52010DC0670

[pic] | EUROOPA KOMISJON |

Brüssel, 9.11.2010

KOM(2010) 670 lõplik

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Komisjoni arvamus Montenegro Euroopa Liidu liikmeks astumise avalduse kohta

{SEK(2010) 1334 lõplik}

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Komisjoni arvamus Montenegro Euroopa Liidu liikmeks astumise avalduse kohta

A. Sissejuhatus

a) Liikmeks astumise avaldus

Montenegro esitas Euroopa Liidu liikmeks astumise avalduse 15. detsembril 2008. Seejärel palus Euroopa Liidu Nõukogu 23. aprillil 2009 komisjonil esitada arvamus kõnealuse avalduse kohta vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklis 49 sätestatud menetlusele: „[Euroopa] Liidu liikmeks astumise avalduse võib esitada iga Euroopa riik, kes austab artiklis 2 osutatud väärtusi ning võtab endale kohustuse neid edendada. Sellest avaldusest teavitatakse Euroopa Parlamenti ja riikide parlamente. Taotlejariik esitab avalduse nõukogule, kes teeb otsuse ühehäälselt pärast konsulteerimist komisjoniga ning nõusoleku saamist Euroopa Parlamendilt, kes langetab otsuse oma liikmete häälteenamusega. Arvesse võetakse liitu astumise tingimusi, milles Euroopa Ülemkogu on kokku leppinud.”

Artiklis 2 on sätestatud, et „[Euroopa] Liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine. Need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus.”

Komisjon esitab käesoleva arvamuse seda õigusraamistikku arvesse võttes.

Feiras 2000. aasta juunis toimunud ülemkogu kohtumisel kinnitati, et stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessis osalevad Lääne-Balkani riigid on ELi võimalikud kandidaatriigid. Nende riikide väljavaateid ELiga ühinemiseks kinnitati järgnevalt Thessalonikis 2003. aasta juunis toimunud ülemkogu kohtumisel, kus kiideti heaks Lääne-Balkanit käsitlev Thessaloniki arengukava. Arengukava on siiani seda piirkonda käsitleva ELi poliitika aluseks.

2006. aasta detsembri ülemkogu kohtumisel kinnitati uuesti ELi kava, mille kohaselt on Lääne-Balkani riikide tulevik Euroopa Liidus ja korrati, et „ iga riigi edusammud Euroopa Liidu suunas sõltuvad riigi enda jõupingutustest Kopenhaageni kriteeriumite täitmisel ning stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi tingimuste täitmisest . Stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu kohaste kohustuste rahuldav rakendamine (k.a kaubandust käsitlevate sätete rakendamine) riigi poolt on ELi jaoks oluline hindamiskriteerium, kui EL kaalub liikmeks saamise taotlust.” Sarajevos 2. juunil 2010 toimunud ELi ja Lääne-Balkani riikide ministrite kohtumisel kinnitas EL kindlat kava, mille kohaselt on Lääne-Balkani riikidel väljavaated ühineda Euroopa Liiduga, ja rõhutas, et nende riikide tulevik on Euroopa Liidus.

Aluslepingute kohaselt on käesoleva hindamise aluseks Euroopa Ülemkogu kehtestatud Euroopa Liitu astumise tingimused. 1993. aasta juunis toimunud Kopenhaageni kohtumisel esitas Euroopa Ülemkogu järgmised järeldused:

Liikmeks astumine leiab aset niipea, kui riik suudab võtta liikmesusega kaasnevad kohustused, täites nõutavad majanduslikud ja poliitilised tingimused.

Liikmesuse tingimused:

- stabiilsed demokraatiat, õigusriiki, inimõigusi ning vähemuste austamist ja kaitset kindlustavad institutsioonid;

- toimiv turumajandus ning suutlikkus toime tulla konkurentsi ja turujõudude survega Euroopa Liidus;

- võime võtta liikmesusega seotud kohustusi, sealhulgas poliitilise ning majandus- ja rahaliidu eesmärkide järgimine.

Euroopa Liidu suutlikkus uusi riike vastu võtta ja samal ajal säilitada Euroopa integratsiooni areng on samuti oluline arutlusteema nii Euroopa Liidu kui ka kandidaatriikide üldistes huvides.

1995. aasta detsembris toimunud Madridi kohtumisel viitas Euroopa Ülemkogu vajadusele „ luua tingimused [kandidaat]riikide järkjärguliseks harmooniliseks lõimumiseks, eelkõige turumajanduse arendamise, nende haldusstruktuuri kohandamise ning stabiilse majandus- ja rahanduskeskkonna loomise teel .”

