27.10.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 256/108

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab eesistujariigi Portugali taotlust koostada arvamus flexicurity (paindlikkuse ja kindlustatuse ühitamine) teemal, kuna sellealane arutelu on siiamaani olnud piiratud peamiselt välise paindlikkuse suurendamisega ja võimalustega, kuidas seda suurendamist hüvitada tööturumeetmete või sotsiaalkindlustussätete tugevdamise teel. Selle asemel tuleks keskenduda teistele mõõtmetele, et loodaks olukord, millest võidavad kõik.

1.2

Komitee tahab rõhutada sotsiaalpartnerite rolli tugevdamise vajalikkust. Sotsiaalpartnerid peaksid olema flexicurity-alase arutelu ühed peaosalejatest ning neil peaks olema Euroopa Komisjoni konsulteerimistes privilegeeritud roll. Komisjon oleks pidanud rohkem tähelepanu pöörama konsulteerimisele, eelkõige Euroopa sotsiaalpartneritega, flexicurity mõiste Euroopa määratluse osas.

1.3

Aruteludeks flexicurity üle on vaja tugevdada töösuhete süsteemi Euroopa ja liikmesriikide tasandil. Tugev ja elav sotsiaaldialoog, kus sotsiaalpartnerid osalevad aktiivselt ning kus nad saavad läbi rääkida, mõjutada ja vastutust võtta flexicurity määratluse ja komponentide osas ning hinnata selle tulemusi, on äärmiselt vajalik.

1.4

Komisjon ja liikmesriigid peaksid püüdma siduda arutelusid, mis võivad viia flexicurity-le toetuvate reformideni töösuhete tugevdamise ja kaasajastamsiega igal tasandil. Seega tahab komitee näha tugevamat sidet flexicurity arutelu ning kõigi tasandite sotsiaaldialoogi ja vajalike tasandite kollektiivläbirääkimiste tugevdamise vahel, arvestades samas liikmesriikide töösuhete erinevate süsteemide mitmekesisusega. Flexicurity peaks tasakaalustatult edendama nii paindlikkust kui kindlustatust. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee taunib arusaama, nagu tähendaks flexicurity töötajate õiguste ühepoolset ja ebaseaduslikku vähendamist.

1.5

Komitee tunnistab, et arvestades sotsiaalpartnerite olulist rolli flexicurity poliitika järkjärgulises arengus Euroopa tasandil, ei saa kõnealust arutelu näha eraldiseisvana Euroopa sotsiaaldialoogi sisust ega sotsiaaldialoogi enda edasisest arengust.

1.6

Komitee tahab rõhutada, et komisjon ja liikmesriigid peaksid flexicurity kontekstis pöörama rohkem tähelepanu soolisele võrdõiguslikkusele ja põlvkondadevahelisele solidaarsusele. Naised, vanemad töötajad ja noored on tööturul sageli ebasoodsas olukorras paindlikkuse ja kindlustatuse osas ning edendada tuleks nende rühmade olukorra võrdsustumist.

1.7

Komitee soovib, et liikmesriigid ja komisjon püüaksid suurendada kohanemisvõimet sisemise paindlikkuse abil ning muudaksid selle teostatavaks ja vastuvõetavaks flexicurity mõõtmeks. Sisemisel paindlikkusel võib olla võtmeroll tootlikkuse, uuendustegevuse ja konkurentsivõime edendamisel ning seega saab see aidata saavutada Lissaboni strateegia eesmärke. Samuti võib sisemine paindlikkus aidata töötajatel oluliselt paremini ühitada tööd teiste tegevuste ja kohustustega ning parandada nende töö kvaliteeti. Kõige selle eeltingimus on õigusraamistik töö- ja tervisekaitse ning töötajatele stabiilsuse ja turvalisuse tagamiseks. Töökaitse koos tõhusate tööturule tagasitoomise meetmetega ja aktiivse tööturupoliitikaga on esmatähtsad nii ettevõtete kui ka töötajate kohanemisvõime ja kindlustatuse seisukohast.

1.8

Komitee arvates peaks püüdlema tööaja paindlikkuse ja töötajate kaitse vahelise tasakaalu suunas. Kõige paremini saab selle tagada kollektiivläbirääkimistel vastavalt riiklikele tavadele sätestatud eeskirjadega. Et pidada kollektiivläbirääkimisi tööaja paindlikkuse osas, on vaja kindlat õiguste raamistikku, hästi toimivaid sotsiaalorganisatsioone ja tööhõivet soodustavaid sotsiaalkindlustussüsteeme.

