52006DC0200

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 3.5.2006

KOM(2006) 200 lõplik

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

Kaks aastat pärast laienemist – majanduslik edu

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

Kaks aastat pärast laienemist – majanduslik edu

I. Sissejuhatus: laienemise edulugu 3

II. Arvestatav majanduskasv ja stabiilsus 4

III. Euroopa Liidu majanduse üha suurem lõimumine 4

III.1. Kaubanduse areng 4

III.2. Välismaiste otseinvesteeringute kasv 5

III.3. Finantssektori jõuline areng 5

IV. Sujuv üleminek 6

IV.1. Hirm ettevõtete ümberasumise ees ei ole põhjendatud 6

IV.2. Piiratud ränne 7

IV.3. Siseturgu käsitlevate õigusaktide edukas rakendamine 8

IV.4. Raskuste edukas ületamine põllumajanduses 8

IV.5. Tööhõive ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamine 9

V. Laienemise eelarvemõjutuste kontrolli all hoidmine 10

VI. Kokkuvõte 10

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

Kaks aastat pärast laienemist – majanduslik edu

I. Sissejuhatus: laienemise edulugu

1. Euroopa Liidu viies laienemine 1. mail 2004. aastal oli Euroopa Liidu ajaloos kõige ambitsioonikam, olles senistest laienemistest suurim nii ühinevate riikide kui nende rahvaarvu poolest, ning samas kõige keerukam, kuna liiduga ühinesid kümme uut liikmesriiki, mis kõik olid väga erineva majandusliku ning sotsiaalpoliitilise taustaga.

2. Enne lähenevat ühinemistähtaega 2004. aasta maikuus analüüsiti põhjalikult laienemise majanduslikku mõju. Ühinemiseelsetes uuringutes ennustati uutele liikmesriikidele hüppelist majanduskasvu (1,3–2,1% täiendavat SKT kasvu aastas). Loodeti, et sellest võidavad ka vanad liikmesriigid, kuid tulenevalt uustulnukate suhteliselt piiratud majanduslikust võimsusest – alla 5% kogu EL 25 liikmesriigi SKTst – hinnati selle mõju minimaalseks. Selliseid tagajärgi nagu rändevood, ettevõtete ümberasumine, surve palkade alanemisele vanades liikmesriikides ning üleminekukulud uutes liikmesriikides peeti mõõdukateks ning mööduvateks.

3. Kaks aastat on möödunud liidu laienemisest ning on aeg vaadata üle saadud kogemused. Viienda laienemise õppetunnid aitavad mõista Euroopa lõimumisest tulenevat kasu ja uusi väljakutseid. Neid kogemusi saab arvesse võtta järgmiste laienemisprotsesside läbiviimisel. Kuigi 2004. aastal toimunud laienemine omab Euroopa taasühendamise olulisust arvestades eelkõige poliitilist ja strateegilist mõõdet, keskendutakse käesolevas teatises ja selle aluseks olevas uuringus[1] laienemise majanduslikule mõõtmele. Teatises analüüsitakse, kuidas vaatamata teatavatele hirmudele nii vanades kui ka uutes liikmesriikides, on täitunud laienemiseelsel ajavahemikul valitsenud positiivse majandusliku mõju ootused.

4. Allpool esitatud väidete alusel võib öelda, et soodsa majanduskasvu ootused on täitunud. Uued liikmesriigid on käivitanud ulatuslikud uuendusmeelsed reformid ning on muutunud tugevateks turumajanduslikeks riikideks. Laienemisega kaasnev stabiilsus on mitmekordistanud kaubavahetust ja investeeringuid nii EL 15 ja EL 10 vahel kui ka EL 10 piires. Sellisest olukorrast võidavad kõik osapooled, kuna see aitab kaasa majanduskasvule ja tööhõivele uutes liikmesriikides, avab uusi võimalusi vanade liikmesriikide ettevõtetele, aidates neil seeläbi säilitada oma konkurentsivõimet pidevalt muutuvas globaalses keskkonnas, ning omab soodsat mõju kogu Euroopa Liidu tarbijatele, kelle ees avanevad nüüd suuremad valikuvõimalused. Kokkuvõttes on viies laienemine tänu suurema ja ühtsema siseturu tekkimisele loonud kogu Euroopa majanduse jaoks eeldused muutuda tugevamaks ja dünaamilisemaks, et olla paremini varustatud tihenevas globaalses konkurentsis läbilöömiseks. Laiemas ning sügavamas plaanis on selge, et viies laienemine, nagu ka kõik eelnevad, on tänu Euroopas rahu, stabiilsuse, turvalisuse, jõukuse, demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi edendamisele toonud edu kõigile oma liikmesriikidele.

