52007SC0174

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 14.2.2007

SEK(2007) 174

KOMISJONI TALITUSTE TÖÖDOKUMENT Dokument, mis täiendab ettepanekut

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS, MILLEGA SÄTESTATAKSE AKREDITEERIMISE JA TURUJÄRELEVALVE NÕUDED SEOSES TOODETE TURUSTAMISEGA, NING EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS TOODETE TURUSTAMISE ÜHISE RAAMISTIKU KOHTA Mõju hindamise kommenteeritud kokkuvõte {KOM(2007) 37 lõplik} {KOM(2007) 53 lõplik} {SEK(2007) 173}

1. TAUST: KAUPADE SISETURG, TEHNILISTE EESKIRJADE ÜHTLUSTAMINE JA UUE LÄHENEMISVIISI PÕHIMÕTTED

Käesolevas dokumendis on esitatud kaupade siseturgu käsitlevate õigusaktide sätete tugevdamise ja lihtsustamisega seotud poliitiliste valikuvõimaluste mõju hindamise tulemuste lühikokkuvõte ja selgitatud ettepanekus soovitatavat lähenemisviisi.

Ühtse turu tugisammas – kaupade vaba liikumine – on ELi konkurentsivõime ja majanduskasvu peamine soodustaja. Kogemuste põhjal on tehniliste eeskirjade ühtlustamine ELi tasandil parim vahend tehniliste kaubandustõkete kõrvaldamiseks. Kõnealuses raamistikus on uue lähenemisviisi direktiividel (mida tuntakse ka CE-vastavusmärgise direktiividena) olnud ülimalt oluline roll kaupade siseturu väljakujundamisel.

1985. aastal kasutuselevõetud uus lähenemisviis tõi kaasa kaupade vaba liikumise valdkonna õigusaktide ümberkujundamise, millega loobuti traditsioonilise lähenemisviisi kirjeldavatest nõuetest ning sätestati vaid toodete otstarbest tulenevad ja tulemustele orienteeritud põhilised ohutusnõuded. Teisisõnu määravad õigusaktid kindlaks tarbijate tervise ja ohutuse kaitse taseme, kuid ei piira tehniliste lahenduste valikut selle taseme saavutamiseks. Kaitstuse kõrge taseme saavutamiseks minimaalselt vajalikuga piirdumine seadusandluses on viinud kaasaegsete, paindlike ja tehnoloogia suhtes neutraalsete õigusaktide kehtestamiseni, mis tagavad toodete ohutuse ja soodustavad uuenduslikkust ja konkurentsivõimet turul. Selline lähenemisviis on seetõttu saanud parema õigusliku reguleerimise eeskujuks.

Praegu hõlmavad uue lähenemisviisi direktiivid suure osa ELis turustatavatest rohkem kui 20 valdkonna toodetest, sealhulgas elektrotehnikatooted, masinad, raadio- ja telekommunikatsiooniseadmed, mänguasjad, meditsiiniseadmed, ehitustooted ja kiirraudteeseadmed. Hinnanguliselt on põhiliste uue lähenemisviisiga hõlmatud valdkondade toodete kaubanduse maht suurem kui 1500 miljardit eurot aastas.

Kuigi tehniline ühtlustamine, eelkõige uue lähenemisviisi direktiivid on edukalt aidanud tehnilisi kaubandustõkkeid kõrvaldada, on õiguslikus raamistikus siiski veel puudusi, mis takistavad tarbijatel ja ettevõtetel siseturu eeliseid täielikult kasutada. Olemasolevaid eeskirju kritiseeritakse sageli nende koormavuse, ebamäärasuse ja järjekindlusetuse tõttu. Probleeme on ka õigusaktide ühtse täitmise tagamisega liikmesriikides ning CE-vastavusmärgise kuvandi ja väärtusega; lisaks on huvirühmad teatanud vähenevast usaldusest vastavushindamisasutuste suhtes.

