste ürituste sissepääsu maksustamine jätkub ürituse tegeliku toimumise kohas. Kui pileteid sellistele üritustele müüakse maksukohustuslasele, kehtib teenuse osutamise suhtes käibemaksudirektiivi artikkel 53. Käibemaksudirektiivi artikkel 54 hõlmab selliste ürituste piletite müümist mittemaksukohustuslastele.

Artiklis 33a kinnitatakse, et selliste ürituste piletite levitamise korraldamisviis ei mõjuta maksustamist. Piletite müüki tuleb igal juhul maksustada ürituse toimumise kohas.

Üleminekumeetmed

Käibemaksudirektiivi artikli 63 kohaselt tekib maksustatav teokoosseis ja käibemaks muutub sissenõutavaks alates kaubatarnete teostamise või teenuste osutamise hetkest. Kui tehakse ettemaks vastavalt käibemaksudirektiivi artiklile 65 või kui liikmesriigid on kasutanud käibemaksudirektiivi artiklis 66 pakutud võimalust, võib käibemaks sissenõutavaks muutuda enne teenuse osutamist või peatselt pärast teenuse osutamist.

Telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja elektrooniliste teenuste korral, mida osutatakse 2015. aasta 1. jaanuari paiku, st ajal, mil hakatakse kohaldama uusi teenuse osutamise kohta käsitlevaid eeskirju, võivad teenuse osutamisega seotud asjaolud või liikmesriikidevahelised erinevused kohaldamisel viia topeltmaksustamise või maksustamata jätmiseni. Selle ärahoidmiseks sätestatakse ettepaneku artiklis 2 selgelt, et ükskõik millal käibemaks sissenõutavaks muutub, on teenuse osutamise koha kindlaksmääramisel otsustav ajahetk, millal teenuseid osutatakse või, käimasoleva teenuste osutamise puhul, millega kaasneb mitu järjestikust arvepidamist või makset, ajahetk, millal iga teenuse osutamine on lõpetatud. See on hetk, mil igas liikmesriigis tekib maksustatav teokoosseis. Kõnealused meetmeid on vaja selleks, et tagada sujuv üleminek 1. jaanuarist 2015 kohaldatavatele eeskirjadele.

2012/0354 (NLE)

Ettepanek:

NÕUKOGU MÄÄRUS,

millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 282/2011 teenuste osutamise koha osas

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi,[7] eriti selle artiklit 397,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut

ning arvestades järgmist:

(1)       Direktiiviga 2006/112/EÜ, mida on muudetud direktiiviga 2008/8/EÜ,[8] on ette nähtud, et alates 1. jaanuarist 2015 tuleb kõiki mittemaksukohustuslasele osutatud telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja elektroonilisi teenuseid maksustada selles liikmesriigis, kus klient asub või kus on tema alaline asu- või elukoht või peamine elukoht, olenemata sellest, kus kõnealuseid teenuseid osutav maksukohustuslane asub. Enamikku muid mittemaksukohustuslasele osutatud teenuseid maksustatakse edasi selles liikmesriigis, kus teenuse osutaja asub.

(2)       Selleks et määrata, milliseid teenuseid tuleb maksustada kliendi liikmesriigis, on oluline määratleda telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja elektrooniliste teenuste mõiste. Eelkõige tuleks selgitada ringhäälinguteenuste mõistet, lähtudes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivis 2010/13/EL (audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv))[9] sätestatud mõistetest.

(3)       Selguse huvides on rakendusmääruses (EL) nr 282/2011 loetletud elektrooniliste teenustena käsitatavad tehingud, ilma et see loetelu oleks lõplik või ammendav. Loetelu tuleks ajakohastada ning telekommunikatsiooni- ja ringhäälinguteenuste kohta tuleks koostada sarnased loetelud.

(4)       Kui ringhäälingu- ja elektroonilisi teenuseid ei osutata kliendile otse, vaid telekommunikatsioonivõrkude või mõnele teisele maksukohustuslasele kuuluva liidese või portaali kaudu, on vaja täpsustada, kes kliendile teenust osutab.

(5)       Telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja elektrooniliste teenuste osutamise kohta reguleerivate eeskirjade ühetaolise kohaldamise tagamiseks on vaja täpsustada, millises kohas asuvaks mittemaksukohustuslasest juriidilist isikut loetakse.

