27.10.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 256/123

1.1.1

Tuleks luua teabe- ja kohtumiskeskusi, mis aitaksid sisserändajatel saada teavet tervishoiu- ja sotsiaalhooldusteenuste kohta. Keskustes töötaksid ja annaksid teavet sama sisserändajate vähemusrühma liikmed, samuti toimiksid need kontaktkeskustena ametivõimude ja nii vastuvõtja- kui päritoluriikide valitsusväliste organisatsioonide vahelises koostöös.

1.1.2

Liikmesriigid ja Euroopa Liit peaksid sisserändajate tervise ja tervishoiu seire valdkonnas, samuti kohaliku, piirkondliku, riikliku ja Euroopa tasandi probleemide ja saadava kasu hindamisel tihendama koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega.

1.1.3

Haridussüsteemi tuleb lisada rahvatervist käsitlevad programmid, mis võtavad arvesse ka vähemuskultuuride esindajaid.

1.1.4

Tuleb luua spetsiaalne hüvitusfond ning programmid koolituste, ümberasumise ja koostöö korraldamiseks vastuvõtja- ning päritoluriigi vahel.

1.1.5

Vastavalt põhiõiguste hartale, millega garanteeritakse ennetava tervishoiu ja arstiabi kättesaadavus, peaks raviteenuste ja ennetava tervishoiu kättesaadavus kui inimõigus olema tagatud kõigile ELis elavatele inimestele, vaatamata nende staatusele.

1.1.6

Tagamaks, et mis tahes teavet isiku sisserändamise kohta ei saaks avalikustada kolmandatele osapooltele, ning seega vältimaks, et sisserändajatele, eriti mitteametlikele sisserändajatele, tehakse meditsiinilise abi ja ravi saamisel takistusi, tuleks kehtestada patsientide ja raviasutuste vahelise konfidentsiaalsuse sätted.

1.1.7

Liikmesriigid ja EL peaksid tegema koostööd, et parandada andmete kogumist ning rände ja tervise alaseid teadusuuringuid kogu ELis.

1.1.8

Tervishoid peaks olema sisserändeküsimuses olulise tähtsusega mõõde.

1.1.9

Tervishoiualased mõjuhinnangud peaksid analüüsima võimalikke tagajärgi tervishoiupoliitikale ja muule poliitikale, mis puudutab sisserändajate tervist.

1.1.10

Liikmesriigid, kus on troopilistele haigustele spetsialiseerunud tervishoiuteenuste traditsioon, peavad jagama oma teadmisi kõigile ELi elanikele ja tagama edaspidigi kõrgetasemelise uurimistegevuse troopiliste haiguste, eriti malaaria ravimiseks.

1.1.11

Vaja on paremaid mehhanisme kõigi sisserändajatekategooriate tervishoiualaste vajaduste hindamiseks ja rahuldamiseks võimalikult kiiresti pärast nende saabumist. Tarvis on ELi ja liikmesriikide tõhustatud koostööd, et pakkuda viivitamatut abi äsja saabunud sisserändajatele, kellel on kiireloomulised meditsiinilised vajadused, eelkõige tõlketeenuse tagamise teel.

1.1.12

Prioriteetsena tuleb käsitada sisserändajate tervishoidu töökohal. See tähendaks sotsiaalpartnerite ja pädevate asutuste koostööd, et kindlustada töötervishoiu ja tööohutuse kõrge taseme tagamine valdkondades, kus sisserändajad kõige sagedamini töötavad. Töökohale keskenduvaid tervise edendamise programme tuleks ka edasi arendada koostöös kohalike omavalitsuste poolt pakutavate teenustega, aitamaks rahuldada võõrtöötajate ja nende perekondade vajadusi.

1.1.13

Tervise edendamise programmid koolisüsteemis võiksid olla üks viise, kuidas rahuldada sisserändajate laste tervishoiualaseid vajadusi. Sisserändajate laste tervis on erilise tähtsusega. Tervishoiuteenused eelkooli- ja koolisüsteemis peavad vastama erineva taustaga, k.a sisserändajate laste vajadustele, pöörates erilist tähelepanu hiljuti sisserännanutele.

