16.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 419/28

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekuid ja 12. septembri 2012. aasta teatist pangaliidu kohta,

—

võttes arvesse G20 18. juuni 2012. aasta järeldusi, milles nõutakse varipangandust käsitleva töö lõpuleviimist, et saavutada reformide täielik elluviimine,

—

võttes arvesse oma 6. juuli 2011. aasta resolutsiooni finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta (1),

—

võttes arvesse finantsstabiilsuse nõukogu (FSB) algatatud repotehingute ja väärtpaberite laenuks andmise töörühma vahearuannet, mis avaldati 27. aprillil 2012. aastal, ja Rahvusvahelise Väärtpaberijärelevalve Organisatsiooni (IOSCO) samal päeval avaldatud konsulteerimisaruannet rahaturufondide kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Keskpanga (EKP) üldtoimetist (nr 133) varipanganduse kohta euroalal, mis avaldati 30. aprillil 2012. aastal,

—

võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut varipanganduse kohta (COM(2012)0102),

—

võttes arvesse komisjoni talituste 26. juuli 2012. aasta töödokumenti „Product Rules, Liquidity Management, Depositary, Money Market Funds and Long-term Investments for UCITs” (toote-eeskirjad, likviidsuse juhtimine, depositoorium, rahaturufondid ja pikaajalised investeeringud eurofondidesse),

—

võttes arvesse FSB 27. oktoobril 2011. aastal avaldatud aruannet varipanganduse järelevalve ja reguleerimise tugevdamise kohta vastuseks G20 2010. aastal Soulis ja 2011. aastal Cannes’is esitatud üleskutsetele,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A7-0354/2012),

A.

arvestades, et FSB poolt määratletud varipangandussüsteemi mõiste kohaselt on tegemist krediidivahendussüsteemiga, mis hõlmab tavapärase pangandussüsteemi väliseid üksusi ja tegevusi;

B.

arvestades, et tavapärase pangandussüsteemi reguleeritud üksused osalevad ulatuslikult varipangandussüsteemi mõiste all määratletud tegevustes ning on varipanganduse üksustega mitmel moel seotud;

C.

arvestades, et märkimisväärne osa varipangandustegevusest leiab osaliselt aset reguleeritud pangandussektoris ning kehtiv õigusraamistik peab seda tegevuse osa täielikult hõlmama;

D.

arvestades, et mõned varipanganduse alla kuuluvad elemendid on äärmiselt tähtsad reaalmajanduse rahastamise seisukohast ning et kõigi uute reguleerivate meetmete reguleerimisala määratlemisel või olemasolevate reguleerivate meetmete laiendamisel tuleks olla hoolikas;

E.

arvestades, et mõnel juhul hoiab varipangandus riske kasulikult väljaspool pangandussektorit, hoides seega ära mõju võimalikele maksumaksjaile või süsteemse mõju; arvestades, et sellele vaatamata on varipangandustehingute ja nende finantseerimisasutustega seotuse sügavam mõistmine ning läbipaistvust, süsteemse riski vähendamist ja igasuguse sobimatu tegevuse kõrvaldamist tagavad eeskirjad finantsstabiilsuse vajalik osa;

F.

arvestades, et selleks et heita varipangandusele valgust, peavad kõik eeskirjad põhjalikult käsitlema varipanganduses toimuva finantstegevuse lahendatavuse, komplekssuse ja läbipaistmatusega seotud probleeme eeskätt kriisiolukorras;

G.

arvestades, et FSB hinnangul oli ülemaailmse varipangandussüsteemi maht 2011. aastal ligikaudu 51 triljonit eurot, samas kui 2002. aastal oli see 21 triljonit eurot; arvestades, et see moodustab 25–30 % kogu finantssüsteemist ja poole pankade varadest;

H.

