5.7.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 172/49

—

väljendab nende Vahemere-äärsete, Kesk-Euroopa ja Atlandi-äärsete piirkondade ja kohalike omavalitsuste muret, kes on kokku puutunud põua probleemiga ja selliste nähtustega nagu tavatult kuivad aastad, tühjad veehoidlad ja paisud, põhjaveekihtide probleemid, rannikuvete sooldumine, põhjavee taseme alanemine, korralikult läbimõtlemata inimtegevusest tulenevad muutused vee seisundis, muutused sademete režiimis ja veepuudus, mis on tekkinud looduslikel põhjustel või inimtegevuse tulemusena ning mis põhjustavad tagajärgi, mida komisjon on juba oma ettevalmistavates töödes nimetanud;

—

pooldab liikmesriikide ja piirkondade veemajanduse sidusat planeerimist, mille puhul infrastruktuuridesse suunatud ELi vahendite eesmärk on veevarude, mägiste ja märgalade säilitamine, metsade kaitse, vee kokkuhoidlik ja tõhus kasutamine, veevarude ümbermääramine eri kasutusteks ning põuakatastroofide või veepuuduse leevendamine täiendava veevarustuse abil;

—

tervitab komisjoni teatist ühise põllumajanduspoliitika nn tervisekontrolli kohta, mis puudutab veemajanduse kaasamist uue väljakutsena ühisesse põllumajanduspoliitikasse. Komitee toetab komisjoni seisukohta, et tuleks kaaluda veemajanduse küsimusi maaelu ja mägiste alade arendamise programmidesse veelgi enam kaasata. Komitee soovitab analüüsida põllumaa ning veevarude ja metsade poolest rikaste mägiste alade mõju õhuniiskuse ja sademete tekkimisele ning kliimamuutuste põhjustatud kõrbestumise pidurdamisele.

Raportöör

:

Francisco CAMPS ORTIZ, Valencia autonoomse piirkonna president(ES/EPP)

1.

tervitab komisjoni teatist veepuuduse ja põua probleemi kohta Euroopas ning leiab, et see on täielikult kooskõlas vee raamdirektiiviga 2000/60/EÜ, mis peab olema Euroopa Liidu igasuguse vett käsitleva poliitika põhialus;

2.

nõustub komisjoniga, et tuleb eristada määratlusi „põud”, ja „veepuudus”, vastavalt järgmisele määratlusele: „Põua all peetakse silmas vee kättesaadavuse ajutist vähenemist näiteks sademete nappuse tõttu, veepuuduse all aga seda, et veenõudlus ületab jätkusuutlikke veevarusid”;

3.

rõhutab, et veepuudus ja põud on nähtused, mis esinevad ELi territooriumi teatud piirkondades ning millega tuleb tegeleda vastavalt kohalikele ja piirkondlikele tingimustele;

4.

kutsub liikmesriike, Euroopa piirkondi ja omavalitsusi üles tegema jõupingutusi veevarude kaitsmiseks, vee säästmiseks ja veekadude vähendamiseks ja taaskasutuse suurendamiseks, mis on võitluses veepuuduse ja põuaga teiste võimaluste hulgas kõige olulisemad prioriteedid. Soovitab aga samas rakendada struktuurilisi meetmeid, mis sobivad pikaajaliseks lahenduseks veepuuduse ja põua probleemidele;

5.

rõhutab, et selleks, et veepuuduse ja põua probleemi kontrolli alla saada, on esmatähtis liikuda tõhusa ja säästliku ning jätkusuutliku veekasutusega majanduse poole. Vee säästmine tähendab ka energia säästmist. Vesi on samamoodi nagu energiagi vajalik kogu inimtegevuseks, nii majanduslikuks kui ka sotsiaalseks;

6.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli vee raamdirektiivi rakendamisel, maa- ja veekasutuse planeerimisel, eri majandusvaldkondade arendamisel, keskkonnakaitses ning selle tagamisel, et kodanikud oleksid varustatud piisava hulga kvaliteetse veega;

7.