1.1.14

Raviteenuseid ja ennetustegevust tuleks arendada kultuuriliselt sobival ja tundlikul viisil, taganemata samas naiste suguelundite moonutamise keelust.

1.1.15

Tervishoiutöötajad peaksid läbima täiendkoolitusi ja saama väljaõpet, mis aitaks neil rahuldada sisserändajate kogukondade muutuvaid tervishoiualaseid vajadusi.

1.1.16

Kaaluma peaks arengumaades koolitatud tervishoiutöötajate tööle võtmist ühise arengutöö vaatenurgast, mis lihtsustaks nende tagasipöördumist pärast ajutist viibimist ELis või pakuks koolituse taganud päritolumaale hüvitist. Komisjon peab uurima meetodeid tervishoiutöötajate eetiliseks töölevõtmiseks kolmandatest riikidest, et koostada sellel teemal ELi heade tavade koodeks.

1.1.17

Tuleks tugevdada tervishoiuasutuste rolli ning edendada heade tavade vahetamist — selles peaks ELi ametivõimudel olema kooskõlastaja roll.

1.1.18

Kultuuridevahelise dialoogi edendamine — keskendumine tervisele ja tervishoiule (3).

1.1.19

EMSK rõhutab taas oma eelnevaid soovitusi, et liikmesriigid peaksid rakendama võõrtöötajate õiguste kaitset käsitlevaid ILO konventsioone (4).

2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab suure poolehoiuga tulevase eesistujariigi Portugali jätkuvat huvi rahvatervise ja rände teema uurimise vastu. Tulevased eesistujariigid Saksamaa, Portugal ja Sloveenia olid üksmeelel, et „tervishoiupoliitika etendab olulist rolli, kuna tõhusam ennetustegevus ja piiriülene tervishoid toovad Euroopa kodanikele otsest kasu (5)”.

Kõnealused kolm tulevast eesistujariiki võtsid endale kohustuse aktiivselt tegutseda, et lahendada olemasolev ebavõrdsus, mis puudutab sisserändajate juurdepääsu tervishoiuteenustele. Samuti jõuti kokkuleppele, et toetatakse paljusid ühenduse tegevusi, aitamaks saavutada kõigi kodanike tervise kõrget taset. Keskendutakse tervise edendamisele, haiguste ennetamisele, uuendustegevusele ja tervishoiuteenuse kättesaadavusele.

2.2

Komitee on vastu võtnud palju ametlikku ja mitteametlikku sisserännet käsitlevaid arvamusi (6), seetõttu keskendutakse kõnealuses ettevalmistavas arvamuses terviseküsimustele. Kutsume tulevast eesistujariiki Portugali ja teisi sidusrühmi üles tutvuma meie varasema tööga rände valdkonnas.

3.1

Rände ja tervishoiu teemal on palju kirjutatud ning käesoleva aruande aluseks on hiljutine dokument, mis koostati poliitika analüüsi- ja uurimisprogrammi jaoks ülemaailmsele rahvusvahelise rände komisjonile (Carballo & Mboup, september 2005). Teistele allikatele viidatakse arvamuse käigus.

3.2

Maailma Tervishoiuorganisatsioon määratleb tervist täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaoluna ning mitte üksnes haiguse või põduruse puudumisena. Käesolev arvamus väidab, et selliselt määratletud tervis on üks inimõigustest.

3.3

Sisserändajate ja pagulaste tervis on paljudel põhjustel oluline, sealhulgas

4.1

Rahvusvaheliselt rändab igal aastal hinnanguliselt üle 200 miljoni inimese, et otsida tööd ja paremat elu. Vähemalt 30–40 (7) miljonit neist rändab mitteametlikult. Kõik maailma sisserändajad kokku moodustaksid arvukuselt viienda kõige elanikerohkema riigi maailmas (8). 2005. aastal moodustasid naised kõigist sisserändajatest 49,6 %. Euroopas elab 7–8 miljonit registreerimata sisserändajat (9).

