(1)

Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomisel peaks liit tagama isikutele piirikontrolli puudumise sisepiiridel, tuginedes solidaarsusele ja vastutuse õiglasele jagamisele liikmesriikide vahel, kujundama varjupaiga ja rände, välispiirikontrolli ning tagasisaatmise valdkonnas ühise poliitika ning tõkestama loata liikumist liikmesriikide vahel, tagades seejuures õigluse ka kolmanda riigi kodanike ja kodakondsuseta isikute suhtes ning austades täielikult põhiõigusi.

(2)

On vaja terviklikku lähenemisviisi, et tugevdada vastastikust usaldust liikmesriikide vahel, olles teadlik, et üldise lähenemisviisi tõhusus sõltub kõigi aspektide koos käsitlemisest ja lõimitud viisil rakendamisest.

(3)

Liit ja selle liikmesriigid võivad seista silmitsi rändeprobleemidega, mis võivad olla väga erinevad, eelkõige seoses saabujate hulga ja koosseisuga. Seetõttu on oluline, et liidul oleksid mitmesugused vahendid igat liiki olukordadele reageerimiseks. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2024/1351 (4) esitatud tervikliku lähenemisviisiga, sealhulgas asjaomaste kolmandate riikidega sisse seatud partnerlustega, tuleks tagada, et liidu käsutuses on erinormid rände tõhusaks haldamiseks, eelkõige seoses kohustusliku solidaarsusmehhanismi käivitamisega, ning et kriiside ennetamiseks on kehtestatud kõik vajalikud meetmed. Sarnaselt nõukogu direktiiviga 2001/55/EÜ, (5) mida saab kohaldada paralleelselt, sätestatakse käesolevas määruses normid, mis täiendavad seda lähenemisviisi.

(4)

Hoolimata vajalike ennetusmeetmete kehtestamisest ei saa välistada, et rände- ja varjupaigavaldkonnas tekib kriisiolukord või vääramatu jõu olukord asjaolude tõttu, mis ei allu liidu ja selle liikmesriikide kontrollile. Selline erakorraline olukord võib hõlmata kolmanda riigi kodanike ja kodakondsuseta isikute massilist saabumist ühe või mitme liikmesriigi territooriumile või rändajate vahendina kasutamist kolmanda riigi või vaenuliku valitsusvälise osaleja poolt, et destabiliseerida liikmesriiki või liitu, või vääramatu jõu olukorda liikmesriigis. On võimalik, et kõnealuste asjaolude korral on määruses (EL) 2024/1351 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2024/1348 (6) sätestatud meetmed ja paindlikkus selliste erakorraliste olukordade lahendamiseks ebapiisavad. Kõnealused erakorralised olukorrad erinevad sellistest olukordadest, kus liikmesriik seisab silmitsi märkimisväärse rändeolukorraga, mis on tingitud saabumiste kumulatiivsest mõjust liikmesriigi hästi ettevalmistatud varjupaiga-, vastuvõtu- ja rändesüsteemidele, või kus liikmesriik on sattunud rändesurve alla tulenevalt saabujate suurest hulgast, mida ei saa küll käsitada massilise saabumisena, kuid mis sellegipoolest paneb liikmesriigi hästi ettevalmistatud süsteemidele ebaproportsionaalseid kohustusi, ning millisteks olukordadeks on asjakohased meetmed sätestatud määruses (EL) 2024/1351. Peale selle ei mõjuta käesolev määrus liikmesriikide selliste kohustuste täitmist, mis on seotud avaliku korra säilitamise ja sisejulgeoleku kaitsega.

(5)

Käesoleva määruse eesmärk on suurendada liidu valmisolekut ja vastupanuvõimet kriisiolukordade haldamiseks ning hõlbustada tegevuse koordineerimist, suutlikkuse toetamist ja rahaliste vahendite kättesaadavust kriisiolukordades.

(6)

Käesoleva määrusega tagatakse liikmesriikidevahelise solidaarsuse ja vastutuse õiglase jagamise põhimõtte kohaldamine ning varjupaigamenetluse asjakohaste normide kohandamine, sealhulgas kiirendatud menetluse kohaldamine, et liikmesriikide ja liidu käsutuses oleksid vajalikud õiguslikud vahendid, et reageerida kiiresti kriisiolukordadele ja vääramatu jõu olukordadele, sealhulgas tähtaegade kohandamine kõigi menetluste läbiviimiseks.

(7)

Käesoleva määrusega tagatakse, et liikmesriigid saavad kriisiolukordades ja vääramatu jõu olukordades täielikku toetust, sealhulgas solidaarsusmehhanismist, mis tagab kriisiolukordades vastutuse õiglase jagamise ja jõupingutuste tasakaalustamise liikmesriikide vahel.

(8)

Käesolevas määruses austatakse kolmanda riigi kodanike ja kodakondsuseta isikute põhiõigusi ning järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (edaspidi „põhiõiguste harta“) tunnustatud põhimõtteid, mis on eelkõige inimväärikuse austamine ja kaitsmine, piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeld, era- ja perekonnaelu austamine, lapse huvidest lähtumise põhimõte, õigus varjupaigale ning kaitsele tagasisaatmise, väljasaatmise või väljaandmise korral, ning 28. juuli 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni, mida on täiendatud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga (edaspidi „Genfi konventsioon“). Käesolevat määrust tuleks rakendada kooskõlas põhiõiguste hartaga ning liidu õiguse ja rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtetega. Et võtta arvesse vajadust seada esikohale lapse huvid kooskõlas ÜRO 1989. aasta lapse õiguste konventsiooniga ning vajadust austada perekonnaelu ja tagada asjaomaste isikute tervise kaitse, tuleks alaealiste ja nende pereliikmete ning rahvusvahelise kaitse taotlejate (edaspidi „taotlejad“) suhtes, kes vajavad tervisliku seisundi tõttu eri- ja piisavat toetust, kohaldada kaitsemeetmeid. Selliste isikute suhtes, kelle suhtes kohaldatakse käesolevas määruses ette nähtud erandeid, tuleks jätkuvalt kohaldada määruses (EL) 2024/1348 sätestatud norme ja tagatisi, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti. Alates taotluse esitamisest tuleks jätkuvalt kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2024/1346 (7) sätestatud norme, sealhulgas taotlejate kinnipidamist reguleerivaid norme.

(9)

Käesolevas määruses ei sätestata erandeid direktiivi (EL) 2024/1346 kohastest normidest ja tagatistest, sealhulgas seoses materiaalsete vastuvõtutingimustega. Kriisiolukorras olev liikmesriik peaks ette nägema täiendavad ja piisavad inim- ja materiaalsed ressursid, et ta saaks täita oma kohustusi, mis tulenevad nimetatud direktiivist.

