52004DC0686

Brüssel 19.10.2004

KOM(2004) 686 lõplik

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

ELi suunised maapoliitika kavandamise ja reformimise protsesside toetamiseks arengumaades [SEC(2004) 1289]

ELi suunised maapoliitika[1] kavandamise ja reformimise protsesside toetamiseks arengumaades

1. SISSEJUHATUS

Linnavälised maad on paljudes maailma piirkondades, nii arengumaades kui ka arenenud riikides, suurima tähtsusega vara. Arengumaades pärineb suur osa sissetulekutest, tööhõivest ja ekspordituludest põllumajandustootmisest ja muudest maaga seotud tegevusaladest. Ka vaesus on maapiirkondades silmatorkav ning kontroll maa üle on talupojaühiskondades oluline küsimus.

Rahastajate seotus maareformi ja maapoliitikaga on ajapikku muutunud. Agraarreforme toetati 1940. ja 1950. aastatel Ida-Aasias ning 1960. ja 1970. aastatel Ladina-Ameerikas, et leevendada radikaalset survet poliitiliste muudatuste järele. Selliste sekkumismeetmete poliitiline olemus ja keerukus on sundinud paljusid rahastajaid loobuma maa ümberjaotamise toetamisest.

Maa üha kasvav nappus ning mure maaga seotud konfliktide ja maapiirkondades leviva vaesuse pärast, seda eriti Aafrikas, on tõstnud maa uuesti esiplaanile. Kõnealune kasvav huvi haakub hästi rõhuasetusega tõhusate poliitiliste raamistike väljatöötamisele vaesuse likvideerimiseks, ning hea valitsemistava, detsentraliseerimise ja demokraatlike institutsioonide edendamisele kohalikul ja riiklikul tasandil. Samal ajal on viimastel aastatel saadud uued kogemused osutanud vajadusele ja võimalusele töötada välja mitmekesised sekkumismeetmete liigid, mis sobiksid paljude erinevate oludega.

Kirjeldatud olukorda arvestades on komisjon lisaks teistele rahastajatele[2] töötanud välja käesoleva teatise. Maaküsimustele pööratav tähelepanu tuleneb otseselt vaesuse vähendamist käsitleva EÜ arengupoliitika üldeesmärgist, kuna säästev maapoliitika on maapiirkondade arengu ja toiduainetega kindlustatuse oluline element. Need poliitilised suunised on vastuseks arengumaade ja üleminekumajandusega riikide taotlustele maapoliitika reformide toetamise kohta, kusjuures tegemist ei ole ettekirjutustega, vaid nende eesmärk on tagada ühine arusaam, et hõlbustada ELi koostööd arengumaade ja üleminekumajandusega riikidega, kus rahastajad toetavad maapoliitika reforme.

Käesolev teatis on liikmesriikide intensiivse koostöö tulemus ELi töökonnas, kus koostati eelnõu ELi maapoliitika suuniste kohta, mille näol on tegemist üksikasjalike poliitiliste ja praktiliste suunistega, mis esitati hiljuti konsulteerimiseks kodanikuühiskonnale ning milles kajastatakse põhjalikult mõlema nimetatud protsessi tulemusi.[3] Tegevussuunised [vt komisjoni talituste töödokument SEC(2004) 1289], mis on näidiseks poliitika praktilise kohaldamise kohta maaküsimuste olukorra hindamiseks riiklikul tasandil, täiendavad käesolevat poliitilist dokumenti.

2. MIKS ON MAAPOLIITIKA OLULINE?

Maapoliitika on kõigi riikide majandus- ja sotsiaalelus ning keskkonnaprobleemides kesksel kohal. Omandiõiguste jaotumine inimeste vahel mõjutab eriti tugevasti võrdõiguslikkust ja tootlikkust. Maa ebaühtlane jaotumine, maaomandi probleemid ja nõrk maahaldus võivad põhjustada ränka ülekohtut ja konflikte. Õigusaktide, omandiõiguste jaotumise ja haldusstruktuuride muudatustel võivad olla pikaajalised positiivsed või negatiivsed tagajärjed poliitilisele, majanduslikule ja sotsiaalsele arengule ning keskkonnajuhtimisele.

