52005DC0010

Brüssel 25.01.2005

KOM(2005)10 lõplik

VALGE RAAMAT

süüdimõistvate kohtuotsustega seotud vastastikuse teabevahetuse ja nende kohaldamise kohta Euroopa Liidus

{SEC(2005)63}

(komisjoni esitatud)

VALGE RAAMAT

süüdimõistvate kohtuotsustega seotud vastastikuse teabevahetuse ja nende kohaldamise kohta Euroopa Liidus

SISSEJUHATUS

Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala elluviimine eeldab liikmesriikide asjaomaste asutuste vahelist tõhusat teabevahetust liikmesriikide territooriumil viibivate nii ühenduse kodanike kui kolmandate riikide kodanike suhtes tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste ja neilt õiguste äravõtmise kohta ning võimalust kohaldada viimaseid väljaspool kohtuotsuse teinud liikmesriigi territooriumi.

Sellega seotud probleemid on korduvalt kerkinud päevakorrale liidu töös nii seoses teabevahetusega süüdimõistvate kohtuotsuste kui ka nende kohaldamisega. Kriminaalasjades tehtud otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamise meetmeprogrammi[1] meetmed 2, 3, 4, 14, 20, 22 ja 23 käsitlevad neid küsimusi. Vajadus parandada teabevahetuse kvaliteeti süüdimõistvate kohtuotsuste kohta kinnitati prioriteediks 25. ja 26. märtsil 2004. aasta Euroopa Ülemkogu deklaratsioonis terrorismivastase võitluse kohta ning seda toonitati veelkord 19. juulil 2004. aastal toimunud justiits- ja siseministrite kohtumisel. Haagi programmis kutsuti komisjoni üles esitama ettepanekud, „et tugevdada süüdimõistvate kohtuotsuste ja õiguste äravõtmise kohta peetavatest siseriiklikest registritest pärit teabe vahetust, eriti seksuaalkuritegude puhul, et nõukogu saaks need võtta vastu 2005. aasta lõpuks“. Käesoleva valge raamatu eesmärk on vastata sellele üleskutsele.

Käesoleva valge raamatu eesmärk on ühelt poolt anda ülevaade süüdimõistvate kohtuotsuste ja õiguste äravõtmisega seotud teabevahetuse toimimise kohta liidu territooriumil ning esitada ambitsioonikas tegevuskava liikmesriikidevahelise arvutipõhise teabevahetussüsteemi loomiseks süüdimõistvate kohtuotsuste kohta. Teiselt poolt on käesoleva raamatu eesmärk innustada arutelu selle üle, mil määral liikmesriigid võtavad arvesse teiste liikmesriikide tehtud süüdimõistvaid kohtuotsuseid. Seda küsimust tuleb täiendavalt käsitleda mitmetes järgnevatel aastatel teostatavates uurimustes ning käesolev valge raamat on üksnes esimene katse käsitleda liidu territooriumil süüdimõistvate kohtuotsuste kohaldamisega seotud probleeme.

TAUST

Riiklike süsteemide suur erinevus süüdimõistvate kohtuotsuste registreerimisel

Lisatud tabelites on esitatud riikide karistusregistrite ülesehitus sellisena, nagu see järeldub liikmesriikide edastatud vastustest komisjoni küsimustikule. Neist nähtub, et riigiti on süüdimõistvate kohtuotsuste registreerimine väga erinev (I lisa).

Riiklike registrite tsentraliseeritus ja kõrge arvutistatuse aste : peaaegu kõigis liikmesriikides toimivad riiklikud registrid tsentraliseeritult. Keskasutus, kus andmeid hoitakse, on riigiti erinev (justiitsministeerium, siseministeerium, politsei). Suur osa registritest on arvutipõhised ja kui need seda veel ei ole, on sellesuunalised projektid olemas.

