52010PC0239

[pic] | EUROOPA KOMISJON |

Brüssel 12.5.2010

KOM(2010) 239 lõplik

2010/0135 (NLE)

Ettepanek:

NÕUKOGU OTSUS

euro kasutuselevõtu kohta Eestis 1. jaanuaril 2011

SELETUSKIRI

ETTEPANEKU TAUST

Nõukogu otsustas 3. mail 1998. aastal, et Belgia, Saksamaa, Hispaania, Prantsusmaa, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad, Portugal, Austria ja Soome olid täitnud vajalikud tingimused euro kasutuselevõtuks 1. jaanuaril 1999. aastal. Taani ja Ühendkuningriik kasutasid loobumisklauslit, mistõttu nõukogu nende kohta hinnangut ei andnud. Kreekat ja Rootsit vaatles nõukogu kui liikmesriike, kelle suhtes on kehtestatud erand. Nõukogu otsustas 19. juunil 2000. aastal, et Kreeka oli täitnud vajalikud tingimused euro kasutuselevõtuks 1. jaanuaril 2001. aastal. Ühinemisakti artikli 4 kohaselt on Euroopa Liiduga 1. mail 2004. aastal ühinenud riigid (Tšehhi Vabariik, Eesti, Küpros, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia) liikmesriigid, kelle suhtes on kehtestatud erand. Nõukogu otsustas 11. juulil 2006. aastal, et Sloveenia oli täitnud vajalikud tingimused euro kasutuselevõtuks 1. jaanuaril 2007. aastal. Ühinemisakti artikli 5 kohaselt on Euroopa Liiduga 1. jaanuaril 2007. aastal ühinenud Bulgaaria ja Rumeenia liikmesriigid, kelle suhtes on kehtestatud erand. Nõukogu otsustas 10. juulil 2007. aastal, et Küpros ja Malta olid täitnud vajalikud tingimused ühisraha kasutuselevõtuks 1. jaanuaril 2008. aastal. Nõukogu otsustas 8. juulil 2008. aastal, et Slovakkia oli täitnud vajalikud tingimused euro kasutuselevõtuks 1. jaanuaril 2009. aastal.

Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping”) artikli 140 lõikega 1 on ette nähtud, et vähemalt kord kahe aasta järel või kui seda taotleb mõni liikmesriik, kelle suhtes on kehtestatud erand, annavad komisjon ja Euroopa Keskpank nõukogule aru nende riikide edusammudest majandus- ja rahaliiduga seotud kohustuste täitmisel, kelle suhtes on kehtestatud erand. Komisjon võib esitada oma ja Euroopa Keskpanga (EKP) aruannete põhjal nõukogule ettepaneku võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 140 lõike 2 kohase menetlusega vastu otsus tühistada kehtestatud erand nende liikmesriikide puhul, kes on täitnud vajalikud tingimused.

Komisjoni ja Euroopa Keskpanga korrapäraselt koostatavad viimased lähenemisaruanded võeti vastu 2008. aasta mais. Taani ja Ühendkuningriik ei ole väljendanud soovi euro kasutusele võtta. Seepärast hõlmab 2010. aasta lähenemisaruanne järgmist üheksat liikmesriiki, kelle suhtes on kehtestatud erand: Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Eesti, Läti, Leedu, Ungari, Poola, Rumeenia ja Rootsi.

Kolleegium võttis komisjoni koostatud lähenemisaruande vastu 12. mail 2010. aastal. EKP võttis oma aruande vastu 12. mail. Kõnealustes aruannetes vaadeldakse liikmesriikide õigusaktide, sealhulgas iga liikmesriigi keskpanga põhikirja kooskõla ELi toimimise lepingu artiklitega 130 ja 131 ning EKPS ja EKP põhikirjaga. Aruannetes vaadeldakse ka püsiva vastastikuse lähenemise kõrge taseme saavutamist lähenemiskriteeriumide täitmise alusel ning võetakse arvesse mitmeid teisi ELi toimimise lepingu artikli 140 lõike 1 viimases lõigus nimetatud tegureid.

Komisjoni lähenemisaruandes järeldatakse, et hinnatud liikmesriikidest on üksnes Eesti täitnud euro kasutuselevõtu tingimused.

Komisjon on oma ja EKP aruande põhjal vastu võtnud juurdelisatud ettepaneku nõukogu otsuse kohta, millega tühistatakse Eesti suhtes kehtestatud erand alates 1. jaanuarist 2011.