(6)       Selleks et määrata telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja elektrooniliste teenuste osutamisel käibemaksu tasumise eest vastustav isik ning võttes arvesse, et maksustamise koht on nii maksukohustuslasest kui ka mittemaksukohustuslasest kliendi puhul sama, peaks teenuse osutaja saama kliendi staatuse kindlaks teha ainult selle põhjal, kas klient esitab talle oma individuaalse käibemaksukohustuslasena registreerimise numbri. Seda staatust peaks üldeeskirjade põhjal olema võimalik muuta, kui klient sellest hiljem teada annab.

(7)       Kui mittemaksukohustuslane asub rohkem kui ühes riigis või tema alaline elu- või asukoht on ühes riigis, kuid peamine elukoht mujal, tuleb eelistada kohta, kus oleks kõige paremini tagatud, et maksustamine toimub teenuste tegeliku kasutamise kohas. Selleks et vältida liikmesriikidevahelisi kohtualluvusega seotud konflikte, tuleks tegelik teenuste kasutamise koht täpsustada.

(8)       Tuleks koostada eeskirjad, kus selgitataks, kuidas maksustatakse sellisele mittemaksukohustuslasele osutatavaid telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja elektroonilisi teenuseid, kelle asu- või elukohta on praktiliselt võimatu või kindlasti võimatu kindlaks määrata.

(9)       Kuna mittemaksukohustuslasele osutatavate telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja elektrooniliste teenuste maksustamine sõltub sellest, kus klient asub, kus on tema alaline asu- või elukoht või peamine elukoht, on vaja selgitada, milliseid tõendeid teenuse osutaja kliendi asukoha kindlaksmääramiseks peaks hankima.

(10)     Kinnisasjaga seotud teenuste osutamise ühetaolise käsitamise tagamiseks tuleks määratleda kinnisasja mõiste. Tuleb täpsustada, milline on see nõutav lähedane seos, mis muudab teenuse kinnisasjaga seotuks, ja samuti tuleks esitada loetelu tehingutest, mida saab pidada kinnisvaraga seotud teenusteks, ilma et see loetelu oleks lõplik või ammendav.

(11)     Samuti on vaja selgitada selliste teenuste maksustamist, mille käigus antakse kliendi käsutusse vahendid eesmärgiga teha tööd kinnisasjal.

(12)     Praktilistel eesmärkidel tuleks selgitada, et oma nimel tegutseva maksukohustuslase poolt koos hotellisektoris või samasuguse ülesandega sektorites majutamisega osutatud telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja elektroonilisi teenuseid tuleb käibemaksustamise eesmärgil käsitada samamoodi nagu majutusteenuse osutamist ennast. Koondhindade korral tuleks mõlemat tehingut käsitada üheainsa teenusena. Telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja elektroonilisi teenuseid, mille eest kliendile esitatakse eraldi arve, tuleb käsitada majutusteenuse kõrvalteenustena.

(13)     Kooskõlas direktiiviga 2006/112/EÜ tuleb sissepääsu võimaldamist kultuuri-, kunsti-, spordi-, teadus-, haridus-, meelelahutus- ja muudele sellistele üritustele igal juhul maksustada ürituse tegeliku toimumise kohas. Tuleb selgelt sätestada, et see kehtib ka juhul, kui selliste ürituste pileteid ei müü otse korraldaja, vaid neid levitatakse vahendajate kaudu.

(14)     Direktiivi 2006/112/EÜ kohaselt võib käibemaks muutuda sissenõutavaks enne kaupade tarnimist või teenuse osutamist või peatselt pärast seda. Telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja elektrooniliste teenuste korral, mida osutatakse ajal, mil minnakse üle uutele teenuse osutamise kohta käsitlevatele eeskirjadele, võivad teenuse osutamisega seotud asjaolud või liikmesriikidevahelised erinevused kohaldamisel viia topeltmaksustamise või maksustamata jätmiseni. Selle ärahoidmiseks on vaja näha ette üleminekusätted.