4.2

Kõnealuses ettevalmistava arvamuses on komitee käsitlenud rännet ja tervishoidu enamasti seoses kolmandate riikide kodanikega, kes asuvad elama Euroopa Liitu. Praegu elab ELis umbes 18 miljonit kolmandate riikide kodanikku. Samuti elab ELis märkimisväärne arv välismaal sündinud kodanikke ning mitteametlikke või ebaseaduslikke sisserändajaid. Enamik ELi sisserändajaid sisenes aga ELi seaduslikult.

4.3

Varjupaigataotlejad moodustavad suhteliselt väikese osa kogu sisserännanud rahvastikust ning varjupaigataotluste arv on viimastel aastatel kahanenud. Selle põhjuseks on pigem ELi poliitika kui kaitset vajavate inimeste üldarvu vähenemine.

Viimastel aastatel on nii seaduslik kui ka mitteametlik ränne paljudes Lõuna-Euroopa riikides kasvanud, sealhulgas Portugal, Hispaania ja Itaalia. Paljud kõnealustest sisserändajatest on pärit Põhja-Aafrikast või Aafrika Alam-Sahara piirkonnast, Ladina-Ameerikast, Aasiast ja SRÜ riikidest.

4.4

Kuigi sisserändajad on üldiselt tervemad kui nende päritoluriigis elavad inimesed, võib neil olla rohkem terviseprobleeme kui neid vastuvõtva kogukonna inimestel keskmiselt. Sellel on mitmeid põhjuseid, sealhulgas järgmised:

4.5

Teatud piirkondadest pärit sisserändajatel esineb sagedamini nakkushaigusi ja pikaajalisi haigusseisundeid, näiteks on enam levinud vaimse tervise probleemid, südame isheemiatõbi, hingamisteede haigused ja suhkurtõbi.

4.6

Mitteametlikel sisserändajatel ning nende perekondadel, eelkõige lastel, on tõsisemad terviseprobleemid kui seaduslikel sisserändajatel, mis võib olla seotud riiki sisenemisel läbielatud ohtudega, halvemate majanduslike ja sotsiaalsete tingimustega ning teenuste puuduliku kättesaadavusega.

5.1.1

Majanduslikud tegurid on peamine ajend ELi elama asumiseks, kuid üks oluline põhjus on ka konflikti või tagakiusu eest põgenemine. Inimesed rändavad praegu ja ka edaspidi erinevatel põhjustel. Osa rändab eesmärgiga rajada uude kohta uus kodu ja alustada uut elu, teised kavatsusega teenida piisavalt raha ja pöörduda koju tagasi.

5.1.2

Osa rändab seaduslike kanalite kaudu, minnes tööle teatud konkreetseks ajaks, teised rändavad mitteametlikke kanaleid pidi, kuid leiavad tööd ja jäävad riiki määramata ajaks. Mõlemad kirjeldatud rühmad võivad tekitada tervishoiuprobleeme, mis on sageli seotud riikliku poliitikaga ja sotsiaalse hoiakuga sisserändajate suhtes ning selliste üldisemate tervist määravate teguritega nagu haridus, tööhõive ja elamumajandus.

5.1.3

Korduvrännet vaadeldakse üha enam kui väga olulist rändevormi (10). Kohaste meetmete tarvitusele võtmisel võib see aidata viia rahvusvaheline tööpakkumine ja -nõudlus vastavusse ning seeläbi panustada olemasolevate ressursside tõhusasse jaotamisse ja majanduskasvu edendamisse. See võib olla vastus ELi vajadusele pakkuda ebaseaduslikule sisserändele usaldusväärne alternatiiv.

5.2.1

Sundrände tervishoidu puudutavad tagajärjed on tõsised ja kaugeleulatuvad. Igal aastal on inimesed sunnitud lahkuma oma kodudest ja elama pagulastena ÜRO kaitse all, miljonid inimesed on sunnitud lahkuma oma kodudest ja jääma oma riigi piiridesse.