märgib, et piirkonnad soovivad komisjoni kavandatud meetmete osas kaasa rääkida, eriti sellistes küsimustes nagu kõigi kodanike juurdepääsu tagamine kvaliteetsele veele, nii pinna- kui ka põhjaveekogude kaitse, veekasutuse ratsionaalne kavandamine, veepuuduse ärahoidmine ja lahenduste otsimine nii lühiajalises, keskpikas kui ka pikas perspektiivis, vee lõpphinna määramine, veevarude määramine ja ümbermääramine erinevateks kasutusteks, vee säästmine, vee taaskasutus ja hierarhia määramine kõigis majandusvaldkondades, veevoolu paindlikkus ja liikuvus sisemiste ja väliste veekasutussüsteemide vahel, vee- ja maaparanduse infrastruktuuride arendamine, põuaga toimetulemise kavade väljatöötamine, teadmiste ja teabe süvendamine, majandussektorite mobiliseerimine ning kodanike teadlikkuse tõstmine ja nende kaasamine;

8.

märgib, et vee valdkonnas on subsidiaarsuse põhimõte ja mitmetasandiline valitsemine eriti olulised, sest põua ja veepuudusega võitlemise meetmete eest vastutavad lojaalse ja solidaarse koostöö mehhanisme rakendades oma pädevuste piires Euroopa Liit, riigid, piirkonnad ja kohalikud omavalitsused;

9.

viitab sellele, et kuigi Euroopa Liidus on klimaatilised tingimused ning veepuuduse ja põua probleemide jaotumine eri piirkondades erinev, peaksid rakendatavad lahendused ühtima selles, et nad järgivad Euroopa veepoliitika säästmispõhimõtteid. Seepärast tuleb vastavalt subsidiaarsuspõhimõttele eelistada kohalikke ja piirkondlikke lahendusi;

10.

nõuab kõikides asjaomastes liikmesriikides solidaarsust, subsidiaarsuse põhimõtte järgimist ning kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele kandva rolli andmist kõnealuse elutähtsa loodusvaraga ja selle kaitsega seotud probleemide lahendamisel;

11.

viitab sellele, et liikmesriigid ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid esmajärjekorras püüdlema olemasolevas vee raamdirektiivis seatud eesmärkide poole. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles nõudma tungivalt vee raamdirektiivi rakendamist;

12.

väljendab nende Vahemere-äärsete, Kesk-Euroopa ja Atlandi-äärsete piirkondade ja kohalike omavalitsuste muret, kes on kokku puutunud põua probleemiga ja selliste nähtustega nagu tavatult kuivad aastad, tühjad veehoidlad ja paisud, põhjaveekihtide probleemid, rannikuvete sooldumine, põhjavee taseme alanemine, korralikult läbimõtlemata inimtegevusest tulenevad muutused vee seisundis, muutused sademete režiimis ja veepuudus, mis on tekkinud looduslikel põhjustel või inimtegevuse tulemusena ning mis põhjustavad tagajärgi, mida komisjon on juba oma ettevalmistavates töödes nimetanud;

13.

tervitab komisjoni võetud kohustust jätkata veepuuduse ja põuaga võitlemist rahvusvahelisel tasandil, eelkõige kõrbestumisega võitlemist käsitleva ÜRO konventsiooni ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni kaudu;

14.

toob esile 17. novembril 2007 Valencias esitatud ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljanda hindamisaruande kokkuvõtte, mille kohaselt on „suur tõenäosus”, et tulevikus kannatavad kliimamuutuste tulemusel veepuuduse all paljud Vahemerepiirkonna poolkuivad alad;

15.

märgib, et just piirkonnad ja kohalikud omavalitsused peavad esimesena tegelema põuast ja veepuudusest tulenevate probleemidega, kuna nad on lõppkasutajale kõige lähemal, samas ei ole neil sageli selleks piisavalt vahendeid. Pealegi on neil ka teadmised selle kohta, millised meetmed asjaomases piirkonnas kõne alla tulevad, ning nemad suudavad koostöös teiste piirkondade ja omavalitsustega need meetmed valitsuse ja Euroopa institutsioonide toetusel ellu viia;

16.

märgib, et arvestades iga piirkonna looduslikke, klimaatilisi ja geograafilisi eripärasid, infrastruktuuride erinevat olukorda ja avalike teenuste erinevaid korraldusviise on vee ja heitvee hinna määramine eriti tundlik ja möödapääsmatu teema ametivõimude jaoks, sest nad peavad omavahel tasakaalustama ühelt poolt sobivad stiimulid, et inimesed kasutaksid veevarusid tõhusalt, ning teisalt vee hinna mõju kasutajate majapidamiskuludele;

17.

märgib, et vee raamdirektiivis ette nähtud kulude kandmise põhimõte ja põhimõte „kasutaja maksab” ei välista kulude kandmise sotsiaal-, keskkonna- ja majandusmõju ning asjaomase piirkonna geograafiliste ja kliimatingimuste arvessevõtmist. Nimetatud põhimõtete rakendamise eest vastutavad asutused, kes on kodanikele kõige lähemal;