Kuigi osa probleeme, nt CE-vastavusmärgise küsimused, on iseloomulikud just uue lähenemisviisi direktiividele, puudutab enamik neist kogu kaupade vaba liikumise raamistikku. Seetõttu uuriti erinevaid poliitilisi võimalusi nende raskuste ületamiseks mitte üksnes uuest lähenemisviisist lähtudes, vaid üldisemas perspektiivis, arvestades ka asjaolu, et uue lähenemisviisi põhimõtete laialdasem rakendamine on õiguskeskkonna lihtsustamist käsitleva komisjoni strateegia[1] osaks.

2. KUIDAS PARANDADA VASTAVUSHINDAMISASUTUSTE TÖÖ KVALITEETI?

Uue lähenemisviisi direktiivides on sageli ette nähtud, et tooted peavad enne turuleviimist olema kolmanda isiku poolt sertifitseeritud. Kolmandaks isikuks võib olla labor, kontrolli- või sertifitseerimisasutus, mida üldiselt nimetatakse vastavushindamisasutusteks ehk ametlikumalt – teavitatud asutusteks. Nendel teavitatud asutustel on oluline roll toodete nõuetele vastavuse, ohutuse ja kasutuskõlblikkuse tagamisel ning liikmesriigid teavitavad ametlikult komisjoni nendest asutustest kui niisuguse rolli täitjatest.

Liikmesriigid on kohustatud valima oma vastavushindamisasutuste seast välja need, kes vastavad teavitatud asutuseks saamise kriteeriumidele – mitte kõigi puhul ei ole see nii. Miinimumkriteeriumid on sätestatud asjakohastes direktiivides ja hõlmavad pädevuse, erapooletuse, aususe jne nõudeid. Liikmesriigid on kohustatud ka tagama, et kõnealused asutused täidaksid neid kriteeriume kogu oma tegutsemisaja vältel. Liikmesriik võib iga direktiivi alusel teavitada nii mitmest asutusest kui soovib, ning praegu on meil direktiivide rakendamist toetamas üle 1800 teavitatud asutuse.

Teavitatud asutused on eraettevõtted või organisatsioonid, kes osutavad oma teenuseid äritegevuse raames ja seega konkureerivad üksteisega. See on kasulik nende tootjatest klientidele. Tootjad saavad vabalt valida asutust, kes pakub parimat teenust kõige konkurentsivõimelisema hinnaga; nad ei pea kasutama tingimata oma asukohaliikmesriigi asutuste teenuseid. Kuigi see on kasulik tootjatele, võib see panna mõned teavitatud asutused oma töösse hooletult suhtuma, kui nad püüavad klientide hoidmiseks või meelitamiseks pakkuda konkurentsivõimelist hinda.

Samuti võivad eri teavitatud asutused kasutada oma töös erinevat lähenemist, mis tähendab, et sama toodet võivad kaks eri asutust hinnata täiesti erineval viisil. See võib muidugi jääda hindamismenetluste õiguspärase tõlgendamise raamesse, kuid võib tuleneda ka sobimatust praktikast või kulukate menetluste vähem rangest kohaldamisest, mistõttu võidakse sertifikaatide väljastamisel n-ö latti oluliselt allapoole lasta. Peale riski, et turule jõuavad ohtlikud tooted, tekitab see ka konkurentsimoonutusi asjaomases tööstusharus.

