19.1.2011

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 18/85

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv liikmesriikides rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta”

(uuestisõnastamine)

KOM(2009) 554 lõplik – 2009/0165 (COD)

2011/C 18/15

Raportöör: Antonello PEZZINI

26. novembril 2009. aastal otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv liikmesriikides rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta (uuestisõnastamine)”

KOM(2009) 554 lõplik - 2009/0165 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 23. märtsil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 462. istungjärgul 28.-29. aprillil 2010 (28. aprilli 2010. aasta istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 153, erapooletuks jäi 2 liiget.

1.   Kokkuvõte ja soovitused

1.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab ja kiidab heaks komisjoni meetmed varjupaigamenetluste direktiivi kohandamiseks rohelises raamatus (1) ja tegevuskavas toodud soovitustega (2).

1.2   Seoses Lissaboni lepingu, mis sisaldab muu hulgas põhiõiguste hartat, vastuvõtmisega on ELi vastutus ja pädevused oluliselt suurenenud varjupaiga ja sisserände valdkonnas.

1.3   Komitee on veendunud, et komisjon on teinud kiiduväärset tööd varasemate direktiivide ühtlustamisel keeruka varjupaigateema valdkonnas.

1.4   Komitee on seisukohal, et sotsiaalselt tugevas Euroopas tuleb koostöös liikmesriikide ja kolmandate riikidega kultuuriliste, õiguslike, haldus- ja koostööprotsesside abil rajada korralik varjupaigasüsteem.

1.5   Olukorras, mis näib pidevalt keerulisemaks muutuvat ja kiirelt muutub, muu hulgas globaliseerumise, majanduse ja keskkonnakriisi tagajärjel, suureneb valitsusväliste organisatsioonide roll üha enam. Komitee leiab, et ühiskond ja poliitikud peaksid andma neile selgema ja otsustavama rolli.

1.6   Valitsusväliste organisatsioonide ülesanne on pakkuda abi ja toetust kõige ebasoodsamas olukorras olevatele rühmadele. Nende osatähtsus abi andjana ja kultuurivahendajana on komitee arvates vältimatu ELi ja liikmesriikide õigusaktides ettenähtud menetluste kõigis etappides.

1.7   Komitee arvates peaks komisjon oma jõupingutustes menetluste ja tavade ühtlustamiseks olema väga tähelepanelik ja mõistev, kuna need on mõeldud inimestele, kes arusaadavatel põhjustel on sattunud alaväärtuslikku ja raskesse olukorda.

1.8   EL peaks igal juhul vältima pagulaste tagasisaatmist riikidesse, kus nende füüsiline ja psüühiline heaolu on ohustatud ja kus ei respekteerita põhiõigusi.

1.9   Varjupaiga taotlemise menetluste osas on oluline, et taotlejatel on võimalik kasutada oma emakeelt ning et neile tagatakse tasuta õigusabi igas menetluse etapis.

1.10   Rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamine peab olema selgelt põhjendatud ning sellega peavad kaasnema juhised edasikaebamisvõimaluste (eelkõige menetluse ja ajakava) kohta.

1.11   Väljasaatmine tuleb edasi lükata seni, kuni võimaliku edasikaebuse tulemus on olemas.

1.12   Liikmesriigid peaksid komitee arvates rakendama kõiki vajalikke meetmeid, muu hulgas asjaomaste kogemuste vahetamise teel, tagamaks seda, et varjupaigataotlejatel oleks võimalik töötada, osaleda koolitustel ja kultuuriüritustel sobivas sotsiaalses keskkonnas.

1.13   Komitee on seisukohal, et tuleb kindlalt järgida tagasisaatmise keelu põhimõtet ning et ühiselt tuleks uurida võimalust suurendada nende isikute arvu, kellel on õigus taotleda rahvusvahelist kaitset, sealhulgas tagakiusatud naised, ebasoodsas olukorras olevad isikud, keskkonnapõgenikud.

1.14   Komitee arvates tuleks innustada liikmesriikide jagama vastutust, et vältida ebaseaduslikku sisserännet majanduslikel põhjustel ning tõhustada kulude ja kohustuste jagamise teel tegelike abivajajate jaoks võetavaid meetmeid.

