31.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/51

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 14 ja 106 ning protokolli nr 26,

—

võttes arvesse komisjoni 23. märtsi 2011. aasta teatist „Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate ELi riigiabi eeskirjade uuendamine” (KOM(2011)0146),

—

võttes arvesse komisjoni talituste 23. märtsi 2011. aasta töödokumenti „ELi riigiabieeskirjade kohaldamine üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes alates 2005. aastast ja üldsusega konsulteerimise tulemused” (SEK(2011)0397),

—

võttes arvesse komisjoni 2010. aastal algatatud avalikku arutelu üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate riigiabi eeskirjade kohta,

—

võttes arvesse 7. detsembri 2010. aasta suuniseid Euroopa Liidu riigiabi, riigihanke ja siseturu eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste, eelkõige üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste suhtes (SEK(2010)1545),

—

võttes arvesse komisjoni 16. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/111/EÜ liikmesriikide ja riigi osalusega äriühingute vaheliste finantssuhete läbipaistvuse ning teatavate ettevõtjate finantsläbipaistvuse kohta (1),

—

võttes arvesse komisjoni 28. novembri 2005. aasta otsust 2005/842/EÜ asutamislepingu artikli 86 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes (2),

—

võttes arvesse ühenduse raamistikku riigiabi jaoks, mida antakse avalike teenuste eest makstava hüvitisena (3),

—

võttes arvesse komisjoni 19. jaanuari 2001. aasta teatist „Üldhuviteenused Euroopas” (4),

—

võttes arvesse komisjoni 26. septembri 1996. aasta teatist „Üldhuviteenused Euroopas” (5),

—

võttes arvesse Regioonide Komitee 1. juuli 2011. aasta arvamust üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate ELi riigiabi eeskirjade uuendamise kohta (6),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 15. juuni 2011. aasta arvamust komisjoni teatise kohta Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele teemal „Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate ELi riigiabi eeskirjade uuendamine” (7),

—

võttes arvesse Euroopa Kohtu 24. juuli 2003. aasta otsust kohtuasjas Altmark Trans GmbH ja Regierungspräsidium Magdeburg v. Nahverkehrsgesellschaft Altmark GmbH (8),

—

võttes arvesse oma 5. juuli 2011. aasta resolutsiooni üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste tuleviku kohta (9), 14. märtsi 2007. aasta resolutsiooni üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste kohta Euroopa Liidus (10), 27. septembri 2006. aasta resolutsiooni üldhuviteenuseid käsitleva komisjoni valge raamatu kohta (11), 14. jaanuari 2004. aasta resolutsiooni üldhuviteenuseid käsitleva rohelise raamatu kohta (12), 13. novembri 2001. aasta resolutsiooni komisjoni teatise „Üldhuviteenused Euroopas” kohta (13) ja 17. detsembri 1997. aasta resolutsiooni komisjoni teatise „Üldhuviteenused Euroopas” kohta (14),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamusi (A7-0371/2011),

A.

arvestades, et üldist majandushuvi pakkuvatel teenustel on liidu ühiste väärtuste seas tähtis koht ning nad edendavad põhiõigusi ning sotsiaalset, majanduslikku ja territoriaalset ühtekuuluvust ning on seega üliolulised, et võidelda sotsiaalse ebavõrdsuse vastu ja üha enam ka säästva arengu eest;

B.

arvestades, et üldist majandushuvi pakkuvad teenused annavad olulise panuse liikmesriikide majandusarengusse ja konkurentsivõimesse ning nende eesmärk on seega mitte ainult majanduskriiside ärahoidmine ja ületamine, vaid ka üldise majandusliku heaolu suurendamine;

C.

arvestades, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine toetab Euroopa 2020. aasta strateegia edukat rakendamist ning et need teenused võivad kaasa aidata kasvueesmärkide täitmisele eelkõige tööhõive, hariduse ja sotsiaalse kaasatuse valdkonnas, et saavutada lõpuks tootlikkuse, tööhõive ja sotsiaalse ühtekuuluvuse alal ette nähtud kõrge tase;

D.

arvestades, et kodanike huvides ja eelarvelist olukorda silmas pidades on vaja, et konkureerivad eraettevõtjad leiaksid kulutõhusaid lahendusi;

E.

arvestades, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste puhul on tegemist teenustega, mida ei ole alati võimalik osutada või ei ole võimalik piisavalt osutada riigi sekkumiseta;

F.

arvestades, et üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused täidavad tähtsat osa põhiõiguste toetamisel ja aitavad oluliselt kaasa võrdsete võimaluste tagamisele;

