7.12.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 302/53

1.1

Komisjon korraldas 2003. a novembris Salzburgis konverentsi ühenduse maapiirkondade arengu poliitika tulevikust Euroopa Liidu laienemise perspektiivis. See konverents võimaldas, nagu ka Cork'i konverents “elujõulise maakeskkonna” (1) nimel,:

Seepärast soovitab komitee, et arutlused maapiirkondade arengupoliitika rakendamisest perioodil 2007-2013 toetuks selle konverentsi järeldustele.

1.2

Tõdedes, et Euroopa Liidu laienemine toob kaasa maapiirkondade suurema mitmekesisuse, kuid eelkõige sotsiaalse- ja tööhõiveküsimuse tähtsuse uutes liikmesriikides, peab komitee tähtsaks piiritleda regionaalpoliitika ja CAP teise samba vahelist liigendust ja järjepidevust.

1.3

Komisjon on avaldanud kaks dokumenti, kus esitletakse tuleva programmideperioodi finantsperspektiive (2) ja 3. aruande ühtekuuluvuse kohta. (3) Neist dokumentidest selgub, et regionaalpoliitika hõlmab täielikult Lissaboni strateegiat konkurentsivõimelise majanduse ja teadmiste suunas ja tulevane maapiirkondade arengu poliitika asub rubriigis pealkirjaga “Säästev majandamine ja loodusressursside kaitse” mis viitab säästva arengu strateegiale. See rubriik sisaldab ka CAP esimest sammast ja ühenduse keskkonnakaitseprogramme.

1.4

Euroopa Ülemkogu kohtumine Göteborgis 15. ja 16. juunil 2001 (4) võimaldas vastu võtta Euroopa säästva arengu strateegia, milles täpsustatakse, et ühtne põllumajanduspoliitika: “… peaks lisaks muule aitama kaasa säästvale arengule, toetades enam tervislikke ja kõrge kvaliteediga tooteid, ökoloogiliselt elujõulisi tootmismeetodeid...;”. (5)

1.5

Põllumajandus- ja kalanduse ministrite nõukogu järeldused 13. juunil 2003 Luxembourgis kinnitavad CAP teise samba tugevdamist, et “… edendada keskkonda, loomade kvaliteeti ja heaolu ning et aidata põllumeestel valmistuda 2005. aastal jõustuvateks Euroopa tootmisnormideks (6)”. Seepärast peab see omaalgatuslik arvamus analüüsima ja süvendama arutlust kolmel Salzburgis kokku lepitud tegevussuunal, nimelt: konkurentsivõimeline põllumajandus, keskkonnakaitse ning maapiirkondade majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamine.

1.6

Maapiirkondade arengu edendajad rõhutavad Salzburgi lõppdeklaratsioonis samuti, et ühenduse maapiirkondade arengu poliitika märkimisväärne lihtsustamine on ühtaegu vajalik ja kiireloomuline. See lihtsustamine peab samal ajal määrama rohkem vastutust programmide partnerlusele, et kindlaks määrata ja ellu viia ühiseid strateegiaid.

1.7

Komitee teeb seega ettepaneku uurida selle omaalgatusliku arvamuse raames tulevase regionaalpoliitika ja tulevase maapiirkondade arengu poliitika järjepidevust, et piirata “halle tsoone”, süvendada ettepanekut tulevase maapiirkondade arengu poliitika moodustavast kolmest teljest ja piiritleda administratiivse lihtsustamise elemendid.

2.1

Ühtse Euroopa Akti vastuvõtmine aastal 1986 kiirendas liikmesriikide majanduste lõimumisprotsessi. Siiski on Euroopa Liidu territooriumi piirkondade erinev arengutase ja omavaheline konkurents heitnud kõrvale tõelise ühtekuuluvuspoliitika algmed, mis peaks pakkuma vastukaalu ühisturu takistustele Euroopa lõunapoolsetele riikidele ja vähemsoodustatud piirkondadele. Maastrichti Euroopa Liidu leping, mis jõustus aastal 1993, institutsionaliseeris majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse poliitika.