Sisu: riiklikesse registritesse sisestatud andmed on erinevad. Teatavatesse registritesse on sisestatud kõik süüdimõistvad kohtuotsused, teistesse ainult kõige raskemad süüteod. Teatavatesse registritesse on kantud juriidiliste isikute suhtes tehtud süüdimõistvad kohtuotsused, teistesse mitte. Teatavates registrites piirdutakse res judicata jõudu omavate kohtuotsuste sissekandmisega, teistesse aga registreeritakse vähemalt ajutiselt ka kohtuotsused, mida võib edasi kaevata. Teatavad registrid sisaldavad pooleliolevaid menetlusi ning teatavaid, eelkõige süüdimatuse puhul tehtud õigeksmõistvaid otsuseid. Teatavates liikmesriikides kantakse registrisse vaid kriminaalkohtu otsused. Teistel juhtudel sisaldavad karistusregistrid haldus- või kaubanduskohtute otsuseid, milles määratakse distsiplinaarkaristusi või võetakse ära õigus tegutseda teatavatel kutsealadel. Teave karistuse täitemeetmete kohta on samuti erinev.

Juurdepääs riiklikele registritele: asutused, millel on siseriiklike õigusaktide alusel juurdepääs karistusregistrile, on riigiti erinevad. Teatavatel juhtudel on kõikidele registris sisalduvatele andmetele juurdepääs vaid kohtuorganitel või politseiasutustel. Juurdepääs võib olla otsene või kaudne. Teatavatel juhtudel võib olla juurdepääs ette nähtud ka haldusasutustele, kes vajavad seda oma ülesannete täitmiseks. Juurdepääs neile võib olla täielik või osaline. Üksikutes liikmesriikides on karistusregistrile juurdepääs kolmandatel isikutel (kutseühingud, erasektori tööandjal, eradetektiividel). Enamik õigusaktidest sätestavad, et isikul on õigus pääseda ligi enda kohta käivatele andmetele. See võib siiski piirduda suulise teabega või teate väljastamisega, kus ei ole esitatud kõiki andmeid.

Karistusregistrisse kantud andmete kustutamise tähtaeg on väga erinev. Teatavates liikmesriikides ei ole kustutamist ette nähtud, teistes tehakse seda automaatselt või taotluse alusel.

Teabevahetus süüdimõistvate kohtuotsuste kohta

Teabe edastamine teistes liikmesriikides tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste kohta toimub praegu 1959. aasta Euroopa vastastikuse abi kriminaalasjades konventsiooni[2] artiklite 13 ja 22 alusel (edaspidi „1959. aasta konventsioon"), mida on täiendatud selle konventsiooni 17. märtsi 1978. aasta lisaprotokolli artikliga 4.

Ühelt poolt sätestatakse selles karistusregistri väljavõtete edastustingimused konventsiooniosaliste vahel ja teiselt poolt kehtestatakse kohustus vahetada omavahel üks kord aastas teavet oma kodanike suhtes tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste kohta.

Teabevahetus toimub praegu 1959. aasta konventsiooni raames, kuid selles ettenähtud mehhanismid on piiratud ulatusega. Mitmetest läbiviidud uuringutest[3] ja komisjoni käsutuses olevast teabest nähtub, et teabevahetus ei ole tõhus. Kolm peamist probleemi on seotud:

raskusega teha kiiresti kindlaks liikmesriigid, kus isiku suhtes on juba tehtud süüdimõistev kohtuotsus;

raskusega saada teavet kiiresti ja lihtmenetluse korras;

võimalikust edastatud teabest arusaamisega.

Raskus teha kiiresti kindlaks liikmesriigid, kus isiku suhtes on juba tehtud süüdimõistev kohtuotsus: praktikas on liikmesriigil keeruline saada ammendavaid ja usaldusväärsed andmeid selle kohta, kas isiku suhtes on varem tehtud süüdimõistev kohtuotsus mõnes teises liikmesriigis. Siin tuleb eristada kolme olukorda:

selliste riikide kodanike suhtes, mis ei ole 1959. aasta konventsiooni osalisriigid, ei kohaldu konventsiooni artikkel 22, milles on nähtud ette andmete koondamine päritoluriiki. Sel juhul on võimalik teha kindlaks, kas isiku suhtes on liidu territooriumil varem tehtud süüdimõistev kohtuotsus, vaid sellesisulise taotluse saatmisel kõikidesse liikmesriikidesse;

