52007DC0124

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 20.3.2007

KOM(2007) 124 lõplik

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

50 AASTAT EURATOMI LEPINGU SÕLMIMISEST {SEK(2007) 347}

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

50 AASTAT EURATOMI LEPINGU SÕLMIMISEST

25. märtsil 2007 tähistatakse 50 aasta möödumist Rooma lepingute allkirjastamisest; lepingutega pandi alus Euroopa Majandusühendusele, millest sai Euroopa Ühendus, ning Euroopa Aatomienergiaühendusele ehk Euratomile. See tähtpäev annab põhjust heita pilk peamistele Euratomi õigustikele ja selgemalt tulevikku vaadata.

1. Sissejuhatus

Euroopa Aatomienergiaühendus (edaspidi "ühendus") loodi selleks, et määrata kindlaks ressursse (rahalisi vahendeid, teadmisi, materjale, eksperte jne) ühendavad tuumaenergia arendamise tingimused Euroopas, tagada elanikkonna kaitse ja kaasata oma tegevusse ka teised riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid. Mitmetes riikides tekkinud huvi Euratomi lepingu vastu julgustas neid osalema ühisturu kõige ulatuslikumas projektis, millealased läbirääkimised toimusid samaaegselt Euratomi lepinguga.

Seatud eesmärkide täitmiseks anti ühendusele arvukalt ülesandeid:

- arendada teadusuuringuid ja tagada tehnilise teabe levitamine;

- töötada välja ühtsed ohutusnormid elanikkonna ja töötajate tervise kaitseks ning kontrollida nende normide kohaldamist;

- muuta investeeringute tegemine lihtsamaks ja tagada ühenduse tuumaenergia arenguks vajalike peamiste asutuste rajamine, soodustades eelkõige ettevõtete algatusi;

- teostada järelevalvet selle kohta, et ühenduse maakide ja tuumakütuse kasutajad oleksid korrapäraselt ja õiglasel põhimõttel toormega varustatud;

- tagada asjakohase kontrolli abil, et tuumamaterjale ei kasutataks muul kui ettenähtud eesmärgil;

- kohaldada talle antud omandiõigust lõhustuvatele erimaterjalidele;

- tagada tuumaenergia ühisturu loomise kaudu laialdased turuväljundid ja juurdepääs parimatele tehnilistele vahenditele;

- luua teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega sidemed tuumaenergia rahuotstarbelise kasutamise edendamiseks.

2. EURATOMI LEPINGU ÕIGUSTIK

2.1. Teadusuuringute edendamine ja teadmiste levitamine

Euratomi lepingu artikliga 7 lülitati ühenduse õigustikku ühenduse teadusuuringute programmi mõiste (raamprogramm). Esimestest programmidest on praeguseks kaugele edasi jõutud. Euratomi kuues raamprogramm ajavahemikuks 2002–2006 võimaldas investeerida 1230 miljonit eurot ühenduse Euratomi teadusuuringutesse, tehnoloogiaarendusse, rahvusvahelisse koostöösse, teadmiste levitamisse ja väärtustamisse ning väljaõppesse teadmiste ohutuks kasutamiseks, innovaatilisusesse tuumaenergia vallas ning radioaktiivset kiirgust hõlmavatesse meditsiinilistesse ja tööstuslikesse menetlustesse.

Programmi raames rahastati osaliselt ka Teadusuuringute Ühiskeskuse tuumaenergiaalast tegevust. Nimetatud keskus asutati Euratomi lepingu (artikkel 8) kohaselt. Praegu toimub keskuse tuuma- ja mitte-tuumaalase tegevuse arendamine seitsmes uurimisasutuses, mis asuvad Saksamaal, Belgias, Itaalias, Madalmaades ja Hispaanias.

