(1)

Ühise kalanduspoliitika eesmärgid ja kalandussektori kontrolli ja jõustamise suhtes kehtivad nõuded on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1380/2013 (3) artiklites 2 ja 36. Ühise kalanduspoliitika edukas rakendamine sõltub tulemuslikust, tõhusast, ajakohasest ja läbipaistvast kontrolli- ja jõustamissüsteemist.

(2)

Nõukogu määrusega (EÜ) nr 1224/2009 (4) kehtestati liidu kalanduse kontrollisüsteem, millega nähakse muu hulgas ette kalapüügi seirekeskused, kalalaevade jälgimine, püügiaruandluse kohustused, eelteatised, load ümberlaadimiseks kolmandates riikides, püügikeeldude avaldamine, püügivõimsuse kontroll, riiklikud kontrolliprogrammid, harrastuspüügi kontroll, kalapüügi- ja vesiviljelustoodete tarneahela kontroll, kalapüügitoodete kaalumine, veodokumendid, lossimisdeklaratsioonid, müügiteatised ja ülevõtmisdeklaratsioonid, inspekteerimine ja audit, rikkumiste eest karistuste määramine ja andmetele juurdepääs.

(3)

Määrus (EÜ) nr 1224/2009 võeti siiski vastu enne määruse (EL) nr 1380/2013 vastuvõtmist, et kontrollida ja jõustada sel ajal kehtinud ühise kalanduspoliitika norme. Seepärast tuleks seda muuta, et käsitleda paremini ühise kalanduspoliitika kontrolli ja jõustamise nõudeid kooskõlas määrusega (EL) nr 1380/2013, kasutada tänapäevase ja kulutõhusama kontrollitehnoloogia eeliseid ning võtta arvesse uusimaid teaduslikke andmeid, et tagada kalapüügi ja vesiviljeluse pikaajaline keskkonnakestlikkus. Muudatused peaksid olema kooskõlas ka liidu rahvusvaheliste kohustustega, sealhulgas kohustustega, mis tulenevad 2009. aasta ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni lepingust sadamariigi võetavate meetmete kohta ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks, mille liit on heaks kiitnud nõukogu otsusega 2011/443/EL (5).

(4)

Lisaks peaks liidu kalanduse kontrollisüsteem edendama ausat konkurentsi kõigi liikmesriikide käitajate vahel, aidates samal ajal kaasa ühise kalanduspoliitika muude eesmärkide saavutamisele.

(5)

Määruses (EÜ) nr 1224/2009 tuleks viidata määruse (EL) nr 1380/2013 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1379/2013 (6) mõistetele. Selguse ja järjepidevuse huvides tuleks mõned määruses (EÜ) nr 1224/2009 sätestatud mõisted välja jätta või neid muuta ning lisada uusi mõisteid.

(6)

Mõistet „ühise kalanduspoliitika normid“ tuleks muuta, selgitamaks, et selle kohaldamisala hõlmab kogu liidu õigust mere bioloogiliste ressursside kaitse, majandamise ja kasutamise, vesiviljeluse ning kalapüügi- ja vesiviljelustoodete töötlemise, transpordi ja turustamise valdkonnas. See hõlmab õigusnorme, mis käsitlevad mere bioloogiliste ressursside tehnilisi ja kaitsemeetmeid, selliseid ressursse kasutavate liidu laevastike juhtimist ja kontrolli ning kalapüügi- ja vesiviljelustoodete töötlemist, transporti ja turustamist, samuti liidu süsteemi ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi (ETR-kalapüük) ennetamiseks, takistamiseks ja kõrvaldamiseks. Kõnealune mõiste peaks hõlmama ka nende valdkondade rahvusvahelisi kohustusi, mis on liidule ja liikmesriikidele siduvad, sealhulgas käitajate puhul liidu rahvusvahelisi kohustusi, mis on nende suhtes täitmisele pööratavad.

(7)

Mõiste „laevaseiresüsteemi andmed“ tuleks asendada mõistega „laeva asukoha andmed“, mis on täpsem. Mõiste „laeva asukoha andmed“ ei peaks enam viitama satelliitseireseadmete kaudu teabe edastamisele, sest nüüd on olemas teistsugused tehnoloogiad laevade jälgimiseks ja laeva asukoha andmete edastamiseks.

(8)

Mõiste „partii“ tuleks viia vastavusse liidu toidualases õiguses sätestatud partii mõistega.

(9)

Mõistet „mitmeaastased kavad“ tuleks ajakohastada, et võtta arvesse määruse (EL) nr 1380/2013 asjakohaseid sätteid.

(10)

Mõistetes „kalalaevatunnistus“, „püügipiirangu ala ja „harrastuspüük“ tuleks termin „vee-elusressursid“ asendada terminiga „mere bioloogilised ressursid“, et viia need mõisted vastavusse määruses (EL) nr 1380/2013 kasutatud terminoloogiaga.

(11)

Selleks et tagada kooskõla Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2019/1241 (7) sätestatud tehnilisi meetmeid käsitlevate normidega, tuleks võtta kasutusele mõiste „tundlikud liigid“.

(12)

Selleks et püügitegevuse kahjulikku mõju tundlikele liikidele paremini mõista ja seda ennetada, sealhulgas vähendada väljasuremisohus liikide juhupüüki või see lõpetada, tuleb tõhustada andmete kogumist tundlike liikide juhupüügi kohta. Sel eesmärgil tuleks lisateave tundlike liikide juhupüügi kohta kanda püügipäevikusse.

(13)

Kuigi enamik määruse (EÜ) nr 1224/2009 sätteid puudutavad püügilaevu, on tõhusa liidu kalanduse kontrollisüsteemi tagamiseks vaja, et teatavatel juhtudel oleksid hõlmatud ka muud laevad, mida kasutatakse mere bioloogiliste ressursside töönduspüügi eesmärgil. Seepärast tuleks mõiste „kalalaev“ kõnealuses määruses asendada täpsema mõistega, mis selgitab, et termin hõlmab nii püügilaevu kui ka muid laevu, mida kasutatakse mere bioloogiliste ressursside töönduspüügi eesmärgil, sealhulgas teeninduslaevu, kalatöötlemislaevu, ümberlaadimislaevu, puksiire, abilaevu ning kalapüügitoodete veoks seadmestatud laevu, kuid see ei hõlma konteinerilaevu ja üksnes vesiviljeluses kasutatavaid laevu. Lisaks tuleks kasutusele võtta „püügilaeva“ mõiste.

(14)

Kasutusele tuleks võtta mõiste „püügitoiming“, et selgitada selle termini tähendust ja eristada seda terminist „püügitegevus“, mille kohaldamisala on laiem.

(15)

Vabakslaskmine on tava, mille kohaselt lastakse kala püügivahendist tahtlikult välja enne saagi pardale toomist, mis võib kujutada endast lossimiskohustusega hõlmatud liikide pardale toomise ja pardal hoidmise kohustuse rikkumist. Seetõttu tuleks mõiste „vabakslaskmine“ kasutusele võtta.

(16)

Kalalaevatunnistusi ja kalapüügilube käsitlevaid sätteid tuleks ajakohastada ja neid selgitada. Põhjaliku kontrolli tagamiseks tuleks liidu kalalaevadel, mis ei ole püügilaevad, lubada tegeleda püügitegevusega üksnes juhul, kui nende lipuliikmesriik on neile selleks loa andnud. Seepärast tuleks lisada uus säte selliste liidu kalalaevade püügilubade kohta, mis ei ole püügilaevad.

(17)

Mahajäetud, kaotatud või muul moel vette sattunud püügivahendid, eelkõige need, mis on valmistatud plastist, on mereprügi ja meres leiduvate plastijäätmete hulgas ühed kõige kahjulikumad. Selleks et vähendada hüljatud, kaotatud või muul moel vette sattunud püügivahendite pikaajalist ja märkimisväärset mõju mereelustikule ja -ökosüsteemidele, on oluline tagada, et püügivahendid tuuakse nende olelusringi lõpus kaldale tagasi, et neid saaks töödelda Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/883 (8) kohaselt selleks rajatud sadama vastuvõtuseadmetes. See võimaldaks liikmesriikidel anda komisjonile aru kasutuselt kõrvaldatud püügivahendite, sealhulgas olelusringi lõpus olevate püügivahendite kohta, mida nad igal aastal Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/904 (9) kohaselt koguvad. Selleks tuleks ette näha võimalus võtta meetmeid, millega tagatakse, et liidu kalalaevade kaptenid teavitavad pädevaid asutusi kasutuselt kõrvaldatud püügivahenditest ja tagastavad need sadama vastuvõtuseadmetesse või muudesse samaväärsetesse kogumissüsteemidesse.

(18)

Selleks et tagada püügitegevuse pikaajaline keskkonnakestlikkus ning vältida tõsist ohtu mereökosüsteemidele, elurikkusele ja inimeste tervisele, mis tuleneb püügivahendite ja muude kalapüügis kasutatavate vahendite või veesõidukite, eelkõige plastist püügivahendite ebaseaduslikust kõrvaldamisest merel, tuleks sellist kõrvaldamist kalalaevadelt pidada määruse (EÜ) nr 1224/2009 tähenduses tõsiseks rikkumiseks.