isikute suhtes, kes elavad 1959. aasta konventsiooni osalisriikides, kuid kellel on mõne teise riigi kodakondsus, peaks põhimõtteliselt kohalduma andmete koondamine päritoluliikmesriiki. Kui aga konventsioonis on sätestatud, et konventsiooni osalisriigid peavad edastama teavet väliskodanike suhtes tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste kohta, ei kohusta see päritoluriike registreerima neid süüdimõistvaid kohtuotsuseid oma riiklikus registris. Tegelikult paljud liikmesriigid neid ei registreeri või teevad seda teatavatel kindlatel juhtudel. Teised registreerivad vaid süüdimõistvad kohtuotsused ja karistused, mis vastavad nende õigussüsteemis sätestatud olukordadele. Selle tulemusena on päritoluriigi karistusregistrisse sisestatud andmed tihti lünklikud. Seega kui liikmesriik soovib teha kindlaks isiku varasema karistatuse ja pöördub selleks päritoluriigi poole, saab ta vaid pooliku vastuse. Lisaks on tõenäoline, et päritoluriik registreerib ja kustutab teistes liikmesriikides tehtud süüdimõistvad kohtuotsused vastavalt oma õiguskorrale. Selle tulemusena võib sama süüdimõistva kohtuotsuse suhtes kohaldada süüdimõistmisotsuse teinud riigis ja päritoluriigis kahte õiguskorda, mis tekitab teatava segaduse;

kodanike kohta peaks teistes konventsiooni osalisriikides tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste kohta olema rohkem andmeid, sest nende edastus on ette nähtud 1959. aasta konventsiooniga. Siiski on see juriidilistel ja praktilistel põhjustel puudulik. Õiguslikult on andmete edastus vahel piiratud konventsioonis sätestatud reservatsioonidega. Liiatigi ei ole teatavad olukorrad reguleeritud rahuldavalt (nt isikute puhul, kellel on kahekordne kodakondsus). Nagu mainitud, ei sisesta teatavad liikmesriigid oma riiklikusse registrisse teistes riikides tehtud süüdimõistvaid kohtuotsuseid. Praktikas on kõnealune edastus kohati lünklik (nt kui riiklikusse registrisse tehtavate kannete puhul ei märgita süüdimõistetu kodakondsust) või see lihtsalt ei toimi.

Raskus saada teavet kiiresti ja lihtmenetluse korras: kui riigi ametiasutused soovivad teha kindlaks sellise isiku varasemat karistatust, kellel ei ole kõnealuse riigi kodakondsust, võivad nad seda taotleda vastastikuse abi raames (1959. aasta konventsiooni artikkel 13). Praktikas toimib see süsteem halvasti ja siseriiklikud kohtud leiavad sageli, et varasema karistatuse väljaselgitamise menetlus on liiga keeruline, harjumatu ja ei sobi kokku siseriikliku menetluse kiirusega. Tegelikkuses teevad nad tihti oma otsused teiste liikmesriikide kodanike suhtes vaid oma riigi registri väljavõtete alusel, teadmata võimalikke tehtud süüdismõistvaid kohtuotsuseid teistes liikmesriikides, eelkõige liikmesriikides, kust isikud pärit on või kus nad elavad.

Saadud teabest on raske aru saada: teistest liikmesriikidest kohtutele edastatud teave ei ole alati arusaadav. Osaliselt on need probleemid seotud tõlkimisega, kuid õiguslikud raskused on veelgi suuremad. Riiklikes karistusregistrites sisalduvad andmed on väga erinevad. Nendes peegeldub riigi süsteem ning eriti karistustega seotud teabe sisu jääb teinekord segaseks asutustele, kellele need edastatakse.

13. oktoobril 2004. aastal võttis komisjon vastu nõukogu otsuse ettepaneku karistusregistritest pärit teabe vahetuse kohta.[4] Selle ettepaneku eesmärk on parandada lähitulevikus praeguseid liikmesriikidevahelisi teabevahetusmehhanisme. Kõnealuse otsusega ei tehta nendesse sisulisi muudatusi ning see lahendab vaid osaliselt eespool nimetatud probleemid, millele peab lahendust pakkuma ükskõik milline süsteemi parandamisprojekt tulevikus.

