7.2.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 31/25

1)

Ühtekuuluvuse eesmärk defineeritakse EÜ asutamislepingu artiklis 158: “Selleks, et edendada oma igakülgset harmoonilist arengut, töötab liit välja ja rakendab meetmeid majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks.” Euroopa põhiseaduse lepingu artikliga III-220 laiendatakse kõnealust eesmärki territoriaalse mõõtme võrra;

2)

kuigi Euroopa Ühenduse asutamislepingu järgi nähakse üldiselt riigiabi konkurentsi moonutava tegurina (2), on piirkondlik abi õigustatud teatud piirkondade puhul, kui riigiabi konkreetne eesmärk on kõnealuste piirkondade arendamine (3);

3)

piirkondliku riigiabi andmist reguleeriva raamistiku olemasolu võib olla väga oluline ELi siseselt sissetuleku ja jõukuse ümberjagamiseks, mis on osa Euroopa majanduslikust ja sotsiaalsest projektist, ning võib seega aidata rajada tugevama aluse jätkusuutlikule majanduskasvule;

4)

piirkondlik abi on üks tegureid, mis mõjutab investeeringute paigutust, ning investeeringute ümberpaigutamine on toimumas nii Euroopa siseturul kui kogu maailmas; ametivõimudelt riigiabi näol tulevat toetust tuleks analüüsida kahest aspektist: Euroopa kontekstis ja globaliseerumise taustal;

5)

piirkondlik abi võib olla kasulik vahend Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamiseks, kuna panustab tööstuspoliitika tasakaalustatud arengusse kogu ELis ja jätkusuutlikku majanduskasvu kõrget kvalifikatsiooni nõudvate töökohtade loomise teel;

1.1

arvab, et piirkondlik riigiabi on Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 158 sätestatud majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkide saavutamise seisukohast vahend, mida ametivõimud saavad kasutada oma majandus- ja ettevõtluspoliitika arendamisel. Ametivõimude sellealane pädevus peaks olema kooskõlastatud, et vältida riikide ja piirkondade vaheliste erinevuste suurenemist;

1.2

leiab, et paremini suunatud riigiabil peaks olema kolm selget eesmärki:

Nagu näitavad Euroopa Komisjonile kättesaadavad uuringud, on piirkondlik abi toiminud tõhusalt esimese ja teise eelnimetatud eesmärgi saavutamisel, ent territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärk võib vajada valikulisemat abi, nt horisontaalset abi (teadus- ja arendustegevus, keskkond, koolitus, tööhõive, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted jms). Samas peaksid nimetatud abi liigid olema kooskõlastatud oma eesmärkide ja toimimise poolest ning olema suunatud ühtekuuluvuse eesmärkide saavutamisele kogu ELis;

1.3

arvab, et kogu abi, mis antakse konkreetsele piirkonnale, peab olema osa piirkonna strateegilistest arengukavadest, milles on esikohal projektid, mis selgelt edendavad piirkondlikku arengut. Kõnealune abi koos teiste majanduslike ja ettevõtlusalaste teguritega mõjutab ettevõtete paiknemist ja piirkondliku konkurentsivõime parandamist;

1.4

on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika on viimastel aastatel saavutanud häid tulemusi ja piirkondliku riigiabi juhend ning juhend mitut valdkonda hõlmava abi andmise kohta suurtele investeerimisprojektidele on kaasa aidanud Euroopa regionaalpoliitika eesmärkide saavutamisele. Seega on Euroopa Komisjoni roll ametivõimude poolt antava abi järelevalves väga oluline vähem edukatele piirkondadele;

1.5

leiab, et tasakaalustatud arengu saavutamiseks ELi erinevates piirkondades tuleks silmas pidada, et Euroopa piirkondi võib nüüd jaotada kaheks vastava piirkonna põhiprobleemi alusel:

1.6

märgib, et mitmete uuringute järgi on viimastel aastatel abi maht üldjoontes vähenenud vähemarenenud piirkondades, ent konkurentsivõimelisemates piirkondades on ettevõtetele antav abi suurenenud tänu erinevate riigiabiskeemide kasutuselevõtule asutamislepingus sätestatud mitmete erandite alusel. Sellel on olnud ebasoovitavad tulemused, nt piirkondliku abi tõhusus on märkimisväärselt langenud ja avaliku sektori kulutused on ühenduse tasandil üldiselt suurenenud.