arvestades, et teatud võimalikule positiivsele mõjule – näiteks finantssüsteemi tõhususe suurenemine, mitmekesisem toodete valik ja konkurentsi kasv – vaatamata on leidnud kinnitust tõsiasi, et varipangandus on üks peamisi finantskriisi võimalikke vallandajaid või selle süvendajaid ning võib ähvardada finantssüsteemi stabiilsust; arvestades, et FSB nõuab tugevdatud järelevalvet varipangandustegevuse laienemise üle, mis tekitab muret i) seoses süsteemsete riskidega, eelkõige lõpptähtaja ja/või likviidsuse ümberkujundamisest, väliste rahastamisvahendite kasutamise ulatusest ja krediidiriski puudulikust ülekandmisest tulenevate süsteemsete riskidega, ning ii) seoses õigusliku arbitraažiga;

I.

arvestades, et ettepanekud varipanganduse ning laenuandjate jae- ja investeerimistegevuse struktuuri kohta on olulised elemendid G20 2008. aasta otsuse tõhusal rakendamisel, mille kohaselt tuleb reguleerida kõiki tooteid ja kõiki osalejaid; arvestades, et komisjon peab selle valdkonna kiiremini ja kriitilisemalt vaatluse alla võtma;

J.

arvestades, et varipangandus kui ülemaailmne nähtus eeldab sidusat ülemaailmset regulatiivset lähenemist, mis tugineb FSB soovitustele (avaldatakse eelseisvatel nädalatel), mida täiendavad muude asjaomaste riiklike või rahvusvaheliste reguleerimisasutuste soovitused;

1.

pooldab komisjoni rohelist raamatut kui esimest sammu varipanganduse üle rangema järelevalve kehtestamise teel; toetab komisjoni lähenemist, mis tugineb varipanganduse kaudsele reguleerimisele ja varipangandust käsitlevate kehtivate õigusaktide asjakohasele laiendamisele või nende läbivaatamisele; rõhutab samas, et kui kehtivad eeskirjad osutuvad mõnede funktsionaalsete aspektide osas ebapiisavateks, on vaja otsest reguleerimist, hoidudes kattuvusest ja tagades järjepidevuse olemasolevate eeskirjadega; nõuab varipanganduse terviklikku käsitlust, milles on tähtsal kohal nii usaldatavuse kui ka turukäitumisega seotud aspektid; võtab teadmiseks üha suurema ülemineku turupõhisele rahastamisele ja eriti keerukate finantstoodete jaemüügile; rõhutab seetõttu, et arvesse tuleks võtta nii turukäitumist kui ka tarbijakaitset;

2.

rõhutab tõsiasja, et krediidiasutuste, investeerimisühingute ning kindlustusandjate ja edasikindlustusandjate tegevuse reguleerimise tugevdamine loob paratamatult stiimuli viia tegevus väljapoole sektorit käsitlevate kehtivate õigusaktide kohaldamisala; rõhutab seetõttu vajadust tõhustada korda, mille kohaselt vaadatakse süstemaatiliselt ja ennetavalt läbi finantssektorit reguleerivate õigusaktide muudatuste võimalik mõju vähem reguleeritud või reguleerimata finantsettevõtete riski ülekandumisele ja kapitali liikumisele, ning vajadust laiendada reguleerimissüsteemi, et vältida arbitraaži;

3.

nõustub FSB esitatud varipangandussüsteemi määratlusega, mille kohaselt varipangandus on vahendajatest, instrumentidest, üksustest või rahastamislepingutest koosnev süsteem, kus täidetakse pangandustegevuse laadseid ülesandeid, kuid tehakse seda väljaspool reguleerimisala või reguleeriva korra kohaselt, mis on kas nõrk või milles käsitletakse muid küsimusi kui süsteemsed riskid ja millel puudub tagatud juurdepääs keskpanga likviidsusvahendile või avaliku sektori laenutagatistele; juhib tähelepanu sellele, et vastupidiselt sõna arvatavale tähendusele ei ole varipangandus tingimata finantssektori reguleerimata või ebaseaduslik osa; toonitab raskusi, mis kaasnevad selle määratluse kasutamisega järelevalve, reguleerimise ja kontrollimisega seoses, võttes arvesse ka süsteemi jätkuvat läbipaistmatust ning andmete ja mõistmise puudumist selle suhtes;