G.

arvestades, et ELi kehtivates õigusaktides nähakse ette, et haiglate ja sotsiaalelamute puhul, st sotsiaalseid põhivajadusi rahuldavate üldist majandushuvi pakkuvate teenuste puhul, ei nõuta teavitamist;

H.

arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklid 106 ja 107 on õiguslikuks aluseks üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate riigiabi eeskirjade uuendamiseks, ning et ELi toimimise lepingu artikkel 14 võimaldab Euroopa Parlamendil ja nõukogul seadusandliku tavamenetluse raames kehtestada määruste abil üldist majandushuvi pakkuvate teenuste toimimise põhimõtted ja tingimused, eelkõige majandus- ja rahandusalased tingimused, ilma et see piiraks liikmesriikide pädevust;

I.

arvestades, et ELi toimimise lepingu protokollis nr 26 on sätestatud, et üldhuviteenuseid peaks iseloomustama kõrge kvaliteet, ohutus ja vastuvõetav hind, võrdne kohtlemine ning üldise juurdepääsu ja kasutajate õiguste edendamine, ning sõnaselgelt tunnistab üldhuviteenuste tähtsat rolli;

J.

arvestades, et liikmesriigid ja nende riigiasutused saavad kõige paremini teenida oma kodanikke ning seega vastutavad üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise ulatuse ja viisi täpse kindlaksmääramise eest, ning arvestades, et Lissaboni lepingu protokolli nr 26 artiklis 1 sõnaselgelt tunnistatakse riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste laiaulatuslikku suvaõigust osutada, tellida ja korraldada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid;

K.

arvestades, et hüvitis hõlmab kõiki riigi poolt või riikike vahendite kaudu mis tahes kujul antavaid soodustusi;

1.

võtab teadmiseks komisjoni esildatud uuenduse eesmärgid luua suuremat selgust üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate riigiabi eeskirjade rakendamisel ning arvestada seejuures nende teenuste mitmekesisust;

2.

nõuab, et komisjon selgitaks, milline on vahekord siseturu eeskirjade ja avalike teenuste osutamise vahel, ning et komisjon tagaks, et avalike teenuste määratlemisel, korraldamisel ja rahastamisel kohaldataks subsidiaarsuse põhimõtet;

3.

rõhutab rakendamise ja arusaadavusega seonduvaid parandusi, mis osutusid võimalikuks tänu 2005. aastal võetud meetmetele, mida nimetatakse Altmarki paketiks; juhib tähelepanu sellele, et avaliku arutelu käigus on siiski selgunud, et õigusaktid peaksid olema veelgi selgemad, otsesemad, proportsionaalsemad ja tõhusamad;

4.

rõhutab, et avaliku arutelu tulemused viitavad ühtlasi sellele, et lisaks halduskoormusele on üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate riigiabi eeskirjade rakendamist takistanud ilmselt sellised tegurid nagu ebakindlus ja valesti tõlgendamine, eelkõige mis puudutab eeskirjade põhimõisteid, nagu „ülesande andmise akt”, „mõistlik kasum”, „ettevõtja”, „majanduslikud ja mittemajanduslikud teenused” ja „olulisus siseturu jaoks”;

5.

toetab komisjoni kavatsust anda lisaselgitusi üldhuviteenuste mittemajanduslike ja majanduslike tegevuste piiritlemise kohta, et saavutada suurem õigusselgus ning vältida Euroopa Kohtule esitatavaid juhtumeid ja komisjoni algatatavaid rikkumismenetlusi; kutsub komisjoni üles andma lisaselgitusi seoses Euroopa Kohtu Altmarki otsuses välja toodud neljanda kriteeriumiga ning tagama, et mõistliku kasumi arvutamise meetod oleks piisavalt selge ja sobiv üldhuviteenuste mitmekesisust silmas pidades; palub seepärast komisjonil vältida suletud nimekirju; soovitab, et nii toimides ei peaks komisjon piirduma Euroopa Kohtu praktika kordamisega, vaid peaks kindlaks määrama kriteeriumid, mis aitaksid kasutatavatest mõistetest aru saada ja neid kohaldada; palub, et komisjon töötaks välja oma arusaama, mida mõista üldist majandushuvi pakkuva teenuse all;

6.

on mures lisanõuete pärast, mida komisjon tahab kehtestada selle tagamiseks, et kaubanduse arengut ei kahjustataks sellisel määral, mis oleks vastuolus liidu huvidega, ning on seisukohal, et see toob kaasa õiguskindluse puudumise;