18.

soovitab vee hinna määramisel kaaluda ka põhimõtet „saastaja maksab”, mida rakendataks integreeritud veemajandamise teise sambana. Põhimõte hõlmaks paremasse veemajandamisse kõik kasutajad ning jaotaks tulusid vastavalt eri vajadustele ja tehtud jõupingutustele;

19.

tunnistab vajadust võtta veetarbimise mõõtmise mehhanismid igapäevasele kasutusele, et edendada vee säästmist ning tõhusat ja mõistlikku kasutust;

20.

palub komisjonil veehinna uuringute käigus meeles pidada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste arvamusi, muresid ja kogemusi, eelkõige seoses selliste teemadega nagu range hinnapoliitika tagajärjed, mis muudaksid vee kättesaadavaks üksnes teenindus- ja tarbijasektorile; veevarustamise, -töötlemise ja -puhastamise õiguslik raamistik; veehinna sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud ning veeressursi keskkonnakulude arvutamine;

21.

on arvamusel, et õige veemajanduse võtmeelement on säästev ja jätkusuutlik maakasutus, mis kuulub kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusse. Komitee rõhutab, et oluline on rangelt rakendada keskkonnamõjude strateegilise hindamise direktiivi ja määrata kindlaks veeprobleemide või struktuurilise veepuuduse all kannatavad Euroopa vesikonnad;

22.

teeb ettepaneku, et Euroopa Liit toetaks piirkondade koostööd ja solidaarsust veevaldkonnas;

23.

rõhutab, et vee tõhusaks kasutamiseks tuleks ressurss vastavalt olukorrale jaotada eri kasutajate vahel. Selleks peaksid liikmesriigid ja piirkonnad looma vajaliku infrastruktuuri ning õiguslikud ja haldussüsteemid, mis tagaksid sotsiaalse, majandusliku ja keskkonnaalase jätkusuutlikkuse;

24.

tervitab komisjoni teatist ühise põllumajanduspoliitika nn tervisekontrolli kohta, mis puudutab veemajanduse kaasamist uue väljakutsena ühisesse põllumajanduspoliitikasse. Komitee toetab komisjoni seisukohta, et tuleks kaaluda veemajanduse küsimusi maaelu ja mägiste alade arendamise programmidesse veelgi enam kaasata. Komitee soovitab analüüsida põllumaa ning veevarude ja metsade poolest rikaste mägiste alade mõju õhuniiskuse ja sademete tekkimisele ning kliimamuutuste põhjustatud kõrbestumise pidurdamisele;

25.

lähtub sellest, et veemajanduslik planeerimine on sobiv raamistik piirkonna säästvaks arenguks saada olevate veevarude hindamiseks;

26.

kutsub mägiste, märg- ja haljasalade kaitsemeetmete integreerimisele, et leevendada kliimamuutustega kaasnevate põudade ja üleujutuste tagajärgi. Selleks on hädavajalik vee keskkonnasõbralik, säästev ja kokkuhoidlik kasutamine;

27.

on seisukohal, et vastavalt vee raamdirektiivile moodustavad küll valglapiirkonnad koos pädevate omavalitsustega veenõudluse reguleerimise ja veekasutuse planeerimise põhiraamistiku, ent antud põhimõte ei tohiks siiski viia selleni, et üle piirkonna või valglapiirkonna piiride ulatuvaid probleeme käsitletaks lahendamatutena;

28.

pooldab liikmesriikide ja piirkondade veemajanduse sidusat planeerimist, mille puhul infrastruktuuridesse suunatud ELi vahendite eesmärk on veevarude ning mägiste ja märgalade säilitamine, metsade kaitse, vee kokkuhoidlik ja tõhus kasutamine, veevarude ümbermääramine eri kasutusteks ning põuakatastroofide või veepuuduse leevendamine täiendava veevarustuse abil (veeülekanded, paisud, vee magestamisrajatised) nagu kirjeldatud punktis 37 jj;

29.

arvestab erilise veemajandusliku planeerimisega saartel ja sarnases olukorras olevates piirkondades, kus seoses piiratud veevarudega on võimalik põhivajadused tagada merevee magestamisega. Komitee soovitab siin kõige olulisema meetmena vee tõhusat kasutamist. Seejärel tuleks optimeerida energiatõhusust, kasutada taastuvaid energiaallikaid, tagada juurdepääs veele tänu hädavajalike varude hoidmist võimaldavatele säilitamissüsteemidele ning edendada või taas rajada vihmavee kogumiseks ja säilitamiseks mõeldud traditsioonilisi infrastruktuure;