2.2

Samal ajal on liidu kaubandussidemete areng ja siseturu järk-järguline avanemine teravdanud Euroopa piirkondade vahelist konkurentsi, millel aga kõigil ei ole ühesuguseid eeliseid. 90-ndatel aastatel püüdis struktuuripoliitika niisiis vastata järgmistele väljakutsetele:

2.3

Pikendades juba olemasoleva struktuuripoliitika elemente, püüdis 1999. aastal kavandatud reform (Agenda 2000):

2.4

Euroopa Liidu liikmesriikide asulaplaneerimisega tegelevate ministrite deklaratsioon (Postdam, 10-11. mai 1999 (7)) ja Euroopa Ülemkogu Göteborgi kohtumise järeldused (juuni 2001) Euroopa säästva arengu strateegia määratlemise kohta rõhutavad territoriaalse ühtekuuluvuse vajadust Euroopa Liidu piirkondade tasakaalustatud ja säästvaks arenguks. Selle arengu viimaseks tunnistuseks on konvendi ettepanek lisada Euroopa Põhiseadusliku leppe eelnõu artiklis 3 territoriaalne ühtekuuluvus liidu eesmärkide hulka. (8)

2.5

Lisaks sellele tunnistab määrus nr 1260/99 (9) struktuurifondide üldsätete kohta, et sisemise potentsiaali areng maapiirkondades jääb aeglustunud arenguga piirkondade arengu ja struktuurilise kohandamise esmatähtsaks eesmärgiks.

2.6

Arvestades struktuuripoliitikat juhtivate printsiipide arengut, nimelt toetust kasvule ja säästvat arengut, kutsub komitee komisjoni ja nõukogu territoriaalse ühtekuuluvuse raames meeles pidama, et maapiirkondade areng peab jääma üheks regionaalpoliitika esmatähtsaks eesmärgiks. Nii peavad selles poliitikas täiel määral kajastuma töökohtade loomise, täiendkoolituse ja uutele infotehnoloogiatele ligipääsuga maapiirkondades seotud problemaatika.

3.1

Peaaegu viiekümne aasta jooksul on põllumajanduses toimunud olulised muudatused. Aja jooksul on nad vorminud ühenduse põllumajandusstruktuuride poliitika arengut. Aastatel 1962-1972 piirdus ühenduse sekkumine turgude haldamise meetmete koordineerimisega, sest need olid loomisjärgus. 1972-1985 kerkisid esile kaks suurt lisameetmete kategooriat: ühelt poolt horisontaalsed meetmed, mida rakendati kõigis liikmesriikides (kutseharidus, eelpension..), teiselt poolt piirkondlikud meetmed eesmärgiga vähendada looduslikke struktuurilisi puudujääke ja edendada põllumajandust tervikuna.

3.2

Aastatel 1985-1999, kui otsiti tasakaalu Euroopa põllumajanduse konkurentsivõime parandamise vajaduse ja võimaliku tootmispotentsiaali turuvajadustele kohandamise, keskkonnakaitse ja vähemsoodustatud piirkondade arengu vahel, muutus põllumajandusstruktuuride poliitika uue regionaalpoliitika strateegia põllumajandusharuks. Nii rakendab struktuuripoliitika, lisaks horisontaalsetele meetmetele, meetmeid maapiirkondade hooldamiseks, keskkonnakaitseks, maaelu ja turismi infrastruktuuride arenguks ja põllumajandustegevusi.

3.3

Cork'i konverentsi baasil võimaldas “Agenda 2000” luua maapiirkondade arengu integreeritud poliitika kahe juriidilise vahendi abil (EPATF Tagatisrahastu ja EPATF Arendusrahastu). Need proovivad saavutada suuremat järjepidevust maapiirkondade arengu poliitika (CAP teine sammas) ja turupoliitika (CAP esimene sammas) vahel, edendades eelkõige maamajanduse mitmekesisust.