7.

rõhutab, et „ülesande andmise akt” tagab läbipaistvuse, mis tuleb säilitada, et suurendada nähtavust kodanike jaoks, kuid volituse (ülesande andmise akti) reguleerimisala tuleks eelkõige eeskirjade paindlikuma kohaldamisega laiendada; nõuab, et kõlblikuks „ülesande andmise aktiks” peetaks projekti koos „kokkulepitud eesmärkide lepinguga”;

8.

rõhutab, et ELi riigiabi eeskirjade uuendamisel tuleb arvesse võtta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste erifunktsiooni ja järgida rangelt subsidiaarsuse põhimõtet, sest põhivastutus üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamisel, tellimisel, rahastamisel ja korraldamisel lasub Lissaboni lepingu protokolli nr 26 kohaselt liikmesriikidel ja nende riiklikel, piirkondlikel ja kohalikel asutustel, kel on selleks laiaulatuslik suvaõigus ja valikuvabadus;

9.

rõhutab, et eeskirjade ülevaatamisel tuleks erilist tähelepanu pöörata sellele, et ühenduse kasutatavad mõisted ja tingimused oleksid selgelt suunatud avalike teenuste olemusele ning korraldusvormide ja osalevate sidusrühmade mitmekesisusele ning võtaksid nõuetekohaselt arvesse liikmesriikidevahelisele kaubandusele avalduva mõju tegelikku riski;

10.

juhib tähelepanu üldist majandushuvi pakkuvate teenuste eripärale piirkondlikul ja kohalikul tasandil, need ei mõjuta konkurentsi siseturul ning nende puhul peaks olema võimalik kohaldada lihtsustatud ja läbipaistvat korda, see toetaks innovatsiooni ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete osalust;

11.

toetab ideed kehtestada piirmäärad, mille alusel vabastatakse üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest riikliku hüvitamise teavitamiskohustusest, ning sellega kaasnevat halduskoormuse vähenemist; soovitab toimunud konsultatsioonide põhjal tõsta piirmäärasid, mille alusel määratakse kindlaks üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva otsuse kohaldamine;

12.

rõhutab, et ELi toimimise lepingu artiklis 14 ja Lissaboni lepingule lisatud protokollis nr 26 tunnistatakse üldist majandushuvi pakkuvate teenuste eripära, ning kinnitab riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste erilist rolli; rõhutab, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate ELi riigiabi eeskirjade uuendamine kujutab endast üksnes ühte osa üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kogu Euroopa õigusraamistikus kohaldatavate õigusnormide vajalikust selgitamisest; täheldab, et iga õigusakt peab tagama küllaldase õiguskindluse; palub komisjonil esitada 2011. aasta lõpuks teatise ja meetmed, mille eesmärk on tagada, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste ja üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste jaoks kehtestatakse raamistik, mis võimaldaks vastavaid ülesandeid täita, milleks kohustuti ühtse turu aktis;

13.

rõhutab, et ELi toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 kohaselt võib üldhuviteenuseid osutavate ettevõtjate suhtes kohaldada riigiabi andmise keelamist ja kontrollimist käsitlevaid eeskirju ainult niivõrd, kuivõrd nimetatud eeskirjade kohaldamine juriidiliselt ega faktiliselt ei takista nendele riiklike, piirkondlike või kohalike asutuste poolt määratud eriülesannete täitmist; rõhutab seoses sellega, et ELi toimimise lepingu artiklis 14 on selgelt sätestatud, et liit ja liikmesriigid hoolitsevad, igaüks oma vastavate volituste ja aluslepingute kohaldamisala piires, et niisugused teenused toimiksid põhimõtete ja tingimuste alusel, mis võimaldavad neil täita oma ülesandeid; nõuab seetõttu, et ELi riigiabi eeskirjade uuendamisel võetaks arvesse mõlemat artiklit ja tagataks, et üldist majandushuvi pakkuvatele teenuste osutamise eest makstud hüvitis ei tekitaks riigi rahandusele ülemäärast koormust ega viiks alla teenuste kvaliteeti;

14.

leiab, et komisjoni tulevane ettepanek ELi 2020. aasta projektivõlakirjade kohta võiks ja peaks toimima liikmesriikides ja ELi tasandil üldhuviteenuste edasiarendamise peamise edasiviijana; toonitab, et sel eesmärgil loodavad menetlused tuleb selgesõnaliselt kehtestada abikõlblikkuse raamistikus, mis määratakse kindlaks seadusandliku tavamenetluse teel;

