52009PC0091

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 27.2.2009

KOM(2009) 91 lõplik

2009/0028 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,

[kuupäev],

millega muudetakse Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni ja määrust (EÜ) nr 562/2006 seoses isikute liikumisega pikaajalise viisa alusel

(komisjoni esitatud)

SELETUSKIRI

Ettepanekute põhjused

Praegune õiguslik olukord

Käesolevate ettepanekute eesmärgiks on lihtsustada liikmesriigis[1] seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanike liikumist sisepiirideta Schengeni alal nimetatud liikmesriigi poolt väljaantud pikaajalise D-viisa alusel.

Vastavalt kehtivale Schengeni acquis ’le võib kauemaks kui kolmekuuliseks viibimiseks antavat siseriiklikku pikaajalist viisat (D-viisa) omav kolmanda riigi kodanik viibida üksnes viisa andnud liikmesriigi territooriumil ja vastavalt Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni (Schengeni konventsioon)[2] (mida on muudetud määrusega 1091/2001[3]) artiklile 18 võib sellise viisa omanik sõita läbi teiste liikmesriikide territooriumi ainult sel eesmärgil, et jõuda viisa andnud liikmesriigi territooriumile.

Seega ei või D-viisa omanikud ühenduse kehtiva õiguse kohaselt ELis viibimise ajal reisida teistesse liikmesriikidesse ega oma päritoluriiki naastes läbida teisi liikmesriike, kuna seda pole Schengeni konventsiooniga ette nähtud.

Schengeni konventsiooni eespool nimetatud sätte sõnastus tuleneb liikmesriikides omal ajal laialdaselt kohaldatud menetlusest, mille raames D-viisad muudetakse pärast riigi territooriumile saabumist elamisloaks. Seejärel võivad kolmandate riikide kodanikud Schengeni alal liikuda sellise elamisloa alusel. Sellel põhjusel ei pidanud liikmesriigid Schengeni konventsiooni sõlmimise ajal vajalikuks reguleerida D-viisa alusel toimuvat liikumist ja tagasisõitu ega teistkordset transiiti D-viisa väljaandnud liikmesriiki.

Seega nähakse Schengeni konventsiooniga ette ainult Schengeni elamislubade ja Schengeni alal kehtivate viisade vahelise võrdsuse põhimõte: liikmesriigi antud elamisluba võimaldab kolmanda riigi kodanikul elamisloa ja kehtiva reisidokumendi alusel liikuda ELis viibimise ajal vabalt teiste liikmesriikide territooriumil kuni kolm kuud (konventsiooni artikkel 21).

Määruse (EÜ) nr 562/2006 (Schengeni piirieeskirjad)[4] artikli 5 lõike 1 punktis b nähakse liikmesriigi antud kehtivat elamisluba omavatele kolmandate riikide kodanikele ette ka võimalus ületada teise liikmesriigi välispiire viisata kuni kolmekuuliseks riigis viibimiseks.

Tegelikud probleemid

Aina enam liikmesriike ei asenda nende territooriumile sisenenud kolmandate riikide kodanike D-viisasid elamislubadega või teevad seda märkimisväärse hilinemisega. Sellisel õiguslikul ja tegelikul olukorral on oluline negatiivne mõju D-viisa alusel liikmesriigis seaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike liikumisele Schengeni alal. Kuna sellised isikud peavad riigis viibimist jätkama D-viisa alusel, ei saa nad seaduslikult oma külastuse ajal erinevatel, õigustatud eesmärkidel (nt äri, konverentsid, külastused) reisida teistesse liikmesriikidesse ega oma päritoluriiki naastes läbida teiste liikmesriikide territooriumi.

D+C-viisa - määrus 1091/2001

Et osaliselt parandada olukorda, milles saabumise järgselt elamislubade andmine hilineb, seati 2001. aastal sisse D+C-viisade süsteem (Prantsusmaa algatusel sündinud määrus 1091/2001[5]), mille alusel võivad liikmesriigi antud pikaajalise D-viisa omanikud selle kehtivusaja esimese kolme kuu jooksul liikuda Schengeni alal vabalt, tingimusel et viisa on antud Schengeni eeskirjade lühiajaliste viisade suhtes kehtivate sätete alusel (sealhulgas kontrollitakse Schengeni infosüsteemist (SIS) nimekirja kolmandate riikide sellistest kodanikest, kelle suhtes on kehtestatud sisenemiskeeld).

