52012DC0648

KOMISJONI ARUANNE NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

kohaliku Schengeni koostöö toimimise kohta viisaeeskirja kahel esimesel rakendamisaastal

I.            Sissejuhatus

Oma 18. novembri 2011. aasta teatises rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi kohta[1] rõhutas komisjon, et liikuvuse edendamine ja hõlbustamine on ELi välisrändepoliitika strateegiline element. Seda kohaldatakse mitmesuguste inimrühmade, nt lühiajaliste külastajate, turistide, üliõpilaste, teadlaste, äriinimeste ja külastavate pereliikmete suhtes. Seetõttu on liikuvus ELi üldise lähenemisviisi oluline mõõde. Liikuvus ja viisapoliitika on omavahel tihedalt seotud. 2011. aastal väljastasid Schengeni viisasid andvad liikmesriigid ligikaudu 12 miljonit lühiajalist viisat. Viisapoliitika on ülitähtis element igasuguses tuleviku liikuvuspoliitikas.

Osana reaktsioonist Vahemere lõunaosas toimunud sündmustele tegi Euroopa Komisjon oma 24. mai 2011. aasta teatises ettepaneku alustada Vahemere lõunapiirkonna riikidega dialoogi rände, liikuvuse ja turvalisuse küsimustes. Selle tulemusel võidakse sõlmida liikuvuspartnerlused Egiptuse, Maroko, Tuneesia ja Liibüaga. Seda lähenemisviisi on mitmes koosseisus kinnitanud ka nõukogu, sealhulgas 24. juuni 2011. aasta Euroopa Ülemkogu istungil. Käesoleva aruande järeldustes tuleb arvesse võtta ka kõnealuseid sündmusi.

Käesolevas aruandes käsitletakse peamiselt kohaliku Schengeni koostöö rakendamist ning esitatakse soovitused sellise koostöö tõhustamiseks ja parandamiseks. Peale selle sisaldab aruanne soovitusi, milles pööratakse tähelepanu mõnele piirkondlikule küsimusele, nagu konsulaaresinduste võrgustik, mis on seotud teatavate üldist lähenemisviisi käsitlevas teatises soovitatud prioriteetidega.

II.          Kohalik Schengeni koostöö — üldised tähelepanekud

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrus (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri (viisaeeskiri),[2] jõustus 5. oktoobril 2009 ning seda hakati kohaldama alates 5. aprillist 2010. Viisaeeskirjas on ümber sõnastatud lühiajaliste viisade (st viisade, mis on mõeldud lühiajaliseks riigis viibimiseks, mis ei ületa 90 päeva iga 180-päevalise ajavahemiku jooksul, ja lennujaama transiidiviisade) väljastamise menetlusi ja tingimusi käsitlevad kehtivad õigusaktid. Viisaeeskirja artikli 51 alusel on koostatud viisaeeskirja praktilise kohaldamise juhised: 19. märtsil 2010 võeti vastu viisataotlusi menetlevatele konsulaartöötajatele adresseeritud komisjoni otsus K(2010) 1620 (lõplik), millega kehtestatakse viisataotluste menetlemise ja välja antud viisade muutmise käsiraamat,[3] ning 2010. aasta juunis võeti vastu konsulaarteenuste korraldamise eest vastutavatele asutustele ja kohalikus Schengeni koostöös osalevatele asutustele adresseeritud komisjoni otsus K(2010) 3667 (lõplik), millega kehtestatakse viisaosakondade korralduse ja kohaliku Schengeni koostöö käsiraamat[4].

Viisaeeskirja sätted on liikmesriikide konsulaatides[5] üldkohaldatavad. Kohalike tingimuste erinevusi arvestades on seadusandjad siiski tunnistanud vajadust tagada liikmesriikide ja komisjoni vahel kohalikul tasandil sidus koostöö, et üldisi õigusnorme kohaldataks ühtlustatult ning võttes arvesse kohalikku olukorda: „Kohalik Schengeni koostöö on äärmiselt oluline ühise viisapoliitika ühtlustatud kohaldamise ja rändega seotud riskide ja/või julgeolekuohtude õige hindamise seisukohast. Arvestades kohalike tingimuste erinevust, peaksid liikmesriikide diplomaatilised ja konsulaaresindused konkreetses piirkonnas hindama õigusaktide teatud sätete tegelikku kohaldamist, et tagada õigusaktide sätete ühtlustatud kohaldamine ning vältida soodsama viisakohtlemise otsimist ja viisataotlejate erinevat kohtlemist” (viisaeeskirja põhjendus 18).