5.2.2

Inimesed peavad sageli maksma suuri rahasummasid, et neid üle piiride aidataks, mis põhjustab rahalisi raskusi. Sisserändajad elavad hirmus ja tööandjatel on kerge neid ära kasutada. Naiste puhul ei ole ebatavaline ka vägistamine ja seksuaalne kuritarvitamine.

5.2.3

Inimkaubandus on kuritegu, mis rikub inimõigusi ja hävitab elusid. Inimkaubandust tunnistatakse orjanduse kaasaegse vormina. Igal aastal kannatab (ILO andmetel) hinnanguliselt 12 miljonit inimest maailmas mingis vormis sundust ning hinnanguliselt üle 1 miljoni inimese aastas müüakse kaubana prostitutsiooni või sunniviisilise töö eesmärgil. USA välisministeeriumi andmetel on 80 % neist naised ja tüdrukud ning kuni 50 % alaealised. Samuti viitavad kõnealused andmed sellele, et enamus neist inimestest müüakse seksuaalse kuritarvitamise eesmärgil.

5.2.4

Inimkaubandus toob kaubitsejatele tohutut tulu, mõnede hinnangute kohaselt kuni 10 miljardit USA dollarit aastas (11). (iii: UNICEF)

5.3.1

Maailma Turismiorganisatsiooni teatel moodustas rahvusvaheline turism 20. sajandi viimasel kümnendil 30 % ülemaailmsest teenindussektorist. Nende hinnangul ületab rahvusvaheliste reiside arv 2020. aastaks 1,55 miljardit. Neist 0,4 miljardit moodustavad pikamaareisid ökoloogilistes piirkondades.

5.3.2

Tööstusriikidest reisib Aafrika, Aasia, Ladina-Ameerika ja Vaikse ookeani saarte troopikasse hinnanguliselt 14 miljonit inimest aastas. Suur osa neist naaseb haigusega, mis vajab ravi. Kõige tavalisem probleem on kõhulahtisus, kuid tavaliseks on muutunud ka malaaria, mis kujutab endast probleemi diagnoosi, ravi ja kulude osas riigile, kuhu turist naaseb.

5.3.3

Kui turistid ei võta tarvitusele kaitsemeetmeid, on neil oht nakatuda A-hepatiiti ja sugulisel teel nakkavatesse haigustesse, nt HI-viirus.

6.1.1

Paljudel ELi riikidel on reeglid riiki sisenemise õiguse, riigis viibimise kestuse ja lahkumise aja kohta. Üldiselt on need reeglid pigem piiravad kui lubavad ja muudavad rände keeruliseks. See võib luua sotsiaalse ja majandusliku keskkonna, mis on sisserändajate tervisele kahjulik.

6.1.2

Lähenemisviisid rahvatervisele ja tervise sõeluuringute tegemisele ning tervishoiuteenuste ja sotsiaalhoolekande kättesaadavusele on riigiti erinevad. Siiski tundub, et puudub põhjalik võrdlev teave riiklike strateegiate kohta.

6.2.1

Vähesed ELi riigid koguvad korrapäraselt andmeid sisserändajate tervise kohta. See raskendab usaldusväärse teabe andmist sisserändajate tervishoiualaste kogemuste ja vajaduste kohta. Paljudes riikides ei ole terviseandmete kogumise süsteemid kujundatud määratlema inimesi nende rändestaatuse alusel.

6.2.2

Kui mõnedes riikides kogutakse kõnealuseid andmeid, siis teistes keskendutakse päritolupiirkonnale või etnilisele päritolule. Ebaselgeks võib jääda ka see, kes on sisserändaja ja kes on sisserändaja järeltulija. Mõnel juhul kirjeldatakse inimesi nende etnilise päritolu alusel ning ei tehta vahet lastel, kes on ise sisserändajad, ja lastel, kes on sisserändajate järeltulijad.

6.2.3

Samuti on olemas kindlaksmääramata arv mitteametlikke ja seega registreerimata sisserändajaid, kes ei soovi ka vastava vajaduse tekkimisel tervishoiuasutuste poole pöörduda.

