52007DC0721

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 21.11.2007

KOM(2007) 721 lõplik

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE, EUROOPA PARLAMENDILE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE, REGIOONIDE KOMITEELE NING EUROOPA KESKPANGALE

ELi majandus: 2007. aasta ülevaade Tootlikkuse suurendamine Euroopas {SEK(2007) 1507}

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE, EUROOPA PARLAMENDILE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE, REGIOONIDE KOMITEELE NING EUROOPA KESKPANGALE

ELi majandus: 2007. aasta ülevaadeTootlikkuse suurendamine Euroopas

Euroopa Liidu mitmekesine majandus on üks maailma kõige arenenumaid ja tootlikemaid majandusi . Euroopa Liidul on maailmas kõrge positsioon selliste näitajate osas nagu töötaja tootlikkus ja reaalsissetulek elaniku kohta. Kuigi hiljuti ELiga ühinenud liikmesriikidel võtab ELi kõrgelt arenenud turumajandusega liikmesriikidega samale tasemele jõudmine veel aega, teevad uued liikmesriigid jõudsaid edusamme tänu otseste välisinvesteeringute pidevale sissevoolule ja ELi ühtekuuluvuspoliitikale, mida toetavad kindlad õiguslikud, reguleerivad ja institutsioonilised infrastruktuurid, mis on hästi toimiva turumajanduse tunnused.

Samas erineb Euroopa Liidu ja maailma kõige arenenuma majandusega riigi – Ameerika Ühendriikide – elatusstandard endiselt märkimisväärselt . 1950ndatel ja 1960ndatel toimus kiire järelejõudmine, kuid see peatus 1970ndate alguses. Praegu on ELi elatustase mõõdetuna sisemajanduse kogutoodangus elaniku kohta ikka veel ühe kolmandiku võrra madalam Ameerika Ühendriikide omast, hoolimata ELi tööturul osaleva tööealise elanikkonna tervitatavast kasvust viimastel aastatel.

Peamine põhjus on tootlikkuse diferentseeritud areng. ELi liikmesriikide vahel on selgeid erinevusi, kuid tootlikkuse kasv mõõdetuna näiteks töötatud tundides, palgatud töötaja kohta või mitmete selliste sisendite nagu töö ja kapitali suhtena on alates 1990ndate keskpaigast Euroopa Liidus aeglustunud, samal ajal kui Ameerika Ühendriikides on tootlikkus märgatavalt suurenenud. Näiteks EL 15 liikmesriikides kasvas aastatel 1981–1995 tööjõu tootlikkus tunnis 2 %, aastatel 1995–2000 vähenes vastav näitaja 1½ %ni ja aastatel 2000–2005 langes 1 %ni. Samas on tootlikkus märkimisväärselt tõusnud Ameerika Ühendriikides, kusjuures aastane keskmine kasvumäär samal ajavahemikul suurenes 1¼ %lt 2 %ni ja seejärel peaaegu 2½ %ni.

Lissaboni strateegia vastuvõtmisega 2000. aasta märtsis seadsid ELi liidrid prioriteediks tootlikkuse kasvu ELis koos tööhõive tugeva kasvuga. Lissaboni strateegia võtmesõnadeks on teaduspõhine majandus ning rohkemate ja paremate töökohtade loomine. Siiani on arengud tööhõive vallas olnud tõesti lootustandvad. Alates 1995. aastast on tööhõive määr EL 15 liikmesriikides kasvanud 60 %lt 66 %ni ja töötuse määr on langenud 10 %lt ligikaudu 7 %ni, mis on mitmete aastate madalaim tase. Uute töökohtade loomisele keskenduv tööturupoliitika on selgelt vilja kandnud, samal ajal kui tootlikkuse tõstmisele suunatud poliitika, sh meetmed eesmärgiga edendada investeerimist inimkapitali, julgustada reguleerivate reformide läbiviimist ning ergutada ettevõtlust ja uuendustegevust, on siiani olnud vähem edukad või vahest võtab tulemuste saavutamine selles valdkonnas kauem aega.