II. Arvestatav majanduskasv ja stabiilsus

5. Mitmete vähem jõukate rahvaste liitumine suurendas sissetulekute erinevusi ELis, kus SKT elaniku kohta (mõõdetuna ostujõu standardi järgi) ulatub Lätis 40%st EL 15 keskmisega võrreldes kuni 210%ni Luksemburgis. Majanduskasv on olnud uutes liikmesriikides keskmisest kiirem (3,75% aastas ajavahemikus 1997–2005) vanade liikmesriikidega võrreldes, kus see on olnud 2,5%. Sellest tingitud arengutasemete ühtlustumise käigus on EL 10 keskmine sissetulek kasvanud 44%lt EL 15 keskmisega võrreldes 1997. aastal (aastal, mil komisjoni kavas Agenda 2000 pandi paika konkreetsed laienemisplaanid) 50%ni 2005. aastal. Üldiselt on majanduskasv olnud kõige kiirem algselt madalaima sissetulekuga riikides. Vaid üksikutel aastatel ei ole majanduskasvu prognoosid täitunud. Tänu suurepärastele majandustulemustele on parandanud tööjõuturu olukord nendes riikides ning pärast pikka langusperioodi stabiliseerus töötuse määr 2004. aastal ning kasvas umbes 1,5% võrra 2005. aastal.

6. Kiire majanduskasvuga kaasnes ka makromajanduslik stabiilsuse kasv. Jätkuv majanduslik lõimumine ning majanduspoliitika ühtse koordineerimise ja eelarve järelevalvemenetluste laienemine uutesse liikmesriikidesse on tugevdanud majanduspoliitilist distsipliini. Uutes liikmesriikides on inflatsioon ja intressimäärad hakanud EL 15le järele jõudma, mis väljendab kogu majanduspoliitika usaldusväärsust. Seevastu riikide rahanduspoliitika areng ei ole olnud nii ühtlane, kuna selles avaldub üleminekureformide mõju. Kui kuuel uuel liikmesriigil ületas ühinemise hetkel valitsemissektori puudujääk asutamislepingus sätestatud piirmäära 3% SKTst, on enamik neist teinud jõupingutusi ülemäärase eelarvepuudujäägi korrigeerimiseks, mis on hetkel toimumas ka sama paljudes vanades liikmesriikides. Enamikus EL 10 liikmesriikidest on riigivõla jääk oluliselt madalam kui EL 15 liikmesriikides.

III. Euroopa Liidu majanduse üha suurem lõimumine

III.1. Kaubanduse areng

7. Kaubanduse liberaliseerimine sätestati kandidaatriikidega 1990ndate aastate alguses sõlmitud Euroopa lepingutes. Käesoleva kümnendi algul loodi vabakaubanduspiirkond, mis hõlmas 85% kahepoolsest kaubavahetusest. Juba enne laienemist toimus läheneva ühinemise mõjul kaubanduse elavnemine EL 25s. EL 10 on väga avatud majandusega riigid, kus kaubandus (eksport ja import) moodustab keskmiselt 93% SKTst, kusjuures EL 15 liikmesriigi vastav keskmine näitaja on 55%. EL 15 osakaal kogu EL 10 kaubanduses on tõusnud umbes 56%lt 1993. aastal 62%le 2005. aastal. Samuti on kasvanud EL 10 turuosa EL 15 impordis 8 protsendipunkti võrra ulatudes 13%ni ajavahemikul 1993–2005 (milles ei sisaldu EL 15 sisene kaubavahetus), kusjuures suurimad eksportijad on Tšehhi Vabariik ja Poola, omades kumbki 3,5%list turuosa. Kuigi konkurentsivõimelisematest tööjõukuludest tulenevalt on EL 10 turud oluliselt võitnud, on EL 15 kaubandusbilansi ülejääk kaubavahetuses uute liikmesriikidega jätkuvalt kõrge. Liikmesriikide erinevused kaubandusstruktuuris täiendavad üksteist olulisel määral. Võrdlusuuringud kinnitavad, et EL 10 kaubanduses valitseb põhiliselt spetsialiseeritus madala ja keskmiselt madala tehnoloogilise tasemega tööjõumahukatele toodetele. EL 15 on oma kaubanduses pigem spetsialiseerunud teadmiste- ja kapitalimahukamatele toodetele.