(10)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) 2024/1356, (8) (EL) 2024/1358 (9) ja (EL) 2024/1347 (10) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2024/XXX (11) sätestatud norme ja tagatisi tuleks jätkuvalt kohaldada, olenemata käesoleva määruse kohaselt kohaldatavatest eranditest. Liikmesriigid peaksid käesolevas määruses sätestatud meetmeid kohaldama üksnes vastavalt kõnealustele meetmetele kohaldatavatele tingimustele, mis on sätestatud käesoleva määruse kohaselt vastu võetud asjakohases nõukogu rakendusotsuses, kui see on rangelt vajalik ja proportsionaalne.

(11)

Käesoleva määruse kohaste meetmete võtmine konkreetse liikmesriigi suhtes ei tohiks piirata võimalust kohaldada Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 78 lõiget 3.

(12)

Kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute massiline saabumine võib viia olukorrani, kus liikmesriigil ei ole võimalik kolmanda riigi kodanike ja kodakondsuseta isikute rahvusvahelise kaitse taotlusi menetleda vastavalt määruses (EL) 2024/1351 ja määruses (EL) 2024/1348 sätestatud normidele, ning sellel on tagajärjed, mis mõjutavad varjupaiga- ja rändesüsteemi toimimist mitte ainult selles liikmesriigis, vaid kogu liidus. Seetõttu on vaja kehtestada erinormid ja mehhanismid, mis peaksid võimaldama võtta tulemuslikke meetmeid selliste olukordadega tegelemiseks.

(13)

Liikmesriikidel peaks varjupaiga- ja rändehalduspoliitika tulemuslikuks rakendamiseks olema piisavad inimressursid, rahalised vahendid ja taristu. Liikmesriigid peaksid tagama asjakohase koordineerimise asjaomaste riiklike ametiasutuste vahel ja ka teiste liikmesriikide ametiasutustega, et tagada oma varjupaiga- ja vastuvõtusüsteemide, sealhulgas lastekaitseteenused, ning tagasisaatmissüsteemide hea ettevalmistatus, k.a valmisoleku planeerimine, ning iga komponendi piisav suutlikkus.

(14)

Rändajate vahendina kasutamise olukord võib tekkida siis, kui kolmas riik või vaenulik valitsusväline osaleja soodustab või hõlbustab kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute liikumist liidu välispiiridele või liikmesriiki, kui selline tegevus viitab kolmanda riigi või vaenuliku valitsusvälise osaleja kavatsusele destabiliseerida liitu või liikmesriiki ning kui selline tegevus võib ohustada liikmesriigi põhifunktsioone, sealhulgas avaliku korra säilitamist või riigi julgeoleku kaitset.

(15)

Olukordi, kus valitsusvälised osalejad on seotud organiseeritud kuritegevusega, eelkõige ebaseadusliku üle piiri toimetamisega, ei tohiks käsitada rändajate vahendina kasutamisena, kui puudub eesmärk destabiliseerida liitu või liikmesriiki.

(16)

Humanitaarabioperatsioone ei tohiks käsitada rändajate vahendina kasutamisena, kui puudub eesmärk destabiliseerida liitu või liikmesriiki.

(17)

Ilma et see piiraks muude poliitikavaldkondade ja õigusaktide alusel kohaldatavaid meetmeid ja selleks et tagada hübriidohtudele viivitamatu ja asjakohane reageerimine kooskõlas liidu õiguse ja rahvusvaheliste kohustustega, keskendutakse käesolevas määruses rändevaldkonnas kohaldatavatele erimeetmetele, mille eesmärk on käsitleda rändajate vahendina kasutamise olukordi.

(18)

Rändajate vahendina kasutamise olukorras võivad kolmanda riigi kodanikud ja kodakondsuseta isikud taotleda rahvusvahelist kaitset liikmesriigi välispiiril või transiiditsoonis ning sageli on tegemist isikutega, kes on kinni peetud seoses välispiiri ebaseadusliku ületamisega maa-, mere- või õhuteed pidi või kes on maabunud pärast otsingu- ja päästeoperatsioone. Eelkõige võib see kaasa tuua rahvusvahelise kaitse taotluste arvu ootamatu märkimisväärse suurenemisega seotud koormuse välispiiridel. Sellega seoses tuleb tagada põhiõiguste harta artikli 18 ja Genfi konventsiooni kohane tulemuslik ja tegelik juurdepääs rahvusvahelise kaitse menetlusele.

(19)

Küprose puhul kehtestati nõukogu määrusega (EÜ) nr 866/2004 (12) erinormid, mida kohaldatakse seoses eraldusjoonega, mis eraldab Küprose Vabariigi alasid, mis on Küprose Vabariigi valitsuse tegeliku kontrolli all, nendest aladest, mis ei ole tema tegeliku kontrolli all. Kuigi see eraldusjoon ei kujuta endast välispiiri, tuleks olukordi, kus kolmas riik või vaenulik valitsusväline osaleja soodustab või hõlbustab kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute liikumist üle kõnealuse eraldusjoone, käsitada rändajate vahendina kasutamisena, kui esinevad kõik muud vahendina kasutamise elemendid.

(20)

Liikmesriik võib samuti seista silmitsi ebatavaliste ja ettenägematute asjaoludega, mis ei ole tema kontrolli all ja mille tagajärgi ei oleks kogu igakülgsele hoolsusele vaatamata olnud võimalik vältida. Sellised vääramatu jõu olukorrad võivad takistada liikmesriiki täitmast liidu õigusest tulenevaid kohustusi ning kaasa tuua tagajärgi mitte ainult selles liikmesriigis, vaid kogu liidus. Vääramatu jõu olukorra näideteks on muu hulgas pandeemiad ja looduskatastroofid.

(21)

Kui liikmesriik leiab, et on kriisiolukorras või vääramatu jõu olukorras, peaks asjaomasel liikmesriigil olema võimalik taotleda luba kohaldada käesolevas määruses sätestatud erandeid ja solidaarsusmeetmeid. Kõnealuses taotluses tuleks esitada olukorra kirjeldus ja täpsustada meetmed, mida taotletakse konkreetse olukorraga tegelemiseks. Samuti tuleks esitada selles põhjendused selle kohta, miks on olukorraga tegelemiseks vaja kasutada kõnealuseid meetmeid, ning asjakohasel juhul välja tuua olukorra käsitlemiseks juba võetud meetmed.