1.7

toetab komisjoni vastu võetud üldpõhimõtteid piirkondliku riigiabi andmise juhendi reformi kohta. Need on:

Ent komitee sooviks lisada ka järgmise põhimõtte:

1.8

arvab, et piirkondliku riigiabi andmise juhend tagab eeskirjade raamistiku, mille abil kooskõlastada horisontaalse ja valdkondliku abi eeskirjad, ning toimib võrdlusalusena mitmetes küsimustes, mis sageli tekivad riigiabi eeskirjade kohaldamisel. Muude riiklike rahastamisvahendite läbivaatamine peab vastavalt Stockholmi ja Barcelona Euroopa Ülemkogu lõppjäreldustele toimuma nii, et see aitaks kaasa ühtekuuluvuse eesmärkide elluviimisele ja riigiabi kogusumma alandamisele ühenduse tasandil;

1.9

leiab, et komisjoni ettepanek lülitada uus piirkondliku riigiabi andmise juhend teavitamise erandit käsitlevasse määrusesse võib aidata piisavalt selgitada ja lihtsustada riigiabi eeskirju; samas soovitab, et uued reeglid peaksid selgelt sätestama kriteeriumid, tingimused ja piirid, mida rahastatavatele investeeringutele kohaldada;

1.10

arvab, et ettepanek lülitada ELi juhend mitut valdkonda hõlmava abi andmise kohta suurtele investeerimisprojektidele piirkondliku abi juhendisse võib aidata kohaldatavaid eeskirju lihtsustada.

1.11

juhib tähelepanu komisjoni ettepanekus sätestatud abi maksimaalsetele piirmääradele, mis põhinevad liikmesriikide kokkuleppel, milleni jõuti Euroopa Ülemkogu Stockholmi ja Barcelona kohtumistel. Ent samas arvab komitee, et kuigi komisjon on oma konsultatiivdokumentides teinud ettepaneku abi maksimaalseid piirmäärasid üldiselt alandada, ei pruugi see olla kooskõlas — eriti teatud piirkondades — Lissaboni strateegia ambitsioonikate eesmärkidega ja ühtekuuluvuse saavutamiseks vajalike sammudega, mis laienemise mõju tasakaalustaksid. Komitee arvates võiks alandada abi üldist taset viisil, mis ühtib paremini Euroopa poliitilise projektiga — suunates abi valikulisemalt horisontaalsete ühtekuuluvuse kriteeriumide järgi, mille suhtes on Euroopa Ülemkogudel kokku lepitud;

1.12

arvab, et abi maksimaalsete piirmäärade alandamine peaks toimuma järk-järgult, võttes arvesse erinevaid kriteeriume, mis mõjutavad piirkondlikku majandusarengut;

1.13

leiab, et komisjon peaks piirkondlikule riigiabile tagama üleminekumeetmed, mis vastaksid piirkondade majanduse uuele olukorrale ja Euroopa ühtekuuluvuspoliitika uutele eesmärkidele. Seega peaks üleminekumajandusega piirkondadele eraldatav abi vähenema järk-järgult, et neil aidata kergemini toime tulla sellega, et nad ei ole enam abikõlblikud riigiabi saamiseks piirkondliku arengupoliitika raames;

1.14

leiab, et majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust kogu ELis on võimalik saavutada ainult juhul, kui erinevate olukordadega toimitakse erinevatel viisidel. Piirkondlik abi võiks aidata tasakaalustada Euroopa teatud piirkondade ebasoodsat olukorda;