8. Pärast laienemist vähenesid EL 10 poolt kolmandate riikide suhtes kohaldatud keskmised impordimaksud 8,9%lt ELi keskmise 4,1%le. Vaatamata sellele, et arenevad turud, eelkõige Hiina ja India, pakuvad järjest tugevamat konkurentsi, on EL 10 turuosa maailmaturgudel oluliselt kasvanud, mida näitab nende riikide ekspordi osakaalu suurenemine maailmas 1%lt 1992. aastal 2,8%le 2003. aastal. Nagu kiiresti arenevate riikide puhul ootuspärane, on EL 10 kaubandusbilanss olnud suhteliselt suure puudujäägiga, mida on põhjustanud välismaiste otseinvesteeringute takistamatu sissevool. Vaatamata tollimaksude alanemisele ja uute arenevate turgude kasvavale konkurentsivõimele on keskmine kaubandusbilansi puudujääk viimastel aastatel oluliselt vähenenud, jõudes 2005. aastal 3%ni SKTst. Kuid paljudes riikides on kaubandusbilansi puudujääk siiski jätkuvalt suhteliselt suur, ning nõuab ranget poliitilist järelevalvet, eriti kui puudujäägiga kaasneb ka kõrge inflatsioon.

III.2. Välismaiste otseinvesteeringute kasv

9. Välismaiste otseinvesteeringute maht, mis alles kümmekond aastat tagasi oli peaaegu olematu, ulatus 2004. aastal üle 190 miljardi euro, mis moodustas 40% kohalikust SKTst. Suurimad investorid on vanad liikmesriigid, kust on pärit kolmveerand kogu välismaiste otseinvesteeringute mahust. Suurim investor on Saksamaa, olles eriti aktiivne Tšehhi Vabariigis, Ungaris, Poolas ja Slovakkias, samas kui Põhjamaad on peamised investorid kolmes Balti riigis. Põhiosa välismaistest otseinvesteeringutest (55%) on suunatud teenuste sektorisse, millele järgneb tööstussektor (37%). Kui Balti riikides ja väiksemal määral ka Poolas on tööstusinvesteeringud koondunud põhiliselt traditsioonilistesse tööstusharudesse nagu toiduainete-, tekstiili- ja puidutööstus, siis Ungaris, Tšehhi Vabariigis ja Slovakkias on välisinvestorid järjest enam hakanud keskenduma kaasaegsetele tööstusharudele (nt kontoritehnika ja arvutite tootmine, telekommunikatsioon, autotööstus jne).

III.3. Finantssektori jõuline areng

10. Pärast 1990ndate aastate üleminekuperioodi panganduskriisi on uued liikmesriigid teinud suuri edusamme stabiilse finantskeskkonna arendamisel, olles sellega ära hoidnud suuremate finantskriiside tekkimise, kuigi teatavatel juhtudel on esinenud ka arvestatavaid vahetuskursi kõikumisi.

11. Kui mitte arvestada Küprost ja Maltat, mis on algusest peale olnud turumajanduslikud riigid, siis võrreldes EL 15ga on uute liikmesriikide finantssüsteemid reeglina väikesed, kuid samas kiirestiarenevad, nagu näitab hiljuti toimunud laenuturu hüppeline kasv. Kaheksas Kesk- ja Ida-Euroopa riigis väljastatud laenude jääk jääb ikka veel tunduvalt eurotsooni keskmisest tasemest allapoole. Sama võib öelda väärtpaberituru kapitalisatsiooni kohta. Kiire lõimumine on toimunud pangandussektoris – piiriüleste investeeringute ja välispankade esindatuse tase on juba palju kõrgem kui EL 15s. Tihenenud konkurentsi tulemuseks on laenude, eriti hüpoteeklaenude odavnemine ning intresside puhasmarginaali alanemine eurotsooni tasemele (umbes 0,5%ni) Ungaris, Lätis ja Slovakkias. Seevastu mõnedes riikides, nagu Poola ja Sloveenia, püsivad intresside puhasmarginaalid jätkuvalt suhteliselt kõrgel 3% tasemel, millest võib järeldada, et selles valdkonnas on veel ruumi konkurentsi tugevnemiseks.

12. Laienemine on andnud EL 15 finantsvahendajatele võimaluse tegutseda uutel kasvavatel turgudel ning täiendada oma kliendiportfelli, seda olukorda on ulatuslikult hakanud ära kasutama mitmed pangad enamikust vanadest liikmesriikidest. Kõige eredamaks näiteks on Austria, kelle pangad on investeerinud 25% oma varadest EL 8 i kaheksasse liikmesriiki. Põhjamaade pangad on eelkõige aktiivsed Balti riikides.