(22)

Määruse (EL) 2024/1351 artikli 6 lõikega 3 kehtestatud ELi alalise rändetoetusvahendi (edaspidi „toetusvahend) hulka kuuluvate meetmete kasutamine ei tohiks olla käesoleva määruse kohastest solidaarsusmeetmetest kasu saamise eeltingimus.

(23)

Kriisiolukorras peaks sellise olukorraga silmitsi seisval liikmesriigil olema võimalik taotleda teistelt liikmesriikidelt solidaarsus- ja toetusmeetmeid, mis vastavad kõige paremini tema vajadustele seoses asjaomase olukorra haldamisega ning eeldavad kriisiolukorraga toimetulekuga seotud liikmesriigi vastutuse leevendamisel suuremat solidaarsust kui see, mis on ette nähtud määruses (EL) 2024/1351. Tõhustatud solidaarsus- ja toetusmeetmed võivad olla ümberpaigutamised, rahalised toetused, alternatiivsed solidaarsusmeetmed või eespool nimetatute kombinatsioon.

(24)

Kriisiolukorras või vääramatu jõu olukorras peaks sellise olukorraga silmitsi seisval liikmesriigil olema võimalik taotleda luba kohaldada erandeid asjaomastest varjupaigamenetluse, sealhulgas piiril toimuva varjupaigamenetluse normidest. Asjakohasel juhul peaks sellistes taotlustes ka märkima, kas asjaomane liikmesriik on otsustanud piirimenetluse teatava kategooria taotlejate puhul välistada või lõpetada. Koos sellise taotlusega peaks asjaomasel liikmesriigil olema võimalik teatada komisjonile oma kavatsusest kohaldada erandit registreerimistähtajast enne, kui talle antakse sellekohane luba nõukogu rakendusotsuses, samuti täpsed põhjused, miks on vaja võtta meetmeid viivitamata. Kõnealuse erandi kohaldamine ei tohiks ületada 10 päeva alates taotluse esitamisele järgnevast päevast, välja arvatud juhul, kui selleks antakse luba nõukogu rakendusotsuses. Komisjon ja nõukogu peaksid oma loamenetlusest tulenevaid kohustusi täites tegutsema kiiresti, et kõnealuse ajavahemiku lõpu ja vastava nõukogu rakendusotsuse vastuvõtmise vaheline aeg oleks võimalikult lühike.

(25)

Võttes arvesse, et liikmesriik võib samaaegselt kokku puutuda mitme käesolevas määruses kirjeldatud olukorraga, on asjaomasel liikmesriigil võimalik taotleda käesoleva määruse kohaseid erinevaid meetmeid ja saada luba samaaegselt kohaldada kõnealuseid meetmeid, mida loetakse täiendavateks, või saada neist kasu.

(26)

Kriisiolukorra, sealhulgas vahendina kasutamise, või vääramatu jõu olukorra asjakohase haldamise võimaldamiseks ning prognoositavuse ja varjupaigamenetlust, sealhulgas piiril toimuvat varjupaigamenetlust käsitlevate asjakohaste normide nõuetekohase sellistele olukordadele kohandamise tagamiseks tuleks komisjonile anda volitused hinnata olukorda asjaomase liikmesriigi põhjendatud taotluse alusel ja määrata rakendusotsusega kindlaks, kas taotluse esitanud liikmesriik seisab silmitsi kriisiolukorraga, sealhulgas vahendina kasutamisega, või vääramatu jõu olukorraga.

(27)

Kriisiolukorras peaksid sellise olukorraga tegelemiseks ette nähtud solidaarsusmeetmed minema kaugemale määruses (EL) 2024/1351 sätestatud meetmetest. Seepärast peaks komisjon olukorra hindamisel arvesse võtma nimetatud määruse artiklis 9 sätestatud kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid näitajaid ning taotluse esitanud liikmesriigi esitatud põhjendatud teavet ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/2303 (13) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/1896 (14) kohaselt kogutud teavet ning määruses (EL) 2024/1351 osutatud iga-aastast rände- ja varjupaigaaruannet. Rändajate vahendina kasutamise olukordade puhul peaks komisjon võtma arvesse ka põhjuseid, miks toetusvahend ei ole olukorraga tegelemiseks piisav. Komisjon peaks koguma piisavalt teavet selleks, et asjakohaselt hinnata, kas taotluse esitanud liikmesriik seisab silmitsi kriisiolukorraga, sealhulgas rändajate vahendina kasutamisega, või vääramatu jõu olukorraga, konsulteerides asjaomaste asutustega, eelkõige Euroopa Liidu Varjupaigaameti (edaspidi „varjupaigaamet“), Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti ning Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametiga, samuti rahvusvaheliste organisatsioonidega, eelkõige ÜRO pagulaste ülemvoliniku ja Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooniga (IOM), ning muude asjaomaste organisatsioonidega.

(28)

Kõrgetasemelise poliitilise kontrolli ja toetuse tagamiseks ning liidu solidaarsuse väljendamiseks on asjakohane võtta arvesse, kas Euroopa Ülemkogu on tunnistanud, et liit või üks või mitu selle liikmesriiki seisavad silmitsi rändajate vahendina kasutamise olukorraga. Rändajate vahendina kasutamine võib ohustada liikmesriigi põhifunktsioone, sealhulgas avaliku korra säilitamist või riigi julgeoleku kaitset.

(29)

Selleks et näha ette asjakohane reageerimine, mis on vajalik ja proportsionaalne olukorraga tegelemiseks, tuleks komisjoni ettepanekus asjakohasel juhul kindlaks määrata konkreetsed erandid, mida liikmesriigil peaks olema lubatud kohaldada. Rändajate vahendina kasutamise olukorra puhul tuleks selgelt kindlaks määrata need isikud, keda on vahendina kasutatud ja kelle suhtes võidakse asjaomaseid erandeid kohaldada. Kriisiolukorras peaks komisjon asjakohasel juhul ja pärast kriisiolukorraga silmitsi seisva liikmesriigiga konsulteerimist lisama oma ettepanekusse solidaarsusmeetmete kava eelnõu, esitades konkreetse olukorra jaoks nõutavad asjakohased solidaarsusmeetmed ja nende taseme, sealhulgas ümberpaigutamiste, rahaliste toetuste või alternatiivsete solidaarsusmeetmete kogumahu ja nende taseme, ning tunnistades, et eri liiki solidaarsus on samaväärne, ja austades liikmesriikide täielikku kaalutlusõigust solidaarsusmeetmete valimisel.