15.

peab äärmiselt tähtsaks, et hüvitis üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest ei moonutaks konkurentsi ega kahjustaks samas sektoris või turul tegutsevaid teisi ettevõtjaid, kes hüvitist ei saa;

16.

juhib tähelepanu sellele, et avalike teenuste osutamise netokulu hüvitise kättesaadavus on üks neist majandus- ja rahandusalastest tingimustest, mida vajavad ettevõtjad, kellele on antud avalike teenuste osutamine, et nad saaksid neile riigiasutuste poolt määratud eriülesandeid korralikult täita, eriti praegusel kriisiajal, kus avalikel teenustel on väga oluline roll automaatse stabiliseerijana ja kõige haavatavamate elanikerühmade kaitses, seega aidatakse avalike teenustega leevendada kriisi sotsiaalseid tagajärgi;

17.

soovib sellega seoses rõhutada, et vahendite ühendamise teel avaliku sektori sisese koostöö arendamine võib tunduvalt suurendada avalike vahendite kasutuse tõhusust ja moderniseerida avalikke teenuseid, et nad vastaksid inimeste uutele vajadustele eri piirkondades; rõhutab ka piiriülese koostöö tähtsust;

18.

rõhutab, et avalikud teenused peavad olema kõrge kvaliteediga ja kõigile elanikerühmadele kättesaadavad; väljendab sellega seoses muret komisjoni ühekülgse hoiaku pärast, mille kohaselt seoses sotsiaalelamuühistutele antava riigiabiga liigitatakse nende ühistute osutatavad teenused üldist huvi pakkuvateks sotsiaalteenusteks ainult juhul, kui neid teenuseid osutatakse sotsiaalselt ebasoodsamas olukorras olevatele isikutele või inimrühmadele, selline piirav tõlgendus on vastuolus kõrgema eesmärgiga edendada sotsiaalset mitmekesistumist ja teenuste üldist kättesaadavust;

19.

on arvamusel, et kvaliteetsed teenused põhinevad Euroopa kodanike inimõigustel ning et õigustepõhist lähenemist tuleks tugevdada;

20.

tuletab meelde vajadust suurte investeeringute järele infrastruktuuri ajakohastamiseks, eriti kõige puudulikuma infrastruktuuriga piirkondades ja eelkõige energeetika, telekommunikatsiooni ja ühistranspordi alal, et tagada tulevikus arukad energia- või lairibateenused;

21.

kutsub komisjoni üles arvama hüvitise maksmisel arvestatavate kulude hulka investeeringud infrastruktuuri, mis on vajalik üldist majandushuvi pakkuvate teenuste toimimiseks; tuletab komisjonile meelde, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine sõltub vahel pigem pikaajalisteks investeeringuteks antavast riigiabist kui iga-aastasest hüvitisest;

22.

palub komisjonil kahepoolsete kaubanduskokkulepete läbirääkimistel aktsepteerida üldist majandushuvi pakkuvate teenuste ja üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste osutamist partnerriikide avalikus sektoris;

23.

toetab komisjoni kavatsust, et erisusi arvestava lähenemisviisi abil riigiabi eeskirjade kohaldamisele tagada olukord, kus ametiasutuste ja teenuseosutajate halduskoormus oleks proportsionaalne vastavate meetmete võimaliku mõjuga konkurentsile siseturul;

24.

nõuab seepärast, et eeskirjad koostataks nii, et neid saaks nõuetekohaselt kohaldada ja nad ei tekitaks tarbetut koormust riigiasutustele ja ettevõtjatele, kellele on antud üldhuviteenuste osutamine, ning võimaldaksid neil täies mahus nendele määratud eriülesandeid täita; palub komisjonil sellega seoses parandada eeskirjade arusaadavust ning näha ette kohustus maksta riiklikku hüvitist üldist majandushuvi pakkuvatele teenuste osutamise eest, see tagaks riigiasutustele ja teenuseosutajatele suurema õiguskindluse;

25.

kutsub komisjoni üles riigiabi eeskirjade kavandatava lihtsustamise raames kehtestama suurema paindlikkuse ja läbipaistvuse ülemäärase hüvitamise kontrollimiseks ning eelkõige parandama meetmeid ülemäärase hüvitamise vältimiseks; teeb sel eesmärgil ettepaneku, et mitmeaastaste lepingute puhul kontrollitaks ülemäärast hüvitamist ainult lepinguperioodi lõpul ning igal juhul vähemalt kolme aasta tagant, ning et kehtestataks läbipaistvad kriteeriumid hüvitise arvutamiseks üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest, sest see hoiaks oluliselt kokku teenuseosutajate ja riigiasutuste aega ja raha;