1.9

Funktsionaalne paindlikkus on sotsiaalpartnerite kollektiivläbirääkimistes samuti võtmeteema. Kollektiivläbirääkimistel saab tasakaalustada ja täpsustada ettevõtete ja töötajate vajadusi ning määratleda paranenud oskuste piisav hüvitamine.

1.10

Funktsionaalse paindlikkuse puhul tuleb töötajate teadmisi ja võimeid pidevalt täiendada, selle tagamiseks on vaja hästi toimivat hariduse ja koolituse infrastruktuuri. Kuigi varem on võetud mitmeid kohustusi elukestva õppe osas, on neist veel paljud praktikasse viimata.

2.1

Eesistujariik Portugal on palunud komiteel koostada ettevalmistava arvamuse flexicurity teemal ja sealhulgas käsitleda järgmiseid küsimusi:

2.2

Mitmed suunised tööhõivesuunistes (2005–2008) võiksid moodustada flexicurity arutelu aluse. 2006. aasta kevadisel Euroopa Ülemkogul paluti liikmesriikidel pöörata eritähelepanu flexicurity (paindlikkuse ja kindlustatuse ühitamise) väljakutsele. Seetõttu soovitati liikmesriikidel rakendada vastavalt iga riigi tööturu olukorrale tööturu ja sotsiaalpoliitika reforme integreeritud flexicurity lähenemisviisi kohaselt.

2.3

Flexicurity küsimust arutati kahel sotsiaalministrite tippkohtumisel seoses Euroopa tippkohtumistega detsembris 2006 ja märtsis 2007.

2.4

Komisjon moodustas ekspertide töörühma, kes töötaks välja flexicurity vormid, st tööelu paindlikkuse ja kindlustatuse teatud mõõtmed. Selle alusel andis komisjon 2007. aasta juunis välja teatise flexicurity teemal, kus esitati ka ühised põhimõtted. 2007. aasta detsembris lisatakse ühised põhimõtted 2008. aasta muudetud tööhõivesuunistesse. Ka rohelises raamatus „Tööõiguse ajakohastamine 21. sajandi sõlmküsimuste lahendamisel” (1), mille soovitused on välja toodud mujal, käsitleti flexicurity mõõdet konkreetselt töölepingute seisukohast.

2.5

Komitee tahab ka ära märkida olulise töö, mida teeb antud valdkonnas Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fond ja milles tuuakse välja olulised aspektid flexicurity olemuse kohta.

3.1

3.2

Euroopa tasandil toimunud flexicurity-teemaline arutelu, mida on juhtinud Euroopa Komisjon ja mis on olnud inspireeritud Taani näite teatud aspektidest, on käsitlenud peamiselt ainult välise paindlikkuse suurendamist ja võimalusi, kuidas seda suurendamist hüvitada tööturumeetmete või sotsiaalkindlustussätete tugevdamise teel. Välise paindlikkuse eelised ja puudused on valdkond, kus ametiühingute ja tööandjate organisatsioonide arvamused sageli lahknevad. Lisaks sellele teatas OECD (2) hiljuti, et töökaitse õigusaktidel ei ole märkimisväärset mõju tööhõive kogumäärale. Samuti on ILO andmetel positiivne suhe staaži ja tootlikkuse vahel (vt lisa).