3.4

Lisaks sellele seati sisse valikuline otseste abide muutmise mehhanism. See võimaldab rahaliselt toetada põllumajandus- ja keskkonnameetmeid, eelpensioni, metsastamist või ühtses põllumajandustoodete turu korralduses otsustatud institutsiooniline hinnalanguse kompensatsiooni maksu tõttu vähemsoodustatud aladele suunatud meetmeid.

3.5

Määrus nr1257/99 (10) maapiirkondade abi kohta EPATF kaudu toetub järgmistele tähelepanekutele:

3.6

22 meetmest koosnev seeria, mida liikmesriigid võivad lisada oma maaelu arengu programmidesse, jaotub 2000-2006. a programmis (11) järgmiselt: 39,2 % põllumajanduse konkurentsivõime parendamiseks ja kohandamiseks, 35 % vähemsoodustatud aladele ja põllumajandus- ja keskkonnameetmetele ja 25,8 % maapiirkondade kohandamisele ja arengule.

3.7

CAP reform, mis võeti vastu 2003. aasta juunis, tugevdas üht maapiirkondade arengu poliitika ülesannet, nimelt põllumajanduse kohandamise vastavusse viimine ühiskonna nõudmistega. Meetmete väli laienes toodete kvaliteedi tutvustamisele, tootmisstandardite (keskkond, loomade heaolu) parendamisele, Natura 2000 rakendamisele ja meetmetele noorte põllupidajate tegevuse alustamise toetamiseks.

3.8

Lisaks sellele on muutmismehhanism edaspidi Euroopa tasandil kohustuslik. See peaks vastama umbes 1,2 miljardi euro suurusele rahakandele täisaasta jooksul turupoliitikast maapiirkondade arengu poliitika suunas.

3.9

Selle arengu valguses rõhutab komitee, et CAP teise samba esmaseks eesmärgiks peab olema põllumajanduse aitamine kohanduda kodanike ootuste struktuurilisele arengule vastamiseks.

3.10

Komisjoni teatis perioodi 2007-2013 rahandusperspektiivide kohta toob välja stabiilse ja tagasihoidliku eelarve, hoides Euroopa Liidu omaressursside taseme 1,24 % juures RKT-st. Komitee toetab komisjoni ettepanekut ja rõhutab, et ühenduse ressursside vähenemine oleks halb märk Euroopa Liidu tegeliku laienemise ajal.

3.11.

See märkus kehtib ka maapiirkondade arengu poliitika kohta. Ainus “lisaressurss” sellele poliitikale on tõesti muutmismehhanismi rakendamine. See võimaldab aga raha liikumist vaid CAP esimese ja teise samba vahel. Seepärast palub komitee koheselt Euroopa Komisjonil ja Parlamendil jälgida, et sellele poliitikale omistataks piisavalt rahalisi vahendeid, vastasel juhul kaotab see oma mõtte.

3.12

Ja lõpuks, uut maapiirkondade arengu poliitikat hakkab rakendama uus komisjon, mis peaks koosnema 25 volinikust. CAP kahe samba haldamine erinevate volinike poolt võib kaasa tuua kahe poliitika järjepidevuse kadumise tõsise ohu. Komitee soovib rõhutada oma vastuseisu igasugusele soovile luua põllumajanduse ja maapiirkondade arengu küsimuste jaoks eraldi peadirektoraadid ja nimetada erinevad volinikud.

4.1

Oma eelmistes arvamustes (12) on komitee juba meenutanud, et põllumajandusturud on juba loomult ebastabiilsed ja sõltuvad suurel määral hinnakõikumistest. Seetõttu on nõudmise ja pakkumise reguleerimise mehhanismid tingimuseks, ilma milleta ei saa põllumajandustootmine vastata säästva tootmise tingimustele. Komitee rõhutab, et põllumajandustoodete turu kontrolli soodustava poliitika säilitamine aitab kaasa ka maapiirkondade arengu poliitika õnnestumisele.

