31.5.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 161/112

A.

arvestades, et komisjon väljendab teatises muret riikide rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse pärast seoses kõrge eelarvepuudujäägi ja võla tasemega, eriti rahvastiku vananemist arvesse võttes, ning arvestades, et vananemise mõju jätkusuutlikkuse mahajäämusele on mõnes liikmesriigis arvestuste kohaselt viis kuni kakskümmend korda kõrgem kui praeguse majanduskriisi mõju;

B.

arvestades, et stabiilsuse ja kasvu paktist ei piisanud praeguse kriisi ennetamiseks, kuigi pakt vaadati 2005. aastal läbi;

C.

arvestades, et on pakiline vajadus uurida põhjalikumalt sündimuse languse nähtust Euroopa Liidus ning selle põhjuseid ja tagajärgi, et seda muret tekitavat suundumust vastupidiseks muuta;

D.

arvestades, et eelarvepoliitika ei ole jätkusuutlik, kui sellega kaasneb valitsemissektori võla ülemäärane suurenemine;

E.

arvestades, et kui pidada silmas teatise prognoose ja asjaolu, et rahvastiku vananemisel on tugev mõju Euroopa riikide rahanduse pikaajalisele jätkusuutlikkusele, on asjakohane seada 2060. aastani ulatuvad poliitilised eesmärgid;

F.

arvestades, et liikmesriikide võla ja eelarvepuudujäägi suurenemine kriisi ajal ning prognoositavad demograafilised arengud muudavad eelarveseisundi jätkusuutlikkuse teravaks probleemiks;

G.

arvestades, et pikaajalised demograafilised muutused ELi liikmesriikides, eriti elanikkonna vananemine, mõjutavad riiklike pensioniskeemide rahastamist;

H.

arvestades, et mõned liikmesriigid ei ole teinud piisavalt jõupingutusi halduskulude vähendamiseks, meditsiiniteenustega seotud kulude kontrollimiseks ning tervishoiu- ja pensionisüsteemi reformimiseks ning arvestades, et kõik liikmesriigid peaksid selles valdkonnas võtma omaks parimad tavad;

I.

arvestades, et 2009. aastal kasvas kõigi liikmesriikide eelarvepuudujääk ja võlatase kriisi põhjustatud maksutulu laekumise aeglustumise ja majanduse elavdamise erimeetmete rakendamise tõttu;

J.

arvestades, et majanduse esimeste elavnemise märkide ilmnemisel soovitas Euroopa Ülemkogu 2009. aasta septembris, et eelarvepoliitika peaks olema suunatud riigi rahanduse pikaajalisele jätkusuutlikkusele, ja kutsus üles koostama majanduse elavnemisel viivitamata kriisist väljumise kooskõlastatud strateegiaid, võttes arvesse iga riigi konkreetset olukorda;

K.

arvestades, et hiljuti on võimalik olnud täheldada riigi rahanduse usaldusväärsuse ja majanduse vastupidavuse vahel positiivset vastastikust seost;

L.

arvestades, et üha suurenev valitsemissektori võlg asetab tulevaste põlvkondade õlgadele ränga võlakoormuse;

M.

arvestades, et mõnes liikmesriigis on valitsemissektori võlg suurenenud nii, et see õõnestab stabiilsust ning toob kaasa valitsussektori suured kulutused intresside maksmisel, mis toimub üha olulisemaks muutuvate tervishoiu- ja pensionisüsteemide kulutuste arvelt;

N.

arvestades, et riikide suurenenud laenuvõtmine moonutab finantsturge, tõstes intressimäärasid, millel on negatiivsed tagajärjed nii kodumajapidamistele kui ka uutesse töökohtadesse investeerimisele;

O.

arvestades, et tõhusa statistika haldamise või sõltumatute statistikaametite puudumine liikmesriikides õõnestab riikide rahanduse terviklikkust ja jätkusuutlikkust;

P.