31. mail 1999 sätestas ülemkogu stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi tingimuste täitmise nõude. See hõlmab koostööd endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga ja piirkondlikku koostööd. Need tingimused on stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi alused ja moodustavad osa Montenegroga sõlmitud stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingust, mis jõustus 2010. aasta mais.

2006. aasta detsembris leppis Euroopa Ülemkogu kokku, et „ laienemise suhtes on uueks konsensuseks, et laienemisstrateegia põhineb kohustuste täitmise kindlustamisel, tingimuste täitmisel ja teavitustegevusel, mis on seotud Euroopa Liidu võimega integreerida uusi liikmeid .”

Käesolevas arvamuses analüüsib komisjon Montenegro avaldust riigi suutlikkuse põhjal täita Euroopa Ülemkogu poolt 1993. aastal Kopenhaagenis sätestatud kriteeriume ning assotsieerimis- ja stabiliseerimisprotsessi tingimusi. Samuti hinnatakse Montenegro saavutusi stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingust tulenevate kohustuste täitmisel, sealhulgas kaubandust käsitlevate sätete järgimisel. Arvamus on koostatud metoodika alusel, mis sarnaneb eelnevate arvamuste koostamisel kasutatule ning mida on kohandatud, et võtta arvesse 2006. aasta uut laienemiskonsensust. Komisjon saatis Montenegrosse mitu ekspertide missiooni, kes tegutsesid peamiselt poliitiliste kriteeriumidega hõlmatud valdkondades. Seeläbi oli võimalik hinnata Montenegro institutsioonide haldussuutlikkust ja õigusaktide rakendamise viisi. Nii sai ka paremini välja selgitada tähelepanu vajavad keerulised valdkonnad ja edasise tegevuse prioriteedid. Komisjon on analüüsinud nii praegust olukorda kui ka keskmise pikkusega ajavahemiku väljavaateid. Käesolevas arvamuses loetakse keskmise pikkusega ajavahemikuks viis aastat, mis ei ole siduv tulevase ühinemiskuupäeva suhtes.

Arvamuse aluseks oleva üksikasjalik analüüs on esitatud eraldi dokumendis ( Analüüsiaruanne, mis käsitleb arvamust Montenegro Euroopa Liidu liikmeks astumise avalduse kohta )[1]. Kooskõlas uue laienemiskonsensusega on analüüsiaruandes esitatud esialgne hinnang mõju kohta, mida Montenegro tulevane ELiga ühinemine avaldab mõningates esmatähtsates poliitikavaldkondades. Komisjon esitab kõnealuste poliitikavaldkondade üksikasjalikumad mõjuhinnangud ühinemiseelse protsessi hilisemas etapis. Peale selle kaasneks Montenegro ELiga ühinemise lepinguga vastavalt Euroopa Liidu lepingule ELi institutsioonide tehniline kohandamine.

b) ELi ja Montenegro suhted

Pärast 21. mail 2006 toimunud referendumit kuulutas Montenegro välja iseseisvuse 3. juunil 2006. 2006. aasta juunis otsustas EL luua suhted Montenegro kui suveräänse riigiga ja kõik ELi liikmesriigid tunnustasid Montenegro sõltumatust.

2007. aasta oktoobris kirjutati alla stabiliseerimis- ja assotsieerimisleping Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Montenegro vahel[2] ning kaubandust ja kaubandusküsimusi käsitlev vaheleping. Vaheleping jõustus 2008. aasta jaanuaris ning stabiliseerimis- ja assotsieerimisleping 2010. aasta mais pärast mõlemapoolset ratifitseerimist. Montenegro on üldiselt stabiilselt täitnud stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingust tulenevaid kohustusi, sealhulgas kaubandust käsitlevaid sätteid. Probleemide esilekerkimisel on Montenegro olnud avatud ja edasipüüdlik nendele lahenduse otsimisel.

Nõukogu kiitis Euroopa partnerluse Montenegroga heaks 22. jaanuaril 2007[3].

EL ja Montenegro on pidanud poliitilist dialoogi ministeeriumide tasemel 2007. aasta veebruarist. Üldine poliitiline dialoog on toimunud riigi iseseisvumisest saadik. Vahelepinguga loodud ühiskomitee on kohtunud kaks korda alates lepingu jõustumisest. Stabiliseerimis- ja assotsieerimisnõukogu esimene kohtumine peeti 2010. aasta juunis. Iga-aastaseid Euroopa Parlamendi ja Montenegro parlamendi liikmete esindajate kohtumisi on peetud 2006. aastast saadik ning stabiliseerimis- ja assotsieerimisnõukogu esimene kohtumine peeti 2010. aasta septembris.

Pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga kiitis nõukogu heaks viisanõude kaotamise Montenegro kodanikele alates 19. detsembrist 2009. See kehtib Schengeni alas biomeetrilise passiga reisivate kodanike suhtes. Otsuse aluseks olid märkimisväärsed edusammud õiguse, vabaduse ja julgeoleku valdkonnas ning viisavabadussuunistes sätestatud konkreetsete tingimuste täitmine. Euroopa Liidu ja Montenegro tagasivõtuleping kehtib 2008. aasta jaanuarist.

Montenegro kirjutas energiaühenduse lepingule alla 2005. aasta oktoobris ja temast sai seejärel Kagu-Euroopa energiaühenduse täieõiguslik liige. 2006. aasta juunis kirjutas Montenegro alla Euroopa ühise lennunduspiirkonna lepingule.

Montenegro osaleb alates 2006. aastast aktiivselt ELi majandus- ja fiskaaljärelevalve ning aruandlusraamistikus, mis kehtib võimalike kandidaatriikide suhtes.

2008. aasta juunis võttis Montenegro valitsus vastu riikliku Euroopa Liiduga integreerumise programmi aastateks 2008–2012. See dokument kujutab endast ELi õigustiku vastuvõtmise kava, mis sisaldab lühikese ja keskmise pikkusega ajavahemiku prioriteete.

Euroopa Liit on Montenegro kõige tähtsam kaubanduspartner. 2009 aastal pärines üle 40 % Montenegro impordist EList ja 48 % Montenegro ekspordist suundus ELi.

Montenegro on saanud ELi finantsabi alates 1998. aastast. Aastatel 1998–2010 eraldas EL Montenegrole üle 408,5 miljoni euro. Aastatel 1998–2006 sai Montenegro abi ELi programmist CARDS 277,2 miljoni euro ulatuses. 2007. aastal asendati CARDS ühinemiseelse abi rahastamisvahendiga, mille raames on Montenegro saanud aastatel 2007–2010 abi 131,3 miljoni euro ulatuses. Ühinemiseelse abi rahastamisvahendi eesmärk on toetada riigi reformiprotsessi Euroopa Liiduga integreerumise kontekstis. Põhirõhk on suunatud institutsioonide ülesehitamisele, ELi õigustiku juurutamisele, sotsiaalmajanduslike tingimuste parandamisele, keskkonnakaitsele ja säästvale arengule. Finantsabi antakse ka kodanikuühiskonnale.

Stabiliseerimis- ja assotsieerimislepinguga nähakse ette Montenegro osalemine ELi programmides. Montenegro osaleb aktiivselt kolmes ELi programmis 2007.–2013. aasta finantsperspektiivi raames: teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmes raamprogramm, ettevõtluse ja uuendustegevuse programm ja programm ”Kultuur”. Nendes kolmes programmis osalemise kulud kaetakse osaliselt ühinemiseelse abi rahastamisvahendist.

B. LIIKMESUSE KRITEERIUMID

POLIITILISED KRITEERIUMID

Hindamine viidi läbi vastavalt Kopenhaageni kriteeriumidele, mis käsitlevad demokraatiat, õigusriiki, inimõigusi ning vähemuste austamist ja kaitset tagavate institutsioonide stabiilsust ning assotsieerimis- ja stabiliseerimisprotsessi tingimuste täitmist.

Montenegro on parlamentaarse demokraatiaga riik, mille põhiseaduslik ja õigusraamistik vastavad suures osas Euroopa põhimõtetele ja normidele. Montenegro tuli hästi toime 2006. aasta iseseisvusreferendumiga, järgides ELi soovitusi ja poliitilise konsensuse teel vastuvõetud põhimõtteid. Erakondade konsensus riigi ülesehitamise küsimuses tugevneb. Ka Euroopa Liidu liikmesuse küsimuses on olemas poliitiline konsensus. Riigi õiguslikud ja institutsioonilised alused on üldiselt paigas, kuid siiski on puudujääke demokraatlike institutsioonide toimimises ja õigusaktide rakendamises. Parlamendi suutlikkus tagada nõuetekohane järelevalve valitsuse üle on piiratud. Võimude lahusus kohtusüsteemi puhul täielikult ei toimi. Avaliku halduse süsteem on nõrk ja väga poliitiline.