4.2

Muuhulgas kaotati ühtse põllumajanduspoliitika viimase reformiga 26. juunil 2003 seos tootmisakti ja riiklike põllumajandustoetuste vahel. See areng tugevdab vajadust põllumajandustegevuste majandusliku arengu perspektiivi järele, et paremini arvesse võtta uusi nõudmisi, nagu bioloogiline mitmekesisus, eriliste maastike hooldamine või töökohtade loomine selles sektoris. Komitee soovib seega meenutada, et põllumajandustootmise tegevus aitab eelkõige kaasa elujõulise maaelu tekkimisele, sest võimaldab arendada otsest sidet inimtegevuse ja selle territooriumi vahel.

4.2.1.

Tootmissüsteemide territoriaalne kinnitamine, põllumajandustoodete väärtustamise vahendid, eelkõige kaitstud pärituolunimetuste (AOP) ja geograafiliste tootmistähiste (IGP) arendamise kaudu ja otsene müük on mõned maapiirkondade arengut soodustavad põllumajanduse multifunktsionaalsuse aspektid.

4.3

Põllumajandus annab 25 liikmesriigiga liidus üle 13 miljoni otsese töökoha ja üle 5 miljoni kaudse töökoha põllumajandust ümbritsevates sektorites. Need töökohad on oma loomuse tõttu selgelt “territorialiseeritud”. Ja ühendusesisese kaubavahetuse areng üha suuremal määral töödeldud toiduainete suunas tugevdab põllumajanduse ja toiduainetetööstuse sidet. Põllumajandustegevuse alalhoidmine ja jaotamine maapiirkondades muutub seega esmatähtsaks, vastasel juhul võib see takistada maapiirkondade integratsiooni kohalikku majandusse.

4.4

Põllumajandustegevus hõlmab 45 % Euroopa territooriumist, ehk 190 miljonit hektarit (27 liikmega EL). Aastal 2001, oli üle 10 % kasulikust põllumajanduspinnast (SAU) kaetud põllumajandus- ja keskkonnameetmete lepinguga. 15 % direktiivi “lindude ja asualade kaitse” alla liigitatud aladest on põllumajandusmaad. Ja 38 % 15 liikmega EL põllumajandusmaadest on kinnitatud “nitraatide poolt haavatavate alade” hulka. Need meetmed vastavad kohalikele keskkonna hoidmise ja/või asulaplaneerimise eesmärkidele. On selge, et põllumajandustegevusel on territooriumi majandamises alati oluline koht.

4.5

Komitee soovib meelde tuletada, põllumajandustootmise multifunktsionaalsed aspektid aitavad mitmel moel kaasa elujõulise maakeskkonna säilitamisele. Komisjon ja nõukogu peavad seda meenutama iga uue maapiirkonna arengut suunava poliitilise teksti preambulis.

4.6

Toetades Salzburgi konverentsi järeldusi maamajanduse mitmekesistamise kohta rõhutab komitee, et tuleks vältida “maa taaslinnastamise” meetodeid, st rakendada samu vahendeid nii linna- kui maapiirkondade arendamiseks. Sel teemal töötab komitee praegu välja omaalgatuslikku arvamust linnalähedase põllumajanduse kohta. (13) Seepärast peaks “maamajanduse mitmekesistamise” telg maapiirkondade arengu poliitika raames keskenduma teemadele, mis on tihedalt seotud põllumajandusega, eelkõige teenused põllumajandusega tegelevale elanikkonnale nende elutingimuste parandamiseks, taluturismi edendamine ja toetus põllumajandusele toetuvate tegevuste mitmekesistamisele.

5.1

Järeldused kolmandast aruandest ühtekuuluvuse kohta näitavad, et püsiv ebavõrdsus piirkondade vahel säästva tootmise, tootlikkuse ja töökohtade loomise osas tulenevad struktuurilisest ebapiisavusest peamiste konkurentsivõime näitajate osas. Komitee rõhutab, et maapiirkondade arengu poliitika peab juhinduma ka neist põhimõtetest, et kuuluda maapiirkondade struktuurilise arendamise protsessi.