arvestades, et teised maailma piirkonnad, mis veel hiljuti konkureerisid madala kvaliteediga kauba tootmisega, on nüüd hakanud pakkuma kvaliteetset kaupa; arvestades, et need konkurendid kasutavad tipptehnoloogiat, makstes samal ajal endiselt väikest tunnitasu ega pea võitlema negatiivse demograafilise arenguga, ning kõnealustes riikides on üksikisikute kogu töötundide arv nende elu jooksul väga suur; arvestades, et Euroopas saavutati täielik tööhõive viimati enne 1973. aasta naftakriisi, arvestades, et täielik tööhõive on endiselt eesmärk, mille poole EL peab püüdlema, tehes seda kooskõlas aluslepingutega ja keeramata selga oma kõrgel tasemel sotsiaalkaitsele ja inimarengule;

Q.

arvestades, et on olemas mitmeid vahendeid jätkusuutlikkuse mahajäämuse vähendamiseks, näiteks üldise tootlikkuse suurendamine ning eelkõige sotsiaalteenuste tootlikkuse suurendamine, pensioniea tõstmine, sündivuse või sisserändajate arvu suurendamine;

R.

arvestades, et demograafilised muutused sõltuvad sündimusest, mis sõltub suurel määral stiimulitest ja toetustest emadusele, ja rändest;

S.

arvestades, et praegused võla ja eelarvepuudujäägi tasemed ohustavad heaoluriikide olemasolu;

T.

arvestades, et kui struktuurireforme ei rakendata ja riigi rahandust ei tugevdata, mõjutab see negatiivselt tervishoiu, pensionide ja tööhõivega seotud kulutusi;

U.

arvestades, et paljud liikmesriigid rikuvad stabiilsuse ja kasvu pakti ning et nõuetekohane kooskõla paktiga oleks leevendanud kriisi mõju;

V.

arvestades, et riikide rahanduse jätkusuutlikkus ei ole oluline mitte ainult Euroopa kui terviku, vaid eriti just Euroopa Liidu eelarve jaoks;

W.

arvestades, et kuigi Euroopa Liidu eelarve moodustab praegu ligikaudu 1 % summaarsest Euroopa kogurahvatulust, peaksid „jätkusuutlikkuse” üldpõhimõtted ja lähte-eeldused kehtima ka Euroopa Liidu eelarve suhtes,

1.

väljendab sügavat muret seoses riikide rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkusega finants- ja majanduskriisi järel; tuletab meelde, et enne kriisi stabiilsuse ja kasvu pakti raames tehtud jõupingutused olid väga suurel määral suunatud kasvava demograafilise probleemi lahendamisele; tõdeb, et suure osa jõupingutustest ajas luhta vajadus oluliselt suurendada valitsussektori kulutusi finantssüsteemi ülemaailmse kokkukukkumise ennetamiseks ja majanduskriisi sotsiaalsete tagajärgede leevendamiseks;

2.

mõistab hukka asjaolu, et isegi enne kriisi algust ei saavutanud mitmed liikmesriigid oma rahanduse tugevdamises märkimisväärseid tulemusi, hoolimata soodsatest majandustingimustest; juhib tähelepanu sellele, et see nurjas stabiilsuse ja kasvu pakti ennetava rolli, eriti pärast sellesse paranduste tegemist 2005. aastal, ning vähendas tõsiselt liikmesriikide suutlikkust tegutseda kriisi puhkemisel antitsükliliselt, mis tõi kaasa suurema ebakindluse, kõrgema töötuse määra ja tõsisemad sotsiaalprobleemid;

3.

on teadlik, et praegust avaliku sektori kulude taset ei saa lõpmatuseni säilitada; tervitab Euroopa Ülemkogu otsust hoiduda otsuste tegemisest abimeetmetele järgneva paketi osas seni, kuni praeguste abimeetmete tulemusi on täielikult analüüsitud ja edasiste meetmete vajadus on selgelt tõendatud;

4.

tõdeb, et finantssektori kokkukukkumise ennetamiseks mõeldud tegevus oli edukas, kuigi valvsus on endiselt väga vajalik; loodab, et pangandussektori päästmisega seotud finantstakistused vähenevad; tervitab keskpankade koordineeritud lähenemisviisi selle eesmärgi saavutamisel; peab väga tähtsaks usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet ja finantsjärelevalve korra raamistiku ümberkujundamist;

5.