4.

juhib tähelepanu sellele, et pärast kriisi on vaid väike osa varipanganduse tegevusest kadunud; märgib siiski, et varipangandussüsteemi uuenduslik olemus võib viia võimaliku süsteemse riski allikateks kujunevate uute arenguteni, mida tuleks takistada; toonitab seetõttu, et varipanganduse tehingute, turuosaliste, finantsvoogude ja vastastikuse seotuse kohta tuleb koguda Euroopa ja ülemaailmsel tasandil rohkem ja paremaid andmeid, et saada sektorist täielik ülevaade;

5.

usub, et tihe rahvusvaheline koostöö ja maailma tasandil jõupingutuste ühendamine on äärmiselt tähtis selleks, et saada varipangandussüsteemist terviklik ülevaade;

6.

usub, et täielikum ülevaade ja parem järelevalve ning analüüs võimaldavad selgitada välja nii need varipangandussüsteemi küljed, mille mõju reaalmajandusele on kasulik, kui need, mis tekitavad muret süsteemse riski või õigusliku arbitraaži osas; toonitab, et kõigi süsteemse olulisuse ja kontsentreerunud riskiga asutuste puhul on vaja paremaid riskihindamismenetlusi, avalikustamist ja järelevalvet; tuletab meelde G20 poolt Los Cabose tippkohtumisel võetud kohustusi luua juriidilise isiku tunnuse süsteem ning rõhutab vajadust tagada selle haldamisel Euroopa huvide piisav esindatus;

7.

märgib, et järelevalveasutustel peavad olema vähemalt koondandmed asutuste repolepingute, väärtpaberite laenuks andmise ja igat liiki koormatisi või tagasinõudeid käsitlevate kokkulepete taseme kohta; märgib lisaks, et selle probleemiga tegelemiseks nõutakse praegu nõukoguga arutatavat kapitalinõuete neljandat direktiivi käsitlevas majandus- ja rahanduskomisjoni raportis asjaomase teabe edastamist kauplemisteabehoidlale või väärtpaberite keskdepositooriumile, et teha see kättesaadavaks muu hulgas Euroopa Pangandusjärelevalvele, Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvele, asjakohastele pädevatele ametiasutustele, Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogule ning asjaomastele keskpankadele ja Euroopa Keskpankade Süsteemile; osutab ka sellele, et raportis nõutakse, et tagasinõudeid käsitlevatel registreerimata kokkulepetel ei oleks likvideerimismenetluses õiguslikku tagajärge;

8.

toetab seda, et loodaks euro repotehingute keskne ELi andmebaas ja hallataks seda – võimaluse korral EKP poolt – ning sellesse edastataks taristute ja depoopankade teave nende portfellides toimunud repoarvelduste kohta; usub siiski, et selline andmebaas peaks hõlmama kõikides valuutades nomineeritud tehinguid, et järelevalveasutused saaksid ülemaailmsest repoturust tervikliku pildi ja mõistaksid seda tervikuna; palub, et komisjon võtaks kiiresti (2013. aasta alguses) vastu ühtse lähenemisviisi seoses andmete tsentraalse kogumisega, tehes kindlaks andmelüngad ning ühendades jõupingutused teiste organite ja riiklike ametiasutuste, eelkõige Euroopa turu infrastruktuuri määrusega kehtestatud kauplemisteabehoidlate käivitatud algatuste raames; kutsub komisjoni üles esitama (2013. aasta keskpaigaks) aruande, mis hõlmab muu hulgas, kuid mitte ainult, nõutud institutsioonilist ülesehitust (nt EKP, Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu, sõltumatu keskregistri puhul), andmete kogumise, eriti euro repotehinguid ja finantsriski ülekandmist käsitlevate andmete kogumise sisu ja sagedust ning nõutavate ressursside taset;

9.

on seisukohal, et vaatamata suurele hulgale andmetele ja teabele, mille esitamist nõuab kapitalinõuete direktiivis sätestatud repotehingutest teatamise kohustus, peaks komisjon uurima kaardistamise ja järelevalve eesmärgil kasutatavate andmete kättesaadavust, ajakohasust ja täielikkust;