HUVITATUD ISIKUTEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED

Majandus- ja rahanduskomitees ning majandus- ja rahandusministrite nõukogus / eurogrupis peetakse liikmesriikidega eri valdkondade raames korrapäraselt arutelusid majanduspoliitiliste probleemide üle. Arutelud hõlmavad mitteametlikke nõupidamisi euroalaga liitumisega seotud küsimustes (sh vahetuskursipoliitika). Arutelud teadlaste ja muude huvitatud isikutega toimuvad konverentside/seminaride ja erikohtumiste raames.

Majanduse arengut euroalal ja liikmesriikides hinnatakse erinevate majanduspoliitika koordineerimise ja järelevalve menetluste raames (eelkõige ELi toimimise lepingu artikli 121 raames) ning komisjon hindab ja analüüsib korrapäraselt riigispetsiifilisi ja kogu ELi hõlmavaid suundumusi (sh koostab prognoose, avaldab korrapäraselt trükiseid, annab oma panuse majandus- ja rahanduskomitee ning majandus- ja rahandusministrite nõukogu / eurogrupi töösse). Komisjon teeb kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja varasema tavaga ettepaneku mitte koostada ametlikku mõjuhinnangut.

ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG

Õiguslik alus

Käesoleva ettepaneku õiguslik alus on ELi toimimise lepingu artikli 140 lõige 2, milles on sätestatud menetlus, mille kohaselt nõukogu võtab vastu otsuse euro kasutuselevõtu kohta ja tühistab asjaomase liikmesriigi suhtes kehtiva erandi.

Nõukogu võtab otsuse vastu komisjoni ettepanekul pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga ja pärast arutelu Euroopa Ülemkogus ning olles saanud kvalifitseeritud häälteenamusega vastuvõetud soovituse nendelt liikmetelt, kes esindavad liikmesriike, kelle rahaühik on euro.

Subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõte

Ettepanek tehakse ELi ainupädevusse kuuluvas valdkonnas. Subsidiaarsuse põhimõtet seetõttu ei kohaldata.

Käesolev algatus ei lähe oma eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale ja vastab seega proportsionaalsuse põhimõttele.

Õigusakti valik

Otsus on ainuke sobiv õigusakt kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 140 lõikega 2.

MÕJU EELARVELE

Ettepanek ei mõjuta ELi eelarvet.

2010/0135 (NLE)

Ettepanek:

NÕUKOGU OTSUS

euro kasutuselevõtu kohta Eestis 1. jaanuaril 2011

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 140 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni aruannet[1],

võttes arvesse Euroopa Keskpanga aruannet[2],

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust,

võttes arvesse arutelu Euroopa Ülemkogus,

võttes arvesse ülemkogu nende liikmete soovitust, kes esindavad liikmesriike, kelle rahaühik on euro,

ning arvestades järgmist:

(1) Majandus- ja rahaliidu kolmas etapp algas 1. jaanuaril 1999. aastal. Brüsselis 3. mail 1998. aastal toimunud nõukogu kohtumisel, millest võtsid osa riigipead ja valitsusjuhid, otsustati, et Belgia, Saksamaa, Hispaania, Prantsusmaa, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad, Austria, Portugal ja Soome olid täitnud vajalikud tingimused euro kasutuselevõtuks 1. jaanuaril 1999[3].

(2) Nõukogu sätestas otsuses 2000/427/EÜ,[4] et Kreeka oli täitnud vajalikud tingimused euro kasutuselevõtuks 1. jaanuaril 2001. Nõukogu sätestas otsuses 2006/495/EÜ,[5] et Sloveenia oli täitnud vajalikud tingimused euro kasutuselevõtuks 1. jaanuaril 2007. Nõukogu sätestas otsustes 2007/503/EÜ[6] ja 2007/504/EÜ,[7] et Küpros ja Malta olid täitnud vajalikud tingimused euro kasutuselevõtuks 1. jaanuaril 2008. Nõukogu sätestas otsuses 2008/608/EÜ,[8] et Slovakkia oli täitnud vajalikud tingimused euro kasutuselevõtuks.

(3) Vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingule (edaspidi „EÜ asutamisleping”) lisatud protokolli (teatavate Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriiki käsitlevate sätete kohta) lõikele 1 teatas Ühendkuningriik nõukogule, et ta ei kavatse 1. jaanuaril 1999. aastal üle minna majandus- ja rahaliidu kolmandasse etappi. Seda teadet ei ole muudetud. Vastavalt EÜ asutamislepingule lisatud protokolli (teatavate Taanit käsitlevate sätete kohta) lõikele 1 ning Edinburghis 1992. aasta detsembris riigipeade ja valitsusjuhtide poolt vastu võetud otsusele teatas Taani nõukogule, et ta ei osale majandus- ja rahaliidu kolmandas etapis. Taani ei ole taotlenud Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping”) artikli 140 lõikes 2 osutatud menetluse algatamist.