Õiguste äravõtmisega seotud probleemid

Õiguste äravõtmine moodustab karistuste erikategooria, mille puhul tekivad eriprobleemid seoses teabevahetuse, kättesaadavusega ja kohaldamisega. Käesolevas raamatus vaatleme vaid süüdimõistva kohtuotsusega seotud õiguste äravõtmisi. Õiguste äravõtmise võib kriminaalkohtunik kuulutada selgesõnaliselt välja süüdimõistva kohtuotsuse lugemisel või see võib tuleneda automaatselt kõnealusest kohtuotsusest. Sellise otsuse võib teha ka tsiviil-, haldus- või distsiplinaarmenetluse raames, mida kohaldatakse süüdimõistva kohtuotsuse tulemusena. Et õigused võib võtta ära väga erinevatel põhjustel, ei sisaldu vastav teave alati riiklikes karistusregistrites ja neid edastatakse üsna juhuslikult. Ja kui kõnealune teave ongi kättesaadav, ei saa seda sageli kasutada, sest see ei ole ühtlustatud, mis kujutab omakorda reaalset takistust vastastikusele tunnustamisele. 2005. aastal koostab komisjon sellesisulise teatise. Valdkondlik lähenemine kuriteo liigi järgi tundub asjakohane. Juba 2004. aasta novembris esitas Belgia algatuse õiguste äravõtmise vastastikuse tunnustamise kohta lastega töötamise puhul, mis olid seotud süüdimõistmistega süütegude eest seoses lastepornograafiaga; see on esimene samm selles vallas.

PARANDADA TEABE LIIKUMIST ARVUTIPÕHISE SÜSTEEMI LOOMISE TEEL

Eesmärk: mis tahes teabevahetussüsteem süüdimõistvate kohtuotsuste kohta peab võimaldama lõppkasutajal saada riiklikust karistusregistrist lühikese aja jooksul elektrooniliselt ja turvaliselt ammendavaid ja kergesti arusaadavaid andmeid liidu territooriumil isiku suhtes tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste kohta.

Võimalikud variandid

Vastastikuse tunnustamise programmis oli kavandatud kolm varianti (meede 4), kuidas parandada teabevahetust süüdimõistvate kohtuotsuse kohta liikmesriikide vahel: i) hõlbustada kahepoolset teabevahetust ; ii) panna riiklikud karistusregistrid võrku ja iii) luua Euroopa karistuste keskregister .

Kahe esimese variandi eelis on andmete säilitamine riigi tasandil, tundliku teabe suhtes siseriiklikes õigusaktides kehtestatud haldus- ja juurdepääsueeskirjadest kinnipidamine ja dubleerimise vältimine. Kuid neil on kolm olulist puudust:

need eeldavad süüdimõistvate kohtuotsuste kohta ammendava teabe saamiseks süstemaatilist taotluste esitamist kõikidele riiklikele registritele, mille tulemusena kasvaks märkimisväärselt riiklikele süsteemidele esitatavate taotluste arv;

need eeldavad, et oleks võimalik vahetada teavet vastavalt 25 x 24 = 600 eri viisil või luua samaväärsed võimalused muude kanalite kaudu;

nende kaudu taotluse esitanud asutusele edastatav teave ei ole arusaadav ega vahetult kasutatav.

Kolmas variant aitab neid probleeme lahendada ja põhineb vahetuse standardvormi loomisel, mille alusel andmed kantakse keskregistrisse. Siiski tundub see seatud eesmärkidega võrreldes ebaproportsionaalne. See eeldab, et riiklike registrite andmed dubleeritakse Euroopa tasandil. Samuti eeldab see ad hoc hoolde- ja juurdepääsusüsteemi loomist ning õigusliku korra määratlemist nende andmete kasutamiseks.