Valimised on Montenegros toimunud üldjoontes kooskõlas rahvusvaheliste demokraatlike valimiste nõuetega. 2009. aasta märtsis toimunud viimaseid parlamendivalimisi hinnanud OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (OSCE-ODIHR) leidis, et need vastasid peagu kõikidele rahvusvahelistele nõuetele, kuid siiski on vaja käsitleda teatavaid puudujääke. Eelkõige on valimisseadus jäänud põhiseadusega kooskõlla viimata.

Montenegro on viimastel aastatel tugevdanud õigusriiki tagavat institutsioonilist raamistikku. Selle rakendamine on aga ikka puudulik. Peamised puudujäägid seonduvad kohtuvõimu poliitilise sõltuvuse ning õiguskaitseorganite toimimise nõrkusega, eelkõige organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni vastu võitlemisel.

Tegeldakse kohtute ümberkorraldamisega. Praeguseks on loodud uued institutsioonid, nagu kohtunike ja prokuröride nõukogud, ja on võetud meetmeid nende sõltumatuse ja tegevuse tulemuslikkuse parandamiseks. Tõsiseid probleeme on parlamendi ülesandega nimetada liikmeid kohtunike ja prokuröride nõukogudesse ja määrata ametisse riigiprokuröre. Lisaks teeb muret kohtute töö tulemuslikkus ja nende vastutus.

Montenegrol on korruptsiooni vastu võitlemise õigus- ja institutsiooniline raamistik suures osas olemas. Korruptsioon lokkab siiski paljudes valdkondades ja kujutab endast eriti tõsist probleemi. Korruptsioonivastaseid õigusakte ei rakendata järjepidevalt. Huvide konflikti ennetamist ning erakondade ja valmiskampaaniate rahastamist reguleerivas õigusraamistikus on olulisi puudujääke. Järelevalvet teostavatel ametiasutustel ei ole täieulatuslikku õiguslikku pädevust ega suutlikkust, et tagada huvide konflikti ennetamist ning erakondade ja valimiskampaaniate rahastamist reguleerivate õigusaktide rakendamine. Muret tekitab ka järelevalve riigihangete, erastamise, ruumilise planeerimise ja ehituslubade üle. Puudub järjepidev sisekontroll korruptsiooni jälgimiseks ning riigiasutuste vastutuse ja õigusriigi põhimõtetest kinnipidamise tagamiseks. Eelkõige kehtib see niisugustes valdkondades nagu maksuhaldus ja toll, politsei ja kohtusüsteem ning kohalikud omavalitsused. Uurimis- ja juurdlussuutlikkus ning kooskõlastamine õiguskaitse küsimustes on jätkuvalt kehv. Korruptsioonivastase võitluse tulemuslikkuse märkimisväärseks parandamiseks on vaja tugevat poliitilist tahet. Uurimisi ja juurdlusi, süüdistuste esitamist ja lõplikke süüdimõistmisi on korruptsiooniasjades vähe.

Montenegros koostatud organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse õigusraamistik on üldjoontes piisav ja suutlikkus on suurenenud. Organiseeritud kuritegevus on siiski tõsine probleem. Rahapesu ja uimastitega kaubitsemine on peamised probleemid. Õiguskaitseorganite suutlikkus ja nendevaheline kooskõlastamine on nõrk ning rakendamisel on vähe saavutusi ette näidata. Suutlikkus korraldada ennetavat uurimist ei ole piisav. Ohtude hindamine ning kriminaaljälituse andmete kogumine ja töötlemine ei vasta nõuetele. Tuleb tagada prokuratuuri suutlikkus täita uut kriminaalmenetluse seadustikku. Vaja on ka tugevdada koostööd rahvusvahelisel tasandil, sealhulgas naaberriikidega.

Montenegros on üldjoontes kehtestatud inimõigusi ning vähemuste austamist ja kaitset reguleeriv õigus- ja poliitiline raamistik ja see vastab laias laastus Euroopa ja rahvusvahelistele standarditele. Institutsiooniline raamistik on üldjoontes piisav. Siiski esineb puudujääke õigusaktide ning vastuvõetud strateegiate ja tegevuskavade rakendamises. Selles valdkonnas on vaja suurendada riigiasutuste, politsei ja kohtute teadlikkust ja oskust märgata probleeme.