IV. Sujuv üleminek

IV.1. Hirm ettevõtete ümberasumise ees ei ole põhjendatud

13. Asutamisõigus on asutamislepingus sätestatud põhivabadus ning siseturu põhikomponent, mis tagab vahendite tõhusa jaotuse ning viib kokkuvõttes majandusliku jõukuseni. Kuid välismaiste otseinvesteeringute liikumine vanadest liikmesriikidest uutesse on tekitanud EL 15 seas muret ettevõtete ümberasumise ja sellest tuleneva töökohtade kaotuse üle. Praktika näitab, et välismaiste otseinvesteeringute liikumine uutesse liikmesriikidesse on tegelikult vaid väike osa kogu EL 15 otseinvesteeringute väljavoolust. Aastal 2004 liikus vanadest liikmesriikidest pärit otseinvesteeringute mahust 4% uutesse liikmesriikidesse, 53% liikus teistesse EL 15 liikmesriikidesse ning 12% USA-sse. Lisaks sellele on suur osa EL 15 poolt uutesse liikmesriikidesse suunatud otseinvesteeringutest – kõige rohkem otseinvesteeringuid on tehtud teenuste sektorisse – toimunud erastamisprogrammide raames eesmärgiga saada osa kiiresti kasvavatest turgudest ning nendega ei ole kaasnenud kodumaiste tööstusharude väljavahetamine.

14. Erinevates uuringutes on püütud analüüsida töökohtade ümberpaiknemise mõjusid. Ühest hiljuti EL 15 teatavates liikmesriikides läbiviidud uuringust selgub, et vaid 1–1,5% aasta jooksul loodud töökohtadest võib panna töökohtade ümberpaiknemise arvele ja sellest vaid üks osa on seotud töökohtade liikumisega uutesse liikmesriikidesse. EL 10 suurimates investorriikides Saksamaal ja Austrias näiteks on välja arvutatud, et nende investeeringute abil on viimase viieteistkümne aasta jooksul töökohtade loomine vähenenud kokku vahemikus 0,3–0,7%, mis on väga madal protsent, kui võtta arvesse kogu samas ajavahemikus loodud uute töökohtade arvu.Lisaks sellele on paljudel juhtudel ühe osa tootmisprotsessist üleviimine uutesse liikmesriikidesse võimaldanud EL 15-l tugevdada oma konkurentsivõimet, mis on avaldanud selgelt soodsat mõju tööhõivele.

15. Kuigi ettevõtete ümberasumine ei avalda erilist makromajanduslikku mõju, võib see ja üldisemalt sellest tulenevad ümberkorraldused olla teatavate tööstusharude või piirkondade jaoks väga olulise tähtsusega. Sellest tulenevalt on komisjon oma ümberkorraldusi käsitlevas teatises[2] tunnistanud vajadust ennetada muutusi ja nendega kaasas käia, kehtestades lähenemisviisi, mille eesmärk on rakendada tõhusamalt erinevaid ühenduse käsutuses olevad vahendeid, eelkõige struktuurifonde eesmärgiga pehmendada ümberkorralduste mõju.

16. Ettevõtete ümberasumise teemalistes vaidlustes on püütud väita, et selle põhjuseks on ettevõtte tulumaksumäärade erinevused liikmesriikide vahel. Kuid tundub, et rahvusvahelised investeeringud on peamiselt ajendatud teistest põhjustest, nagu ühiku tööjõukulu või majandustegevuse kontsentreerumine (geograafilisest asukohast tulenevad eelised, turu suurus, naaberturud, üldine ettevõtluskeskkond, inimkapital), seega kõik mis loovad eeldused territoriaalseks kontsentratsiooniks. Lisaks sõltub maksukoormuse mõju ettevõtete tuludele ja seega investeerimisotsustele pigem kogu maksusüsteemi mitmetest muudest külgedest, sealhulgas tööjõu maksustamisest, maksubaasist ning kogu ettevõtte tulumaksusüsteemi läbipaistvusest ja ühtsusest (topeltmaksustamine, siirdehinnad ning võimalus ümber paigutada äritulusid ema- ja tütarfirmade vahel). Vaatamata ettevõtte tulumaksumäärade alanemisele ning maksumäärade erinevuste vähenemisele riikide vahel on ELi ettevõtete tasutud maksude osakaal SKTs jäänud viimasel kümnendil stabiilseks nii vanades kui uutes liikmesriikides. Selle põhjusteks on tõenäoliselt ka maksubaasi üldine laienemine või mõnede liikmesriikide puhul kasumite suurenemine, mis väljendub kapitali kõrgemas tootlikkuses. Kokkuvõtteks võib eespool esitatu põhjal väita, et ettevõtte tulumaksumäärade mõju investeerimisotsustele on olnud väiksem kui muude tegurite mõju.