Kavandatud lahendus

Et jõuda mõistliku tähtaja jooksul süüdimõistvaid kohtuotsuseid käsitleva tõhusa teabevahetusmehhanismi elluviimiseni, tuleb valida „segalahendus“, mis oleks kompromiss Euroopa registri loomise ja riiklike registrite vahelise võrgu moodustamise vahel. See peab lahendama kolm eespool nimetatud kõige olulisemat probleemi. Selle elluviimine eeldab kaheetapilist lähenemist:

esimeses etapis tuleb luua süsteem, mille abil teha kindlaks liikmesriigid, kus isik on varem kohtulikult karistatud ning luua tehniline ja elektrooniline infrastruktuur, mis võimaldavad edastada kiiresti ja turvaliselt andmeid süüdimõistvate kohtuotsuste kohta;

teises etapis tuleb töötada välja teabevahetuse Euroopa standardvorm, mis võimaldab lõppkasutajal saada arusaadavat ja kasutuskõlblikku teavet.

Esimese etapi abil peab olema võimalik teha kiiresti kindlaks liikmesriik(riigid), kus isiku suhtes on varem langetatud süüdimõistev kohtuotsus. Praegu esitatakse isiku varasema karistatuse kindlakstegemiseks taotlus isiku kodakondsusjärgse riigi registrisse, kuid me nägime eespool, et sel viisil saadud andmed ei ole kuigi usaldusväärsed.

See eeldab kohtulikult karistatud isikute kohta Euroopa registri loomist. Kõnealune register sisaldaks vaid isikuandmeid (perekonnanimi, eesnimi, sünnikoht- ja aasta, kodakondsus jne) ja liikmesriiki, kus isiku suhtes on varem tehtud süüdimõistev kohtuotsus, jättes välja teabe süüdimõistva kohtuotsuse sisu ja määratud karistuse kohta, võttes samas arvesse siseriiklikke õigusakte ja Euroopa õigust eraelu puutumatuse kohta. Registrist saadud andmete põhjal saab liikmesriik koheselt teada, missuguses liikmesriigis on varem tehtud süüdimõistev kohtuotsus ja mille kohta ta saab täiendavat teavet, pöördudes otse liikmesriigi poole (vt skeemi 2. lisas).

Samuti eeldab kõnealuse registri loomine liidu tasandil süüdimõistva kohtuotsuse ühise määratluse vastuvõtmist. Sõltuvalt liikmeriigist võivad karistusregistrid sisaldada teatava hulga otsustusi, eelkõige menetlusotsustusi, mis on võetud vastu enne kohtuotsust (vt punkti 6 eespool). Teabevahetuse kvaliteedi ning kavandatava registri usaldusväärsuse eelduseks on, et liikmesriigid kooskõlastavad otsuste liigid, mille alusel isik kantakse registrisse. Karistusregistrist pärit teabevahetuse kohta otsuse ettepaneku esitamisel tegi komisjon ettepaneku süüdimõistva kohtuotsuse mõiste määratlemise kohta. Selle määratluse, mis oli taotluslikult kitsendatud, hõlmates vaid kriminaalkohtute lõppotsuseid, milles määratakse isiku süü ning teatavad segatüüpi otsused (haldus/kriminaal), mis kuuluvad tavaliselt õigusalase koostöö alla, võiks üle võtta.

Süsteem peab toimima riiklike keskasutuste vahel. Süsteemi raames peab iga keskasutus kooskõlas siseriikliku õigusega kõigepealt veenduma, et taotluse esitanud asutusel või isikul on juurdepääsuõigus taotletud teabele, ning seejärel edastama taotlejale kogu teabe, mis sisaldab peale siseriiklikul tasandil kättesaadavate andmete ka kõiki Euroopa tasandil olemasolevad andmeid.

Tehnilisest küljest sarnaneb kõnealune lahendus muude Euroopa teabesüsteemide raames tuntud ja äraproovitud süsteemidega nagu SIS või Euradac. Nende kahe süsteemi raames olemasolevaid infrastruktuure võiks ka uues süsteemis kasutada, mille tulemusena oleks võimalik saavutada oluline mastaabisääst, säilitades samas iga süsteemi täieliku autonoomsuse, sest süsteemi kasutamine ei eelda andmete jagamist.