1.15

tõstab esile asjaolu, et komisjon säilitab EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktis a sätestatud piirkondade liigituse, mis põhineb sisemajanduse kogutoodangul, et ühtlustada kriteeriume ja kaarte struktuurifondide jaotuskriteeriumitega;

1.16

arvab, et abi mitte saavad piirkonnad tuleks liigitada konkurentsivõime alusel. Kõnealuste piirkondade konkurentsivõime määramiseks võiks kasutada mitte tavapäraselt kasutatavat SKT-d, vaid muid näitajaid; Kui see ei ole paremas kooskõlas EÜ asutamislepingu artikli 87 sõnastusega ja Euroopa ühtekuuluvuspoliitika eesmärkidega, siis võiks lisada üheks võrdlusnäitajaks piirkonna tööhõivemäära. Samuti tuleks silmas pidada, et Lissaboni kokkulepetes eesmärgiks seatud näitaja on tööhõive määr Lissaboni kokkulepetes on eesmärgiks kasutada näitajana tööhõive määra. Komisjon peaks aga siiski kaaluma ka teisi näitajaid, nagu näiteks tööpuuduse määr, elanikkonna vananemine ning teadus- ja arendustegevuse alane suutlikkus;

1.17

arvab, et komisjoni ettepanek kohaldada abi maksimaalseid piirmäärasid kogutoetusele (vastupidiselt eelmistele perioodidele, mil arvestati erinevaid maksusüsteeme toetuse netoekvivalendi valemi abil) mitte ei vähenda abi üldmahtu, nagu väidab komisjon, vaid suurendab erinevusi ettevõtetele antava abi vahel, sest ei arvestata mitte ühtekuuluvuskriteeriumeid, vaid riikide maksusüsteeme. Siinkohal tuleks märkida, et ELi 25 liikmesriigi maksukoormus on väga erinev;

1.18

leiab, et lihtsustamine ei ole iseenesest piisav põhjendus toetuse netoekvivalendi valemi kõrvaldamiseks piirmäära arvutamisest. Kõnealust valemit on sageli kasutatud praegusel programmiperioodil ja see ei tee abi andmise korraldust märkimisväärsemalt keerulisemaks. Pealegi peaks toetuse netoekvivalendi valemit kasutama riigiabi tegeliku mõju hindamisel piirkondlikule arengule.

2.1

märgib, et komisjon teeb ettepaneku vähendada abi maksimaalseid piirmäärasid ja liigitada need SKT (elaniku kohta) suuruse järgi kolmeks koos lisaeraldistega väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele; teeb ettepaneku, et kõnealust sätet muudetaks nii, et riigiabi üldmahtu vähendataks viisil, kus abi andmine toimub valikulisemate (horisontaalsete ja ühtekuuluvuse) kriteeriumide järgi, mitte niivõrd toetuste maksimaalmäärade alandamise teel;

2.2

teeb ettepaneku pöörata erilist tähelepanu kõnealustele erinevatele olukordadele (4);

2.3

avaldab heameelt komisjoni tehtud ettepaneku üle äärepoolseimate piirkondade käsitlemise kohta kooskõlas Euroopa põhiseaduse lepingu sätetega (artikli 87 lõike 3 punkti a alusel);

2.4

tõdeb siiski, et komisjon pole pööranud eraldi tähelepanu järgmistele piirkondadele: saarte- ja mägipiirkonnad, väikese rahvastikutihedusega piirkonnad, maapiirkonnad, piirialad või regionaalsetest muutustest mõjutatud piirkonnad, mis oma struktuuritingimuste tõttu on arengus maha jäänud;

2.5

märgib, et laienemise statistilisest efektist mõjutatud piirkondadele peaks kehtima artikli 87 lõike 3 punkt a kuni programmiperioodi lõpuni (5); tuletab meelde, et komisjoni uue ühtekuuluvuspoliitika vastastikuse lähenemise sihtala on suunatud vähem arenenud riikidele ja piirkondadele, sh laienemise statistilisest efektist mõjutatud piirkondadele;