Uus lähenemisviis põhineb kõigi osapoolte, sealhulgas teavitatud asutuste vastastikusel usaldusel ning seega on ülimalt oluline, et olenemata nende asukohast oleks kõigi teavitatud asutuste pädevustase võrdne ja nad tegutseksid samade nõuete kohaselt. Kehtivate õigusaktide alusel kuulub kõnealuste asutuste hindamine ja nende üle järelevalve teostamine asjaomase liikmesriigi pädevusse, kuid kahjuks puudub selles valdkonnas ühtne lähenemisviis ning määramis- ja järelevalvenõuded varieeruvad suuresti. Mõnes liikmesriigis kehtivad rangemad kriteeriumid kui teistes (direktiivides on sätestatud vaid miinimumnõuded) – see loob ebavõrdsed tingimused ja on suurendanud sertifikaatide mittetunnustamise ohtu teiste liikmesriikide poolt, mis vähendab usaldust teavitatud asutuste ja kogu süsteemi suhtes. Mõned liikmesriigid korraldavad teavitatud asutuste määramist, hindamist ja järelevalvet vahetult riiklike haldusorganite kaudu, samas kasutavad teised riigi akrediteerimisasutuse abi. Akrediteerimine kujutab endast ametlikku süsteemi, mis võimaldab anda vastavushindamisasutuste pädevusele, erapooletusele ja aususele sõltumatu ja autoriteetse hinnangu, toetades seega nende töö ja väljastatud sertifikaatide väärtustamist ja usaldusväärsust.

Akrediteerimisasutused on Euroopa tasandil ühinenud Euroopa akrediteerimiskoostöö organisatsiooniga (EA), mis tagab nende tegevuse ühtluse. EA tagab, et kõik eri riikide akrediteerimisasutused töötaksid samade nõuete kohaselt, et ühe asutuse antud akrediteering oleks otseselt võrreldav teise asutuse antuga. Seega on akrediteeringud võrdselt usaldusväärsed ja nii otsesed kui ka kaudsed kliendid saavad nendele tugineda. Akrediteerimise lisaväärtus seisneb selles, et see ametliku korraldusega süsteem tagab ühenduse tasandil ühtsuse, kuid ometi puudub akrediteerimise kasutamise nõue ja samuti ei ole akrediteerimisel ka mingit mõjuvõimu.

On olemas ilmne vajadus parandada teavitatud asutuste määramise, tegevuse ja järelevalve ühtsust ja võrreldavust kogu ühenduses ning selleks kaaluti erinevaid võimalusi. Üks võimalus seisnes kogu teavitamissüsteemi tsentraliseerimises ELi agentuuri asutamise kaudu, kelle kätte koonduks pädevuse hindamine, teavitamisküsimused ja järelevalve, kuid see jäeti kõrvale kui kulukas, koormav ja raskesti teostatav. Eelistatav võimalus on tugineda olemasolevale süsteemile ja viia sisse elemente selle märkimisväärseks tugevdamiseks ning võrreldavuse tagamiseks kogu ühenduses.

Seetõttu tehakse ettepanek jätkata pädevuse hindamist ja järelevalvet detsentraliseeritult, liikmesriikide vastutusel, kuid kehtestada ELi tasandil akrediteerimise ja kooskõlastamise õiguslik raamistik ning kasutada kõnealuse akrediteerimise ja kooskõlastamise läbiviijana olemasolevat EA organisatsiooni. See tagaks EA-le avaliku tunnustamise ja autoriteedi, mida tal seni napib. Samuti tagaks see, et kõik liikmesriigid kasutaksid akrediteerimist nende asutuste määramisel, kellest komisjoni teavitatakse.

Juba väljakujunenud infrastruktuuri nagu EA kasutamine tähendab ühtlasi ka vahendite tõhusamat kasutamist, see põhjustab vähem lisakulusid ja vähem vajadust täiendavate ressursside järele ning selle eeliseks on tuginemine aja jooksul kogunenud laialdastele teadmistele ja kogemustele. Samuti ühendatakse sealjuures edukalt kaks osalevat tasandit – riiklik ja Euroopa tasand. Selle võimaluse kasutamisel järgitakse subsidiaarsuse põhimõtet, tugevdades olemasolevaid struktuure, ning seetõttu on see parim valik.