(19)

Väikesemahuline kalapüük omab bioloogilisest, majanduslikust ja sotsiaalsest seisukohast liidus olulist rolli. Arvestades väikesemahulise kalapüügi võimalikke mõjusid kalavarudele, on oluline tagada, et väiksemate laevade püügitegevus ja püügikoormus oleksid ühise kalanduspoliitika normidega kooskõlas. Seepärast peaks liikmesriigid saama jälgida kõiki kalalaevu, sealhulgas kalalaevu, mille kogupikkus on alla 12 meetri, ning saama neilt korrapäraselt ja piisavalt lühikeste ajavahemike järel asukoha andmeid. Selleks et veelgi hõlbustada väikelaevade jälgimissüsteemide kasutamist, peaks komisjon ühe või mitme liikmesriigi taotlusel välja töötama jälgimissüsteemi laevade jaoks, mille kogupikkus on alla 12 meetri. Liikmesriikidel peaks siiski olema võimalik teatavad väikelaevad piiratud aja jooksul jälgimiskohustusest vabastada, et anda nendele laevadele piisavalt aega uute vahendite kasutamiseks valmistuda. Igal juhul peaks nende meetmete rakendamine olema tasakaalustatud ja proportsionaalne taotletavate eesmärkidega ning see ei tohiks tekitada laevastikule liigset koormust, eelkõige väikepüügilaevastikule, mis võivad saada abi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/1139 (10) loodud Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondist.

(20)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/2403 (11) artikli 32 lõike 2 ja artikli 38 lõike 1 kohaselt peab kolmanda riigi kalalaev, millel on luba liidu vetes kala püüda, järgima kontrollinorme, millega reguleeritakse liidu laevade püügitoiminguid, sealhulgas laevaseiresüsteemiga seotud norme. Põhjaliku kontrolli tagamiseks tuleks kõnealuste kontrollinormide osaks olevat kohustust paigaldada pardale täielikult toimiv laevaseireseade, mis võimaldab laevaseiresüsteemi kaudu automaatselt määrata laeva asukoha ning laeva identifitseerida, kohaldada kõigi kolmandate riikide kalalaevade suhtes, millel on luba liidu vetes püügitegevusega tegeleda, sealhulgas laevade suhtes, mis tegelevad muu püügitegevusega kui püügitoimingud ja mis ei kuulu määruse (EL) 2017/2403 kohaldamisalasse.

(21)

Selleks et selgitada kalapüügi seirekeskuste rolli, tuleks määruse (EÜ) nr 1224/2009 sätted, mis käsitlevad neid keskuseid, paigutada eraldi artiklisse.

(22)

Selleks, et kalanduse kontroll ja järelevalve liidus oleks tulemuslik, tuleks kalapüügi seirekeskustelt nõuda, et neil oleks piisav personal ja varustus ning et oleks sisse seatud vähemalt automaatne hoiatussüsteem ja/või valvekord tööväliseks ajaks.

(23)

Tuleks täpsustada automaatse identifitseerimissüsteemi (AIS) kasutamise normid liidu kalalaevade puhul. Selleks et võtta arvesse kalalaeva meeskonna ohutuse või julgeolekuga seotud erandlikke asjaolusid, tuleks teatavatel tingimustel ette näha erand Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/59/EÜ (12) artiklis 6a osutatud kohustusest AIS pidevalt töös hoida.

(24)

Määrust (EÜ) nr 1224/2009 on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2015/812, (13) et viia selle teatavad sätted vastavusse määruses (EL) nr 1380/2013 sätestatud lossimiskohustusega. Selleks et tagada liidu kalanduse kontrollisüsteemi tõhusus, eelkõige seoses lossimiskohustuse täitmise järelevalvega, on vaja riskihindamise põhjal varustada teatavad püügilaevad pardal oleva elektroonilise kaugseiresüsteemiga (REM). See süsteem peaks hõlmama videovalvekaameraid (CCTV). CCTV andmeid ei tohiks edastada otseülekandena. Selleks et tagada õigus eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele, peaks videomaterjali salvestamine CCTV abil olema lubatud ainult püügivahendi ja laeva nende osade puhul, kus kalapüügitooteid pardale tuuakse, käideldakse ja ladustatakse või kus võib toimuda vette tagasi heitmine. Salvestamine peaks piirduma olukordadega, kus püügivahendeid aktiivselt kasutatakse, näiteks püügivahendite vettelaskmine või püügivahendite haalamine või veest välja võtmine, ning saagi pardale võtmine ja selle käitlemine meeskonna poolt või kus võib toimuda vette tagasi heitmine. Võimalust tuvastada salvestatud videomaterjalis konkreetseid isikuid tuleks piirata nii palju kui võimalik ja vajaduse korral tuleks andmed anonüümida. Selguse ja järjepidevuse tagamiseks tuleks kehtestada normid, mis käsitlevad pädevate asutuste juurdepääsu kõnealuste elektrooniliste kaugseiresüsteemide andmetele. CCTV salvestised tuleks teha kättesaadavaks üksnes määruses (EÜ) nr 1224/2009 sätestatud kontrolli ja inspektsiooni eesmärgil kõnealuses määruses nimetatud asutustele.

(25)

Selleks et hõlbustada REM-süsteemide vabatahtlikku kasutamist, peaks liikmesriikidel olema lubatud pakkuda selleks stiimuleid.

(26)

Selleks et saavutada ühise kalanduspoliitika eesmärgid, on äärmiselt oluline püügiandmete usaldusväärsus ja põhjalik kogumine.

(27)

Saagi registreerimise andmete esitamine paberil on kaasa toonud ebatäieliku ja ebausaldusväärse aruandluse ning lõppkokkuvõttes ebapiisava püügiandmete esitamise käitajate poolt liikmesriikidele ja liikmesriikide poolt komisjonile ning pärssinud teabevahetust liikmesriikide vahel. Seepärast peetakse vajalikuks, et kaptenid salvestavad püüki puudutavad andmed digitaalselt ja esitavad need elektrooniliselt, eelkõige püügipäevikutes, ümberlaadimisdeklaratsioonides ja lossimisdeklaratsioonides.

(28)

Mitmeaastaste kavade rakendamise kontrollimise hõlbustamiseks tuleks selliste kavadega hõlmatud põhjalähedaste kalavarude saak paigutada merekindlalt eraldi, nii et erinevad püütud kalavarud oleksid inspektsiooni eesmärgil kalalaeva pardal kergesti tuvastatavad. Mitmeaastaste kavade kehtestamise tulemusel on siiski sagenenud juhtumid, kus kaptenitel võib teatavatel asjaoludel olla raske seda kohustust täita, põhjuseks näiteks piiratud ladustamisruum pardal, paljude liikide väikeses koguses pardalhoidmine, saagi hoidmine pardal külmutatud mereveega mahutites, teatavas püügipiirkonnas püütud eri kalavarude arv, või seoses laevapere ohutusega. Sellistel juhtudel peaks olema võimalik näha ette erandid saagi eraldi hoidmise kohustusest.

(29)

Kui alla 10-meetrise kogupikkusega laevade kaptenitel ei olnud püügiandmetest teatamise kohustust, tõi see kaasa selliste laevade ebatäielikud ja ebausaldusväärsed registreeritud püügiandmed, sest nende laevade andmete kogumine põhines peamiselt proovivõtukavadel. Seepärast on oluline nõuda püügiandmete esitamist kõikide kalalaevade kohta, olenemata nende suurusest. Sel viisil lihtsustatakse ka õigusnorme ning parandatakse vastavust ja kontrolli.

(30)

Kontrolli tõhususe suurendamiseks on oluline, et püügipäevikus sisalduv teave oleks üksikasjalikum ja et see sisaldaks 12-meetrise või pikema kogupikkusega püügilaevade puhul püügiandmeid iga püügitoimingu kohta. Alla 12-meetrise kogupikkusega püügilaevade puhul ei tohiks elektrooniline püügipäevik ja selles sisalduva teabe edastamine põhjustada nende laevade kaptenitele ebaproportsionaalset koormust. Seega tuleks alla 12-meetrise kogupikkusega püügilaevade kaptenitelt nõuda püügipäevikus sisalduva teabe esitamist alles pärast viimase püügitoimingu lõpetamist ja enne lossimise algust.

(31)

Alla 12-meetrise kogupikkusega liidu püügilaevade kaptenitel peaks olema võimalus täita ja esitada elektrooniline püügipäevik lihtsustatud viisil.

(32)

Selleks et hõlbustada elektrooniliste püügipäevikute rakendamist ja kasutamist kõigi laevade puhul, peaks komisjon ühe või mitme liikmesriigi taotlusel välja töötama alla 12-meetrise kogupikkusega püügilaevade saagi registreerimise ja aruandluse süsteemi, mida on kohandatud väiksemate laevade konkreetsele olukorrale.

(33)

Tundlike liikide püügi kontrolli tõhustamiseks tuleks püügipäevikusse kanda täiendav teave selliste liikide vette tagasi laskmise kohta.

(34)

Sätteid, mis käsitlevad pardal hoitavate kalakoguste hinnanguliste koguste kõikumist püügipäevikus, tuleks muuta, et käsitleda probleeme, mis on seotud pardal oleva saagi täpse hindamisega liikide kaupa või väiksemate püügikoguste puhul ning väikeste pelaagiliste liikide, suuremahulise kalapüügi ja seinnoodaga püütud troopikatuuni sortimata lossimise puhul. Samad muudatused tuleks teha ümberlaadimisdeklaratsiooni lubatud kõikumist käsitlevatesse sätetesse. Seoses väikeste pelaagiliste liikide, suuremahulise kalapüügi ja seinnoodaga püütud troopikatuuni sortimata lossimise puhul lubatud eranditega tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et esitada täiendavaid üksikasju kalapüügitoodete lossimise ja kaalumise ühtsete tingimuste kohta loetellu kantud sadamates, näiteks selliste akrediteeritud sõltumatute kolmandate isikute kaasamine, kes suudavad tagada saagiaruandluse täpsuse lossimisel või proovivõtu- ja kaalumistoimingute nõuete täitmise. Need tingimused peaksid tagama piisava kontrolli selliste toimingute üle. Komisjon peaks rakendusaktidega vastu võtma kõnealustele ühtsetele tingimustele vastavate sadamate loetelu. Sama võib kehtida ka kolmandate riikide sadamate, sealhulgas piirkondlike kalandusorganisatsioonide raames määratud sadamate kohta, tingimusel et on tagatud asjaomase kolmanda riigi asjaomaste pädevate asutuste poolne vajalik kontroll ja koostöö nende asutustega.