IV.2. Piiratud ränne

17. Kuna tõkked kaubandusele, välismaistele otseinvesteeringutele ja muudele kapitali liikumistele olid kaotatud juba enne laienemist, oli isikute ja töötajate vaba liikumine kõige olulisemaks uueks mõõtmeks 1. mail 2004. aastal toimunud majandusliku lõimumise protsessis. Tööjõu vaba liikumine osutus riiklikul tasandil poliitiliselt kõige tundlikumaks teemaks, mis oli ajendatud hirmust laienemise tulemusel suureneva konkurentsi ees töökohtade ja palkade pärast. Seepärast anti 2003. aasta ühinemiselepinguga võimalus kohaldada töötajate vaba liikumise põhimõtete rakendamisele seitsmeaastast üleminekuperioodi, lubades kehtestada kõikide maade, välja arvatud Küprose ja Malta töötajate liikumisele riiklikke piiranguid. Iirimaa, Rootsi ja Ühendkuningriik otsustasid üleminekuperioodi esimesel kahel aastal piiranguid mitte rakendada, kuigi Ühendkuningriik kehtestas kohustusliku registreerimiskorra. Teised EL 15 liikmesriigid säilitasid töölubade korra, mis on teatavatel juhtudel kombineeritud kvoodisüsteemiga. Kõik uued liikmesriigid avasid üleminekuperioodi algetapil üksteisele oma tööjõuturud, kuid Poola, Sloveenia ja Ungari kohaldasid EL 15 töötajate suhtes vastastikused piirangud. Üleminekukord kuulub kahe aasta pärast ülevaatamisele. Pärast 2006. aasta alguses tehtud esimest ülevaadet[3] otsustasid neli liikmesriiki (Kreeka, Hispaania, Portugal ja Soome) üleminekuperioodi teiseks kolmeaastaseks etapiks, mis algab 1. mail 2006. aastal, piirangud kaotada ning kuus riiki (Belgia, Taani, Prantsusmaa, Itaalia, Holland ja Luksemburg) otsustasid piiranguid leevendada.

18. Rändevood EL 10st ei ole üldiselt olnud suured isegi nendesse riikidesse, kus ei ole kehtestatud piiranguid töötajate vabale liikumisele ning need ei ole põhjustanud olulisi häireid sihtriikide tööjõuturul. Eelmiste laienemiste kogemusest ilmnes sama tendents. Kui üldse mingist mõjust rääkida, siis pigem on välistööjõud toonud EL 15 tööjõuturule täiendavat oskusteavet. Tegelikult kinnitas üleminekukorra esmane ülevaade, et sisseränne kolmandatest riikidest on oluliselt suurem kui liikumine ELi sees. Kahes kõige kõrgema mittekodanikest tööealiste elanike osakaaluga riigis, nimelt Austrias ja Saksamaal, kus vastav näitaja oli 2005. aastal umbes 10%, oli nendesse riikidesse rännanutest vaid väike osa (vastavalt 1,5% ja 0,6%) pärit EL 10st, kusjuures neist umbes 7% ei olnud ELi kodanikud. Kõige suurem on EL 10 kodanike osakaal Iirimaal (umbes 2% kogu 8%st mittekodanikest).

19. Huvitaval kombel olid tööhõive näitajad paremad nendes liikmesriikides, kus ei kehtestatud piiranguid EL 10 töötajate suhtes (nt Iirimaal ja Ühendkuningriigis), kuigi mingit põhjuslikku seost on siin raske määrata. Teised liikmesriigid peaksid oma tööjõuturu olukorda arvesse võttes põhjalikult kaaluma tööjõu liikumise piirangute säilitamise vajadust. Võib väita, et ainult majanduslikel põhjustel kehtestatud tööjõuturu piirangud ei ole põhjendatud. Tööjõu liikumise määrab lõppkokkuvõttes pakkumise ja nõudluse vahekord ning sellise surve all on oht, et reeglitest hakatakse kõrvale hoidma, soodustades nii varimajanduse kasvu. Lisaks sellele võivad piirangud mõjutada sisserännanuid võtma vastu oma kvalifikatsioonitasemest madalamaid töökohti ning avaldada survet palgamäärade alanemisele, põhjustades seeläbi ajude raiskamise ja turu kallutamise madalama oskusteabe ja palgataseme suunas.Kokkuvõttes on tööturu arengud EL 10s eriti pärast liitumist olnud positiivsed ning töötuse määr on peaaegu kõigis neis oluliselt langenud. Sellest võib järeldada, et kuna eeldused majanduskasvuks on jätkuvalt tugevad, pole mingit põhjust arvata, väljaränne EL 10st suureneks.