rõhutab, et stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärk peab olema eelarvetasakaal ja -ülejääk, nõudes eelarveülejääki majanduslikult headel aegadel ja pensioniskeemide läbipaistvat rahastamist riigieelarve raames või rahastatavate erasektori skeemide kaudu;

6.

juhib tähelepanu sellele, et riikide rahanduse pikaajaline jätkusuutlikkus on stabiilsuse ja kasvu ning avaliku sektori kulude nõuetekohase taseme säilitamise seisukohast peamine; rõhutab, et kõrge võla ja eelarvepuudujäägi tase ohustab jätkusuutlikkust ja mõjutab negatiivselt tervishoidu, pensioneid ja tööhõivet;

7.

väljendab sügavat muret liikmesriikide kõrge eelarvepuudujäägi ja võla taseme pärast; hoiatab selle eest, et kriisi ei kasutataks ettekäändena, et loobuda riigi rahanduse tugevdamisest, avaliku sektori kulude vähendamisest ja struktuurireformide elluviimisest, mis kõik on kasvu ja tööhõive taastamise seisukohast peamise tähtsusega;

8.

juhib tähelepanu sellele, et riikide rahanduse tugevdamine ning eelarvepuudujäägi ja võla taseme vähendamine on oluline kaasaegse heaoluühiskonna ja niisuguse ümberjaotamise süsteemi säilitamise jaoks, mis toob kasu ühiskonnale tervikuna, toetades eelkõige kõige ebasoodsamas olukorras olijaid;

9.

rõhutab, et kui valitsemissektori võlg ja intressimäärad jätkavad kasvamist, ei saa praegune põlvkond ja tulevased põlvkonnad enam tasuda kulusid intressimaksete vormis, nii et see ei seaks ohtu heaoluühiskonna mudeleid;

10.

on sügavalt mures selle pärast, et mitmed liikmesriigid rikuvad stabiilsuse ja kasvu pakti; mõistab hukka asjaolu, et liikmesriigid ei suutnud enne kriisi majanduslikult soodsamatel aegadel oma riigi rahandust tugevdada; toetab komisjoni avaldust, et võla jätkusuutlikkuse küsimus peaks järelevalvemenetlustes väga selget ja olulist rolli mängima; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks range kooskõla stabiilsuse ja kasvu paktiga;

11.

hoiatab reaalmajanduse toetamise järsu lõpetamise eest, et vältida topelttoetuste andmist; juhib tähelepanu abimeetmete enneaegse lõpetamise või parandusmeetmete võtmisega liigselt viivitamise soovimatutele tagajärgedele riikide rahanduse jätkusuutlikkusele; juhib tähelepanu sellele, et need meetmed pidid selgelt olema õigeaegsed, sihtotstarbelised ja ajutised; tervitab komisjoni tööd praegustest eriolukorra meetmetest väljumise strateegiaga; toetab komisjoni lähenemisviisi, mille aluseks on väljumise strateegiad, mis erinevad liikmesriikides kohaldamise aja ja ulatuse poolest; võtab teadmiseks, et meetmetest loobumine algab esimeses riikide rühmas 2011. aastal; õhutab liikmesriike andma oma parima kriisist väljumise strateegiate võimalikult kiirel rakendamisel;

12.

kutsub komisjoni üles töötama välja rohelise raamatu sündimuse kohta Euroopa Liidus, milles komisjon mitte ainult ei tee kindlaks sündimuse languse põhjused ja tagajärjed, vaid pakub selle probleemi jaoks välja lahendusi ja alternatiive;

13.

on seisukohal, et eelarvevaldkonna kriisist väljumise strateegia tuleb käivitada enne rahandusvaldkonna kriisist väljumise strateegiat, et võimaldada viimase nõuetekohast rakendamist, tagades seega, et EKP, kes vältis edukalt deflatsiooni, saab sama hästi tagada, et inflatsioon ei ajaks luhta majanduse elavdamise; mõistab EKP vihjet, et eelarve õigeaegse kontrollimiseta peab ta rahapoliitikat karmistama kahjuks oodatust rangemalt;

14.

rõhutab, et finantsstiimulite vähendamisega peavad kaasnema jõupingutused siseturu dünaamilisemaks, konkurentsivõimelisemaks ja investeeringutele atraktiivsemaks muutmiseks;