2.6

arvab, et 75 %ne SKT ülemmäär (elaniku kohta) ei tohiks kehtida piirkondadele, mida mõjutab laienemise statistiline efekt, sarnaselt struktuurifondide üldsätete määruse ettepaneku artiklile 5. Sel viisil oleks võimalik saavutada täielik kooskõla komisjoni ettepanekus toodud lähenemise eesmärgi ja kõigi piirkondlike riigitoetuste vahel, kusjuures statistilise efekti piirkonnad erinevad teistest lähenemise sihtala abikõlblikest piirkondadest vaid madalama abi määra poolest vastavalt struktuurifondide väiksematele eraldistele;

2.7

arvab, et vastasel juhul karistataks kõnealuseid piirkondi veelgi enam, kuna nende liigitamine artikli 87 lõike 3 punktis a või punktis c määratletud piirkondade hulka ei mõjuta kehtivate riigiabi eeskirjade raames üksnes abimäärasid (vt punkti 2.12). Lisaks tooks kõnealune liigitus endaga kaasa probleeme ülalmainitud piirkondade kaasamisel struktuurifondide sekkumisvormide kujundamisse seoses vastastikuse lähenemise sihtalaga, kuna kaasaks EÜ asutamislepingu artikli 87 erinevate lõigete alusel riigiabi saavad piirkonnad;

2.8

arvab, et tuleks kaaluda lisaeraldiste tegemist ka teistele piirkondadele, kus on looduslikult, geograafiliselt või demograafiliselt ebasoodsad tingimused:

2.9

märgib, et praeguses piirkondliku riigiabi andmise juhendis sätestatakse: “Erandjuhtudel, kui asjaomase piirkonna struktuuriline halvemus on väga suur, võib selline abi olla piirkonna arengu käivitamiseks ebapiisav. Piirkondlikku abi võib täiendada tegevusabiga üksnes sellistel erandjuhtudel.” (6);

2.10

tuletab meelde, et olukorrad, mida tuleb hinnata, et teha kindlaks, kas struktuuriline halvemus on “väga suur”, on nimetatud põhiseaduse lepingu artiklis III-220;

2.11

märgib, et ettepanekus uue piirkondliku riigiabi andmise juhendi kohta sätestatakse äärepoolseimatele piirkondadele ja väikese rahvastikutihedusega piirkondadele erand üldkeelust anda tegevusabi. Samas ei mainita teisi selgelt struktuurilisi halvemusi, nt neid, mille all kannatavad saarte-, mägipiirkonnad või piirialad. Ebasoodsate püsitingimustega piirkondade puhul oleks mõistlik mitte nõuda, et tegevusabi oleks järk-järgult vähenev ja ajutine.

2.12

rõhutab, et kui piirkondi ei reguleeri enam artikli 87 lõike 3 punkt a, siis ei vähene mitte ainult abi maht, vaid kaovad ka lisaeraldised mitmetes horisontaalsetes või valdkondlikes raamistikes ning erandid teatud keeldudest või piirangutest, nt seoses tegevusabiga, abiga raskustes olevatele ettevõtetele, ajutise abiga jms;

2.13

kutsub komisjoni üles analüüsima, kas looduslikult, struktuuriliselt või demograafiliselt ebasoodsate tingimustega piirkonnad, mida enam ei reguleeri artikli 87 lõike 3 punkt a, võiksid kasu saada soodsast kohtlemisest, mille osaliseks saavad kõnealused piirkonnad.