Kohalikud tingimused on seotud selliste tahkudega nagu dokumenteeritud tõendid näiteks töötamise kohta, sõltuvalt asukohariigi haldus- ja õiguskorraldusest, või teatava kolmanda riigi taotlejate mitmesuguste kategooriate eripäradega näiteks rändesurve seisukohast.

Viisaeeskirja artiklis 48 on sätestatud nii kohaliku Schengeni koostöö õigusraamistik kui ka ülesannete jagunemine. Kõnealused ülesanded on peamiselt seotud selle hindamisega, kas on vaja kehtestada ühtlustatud loetelu täiendavatest dokumentidest, mida viisataotleja peab teatavas riigis esitama, ühiste kriteeriumidega taotlejate võimalikuks viisatasust vabastamiseks mõningate isikute kategooriate puhul, viisataotlejatele esitatava teabe ühtsusega ning asjakohase teabe vahetamisega teatavas asukohas paiknevate liikmesriikide konsulaatide vahel.

Kohalik Schengeni koostöö on ühine ülesanne, mille täitmises osalevad liikmesriikide konsulaadid ja komisjon, kes tegutseb põhimõtteliselt ELi delegatsioonide kaudu. 2010. aasta märtsis palusid komisjoni talitused kõikidel ELi delegatsioonide juhtidel määrata oma töötajate hulgast kontaktisik kohaliku Schengeni koostöö koordineerimiseks.

Komisjoni roll on korraldada kohaliku Schengeni koostööga seotud koosolekuid ning tagada selliste koosolekute kohta terviklike aruannete koostamine. Samuti vastutab komisjon iga-aastaste aruannete koostamise eest iga jurisdiktsiooni kohta.

Kohaliku Schengeni koostöö koordineerimisega seotud küsimused ei ole kõikides asukohtades ühesugused: muu hulgas sõltub see vastavas asukohas esindatud liikmesriikide arvust ning sellest, kas väljaspool pealinna asub viisasid väljastavaid konsulaate ning kas asukohariigi kodanikud vajavad viisat.

Tähelepanu juhitakse ka asjaolule, et 22 kolmandas riigis[6] ei ole liikmesriikide konsulaate, mis tähendab, et kohalik Schengeni koostöö ei ole asjakohane, ning 31 asukohas ei ole ELi delegatsiooni, mis tähendab, et komisjonil puudub teave kohaliku Schengeni koostöö olukorra kohta.

Viisaeeskirja kohaselt (artikli 48 lõike 5 teine lõik) tuleb iga jurisdiktsiooni kohta koostada iga-aastane aruanne, mis esitatakse Euroopa Parlamendile ja nõukogule. Kohaliku Schengeni koostöö olulise rolli tõttu ühise viisapoliitika ühtlustatud rakendamisel ja seniste kogemuste põhjal on selle aruande eesmärk hinnata kohaliku Schengeni koostöö toimimist alates viisaeeskirja kohaldamise algusest ning anda suuniseid selle parandamiseks, kuni komisjon esitab 2013. ja 2014. aastal hinnangud, nagu on sätestatud viisaeeskirja artiklis 57.