Kõnealune ettepanek sisaldab ka riiklike registrite vahel turvaliseks ja kiireks teabevahetuseks vajaliku tehnilise infrastruktuuri loomist. Alates esimese etapi käivitumisest saab taotlusi ja nende vastuseid siseriiklike ametiasutuste vahel edastada kiiresti ja turvaliselt elektroonilisel teel (skannitud dokumentide elektrooniline edastus).

Eespool nimetatud süsteemi elluviimisel on võimalik lahendada osa praegustest probleemidest, kuid selle abil ei ole võimalik saada kohe arusaadavaid ja kasutuskõlbulike andmeid, sest vahetatav teave ei ole standarditud.

See on teise etapi eesmärk, mis peaks võimaldama kiirendada andmevahetust. Riiklikes karistusregistrites sisalduvad andmed on praegu väga erinevad. Elektroonilise teabevahetussüsteemi loomine eeldab, et määratletakse Euroopa standardvorm, mida tunnustavad kõik liikmesriigid ja mille abil peab olema võimalik edastada andmeid selliselt, et need oleksid lihtsasti tõlgitavad ja õiguslikult kõigile arusaadavad.

Kõnealune vorm peaks hõlmama:

nende isikute andmeid, kelle suhtes kohtuotsus on langetatud (perekonnanimi, eesnimi, sünniaeg, sünnikoht, vajaduse korral varjunimi või teine nimi, sugu, kodakondsus, juriidilistel isikutel õiguslik seisund, asukoht jne);

teave otsuse vormi kohta (kuupäev ja koht, otsuse teinud asutuse nimetus ja seisund, otsuse liik: lõplik otsus, prokuröri otsus, mis ei kuulu edasikaebamisele jne);

andmed faktide kohta, mille alusel otsus langetati (kuupäev, koht, liik, õiguslik kvalifikatsioon, õiguslik alus jne);

andmed otsuse sisu kohta (otsus, karistus, võimalikud kõrvalkaristused, preventiivsed karistused, karistuse või otsuse kestus, hilisemad otsused, mis mõjutavad karistuse täitmist, võimalik õiguste äravõtmine jne).

Et lihtsustada andmete edastust, tuleb kõik andmed täpselt määratleda ja võimaluse korral need tõlkimise lihtsustamiseks kodifitseerida. Pärast Euroopa standardvormi kehtestamist saab taotluse esitanud asutus väga lühikese aja jooksul andmed oma keeles. Erinevate juriidiliste mõistete kasutamisest tulenevate probleemide lahendamiseks võiks mehhanism olla varustatud sõnaraamatuga, kus oleks seletatud kasutatud mõistete liik ja tähendus. Kuigi kõnealune mehhanism ei lahenda karistuste erinevatest liikidest tingitud probleeme, võimaldab see vähemalt tagada läbipaistvuse ja lõppkasutajatele vastuvõetava vastastikuse mõistmise taseme.

Tööprogramm

Pärast esimese tehnilise teostatavuse uuringu läbiviimist teeb komisjon 2005. aasta kevadel otsuse ettepaneku süüdimõistvate kohtuotsustega seotud arvutipõhise Euroopa andmevahetusmehhanismi loomiseks, mis vastab eespool kirjeldatud esimesele etapile. Samuti teostatakse 2005. aastal Euroopa standardvormi kohta teine teostatavusuuring, milles uuritakse nii õiguslikke kui tehnilise külgi eesmärgiga valmistada ette projekti teine etapp. Esimese etapi elluviimisega võiks alustada alates 2006. aastast.

TEISTES EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDES TEHTUD SÜÜDIMÕISTAVATE KOHTUOTSUSTEGA SEOTUD TEABE KASUTAMINE

Süüdimõistvate kohtuotsuste suhtes teabevahetuse kvaliteedi parandamine on mõttekas ainult juhul, kui kõnealune teave leiab ka kasutust. Süüdimõistev kohtuotsus võib mõjutada teiste liikmesriikide õiguskorda mitmel moel.