3.1

tervitab asjaolu, et komisjon soovib kohandada artikli 87 lõike 3 punktis c sätestatud piirkondades elava rahvastiku protsenti, kaasates kõik need piirkonnad, mida ei reguleeri enam artikli 87 lõike 3 punkt a; leiab siiski, et laienemise statistilisest efektist mõjutatud piirkondi peaks tegelikult reguleerima artikli 87 lõike 3 punkt a ning seega ei peaks neid kaasama kõnealusesse lõiku;

3.2

kordab taas, et regioonide komitee arvamuses kolmanda ühtekuuluvuse aruande kohta nenditi, et “ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondadel”e (piirkonnad, mida majandusarengu tõttu ei reguleeri enam artikli 87 lõike 3 punkt a) peaks “abiperioodi vältel kehtima üleminek artikli 87 lõike 3 punktilt a artikli 87 lõike 3 punktile c”.Kõnealuseks üleminekuks tuleks abiraha astmeid ja määra kohandada abirahadele, mis on ette nähtud statistilise efekti poolt mõjutatud piirkondadele;

3.3

on seisukohal, et artikli 87 lõike 3 punkti c erandiga reguleeritud piirkondade osas (piirkonnad, mida varem reguleeris artikli 87 lõike 3 punkt a) tuleks arvesse võtta järgmised erijuhud:

3.4

on seisukohal, et kõnealused piirkonnad peaksid saama kasu lisaeraldistest, mis ületavad üldise abi maksimaalse piirmäära;

3.5

nõuab samuti, et majanduslikult raskes olukorras olevad alad tuleks ajutiselt arvata abikõlblike piirkondade hulka artikli 87 lõike 3 punkti c alusel; see kehtiks olulisi ümberkorraldusmeetmeid nõudvates olukordades (nt suure ettevõtte sulgemine, mis toob kaasa töökohtade vähenemise);

3.6

nõuab lisaks, et mõnede loetletud ebasoodsate tingimustega piirkonnad, mille SKT inimese kohta ei ületa 100 % või mida iseloomustab ebaharilikult madal tööhõive määr, oleksid ajutiselt abikõlblikud artikli 87 lõike 3 punkti c alusel. Komisjon peaks korrapäraselt üle vaatama piirkondlikud majandusnäitajad, et hinnata piirkondliku abi andmise juhendi alusel toetust saavate piirkondade abikõlblikkust, võttes arvesse majanduskasvu ja töötuse määra;

3.7

taotleb, et nii väikese rahvastikutihedusega piirkonnad kui ka saared, mida ei reguleeri artikli 87 lõike 3 punkt a, oleksid abikõlblikud artikli 87 lõike 3 punkti c alusel ja et neile antaks transpordi korraldamise abi, mis ei oleks ajutine ega vähenev;

3.8

on arvamusel, et piirkondade erinevaid probleeme tuleks hinnata erinevate kriteeriumide alusel, hindamaks piirkonna konkurentsivõimet ja majandusliku arengu potentsiaali, ning et riigiabi tuleks tagada paindlikult kooskõlas kõnealuste kriteeriumidega.

4.1

tervitab komisjoni otsust kasutada valitud geograafilistele piirkondadele rajaneva lähenemise asemel temaatilist lähenemist, saavutamaks kooskõla konkurentsi- ja regionaalpoliitika ning Lissaboni ja Göteborgi eesmärkide vahel;

4.2

hoiatab — sätte osas, mille kohaselt piirkonnad, mis on välja arvatud artikli 87 lõike 3 punktidest a ja c, on vastavalt viimasel Euroopa Ülemkogul seatud eesmärkidele horisontaalse abi kõlblikud –, et vajadusel tuleb regionaalpoliitika eesmärkide saavutamisel arvestada majanduslikku olukorda ja territoriaalseid erinevusi;

4.3

teeb seetõttu ettepaneku, et piirkondi liigitataks vastavalt nende konkurentsivõimele, mis võimaldaks saada horisontaalset abi astmeliselt;