3.3

Käesolevas arvamuses püütakse laiendada flexicurity-alast arutelu kolmel viisil. Esiteks on arvamuse eesmärk rõhutada seda, et sotsiaalpartnerite rolli tuleb kõnealuses arutelus ja tööturureformides üldiselt tugevdada. Teiseks tahab komitee esile tuua seda, et flexicurity arutelus tuleks rohkem tähelepanu pöörata soolistele erinevustele ning noortele tööturul. Sooline võrdõiguslikkus on suurel määral puudunud flexicurity arutelust. Hoolimata asjaolust, et enamik naisi ja mehi soovivad suuremat paindlikkust osalise tööaja kaudu, et tagada töö ja pereelu parem ühitamine, on naised tööturul sageli ebasoodsas olukorras paindlikkuse ja kindlustatuse osas, mistõttu tuleks püüelda selle poole, et naiste olukord oleks meeste omaga samaväärne (3). Kolmandaks leiab komitee, et arutelu laiendamisel tuleks uurida alternatiivseid võimalusi kohanemisvõime saavutamiseks, elukestva õppe soodustamiseks, tootlikkuse parandamiseks ja uuendustegevuse edendamiseks, mis on Lissaboni protsessi olulised aspektid. Need on ka küsimused, mida komitee on käsitlenud oma arvamuses tööhõivesuuniste teemal (4). Seda silmas pidades ei käsitleta arvamuses välise paindlikkuse küsimust, vaid keskendutakse võimalustele, kuidas suurendada kohanemisvõimet sisemise paindlikkuse teel.

3.4

Flexicurity on erilise tähtsusega väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks, arvestades nende tähtsust tööhõive kontekstis. Seega peab liikmesriikide flexicurity-ga seotud poliitika hõlmama sätteid, millega kaitstakse VKEde ja nende töötajate vajadusi.

3.5

Komitee rõhutab, et kõigi flexicurity mudelite alus on heaoluriik, mis suudab tagada sotsiaalkaitse kõrge taseme, piisavate vahenditega varustatud avalikud teenused ja stabiilse õigusraamistiku kollektiivläbirääkimisteks ja sotsiaaldialoogiks. Üldised hoolekandesüsteemid võivad suurendada liikuvust, tagades, et töötajad ei kaota midagi, kui toimuvad muutused, millel on nende töökohta mõjutavad tagajärjed. Kui on olemas stabiilne õigusraamistik sotsiaaldialoogiks ja kollektiivläbirääkimisteks, siis tagatakse võimalused, et tugevad sotsiaalpartnerid jõuavad üksmeelele tööturgu puudutavates põhiküsimustes.

4.1

Flexicurity raames otsustatakse, milline on õiguste ja kohustuste tasakaal tööandjate ja töötajate vahel. Sotsiaaldialoog ja kollektiivläbirääkimised on äärmiselt olulised vahendid ükskõik millise tööturureformi, sh flexicurity väljatöötamisel ja rakendamisel. Seega rõhutab komitee, et sotsiaalpartnerid on peategelased igas flexicurity arutelus kõigil tasanditel. Sotsiaalpartneritel peaks olema järjest suurem juhtroll paindlikkuse ja kindlustatuse vahelise tasakaalu määratlemisel. Sel teel aitavad nad kaasa tööturu eeskirjade parandamisele.

4.2

Komitee tunnistab, et Euroopa tasandil on komisjon sotsiaalpartnereid teavitanud oma plaanidest kõnealuse arutelu osas. Siiski leiab komitee, et antud valdkonnas oleks komisjon pidanud rohkem tähelepanu pöörama konsulteerimisele, eelkõige Euroopa sotsiaalpartneritega, flexicurity mõiste Euroopa määratluse osas. Sotsiaalpartnerite suure kaasatuse ja tugeva pühendumiseta oleks raske rakendada ükskõik millist flexicurity strateegiat.

4.3

Komitee on märkinud oma arvamuses Taani flexicurity süsteemi kohta (5), et „Taani flexicurity süsteemi loomisel oli keskne roll tööturu osapooltel, nad kaasati nii otsustusprotsessidesse kui ka koolituspoliitika rakendamisse ning tööturul toimuvate struktuurireformide elluviimisesse. […] Tööturu osapoolte roll tuleneb ühelt poolt ajaloolisest arengust […] Tööturu osapoolte aktiivsem osalemine ning suurem mõju ühiskonna konkurentsi- ja kohanemisvõime tagamisel võib seega osutuda väga kasulikuks.”

4.4

Oma arvamuses Euroopa sotsiaalmudel kohta (6) rõhutas komitee, et „mis puutub Euroopa sotsiaalmudeli põhimõttelisse ülesehitusse, siis ei saa sotsiaalpartnerite kandvat rolli majandus- ja sotsiaalpoliitikas kuidagi alahinnata. Selles kontekstis tuleb tähelepanu pöörata tööandjate ja töötajate ühenduste eriti olulisele reguleerivale funktsioonile seoses kollektiivlepingute ja palgakokkulepetega.”