30.

leiab, et integreeritud veemajanduses tuleks arvestada põhjaveevarusid kui veevarude strateegilist reservi, mis tuleb kaasata põuaohjekavadesse ja erakorralise veevarustuse kavadesse;

31.

kutsub üles tegema piiriülest ja liikmesriikidevahelist koostööd heade tavade tutvustamisel ja poliitiliste meetmete koordineerimisel: Lõuna-Euroopa on harjunud põuaperioodidel veepuudusega, mis kliimamuutuste tõttu veelgi suureneb, samas põhjustavad Põhja-Euroopas uusi probleeme sagenenud üleujutused ja põuad;

32.

on seisukohal, et spetsiaalsete põuaohjekavade koostamine on õige samm üleminekul kriisiohjamiselt põuariski ohjamisele, ning arvab, et vee raamdirektiiv on piisavalt paindlik, et võimaldada vastavate vesikondade jaoks välja töötada konkreetsed põuaohjekavad;

33.

toonitab juba varasemates arvamustes esitatud lähenemisviisi, mis puudutab teabe vahetamist ning põuda käsitleva spetsiaalse protokolli ja spetsiaalsete riiklike põuaohjekavade väljatöötamist. Komitee tunnustab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võtmerolli integreeritud kohanemisstrateegiate määratlemisel ning julgustab neid tegutsema koostöös teiste sidusrühmadega (k.a tarbijatega). Kliimamuutusi silmas pidades peavad kavad ja vahendid olema paindlikud ning teadmiste ja kogemuste vahetamist tuleb lihtsustada. On oluline rõhutada, et ükski kohalik ega piirkondlik omavalitsus ei saa sellega iseseisvalt hakkama. Toetus ressursside, eriteadmiste ja andmete näol on edu saavutamiseks otsustava tähtsusega. Toetada saab teiste kohalike ja piirkondlike omavalitsuste hea eeskujuga, kuid liikmesriigid ja EL peavad olema valmis aitama, et selline toetus oleks kättesaadav;

34.

nõuab süvenemist looduskatastroofide ja kliimamuutuste teemat käsitlevates arvamustes esitatud seisukohtadesse, eelkõige mis puudutab piirkondi kui kliimamuutustega kohanemise meetmete reaalseid rakendajaid ja arvestades probleeme, mis on seotud rände, õigusaktide kohandamise, tarbija mentaliteedi muutmise ja ühte vesikonda kuuluvate piirkondade koostöö tugevdamisega. Eelkõige viitab komitee sellele, et tulevikus muutub seoses kliima muutumisega ka Euroopa põuast haaratud ja veepuuduse käes kannatavate maa-alade ning sellega seotud katastroofide kaart;

35.

teeb ettepaneku, et lisaks ELi investeeringutele vee infrastruktuuri rajamisse loodaks eraldi Euroopa programm vee valdkonnas. Programm koondaks ELi eelarve olemasolevatest vahenditest eraldatavaid toetusi ning selle eesmärk oleks nähtavalt ja ühtselt tagada juurdepääs kõige uuemale tehnoloogiale ning jagada parimaid tavasid, teabevahetusmeetmeid ja parandatud juhtimissüsteemi, aidates luua vee säästmise kultuuri;

36.

nõuab Euroopa Liidu solidaarsusfondi vahendite kasutamist põuakatastroofide korral ning katastroofilise põua teema kaasamist ELi kodanikukaitse mehhanismi tööprogrammidesse spetsiaalsete protokollide kaudu ning kooskõlas alalise põuavaatlussüsteemiga, kasutades selleks hoiatussüsteemi;

37.

leiab, et veevarustuse täiendavad infrastruktuurid (veeülekanded, paisud ja vee magestamisrajatised) võivad olla vaid põuakatastroofi ennetamise vahendiks, kuid need ei asenda siiski vajadust kasutada veevarusid vastutustundlikult;

38.

soovitab võtta täiendava veevarustuse meetmeid siis, kui kõik ennetavad meetmed on rakendatud, ning teha seda kooskõlastatud planeerimise kaudu ja vastavalt veepoliitiliste lahenduste tähtsuse järjekorrale. Eri infrastruktuuride kasutamine peab tagama tasakaalustatud ja säästva keskkondliku, sotsiaalse ja majandusliku arengu;