1.15   Komitee arvates on selge, et liikmesriigid peaksid andma komisjoni käsutusse rohkem rahalisi vahendeid, et tõhustada varjupaigataotlejate ühiskonda integreerimise poliitikat.

1.16   Ühtlustamissoovi, millest annavad tunnistust komisjoni äsjased direktiivide muutmise ettepanekud, peavad saatma sarnane liikmesriikidepoolne kohustumine, mis väljendub selles, et liikmesriigid peavad oma riiklikesse õigusaktidesse sisse viima vajalikud muudatused.

1.17   Komitee on veendunud, et varjupaika pakkuva Euroopa loomine sotsiaalselt tugeva Euroopa raames sõltub just liikmesriikide poliitilisest tahtest ja teadlikkusest, kelle ülesannet peaks lihtsustama ühine, hästi struktureeritud menetlus, mille kohta komisjon tegi ettepaneku.

1.18   Komitee rõhutab naiste erilist olukorda, kellel on meestest palju raskem taotleda varjupaika ja saada pagulasseisust. Ta kutsub komisjoni üles tegema omalt poolt kõike võimalikku ning kaasama kõik liikmesriigid, et viia ellu Euroopa jaoks alati väga olulist rolli mänginud sooline võrdõiguslikkus.

1.19   Sihipärane haridusprotsess võib komitee arvates tugevdada ühiskondlikku ja kollektiivset teadlikkust, mis oleks suunatud selliste isikute soosimisele, kelle vajadus abi ja toetuse järele on vältimatu ning näevad Euroopa riikide ajaloolis-religioossetes traditsioonides usaldusväärset lähtepunkti.

2.   Sissejuhatus

2.1   Ajalooline taust

2.1.1   Varjupaigaõiguse alused pärinevad Antiik-Kreekast, kus tunnistati immuniteeti, mille kaks linna tagasid vastastikku represseeritud kodanikele, või mille linn tagas kõrgetele isikutele (saadikud jms) (3).

2.1.2   Rahvaste õiguse kaudu tunnustati ka Antiik-Roomas varjupaigaõigust seoses mõistega kodanikustaatus (4).

2.1.3   Varjupaigaõigus ühendati vähehaaval tagakiusamise eri vormidega, mille põhjustasid ametivõimude karistusmeetmed isikute vastu, keda usulistel, filosoofilistel või poliitilistel põhjustel peetakse riigivõimule ohtlikuks.

2.2   Diskrimineerimiskeeld vastu ja inimõiguste kaitse

2.2.1   Õiguskultuuri areng on toonud endaga kaasa varjupaigaõiguse järkjärgulise avardumise Nüüdisaegsete demokraatlike riikide põhiõigustes on üldiselt sätestatud, et valitsus peab keelduma välismaalase väljaandmisest, kui väljaandmist taotletakse poliitiliste kuritegude eest.

2.2.2   See tähendab, et praegu kehtivates põhiõigustes on ELi liikmesriikides sätestatud, et välismaalastel, keda nende päritolumaades takistatakse oma demokraatlike õiguste rakendamisel, on õigus varjupaigale asjaomase liikmesriigi territooriumil.

2.2.3   Ülalpool nimetatud eeskirjades on selgelt öeldud, et inimõiguste puutumatuse ja mitte-diskrimineerimise põhimõtet tuleb tunnustada. Diskrimineerimiskeeld on selgesõnaliselt sätestatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni artiklis 14 (5).

2.2.4   Kooskõlas konventsiooni artikliga 15 ei ole kõnealuse keelu puhul erandid lubatud, kui erand on vastuolus rahvusvahelises õiguses sätestatud teiste kohustustega.

2.2.5   See tähendab, et riiklikud klauslid erandite kohta peavarju küsimuses kaotatakse, eesmärgiga võimaldada täielikult ja konkreetselt rakendada 28. juuli 1951. aasta pagulaste seisundit käsitlevat Genfi konventsiooni, mida täiendati 31. jaanuaril 1967. aastal New Yorgi protokolliga.