Ometi on selgunud, et tegelikult ei anna enamik liikmesriike D+C-viisasid üldse või annavad neid väga vähe. Mitmel juhul on täheldatud, et konsulaartöötajatel on väga vähe teavet sellist tüüpi viisa või selle andmise tingimuste kohta või puudub selline teave üldse, mistõttu taotlejaid ei teavitata kõnealusest võimalusest. Lisaks sellele on kindlaks tehtud, et mitmel juhul ei võimalda riigi viisaregister ja viisa töötlemise programmid isegi sellise viisa taotluse läbivaatamist või viisakleebise trükkimist. Samal ajal võimaldab mitu liikmesriiki oma diplomaatilistel ja konsulaaresindustel otse anda elamislubasid, muutes D+C-viisa seega üleliigseks.

Kui kolmekuuline periood alates D+C-viisa kehtima hakkamise kuupäevast on lõppenud, ei tohi viisa omanik, kes ka sellal viibib viisa andnud liikmesriigi territooriumil seaduslikult, enam teiste liikmesriikide territooriumil liikuda, kui nimetatud D+C-viisat ei ole vahepeal elamisloaga asendatud.

Isikud, kellelt nõutakse vastavalt nõukogu määrusele (EÜ) nr 539/2001[6] lühiajalist viisat, peavad seejärel teise liikmesriiki reisimiseks taotlema eraldi lühiajalist C-viisat oma elukohariigis. Tegelikult keeldub mõni liikmesriik andmast Schengeni viisasid isikutele, kes Schengeni alal juba viibivad. Lisaks ei ole kõnealused kolmandate riikide kodanikud teatavate liikmesriikide tõlgenduses enam olukorras, milles nad saaksid nimetatud kuue kuu jooksul taotleda täiendavat lühiajalist Schengeni viisat, kuna nad on D+C-viisa alusel juba viibinud kolm kuud Schengeni alal. Sama mõttekäiku jätkates: kui nimetatud (D+C- või D-viisat omavad) kolmanda riigi kodanikud naasevad oma koduriiki, ei või neid lubada reisida läbi teiste liikmesriikide, kuna kuuekuulise ajavahemiku jooksul lubatud 90 päeva pikkune ELis viibimine on juba läbi.

Eespool esitatud tähelepanekute põhjal tegi komisjon oma ettepanekus määruse kohta, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri,[7] ettepaneku olukorra lihtsustamiseks kaotada D+C-viisa ja nõuda liikmesriikidelt, et need kiirendaksid elamislubade andmist kolmandate riikide kodanikele.

Kuid suurem osa liikmesriike ei näi erinevatel põhjustel soovivat või suutvat anda oma territooriumil elavatele kolmandate riikide kodanikele elamislubasid õigeaegselt. Seega teeb komisjon ettepaneku võrdsustada Schengeni acquis ’d täielikult kohaldavate liikmesriikide antud pika- ja lühiajalised viisad, et lahendada probleemid, millega seisavad silmitsi liikmesriigis pikaajalise viisa alusel seaduslikult viibivad kolmandate riikide kodanikud.

D- ja C-viisade võrdsustamist arutasid mõned liikmesriigid ja komisjon esmakordselt mitteametliku viisatöörühma 21.–22. jaanuaril 2008 Ljubljanas toimunud koosolekul ning viisatöörühm arutas seda ka 26.–27. märtsil 2008 nõupidamisel ühenduse viisaeeskirja üle D+C-viisade kaotamise kontekstis.

Käesolevad ettepanekud on ajendatud ka mitmetest kaebustest ja küsimustest, mis on saadud liikmesriikidelt ja kolmandate riikide kodanikelt, kes viibivad liikmesriigis D+C- või D-viisa alusel.

Elamislubade andmise kohustus

Käesolevate ettepanekute eesmärk ei ole innustada liikmesriike mitte andma elamislubasid ja lubama kolmandate riikide kodanikel viibida riigis pikaajaliste viisade alusel. Vastupidi, see ei oleks kooskõlas mitme direktiiviga, millega kohustatakse liikmesriike andma teatavatesse kategooriatesse kuuluvatele kolmandate riikide kodanikele elamislubasid.

Vastavalt nõukogu direktiivile 2005/71/EÜ kolmandate riikide kodanike teadusuuringute eesmärgil riiki lubamise erimenetluse kohta[8] tehakse otsus elamisloa taotluse kohta võimalikult kiiresti ja kui see on asjakohane, kiirendatud korras.

