2.10.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 296/140

—

võttes arvesse oma arvukaid varasemaid resolutsioone Zimbabwe kohta, millest uusim on 21. oktoobri 2010. aasta resolutsioon sunniviisiliste väljatõstmiste kohta Zimbabwes (1);

—

võttes arvesse nõukogu 15. veebruari 2011. aasta otsust 2011/101/ÜVJP (2), millega pikendatakse kuni 20. veebruarini 2012 ühise seisukohaga 2004/161/ÜVJP (3) kehtestatud piirangumeetmeid Zimbabwe suhtes, ning komisjoni 8. detsembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1226/2008, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 314/2004, mis käsitleb teatavaid piiranguid Zimbabwe suhtes (4);

—

võttes arvesse liidu kõrge esindaja 15. veebruaril 2011. aastal Euroopa Liidu nimel esitatud deklaratsiooni Zimbabwe kohta;

—

võttes arvesse Lõuna-Aafrika Arenguühenduse (SADC) poliitika-, kaitse- ja julgeolekukoostöö organit esindava kolmiku tippkohtumise 31. märtsi 2011. aasta Livingstone’i kommünikeed;

—

võttes arvesse üldist poliitilist kokkulepet, mille alusel 2009. aasta veebruaris moodustati Zimbabwe rahvusliku ühtsuse valitsus;

—

võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat, mille Zimbabwe on ratifitseerinud;

—

võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

A.

arvestades, et Aafrika Rahvusliku Liidu – Patriootliku Rinde (ZANU-PF) poliitiliste vastaste hirmutamine, meelevaldne vahistamine ja kadumine on viimastel kuudel märgatavalt sagenenud, kusjuures tagakiusamise sihtmärgiks on olnud paljud Liikumise Demokraatlike Muutuste Eest (MDC) liikmed, mitmed MDC parlamendiliikmed ja partei juhtkonna tähtsamad liikmed, nagu energeetikaminister Elton Mangoma, siseasjade kaasminister Theresa Makone ja tagandatud parlamendispiiker Lovemore Moyo;

B.

arvestades, et Zimbabwe peaminister Morgan Tsvangirai on ise kinnitanud, et president Robert Mugabe ja partei Zanu-PF ei ole täitnud 2009. aasta üldise poliitilise kokkuleppe tingimusi ning tegelevad parteide MDC-T ja MDC-M Zimbabwe rahvusliku ühtsuse valitsusse kuuluvate liikmete vägivaldse hirmutamisega;

C.

arvestades, et viimasel kahel aastal on Zimbabwe rahvusliku ühtsuse valitsus püüdnud riigis stabiilsust saavutada, kuid Zanu-PFi sihiliku vastutegevuse tõttu ei ole suutnud usaldusväärsete valimiste korraldamise teel demokraatiale üleminekut ette valmistada; arvestades, et Zimbabwe niigi kohutav poliitiline, majanduslik ja humanitaarolukord on 2010. aasta detsembrist alates veelgi halvenenud;

D.

arvestades, et Zimbabwe julgeolekuteenistused korraldasid hiljuti haaranguid mitmete vabaühenduste (Inimõiguste Vabaühenduste Foorum, Zimbabwe Kriisi Koalitsioon) büroodes ning MDC peakorteris, konfiskeerisid vabaühenduste dokumente ning vahistasid meelevaldselt vabaühenduste ja MDC partei töötajaid, kes pärast ülekuulamist vabastati, ilma et neile oleks süüdistust esitatud;

E.

arvestades, et politsei on süstemaatiliselt taga kiusanud kodanikuühiskonna organisatsiooni Women of Zimbabwe Arise (WOZA) kaht juhti Jenni Williamsi ja Magodonga Mahlangut, samuti Zimbabwe Inimõiguste Vabaühenduste Foorumi direktorit Abel Chikomot ja teisi inimõiguste kaitsjaid;

F.