5.2

Euroopa Liidu laienemine teravdab maapiirkondade majandusliku arengu probleemi uutes liikmesriikides tugevalt esineva “peidetud tööpuuduse” tõttu. See raskendab veelgi eristust regionaalpoliitika ja maapiirkondade arengu poliitika vahel. Komitee soovitab, et regionaalpoliitika ja maapiirkondade arengu poliitika ühiseid teemasid täpsustataks uues struktuurifondide määruses ja et ühe või teise poliitikaga finantseeritavate meetmete arv oleks piiratud, soodustamaks nende poliitikate paremat arusaadavust.

5.3

Kuigi põllumajandus üksi ei saa tagada maapiirkondade arengut, ilmneb, et see tegevussektor on endiselt hädavajalik maapiirkonna arengu poliitika eduks. Seos otseste ja kaudsete töökohtade territooriumiga ja hooldatud alade ulatus muudavad põllumajanduse saatmise kodanike ootuste arenguga kohanemisel esmatähtsaks. CAP esimene ja teine sammas osalevad üha enam maapiirkondade arengu eesmärkides, hoides või tugevdades põllumajandustegevusi.

5.4

Euroopa Liidu laienemine kujutab endast ka olulist väljakutset CAP tulevikule. Komitee rõhutab, et kogemuste ja meetodite vahetamine peaks samuti olema tähtsal kohal CAP teise samba rakendamistingimustes järgmiseks perioodiks.

5.5

Komitee soovib rõhutada, et väikse rahvastikutihedusega piirkonnad, nagu saared, arktilised- ja mägialad sõltuvad alati oma pideva loodusliku puude tõttu ühtse turu saavutamise eesmärkidest. Regionaalpoliitika, nagu ka maapiirkondade arengu poliitika, peab sellega oma rakendustingimustes arvestama, eelkõige pakkudes välja kõrgema kaasfinantseerimise määra neid puuduseid arvestada. Komitee töötab praegu välja ka omaalgatuslikku arvamust, (14) mis käsitleb täpsemalt vahendeid, mis võimaldavad loodusliku puudega alade paremat integreerimist piirkonna majandusse.

5.6

Lisaks rõhutab komitee, et maapiirkondade arengu poliitika ja regionaalpoliitika ei ole riigivõimude ainsad vahendid euroopa Liidu piirkondade harmoonilise arengu tagamiseks. Komitee meenutab, et elanikele suunatud avalike teenuste piisav territoriaalne kinnitamine on samuti osa territoriaalse ühtekuuluvuse tagamise vahend.

6.1

Juunis 2003 alanud ühtse põllumajanduspoliitika reform tõi välja tugeva seose CAP maapiirkondade arengule pühendatud teise samba ja esimese samba vastuvõtmise vahel. Nii viidi sisse komplekt uusi CAP esimese samba kõrvalmeetmeid, kasvatades nende arvu 22-lt 26-ni.

6.1.1

Kaks uut meedet kehtestati toiduainete kvaliteedi tagamiseks (vabatahtlik osalemine rahvuslike tunnustatud kvaliteedimärkide programmis ja nende toodete tutvustamine ja tarbijate teavitamine). Teised kaks uut meedet on seotud tootmistehnika kohandamisega Euroopa standarditega keskkonna, loomade heaolu ning loomade ja taimede tervise kohta.

6.1.2

Mitmeid olemasolevaid meetmeid kohandati ( loomade heaolu küsimuste arvestamine põllumajandus- ja keskkonnameetmete puhul, riikliku toetuse tugevdamine noorte põllupidajate tegevuse alustamisele, direktiivi “Asupaik ja linnud” teostamine ning metsainvesteeringute finantseerimine keskkonna- ja sotsiaalkriteeriumide järgi majandatud metsade puhul).

6.2

Uute liikmesriikide suhtes võeti vastu ajutine maapiirkondade arengu programm perioodiks 2004-2006. Sellest finantseeritakse, lisaks neljale uuele kõrvalmeetmele: abi põllupidajate ühendustele, toetus pool-isemajandavatele majanditele, tehniline abi ja lisa CAP esimese samba otsestele toetustele.