15.

rõhutab, et järkjärguline ja kontrollitud eelarvepuudujäägist väljumine on peamise tähtsusega madalate intressimäärade säilitamiseks ja võlakoormuse piiramiseks, mis tagab suutlikkuse säilitada sotsiaalkaitse nimel tehtavaid kulutusi ja kodumajapidamiste elatustaset;

16.

juhib tähelepanu sellele, et madalad intressimäärad soodustavad investeerimist ja majanduse elavnemist; on teadlik valitsuse intensiivse laenutegevuse mõjust intressimääradele; mõistab sügavalt hukka asjaolu, et see on toonud kaasa suurema intressimäärade erinevuse ELis; manitseb liikmesriike, et need võtaksid arvesse oma eelarvega seotud otsuste mõju turu intressimääradele; on arvamusel, et riigi rahanduse usaldusväärsus on kindlate töökohtade eeltingimus; juhib tähelepanu sellele, et laenudega kaasnevate kulude tõstmisega suurendavad valitsused ka oma eelarvekoormust;

17.

juhib tähelepanu sellele, et stabiilsuse ja kasvu pakti antitsüklilised mõjud saavad avalduda üksnes siis, kui liikmesriigid saavutavad majanduslikult soodsal ajal tõhusalt eelarve ülejäägi; nõuab seoses sellega ka stabiilsuse ja kasvu pakti ennetava osa paremat rakendamist; nõuab tungivalt, et „kõigepealt kuluta, siis maksa” hoiakult mindaks üle võimalike tulevaste eriolukordade puhul säästmise põhimõttele; tuletab meelde, et stabiilsuse ja kasvu pakt nõuab liikmesriikidelt niisugust eelarvet, mis on keskpikas perspektiivis tasakaalustatud või ülejäägis, st eesmärk ei ole kolmeprotsendiline puudujääk, vaid see on ülim piir, mis on lubatud ka läbivaadatud pakti alusel;

18.

nõuab tungivalt, et paralleelselt abipakettide vähendamisega viidaks läbi struktuurireforme, et ennetada tulevasi kriise ja suurendada Euroopa ettevõtjate konkurentsivõimet, saavutada suurem majanduskasv ja edendada tööhõivet;

19.

rõhutab, et usaldusväärse riigi rahanduse saavutamise vajaduse tõttu peaksid kõik liikmesriigid hiljemalt 2011. aastal hakkama vähendama oma jätkusuutlikkuse mahajäämust;

20.

tõdeb, et fiskaalstiimulid ja piiranguteta automaatsed stabiliseerimisvahendid on osutunud edukaks, ning teeb ettepaneku, et komisjon paluks liikmesriikidel pürgida tasakaalus eelarve poole, kasutades eelarve esmast ülejääki võla vähendamiseks, kui majandus liigub jätkusuutliku elavnemise poole;

21.

juhib tähelepanu niisuguste meetmete tähtsusele tööhõive ja pikaajaliste investeeringute edendamisel, mille eesmärk on suurendada potentsiaalset majanduskasvu ja tugevdada Euroopa majanduse konkurentsivõimet;

22.

rõhutab, et ELi praegusi demograafilisi probleeme silmas pidades ei tohiks kriisiga võitlemise meetmed avaldada pikaajalist mõju riikide rahandusele, mille kulud peaksid tasuma praegune põlvkond ja tulevased põlvkonnad;

23.

toetab mõtet, et Euroopa Liidus tuleb majanduspoliitikat suuremal määral kooskõlastada ja et see loob täiendavat sünergiat;

24.

tunnistab, et stabiilsuse ja kasvu pakt ei ole piisav vahend liikmesriikide fiskaal- ja majanduspoliitika ühtlustamiseks;

25.

toetab seepärast vastavate vajalike mehhanismide läbivaatamist, mille abil uuesti saavutada liikmesriikide majanduste vastastikune lähenemine Euroopa Liidus;

26.

on seisukohal, et komisjon peaks looma sobiliku koostöömehhanismi Rahvusvahelise Valuutafondiga erijuhtude jaoks, mille korral liikmesriigid saavad Rahvusvaheliselt Valuutafondilt oma maksebilansi tasakaalustamiseks toetust;