Nõukogu direktiivis 2004/114/EÜ kolmandate riikide kodanike riiki lubamise kohta õpingute, õpilasvahetuse, tasustamata praktika või vabatahtliku teenistuse eesmärgil[9] on sätestatud kohustus anda kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse kuuluvale üliõpilasele elamisluba vähemalt üheks aastaks (seda võib pikendada) või vähemalt õppe kestuseks, kui kursus on lühem kui üks aasta. Otsus sellise taotluse kohta tehakse ja taotlejat teavitatakse sellest aja jookusul, mis ei takista asjakohaste õpingute sooritamist. Lisaks saab õppeasutuse ning riiki sisenemise ja seal elamisega seonduvate küsimuste eest vastutava liikmesriigi ametiasutuse vahel sõlmitud lepinguga kehtestada üliõpilastele elamislubade ja viisade väljaandmise kiirmenetluse.

Ka nõukogu direktiivis 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta[10] on sätestatud kohustus anda liikmesriigi territooriumil juba seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanike pereliikmetele vähemalt üheaastane elamisluba.

Direktiivi 2004/38/EÜ (mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil)[11] põhjal tuleks ELi liikmesriikide kodanike pereliikmetele, kes elavad koos ELi kodanikuga kauem kui kolm kuud liikmesriigis, mis ei ole kõnealuse ELi kodaniku kodumaa, anda elamisluba hiljemalt kuue kuu jooksul alates taotluse esitamise kuupäevast. Elamisloa taotlemise tõend antakse välja viivitamata.

Asjakohane on ka nõukogu direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta,[12] arvestades, et pikaajalisel elanikul on teatavatel tingimustel õigus elada teises liikmesriigis, mis peab sellisele kolmanda riigi kodanikule andma elamisloa hiljemalt kuus kuud pärast selle taotlemist.

Käesolevad ettepanekud eespool nimetatud sätteid ei mõjuta.

Ettepanekute sisu

Käesolevate ettepanekutega laiendatakse elamisloa ja lühiajalise viisa vahelise võrdsuse põhimõtet pikaajalisele D-viisale; seega oleks pikaajalisel viisal Schengeni alal liikumise seisukohast sama mõju kui elamisloal.

Liikmesriigi antud pikaajalist D-viisat omav kolmanda riigi kodanik saaks reisida teistesse liikmesriikidesse kolmeks kuuks poole aasta jooksul samadel tingimustel kui elamisloa omanik. Pikaajaliste viisade andmist käsitlevad eeskirjad jäävad muutmata, nagu see oli ka elamislubade andmist käsitlevate eeskirjade puhul, kui kehtestati elamisloa ja lühiajalise viisa vahelise võrdsuse põhimõte. Sellega taastataks sisepiirideta Schengeni ala ühe aluspõhimõtte kohaldamine: isik saaks reisida Schengeni alal lühiajaliselt kolm kuud poole aasta jooksul dokumendiga, mille põhjal ta viibib liikmesriigis seaduslikult.

Määruste ettepanekute õiguslik alus on EÜ asutamislepingu artikli 62 lõike 2 punkt a ja artikli 62 lõige 3 ning artikli 63 lõike 3 punkt a ja nendega muudetakse järgmisi sätteid:

- (Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahelise piiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise) 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklid 18, 21 ja 25;

- Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 562/2006 (millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad)) artikli 5 lõike 1 punkt b seoses kolmandate riikide kodanike suhtes kehtivate sisenemise tingimustega.

Erineva õigusliku aluse tõttu lahknevate otsustamismenetluste pärast pidi komisjon koostama kaks eraldiseisvat ettepanekut:

- esimese ettepaneku (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni ja määrust (EÜ) nr 562/2006 seoses isikute liikumisega pikaajalise viisa alusel) õiguslik alus on EÜ asutamislepingu artikli 62 lõike 2 punkt a ja artikli 62 lõige 3 ning see võetakse vastu vastavalt kaasotsustamismenetlusele;

- teise ettepaneku (nõukogu määrus, millega muudetakse Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni seoses pikaajaliste viisade ja Schengeni infosüsteemi sisestatavate hoiatusteadetega) õiguslik alus on EÜ asutamislepingu artikli 63 lõike 3 punkt a ning selle võtab ühehäälselt vastu nõukogu, olles eelnevalt konsulteerinud Euroopa Parlamendiga.