10.

kiidab heaks juriidilise isiku tunnuse loomise ning usub, et selle kasulikkust arvesse võttes tuleks ka repo- ja väärtpaberitehingute aruandlusega seoses välja töötada sarnased ühised standardid, mis hõlmaksid kapitali, intressimäära, tagatist, väärtuskärpeid, lõpptähtaegu, vastaspooli ja muid aspekte, mille abil saab välja töötada koondnäitajad;

11.

rõhutab, et selleks, et reguleerimisasutused kasutaksid andmete analüüsimisel ühist üldist lähenemisviisi ja saaksid seda üksteisega jagada eesmärgiga võtta süsteemsete riskide kuhjumise vältimiseks ja finantsstabiilsuse kaitsmiseks vajaduse korral meetmeid, on tähtis avatud sektori standarditel põhinevate ühiste aruandlusvormide olemasolu;

12.

toonitab ühtlasi vajadust saada täielikum ülevaade finantseerimisasutuste riski ülekandmise, sealhulgas, kuid mitte ainult, tuletisinstrumentidega seotud tehingutest mõjutatud ülekandmiste kohta, mille puhul edastatakse andmed vastavalt Euroopa turu infrastruktuuri määrusele ning finantsinstrumentide turgude direktiivile ja määrusele, et teha kindlaks, kes mida kelleltki on ostnud ja kuidas ülekantud riske kantakse; rõhutab, et eesmärgiks tuleks seada kõikide finantsteenuste tehingute reaalajas kaardistamine ning et standarditud sõnumiandmed ja andmete identifikaatorid aitavad seda saavutada ja automatiseerida; kutsub seetõttu komisjoni üles Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ja rahvusvaheliste organitega, näiteks FSBga, konsulteerides lisama oma aruandesse andmete tsentraalse kogumise kohta standarditud sõnumiandmete ja andmevorminguga seoses käesoleva seisuga tehtud töö ning selle, kas on teostatav luua riski ülekandmise keskregister, mis peaks saama kätte ja jälgima riski ülekandmise andmeid reaalajas, kasutades maksimaalselt ära vastavalt kehtivates ja tulevastes finantsalastes õigusaktides sätestatud aruandlusnõuetele esitatud andmeid ning lisades neile rahvusvaheliselt kättesaadavad andmed;

13.

usub, et pankadele kehtivad aruandlusnõuded on tähtis ja väärtuslik varipangandustegevuse kindlakstegemise vahend; kordab, et raamatupidamiseeskirjades peaks kajastuma tegelikkus ning ideaalis peaks bilanss andma maksimaalse ülevaate agregaatidest;

14.

toonitab, et need uued ülesanded eeldavad piisaval määral uusi vahendeid;

15.

toonitab, et riigist sõltuvalt võivad mõned varipanganduse tegevused ja üksused olla kas reguleeritud või reguleerimata; rõhutab riikidele, pangandussektorile ja varipangandusüksustele võrdsete võimaluste tagamise tähtsust, et vältida õiguslikku arbitraaži, mis tooks kaasa moonutatud regulatiivsed stiimulid; märgib ühtlasi, et pangandussektori ja varipanganduse üksuste vastastikune finantssõltuvus on praegu liiga suur;

16.

märgib, et krediidiriski moonutamise ja rahavoogude häirete korral on täpne reguleerimine, hindamine ja auditeerimine muutunud praegu peaaegu võimatuks;

17.

usub, et fondid ja haldurid peaksid tõendama, et nad tulevad raskustega toime ning et positsioonid on õigesti mõistetavad ja teiste poolt ülevõetavad;

18.

rõhutab vajadust parandada bilansist finantsvara ülekandmise avalikustamist, kaotades rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite puudujäägid; rõhutab finantssektori valvurite, näiteks raamatupidajate ja siseaudiitorite vastutust võimalikest kahjulikest arengusuundadest ja riskide kuhjumisest teatamisel;