Eeldatavalt on mõnes liikmesriigis, eelkõige Saksamaal, vaja teha olemasolevates akrediteerimisstruktuurides teatavaid muudatusi. Need ei ole siiski suured ja saadav kasu kaalub kulud üles. Arvestades erinevaid organisatsioonilisi struktuure liikmesriikides, on keeruline hinnata potentsiaalseid lisakulusid. Selle võimaluse kasutamise kogumaksumus on sellegipoolest tunduvalt väiksem kui uue agentuuri loomise korral.

3. KUIDAS PARANDADA TURUJÄRELEVALVET JA ÕIGUSAKTIDE TÄITMIST?

Õigusaktide eesmärke on võimalik saavutada ainult juhul, kui õigusakte tõhusalt jõustatakse. Praegu ei täideta turujärelevalvet käsitlevaid õigusakte kogu ühenduses ühtselt ja ühesuguse rangusega. Selle tagajärjel jõuab igal aastal turule palju nõuetele mittevastavaid (ja potentsiaalselt ohtlikke) tooteid.

Teisest küljest puuduvad riigi ametiasutustel vajalikud vahendid turujärelevalve tõhusaks ja järjepidevaks kohaldamiseks. Nad puutuvad pidevalt kokku uute probleemidega nagu kiirelt muutuv majanduskeskkond, uued tooted turul ja suurenev import kolmandatest riikidest ning mis peamine – nende ressursid ei suuda sellise arenguga sammu pidada. Peale selle muudavad hoogustuv rahvusvahelistumine ja äritehingute keerukus turustusahela osaliste kindlakstegemise üha raskemaks ning ametiasutused ei suuda tihti leida õiget isikut, kelle poole probleemi korral pöörduda.

Teisest küljest ei ole turujärelevalve praegune korraldus Euroopas sisepiirideta siseturu puhul enam asjakohane. Tooted ringlevad ühenduses vabalt ilma sisepiiridel mingeid kontrollpunkte läbimata, kuid riigi ametiasutuste volitused piirduvad oma riigi territooriumiga. Piiriülene koostöö on seetõttu ülimalt oluline, et tõhusalt jälgida ohtlikke tooteid ja õigusvastaselt käituvaid tootjaid ja importijaid. Mõned eduka koostöö mehhanismid nagu süsteem RAPEX on juba olemas, kuid nende kasutusvõimalused piirduvad teatavate toimingute, valdkondade või aspektidega. Seetõttu ei anta teavet alati edasi, vaid see tuleb teistes liikmesriikides uuesti luua või koguda, mis vähendab turujärelevalve tõhusust ühenduse tasandil. Lisaks varieeruvad liikmesriigiti suuresti ka kontrollimise tõhusus ja mittevastavuse juhtumite käsitlemise rangus. Suunates oma tegevuse nõrga järelevalvega turgudele, võivad seadusvastaselt tegutsevad ettevõtjad siseneda ühenduse turule ja õõnestada liikmesriikide püüdlusi täitevvaldkonnas.

Neid puudujääke ära kasutades võivad mõned keelatud võtteid kasutavad tootjad süsteemi korduvalt üle mängida. See tekitab ohu, et tarbijate kätte võivad sattuda ohtlikud tooted, ja seab ohtu õigusaktide kodanikukaitse-eesmärkide täitmise; kodanikud aga hakkavad kahtlema, kas ühenduse õigus suudab neid kaitsta. Samuti põhjustab see olukorra, kus vastutustundlikud, seadust järgivad tootjad satuvad hoolimatute konkurentide tõttu ebasoodsasse olukorda, kuna sellised konkurendid hoiavad kulusid kokku vastavusnõuete täitmise pealt ja seega pakuvad odavamaid tooteid. Seaduskuulekus põhjustab seega ebasoodsa konkurentsiolukorra, mis taas vähendab tunduvalt usaldust õiguskorra vastu.