Euratomi lepingu viiekümnes aastapäev langeb kokku ühenduse seitsmenda raamprogrammi (2007–2011) algusega, programmi eelarve on ligikaudu 2750 miljonit eurot. Veidi vähem kui kolmandik sellest on pühendatud tuumalõhustumise valdkonnas rakendatavale kaudse tegevuse programmile või Teadusuuringute Ühiskeskuse teadusuuringutele, mis keskenduvad tuumalõhustumisreaktori ohututele käitamis- ja arendamissüsteemidele, radioaktiivsete jäätmete käitlemisele, kiirguskaitsele ning massihävitusrelvade leviku tõkestamisega seotud ohutusele. Ligikaudu kaks kolmandikku on ette nähtud termotuumaenergeetika alasteks teadusuuringuteks. Termotuumaenergeetikale pööratud tähelepanu on seletatav sellega, et Euroopa Liit osaleb ühenduse kaudu rahvusvahelise katsetermotuumareaktori ITER ( International Thermonuclear Experimental Reactor ) projektis, milles osalevad ka Hiina, Lõuna-Korea, Ameerika-Ühendriigid, Jaapan, India ja Venemaa. Nimetatud osalus on jätkuks uurimistegevusele, mida ühendus on arendanud nimetatud vallas esimesest raamprogrammist alates ja mis võimaldas 1978. aastal luua Euroopa Ühistoroidkambri ( Joint European Torus – JET, Culham), millest saadud kogemused on olnud oluliseks sammuks termotuumaenergia kasutuselevõtu arengus.

2.2 Ohutusnormid elanikkonna ja töötajate tervise kaitseks

Töötati välja ühenduse õigustiku oluline tervisekaitset käsitlev osa, mis võimaldas kehtestada kõrgetasemelise kaitse vastavalt teadussaavutuste kaasaegsel tasemel põhinevatele lähtekohtadele, millele on rahvusvahelisel tasandil viidanud rahvusvaheline kiirguskaitsekomisjon, Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur, radioaktiivse kiirguse mõju uuriv teaduskomitee, Maailma Tervishoiuorganisatsioon ja Rahvusvaheline Tööorganisatsioon ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) Tuumaenergiaagentuur.

Teadusekspertide rühma kaasabil väljatöötatud kiirguskaitse põhinormid koosnevad praegu rohkem kui kahekümnest eri õigusaktist (neist kuus on direktiivid), mis moodustavad ühtse terviku. Neis on sätestatud ranged nõuded kiirgusega seotud toimingute, töötajatele ette nähtud töötingimuste (sh kiirguskaitse) järelevalve, tervisekontrolli, väljaõppe ja teavitamise ning elanikkonna kaitse kohta, selleks et kontrollida ja vähendada niipalju kui võimalik sellise tegevuse mõju laiale avalikkusele.

Põhinormid hõlmavad kõiki olukordi, mille puhul elanikkond ja töötajad võivad sattuda ioniseeriva kiirguse kätte, ning neis käsitletakse mitte ainult kõige tuntumat, tuumaenergia tootmise valdkonda, vaid kõiki ioniseeriva kiirguse kasutamisjuhte tööstuses ja meditsiinis, mis võivad olla peamised kunstliku kiirgusallikad. Põhinormide puhul võetakse arvesse, et elanikkond ja töötajad võivad sattuda loodusliku radioaktiivse kiirguse olukordadesse, kus läheb vaja riigiasutuste ja ametnike sekkumist.

Lepingu algusest peale on selle alustalaks olnud keskkonnakaitse teema, saades nii selles valdkonnas teatavas mõttes teed rajavaks algatuseks. Lepingu kohaselt tuleb liikmesriikidel esitada enne kinnitamist komisjonile kõikide oma radioaktiivseid heitmeid käsitlevate kavade üldandmed, et komisjon saaks määrata kindlaks vastava kava tulevase mõju teise liikmesriigi keskkonnale. Liikmesriigid on ühtlasi lepingu järgi kohustatud töötama välja pideva radioaktiivsuse taseme seiresüsteemi ning teavitama komisjoni seire tulemustest. Komisjon kontrollib korrapäraselt nende riiklike seireseadmete toimimist ja tõhusust. Riikide teostatava seire nagu ka komisjoni kontrolli tulemused kuuluvad avaldamisele.

Pärast 1986. aastal Tšernobõlis toimunud õnnetust võttis ühendus meetmed õnnetuspiirkonnast pärinevate põllumajandustoodete imporditingimuste määratlemiseks. Õnnetuspaiga enda ohutuks muutmisel osaleb ühendus eelkõige Tšernobõli Fondi tasutava osamakse kaudu. Lisaks tegeleb ühendus ka selle piirkonna elanike abistamisega (programmid CORE ja ETHOS).