4.5

Flexicurity tegevuskava ei tohiks seega koostada ülalt-alla põhimõttel, kus komisjon selle määratleks ja liikmesriikide valitsused seda arutaks. Sotsiaalpartnerid peaksid saama läbi rääkida, mõjutada ja vastutust võtta flexicurity määratluse ja komponentide osas ning hinnata selle tulemusi. Kuna flexicurity on nii tihedalt seotud sotsiaaldialoogi ja kollektiivläbirääkimistega, peaks flexicurity-alane arutelu tooma esile ka puudujäägid olemasolevas sotsiaaldialoogis ja kollektiivläbirääkimistes. Nende puudujääkidega tuleks tegeleda samal ajal, kui flexicurity tegevuskava välja töötatakse. Seega tahab komitee näha tugevamat sidet flexicurity arutelu ning kõigi tasandite sotsiaaldialoogi ja vajalike tasandite kollektiivläbirääkimiste tugevdamise vahel, arvestades samas liikmesriikide töösuhete erinevate süsteemide mitmekesisusega.

4.6

Sotsiaaldialoogi Euroopa tasandil on maailmas ainulaadne, kuna see annab sotsiaalpartneritele kaasseadusandja rolli sotsiaalpoliitika valdkonnas. Viimastel aastatel on see arenenud autonoomsema sotsiaaldialoogi suunas. Sotsiaalpartneritel on õigus käsitelda ühist huvi pakkuvaid küsimusi Euroopa tööturu parema toimimise eesmärgil. Komitee tunnistab, et arvestades sotsiaalpartnerite olulist rolli flexicurity poliitika järkjärgulises arengus Euroopa tasandil, ei saa kõnealust arutelu näha eraldiseisvana Euroopa sotsiaaldialoogi sisust ega sotsiaaldialoogi enda edasisest arengust. Sotsiaalpartnerid on oma mitmeaastases töökavas kokku leppinud, et nad uurivad flexicurity aspekte ja töötavad samuti ühise arusaamise suunas Euroopa sotsiaaldialoogi vahendite osas (7). Komitee on selles küsimuses oma seisukoha välja töötanud arvamuses „Tööalane konkurentsivõime ja ettevõtlikkus — kodanikuühiskonna, tööturu osapoolte ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste roll soolisest vaatenurgast” (8).

4.7

Liikmesriikides on kõigil tasanditel mitmeid näiteid sotsiaalpartnerite olulisest rollist nii paindlikkuse kui ka kindlustatuse suurendamisel tööandjate ja töötajate jaoks. Kollektiivlepingud iseenesest ei ole tööandjatele ja töötajatele mitte ainult kindlustatuse tagamiseks, vaid need võimaldavad kokku leppida ka paindlikkuse osas. Järjest suurema konkurentsiga keskkonnas muutub üha enam loomulikumaks kaasata selliseid elemente nagu suurem sisemine paindlikkus, paremad karjäärivõimalused ja õigused elukestvale õppele. Samas liikmesriikides, kus sotsiaaldialoog ei ole rahuldav töösuhete süsteemide kehva olukorra tõttu, jätab see töötajad tööturul liigselt turujõudude meelevalda ning pakub liiga vähest kaitset. Liikmesriikide töösuhete süsteemide tugevdamine ja ajakohastamine peaks seega käima käsikäes liikmesriikides toimuvate flexicurity-teemaliste aruteludega.

4.8

Siinkohal tahaks komitee välja tuua mõned näited kokkulepetest sotsiaalpartneritega.

Komitee leiab, et Euroopa sotsiaalpartnerite kokkulepped näiteks tähtajaliste töölepingute, vanemapuhkuse, osalise tööaja ja kaugtöötamise kohta kuuluvad flexicurity mõiste alla, aidates saavutada tööandjate ja töötajate kindlustatust ja paindlikkust.