6.2.4

Lisaks ei pruugi sisserändajad soovida anda tervishoiuasutustele teavet oma rändestaatuse kohta, kui sellel võivad olla nende suhtes ebasoodsad tagajärjed. Olukorda halvendab veelgi asjaolu, et usaldusväärne teave ei ole kättesaadav.

6.2.5

Vastumeelsuse juured võivad peituda kultuuris ja religioonis. Lisaks puuduvad ametiasutustel ja tervishoiuteenindajatel asjakohased teadmised ning nad ei ole valmis sisserändajate erivajadusi rahuldama. Nimetatud põhjustel ei ole sisserändajate ja nende tervisliku seisundi kohta piisavalt teavet.

6.3.1

Nii seaduslike kui mitteametlike rändajate jaoks muutuvad sellised väljakutsed nagu keel, kultuur ja reeglid veelgi raskemaks hirmu tõttu tundmatu ees (vt Tizon 1983). Teised sarnased probleemid on näiteks

Kõik need mõjutavad üksikisikute ja kogukondade tervist.

6.4.1

Teadusuuringud (12) näitavad, et mõnedes Euroopa sisserändajate rühmades esineb enim skisofreeniajuhte ja enesetappe, palju narkootikumide ja alkoholi kuritarvitamist ning suurt depressiooni- ja ärevuseriski. Uuringud viitavad ka sellele, et tervishoiualane ja sotsiaalne toetus nendele rühmadele ei ole piisav.

6.4.2

Mõned tegurid, mis aitavad kaasa sisserändajate vaimse tervise halvenemisele, on toitumise, perekonna ja sotsiaalse toetuse, kultuuri, keele ja kliimaga seotud muutused; vastuvõtva elanikkonna vaenulikkus, rassism ja ksenofoobia; inimesed põgenevad sõja ja sellega kaasnevate õuduste — piinamise, perekonna kaotuse ja seksuaalse ärakasutamise — eest.

6.4.3

Uuringud viitavad sellele, et kaks kolmandikku pagulastest kogevad ärevust või depressiooni ning traumaatilise stressireaktsiooni sümptomeid, neist tavalisemad on õudusunenäod ja paanikahood.

6.4.4

Kõnealuste häirete ravi, abi ja toetuse halb kättesaadavus puudutab eriti varjupaigataotlejaid ja mitteametlikke sisserändajaid, kes aga vajaksid neid teenuseid kõige enam.

6.5.1

Kõigi inimeste tervist mõjutab paik, kust nad pärit on, ja sotsiaalne keskkond, milles nad elavad. Üldine tendents on, et majanduslikel põhjustel sisserändajad rändavad vaesematest riikidest rikkamatesse, mis tähendab seda, et neist osade tervislik seisund on seotud vaesusega.

6.6.1

HI-viirusesse või tuberkuloosi nakatunud sisserändajatele antav toetus on erinev ning sellega kaasnevad väljakutsed kultuuri, keele ja religiooni valdkonnas ning samuti sisserändajate õigusliku ja majandusliku olukorra osas. HI-viirus/AIDS on eriti ohtlik noortele, naistele ja tüdrukutele.

6.6.2

Puudub ühtne sõeluuringute poliitika ja isegi see, kuidas koha peal sõeluuringuid teostatakse enne riiki sisenemist, on erinev. Seega usaldusväärsed andmed puuduvad ja suhtumine kohalikesse sõeluuringutesse on väga erinev. Mõnede talituste andmetel jääb 50 % järelkontrolli tulemata ja teenuseosutajate sõnul on põhjusteks ebapiisav teabevahetus, kartus ametivõimude ees ja teadmatus selle suhtes, mis võib olla saadaval. Komitee on teadlik, et volinik Kyprianou on palunud Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuselt tuberkuloosi käsitlevat tegevuskava. Kava avaldatakse 2007. aasta sügisel ning selles võetakse arvesse olukorda erinevates liikmesriikides.