27.

juhib tähelepanu sellele, et kõrget inflatsiooni ei saa kasutada eelarve konsolideerimiseks, sest see tekitaks suuri kulusid ning seaks ohtu jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu;

28.

toetab komisjoni arvamust, et „majandussurutise leevendamiseks kohaldatav edukas ekspansiivne eelarvepoliitika ja eelarve pikaajaline jätkusuutlikkus ei ole vastuolus”, kuid hoiatab eelarvepoliitikat ohustava suurematel avaliku sektori kuludel põhineva liiga ja kunstlikult ekspansiivse eelarvepoliitika riskide eest;

29.

on veendunud, et riigi rahanduse juhtimine järjestikuste lühiajaliste otsustega määrab riigi rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse ja et riigivõla jätkusuutlikkuse küsimust tuleks käsitleda just nende lühiajaliste otsuste raames, tagades struktuuri lühikeses perspektiivis;

30.

on arvamusel, et eelarvepoliitika peab eelkõige ümberjaotamise abil muutma olemasolevad säästud kasvu kiirendavateks investeeringuteks, näiteks teadusuuringute ja arendustegevuse investeeringuteks, tööstusbaasi ajakohastamiseks, et arendada ELis rohelisemat, arukamat, innovaatilisemat ja konkurentsivõimelisemat majandust ning lahendada haridusega seotud probleemid;

31.

rõhutab, et oluline osa avaliku sektori kuludest ja sotsiaalkuludest võib olla tootlik, kui see on suunatud projektidele, mis mõjutavad soodsalt nii füüsilise kapitali ja inimkapitali akumulatsiooni kui ka innovatsiooni edendamist; rõhutab vajadust kontrollida võlakoormuse suurenemist, et intressimäärade suurenevad kulud ei tõrjuks kõrvale olulisi sotsiaalkulusid; rõhutab, et ressursside nappuse tõttu tuleb avaliku sektori kulude kvaliteeti parandada;

32.

rõhutab, et sotsiaalne tugivõrgustik, mille moodustavad sotsiaalse kaitse süsteemid, on kriisi ajal osutunud eriti tõhusaks; rõhutab, et stabiilne riikide rahanduse on ka tulevase stabiilsuse eeltingimus;

33.

juhib tähelepanu sellele, et kohustuslike pensioniskeemide pikaajaline tasakaal ei sõltu üksnes demograafilistest muutustest, vaid ka aktiivse elanikkonna produktiivsusest (mis mõjutab kasvupotentsiaali), kehtivast pensionieast ja pensioniskeemide kulutuste osakaalust SKPst; rõhutab lisaks, et riigi rahanduse tugevdamine ning laenu ja eelarvepuudujäägi vähendamine on olulised jõud, mis mõjutavad jätkusuutlikkust;

34.

märgib, et demograafilised muutused ja eriti rahvastiku vananemine tähendab, et paljudes liikmesriikides tuleb aeg-ajalt reformida riiklikke pensioniskeeme, eriti seoses sissemaksetega, et tagada nende finantsiline jätkusuutlikkus;

35.

juhib tähelepanu sellele, et võlakoorem suureneb, kui reaalintressimäärad ületavad SKP kasvumäära, ning et turud hindavad riske kõrgemalt, kui võlakoormus suureneb;

36.

leiab, et riigilaenudega seotud intressimäär kajastab seda, kuidas turud hindavad liikmesriigi võla jätkusuutlikkust;

37.

märgib, et suurenev eelarvepuudujääk muudab laenamise kallimaks, mis on osaliselt tingitud asjaolust, et turud hindavad riske kõrgemalt, kui võlakoormus suureneb majanduskasvust ja laenude tagasimaksmise võimest kiiremini;

38.

rõhutab, et praegune finantskriis on näidanud väga selgelt otsest seost finantsturgude stabiilsuse ja riikide rahanduse jätkusuutlikkuse vahel; rõhutab seoses sellega vajadust tugevdatud ja ühtsete finantsturgude järelevalvet käsitlevate õigusaktide järele, mis hõlmaksid tugevaid mehhanisme tarbijate ja investorite kaitseks;