Tootlikkust ja tööhõive määra saab suurendada samaaegselt. Loomulikult on kiusatus eeldada, et hiljutine tööhõive ime on iseenesest tootlikkuse languse põhjuseks ja see on uute töökohtade loomise hind. Kui tööhõive määra kiire kasvuga kaasneb väiksema kapitali kasutamine ja kui võetakse tööle suur hulk madala kvalifikatsiooniga töötajaid, tähendab see võib-olla tõesti kompromissi rohkemate töökohtade ja kõrgema tootlikkuse vahel. Samas on kõnealune koosmõju väike ning uute tehnoloogiate ja parimate töötavade arendamine ja levitamine vähendab seda mõju veelgi, kui arendamine ja levitamine toimub kiiresti, mis on väljakutse eelkõige majanduslikult kõige arenenumates liikmesriikides, kus tootmises on jõutud tehnoloogilise piiri lähedale, kuid kus uute arengusuundade kasutuselevõtt on aeglane. Kui töö- ja tooteturg toimivad tõhusalt ja tehniline progress hoogustub, tagab kõrge tööhõive määr tootlikkuse märkimisväärse kasvu.

Alates 2005. aasta keskpaigast on tootlikkus ELis kasvanud. Loodetakse, et tootlikkuse kasv on osaliselt pigem strukturaalne kui tsükliline, st selle põhjuseks ei ole üksnes elavnemise hoogustumine. On võimalik, et tootlikkuse tõstmiseks varem teostatud reformid on lõpuks hakanud vilja kandma. Sel juhul võib hiljutine tootlikkuse kasv olla osaliselt strukturaalne ja seda võib seostada suurema tõhususega. Kuid käesoleva teatisega koos avaldatud ELi 2007. aasta majandusülevaates soovitatakse sellise tõlgenduse suhtes olla ettevaatlik: siiani on tootlikkuse strukturaalse kasvu kohta vähe tõendeid.

Uuenduste edendamine, inimkapitali ning info- ja sidetehnoloogiasse tehtavate investeeringute suurendamine, konkurentsi edendamine ning toote-, töö- ja rahaturgude reguleerimise lihtsustamine aitaksid Euroopas tootlikkust veelgi tõsta. Seda rõhutati 2005. aastal Lissaboni kasvu- ja tööhõivestrateegia läbivaatamisel. Läbivaadatud strateegias pööratakse rohkem tähelepanu terviklikele ja ühtsetele reformipakettidele, riikide kohustustele seoses reformidega ning ELi ja liikmesriigi tasandil teostatavate reformide paremale vastastikkusele täiendavusele. 1990ndate keskpaigas alanud suundumus tundub näitavat, et Euroopa Liit ei ole infotehnoloogia revolutsioonist ja rahvusvahelise majandusintegratsiooniga kaasnenud üleilmsest suurenenud tööjaotusest veel täielikku kasu saanud. Komisjoni ja nõukogu teostatud hinnangutest nähtub, et reformide osas on tehtud edusamme, kuid reformide kiirus ja intensiivsus on liikmesriigiti erinev. Euroopa Liit ei saa enam lasta käest võimalust suurendada tootlikkust strukturaalsete reformide abil. Arvestades vananevat rahvastikku ja suurenevat üleilmset konkurentsi, on tootlikkuse suurendamine oluline jätkusuutliku majanduskasvu tagamiseks keskmises ja pikas perspektiivis[1].

1. Läbivaatamise peamised järeldused

1990ndate teisel poolel aeglustus tootlikkus Euroopa Liidus. See vastandub selgelt Ameerika Ühendriikides toimunud arengusuundadele. Kõnealune suundumus Euroopas kajastab põhimõtteliselt tootlikkuse aeglustumist eelkõige euroala kahes suures liikmesriigis Hispaanias ja Itaalias, teisi suuri liikmesriike mõjutas selline arengusuund vähem. Erinevalt Hispaaniast ja Itaaliast ei mõjutanud 1990ndate üldine langusetrend Saksamaa ja Prantsusmaa tööstust. Sajandivahetusest alates ei ole ELis tootlikkuse suundumuse täiendavaid langusi esinenud ja alates 2005. aasta keskpaigast on tootlikkus tegelikult suurenenud. Samas tuleb eeldada, et tootlikkuse suurenemine on osaliselt tsükliline ja tingitud elavnemise hoogustumisest, kuna praegu ei ole strukturaalset suurenemist kinnitavaid piisavaid andmeid.