Nimetatud õnnetus tekitas üksmeelse vastukaja rahvusvahelisel areenil, tuues tuumaenergeetikaga seotud tegevuse ohutuse vallas kaasa oluliste rahvusvaheliste konventsioonide vastuvõtmise; ka ühendus on nendega liitunud. Ühendus on ühtlasi karmistanud ühendusesisest käitumisraamistikku võimaliku kiirgusavarii või tuumaõnnetuse puhul, määrates liikmesriikidele selged kohustused ja nõudes neilt riiklikul, kohalikul ja seadmete tasandil toimiva avariikava väljatöötamist ja elanikkonna teavitamist. Sisse on seatud ka ühenduse ööpäevaringselt operatiivne teabevahetusesüsteem kiirgusavariide puhul (ECURIE).

2.3. Ühenduse osa tuumaenergiasektori investeeringuteks

Euratomi lepingu alusel on ühenduse käsutuses mitmed erinevad vahendid, mille abil edendada, koordineerida ja suunata riiklike sidusrühmade tuumaalaseid investeeringuid ühenduse perspektiivis.

Selleks on komisjon võtnud kohustuse anda korrapäraselt välja ühenduse tuumaenergeetika alast suunavat programmi (PINC). Viimases tehakse ettepanekud võetavate suundade kohta, määratletakse eesmärgid tuumaenergia tootmiseks ning nende eesmärkide elluviimiseks vajalikud investeeringud. 1958. aastast alates on komisjon avaldanud neli ühenduse tuumaenergeetika alast suunavat programmi. Viies programm võeti vastu 10. jaanuaril 2007 üldise meetmepaketi raames, milles määrati kindlaks Euroopa uus energeetikapoliitika kliimamuutustega võitlemiseks, energeetikaalase ohutuse tõhustamiseks ja ELi konkurentsivõimelisuse tõstmiseks, ning mis on kooskõlas komisjoni viimase rohelise raamatuga „Euroopa strateegia säästva, konkurentsivõimelise ja turvalise energia tagamiseks“ (2006).

Lisaks sellele kutsutakse tuumaenergeetika valdkonnas investeerimisprojekte omavaid ettevõtteid üles komisjoni neist projektidest teavitama, et viimane saaks esitada oma seisukoha. Üle 200 projekti on komisjonile esitatud, kõige hilisemates käsitletakse olemasolevate tootmisseadmete väljavahetamist ning uute tuumareaktorite ehitamist Soome ja Prantsusmaale.

Ühendusesiseste tuumaelektrijaamade rahastamisele on kaasa aidanud nõukogu poolt 1977. aastal sisse seatud Euratomi laenud. Ajavahemikul 1977–1994 anti laene 87 korral. Praeguseks on laenu saanud liikmesriigid need tervikuna tagasi maksnud. Alates 1994. aastast on laene antud peamiselt mitteliikmesriikide tuumapargi ohutuse ja tõhususe parandamiseks. Laenu on antud kolmele riigile (Bulgaaria, Rumeenia ja Ukraina).

Euratomi lepinguga lülitati ühenduse õigustikku ka ühisettevõtte mõiste. Nende juriidilise isiku staatust omavate ettevõtete eesmärk on viia ellu eri projekte, millel on ühenduse tuumaenrgeetikatööstuse arengu seisukohalt eriline tähtsus. Ajavahemikul 1961–1978 on asutatud kaheksa ühisettevõtet. Viimati asutatud ettevõtte eesmärk oli Euroopa Ühistoroidkambri (JET) ülesehitamine ja käikulaskmine. Rahvusvahelise katsetermotuumareaktori (ITER) projekti korraldamisel osalemiseks on kavandatud samuti uue ühisettevõtte asutamine. Ühisettevõte on meede innovatsiooni toetamiseks. Euroopa Ühenduse asutamislepingusse võeti meede üle ühtse Euroopa aktiga ning praegu võimaldab see projekti Galileo puhul tugineda samale struktuurile.

2.4. Korrapärane ja õiglane tarne kõikidele kasutajatele

Ühendus peab tagama korrapärase ja õiglase tarne kõikidele maakide ja tuumakütuse kasutajatele. Euratomi lepingu VI peatüki II jaotisega ettenähtud tarne kontrollimise süsteem põhineb Euratomi Tarneagentuuril, mis asutati kui ühenduse tuumamaterjalide keskne ja täievoliline vahendaja ning nõudmise ja pakkumise suunaja ja tasakaalustaja.