4.4

leiab, et majanduskasvu ja regionaalpoliitika vahelise kooskõla tagamiseks peaksid abi mitte saavate piirkondade territoriaalse liigitamise kriteeriumid olema sätestatud uues piirkondliku abi andmise juhendis ja et horisontaalne raamistik peaks võimaldama madalama konkurentsivõimega piirkondade soodsamat kohtlemist piirkondliku abi andmise juhendis toodud liigituse alusel. Kõnealune soodsam kohtlemine võiks sisaldada lisaeraldisi, mis ületavad horisontaalses raamistikus ettenähtud piirmäärasid;

4.5

juhib komisjoni tähelepanu asjaolule, et komisjoni viimases ettepanekus piirkondliku abi maksimaalsete piirmäärade kohta käsitleti protsendimäära tõstmist vaid mitte-abikõlblikes piirkondades tegutsevate väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete kontekstis. See on vastuolus teatud abikõlblike alade (eelkõige statistilise efekti ja ebasoodsate looduslike tingimustega alade) jaoks kavandatud piirmäärade märkimisväärse alandamisega;

4.6

leiab, et asutamislepingus määratletud ühtekuuluvuspoliitika eesmärgid nõuavad tegelikust olukorrast ja probleemidest lähtuvalt erinevat kohtlemist; kutsub komisjoni üles määratlema iga piirkonna jaoks vajaliku erineva kohtlemise, lähtudes sealjuures piirkonna arengust ja konkurentsivõimest;

4.7

viitab olukorrale abi mitte saavates piirkondades, millel on maapiir mõne teise abikõlbliku piirkonnaga; nõuab, et sellistel juhtudel ei määratletaks mitte ainult maksimaalse diferentseeritud abi määra naaberpiirkondade vahel, vaid võetaks arvesse ka teisi parameetreid, mille abil on võimalik võrrelda piirkondade majanduslikku arengut ja konkurentsivõimet. See hoiaks ära Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitikaga kokkusobimatuid olukordi.

4.8

nõuab ülempiiri kehtestamist riigiabi kogumahule, võttes aluseks piirkondliku konkurentsivõime. Kõnealune summa tuleks suhestada SKTga inimese kohta või rahvaarvuga.

5.1

nõuab, et Lissabonis ja Göteborgis seatud strateegiliste eesmärkide täitmiseks kasutataks horisontaalset abi (teadus- ja arendustegevus, keskkond, tööhõive, koolitus, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted jne) eelkõige madalama majandusarengu ja konkurentsivõimega piirkondades; seetõttu tuleb pöörata erilist tähelepanu erinevatele eeskirjadele, mis reguleerivad piirkondlikku ja horisontaalset abi;

5.2

nõuab, et abi mittesaavate ja abi saavate piirkondade puhul tuleks kaaluda nii astmelisi kui piirkondliku olukorraga kooskõlas olevaid lisaeraldisi, mis ületavad erinevates horisontaalse abi raamistikes sätestatud abi piirmäärasid; seejuures tuleks erilist tähelepanu pöörata tehnoloogiliste uuenduste keskustele ja neile tuleks võimaldada enam paindlikkust;

5.3

on seisukohal, et de minimis abi, väikesemahuline abi või ühenduse kaubandusele piiratud mõju avaldav abi üksi ei saa tõsta teatud piirkondade madalat arengutaset; vastupidi, kõnealust liiki abi saab suuremas ulatuses kasutada riikides ja piirkondades, mille finantssuutlikkus on suurem ja heaolunäitajad seega kõrgemad;

5.4

teeb seetõttu ettepaneku, et Euroopa Komisjon analüüsiks ja arvestaks kõnealust liiki abi mõju piirkondlikule arengule.