arvestades, et 19. veebruaril 2011 vahistas julgeolekuteenistus 46 kodanikuühiskonna aktivisti, keda süüdistati riigireetmises seoses avaliku videoseansi korraldamisega, kus näidati videot hiljutistest rahvarahutustest Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas; arvestades, et mõningaid vahi alla võetud aktiviste peksti, piinati ja hoiti üksikkongis;

G.

arvestades, et Zimbabwe julgeolekuteenistus piirab MDC õigust poliitilisi miitinguid korraldada, samal ajal kui Zanu-PFil on selleks vabad käed, ning sellega rikutakse otseselt Zimbabwe põhiseadust;

H.

arvestades, et Zanu-PF on käivitanud vägivaldse üleriigilise kampaania, et sundida Zimbabwe kodanikke alla kirjutama petitsioonile, kus nõutakse Mugabe peamiste kaaskondlaste vastu kehtestatud rahvusvaheliste piirangute tühistamist; arvestades, et petitsioonile allakirjutamisest keeldujaid on jõhkralt pekstud ja vahistatud;

I.

arvestades, et ELi piirangud on esmajoones suunatud Mugabe režiimi 163 tähtsama liikme ja režiimi toetajate vastu ning ei mõjuta laiemalt Zimbabwe rahvast ega majandust;

J.

arvestades, et EL, Ameerika Ühendriigid, Austraalia ja Kanada tunnevad endiselt muret inimõiguste olukorra pärast Chiadzwa (Marange) teemandikaevandustes, eelkõige seoses Zimbabwe julgeolekuteenistuse liikmete sooritatud inimõigusrikkumistega, ning ei nõustu seetõttu Chiadzwast pärit teemantidele Kimberley protsessi sertifikaati andma;

K.

arvestades, et majanduse aastatepikkune vale juhtimine Mugabe režiimi poolt on viinud Zimbabwe vaesusse ning riik saab jätkuvalt ulatuslikku humanitaar- ja muud abi nii ELilt kui ka Ühendkuningriigilt, Hollandilt, Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Taanilt, samuti Ameerika Ühendriikidelt, Austraalialt ja Norralt, kusjuures selle abiga kaetakse suure osa Zimbabwe elanikkonna kõige põhilisemad vajadused;

L.

arvestades, et Zimbabwe peaminister on tungivalt nõudnud, et EL ei võtaks vastu Zimbabwe ELi suursaadikuks nimetatud Margaret Muchada volikirju, sest Muchada ühepoolne ametissenimetamine president Mugabe poolt rikub riigi põhiseadust ja üldise poliitilise kokkuleppe tingimusi,

1.

nõuab, et Mugabe ja Zanu-PFi partei kontrolli all tegutsevad või neile ustavad Zimbabwe riiklikud julgeolekuteenistused ning relvarühmitused lõpetaksid viivitamatult poliitilistel ajenditel toimuva tagakiusamise, vahistamised ja vägivalla; rõhutab, et kuritarvituste ja seaduserikkumiste toimepanijad tuleb vastutusele võtta;

2.

nõuab kindlalt, et Zimbabwe rahvale tagataks sõna- ja kogunemisvabadus ning lõpetataks poliitikute ja kodanikuühiskonna aktivistide (eelkõige inimõiguslaste) tagakiusamine, ja et kõik valitud rahvaesindajad, vaatamata oma poliitilistele veendumustele, samuti vabaühendused, poliitilised aktivistid, ajakirjanikud ja tavakodanikud saaksid vabalt oma arvamust avaldada, kartmata vägivaldset tagakiusamist, meelevaldset vahistamist või piinamist;

3.

nõuab kõigi meelevaldselt vahistatute, eelkõige MDC ametnike ja poolehoidjate viivitamatut ja tingimusteta vabastamist; mõistab hukka kõik vahistamise ja kinnipidamise tingimused, mis ei vasta rahvusvahelistele inimõiguste konventsioonidele;

4.