Agentuur on iseseisev juriidiline isik, ta on rahanduslikult sõltumatu ning komisjoni järelevalve all. Agentuuri abistab nõuandekomitee, kuhu kuulub kaks tuumamaterjalide turul tegutsevat ettevõtet. Ülesannete täitmiseks on tal võimalik kasutada peamiselt valikuõigust kõikide liikmesriikides toodetud maakide, lähtematerjalide ja lõhustuvate erimaterjalide ostmiseks ning ainuõigust ühendusest või sellest väljastpoolt pärinevate materjalide tarnelepingute sõlmimiseks. Seega peavad ühenduse nõuete kohaselt kinnitatud lepingud olema eelnevalt agentuuri poolt heaks kiidetud.

Agentuuril tuleb täita ka praktilisi ülesandeid – nimelt tuleb tal toetada ühenduse ettevõtteid läbirääkimistel kolmandate riikide ettevõtetega või avaldada vastavaid viitedokumente. 90ndate aastate algul nõukogude tsooni avanemise ja tuumamaterjalide ülekülluse tõttu tekkinud olukorras, kus materjalide hind maailmaturul oli väga odav, oli agentuur sunnitud Euroopa Kohtu toel keelduma heaks kiitmast lepinguid, mida võis pidada ühtse tarnepoliitikaga vastuolus olevaks. Nimetatud poliitikaga nähakse nimelt ette tarneallikate geograafiline mitmekesisus ning selle eesmärk on ära hoida ühenduse sõltuvus ainult ühest tarneallikast.

2.5. Järelevalve tuumamaterjalide rahuotstarbelise kasutamise üle.

Euratomi ohutuse järelevalve (lepingu VII peatüki II jaotis) sisaldab ühelt poolt kohustust tagada, et maake, lähtematerjale ja lõhustuvaid erimaterjale ei kasutataks muul kui kasutajate poolt ettenähtud eesmärgil ning teiselt poolt kohustust täita kõiki tarnega seotud sätteid ja muid ühenduse ja kolmanda riigi või rahvusvahelise organisatsiooni poolt allkirjastatud kohustusi. Komisjonil on õigus nimetatud kontrolli teostada ja kohustus seda teha ning viiekümne aasta jooksul on ta auga seda kohustust täitnud. Kontrolliõiguse alla kuulub igasugune ühenduse territooriumil asuv tuumamaterjal alates selle kaevandamisest või sissevedamisest.

Komisjon on teostanud järelevalvet selle üle, et ettevõtjad täidavad oma kohustusi vastavalt lepingule ning järgnevatele rakendusmäärustele. Viimane vastav määrus võeti vastu 2005. aastal ning selles tehtud muudatused peaksid olema vastavuses ELi laienemisega, tuumatööstuse tehnilise külje ja infotehnoloogia arengutega ning seadusandlike muudatustega.

Kiiresti loodi ka inspektorite üksus (1960). 2006. aastal kuulus sellesse 180 liiget. Leping tagab neile igal ajal juurdepääsu kõikidele asjaomastele kohtadele, teabega seotud üksikasjadele ja isikutele, kes ametialaselt tegelevad kontrolli alla kuuluvate materjalide, seadmete või rajatistega. Inspektoreid saadetakse korrapäraselt ühenduse tuumarajatistesse.

Valdkonnas avastatud rikkumiste puhul on komisjon muuhulgas kasutanud ka lepinguga ette nähtud sunnimeetmeid, pöördudes otse asjaomase liikmesriigi poole vastavalt kohustuste rikkumise menetlusele (artikkel 141), artiklis 82 ettenähtud ajutisele menetlusele (üks juhtum), kohaldades ettevõtjate suhtes lepinguga ettenähtud meedet (artikkel 83), näiteks hoiatust (seitse juhtu), või võttes ettevõtte ajutise haldusjärelvalve (üks juhtum).

1. juulil 1968. aastal sõlmitud massihävitusrelvade leviku tõkestamise lepingu raames allkirjastati kolmepoolsed lepingud ühelt poolt tuumarelva mitteomavate liikmesriikide, Euratomi ja Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur vahel ning teiselt poolt iga tuumarelva omava liikmesriigi ja samade organisatsioonide vahel. Need kolm kolmepoolset lepingut võimaldavad koordineerida Euratomi rolli selles valdkonnas ja massihävitusrelvade leviku tõkestamise lepingu alusel Rahvusvahelisele Aatomienergiaagentuurile antud volitusi. Nimetatud lepinguid muudeti ja need jõustati lisaprotokollidega 1998. aastal.