Maaomandi struktuurid peegeldavad võimu jaotust ühiskonnas. Kuigi juurdepääsu maale ei tunnustata inimõigusena, võib seda käsitleda fundamentaalsete inimõiguste saavutamise vahendina, mis on määratletud rahvusvaheliste konventsioonidega ja mida iseloomustab põlisrahvaste näide.

+++++ TABLE +++++

Naiste ja meeste võrdsed õigused omada ja kasutada vara on sotsiaalse ja majandusliku soolise võrdõiguslikkuse nurgakivi. Naiste inimõigused vajavad tugevdamist nii ametlikus kui ka mitteametlikus maaomandi süsteemis ning lisaks maaõigusele ja sellega seotud institutsioonidele ning perekonna- ja abieluõigusele on olulised ka põhiseaduslik ja pärandiõigus.

Elanikkonna kasv, muutuvad majandusolud ja keskkonnamuutused, näiteks kõrbestumine ja kliimamuutused, võivad suurendada konkurentsi maale juurdepääsu osas. Konflikt võib laieneda, kui ressursside nappus suureneb ja juurdepääs väheneb, kui maaomandi eeskirju ei õnnestu piisavalt kiiresti kohandada ning kui erinevad ja vastukäivad eeskirjad kehtivad samaaegselt. Maa ebaseaduslik omastamine poliitilise eliidi poolt ja maapiirkondade elanike sunniviisiline ümberasustamine võib samuti kaasa tuua maakonflikte. Vastuoluliste nõuete käsitlemine on igasuguse maaregistreerimisprogrammi eeltingimus, et vältida korduvaid probleeme ja vaidlusi. Konfliktist väljuvates riikides on maaomandi küsimuste õiglane käsitlemine ülesehitustööde seisukohast sageli keskse tähtsusega, seda nii rahu säilitamiseks kui ka jätkusuutliku majanduskasvu taaskehtestamiseks vajalike tingimuste loomiseks.

Maapoliitikal on tugevad seosed põllumajandus- ja majanduspoliitikaga. Maale juurdepääsu tagamine on maasse investeerimise ja maaparanduse soodustamiseks vajalik tingimus. Maaküsimused on siiski ainult harva tootlikkuse tõstmist piirav tegur. Töö hindade, vahendite, laenu, turgude ja töötlemisega seotud piirangute käsitlemine võib olla olulisem kui maaküsimuste käsitlemine.

Maad on pikka aega peetud kohalike omavalitsuste ja riigi valitsuse peamiseks tuluallikaks. Seda vara on eriti kerge maksustada, eriti linnapiirkondades. Kohalikud maamaksud võivad olla kohalike elanike silmis õigustatud, kui nendega kaasnevad tõhusamad ja kindlamad õigused ning avalike teenuste tõhus osutamine.

Maapoliitika on otsustava tähtsusega ka keskkonnasäästlikkuse seisukohast, kuna sellega on võimalik soodustada säästvat maakasutust ja keskkonnajuhtimist. Maaga on seotud mitmed ökoloogilised teenused, mille tugevdamisele võib hea maapoliitika kaasa aidata: veevarude säilitamine, saaste vähendamine, pinnase- ja rannikukaitse sõltuvad kõik loodusvarade säästvast kasutamisest. Seega mängib maapoliitika rolli keskkonnaseisundi halvenemise vältimisel. Selged ja kaitstud õigused ning tõhusad eeskirjad, mis määratlevad juurdepääsu ja reguleerivad maa, vee ja teiste loodusvarade kasutamist, on hädavajalikud maa ja loodusvarade pikaajalise haldamise tagamiseks.

Kui puudub väiketalunike sektorit toetav kaubandus- ja põllumajanduspoliitika, on ekspordile suunatud põllumajanduse valitsemine, põllumajandussaaduste impordi liberaliseerimine ja valitsuste taganemine maapiirkondadele nõuandeteenuste osutamisest tihti kaasa toonud maa taaskontsentreerimise ning ohualtite rühmade kõrvalejätmise ja/või nende olukorra halvenemise. Seega on võtmeküsimuseks selliste pärandite käsitlemine ning erapooletuse ja tootlikkuse edendamine.