-           Metoodika

Iga jurisdiktsiooni kohta esitatava iga-aastase aruande tüüpvorm saadeti kõikidele ELi delegatsioonidele 2011. aasta ja 2012. aasta märtsis. See sisaldas loetelu põhiküsimustest, mida tuleb käsitleda. Aruanded pidid hõlmama ajavahemikku 2010. aasta aprillist kuni 2011. aasta märtsini ning ajavahemikku 2011. aasta aprillist kuni 2012. aasta märtsini. 2011. aastal esitati 70 aruannet ning 2012. aasta juuliks oli esitatud 71 aruannet. See tähendab, et mitmesugustel põhjustel jäi iga aruandeperioodi kohta esitamata ligikaudu 50 aruannet. Umbes 30 ELi delegatsioonis ei ole määratud kohaliku Schengeni koostöö kontaktisikut või ei osale kõnealune kontaktisik aktiivselt kohalikus Schengeni koostöös; viisaeeskirja kohast koostööd ei toimu põhjusel, et asjaomases asukohas on esindatud ainult üks või kaks viisasid väljastavat liikmesriiki (27 asukohta) või asukohariigi kodanike suhtes ei kehti viisanõue ja väljastatakse väga vähe viisasid ning liikmesriikide vahel ei toimu koostööd.

III.         Kohaliku Schengeni koostöö toimimise hindamine

1.           Kohaliku Schengeni koostöö uue õigusraamistiku kohaldamise algus

Komisjon koordineerib kohalikku Schengeni koostööd ELi delegatsioonide kaudu. Pärast kohaliku Schengeni koostöö kontaktisikute määramist tutvustati neile peamisi korduvaid küsimusi viisaeeskirja, kohaliku Schengeni koostöö ja teostatavate ülesannete kohta. Kohaliku Schengeni koostöö kontaktisikutel on juurdepääs viisaeeskirja käsitlevatele käsiraamatutele ja CIRCAs[7] sisalduvale muule vajalikule teabele. Siseasjade peadirektoraadi viisapoliitika üksus esitab teavet komisjoni, Euroopa Parlamendi ja nõukogu asjakohaste organite töö kohta ning tegutseb ELi delegatsioone otseselt ja tegevusalaselt toetava nn kasutajatoena.

Üldiselt heidavad kohaliku Schengeni koostöö kontaktisikud ette eeskätt viisaeeskirja ning ka terve ühise viisapoliitika alase struktureeritud koolituse puudumist. Sellele tuleb edaspidi loomulikult tähelepanu pöörata.

Vaatlusalusel ajavahemikul korraldasid siseasjade peadirektoraadi töötajad välismaale lähetatavatele töötajatele üldisi esitlusi välissuhete peadirektoraadi ja hiljem Euroopa välisteenistuse korraldatud seminaridel.

Peale selle ilmnes hinnangust, et liikmesriikide konsulaate ei ole uuest õigusraamistikust piisavalt teavitatud ning mõni neist väitis, et enne kohalikul tasandil ühtlustamise vajaduse hindamist või iga-aastaste aruannete koostamist vajavad nad oma keskasutuse juhtnööre.

2.           Kohaliku Schengeni koostöö alased kohtumised

Üldiselt korraldatakse kohtumisi iga kahe kuu tagant ja vajaduse korral ka sagedamini. Praegu juhatab selliseid koosolekuid kas ELi delegatsioon või juhatavad neid koos ELi delegatsioon ja roteeruv eesistujariik. Ainult üksikutes kohaliku Schengeni koostöö kontaktisiku ametisse määranud jurisdiktsioonides on juhatajaks liikmesriik üksi. Selline ülesannete jagunemine või delegeerimine on sätestatud viisaeeskirjas (artikli 48 lõige 4).

Kohtumistel osalemise määr paistab olevat üsna suur ning näib, et ELi delegatsioonide kaasamisega tagatud järjepidevust hinnatakse. Hoolimata viisaeeskirja sätetest (st artikli 48 lõige 6 ja teise käsiraamatu II osa punktis 4.2 kehtestatud suunised), kutsutakse kohtumistele korrapäraselt ka ühist viispoliitikat mitte kohaldavate liikmesriikide esindajaid. Teisalt ei ole selge, kas kõikides jurisdiktsioonides järgitakse täielikult kohustust kutsuda kohtumistele korrapäraselt ka assotsieerunud riike ja neid kolme liikmesriiki, kes ühist viisapoliitikat veel ei kohalda.