Erinevused ELi ja USA tootlikkuses on alates 1995. aastast peamiselt tingitud täistootluse erinevatest suundumustest. Täistootlusega mõõdetakse tõhusust, kusjuures arvestatakse kõiki selliseid sisendtegureid nagu tööjõud, info- ja sidetehnoloogia ning tavapärane kapital (seadmed ja struktuurid). Töötaja kohta kasutatav kapital mõjutab asjaomaste riikide tootlikkuse erinevust tunduvalt vähem kui täistootlus. Kapitaliteenuste panuse täiendav jaotus näitab, et eelkõige Ameerika Ühendriikide erasektoris võib märgata üleminekut tavapäraselt kapitalilt info- ja sidetehnoloogiaga seotud kapitalile, kuid sarnane suundumus ei ole Euroopas täheldatav. Ülemineku ulatus on selline, et info- ja sidetehnoloogiaga seotud kapital aitab edendada tootlikkust ja sellise üleminekuga võib-olla saab selgitada kahe riigi vahelist tootlikkuse erinevust.

ELi ja Ameerika Ühendriikide vaheline erinevus täistootluse kasvus on peamiselt tingitud mõne üksiku tööstusharu aeglasest arengust, kusjuures võtmeküsimusteks on majandusstruktuur, tööstusharu suhteline suurus ja reguleerimisega seotud küsimused. Üksikasjalikust sektorite kaupa tehtavast analüüsist nähtus, et see kehtib peamiselt hulgi- ja jaekaubanduse, kinnisvara ja muude äriteenuste, elektrooniliste ja optiliste seadmete (sh pooljuhid, mis on info- ja sidetehnoloogia tootmistööstuse peamised tooted) kohta ning vähem finantsteenuste kohta. Euroopa info- ja sidetehnoloogiaalase teadus- ja arendustegevuse kulutuste madal tase erasektoris võrreldes USAga on enamasti põhjustatud erinevustest tööstuslikus struktuuris ja eelkõige sellest, et ELi kõrgtehnoloogiavaldkond on väiksem. Tundub, et äri- ja finantsteenuste puhul on olulised eelkõige sellised reguleerimisega seotud küsimused nagu turule sisenemise ja sealt väljumise eeskirjad ning ELi jae- ja hulgikaubanduse madalat tootlikkust saab osaliselt seletada mastaabisäästu kasutamise piirangutega. Positiivne on see, et EL on olnud Ameerika Ühendriikidest tunduvalt edukam võrgutööstuse valdkonnas tänu viimasel kahel kümnendil toimunud reguleerimise vähendamisest tulenevale tõhususe kasvule.

Tootlikkuse langusega ELis on kaasnenud enneolematu tööhõive kasv. On põhjust küsida, kas need kaks nähtust on omavahel seotud. Sõjajärgne majandusajalugu toetab mõningal määral väiteid tootlikkuse ja tööhõive võimalikust kompromissist. 1970ndatel ja 1980ndatel kasvas tootlikkus Euroopas suhteliselt kiiresti ja tööhõive määr kasvas aeglaselt, samal ajal kui Ameerika Ühendriikides vastupidiselt kasvas tööhõive määr kiiresti ja tootlikkus vähenes. Sel ajal tõusid naftahinnad järsult ja sellega kaasnes paljudes ELi riikides reaalpalga kulude tõus (töölised kasutasid energiahindade tõusu tööandjatele palganõudmiste esitamiseks), mis põhjustas tööjõu asendamist kapitaliga ja see tähendas tootlikkuse kiiret kasvu vähenenud tööhõive tingimustes. Samas on mõnes mõttes õigustatud tõlgendada kõnealust fenomeni kui tootlikkuse ja tööhõive kompromissi, kuid see võib olla eksitav. Ameerika Ühendriikide kogemused alates 1990ndate keskpaigast tunduvad olevat vastuolus tööhõive ja tootlikkuse kompromissiga, kuna USA oli edukas nii tootlikkuse kui ka tööhõive osas. Viimasel kümnendil on Ameerika Ühendriikide majandustegevuse tunnuseks olnud tootlikkuse suur kasv tänu uuenduste ja paremate töötavade kasutamisele, mis on muutnud tööjõudu ja kapitali tootlikumaks ja seega soodustanud nõudlust mõlema järele. Seega ei mõjutanud uuendused tööhõivet üldse negatiivselt ja seda ei juhtu tavaliselt, välja arvatud juhul, kui tööturu institutsioonid on muutuste suhtes tõrksad ja ettevõtjad seisavad silmitsi turu tahtmatusega kohaneda.