4.9

Et sotsiaalpartnerid saaksid läbi rääkida tööturu põhiküsimustes, saavutamaks sotsiaalselt aktsepteeritava tasakaalu paindlikkuse ja kindlustatuse vahel, on vaja riiklikku õigusraamistikku, mis innustab sotsiaalpartnereid andma oma panust ja pidama tõhusaid läbirääkimisi flexicurity küsimustes. Töökaitse õigusaktid ja tugev õigusraamistik annavad sotsiaalpartneritele võimaluse jõuda läbirääkimistel kokkulepeteni, millega edendatakse töötajate jõupingutusi, koostöövalmidust ja soovi osaleda koolitustel, mis mõjutab positiivselt kogutööhõivet ja majanduslikku tõhusust. Sotsiaalpartnerite panusega tagatakse nii ettevõtete kui ka töötajate huvide arvestamise. Lisaks on tööhõive kaitse koos tõhusate tööturule tagasitoomise meetmetega ja aktiivse tööturupoliitikaga esmatähtsad nii ettevõtete kui ka töötajate kohanemisvõime ja kindlustatuse seisukohast.

4.10

Sotsiaalpartnerite panuse eesmärk võiks olla kaitstud liikuvuse suurendamine ja üleminekute tasuvuse tagamine. Nad võivad aidata korraldada tööturu võimaluste ja õiguste ühist, läbirääkimistel saavutatud kontrolli. Komitee arvates aitaks see vähendada segmenteerumist ja parandaks integratsiooni.

5.1

Tööturu paindlikkus ja kindlustatus mõjutab mehi ja naisi erineval viisil. Naised töötavad sageli ebakindlamatel kohtadel, mida iseloomustab liigne paindlikkus. Liigset paindlikkust, millega võib mõnel juhul kaasneda töökohtade ebakindlus, tuleb tasakaalustada sobiva kindlustatusega. Samuti on vastavalt traditsioonilistele soorollidele naistel rohkem kohustusi laste ja vanurite eest hoolitsemisel ning neil on rohkem raskusi töö ja tööväliste tegevuste kokkusobitamisel. Lisaks sellele on hoolimata diskrimineerimisvastastest õigusaktidest jätkuvalt vahe meeste ja naiste palkades ning naistel on vähem õigusi sotsiaaltagatiste, sh pensionite osas. Seega mõjutavad naisi sageli paindlikkuse negatiivsed küljed.

5.2

Komitee rõhutab, et flexicurity arutelus peab olema märkimisväärne soolise võrdõiguslikkuse mõõde, mis on flexicurity arutelust üldiselt siiamaani puudunud. Naiste olukorda tööturul tuleb parandada nii paindlikkuse kui ka kindlustatuse küsimustega tegelemise teel, sh kindlamad töökohad, naiste kaasamine sotsiaalkindlustussüsteemidesse ning suurem toetus institutsioonidelt töö ja tööväliste tegevuste ühitamisele. Samuti tuleks arutelus käsitleda hoolitsemise ja majapidamisülesannete jaotust naiste ja meest vahel. Komitee on Portugali eesistumiseks oma seisukohta kõnealustes küsimustes edasi arendanud arvamuses „Sotsiaalpartnerite roll töö-, pere- ja eraelu ühitamisel” (9).

5.3

Peale soolise võrdõiguslikkuse mõõtme on flexicurity arutelus ka põlvkondade mõõde. Tööhõive määr on vanemate töötajate hulgas madalam võrreldes tööjõuga üldiselt. Samuti peavad paljude liikmesriikide noored silmitsi seisma ebakindla tööturuga, mida iseloomustavad suur töötus, tähtajalised töölepingud, ebapiisav sotsiaalkindlustus ja noorte kvalifikatsioonist madalam töö.

5.4

Komitee on märkinud (10), et töökohad peaksid vastama töötaja haridusele ja töökogemusele ilma ealise diskrimineerimiseta ning et kõik liikmesriigid peavad üle võtma ja kohaldama direktiivi, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (2000/78/EÜ). Samuti kutsus komitee üles edendama kvaliteetseid töökohti soosivat poliitikat, mis suunaks ja koolitaks kodanike põlvkondi kogu nende karjääri vältel. Kõnealuse poliitika kujundamisse tuleb kaasata sotsiaalpartnerid ja asjaomased majandus- ja sotsiaalvaldkonna osapooled kohalikul, riiklikul ja Euroopa tasandil.

5.5

Euroopa sotsiaalpartnerid on kokku leppinud soolise võrdõiguslikkuse tegevuskavas, mida võib kasutada ka flexicurity arutelus. Tegevuskavas on määratletud neli prioriteeti: käsitleda soorolle, edendada naiste osalust otsustusprotsessis, toetada töö ja pereelu ühitamist ning tegeleda meeste ja naiste palgavahega.