19.

usub, et raamatupidamiseeskirjades peaks kajastuma tegelikkus ning et olukord, kus vara saab hinnata ostuhinna järgi, kui see on turuväärtusest tunduvalt kõrgem, on kaasa toonud ebastabiilsuse pangandus- ja muudes üksustes ning ei tohiks olla lubatud; kutsub komisjoni üles ergutama rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite muutmist ning pöörama suuremat tähelepanu tasaarvestuse ja riskikaaluta agregaatidele;

20.

usub, et finantsvaldkonna reguleerimise eesmärk peaks olema finantsteenuste ja -toodete keerukuse ja läbipaistmatuse probleemi lahendamine ning et reguleerivatel meetmetel, nagu suurem omavahendite nõue ja riskikaalu vähendamise kaotamine, on tähtis roll keeruka tuletisinstrumentidega riskide maandamise ärahoidmisel; on arvamusel, et uusi finantstooteid ei tohiks turustada või heaks kiita juhul, kui nendega ei kaasne reguleerimisasutustele asjaomaste toodete kriisiga toimetuleku tõendamine;

21.

teeb ettepaneku muuta ebaühtlane teavitamine karistatavaks, eriti seoses dokumentidega ning finantsteenuste ja -toodete juurde kuuluva vastutuse välistamisega; usub, et vajaduse korral tuleks taoline vastutuse välistamine maksustada nn väikese kirja maksuga (arvutatakse vastutuse välistamise lehekülje alusel);

22.

rõhutab, et praegu nõukoguga arutatavat kapitalinõuete neljandat direktiivi käsitlevad majandus- ja rahanduskomisjoni raportid (2) on oluline samm varipangandusega positiivselt tegelemiseks, kehtestades struktureeritud investeerimisvahenditele ja -kanalitele likviidsusliinide kapitalikäsitluse, määrates kõigile reguleerimata üksustele suure piirnormi (25 % omavahenditest), mis aitab suunata panku stabiilse netorahastamise kordaja poole, ning tunnistades selliste üksuste kõrgemat riskipositsiooni – võrreldes reguleeritud ja finantssektoriväliste üksustega – likviidsusriski usaldatavusnõuetes;

23.

märgib, et üks finantskriisist saadud õppetund on see, et kui tavaliselt on kindlustusrisk krediidiriskist selgelt eristatav, siis näiteks krediidikindlustustoodete puhul võib see vahe olla enam mitte nii selge; palub komisjonil läbi vaadata pangandust, kindlustust ja eriti finantskonglomeraate käsitlevad õigusaktid, et tagada pankadele ja kindlustusettevõtjatele võrdsed võimalused ja vältida õiguslikku ja/või järelevalvealast arbitraaži;

24.

usub ühtlasi, et kapitalinõuete neljanda direktiivi teatavate elementide kavandatav laiendamine teatavatele hoiuseid mittekaasavatele finantseerimisasutustele, mida kapitalinõuete määruses sätestatud määratlus ei hõlma, on vajalik eriliste riskidega tegelemiseks, võttes arvesse asjaolu, et mõnesid sätteid võib kohandada vastavalt asjaomaste üksuste eripärale, et vältida ülemäärast mõju nendele asutustele;

25.

on seisukohal, et Euroopa Pangandusjärelevalvel ei saa lubada varipangandussektorit tagaplaanile tõrjuda;

26.

toonitab vajadust tagada, et kõik varipanganduse üksused, millel on pangasponsor või mis on pangaga seotud, lisatakse panga bilanssi usaldatavusnõuete kohase konsolideerimise eesmärgil; kutsub komisjoni üles uurima 2013. aasta alguseks vahendeid, millega tagada see, et raamatupidamise seisukohalt konsolideerimata üksused oleksid konsolideeritud usaldatavusnõuete kohase konsolideerimise eesmärgil, et parandada ülemaailmset finantsstabiilsust; ergutab komisjoni arvesse võtma kõiki Baseli pangajärelevalve komitee või muude rahvusvahelise organite suuniseid selle kohta, kuidas raamatupidamine ja riskipõhise konsolideerimise ulatus paremini vastavusse viia;