Kaalutud on teadlikkuse suurendamiseks mõeldud teabekampaaniate, juhendite või muude sarnaste õiguslikult mittesiduvate algatuste kasutamist, kuid need ei parandaks olukorda märkimisväärselt. Samuti on kaalutud rangema kontrolli kehtestamist, näiteks järjekindla nõudena kasutada enne toodete turuleviimist teavitatud asutuse teenuseid, aga see tooks tootjatele kaasa lisakoormuse ja täiendavad kulud, kuid tingimata ei tagaks nõuete täitmist kõigi tootjate poolt. Nendes, kes tahavad seadusest mööda hiilida, et tekita see soovi järgida rangemaid eeskirju. Olenemata sellest, kui ranged on turuleviimise-eelsed nõuded, on alati vaja kontrollida ka juba turul olevaid tooteid.

Seetõttu peetakse kõige tulemuslikumaks lahenduseks võrdsel tasemel turujärelevalve tagamiseks kogu ühenduses ühise õigusliku raamistiku loomist, mis võimaldab korralduse paindlikkust siseriiklikul tasandil, kehtestades samas tegevusele ja selle korraldusele konkreetsed miinimumnõuded. Selles raamistikus nähakse ette ka olemasolevate koostöömehhanismide laiendamine, parandatakse toodete jälgitavust ja täpsustatakse kõigi ettevõtjate, st tootjate, turustajate, importijate jne kohustused.

Ettepanekus kirjeldatud raamistiku loomisel püütakse tugineda olemasolevatele siseriiklikele struktuuridele. Muudatustega seotud kulud tekivad üksnes juhul, kui riigi olemasolev turujärelevalvesüsteem ei vasta veel üldisele standardile. Täiendatud teavitamis- ja koostöökohustused nõuavad lisavahendeid, kuid selle kompenseerib märkimisväärne kokkuhoid tulemuslikuma kontrolli ja tõhusama ressursijagamise arvel.

4. KUIDAS PARANDADA ARUSAAMIST CE-VASTAVUSMÄRGISEST?

Toote CE-vastavusmärgis näitab, et kõik regulatiivsed nõuded on täidetud; oma olemuselt on see märk mõeldud täitevasutustele, mis aga tekitab segadust. Kahjuks ei mõista paljud tarbijad märgise tegelikku mõtet ja arvavad, et see on päritolutähis või viide sellele, et toode on teatava asutuse poolt testitud ja heaks kiidetud. Seetõttu ei otsi tarbijad toodetelt omaalgatuslikult CE-vastavusmärgist. Enamiku inimeste ostuotsust ei mõjuta asjaolu, kas tootel on CE-vastavusmärgis või mitte. Selline olukord ei ole rahuldav. Esiteks võivad mitteteadlikud tarbijad osta potentsiaalselt ohtlikke tooteid. Teiseks, paremini informeeritud ja ettevaatlikumad tarbijad saaksid vältida ilma CE-vastavusmärgiseta tooteid, mis otseselt viiks vastavusnõuete parema järgimiseni turul.

Kaaluti kõiki võimalusi ning nende hulgast välistati täielikult CE-vastavusmärgise tähenduse põhjalik muutmine või märgise kasutamise lõpetamine, sest need ideed ei lahendaks põhiprobleemi, vaid tooksid kaasa täiendavaid negatiivseid asjaolusid. CE-vastavusmärgisel on rahvusvahelises kaubanduses suur väärtus ja see tugevdab Euroopa tootjate konkurentsivõimet. CE-märgise tähenduse mis tahes muutmine ja kindlasti selle kasutamise lõpetamine mõjutaks seda olukorda oluliselt. Peale selle tähendaks märgise kasutamise lõpetamine, et täitevasutustel puuduks võimalus tugineda konkreetsele vastavustähisele, mis käesoleval ajal on olemas.