(30)

Kui rändesurve olukorras peab ümberpaigutamine või vastutuse rakendamise erandid katma 60 % määruse (EL) 2024/1351 kohastest ümberpaigutamisvajadustest, siis kriisiolukorras on oluline, et käsitletaks kõiki asjaomase liikmesriigi solidaarsusvajadusi. Seetõttu, kui nõukogu rakendusotsusega kehtestatakse solidaarsusmeetmete kava, peaks kriisiolukorraga silmitsi seisval liikmesriigil olema eesõigus kasutada eraldamata solidaarsuslubadusi või neid, mida ei ole veel täidetud ja mis on kättesaadavad määruse (EL) 2024/1351 artikliga 57 loodud iga-aastases solidaarsusreservis. Kui see ei ole võimalik või kui iga-aastane solidaarsusreserv ei sisalda piisavalt lubadusi kindlakstehtud vajaduste katmiseks, peaks kriisiolukorraga silmitsi seisev liikmesriik kasutama ka nõukogu rakendusotsuses sisalduvaid toetuseid, tunnistades, et eri liiki solidaarsus on samaväärne. Asjaomase liikmesriigi kõigi vajaduste käsitlemiseks tuleks juhul, kui iga-aastases solidaarsusreservis ja nõukogu rakendusotsuses ette nähtud ümberpaigutamislubadused kokku ei ole piisavad, muuta vastutuse rakendamise erandid kohustuslikuks, et katta solidaarsusmeetmete kavas sätestatud vajadused. Selleks peaksid osaleva liikmesriigi territooriumil viibima isikud, kelle suhtes vastutuse rakendamise erandeid kohaldatakse.

(31)

Kriisiolukorrad või vääramatu jõu olukorrad võivad samuti ohustada liikmesriigi põhifunktsioone. Vastastikuse usalduse suurendamiseks liikmesriikide vahel ja selleks et tagada parem koordineerimine liidu tasandil, tuleks nõukogule anda rakendamisvolitused võtta vastu rakendusotsus, millega antakse liikmesriigile luba kohaldada käesolevas määruses sätestatud erandeid ja solidaarsusmeetmeid, kui on täidetud kehtestatud tingimused. Algse rakendusotsusega lubatud meetmete kohaldamise aeg peaks olema kolm kuud. Seda tähtaega peaks olema võimalik pikendada veel kolme kuu võrra, tingimusel et komisjon kinnitab kriisiolukorra või vääramatu jõu olukorra püsimist. Nõukogule tuleks anda volitus pikendada erandite ja solidaarsusmeetmete kohaldamise luba veel kuni kolme kuu võrra komisjoni ettepaneku alusel, kui erandite ja solidaarsusmeetmete kohaldamise pikendamist õigustavad asjaolud püsivad. Seda tähtaega peaks olema võimalik komisjoni kinnituse alusel olukorra püsimisest pikendada veel kolme kuu võrra. Nõukogule tuleks anda volitus meetmete kohaldamise luba komisjoni ettepaneku alusel kehtetuks tunnistada, kui erandite ja solidaarsusmeetmete kohaldamist õigustavaid asjaolusid enam ei eksisteeri. Loa pikendamisotsusega peaks olema võimalik muuta kohaldatavaid erandeid. Oma volituste kasutamisel ja kohustuste täitmisel peaksid komisjon ja nõukogu igal ajal tagama proportsionaalsuse ja vajalikkuse põhimõtte järgimise.

(32)

Nõukogu rakendusotsus peaks asjakohasel juhul täpsustama konkreetsed erandid, mida kriisiolukorra või vääramatu jõu olukorraga silmitsi seisval liikmesriigil on luba kohaldada, olenevalt iga erandi laadist, ning selles tuleks kindlaks määrata nende kohaldamise alguskuupäev. Lisaks tuleks otsuses esitada selle aluseks olevad põhjendused ja erandite isikuline kohaldamisala.

(33)

Nõukogu rakendusotsusega tuleks asjakohasel juhul kehtestada solidaarsusmeetmete kava, märkides ära konkreetsed nõutavad solidaarsus- ja toetusmeetmed ja nende tasemed ning osalevate liikmesriikide antud lubadused. Seetõttu peaks lubaduste andmine toimuma nõukogu rakendusotsuse vastuvõtmise raames. Oluline on tagada toetavate liikmesriikide täielik kaalutlusõigus solidaarsus- ja toetusmeetmete liikide vahel valimisel.

(34)

Võttes arvesse, kui oluline on kohaldada käesolevas määruses sätestatud meetmeid üksnes nii kaua ja sellisel määral, kui see on rangelt vajalik, peaksid komisjon ja nõukogu olukorda nende meetmete vajalikkuse ja proportsionaalsuse aspektist pidevalt jälgima ja kontrollima. Sellega seoses peaks komisjon pöörama erilist tähelepanu põhiõiguste ja humanitaarstandardite järgimisele ning tal peaks olema võimalik taotleda, et varjupaigaamet alustaks asjaomase liikmesriigi varjupaiga- või vastuvõtusüsteemi seiret vastavalt määruse (EL) 2021/2303 artikli 15 lõikele 2.

(35)

Selleks et tagada solidaarsusmeetmete nõuetekohane rakendamine kriisiolukorras, tuleks kohaldada määruses (EL) 2024/1351 ümberpaigutamise läbiviimiseks sätestatud menetlusnorme, võttes arvesse asjaomase olukorra tõsidust ja kiireloomulisust.

(36)

Selleks et tagada käesoleva määruse kohase solidaarsusmehhanismi sujuv rakendamine, peaks ELi solidaarsuskoordinaator lisaks määruses (EL) 2024/1351 nimetatud ülesannetele toetama ümberpaigutamist ning edendama valmisoleku-, koostöö- ja vastupanuvõime kultuuri liikmesriikide hulgas. Kriisiolukorras peaks ELi solidaarsuskoordinaator esitama iga kahe nädala järel ülevaate ümberpaigutamismehhanismi rakendamise ja toimimise seisu kohta. ELi solidaarsuskoordinaatori büroole tuleks tema käesoleva määruse kohase ülesande tulemuslikuks täitmiseks anda piisavalt töötajaid ja vahendeid. Ümberpaigutamise elluviimisel tuleks esikohale seada haavatavad isikud.