27.

toonitab vajadust tagada finantseerimisasutuste struktuuri ja tegevuse parem läbipaistvus; palub komisjonil esitada Liikaneni aruande järeldusi arvesse võttes ettepanek Euroopa pangandussektori struktuuri käsitlevate meetmete kohta, arvestades nii jae- ja investeerimispangandustegevuse ühendamisega seotud kasu kui ka võimalikke riske;

28.

võtab teadmiseks väärtpaberite laenuks andmise ja repotehingute turu tähtsuse; palub komisjonil võtta 2013. aasta alguseks meetmeid läbipaistvuse suurendamiseks, eelkõige klientide jaoks, see võiks hõlmata tagatise tunnuse ja tagatise taaskasutamise kohta reguleerimisasutustele koondandmete esitamise kohustust ning võimaldaks reguleerimisasutustel kehtestada soovituslikud minimaalsed väärtuskärped või marginaali tasemed tagatisega finantsturgudel, ilma neid standardimata; tunnustab sellega seoses vajadust selgelt kindlaks määrata väärtpaberite omandiõigus ja tagada selle kaitse; kutsub komisjoni siiski üles algatama üldist arutelu marginaalide üle lisaks valdkondlikele lähenemisviisidele, millega on juba algust tehtud, ning uurima ja kaaluma edasitagamise piirangute kehtestamist; rõhutab vajadust vaadata pankrotiõigus läbi nii repo- kui ka väärtpaberilaenuturgude ja väärtpaberistamise seisukohast, et tagada ühtsus ja tegeleda reguleeritud finantseerimisasutuste kriiside lahendamise seisukohast tähtsate nõudeõiguse järgu küsimustega; kutsub komisjoni üles kaaluma erinevaid lähenemisviise seoses pankrotiprivileegide piiramisega, sealhulgas ettepanekuid piirata pankrotiprivileegid keskse kliiringu läbinud tehingutele või tagatisele, mis vastab eelnevalt kindlaks määratud ühtsetele kõlblikkuskriteeriumidele;

29.

on seisukohal, et väärtpaberistamisega seotud stiimulid vajavad asjakohast käsitlemist; rõhutab, et väärtpaberistamise puhul kehtivad maksevõime ja likviidsuse nõuded peaksid edendama kvaliteetsete ja hästi hajutatud investeeringutega portfelle, aidates seega ära hoida karjainstinkti; kutsub komisjoni üles uurima väärtpaberistamise turgu, andes muu hulgas ülevaate tagatud võlakirjade kohta, mis võivad suurendada pankade bilansiriske; palub komisjonil teha ettepanekud selle kohta, kuidas selle läbipaistvust olulisel määral suurendada; kutsub komisjoni üles ajakohastama vajaduse korral kehtivaid eeskirju, et viia need hiljemalt 2013. aasta alguseks kooskõlla praegu arutatava uue Baseli pangajärelevalve komitee väärtpaberistamise raamistikuga; teeb ettepaneku kehtestada piirang, kui mitu korda ühte finantstoodet saab väärtpaberistada, ning väärtpaberistamise pakkujatele (näiteks algatajatele või sponsoritele) konkreetsed nõuded kanda osa väärtpaberistamisega seotud riskist, tagades lisaks läbipaistvuse saavutamise meetmetele, et riski võtab enda kanda tõepoolest pakkuja, mitte seda ei anta edasi varahaldurile; nõuab eelkõige ühtse metoodika kasutuselevõttu, et hinnata alusvarade väärtust ja standardida väärtpaberistamistooted erinevates õigusaktides ja jurisdiktsioonides;

30.

märgib, et mõnedel juhtudel on nn tekitatud repotehingute teel tagasi saadud hulk varasid, mis on suurendanud reitingut; rõhutab, et taolisi tehinguid ei tohiks kasutada likviidsust reguleeriva meetmena (vt majandus- ja rahanduskomisjoni raportit kapitalinõuete neljanda direktiivi kohta);