6.6.3

1995–2005 on ELis pidevalt suurenenud tuberkuloosi haigestumus. Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse viimases epidemioloogilises aruandes märgitakse, et „välismaa päritolu haiged” moodustavad 25 riigis esinenud kõikidest haigusjuhtudest 30 % (vi: „The First European Communicable Disease Epidemiological Report”, Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus, 2007). Samuti tuleb tunnistada, et sisserändajad elavad sageli piirkondades, kus eluasemetingimused on viletsad ning eluasemed ja töökohad on ülerahvastatud, millega kaasneb respiratoorsete nakkuste leviku oht. Sisserändajate hulgas on tõenäoliselt ka rohkem kodutuid.

6.6.4

Seoses HI-viirusega esitatakse ELi raportis „AIDS & Mobility — HIV/AIDS Care & Supports for Migrants and Ethnic Minority Communities in Europe” (vii: EL — toim Clark, K. & Broring, G.) riikide aruanded järgmiste valdkondade kohta:

6.6.5

Raportis tuuakse esile asjaolu, et sisserändajate olukord (inimeste arv, etniline taust ja epidemioloogia) ja ühiskonna reaktsioon on Euroopas väga erinev.

6.6.6

On võimalus, et kõrge HI-viiruse esinemissagedusega riikidest pärit inimesed toovad tõenäoliselt viiruse endaga kaasa. Aastatel 1997–2005 diagnoositi ELis kõigist heteroseksuaalsel teel HI-viirusega nakatumistest 47 % inimestel, kes on pärit kõrge HI-viiruse esinemissagedusega riikidest.

6.6.7

Samas madala HI-viiruse esinemissagedusega riikidest pärit sisserändajad ei näi olevat suuremas ohus (ja võivad olla vähem ohustatud) kui vastuvõtjariigi elanikud.

6.7.1

Pikaajalised haigused, nagu südame isheemiatõbi, krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, rabandus ja suhkurtõbi esitavad suure väljakutse tervishoiuasutustele enamikus maailma osades ning põhjustavad igal aastal surmadest umbes pooled.

6.7.2

Südame isheemiatõbi on peamine surmapõhjus ning sel on kõige suuremad tagajärjed ravi, kulutuste ning mõju osas üksikisikutele, hooldajatele ja kogukonnale. Südame isheemiatõbe võib sisserändajate kogukondades seostada etnilise eelsoodumuse, toitumise ja stressiga. Ühendkuningriigis näib Aasiast pärit meestel olevat suurem soodumus jääda südame isheemiatõppe kui kohalikel elanikel (viii: Baljaran & Raleigh, 1992; McKeigue & Sevak, 1994, BMJ 2003).

Lõuna-Aasiast pärit meestel ja naistel on südame isheemiatõve puhul 30–40 % suurem suremus kui teistel (ix: Balajaran, 1991).

6.7.3

Ühendkuningriigi andmetel on Kariibi mere piirkonnast pärit sisserändajatel suurem rabanduse esinemise sagedus — kaks korda suurem kui „valgetel” (x: Stewart 1999). Rootsis täheldatakse Soome sisserändajate hulgas ülekaalulisuse ja südame isheemiatõve kõrget määra, mis on seotud toitumise ja alkoholitarbimisega (xi: Jarhult et al., 1992).

6.8.1

Sisseränne maailma eri paikadest võib põhjustada ka geneetiliste haiguste levikut. Ilmnenud on rohkem sirprakkaneemiat ja talasseemiat Aafrikast ning Kariibi mere ja Vahemere piirkonnast sisserändamise tulemusena. Sirprakkaneemia on ELis suhteliselt sage ning tabab igal aastal hinnanguliselt 6000 täiskasvanut ja 75–300 last Ühendkuningriikides (xii: Karmi 1995). Sirprakkaneemia kõrget esinemismäära on leitud ka sisserändajatel Portugalis (xiii: Carrerio et al., 1996).

6.8.2

Talasseemia on Vahemere piirkonna päritoluga pärilik verehaigus, mis esineb Ühendkuningriigis Lähis-Idast ja Küprosest pärit etniliste vähemusrahvustel, ning on tõendeid, et see esineb sageli ka inimestel Pakistanist, Hiinast ja Bangladeshist.