2.2.6   Lissaboni lepinguga suurenevad ELi pädevused varjupaiga ja sisserände valdkonnas. Lepingusse on kaasatud põhiõiguste harta, millega:

—	tagatakse õigus varjupaigale;

—	nähakse ette ühiste eeskirjade arendamine;

—	kehtestatakse välispiiride haldamise integreeritud süsteem;

—	tunnustatakse kostöö tähtsust kolmandate riikidega;

—	suurendatakse Euroopa Kohtu pädevusi varjupaiga ja sisserände valdkonnas.

3.   Kokkuvõte direktiivi muutmise ettepaneku kohta

3.1   Vaadeldava ettepaneku eesmärk on lõpule viia selle Euroopa ühise peavarjusüsteemi teine etapp, mis on kavas ühise varjupaigamenetluse teel kehtestada hiljemalt 2012. aastaks.

3.2   Eesmärk on täita lüngad ja kõrvaldada puudujäägid praegu kehtivates miinimumnõuetes, mis on paljude aspektide osas osutunud juurdepääsmatuks, ebatõhusaks, ebaõiglaseks ning ebasobivaks (6).

3.3   Esitatud muudatustes edendatakse eelkõige menetluste suuremat ühtlustamist. Lisaks sellele tehakse ettepanek täiendavate turvatagatiste jaoks varjupaigataotlejatele, eelkõige ajal, mil varjupaigataotlust läbi vaadatakse, ja sellele järgneva otsustusprotsessi ajal, kooskõlas Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu konkreetse kohtupraktikaga.

4.   Üldised märkused

4.1   Rajada varjupaika pakkuv Euroopa sotsiaalselt tugeva Euroopa raames

4.1.1   Varjupaika pakkuva Euroopa rajamine sotsiaalselt tugeva Euroopa raames toetub tugevatele haridusprotsessidele, mis on suunatud eelteismelistele, et neist saaksid tugevad kodanikud, kes tunnevad end ühiskonna liikmena ja liikmesriikide poliitiliste otsuste eest vastutavana.

4.1.2   Arvestades neid põhiõigusi ja printsiipe, mis on esitatud ELi põhiõiguste hartas, võttis Euroopa Liit 27. jaanuaril 2003 vastu direktiivi 2003/9/EÜ varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded liikmesriikides.

4.1.3   Viimastel aastatel on kiire globaliseerumine, nii paradoksaalne kui see ka pole, toonud endaga kaasa tugevad identiteedimuutused, mille tagajärjel ei ole olnud võimalik universaalsuse põhimõtte järgi (sarnaselt Rooma õigussüsteemile) õigussüsteemi muuta.

4.1.4   Eri rahvuste kohtumine ja tänapäeva õhkkond, mida iseloomustab mure kontaktide pärast eri kultuuride vahel, toovad seetõttu kaasa veelgi enam hirmu ja ebakindlust. Sellest tuleneb omakorda asjaolu, et peaaegu kõigis Euroopa riikides valitseb restriktiivne suhtumine kodakondsuse küsimustes ning seega ka varjupaiga temaatikas.

4.1.5   Selline areng on samal ajal vastuolus rahvaste integreerimise protsessiga, mida taotletakse, ja ka eesmärgiga rajada Euroopa, mis on ühtlasi sotsiaalne Euroopa.

4.1.6   Seega tuleks kindlalt kinni pidada mitteväljasaatmise põhimõttest (non-refoulement), vaid vaagida võimalust laiendada isikute hulka, kellel vajadus rahvusvahelise kaitse järele. Mitmetes ELi direktiivides tunnistatakse juba ühe kriteeriumina teatud liiki tagakiusamist, mille ohvriks on naised ja teised haavatavas olukorras olevad isikud.

4.1.7   Kõnealuses kontekstis tuleb küll arusaadavatel põhjustel keelduda pagulasseisundi andmisest neile, keda peetakse üksnes majanduslikeks sisserändajateks (kelle jaoks kehtivad eraldi eeskirjad), kuid keskkonnapõgenike seisund on veelgi problemaatilisem.

4.1.8   Tegemist on inimestega, kes on pidanud seisma silmitsi selliste ohtude ja ebakindlusega, mida halvenenud keskkonnatingimuste tõttu pealesunnitud väljaränne endaga kaasa toob ning millel on olulised tagajärjed sellistele inimõigustele, nagu elu, toit, tervis ja areng (7).