Tööhõive määra suurenemist võib seostada tootlikkuse mõningase vähenemisega, kuid see mõjutab üldist suundumust vähe. Mõne tööturu sellise reformiga nagu töölepingute ja töötundide paindlik korraldus koos töötajasõbralike palgaläbirääkimiste tavaga võib kaasneda tootlikkuse mõningane vähenemine, kuna palgatakse vähem tootlikud töötajad ja töötaja kohta kasutatakse vähem kapitali. Kõnealust arengusuunda kinnitavad suures osas ka empiirilised analüüsid, kuid selle mõju tundub olevat üsna väike. Ökonomeetrilistes uuringutes hinnatakse, et kompromiss tähendab tootlikkuse suhtelist vähenemist 10–40 % võrra vastava tööhõive suurenemise juures, samal ajal kui majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraadi makroökonomeetrilise mudeliga QUEST tehtud simulatsioonid näitavad tootlikkuse 20 %list langust vastava tööhõive suurenemise juures. Ökonomeetrilistest hinnangutest nähtub, et marginaalsete töötajate tööväljavaateid parandavad sellised meetmed nagu maksusoodustus ajutise ja osaajatöö eest, sihtotstarbelised maksukärped madala kvalifikatsiooni / madala sissetulekuga töötajate puhul, tööhõivetoetus, otsesed töökohtade loomise kavad ja töötamisega kaasnevad maksusoodustused võisid aastatel 2001–2006 kõnealuseid meetmeid rakendanud riikides tõsta tööhõive määra veidi rohkem kui 1 % võrra. See mõjutas tootlikkust piiratud ulatuses negatiivselt umbes ¼ kuni ½ % ulatuses või ligikaudu 25 % ulatuses tööhõive suurenemisest. Lisaks võis ebaseaduslike töötajate seadustamine mõnedes sellistes riikides nagu Itaalias ja Hispaanias mõjutada negatiivselt tootlikkuse statistikat.

Tööhõive ja tootlikkuse hiljutistel arengusuundadel on omad peamised põhjused, kuid mõlemaid probleeme saab lahenda töökohtade arvu ja tootlikkuse suurendamise tervikliku strateegia abil. Kõnealuseid probleeme aitaksid kõige paremini lahendada teadmistepõhise ühiskonna loomisele suunatud poliitika, mis on prioriteetne ka Euroopa Liidu poliitilises tegevuses ja seda on väljendatud näiteks Lissaboni kasvu- ja tööhõivestrateegias. Selles kontekstis on liikmesriigid täistootluse suurenemise soodustamiseks lisanud oma riiklikesse reformiprogrammidesse mitmeid poliitilisi meetmeid. Tootlikkuse ja tööhõive määra kasvu samal ajal toetavad meetmed võib paigutada kolme peamise pealkirja alla: (i) teadmiste loomine; (ii) konkurentsi tugevdamine; ja (iii) paindlikkuse suurendamine.

i) Teadmiste loomiseks on vaja rohkem ja targemalt investeerida teadus- ja arendustegevusse ning inimkapitali. Teostatavad meetmed on keskendunud teadus- ja arendustegevusse ning inimkapitali investeerimise erinevuse vähendamisele Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu vahel. USA investeerib peaaegu 3 % SKTst teadus- ja arendustegevusse ja üle 7 % haridusse, samal ajal kui ELi vastavad näitajad on ligikaudu 2 % ja 5½ %. EL tegi jõupingutusi selle probleemi lahendamiseks juba enne Lissaboni strateegi vastuvõtmist 2000. aastal. Bologna protsessiga sooviti luua Euroopa kõrgharidusruum ja ühtlustada akadeemilisi kvalifikatsioone. Euroopa kõrgharidusruumi loomise eesmärk on vähendada killustatust ning suurendada teadus- ja arendustegevusse investeerimise ülekandeefekti. Lisaks on liikmesriigid Lissaboni strateegia raames võtnud kohustuse suurendada teadus- ja arendustegevuseks ettenähtud kulutusi (suurem osa kulutustest peab tulema erasektorist, mis on ELi ja USA teadus- ja arendustegevuseks ettenähtud kulutuste erinevuse peapõhjus), parandada formaalse hariduse taset ja tööjõu oskuste taset.