(37)

Ümberpaigutamisel tuleks esikohale seada haavatavad isikud, eelkõige kui neil on vastuvõtu erivajadused direktiivi (EL) 2024/1346 artikli 24 tähenduses või kui nad vajavad menetluslikke eritagatisi, nagu on osutatud määruse (EL) 2024/1348 artiklites 20–23. Vastavalt direktiivi (EL) 2024/1346 artiklile 24 võib vastuvõtu erivajadusi olla tõenäolisemalt taotlejatel, kes kuuluvad ühte järgmistest kategooriatest: alaealised, saatjata alaealised, puuetega inimesed, eakad, rasedad, lesbid, geid, biseksuaalid, trans- ja intersoolised isikud, alaealiste lastega üksikvanemad, inimkaubanduse ohvrid, rasket haigust põdevad isikud, vaimse tervise probleemidega, sealhulgas traumajärgse stressihäire all kannatavad isikud ja isikud, keda on piinatud või vägistatud või kelle suhtes on tarvitatud muud jõhkrat psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda, näiteks soolise vägivalla või naiste suguelundite moonutamise ohvrid, laps- või sundabielu ohvrid või seksuaalsel, soolisel, rassistlikul või usulisel ajendil toime pandud vägivalla ohvrid.

(38)

Erinevalt määruses (EL) 2024/1351 sätestatud normidest, mille kohaselt liikmesriigid ei ole kohustatud võtma vastutust nende õiglast osa ületavate taotluste eest, võib solidaarsusmeetmete kava rakendamine kriisiolukorras viia selleni, et üks või mitu toetavat liikmesriiki võtab vastutuse rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise eest tema õiglast osa ületavas ulatuses. Sellistel juhtudel peaks asjaomasel liikmesriigil olema õigus viie aasta jooksul arvata õiglast osa ületav hulk proportsionaalselt maha solidaarsuslubaduste täitmisest määruse (EL) 2024/1351 eelseisvate iga-aastaste tsüklite raames. Sellist vähendamist võib kohaldada ka artikli 4 lõike 3 kohaselt vastu võetud nõukogu rakendusotsusega nii, et õiglast osa ületavat taotluste hulka vähendatakse viie aasta jooksul alates kuupäevast, mil nõukogu rakendusotsus, mille alusel liikmesriik oma õiglast osa ületas, kehtivuse kaotas. Eelseisvate iga-aastaste tsüklite raames ja nõukogu rakendusotsusega tehtavaid vähendamisi peaks saama kohaldada kas eraldi või samaaegselt, tingimusel et need vastavad sellele taotluste arvule, mille võrra asjaomane liikmesriik panustas üle oma õiglase osa, ega ületa seda hulka.

(39)

Kriisiolukorra või vääramatu jõu olukorraga silmitsi seisval liikmesriigil võib olla vaja ressursse ümber suunata, et tegeleda oma piiridele saabuvate kolmanda riigi kodanike ja kodakondsuseta isikute saabumisega. Selle tulemusena võib kõnealune liikmesriik vajada aega oma ressursside ümberkorraldamiseks ja suutlikkuse suurendamiseks, sealhulgas asjaomaste liidu asutuste toel. Kõnealune liikmesriik võib samuti vajada rohkem aega, et teha nende taotluste kohta otsused ilma taotlejaid oma territooriumile lubamata. Sellises olukorras peaks liikmesriigil olema võimalik kalduda kõrvale registreerimis- ja piirimenetluse tähtaegadest.

(40)

Kui liikmesriik kohaldab ühte või mitut käesolevas määruses sätestatud meedet, peaks ta teavitama kolmanda riigi kodanikke ja kodakondsuseta isikuid kohaldatavatest eranditest ja meetmete kestusest keeles, millest nad aru saavad või millest arusaamist võib neilt mõistlikult eeldada. Liikmesriigid on kohustatud käsitlema kõiki taotlejate menetluslikke erivajadusi ja vastuvõtu erivajadusi, mis võivad tekkida, ning andma vastavat teavet asjakohasel viisil. Lisaks kohalduvad määruse (EL) 2024/1348 artikkel 8 teabe andmise kohta ja artikli 36 lõige 3 seoses teabega taotluse suhtes tehtud otsuse vaidlustamise võimaluse kohta.

(41)

Kui kohaldatakse erandeid varjupaigamenetlusest, peaksid pädevad asutused esikohale seadma menetluslike erivajadustega ja vastuvõtu erivajadustega, sealhulgas tagatised terviseprobleemidega taotlejatele. Kriisiolukorra või vääramatu jõu olukorraga silmitsi seisev liikmesriik ei tohiks seetõttu kohaldada erandeid varjupaigamenetlusest või peaks nende kohaldamise lõpetama, kui piirimenetluse kohaldamata jätmiseks on meditsiinilised põhjused kooskõlas määruse (EL) 2024/1348 artikli 53 lõike 2 punktiga d või kui menetluslike erivajadustega taotlejatele ei saa pakkuda vajalikku toetust kooskõlas nimetatud määruse artikli 53 lõike 2 punktiga b või kui vastuvõtu erivajadustega taotlejatele ei saa pakkuda vajalikku toetust kooskõlas direktiiviga (EL) 2024/1346. Asjaomane liikmesriik peaks esmajärjekorras läbi vaatama menetluslike erivajadustega isikute taotlused kooskõlas määrusega (EL) 2024/1348 ning direktiivi (EL) 2024/1346 artikli 2 punktis 14 määratletud vastuvõtu erivajadustega isikute, eelkõige alaealiste ja nende pereliikmete taotlused.

(42)

Kriisiolukordades ja vääramatu jõu olukordades peaks liikmesriigil olema lubatud teha erand määrusest (EL) 2024/1348, et registreerida rahvusvahelise kaitse taotluste sooviavaldusi mitte hiljem kui nelja nädala jooksul pärast nende tegemist. Selline pikendamine ei tohiks piirata varjupaigataotlejate õigusi, mis on tagatud põhiõiguste hartaga, määrusega (EL) 2024/1348 ja direktiiviga (EL) 2024/1346. Ilma et see piiraks taotluse esitamise ja nõukogu rakendusotsuse vastuvõtmise vahele jäävaks ajaks võimaldatud erandi kohaldamist, peaks kriisiolukorras, mida iseloomustab kolmanda riigi kodanike ja kodakondsuseta isikute massiline saabumine, olema võimalik pikendada registreerimistähtaega üksnes algses nõukogu rakendusotsuses sätestatud tähtaja jooksul.

(43)

Kui liikmesriik seisab silmitsi kriisiolukorra või vääramatu jõu olukorraga, peaks tal olema võimalik pikendada rahvusvahelise kaitse taotluste piiril toimuvat läbivaatamist kuue nädala võrra. Pikendamist ei tohiks kasutada lisaks määruse (EL) 2024/1348 artikli 51 lõike 2 kolmandas lõigus osutatud tähtajale.

(44)

Kui liikmesriik seisab silmitsi kriisiolukorra või vääramatu jõu olukorraga, peaks tal olema seoses piirimenetluse kohaldamisega võimalik taotleda mitme võimaluse hulgast valitud meetmete kohaldamist, võttes arvesse rändevoogude koosseisu ja nende mitmekesisust, sõltuvalt konkreetsest kriisiolukorrast.