39.

palub komisjonil läbi viia uurimusi, et hinnata liikmesriikide võlgade kvaliteeti;

40.

märgib, et liikmesriikide rahanduse usaldusväärsuse saavutamiseks on vaja tõhusat ja täiesti sõltumatut statistika haldamist ja komisjoni nõuetekohast järelevalvet;

41.

soovitab eriti, et komisjon hindaks liikmesriikide maksukulude mõjusid, mis peaks elavdama nende majandust, pidades silmas mõju tootmisele, avaliku sektori raamatupidamisele ja tööhõive stimuleerimisele ning kaitsmisele, nii lühi- kui ka pikaajalises perspektiivis;

42.

tuletab meelde, et stabiilsuse ja kasvu pakt kujutab endast endiselt korra tugisammast, et saavutada riikide rahanduse pikaajaline jätkusuutlikkus, ning et liikmesriigid peaksid headel aegadel saavutama oma rahanduses eelarve ülejäägi ja üksnes halbadel aegadel leppima eelarvepuudujäägiga;

43.

rõhutab, et mitme Euroopa riigi majanduse suhtes tehtud hiljutiste spekulatsioonide esmane sihtmärk oli euro ja Euroopa majanduslik lähenemine; on seetõttu veendunud, et Euroopa probleemid vajavad Euroopa tasandil lahendusi, mis peaksid pakkuma Euroopa-siseseid vahendeid, et vältida mis tahes täitmata jätmisest tulenevat ohtu, ühendades riikliku maksukorralduse ja rahalise toetuse viimase abinõu mehhanismid;

44.

nõuab tungivalt, et eelarve strukturaalset puudujääki kasutataks ühe indikaatorina, et hinnata rahanduse pikaajalist jätkusuutlikkust;

45.

on seisukohal, et uuendatud majanduskasvu ja tööhõive strateegia on peamine Euroopa Liidu riikide jätkusuutlikku rahandust soodustav tegur; usub, et Euroopa Liit peab kaasajastama oma majandust ja eelkõige selle tööstusbaasi; nõuab ELi ja liikmesriikide eelarvevahendite ümberjaotamist, nii et investeeritaks rohkem teadusuuringutesse ja innovatsiooni; juhib tähelepanu asjaolule, et uus Euroopa 2020. aasta strateegia vajab õnnestumiseks siduvaid vahendeid;

46.

rõhutab, et ELi liikmesriikide rahanduse jätkusuutlikkust tuleb pidevalt jälgida, et hinnata pikaajaliste probleemide ulatust; rõhutab ka vajadust avaldada regulaarselt teavet avatud avaliku sektoriga seotud kohustuste ja sotsiaalsüsteemide, nt pensioniskeemidega seotud kohustuste kohta;

47.

kutsub komisjoni üles kaaluma ELi 2020. aasta strateegia olulise osana riigi rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse mahajäämuse vähendamist;

48.

kutsub liikmesriike üles pärast jätkusuutlikkuse mahajäämuse vähendamist vähendama oma valitsussektori võlga, nii et see moodustaks maksimaalselt 60 % SKPst;

49.

juhib tähelepanu sellele, et intressimäärade erinevused kapitaliturgudel on liikmesriikide maksevõime peamised näitajad;

50.

on äärmiselt mures statistika kvaliteedi erinevuste tõttu ELis üldiselt ja eriti euroalal;

51.

juhib tähelepanu sellele, et riikide rahanduse pikaajaline jätkusuutlikkus on sügavalt seotud ka ELi eelarve ja selle rahastamisega;

52.

rõhutab ELi eelarve (kuigi seda piiras väga tugevasti mitmeaastane finantsraamistik) väga positiivset rolli kriisi mõju leevendamises Euroopa majanduse elavdamise kava rahastamise ja sellega seotud prioriteetsetesse valdkondadesse vahendite ümberpaigutamise kaudu; väljendab siiski kahetsust, et liikmesriikide majandus- ja fiskaalpoliitikat koordineeriti majandus- ja finantskriisiga võitlemiseks ning riikide rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse tagamiseks ebapiisavalt;

53.