2.6. Rahvusvahelised suhted

Ühendus loodi kui maailmale avatud organisatsioon, mis "edendaks tuumaenergia rahumeelset kasutamist suhete arendamise kaudu kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega" (artikkel 2).

Euratomi lepingu X peatüki II jaotise kohaldamise ajalugu võimaldab võrrelda ühenduse rahvusvaheliste suhete kulgu kogu Euratomi lepingu kohaldamise arengu valguses: kõigepealt tehnoloogilise arengu alased uuringud, seejärel äriline laienemine ja lõpuks rahvusvaheline koostöö kõikides valdkondades, eriti innovaatika, tuumaohutuse, kiirguskaitse ja massihävitusrelvade leviku tõkestamise valdkondades.

Komisjon on allkirjastanud tuumaenergia rahuotstarbelise kasutamise lepingu suure hulga kolmandate riikidega (sh peamiste tarnijariikidega nimetatud valdkonnas): Ameerika-Ühendriikide, Kanada, Austraalia, Argentiina, Usbekistani, Ukraina, Jaapani ja Kasahstaniga. Ettevalmistamisel on läbirääkimised Venemaaga. Teadusuuringute lepingud on kirjutatud alla Venemaa, Ukraina, Kasahstani ja Ameerika-Ühendriikidega.

Ühendus on muuhulgas näidanud rahvusvahelisel tasandil üles oma tõsist huvitatust, saades tuumavaldkonnas sõlmitud peamiste rahvusvaheliste konventsioonide liikmeks: tuumamaterjalide füüsilise kaitse konventsioon (1991), tuumaohutuse konventioon (2000), tuumakütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise ohutust käsitlev ühiskonventsioon (2006) ning tuumaavariist operatiivse teatamise konventsioon ja tuuma- või kiirgusavarii korral abistamise konventsioon (2006).

Ühendusesisene ohutus on otseses sõltuvuses ohutusest väljaspool ühenduse piire. Dialoogi avamine endise nõukogude tsooni riikidega nende tuumapargi ohutuse teemal on alguseks tihedale rahvusvahelisele koostööle tuumaohutuse parandamiseks kogu maailmas nii normatiivsete kui tehniliste vahendite abil ja EÜ asutamislepingul põhineva koostöö kaudu, mis ELis väljendub Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega ning uute iseseisvate riikidega toimivate tehnilise abi ja koostööprogrammidena (Phare ja Tacis). Euratomi leping peaks olema seaduslikuks aluseks tuumaohutuse ja tuumaalase julgeoleku alasele abile, mida eraldatakse vastavalt programmile Tacis, ja mis oli kõige suurem toetus tuumaohutuse parandamiseks endistes nõukogude vabariikides.

Alates 2003. aastast osaleb ühendus IV põlvkonna rahvusvahelisel foorumil ( Generation IV International Forum – GIF ) ning hiljuti sõlmis ta IV põlvkonna tuumaenergiasüsteemide uurimis- ja arendusalase rahvusvahelise koostöö raamlepingu ( International Framework Agreement for International Collaboration on Research and Development of Generation IV Nuclear Energy Systems ). Käimas on ühinemine Venemaa Föderatsiooni mitmepoolset tuumaalast keskkonnaprogrammi käsitleva raamlepinguga ( Multilateral Nuclear Environmental Programme in the Russian Federation – MNEPR ).

Kokkuvõttes hoiab ühendus, keda esindab komisjon, küll alles oma erijooned, kuid on eri tasandi koostöösidemetes ÜRO eri agentuuride, Euroopa Nõukogu ja OECEga, st lepingus sõnaselgelt nimetatud organisatsioonidega. Algusest peale, kuid eelkõige alates aastast 1975, teeb ühendus koostööd Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuriga (IAEA). Uues ülemaailmses kontekstis, kus vajadus tuumaenergia järele sunnib tegema pingutusi nii julgeoleku, ohutuse kui ka massihävitusrelva leviku vastu võitlemise plaanis, on need sidemed jälle tihenenud.