(15)     Käesoleva määruse kontekstis võib olla asjakohane, et liikmesriigid võtavad vastu seadusandlikud meetmed, millega piiratakse teatavaid Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivis 95/46/EÜ (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta)[10] sätestatud õigusi ja kohustusi, et kaitsta kõnealuse direktiivi artikli 13 lõike 1 punktis e osutatud huvisid, kui sellised meetmed on vajalikud ja proportsionaalsed, pidades silmas maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise ohtu liikmesriikides ning vajadust tagada nõuetekohane käibemaksu kogumine käesoleva määruse alusel.

(16)     Seepärast tuleks rakendusmäärust (EL) nr 282/2011 vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Rakendusmäärust (EL) nr 282/2011 muudetakse järgmiselt.

1)         Lisatakse artiklid 6a ja 6b:

„Artikkel 6a

1. Telekommunikatsiooniteenused direktiivi 2006/112/EÜ artikli 42 lõike 2 tähenduses hõlmavad eelkõige järgmist:

a)      laua- ja mobiiltelefoniteenused hääle, andmete ja videote ülekandmiseks, sh videokomponendiga telefoniteenused ehk videofoniteenused;

b)      interneti kaudu osutatavad telefoniteenused, sh IP-kõne;

c)      kõnepost, kõne ootelepanek, kõne edasisuunamine, helistaja kindlakstegemine, konverentskõne ja muud kõnehaldusteenused;

d)      kaugotsinguteenused;

e)      audiotekstiteenused;

f)       faksi-, telegraafi- ja teleksiteenused;

g)      kasutajatoe teenused telefoni teel, mille korral osutatakse abi kasutajatele, kellel on probleeme oma raadio- või televisioonivõrgu, interneti või mõne muu sarnase elektroonilise võrguga;

h)      internetiühendus, sh veebiühendus;

i)       eravõrguühendused, mille kaudu pakutakse ainult kliendile ette nähtud telekommunikatsiooniühendust;

j)       kommunikatsioonivõrkude kaudu selliste audio- ja audiovisuaalteoste edastamine, mida meediateenuse osutaja ei paku ja mis ei kuulu tema toimetusvastutuse alla;

k)      meediateenuse osutaja audio- ja audiovisuaalväljundi edasitarnimine kommunikatsioonivõrkude kaudu kellegi teise kui meediateenuse osutaja poolt.

2. Telekommunikatsiooniteenused direktiivi 2006/112/EÜ artikli 42 lõike 2 tähenduses ei hõlma järgmist:

a)      elektrooniliselt osutatavad teenused;

b)      ringhäälinguteenused;

c)      muud telefoni teel osutatavad kasutajatoe teenused kui lõike 1 punktis g nimetatud teenused.

Artikkel 6b

1. Raadio- ja televisiooniringhäälinguteenused (edaspidi „ringhäälinguteenused”) hõlmavad audio- ja audiovisuaalteoseid sisaldavaid teenuseid, nagu saated, mida edastatakse saatekava alusel kommunikatsioonivõrkude kaudu meediateenuse esitaja poolt ja tema toimetusvastutuse all üldsusele samaaegseks kuulamiseks või vaatamiseks.

2. Lõige 1 hõlmab eelkõige järgmist:

a)      raadio- või televisioonivõrgu kaudu edastatavad või taasedastatavad raadio- või televisioonisaated;

b)      interneti või sarnase elektroonilise võrgu kaudu levitatavad raadio- või telesaated (IP-striiming), kui neid nende edastamise või taasedastamise ajal raadio- või televisioonivõrgus otse või samaaegselt üle kantakse.

3. Lõige 1 ei hõlma järgmist:

a)      telekommunikatsiooniteenused;

b)      elektrooniliselt osutatavad teenused;

c)      kõrvalteenused, nt teabe esitamine konkreetsete tellitavate saadete kohta;

d)      ringhäälingu- ja edastamisõiguste ülekandmine;

e)      saate edastamisel kasutatavate tehniliste vahendite või rajatiste rentimine.”

2)         Artikli 7 lõiget 3 muudetakse järgmiselt:

a)         sissejuhatav lause asendatakse järgmisega:

„Lõige 1 ei hõlma järgmist:”;

b)         punkt a asendatakse järgmisega:

„a)     ringhäälinguteenused”;

c)         punkt n asendatakse järgmisega:

„n)     muud telefoni teel osutatavad kasutajatoe teenused kui artikli 6a lõike 1 punktis g nimetatud teenused”;

d)         punktid q, r ja s jäetakse välja;

e)         lisatakse punktid t ja u:

„t)      kultuuri-, kunsti-, spordi-, teadus-, haridus-, meelelahutus- ja muude selliste ürituste piletite elektrooniline levitamine;

u)      hotellimajutuse jms elektrooniline broneerimine.”