Sellest tulenevalt on maapoliitika reform vaeste jõustamiseks ning õiglase ja säästva arengu edendamiseks vajalike poliitiliste ja institutsiooniliste reformide oluline aspekt; see on vajalik sotsiaalse õigluse ja majandusarengu eesmärkide kindlustamiseks. Maapoliitika kavandamine on riigi kohustus, kuid selle käigus tuleb tugineda paljude mitteriiklike osaliste huvidele ja neid arvesse võtta. Maapoliitika reform on äärmiselt oluline demokratiseerimise, parema valitsemistava poole püüdlemise ja detsentraliseerimise protsessis.

3. ERINEVAD MAAPOLIITIKA REFORMIDE LIIGID [4]

KÕIGE LAIEMAS TÄHENDUSES VÕIB maapoliitika reform hõlmata tahtlikke muudatusi maaressursside jaotamises või neid hõlmava maaomandi vormides (maa omandireform), maakasutust reguleerivates eeskirjades ning institutsioonides, mis haldavad ja korraldavad maad ja reguleerivad maakasutust. See võib hõlmata õiguste jaotust puudutavaid meetmeid (agraarreform).

Põhiprobleem on maa ümberjaotamine, kui maa omandiõigused on suurel määral polariseeritud, juurdepääs maale on väga ebavõrdne, suuromanike maa on alakasutatud või kui on tegemist ajaloolise ülekohtuga. Maa ümberjaotamisest ainult siiski ei piisa ning see võib põhjustada tootlikkuse ajutise languse, kui napib majanduslikke stiimuleid ja institutsioonilist toetust ning puuduvad vastavad rahalised ja tehnilised meetmed, et aidata uutel talunikel oma majandeid arendada ja turule pääseda. Lisaks võib ülimalt õrnade maade kultiveerimise intensiivistumine põhjustada asjakohase maakasutuskava puudumise korral keskkonnaseisundi halvenemise. Maa ümberjaotamine peaks seega toimuma säästva põllumajanduspoliitika raames, mis toetab peretalumajapidamisi.

Ajalooliselt on valitsused maareforme ellu viinud suuromanike maa sundvõõrandamise teel. Sellist maareformiliiki on kritiseeritud kui poliitiliselt rasket ja konflikte tekitavat. „Turu toel toimuvat maareformi” on katsetatud huvitatud ostja/huvitatud müüja põhimõttel. Mõlemad reformiliigid võivad soodustada hinnatõusu, ülepaisutatud kompensatsiooninõudeid ja teisejärgulise maa realiseerimist maaomanike poolt, mis omakorda võib kaasa tuua toetusesaajate märkimisväärse võlakoorma või riigi suured kulutused.

+++++ TABLE +++++

Sundvõõrandamiste korral peaks juhtpõhimõtteks olema mõistlik kompensatsioon, mis vastab maa täiustamise ning selle tootlike kasutusvõimaluste ja potentsiaali parandamise väärtusele. Selliste meetmetega ei tohiks aga kunagi kaasneda põlisrahvaste ja kohalike rahvusrühmade minemakihutamine nende traditsioonilistelt maadelt või nende juurdepääsu piiramine elutähtsatele loodusvaradele. Ebaseaduslikult loodud suured maavaldused ei tohiks olla kõlblikud kompensatsiooni saamiseks ega realiseerimiseks vabaturul. Poliitiline tahe, konsensus seoses maa ümberjaotamise õiguspärasusega, maapiirkondade sotsiaalsete organisatsioonide ja linnaelanike toetus on seega poliitilised tingimused. Samuti on vajalik rahastajate tugev finants- ja tehniline toetus. Peale selle on vajalik sõltumatu järelevalve, et tagada läbipaistev ja õiglane kord ning vältida poliitilisi manipulatsioone.