39.

soovitab vaadelda puhastatud heitvee taaskasutamist selleks sobilike vee reguleerimis- ja jaotusrajatiste abil kui veenõudluse reguleerimise ühte meedet; rõhutab, et tuleks võtta kõik vajalikud meetmed, et heitvee puhastamisel saadavat vett ei tarbitaks joogiveena ning kasutataks täpselt kindlaks määratud hügieeniliselt ja ökoloogiliselt põhjendatud eesmärkidel;

40.

on seisukohal, et riiklik, piirkondlik või siis kohalik veemajanduslik planeerimine peaks vastavalt vee raamdirektiivi tingimustele struktuurilise veepuuduse ja antud alade jaoks veel jätkusuutlikult kasutatavate ressursside hindamist, kusjuures silmas tuleb pidada ka planeeritavate alade tulevikuvõimalusi ja keskkonnalaseid piiranguid;

41.

peab üleliigsete veevarude ülekandeid ja teisi süsteemidevahelisi vee vahetamise vorme igas liikmesriigis veealase solidaarsuse positiivseks avaldusvormiks, eeldusel, et need aitavad kaasa keskkonna parandamisele, vee kvaliteedi tõstmisele ning põhjaveekihi ja veevoolu taastamisele;

42.

on arvamusel, et kliimamuutuste kontekstis on energiatõhusus ja jätkusuutlikkus otsustavad faktorid, kui tuleb valida planeeritavatele aladele veevoolu välise suunamise erinevate võimaluste vahel (veeülekanded või magestamine). Magestamine on energiamahukas protsess, millel on seetõttu tugev keskkonnamõju. Magestamist tuleks ühe variandina kaaluda ainult olukordades, kus eelised on suuremad kui negatiivne mõju;

43.

on seisukohal, et välise veevarustuse teostatavuse ja omaduste üle otsustamisel tuleb arvestada keskkonnamõju, energiatõhususe ja nende täiendavate infrastruktuuride majanduslike kuludega, mis on vajalikud veevoolude juhtimiseks planeeritavatele aladele;

44.

teeb järelduse, et teavitamine ning ökoloogilistest ja majanduslikest tingimustest kinnipidamine aitavad kaasa sotsiaalsele konsensusele täiendavate veevarustusinfrastruktuuride (veeülekanne ja magestamine) loomise üle. Vesikondades, kuhu suunatakse täiendavat vett, peab veekasutus olema eriti sidus ja vastutustundlik;

45.

jälgib tähelepanelikult Euroopa Komisjoni uurimusi veevarustuse täiendava infrastruktuuri kohta, eelkõige neid, mis puudutavad veeülekandeid, veepaise ja magestamist;

46.

toetab teadusuuringute edendamist, mille teemaks on majandustegevuse, veetõhususe ja otsustamismehhanismide kohandamine veepuudusest ja põuast tulenevate väljakutsetega. Kõnealuses kontekstis oleksid sobivad lahendused stiimulite loomine sanitaartehnika tootjatele ökonoomsete ja vettsäästvate toodete tootmiseks ja karistamine vee põhjendamata raiskamise eest, karistuste kehtestamine ebaseadusliku puurkaevude rajamise ja vee võtmise eest, maksualaste kohustuste ja/või soodustuste sisseviimine, veetõhususe edendamine kõigis valdkondades, keskkonnasõbralike tehnoloogiate kasutusele võtmine tööstuses, selgete ja stabiilsete reeglite kehtestamine veekasutusõiguse ülekandmiseks tarbijate vahel ja sellega seotud kompensatsioonimehhanismide jaoks ning vabatahtlike kokkulepete sõnastamine;

47.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles korraldama kodanikele vee väärtuse teemalisi teabevahetus-, selgitus- ja teavituskampaaniaid ning selgitama kooli- ja kutseharidusprogrammide raames vee vastutustundliku kasutamise tähtsust. Erilist tähelepanu tuleb pöörata turistide ja teise piirkonda reisivate isikute teavitamisele ja nende teadlikkuse tõstmisele;

48.

on seisukohal, et elanikkonna teadlikkuse tõstmiseks, nende teavitamiseks ja kõnealuse loodusvara vastutustundlikule kasutamisele julgustamiseks tuleks kaasata kodanikud vee raamdirektiivi rakendamisse ja veepoliitika kindlaksmääramisse. See puudutab eelkõige põuaohjekavade loomist, mistõttu komitee kutsub ametkondi üles toetama kodanike osalemist;