6.1

rõhutab asjaolu, et eriti mõnes valdkonnas mõjutab abi piirkondade majandusarengut; näiteks puudutab see transpordisektorile antavat abi; juhib tähelepanu odavlennufirmadele või meretranspordile antavale abile, mis võib kiirendada suuremate majanduslike probleemidega piirkondade arengut, kus kõnealused probleemid on sageli tingitud geograafilistest tõketest;

6.2

teeb ettepaneku eriliste jõupingutuste tegemiseks kõnealuses valdkonnas, et kooskõlastada tõhusalt igasugust abi, mis mõjutab piirkondlikku arengut ning tagada seega soodsam kohtlemine kõigile valdkondlikele toetustele, mis on ette nähtud vähemarenenud ja madalama konkurentsivõimega piirkondadele;

6.3

tervitab Euroopa Komisjoni püüdlusi arendada üldist majandushuvi pakkuvate teenuste alase riigiabi regulatiivset raamistikku. Samuti oleks soovitav, kui vähem edukatel piirkondadel ja piirkondadel, kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud ja geograafilised tingimused, oleks soodsam raamistik oma üldist majandushuvi pakkuvate teenuste arendamiseks ning ka üheselt mõistetav ja ammendav nimistu teenustest, mis on erilise majandusliku tähtsusega — erinevalt teenustest, millel niisugune tähtsus puudub.

6.4

arvab, et avalike teenuste hüvitamisest teavitamisest vabastamine peaks laienema sellistele üldist majandushuvi pakkuvate teenustele, mis on ametivõimudele esmatähtsad, eriti aga sotsiaalkorterite, riigihaiglate, õppeasutuste ja üldist ühiskondliku huvi pakkuvatele teenustele. Euroopa Komisjon peaks tõstma teatamise miinimumnõudeid ja teatamine peaks toimuma tagantjärele. Sellisel ametlikul menetlusel ei oleks negatiivset mõju vajalike teenuste osutamisele, mida muidu võidaks takistada;

7.1

tuletab meelde, et piirkondlikku abi antakse otsetoetusena investeeringuteks või investeeringutega seotud tööhõiveabina. Siiski on ka teised toetusteliigid osutunud eriti kasulikeks ettevõtluse toetamisel ning tootlike investeeringute soodustamisel, eesmärgiga parandada majanduslikku kliimat; see puudutab kapitaliosalust, piirkondlikke riskikapitalifonde, äriinkubatooreid, tagatisi, vastuvõetava hinnaga tööstusmaad (eelkõige piirkondades, kus maa on väga kallis) jne;

7.2

kutsub komisjoni üles kaaluma piirkondliku abi täiendamist uute toetusevormide näol, mis optimeeriksid riiklike vahendite kasutamist ning millel oleks tagasihoidlikum mõju konkurentsile.

8.1

märgib rahuloluga, et uute ühenduse struktuurifondi määruste ettepanek toob sisse nõude säilitada investeeringud seitsmeks aastaks, kusjuures abikõlblik ettevõte kaotab ühenduse abi, kui ta paigutatakse ümber teise piirkonda kõnealuse perioodi jooksul. Erandeid võiks teha vastavalt erinevate sektorite tehnoloogilistele eripäradele;

9.1

leiab, et sama oluline kui piirkonnas tegutsevate ettevõtete konsolideerimine on ka uute ettevõtete meelitamine kõnealusesse piirkonda. Seega ei tohiks ebasoodsamalt kohelda neid ettevõtteid, mis on asjaomases piirkonnas juba loodud ja mis investeerivad laiendamisse ja konsolideerimisse, võrreldes ettevõtetega, mis kavatsevad käivitada sarnaseid investeerimisprojekte samas piirkonnas. Kui toetatakse vaid ettevõtete esialgset käivitamist, võib see ettevõtjaid julgustada ettevõtteid ümber paigutama;

9.2

on seisukohal, et ärimaa ostu ja väljaarendamisega seotud kulud on piirkonniti väga erinevad, sõltudes maa-ala füüsilistest omadustest. Seetõttu ei peaks maaga seotud kulude rahastamist keelustama, vaid piirkondades, kus maa ostmine ja väljaarendamine on oluline tegur, tuleks seda piirata investeeringute kogusumma osana;

9.3

teeb samuti ettepaneku võtta kasutusele kvootide süsteem immateriaalsesse põhivarasse tehtavatele investeeringutele, piiramaks rahastamise maksimaalset määra koguinvesteeringutega võrreldes.