3. Järeldused ja tulevikuväljavaated

Euratomi egiidi all 50 aasta jooksul elluviidud tegevus lubab anda sellele väga positiivse hinnangu. Leping on võimaldanud ühendusel läbi viia olulisi tegevusi strateegilises plaanis, eelkõige ühenduse energiatarnete osas. Euratomile võib omistada märkimisväärseid saavutusi teadusuuringute, tervisekaitse, tuumamaterjalide rahuotstarbelise kasutamise üle teostatava järelevalve ja rahvusvaheliste suhete valdkonnas.

Tänu Euratomi lepingule on ühendus andnud teadusuuringute ja innovatsiooni näol oma panuse teaduse arengusse. Ühendus tagab kodanikele kehtestatud kõrgete kiirguskaitsenormide kohaldamise ja käib kaasas tuumaalaste uute algatustega. Ta omab üldist ülevaadet selles sektoris tehtavatest investeeringutest. Ta teostab järelevalvet selle kohta, et ühenduse tuumamaterjalide kasutajad oleksid korrapäraselt ja õiglaselt toormega varustatud, samuti järelevalvet tuumamaterjalide rahuotstarbelise kasutamise üle. Temast on saanud selles valdkonnas oluline tegur rahvusvahelisel tasandil.

Euratomi lepinguga pannakse alus tuumaelektrienergia tsükliga seotud ühenduse tegevusele ning ühtlasi muudele tegevustele, mille puhul kasutatakse radioaktiivseid aineid teaduslikel, tööstuslikel või meditsiinilistel eesmärkidel (uuringud, kiirguskaitse jne). Euratomi õigustik on seega tihedalt seotud kõigi liikmesriikide kodanike igapäevaeluga.

Vaatamata sellele, et on tulnud ettepanekuid, eelkõige komisjoni poolt, Euratomi lepingu põhjalikuks ümbervaatamiseks, on pärast 1957. aastat Euratomi lepingut muudetud vaid institutsiooniliste ja protseduuriliste üksikasjade osas vastavalt Euroopa ühenduste ja seejärel Euroopa Liidu arengule ning mitmetele laienemistele. Ühendus on alati olnud Euroopa Liidu esimese samba osana liidu arengust lahutamatu. Ometi on muudatuste jõustumisest peale see poliitiline, majanduslik ja tehnoloogiline kontekst, milles need sätted lisati, pidevalt muutunud, tõstatades uusi küsimusi ning ühenduse tegevust seeläbi lihtsustades või keerulisemaks muutes. See peaks seletama asjaolu, et teatavaid sätteid on kohaldatud osaliselt. Näiteks 1960. aastast tegutsenud Euratomi Tarneagentuur on pidanud oma pädevust vastavalt kohandama.

Selles osas on komisjon olnud oma pädevuste piires liikumapanevaks jõuks, kes soovitab ja tagab alates 1. jaanuarist 1958 lepinguga ettenähtud vahendite kaasajastatud kasutuse, võttes arvesse vajadusi ja Euroopa Liidu konteksti. Nende pingutuste puhul on komisjon saanud mitmel korral tuge Euroopa Ühenduste Kohtu otsustest. Viimastel aastatel on komisjon eriti aktiivselt tegutsenud, näiteks tegi ta ettepaneku täiendada ühenduse õigusraamistikku tuumaalase tegevuse ohutuse küsimustes (tuumapakett), kuid kvalifitseeritud häälteenamuse puudumisel ei saa nõukogu seda ikka veel vastu võtta. Vajadus sellise ühise raamistiku järele toodi välja Euroopa Kohtu 10. detsembri 2002. aasta kohtulahendis C-29/99 ning see sai eriti selgeks ELi viimase laienemise ajal, kui tuumaohutust käsitlevad läbirääkimised lõppesid mitmete reaktorite likvideerimiskohustusega ühenduse märkimisväärsel rahalisel toel.