Inimõigusi Montenegros üldjoontes järgitakse. Siiski tekitab muret diskrimineerimisvastase poliitika vähene tõhusus ning probleeme on ka sõnavabaduse ja kodanikuühiskonna suhetega. Diskrimineerimisvastast õigusraamistikku on ulatuslikult parandatud. Tegelikkuses diskrimineeritakse endiselt romasid, aškaleid ja egiptlasi, puuetega inimesi, homo-, bi- ja transseksuaale. Seda teevad ka riigiasutused. Diskrimineerimisjuhtude ennetamise, järelevalve, karistamise ja nende eest vastutusele võtmise rakendusmehhanisme on tarvis tugevdada. 2010. aasta juulis jõustunud diskrimineerimisvastane seadus tuleb rakendada. Soolist võrdõiguslikkust praktikas ei tagata. Ajakirjandusvabadus, ajakirjanike hirmutamine ja laimamise eest määratavad ebaproportsionaalsed trahvid tekitavad muret. Laimamist reguleerivad aktid ja sellega seonduv praktika tuleb viia kooskõlla Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõigusega. Tuleb säilitada meediat reguleeriva asutuse sõltumatus. Kodanikuühiskonna suhete üle peetav dialoog ei ole piisav. Kõige kriitilisemad valitsusvälised organisatsioonid on sattunud poliitilise ja ametiasutuste surve alla. Koduvägivald, väärkohtlemine ja nõuetele mittevastavad vanglatingimused tekitavad muret.

Vähemuste austamine ja kaitse on üldjuhul tagatud. Koostöö valitsuse ning vähemuste nõukogude ja avalikus teenistuses, riigiasutustes ja kohaliku omavalitsuse asutustes vähemuste hulka kuuluvate töötajate esindajate vahel vajab parandamist. Romade, aškalite ja egiptlaste võimalus kasutada majanduslikke ja sotsiaalseid õiguseid, eriti õigust saada haridust ja tööd, ei ole piisav. Horvaatiast, Bosniast ja Hertsegoviinast ning Kosovost[4] ümberasustatud isikutele, keda on hinnanguliselt 17 000, nähakse 2009. aasta välismaalaste seadusega ette õigus taotleda alalise elaniku staatust. Riigilõivude vähendamine 2010. aasta juulis on loonud neile paremad tingimused alalise elaniku staatuse taotlemiseks. Montenegro ametiasutused võtsid 2010. aasta juulis vastu üleminekumeetmed, mille abil saavad ümberasustatud isikud kasutada sotsiaalseid ja majanduslikke õiguseid enne alalise elaniku staatuse saamist. Ümberasustatud isikute tegevuskava kohaldatakse puudulikult. Alalise elaniku staatuse on saanud vähesed isikuid, eelkõige kuna kõikide selleks vajalike dokumentide esitamine on keeruline. Majanduslike ja sotsiaalsete õiguste kasutamist tagavad õigusaktid tuleb välismaalaste seadustega kooskõlla viia. Tõsist muret tekitavad elamistingimused Koniki telklaagris, kus elavad peamiselt Kosovost ümberasustatud romad, aškalid ja egiptlased.

Montenegro täidab laias laastus stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi tingimusi. Koostöö endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga on piisav. Montenegro võtab tõsiselt piirkondlikku koostööd ja on oma piirkonnas edasiviiv jõud. Ta osaleb aktiivselt piirkondlikes algatustes. Kahepoolsed suhted naabritega on üldiselt head ja neid arendatakse edasi. Suhted Serbiaga on pärast liitriigi lagunemist üldiselt head, kuigi mõned küsimused on veel lahendamata. Naaberriikidega riigipiirides kokkuleppimine ei ole veel lõpule jõudnud. Toetudes saavutatud poliitilisele kokkuleppele, on Montenegrol vaja koos Horvaatiaga esitada Rahvusvahelisele Kohtule ühisavaldus Prevlaka poolsaare küsimuse lahendamiseks. Montenegro on Rooma statuudi osalisriik. Siiski on Montenegro ratifitseerinud kahepoolse immuniteedileppe Ameerika Ühendriikidega ning see ei ole kooskõlas ELi ühiste seisukohtade ega juhtpõhimõtetega. Montenegro peab selles küsimuses järgima ELi seisukohti.

MAJANDUSLIKUD KRITEERIUMID

Hinnangu aluseks on Kopenhaageni kriteeriumid, mis seisnevad toimivas turumajanduses ning suutlikkuses toime tulla konkurentsi ja turujõudude survega Euroopa Liidus.