1.

piirkondliku abi reformimist eesmärgiga vähendada selle kogumahtu vastavalt Stockholmi ja Barcelona Euroopa Ülemkogul sätestatule ja suunata abi ümber kooskõlas ühtekuuluvuse eesmärkidega, võttes arvesse piirkondade erinevat olukorda ja Euroopa Liidu prioriteete. Piirkondliku abi kogumahtu võib vähendada õiglasemate vahenditega kui seda on maksimaalsete piirmäärade üldine alandamine;

2.

piirkondliku abi arvestamisel netotoetuse ekvivalendi kontseptsiooni juurde jäämist;

3.

üleminekuperioode kaalumist piirkondadele, mis seni liigitusid vastavalt artikli 87 lõike 3 punktile a ja mida edaspidi liigitatakse vastavalt artikli 87 lõike 3 punktile c. Kõnealustel juhtudel tehakse ettepanek liigitada toetused nii, et sellega välditakse olukorda, kus kõnealused piirkonnad peavad maksma hinda laienemise eest (statistilise efekti ja ebasoodsate looduslike tingimustega piirkonnad). Ka punkti c alla kuuluvatele ning oma staatust kaotavatele piirkondadele nõutakse paremat kohtlemist, sealjuures tuleb siiski arvestada piirkondlikku abi saava rahvastiku ülempiiri;

4.

objektiivsete kriteeriumide ja kindlate õiguslike argumentide koostamist, liigitamaks piirkondi ja piirkondlikku abi vastavalt ühtekuuluvuspoliitika eesmärkidele;

5.

liigitusaluste määratlemist, arvestamaks iga piirkonna eriomadusi, sõltumata piirkondade geograafilisest asukohast. Kõnealust liigitust tuleks kohandada vastavalt iga piirkonna aja jooksul tehtud edusammudele;

6.

protsendiliste lisaeraldiste andmise kaalumist looduslikult, demograafiliselt või struktuuriliselt ebasoodsate tingimustega piirkondadele, mida liigitatakse vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktile a või artikli 87 lõike 3 punktile c;

7.

lisaeraldiste sisseviimise kaalumist piirkondade horisontaalsesse raamistikku vastavalt nende arengu ja konkurentsivõime tasemele (abi saavad ja abi mitte saavad piirkonnad);

8.

piirkondliku abi juhendi kooskõlla viimist horisontaalse abi ja Lissaboni tegevuskava esmatähtsate eesmärkidega;

9.

ühtsete kriteeriumide sisseviimist piirkondliku abi juhendi ossa, mis käsitleb abi andmist piirkondliku arengu seisukohalt võtmerollis olevatele sektoritele;

10.

uurimuste ja analüüside läbiviimist Euroopa Komisjoni poolt Euroopas valitseva mitmekülgse piirkondliku olukorra kohta, võimaldamaks komisjoni ettepanekute kohandamise vastavalt õiglastele kriteeriumidele;

11.

et piirkonnale antav abi oleks osa strateegilise regionaalarengu kavast;

12.

et piirkonna majandusliku olukorra hindamiseks kaasataks ka teisi näitajaid, nt tööhõive määra, ja seda eelkõige abi mitte saavate piirkondade puhul;

13.

teiste ettevõtluse toetuse vormide kasutamist, mille haldamine on lihtsam ja mis vajavad vähem riiklikke vahendeid;

14.

kõrgemate piirmäärade kehtestamist üldist majandushuvi pakkuvatest teenustest teavitamisele; teavitamine peab toimuma tagantjärele, kusjuures tuleb eristada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid neist teenustest, mis on kirjas riigi põhiseaduses ja ei ole majanduslikku laadi;

15.

erilise tähelepanu omistamist ettevõtlustoetuste uutele vormidele (riskikapital, tagatised, kapitaliosalus, maksusoodustused jne).