Üldsus on huvitatud toetama investeerimist teadus- ja arendustegevusse ja haridusse, sest sellised tegevused mõjutavad positiivselt heaolu ja majanduskasvu. Mudeliga QUEST tehtud simulatsioonid annavad tunnistust sellest, et teadus- ja arendustegevusse investeerimist soodustavad meetmed võivad majanduskasvu ja tootlikkust märkimisväärselt suurendada. Kui 2005. aasta teadus- ja arendustegevuse investeeringute taset suurendatakse 2010. aastaks 1,8 %-lt SKTst ELi eeldatava tasemeni 2,6 % SKTst (põhineb liikmesriikide riiklikes reformiprogrammides seatud eesmärkidel), suureneks SKT ja tootlikkus 0,2 protsendipunkti aastas. Kõnealune efekt võiks olla kaks korda suurem, kui arvestada sellega kaasnevaid soodsaid piiriüleseid mõjusid. Kogu tööhõivet mõjutaks see vähe, kuid nõudlus madala kvalifikatsiooniga töötajate järele asenduks nõudlusega kõrge kvalifikatsiooniga töötajate järele ja viimasena nimetatute suhteline palk kasvaks, kuna lühiajaline ja keskmise pikkusega nõudlus kõrge kvalifikatsiooniga töötajate järele oleks jäik.

Teadus- ja arendustegevuse poliitika saab olla tõhus üksnes mõnede eeltingimuste täitmisel. Eespool mainitud soodsad mõjud ei pruugi avalduda teatavate eeltingimuste täitmata jätmisel. Näiteks võib asendusefekt ilmneda nii, et erasektor hakkab ootamatut rahatulu kasutama omapoolse rahastamise vähendamiseks. Samuti ei ole selge, kas valitsus on võimeline valima arendamist väärivaid teadus- ja arendusprojekte paremini kui erasektor. See probleem on vähem asjakohane, kui toetust antakse maksusoodustusena (vastandina sihtotstarbelisele toetusele). Kuid maksusoodustuste korral on suurem tühikulu oht, st et valitsus subsideeriks nagunii tehtavaid investeeringuid teadus- ja arendustegevusse. Sellised institutsioonilised ohud oleksid vähem asjakohased, kui era- ja avaliku sektori osaliste tegevuskeskkond oleks toetavam – intellektuaalomandi õigus oleks tõhusalt kaitstud, tööjõud oleks haritud ja kvalifitseeritud, konkurents toimiks hästi ning avalikus ja erasektoris tehtav teadustöö oleksid tihedalt seotud.

Kogu Euroopa Liidus on samuti vaja tagada tõhus ja kuluefektiivne haridus. Mõne liikmesriigi haridussüsteem ei toimi tõhusalt ja on tõendeid selle kohta, et teised liikmesriigid saavad sama tulemuse tunduvalt väiksemate vahenditega ehk teisiti öeldes on samasuguste vahenditega võimalik saavutada paremaid tulemusi. See on eriti murettekitav, kuna inimkapital ei ole iseenesest mitte ainult tööjõu kvaliteedi ja tootlikkuse oluline näitaja, vaid see võib soodustada majanduse võimet uueneda. Eelkõige peavad tehnoloogilise piiri lähedale jõudnud riigid, sh mitmed ELi liikmesriigid, parandama oma võimet võtta kasutusele uusi tehnoloogiaid ning seepärast on vaja säilitada ja võimaluse korral parandada hariduse ja eelkõige kõrghariduse taset.

ii) Konkurents mõjutab oluliselt nii tootlikkuse taset kui ka kasvumäära . Turukonkurentsiga avaldatakse ettevõtjatele survet teha uuendusi ja see soodustab ettevõtjate vaheldumist selliselt, et konkurentsivõimelised ettevõtjad sisenevad turule ja vähem konkurentsivõimelisemad lahkuvad turult. Tundub olevat alusetu muretseda selle pärast, et kasumimarginaali surve tõttu on keeruline leida nõutavaid vahendeid ja tihe konkurents võiks seega pidurdada ettevõtete uuendamist, kuigi on tõendeid, et turu kõige uuendusmeelsem ettevõtja on tavaliselt turgu valitsev ettevõtja. ELi konkurentsi suurendamisele suunatud poliitika on kolmetasandiline ja kuigi selle esimene eesmärk ei pruugi olla tootlikkuse tõstmine, aitab ta sellele selgelt kaasa. Täielikult toimiv ühtne turg soodustab tootlikkust, kuna sellega suurendatakse väliskonkurentsi, võimaldatakse mastaabisäästu kasutamist (sh teadus- ja arendustegevuses) ning lihtsustatakse tehnoloogia ja juhtimisoskuse piiriülest ülekandmist. Nagu juba märgitud, on tootlikkust aidanud suurendada ka selliste võrgutööstuste nagu telekommunikatsiooni-, elektri-, gaasi- ja postiteenuste ning raudtee-, maantee- ja õhutransporditeenuste liberaliseerimine ja reguleerimine. Konkurentsipoliitika iseenesest on aidanud turuletuleku takistusi vähendada ja tõstnud konkurentsivastase tegevusega kaasnevaid kulutusi.