31.

tõdeb, et rahaturufondidel on tähtis roll finantseerimisasutuste rahastamisel lühikeses perspektiivis ja riskide hajutamise võimaldamisel; märgib, et rahaturufondidel on ELis ja USAs erinev roll ja struktuur; märgib, et Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve 2010. aasta suunistega kehtestati rahaturufondidele rangemad standardid (krediidikvaliteet, aluseks olevate väärtpaberite tähtaeg ja investorite parem teavitamine); märgib samas, et mõned rahaturufondid, eriti investoritele stabiilset vara puhasväärtust pakkuvad fondid, on massilise investeeringute tagasivõtmise ohu suhtes väga tundlikud; toonitab seetõttu, et nende fondide vastupanuvõime suurendamiseks ja likviidsusriski katmiseks tuleb võtta lisameetmeid; toetab IOSCO 2012. aasta oktoobri lõpparuandes toodud soovitusi rahaturufondide reguleerimiseks ja haldamiseks erinevates jurisdiktsioonides; usub, et rahaturufondide suhtes, mis pakuvad stabiilset vara puhasväärtust, tuleks kohaldada meetmeid, mille eesmärk on vähendada nende stabiilse vara puhasväärtuse omadusega seotud erilisi riske ja võtta arvesse nendest riskidest tulenevaid kulusid; on seisukohal, et reguleerimisasutused peaksid, kui see on teostatav, nõudma üleminekut kõikuvale/muutuvale vara puhasväärtusele või teise võimalusena tuleks võtta kasutusele tagatised, et tugevdada stabiilse vara puhasväärtusega rahaturufondide vastupidavust ja võimet tulla toime oluliste lunastamistega; palub komisjonil teostada 2013. aasta esimesel poolel eurofondi raamistiku läbivaatamine, milles keskendutakse eelkõige rahaturufondide küsimusele ning millega rahaturufondidelt nõutakse kas iga päev hinnatava vara muutuvväärtuse kasutamist või, kui säilitatakse püsiväärtus, siis panganduses piiratud tegevusloa taotlemist ning kapitalinõuete ja muude usaldatavusnõuete järgimist; rõhutab, et õiguslikku arbitraaži tuleb vähendada miinimumini;

32.

palub komisjonil uurida eurofondide läbivaatamise käigus lähemalt mõtet võtta rahaturufondide kohta vastu eraldi likviidsussätted, kehtestades üleöö likviidsusele ning iganädalasele ja igakuisele likviidsusele miinimumnõuded (20 %, 40 %, 60 %), ning nõuda teatud tasemest alates likviidsusmaksu, millega kaasneb ka pädeva järelevalveasutuse ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve vahetu teavitamise kohustus;

33.

tunnistab börsil kaubeldavate fondide pakutavaid eeliseid, kuna need annavad jaeinvestoritele juurdepääsu suuremale varade valikule (eriti näiteks kaupadele), kuid toonitab nendega kaasnevaid riske, nagu keerukus, vastaspoole risk, toodete likviidsus ja võimalik õiguslik arbitraaž; hoiatab börsil kaubeldavate sünteetiliste fondidega seotud riskide eest, mis tulenevad fondide üha suuremast läbipaistmatusest ja keerukusest, iseäranis juhtudel, kui börsil kaubeldavaid sünteetilisi fonde müüakse jaeinvestoritele; palub seetõttu komisjonil käimasoleva eurofondide direktiivi kuuenda läbivaatamise käigus asjaomaseid võimalikke struktuurseid nõrkusi hinnata ja need kõrvaldada, võttes arvesse klientide eri rühmi (nt jaeinvestorid, kutselised investorid, institutsioonilised investorid) ja nende erinevaid riskiprofiile;

34.

palub komisjonil teostada kõikide uute seadusandlike ettepanekute puhul ulatuslik mõjuhinnang selle kohta, millist mõju need avaldavad reaalmajanduse rahastamisele;

35.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja finantsstabiilsuse nõukogule.