(45)

Kriisiolukordades, mida iseloomustab kolmanda riigi kodanike ja kodakondsuseta isikute massiline saabumine, või vääramatu jõu olukordades, võib osutuda vajalikuks võimaldada liikmesriikidel mitte kohaldada piirimenetlust isikute suhtes, kes on pärit kolmandatest riikidest, mille puhul kogu liidu keskmine taotluste rahuldamise määr on alla 20 %. Sellise erandi kohaldamiseks tuleks nõukogu rakendusotsuses anda hinnang, et direktiivi (EL) 2024/1346 artiklis 32 osutatud asjaomase liikmesriigi valmisoleku plaanis sisalduvad meetmed on olukorraga tegelemiseks piisavad. Igal juhul on liikmesriigid kohustatud kohaldama piirimenetlust määruse (EL) 2024/1348 artikli 42 lõike 1 punktides c ja f osutatud olukordades.

(46)

Kriisiolukorras, mida iseloomustab rahvusvahelist kaitset taotlevate kolmanda riigi kodanike ja kodakondsuseta isikute massiline saabumine, võib osutuda vajalikuks võimaldada liikmesriikidel vähendada piirimenetluse kohustusliku kohaldamise künnist, mis on sätestatud määruse (EL) 2024/1348 artikli 42 lõike 1 punktis j. Igal juhul ei tohiks künnis olla väiksem kui 5 %. Liikmesriigid on kohustatud kohaldama piirimenetlust nimetatud määruse artikli 42 lõike 1 punktides c ja f osutatud olukordades.

(47)

Kriisiolukorras, mida iseloomustab rahvusvahelist kaitset taotlevate kolmanda riigi kodanike ja kodakondsuseta isikute massiline saabumine, võib olla vajalik laiendada määruse (EL) 2024/1348 artikliga 43 kehtestatud piirimenetluse kohaldamisala ning võimaldada liikmesriikidel teha piirimenetluse raames otsus ka taotluse põhjendatuse kohta juhtudel, kui taotlejal on sellise riigi kodakondsus või kui kodakondsuseta isik on sellise kolmanda riigi varasem alaline elanik, mille puhul rahvusvahelise kaitse andmise otsuste osakaal kogu liidus on 50 % või madalam. Selle tulemusena peaksid liikmesriigid kriisiolukorras piirimenetluse kohaldamisel jätkama kõnealuse määruse artiklites 43– 54 sätestatud piirimenetluse kohaldamist, kuid nad võivad laiendada piirimenetluse kohaldamist kolmanda riigi kodanikele või kodakondsuseta isikutele, kes on pärit kolmandatest riikidest, mille puhul kogu liidu keskmine taotluste rahuldamise määr on üle 20 %, kuid alla 50 %, võttes arvesse kiiresti muutuvaid kaitsevajadusi, mis võivad tekkida päritoluriigis, nagu on kajastatud Eurostati kord kvartalis ajakohastatavates andmetes. Selline piirimenetluse kohaldamisala laiendamine ei tohiks mõjutada kõnealuse määruse alusel kohustusliku piirimenetluse suhtes kohaldatavaid aluseid ja muid norme. Kui liikmesriigile antakse luba piirimenetluse kohaldamisala laiendada, ei tohiks kõnealuse menetluse raames läbi vaadatud taotlusi käsitada osana piisavast suutlikkusest vastavalt artiklile 47 ega võtta arvesse aastase ülempiiri kohaldamisel vastavalt kõnealuse määruse artiklile 50.

(48)

Taotlejate kinnipidamine peaks toimuma kooskõlas aluspõhimõttega, et isikut ei tohiks kinni pidada üksnes sel põhjusel, et see isik taotleb rahvusvahelist kaitset, eelkõige kooskõlas liikmesriikide rahvusvaheliste õiguslike kohustustega ja Genfi konventsiooni artikliga 31. Kooskõlas direktiiviga (EL) 2024/1346 ei tohi alaealisi üldjuhul kinni pidada, vaid nad tuleks paigutada majutuskohta, kus on alaealiste jaoks eritingimused, sealhulgas asjakohasel juhul kogukonnapõhisesse majutuskohta, kus ei kohaldata vabaduse võtmist. Kuna kinnipidamine ei mõju alaealistele hästi, võiks seda kooskõlas liidu õigusega kasutada üksnes erandlikel asjaoludel, kus see on hädavajalik, kuid ainult viimase abinõuna ja võimalikult lühikese aja jooksul, ning mingil juhul ei tohi alaealisi paigutada vanglasse ega muusse õiguskaitse eesmärgil kasutatavasse asutusse. Alaealisi ei tohi vanematest või hooldajatest lahutada ning perekonna ühtsuse põhimõtte kohaselt tuleks alaealistega perekondade kinnipidamise asemel kasutada üldjuhul muid sobivaid võimalusi, paigutades nad neile sobivasse majutuskohta. Peale selle tuleb teha kõik võimalik, et tagada piisavalt paljude muude selliste sobivate võimaluste olemasolu ja kättesaadavus, mida alaealiste kinnipidamise asemel kasutada.

(49)

Rändajate vahendina kasutamise olukorras ja selle ärahoidmiseks, et kolmas riik või vaenulik valitsusväline osaleja võtab sihikule kindla kodakondsusega isikud või teatavatesse kategooriatesse kuuluvad kolmanda riigi kodanikud või kodakondsuseta isikud, peaks liikmesriigil olema võimalik teha erandeid käesolevas määruses sätestatud varjupaigamenetlusest, tehes otsuse rahvusvahelise kaitse taotluste põhjendatuse kohta piirimenetluse raames, nagu on sätestatud määruse (EL) 2024/1348 artiklites 44–55. Järgida tuleks nimetatud määruses sätestatud põhimõtteid ja tagatisi. Nõukogu rakendusotsuses, millega antakse liikmesriigile luba osutatud erandeid kohaldada, tuleks täpsustada, millised kolmanda riigi kodanikud või kodakondsuseta isikud on vahendina kasutamise olukorras. Selle erandi kohaldamisel tuleks erilist tähelepanu pöörata teatavatesse kategooriatesse kuuluvatele kolmanda riigi kodanikele või kodakondsuseta isikutele, keda on vahendina kasutatud, eelkõige alla 12-aastastele alaealistele ja nende pereliikmetele, ning menetluslike või vastuvõtu erivajadustega haavatavatele isikutele. Kõnealused rühmad tuleks seega piirimenetluse kohaldamisalast kas välja jätta või juhul kui individuaalse hindamise põhjal leitakse, et nende taotlused on tõenäoliselt põhjendatud, tuleks selle menetluse kohaldamine nende suhtes lõpetada. Nende kahe võimaluse vahel valimisel jääb kaalutlusõigus kõnealuse erandi kohaldamist taotlevale liikmesriigile. Taotluses näidatud valikut tuleks kajastada nõukogu rakendusotsuses, millega antakse luba kõnealust erandit kohaldada. Selline piirimenetluse kohaldamisala laiendamine rändajate vahendina kasutamise olukorra puhul ei tohiks mõjutada määruse (EL) 2024/1348 alusel kohustusliku piirimenetluse suhtes kohaldatavaid aluseid ja muid norme. Kui liikmesriigile antakse luba piirimenetluse kohaldamisala laiendada, ei tohiks kõnealuse menetluse raames läbi vaadatud taotlusi käsitada osana piisavast suutlikkusest vastavalt artiklile 48 ega võtta arvesse aastase ülempiiri kohaldamisel vastavalt nimetatud määruse artiklile 51.