3)         IV peatükis „Maksustatavad tehingud” lisatakse artikkel 9a:

„Artikkel 9a

Kui teenuse osutaja ringhäälingu- või elektroonilisi teenuseid osutatakse telekommunikatsioonivõrgu või mõne liidese või portaali, nt vahendajale või teenuse osutamises osalevale kolmandale isikule kuuluva rakenduste veebipoe kaudu, käsitatakse vahendajat või kolmandat isikut direktiivi 2006/112/EÜ artikli 28 kohaldamisel oma nime all, kuid teenuse osutaja eest tegutsevana, välja arvatud juhul, kui on sõnaselgelt märgitud, et viimane on lõpptarbija puhul teenuse osutaja.

4)         V peatüki „Maksustatavate tehingute koht” 1. jaos „Mõisted” lisatakse artiklid 13a ja 13b:

„Artikkel 13a

Mittemaksukohustuslase asukoht, nagu on viidatud direktiivi 2006/112/EÜ artikli 56 lõike 2 esimeses lõigus ning artiklites 58 ja 59, on koht, kus kõnealuse direktiivi artikli 10 kohaselt toimub selle mittemaksukohustuslasest juriidilise isiku majandustegevus või kus artikli 11 lõike 1 kohaselt on tema püsiv tegevuskoht.

Artikkel 13b

Kinnisasjana käsitatakse direktiivi 2006/112/EÜ kohaldamisel järgmist:

a)      nii maapinnal kui ka maapinna all asuv mis tahes piiritletud maatükk, mille suhtes saab kehtestada omandiõiguse ja valdusõiguse;

b)      üleval- või allpool merepinda maaga püsivalt ühendatud mis tahes hoone või rajatis, mida ei saa hõlpsasti lammutada või liigutada;

c)      hoone või rajatise mis tahes lahutamatu osa, ilma milleta hoone või rajatis ei ole täielik, nt uksed, aknad, katused, trepid ja liftid;

d)      mis tahes osa, seade või masin, mis paigaldatakse hoonesse või rajatisse püsivalt ja mida ei saa ilma hoonet või rajatist lõhkumata või muutmata liigutada.”

5)         Artikli 18 lõikele 2 lisatakse teine lõik:

„Olenemata vastupidisest teabest võib telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja elektrooniliste teenuste osutaja käsitada ühenduses asuvat klienti mittemaksukohustuslasena seni, kuni kõnealune klient ei ole teenuse osutajale teatanud oma individuaalset käibemaksukohustuslasena registreerimise numbrit.”

6)         Artiklisse 24 lisatakse lõige 3:

„3. Selleks et kindlaks määrata koht, kus oleks kõige paremini tagatud, et maksustamine toimub teenuste tegeliku kasutamise kohas lõigete 1 ja 2 tähenduses, võetakse arvesse eelkõige järgmist:

a)      veovahendi rendileandmisel, v.a lühiajaline rendileandmine, koht, kus veovahend kliendi või tema eest tegutseva kolmanda isiku käsutusse antakse, v.a juhul, kui on tõendeid, et veovahendit kasutatakse mujal;

b)      muude teenuste kui veovahendi rendileandmise korral mittemaksukohustuslasest juriidilise isiku majandustegevuse koht või füüsilise isiku alaline elukoht, v.a juhul, kui on tõendeid, et teenust kasutatakse tegelikult kõnealuse isiku peamises elukohas.”

7)         V peatüki „Maksustatavate tehingute koht” 4. jaos „Teenuste osutamise koht” lisatakse 3a, 3b ja 3c alajagu:

„3a alajagu

Ümberlükkamatud eeldused kliendi asukoha suhtes

Artikkel 24a

1. Kui telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- või elektrooniliste teenuste osutaja osutab neid teenuseid sellises kohas nagu taksofon, telefonikabiin, WiFi ala, internetikohvik, restoran või hotelli vastuvõtuala, kus teenuse osutamiseks on vaja teenuse saaja füüsilist kohalolekut, eeldatakse, et direktiivi 2006/112/EÜ artiklite 44, 58 ja 59a kohaldamisel on kliendi asukoht, alaline asu- või elukoht või peamine elukoht kõnealuses kohas ja teenust kasutatakse ja tarbitakse ka tegelikult seal. Seda eeldust ei saa ümber lükata ühegi fakti või seaduse abil.