(35)

Kui püügilaev lahkub, tuleks sellel viivitamata alustada elektroonilise püügipäeviku täitmist ning sellele reisile tuleks määrata püügireisi kordumatu identifitseerimisnumber. Püügipäevik, ümberlaadimisdeklaratsioonid ja lossimisdeklaratsioonid peaksid hõlmama viidet selle püügireisi kordumatule identifitseerimisnumbrile, et võimaldada täiustatud kontrolli ja parandada andmete valideerimist liikmesriikide poolt ning kalapüügitoodete jälgitavust tarneahelas.

(36)

Selleks et täiustada ja lihtsustada püügivahendeid ja kaotatud püügivahendeid käsitleva teabe edastamist liikmesriikide pädevatele ametiasutustele, peaks püügipäevik hõlmama teavet püügivahendite ja kaotatud püügivahendite kohta. Komisjon peaks igal aastal avaldama oma veebisaidil liikmesriikide esitatud andmete põhjal koondteabe kaotatud püügivahendite kohta.

(37)

Määruses (EL) 2017/2403 on sätestatud õigusnormid liidu vetes püügitoiminguid tegevate kolmandate riikide kalalaevade kohta. Nimetatud määruse artikli 38 lõike 1 kohaselt järgib kolmanda riigi kalalaev, millel on luba liidu vetes kala püüda, kontrollinorme, millega reguleeritakse liidu laevade püügitoiminguid selles püügipiirkonnas, kus kolmanda riigi laev tegutseb. Korduste vältimiseks ja selguse tagamiseks tuleks mõned määruse (EÜ) nr 1224/2009 sätted, milles on spetsiaalselt sätestatud õigusnormid kolmandate riikide kalalaevade kohta, välja jätta.

(38)

Lossimise eelteatis võimaldab paremini kontrollida saagi registreerimist ja püügitegevust käsitlevatele õigusnormidele vastavust. Saagi registreerimist käsitlevatele õigusnormidele vastavuse parandamiseks tuleks eelteatisi käsitlevaid sätteid kohaldada kõikide 12-meetrise kogupikkusega või pikemate laevade suhtes ja mitte üksnes kalalaevade suhtes, mis järgivad kalavarude eesmärke mitmeaastaste kavade alusel. Rannikuliikmesriikidel peaks siiski olema võimalik kehtestada teatavat liiki laevadele lühem etteteatamisperiood, tingimusel, et see ei kahjusta nende pädevate asutuste suutlikkust laevu saabumisel inspekteerida.

(39)

Kolmandates riikides kalapüügitooteid lossivad liidu kalalaevad peaksid esitama eelteatise oma lipuliikmesriigile. Liidu kalalaevad, mis laadivad kalapüügitooteid ümber kolmandate riikide vetes või avamerel, peaksid saama loa oma lipuliikmesriigilt. Selliseid eelteatisi ja lubasid nõutakse, võttes arvesse lipuliikmesriikide vastutusvaldkondi seoses ETR-kalapüügist pärinevate kalapüügitoodete rahvusvahelistele turgudele sisenemise ärahoidmisega.

(40)

Sätteid, mis käsitlevad liikmesriikide poolt püügiandmete ja püügikoormuste registreerimist, tuleks muuta, et hõlmata kaalumisaruannetes, ülevõtmisdeklaratsioonides ja veodokumentides sisalduvad andmed.

(41)

Õigusnorme, mis käsitlevad saagi ja püügikoormuse koondandmete esitamist komisjonile, tuleks lihtsustada, sätestades kõikide andmete esitamiseks ühe kuupäeva.

(42)

Selleks et tagada, et komisjonile esitatakse kõige täpsemad püügiandmed, peaksid liikmesriigid korrigeerima komisjonile esitatud koondandmeid, juhul kui nad on varem esitanud üksnes hinnangulised andmed, kui nad pärast andmete kinnitamist avastavad vasturääkivused või kui vasturääkivused avastab komisjon.

(43)

Tuleks selgitada, et iga liigi, kalavaru või kalavarude rühma saak, mille suhtes kohaldatakse kvooti, arvestatakse asjaomasele liikmesriigile kehtestatud kvootidest maha ainult juhul, kui see on vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artiklile 15 nõutud.

(44)

Sätteid, mis käsitlevad komisjoni poolt püügikeeldude otsuste avaldamist, kui püügikvoodid on ammendatud või maksimaalne lubatud püügikoormus on saavutatud, tuleks lihtsustada, et võimaldada nende keeldude õigeaegset avaldamist. Need sätted tuleks lisaks ühtlustada määruses (EL) nr 1380/2013 sätestatud lossimiskohustuse sätetega.

(45)

Püügivõimsust käsitlevaid sätteid tuleks ajakohastada, et viidata määrusele (EL) nr 1380/2013.

(46)

Kui püügilaevad kasutavad mootorit, mille võimsus ületab kalalaevatunnistusel märgitud ja liidu kalalaevastiku registris registreeritud sertifitseeritud mootorivõimsust, ei ole võimalik tagada määruses (EL) nr 1380/2013 sätestatud püügivõimsuse ülempiiride järgimist. Seepärast tuleks mootorivõimsuse kontrollimist käsitlevad sätted selgemaks muuta. Lisaks on oluline näha ette võimalus tõhusalt kontrollida teatavate selliste püügilaevade mootorivõimsust, mille puhul on suur risk, et ühise kalanduspoliitika norme mootorivõimsuse kohta ei järgita, või mis tegutsevad teatavates piirkondades, näiteks kasutades seadmeid, mis jälgivad mootorivõimsust pidevas töörežiimis. Lisaks tuleks lihtsustada sätteid, mis käsitlevad püügilaevade mahutavuse kontrollimist püügivõimsuse kontrolliks.

(47)

Selleks et tagada vastavus ühise kalanduspoliitika normidele, peaks igalt liikmesriigilt nõudma, et ta kehtestab aastased või mitmeaastased riiklikud kontrolliprogrammid, mis hõlmavad kõiki ühise kalanduspoliitika õigusnorme, ning ajakohastab neid korrapäraselt. Liikmesriigid peaksid tagama, et kontrolle tehakse mittevastavuse riski analüüsi alusel.

(48)

Kalanduse kontrolli ja inspekteerimise läbipaistvuse tagamiseks peaks iga liikmesriik avaldama kord aastas oma veebisaidil aastaaruande, mis sisaldab määruses (EÜ) nr 1224/2009 sätestatud teatavat miinimumteavet, näiteks andmeid kontrolliks ja inspektsioonideks kättesaadavate vahendite, teostatud kontrolli ja inspektsioonide, avastatud ja kinnitatud rikkumiste ning määratud karistuste kohta. Komisjon peaks igal aastal avaldama kokkuvõtte liikmesriikide esitatud asjakohasest teabest.

(49)

Suurema selguse huvides on asjakohane muuta „püügipiirangu ala“ mõistet. Kõnealune mõiste peaks hõlmama konkreetseid geograafiliselt määratletud merealasid ühes või mitmes merepiirkonnas, sealhulgas merekaitsealasid, kus kogu või teatav püügitegevus on ajutiselt või alaliselt piiratud või keelatud, et parandada mere bioloogiliste ressursside kaitset või mereökosüsteemide kaitset ühise kalanduspoliitika normide alusel, näiteks alad, millele on osutatud määruse (EL) 2019/1241 artiklites 12, 17 ja 21 ning II lisas, V–VIII lisa C osas, XI lisa B osas ja XII lisa C ja D osas ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2023/2124 (14) ning muudes ühise kalanduspoliitika normides sätestatud sarnased alad. Lisaks tuleks parandada püügipiirangu alade kontrollinorme, sealhulgas nõudes, et liikmesriigid avaldaksid püügipiirangu alade loetelu ja vastavad piirangud oma ametlikel veebisaitidel.

(50)

Tegevused, mis seisnevad mere bioloogiliste ressursside töönduspüügis ilma püügilaevata, kuuluvad ühise kalanduspoliitika kohaldamisalasse. Sellised tegevused hõlmaksid näiteks karpide korjamist, veealust kalapüüki, jääpüüki ja kaldaltpüüki, sealhulgas jalgsi püüki. Selleks et ühtlustada kontrolli sellise tegevuse üle kogu liidus, tuleks määrusesse (EÜ) nr 1224/2009 lisada mõiste „laevata püük“ ja konkreetsed kontrollimeetmed sellise tegevuse jaoks, võttes vajaduse korral arvesse sellise püügi eripära, sealhulgas piirkondlikke iseärasusi.

(51)

Harrastuspüügil on liidus oluline roll nii bioloogilisest, majanduslikust kui ka sotsiaalsest seisukohast. Arvestades harrastuspüügi märkimisväärset mõju teatavatele kalavarudele, on vaja kehtestada erisätted, mis võimaldavad liikmesriikidele harrastuspüügi üle tõhusat kontrolli, samuti nõuetele mittevastavuse puhuks asjakohane karistuste süsteem. Usaldusväärsete püügiandmete kogumine teatava harrastuspüügi kohta on vajalik selleks, et anda liikmesriikidele ja komisjonile teavet, mis on vajalik mere bioloogiliste ressursside tõhusaks haldamiseks ja kontrolliks. Selleks peaks liikmesriigil olema loodud teatava harrastuspüügi saagi tulemusliku kontrollimise süsteem, mis hõlmaks mittetöönduslikku püüki, millega tegelevad üksikisikud kalalaevadega või mida korraldavad äriüksused turismi- või spordivõistluste sektoris.