IV.3. Siseturgu käsitlevate õigusaktide edukas rakendamine

20. Siseturg ei seisne vaid uute õigusaktide rakendamises. Selle majanduslik mõju, mis avaldub kaubavahetuse suurenemises, välisinvesteeringute kasvus ja hästitoimiva finantssektori kujunemises, toob suurt kasu nii vanadele kui uutele liikmesriikidele. Õigussüsteemi osas on uued liikmesriigid läbinud kiire arengu, rakendades ühenduse õigustikku ning olles 2006. aasta märtsiks 99% direktiividest siseriiklikesse õigusaktidesse sisse viinud. Tegelikult on uued liikmesriigid ELi õiguse ülevõtmisel vanadest liikmesriikidest sageli tublimad. Seetõttu ei ole siiani olnud vajadust rakendada ühinemislepingutes sätestatud kaitseklauslit. Üksnes konkurentsi vallas jäävad uued liikmesriigid veel pisut allapoole kõikide liikmesriikide keskmist taset.

21. Õigusaktide ülevõtmine on võimaldanud uutel liikmesriikidel põhjalikult reformida oma majandussüsteemi õiguslikku raamistikku. Kaasaegse õigussüsteemi rakendamine sellistes valdkondades nagu finantsturud, äriühinguõigus, raamatupidamine või intellektuaalne omand on loonud soodsama keskkonna ettevõtluseks ja majanduskasvuks. See kompenseerib ühenduse õigustiku ülevõtmisega kaasnenud kulutused, mis mõnedes valdkondades on olnud märkimisväärselt suured (nt umbes 100 miljardit eurot nii transpordi kui keskkonna vallas), kuigi need kulud jaotuvad pikale ajavahemikule ning neid kaasrahastatakse ELi abiprogrammidest.

IV.4. Raskuste edukas ületamine põllumajanduses

22. Põllumajandusel on laienemisprotsessis olnud eriline tähtsus, mis väljendub esiteks ELi põllumajanduspiirkonna olulises suurenemises (kuni 25%), põllumajandusliku tootmise kasvus (kuni 10%) ning põllumajandusettevõtjate arvu suurenemises (üle 50%) ning teiseks ühise põllumajanduspoliitika jätkuvast võtmerollist ELi eelarves. Uutes liikmesriikides on põllumajanduse tootlikkus oluliselt madalam kui EL 15s, mistõttu on ka sissetulekute vahed väga suured. Kuid nii vanade kui uute liikmesriikide põllumajandussektorid on väga erinevas olukorras. Teatavates uutes liikmesriikides on kõrge tööhõive põllumajandussektoris, millega kaasnevad suured põllumajandustoetused (2005. aastal 19% Poolas, 16% Leedus ja 12,5% Lätis), mis on sarnane olukorraga Kreekas ja Portugalis üheksakümnendate aastate alguses. Samas on sellistes riikides nagu Slovakkia ja Tšehhi Vabariik suhteliselt madal tööhõive põllumajanduses (umbes 4%), mis on juba ligilähedane vanade liikmesriikide keskmisele tasemele.

23. Kaubanduse ühe suurenev lõimumine, välismaiste otseinvesteeringute sissevool ja ELi toetused on aidanud kaasa põllumajanduse kaasajastamisele, põllumajandusettevõtjate sissetulekute kasvule ja kariloomade arvu suurenemisele EL 10s. Samas ajavahemikus kasvas märkimisväärselt ka töödeldud toodete kaubavahetus, mis on iseloomulik arenenud põllumajandussektorile. Otsetoetused on oluliselt suurendanud põllumajandusettevõtjate tegelikke sissetulekuid, mis kasvasid aastatel 1999/2003 ja 2004/2005 keskmiselt 70%, samas kui EL 15s on need üldiselt jäänud stabiilseks. Seega kartused, et laienemine avaldab negatiivset mõju sissetulekute kasvule, ei ole leidnud kinnitust ei uutes ega vanades liikmesriikides. Kuid kuna aastane sissetulek tööühiku kohta EL 10s moodustas aastatel 2004/2005 endiselt vaid 16% EL 15 tasemest (mis on siiski kõrgem kui 10% aastatel 1999-2003), on selgelt veel piisavalt arenguruumi uute liikmesriikide põllumajandussektori töö tõhustamiseks ja tootlikkuse kasvuks.