Kuigi CE-vastavusmärgis ei kujuta endast tagatist, osutab see siiski kõigi asjakohaste nõuete järgimisele. Vaatamata sellele, et turujärelevalveametnik ei saa kunagi kindel olla, et CE-vastavusmärgisega toode on täiesti ohutu, võib ta õiguspäraselt eeldada, et märgise puudumisel on tegemist nõuetele mittevastava ja seega potentsiaalselt ohtliku tootega. CE-vastavusmärgise tühistamine, asendamata seda mõne muu märgi või arusaadava mehhanismiga, jätaks turujärelevalveasutused ilma lihtsalt ja kiirelt mõistetavast vastavustähisest. See pole ei täitevasutuste ega ka tarbijate huvides.

Parim viis tarbijate teadmatusega seotud probleemi lahendamiseks, ilma et sellega põhjustataks ebaproportsionaalselt suurt negatiivset mõju tööstusele ja ametiasutustele, on seetõttu parem teabevahetus. Hästi nähtav teavituskampaania kogu ühenduses, mis on suunatud suurele tarbijatehulgale üle Euroopa, parandab arusaamist CE-vastavusmärgisest. See on tunduvalt tulemuslikum kui õigusaktide muutmine. Paremini informeeritud tarbijad ja ettevõtjad hakkavad otsima CE-vastavusmärgisega tooteid ja kõnealuse märgiseta tooteid vältima; sellel on aga positiivne mõju konkurentsivõimele.

CE-vastavusmärgis esindab kogu õigussüsteemi, millel põhinevad uue lähenemisviisi direktiivid. CE-vastavusmärgisele tihti omistatavad puudused nagu vähene usaldusväärsus on tegelikult selle süsteemi puudused, millele märgis tugineb. Seetõttu ei saa neid probleeme lahendada mitte märgise muutmisega, vaid süsteemi täiustamisega. Kontrolli tugevdamine teavitatud asutuste üle ja turujärelevalve tõhustamine on kaks tähtsat sammu selles suunas. Oluline on ka CE-vastavusmärgise enda väärtus. CE-vastavusmärgis tuleks registreerida ühenduse kollektiivkaubamärgina. See annaks ametiasutustele täiendavad vahendid CE-vastavusmärgist kuritarvitavate tootjate vastu õiguslike meetmete võtmiseks, mis veelgi suurendab märgise usaldusväärsust.

5. KUIDAS SUURENDADA ÕIGUSLIKU RAAMISTIKU ÜHTSUST?

Praegune õiguslik raamistik sisaldab palju järjekindlusetust ja õiguslikku ebamäärasust, mis tekitab probleeme direktiivide tõlgendamisel ja rakendamisel. Tooted on tihti hõlmatud rohkem kui ühe direktiiviga, mis mõnikord teeb olukorra keeruliseks, sest ühiseid elemente nagu mõistete määratlused, vastavuse tõendamise menetlused jne käsitletakse eri viisil. Mõnikord ei ole määratlused või õigusnormid piisavalt täpsed, vaid jätavad ruumi erinevateks tõlgendusteks, mis põhjustab nõuetele mittevastavust, õiguslikku ebakindlust, tarbetut dubleerimist ja segadust.

Sellel on negatiivne mõju tootjatele, kes on keerulises olukorras, kuna peavad täitma mitte ühe õigusakti, vaid terve hulga eri aktide nõudeid. Erinevate sõnastuste ja põhimõtete tõttu on tootjatel mõnikord äärmiselt raske oma seadusejärgsetest kohustustest aru saada, rääkimata nende täitmisest. Seaduste nõuetekohaseks täitmiseks on nad sunnitud otsima juriidilist abi. Selline järjekindlusetus ja õiguslik ebamäärasus muudab õigusaktide rakendamise ja täitmise tagamise keerukaks ka riikide ametiasutuste jaoks. Lisaks võib see põhjustada erinevaid tõlgendusi eri liikmesriikides, mis kahjustab kaupade vaba liikumist ühenduses.