Empiirilised uuringud kinnitavad turgude avamise oodatud positiivset mõju tootlikkusele, majanduskasvule ja ka tööhõivele. Mudeliga QUEST tehtud simulatsioonid, mille abil hinnati iga osutatud poliitikavaldkonna mõju eraldi või koos, kinnitavad vajadust tagada konkurents kogu majanduse ulatuses. Aastatel 1995–2003 läbiviidud tooteturu reformide makromajanduslikku mõju käsitleva simulatsiooni tulemused näitavad 1½ %st positiivset mõju SKT-le, sh tööhõive suurenemist 1 % võrra ja tööjõu tootlikkuse kasvu ½ % võrra. Need tulemused kinnitavad samuti, et tootlikkuse suurendamisele suunatud poliitikal võib olla tööhõivele positiivne mõju, st tööhõive ja tootlikkuse kompromissi eeldamine on ekslik.

iii) On vaja suuremat paindlikkust , et tootmisstruktuuride täiendav spetsialiseerimine ja laienemine uutesse suhtelise eelise valdkondadesse saaks olla sujuv . Maailmamastaabis konkurentsivõime säilitamiseks vajaliku tehnoloogilise piiri laiendamine ei ole odav, kuna selleks on vaja majanduse struktuuri muuta. Seega on majanduse kohanemisvõime ülioluline mitte ainult ebasoodsate šokkide leevendamiseks ilma püsiva majandusseisaku tekketa, vaid ka tehnoloogilisest muutusest maksimaalse kasu saamiseks. Samas tundub, et mitmel liikmesriigil on piiratud kohanemisvõime erinevalt Ameerika Ühendriikidest, kus hinnanguliselt kuni pool kogu tootlikkuse kasvust põhineb vahendite ümberpaigutamisel uuenduslikesse tegevustesse. ELi kohanemisvõimet tehnoloogiliste muutuste ajal vähendavad ka piiratud paindlikkust võimaldavad tööturuinstitutsioonid ja eeskirjad. Eelkõige võivad tööjõu liikuvust vähendada liiga ranged töökaitse-eeskirjad ja liiga kõrge miinimumpalk. Üldiselt suurendavad ELi ja USA vahelisi erinevusi ettevõtete turule sisenemise ja ettevõtte laienemisega seotud struktuurilised takistused.

Viimastel aastatel on ELi liikmesriigid võtnud meetmeid hõlbustamaks ettevõtjate ja tööjõu liikuvust, kuid on vaja võtta rohkem ja laiaulatuslikumaid meetmeid. Meetmed on keskendunud eelkõige turule sisenejate halduskulude vähendamisele ning sellele, et parandada väikese ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEd) juurdepääsu rahastamisele. Lisaks on mitmes liikmesriigis läbi vaadatud pankrotiseadused, et julgustada riskide võtmist. Mõned reservatsioonid on õigustatud sellises ulatuses, mis hõlmab teatava suurusega äriühingutele (tavaliselt VKE) suunatud poliitikat, nt vähendatud sotsiaalkindlustusmakse teatava tööhõivekünnise juures võib heidutada VKEsid laienema üle selle künnise, mis on seda enam kulukas, et tõendatult hakkab uue ettevõtte tootlikkus kasvuperioodil märgatavalt suurenema. Kõikide Euroopa ettevõtjate halduskulude (hinnanguliselt 3–4 % SKTst) vähendamisega veerandi võrra võiks kaasneda SKT kasv 1 % võrra. Tööjõu geograafilise ja ametialase liikuvusega seotud takistuste kõrvaldamine soodustaks vahendite tõhusamat jaotust ja suurendaks potentsiaalset majanduskasvu. Eduka üleminekuga teaduspõhisele majandusele peab kaasnema elukestva õppe edendamine.