2. Kui käesoleva artikli lõikes 1 osutatud koht asub direktiivi 2006/112/EÜ artiklite 37 ja 57 kohaselt ühenduses reisijaid vedava laeva või lennuki pardal või rongis, on asukohariik reisijateveo lähteriik.

Artikkel 24b

Kui klient kasutab telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- või elektroonilisteks teenusteks SIM-kaardil olevat ettemaksu, eeldatakse, et direktiivi 2006/112/EÜ artiklite 44, 58 ja 59a kohaldamisel on kliendi asukoht, alaline asu- või elukoht või peamine elukoht kõnealuse SIM-kaardi mobiiltelefoni suunakoodiga identifitseeritud riigis ja teenust kasutatakse ja tarbitakse ka tegelikult seal. Seda eeldust ei saa ümber lükata ühegi fakti või seaduse abil.

3b alajagu

Ümberlükatavad eeldused kliendi asukoha suhtes

Artikkel 24c

Mittemaksukohustuslasele elumaja lauatelefoniühenduse kaudu osutatavate telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- või elektrooniliste teenuste korral eeldatakse, et direktiivi 2006/112/EÜ artikli 58 kohaldamisel on kliendi asukoht, alaline asu- või elukoht või peamine elukoht tavatelefoni paigaldamise kohas. Seda eeldust ei kohaldata ainult siis, kui teenuse osutajal on teavet, mis osutab, et kliendi asukoht, alaline asu- või elukoht või peamine elukoht on mujal.

Artikkel 24d

Mittemaksukohustuslasele mobiiltelefonivõrkude kaudu osutatavate tagantjärele tasutavate telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- või elektrooniliste teenuste korral eeldatakse, et direktiivi 2006/112/EÜ artikli 58 kohaldamisel on kliendi asukoht, alaline asu- või elukoht või peamine elukoht kõnealuste teenuste saamiseks kasutatud SIM-kaardi mobiiltelefoni suunakoodiga identifitseeritud riigis. Seda eeldust ei kohaldata ainult siis, kui teenuse osutajal on teavet, mis osutab, et kliendi asukoht, alaline asu- või elukoht või peamine elukoht on mujal.

Artikkel 24e

Mittemaksukohustuslasele osutatavate telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- või elektrooniliste teenuste korral, mis hõlmavad selliste signaalide edastamist, mille korral on vaja kasutada mõnd seadet või vaatamiskaarti, eeldatakse, et direktiivi 2006/112/EÜ artikli 58 kohaldamisel on kliendi asukoht, alaline asu- või elukoht või peamine elukoht on kohas, kuhu seade paigaldatakse või kui see koht ei ole teada, siis koht, kuhu vaatamiskaart kasutamiseks saadetakse. Seda eeldust ei kohaldata ainult siis, kui teenuse osutajal on teavet, mis osutab, et kliendi asukoht, alaline asu- või elukoht või peamine elukoht on mujal.

Artikkel 24f

Kui mittemaksukohustuslasele osutatakse teenuseid muudes kui käesoleva määruse artiklites 24a, 24b, 24c, 24d ja 24e nimetatud olukordades, eeldatakse, et direktiivi 2006/112/EÜ artikli 56 lõike 2 esimese lõigu ja artikli 58 kohaldamisel on kliendi asukoht, alaline asu- või elukoht või peamine elukoht käesoleva määruse artikli 24g kohaselt sellena määratletud koht.

3c alajagu

Tõendid kliendi asukoha kindlakstegemise kohta

Artikkel 24g

1. Direktiivi 2006/112/EÜ artikli 56 lõike 2 esimeses lõigus ja artiklis 58 sätestatud, teenuste osutamise kohta reguleerivate eeskirjade kohaldamisel käsitatakse tõenditena eelkõige järgmisi andmeid:

a)      kliendi andmed, nt kliendi arveaadress;

b)      kliendi kasutatava seadme IP-aadress või geograafilise asukoha kindlaksmääramise mis tahes meetod;

c)      pangaandmed, nt makse tegemiseks kasutatud pangaarve koht ja selles pangas olev kliendi arveaadress;