(50)

Selleks et toetada asjaomast liikmesriiki käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvatele kolmanda riigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele vajaliku abi andmisel, peaks ÜRO asutustel, eeskätt ÜRO pagulaste ülemvolinikul, ja muudel asjaomastel partnerorganisatsioonidel, kellele liikmesriigid on usaldanud konkreetsete ülesannete täitmise, olema tegelik juurdepääs piirile direktiivis (EL) 2024/1346 ja määruses (EL) 2024/1348 sätestatud tingimustel. ÜRO pagulaste ülemvolinikule peaks olema võimaldatud juurdepääs taotlejatele, sealhulgas neile, kes asuvad piiril. Selleks peaks asjaomane liikmesriik tegema koostööd nende organisatsioonidega.

(51)

Tuleks sätestada erinormid kriisiolukordadeks, mida iseloomustab massiline saabumine, ning vääramatu jõu olukordadeks, et võimaldada liikmesriikidel määruses (EL) 2024/1351 sätestatud tähtaegu rangetel tingimustel pikendada, kui erakorralise olukorra tõttu ei ole võimalik nendest tähtaegadest kinni pidada. Sellist pikendamist tuleks samaaegselt kohaldada vastuvõtmistaotluste ja tagasivõtmisteadete saatmise ja neile vastamise tähtaegade suhtes ning taotleja vastutavale liikmesriigile üleandmise tähtaja suhtes. Tähtaegu tuleks pikendada olenemata sellest, kas kõnealuse määrusega on teatavate olukordade jaoks ette nähtud lühemad tähtajad.

(52)

Selleks et tagada tõhus juurdepääs rahvusvahelise kaitse andmise menetlusele, kui üleandmist ei toimu, kuna kriisiolukord, mida iseloomustab massiline saabumine, või vääramatu jõu olukord püsib, või kui üleandev liikmesriik ei vii üleandmist läbi, kui taotleja on üleandva liikmesriigi pädevatele asutustele kättesaadav, tuleks kehtestada maksimaalne tähtaeg, mille jooksul sellise olukorraga silmitsi seisev liikmesriik peab üleandmise läbi viima. Kõnealune maksimaalne tähtaeg ei tohiks olla pikem kui üks aasta alates sellest, kui teine liikmesriik vastuvõtmispalve rahuldas, tagasivõtmisteate kinnitas või kui tehti lõplik otsus üleandmisotsuse edasikaebuse või vaide suhtes, millel on määruse (EL) 2024/1351 artikli 43 lõike 3 kohaselt peatav mõju. See maksimaalne tähtaeg ei piira võimalust pikendada üleandmise tähtaegu vastavalt nimetatud määruse artikli 46 lõikele 2.

(53)

Selleks et vältida olukorda, kus Euroopa ühine varjupaigasüsteem muutub mittetoimivaks, kuna massiline saabumine on sellise erakorralise ulatuse ja intensiivsusega, et isegi kui liikmesriigil on hästi ettevalmistatud varjupaiga-, vastuvõtu- ja tagasisaatmissüsteem ja kui kogu liit selle olukorraga ei tegele, võib tekkida suur oht, et taotlejate kohtlemises esineb tõsiseid puudusi, peaks liikmesriigil kõnealuste kõige erandlikumate asjaolude korral olema võimalik olla vabastatud taotleja tagasivõtmise kohustusest vastavalt määruse (EL) 2024/1351 artikli 16 lõikele 2 ja artikli 38 lõikele 4. Siiski tuleks selle tagamiseks, et sellise erandi kohaldamine ei too kõnealuse olukorraga silmitsi seisvale liikmesriigile kaasa täiendavat survet, kohaldada seda erandit tagasiulatuvalt üksnes nende taotluste sooviavalduste suhtes, mis on selles liikmesriigis juba registreeritud nelja kuu jooksul enne nõukogu rakendusotsuse vastuvõtmise kuupäeva.

(54)

Kui kooskõlas määrusega (EL) 2024/1347 annavad objektiivsed asjaolud alust arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlused, mille on esitanud teatavast päritolu- või eelmisest peamisest elukohariigist või selle osast pärit taotlejate rühmad või mis on esitatud kõnealusest määrusest tulenevate kriteeriumide alusel, võivad olla põhjendatud, siis on taotluse põhjendatuse võimalikult kiire läbivaatamine ning rahvusvahelise kaitse kiire ja tõhusa andmise võimaldamine kriisiolukorras nii menetlevate ametiasutuste kui ka asjaomaste taotlejate huvides.

(55)

Taotlejatel, kelle taotlusi vaadatakse läbi käesolevas määruses sätestatud kiirendatud menetluses, on kõik õigused ja tagatised, millele taotlejatel on õigus kooskõlas määrusega (EL) 2024/1348, sealhulgas õigus teabele ja õigus tõhusale õiguskaitsevahendile.

(56)

Kui kohaldatakse komisjoni soovitust kiirendatud menetluse kohta, ei tohiks põhjendatuse kindlakstegemiseks vestlust korraldada, kuid kui on kahtlusi, kas taotleja kuulub nimetatud soovituses kindlaks määratud isikute kategooriasse või kategooriatesse või kas välistamise alused on kohaldatavad, võib selline vestlus olla vajalik. Igal juhul ei tohiks menetlus kesta kauem kui neli nädalat alates taotluse esitamise kuupäevast. Kui liikmesriik on kindlaks teinud, et taotleja kujutab ohtu sisejulgeolekule, peaks asjaomasel liikmesriigil olema võimalik selle taotleja suhtes kiirendatud menetlust mitte kohaldada. Sellisel juhul tuleks taotlus läbi vaadata vastavalt määruse (EL) 2024/1348 artiklitele 36 ja 40.