märgib, et majanduskriisi tõttu kasvanud töötus ja riigivõlg ning majanduskasvu vähenemine on vastuolus riikide rahanduse jätkusuutlikkuse eesmärgiga; võtab teadmiseks asjaolu, et liikmesriigid peavad konsolideerima oma eelarvet ning parandama võlahalduskulude vähendamiseks riigi rahanduse likviidsust, aga samuti vajaduse teha seda tasakaalustatud viisil ja mõistliku ajavahemiku jooksul, võttes arvesse liikmesriikide konkreetset olukorda; rõhutab, et riiklikele investeeringutele, teadusuuringutele, haridusele ja arengule ettenähtud vahendite valimatu vähendamine kahjustab kasvu-, tööhõive- ja sotsiaalse kaasamise väljavaateid, ning sellest tulenevalt on seisukohal, et nimetatud valdkondades tuleb jätkata pikaajaliste investeeringute edendamist ning vajaduse korral laiendamist;

54.

rõhutab, et praegune majanduse elavnemine on endiselt habras ning tööpuudus kasvab enamikus liikmesriikides jätkuvalt, puudutades rängimalt noori inimesi; usub kindlalt, et majanduskriisi ei saa enne lõppenuks kuulutada, kui töötus ei ole märkimisväärselt ning püsivalt langenud, ning rõhutab asjaolu, et Euroopa heaoluriigid on näidanud oma väärtust, pakkudes stabiilsust ja aidates kaasa kriisist väljumisele;

55.

peab vajalikuks anda asjakohane hinnang sellele, milline on olnud kriisi mõju ühiskonnale ja tööturule, ning töötada Euroopa tasandil välja kriisist väljumise strateegia, mis toetub tööhõive, koolituse ja aktiivset majandustegevust põhjustavate investeeringute edendamisele, ettevõtete, eriti VKEde konkurentsivõime ja tootlikkuse suurendamisele ning tööstuse elavdamisele, tagades samas ülemineku konkurentsivõimelisele ja jätkusuutlikule majandusele; on seisukohal, et nimetatud eesmärgid peavad olema Euroopa 2020. aasta strateegia keskmes;

56.

on seisukohal, et majanduse elavdamise strateegia ei tohi mingil juhul tuua endaga kaasa struktuurilise tasakaalu puudumist ja suurt palgalõhet, mis pärsivad majanduses tootlikkust ja konkurentsivõimet, vaid selles tuleks pigem kehtestada reformid, mis on vajalikud võitlemiseks tasakaalu puudumise vastu; on arvamusel, et liikmesriigid peavad finants- ja maksumeetmete võtmisel säilitama palkade, pensionite ja töötushüvitiste taseme ja leibkondade ostujõu, seadmata ohtu riigi rahanduse jätkusuutlikkust ega liikmesriikide suutlikkust osutada tulevikus hädavajalikke avalikke teenuseid;

57.

märgib, et järgmisteks aastakümneteks ennustatav rahvastiku vananemine on ELi riikidele seninägematuks väljakutseks; on seega seisukohal, et kriisist väljumise meetmetel ei tohiks põhimõtteliselt olla pikaajalisi tagajärgi riikide rahandusele ega tohiks asetada tulevastele põlvkondadele liiga ränka koormat tänaste võlgade tasumise näol;

58.

rõhutab vajadust ühendada majanduse elavdamise poliitika struktuurse töötuse, eelkõige noorte, eakamate, puudega inimeste ja naiste seas leviva töötuse vastu võitlemise meetmetega, mille eesmärk on kvaliteetsete töökohtade kasv, mis tõstab omakorda tööviljakust ja investeeringute efektiivsust; seoses sellega on seisukohal, et olulised on inimkapitali kvaliteeti parandavad meetmed nagu haridus või tervishoiupoliitika, mille eesmärk on tootlikum ja kauem tööhõives püsiv tööjõud, ning meetmed, mis on suunatud ametialase tegevuse kestvuse pikendamisele; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tugevdama oma tööhõive- ja tööjõuturupoliitikat ja -meetmeid, asetades need Euroopa 2020. aasta strateegias kesksele kohale;

59.