d)      rahvusvahelise mobiiliabonendi identifitseerimiskoodi (IMSI) riigi mobiiltelefoni suunakood (MCC), mis on salvestatud kliendi kasutataval abonendi identsusmooduli kaardil (SIM-kaart);

e)      elumaja lauatelefoniühenduse asukoht, mille kaudu kliendile teenust osutatakse;

f)       kliendi puhul, kes müüb kaupa interneti või mõne samasuguse elektroonilise võrgu kaudu, koht, kus selle kliendi müüdud kauba vedu või lähetamine kõigepealt algab;

g)      kliendi puhul, kes ostab kaupa interneti või mõne samasuguse elektroonilise võrgu kaudu, koht, kus selle kliendi ostetud kauba vedu või lähetamine lõpuks lõppeb;

h)      kliendi renditud veovahendi registreerimisandmed, kui selle veovahendi registreerimist kasutamiskohas nõutakse, ja muu sarnane teave;

i)       teenuse osutaja hangitud muu ärilisest seisukohast oluline teave.

2. Kliendi asukoha, alalise asu- või elukoha või peamise elukoha kindlaksmääramiseks on vaja kaht eraldi, kuid lähedast tõendit, tingimusel et tõendid ei ole vasturääkivad.”

8)         V peatüki „Maksustatavate tehingute koht” 4. jaos „Teenuste osutamise koht” lisatakse 6a alajagu:

„6a alajagu

Kinnisasjaga seotud teenuste osutamine

Artikkel 31a

1. Direktiivi 2006/112/EÜ artiklis 47 osutatud, kinnisasjaga seotud teenused hõlmavad ainult selliseid teenuseid, millel on piisavalt otsene seos kõnealuse kinnisasjaga. Teenustel on piisavalt otsene seos kinnisasjaga järgmistel juhtudel:

a)      kui nad on kinnisasjast tuletatud ja see kinnisasi moodustab teenuse koostisosa ning on osutatavate teenuste jaoks keskne ja oluline (nt kalapüügilubade andmine);

b)      kui teenuseid osutatakse seoses kinnisasjaga ja need põhjustavad kinnisasja õigusliku või füüsilise seisundi muutmist.

2. Lõige 1 hõlmab eelkõige järgmist:

a)      selliste hoone või hoone osade projektide koostamine, mis on ette nähtud mingi kindla ehituskrundi jaoks, hoolimata sellest, kas hoone on püstitatud või mitte;

b)      ehitusjärelevalve- või turvateenused;

c)      hoone ehitamine maatükile, samuti hoones või hoone osas tehtud ehitus- ja lammutustööd;

d)      selliste püsistruktuuride nagu gaasi-, vee-, kanalisatsiooni- jms torustike ehitamine maatükile, samuti nende püsistruktuuride ehitus- ja lammutustööd;

e)      maatükil tehtud tööd, sh põllumajandusteenused, nagu maaharimine, külvamine, niisutamine ja väetamine;

f)       kinnisasja seisundi ja sellega seotud riskide väljaselgitamine ning hindamine;

g)      kinnisasja hindamine, sh ka siis, kui see teenus on vajalik kindlustuse jaoks, selleks et määrata kindlaks kinnisasja tagatisväärtus või et hinnata vaidlusjuhtumite korral riske ja kahjustusi;

h)      muu kui lõike 3 punktis c nimetatud kinnisasja rendile- või üürileandmine, sh kauba ladustamine kinnisasjal, millest on eraldatud konkreetne osa ainult kliendile kasutamiseks;

i)       majutamine hotellisektoris või samasuguse ülesandega sektorites, nt puhkelaagrites või kämpinguna kasutamiseks ettenähtud paikades, sh osaajalise kasutamise õiguste muutmisest johtuv õigus viibida konkreetses kohas jms;

j)       muude kinnisasja või selle osaga seotud õiguste kui punktides h ja i nimetatud õiguste loovutamine ja ülekandmine, sh luba kasutada kinnisasja osa, nt kalapüügi- ja jahilubade andmine või juurdepääs lennujaama ootesaalidesse, või sellise infrastruktuuri kasutamine, mille suhtes kohaldatakse teemaksu, nt sild või tunnel;

k)      hoone või hoone osa hooldus, renoveerimine ja remont, sh puhastus-, plaatimis-, parkettimis- ja tapeetimistööd;