7.1

Ühtse turu saavutamine ja siseturgude järg-järguline avanemine võrreldavaid looduslikke eeliseid või väiksemaid keskkonnanorme kasutavatele põllumajandustele loovad jätkuva vajaduse parendada Euroopa põllumajandusmudeli konkurentsivõimet.

7.2

Komitee toetab telje “investeerimisabi põllumajandusüksustele” jätkuvat tugevdamist maapiirkondade arengupoliitika raames. Tuleb toetada investeeringuid, mis võimaldavad majanditel arvestada keskkonnanõudeid ja parandada loomade heaolu ja töötingimusi, seda enam, et need aitavad kaasa põllumajandustegevuse tugevdamisele ühel territooriumil.

7.3

Komitee rõhutab, et meetme “põllumajandusnõu” rakendamist, mis võimaldab toetust uute tootmisstandarditega kohanemiseks, tuleks ennetada. Seda ei saa liikmesriikides efektiivselt teostada enne aastat 2006. Kuid tingimused rakenduvad alates aastast 2005.

7.4

Põllumajandustoodete turu reguleerimise vahendite nõrgenemine, klimaatilised arengud ja tervishoiukriisiga seotud meetmed on juba mõned aastad näidanud majandite käibe juhtimise tähtsust. 2003. aastal alanud ühtse põllumajanduspoliitika reformi raames on komisjon ette näinud analüüsida võimalust kasutada protsendimäära muudatust riiklikul tasandil meetmete puhul, mis on mõeldud riskidele, kriisidele ja looduskatastroofidele vastu seismiseks. Komitee meenutab, et komisjon peab edastama selle aruande enne 2004. aasta lõppu ning uurima ka võimalusi, nii riiklikul kui ühenduse tasandil, arendada põllumajanduskindlustuse süsteeme. Ta taotleb, et CAP teise samba toetust vaadeldaks vajaduse korral kõrvalvahendina.

7.5

Tulevane maapiirkondade arengu poliitika peab kinnitama teise teljena keskkonnakaitse ja maa-alade haldamise, peamiseks vahendiks põllumajandus- ja keskkonnameetmed ja loodusliku puude kompensatsioon, ühtsete kriteeriumide põhjal, et kindlustada territoriaalse tasakaalu säilitamine.

7.6

CAP reform on sisse toonud põllumajanduse otseste toetuste tingimuslikkuse põhimõtte vastavalt ühenduse seadusandlusele (19 direktiivi ja määrust) keskkonna, tervishoiu, loomade ja taimede tervishoiu ja loomade heaolu kohta. Komitee rõhutab, e seda CAP esimese samba uut aspekti ei tohi segi ajada põllumajandus- ja keskkonnameetmetega (PKM). Need viimased ei vasta küll määruste loogikale, kuid toetavad põllupidajate vabatahtlikku tegevust ja osalemist eesmärgiga rakendada põllumajandustootmise meetodeid, mis on mõeldud keskkonna kaitsmiseks ja looduskeskkonna säilitamiseks.

7.7

Komitee rõhutab, et PKM rakendamise administratiivseid sätteid tuleks lihtsustada. Nii peaks nende meetmete eesmärkide määratlus olema seotud subsidiaarsuse põhimõttega. Komitee kahtleb ka vajaduses laiendada veelgi nende meetmete välja teistele keskkonnaprobleemidele, arvestades eelarvestabiilsust. Siiski tuleks asetada eriline rõhk meetmetele, mis tähtsustavad tootmissüsteemide mitmekesisust säilitamaks põllumajandussüsteemide tasakaal.

7.7.1

Arvestades Göteborgi Euroopa Ülemkogu kohtumise deklaratsiooni tuleks põllumajandus- ja keskkonnameetmed muuta kohustuslikuks kõigis riiklikes programmides.