on arvamusel, et riikide rahanduse jätkusuutlikkus sõltub suures osas sellest, kas õnnestub tõsta tööhõivet, millega saab astuda vastu demograafilistele muutustele ja eelarvelistele probleemidele, eelkõige seoses pensioniskeemide jätkusuutlikkusega; on seisukohal, et olemasolevat Euroopa inimkapitali saab keskpikas perioodis toetada asjakohase rändepoliitikaga, mis toob kaasa sisserändajate tööturule kaasamise ja neile kodakondsuse andmise;

60.

rõhutab, et kõrgem tööhõive on keskse tähtsusega, et EL tuleks toime rahvastiku vananemisega, ning et tööturul osalemise suur määr on majanduskasvu, sotsiaalse kaasatuse ja jätkusuutliku ning konkurentsivõimelise sotsiaalse turumajanduse eeltingimus;

61.

on seisukohal, et Euroopa 2020. aasta strateegiast peab saama majandus-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitika pakt, mille eesmärgiks on Euroopa majanduse konkurentsivõime säilitamine ning mis keskendub kõigi kaasamisele tööturule, mis on kodanikele parimaks kaitseks sotsiaalse tõrjutuse vastu; rõhutab, et kõik poliitikad peaksid positiivse koostoime saavutamiseks üksteist toetama; on seisukohal, et strateegia peaks tuginema riiklikul ja Euroopa tasandil mõõdetavatele ja võrreldavatele suunistele ning võimalusel näitudele ja võrdlusalustele;

62.

on arvamusel, et Euroopa tasandil kooskõlastatud ja jätkusuutlikule majanduskasvule, kvaliteetsete töökohtade kasvule ja sotsiaalhoolekandesüsteemide elujõulisuse tagamiseks vajalike reformide vastuvõtmisele suunatud riikide rahanduspoliitika on üheks sobilikuks lahenduseks finants-, majandus- ja sotsiaalkriisile ning demograafilistest muutustest ja globaliseerumisest tulenevatele probleemidele;

63.

juhib tähelepanu sellele, et kohustuslike pensioniskeemide pikaajaline tasakaal ei sõltu ainult rahvastiku arengust, vaid ka töötavate inimeste tootlikkusest, mis mõjutab potentsiaalset kasvumäära, vaid ka SKP osast, mis on reserveeritud nimetatud skeemide rahastamiseks;

64.

rõhutab pensionireformi käsitleva ja peagi ilmuva rohelise raamatu tähtsust ning on seisukohal, et äärmiselt oluline on välja töötada jätkusuutlik, kindel ja mitmeid valdkondi hõlmav pensionisüsteem, mille erinevad rahastamisallikad on seotud tööturu olukorraga või finantsturgudega ja võivad esineda ettevõtete skeemidena, ning millesse on kaasatud riiklikud, täiendavad tööandjale toetuvad ja individuaalsed skeemid; süsteemi väljatöötamist tuleks edendada lepingute ja maksude abil; seoses sellega tunnistab pensioniskeemide tundmise tähtsust ELi kodanike hulgas;

65.

rõhutab, et pikas perspektiivis moodustavad kaudsed pensionikohustused riigi koguvõla ühe suurima koostisosa ning liikmesriigid peaksid vastavalt kokkulepitud metoodikale perioodiliselt avaldama teavet oma kaudsete pensionikohustuste kohta;

66.

on seisukohal, et vajadus nii riikide jätkusuutliku rahanduse kui ka asjakohaste sotsiaalse kaitse ja kaasatuse süsteemide järele tähendab seda, et tuleb tõsta haldusorganite ja riiklike kulutuste kvaliteeti ja tõhusust ning liikmesriike tuleks innustada kaaluma meetmeid, mis tagaksid maksukoormuse võrdsema jagamise, alandades järk-järgult tööjõule ja VKEdele kehtestatud makse; on seisukohal, et see aitaks vähendada vaesust, tagada sotsiaalse ühtekuuluvuse ning kiirendada majanduskasvu ja tootlikkust, mis on Euroopa majandusliku ja sotsiaalse mudeli konkurentsivõime ja jätkusuutlikkuse oluline tegur;

67.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Keskpangale ja liikmesriikide valitsustele.