l)       püsistruktuuride, nt gaasi-, vee-, kanalisatsiooni- jms torustike hooldus, renoveerimine ja remont;

m)     selliste masinate või seadmete paigaldamine või kokkupanemine, mida saab pärast paigaldamist või kokkupanekut käsitada kinnisasjana;

n)      masinate või seadmete hooldus ja remont, kontrollimine ja järelevalve, kui kõnealuseid masinaid või seadmeid saab käsitada kinnisasjana;

o)      varahaldus, mis seisneb äri-, tööstus- või eluasemekinnisvara käitamises kinnisasja omaniku poolt või tema nimel, v.a lõike 3 punktiga h hõlmatud kinnisvarainvesteeringute portfelli valitsemine;

p)      kinnisasja müügi, rendile- või üürileandmise, samuti teatavate materiaalse varaga võrdsustatavate kinnisasjaõiguste ja asjaõiguste korral osutatud vahendusteenused, v.a lõike 3 punktiga d hõlmatud vahendusteenused;

q)      kinnisasja üleandmise või kinnisasja omandiõiguse ülekandmise ja teatavate materiaalse varaga võrdsustatavate kinnisasjaõiguste ja asjaõigustega seotud õigusteenused, nt notaritöö või kõnealuse vara müügi- või ostulepingu koostamine, isegi juhul, kui vara õigusliku seisundi muutmist põhjustav tehing ei toimu.

3. Lõige 1 ei hõlma järgmist:

a)      selliste hoone või hoone osade projektide koostamine, mis ei ole ette nähtud mingi kindla ehituskrundi jaoks;

b)      kauba ladustamine kinnisasjal, kui konkreetset osa kinnisasjast ei ole eraldatud ainult kliendile kasutamiseks;

c)      reklaamiteenused, isegi kui see hõlmab kinnisasja kasutamist;

d)      vahendustegevus hotellis või samasuguse ülesandega kohtades, nt puhkelaagrites või kämpinguna kasutamiseks ettenähtud paikades majutuse pakkumisel, kui vahendaja tegutseb teise isiku nimel ja eest;

e)      artikliga 31c hõlmamata telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja elektroonilised teenused;

f)       messi- või näitusekoha pakkumine koos muude seotud teenustega, mis võimaldab eksponendil oma kaupa välja panna, nt koha kujundamine, näitusekauba transport ja ladustamine, masinate kasutada andmine, elektrijuhtmete paigaldus, kindlustus ja reklaam;

g)      selliste masinate või seadmete paigaldamine või kokkupanemine, hooldus ja remont ning kontrollimine ja järelevalve, mis ei moodusta ega hakka moodustama kinnisasja osa;

h)      kinnisvarainvesteeringute portfelli valitsemine;

i)       lepingutega seotud õigusteenused, v.a lõike 2 punktiga q hõlmatud teenused, sh seoses kinnisasja üleandmislepingu tingimuste või sellise lepingu jõustamise või sellise lepingu olemasolu tõendamisega osutatud nõuandeteenused, kui need teenused ei ole konkreetselt seotud kinnisasja omandiõiguse ülekandmisega.

Artikkel 31b

Kui vahendid antakse kliendi käsutusse eesmärgiga teha tööd kinnisasjal, on see tehing kinnisasjaga seotud teenuse osutamine ainult siis, kui tööde täideviimise eest vastutab teenuse osutaja.

Kui teenuse osutaja varustab kliendi vahendite ja tööde tegemiseks piisava personaliga, eeldatakse, et ta on vastutav tööde täideviimise eest. Selle eelduse võib ümber lükata faktide või seaduse abil, et kindlaks teha, kes tööde läbiviimise eest vastutab.

Artikkel 31c

Oma nime all tegutseva maksukohustuslase poolt koos hotellisektoris või samasuguse ülesandega sektorites, nt puhkelaagrites või kämpinguna kasutamiseks ettenähtud paikades majutamisega pakutavaid telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ning elektroonilisi teenuseid käsitatakse majutusteenuse osana või majutusteenuse kõrvalteenustena, sõltuvalt sellest, kas nende kohta esitatakse arve koos või eraldi.”