2. Järeldused ja peamised poliitilised tagajärjed

On vaja muuta mõtlemist. Üleilmastumine ning info- ja sidetehnoloogia revolutsioon on ümber lükanud mitu laialt levinud uskumust, näiteks et ainult suured riigid ja suured äriühingud saavad olla liidrid tehnoloogia valdkonnas ja et kaubandus on peamine vahend tehnoloogia levitamiseks. Praegu tundub tegelikult, et väikesed riigid saavad olla tehnoloogia valdkonna liidrid spetsialiseeritud valdkondades, uusi tehnoloogiaid loovad ja võtavad kasutusele tihti väikesed tegevust alustanud ettevõtjad ning pigem teadlaste ja finantskapitali rahvusvaheline liikuvus kui kaubandus aitab peamiselt tehnoloogiad levitada.

Praegu on tekkimas laialdane üksmeel tootlikkuse kasvu takistavate tegurite ja tootlikkust suurendavate meetmete osas. Töö- ja tooteturuga seotud piirangud, vähene avatus otsestele välisinvesteeringutele, takistused uute tehnoloogiate kasutamisel või loomisel ja nende levitamisel võivad olla peamised tootlikkuse kasvu pikas perspektiivis takistavad tegurid. Konkurentsile avatud tooteturgu soosiv regulatsioon, teadus- ja arendustegevus ning inimkapitali kvaliteet aitavad kõik täistootluse kasvu suurendada. Samal ajal tuleb tagada seaduste ja regulatsiooni laiemate eesmärkide täitmine ja nendest saadav kasu. Reguleerimisega on uuendusi isegi võimalik soodustada (nt ökoloogilised uuendused, standardite kehtestamine Top-runner programmide kaudu, edendades sellega taastuvenergia või energiasäästlike toodete kasutamist).

Tootlikkuse aeglase kasvu peamiste põhjuste lahendamine on ühenduse jaoks jätkuvalt üks kiireloomulisemaid ja keerulisemaid väljakutseid. Tootlikkuse suurendamist edendavat poliitikat tuleb rakendada terviklikult, et hõlbustada kohanemist kiiresti muutuva üleilmse majanduskeskkonnaga ja olla konkurentsivõimelisem. Samal ajal võib tootlikkuse suurendamist edendav poliitika leevendada Euroopa heaoluriikide vananevast elanikkonnast tulenevaid sotsiaalseid, majanduslikke ja eelarvega seotud väljakutseid. Kõnealune poliitika aitab majandusel sujuvalt kohaneda ebasoodsate konkurentsialaste arengusuundadega euroalal.

Läbivaadatud Lissaboni kasvu- ja tööhõivestrateegia prioriteedid jäävad kehtima ja neid tuleks jõuliselt järgmises etapis edasi arendada . Jätkuv keskendumine teadus- ja arendustegevusele ning uuenduste arendamisele, dünaamilisema ettevõtluskeskkonna loomisele, tööhõive ja inimkapitali suurendamisele, energia- ja kliimamuutuse küsimustega tegelemisele on tunduvalt olulisem praegu, mil varem teostatud reformide hakkavad selgelt vilja kandma.

Mitmete võtmeküsimuste lahendamine võib anda olulise panuse tootlikkuse suurenemisele Euroopa Liidus. Käesoleva teatise aluseks olev analüüs näitab, et tuleb keskenduda järgmisele.

- Teadus- ja arendustegevusega seotud investeeringute suurendamine. Eelkõige tuleks suurendada erasektori investeeringuid, mida toetaksid sellised turupõhised rahastamissüsteemid nagu riskikapitali rahastamine. Maksusoodustused võiksid olla sellise poliitika oluline osa, kuid tuleks teha jõupingutusi tühikulu vähendamiseks ja täiendavuse tagamiseks. Avalikus ja erasektoris tehtav teadustöö peavad olema tihedalt seotud ja intellektuaalomandi õigust on samal ajal vaja tõhusalt kaitsta.

- Maailmatasemel teadus- ja õppeasutuste arendamine. Soov saavutada tipptasemel juhtimis- ja teadustööoskusi aitab majandusel saavutada uuenduste kõrget taset ja levitada uusi tehnoloogiaid. Teadus- ja arendustegevuse laiendamiseks on vaja suuremat hulka kvalifitseeritud teadlasi, vastasel juhul tõstaks nõudlus kõnealuste oskuste järele üksnes palgakulusid ja takistaks muud investeerimistegevust. Bologna protsessi raames võetud meetmed, mille abil ühtlustati akadeemilisi kvalifikatsioone ja loodi Euroopa kõrgharidusruum, peaksid aitama soodustada hädasti vajalikku kvalifitseeritud teadlaste rahvusvahelist liikuvust. Lisaks konkreetsetele teadusalastele meetmetele võib sinise kaardi (USA rohelise kaardi eeskujul) kasutuselevõtt ELis muuta ELi kvalifitseeritud sisserännanutele atraktiivseks. Mõnes riigis tuleb lahendada vähetõhusa haridussüsteemiga seotud probleemid ja on vaja saavutada paremaid tulemusi. Haridus- ja koolitussüsteemide kohandamine on vajalik selleks, et nad vastaksid paremini teaduspõhise majanduse ja ühiskonna vajadustele.