7.7.2

Komitee rõhutab, et Natura 2000 rahastamine ei tohiks toimuda juba olemasolevate meetmete kahjuks. Seetõttu soovib ta, et komisjon tuvastaks uued finantseerimisallikad direktiivi “Asupaik ja Linnud” rakendamisest tekkinud kulude kompenseerimiseks.

7.8

Tulevase maapiirkondade arengu poliitika kolmas telg peaks keskenduma maapiirkondade majanduse mitmekesistamisele seoses põllumajandustegevusega, et aidata kaasa maapiirkondade elanike arvu hoidmisele.

7.9.

Komisjon rõhutab oma kolmandas aruandes ühtekuuluvuse kohta, et kolme tüüpi tegevused, nimelt turism, käsitöö ja maapiirkondade kultuuripärand, peaks kuuluma regionaalpoliitika ja maapiirkondade arengu poliitika ühtsesse välja. Komitee soovib, et seda tasakaalu säilitataks. Paistab, et maapiirkondade infrastruktuuri ei tule enam rahastada struktuurifondidest. Komitee on seega vastu seda tüüpi investeeringute ülekandumisele regionaalpoliitikast maapiirkondade arengu poliitika suunas.

7.10

Lisaks soovitab komitee, et arvestades regionaalpoliitika arengut ei peaks maapiirkondade kultuuripärandi uuendamise või väärtustamise tegevus, kui see ei kuulu “taluturismi” projekti, alluma enam maapiirkonna arengu poliitikale.

7.11

Lõpuks soovitab komitee, et telg “maamajandus” kannaks hoolt teatud arvu teenuste eest, mis võimaldavad põllumajandusega tegeleva elanikkonna elukvaliteedi parendamist (näiteks põllupidajate asendamise teenus).

8.

Esimene punkt, mille osas majandamistingimuste parendamist tuleb jätkata, on maapiirkondade arengu programmide järjepidevus. Komitee toetab seega komisjoni pingutusi välja töötada uus maapiirkondade arengu poliitika, et maksimaalselt piiritleda kahe programmiperioodi vahelist “peiteaega”

8.1.

Mõnes liikmesriigis ette tulnud raskused maapiirkondade arengu poliitika administratiivsel teostamisel näitavad, et mitme finantsinstrumendi sekkumine erinevate reeglitega võib minna vastuollu avaliku tegevuse arusaadavusega. Nii võib maapiirkondade arengu toetamise meetmete grupeerimine ühe määruse alla mõnele abisaajale tunduda täiendava administratiivse keerukuse allikana.

8.2

Programmi lihtsustamine võib kaasa tuua selle, et on vaid üks fond, mis haldab maapiirkondade arengu meetmeid. Siiski rõhutab komitee, et selle ühtse fondi majandamistingimused peavad olema kooskõlas struktuurifondide puhul rakendatutega.

8.3

Tulevase maapiirkondade arengu poliitika jaotamine kolmeks teljeks (põllumajanduse konkurentsivõime, alade haldamine ja maamajanduse mitmekesistamine) peaks kajastuma ka järgmise maapiirkondade arengu määruse väljatöötamises. See võiks täpsustada sekkumispõhimõtteid, kolme telje eesmärke ja loetleda üles võimalike meetmete liigid (investeeringuabi, sooduslaen, mitmeaastane riiklik toetus teatud spetsifikatsioonide tagatisel, tehniline abi, uute rahastamissüsteemide väljatöötamine….). Kõigi meetme rakendamise tingimused peaks sõltuma riiklikust subsidiaarsusest. Komitee rõhutab, et ainult ühe otsuse haldamisel liikmesriigi poolt strateegilise dokumendi kaudu oleks eeliseks kindla ühenduse raamistiku seadmine programmiperioodiks.

8.4

Praegune meetmete muudatuste vastuvõtmise protseduur STAR komitees (Põllumajandusstruktuuride ja maapiirkondade arengu juhtimise komitee) ei ole piisavalt paindlik, sest ex-ante hindamise protseduur on liiga pikk. Komitee soovitab uue protseduuri paikapanemisel juhinduda riigiabide kinnitamise protseduurist. St kui maapiirkonna arengu plaan on programmi alguses vastu võetud, võib komisjonile esitada meetmete muudatusi seaduslikkuse kontrollimiseks (ex-post hindamine).