9)         5. peatüki „Maksustatavate tehingute koht” 4. jao „Teenuste osutamise koht” 7. alajaos „Kultuuri-, kunsti-, spordi-, teadus-, haridus-, meelelahutus- ja muude selliste teenuste osutamine” (direktiivi 2006/112/EÜ artiklid 43–59) lisatakse artikkel 33a:

„Artikkel 33a

Kultuuri-, kunsti-, spordi-, teadus-, haridus- ja meelelahutus- või muudele sellistele üritustele juurdepääsu tagavate piletite levitamine korraldaja eest, kuid oma nime all tegutseva vahendaja või mõne muu oma nimel tegutseva maksukohustuslase kui korraldaja poolt on hõlmatud direktiivi 2006/112/EÜ artikliga 53 ja artikli 54 lõikega 1.”

10)       I lisa punkti 4 „Direktiivi 2006/112/EÜ II lisa punkt 4:” lisatakse alapunktid f ja g:

„f)      raadio- või televisioonivõrgu, interneti või mõne sarnase elektroonilise võrgu kaudu levitatavate raadio- või telesaadete vastuvõtmine kuulamiseks või vaatamiseks kasutaja valitud ajal ja kasutaja isikliku taotluse alusel meediateenuse osutaja pakutud saatevalikust, nt tellitavad tele- või videosaated;

g)      interneti või mõne sarnase elektroonilise võrgu kaudu raadio- või telesaadete vastuvõtmine (IP-striiming), välja arvatud juhul, kui saateid kantakse samaaegselt üle raadio või televisiooni tavavõrkude kaudu.”

Artikkel 2

Ühenduses asuva teenuse osutaja poolt seal asuvale, alalist elu- või asukohta omavale või peamist elukohta omavale mittemaksukohustuslasele osutatavate telekommunikatsiooni-, raadio- ja teleringhäälingu- või elektrooniliste teenuste suhtes kohaldatakse järgmist:

a)           kui teenuseid osutatakse enne 1. jaanuari 2015 või kui teenuste osutamine on selleks ajaks lõpule viidud, on teenuse osutamise kohaks koht, kus teenuse osutaja asub, nagu on sätestatud direktiivi 2006/112/EÜ artiklis 45, sõltumata sellest, millal käibemaks sissenõutavaks muutub;

b)           kui teenuseid osutatakse või nende osutamine viiakse lõpule 1. jaanuaril 2015 või hiljem, on teenuse osutamise kohaks koht, kus klient asub, kus on tema alaline elu- või asukoht või peamine elukoht, isegi juhul, kui käibemaks muutub sissenõutavaks enne kõnealust kuupäeva.

Artikkel 3

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2015.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel,

                                                                       Nõukogu nimel

                                                                       eesistuja

[1]               ELT L 347, 11.12.2006, lk 1.

[2]               Nõukogu rakendusmäärus (EL) nr 282/2011, 15. märts 2011, millega sätestatakse ühist käibemaksusüsteemi käsitleva direktiivi 2006/112/EÜ rakendusmeetmed (uuesti sõnastatud) (ELT L 77, 23.3.2011, lk 1).

[3]               Nõukogu direktiiv 2008/8/EÜ, 12. veebruar 2008, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ seoses teenuste osutamise kohaga (ELT L 44, 20.2.2008, lk 11).

[4]               Nõukogu määrus (EL) nr 967/2012, 9. oktoober 2012, millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 282/2011 seoses mittemaksukohustuslastele telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- või elektroonilisi teenuseid osutavate ühenduseväliste maksukohustuslaste suhtes kohaldatavate erikordadega (ELT L 290, 20.10.2012, lk1) ja komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 815/2012, 13. september 2012, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EL) nr 904/2010 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses erikordadega, mis hõlmavad telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- või elektroonilisi teenuseid, mida ühendusevälised maksukohustuslased osutavad mittemaksukohustuslastele (ELT L 249, 14.9.2012, lk 3).

[5]               Nimetatud ka kliendi asukohaks.

[6]               Koosoleku päevakord, töödokument ja aruanne on kättesaadavad aadressil: http://ec.europa.eu/taxation_customs/taxation/vat/key_documents/discussions_member_states/index_en.htm.

[7]               ELT L 347, 11.12.2006, lk 1.

[8]               ELT L 44, 20.2.2008, lk 11.

[9]               ELT L 95, 15.4.2010, lk 1.

[10]             EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31.