(52)

Ühise kalanduspoliitika alusel on juba kehtestatud mitu konkreetset kaitsemeedet, mida harrastuspüügi suhtes kohaldatakse, eelkõige nõukogu määrustes, millega määratakse kindlaks kalapüügivõimalused teatavate kalavarude või kalavarude rühmade puhul. Juba kohaldatavad konkreetsed kaitsemeetmed hõlmavad püügi piirnorme, kaasavõetava saagi päevaseid piirmäärasid ning püügikeeldu teataval ajavahemikul, teatavates piirkondades või teatava püügivahendiga. Teatavate liikide kaitseks võib olla tulevikus vaja kasutada muid kui juba kohaldatavaid meetmeid. Harrastuspüügi suhtes kohaldatavate kaitsemeetmete jõustamiseks on vaja kehtestada asjakohased kontrollimeetmed.

(53)

Välja arvatud harrastuspüügi käigus püütud saagi turustamise või müügi keeld, mille peaksid jõustama kõik liikmesriigid, tuleks harrastuspüügi kontrollinorme kohaldada üksnes rannikuliikmesriikide suhtes.

(54)

Tarneahela kontrolli sätteid tuleks selgitada, et võimaldada liikmesriikidel viia läbi kontrolli ja inspektsiooni kõikides kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turustamise etappides alates esmamüügist kuni jaemüügini, sealhulgas transportimisel ja toitlustuses.

(55)

Kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turustamise kontrolli parandamiseks tuleks selgitada ja ajakohastada kõnealuste toodete partiidesse jaotamise ning partiide liitmise ja tükeldamise norme.

(56)

Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 (15) artiklis 18 sätestatud jälgitavuse nõuetega sätestatakse komisjoni rakendusmääruses (EL) nr 931/2011 (16) teatavad jälgitavuse õigusnormid loomset päritolu toidu konkreetse sektori suhtes, nimelt et konkreetne teabehulk, mida käitajad peavad registreerima, tuleb teha pädevatele ametiasutustele nõudmise korral kättesaadavaks ning edastada käitajale, kellele kalapüügi- või vesiviljelustoodet tarnitakse. Jälgitavus on oluline mitte üksnes toiduohutuse eesmärkidel, vaid ka kontrolli võimaldamiseks, tarbijate huvide kaitsmise tagamiseks, ETR-kalapüügi tõkestamiseks ning ausa konkurentsi tagamisele kaasa aitamiseks.

(57)

Seepärast on asjakohane võtta aluseks kehtivad jälgitavust reguleerivad õigusnormid, mis on sätestatud määruse (EÜ) nr 178/2002 artiklis 18 ja rakendusmääruses (EL) nr 931/2011. Käitajad peaksid registreerima konkreetse teabekogumi kalapüügi- ja vesiviljelustoodete kohta, mis tehakse nõudmise korral pädevatele ametiasutustele kättesaadavaks ning edastatakse käitajale, kellele kalapüügi- ja vesiviljelustoodet tarnitakse. Kalapüügitoodete korral, mida ei impordita, peaks kõnealune jälgitavuse teave sisaldama püügireisi kordumatut identifitseerimisnumbrit või -numbreid, sest see võimaldab luua seose kalapüügitoodete konkreetse partii ning liidu kalalaeva või kalalaevade konkreetse lossimise vahel samas asjaomases geograafilises piirkonnas. Laevata püügi puhul peaks teave sisaldama püügipäeva kordumatut identifitseerimisnumbrit või -numbreid.

(58)

Kooskõlas rakendusmäärusega (EL) nr 931/2011 tuleks kalapüügi- ja vesiviljelustoodete kontrolli jaoks oluline jälgitavuse teave teha kättesaadavaks alates esmamüügist kuni jaemüügitasandini. See võimaldab eelkõige seda, et tarbijale liikide ning kalapüügi- või vesiviljelustoodete päritolu kohta esitatud teave on täpne.

(59)

Kolmandatest riikidest imporditud kalapüügi- ja vesiviljelustoodete suhtes tuleks kohaldada samu norme kui liidust pärit kalapüügi- ja vesiviljelustoodete suhtes. Imporditud toodete korral peaks kohustuslik jälgitavuse teave hõlmama viidet nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 (17) kohaselt esitatud püügisertifikaadi või -sertifikaatide numbritele.

(60)

Selleks et tagada kalapüügi- ja vesiviljelustooteid käsitleva jälgitavusteabe tõhus ja õigeaegne edastamine, peaksid käitajad tegema nõukogu määrusega (EMÜ) nr 2658/87 (18) kehtestatud kombineeritud nomenklatuuri gruppi 3 kuuluvaid tooteid käsitleva teabe digitaalselt kättesaadavaks tarneahelas ja taotluse korral pädevatele asutustele.

(61)

Kombineeritud nomenklatuuri grupi 16 rubriikidesse 1604 ja 1605 kuuluvate kalapüügi- ja vesiviljelustoodete tõhusa jälgitavuse tagamiseks peaks komisjon läbi viima uuringu, mis hõlmab selliste toodete tõhusat jälgitavust võimaldavate olemasolevate lahenduste või meetodite analüüsi. Selle uuringu põhjal peaks komisjon delegeeritud õigusaktidega vastu võtma selliste kalapüügi- ja vesiviljelustoodete partiide jälgitavuse nõudeid käsitlevad üksikasjalikud normid.

(62)

Otse kalalaevadelt lõpptarbijatele müüdavate kalapüügitoodete puhul ei tuleks alla teatava piirmäära jäävate koguste suhtes kohaldada õigusnorme, mis käsitlevad jälgitavust, registreeritud ostjaid ja müügiteatisi. Need piirmäärad tuleks ühtlustada ja need peaksid olema piisavalt madalad, et minimeerida selliste kalapüügitoodete turuleviimist, mida ei ole võimalik jälgida ja seega kontrollida ning mis võivad soodustada ebaseaduslikku kauplemist.

(63)

Selleks et saavutada ühise kalanduspoliitika eesmärgid, on äärmiselt oluline püügiandmete usaldusväärsus ja põhjalik kogumine. Eelkõige tuleks püügiandmete salvestamine lossimise ajal viia läbi kõige usaldusväärsemal viisil, mis võimalik. Sel eesmärgil on vaja tõhustada menetlusi seoses kalapüügitoodete kaalumisega lossimisel, tekitamata käitajatele ebaproportsionaalset koormust.

(64)

Kaalumine peaks põhinema süsteemidel, mille on heaks kiitnud pädevad ametiasutused ja liikmesriikide poolt sel eesmärgil registreeritud käitajad. Saagi täpse aruandluse tagamiseks tuleks üldjuhul kõik tooted kaaluda lossimisel liikide kaupa. Lisaks tuleks kaalumisandmeid hoida alles kolm aastat.

(65)

Proovi kaalumist, kaalumist pardal või kaalumist pärast transportimist tuleks lubada ainult rangetel tingimustel. Pärast seda, kui komisjon on vastu võtnud proovivõtukavad, kontrollikavad ja ühised kontrolliprogrammid, peaks liikmesriikidel olema võimalik lubada kalapüügitoodete kaalumist vastavalt kõnealustele proovivõtukavadele, kontrollikavadele või ühistele kontrolliprogrammidele.

(66)

Selleks et täiustada kontrolli ning võimaldada registreeritud püügiandmete kiiret kontrollimist ja kiiret teabevahetust liikmesriikide vahel, on vaja, et kõik käitajad registreeriksid andmeid digitaalselt ning esitaksid need andmed elektrooniliselt liikmesriikidele. See puudutab eelkõige lossimisdeklaratsioone, müügiteatisi ja ülevõtmisdeklaratsioone.

(67)

Tulenevalt piisavate tehnoloogiliste vahendite kättesaadavusest tuleks andmete digitaalse salvestamise ja liikmesriikidele elektroonilise edastamise nõuet kohaldada kõikide kalapüügitoodete registreeritud ostjate suhtes.

(68)

Veodokumentide edastamist asjaomastele liikmesriikidele tuleks lihtsustada ning see peaks toimuma enne transpordi algust, et võimaldada pädevate asutuste poolset kontrolli ja inspektsiooni.

(69)

Lossimisdeklaratsioonid, müügiteatised, ülevõtmisdeklaratsioonid ja veodokumendid peaksid hõlmama viidet püügireisi kordumatule identifitseerimisnumbrile, et võimaldada täiustatud kontrolli ja parandada andmete kontrollimist liikmesriikide poolt ning kalapüügitoodete jälgitavust tarneahelas. Laevata püügi puhul peaksid müügiteatised, ülevõtmisdeklaratsioonid ja veodokumendid sisaldama püügipäeva kordumatut identifitseerimisnumbrit või -numbreid ning muudes sätetes tuleks teha mitu kohandust, et käsitleda ka laevata kalapüüki.

(70)

Määruse (EÜ) nr 1224/2009 sätted, mis käsitlevad tootjaorganisatsioonide ning hinnakorralduse ja sekkumiskorra seiret, ei ole enam asjakohased ning tuleks välja jätta, sest selline seire on nüüd sätestatud määruses (EL) nr 1379/2013.

(71)

Nii lipuliikmesriigi kui ka rannikuliikmesriigi ametnike osalusel toimuvad inspektsioonid hõlbustaksid koostööd ning teabe ja eksperditeadmiste vahetamist. Seepärast peaks rannikuliikmesriigil olema võimalus kutsuda lipuliikmesriigi ametnikke osalema nende liikmesriigi lipu all sõitvate kalalaevade inspekteerimises, kui need laevad tegutsevad rannikuriigi vetes või lossivad selle riigi sadamates või lossimiskohtades.