5.6

Eelmistes punktides esitatud seisukohad ning sotsiaalpartnerite dialoog peaksid võrdselt toonitama puuetega töötajate ja noorte tudengite probleemide olulisust.

6.1

Sisemine paindlikkus on olnud flexicurity arutelus vähe käsitletud küsimus. Sisemine paindlikkus puudutab tööaja paindlikkust ja funktsionaalset paindlikkust ning tugevdab kohanemisvõimet. Tavaliselt on tegemist küsimusega, milles sotsiaalpartneritel on rohkelt kogemusi, et läbirääkimistel positiivsete tulemustega kollektiivlepinguteni jõuda. Sisemisel paindlikkusel võib olla võtmeroll tootlikkuse, uuendustegevuse ja konkurentsivõime edendamisel ning seega saab see aidata saavutada Lissaboni strateegi eesmärke. Samuti võib see aidata töötajatel oluliselt paremini ühitada tööd teiste tegevuste ja kohustustega ning parandada nende töö kvaliteeti. Mõlemas suhtes võib see suurendada stabiilsust ja vähendada määramatust. Ometi võib sisemine paindlikkus muutuda ka liigseks, mis viib halbade töötingimusteni või töökohtade ebakindluseni, häirib töö ja tööväliste tegevuste tasakaalu või mõjutab negatiivselt isegi kaupade kvaliteeti ja tarbijatele teenuste osutamist. Seega on selline paindlikkus mõistlik ainult siis, kui see on kollektiivläbirääkimiste tulemus ning kui seda kujundatakse õigusraamistikus, mis tagab töö- ja tervisekaitse ning stabiilsuse ja kindlustatuse töötajate jaoks. Läbirääkimistel saavutatud sisemise paindlikkuse poole püüdlemine sellises õigusraamistikus on teostatav lähenemine ning selle abil püütakse ühitada konkurentsivõime tõstmist ning töötingimuste ja tööelu kvaliteedi parandamist.

6.2.1

Tööaja paindlikkus hõlmab tavanädala tööaja jaotust, mis on kehtestatud kollektiivlepingute ja/või õigusaktidega pikemaks perioodiks. Sellest saavad kasu ettevõtted, kuna see võimaldab neil kohanduda nõudluse kõikumistega või muutustega personalis ning täielikult ära kasutada kapitaliinvesteeringud, kasutades ületunnitööd, töötundide paindlikku jaotust eelnevalt määratletud ajavahemikeks, vahetustega tööd jms. Sel viisil saab tööaja paindlikkus suurendada tootlikkust ja konkurentsivõimet.

6.2.2

Tööaja paindlikkus võib hõlmata ka tööaja jaotust ühe töötaja tööelu jooksul ning töö- ja eraelu ühitamist (aga ei hõlma tavalise töönädala pikkust). Tööaja paindlikkuse sellised vormid saavad kasu tuua ka töötajatele, võimaldades positiivselt ühitada tööd ning töövälised tegevusi ja kohustusi, kasutades paindliku tööaja vorme, tööajatabeleid, vanema- või koolituspuhkusi, võimalusi töötada vaheldumisi täis- või osalise tööajaga jms.

6.2.3

Komitee loodab väga, et välditakse olukorda, kus paindlikkust laiendatakse ainult ettevõtte huvides, arvestamata sealjuures töötajate vajadust kaitse järele (11). Samuti peaks tööaja korraldus arvestama „töötajate huvidega, nt vabadusega aja planeerimisel ning eelkõige ka töö- ja perekonnaelu parema ühitamisega. Lisaks võimaldavad paindlikud tööajamudelid tagada töötajatele töö- ja tervisekaitse, mis on olulise tähtsusega” (12).

6.2.4

Seetõttu tuleks komitee arvates püüelda tööaja paindlikkuse ja töötajate kaitse vahelise tasakaalu suunas. Kõige paremini saab selle tagada kollektiivläbirääkimistel sätestatud eeskirjadega. Ühes varasemas arvamuses on komitee öelnud, et „tööaja korraldus kollektiivilepingutes [on] määrava tähtsusega sotsiaalpartnerite jaoks, kellel on neis küsimustes rikkalikult teadmisi ja kogemusi” (13).