IV.5. Tööhõive ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamine

24. Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriigid elasid 1990ndatel aastatel üle tsükliliste tegurite ja ümberkorralduste koosmõjust põhjustatud tööhõive järsu languse ning kiire töötuse kasvu. Kuigi olukord tööjõuturul on viimasel ajal paranenud, on EL 10 tööhõive määr praegu 56% tööealisest elanikkonnast, mis on oluliselt madalam kui EL 15s, eriti just noorte ja vanemate töötajate osas. Lisaks sellele on EL 10 13,4%line töötuse määr EL 15 keskmisega võrreldes 5,5% kõrgem. Uutes liikmesriikides (nii nagu ka EL 15s) võib märgata suuri erinevusi töötuse määrades, mis ulatusid 2005. aastal 6%st Küprosel ja Sloveenias enam kui 16%ni Slovakkias ja ligi 18%ni Poolas.

25. Uued liikmesriigid viivad oma riiklike arengukavade raames ellu tööturu reforme, mis toetavad Lissaboni majanduskasvu ja tööhõive strateegiat. Mitmele uuele madala tööhõive määraga liikmesriigile on Lissaboni strateegias püstitatud tööhõivealased eesmärgid liialt ambitsioonikad. Tähelepanu tuleb pöörata kohanemisvõimele tööturul ning eelkõige kvalifikatsiooni ja inimressursi arendamisele. Euroopa Sotsiaalfond aitab kaasa nende ülesannete lahendamisele.

26. Uued liikmesriigid on ilma oluliste raskusteta üle võtnud ühenduse õigustiku tööhõive ja sotsiaalpoliitika vallas, mis hõlmab tööõiguse, töötervishoiu ja tööohutuse, meeste ja naiste võrdõiguslikkuse ning diskrimineerimisvastaseid miinimumnõudeid, samuti sotsiaaldialoogi ning osalemist ELi tööhõive-, sotsiaalse hõlvamise ja sotsiaalkaitse poliitikas. Sotsiaalse dialoogi tugevdamine ja reformide jätkamine sotsiaalkaitse valdkonnas on ühed lahendamist vajavad võtmeprobleemid. Peamised probleemid, millega tegeleda tuleb, on sotsiaaldialoogi tugevdamine ning sotsiaalkaitse valdkonna reformide jätkamine. Eeldused eduka strateegia rakendamiseks on olemas, kuna mõned uued liikmesriigid on teatavate võtmenäitajate poolest ELis parimate seas, nagu näiteks vaesumisohuga elanikkonna osakaal, mis oli 2003. aastal Tšehhi Vabariigis 8% ja Sloveenias 10%.

V. Laienemise eelarvemõjutuste kontrolli all hoidmine

27. Laienemise mõju nii vanade kui uute liikmesriikide eelarvevahenditele on suudetud kontrolli all hoida. Viimase viieteistkümne aasta jooksul on kümnesse uude liikmesriiki üle kantud kokku umbes 28 miljardit eurot.[4] EL andis toetusi ühinemisettevalmistusteks juba enne 2004. aasta maikuud. Summad on igal aastal suurenenud, kasvades 2005. aastaks üle 2% EL 10 SKTst. Väljamaksed uutele liikmesriikidele moodustavad 6,9% ELi eelarvest (andmete aluseks on 2004. aasta eelarve täitmine), mis on rohkem kui nende riikide SKT osakaal ELis (4,7%). See väljendab rikkamate liikmesriikide pühendumist oma vaesemate naabrite abistamisele. Kuid vanade liikmesriikide rahaline panus laienemisse on siiski piiratud, moodustades vaid 0,1% nende SKTst.

28. Uued liikmesriigid on ELi eelarvest puhaskasu saajad. Kõigi nende riikide kohta moodustasid ELi tehtud netoväljamaksed 2004. aastal keskmiselt 0,6% rahvamajanduse kogutulust (RKT), ulatudes 0,25%st RKTst Ungaris 2,1%ni RKTst Leedus. Uue finantsraamistiku ajal aastatel 2007–2013 prognoositakse uutele liikmesriikidele tehtavate netoväljamaksete ligi kolmekordistumist võrreldes keskmiselt 1%ga SKTst aastatel 2004–2006, eeldades, et makseeraldised täielikult ära kasutatakse. Selline toetuste tase on EL 15 jaoks vaid väike maksukoormus.