(72)

Tagamaks, et käitajad järgivad ühise kalanduspoliitika norme, tuleks määruses (EÜ) nr 1224/2009 sätestada, kuidas ametnikud peavad tegutsema nende normide võimaliku rikkumise korral. See peaks hõlmama norme selle kohta, kuidas käsitleda avastatud rikkumisi enne, kui kohus või pädev asutus teeb otsuse, milles kinnitatakse, kas selline rikkumine on toime pandud või mitte, kui ametnikel on inspektsioonide või mis tahes asjakohaste andmete või teabe põhjal alust arvata, et on toime pandud ühise kalanduspoliitika normide rikkumine.

(73)

Selleks et parandada riikide ametiasutuste läbi viidud riskihindamist kontrollitoimingute kavandamisel ning inspektsiooni tulemuslikkust, tuleks täiustada nõudeid, mis käsitlevad rikkumiste riiklikku registrit.

(74)

Liikmesriigid peaksid kohaldama määrustes (EÜ) nr 1224/2009 ja (EÜ) nr 1005/2008 sätestatud karistusi ja muid meetmeid viisil, mis austab täielikult põhiõigusi, sealhulgas isiku õigust mitte sattuda kohtu alla ega saada karistada kaks korda sama süüteo eest.

(75)

Norme ja menetlusi, mis käsitlevad asjakohase teabe edastamist liikmesriikide poolt teiste liikmesriikide või kolmandate riikide kodanike või nende lipu all sõitvate kalalaevade suhtes võetud meetmete ja neile määratud karistuste kohta, sealhulgas ühise kalanduspoliitika normide tõsise rikkumise eest punktide määramise kohta, tuleks tugevdada, et parandada kalanduse kontrolli ja jõustamist liidu vetes ja neist väljaspool.

(76)

Selleks et tagada liikmesriikides võrdsed tingimused ja ühtne rakendamine seoses ühise kalanduspoliitika õigusnormide rikkujate õigus- ja haldusmenetlusliku kohtlemisega, tuleks selgitada ja tugevdada sätteid sellise käitumise kindlaks tegemise kohta, mis kujutab endast nende õigusnormide tõsist rikkumist.

(77)

Tulemusliku hoiatamise tagamiseks kõige kahjulikuma käitumise vastu kooskõlas liidu rahvusvaheliste kohustustega on vaja kehtestada ammendav rikkumiste loetelu, mida käsitletakse igas olukorras tõsise rikkumisena. Lisaks esineb muid ühise kalanduspoliitika normide rikkumisi, mida tuleks pidada tõsisteks, kui on täidetud teatavad tingimused. Selleks et tagada mõjus ja proportsionaalne jõustamine ning ühtlustatud lähenemisviis kogu liidus, on vaja kehtestada ammendav loetelu kriteeriumidest, mida pädevad riiklikud asutused peavad kasutama selliste rikkumiste raskusastme kindlaksmääramisel.

(78)

Tõsiste rikkumiste suhtes tuleks kohaldada mõjusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid haldus- või kriminaalkaristusi.

(79)

Kui on selgeid märke, et kriteerium, mille alusel loetakse rikkumine tõsiseks, ei ole piisav, et tagada liikmesriikide poolt ühise kalanduspoliitika normide mõjus ja proportsionaalne jõustamine kõigis liikmesriikides, peaks komisjonil olema võimalus neid kriteeriume delegeeritud õigusaktidega kohandada. Kasutades talle antud õigust kõnealuseid kriteeriume muuta, peaks komisjon võtma eelkõige arvesse määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 37 osutatud nõuetele vastavuse eksperdirühma nõuandeid või komisjoni poolt määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 118 lõike 2 kohaselt koostatud aruande tulemusi. Ühegi sellise muudatusega ei tohiks lisada uusi kriteeriume ning kriteeriumid tuleks tunnistada kehtetuks üksnes erandjuhtudel, kui on selgeid märke sellest, et see on vajalik liikmesriikide poolt ühise kalanduspoliitika normide mõjusa ja proportsionaalse jõustamise tagamiseks kõigis liikmesriikides.

(80)

Tõsiste rikkumiste puhul peaksid liikmesriigid ette nägema rahalised halduskaristused, ilma et see piiraks muude asjakohaste karistuste ja kaasnevate meetmete kohaldamist, ning tuleks kehtestada selliste rahaliste halduskaristuste miinimummäärad. Teise võimalusena peaks liikmesriikidel olema lubatud näha ette rahaliste halduskaristuste standardmäärad ning kehtestada selliste standardmäärade asjakohased tasemed. Kõnealused miinimummäärad ja standardmäärad ei tohiks piirata pädevate asutuste õigust üksikjuhtudel riigisiseste õigusaktide kohaselt kõnealustest miinimummääradest kõrvale kalduda, et võtta arvesse juhtumi konkreetseid individuaalseid, rahalisi ja muid kergendavaid asjaolusid, näiteks koostööd õiguskaitseasutustega, õigusrikkuja vanust või õigusrikkuja piiratud teovõimet. Liikmesriikidel peaks teise võimalusena olema samuti lubatud näha ette mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad kriminaalkaristused, tagades samal ajal, et neil karistustel on haldusliku rahatrahviga samaväärne mõju. See ei tohiks piirata kohtute kaalutlusõigust määrata üksikjuhtumite korral kriminaalkaristused kooskõlas riigisisese õigusega ning võtta arvesse juhtumi konkreetseid individuaalseid, rahalisi ja muid kergendavaid asjaolusid.

(81)

Selleks et tõsta nõuete täitmise taset ja vähendada tõsiste rikkumiste tõenäosust, peaksid liikmesriigid kohaldama punktisüsteemi ning määrama asjaomastele kalalaevatunnistuste omanikele ja püügilaevade kaptenitele kinnitust leidnud tõsiste rikkumiste eest punkte. Punkte ei tohiks määrata rikkumiste eest, mis on seotud laevadega, mis ei kuulu ühegi riigi alla, rikkumiste eest, mis on seotud kalapüügi- või vesiviljelustoodete turul kättesaadavaks tegemisega ning otseselt ETR-kalapüügiga seotud äritegevusega, ning harrastuspüügiga seotud rikkumiste eest. Punkte ei tohiks määrata ka rikkumise eest, mis on seotud püügitegevuse andmete täpse registreerimise, säilitamise ja esitamise kohustuse täitmata jätmisega, kui asjaomane rikkumine ei ole kalalaevatunnistuse omaniku või kapteni suhtes kohaldatav.

(82)

Selleks et tagada kalalaevatunnistuse omanikele punktisüsteemi pidev hoiatav mõju, tuleks määratud punktid üle kanda kalalaevatunnistuse uuele omanikule, sealhulgas teise liikmesriigi käitajale, juhul, kui laev või kalalaevatunnistus müüakse, antakse üle või kui omanik pärast rikkumise kuupäeva muul viisil vahetub.

(83)

Selleks et tagada kaptenitele võrdsed tingimused, tuleks kaptenite punktisüsteem ühtlustada ja viia see vastavusse kalalaevatunnistuse omanike punktisüsteemiga. Seega peaksid lipuliikmesriigid juhul, kui nende lipu all sõitvate püügilaevade kaptenid on pannud toime määruse (EÜ) nr 1224/2009 kohase tõsise rikkumise, määrama neile punkte. Lisaks, kui need punktid on määranud teine liikmesriik, tuleks liikmesriiki, mille kodanik kapten on, teavitada talle määratud punktidest ja need registreerida.

(84)

Võrdsete tingimuste loomiseks ja nõuete järgimise kultuuri paremaks saavutamiseks liidus ja väljaspool seda ei tohiks kaptenitel, kelle kalalaeva juhtimise õiguse peatamine või äravõtmine on tingitud punktide määramisest, võimaldada tegutsemist liidu kalalaeva kaptenina kas alaliselt või õiguse peatamise ajal. Liikmesriigid peaksid sel eesmärgil üksteisega koostööd tegema.

(85)

Tõsised rikkumised peaksid hõlmama keelatud püügivahendite või -meetodite kasutamist, nagu need, millele on osutatud määruse (EL) 2019/1241 artiklis 7 või muudes ühise kalanduspoliitika samaväärsetes normides, mis sisaldavad sarnaseid üldisi teatavate püügivahendite või -meetodite kasutamise keelde.

(86)

Selleks et tagada ühise kalanduspoliitika püügivõimsust käsitlevate normide järgimine, tuleks teatavaid tegevusi, mis seisnevad laevamootorite manipuleerimises nende võimsuse suurendamiseks või manipuleeritud mootori kasutamises, käsitada määruses (EÜ) nr 1224/2009 sätestatud tingimustel tõsiste rikkumistena.

(87)

Selleks et suurendada vastavust ühise kalanduspoliitika normidele ja parandada andmete kogumist, tuleks tõsiseid rikkumisi, mis seisnevad määruses (EÜ) nr 1224/2009 sätestatud püügipäevikute ja ümberlaadimisdeklaratsioonide lubatud kõikumist käsitlevate normide rikkumises, eristada muudest tõsistest rikkumistest, mis seisnevad teatavatel tingimustel püügitegevusega seotud andmete täpse registreerimise, säilitamise ja esitamise kohustuse täitmata jätmises. Eelkõige peaks lossimiskohustuse alla kuuluva liigi saagi registreerimata ja sellest teatamata jätmine liigituma tõsiseks rikkumiseks, sõltuvalt rikkumise raskusastmest, mille määravad kindlaks liikmesriikide pädevad asutused vastavalt iga juhtumi asjaoludele, näiteks asjakohasel juhul vastavalt asjaomase püügitegevuse eripärale. Selleks tuleks erilist tähelepanu pöörata tegevuse laadile ja ulatusele, sealhulgas kogupüügile, teatamata jäetud saagi kogusele, liigile ja osakaalule, võttes sealhulgas arvesse kohaldatavat lubatud kõikumist, ning mis tahes viiteid kavatsusele hoida kõrvale püügipäevikute või ümberlaadimisdeklaratsioonide täitmist käsitlevatest normidest.