Kuigi turu juhitavate reformidega välditakse mõningaid sunniviisilise omandamise ja ümberjaotamise riske ja raskusi, piiravad müüdava maa olemasolu ja rahastamispiirangud suurel määral nii nende reformide kiirust kui ka mõju vaestele. Kui ulatuslikku ebavõrdsust ei õnnestu turupõhiste mehhanismidega korrigeerida, võivad riigi juhtimisel toimuvad agraarreformid olla siiski vajalikud. Samas võib uurida muid õiguste jaotamise mõjutamiseks sobivaid vahendeid: maa maksustamine, läbirääkimised maa pikaajaliseks rendileandmiseks maatutele, maa müügiga tegelevate turgude reguleerimine eelisõiguse andmisega kohalikele talupidajatele ning vaestele maaostuks subsideeritud laenu andmine on kõik alternatiivvõimalused,kuidas takistada kasutamata seisva maa väheste kätte kogunemist ja soodustada väiketalunike maakasutust.

Komisjoni talituste töödokumendis SEC(2004) 1289 nähakse ette põhimõtete kogum, mis võib aidata tagada maapoliitika reformiprotsesside jätkusuutlikkust.

4. ELI MAAPOLIITIKA RAKENDAMIST TOETAVA LÄHENEMISVIISI ELEMENDID

4.1. Maa ja sellega seotud ressursside omandiõiguste kaitsmine

Et suurendada erapooletust ja põllumajanduse tootlikkust, peab poliitika parandama juurdepääsu maale ja maaga seotud õiguste kaitsmist. Õigused on kaitstud, kui neid ei vaidlustata põhjuseta ja kui vaidlustamise korral on neid võimalik kinnitada õigusasutustes või vahekohtutes (olenemata sellest, kas need on tavapärased, riiklikud või mõlemad). Maa omandiõiguste kaitsmine on seega suuresti tõhusate institutsioonide olemasolu ja maa omandiõiguste haldamist reguleerivate eeskirjade jõustamise küsimus, mitte lihtsalt õiguste formaalse õigusliku olemuse küsimus.

Mitteametlikud maaomandisüsteemid on üldiselt dünaamilised ja arenevad, kuid nad võivad (kuigi alati ei pruugi) olla muutuvate majanduslike ja tehnoloogiliste tingimuste piires tõhusad ja kohandatavad. Tavapäraseid ja mitteametlikke maaomandisüsteeme ei tohiks käsitada põllumajanduse intensiivistamist takistava kitsendusena.

4.2. Toetumine kehtivatele õigustele ja tavadele

Maareformi eesmärk on muuta maakasutustavasid, kuid analüüsimiseks on sageli vähe teavet, mistõttu poliitika osutub eesmärgipäratuks. Et mõista lahendamist vajavate probleemide olemust ja nende lahendamise võimalusi, on vaja põhjalikult analüüsida kohalikke tavasid ja maad reguleerivaid eeskirju, ebakindluse probleeme, konfliktide liiki ja omandiõiguse üleandmise viise.

4.3. Valdusõiguse andmine võib, aga ei pruugi olla lahendus

Maa registreerimist ehk valdusõiguse andmist peeti vajalikuks õiguste kaitse, suurema tootlikkuse ja inimestele laenuvõimaluste tagamiseks, kuid kogemused näitavad, et valdusõiguse andmine ei pruugi olla kõnealuste eesmärkide saavutamiseks vajalik ega piisav. Kõigepealt on maa omandiõigused nii valitsuse kui kohaliku kogukonna tunnustamise tulemus. Mitteametlikud õigused maale ei pruugi olla ebakindlad, kui neid kohapeal tunnustatakse ega vaidlustata.

Teiseks sõltuvad investeeringud maasse soodsatest majandusoludest, nii et maa omandiõiguste muudatused üksi ei pruugi midagi muuta. Lisaks võivad maa omandiõiguste registreerimise programmid soodustada väikeomanike elujõulisust kahjustavates makromajanduslikes tingimustes maa hädamüüki, põhjustades paljude maatajäämise, maa kogunemise ja kontsentreerumise väheste käsutusse, mille tagajärjeks on vaesuse ja ebavõrdsuse kasv.