- Täielikult toimiva ning avatud ja konkurentsivõimelise ühtse turu loomine. Uuenduste edendamise võtmeks on turgude konkurentsivõime aktiivne parandamine, eelkõige selliste teenuste liberaliseerimine, mille puhul tootlikkuse kasvupotentsiaal tundub suurim olevat. Paindlikumad ja vähem koormavad reguleerivad ja institutsioonilised raamistikud, mis võimaldavad turule lihtsalt siseneda ja sealt väljuda, aitavad luua dünaamilise ja konkurentsivõimelise ettevõtluskeskkonna. Selline arengusuund on kõige vajalikum teenuste sektoris, eelkõige jaekaubandussektoris. Selles osas võib tuua näiteks tõhususe suurenemise võrgutööstuse valdkonnas tänu reguleerimise vähendamisele kahel viimasel kümnendil. Lissaboni kasvu- ja tööhõivestrateegia üldeesmärk on tõesti tagada läbipaistev, tõhus ja vajaduste suhtes proportsionaalne reguleeriv raamistik ja vähendada mittevajalikku halduskoormat, mis takistab kasvu ja uuendusi.

- Integreeritud lähenemisviisi edendamine, et suurendada nii tööturu paindlikkust kui ka turvalisust. Ajakohastatud sotsiaal- ja tööturupoliitika võimaldab ühildada tõhusust ja õiglust. Tööhõive toetamiseks ja tööjõu liikuvuse hõlbustamiseks tuleks kaitstud paindlikkuse strateegiate kavandamisel ja rakendamisel lähtuda neljast järgmisest üksteist tugevdavast komponendist: i) paindlikud ja usaldusväärsed lepingutingimused, ii) elukestva õppe terviklikud strateegiad, iii) tõhus ja aktiivne tööturupoliitika ning iv) piisavad sissetulekutoetuse süsteemid.

- Riigi rahanduse kvaliteedi parandamine. Vajadus parandada konkurentsivõimet, mure rahanduse jätkusuutlikkuse pärast ja maksumaksjate suurenevad nõudmised seoses riigi raha otstarbekama kulutamisega ning vajadus hinnata ümber riigi majandusse sekkumise ulatus on tinginud jõupingutused seada eelarvete prioriteediks majanduskasvu suurendavad tegevused ja muuta maksusüsteem ja avaliku sektori vahendite jaotus tõhusamaks ja tulemuslikumaks. See tähendab muu hulgas ka avaliku halduse ajakohastamist, mis võib olla kulutuste kontrolli alla saamise ja eelarve konsolideerimise võtmeküsimuseks. Riigi rahanduses kindla positsiooni saavutamine ja säilitamine, ilma et eelarvepuudujääki rahastataks erasäästudest, on see juba iseenesest oluline eeltingimus selleks, et erasektor teeks suuri ja jätkusuutlikke kapitaliinvesteeringuid.

Kuigi kõnealuse lähenemisviisi mitmeid aspekte on viimastel aastatel esitatud ELi riikide individuaalsetes reformikavades ja mitmel juhul on selline lähenemisviis ka kasutusele võetud, on liikmesriigi ja Euroopa tasandil vaja mõtlemist veel oluliselt muuta, et kõnealune protsess tervikuna saaks olla edukas . Tõhusust ja õiglust ühendav terviklik strateegia peaks tagama kodanikele muutuvas maailmas läbilöömiseks vajalikud oskused, toetuse ja motivatsiooni.

Lissaboni kasvu- ja tööhõivestrateegia võib olla tõhus vahend, et tulla toime üleminekuprotsessiga, mis on oluline tootlikkuse suurendamiseks Euroopas.

[1] Vt ka komisjoni teatis „Tootlikkuse kasvutempo tõstmine: „Euroopa konkurentsivõime aruande 2007” olulisemad seisukohad” KOM(2007) 666 (lõplik).