(88)

On asjakohane täpsustada, milline liikmesriikide kodanike ja liidu kalalaevade tegevus seoses ETR-kalapüügiga tegelemise või selle toetamisega peaks kujutama endast tõsist rikkumist. Lisaks püügitegevuse normide tõsisele rikkumisele tuleks tõsiseks rikkumiseks pidada ka otseselt ETR-kalapüügiga seotud äritegevust, sealhulgas ETR-kalapüügist saadud kalapüügitoodete importi või nendega kauplemist, näiteks selliste toodete ostmist ilma kõigi seadusega nõutud dokumentideta.

(89)

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 5 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 4 on sätestatud, et kelleltki ei tohi nõuda sunniviisilist või kohustuslikku töötamist. Lisaks on kõik liikmesriigid osalised Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioonis nr 29 (sunniviisilise töö kohta), milles nõutakse, et sunniviisiline või kohustuslik töö peab olema kriminaalkorras karistatav ja selle suhtes tuleb kohaldada seadusega ette nähtud karistusi, mis on tegelikult piisavad ja rangelt rakendatavad. Lisaks on sunniviisilise töö kasutamine püügitegevuses vastuolus ühise kalanduspoliitika eesmärkidega, eelkõige sellega, et püügitegevust tuleb hallata viisil, mis on kooskõlas sotsiaalse ja tööhõivealase kasu saamise eesmärkidega ning et see aitab kaasa rahuldava elatustaseme tagamisele nende jaoks, kes püügitegevusest sõltuvad. Samuti kahjustab see liidus turustatavate kalapüügi- ja vesiviljelustoodete võrdseid võimalusi. Seetõttu tuleks sunniviisilise töö kasutamist püügitegevuses käsitada tõsise rikkumisena, ilma et see piiraks sunniviisilise töö eest kriminaalkaristuste kohaldamist kooskõlas liikmesriikide kohustustega, mis tulenevad ILO konventsioonist nr 29 sunniviisilise töö kohta.

(90)

Riikide üksustel, kes vastutavad kalanduskontrolli eest, samuti kohtuorganitel peaks olema juurdepääs rikkumiste riiklikule registrile. Liikmesriikide vahelistes riiklikes registrites sisalduva teabe täiesti läbipaistev vahetus suurendab samuti tõhusust ja tagab kontrollitegevuse jaoks võrdsed tingimused.

(91)

Rahvusvaheliste kokkulepete kohaselt võib liikmesriigi ülepüük tuua kaasa liidu kvoodi vähendamise vastavalt konkreetsele rahvusvahelisele kokkuleppele. Sellise vähendamise puhul peaks nõukogu kõnealuse kalavaru või kalavarude rühma püügivõimaluste jaotamisel Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 43 lõike 3 ja määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 16 alusel selleks aastaks, mille kohta vähendamine toimus, ning vajaduse korral järgmiseks aastaks, kohandama liikmesriikide kvoote nii, et liikmesriigid, kus ülepüüki ei toimunud, liidu kvoodi vähendamise tõttu ei kannataks.

(92)

Kontrollimine on oluline samm, et tagada liikmesriikide poolt määruse (EÜ) nr 1224/2009 kohaselt kogutud andmete usaldusväärsus ja täielikkus. Tuleks selgitada kontrollitavat andmekogumit ja liikmesriikide kohustusi mittevastavuste korral.

(93)

Selleks et täita oma kohustusi ühise kalanduspoliitika normide alusel, on komisjonil vaja juurdepääsu liikmesriikide kogutud eri andmetele. Tuleks selgitada, millised andmed peaksid olema komisjonile kättesaadavad ning milliseid ülesandeid peab komisjon neid andmeid kasutades täitma.

(94)

Liikmesriikide kogutud andmed on väga väärtuslikud ka teaduslikel eesmärkidel. Tuleks selgitada, et liikmesriikide, liidu või rahvusvahelisel tasandil tunnustatud sõltumatutele teadusasutustele võib anda kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1224/2009 juurdepääsu kogutud andmetele, eelkõige laeva asukoha andmetele ja püügitegevuse andmetele. Enne selliste andmete edastamist peaksid liikmesriigid kaaluma, kas teadusuuringuid saab läbi viia pseudonüümitud või anonüümitud andmete alusel, ning kui see on nii, siis esitama neile teadusasutustele andmed umbisikustatud kujul. Liikmesriikide kogutud püügitegevuse andmed on väärtuslikud ka statistika koostamiseks, eelkõige Eurostati jaoks, kellel peaks olema võimalik kasutada neid andmeid kalandusstatistika koostamiseks.

(95)

Vastavalt Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni 19. juuli 2012. aasta ühisavaldusele detsentraliseeritud asutuste kohta peaks komisjoni tellitud hindamine toimuma iga viie aasta järel. Arvestades, et mitmed kalanduse ja keskkonnaga seotud probleemid on omavahel tihedalt seotud, kaalub komisjon Euroopa Keskkonnaameti (EEA) järgmise perioodilise hindamise raames, kuidas tõhustada koostööd ja asjakohast andmete jagamist Euroopa Kalanduskontrolli Ameti (edaspidi „amet“) ja EEA vahel ning millises vormis saaks tõhustatud koostöö ametlikult vormistada, sealhulgas esitades vajaduse korral asjakohased seadusandlikud ettepanekud või muud meetmed.

(96)

Kuna liikmesriikidevaheline andmevahetus on ühise kalanduspoliitika normide alusel kohustuste kontrollimiseks ja jõustamiseks äärmiselt oluline, tuleks seda teabevahetust käsitlevad sätted selgemaks muuta.

(97)

Selleks et komisjon saaks kontrollida liikmesriikide esitatud püügiandmeid ja täita oma rahvusvahelistest lepingutest tulenevad kohustusi, peaksid liikmesriigid tegema otsese elektroonilise vahetuse teel komisjonile kättesaadavaks andmed oma lipu all sõitvate kalalaevade tegevuse kohta.

(98)

Liikmesriikide kogutud andmed, millele komisjonil peaks olema juurdepääs, näiteks püügitegevuse andmed, kontrolliandmed ja andmed rikkumiste kohta, võivad sisaldada isikuandmeid. Kuna püügireisi kordumatu identifitseerimisnumber, kalalaeva nimi või laevata püügi korral püügipäeva kordumatu identifitseerimisnumber võib võimaldada füüsiliste isikute, näiteks kalalaeva omaniku või kapteni tuvastamist, võidakse selliseid andmeid sisaldavat teavet teatavatel asjaoludel käsitada ka isikuandmetena.

(99)

Isikuandmete töötlemisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste (EÜ) nr 1005/2008 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/473 (19) kohaselt kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EL) 2016/679 (20) ja (EL) 2018/1725 (21) ning teatava isikuandmete töötlemise korral Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/680 (22) ülevõtmiseks vastu võetud liikmesriikide sätteid ning tagada tuleks, et isikuandmete kaitsmisega seotud kohustusi täidetakse alati ja kõigil tasanditel.

(100)

Määruse (EÜ) nr 1224/2009 alusel kogutud teabes sisalduvate isikuandmete töötlemine on vajalik ühise kalanduspoliitika normide ja eesmärkide tõhusa rakendamise ja järgimise tagamiseks. Eelkõige püügivõimaluste, sealhulgas kvootide kasutamise seire eesmärgil, vastavuse tagamiseks muude majandamis- ja kaitsemeetmetega, püügitegevuse jälgimiseks või riskipõhist kontrolli võimaldava hindamise tegemiseks on liikmesriikidel vaja kontrolli ja ristkontrolli puhul töödelda laeva asukoha andmeid, püügipäevikuid, lossimisdeklaratsioone, müügiteatiseid ja muid püügitegevust käsitlevaid andmeid. See on vajalik tagamaks, et käitajate esitatud andmed on täielikud ja täpsed ning et käitajad järgivad ühise kalanduspoliitika norme. Selleks et komisjonil oleks kontrollide, inspektsioonide või auditite abil võimalik kontrollida ja hinnata ühise kalanduspoliitika normide kohaldamist, ning liikmesriikide kontrollitegevuse seiramiseks, peaks komisjonil või tema määratud asutusel olema lisaks püügitegevust käsitlevatele andmetele juurdepääs inspekteerimisaruannetes ja kontrolliülesandega vaatlejate aruannetes sisalduvatele andmetele ja rikkumisi käsitlevatele andmetele ning võimalus selliseid andmeid töödelda. Lisaks peaks komisjonil rahvusvaheliste lepingute ja kaitsemeetmete ettevalmistamise ning nendele vastavuse seire puhul olema võimalik töödelda andmeid, mis käsitlevad liidu kalalaevade püügitegevust mujal kui liidu vetes, sealhulgas laeva identifitseerimisnumber ning laeva omaniku ja kapteni nimi. Püügitegevust käsitlevate andmete töötlemine võib olla vajalik ka selleks, et tõendada, kaitsta või kehtestada üksikute kalalaevade, liikmesriikide või liidu kalapüügiõigusi.

(101)

Liikmesriigid, komisjon või tema määratud asutus ei tohiks säilitada isikuandmeid kauem, kui on vajalik nende eesmärkide saavutamiseks, milleks isikuandmeid on vaja töödelda. Selleks tuleks kehtestada määruse (EÜ) nr 1224/2009 raames töödeldavate isikuandmete maksimaalsed säilitamistähtajad.