(4) Otsusega 98/317/EÜ kehtestati Rootsi suhtes ELi toimimise lepingu artikli 139 lõikes 1 määratletud erand. Vastavalt 2003. aasta ühinemisakti[9] artiklile 4 on Tšehhi Vabariigi, Eesti, Läti, Leedu, Ungari, Poola ja Slovakkia suhtes kehtestatud ELi toimimise lepingu artikli 139 lõikes 1 määratletud erand. Vastavalt 2005. aasta ühinemisakti[10] artiklile 5 on Bulgaaria ja Rumeenia suhtes kehtestatud ELi toimimise lepingu artikli 139 lõikes 1 määratletud erand.

(5) Euroopa Keskpank (edaspidi „EKP”) asutati1. juulil 1998. aastal. Euroopa rahasüsteem asendati vahetuskursimehhanismiga, mille käivitamises lepiti kokku Euroopa Ülemkogu 16. juuni 1997. aasta resolutsiooniga vahetuskursimehhanismi loomise kohta majandus- ja rahaliidu kolmandas etapis[11]. Vahetuskursimehhanismi menetlus majandus- ja rahaliidu kolmandas etapis (ERM II) kehtestati Euroopa Keskpanga ja euroalaväliste liikmesriikide keskpankade vahel 16. märtsil 2006. aastal sõlmitud lepinguga, millega kehtestatakse vahetuskursimehhanismi töökord majandus- ja rahaliidu kolmandas etapis[12].

(6) ELi toimimise lepingu artikli 140 lõikes 2 on sätestatud asjaomaste liikmesriikide suhtes kehtestatud erandi tühistamise menetlus. Vähemalt kord iga kahe aasta jooksul või selle liikmesriigi taotlusel, kelle suhtes on kehtestatud erand, annavad komisjon ja EKP nõukogule aru vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 140 lõikes 1 sätestatud menetlusele. Komisjoni ja EKP viimased korrapäraselt koostatavad lähenemisaruanded võeti vastu 2010. aasta mais.

(7) Liikmesriikide õigusaktidesse, sealhulgas keskpanga põhikirja tehakse vajalikud muudatused, et tagada nende kooskõla ELi toimimise lepingu artiklitega 130 ja 131 ning Euroopa Keskpankade Süsteemi ning EKP põhikirjaga (edaspidi „EKPSi ja EKP põhikiri”). Komisjoni ja EKP aruannetes antakse üksikasjalik hinnang Eesti õigusaktide kooskõlale ELi toimimise lepingu artiklitega 130 ja 131 ning EKPSi ja EKP põhikirjaga.

(8) Vastavalt ELi toimimise lepingu artiklis 140 nimetatud lähenemiskriteeriume käsitleva protokolli nr 13 artiklile 1 tähendab ELi toimimise lepingu artikli 140 lõike 1 esimeses taandes ettenähtud hindade stabiilsuse kriteerium, et liikmesriigil on püsiva stabiilsustasemega hinnanäitajad ning keskmine inflatsioonimäär vaadelduna ühe aasta kestel enne kontrollimist ei ületa rohkem kui 1,5 protsendipunkti võrra kolme kõige paremaid tulemusi saavutanud liikmesriigi määra. Hindade stabiilsuse kriteeriumi täitmise hindamisel võetakse inflatsiooni mõõtmisel aluseks tarbijahindade harmoneeritud indeks, mis on määratletud nõukogu 23. oktoobri 1995. aasta määruses (EÜ) nr 2494/95 tarbijahindade harmoneeritud indeksite kohta.[13] Hindade stabiilsuse kriteeriumi täitmise hindamiseks mõõdetakse liikmesriikides toimunud inflatsiooni muutust protsentides, võrreldes viimase kaheteistkümne kuu näitajate aritmeetilist keskmist eelnenud kaheteistkümne kuu näitajate aritmeetilise keskmisega. Komisjoni ja EKP aruannetes vaadeldi kontrollväärtust, mille arvutamiseks liideti hindade stabiilsuse osas parimaid tulemusi saavutanud liikmesriikide inflatsioonimäärade kaalumata aritmeetilisele keskmisele 1,5 protsendipunkti. 2010. aasta märtsis lõppenud üheaastase ajavahemiku kontrollväärtus oli 1,0 protsenti, kusjuures Portugal, Eesti ja Belgia olid hindade stabiilsuse osas kolm kõige paremaid tulemusi saavutanud liikmesriiki ning nende riikide inflatsioonimäärad olid vastavalt -0,8 protsenti, -0,7 protsenti ja -0,1 protsenti. Arvestades praegust majanduskriisi olukorda, kus mitmes riigis esineb aeg-ajalt negatiivset inflatsiooni, tundub põhjendatud jätta parimaid tulemusi saavutanud riikide hulgast kooskõlas 2004. aasta lähenemisaruande pretsedendiga välja need riigid, kus keskmine inflatsioonimäär erineb euroala keskmisest inflatsioonimäärast (2010. aasta märtsis 0,3 %) märkimisväärselt, sest kõnealuseid riike ei saa põhjendatult hinnata hinnastabiilsuse osas parimateks riikideks ning nende kaasaarvamine mõjutaks kontrollväärtust märgatavalt ja seega muudaks kriteeriumi ebaõiglasemaks. Seetõttu jäeti 2010. aasta märtsis riikide hulgast välja Iirimaa — ainuke riik, kelle kaheteistkümne kuu keskmine inflatsioonimäär (2010. aasta märtsis -2,3 %) erines euroala ja teiste liikmesriikide vastavast näitajast märkimisväärselt, mis oli peamiselt tingitud majanduslangusest[14].