6.8.3

Nende haiguste korral on vaja spetsialisti diagnostika- ja nõustamisteenuseid, mis ei ole alati saadaval.

6.9.1

Sisserändajatel on tavaliselt madalama kvalifikatsiooniga töökohad, mida kohalik elanikkond ei soovi. Mõnega neist töödest, nt kaevandamine, tööl asbestiga kokkupuutumine, keemiatööstus või rasketööstus, kaasnevad terviseohud. Põllumajandussektoris on kokkupuudet taimekaitsevahendite ja teiste kemikaalidega seostatud depressiooni, peavalu ja naiste puhul nurisünnituse sagedase esinemisega.

6.9.2

Sisserändajatel, kes on kõrgelt haritud, oskustöölised, välja rännanud nn ajude äravoolu raames või kes liiguvad pidevalt ringi, esineb väga sageli tööga seotud stress, kuna neil on vastuvõtjariigi töötajatest kehvemad tingimused (erinevad õigused jms), aga neil ei ole muud valikut, kuna nad on majanduslikult sõltuvad (13).

6.10.1

Tööõnnetuste esinemissagedus on Euroopas sisserännanud töötajatel umbes kaks korda kõrgem (xiv: Bollini & Siem, 1995). Saksamaal on õnnetused sisserändajate hulgas sagedad, eriti viletsate tervishoiu- ja tööohutusmeetmetega sektorites (xv: Huismann et al., 1997). Vastavalt andmetele Saksamaalt on sisserändajate 5–9-aastastel lastel suurem tõenäosus sattuda liiklusõnnetustesse ja saada vigastusi kui teistel sama vanusega lastel (xvi: Korporal & Geiger, 1990). Madalmaades on Türgi ja Maroko päritolu lastel suurem oht sattuda õnnetustesse kodus, sh mürgistus ja põletus, ning liiklusõnnetustesse (xvii: de Jong & Wesenbeek, 1997).

6.11.1

Mõnel sisserändajate rühmal, näiteks oma naistest eemalolevatel meestel, on kõrgem oht nakatuda sugulisel teel nakkavatesse haigustesse. Paljudes ELi riikides on rasedusega seotud suremus sisserännanud naiste hulgas kõrgem kui kohalike naiste hulgas. Raseduse katkestamist esineb sagedamini sisserännanud naiste puhul. Barcelonas esitavad esilekutsutud abordi taotlusi sisserännanud naised kaks korda rohkem kui Hispaania naised. Migratsiooni ja Tervishoiu Rahvusvahelise Keskuse (ICMH) uuringu põhjal Genfis on abordimäär ebaseaduslikult sisserännanud naiste hulgas kolm korda kõrgem võrreldes samaealiste kohalike naistega (xviii: Carballo et al., 2004).

6.11.2

Ühendkuningriigis on Aasia pärituolu emadel suurem tõenäosus saada väiksema sünnikaaluga lapsi kui teistel etnilistel rühmadel ning nende lastel on suurem sünnieelne ja -järgne suremus. Kariibi mere piirkonnast pärit naiste lastel on samuti keskmisest kõrgem postneonataalne suremus. Belgias ja Saksamaal on sünnieelne ja imikute suremus kõrge Marokost ja Türgist sisserännanud naiste laste puhul. Aafrika Alam-Saharast ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikast pärit naistele teeb muret laste väike sünnikaal ja probleemid sünnitusel.

6.11.3

Sisserännanute laste puhul kasutatakse vähem ennetusteenuseid, näiteks immuniseerimist.

6.12.1

Sisserännanutel on tervishoiuteenustele ligipääsemisel õiguslikud, psühho-sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid. Samuti on ilmselge probleem keelebarjäär ning tervishoiuteenuste kulu: isegi väga väike summa on madala sissetulekuga sisserännanu jaoks suur takistus. Mitteametlikud sisserändajad ja varjupaigataotlejad, kes ootavad, millal nende taotlusi menetletakse, seisavad paljudes riikides silmitsi õiguslike takistustega.