4.1.9   Nendele küsimustele võiks tähelepanu pöörata seoses nõukogu 29. aprilli 2004. aasta „määratlemisdirektiivi” 2004/83/EÜ uuestisõnastamisega. Neid uusi probleeme võiks samuti üksikasjalikult kaaluda muu hulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanekus Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti loomise kohta (KOM(2009) 66 lõplik).

4.2   Erimenetlused

4.2.1   Pagulasseisundi andmise menetluse puhul tuleb paratamatult arvestada tervet rida selliseid õigusmeetmeid turvaküsimuste valdkonnas, mille eesmärk on takistada ebaseaduslikku sisserännet ning tulla toime avaliku korra ja turvalisuse küsimustega, mis seonduvad sisserändega.

4.2.1.1   Samal ajal on vastavalt 2008. aasta Euroopa sisserände- ja varjupaigapaktis kehtestatud ülesannetele vajalik korraldada seaduslik sisseränne iga liikmesriigi prioriteetidest, vajadustest ja vastuvõtuvõimest lähtuvalt ning tõhustada sisserändajate integratsiooni.

4.2.1.2   Eesmärgi rajada varjupaika pakkuv Euroopa raames oleks muu hulgas asjakohane luua partnerlus päritolu- ja transiidiriikide vahel, vastavalt jagatud kohustuste põhimõttele, st vastavalt solidaarsuse põhimõttele varjupaigataotlejate vastuvõtmisel ja jaotamisel kogu Euroopa Liidus.

4.2.1.3   Ettepanekus uuestisõnastamiseks ettenähtud menetlused rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise ja staatuse äravõtmise kohta ning menetlustedirektiivi ümbersõnastamise ettepanekus ette nähtud menetlustes otsuste edasikaebamise kohta järgitakse rahvusvahelisi ja ühenduse õigustikus sisalduvaid eeskirju.

4.2.1.4   Komitee pöörab suurt tähelepanu valitsusvälistele organisatsioonide toetamisele ja edendamisele, seda ka vastuvõtutaotluste ettevalmistamise ja läbivaatamise, tagasilükkamise ning staatuse äravõtmise ja otsuste edasikaebamise menetluste kehtestamisel. Sellega seoses tehakse ettepanek viia nii põhjendustesse kui ettepaneku teksti kõnealuse küsimuse kohta sisse selgesõnaline säte.

4.2.1.5   ELi terminoloogias tähendab rahvusvaheline kaitse nii pagulasstaatuse tunnustamist vastavalt Genfi konventsioonile kui ka täiendavat kaitset, mis kehtib nendele isikutele, keda vaatamata sellele, et nad ei vasta vajalikke nõuetele pagulasseisundi jaoks, ei saa ikkagi tagasi saata, kuna nende elu seataks sellega tõsisesse ohtu.

4.2.1.6   Osade liikmesriikide seadustes, mille abil rakendatakse ülalpool nimetatud varjupaigamenetluste direktiivi, määratakse üldiselt kindlaks haldusasutuste kolm pädevustaset: taotluste vastuvõtmine, käsitlemine ning otsuste langetamine nende kohta.

4.2.1.7   Juurdepääs varjupaigamenetlusele tähendab igal juhul, et taotlejal on õigus jääda liikmesriigi territooriumile ning õigus inimväärikale kohtlemisele kogu taotluse läbivaatamiseks vajaliku aja jooksul, välja arvatud mõned erandid (Euroopa vahistamiskäsk). Vastavalt inimväärikuse austamise põhimõttele tuleb vastuvõtukeskustes viibimist vaadelda kui erandit ning vaid senini, kui leitakse parem vastuvõtukoht.

4.2.1.8   Lisaks sellele nähakse ette terve rida tagatisi varjupaigataotleja kaitseks: piisav teave menetluse ning selle tulemuse kohta, võimalus võtta ühendust ÜRO pagulaste ülemvoliniku bürooga (UNHCR), suuline tõlge, isiklik vestlus pädeva ametiasutusega, mille töötajad on läbinud asjaomased kursused ja täiendkoolituse.