Montenegro on saavutanud laiapõhjalise siseriikliku konsensuse majanduspoliitika põhialuste kohta, samuti edu majandusreformide elluviimises. On saavutatud selline majanduslik stabiilsus, mis võimaldab majandustegevuses osalejatel teha otsuseid prognoositavates tingimustes. Selle tulemusel kasvas majandus enne majanduskriisi kiiresti, keskmiselt üle 5 % aastas. Eelarvepuudujääk ja riigivõlg on olnud tagasihoidlikud. Töötuse määra on 2009. aastal vähendatud alla 12 % ja tööõigusakte on ajakohastatud. Viimase aastakümne jooksul on hakanud turujõud vabalt toimima tänu erastamisele ning hindade, vahetuskursside ja kaubanduskorra kontrollide kaotamisele. Paranenud ärikeskkond tõmbas ligi välisinvesteeringuid. Praegu korraldatakse ümber strateegilisi ettevõtteid ja majandussektoreid. Riigiabi on alati vähe antud ning üldiselt on see piirdunud erastamise või raskustes olevate ettevõtjate toetamisega. Montenegro majandus on väga avatud ning kaubandussuhted ja investeeringute seotus ELi ja Lääne-Balkani piirkonnaga on tugev.

Pärast kiiret majanduskasvu toitnud aastatepikkust suurt kapitali sissevoolu tõi üleilmne majanduskriis esile märkimisväärse sise- ja välismaksebilansi puudujäägi, mille tõttu sattus riik raskustesse ning makromajanduslik stabiilsus lõi kõikuma. Kriis osutas ka pangandussektori reguleerimise ja järelevalve nõrkadele kohtadele ning seetõttu vajasid pangad hädakorras rekapitaliseerimist. Eelarvevahendite puudumise tõttu sai valitsus anda raskustes ettevõtjatele vaid tagatisi ja nende kasutamise tõttu võib riigivõlg kasvama hakata. Püsiv tööpuudus ja mitteametlik töötamine osutavad haridus- ja kutseõppesüsteemi puudujääkidele, samuti tööturu mõningasele jäikusele. Montenegro energia- ja transpordiinfrastruktuur ei ole veel piisav. Napid ja kallid rahastamisvõimalused piiravad eriti väikeettevõtjaid. Õigusriigi põhimõtete järjepidev eiramine mõjutab negatiivselt ärikeskkonda. Tõsise probleemina on endiselt päevakorral varimajandus.

VÕIME TÄITA LIIKMESUSEGA SEOTUD KOHUSTUSI

Montenegro võimet täita liikmesusega seotud kohustusi hinnati järgmiste näitajate alusel:

- stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingus sätestatud kohustused;

- ELi õigustiku vastuvõtmise, rakendamise ja täitmise tulemuslikkus.

Montenegro on üldiselt tõrgeteta rakendanud stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingust tulenevaid kohustusi. Teatavates valdkondades esineb siiski puudujääke (riigiabi, transiidiliiklus).

Montenegro võttis 2008. aastal vastu riikliku integreerumise programmi, mis on põhjalik ja kõrgelennuline kava riigi õigusaktide ühtlustamiseks ELi õigustikuga. On saavutatud olulist edu ELi õigustikuga ühtlustatud õigusaktide vastuvõtmisel, eriti mõningates siseturu valdkondade, kaubandusega seotud sätete, tolli ja maksude alal. Montenegrol seisavad õigusaktide rakendamisel ja jõustamisel ees siiski keerulised ülesanded. Haldus- ja kohtute suutlikkus on üldiselt piiratud ja Montenegro peab tegema keskmise pikkusega ajavahemiku jooksul suuri jõupingutusi nende suurendamiseks, et täita liikmesusega seotud kohustusi.

Kui Montenegro jätkab sama hooga, peaks ta keskmise pikkusega ajavahemikus suutma täita õigustiku nõudmisi järgmistes valdkondades:

- – maksustamine

- – ettevõtlus ja tööstuspoliitika

- – teadus- ja uurimistegevus

- – haridus ja kultuur

- – tolliliit

- – välissuhted

- – välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika

- – finants- ja eelarvesätted

Montenegro peab pingutama rohkem, et ühtlustada õigusaktid ELi õigustikuga ja rakendada neid keskmise pikkusega ajavahemikus järgmistes valdkondades:

- – tööjõu vaba liikumine

- – asutamisõigus ja teenuste osutamise vabadus

- – kapitali vaba liikumine

- – riigihanked

- – äriühinguõigus

- – konkurentsipoliitika

- –finantsteenused

- – infoühiskond ja meedia

- – transpordipoliitika

- – energeetika

- – majandus- ja rahapoliitika

- – üleeuroopalised võrgud

- – tarbijakaitse ja tervishoid

Nendes valdkondades on tarvis õigus- ja institutsioonilist raamistikku kohandada ning haldus- ja rakendussuutlikkust suurendada.