8.5

Rakendusprogrammide kinnitamine peaks sõltuma riiklikust või riigisisesest subsidiaarsusest, vastavalt liikmesriikide korraldusele. Komisjoni ülesandeks oleks seega jälgida meetmete rakendamisega konkurentsi kahjustamise vältimist, kontrollida sekkumistingimuste seaduslikkust ja tagada järjepidevus struktuurifondidega. Komitee rõhutab ka, et oma kogemustega võiks komisjon saata kogemuste vahetamist tehnilise abi raames, eelkõige uutele liikmesriikidele.

8.6

Komitee soovib, et programmide kinnitamise etappide arvu vähendataks, piiritledes iga otsustustasandi (komisjon, liikmesriigid ja territoriaalühendused) vastutust.

8.7

Ühtse fondi valik maapiirkondade arengu poliitika meetmete jaoks kaldub lihtsustama ka finantsjuhtimist. Struktuurifondide loogika järgimiseks peaks see uus fond üle võtma nende peamised omadused, nimelt:

8.8

Kontrolli küsimus sõltub samuti maapiirkondade arengu poliitika administratiivse juhtimise lihtsustamisest. Komitee toetab komisjoni kolmandas aruandes ühtekuuluvuse kohta esitatud suuniseid, eriti seda, mis puudutab kontrolliülesannete proportsionaalsust. Teatud tasemest allpool võib liikmesriik otsustada kõnealuste programmide puhul rakendada oma riiklikku kontrollisüsteemi. Komitee rõhutab, et neid suuniseid tuleks rakendada maapiirkondade arengu poliitika juhtimisel tingimusel,et nad tagavad kontrolli samasuguse efektiivsuse ja seega ühenduse fondide mõistliku kasutamise.

8.9

Agenda 2000 raames struktuurifondidele määratud saavutusreserv on silma paistnud pigem pingeid tekitava mõjuga programmide administratiivsel elluviimisel. Lisaks võib selle omistamisel ainult krediidi tarbimise kriteeriumi põhjal olla negatiivne mõju õhutades kiirele programmi loomisele ja seejärel operatsioonide läbiviimise rangele järelvalvele, mis pole kooskõlas maapiirkondade arengu mitmeaastase programmi põhimõtetega. Seepärast rõhutab komitee, et tulevases maapiirkondade arengu poliitikas ei tuleks rakendada saavutusreservi põhimõtet.

8.10

Partnerluse küsimus vastab ka programmide teostamise lihtsustamise loogikale. Sarnaselt sellele, mis toimub regionaalpoliitikas, soovib komitee, et iga liikmesriik püüaks korraldada koostööd erinevate valitsustasandite vahel, kuid ka sotsiaalsete partnerite ja organiseeritud mittetulundusühingutega alates programmide väljatöötamisest kuni rakendamis- ja järelvalvefaasideni.

8.11

Alates Leader programmi loomisest aastal 1989, on maapiirkonna arengu uute võimaluste otsijad osalenud selles komisjoni edukas initsiatiivis. Veelgi enam, programmi praeguses järgus on välja tulnud kogemustevahetuse vähendav mõju, lihtsustades eri riikide kohalike huvigruppide partnerlust. Komitee rõhutab, et Leader programm peaks jätkuvalt saatma kohalikke initsiatiive maapiirkonna arengu uute võimaluste avastamisel, eelkõige läbi maapiirkondade arengu poliitikas tuvastatud joone: kuidas ennetada täiendõppe vajadusi territooriumil, otsida uusi väljundeid põllumajandustoodetele, arendada sünergiat sama piirkonna ettevõtjate vahel, need teemad võivad lisada uusi vaatekohti maapiirkondade arengu poliitika tulevikku. Komitee toetab seega Leader programmi jätkamist arengupoliitika raames, otsimaks uuenduslikke lahendusi maapiirkondade arenguks.