29. Tulenevalt täiendavuse nõuetest (teatavates valdkondades ei saa summad ELi fondidest asendada riiklikke kulutusi), kaasfinantseerimise nõuetest (finantsvastutuse propageerimiseks) ning sissemaksetest ELi eelarvesse kardeti, et uute liikmesriikide riigieelarved võivad sattuda surve alla. Seda ei ole õnneks juhtunud muu hulgas tänu ELi eelarvest tehtud erialgatustele, nagu näiteks rahastud Schengeni ruumiks ja hüvitisteks. Vastavalt hinnangutele oli 2004. aastal riigieelarvetele soodne netomõju, mis ulatus 0,3%ni SKTst kogu EL 10s ning enam kui 1%ni SKTst Balti riikides.

VI. Kokkuvõte

30. Kokkuvõttes on viies laienemine mõjunud katalüsaatorina Euroopa Liidu majanduse dünaamikale ja arengule, aidates nii vanadel kui uutel liikmesriikidel paremini toime tulla üleilmastumise probleemidega. Samal ajal on laienemisega kaasnenud majanduslikud muutused toimunud suhteliselt sujuvalt ning ei ole märgata, et need oleksid tekitanud häireid kauba- või tööturul. Sellise positiivse tulemuse võtmetegur on olnud laienemiseks tehtud hoolikas ettevalmistustöö viimase kümne aasta jooksul.

31. Kuigi senine kogemus annab põhjust optimismiks, ei tohiks siiski alahinnata lahendamata ülesandeid. Nii uute kui vanade liikmesriikide probleemiks on vananev elanikkond ja sellest tulenev koormus riigieelarvele, ülemaailmse konkurentsi tihenemisest tingitud surve riikide majandusele ning vajadus kohaneda uute tingimustega, milleks neil tuleb muu hulgas kaasajastada oma riigi hoolekandesüsteeme ning arendada teadmistepõhist ja uuenduslikku majandust. Majandusarengute edasine ühtlustamine, mis nõuab pikaajalisi jõupingutusi, aitab oluliselt kaasa nende eesmärkide saavutamisele.

32. Üleilmastuva maailmamajanduse tihenevas konkurentsis, arvestades Aasia riikide kasvavat rolli, on majanduse dünaamika väga oluline. Viies laienemine on andnud uusi võimalusi nii vanadele kui uutele liikmesriikidele selles suunas oluliste sammude tegemiseks. Euroopa edasine majanduslik lõimumine aitab Euroopal säilitada oma konkurentsivõimet ning saada kasu kasvavast sise- ja väliskaubandusest ning parematest eeldustest majanduskasvuks ja tööhõive edendamiseks. Nii ettevõtted kui tarbijad võidavad suuremast siseturust, tehnoloogilistest uuendustest ja madalamatest hindadest ning omavad seega paremaid eeldusi täielikult ära kasutada võimalusi, mis tekivad seoses uue tööjaotusega ülemaailmsel tasandil. Lissaboni majanduskasvu ja tööhõive strateegia ja eurole üleminek pakuvad raamistikku, milles jätkata vajalike ümberkorralduste elluviimist. Jätkates kindlameelselt liikumist dünaamilise Euroopa Liidu suunas maailmaareenil suureneb oluliselt kasu kõikidele osapooltele nii ELis kui ka väljaspool.

[1] „Kaks aastat pärast laienemist" – poliitikanõustajate büroo ning majanduse ja rahanduse peadirektoraadi uuring Occasional Paper, N° 24, 2006, Euroopa Komisjoni majanduse ja rahanduse peadirektoraat, kättesaadav: http://europa.eu.int/comm/economy_finance/publications/occasionalpapers_en.htm

[2] „Ümberkorraldused ja tööhõive. Ümberkorralduste ennetamine ja nendega kaasaminek tööhõive arengut silmas pidades: Euroopa Liidu roll”, komisjoni teatis, KOM(2005) 120 lõplik, 31. märts 2005, kättesaadav: http://ec.europa.eu/comm/employment_social/news/2005/apr/com_restruct_en.pdf

[3] „Aruanne 2003. aasta ühinemislepingus sätestatud üleminekukorra toimimise kohta (ajavahemik 1. mai 2004 – 30. aprill 2006)", komisjoni teatis, KOM(2006) 48 lõplik, 8. veebruar 2006, kättesaadav: http://europa.eu.int/eur-lex/lex/LexUriServ/site/en/com/2006/com2006_0048en01.pdf

[4] See summa kajastab tegelikke väljamakseid, kusjuures aastatel 2004–2006 on võetud kohustusi veel 40 miljardi ulatuses.