Koostatakse ühiseid aruandeid, kuid sageli ei sisalda need tegevusalaseid järeldusi, mis tähendab, et tõstatatud küsimuste puhul ei võeta järelmeetmeid. Enamik kohaliku Schengeni koostöö kontaktisikuid edastab kõnealused aruanded korrapäraselt komisjonile ja lähtub eeldusest, et liikmesriikide konsulaadid saadavad need ka oma vastavatele keskasutustele, nagu on sätestatud viisaeeskirjas (artikli 48 lõige 5). Kahetsusväärselt ei edastata aga aruandeid alati liikmesriikidele, mis tähendab seda, et need ei saa teavet tehtud järelduste või tõstatatud küsimuste kohta või et nad saavad kohapeal ja komisjoniga jagatavast aruandest erineva versiooni. Seepärast on teadmised viisaeeskirja tegeliku rakendamise kohta endiselt hägusad ning kolmandatest riikidest esitatud kaebusi ei ole võimalik nõuetekohaselt hinnata.

3.           Kohaliku Schengeni koostöö raames teostatavad konkreetsed operatiivülesanded

3.1.        Täiendavate dokumentide loetelu ühtlustamise vajaduse hindamine

Viisaeeskirja rakendamise praeguses varases etapis on kohaliku Schengeni koostöö puhul üks olulisemaid ning viisataotlejaid ja kohalikke ametiasutusi enim mõjutavaid ülesandeid täiendavate dokumentide loetelu koostamisega seotud töö. 2012. aasta juuliks (st üle 2 aasta pärast eeskirja kohaldamise algust) on aga vastu võetud ainult viis komisjoni rakendusotsust, mis käsitlevad 13 kohaliku Schengeni koostöö piirkonda (Bosnia ja Hertsegoviina, Egiptus, Hiina, Indoneesia, Kasahstan, Nicaragua, Nigeeria, Saudi Araabia, Sri Lanka, Tšiili, Türgi, Vietnam ja Ühendkuningriik), ning tööd on alustatud veel 18 kohaliku Schengeni koostöö piirkonnas üle maailma. Vähestel edusammudel on erinevaid põhjuseid: liikmesriikide vastuseis kohalikul tasandil, kuna nad ei ole ilmselt teadlikud õiguslikust kohustusest asjaomane hinnang koostada; teatavate liikmesriikide konsulaatide vähene teadlikkus ühise viisapoliitika kohaldamisest; ainult ühe või kahe liikmesriigi esinduse olemasolu, millisel juhul ei ole ühtlustamine ilmselgelt nii asjakohane; asukohariigi kodanike suhtes ei kohaldata viisanõuet, mistõttu ühtlustamist ei peeta vajalikuks. Enamikul 30st kohaliku Schengeni koostöö piirkonnast, kus see ülesanne on täidetud, on üks ühine näitaja: nendes asukohtades on ELi delegatsioon tihedas koostöös liikmesriikide konsulaatidega investeerinud suuri ressursse töö koordineerimiseks.

3.2.        Teabe vahetamine võimaliku viisatasust loobumise kohta ning ühiste kriteeriumide vajaduse hindamine

Artikli 16 lõike 5 kohaselt võivad liikmesriigid loobuda viisatasust kolme konkreetse taotlejate kategooria puhul[8]. Selleks, et tagada ühes ja samas jurisdiktsioonis võimaliku viisatasust loobumise ühtlustatud rakendamine, vältimaks taotlejate ebavõrdset kohtlemist ja soodsama viisakohtlemise otsimist, lisati järgmine säte (artikli 16 lõike 5 viimane lõik): „Liikmesriigid püüavad kohaliku Schengeni koostöö käigus kõnealuste erandite kohaldamist ühtlustada.” Artikli 48 lõike 1 kohaselt hinnatakse kohaliku Schengeni koostöö raames selleks „vajadust kehtestada eelkõige […] b) ühised kriteeriumid taotluste läbivaatamiseks seoses vabastusega viisatasu maksmisest vastavalt artikli 16 lõikele 5”.

Selline hindamine on korraldatud enamikus asukohtades ning praegu on veel liiga vara hinnata, mil määral võivad liikmesriikide vahelised erinevused kõnealuste sätete kohaldamisel tuua kaasa soodsama viisakohtlemise otsimise. Ent isegi kui liikmesriikide konsulaadid teatavas asukohas nõustuvad, et ühtlustamine oleks soovitatav, ei ole seda võimalik praktikas rakendada, sest mõnes liikmesriigis otsustatakse võimalik viisatasust loobumine kesktasandil. Sellele küsimusele tuleb tulevikus tähelepanu pöörata.