(102)

Määruses (EÜ) nr 1224/2009 sätestatud ülesannete täitmise võimaldamiseks peaks komisjonil, tema määratud asutusel ja liikmesriikidel olema võimalik säilitada kõnealuse määruse alusel kogutud teabes sisalduvaid isikuandmeid kuni viis aastat pärast asjaomaste andmete saamist, kui see on teatavatel eesmärkidel vajalik. Liikmesriigid valideerivad eelmiste aastate andmed, et neid täielike ja täpsete andmete tagamiseks kontrollida ja parandada. Samuti hindavad liikmesriigid eelmiste aastate andmeid riskijuhtimise eesmärgil. Komisjon peab jälgima ja hindama ühise kalanduspoliitika rakendamist liikmesriikides ning selleks peab ta analüüsima määruse (EÜ) nr 1224/2009 alusel kogutud andmeid mitme eelneva aasta kohta, näiteks auditite ja kontrollide tegemisel.

(103)

Rikkumiste, inspektsioonide, kontrollide, kaebuste või auditite järelmeetmetena või käimasoleva kohtu- või haldusmenetluse korral peaks liikmesriikidel ja komisjonil siiski olema võimalik säilitada teatavaid andmeid kuni asjaomase haldus- või kohtumenetluse lõpuni või karistuste kohaldamiseks vajaliku aja jooksul, kuna neid andmeid on vaja kasutada kogu asjaomase menetluse jooksul ja karistuse, näiteks punktisüsteemi kohaldamisel.

(104)

Samuti peaks liikmesriikidel olema võimalik säilitada püügitegevuse andmeid kuni kümme aastat, et oleks võimalik esitada tõendeid liidu laevade püügitegevuse kohta, näiteks kui see on vajalik rahvusvahelistest lepingutest tulenevate liidu ja liikmesriikide kohustuste täitmise tõendamiseks või varasema püügiõigusega või muu püügiõigusega seotud nõuete tõendamiseks.

(105)

Teatavad varasema püügitegevusega seotud andmed on vajalikud poliitika hindamise ja mõjuhinnangute puhul ning teadusuuringute ja teaduslike nõuannete jaoks, mis on aluseks püügitegevuse korraldamisele ja mere bioloogiliste ressursside kaitsele ühise kalanduspoliitika raames. Mere bioloogiliste ressursside arengu suundumused ja mudelid nõuavad tavaliselt pikemat perspektiivi ja mitme aastakümne andmete analüüsi. Seepärast peaks liikmesriikidel olema võimalik säilitada teatavaid isikuandmeid kuni 25 aastat, et oleks võimalik analüüsida püügitegevuse mõju mere bioloogilistele ressurssidele ja keskkonnale pikema aja jooksul.

(106)

Kooskõlas määruse (EL) 2016/679 artikliga 25 peavad vastutavad töötlejad rakendama asjakohaseid tehnilisi ja korralduslikke meetmeid, millega tagatakse lõimitud ja vaikimisi andmekaitse. REM-süsteemidele, sealhulgas CCTVe esitatavaid nõudeid, nende tehnilisi kirjeldusi, paigaldamist ja toimimist käsitlevate üksikasjalike normide kehtestamisel tuleks järgida andmekaitse põhimõtteid. Eelkõige tuleks need süsteemid kavandada ja rakendada sellisena, et välistatakse, niivõrd kui see on võimalik, füüsiliste isikute kujutised ja nende tuvastamine elektroonilistest kaugseiresüsteemidest saadud salvestatud videomaterjalil, ning tagada kaitsemeetmed juhuks, kui erandkorras avastatakse selline tuvastamine.

(107)

Täpsustada tuleks liikmesriikide ja komisjoni kohustusi seoses ameti- ja ärisaladuse alla kuuluva teabega, mis on kogutud, saadud ja edastatud määruse (EÜ) nr 1224/2009 raames. Sellist teavet tuleks muudele isikutele kui liikmesriikides asuvad isikud, komisjon või komisjoni määratud asutus, kes vajavad nendele andmetele juurdepääsu tulenevalt oma ülesannetest, edastada üksnes teabe esitanud liikmesriigi või institutsiooni nõusolekul. Nõusoleku andmisest keeldumise korral tuleks esitada keeldumise põhjused.

(108)

Nõukogu määrusega (EÜ) nr 1224/2009 on komisjoni volitatud rakendama kõnealuse määruse teatavaid sätteid.

(109)

Tulenevalt Lissaboni lepingu jõustumisest tuleb määrusega (EÜ) nr 1224/2009 antud volitused ELi toimimise lepingu artiklitega 290 ja 291 vastavusse viia.

(110)

Komisjonile tuleks kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 delegeerida õigus võtta vastu õigusakte, et täiendada määrust (EÜ) nr 1224/2009 konkreetsete kontrolli reguleerivate õigusnormidega, mis käsitlevad järgmist:

Samuti tuleks komisjonile kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 delegeerida õigus võtta vastu õigusakte, et muuta määruse (EÜ) nr 1224/2009 IV lisas sätestatud kriteeriumide loetelu.

On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (23) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(111)

Komisjonile tuleks anda rakendusvolitused määruse (EÜ) nr 1224/2009 rakendamise ühtsete tingimuste tagamiseks seoses järgmisega:

Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (24).

(112)

Lissaboni lepingu jõustumisest tulenevalt tuleb kohandada mõnda sätet, millega antakse nõukogule ainuotsustusõigus, et viia need kooskõlla ühise kalanduspoliitika suhtes kohaldatava uue korraga. Seepärast tuleks uuesti sõnastada määruse (EÜ) nr 1224/2009 sätted, mis käsitlevad järgmisi elemente: igas mitmeaastases kavas püügi piirmäära kehtestamine, mille ületamise korral tuleb kasutada määratud sadamat või lossimiskohta, ja andmete edastamise sageduse kehtestamine ning kontrolli- ja vaatluskava kehtestamine.

(113)

Seepärast tuleks määrust (EÜ) nr 1224/2009 vastavalt muuta.

(114)

Määruse (EÜ) nr 1224/2009 kohaldamisalaga vastavuse tagamiseks tuleks laiendada määruse (EL) 2019/473 eesmärke. Ameti ülesanded peaksid hõlmama ühise kalanduspoliitika normide kohaldamise ühtlustamist. Need peaksid hõlmama uurimis- ja arendustegevust kontrolli- ja inspektsioonitehnikate valdkonnas, muu hulgas koostöös liikmesriikidega, katseprojektide väljatöötamist ning komisjoni abistamist teatavates valdkondades.

(115)

Tuleks tagada, et amet täidab andmetöötluse ja -vahetuse raames isikuandmete kaitset käsitlevad kohustusi, mis on sätestatud määruses (EL) 2018/1725.

(116)

Ameti haldusnõukogul peaks olema võimalus kutsuda oma koosolekutele asjaomaste liidu institutsioonide esindajaid.

(117)

Määruse (EL) 2019/473 sätteid ameti haldusnõukogu koosseisu kohta tuleks muuta, et näha ette ühe Euroopa Parlamendi esindaja kaasamine kooskõlas Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 19. juuli 2012. aasta detsentraliseeritud ameteid käsitlevale ühisavaldusele lisatud ühise lähenemisviisiga. Selline kaasamine ei tohiks piirata Euroopa Parlamendi rolli ameti eelarve täitmisele heakskiidu andmisel. Kõik haldusnõukogu liikmed tuleks ametisse nimetada nende asjakohaste kogemuste ja teadmiste põhjal kalanduse kontrolli ja inspektsiooni valdkonnas ning neil ei tohiks olla otsest ega kaudset huvide konflikti, mis võiks piirata nende sõltumatust. Hääleõigus peaks olema ainult liikmesriikide ja komisjoni esindajatel.

(118)

Amet peaks aitama kaasa liidu integreeritud merenduspoliitika rakendamisele. Selleks peaks ametil olema võimalik sõlmida halduslepinguid teiste liidu asutustega, kes on samuti kaasatud kõnealuse poliitika rakendamisse.

(119)

Tuleks täpsustada, et ameti tegevdirektori koostatud ühtse programmidokumendi kavand tuleb esitada haldusnõukogule.

(120)

Järjepideva programmitöö tagamiseks ja selleks et viia määrus (EL) 2019/473 kooskõlla komisjoni delegeeritud määrusega (EL) 2019/715 (25), peaks amet koostama ühtse programmidokumendi, mis hõlmab iga-aastaseid ja mitmeaastaseid programme.

(121)

Tuleks täpsustada, et ametil peaks olema lubatud saada vahendeid ka delegeerimislepingute või ühekordsete toetuste vormis, ilma et see piiraks muid tululiike.

(122)

Komisjoni poolt ameti korrapärast hindamist käsitlevaid sätteid tuleks täpsustada ja viia need kooskõlla Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 19. juuli 2012. aasta detsentraliseeritud ameteid käsitlevale ühisavaldusele lisatud ühise lähenemisviisiga. Sellise hindamise koostamiseks vajaliku teabe peaksid komisjonile esitama liikmesriigid ja amet. Hindamise jaoks peaks komisjon küsima teavet ka kõigilt asjaomastelt sidusrühmadelt. Hindamisvolituste kehtestamiseks peaks komisjon konsulteerima ameti haldusnõukoguga.

(123)

Määrust (EL) 2019/473 tuleks seetõttu vastavalt muuta.

(124)

Kontrolli käsitlevate sätete vahelise ühtsuse tagamiseks tuleks muuta nõukogu määrust (EÜ) nr 1967/2006 (26) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2016/1139 (27). Eelkõige tuleks välja jätta määruses (EÜ) nr 1967/2006 kehtestatud sätted, mis käsitlevad harrastuspüügi kontrolli, ümberlaadimiste registreerimist ja neist teatamist ning saagi registreerimist, ning määruses (EL) 2016/1139 kehtestatud sätted, mis käsitlevad püügipäevikuid, ja nende asemel kohaldada määruse (EÜ) nr 1224/2009 asjaomaseid sätteid. Lisaks tuleks muuta määruse (EL) 2016/1139 sätteid, mis käsitlevad püügipäevikutes registreeritud hinnanguliste koguste lubatud kõikumist.