Ettepanekute koostamisel arvestati Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri (viisaeeskiri)) ettepaneku olemasolevat teksti, millega tunnistatakse kehtetuks D+C-viisat käsitlevad sätted. Viisaeeskiri võetakse eeldatavasti vastu käesolevate määruste vastuvõtmise ajaks. Kuupäev, millest alates nimetatud määrusi kohaldama hakatakse, tuleks ühtlustada viisaeeskirja kohaldamise alguskuupäevaga (kuus kuud pärast selle jõustumist).

Turvaaspektid

Konventsiooni artikliga 25 kohustatakse liikmesriiki, kes menetleb elamisloa andmist kolmanda riigi kodanikule, tutvuma SISis sisalduvate andmetega. Juhul kui vastav kolmanda riigi kodanik on isik, kelle suhtes on sisestatud sissesõidukeeluga seotud hoiatusteade, konsulteerib liikmesriik kõigepealt hoiatusteate sisestanud liikmesriigiga ja võtab arvesse nimetatud liikmesriigi huve. Sellisel juhul antakse elamisluba ainult kaalukatel põhjustel, eelkõige humanitaarsetel kaalutlustel või rahvusvaheliste kohustuste tõttu. Samamoodi juhul, kui kolmanda riigi kodaniku suhtes, kellel juba on teise liikmesriigi antud elamisluba, on sisestatud sissesõidukeeluga seotud hoiatusteade, konsulteerib hoiatusteate sisestanud liikmesriik elamisloa andnud liikmesriigiga, et teha kindlaks, kas elamisloa tühistamiseks on piisav alus.

Nimetatud artiklit muudetakse ettepanekuga nõukogu määruse kohta, millega muudetakse Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni seoses pikaajaliste viisade ja Schengeni infosüsteemi sisestatavate hoiatusteadetega, lisades sätte, mille kohaselt kehtiks hoiatusteate puhul SISis sisalduvate andmetega tutvumise ja teiste liikmesriikidega konsulteerimise kohustus ka juhul, kui liikmesriik kaalub kolmanda riigi kodanikule pikaajalise viisa andmist või kui liikmesriigid avastavad hoiatusteate, mis on sisestatud kehtivat pikaajalist viisat omava kolmanda riigi kodaniku suhtes.

Pikaajaliste viisade taotluste töötlemisel SISis sisalduvate andmetega tutvumise kohustus tagab pikaajaliste viisade taotlejate üle samasuguse kontrolli kui liikmesriigi antud elamisloa omanike suhtes kehtiv kohustus. Seega, võrreldes Schengeni elamislubade ja lühiajaliste viisade omanikega ei kujuta pikaajaliste viisade omanike vaba liikumine teistes liikmesriikides endast mingit täiendavat julgeolekuriski liikmesriikidele.

Lisaks kasutavad liikmesriigid pikaajaliste viisade väljaandmisel komisjonile teadaolevalt lühiajaliste viisade rohkete turvaelementidega ühtset vormi vastavalt nõukogu 29. mai 1995. aasta määruses (EÜ) nr 1683/95 ühtse viisavormi kohta[13] sätestatule.

2009/0028 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,

[kuupäev],

millega muudetakse Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni ja määrust (EÜ) nr 562/2006 seoses isikute liikumisega pikaajalise viisa alusel

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 62 lõike 2 punkti a ja lõiget 3,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras

ning arvestades järgmist:

(1) Schengeni lepingu rakendamise konventsiooniga[14] on sätestatud eeskirjad pikaajalise viisa kohta, mis võimaldab selle omanikul sõita teiste liikmesriikide territooriumi kaudu viisa andnud liikmesriigi territooriumile. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruses (EÜ) nr 562/2006 (millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad))[15] on sätestatud kolmandate riikide kodanike suhtes kehtivad sisenemise tingimused. Kolmandate riikide kodanikest siseriikliku pikaajalise viisa omanike sisepiirideta Schengeni alal vaba liikumise hõlbustamiseks tuleks võtta täiendavaid meetmeid.