(9) Vastavalt ELi toimimise lepingule lisatud protokolli (lähenemiskriteeriume käsitlev protokoll nr 13) artiklile 2 tähendab ELi toimimise lepingu artikli 140 lõike 1 teises taandes sätestatud riigi rahanduse stabiilsuse kriteerium seda, et kontrollimise ajal ei kehti liikmesriigi suhtes ELi toimimise lepingu artikli 126 lõikes 6 nimetatud nõukogu otsus ülemäärase eelarvepuudujäägi olemasolu kohta.

(10) Vastavalt ELi toimimise lepingule lisatud protokolli (lähenemiskriteeriume käsitlev protokoll nr 13) artiklile 3 tähendab ELi toimimise lepingu artikli 140 lõike 1 kolmanda taande kohane Euroopa rahasüsteemi vahetuskursimehhanismis osalemise kriteerium seda, et liikmesriik on järginud Euroopa rahasüsteemi vahetuskursimehhanismiga (ERM) ettenähtud normaalseid kõikumispiire ilma tõsiste pingeteta vähemalt kahe aasta jooksul enne kontrollimist. Eelkõige ei tohi liikmesriik olla sama aja jooksul omal algatusel devalveerinud oma raha kahepoolset keskmist kurssi euro suhtes. Alates 1. jaanuarist 1999 on Euroopa II vahetuskursimehhanism (ERM II) vahetuskursi kriteeriumi täitmise hindamise raamistik. Selle kriteeriumi täitmise hindamisel kontrollisid komisjon ja EKP oma aruannetes 2010. aasta 23. aprillil lõppenud kaheaastast ajavahemikku.

(11) Vastavalt ELi toimimise lepingule lisatud protokolli (lähenemiskriteeriume käsitlev protokoll nr 13) artiklile 4 tähendab ELi toimimise lepingu artikli 140 lõike 1 neljanda taande kohane intressimäärade lähenemise kriteerium seda, et ühe aasta jooksul enne kontrollimist ei ületa keskmine nominaalne pikaajaline intressimäär liikmesriigis rohkem kui kahe protsendipunkti võrra kolme hindade stabiilsuse osas kõige paremaid tulemusi saavutanud liikmesriigi määra. Intressimäärade lähenemise kriteeriumi puhul kasutati kümneaastase tähtajaga riigivõlakirjade võrreldavaid intressimäärasid. Eesti kuulus 2010. aasta märtsis hindade stabiilsuse osas paremaid tulemusi saavutanud liikmesriikide hulka, kuid Eesti puhul ei ole pikaajaliste riigivõlakirjade või võrreldavate väärtpaberite alusel võimalik kontrollväärtust arvutada. Kooskõlas kõnealuse protokolli (milles osutatakse kolmele kõige paremaid tulemusi saavutavale liikmesriigile) sõnastusega võtsid komisjon ja EKP seepärast intressimäära kriteeriumi täitmise hindamisel oma aruannetes arvesse kontrollväärtust, mille arvutamiseks liidetakse ülejäänud kahe hindade stabiilsuse osas parimaid tulemusi saavutanud liikmesriigi nominaalsete pikaajaliste intressimäärade aritmeetilisele keskmisele kaks protsendipunkti. Selle alusel oli 2010. aasta märtsis lõppenud üheaastase ajavahemiku kontrollväärtus 6,0 protsenti, keskmine intressimäär arvutati Portugali (4,2 %) ja Belgia (3,8 %) määra alusel.