26.

palub komisjonil riigiasutustelt ja ettevõtjatelt küsida, kas 7. detsembri 2010. aasta suunised, mis käsitlevad üldist majandushuvi pakkuvate teenuste ning üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste suhtes kohaldatavaid ELi riigiabi, riigihangete ja siseturu eeskirju, täidavad oma eesmärki tõhusalt; palub komisjonil vajaduse korral anda riigiasutustele ja ettevõtjatele õppevahend, millest juhinduda, et neid eeskirju õigesti rakendada;

27.

palub komisjonil volitamise eeskirju lihtsustada; nõuab, et konkursikutset, millega kaasneb eesmärkidel põhinev leping, käsitletaks volitamisena;

28.

palub komisjonil esitada spetsiifilised miinimumeeskirjad üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste jaoks, mille puhul võib eeldada, et nad ei kahjusta oluliselt liikmesriikidevahelist kaubandust; soovitab seetõttu esitada sellist liiki sotsiaalteenuste jaoks sobivad, kõrgemad piirmäärad;

29.

toetab seda, et säiliksid praegused piirmääradeta vabastused haiglate ja sotsiaalelamute jaoks; väljendab heameelt komisjoni soovi üle vabastada üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste teised valdkonnad riigiabi teatamise kohustusest; kutsub komisjoni üles tagama, et kõigi selliste üldist majandushuvi pakkuvate teenuste puhul, mis rahuldavad olulisi sotsiaalseid vajadusi, nagu liikmesriigid on need määratlenud, olgu siis eakate ja puuetega inimeste hoolekanne, haavatavate elanikerühmade kaitse ja sotsiaalne kaasamine, laste ja noorte heaolu või tervishoid ja juurdepääs tööturule, oleks hüvitis vabastatud teatamiskohustusest;

30.

on seisukohal, et üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste eriülesanne ja olemus vajaksid kaitset ja selget määratlust; palub seepärast komisjonil hinnata, milline oleks selle eesmärgi saavutamiseks kõige tõhusam viis, arvestades ka valdkondlike eeskirjade võimalust;

31.

väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle kehtestada miinimumeeskirjad seoses riigiabiga, mida antakse ettevõtjatele, kes osutavad üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid, kui tegevus piirdub kohaliku tasandiga, kus mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele on tõenäoliselt ebaoluline, ning kui on tagatud, et hüvitist kasutatakse üksnes üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamiseks; palub komisjonil hinnata, kas erikorda tuleks kohaldada ka üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kultuuri- ja haridusvaldkonnas;

32.

kutsub komisjoni üles esitama asjakohased piirmäärad, millal kohaldada miinimumeeskirju hüvitise maksmiseks ettevõtjatele, kellele on antud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine, nii et neid teenuseid saaks käsitleda lihtsustatud korras ja oluliselt vähendada teenuseosutajate suurt halduskoormust, seejuures ühtset turgu negatiivselt mõjutamata; pakub siinkohal ühe võimaliku meetodina välja kombineeritud näitaja, mille puhul võetakse arvesse hüvitise suurust ja selle ettevõtte käivet, millele kohalik asutus on andnud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise; on ühtlasi seisukohal, et kolmeks majandusaastaks ette nähtud piirmäär võib paremini tagada vajaliku paindlikkuse;

33.

tuletab meelde, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutajatel võib olla väga erinev staatus, nad võivad olla ühingud, sihtasutused, vabatahtlikud ja kogukonna organisatsioonid, mittetulundusühingud ja sotsiaalsed ettevõtted; tuletab meelde, et mõned neist tegutsevad ainult kohalikul tasandil, ei tegele äritegevusega ja investeerivad uuesti kohalikul tasandil kogu kasumi, mille saavad üldhuviteenuste osutamisest;

34.

rõhutab, kui tähtis on see, et üldist majandushuvi pakkuvad teenused oleksid kvaliteetsed ja kõigile kättesaadavad; juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et ELi toimimise lepingu konkurentsieeskirjade kohaselt on komisjoni pädevuses üksnes kontrollida riigiabi andmist üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest ning konkurentsieeskirjadega ei ole sätestatud õiguslikku alust kvaliteedi ja tõhususe kriteeriumide kehtestamiseks Euroopa tasandil; on seisukohal, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kvaliteedi ja tõhususe kindlaksmääramisel tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta subsidiaarsuse põhimõtet;

35.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.