(2) Pikaajaline viisa tuleks asendada elamisloaga piisavalt vara pärast kolmanda riigi kodaniku sisenemist liikmesriigi territooriumile, et võimaldada ühes liikmesriigis pikaajalise viisa alusel seaduslikult elaval kolmanda riigi kodanikul reisida ELis viibimise ajal teistesse liikmesriikidesse või oma päritoluriiki naastes läbida teiste liikmesriikide territooriumi. Aina enam liikmesriike aga ei asenda pikaajalisi viisasid elamislubadega või teevad seda märkimisväärse hilinemisega pärast kolmanda riigi kodaniku sisenemist nende territooriumile. Sellisel õiguslikul ja tegelikul olukorral on oluline negatiivne mõju pikaajalise viisa alusel liikmesriigis seaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike liikumisele Schengeni alal.

(3) Et lahendada probleemid, millega seisavad silmitsi pikaajalise viisa alusel riigis viibivad kolmandate riikide kodanikud, laiendatakse käesoleva määrusega elamisloa ja Schengeni acquis ’d täielikult kohaldavate liikmesriikide antud lühiajalise viisa vahelise võrdsuse põhimõtet pikaajalisele viisale. Selle tulemusena peaks pikaajalisel viisal olema sisepiirideta Schengeni alal liikumise seisukohast sama mõju mis elamisloal.

(4) Seetõttu tuleks liikmesriigi antud pikaajalist viisat omaval kolmanda riigi kodanikul lubada reisida teistesse liikmesriikidesse kolmeks kuuks poole aasta jooksul samadel tingimustel kui elamisloa omanikul. Pikaajaliste viisade andmist käsitlevad eeskirjad ei muutu.

(5) Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni ja määrust (EÜ) nr 562/2006 tuleks vastavalt muuta.

(6) Käesoleva määruse eesmärk ei ole innustada liikmesriike mitte andma elamislubasid ja määrus ei tohiks mõjutada teiste ühenduse õigusaktidega sätestatud liikmesriikide kohustust anda teatavatesse kategooriatesse kuuluvatele kolmandate riikide kodanikele elamislubasid.

(7) Vastavalt nõukogu […] määruses nr …/… (millega muudetakse Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni seoses pikaajaliste viisade ja Schengeni infosüsteemi sisestatavate hoiatusteadetega) sätestatule peaksid elamisloa taotluse töötlemisel ilmneva hoiatusteate puhul Schengeni infosüsteemis sisalduvate andmetega tutvumist ja teiste liikmesriikidega konsulteerimist nõudvad eeskirjad kehtima ka pikaajaliste viisade taotluste töötlemise suhtes. Seega ei tohiks pikaajaliste viisade omanike vaba liikumine teistes liikmesriikides kujutada endast mingit täiendavat julgeolekuriski liikmesriikidele.

(8) Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt pikaajalise viisa alusel liikumisvabadust käsitlevate eeskirjade kehtestamist, ei suuda liikmesriigid piisaval määral saavutada ning seetõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(9) Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ja järgitakse eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid. Määrust tuleks kohaldada kooskõlas liikmesriikide kohustustega seoses rahvusvahelise kaitse ning tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega.

(10) Käesolev õigusakt on vastavalt Schengeni acquis ’ Euroopa Liidu raamistikku integreerimise protokollile osa Schengeni acquis ’ edasiarendamisest, nagu see on määratletud nõukogu 20. mai 1999. aasta otsuse 1999/435/EÜ (mis käsitleb Schengeni acquis ’ määratlust, et kooskõlas Euroopa Ühenduse asutamislepingu ja Euroopa Liidu lepingu asjakohaste sätetega kindlaks määrata iga acquis ’d moodustava sätte või otsuse õiguslik alus)[16] A lisas.

(11) Islandi ja Norra puhul on käesolev määrus Euroopa Liidu Nõukogu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahel sõlmitud lepingu (nimetatud kahe riigi ühinemise kohta Schengeni acquis ’ sätete rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega)[17] tähenduses osa nende Schengeni acquis ’ sätete edasiarendamisest, mis on seotud nõukogu 17. mai 1999. aasta otsuse 1999/437/EÜ (nimetatud lepingu teatavate rakenduseeskirjade kohta)[18] artikli 1 punktis B osutatud valdkonnaga.

(12) Šveitsi puhul on käesolev määrus Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel sõlmitud lepingu (Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis ’ rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega)[19] tähenduses osa nende Schengeni acquis ’ sätete edasiarendamisest, mis on seotud nõukogu otsuse 1999/437/EÜ artikli 1 punktides B ja C osutatud valdkonnaga, kusjuures nimetatud otsuse vastavaid punkte tõlgendatakse koostoimes nõukogu 28. jaanuari 2008. aasta otsuse 2008/146/EÜ[20] artikliga 3.