Euratomi lepingu algsete sätete elujõulisusest annab tunnistust asjaolu, et paljud neist on kohased ka kaasaegsetele oludele. Hulk aega pärast 1957. aastat on nad innustanud või kiirendanud ühenduse õigustiku teiste valdkondade arengut, näiteks EÜ asutamislepingu sätted teadusuuringute ja tehnoloogilise arengu valdkonnas (raamprogramm, ühisettevõte jne). Ja isegi kui Euratomi lepinguga ettenähtud ülikoolitasandi asutuse rajamine (artikkel 9) ei toimunud kohe kavandatud ajal, oli komisjon Euroopa tuumaalaste õpingute võrgustiku ( European Nuclear Education Network – ENEN ) asutamise algatajaks. Praegu on võimalik kaitsta Euroopa magistrikraadi tuumatehnika alal. Ajal, kui komisjon on teinud määruse ettepaneku EÜ asutamislepingul põhineva Euroopa tehnoloogiainstituudi rajamiseks on see tuumaalal saadud kogemus väga õpetlik.

Alates aastast 1960 teostatud Euratomi kontrollid olid teerajajaks ühenduse kontrollidele muudes valdkondades (lennuohutus, merendus jne). Sama võib öelda keskkonna radioaktiivsuse seiret võimaldavate ühenduse sätete kohta, mille puhul olid samaaegselt esindatud ühenduse sisesed ja välised pädevused (artikkel 101).

1957. aastal tundus, et tuumatehnoloogia haldamine on võtmetegur, mis aitaks luua rahu ja õitsengu tingimused enda taasülesehitamisega tegelevale Euroopale ja külma sõja kütkes olevale maailmale. Ajajärgul, kui söe tootmine vähenes ja nafta tarbimine kasvas, pidi see olema lahenduseks ka energiakriisi hirmule, mida süvendas omakorda Suessi kriis. Riigid kavatsesid vähendada oma sõltuvust traditsioonilistest välismaistest energiaallikatest, aga ka oma tehnoloogilist sõltuvust enamarenenud riikidest. Need erinevatel ajahetkedel tekkinud mured kajastuvad selgelt ka meie praeguses kontekstis.

Käimasolev arutelu Euroopa energiapoliitika määratlemiseks, mis keskendub konkurentsivõimele, tarnete ohutusele ja keskkonnaga seotud probleemidele, pakub hea võimaluse mõtelda Euratomi tegevusele tulevikus. Tänapäeval on tuumaenergia reaalsuseks nii Euroopa Liidu sees kui sellest väljaspool. Võidujooks ohutute energiavarude leidmiseks sunnib kaaluma tuumaenergia pakutavaid väljakutseid. Euratomi leping sisaldab peamisi sätteid, mis võimaldavad ELil selles valdkonnas tegutseda. Ta ei ole küll täiuslik, kuid ELile, liikmesriikidele ja kodanikele vajalik.

Tulevikus peaks Euratomi lepingu kohaldamisel rõhutama tuumaalast julgeolekut ja ohutust. Hiljuti toimunud laienemised on muutnud ELi tuumaenergeetika valdkonna väga mitmekesiseks ning suurendanud vajadust ühenduse tegevuse järele tervise- ja keskkonnakaitse tagamiseks ja tuumamaterjalide mitteotstarbelise kasutamise ärahoidmiseks; seda on rõhutatud ka 20. jaanuaril 2007. aastal vastu võetud ühenduse tuumaenergeetika alases suunavas programmis (PINC). Kõikide liikmesriikide huvides oleks Euratomi lepinguga ettenähtud vahendite kasutuselevõtt nimetatud otstarbeks.

Suurt tähtsust omab ka tuumarajatiste ohutus ja ioniseeriva kiirguse kaitse kolmandates riikides. Peatselt hakatakse kohaldama uut, täielikult Euratomi lepingul põhinevat rahvusvahelise koostöö meedet selles valdkonnas.

Komisjon rõhutab tehnoloogilise juhtpositsiooni säilitamise tähtsust tuumaenergia valdkonnas ja toetab tuumaenergia arenenuima raamistiku edasist tõhustamist, sealhulgas olemasolevate ja tulevaste tuumarajatiste ohutuse, tuumarelvade leviku tõkestamise, tuumajäätmete käitluse ja vananenud tuumajaamade tegevuse lõpetamise valdkonnas. Ühendus peab seega jätkama oma panuse andmist, et luua raamistik tuumatööstuse arengule ja tagada radioaktiivsete ainete igasuguse kasutamise puhul kiirguskaitse kõige kõrgemate nõuete täitmine, aidates sellega kaasa kodanike elatustaseme ja elukvaliteedi tõstmisele ELis, sõltumata iga riigi energeetikaalastest valikutest, ning koostöös kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega ka väljaspool liidu piire.