3.3.        Kohalikus vääringus võetavat viisatasu käsitleva teabe vahetamine ja ühtlustamisvajaduse hindamine

Artikli 16 lõike 7 teises lõigus on sätestatud: „Kui viisatasu võetakse muus vääringus kui eurodes, määratakse […] võetava viisatasu summa kindlaks ja see vaadatakse korrapäraselt läbi euro jaoks Euroopa Keskpanga kehtestatud valuutavahetuse viitekursi alusel. Tasu summat võib ümardada ülespoole ning konsulaadid tagavad kohaliku Schengeni koostöö raames, et võetavad tasud on sarnased.”

Korraldatud on uuring, milles käsitleti 25 eri jurisdiktsiooni üle maailma. Kohalikus vääringus võetava viisatasu summas avastati kuni 26 % suurusi erinevusi. Mõnes asukohas on ilmnenud, et võetavate tasude erinevus toob kaasa soodsama viisakohtlemise otsimise. Korrapärane läbivaatamine on eriti probleemne, sest mõne liikmesriigi konsulaatidel on lubatud kasutada üksnes kesktasandil kehtestatud vahetuskurssi, mida peavad konsulaartasude suhtes kohaldama kõik riigi saatkonnad üle maailma.

3.4.        Ühine teabeleht

Selleks, et edastada teavet ühtlustatud, sidusal ja läbipaistval viisil, tuleb kohaliku Schengeni koostöö käigus koostada ühine teabeleht, kus on esitatud teave eri liiki viisade, nende taotlemise menetluste ja tingimuste jms kohta (artikli 48 lõige 2).

Mõnes asukohas on ühised teabelehed koostatud, samas kui mujal töö nendega alles käib. Mõnes asukohas leitakse, et selline töö on tarbetu, sest liikmesriigid juba esitavad asjakohast teavet.

3.5.        Teabevahetus

Üldiselt on teabevahetus üks kohaliku Schengeni koostöö kohtumiste päevakorras käsitlevaid põhiküsimusi. Teemad on seotud nii kohalike tingimuste ja üksikute pettusejuhtumitega kui ka viisaeeskirja tõlgendamist ning igakuiste statistiliste andmete vahetamist käsitlevate küsimustega. Eriti tähtis on uurida arvandmete, sealhulgas väljastatud mitmekordsete viisade arvu võimalikke kõikumisi ning võrrelda keeldumiste määra.

3.6.        Kohaliku Schengeni koostöö sõlmküsimused järgmisel aruandlusperioodil

Üksikutes aruannetes, milles osutati tulevastele sõlmküsimustele, nimetati sellega seoses menetluste ühtlustamise alal käimasolevat tööd ja viisainfosüsteemi (VIS) kasutuselevõtmist.

IV.         Järeldused ja soovitused

Struktureeritud kohaliku Schengeni koostöö õigusraamistik, sealhulgas komisjoni osalemine, ei ole oma täit potentsiaali veel saavutanud. Mitmes olulises asukohas saadud tulemused tõendavad aga lisandväärtust, mida kohaliku Schengeni koostöö annab ühise viisapoliitika kohaldamise tõhusamal ühtlustamisel. See aitab kujundada taotlejate ja kohalike ametiasutuste arusaamist tegelikust poliitikast, millega tagatakse võrdne ja õiglane kohtlemine. Tõhusam kohalik Schengeni koostöö aitab tugevdada ELi ühise viisapoliitika usaldusväärsust, pakkuda kolmandate riikide kodanikele käegakatsutavaid eeliseid ning vähendada pikas perspektiivis survet viisalihtsustuslepingute sõlmimiseks. Selleks, et kohalikku Schengeni koostööd veelgi parandada ning tagada, et sellega seotud põhiülesandeid täidetakse kõikides asukohtades võimalikult hästi, pakutakse välja alljärgnevad meetmed ja soovitused. Võttes arvesse delegatsioonide piiratud vahendeid ning kooskõlas kohaldatava halduskorraga, rakendatakse järgmisi soovitusi üksnes nendes delegatsioonides, kus personali suurus säilitatakse või seda suurendatakse võrreldes eelmiste aastatega