Montenegro peab jätkuvalt pingutama rohkem, et ühtlustada õigusaktid ELi õigustikuga ja rakendada neid keskmise pikkusega ajavahemikus järgmistes valdkondades:

- – kaupade vaba liikumine

- – intellektuaalomandi õigused

- – põllumajandus ja maaelu areng

- – toiduohutus, veterinaar- ja fütosanitaarpoliitika

- – kalandus

- – statistika

- – sotsiaalpoliitika ja tööhõive

- – regionaalpoliitika ja struktuurivahendite koordineerimine

- – kohtusüsteem ja põhiõigused

- – õigus, vabadus ja turvalisus

- – finantskontroll

Nendes valdkondades on tarvis õigus- ja institutsioonilist raamistikku kohandada ning haldus- ja rakendussuutlikkust märkimisväärselt suurendada.

Keskkonna valdkonnas on vaja täiendavaid kooskõlastatud ja märkimisväärseid jõupingutusi, et ühtlustada õigusakte ELi õigustikuga ja neid tulemuslikult rakendada. Tuleks teha ulatuslikke investeeringuid ja suurendada haldussuutlikkust õigusaktide rakendamisel, et saavutada keskmise pikkusega ajavahemikus nõuetele vastavus kõige tähtsamates küsimustes, sealhulgas kliimamuutused. Täielikku kooskõla ELi õigustikuga on võimalik saavutada vaid pikas perspektiivis ja see eeldaks suuremaid investeeringuid.

C. JÄRELDUSED JA SOOVITUSED

Montenegro on saavutanud edu Kopenhaagenis 1993. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel kinnitatud kriteeriumide täitmisel, mis käsitlevad demokraatiat, õigusriiki, inimõigusi ning vähemuste austamist ja kaitset tagavate institutsioonide stabiilsust ning assotsieerimis- ja stabiliseerimisprotsessi tingimuste täitmisel. Siiski on riigil vaja pingutusi jätkata.

Majanduskriteeriumide valdkonnas on Montenegro saavutanud teatava makromajandusliku stabiilsuse. Kopenhaagenis 1993. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel ettenähtud toimiva turumajandusega riigiks saamiseks peab Montenegro lahendama sise- ja välismaksebilansi puudujäägi küsimuse, samuti parandama praeguseid nõrku külgi, eriti finantssektoris ja tööturu toimimises. Lisaks vajab õigusriigi põhimõtte järgimine tugevdamist. Selleks et Montenegro suudaks keskmise pikkusega ajavahemikus toime tulla Euroopa Liidu konkurentsisurve ja turujõududega, peaks ta täiendama füüsilist infrastruktuuri ja suurendama inimkapitali ning jätkama struktuurireforme.

Montenegro tulemused stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingust tulenevate kohustuste täitmisel on üldjoontes positiivsed.

Montenegro suudaks keskmise pikkusega ajavahemiku jooksul hakata täitma liikmesusest tulenevaid kohustusi suuremas osas ELi õigustiku valdkondadest, eeldusel et jätkatakse ühtlustamist ja tehakse tõsiseid pikaajalisi jõupingutusi õigusaktide rakendamiseks ja jõustamiseks. Erilist tähelepanu on vaja pöörata kaupade vabale liikumisele, intellektuaalomandi õigusele, põllumajandusele ja maaelu arengule, toiduohutusele, veterinaar- ja fütosanitaarpoliitikale, kalandusele, statistikale, sotsiaalpoliitikale ja tööhõivele, regionaalpoliitikale ja struktuurivahendite koordineerimisele, kohtusüsteemile ja põhiõigustele, õigusele, vabadusele ja turvalisusele ning finantskontrollile. Keskkonnaküsimustes on täielikku kooskõla ELi õigustikuga võimalik saavutada vaid pikas perspektiivis ja see eeldaks suuremaid investeeringuid. Selles valdkonnas tuleb jõupingutusi hoogustada.

Montenegro ühinemise üldine mõju Euroopa Liidu poliitikavaldkondadele oleks piiratud ning see ei mõjutaks Euroopa Liidu võimet arengut jätkata ja süvendada.