Kolmandaks, kuigi registreeritud valdusõigusi peeti kunagi ametlike krediidiallikate kasutamise vajalikuks tagatiseks, siis praktikas ei ole pangad toimiva turu puudumisel enamikes riikides olnud kuigi varmad maapiirkondades raha laenama. Peale selle on maa registreerimisprogrammid töökindlad üksnes juhul, kui registrit ajakohastatakse korrapäraselt. See hõlmab märkimisväärseid kulutusi, mille peab katma valitsus või maakasutajad.

Seetõttu on vajalik põhjalik ülevaade katastrisüsteemidest ja valdusõiguse andmise meetoditest, et luua väheste kulutustega usaldusväärsed ja asjakohased andmepangad küla, perekonna või üksikisiku maa omandiõiguste kohta ning registreerida ulatuslikud õigustekogumid. Uudsed süsteemid pakuvad uusi lahendusi ning alternatiivvõimalused (nt kohalikul tasandil koostatud kirjalike lepingute ametlik tunnustamine) vajavad tähelepanu.

4.4. Vajadus kehtestada säästvad maahaldussüsteemid

Maahaldus hõlmab mitmeid erinevaid toiminguid [vt komisjoni talituste töödokument SEC(2004) 1289], mida mitmed eri asutused võivad täita eri tasanditel, mistõttu maahaldussüsteemi ülesehitus on väga tähtis: liiga sageli on tsentraliseeritud maahaldus keeruline, ebatõhus ja kulukas ning talunikele kättesaamatu. On selge, et teatav subsidiaarsus aitab saavutada maa ja loodusvarade tõhusamat majandamist, kuna kohalikul tasandil on asjakohasemad ja üksikasjalikumad teadmised maa omandiõiguste kohta. Igasuguse võimu detsentraliseerimise põhiküsimus on tagada, et valitud süsteemi puhul kasutatakse piisavaid kontrolli- ja aruandlusvahendeid, sealhulgas järelevalvet kõrgemalt poolt, arvestades kohaliku maahaldusega seotud võimalikku korruptsiooni- ja soosimisohtu.

Maahaldussüsteemi eesmärk peaks olema pakkuda maapiirkondade elanike maa ja loodusvaradega seotud õiguste tõhusat kaitset ja edendada säästvat maahaldust. Maahalduses tuleks arvesse võtta selliseid võtmeküsimusi nagu õigusnormide vastuolude kõrvaldamine, lihtsa ja kättesaadava korra kehtestamine, mille puhul kohaldatakse talupidajate probleeme käsitlevaid hästituntud eeskirju, inimestele kättesaadavate tõhusate vahekohtusüsteemide edendamine, puudujääkide kõrvaldamine maahalduses ja vastutuse tagamine; maanõuete avaliku riikliku andmebaasi pidamine, maanõuete tõhusa avalikustamise tagamine enne nende registreerimist ja valdusõiguste andmist, raskest ja keerulisest menetluskorrast tulenevate korruptsioonivõimaluste vältimine ning edasikaebamisvõimaluste andmine.

Uute tehnoloogiatega (nt GPS ja GIS) on võimalik parandada maateabesüsteemide kvaliteeti ja tõhusust ning vähendada kulusid, kui neid käsitletakse kasutajakeskse süsteemi edasiarendamise vahenditena. Analoogselt võib kogukonna/küla osaluse kaardistamine koos tavapäraste maahaldussüsteemidega vähendada oluliselt kulusid, olles samal ajal kasulikuks vahendiks maakasutuse planeerimisel ja kohalike vaidluste lahendamisel.

4.5. Renditurgude osatähtsus tootlikkuse ja juurdepääsu suurendamisel

Maatehingute käigus antakse maa omandiõigus ühelt kasutajalt teisele. Maa müügiga tegelevad turud võivad olla kättesaamatud piiratud ostujõuga isikutele ning neid moonutab mittetäielik teave ja finantsteenuste puudumine maapiirkondades. Selle tagajärjel võivad maa müügiga tegelevad turud suurendada ebatõhusust ja ebavõrdsust, mille põhjuseks on spekuleerimine, maapiirkondades asuva maa omandamine tõttu linnast või mujalt pärit ettevõtjate poolt ja vaeste hädamüük.