nõuab tungivalt, et nõukogu, komisjon ja liikmesriigid teeksid aktiivset koostööd Aafrika Liidu ja SADCga ning eelkõige Lõuna-Aafrikaga, tagamaks, et Zimbabwe tulevastel valimistel ei esineks hirmutamist ega vägivalda; on samas arvamusel, et ennetähtaegsed valimised ei lahendaks pakilisi poliitilisi ja majanduslikke reformiküsimusi; on seisukohal, et valimised peavad toimuma kooskõlas rahvusvaheliste normidega, kaasa arvatud inimõiguste austamine, sõna- ja liikumisvabadus, ning inimeste tagakiusamine ja kinnipidamine nende poliitiliste veendumuste pärast tuleb kohe lõpetada;

5.

kiidab heaks SADC kolmiku 31. märtsi 2011. aasta Livingstone’i kommünikee ja nõuab tungivalt, et SADC juhiks püüdeid tagada kommünikee soovituste täielik rakendamine kõigi Zimbabwe parteide poolt, et riigis oleks võimalik korraldada vabad ja õiglased valimised;

6.

kutsub kõiki Zimbabwe parteisid üles kokku leppima tegevuskavas, mille eesmärgiks on vabade ja õiglaste, rahvusvaheliste vaatlejate järelevalve all peetavate valimiste korraldamine;

7.

nõuab tungivalt, et kõik Zimbabwe parteid liituksid taas täielikult põhiseaduse reformimise protsessiga, et koostada uus, Zimbabwe rahvale vastuvõetav põhiseadus, mis tuleks vastu võtta enne järgmisi valimisi;

8.

peab tervitatavaks, et hiljuti (veebruaris 2011) täiendati Mugabe režiimiga seotud füüsiliste ja juriidiliste isikute nimekirja, kellele on kehtestatud ELi sissesõidukeeld; rõhutab, et nimetatud piirangud on suunatud ainult Zimbabwe kleptokraatia vastu ega avalda mingil määral mõju Zimbabwe rahvale tervikuna;

9.

nõuab tungivalt, et EL säilitaks Mugabe režiimiga seotud füüsiliste ja juriidiliste isikute vastased piirangud, kuni saadakse selgeid tõendeid Zimbabwe olukorra paranemisest; kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles seda tõsiasja Zimbabwes ja rahvusvahelisel tasandil selgitama ning taotlema aktiivsemalt toetust kiiretele muudatustele tõelise demokraatia ja majandusliku progressi saavutamiseks Zimbabwes;

10.

nõuab tungivalt, et EL keelduks tunnustamast Zimbabwe ELi suursaadikut, keda ei ole ametisse nimetatud nõuetekohase põhiseadusliku menetluse alusel ja üldise poliitilise kokkuleppe kohaselt;

11.

nõuab kindlalt, et Zimbabwe ametivõimud täidaksid Kimberley protsessi kohustusi, demilitariseeriksid täielikult Marange teemandikaevanduste piirkonna ja tagaksid teemanditootmise tulude kasutamise läbipaistvuse;

12.

avaldab tunnustust ELile ja neile liikmesriikidele ning muudele riikidele, kes jätkavad Zimbabwe rahva otsest rahalist toetamist, rõhutades, et on vaja tagada, et seda toetust jagataks endiselt usaldusväärsete vabaühenduste vahendusel, et see oleks hästi suunatud ja selle kasutamisest antaks nõuetekohaselt aru ning välditaks valitsusasutuste vahendust;

13.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, rühmituse G8 riikide valitsustele, Zimbabwe ja Lõuna-Aafrika Vabariigi valitsustele ja parlamentidele, Briti Rahvaste Ühenduse peasekretärile, ÜRO peasekretärile, Aafrika Liidu komisjoni ja täidesaatva kogu esimeestele, Üleaafrikalisele Parlamendile ning Lõuna-Aafrika Arenguühenduse peasekretärile ja valitsustele ja parlamentaarsele foorumile.