(a) ELi delegatsioonide roll:

– aastatel 2010–2012 on kohaliku Schengeni koostööga seotud peamisi ülesandeid täitnud üha enamate ELi delegatsioonide töötajad. Koostööd jätkamisel jääb delegatsioonide töötajate töökoormus samaks, kuid keskendutakse prioriteetsetele riikidele, nagu Euroopa naabruspoliitikas osalevad riigid ja ELi strateegilised partnerid. Töökoormuse jagamine nendes riikides asuvate liikmesriikide saatkondade ja konsulaatidega aitab kaasa kohaliku Schengeni koostöö paremale toimimisele;

– kui seda ei ole veel tehtud, tuleb prioriteetsetes riikides määrata kohaliku Schengeni koostöö kontaktisik;

– kontaktisikul peab olema kohalikus Schengeni koostöös aktiivne roll ning ta peab juhatama koosolekuid, et tagada koostöö järjepidevus ja sidusus; võttes arvesse töökoormuse jagamist liikmesriikidega, näiteks juhul, kui Euroopa Liidu delegatsioonil ei ole piisaval arvul sobivaid töötajaid kohaliku Schengeni koostööga seotud ülesannete täitmiseks, tuleb need ülesanded delegeerida liikmesriikidele;

– vajaduse korral tuleb parandada kohaliku Schengeni koostöö koordineerimist väljaspool pealinnu paiknevates asukohtades, kaasates võimaluse korral kohaliku koordineerijana ka liikmesriikide konsulaate;

– vajaduse korral peab ELi delegatsioon koostöös liikmesriikide konsulaatidega hindama, kas asukohariigis tuleks tõhustada konsulaaresinduste võrgustikku, ja otsima sel juhul selleks kõige sobilikumaid võimalusi (nt tehes ettepaneku luua ühised taotluskeskused). See on eriti asjakohane seoses viisainfosüsteemi järkjärgulise kasutuselevõtmisega;

– ELi delegatsioonid peavad koostöös liikmesriikide diplomaatiliste esindustega korraldama asukohariigi ametiasutustele teabeüritusi ühise viisapoliitika, eeskätt viisainfosüsteemi piirkondliku kasutuselevõtmise tutvustamiseks, et vältida või kummutada võimalikke väärarusaamasid. ELi delegatsioonid peavad koguma kolmandate riikide kodanikelt teavet viisaeeskirja rakendamise kohta (võttes näiteks kasutusele kaebuste postkastid) ning teatama probleemidest või lahknevustest viisaeeskirja ja ühise viisapoliitika rakendamisel, eriti seoses viisalihtsustuslepingute rakendamisega, et juhtida sellistele probleemidele komisjoni tähelepanu;

– ELi delegatsioonide veebisaidi ühes jaos tuleb esitada üldteavet ühise viisapoliitika kohta.

(b) Liikmesriikide keskasutuste roll:

– liikmesriikide konsulaartöötajaid tuleb põhjalikumalt teavitada viisaeeskirjas sätestatud õiguslikest kohustustest, mis käsitlevad kohaliku Schengeni koostööga seotud ülesandeid, ning asjaolust, et tegemist on ELi usaldusväärsuse küsimusega, sest paljude kolmandate riikide kodanike arvamus ELi kohta kujuneb välja viisa väljastamise menetluse käigus;

– sellistes asukohtades, kus ELi delegatsiooni ei ole, peab mõni liikmesriik vabatahtlikult määrama oma asjaomases asukohas paikneva konsulaadi kohaliku Schengeni koostöö kontaktpunktiks ning andma kohaliku Schengeni koostööga seotud küsimustes aru otse komisjonile.

(c) Liikmesriikide konsulaatide roll:

– nad peavad asjalikult ja aktiivselt osalema kohalikus Schengeni koostöös ning olema valmis sellega seotud ülesannete jagamiseks;

– nad peavad korrapäraselt edastama oma keskasutustele kohaliku Schengeni koostöö ühiseid aruandeid;

– liikmesriikide konsulaartöötajatele tuleb korraldada viisaeeskirja alaseid piirkondlikke koolitusi, eriti seoses viisainfosüsteemi kasutuselevõtmisega asjaomases piirkonnas.