Seevastu maa renditurud võivad olla tõhusamad ja õiglasemad. Et tehingu osapoolte turvalisus on piisavalt tagatud, annavad renditurud kasutajatele paindliku võimaluse suurendada või vähendada maavaldusi vastavalt muutuvatele vajadustele. Ka loonusrent võib olla tõhus vahend kõrgenenud riskide või rahapuuduse käsitlemiseks. Talupidajate kirjalike lepingute seaduslik tõendamine kohalike võimude poolt, mida katsetati Bangladeshis, võib olla abiks maa rendilepingute sõlmimisel.

Selliste lahenduste kohaldamisvõimalused on siiski väiksemad juhtudel, kui omanike ja rentnike suhted on suuresti tasakaalustamata. Seepärast soodustab eeskirjade täpsustamine (nt lõivutase, lepingute kestus), vaestele krediidi andmine ja nende nõustamine tõhusate renditurgude teket.

5. ELI RAHASTAJATE ROLL

Varem on paljud rahastajad, sealhulgas EÜ ja ELi liikmesriigid, hoidunud end sidumast maapoliitika reformi poliitiliselt ülitundliku valdkonnaga. Rahastajate toetus on sageli piirdunud valdusõiguse andmise ja maateabesüsteemidega, s.o tehniliseks, neutraalseks ja universaalseks peetud vaidlustamatute tegevustega. Selline neutraalsus on vaid näiline ning see suhtumine on sageli toonud kaasa kohaliku tegelikkusega sobimatuid valikuid, kus vaesed jäetakse kõrvale.

Kui maapoliitika reform on pikaajaline ja keeruline protsess, mis nõuab laialdast riigisisest poliitilist arutelu, võivad rahastajad anda suure panuse, kui nad tegutsevad ettevaatlikult. Nad võivad soodustada avalikku arutelu, toetada protsesse neid tagant kiirustamata ja teha ettepanekuid rahastada maapoliitika reformide ettevalmistamise ja elluviimise kulukaid osi, sealhulgas eelkõige maa ostmist ümberjaotamise eesmärgil, võtmata seejuures üle valitsuse ülesandeid. Nad võivad aidata kaasa teadusuuringutele, asutuste ja erinevate asjaosaliste (kohalik omavalitsus/keskvalitsus, talupidajate organisatsioonid jne) suutlikkuse suurendamisele, järelevalvele ja hindamisele.

+++++ TABLE +++++

Maapoliitika reformiprotsesside ja üldiste maaküsimuste kasvav tähtsus maaelu arengu ja vaesuse likvideerimise seisukohast annavad tugeva aluse liikmesriikide ja EÜ osavõtu ja kooskõlastamise laiendamiseks. Arvestades Euroopa kogemusi ja ulatuslikku rahastamist maapoliitika, maahalduse, peretalumajapidamiste toetamise ja maaturgude reguleerimise vallas, on Euroopa Liidul täita põhiroll rahvusvahelistes aruteludes ja arengupoliitikas seoses maaomandit ja maad käsitlevate eeskirjadega. Selline roll nõuab tasakaalustatud lähenemist, tunnistades, et turud ei ole sotsiaalsete eesmärkide saavutamise ainukeseks vahendiks.

EÜ suhteline eelis on see, et ta on suuteline algatama ja jälgima EL liikmesriikide rahastajate paindlike konsortsiumide loomist maaküsimuste käsitlemiseks partnerriikides. Üldisemalt tuleks kaaluda järgmisi variante:

- algatada ühine lähenemine maapoliitika ja maaomandi reformile, soodustades kogemuste jagamist EÜ ja liikmesriikide vahel ning toetades maaküsimuste tihedamat kooskõlastamist ja ühist arusaama;

- propageerida mitmepoolsete institutsioonide tasakaalustatumat lähenemisviisi maapoliitika reformidele ja maaomandi küsimuste tugevamat integreerimist riiklikesse arenguprotsessidesse (vaesuse vähendamise strateegiadokumendid, riiklikud/maapiirkondade arengustrateegiad jne);

- soodustada aktiivselt teiste rahastajate vahelist kooskõlastatust ja koostööd, eriti ÜRO raames (FAO, IFAD ja UNDP), et toetada riiklikke reformiprotsesse sõltuvalt iga asutuse suhtelisest eelisest, konkreetsest tegevusvaldkonnast ja riigisisesest esindatusest;

- töötada välja algatusi rakenduslikuks uurimis- ja arendustegevuseks maa, kapitali ja sotsiaalse arengu, maa põllumajandusarengu, vaesuse ning maaomandi ja keskkonna vaheliste seoste valdkonnas, samuti maapoliitika reformide sõltumatuks järelevalveks/hindamiseks.