4.2.1.9   Komitee on seisukohal, et FRONTEXi kvalifitseeritud personali koolitamiseks tuleb teha erilisi jõupingutusi, et tõhustada:

—	operatiivse koostöö kooskõlastust liikmesriikide vahel;

—	ühiste standardite väljatöötamist koolituse valdkonnas;

—	vajaliku toetuse tagamist liikmesriikidele pagulaste vastuvõtmise ja väljasaatmise korraldamisel kultuurivahendajate abiga;

—	ametnike ettevalmistamist ELi kehtestatud pagulasseisundiga seonduvate inimõiguste valdkonnas, eelkõige seoses varjupaiga küsimusi käsitleva tulevase agentuuri loomisega.

4.2.1.10   Vastavalt komitee arvamusele peaks vastuvõtukeskusi olema võimalik kasutada kooskõlas põhiõiguse hartaga üksnes ajutiselt ja erandolukorras. Rahvusvahelise kaitse taotlejatel peab olema võimalik elada inimväärset elu selle kõiki aspekte silmas pidades: inimväärne kohtlemine, juurdepääs tervishoiu- ja raviteenustele, sotsiaalsed kontaktid ja tööhõivevõimalused.

4.2.1.11   Direktiiv 2003/9/EÜ varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuete kohta liikmesriikides on väga paindlik tööturule juurdepääsu küsimuses. Komitee leiab, et iga tööhõivepiirang võib kahjustada inimväärikust ja tõhustada illegaalset töötamist, mis loob omakorda sotsiaalset ebavõrdsust.

4.2.1.12   Lõpuks võimaldatakse tasuta õigusabi nii haldus- kui kohtuotsuste edasikaebamiseks. Komitee leiab, et tõhustada tuleb tasuta haldus- ja õigusabi ning keelelist abi, muutes need kohustuslikeks menetluse igas faasis.

5.   Konkreetsed märkused

5.1   Esitatud muudatused on kooskõlas eesmärgiga ühtlustada ja ajakohastada põgenikustaatuse tunnustamise menetlusi.

5.2   Mis puudutab käsitletavat küsimust, oleks asjakohane kriitiliselt analüüsida põhjuseid, miks selge viide varjupaigaõigusele on ettepanekust välja jäetud.

5.3   Nõuet nimetada uues tekstis õigust varjupaigale võib seega ka edaspidi mõista kui õiguse tunnustamist siseneda liikmesriigi territooriumile, muu hulgas selleks, et alustada menetlust põgenikustaatuse saamiseks, oodates kõnealuse staatuse omistamiseks vajalike eelduste kontrollimist ja sellele järgnevat ajutist väljasaatmiskeeldu.

5.4   Lisaks sellele tähendaks viitamine pagulasõigusele seda, et liikmesriikidel on õigus rakendada uut direktiivi isegi juhtudel, mis ei kuulu direktiivi kohandusalasse (vt ettepaneku artiklid 3, 4, 11 ja 12), tõsistel humanitaarsetel põhjustel, mis takistavad varjupaigataotlejal tagasi pöörduda päritoluriiki (välja arvatud teatud liiki tagakiusamine) (8).

5.5   Komitee toetab esitatud muudatusi, kuna need on kooskõlas ülalpool nimetatud eesmärkidega.

5.5.1   Siiski tuleks rõhutada järgmist:

5.5.1.1

Põhjendus (38): kui öeldakse, et käesolevat direktiivi rakendamist tuleks korrapäraselt hinnata, tuleks täpsustada seda, mida korrapärasega mõeldakse.

5.5.1.2

Põhjendus (41): varasema direktiiviga võrreldes muudetud sätteid, mis tuleb üle võtta, tuleb täpsustada.

5.5.1.3

Artikkel 2 f): mõistet menetlev ametiasutus tuleks täpsemalt määratleda, võttes arvesse, et mõistet kohtulaadne ametiasutus teatud riikide õigussüsteemides ei ole.

5.5.1.4

Artikkel 3.3: näitena tuleks nimetada võimalikud juhtumid, mil direktiivi võib kohaldada rahvusvahelise kaitse taotlustele, mis jäävad direktiivi rakendusalast välja (vt märkusi uue nähtuse keskkonnapõgenikud kohta).