Esiteks välistatakse juba uuritud tegude eest uuesti kohtu alla andmine mõnes teises liikmesriigis ( ne bis in idem põhimõte). See põhimõte on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ning tihedalt seotud kohtualluvusega. Selle küsimuse kohta koostatakse 2005. aasta esimesel poolel roheline raamat. Siiski tuleb märkida, et süüdimõistvaid kohtuotsuseid käsitlevast kavandatud teabemehhanismist ei piisa, et tagada tõhus andmevahetus ne bis in idem suhtes. Tihti ei registreerita süüst vabastavaid otsuseid (õigeksmõistvaid otsuseid) riiklikes karistusregistrites, kuid neid tuleb võtta arvesse ne bis in idem raames.

Samuti võib ühes liikmesriigis tehtud süüdimõistev kohtuotsus mõjutada teist liikmesriiki, kui viimane peab selle otsuse täide viima. Siin on tegemist teistsuguse probleemiga, mille puhul teave süüdimõistva kohtuotsuse kohta on teisejärguline, sest süüdimõistva otsuse täideviimine eeldab tegutsemist liikmesriigilt, kus kohtuotsus tehti või liikmesriigilt, kes soovib seda otsust täide viia (nt keeldumine Euroopa vahistamismääruse täitmisest). Neid küsimusi tuleb käsitleda eraldi. Austria on esitanud hiljuti sellesisulise algatuse.

Käesoleva valge raamatu eesmärk on seega innustada arutelu eespool kirjeldatud vahetusmehhanismi kaudu saadud teabe kasutamise üle, kui teises liikmesriigis algatatakse uus menetlus uute asjaolude alusel.

1959. aasta konventsioonis ei mainita kordagi välismaal tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste õiguslikke tagajärgi. 28. mai 1970. aasta konventsioonis seoses kriminaalasjades tehtud otsuste rahvusvahelise kehtivusega[5] olid selleks puhuks ette nähtud meetmed, kuid selle konventsiooni ratifitseerisid vaid vähesed liikmesriigid. Liidu tasandil on olemas ainult tekst euro kaitse kohta, milles käsitletakse varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid.[6]

Praegu saab välismaal tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste kohaldamise sätestada siseriiklikes õigusaktides. Kuid selle võimaluse kasutamine on tihti piiratud.

Varasematel süüdimõistvatel kohtuotsustel võib siseriiklikus õiguslikus raamistikus olla mitmeid tagajärgi. Need võivad mõjutada:

kohtu alla andmist reguleerivat õiguslikku korda (nt kohaldatav menetlusliik, eeluurimisvangistuse reeglid);

kohtumenetlust (nt pädeva kohtu valik), kuriteo kvalifitseerimist ja karistuse valikut (nt ei saa määrata tingimisi karistust juba varem karistatud isikule);

karistuse täideviimist (ennetähtaegselt vabastamist või vabadusekaotuse muutmist võib kohaldada varasemalt karistatud isikute suhtes erinevatel tingimustel), karistuste ühitamise võimalust.

Sõltuvalt liikmesriikidest on varasema süüdimõistvate kohtuotsustega seotud tagajärjed reguleeritud seadusega või jäetud lihtsalt kohtuniku pädevusse. Mõlemal juhul on teistes liikmesriikides tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste arvestamise võimalus tihti piiratud. Nende probleemide lahendamiseks esitab komisjon raamotsuse eelnõu süüdimõistvate kohtuotsuste arvesse võtmise kohta, mis aitab viia ellu vastastikuse tunnustamise programmi meetmes 2 nimetatud eesmärgid.

[1] EÜT L 12, 15.1.2001, lk 10.

[2] Euroopa Nõukogu, Euroopa lepingute seeria nr 30.

[3] Vt Institute of Advanced Legal Studies (ISLA) Falcone programmi raames läbiviidud uurimust (2000/FAL/168). 2001. aastal Grotius programmi raames Institute for International Research on Criminal Policy (IRCP) läbiviidud uurimust.

[4] KOM(2004)664 lõplik

[5] Lepingute seeria nr 070. Kõnealuse konventsiooni on 19. oktoobri 2004. aasta seisuga ratifitseerinud 9 liikmesriiki.

[6] EÜT L 329, 14.12.2001, lk 3.