Õigusaktides käesoleval ajal eksisteeriva järjekindlusetuse probleemi on võimalik lahendada üksnes olemasoleva õigusliku raamistiku muutmisega. Kooskõlastatud muudatuste sisseviimine iga olemasoleva direktiivi ja määruse asjakohastesse artiklitesse parandaks ajutiselt olukorda, kuid tõhusam meetod koordineeritud lähenemisviisi tagamiseks tulevikus on horisontaalraamistiku väljatöötamine. See sisaldaks tooteid käsitlevate õigusaktide kõiki ühiseid elemente, nt määratlusi, vastavushindamismenetlusi, eeskirju CE-vastavusmärgise ja teavitatud asutuste kohta. Eesmärk on tagada ühtsus, kuid mitte suruda peale sobimatuid lahendusi; sellepärast peaks raamistik toimima omamoodi tööriistakastina, mis sisaldab kõiki ühiselemente ja juhiseid, kuidas neid ühenduse õigusaktides kasutada. Seetõttu tuleks üksikdirektiivide tegelik kohandamine läbi viia eraldi, mis võimaldaks viia tööriistakasti elemendid konkreetsete sektorite konteksti.

6. KOKKUVÕTE

Käesolev ettepanek parandab olemaolevate akrediteerimis- ja turujärelevalvesüsteemide tõhusust ja läbipaistvust. See suurendab CE-vastavusmärgise usaldusväärsust ja soodustab uue lähenemisviisi kasutamist edaspidi vastuvõetavates õigusaktides. Siseturgu käsitlevate õigusaktide horisontaalraamistiku loomine tagab suurema ühtsuse ja on oluline samm õiguskeskkonna lihtsustamisel.

Nii tarbijatele, töötajatele kui ka toodete lõppkasutajatele on kasulik, kui turul on ohutumad tooted, mille tagab tõhusam järelevalve teavitatud asutuste üle ja tugevdatud turujärelevalvesüsteem kogu ühenduses. Teabekampaania täiendab tarbijate teadmisi CE-vastavusmärgise kohta ja vähendab praegust segadust ja väärarusaamu. Toodete hindu see ei mõjuta.

Ettepanekul on positiivne mõju Euroopa ettevõtete konkurentsivõimele. Vastavushindamismenetluste suurem ühtsus ja tõhusamad meetmed eeskirju mittetäitvate ettevõtjate osutatava ebaausa konkurentsi vastu aitavad tagada Euroopa tootjatele võrdseid võimalusi. Ettevõtjatele tuleb kasuks ka läbipaistvam ja ühtsem õiguslik raamistik, mis tagab õiguskindluse ja lihtsustab seaduste rakendamist.

Liikmesriikide usaldust üksteise tegevuse põhimõtete ja korra vastu suurendab nii akrediteerimist kui turujärelevalvet käsitlev ühine ja läbipaistev õiguslik raamistik. Kuigi mõned kavandatud meetmed võivad riikidele põhjustada minimaalseid täiendavaid kulusid, kaalub nendest meetmetest saadav lisaväärtus, milleks on suurenenud ohutus, võrdsete võimaluste tagamine ettevõtjatele ja Euroopa tootjate konkurentsivõime, hõlpsasti üles potentsiaalsed kulud.

Kokkuvõtteks lihtsustab käesoleva ettepaneku vastuvõtmine veelgi kaupade vaba liikumist, kõrvaldades olemasoleva õigusliku raamistiku puudused, ebaühtsuse ja tarbetu bürokraatia. Sellega taastatakse kõigi huvirühmade, tarbijate, tootjate ja liikmesriikide usaldus siseturgu käsitlevate õigusaktide vastu. Sellest saab tulevase siseturupoliitika strateegia nurgakivi.

[1] Komisjoni teatis „Ühenduse Lissaboni kava rakendamine - Õiguskeskkonna lihtsustamise strateegia”, KOM (2005)535 (lõplik)