Konkreetsemalt saavad EÜ ja ELi liikmesriigid oluliselt suurendada maapoliitika reformide mõju, toetades ühiselt siseriiklikke reformiprotsesse, eelkõige:

- toetades arutelu ja kogemuste jagamist maaküsimuste ja maapoliitika valdkonnas seoses majanduspoliitikaga, eriti piirkondlikul tasandil;

- andes oma panuse, et muuta maapoliitika ja reformide kavandamine tõeliselt osavõturohkeks ettevõtmiseks, ärgitades valitsust stimuleerima tsiviilühiskonna, vähemusrühmituste, põlisrahvaste ja kohalike kogukondade osalemist arutelus ja toetades nende osalemist, ning tehes neile kättesaadavaks teadmised ja rahvusvahelised kogemused;

- toetades valdkondlike lähenemisviiside väljatöötamist ja rakendamist osavõturohke maapoliitika ja maaomandi reformide elluviimiseks, milles võetakse nõuetekohaselt arvesse institutsioonilist arengut ning pööratakse tähelepanu jätkusuutlikkusele ja jooksvate kulude mõjule;

- maareformi ja maa ümberjaotamise toetamine, eelkõige juhul, kui püsib suur ebavõrdsus. Võimaluse korral võib see hõlmata läbipaistvate ja aruandluskõlblike maaostuskeemide rahastamist riigi poolt või toetusesaajate poolt või teiste asutuste poolt nende nimel, olenevalt sellest, mis on kohalikes oludes kõige asjakohasem;

- suutlikkuse arendamise toetamine kõigil maahaldustasanditel, sealhulgas kohalikes kogukondades;

- reformi mõju järelevalve ja hindamise toetamine ning uurimistulemuste nõuetekohase levitamise ja arutamise soodustamine, et muuta maapoliitika reformi dünaamiliseks protsessiks.

6. JÄRELDUSED

Komisjon esitab käesoleva teatisega uue tugiraamistiku maapoliitika reformi toetamiseks arengumaades. Eeldatavalt hõlbustab see riiklike reformiprotsesside toetamist ning tugevdab liikmesriikide ja muude rahastajate vahelist kooskõlastatust ja koostööd.

Komisjon võtab käesoleva teatise vastu ning edastab selle nõukogule ja parlamendile kinnitamiseks. Peale selle märgib komisjon, et lisatud tegevussuunised [vt komisjoni talituste töödokument SEC(2004) 1289] kujutavad endast praktilist töövahendit, millest komisjon ja liikmesriigid saavad juhinduda arengumaade ja üleminekumajandusega riikide maapoliitika reformiprotsesse toetavate programmide väljatöötamisel ja elluviimisel.

[1] Võtmekontseptsioonid on esitatud komisjoni talituste töödokumendis SEC(2004) 1289.

[2] Kõnealune poliitika on suuresti seotud teiste rahastajate, eriti WB (Maailmapank), FAO (Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon), IFAD (Põllumajanduse Arendamise Rahvusvaheline Fond) ja ELi liikmesriikide asutuste tööga.

[3] Kuigi kõnealuses dokumendis keskendutakse peamiselt maapiirkondade maale, on maaküsimustel otsustav tähtsus ka linna-/linnalähipiirkondades.

[4] Reformiprotsessid erinevad riigiti suurel määral ja üldistamisruum on piiratud. Komisjoni talituste töödokumendis SEC(2004) 1289 nähakse ette komponentide näidisnimekiri ja esitatakse ülevaade erinevate geograafiliste piirkondade põhiküsimustest.