Komisjon on seisukohal, et Montenegroga tuleks Euroopa Liiduga ühinemise läbirääkimisi alustada siis, kui riik vastab piisaval määral liikmesuse kriteeriumidele, eriti Kopenhaageni poliitilistele kriteeriumidele, millega nõutakse eelkõige õigusriigi põhimõtete järgimist kindlustavate institutsioonide stabiilsust. Sellega seoses peab Montenegro eriti täitma järgmisi prioriteetseid eesmärke.

Täiustada valimiste õigusraamistikku vastavalt OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (OSCE-ODIHR) ja Veneetsia komisjoni soovitustele; tugevdada parlamendi seadusandlikke ja järelevalveülesandeid.

Viia lõpule avaliku halduse reformi tähtsaimad osad, sealhulgas muuta üldise haldusmenetluse seadust ja avalike ja riigiteenistujate seadust, ning tugevdada inimressursside haldamise ametit ja riigikontrolli, et muuta avalik haldus professionaalsemaks ja apoliitiliseks ning tugevdada läbipaistvat, tulemuspõhist ametissemääramist ja edutamist.

Tugevdada õigusriiki, eriti nimetada kohtunikke ja prokuröre asjaomastesse nõukogudesse ja määrata riigiprokuröre ametisse apoliitilistel, tulemuspõhistel alustel, suurendada kohtunike ja prokuröride sõltumatust, iseotsustusõigust, nende töö tulemuslikkust ja vastutust.

Täiustada korruptsioonivastast õigusraamistikku ja rakendada valitsuse korruptsioonivastane strateegia ja tegevuskava; saavutada arvestatavaid tulemusi korruptsiooniasjade ennetava uurimise ja juurdluse algatamises, süüdistuse esitamises ja mis tahes tasandil süüdimõistva otsuste langetamises.

Tugevdada võitlust organiseeritud kuritegevusega, kasutades selleks ohtude hinnanguid, ennetavaid uurimisi, tihedamat koostööd piirkondlike ja ELi partneritega, kriminaaljälituse andmete tõhusat töötlemist ning õiguskaitseorganite suutlikkuse ja kooskõlastamise suurendamist. Saavutada selles valdkonnas märkimisväärseid tulemusi.

Suurendada meediavabadust, eriti ühtlustada praktika Euroopa Inimõiguste Kohtu laimamist käsitleva pretsedendiõigusega ning tugevdada kodanikuühiskonda.

Rakendada diskrimineerimisvastast õigus- ja poliitikaraamistikku kooskõlas Euroopa ja rahvusvaheliste standarditega, tagada ümberasustatud isikutele, eriti romadele, aškalitele ja egiptlastele, õiguslik staatus ja nende õiguste järgimine. Muu hulgas tuleks võtta vastu ja rakendada jätkusuutlik kava Koniki telklaagri sulgemiseks.

Montenegrol soovitatakse jätkata tulemustele orienteeritud osalemist piirkondlikus koostöös ja tugevdada kahepoolseid suhteid naaberriikidega. Tuleb käsitleda lahendamata kahepoolseid küsimusi. Stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu rakendamist tuleb tõrgeteta jätkata. Sellega seoses on vaja likvideerida riigiabi ja transiidiliikluse valdkonnas tuvastatud puudujäägid. Lisaks soovitatakse Montenegrol tungivalt suurendada üldist haldussuutlikkust. Erilisi jõupingutusi on vaja riigihalduse tõhustamiseks ja erapooletuse suurendamiseks sellises probleemses valdkonnas nagu keskkonnakaitse. Kohtu ette tuleb viia ajakirjanike ja valitsusväliste organisatsioonide vastased vägivalla- ja hirmutamisjuhtumid. Tähelepanu tuleb pöörata koduvägivallale, väärkohtlemisele ja nõuetele mittevastavatele vanglatingimustele.

Praeguseks saavutatud tulemusi arvesse võttes soovitab komisjon nõukogule anda Montenegrole kandidaatriigi staatus.

Komisjon jälgib vajalike reformide edenemist stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu institutsioonilises raamistikus ja jätkab toetuse andmist ühinemiseelse abi rahastamisvahendist. Komisjon esitab aruande Montenegro edusammude kohta 2011. aasta laienemispaketis. Aruandes käsitletakse peamiselt rakendustegevust nendes prioriteetsetes valdkondades, mis on olulised ühinemisläbirääkimiste alustamiseks.

[1] SEK(2010)XXX, 9.11.2010.

[2] ELT L 108, 29.4.2010, lk 1.

[3] ELT L 20, 27.1.2007, lk 16.

[4] Vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile nr 1244/1999.