5.5.1.5

Artikkel 6: säte, mis annab liikmesriikidele õiguse nõuda rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist kindlas kohas ei näi olevat kooskõlas artiklis 7 esitatud sätetega. Kõnealune säte piirab võimalikult ulatuslikku juurdepääsu menetlusele, mida dokumendis taotletakse ja ette nähakse.

5.5.1.6

Artikkel 10.13 (9): eitava otsuse korral tuleb kõikidel juhtudel taotlejat ja tema õigusnõustajat teavitada taotleja emakeeles eitava otsuse põhjustest, aga ka (mõistlikest ja vastuvõetavatest tähtaegadest ning eitava otsuse vaidlustamise võimalustest.

5.5.1.7

Artikkel 12.19 d) (10): pädevate ametiasutuste õigus taotleja ja temaga kaasas olevad asjad läbi otsida võib olla vastuolus põhiõigustega, mis on kehtestatud liikmesriikide õigussüsteemides.

5.5.1.8

Artikkel 34.1 c): mõjuvaid põhjusi, mis taotleja peab esitama selle kohta, miks turvaliseks päritoluriigiks tunnistatud kolmas riik seda tegelikult ei ole, tuleks üksikasjalikumalt täpsustada. Isegi kui komitee leiab, et mõnikord on raske kehtestada üldiselt vastuvõetavat turvalise kolmanda riigi määratlust.

5.5.1.9

Asjaolu, et Euroopa Kohus tühistas oma 6. mai 2008. aasta otsusega kohtuasjas C-133/06 direktiivi 2005/85/EÜ (liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta) artikli 29 lõiked 1 ja 2 ning artikli 36 lõike 3, võiks olla alus arutelule.

---

(1)  KOM(2007) 301 lõplik

(2)  KOM(2008) 360 lõplik

(3)  Immuniteet kaitses lisaks sellele põgenikke, keda ei saanud kinni võtta teatud templites, mida peeti puutumatuteks (millele viitab muuseas mõiste „varjupaik” päritolu).

(4)  Kodanikuõigus muudeti üldkehtivaks 212. aastast pärineva Caracalla ediktiga, milles keelustati igasugune erinevus Rooma ja teiste impeeriumi kodanike kohtlemisel.

(5)  Konventsioon, mis kirjutati alla Roomas 4. novembril 1950, ja selle juurde kuuluvad protokollid on lisaks ELi liikmesriikidele ratifitseeritud ja ellu viidud ka paljudes kolmandates Euroopa riikides, mis tähendab, et sellega seonduvad eeskirjad on siduvad rahvusvahelise õiguse ja siseriikliku õiguskorra raames.

(6)  Õigluse puudumine üksikute liikmesriikide varjupaigamenetlustes tuleneb arvatavasti 2005. aasta varjupaigamenetluse direktiivi liiga vabast tõlgendamisest.

(7)  Kuna turvalisus on inimese jaoks väga oluline, tuleb turvakriteeriumeid laiendada. Keskkonnapõgenikud on keskkonnakahjustuste ja sellega seonduva sotsiaalse ebavõrdsuse ohvrid, mille kohta annab näiteks tunnistust järkjärguline kõrbestumine kogu Saharast lõuna pool asuvas piirkonnas, agressiivse/pealetungiva spekulatsiooni uute vormide tõttu.

(8)  Põgenikel, kes lahkuvad päritoluriigist mitte isikliku diskrimineerimise vaid eluohtlike sündmuste tõttu (kodusõda, üldine vägivald, teiste riikide rünnakud, loodusõnnetused, keskkonnakatastroofid jms.) ei ole üldiselt võimalik taotleda pagulasseisundit. Sisserändealased seadused võimaldavad siiski reageerida sellistes humanitaarsetes hädaolukordades, mille põhjuseks on erakordsed sündmused, nähes ette ajutisi kaitsemeetmeid, mis on vajalikud põgenike õigeaegseks ja asjakohaseks vastuvõtuks.

(9)  Artikkel 11 e) eestikeelses versioonis.

(10)  Artikkel 12 d) eestikeelses versioonis.

---