(57)

Taotlejad, kelle taotlusi vaadatakse läbi käesolevas määruses sätestatud kiirendatud menetluses, peaksid vastavalt määruse (EL) 2024/1348 artiklile 29 saama oma staatust tõendava dokumendi selles keeles, millest nad aru saavad või millest arusaamist saab neilt mõistlikult eeldada.

(58)

Kiirendatud menetluse kohaldamise eri etappides võib konsulteerida asjaomaste liidu asutuste, ÜRO pagulaste ülemvoliniku ja muude asjaomaste organisatsioonidega.

(59)

Et tagada piisav valmisolek kriisiolukorraks, peaksid liikmesriigid lisama oma valmisoleku plaani meetmed, mis on kriisiolukorrale reageerimiseks ja selle lahendamiseks vajalikud, sealhulgas meetmed, mida on vaja, et lahendada Euroopa ühise varjupaigasüsteemi toimimisega seotud probleemid ning kaitsta rahvusvahelise kaitse taotlejate ja saajate õigusi ning suurendada asjaomase liikmesriigi edaspidist vastupanuvõimet. Liikmesriigid peaksid samuti kasutama kõiki riigisisese ja liidu õiguse alusel kättesaadavaid vahendeid, sealhulgas kasutama ära komisjoni soovituses (EL) 2020/1366 (15) esitatud rändevaldkonna valmisolekut ja kriisiohjet puudutava ELi mehhanismi kohaseid ennetus- ja varajase hoiatamise vahendeid.

(60)

Ilma et see piiraks eespool sätestatut ja kui see on asjakohane, tuleks kriisiolukorras kasutusele võtta kõik toetusvahendites sisalduvad kriisimehhanismid, eelkõige rahaline ja operatiivtoetus, mida liidu asutused, liidu fondid ja liidu elanikkonnakaitse mehhanism saavad anda kooskõlas kohaldatavate õigusaktidega. Seejärel peaks komisjon tehnilise tasandi rändefoorumi raames tagama koordineerimise ja teabevahetuse teiste platvormidega, mis on olulised kriisiolukorra ohjamiseks, sealhulgas rändevaldkonna valmisoleku- ja kriisikava ELi võrgustikuga vastavalt soovitusele (EL) 2020/1366 ning kriisidele poliitilist reageerimist käsitleva integreeritud korraga (IPCR).

(61)

Kriisiolukorra või vääramatu jõu olukorraga silmitsi seisev liikmesriik võib taotleda toetust varjupaigaametilt, Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ametilt või Europolilt vastavalt nende volitustele. Lisaks ja asjakohasel juhul võib varjupaigaamet pakkuda abi omal algatusel kooskõlas määruse (EL) 2021/2303 artikli 16 lõike 1 punktiga d, samal ajal kui Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Amet võib kokkuleppel asjaomase liikmesriigiga pakkuda abi tagasisaatmise valdkonnas kooskõlas määruse (EL) 2019/1896 artiklitega 48, 50, 52 ja 53 ning Europol võib pakkuda abi kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/794 (16) artikli 6 lõikega 1.

(62)

Selleks et toetada liikmesriike, kes viivad solidaarsusmeetmena läbi ümberpaigutamist, tuleks liidu eelarvest anda rahalist toetust, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2021/1147 (17) sätestatud temaatilisest rahastust.

(63)

Kuna käesoleva määruse eesmärke, nimelt näha ette varjupaigamenetlusi ja asjakohasel juhul solidaarsust käsitlevate normide vajalik kohandamine selleks et tagada liikmesriikide suutlikkus tegeleda liidus varjupaiga- ja rändehalduse valdkonna kriisiolukordade ja vääramatu jõu olukordadega, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(64)

ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva määruse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav. Arvestades, et käesoleva määruse artiklid 12 ja 13 ning artiklid 1–6, niivõrd kui need puudutavad artiklites 12 ja 13 sätestatud erandeid, kujutavad endast muudatusi Euroopa Ühenduse ja Taani Kuningriigi vahel sõlmitud lepingu (mis käsitleb kriteeriumide ja mehhanismide kehtestamist selle riigi määramiseks, kes vastutab Taanis või mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest, ning sõrmejälgede võrdlemise Eurodac-süsteemi kehtestamist Dublini konventsiooni tõhusa kohaldamise eesmärgil) (18) artikli 3 tähenduses, peab Taani teatama komisjonile oma otsusest selle kohta, kas kõnealuste muudatuste sisu rakendada või mitte, muudatuste vastuvõtmise ajal või 30 päeva jooksul pärast seda.

(65)

ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artiklite 1 ja 2 ning artikli 4a lõike 1 kohaselt, ja ilma et see piiraks kõnealuse protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale Iirimaa käesoleva määruse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(66)

Islandi ja Norra puhul kujutavad käesoleva määruse artiklid 12 ja 13 ning artiklid 1–6, niivõrd kui need puudutavad artiklites 12 ja 13 sätestatud erandeid, endast uusi õigusakte valdkonnas, mis on hõlmatud Euroopa Ühenduse ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahelise lepingu (mis käsitleb liikmesriigis või Islandil või Norras esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava riigi määratlemise kriteeriume ja mehhanisme) (19) lisaga.

(67)

Šveitsi puhul kujutavad käesoleva määruse artiklid 12 ja 13 ning artiklid 1–6, niivõrd kui need puudutavad artiklites 12 ja 13 sätestatud erandeid, endast õigusakte või meetmeid, millega muudetakse või täiendatakse Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepingu (liikmesriigis või Šveitsis esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava riigi määramise kriteeriumide ja mehhanismide kohta) (20) artikli 1 sätteid.

(68)

Liechtensteini puhul kujutavad käesoleva määruse artiklid 12 ja 13 ning artiklid 1–6, niivõrd kui need puudutavad artiklites 12 ja 13 sätestatud erandeid, endast õigusakte või meetmeid, millega muudetakse või täiendatakse Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepingu (liikmesriigis või Šveitsis esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava riigi määramise kriteeriumide ja mehhanismide kohta) artikli 1 sätteid, millele viidatakse protokolli (Euroopa Ühenduse, Šveitsi Konföderatsiooni ja Liechtensteini Vürstiriigi vahel Liechtensteini Vürstiriigi ühinemise kohta Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepinguga, mis käsitleb liikmesriigis või Šveitsis esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava riigi määratlemise kriteeriume ja mehhanisme) (21) artiklis 3,