(d) Komisjon koostöös Euroopa välisteenistusega:

– peab tugevdama ELi delegatsioonide ja kohaliku Schengeni koostöö kontaktisikute suutlikkust täita kohaliku Schengeni koostööga seotud ülesandeid, pöörates erilist tähelepanu suure töökoormusega piirkondadele:

(a) korraldades (koostöös Euroopa välisteenistusega) nii kesk- kui ka piirkondlikul tasandil sihipäraseid koolitusi/teabeüritusi viisaeeskirja (ja käsiraamatute) kohaldamise ning viisainfosüsteemi rakendamise kohta;

(b) tõhustades kohaliku Schengeni koostöö kontaktisikute võrgustike loomist, korraldades näiteks iga-aastaseid seminare, kus esitatakse üldteavet ja ajakohaseid andmeid ELi siseasjade ja seotud poliitikavaldkondade kohta;

(c) parandades kohaliku Schengeni koostöö kontaktisikutele pakutavat põhiteavet, mille hulka kuulub ühise teabelehe tüüpvorm, et tagada sidus teabevahetus ühise viisapoliitika küsimustes;

(d) vaadates läbi viisaosakondade korraldust ja kohalikku Schengeni koostööd käsitleva käsiraamatu II osa, et selgitada viisaeeskirja rakendamist kohaliku Schengeni koostööga seotud ülesannete seisukohast.

V.           Lõppmärkused

ELi arusaamatute ja läbipaistmatute viisamenetluste tõttu kujuneb kolmandate riikide kodanikel sellest sageli negatiivne kuvand. Paljude inimeste jaoks on viisa taotlemine mõne liikmesriigi konsulaadis esimene kokkupuude Euroopaga. Seepärast on väga tähtis viisaeeskirja õigesti kohaldada, et seda menetlust parandada ning tagada viisataotlejate läbipaistev, õiglane ja võrdne kohtlemine. Kohalik Schengeni koostöö on peamine vahend, millega tagatakse viisaeeskirja järjepidev rakendamine, võttes arvesse kohalikke tingimusi.

Põhilised viisaeeskirja alusel täidetavad ülesanded on suhteliselt konkreetsed ja operatiivsed ning lühikeses perspektiivis on väga oluline need lõpule viia, eelkõige seoses täiendavate dokumentide loetelu ühtlustamisega. Liikmesriikide ja komisjoni vaheline tihedam koostöö ja töökoormuse jagamine kohaliku Schengeni koostöö raames aitab protsessi usaldusväärsemaks muuta.

Kohaliku Schengeni koostöö sätete nõuetekohane rakendamine ning viisaeeskirjas sätestatud paindlikkuse kohaldamine parandab ühise viisapoliitika kuvandit ning tuleb kasuks suhetele asjaomaste riikide ametiasutustega.

[1]               KOM(2011) 743 (lõplik).

[2]               ELT L 243, 15.9.2009, lk 1.

[3]               K(2010) 1620 (lõplik), muudetud dokumendiga K(2011) 5501 (lõplik) (4.8.2011).

[4]               K(2010) 3667 (lõplik).

[5]               Lihtsuse huvides kasutatakse terves tekstis liikmesriikide diplomaatiliste esinduste ja konsulaaresinduste kohta väljendit konsulaadid.

[6]               Neist 17 on kolmandad riigid, mille kodanike suhtes kehtib viisanõue, ning viis on sellised kolmandad riigid, mille kodanike suhtes viisanõue ei kehti.

[7]               CIRCA: Communication Information Resource Centre Administrator (teabevahetus- ja andmeressursikeskuse haldussüsteem) on veebipõhine rakendus teabe vahetamiseks.

[8]               Lapsed vanuses 6–12 aastat; diplomaatilise ja teenistuspassi kasutajad; kuni 25 aastased isikud, kes osalevad mittetulundusühingute korraldatud üritustel.