(125)

Määruse (EÜ) nr 1005/2008 III peatükis sätestatud püügi sertifitseerimissüsteem on paberipõhine ja seega ebatõhus ning ei ole kalapüügitoodete digiteeritud jälgimissüsteemiga kooskõlas. Kooskõlas rahvusvaheliste kohustustega ning süsteemi tõhusa rakendamise tagamiseks tuleks määrust (EÜ) nr 1005/2008 muuta, et püügisertifikaatide ja seotud dokumentide haldamiseks luua andmebaas (edaspidi „süsteem CATCH“), mis tugineb süsteemile TRACES, millele on osutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2017/625 (28); see võimaldab riskipõhist kontrolli, vähendab võimalusi impordipettusteks ja kergendab liikmesriikide halduskoormust.

(126)

Selleks et tagada määruse (EÜ) nr 1005/2008 rakendamiseks ühtsed tingimused, eelkõige võimaldada määruses (EÜ) nr 1005/2008 sätestatud läbivaatamise, kontrollimise ja kontrolli ning muude asjaomaste ametlike toimingutega seotud teabe ja dokumentide integreeritud haldamist, töötlemist, säilitamist ja vahetamist seoses kalapüügitoodete impordi ja ekspordiga, tuleks anda komisjonile rakendus volitused seoses süsteemi CATCH toimimise ja arendamisega süsteemi TRACES alusel.

(127)

Komisjonile tuleks kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 delegeerida õigus võtta vastu õigusakte, et täiendada määrust (EÜ) nr 1005/2008, sätestades süsteemi CATCH kohaldamisest erandi tegemise tingimused.

(128)

Selleks et parandada liidu turule mõeldud kalapüügitoodete jälgitavust, tuleks püügi sertifitseerimissüsteemi raames kehtestada erinõuded osadeks jagatud saadetiste kohta. Komisjonile tuleks kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 delegeerida õigus võtta vastu õigusakte, et täiendada määrust (EÜ) nr 1005/2008, töötades välja dokumendi vormi selliste nõuete kontrolli ühtlustamiseks.

(129)

Selleks et tugevdada ETR-kalapüügi vastases võitluses koostööd mittetegevate kolmandate riikide vastu suunatud meetmeid, tuleks liidu käitajatele keelata selliste kolmandate riikide lipu all sõitvate kalalaevade omamine (sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/849 (29) artikli 3 punktis 6 määratletud tegelikult kasu saava omanikuna), käitamine või haldamine. Lisaks tuleks selliste kolmandate riikide lipu all sõitvatel kalalaevadel keelata juurdepääs sadamateenustele ning lossimine või ümberlaadimine liidu sadamates.

(130)

Selleks et tagada ühtsus kalanduskontrolli reguleerivate liidu õigusaktide vahel, tuleks välja jätta määruses (EÜ) nr 1005/2008 kehtestatud tõsiseid rikkumisi, viivitamatuid täitemeetmeid, karistusi ja lisakaristusi käsitlevad sätted ning viia need vajaduse korral üle määrusesse (EÜ) nr 1224/2009, mis on peamine õigusakt kalanduskontrolli valdkonnas. Määruses (EÜ) nr 1005/2008 tuleks seetõttu viidata sätetele, mis käsitlevad määruses (EÜ) nr 1224/2009 esitatud tõsiseid rikkumisi, viivitamatuid täitemeetmeid, karistusi ja lisakaristusi.

(131)

Seepärast tuleks määrust (EÜ) nr 1005/2008 vastavalt muuta.

(132)

Kuna väljaspool liitu toimuva ümberlaadimise normid on sätestatud määruses (EÜ) nr 1224/2009, on muutunud tarbetuks määruse (EL) 2017/2403 II jaotise VI peatükk, milles on sätestatud avamerel ja otseloa alusel toimuva ümberlaadimise normid, ja see tuleks välja jätta. Määrust (EL) 2017/2403 tuleks seetõttu vastavalt muuta.

(133)

Käesoleva määrusega tehakse nii väiksemaid kui ka olulisemaid muudatusi ning uute normide kohaldamise ettevalmistamiseks on vaja erineva pikkusega ajavahemikke. Seetõttu tuleks kõnealuste muudatuste kohaldamise kuupäevad eristada ja need peaksid olema piisavad selleks, et valmistuda kõnealuste normide kohaldamiseks. Lisaks tuleks kehtestada teatavad üleminekusätted, mis on vajalikud uutele normidele sujuva ülemineku tagamiseks.

(134)

Euroopa Andmekaitseinspektoriga konsulteeriti kooskõlas määruse (EL) 2018/1725 artikli 42 lõikega 1 ning ta esitas arvamuse 18. juulil 2018,

1)

Artiklit 4 muudetakse järgmiselt.

2)

Artiklit 5 muudetakse järgmiselt:

3)

Artiklid 6 ja 7 asendatakse järgmistega:

4)

Lisatakse järgmine artikkel:

5)

Artiklit 8 muudetakse järgmiselt:

6)

Artikkel 9 asendatakse järgmisega:

(*6)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2403, milles käsitletakse välispüügilaevastike jätkusuutlikku majandamist ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1006/2008 (ELT L 347, 28.12.2017, lk 81).“ "

7)

Lisatakse järgmine artikkel:

9)

Artikkel 12 asendatakse järgmisega:

10)

Artikkel 13 asendatakse järgmisega:

11)

Artikkel 14 asendatakse järgmisega:

12)

Artikkel 15 asendatakse järgmisega:

13)

Lisatakse järgmised artiklid:

14)

Artikkel 16 jäetakse välja.

15)

Artiklit 17 muudetakse järgmiselt:

16)

Artikkel 18 jäetakse välja.

17)

Artikkel 19 asendatakse järgmisega:

18)

Lisatakse järgmine artikkel:

19)

Artiklit 20 muudetakse järgmiselt:

20)

Artikkel 21 asendatakse järgmisega:

21)

Artiklid 22, 23 ja 24 asendatakse järgmistega:

22)

Artikkel 25 jäetakse välja.

23)

Artiklit 26 muudetakse järgmiselt:

24)

Artikli 27 lõikes 1 asendatakse sõna „kalalaev“ sõnadega „liidu püügilaev“ ning sõna „kalalaeva“ sõnadega „liidu püügilaeva“.

25)

Artikkel 28 jäetakse välja.

26)

Artiklit 29 muudetakse järgmiselt:

27)

Artiklit 30 muudetakse järgmiselt:

28)

Artikkel 31 asendatakse järgmisega:

29)

Artikkel 32 jäetakse välja.

30)

Artikkel 33 asendatakse järgmisega:

(*8)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta määrus (EL) 2017/1004 kalandussektori andmete kogumist, haldamist ja kasutamist käsitleva liidu raamistiku loomise ning ühise kalanduspoliitikaga seotud teadusliku nõustamise toetamise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 199/2008 (ELT L 157, 20.6.2017, lk 1).“ "

31)

Artikkel 34 asendatakse järgmisega:

32)

Artiklit 35 muudetakse järgmiselt:

33)

Artikli 36 lõige 2 asendatakse järgmisega:

34)

Artiklit 37 muudetakse järgmiselt:

35)

IV jaotise II peatüki pealkiri asendatakse järgmisega:

„ II PEATÜKK

Püügivõimsuse kontrollimine “.

36)

Artikkel 38 asendatakse järgmisega:

37)

IV jaotise II peatüki 2. jao pealkiri asendatakse järgmisega:

„2. jagu

mootorivõimsus ja mahutavus“.

38)

Artiklit 39 muudetakse järgmiselt:

39)

Lisatakse järgmine artikkel:

40)

Artiklit 40 muudetakse järgmiselt:

41)

Artikkel 41 asendatakse järgmisega:

(*9)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/15/EÜ laevade kontrollimise ja ülevaatusega tegelevate organisatsioonide ja veeteede ametite vastavat tegevust käsitlevate ühiste eeskirjade ja standardite kohta (ELT L 131, 28.5.2009, lk 47).“ "

42)

Lisatakse järgmine artikkel:

43)

Artiklit 42 muudetakse järgmiselt:

44)

Artiklit 43 muudetakse järgmiselt:

45)

Artikkel 44 asendatakse järgmisega:

46)

Artiklid 45 ja 46 jäetakse välja.

47)

Artiklit 48 muudetakse järgmiselt:

48)

Artiklit 49 muudetakse järgmiselt:

49)

Artikkel 50 asendatakse järgmisega:

50)

Artikli 54c järele lisatakse järgmine peatükk:

„ IVa PEATÜKK

Laevata püügi kontrollimine

51)

Artikkel 55 asendatakse järgmisega:

52)

V jaotise pealkiri asendatakse järgmisega:

„ V JAOTIS

KONTROLL TARNEAHELAS “.

53)

V jaotise I peatükk asendatakse järgmisega:

„ I peatükk

ÜLDSÄTTED

(*10)  Nõukogu 23. juuli 1987. aasta määrus (EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta (EÜT L 256, 7.9.1987, lk 1)."

(*11)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1).“ "

54)

Artikli 59 lõiked 2 ja 3 asendatakse järgmisega:

55)

Artikkel 60 asendatakse järgmisega:

56)

Lisatakse järgmine artikkel:

57)

Artikkel 61 jäetakse välja.

58)

Artikkel 62 asendatakse järgmisega:

(*12)  Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT L 347, 11.12.2006, lk 1).“ "

59)

Artikkel 63 jäetakse välja.

60)

Artiklid 64, 65 ja 66 asendatakse järgmistega:

61)

Artikkel 67 jäetakse välja.

62)

Artikkel 68 asendatakse järgmisega:

63)

V jaotise III peatükk jäetakse välja.

64)

Artiklit 71 muudetakse järgmiselt:

65)

Artiklit 73 muudetakse järgmiselt:

66)

VII jaotise I peatükk asendatakse järgmisega:

„ I peatükk

Üldsätted