49.

teeb ettepaneku turumehhanismide edasiarendamiseks, tõstes toote elutsüklis esile veesäästukriteeriumid. Selleks tuleb tootmisprotsessides arvestada selliste kvaliteedi- ja sertifitseerimissüsteemidega nagu keskkonnajuhtimis- ja auditeerimissüsteem (EMAS) ning võtta kasutusele ökodisain ja tootemärgistus „veesõbralik” ja „vett säästev”, nii et kodanikud ning avaliku ja erasektori tellijad oleksid kursis veetarbimisega ja võiksid muuta oma tarbimiskäitumist;

50.

peab vajalikuks parandada infrastruktuuride ja rajatiste keskkonnatõhusust vastavate kvaliteedi- ja sertifitseerimissüsteemide abil. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad toetada vee säästmist ja taaskasutamist hoonetes ja linna infrastruktuurirajatistes. Piirkonnad saavad investeeringutega ja ehitiste energiatõhususe direktiivi täiendavate eeskirjadega mõjutada seda, et vihmavesi ja majade jahutussüsteemide vesi kogutaks kokku ning et joogiks kõlbmatut vett kasutataks teiseste võrkude abil linnas ja hoonetes puhastamiseks ja kastmiseks. Esimesena tuleks muuta kasutatud vee korduv- ja taaskasutamine kohustuslikuks turistidele mõeldud rajatistele, k.a golfiväljakutele ning põllumajandusettevõtetele;

51.

rõhutab piirkondade ja kohalike omavalitsuste keskset rolli kodanikuühiskonna ja majanduse sidusrühmadega partnerluse loomisel vabatahtlike kokkulepete, stiimulite ja maksude abil vee säästmiseks ja veetõhususe tõstmiseks;

52.

viitab sellele, et vesi on üks nendest valdkondadest, kuhu tehakse detsentraliseeritud koostöös kolmandate riikidega suuri investeeringuid ja võetakse ette suuri jõupingutusi, ning see tähendab, et piirkondade ja kohalike omavalitsuste loodud koostöövõrgustikud on kõige paindlikumad, tihedamad ja kodanikulähedasemad. Komitee julgustab tegema piirkondade vahel koostööd teabe ja kogemuste vahetamiseks, et saavutada Euroopa Liidu ja tema liikmesriikide abil ÜRO sõnastatud millenniumi arengueesmärgid;

53.

kutsub üles tutvustama häid tavasid ja korraldama piirkondadevahelist veeteemalist arutelu, et piirkonnad saaksid õppida hea veemajanduse edukatest kogemustest;

54.

leiab, et Euroopa veeteabesüsteem WISE ja andmete haldamine on üks vahend, kuidas saada usaldusväärset teavet põua ulatuse, mõjude ja arengu kohta Euroopas;

55.

rõhutab ametivõimude rolli andmete kogumisel, alusuuringute toetamisel ja teabe järelevalvel, kutsub üles ühiste metodoloogiate ning vajadusel ühilduvate ja võrreldavate näitajatega süsteemide arendamisele ning kogemuste ja teadmiste vahetamisel ja tunnistab, et ametkondade volitamist ja koordineerimist tuleb pidada prioriteediks, et nende käsutusse jõuaksid täielikud andmed kogu piirkonnast. Samuti toetab põua ja kõrbestumise Euroopa vaatluskeskuse loomist, et jälgida veepuudust ja põuaprognoose kliimamuutuse kontekstis;

56.

jagab seisukohta, et veepuuduse ja põua teemaliste teadusuuringute tulemuste kasutamist tuleks laiendada ja lihtsustada ning seoses Euroopa Liidu seitsmenda teadusuuringute raamprogrammiga tuleb intensiivistada ja edendada ka tehnoloogilist teadus- ja arendustegevust;

57.

rõhutab piirkondade rolli tehnoloogilise uuendustegevuse katalüsaatorina vee valdkonnas, kuna vee tõhus kasutamine muutub üha enam üheks konkurentsifaktoriks. Seepärast teeb komitee strateegilistel põhjustel ettepaneku edendada piirkondadevahelist koostööd, teabevahetust ja strateegilist partnerlust tehnoloogiliste platvormide abil;

58.

kinnitab lõpetuseks, et kliimamuutuste kontekstis esitatud ettepanekud veepuuduse ja põua esitatud väljakutsetega toimetulemiseks võivad vilja kanda juba lähitulevikus.