6.12.2

Lisaks sellele on riiklikud tervishoiuasutused sageli olukorras, kus nad ei saa pakkuda teenuseid sisserändajate spetsiifilistele terviseprobleemidele ning neil puudub tundlikkus ja vajalikud oskused, et edukalt ravida inimesi, kel võivad olla märkimisväärselt erinevad arusaamad tervise osas ning erinev suhtumine haigusesse, valusse ja surma ning teistsugused viisid, kuidas kirjeldada sümptomeid, toime tulla haigusega ja väljendada arstile oma ootusi.

6.12.3

Samuti võib seda olukorda veelgi keerulisemaks muuta liikmesriikide väga arenenud ja diferentseeritud tervishoiusektori keerukus.

6.12.4

Haiguste ennetamise ja tervise edendamise korraldus sisserännanud kogukondade jaoks on sageli ebapiisav. See ei puuduta mitte ainult rasedate arstlikku läbivaatust, vaid ka vaktsineerimisprogramme ja teisi ennetavaid ja varase tuvastamise meetmeid, sh sõeluuringuid. Siiamaani on ennetusprogrammides harva järgitud kultuuriga arvestavat lähenemisviisi, et sisserändajate eri rühmadeni jõuda.

6.12.5

Teatud tervishoiuteenuste kõrge hind ja ravimite hind on enamiku sisserändajate jaoks raske koorem. Selle tagajärjel võib juhtuda, et sisserändajad ei küsi ravi piisavalt õigeaegselt, ei järgi neile määratud ravi ega võta ravimeid. See suurendab kirjeldamatult inimeste kannatusi ning ühiskonna üldist majanduslikku kahju.

6.13.1

Veel üks suurenev väljakutse on suundumus võtta ELis ja teistes arenguriikides järjest enam tööle tervishoiutöötajaid vaestest riikidest. Kui seda ei hoita kontrolli all, võib see põhjustada suurt kahju tervishoiusektorile vaestes riikides (kes jäävad kaotajaks) ning muuta meditsiini- ja õendushariduse neis riikides vähem jätkusuulikuks. Koolitatud tervishoiutöötajate väljavool vaestest riikidest on märkimisväärne investeerimiskahju tervishoiutöötajate koolituses (14). Selle probleemi lahendamiseks tuleb leida uued lahendused, nagu spetsiaalne hüvitusfond, koolitus ja ümberasumine. Näiteks Ühendkuningriik ja Iirimaa tagavad riiklikus tervishoiuteenistuses eetiliste värbamistavade järgmise, mis on laialt tunnustatud hea tava. Liikmesriigid peavad tagama, et selliseid tavasid järgitaks ning et neid kohaldataks nii tervishoiutöötajate personaliotsingubüroodes kui ka erasektori ja riiklikes tervishoiuasutuses.

6.13.2

Tervishoiutöötajatel (eelkõige õed ja arstid) on võtmeroll selles, et säilitada ja parandada tervishoidu sisserändajate jaoks. Liikmesriigid peavad tagama, et tervishoiutöötajad suudavad vastata sisserändajate tervishoiuvajadustele ning mõistavad kultuurilisi, usulisi ja elustiili tegureid, mis mõjutavad konkreetsete rühmade tervishoiutavasid. See on vajalik, et tagada sisserändajatele juurdepääs sobivale ja nende kultuuritaustaga arvestavatele tervishoiuteenustele.

—

EMSK arvamused:

—

15. detsembri 2006. aasta arvamus „Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile — Haagi programm: Viie järgneva aasta kümme prioriteeti: Euroopa vabaduse, turvalisuse ja õiguse uuenemispartnerlus” KOM(2005) 184 lõplik, raportöör Luis Miguel Pariza Castańos (ELT C 65 17.3.2006);

—

20. aprilli 2006. aasta arvamus „Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanek ühenduse rändestatistika ja rahvusvahelise kaitse kohta” — KOM(2005) 375 lõplik — 2005/0156 (COD), raportöör Sylvia Sciberras (ELT C 185 8.8.2006).