6.2.5

Et pidada kollektiivläbirääkimisi tööaja paindlikkuse osas, on vaja nii sobivat läbirääkimisraamistikku kui ka kindlat õiguste raamistikku ning sotsiaalorganisatsioonide toetust. Need hõlmavad õigusnorme, mis tagavad töötajatele stabiilsuse ja kaitse ning sotsiaalkaitse osalise tööajaga töölepingute puhul ja mis soodustavad vanemapuhkust ning lastehoidmise ja vanurite hooldamise võimalusi. On oluline, et õigusaktid oleks paindlikud ja neutraalsed ning võimaldaksid sotsiaalpartneritel leida sobivaid lahendusi.

6.3.1

Funktsionaalne paindlikkus viitab töötaja võimele sooritada vajadusel erinevaid ülesandeid ja toimub töökohtade rotatsiooni, töövaldkonna laiendamise ja tööülesannete mitmekesistamine kaudu. See toob kasu ettevõtetele, võimaldades neil kohandada töötajate tegevusi vastavalt nõudluse kõikumisele või muutustele personalis ning tõhusamalt ära kasutada inimressursse ja kapitaliinvesteeringuid. Funktsionaalne paindlikkus võib olla kasulik ka töötajatele, sest see võib suurendada nende võimalusi isiklikus arengus, õppes ja tööalases konkurentsivõimes, suurendada nende tööga rahuolu ja paranda palgaaspekti.

6.3.2

Funktsionaalne paindlikkus võib olla võtmetegur Lissaboni eesmärkide — tootlikkuse, uuendustegevuse ja konkurentsivõime — edendamise saavutamisel. Nagu näiteks kinnitavad Dublini fondi uurimistulemused, on funktsionaalsel paindlikkusel koos koolitusega positiivne mõju oskuste arendamisele ja säilitamisele, mis omakorda suurendavad tootlikkust (14).

6.3.3

Samas on funktsionaalseks paindlikkuseks vaja kindlaid töösuhteid, inimväärseid töötingimusi, otsustusprotsessis osalemist ja koostöövorme. Komitee on oma varasemas arvamuses öelnud: „Kindlad töökohad, tervishoiunõuetele vastavad töötingimused ja töötajatele suuremat iseseisvust võimaldav töökorraldus on olulised tegurid tootlikkuse ja seega innovaatilisuse suurendamisel…” (15). Samas arvamuses öeldakse: „Koostööle suunatud madala hierarhiaga ja suuremat iseseisvust pakkuvad tööviisid, nagu rühma- või meeskonnatöö, võimaldavad inimeste teadmisi ja oskusi ulatuslikult kasutada ning võtavad samas arvesse suurenenud nõudmisi majanduse paindlikkusele. Head töötingimused ja töökorraldusviisid, mis soosivad töötajate suuremat tegevusvabadust ja osalemist, on samuti põhieeldused tööviljakuse ja ettevõtete innovaatilisuse suurendamiseks.” (16)

6.3.4

Dublini fond on siiski pööranud tähelepanu asjaolule, et funktsionaalne paindlikkus võib viia suurema surve ja stressini töökohal. Seetõttu rõhutab Dublini fond, et oluline on „…saavutada tasakaal nõudmiste ja kontrolli vahel töökohas, et vältida töötajate läbipõlemist.” (17)

6.3.5

Üldiselt peaks funktsionaalse paindlikkuse strateegiate ja sisemise paindlikkuse strateegiate põhielement olema elukestev õpe. Komitee on mitmes hiljutises arvamuses (18) rõhutanud, kui oluline on elukestev õpe töötajate oskuste, karjäärivõimaluste ja tootlikkuse parandamiseks. Funktsionaalse paindlikkuse puhul tuleb töötajate teadmisi ja võimeid pidevalt täiendada, selle tagamiseks on vaja hästi toimivat hariduse ja koolituse infrastruktuuri. Kuigi varem on võetud mitmeid kohustusi elukestva õppe osas, on neist veel paljud praktikasse viimata.

6.3.6

Funktsionaalne paindlikkus on sotsiaalpartnerite kollektiivläbirääkimistes samuti võtmeteema. Kollektiivläbirääkimistel saab tasakaalustada ja täpsustada ettevõtete ja töötajate vajadusi ning määratleda paranenud oskuste piisav hüvitamine.