(12) Vastavalt ELi toimimise lepingule lisatud protokolli (lähenemiskriteeriume käsitlev protokoll nr 13) artiklile 5 esitab lähenemiskriteeriumide täitmise hindamisel kasutatavad andmed komisjon. Komisjon esitas käesoleva ettepaneku koostamiseks vajalikud andmed. Komisjon esitas eelarvet käsitlevad andmed pärast seda, kui liikmesriigid olid 1. aprilliks 2010. aastaks andnud aru vastavalt nõukogu 25. mai 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 479/2009 Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust käsitleva protokolli kohaldamise kohta.

(13) Komisjoni ja EKP koostatud aruannete põhjal, milles hinnatakse, kuidas Eesti on täitnud majandus- ja rahaliidu saavutamist käsitlevaid kohustusi, teeb komisjon järgmised järeldused:

a) Eesti siseriiklikud õigusaktid, sealhulgas keskpanga põhikiri, on kooskõlas ELi toimimise lepingu artiklitega 130 ja 131 ning EKPSi ja EKP põhikirjaga;

b) selle kohta, kuidas Eesti on täitnud ELi toimimise lepingu artikli 140 lõike 1 neljas taandes nimetatud lähenemiskriteeriume, on tuvastatud järgmist:

- 2010. aasta märtsis lõppenud üheaastase ajavahemiku jooksul oli Eesti keskmine inflatsioonimäär 0,7 %, mis on allpool kontrollväärtust ja jääb tõenäoliselt selliseks ka lähikuudel;

- Eesti suhtes ei kohaldata nõukogu otsust ülemäärase eelarvepuudujäägi olemasolu kohta ning eelarvepuudujääk 2009. aastal oli 1,7 % SKPst;

- Eesti on olnud ERM II liige alates 28. juunist 2004; 23. aprillil 2010. aastal lõppenud kaheaastase ajavahemiku jooksul ei ole Eesti kroon olnud tõsise surve all ning krooni osalemise ajal ERM II vahetuskursimehhanismis ei ole olnud kõrvalekaldumisi keskkursist;

- kuna Eesti valitsemissektori võlg on väga väike, siis ei ole võimalik pikaajaliste riigivõlakirjade või võrreldavate väärtpaberite alusel võrrelda pikaajalistes intressimäärades kajastuvat lähenemise püsikindlust; finantsturu riskitaju Eesti suhtes küll suurenes majanduskriisi kõrghetkel, ent areng võrdlusperioodil ning üldine hinnang püsivale vastastikusele lähenemisele, sealhulgas Eesti jätkuvalt rangele majanduspoliitikale, toetavad seisukohta, et Eesti täidab pikaajalise intressimäära kriteeriumi;

c) võttes arvesse õigusaktide kooskõla ja lähenemiskriteeriumide täitmisele antud hinnangut ning lisategureid, täidab Eesti euro kasutuselevõtu tingimused,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Eesti on täitnud euro kasutuselevõtuks vajalikud tingimused. 2003. aasta ühinemisakti artiklis 4 nimetatud erand Eesti suhtes tühistatakse alates 1. jaanuarist 2011.

Artikkel 2

Käesolev otsus on adresseeritud liikmesriikidele.

Artikkel 3

Otsus avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas .

Brüssel,

Nõukogu nimel

eesistuja

[1]

[2]

[3] Otsus 1998/317/EÜ (EÜT L 139, 11.5.1998, lk 30).

[4] EÜT L 167, 7.7.2000, lk 19.

[5] ELT L 195, 15.7.2006, lk 25.

[6] ELT L 186, 18.7.2007, lk 29.

[7] ELT L 186, 18.7.2007, lk 32.

[8] ELT L 195, 24.7.2008, lk 24.

[9] ELT L 236, 23.9.2003, lk 33.

[10] ELT L 157, 21.6.2005, lk 203.

[11] EÜT C 236, 2.8.1997, lk 5.

[12] ELT C 73, 25.3.2006, lk 21. Lepingut on muudetud 14. detsembri 2007. aasta lepinguga (ELT C 319, 29.12.2007, lk 7).

[13] EÜT L 257, 27.10.1995, lk 1. Määrust on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1882/2003 (ELT L 284, 31.10.2003, lk 1) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 596/2009.

[14] See tulemus on kooskõlas 2004. aastal kasutatud lähenemisviisiga, mille puhul jäeti parimaid tulemusi saavutanud riikide hulgast välja Leedu, kelle kaheteistkümne kuu keskmine inflatsioon oli 2,3 protsendipunkti euroala keskmisest madalam.