(13) Liechtensteini puhul on käesolev määrus Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse, Šveitsi Konföderatsiooni ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise protokolli (mis käsitleb Liechtensteini Vürstiriigi ühinemist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepinguga Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis ’ rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) tähenduses osa nende Schengeni acquis ’ sätete edasiarendamisest, mis on seotud nõukogu otsuse 1999/437/EÜ artikli 1 punktides B ja C osutatud valdkonnaga, kusjuures nimetatud otsuse vastavaid punkte tõlgendatakse koostoimes nõukogu 28. veebruari 2008. aasta otsuse 2008/261/EÜ19[21] artikliga 3.

(14) Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva määruse vastuvõtmisel, mistõttu see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav. Arvestades, et käesoleva määrusega arendatakse Euroopa Ühenduse asutamislepingu kolmanda osa IV jaotise alusel edasi Schengeni acquis ’d, peaks Taani nimetatud protokolli artikli 5 kohaselt kuue kuu jooksul pärast käesoleva määruse vastuvõtmise kuupäeva otsustama, kas ta rakendab seda oma siseriiklikus õiguses.

(15) Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli artikli 1 kohaselt ei osale Ühendkuningriik ega Iirimaa käesoleva määruse vastuvõtmisel, mistõttu see ei ole nende suhtes siduv ega kohaldatav, ilma et see piiraks nimetatud protokolli artikli 4 kohaldamist.

(16) Schengeni acquis ’d veel mitte täielikult rakendavate liikmesriikide seisukohast on käesolev määrus Schengeni acquis ’l põhinev või sellega muul viisil seotud akt 2003. aasta ühinemisakti artikli 3 lõike 2 ja 2005. aasta ühinemisakti artikli 4 lõike 2 tähenduses,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

(1) Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklile 21 lisatakse lõige 2a:

„2a. Lõikes 1 sätestatud vaba liikumise õigus kehtib vastavalt artiklis 18 sätestatule ka kolmandate riikide kodanike suhtes, kellel on liikmesriigi antud kehtiv pikaajaline viisa.”

(2) Määruse (EÜ) nr 562/2006 artikli 5 lõike 1 punkt b asendatakse järgmisega:

„b) neil on kehtiv viisa, kui see on nõutav vastavalt nõukogu määrusele (EÜ) nr 539/2001 (milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud), välja arvatud juhul, kui neil on kehtiv elamisluba või kehtiv pikaajaline viisa.”

Artikkel 2

Käesolev määrus ei mõjuta teiste ühenduse õigusaktidega sätestatud liikmesriikide kohustust anda kolmandate riikide kodanikele elamislubasid.

Artikkel 3

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas .

Seda kohaldatakse alates Euroopa Parlamendi ja nõukogu […] määruse (EÜ) nr …/… (millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri (viisaeeskiri)) kohaldamise alguskuupäevast.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides kooskõlas Euroopa Ühenduse asutamislepinguga.

Brüssel,

Nõukogu nimel

eesistuja

Euroopa Parlamendi nimel

president

[1] Käesolevas ettepanekus tähendavad „ liikmesriigid” ELi liikmesriike, kes täielikult kohaldavad Schengeni acquis ’d.

[2] EÜT L 105, 22.9.2000, lk 1.

[3] EÜT L 150, 6.6.2001, lk 4.

[4] ELT L 105, 13.4.2006, lk 1.

[5] EÜT L 150, 6.6.2001, lk 4.

[6] EÜT L 81, 21.3.2001, lk 1.

[7] KOM(2006) 403 (lõplik).

[8] ELT L 289, 3.11.2005, lk 15.

[9] ELT L 375, 23.12.2004, lk 12.

[10] ELT L 251, 3.10.2003, lk 12.

[11] ELT L 229, 29.6.2004, lk 35.

[12] ELT L 16, 23.1.2004, lk 44.

[13] EÜT L 164, 14.7.1995, lk 1.

[14] EÜT L 239, 22.9.2000, lk 1.

[15] ELT L 105, 13.4.2006, lk 1.

[16] EÜT L 176, 10.7.1999, lk 1–16.

[17] EÜT L 176, 10.7.1999, lk 36.

[18] EÜT L 176, 10.7.1999, lk 31.

[19] ELT L 53, 27.2.2008, lk 52.

[20] ELT L 53, 27.2.2008, lk 1.

[21] ELT L 83, 26.3.2008, lk 3.